EUROOPA KOHTU OTSUS (viies koda)

18. juuni 2026 ( *1 )

Eelotsusetaotlus – Füüsiliste isikute kaitse isikuandmete töötlemisel – Määrus (EL) 2016/679 – Artikli 5 lõike 1 punkt e – Säilitamise piirang – Artikli 6 lõike 1 esimese lõigu punkt e – Nende andmete töötlemise seaduslikkus töölepingut käsitlevas kohtumenetluses – Artikli 17 lõike 3 punkt e – Olukord, kus puudub kohustus need andmed kustutada, kuna nende töötlemine on vajalik õigusnõuete koostamiseks, esitamiseks või kaitsmiseks – Andmed, mille tööandja on kogunud eesmärgiga tõendada, et töötaja on oma kohustusi raskelt rikkunud – Ebaseaduslikult saadud tõendite kasutamine

Kohtuasjas C‑484/24,

mille ese on ELTL artikli 267 alusel Landesarbeitsgericht Niedersachseni (Alam-Saksi liidumaa kõrgeim töökohus, Saksamaa) 8. mai 2024. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 10. juulil 2024, menetluses

NTH Haustechnik GmbH

versus

EM,

EUROOPA KOHUS (viies koda),

koosseisus: koja president M. L. Arastey Sahún, kohtunikud J. Passer, E. Regan (ettekandja), D. Gratsias ja B. Smulders,

kohtujurist: D. Spielmann,

kohtusekretär: ametnik G. Chiapponi,

arvestades kirjalikku menetlust ja 2. juuli 2025. aasta kohtuistungil esitatut,

arvestades seisukohti, mille esitasid:

–

Saksamaa valitsus, esindajad: J. Möller ja P.‑L. Krüger,

–

Ungari valitsus, esindajad: M. Z. Fehér, K. Szíjjártó ja Zs. Biró‑Tóth,

–

Soome valitsus, esindajad: A. Laine ja H. Leppo,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: A. Bouchagiar, F. Erlbacher ja H. Kranenborg,

olles 16. oktoobri 2025. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

kohtuotsuse

1

Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta määruse (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) (ELT 2016, L 119, lk 1, ja parandus ELT 2016, L 314, lk 72; edaspidi „isikuandmete kaitse üldmäärus“) artikleid 5, 6, 9, 13 ja 17.

2

Eelotsusetaotlus on esitatud NTH Haustechnik GmbH (edaspidi „NTH“) ja tema endise töötaja EMi vahelises kohtuvaidluses niisuguse kahju hüvitamise üle, mis nimetatud äriühingule väidetavalt tekitati talle kuuluvate kaupade loata veebis edasi müümisega.

Õiguslik raamistik

Liidu õigus

3

Isikuandmete kaitse üldmääruse põhjendustes 1, 2, 4, 7, 10, 20, 39 ja 41 on märgitud:

„(1)

Füüsiliste isikute kaitse isikuandmete töötlemisel on põhiõigus. Euroopa Liidu põhiõiguste harta ([edaspidi] „harta“) artikli 8 lõikes 1 ja [ELTL] artikli 16 lõikes 1 on sätestatud, et igaühel on õigus oma isikuandmete kaitsele.

(2)

Füüsiliste isikute kaitse põhimõtete ja eeskirjadega nende isikuandmete töötlemisel tuleks nende kodakondsusest ja elukohast sõltumata austada nende põhiõigusi ja ‑vabadusi, eelkõige õigust isikuandmete kaitsele. Käesoleva määruse eesmärk on aidata kaasa vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala ning majandusliidu saavutamisele, majanduslikule ja sotsiaalsele arengule, riikide majanduse tugevdamisele ja lähendamisele siseturul ning füüsiliste isikute heaolule.

[…]

(4)

Isikuandmete töötlemine peaks olema mõeldud teenima inimesi. Õigus isikuandmete kaitsele ei ole absoluutne õigus, vaid seda tuleb kaaluda vastavalt selle ülesandele ühiskonnas ning tasakaalustada muude põhiõigustega vastavalt proportsionaalsuse põhimõttele. Käesolevas määruses austatakse kõiki põhiõigusi ning peetakse kinni aluslepingutes sätestatud ja hartas tunnustatud põhimõtetest, eelkõige õigusest era‑ ja perekonnaelu, kodu ja edastatavate sõnumite saladuse austamisele, isikuandmete kaitsest, mõtte‑, südametunnistuse‑ ja usuvabadusest, sõna‑ ja teabevabadusest, ettevõtlusvabadusest, õigusest tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele ning kultuurilisele, usulisele ja keelelisele mitmekesisusele.

[…]

(7)

Nende muudatuste tõttu on liidus vaja tugevat ja ühtsemat andmekaitseraamistikku ning selle täitmise tõhusat tagamist, kuna tähtis on luua usaldus, mis võimaldab digitaalsel majandusel areneda kogu siseturu ulatuses. Füüsiliste isikutel peaks olema kontroll oma isikuandmete üle ning tugevdada tuleks õigus‑ ja tegelikku kindlust füüsiliste isikute, ettevõtjate ja avaliku sektori asutuste seisukohast.

[…]

(10)

Selleks et tagada füüsiliste isikute järjekindel ja kõrgetasemeline kaitse ning kõrvaldada takistused isikuandmete liikumisel liidus, peaks füüsiliste isikute õiguste ja vabaduste kaitse selliste andmete töötlemisel olema kõigis liikmesriikides samal tasemel. Isikuandmete töötlemisel tuleks tagada füüsiliste isikute põhiõiguste ja ‑vabaduste kaitse eeskirjade järjekindel ja ühtne kohaldamine kogu liidus. Seoses isikuandmete töötlemisega juriidilise kohustuse täitmiseks, avalikes huvides oleva ülesande täitmiseks või vastutava töötleja avaliku võimu teostamiseks peaks liikmesriikidel olema lubatud säilitada või kehtestada õigusnormid käesoleva määruse eeskirjade kohaldamise täpsustamiseks. Koostoimes andmekaitset käsitlevate üldiste ja horisontaalsete õigusaktidega, millega rakendatakse [Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 1995. aasta] direktiivi 95/46/EÜ [üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta (EÜT 1995, L 281, lk 31; ELT eriväljaanne 13/15, lk 355)], on liikmesriikidel mitmeid sektoripõhiseid õigusakte valdkondades, mis vajavad spetsiifilisemaid sätted. Samuti nähakse käesoleva määrusega liikmesriikidele ette manööverdamisruum oma eeskirjade, sealhulgas isikuandmete eriliikide töötlemise eeskirjade täpsustamiseks. Sellega seoses ei välista käesolev määrus sellist liikmesriigi õigust, millega määratletakse konkreetsete töötlemisjuhtude asjaolud, sealhulgas määratakse täpsemalt kindlaks tingimused, mille alusel isikuandmete töötlemine on seaduslik.

[…]

(20)

Kui käesolevat määrust kohaldatakse muu hulgas kohtute ja muude õigusasutuste tegevuse suhtes, võiks liidu või liikmesriigi õiguses täpsustada isikuandmete töötlemise toimingud ja ‑menetlused, mis on seotud isikuandmete töötlemisega kohtute ja muude õigusasutuste poolt. Kohtusüsteemi sõltumatuse kaitsmiseks kohtumenetlusega seotud ülesannete täitmisel, sealhulgas otsusetegemisel, ei peaks järelevalveasutuste pädevus hõlmama isikuandmete töötlemist juhul, kui kohtud täidavad oma õigust mõistvat funktsiooni. Selliste andmetöötlustoimingute järelevalve peaks olema võimalik teha ülesandeks liikmesriigi kohtusüsteemi konkreetsetele asutustele, kes peaksid eelkõige tagama käesoleva määruse eeskirjade järgimise, teavitama kohtunikke nende käesoleva määruse kohastest kohustustest ning käsitlema selliste andmetöötlusega seotud toimingute suhtes esitatud kaebusi.

[…]

(39)

Isikuandmete igasugune töötlemine peaks olema seaduslik ja õiglane. Füüsilisi isikuid puudutavate isikuandmete kogumine, kasutamine, lugemine või muu töötlemine ja nende andmete töötlemise ulatus praegu või tulevikus peaks olema nende jaoks läbipaistev. Läbipaistvuse põhimõte eeldab, et nende isikuandmete töötlemisega seotud teave ja sõnumid on lihtsalt kättesaadavad, arusaadavad ning selgelt ja lihtsalt sõnastatud. Kõnealune põhimõte puudutab eelkõige andmesubjektide teavitamist vastutava töötleja identiteedist ning töötlemise eesmärgist ja täiendavast teabest, et tagada asjaomaste füüsiliste isikute suhtes õiglane ja läbipaistev töötlemine ning nende õigus saada neid puudutavate isikuandmete töötlemise kohta kinnitust ja sõnumeid. Füüsilisi isikuid tuleks teavitada isikuandmete töötlemisega seotud ohtudest, normidest, kaitsemeetmetest ja õigustest ning sellest, kuidas nad saavad sellise andmete töötlemisega seoses oma õigusi kasutada. Eelkõige peaksid olema selged ja õiguspärased isikuandmete töötlemise konkreetsed eesmärgid, mis tuleks kindlaks määrata andmete kogumise ajal. Isikuandmed peaksid olema asjakohased, piisavad ja piirduma sellega, mis on nende töötlemise otstarbe seisukohalt vajalik. See eeldab eelkõige, et tagatakse andmete säilitamise aja piirdumine rangelt minimaalsega. Isikuandmeid tuleks töödelda vaid juhul, kui nende töötlemise eesmärki ei ole mõistlikult võimalik saavutada muude vahendite abil. […]

[…]

(41)

Kui käesolevas määruses osutatakse õiguslikule alusele või seadusandlikule meetmele, ei pea selleks tingimata olema parlamendi poolt vastu võetud seadusandlik akt, ilma et see piiraks asjaomase liikmesriigi põhiseaduslikust korrast tulenevate nõuete kohaldamist. Selline õiguslik alus või seadusandlik meede peaks siiski olema selge ja täpne ning selle kohaldamine peaks olema eeldatav isikute jaoks, kelle suhtes seda kohaldatakse vastavalt Euroopa Liidu Kohtu […] ja Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale.“

4

Isikuandmete kaitse üldmääruse artiklis 1 „Reguleerimisese ja eesmärgid“ on sätestatud:

„1.   Käesolevas määruses sätestatakse õigusnormid, mis käsitlevad füüsiliste isikute kaitset isikuandmete töötlemisel ja isikuandmete vaba liikumist.

2.   Käesoleva määrusega kaitstakse füüsiliste isikute põhiõigusi ja ‑vabadusi, eriti nende õigust isikuandmete kaitsele.

3.   Isikuandmete vaba liikumist liidus ei piirata ega keelata põhjustel, mis on seotud füüsiliste isikute kaitsega isikuandmete töötlemisel.“

5

Määruse artikli 2 „Sisuline kohaldamisala“ lõigetes 1 ja 2 on ette nähtud:

„1.   Käesolevat määrust kohaldatakse isikuandmete täielikult või osaliselt automatiseeritud töötlemise suhtes ja isikuandmete automatiseerimata töötlemise suhtes, kui kõnealused isikuandmed kuuluvad andmete kogumisse või kui need kavatsetakse andmete kogumisse kanda.

2.   Käesolevat määrust ei kohaldata, kui

a)

isikuandmeid töödeldakse muu kui liidu õiguse kohaldamisalasse kuuluva tegevuse käigus;

b)

liikmesriigid töötlevad isikuandmeid sellise tegevuse käigus, mis kuulub ELi lepingu V jaotise 2. peatüki kohaldamisalasse;

c)

isikuandmeid töötleb füüsiline isik eranditult isiklike või koduste tegevuste käigus;

d)

isikuandmeid töötlevad pädevad asutused süütegude tõkestamise, uurimise, avastamise või nende eest vastutusele võtmise ja kriminaalkaristuste täitmisele pööramise, sealhulgas avalikku julgeolekut ähvardavate ohtude eest kaitsmise ja nende ennetamise eesmärgil.“

6

Isikuandmete kaitse üldmääruse artiklis 4 „Mõisted“ on sätestatud:

„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

2)

„isikuandmete töötlemine“ – isikuandmete või nende kogumitega tehtav automatiseeritud või automatiseerimata toiming või toimingute kogum, nagu kogumine, dokumenteerimine, korrastamine, struktureerimine, säilitamine, kohandamine ja muutmine, päringute tegemine, lugemine, kasutamine, edastamise, levitamise või muul moel kättesaadavaks tegemise teel avalikustamine, ühitamine või ühendamine, piiramine, kustutamine või hävitamine;

[…]

6)

„andmete kogum“ – isikuandmete igasugune korrastatud kogum, millest võib andmeid leida teatavate kriteeriumide põhjal, olenemata sellest, kas kõnealune andmete kogum on funktsionaalsel või geograafilisel põhimõttel tsentraliseeritud, detsentraliseeritud või hajutatud;

[…]“.

7

Isikuandmete kaitse üldmääruse II peatükis „Põhimõtted“ on artiklid 5–11.

8

Määruse artikli 5 „Isikuandmete töötlemise põhimõtted“ lõikes 1 on sätestatud:

„1.   Isikuandmete töötlemisel tagatakse, et

a)

töötlemine on seaduslik, õiglane ja andmesubjektile läbipaistev („seaduslikkus, õiglus ja läbipaistvus“);

b)

isikuandmeid kogutakse täpselt ja selgelt kindlaksmääratud ning õiguspärastel eesmärkidel ning neid ei töödelda hiljem viisil, mis on nende eesmärkidega vastuolus; isikuandmete edasist töötlemist avalikes huvides toimuva arhiveerimise, teadus‑ või ajaloouuringute või statistilisel eesmärgil ei loeta artikli 89 lõike 1 kohaselt algsete eesmärkidega vastuolus olevaks („eesmärgi piirang“);

c)

isikuandmed on asjakohased, olulised ja piiratud sellega, mis on vajalik nende töötlemise eesmärgi seisukohalt („võimalikult väheste andmete kogumine“);

[…]

e)

isikuandmeid säilitatakse kujul, mis võimaldab andmesubjekte tuvastada ainult seni, kuni see on vajalik selle eesmärgi täitmiseks, milleks isikuandmeid töödeldakse; isikuandmeid võib kauem säilitada juhul, kui isikuandmeid töödeldakse üksnes avalikes huvides toimuva arhiveerimise, teadus‑ või ajaloouuringute või statistilisel eesmärgil vastavalt artikli 89 lõikele 1, eeldusel et andmesubjektide õiguste ja vabaduste kaitseks rakendatakse käesoleva määrusega ettenähtud asjakohaseid tehnilisi ja korralduslikke meetmeid („säilitamise piirang“);

[…]“.

9

Isikuandmete kaitse üldmääruse artiklis 6 „Isikuandmete töötlemise seaduslikkus“ on sätestatud:

„1.   Isikuandmete töötlemine on seaduslik ainult juhul, kui on täidetud vähemalt üks järgmistest tingimustest, ning sellisel määral, nagu see tingimus on täidetud:

a)

andmesubjekt on andnud nõusoleku töödelda oma isikuandmeid ühel või mitmel konkreetsel eesmärgil;

b)

isikuandmete töötlemine on vajalik andmesubjekti osalusel sõlmitud lepingu täitmiseks või lepingu sõlmimisele eelnevate meetmete võtmiseks vastavalt andmesubjekti taotlusele;

c)

isikuandmete töötlemine on vajalik vastutava töötleja seadusjärgse kohustuse täitmiseks;

d)

isikuandmete töötlemine on vajalik andmesubjekti või mõne muu füüsilise isiku eluliste huvide kaitsmiseks;

e)

isikuandmete töötlemine on vajalik avalikes huvides oleva ülesande täitmiseks või vastutava töötleja avaliku võimu teostamiseks;

f)

isikuandmete töötlemine on vajalik vastutava töötleja või kolmanda isiku õigustatud huvi korral, välja arvatud juhul, kui sellise huvi kaaluvad üles andmesubjekti huvid või põhiõigused ja ‑vabadused, mille nimel tuleb kaitsta isikuandmeid, eriti juhul kui andmesubjekt on laps.

Esimese lõigu punkti f ei kohaldata, kui isikuandmeid töötleb avaliku sektori asutus oma ülesannete täitmisel.

2.   Liikmesriigid võivad säilitada või kehtestada konkreetsemad sätted, et kohandada käesoleva määruse sätete kohaldamist seoses isikuandmete töötlemisega lõike 1 punktide c ja e täitmiseks, määrates üksikasjalikumalt kindlaks töötlemise konkreetsed nõuded ja teised meetmed, et tagada seaduslik ja õiglane töötlemine, sealhulgas teiste andmetöötluse eriolukordade jaoks, nagu see on sätestatud IX peatükis.

3.   Lõike 1 punktides c ja e osutatud isikuandmete töötlemise alus kehtestatakse:

a)

liidu õigusega või

b)

vastutava töötleja suhtes kohaldatava liikmesriigi õigusega.

Isikuandmete töötlemise eesmärk määratakse kindlaks selles õiguslikus aluses või see on lõike 1 punktis e osutatud isikuandmete töötlemise osas vajalik avalikes huvides oleva ülesande täitmiseks või vastutava töötleja avaliku võimu teostamiseks. See õiguslik alus võib sisaldada erisätteid, et kohandada käesoleva määruse sätete kohaldamist, sealhulgas üldtingimusi, mis reguleerivad vastutava töötleja poolt isikuandmete töötlemise seaduslikkust, töötlemisele kuuluvate andmete liiki, asjaomaseid andmesubjekte, üksuseid, kellele võib isikuandmeid avaldada, ja avaldamise põhjuseid, eesmärgi piirangut, säilitamise aega ning isikuandmete töötlemise toiminguid ja ‑menetlusi, sealhulgas meetmeid seadusliku ja õiglase töötlemise tagamiseks, nagu näiteks meetmed teiste andmetöötluse eriolukordade jaoks, nagu need on sätestatud IX peatükis. Liidu või liikmesriigi õigus vastab avaliku huvi eesmärgile ning on proportsionaalne taotletava õiguspärase eesmärgiga.

4.   Kui isikuandmete töötlemine muul eesmärgil kui see, milleks isikuandmeid koguti, ei põhine andmesubjekti nõusolekul või liidu või liikmesriigi õigusel, mis on demokraatlikus ühiskonnas vajalik ja proportsionaalne meede, et tagada artikli 23 lõikes 1 osutatud eesmärkide täitmine, võtab vastutav töötleja selle kindlakstegemiseks, kas muul eesmärgil töötlemine on kooskõlas eesmärgiga, mille jaoks isikuandmeid algselt koguti, muu hulgas arvesse

a)

seost nende eesmärkide, mille jaoks isikuandmeid koguti, ja kavandatava edasise töötlemise eesmärkide vahel;

b)

isikuandmete kogumise konteksti, eelkõige andmesubjektide ja vastutava töötleja vahelist seost;

c)

isikuandmete laadi, eelkõige seda, kas töödeldakse isikuandmete eriliike vastavalt artiklile 9 või süüteoasjades süüdimõistvate kohtuotsuste ja süütegudega seotud isikuandmeid vastavalt artiklile 10;

d)

kavandatava edasise töötlemise võimalikke tagajärgi andmesubjektide jaoks;

e)

asjakohaste kaitsemeetmete olemasolu, milleks võivad olla näiteks krüpteerimine ja pseudonümiseerimine.“

10

Isikuandmete kaitse üldmääruse artiklis 9 „Isikuandmete eriliikide töötlemine“ on ette nähtud:

„1.   Keelatud on töödelda isikuandmeid, millest ilmneb rassiline või etniline päritolu, poliitilised vaated, usulised või filosoofilised veendumused või ametiühingusse kuulumine, geneetilisi andmeid, füüsilise isiku kordumatuks tuvastamiseks kasutatavaid biomeetrilisi andmeid, terviseandmeid või andmeid füüsilise isiku seksuaalelu ja seksuaalse sättumuse kohta.

2.   Lõiget 1 ei kohaldata, kui kehtib üks järgmistest asjaoludest:

[…]

f)

töötlemine on vajalik õigusnõude koostamiseks, esitamiseks või kaitsmiseks või juhul, kui kohtud täidavad oma õigust mõistvat funktsiooni;

[…]

3.   Lõikes 1 osutatud isikuandmeid võib töödelda lõike 2 punktis h osutatud eesmärkidel, kui neid andmeid töötleb töötaja, kellel on liidu või liikmesriigi õiguse või pädevate riiklike asutuste kehtestatud eeskirjade alusel ametisaladuse hoidmise kohustus, või kui neid andmeid töödeldakse sellise isiku vastutusel või kui neid andmeid töötleb mõni teine isik, kellel on liidu või liikmesriigi õiguse või pädevate riiklike asutuste kehtestatud eeskirjade alusel samuti saladuse hoidmise kohustus.

4.   Liikmesriigid võivad säilitada või kehtestada täiendavad tingimused, sealhulgas piirangud seoses geneetiliste, biomeetriliste või terviseandmete töötlemisega.“

11

Isikuandmete kaitse üldmääruse III peatükis „Andmesubjekti õigused“ on artiklid 12–23.

12

Määruse artiklis 13 „Teave, mis tuleb anda juhul, kui isikuandmed on kogutud andmesubjektilt“ on sätestatud:

„1.   Kui andmesubjektiga seotud isikuandmeid kogutakse andmesubjektilt, teeb vastutav töötleja isikuandmete saamise ajal andmesubjektile teatavaks kogu järgmise teabe:

a)

vastutava töötleja ning kui kohaldatav, siis vastutava töötleja esindaja nimi ja kontaktandmed;

b)

asjakohasel juhul andmekaitseametniku kontaktandmed;

c)

isikuandmete töötlemise eesmärk ja õiguslik alus;

d)

kui isikuandmete töötlemine põhineb artikli 6 lõike 1 punktil f, siis teave vastutava töötleja või kolmanda isiku õigustatud huvide kohta;

e)

asjakohasel juhul teave isikuandmete vastuvõtjate või vastuvõtjate kategooriate kohta,

f)

asjakohasel juhul teave selle kohta, et vastutav töötleja kavatseb edastada isikuandmed kolmandale riigile või rahvusvahelisele organisatsioonile, ning teave kaitse piisavust käsitleva komisjoni otsuse olemasolu või puudumise kohta või artiklis 46 või 47 või artikli 49 lõike 1 teises lõigus osutatud edastamise korral viide asjakohastele või sobivatele kaitsemeetmetele ja nende koopia saamise viisile või kohale, kus need on tehtud kättesaadavaks.

2.   Peale lõikes 1 osutatud teabe esitab vastutav töötleja isikuandmete saamise ajal andmesubjektile järgmise täiendava teabe, mis on vajalik õiglase ja läbipaistva töötlemise tagamiseks:

a)

isikuandmete säilitamise ajavahemik või, kui see ei ole võimalik, sellise ajavahemiku määramise kriteeriumid;

b)

teave õiguse kohta taotleda vastutavalt töötlejalt juurdepääsu andmesubjekti puudutavatele isikuandmetele ning nende parandamist või kustutamist või isikuandmete töötlemise piiramist või esitada vastuväide selliste isikuandmete töötlemisele, samuti teave isikuandmete ülekandmise õiguse kohta;

c)

kui isikuandmete töötlemine põhineb artikli 6 lõike 1 punktil a või artikli 9 lõike 2 punktil a, siis teave õiguse kohta nõusolek igal ajal tagasi võtta, ilma et see mõjutaks enne tagasivõtmist nõusoleku alusel toimunud töötlemise seaduslikkust;

d)

teave õiguse kohta esitada kaebus järelevalveasutusele;

e)

teave selle kohta, kas isikuandmete esitamine on õigusaktist või lepingust tulenev kohustus või lepingu sõlmimiseks vajalik nõue, samuti selle kohta, kas andmesubjekt on kohustatud kõnealuseid isikuandmeid esitama, ning selliste andmete esitamata jätmise võimalike tagajärgede kohta, ning

f)

teave artikli 22 lõigetes 1 ja 4 osutatud automatiseeritud otsuste, sealhulgas profiilianalüüsi tegemise kohta ning vähemalt nendel juhtudel sisuline teave kasutatava loogika ja selle kohta, millised on sellise isikuandmete töötlemise tähtsus ja prognoositavad tagajärjed andmesubjekti jaoks.

3.   Kui vastutav töötleja kavatseb isikuandmeid edasi töödelda muul eesmärgil kui see, milleks isikuandmeid koguti, esitab vastutav töötleja andmesubjektile enne edasist isikuandmete töötlemist teabe kõnealuse muu eesmärgi kohta ja muu asjakohase lõikes 2 osutatud täiendava teabe.

4.   Lõikeid s1, 2 ja 3 ei kohaldata, kui ja sel määral mil andmesubjektil on see teave juba olemas.“

13

Isikuandmete kaitse üldmääruse artiklis 17 „Õigus andmete kustutamisele („õigus olla unustatud“)“ on ette nähtud:

„1.   Andmesubjektil on õigus nõuda, et vastutav töötleja kustutaks põhjendamatu viivituseta teda puudutavad isikuandmed ja vastutav töötleja on kohustatud kustutama isikuandmed põhjendamatu viivituseta, kui kehtib üks järgmistest asjaoludest:

[…]

b)

andmesubjekt võtab töötlemiseks antud nõusoleku tagasi vastavalt artikli 6 lõike 1 punktile a või artikli 9 lõike 2 punktile a ning puudub muu õiguslik alus isikuandmete töötlemiseks;

[…]

d) isikuandmeid on töödeldud ebaseaduslikult;

[…]

3.   Lõikeid 1 ja 2 ei kohaldata sel määral mil isikuandmete töötlemine on vajalik

[…]

e) õigusnõuete koostamiseks, esitamiseks või kaitsmiseks.“

14

Isikuandmete kaitse üldmääruse artiklis 23 „Piirangud“ on sätestatud:

„1.   Vastutava töötleja või volitatud töötleja suhtes kohaldatavas liidu või liikmesriigi õiguses võib seadusandliku meetmega piirata artiklites 12–22 ja artiklis 34, samuti artiklis 5 sätestatud kohustuste ja õiguste ulatust, kuivõrd selle sätted vastavad artiklites 12–22 sätestatud õigustele ja kohustustele, kui selline piirang austab põhiõiguste ja ‑vabaduste olemust ning on demokraatlikus ühiskonnas vajalik ja proportsionaalne meede, et tagada

[…]

e)

liidu või liikmesriigi muud üldist avalikku huvi pakkuvad olulised eesmärgid […]

f)

kohtusüsteemi sõltumatuse ja kohtumenetluse kaitse;

[…]

i)

andmesubjekti kaitse või teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitse;

j)

tsiviilõiguslike nõuete täitmise tagamine.

2.   Eelkõige peab lõikes 1 osutatud seadusandlik meede sisaldama asjakohasel juhul konkreetseid sätteid vähemalt järgmise kohta:

a)

töötlemise või selle kategooriate eesmärgid;

b)

isikuandmete liigid;

c)

kehtestatud piirangute ulatus;

d)

kuritarvitamist või ebaseaduslikku andmetega tutvumist või nende edastamist tõkestavad kaitsemeetmed;

e)

vastutava töötleja või vastutavate töötlejate kategooriate määratlus;

f)

säilitamise ajavahemikud ja kohaldatavad kaitsemeetmed, võttes arvesse töötlemise või selle kategooriate laadi, ulatust ja eesmärki;

g)

andmesubjektide õigusi ja vabadusi ähvardavad ohud ning

h)

andmesubjektide õigus olla piirangust teavitatud, välja arvatud juhul, kui see võib mõjutada piirangu eesmärki.“

Saksa õigus

Saksamaa Liitvabariigi põhiseadus

15

Saksamaa Liitvabariigi 23. mai 1949. aasta põhiseaduse (Grundgesetz für die Bundesrepublik Deutschland; BGBl. 1949 I, lk 1) artiklis 92 on sätestatud:

„Kohtuvõim on usaldatud kohtunikele; seda teostavad Bundesverfassungsgericht (Saksamaa Liitvabariigi konstitutsioonikohus), käesolevas põhiseaduses ette nähtud liitvabariigi kohtud ja liidumaade kohtud.“

Tsiviilmenetluse seadustik

16

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (Zivilprozessordnung) põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis on §‑s 138 „Kohustus selgitada faktilisi asjaolusid; kohustus rääkida tõtt“ sätestatud:

„(1)   Poolte avaldused asja puudutavate faktiliste asjaolude kohta peavad olema esitatud täielikult ja tõeselt.

(2)   Pool peab vastama vastaspoole faktilistele väidetele.

(3)   Faktilised asjaolud, millele ei ole sõnaselgelt vastu vaieldud, loetakse omaksvõetuks, kui neile vastu vaidlemise tahe ei ilmne poole muudest avaldustest.

(4)   Teadmatusele võib tugineda üksnes selliste asjaolude suhtes, mille puhul ei ole olnud tegemist poole enda tegevusega ning mida ta ei ole ise tajunud.“

17

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku §‑s 286 „Tõendite vaba hindamine“ on ette nähtud:

„(1)   Kohus võtab arvesse menetluse sisu ja võimaliku tõendite kogumise tulemust ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas lugeda faktiväide tõeseks või ebatõeseks. Kohtuotsuses tuleb esitada põhjendused, millest kohus on otsuse tegemisel lähtunud.

(2)   Kohus peab järgima seadusest tulenevaid tõendamise nõudeid ainult käesolevas seaduses sätestatud juhtudel.“

18

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 355 „Tõendite vahetu kogumine“ on sõnastatud järgmiselt:

„(1)   Tõendeid kogutakse asja lahendavas kohtus. Seda võib usaldada kõnealuse kohtu liikmele või muule kohtule üksnes käesolevas seaduses ette nähtud juhtudel.

Otsust, millega määratakse üks või teine tõendite kogumise viis, ei saa edasi kaevata.“

Föderaalne andmekaitseseadus

19

30. juuni 2017. aasta föderaalse andmekaitseseaduse (Bundesdatenschutzgesetz; BGBl. 2017 I, lk 2097) põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis on §‑s 3 „Isikuandmete töötlemine ametiasutuste poolt“ sätestatud:

„Isikuandmete töötlemine avalik-õigusliku asutuse poolt on lubatud, kui see on vajalik vastutava töötleja pädevusse kuuluva ülesande täitmiseks või talle usaldatud avaliku võimu teostamiseks.

[…]“.

20

Föderaalse andmekaitseseaduse põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis on §‑s 26 „Isikuandmete töötlemine töösuhetes“ sätestatud:

„(1)   Töötajate isikuandmete töötlemine töösuhete kontekstis on lubatud, kui see on vajalik seoses töösuhte tekkimise kindlaks tegemisega või pärast töösuhte tekkimist selle täitmise või lõpetamisega või töötajate huvide esindamisega seadusest, kollektiivlepingust ning tööandja ja töötajate esinduskogu vahel sõlmitud lepingust (kollektiivleping) tulenevate õiguste teostamiseks või kohustuste täitmiseks. Süütegude avastamiseks võib töötajate isikuandmeid töödelda ainult juhul, kui dokumenteeritavad faktilised tõendid põhjendavad kahtlust, et asjaomane isik on töösuhtes toime pannud süüteo, töötlemine on vajalik selle avastamiseks ja töötaja kaitset vääriv huvi ei kaalu üles töötlemisest loobumist, eelkõige ei ole töötlemise viis ja ulatus asjaolusid arvestades ebaproportsionaalsed.

(2)   Kui töötajate isikuandmeid töödeldakse nõusoleku alusel, tuleb selleks, et hinnata, kas nõusolek on antud vabatahtlikult, arvesse võtta eelkõige töötaja sõltuvust töösuhtes ja nõusoleku andmise asjaolusid. Nõusoleku vabatahtlikkusega võib eelkõige tegemist olla siis, kui töötaja saab õigusliku või majandusliku eelise või kui tööandjal ja töötajal on sarnased huvid. Nõusolek peab olema antud kirjalikult, välja arvatud juhul, kui eriliste asjaolude tõttu on sobiv muu vorm. Tööandja on kohustatud töötajat kirjalikult teavitama isikuandmete töötlemise eesmärgist ja tema [isikuandmete kaitse üldmääruse] artikli 7 lõikest 3 tulenevast õigusest võtta nõusolek tagasi.

[…]

(5)   Vastutav töötleja peab võtma asjakohased meetmed, et tagada eelkõige [isikuandmete kaitse üldmääruse] artiklis 5 sätestatud isikuandmete töötlemise põhimõtete järgimine.

(6)   Töötajaid esindavate organisatsioonide osalemisõigused jäävad samaks.

(7)   Lõikeid 1–6 kohaldatakse ka töötajate isikuandmete, sealhulgas isikuandmete eriliikide töötlemise suhtes, ilma et need isikuandmed kuuluksid andmete kogumisse või tuleks need andmete kogumisse kanda.

(8)   Käesoleva seaduse mõistes on töötajad:

1. töötajad, sealhulgas renditöötajad, kes on suhtes kasutajaettevõtjaga;

[…]“.

Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused

21

NTH, kes on kütte‑ ja kliimaettevõtja, võttis tööle EMi, kes oli abielus NTH juhatajaga.

22

NTH ja EMi vaheline töösuhe lõppes 31. oktoobril 2019. Seejärel oli EMil kuni tema lahutuseni NTH juhatajast 26. juunil 2022 jätkuvalt ligipääs NTH ruumidele ja ta sai kasutada seal asuvaid arvuteid.

23

Vahetult pärast lahutust, mis toimus peamiselt NTH töötaja F‑i vahendusel, kes on NTH juhataja ja EMi poeg, tuvastas NTH, et EM müüs veebimüügiplatvormi eBay kaudu enda arvel kaupu – mille omandiõiguse NTH väidab endale kuuluvat – edasimüügi koguväärtusega 13217,09 eurot. Arvestades nende kaupade ostuhinda ja nende asendamise vajadusest tulenevate halduskulude suurust, on NTH‑le tekkinud kahju kogusumma 46567,91 eurot.

24

EM vaidleb vastu sellele, et ta müüs neid kaupu NTH teadmata. Nimelt olid viimased peamiselt kas klientide tagastatud kaubad, puudusega või vananenud kaubad, mida NTH ei saanud kasutada ja millel ei olnud seega enam viimase jaoks väärtust. NTH andis need tasuta üle EMile, kes müüs need, et katta selle leibkonna kulusid, mille ta koos NTH juhatajaga moodustas.

25

Landesarbeitsgericht Niedersachsen (Alam‑Saksi liidumaa kõrgeim töökohus, Saksamaa), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus, märgib, et NTH oli teadlik EMi müügist, kuna ta kasutas EMi erakontot eBay internetimüügiplatvormil. Selleks kasutas töötaja F. nimetatud müügiplatvormil EMi kasutajatunnust ja salasõna.

26

Selle kohta, kuidas töötaja sai teada kasutajatunnuse ja salasõna, kinnitab NTH juhataja, et töötaja F. sai teavet, et EM kasutab seda platvormi, kui ta tutvus juhatajale kuuluva ja EMi kasutatud arvuti navigeerimisajalooga, ning et sai salasõna teada, tutvudes arvuti serveris loodud „perekonnakaustaga“. EM kinnitab omalt poolt, et ta ei säilitanud sama salasõna NTH elektroonilistel andmekandjatel. Seevastu väidab ta, et NTH juhataja teatas, et ta kaotas EMi kasutatava mobiiltelefoni – mis oli registreeritud ettevõtja nimel –, selleks et taotleda telefonioperaatorilt uut SIM‑kaarti (Subscriber Identity Module, abonendi tuvastusmoodul), mis võimaldas tal kasutada selle telefoniga seotud telefoninumbrit samal platvormil oma isikliku konto salasõna muutmiseks ja kontole juurdepääsuks.

27

Eelotsusetaotluse esitanud kohus ei välista, et andmete kogumine – mida NTH tegi eesmärgiga saada teada EMi müügist eBay veebimüügiplatvormil – toimus ebaseaduslikult.

28

Igal juhul märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et ta kaldub arvama, et andmed, mille NTH kogus, kujutavad endast andmete töötlemist isikuandmete kaitse üldmääruse tähenduses.

29

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul ei võimalda Euroopa Kohtu praktika siiski kõigepealt selgelt kindlaks teha, kas Saksa menetlusnormid on isikuandmete kaitse üldmääruse nõuete täitmiseks piisavalt täpsed, eelkõige kriteeriumid, mida tuleb kohaldada, tegemaks kindlaks, millistel asjaoludel on niisuguste andmete kasutamine keelatud, seejärel, kas Saksamaa kohtud võivad oma õigust mõistvat funktsiooni täites nende andmete töötlemiseks tugineda isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 17 lõike 3 punktile e, ja lõpuks, milliste kriteeriumide alusel tuleb üksikasjalikult hinnata, kas selle ülesande täitmisel toimuv andmete töötlemine on lubatud, eelkõige juhul, kui – nagu käesoleval juhul – isik võis andmeid koguda ebaseaduslikult.

30

Eeskätt märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus esimesena, et isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 6 lõike 3 esimese lõigu kohaselt on selle artikli lõike 1 esimese lõigu punktides c ja e osutatud töötlemise alus liidu õigusnormide puudumisel kehtestatud liikmesriigi õigusega, mida kohaldatakse vastutava töötleja suhtes, ja selles tuleb artikli 6 lõike 3 kohaselt – eelotsusetaotluse esitanud kohtu tõlgenduse järgi – kindlaks määrata töötlemise eesmärgid. Lisaks nähtub eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul Euroopa Kohtu praktikast, mis ilmneb 24. veebruari 2022. aasta kohtuotsuse Valsts ieņēmumu dienests (isikuandmete töötlemine maksustamise eesmärgil) (C‑175/20, EU:C:2022:124) punktist 83, et selleks, et oleks täidetud proportsionaalsuse nõue – mida on konkreetselt väljendatud isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 5 lõike 1 punktis c –, peavad töötlemise aluseks olevas õigusaktis olema ette nähtud selged ja täpsed reeglid, millega reguleeritakse asjaomase meetme ulatust ja kohaldamist ning millega on kehtestatud miinimumnõuded, ning eeskätt peab neis reeglites olema märgitud, millistel asjaoludel ja tingimustel võib niisugust töötlemist ette nägeva meetme võtta.

31

Seega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 6 lõike 3 teist lõiku tuleb tõlgendada nii, et kui kohus võtab oma õigust mõistvat funktsiooni täites vastu akti, mis toob kaasa menetlusosalise põhiõiguste riive, ja töötleb sellega seotud andmeid, siis kas piisab sellest, et töötlemine on vajalik avalikes huvides ülesande täitmiseks või avaliku võimu teostamiseks, või tuleb – eelkõige harta artikli 8 lõiget 2 arvestades – nõuda, et töötlemise õigusliku aluse hulka kuuluksid täpsustused asjaolude ja tingimuste kohta, mille korral see kohus võib poolte esitatud andmeid kasutada.

32

Juhul kui Euroopa Kohus peaks jõudma järeldusele, et isikuandmete töötlemise kohtuotsused, millega kaasneb põhiõiguste rikkumine, peavad põhinema selliseid täpsustusi sisaldavatel õigusnormidel, küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas niisugused riigisisesed õigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjas, on kooskõlas isikuandmete kaitse üldmääruses sätestatud nõuetega. Nimelt ei ole neis õigusnormides viidatud tingimustele, mis peavad olema täidetud, ega kriteeriumidele, mida tuleb kaaluda, selleks et teha kindlaks, kas kohus võib menetlusosalise esile toodud faktilisi asjaolusid arvestada või tema esitatud tõendeid vastu võtta. Eeskätt soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, missugune tähendus on niisuguste sätete puudumisel, milles oleks käsitletud olukorda, kus menetlusosaline on saanud ebaseaduslikult isikuandmed, millele ta tugineb, või olukorda, kus ta tugineb tõenditele, mis on saadud isikuandmete ebaseadusliku töötlemise teel. Ühtlasi soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, missugune tähendus on asjaolul, et Saksa õiguses olevad eeskirjad, millega reguleeritakse niisuguste andmete kasutamist, tulenevad üksnes kohtupraktikast.

33

Teisena tõdeb eelotsusetaotluse esitanud kohus, et Bundesarbeitsgericht (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim töökohus) on oma praktikas välja toonud, et isikuandmete kaitse üldmääruse artiklist 17 ilmneb selgelt, et kohtul on mõeldav isikuandmeid töödelda isegi siis, kui nende andmete kogumine – mida üks pool on kohtueelses või kohtuvälises staadiumis teinud – osutub isikuandmete kaitse üldmääruse või asjasse puutuvate riigisiseste andmekaitseõigusnormide alusel ebaseaduslikuks, mistõttu ei ole vaja Euroopa Kohtule eelotsusetaotlust esitada.

34

Ühtlasi väidab Bundesarbeitsgericht, et kuigi isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 17 lõike 3 punktis e on ette nähtud erand õigusest ebaseaduslikult töödeldud andmete kustutamisele, kui see töötlemine on „vajalik“ õigusnõuete koostamiseks, esitamiseks või kaitsmiseks, puudutab see säte siiski üksnes õigust andmete kustutamisele.

35

Igal juhul leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et tekib küsimus, kas isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 6 lõike 1 punkt e või artikli 9 lõike 2 punkt f on alus liikmesriigi kohtutele, kui nad töötlevad õigust mõistva funktsiooni täitmisel isikuandmeid, või võivad nad tugineda ka määruse artikli 17 lõike 3 punktile e.

36

Juhul kui Euroopa Kohus peaks jõudma järeldusele, et isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 17 lõike 3 punkt e võib olla alus liikmesriikide kohtutele, kui nad töötlevad õigust mõistva funktsiooni täitmisel isikuandmeid, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kuidas tuleb nimetatud sätet kohaldada ja kas sellega kaasneb andmete kasutamise keeld, näiteks juhul, kui esialgset andmete kogumist ei ole varjatud ja seda on kasutatud kohustuse tahtliku rikkumise tuvastamiseks.

37

Kolmandana soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, missuguseid sisulisi kriteeriume tuleb kohaldada õigust mõistva funktsiooni täitmisel tehtavatele andmetöötlustoimingutele.

38

Eelkõige soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus esiteks teada, kas ebaseaduslikult saadud andmete puhul – mille ehtsust ja sisulist õigsust iseenesest ei ole vaidlustatud – peavad liikmesriigi kohtud analüüsima proportsionaalsust ja kaaluma põhjalikult asjasse puutuvaid huve. Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib ühtlasi teada, kas liikmesriigi kohtud peavad hindama, kas niisugust olukorda tuleb eristada olukorrast, kus teine pool vaidlustab nii asjaomaste andmete saamise viisi, nimetades seda ebaseaduslikuks, kui ka nende andmete ehtsuse ja/või sisulise õigsuse.

39

Teiseks rõhutab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et EM ei olnud siis enam pikka aega NTH IT‑süsteemi kasutanud, kui viimati nimetatu võttis põhikohtuasja jaoks seal talletatud andmeid. Veel toob eelotsusetaotluse esitanud kohus välja, et isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 5 lõike 1 punktis e on sisuliselt ette nähtud, et isikuandmeid võib säilitada ainult seni, kuni see on vajalik selle eesmärgi täitmiseks, milleks isikuandmeid töödeldakse. Nii soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, missugused järeldused tuleb sama sätte kohaldamisel teha asjaolust, et neid andmeid koguti kaua aega tagasi, või ka sellest, et neid säilitati pika aja jooksul, ning lõpuks sellest, et esines lepinguline kohustus andmed kustutada, mida ei ole järgitud.

40

Kolmandaks soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas piisab sellest, kui pool tugineb üldisele tõendamishuvile, või kas liidu õiguses on nõutav muude aspektide arvessevõtmine, millest tuleneb, et tõendite kogumise huvi väärib kaitset, hoolimata teise menetlusosalise õiguse kahjustamisest.

41

Neljandaks soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas kaebuse esitanud tööandja võib niisuguses olukorras, nagu on kõne all põhikohtuasjas, tugineda harta artikli 47 lõikele 2, et põhjendada isikuandmete kogumist ja töötlemist tema enda poolt, ning missugused järeldused tuleb teha asjaolust, et sama tööandja ei pruugi olla täitnud isikuandmete kaitse üldmääruse artiklist 13 tulenevat teavitamiskohustust.

42

Viiendaks märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et 2. märtsi 2023. aasta kohtuotsuse Norra Stockholm Bygg (C‑268/21, EU:C:2023:145) punktis 55 otsustas Euroopa Kohus, et selleks, et võtta arvesse isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 5 lõiget 1 ja eelkõige selle sätte punktis c sisalduvat „võimalikult väheste andmete kogumise“ põhimõtet, peab ta kindlaks tegema, kas isikuandmete avaldamine on kohaldatavate riigisiseste õigusnormidega taotletava eesmärgi saavutamiseks piisav ja asjakohane ning kas seda eesmärki ei oleks võimalik saavutada – arvestades suure hulga kolmandate isikute isikuandmete kaitsmise vajadust – vähem sekkuvate tõendamisviiside, näiteks valitud tunnistajate ülekuulamise abil. Nii on tal tekkinud küsimus, kas sama lahendus on käesolevale asjale ülekantav, sest see võib puudutada näiteks eBay veebimüügiplatvormi ostjate andmeid.

43

Neil asjaoludel otsustas Landesarbeitsgericht Niedersachsen (Alam‑Saksi liidumaa kõrgeim töökohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.

Kas isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 6 lõike 1 punktiga e ja lõikega 3 hõlmatud iseseisva andmetöötlustoimingu korral, mis on tehtud kohtute õigust mõistvat funktsiooni täites, on Saksamaa Liitvabariigi põhiseaduse (Grundgesetz für die Bundesrepublik Deutschland) artikli 92 ning Saksamaa tsiviilkohtumenetluse seadustiku (Zivilprozessordnung) [(põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis)] § 138, 286, 355 jj sätted kooskõlas [harta] artikli 8 lõikest 2 ja artikli 52 lõikest 1 ning isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 5 lõike 1 punktist c tuleneva täpsuse põhimõttega, kui andmetöötlustoiminguga, mida kohtud teevad õigust mõistvat funktsiooni täites, kaasneb poole või kolmanda isiku põhiõiguste riive?

2.

a.

Kas liikmesriigi kohus võib andmete – eelkõige isikuandmete – töötlemisel tugineda sellele, et niisugune töötlemine on lubatud isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 17 lõike 3 punkti e alusel, või on isikuandmete kaitse üldmääruse artiklid 6 ja 9 ainsad alused andmete töötlemiseks kohtute õigust mõistva funktsiooni täitmisel?

b.

Kui isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 17 lõike 3 punkt e võib põhimõtteliselt olla õiguslik alus andmete töötlemiseks kohtute õigust mõistva funktsiooni täitmisel, siis:

aa)

kas see kehtib ka juhul, kui neid andmeid ei kogunud kohtumenetluse pool või kolmas isik esialgu seaduslikul viisil;

bb)

kas algul ebaseaduslikult kogutud andmete töötlemine toob üldkohaldatava hea usu põhimõtte (isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 5 lõike 1 punkt a) kohaselt kaasa kohtute õigust mõistva funktsiooni käigus andmete töötlemise piiramise teisese õiguse alusel selles tähenduses, et isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 17 lõike 3 punkti e kohaldatakse ainult teatud tingimustel või teatud piirides;

cc)

kas isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 17 lõike 3 punkti e tuleb tõlgendada nii, et algul ebaseaduslikult saadud andmete kohtuliku kasutamise keeld on alati välistatud – st kohus peab neid andmeid alati kasutama – siis, kui andmete algne kogumine ei toimunud varjatult ja seda kasutati kohustuse tahtliku rikkumise tõendamiseks?

3.

Olenemata sellest, kas andmete töötlemine kohtute õigust mõistvat funktsiooni täites kuulub isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 17 lõike 3 punkti e või sama määruse artikli 6 lõike 1 punktide c või e, lõike 3, artikli 9 või muude liidu õiguse sätete kohaldamisalasse:

a.

Kas andmekaitsealastest, [harta] artikli 52 lõike 1 teise lause ja isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 5 lõike 1 punkti a kohastest vajalikkuse ja võimalikult väheste andmete kogumise põhimõtetest tuleb järeldada, et eeskätt algul ebaseaduslikult kogutud või säilitatud andmete töötlemise puhul on vajalik põhjalik proportsionaalsuse kontroll ja kaalumine kohtute poolt?

b.

Missugust mõju avaldab isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 5 lõike 1 punkt e, milles on ette nähtud, et isikuandmeid võib säilitada ainult seni, kuni see on eesmärgi täitmiseks vajalik, kohtute õigust mõistva funktsiooni täitmisel tehtavatele hilisematele andmetöötlustoimingutele, eelkõige juhul, kui

–

andmeid koguti algul teistel eesmärkidel,

–

andmete esialgne ebaseaduslik kogumine toimus kaua aega tagasi,

–

andmeid säilitati ebaseaduslikult pikema aja jooksul,

–

ebaseaduslikult koguti andmeid, mida on säilitatud juba pikema aja vältel – võimalik, et ebaseaduslikult –, või

–

asutus või isik, kes andmeid töötleb või kogub, on ühepoolselt, eraldi läbi räägitud lepingu või kollektiivlepinguga võtnud endale kohustuse andmed kindlaksmääratud tähtaja jooksul kustutada, kuid ei ole seda teinud?

c.

Kas liidu õigusest, eelkõige [harta] artiklist 8, isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 6 lõike 1 esimese lõigu punktidest c ja e, lõikest 3 ning artiklist 9 tuleneb, et liikmesriigi kohus võib kasutada tõendeid, mis on kogutud isikuõigusi rikkudes, ainult siis, kui on olemas tõendamiskoormist kandva poole põhjendatud huvi, mis läheb kaugemale pelgast tõendamisega seotud huvist, või ei ole liidu õiguses selle kohta suuniseid ette nähtud, mistõttu tuleb asjaomased õigusnormid kehtestada liikmesriigi õiguskorras?

d.

Kas [harta] artikli 47 lõikest 2, mis tagab õiguse tõhusale kohtulikule kaitsele ja eelkõige õiglasele kohtulikule arutamisele, mille kohaselt peavad tsiviilkohtumenetluse pooled põhimõtteliselt suutma oma õiguskaitse eesmärki piisavalt põhjendada ja tõendada, tuleneb, et hagi esitanud töötaja kohta tööandja poolt ebaseaduslikult kogutud isikuandmete töötlemine kohtu õigust mõistva funktsiooni täitmisel võib osutuda kitsamas tähenduses sobimatuks ja ebaproportsionaalseks üksnes siis, kui liidu õiguse kohaselt kujutab andmete kogumine endast [harta] artiklite 7 ja 8 rasket rikkumist ning muud võimalikud sanktsioonid tööandja suhtes (näiteks kahju hüvitamine isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 82 alusel ja rahatrahvide määramine sama määruse artikli 83 alusel) oleksid täiesti ebapiisavad, või kas sobimatus ja ebaproportsionaalsus võivad tekkida juba muude, vähem tõsiste andmekaitserikkumiste puhul, mis toimusid esialgse andmete kogumise käigus?

e.

Kas kohus peab otsuse tegemisel selle kohta, kas ta kasutab oma õigust mõistva funktsiooni täitmise käigus andmetöötlustoimingu tegemisel andmeid, mille algul on kogunud pool või kolmas isik, arvesse võtma seda, kas andmeid kogunud isik on täitnud oma teabe andmise kohustuse isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 13 järgi? Kui jah, siis missugustel tingimustel ja missuguste kriteeriumide alusel peab kohus seda arvesse võtma?

f.

Kas asjaolu, et isikuandmete kaitse üldmäärus ja [harta] on kohtule isikuandmete töötlemisel siduvad, hõlmab ka kolmandate isikute isikuandmeid? Kuidas mõjutab andmekaitseõiguse võimalik rikkumine kolmandate isikute suhtes andmete esialgse kogumise ajal andmete hilisemat töötlemist kohtu õigust mõistva funktsiooni täitmisel kahe poole vahelises vaidluses? Kas pool võib tugineda rikkumisele, mis ei ole toime pandud mitte tema, vaid kolmandate isikute suhtes, või pole see võimalik?“

Eelotsuse küsimuste analüüs

Vastuvõetavus

44

Kõigepealt olgu meenutatud, et kuigi väljakujunenud kohtupraktika kohaselt lähtutakse eeldusest, et liidu õiguse tõlgendamist puudutavad küsimused, mille liikmesriigi kohus on esitanud õiguslikus ja faktilises raamistikus, mille ta on määratlenud omal vastutusel ja mille paikapidavuse kontrollimine ei ole Euroopa Kohtu ülesanne, on asjakohased, on need küsimused aga vastuvõetamatud, kui on ilmne, et taotletaval liidu õiguse tõlgendusel puudub igasugune seos põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi või õiguslikke asjaolusid, et anda talle esitatud küsimustele tarvilik vastus (vt selle kohta 18. juuni 2024. aasta kohtuotsus Bundesrepublik Deutschland (pagulasseisundi andmise otsuse toime), C‑753/22, EU:C:2024:524, punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika).

45

Käesoleval juhul tuleb märkida, et eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab oma küsimustes korduvalt isikuandmete kaitse üldmääruse artiklile 9, mis käsitleb isikuandmete teatavaid eriliike, nimelt andmeid, millest ilmneb rassiline või etniline päritolu, poliitilised vaated, usulised või filosoofilised veendumused või ametiühingusse kuulumine, geneetilisi andmeid, füüsilise isiku kordumatuks tuvastamiseks kasutatavaid biomeetrilisi andmeid, terviseandmeid või andmeid füüsilise isiku seksuaalelu ja seksuaalse sättumuse kohta.

46

Kuna aga Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust nähtub, et põhikohtuasi ei puuduta niisuguseid andmeid, tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtu eelotsuse küsimusi pidada vastuvõetamatuks osas, milles need puudutavad isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 9 tõlgendamist.

Esimene küsimus

47

Kõigepealt olgu märgitud, et esitatud küsimus põhineb eeldusel, et kohus võib oma õigust mõistvat funktsiooni täites töödelda isikuandmeid üksnes isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 6 lõike 1 punkti e alusel, mis käsitleb isikuandmete töötlemist, mis on vajalik avalikes huvides oleva ülesande täitmiseks või vastutava töötleja avaliku võimu teostamiseks.

48

Esiteks tuleb tõdeda, et teatavates olukordades võib sama töötlemise suhtes kohaldada mitut alternatiivset seaduslikkuse tingimust.

49

Teiseks, kuigi teatavat isikuandmete töötlemist kohtu poolt võib pidada vajalikuks niisuguse avalikes huvides oleva ülesande täitmiseks või sellise võimu teostamiseks, on isikuandmete töötlemine, mida kohus võib – nagu põhikohtuasjas – poolte tõendite esitamise taotluste puhul teha, eripärane, kuna põhimõtteliselt on see vajalik selleks, et täita kohtul lasuvat seadusest tulenevat kohustust otsustada, kas need tõendid on lubatavad, ja kui need on tunnistatud riigisiseses õiguses selleks ette nähtud kriteeriumide alusel lubatavaks, siis on tal kohustus neid oma otsuse tegemisel arvesse võtta.

50

Seetõttu leiab Euroopa Kohus, et eelotsusetaotluse esitanud kohtule tarviliku vastuse andmiseks tuleb talle käesolevas kohtuasjas esitatud eri küsimusi analüüsida pigem isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 6 lõike 1 punkti c kui selle määruse artikli 6 lõike 1 punkti e alusel.

51

Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 6 lõike 1 esimese lõigu punkti c ja lõiget 3, lähtudes harta artikli 8 lõikest 2 ja artiklist 52, tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, milles on seoses sellega, kui kohus kasutab faktiliste asjaolude hindamisel ja tõendite kogumisel isikuandmeid, piirdutud ette nägemisega, et pooled peavad esitama üksikasjalikud ja tõele vastavad faktilised asjaolud, ning milles on kohustatud seda kohut tõendeid enne nende hindamist täielikult arvesse võtma, ilma et neis õigusnormides oleks toodud andmeid asjaolude ja tingimuste kohta, mille alusel võib nimetatud kohus isikuandmeid sisaldavaid poolte esitatud fakte ja tõendeid kasutada.

52

Esimesena olgu korratud, et tõendite lubatavuse ja hindamise eeskirjad kuuluvad kehtiva liidu õiguse järgi tõepoolest riigisisese õiguse kohaldamisalasse (vt selle kohta 6. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus La Quadrature du Net jt, C‑511/18, C‑512/18 ja C‑520/18, EU:C:2020:791, punkt 223, ning 5. aprilli 2022. aasta kohtuotsus Commissioner of An Garda Síochána jt, C‑140/20, EU:C:2022:258, punkt 127).

53

Isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 2 lõike 1 alusel kohaldatakse seda määrust siiski „isikuandmete täielikult või osaliselt automatiseeritud töötlemise suhtes ja isikuandmete automatiseerimata töötlemise suhtes, kui kõnealused isikuandmed kuuluvad andmete kogumisse või kui need kavatsetakse andmete kogumisse kanda“, välja arvatud teatavatel määruse artikli 2 lõigetes 2 ja 3 ette nähtud juhtudel. Võttes aga arvesse, et kui kohtud ja muud õigusasutused isikuandmeid töötlevad, ei kuulu see artikli 2 lõigetes 2 ja 3 ette nähtud juhtude hulka ning määrus võib järelikult olla kohaldatav – nagu kinnitab ka määruse põhjendus 20 – nende kohtute ja asutuste poolsele töötlemisele.

54

Isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 4 punktis 2 on määruses kasutatav mõiste „isikuandmete töötlemine“ määratletud kui isikuandmete või nende kogumitega tehtav automatiseeritud või automatiseerimata toiming või toimingute kogum, nagu kogumine, dokumenteerimine, korrastamine, struktureerimine, säilitamine, kohandamine ja muutmine, päringute tegemine, lugemine, kasutamine, edastamise, levitamise või muul moel kättesaadavaks tegemise teel avalikustamine, ühitamine või ühendamine, piiramine, kustutamine või hävitamine.

55

Konkreetsel juhul kasutatud väljendist „[mis tahes] toiming“ nähtub, et liidu seadusandja on soovinud anda mõistele „töötlemine“ laia ulatuse (5. detsembri 2023. aasta kohtuotsus Nacionalinis visuomenės sveikatos centras, C‑683/21, EU:C:2023:949, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika).

56

On tõsi, et selleks, et isikuandmete töötlemine kuuluks isikuandmete kaitse üldmääruse kohaldamisalasse, on määruse artikli 2 lõike 1 kohaselt ühtlasi vaja, et töötlemine oleks täielikult või osaliselt automatiseeritud või – kui töötlemine on automatiseerimata – et asjaomased andmed kuuluksid andmete kogumisse või et neid kavatsetakse sinna kanda.

57

Esiteks tuleb isikuandmete töötlemist lugeda osaliselt või täielikult automatiseerituks nimetatud sätte tähenduses siis, kui see hõlmab tehnilisi protsesse ilma inimese sekkumiseta (vt selle kohta analoogia alusel 6. novembri 2003. aasta kohtuotsus Lindqvist, C‑101/01, EU:C:2003:596, punkt 26).

58

Teiseks on mõiste „andmete kogum“ määratletud isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 4 lõikes 6 kui kõik isikuandmete korrastatud kogumid, millest võib andmeid leida teatavate kriteeriumide põhjal, olenemata sellest, kas kõnealune andmete kogum on funktsionaalsel või geograafilisel põhimõttel tsentraliseeritud, detsentraliseeritud või hajutatud.

59

Ent isegi kui tõendite lubatavus ei kuulu isikuandmete kaitse üldmääruse kohaldamisalasse, tuleb asuda seisukohale, et kohus töötleb isikuandmeid selle määruse tähenduses, eelkõige kui ta edastab isikuandmeid sisaldavaid dokumente niisugusesse toimikusse nagu põhikohtuasjas käsitletav toimik, kui see kuulub mõiste „andmete kogum“ alla isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 2 lõike 1 ja artikli 4 punkti 6 tähenduses.

60

Ühtlasi, kui sellised dokumendid edastatakse kohtule elektrooniliselt ning kohus tutvub nende andmetega või võtab neid vastu, säilitab või kasutab neid, siis on tegemist isikuandmete töötlemisega isikuandmete kaitse üldmääruse tähenduses.

61

Eeskätt – arvestades, et iga kord, kui edastatakse andmeid eelnevast vastutavast töötlejast erinevale vastutavale töötlejale, tähendab see ühtlasi, et viimati nimetatu kogub neid isikuandmeid (vt selle kohta 30. aprilli 2024. aasta kohtuotsus La Quadrature du Net jt (isikuandmed ja võltsimisvastane võitlus), C‑470/21, EU:C:2024:370, punkt 62) – tuleb lugeda, et kohus kogub isikuandmeid, kui ta võtab elektroonsel andmekandjal talle menetlusosalise edastatud dokumentidest teatavaid isikuandmeid.

62

Käesoleval juhul tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtul eeltoodud kaalutlusi arvestades kontrollida, kas põhikohtuasjas kõne all olevat isikuandmete töötlemist võib lugeda isikuandmete kaitse üldmääruse kohaldamisalasse kuuluvaks kas põhjusel, et sellega on või peab olema võimalik tutvuda sama kohtuasja menetlustoimikus kindlate kriteeriumide alusel, või põhjusel, et see on täielikult või osaliselt automatiseeritud, millega on tegemist eeskätt juhul, kui edastatud tõendid on elektroonselt vormistatud ja kui töötlemine seisnes nende tõendite põhjal isikuandmetega tutvumises, neist väljavõtete tegemises, nende säilitamises või kasutamises.

63

Teisena olgu tõdetud, et isikuandmete kaitse üldmääruse põhieesmärk – mis nähtub eelkõige selle määruse artiklist 1 ning põhjendustest 1, 2, 7 ja 10 – on eelkõige tagada füüsiliste isikute põhiõiguste ja ‑vabaduste ning eelkõige nende õiguse eraelu puutumatusele kõrgetasemeline kaitse, kui töödeldakse neid isikuid puudutavaid isikuandmeid, mida kaitsevad harta artikli 8 lõige 1 ja ELTL artikli 16 lõige 1 (vt selle kohta 4. oktoobri 2024. aasta kohtuotsus Koninklijke Nederlandse Lawn Tennisbond, C‑621/22, EU:C:2024:858, punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika).

64

Kooskõlas nimetatud eesmärgiga tuleb isikuandmete üldmääruse kohaldamisalasse kuuluval isikuandmete töötlemisel selle seaduslikkuse tagamiseks järgida sama määruse II peatükis toodud põhimõtteid ja III peatükis sätestatud andmesubjekti õigusi (vt selle kohta 2. märtsi 2023. aasta kohtuotsus Norra Stockholm Bygg, C‑268/21, EU:C:2023:145, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika).

65

Isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 6 lõike 1 esimese lõigu kohaselt on määruse kohaldamisalasse kuuluv isikuandmete töötlemine seaduslik ainult juhul, kui täidetud on vähemalt üks selles sättes ette nähtud alternatiivseist seaduslikkuse tingimustest, ning niisugusel määral, nagu see tingimus on täidetud (vt selle kohta 5. juuni 2023. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (kohtunike sõltumatus ja eraelu), C‑204/21, EU:C:2023:442, punkt 335 ja seal viidatud kohtupraktika).

66

Isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 6 lõike 3 esimeses lõigus on täpsustatud, et sama artikli lõike 1 punktides c ja e osutatud seaduslikkuse tingimusel põhineva töötlemise alternatiivne alus tuleb kehtestada liidu õigusega või vastutava töötleja suhtes kohaldatava liikmesriigi õigusega.

67

Nii on isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 6 lõike 3 esimese lõigu kohaselt nõutav – kuna liidu õiguses ei ole kehtestatud liikmesriikide kohtutes faktiliste asjaolude esitamise ja tõendite kogumise korda –, et isikuandmete töötlemisel, mis toimub sel alternatiivsel seaduslikkuse tingimusel, peab olema riigisiseses õiguses õiguslik alus (vt selle kohta 2. märtsi 2023. aasta kohtuotsus Norra Stockholm Bygg, C‑268/21, EU:C:2023:145, punkt 32).

68

Õigusliku aluse vormi ja sisu kohta, millele kehtivad isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 6 lõike 3 kolmandas lauses nimetatud olukorra puhuks kehtestatud nõuded, on selles sättes nõutud üksnes, et määruse artikli 6 lõike 1 esimese lõigu punktis c osutatud töötlemistoimingute puhul on nende töötlemise eesmärk kindlaks määratud selles õiguslikus aluses ning et õiguslik alus vastab avaliku huvi eesmärgile ja on selle eesmärgiga proportsionaalne.

69

Seevastu ei ilmne isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 6 lõikest 3 ega muudest sama määruse sätetest, et riigisiseses õiguses õigusliku alusega taotletav eesmärk tuleb kehtestada riigisiseses õiguses, kusjuures „üldiste eesmärkide“ all tuleb mõista üldisemaid eesmärke ja „konkreetsete eesmärkide“ all erilisi ja konkreetseid eesmärke (vt selle kohta 20. novembri 2025. aasta kohtuotsus Policejní prezidium (biomeetriliste ja geneetiliste andmete säilitamine), C‑57/23, EU:C:2025:905, punkt 81).

70

On tõsi, et kui liikmesriigi seadusandja võtab vastu õigusliku aluse, millega on lubatud töötlemine isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 6 lõike 1 esimese lõigu punkti c alusel, rakendab seadusandja liidu õigust, mistõttu peab niisugune õiguslik alus harta artikli 51 järgi olema hartaga kooskõlas.

71

Nagu rõhutas eelotsusetaotluse esitanud kohus, on Euroopa Kohus järeldanud harta artikli 8 lõikest 2 – milles on üksnes kajastatud ja sealjuures täpsustatud harta artikli 52 nõuet, et hartas tunnustatud põhiõiguste teostamist tohib piirata eelkõige ainult seadusega (vt selle kohta 20. novembri 2025. aasta kohtuotsus Policejní prezidium (biomeetriliste ja geneetiliste andmete säilitamine), C‑57/23, EU:C:2025:905, punkt 51) –, et õiguslikus aluses endas, mis võimaldab seda õigust riivata, tuleb määratleda, kui ulatuslikult tohib asjaomase õiguse teostamisele seada selle riivega kaasnevaid piiranguid (vt selle kohta 6. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus Privacy International, C‑623/17, EU:C:2020:790, punkt 65 ja seal viidatud kohtupraktika).

72

Pealegi on Euroopa Kohus harta artikli 52 nõude kohta otsustanud, et isikuandmete kaitsesse sekkumise korral tuleb järgida proportsionaalsuse põhimõtet, mis nõuab, et õigusaktides, mis sisaldavad sellist riivet lubavat meedet, tuleb sätestada selged ja täpsed reeglid, mis reguleerivad kõnealuse meetme ulatust ja kohaldamist ning kehtestavad miinimumnõuded, millest tulenevalt on isikutel, kelle isikuandmeid töödeldakse, piisavad tagatised, mis võimaldavad neid andmeid kuritarvitamise ja ebaseadusliku kasutamise ohu eest tõhusalt kaitsta (vt selle kohta 24. veebruari 2022. aasta kohtuotsus Valsts ieņēmumu dienests (isikuandmete töötlemine maksustamise eesmärgil), C‑175/20, EU:C:2022:124, punkt 55 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 16. novembri 2023. aasta kohtuotsus Roos jt vs. parlament, C‑458/22 P, EU:C:2023:871, punkt 69 ja seal viidatud kohtupraktika).

73

Eeskätt peab isikuandmete töötlemise õiguslikus aluses olema välja toodud, millistel asjaoludel ja tingimustel võib niisuguste andmete töötlemist ette nägeva meetme võtta, tagades seeläbi, et riive piirdub sellega, mis on tingimata vajalik (vt selle kohta 16. juuli 2020. aasta kohtuotsus Facebook Ireland ja Schrems, C‑311/18, EU:C:2020:559, punkt 176 ja seal viidatud kohtupraktika).

74

Siiski on Euroopa Kohus otsustanud Euroopa Inimõiguste Kohtu väljakujunenud praktikale viidates, et harta artikli 8 lõikes 2 kasutatud mõistet „seadus“, mida on kasutatud väljendis „seaduses ettenähtud õiguslikul alusel“, tuleb mõista selle sisulises, mitte formaalses tähenduses (vt selle kohta 16. novembri 2023. aasta kohtuotsus Roos jt vs. parlament, C‑458/22 P, EU:C:2023:871, punkt 61).

75

Lisaks tuleneb sellest Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast, et mõiste „seadus“ niisugune tähendus EIÕK artikli 8 lõikes 2 kasutatud väljendis „kooskõlas seadusega“ tähendab, et see mõiste viitab kehtivale tekstile, nagu pädevad kohtud on seda tõlgendanud (vt selle kohta EIK 23. jaanuari 2025. aasta kohtuotsus H. W. vs. Prantsusmaa, CE:ECHR:2025:0123JUD001380521, punkt 65).

76

Isikuandmete kaitse üldmääruse põhjenduses 41 on pealegi sõnaselgelt märgitud, et kui samas määruses on osutatud õiguslikule alusele või seadusandlikule meetmele, ei pea selleks tingimata olema parlamendi vastu võetud seadusandlik akt, ilma et see piiraks asjaomase liikmesriigi põhiseaduslikust korrast tulenevate nõuete kohaldamist. Niisugune õiguslik alus või seadusandlik meede peaks siiski olema selge ja täpne ning selle kohaldamine peaks olema eeldatav isikute jaoks, kelle suhtes seda kohaldatakse Euroopa Kohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika järgi.

77

Nii tuleb isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 6 lõikes 3 sätestatud nõuet näha ette õiguslik alus isikuandmete töötlemiseks, mis põhineb selle määruse artikli 6 lõike 1 esimese lõigu punktides c ja e ette nähtud alternatiivsetel seaduslikkuse tingimustel, mõista nii, et see ei eelda tingimata seadusandliku akti olemasolu, sest mõiste „vastutava töötleja suhtes kohaldatav liidu õigus“ võib tähendada ka liikmesriigi kohtupraktikat, kui see on selge ja täpne ning selle kohaldamine on õigussubjektidele etteaimatav (vt selle kohta 12. septembri 2024. aasta kohtuotsus HTB Neunte Immobilien Portfolio ja Ökorenta Neue Energien Ökostabil IV, C‑17/22 ja C‑18/22, EU:C:2024:738, punktid 71 ja 72).

78

Arvestades lisaks, et isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 6 lõike 3 teise lõigu alusel on nõutav, et kõnealuse töötlemise õiguslik alus vastaks avaliku huvi eesmärgile ja oleks taotletava õiguspärase eesmärgiga proportsionaalne, peab niisugune kohtupraktika vastama ka neile tingimustele (vt selle kohta 12. septembri 2024. aasta kohtuotsus HTB Neunte Immobilien Portfolio ja Ökorenta Neue Energien Ökostabil IV, C‑17/22 ja C‑18/22, EU:C:2024:738, punkt 73 ja seal viidatud kohtupraktika).

79

Käesolevas asjas ilmneb eelotsusetaotlusest, et põhikohtuasjas kõne all olevates õigusnormides ei ole kehtestatud tingimusi, mis peavad olema täidetud, et varem ebaseaduslikult töödeldud isikuandmeid sisaldavaid tõendeid või fakte saaks lugeda lubatavaks. Nii peab eelotsusetaotluse esitanud kohus, veendumaks, et need sätted on isikuandmete kaitse üldmäärusega kooskõlas, kontrollima, kas nende sätete kohta on olemas selge, täpne ja etteaimatav kohtupraktika, milles endas on kindlaks määratud asjaolud ja tingimused, mille esinemisel võib kohus kasutada isikuandmeid sisaldavaid poolte esitatud faktilisi asjaolusid ja tõendeid, ning kas see kohtupraktika vastab avaliku huvi eesmärgile ja on sellega proportsionaalne.

80

Kõike eeltoodut arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 6 lõike 1 esimese lõigu punkti c ja lõiget 3, lähtudes harta artikli 8 lõikest 2 ja artiklist 52, tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus riigisisesed õigusnormid, milles on seoses sellega, kui kohus kasutab faktiliste asjaolude hindamisel ja tõendite kogumisel isikuandmeid, piirdutud ette nägemisega, et pooled peavad esitama üksikasjalikud ja tõele vastavad faktilised asjaolud, ning milles on kohustatud seda kohut tõendeid enne nende hindamist täielikult arvesse võtma, ilma et neis õigusnormides oleks toodud andmeid asjaolude ja tingimuste kohta, mille alusel võib nimetatud kohus isikuandmeid sisaldavaid poolte esitatud fakte ja tõendeid kasutada, kui on olemas selge, täpne ja etteaimatav kohtupraktika, milles endas on kindlaks määratud asjaolud ja tingimused, mille esinemisel võib kohus kasutada isikuandmeid sisaldavaid poolte esitatud faktilisi asjaolusid ja tõendeid, kui see kohtupraktika vastab avaliku huvi eesmärgile ja on sellega proportsionaalne.

Teise küsimuse punkt a

81

Teise küsimuse punktiga a palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 17 lõike 3 punkti e tuleb tõlgendada nii, et selles on sätestatud alternatiivne seaduslikkuse tingimus, millele isikuandmete töötlemine võib vastata, olemaks kooskõlas määruse artikli 5 lõike 1 punktiga a, ja mis erineks mõnest isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 6 lõike 1 esimeses lõigus loetletud tingimusest.

82

Tuleb meenutada, et isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 5 lõike 1 punkti a kohaselt peab igasugune isikuandmete töötlemine olema eelkõige seaduslik, mis tähendab – nagu on korratud käesoleva kohtuotsuse punktis 64 –, et töötlemine peab olema kooskõlas kõigi isikuandmete kaitse üldmääruse II peatükis sätestatud põhimõtetega ja austama isikuandmete kaitse üldmääruse III peatükis sätestatud andmesubjektide õigusi.

83

Mis puutub neisse põhimõtetesse, siis isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 6 lõike 1 esimeses lõigus on toodud ammendav ja piirav loetelu juhtudest, mil isikuandmete töötlemist saab pidada seaduslikuks. Seega peab töötlemine selleks, et see oleks isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 5 lõike 1 punkti a järgi seaduslik, olema hõlmatud ühega artikli 6 lõike 1 esimeses lõigus ette nähtud juhtudest (vt selle kohta 4. mai 2023. aasta kohtuotsus Bundesrepublik Deutschland (kohtu elektrooniline postkast), C‑60/22, EU:C:2023:373, punkt 56 ja seal viidatud kohtupraktika).

84

On tõsi, et isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 17 lõike 3 punkti e kohaselt ei kohaldata andmesubjektide õigust nõuda vastutavalt töötlejalt oma isikuandmete kustutamist, eeskätt olukorras – nagu nähtub määruse artikli 17 lõike 1 punktist d –, kus neid andmeid on töödeldud ebaseaduslikult, juhul kui töötlemine on vajalik õigusnõuete koostamiseks, esitamiseks või kaitsmiseks.

85

Asjaolu, et isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 17 lõike 3 punktiga e on kehtestatud erand õigusest andmete kustutamisele, ei tähenda siiski, et nimetatud sätet tuleb tõlgendada nii, et selles on iseenesest kehtestatud alternatiivne autonoomne seaduslikkuse tingimus, millel isikuandmete töötlemine – mis on vajalik õigusnõuete koostamiseks, esitamiseks või kaitsmiseks – võib põhineda, olemaks kooskõlas isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 5 lõike 1 punktiga a. Nimelt, kuna isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 6 lõike 1 esimeses lõigus sätestatud alternatiivsete seaduslikkuse tingimuste loetelu on ammendav ja piirav – nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 83 –, ei saa määruse artikli 17 lõike 3 punktis e nimetatud olukorda pidada niisuguseks alternatiivseks seaduslikkuse tingimuseks.

86

Kõike eeltoodut arvestades tuleb teise küsimuse punktile a vastata, et isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 17 lõike 3 punkti e tuleb tõlgendada nii, et selles sättes ei ole ette nähtud alternatiivset seaduslikkuse tingimust, millele isikuandmete töötlemine võib vastata, et see oleks kooskõlas määruse artikli 5 lõike 1 punktiga a, ja mis erineks mõnest sama määruse artikli 6 lõike 1 esimeses lõigus loetletud tingimusest.

Teise küsimuse punkt b

87

Teise küsimuse punktile a antud vastust arvestades ei ole teise küsimuse punktile b vaja vastata.

Kolmanda küsimuse punkt a

88

Kõigepealt olgu tõdetud, et „võimalikult väheste andmete kogumise“ põhimõte, mis on ainus kolmanda küsimuse punktis a tõstatatud teema, ei ole – vastupidi sellele, mida paistab arvavat eelotsusetaotluse esitanud kohus, arvestades nimetatud küsimuse sõnastust – sätestatud mitte isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 5 lõike 1 punktis a, vaid määruse artikli 5 lõike 1 punktis c.

89

Pealegi nähtub eelotsusetaotlusest, et viidates kavandatava töötlemise proportsionaalsuse analüüsile ja asjasse puutuvate huvide ammendavale „kaalumisele“, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas harta artikli 52 lõike 1 teise lause kohaselt on vaja isikuandmete töötlemise puhul alati kontrollida, kas asjaomasel juhul töödeldavad andmed võimaldavad saavutada töötlemise eesmärki ja on selleks rangelt vajalikud ning kas kõnealusel töötlemisel nende andmete arvesse võtmisega kaasneva põhiõiguste riive raskus on seotud vastutava töötleja huviga kasutada neid andmeid niisuguseks töötlemiseks.

90

Järelikult tuleb kolmanda küsimuse punkti a mõista nii, et sellega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 5 lõike 1 punkti c koostoimes harta artikli 52 lõike 1 teise lausega tuleb tõlgendada nii, et „võimalikult väheste andmete kogumise“ põhimõtte alusel on nõutav, et kohus tagab, et iga kord, kui ta isikuandmeid töötleb, järgitakse proportsionaalsuse põhimõtet, veendudes, et asjaomasel juhul töödeldavad andmed võimaldavad saavutada töötlemise eesmärki ja on selle eesmärgi saavutamiseks rangelt vajalikud, ning et selle põhiõiguste riive raskus, mis kaasneb nende andmete arvesse võtmisega töötlemiseks, on seotud kohtu huviga neid andmeid kõnealuseks töötlemiseks kasutada.

91

Esimesena olgu märgitud, et – nagu nähtub harta artikli 52 lõike 1 teisest lausest – selleks, et hartaga tagatud põhiõiguste teostamisele saaks seada proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt piiranguid, peavad need olema vajalikud ning vastama tegelikult liidu tunnustatud üldist huvi pakkuvatele eesmärkidele või vajadusele kaitsta teiste isikute õigusi ja vabadusi.

92

Täpsemalt peavad isikuandmete kaitsest tehtavad erandid ja selle piirangud piirduma sellega, mis on tingimata vajalik, võttes arvesse, et juhul, kui on võimalik valida mitme taotletava õiguspärase eesmärgi saavutamiseks sobiva meetme vahel, tuleb rakendada kõige vähem koormavat meedet. Ka ei saa üldist huvi pakkuvat eesmärki õiguspäraselt taotledes jätta arvesse võtmata, et see peab olema kooskõlas põhiõigustega, mida meede puudutab, ning selleks tuleb kaaluda tasakaalustatult üldist huvi pakkuvat eesmärki ja asjasse puutuvaid õigusi, tagamaks, et meetmega tekitatud ebamugavused ei oleks seatud eesmärke arvestades ülemäära suured. Seega tuleb harta artiklitega 7 ja 8 tagatud õiguste piiramise põhjendamise võimalikkust hinnates kaaluda piiranguga kaasneva riive raskust ja kontrollida, et piiranguga taotletava üldist huvi pakkuva eesmärgi olulisus oleks riive raskusega vastavuses (21. märtsi 2024. aasta kohtuotsus Landeshauptstadt Wiesbaden, C‑61/22, EU:C:2024:251, punkt 83 ja seal viidatud kohtupraktika).

93

Järelikult on proportsionaalsuse põhimõtte alusel nõutav, et hartaga tagatud põhiõigustele saaks piiranguid seada vaid siis, kui esiteks taotletakse asjaomase meetmega ühte või mitut liidu tunnustatud üldist huvi pakkuvat eesmärki ja see on tegelikult nende eesmärkide saavutamiseks sobiv, teiseks piirduvad sellest tulenevad riived rangelt vajalikuga, st neid eesmärke ei ole mõistlikult võimalik sama tõhusalt saavutada muude vahenditega, mis riivavad asjaomaste isikute põhiõigusi vähem, ning kolmandaks ei ole need riived samade eesmärkide suhtes ebaproportsionaalsed, mis eeldab eelkõige nende eesmärkide kaalumist riivete raskusega (21. märtsi 2024. aasta kohtuotsus Landeshauptstadt Wiesbaden, C‑61/22, EU:C:2024:251, punkt 84 ja seal viidatud kohtupraktika).

94

Teisena on isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 5 lõike 1 punkti c kohaselt – milles on ette nähtud, et töödeldavad isikuandmed peavad olema asjakohased, olulised ja piiratud sellega, mis on vajalik nende töötlemise eesmärgi seisukohalt – isikuandmete töötlemine allutatud „võimalikult väheste andmete kogumise“ põhimõttele (vt selle kohta 22. juuni 2021. aasta kohtuotsus Latvijas Republikas Saeima (karistuspunktid), C‑439/19, EU:C:2021:504, punkt 104).

95

Olgugi et nimetatud põhimõte on proportsionaalsuse põhimõtte „väljendus“ (vt selle kohta 9. jaanuari 2025. aasta kohtuotsus Mousse, C‑394/23, EU:C:2025:2, punkt 24 ja seal viidatud kohtupraktika), ei tähenda see asjaolu siiski, et ainuüksi nimetatud sättega rakendatakse proportsionaalsuse põhimõtet ja seega käesoleva kohtuotsuse punktis 91 meelde tuletatud kolme tingimust.

96

Sellega seoses tuleb märkida, et isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 5 lõike 1 punktis c ette nähtud nõuetega – millest piisab põhjendamaks, et seda sätet võib pidada proportsionaalsuse põhimõtte väljenduseks – on tagatud, et valik kasutada teatavaid andmeid teiste asemel on kooskõlas kahe esimese tingimusega, mis tulenevad sama põhimõtte järgimisest.

97

Esiteks nähtub sõnade „asjakohane“ ja „oluline“ tähendusest endast, et kui andmed vastavad kahele esimesele tingimusele, on need sobivad asjaomase töötlemise üldiste eesmärkide ja a fortiori selle konkreetsete eesmärkide saavutamiseks. Teiseks – kuna need andmed on piiratud sellega, mis on vajalik nende töötlemise konkreetsete eesmärkide seisukohalt – on see nii ka üldisema eesmärgi puhul, mida taotletakse siis, kui on otsustatud neid andmeid asjaomaseks töötlemiseks kasutada.

98

Käesoleva kohtuotsuse punktis 91 toodud kolmanda tingimuse kohta olgu tõdetud, et see, kui on täidetud üks isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 6 lõike 1 esimeses lõigus nimetatud alternatiivsetest seaduslikkuse tingimustest, ei piira põhimõtteliselt kõnealuste andmete töötlemist mitte üksnes sellega, mis on vajalik õiguspärase eesmärgi saavutamiseks, vaid ühtlasi õigustatud huviga, mis kaalub üles töötlemisega kaasneva harta artiklitega 7 ja 8 tagatud põhiõiguste riive raskuse.

99

Isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 6 lõike 3 teises lõigus on sama artikli lõike 1 esimese lõigu punkti c kohaldamisalasse kuuluvate töötlemistoimingute – st nende, mis on vajalikud vastutava töötleja seadusjärgse kohustuse täitmiseks – kohta sõnaselgelt ette nähtud, et töötlemise õiguslikuks aluseks olev liidu või liikmesriigi õigus, milles on ette nähtud kohustus, mille järgimine nõuab isikuandmete töötlemist, peab vastama avaliku huvi eesmärgile ja olema proportsionaalne taotletava õiguspärase eesmärgiga.

100

Viimati nimetatud sättes on sõnaselgelt kehtestatud nõue, et vastutava töötleja seadusjärgne kohustus – mis on isikuandmete töötlemise aluseks – peab olema kujunenud nii, et nimetatud õigusliku aluse vastuvõtmisel on kaalutud ühelt poolt harta artiklites 7 ja 8 tagatud põhiõigusi eraelu puutumatusele ja isikuandmete kaitsele ning teiselt poolt liidu või liikmesriikide õigusega asjaomasel juhul taotletavaid õiguspäraseid eesmärke (vt analoogia alusel 4. oktoobri 2024. aasta kohtuotsus Agentsia po vpisvaniyata, C‑200/23, EU:C:2024:827, punkt 124 ja seal viidatud kohtupraktika).

101

Kuna aga isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 5 lõike 1 punkti c kohaselt võib töötlemisel kasutada üksnes andmeid, mis on asjakohased, olulised ja piiratud sellega, mis on vajalik nende töötlemise eesmärgi seisukohalt, siis juhul, kui see kohustus on kaalumise tulemus, vastavad neile nõuetele tingimata üksnes andmed, mille töötlemiseks on ülekaalukas õigustatud huvi, mis kaalub üles nende töötlemisega kaasneva harta artiklites 7 ja 8 tagatud põhiõiguste riive raskuse.

102

Kuna isikuandmete töötlemine, mida kohus peab poolte tõendite kogumise taotluste läbivaatamisel tegema, on vajalik, et tagada õigus õiglasele kohtulikule arutamisele, tuleb tõdeda, et „võimalikult väheste andmete kogumise“ põhimõtte järgimiseks peab kohus üksnes kontrollima, kas tema töödeldavad andmed vastavad isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 5 lõike 1 punktis c ette nähtud tingimustele, ilma et ta peaks konkreetselt sellega seoses – ja seega lisaks isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 6 lõike 3 teises lõigus sätestatud kohustusele, et isikuandmete töötlemise õiguslik alus peab olema proportsionaalne taotletava õiguspärase eesmärgiga – kaaluma asjaomaseid huve, vaatamata sellele, kas kaalumine on ammendav või mitte.

103

Kõike eeltoodut arvestades tuleb kolmanda küsimuse punktile a vastata, et isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 5 lõike 1 punkti c koostoimes harta artikli 52 lõike 1 teise lausega tuleb tõlgendada nii, et „võimalikult väheste andmete kogumise“ põhimõtte alusel ei ole nõutav, et kohus tagaks, et iga kord, kui ta isikuandmeid töötleb, järgitakse proportsionaalsuse põhimõtet ning tagatakse, et asjaomasel juhul töödeldavad andmed võimaldavad saavutada töötlemise eesmärki ja on selle eesmärgi saavutamiseks rangelt vajalikud, ning et selle põhiõiguste riive raskus, mis kaasneb nende andmete arvesse võtmisega töötlemiseks, on seotud kohtu huviga neid andmeid kõnealuseks töötlemiseks kasutada, kui isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 5 lõike 1 punktis c kehtestatud tingimused on täidetud.

Kolmanda küsimuse punktid b, c ja d

104

Arvestades käesoleva kohtuotsuse punktis 49 märgitut, tuleb asuda seisukohale, et kolmanda küsimuse punktidega b, c ja d soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas harta artikleid 7 ja 8, isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 5 lõiget 1, isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 6 lõike 1 esimese lõigu punkti c koostoimes artikli 6 lõikega 3 ja „võimalikult väheste andmete kogumise“ põhimõtet tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus see, kui liikmesriigi kohus kasutab isikuandmeid sisaldavaid tõendeid, mille on pool, kes need talle edastas, saanud eraelu puutumatuse ja isikuandmete kaitse õigust rikkudes, kui sel isikul ei ole nende töötlemise vastu õigustatud huvi, mis kaalub üles pelga esitatud faktiväidete tõendamise huvi.

105

Selle kohta tuleb esiteks rõhutada, et – kuigi harta artiklites 7 ja 8 ette nähtud õigus eraelu puutumatusele ja õigus isikuandmete kaitsele võivad teatavates olukordades olla vastuolus õigusega tõhusale õiguskaitsevahendile, mis on tagatud harta artikliga 47 isikuandmete kaitse üldmääruse kohaldamisalasse kuuluva isikuandmete töötlemise puhul – tuleb lugeda, et mehhanismid, mis võimaldavad leida õiglase tasakaalu eri asjasse puutuvate põhiõiguste ja huvide vahel, leiduvad isikuandmete kaitse üldmääruses endas (vt selle kohta 17. juuni 2021. aasta kohtuotsus M.I.C.M., C‑597/19, EU:C:2021:492, punkt 112).

106

Täpsemalt tagatakse sellise riive proportsionaalsus, mis võidakse põhjustada isikuandmete kaitse üldmääruse kohaldamisalasse kuuluva töötlemisega harta artiklites 7 ja 8 ette nähtud õigusele eraelu puutumatusele ja isikuandmete kaitsele, kohaldades koostoimes määruse artikli 5 lõikes 1 ette nähtud põhimõtteid ja nõudeid, mis on omased igale alternatiivsele seaduslikkuse tingimusele, mis on kehtestatud määruse artikli 6 lõike 1 esimeses lõigus, vajaduse korral koostoimes määruse artikli 6 lõikega 3.

107

Järelikult, kui määrusest tulenevad isikuandmete seadusliku töötlemise tingimused on täidetud, vastab selline töötlemine põhimõtteliselt harta artiklites 7 ja 8 sätestatud nõuetele (5. juuni 2023. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (kohtunike sõltumatus ja eraelu), C‑204/21, EU:C:2023:442, punkt 332).

108

Teiseks – nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 32 sisuliselt rõhutas – ei keela ei isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 5 lõige 1 ega ükski teine määruse II ja III peatükis sätestatud õigus ega põhimõte üldiselt ja absoluutselt, et niisugusel avalik-õiguslikul asutusel nagu kohus on õigus võtta arvesse isikuandmeid, mille on saanud üks vaidluse pooltest, kes on neid varem sama määruse tähenduses ebaseaduslikult töödelnud.

109

Isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 5 lõike 1 punktis a on tõepoolest sätestatud põhimõte, et isikuandmete töötlemine ei pea olema mitte ainult seaduslik ja läbipaistev, vaid ka õiglane.

110

Määruse põhjendusest 39 ilmneb siiski, et õigluse põhimõtte eesmärk – mis kattub läbipaistvuse põhimõttega taotletava eesmärgiga – on tagada, et andmesubjektid oleksid oma isikuandmete töötlemisest teadlikud ja saaksid selle kohta oma õiguste teostamiseks vajalikku teavet.

111

Nii sõltub selle asjaolu tähendus, et töödeldud andmeid on varem isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 5 lõike 1 punkti a tähenduses ebaseaduslikult töödeldud, alternatiivsest seaduslikkuse tingimusest, millele vastutav töötleja selle töötlemise põhjendamiseks tugineb. Nimelt ei pruugi mõnda neist alternatiivseist tingimustest olla võimalik niisuguste andmete puhul neis sätestatud nõuete tõttu kohaldada.

112

Järelikult – mis puudutab isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 6 lõike 1 esimese lõigu punktis f ette nähtud alternatiivset seaduslikkuse tingimust –, asjaolu, et vastutav töötleja teadis või oleks pidanud teadma, et teatavaid talle edastatud andmeid on varem kogutud või säilitatud ebaseaduslikult, välistab selle, et nende andmete kogumist vastutava töötleja poolt pärast nende edastamist võiks pidada õiguspäraseid huve taotlevaks ja nii alternatiivsele seaduslikkuse tingimusele vastavaks.

113

Olgu siiski tõdetud, et kohtul on poolte esitatud tõendites sisalduvaid isikuandmeid vaja töödelda põhimõtteliselt selleks, et täita endal lasuvat seadusest tulenevat kohustust otsustada, kas need tõendid on lubatavad, ja kui need on tunnistatud riigisiseses õiguses selleks ette nähtud kriteeriumide alusel lubatavaks, siis on tal kohustus neid oma otsuse tegemisel arvesse võtta.

114

Isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 6 lõike 1 esimese lõigu punktis c ei ole aga toodud ühtki nõuet, mis välistaks selle, et kohus võiks tugineda sellele alternatiivsele seaduslikkuse tingimusele, kui tõendites sisalduvaid asjaomaseid isikuandmeid on varem sama määruse tähenduses ebaseaduslikult töödeldud.

115

On tõsi, et isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 6 lõikes 3 on täpsustatud, et määruse artikli 6 lõike 1 esimese lõigu punktil c põhinev isikuandmete töötlemise õiguslik alus peab olema kehtestatud liidu õiguses või vastutavale töötlejale kohaldatavas liikmesriigi õiguses, et see õiguslik alus võib sisaldada erisätteid, kohandamaks määruse eeskirjade kohaldamist vajadustele, millele see töötlemine vastab, ning et igal juhul peab liidu või liikmesriigi õigus vastama avaliku huvi eesmärgile ja olema proportsionaalne taotletava õiguspärase eesmärgiga (vt selle kohta 2. märtsi 2023. aasta kohtuotsus Norra Stockholm Bygg, C‑268/21, EU:C:2023:145, punkt 31).

116

Mis puudutab proportsionaalsuse tingimust ja sellest tulenevaid nõudeid, siis tuleb märkida, et käesoleva kohtuotsuse punktis 91 korratud kohtupraktika järgi peab kõnealuse töötlemise õiguslik alus esiteks võimaldama järgida taotletavat avaliku huvi eesmärki, teiseks lubama üksnes niisugust töötlemist, mis jääb rangelt vajaliku piiridesse, mille eeldus on, et puuduvad muud andmesubjektide õigusi ja vabadusi vähem piiravad meetmed, mis võimaldaksid eesmärki sama tõhusalt saavutada, ja kolmandaks olema proportsionaalne kitsas tähenduses, sest pärast kõigi asjakohaste asjaolude kaalumist ei saa olla lubatud töötlemine, mis toob kaasa andmesubjektide õiguste ja vabaduste piirangud, mis on ebaproportsionaalsed võrreldes selle eesmärgi saavutamise tähtsusega.

117

Asjaolu, et õiguslik kohustus, mis muudab vajalikuks poolte esitatud tõendites sisalduvate andmete töötlemise, kehtib ka isikuandmete suhtes, mille on menetlusosaline kohtule edastanud, rikkudes õigust eraelu puutumatusele ja isikuandmete kaitsele, ei paista aga välistavat, et see õiguslik alus on niisuguste nõuetega kooskõlas.

118

Mis puudutab kõigepealt käesoleva kohtuotsuse punktis 91 korratud esimest nõuet, siis olukorras, kus kohus töötleb isikuandmeid, tuleb seadusest tulenevat kohtu kohustust – mille kohaselt peab ta otsustama poolte esitatud tõendite vastuvõetavuse üle, ja juhul, kui tõendite esitamine on lubatav, siis võtma neid arvesse oma otsuse tegemisel – pidada avaliku huvi eesmärki teenivaks, sest see puudutab harta artiklis 47 sätestatud põhiõiguse, nimelt õiguse õiglasele kohtulikule arutamisele järgimist.

119

Seejärel tuleb nimetatud kohustust pidada ka üldise huvi eesmärgi saavutamiseks sobivaks ja selle eesmärgi saavutamiseks rangelt vajalikuks, isegi kui asjaomased andmed on saadud ebaseaduslikult. Eelkõige, kuna õigus õiglasele kohtulikule arutamisele nõuab, et kohus teeks otsuse selle kohta, kas poolte esitatud tõendite kogumise taotlused on lubatavad, ja kui need tõendid on lubatavad, peab ta seda oma otsuse tegemisel arvesse võtma, ei paista ükski muu meede sellist eesmärki sama tõhusalt saavutavat nagu meede, mis võimaldab kohtutel töödelda poolte esitatud tõendites sisalduvaid isikuandmeid.

120

Viimaks – nagu on kinnitatud isikuandmete kaitse üldmääruse põhjenduses 4 – ei ole õigus isikuandmete kaitsele absoluutne õigus, vaid seda tuleb kaaluda vastavalt selle ülesandele ühiskonnas ning tasakaalustada vastavalt proportsionaalsuse põhimõttele muude põhiõigustega, näiteks õigusega tõhusale kohtulikule kaitsele, mis on tagatud harta artikliga 47 (vt selle kohta 2. märtsi 2023. aasta kohtuotsus Norra Stockholm Bygg, C‑268/21, EU:C:2023:145, punkt 49).

121

Arvestades õiguse õiglasele kohtulikule arutamisele keskset ülesannet ühiskonnas, ei paista see, kui kohut kohustatakse töötlema poolte esitatud tõendites sisalduvaid isikuandmeid – sealhulgas juhul, kui need andmed on saadud õigust eraelu puutumatusele ja õigust isikuandmete kaitsele rikkudes –, endast kujutavat niisugust laadi ülemäärast õiguste riivet, nagu need õigused on tagatud harta artiklitega 7 ja 8.

122

Kohtule kooskõlas õigusega õiglasele kohtulikule arutamisele pandud kohustus töödelda kõiki tõendite kogumise taotlustes sisalduvaid isikuandmeid vastab järelikult isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 6 lõike 3 nõuetele ja seda isegi siis, kui see kohustus puudutab isikuandmeid, mis on saadud isikuõigusi rikkudes, ja kui need kohtule edastanud poolel ei ole nende töötlemise vastu õigustatud huvi, mis kaalub üles pelga esitatud faktiväidete tõendamise huvi.

123

Samas peavad neil juhtudel kasutatavad andmed isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 5 lõike 1 punkti c kohaselt piirduma andmetega, mis on asjakohased, olulised ja piiratud sellega, mis on vajalik nende töötlemise eesmärgi seisukohalt.

124

Mis esimesena puudutab andmeid, mida kohus kasutab isikuandmete töötlemisel, et otsustada, kas tõendite kogumise taotlused on vastuvõetavad ja kas faktilised asjaolud, millele pool selles valdkonnas kohaldatavate riigisiseste õigusnormide seisukohast tugineb, on asjakohased, siis tuleb rõhutada, et harta artiklis 47 tunnustatud õigus õiglasele kohtulikule arutamisele eeldab, et pooltel peab olema võimalik esitada kohtule tõendid, mida nad peavad asjakohaseks.

125

Järelikult – mis puudutab hagisid, mille eesmärk on tagada isikutele liidu õigusest tulenevate õiguste kaitse – ei tähenda asjaolu, et tõendite lubatavuse üle otsustamiseks peab kohus töötlema isikuandmeid, põhimõtteliselt „võimalikult väheste andmete kogumise“ põhimõtte rikkumist, kuna selles staadiumis on niisugused andmed just nimelt asjakohased, olulised ja vajalikud selleks, et kohus saaks otsustada lubatavuse üle. Sama kehtib õiguskaitsevahendite kohta, mille puhul liidu õigusele ei tugineta, kui asjaomase liikmesriigi õigus tunnustab poolte õigust, millel on harta artikliga 47 tagatud õigusega õiglasele kohtulikule arutamisele analoogne ulatus.

126

Seevastu pärast seda, kui kohus on tuvastanud, et talle edastatud isikuandmeid sisaldavad dokumendid on riigisiseses õiguses selleks ette nähtud normide kohaselt lubatavad, peab see kohus enne nende toimikusse lisamist analüüsima, kas need andmed piirduvad nendega, mis on vajalikud taotletavate eesmärkide saavutamiseks, milleks on vastavalt võimaldada sel kohtul teha kohtuasja asjakohaseid asjaolusid arvestades võimalikult informeeritud otsus ja järgida võistlevuse põhimõtet, või tuleb tal võtta teatavad meetmed, mille eesmärk on vähendada asjasse puutuvate andmete hulka, näiteks asjaomaste dokumentide osaline või täielik anonüümseks muutmine, ilma et see kahjustaks teiste poolte õigusi.

127

Samas ei paista asjaolu, et asjaomased andmed saadi harta artiklites 7 ja 8 ette nähtud õigust eraelu puutumatusele ja õigust isikuandmete kaitsele rikkudes, iseenesest määrava tähtsusega, sest isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 5 lõike 1 punktis c ette nähtud kriteeriumides on nõutud, et need andmed oleksid asjakohased, olulised ja piiratud sellega, mis on vajalik nende töötlemise eesmärgi seisukohalt.

128

Mis teisena puudutab poolte edastatud isikuandmeid, mida kohus võib oma otsuse tegemiseks töödelda, siis arvestades õigust õiglasele kohtulikule arutamisele, tuleb kõiki lubatavaks tunnistatud dokumentides sisalduvaid andmeid, mis on toimikusse lisatud, põhimõtteliselt pidada asjakohaseks, oluliseks ja piiratuks sellega, mis on vajalik nende töötlemise eesmärgi seisukohalt, kuna kooskõlas õigusega õiglasele kohtulikule arutamisele on see kohus kohustatud võtma arvesse kõiki neid tõendeid, et hinnata eelkõige nende asjakohasust.

129

Kolmanda ja viimasena, mis puudutab nende andmete avalikustamist kohtuotsuse kättetoimetamisel ja avaldamisel, tuleb niisuguse töötlemise puhul arvestada – tagamaks, et need andmed on piiratud sellega, mis on vajalik nende töötlemise eesmärgi seisukohalt –, et kohus ei pea eelkõige võtma arvesse mitte üksnes seda, et peab olema võimalik täita kohtuotsust, teavitada kolmandaid isikuid, keda võivad küsimuse all olevad asjaolud mõjutada, ja kaitsta isikuid salajase õigusemõistmise eest (vt selle kohta EIK 2. juuni 2022. aasta kohtuotsus Straume vs. Läti, CE:ECHR:2022:0602JUD005940214, punkt 124), vaid ka võimalust võtta teatavaid meetmeid, näiteks nende andmete anonüümimist või pseudonüümimist, et minimeerida isikuandmete kaitse õiguse riivet, mille niisugune avalikustamine võib kaasa tuua.

130

Arvestades kõike eeltoodut, tuleb kolmanda küsimuse punktidele b, c ja d vastata, et harta artikleid 7 ja 8, isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 5 lõiget 1, isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 6 lõike 1 esimese lõigu punkti c koostoimes artikli 6 lõikega 3 ja „võimalikult väheste andmete kogumise“ põhimõtet tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus see, kui liikmesriigi kohus kasutab isikuandmeid sisaldavaid tõendeid, mille on pool, kes need talle edastas, saanud eraelu puutumatuse ja isikuandmete kaitse õigust rikkudes, kui sel isikul ei ole nende töötlemise vastu õigustatud huvi, mis kaalub üles pelga esitatud faktiväidete tõendamise huvi. Seevastu peab kohus enne nende andmete pooltele või kolmandatele isikutele avaldamist kontrollima, kas need andmed on piiratud sellega, mis on vajalik nende avalikustamise eesmärgi seisukohalt, ning võtma vajaduse korral teatavaid meetmeid, et minimeerida isikuandmete kaitse õiguse riivet, mille niisugune avalikustamine võib kaasa tuua.

Kolmanda küsimuse punkt e

131

Kolmanda küsimuse punktiga e palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 13 lõikeid 1 ja 2 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus see, kui liikmesriigi kohus kasutab oma õigust mõistvat funktsiooni täites andmeid, mille on kogunud isik, kes ei ole täitnud nimetatud sättest tulenevaid teavitamiskohustusi.

132

Selle kohta ilmneb isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 13 lõigetest 1 ja 2, et kui isiku isikuandmed on kogutud temalt endalt, teeb vastutav töötleja talle nende andmete saamise ajal teatavaks neis lõigetes loetletud teabe.

133

Kuna see säte kuulub isikuandmete kaitse üldmääruse III peatükki, tuleb asuda seisukohale, et neis lõigetes on kehtestatud tingimused, mida tuleb järgida, et isikuandmete kogumine oleks seaduslik.

134

Pealegi aitab isikuandmete kaitse üldmääruse artiklis 13 ette nähtud kohustus täita artikli 5 lõike 1 punktis a ette nähtud nõuet, mis kuulub selle määruse II peatükki ja mille kohaselt peab isikuandmete töötlemine olema õiglane ja läbipaistev, mistõttu tuleb seda samuti täita.

135

Ilma et siiski oleks vaja kindlaks teha, kas isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 17 lõike 3 punkti e soovitava toime säilitamiseks tuleb seda sätet tõlgendada nii, et asjaolu, et asjaomane menetlusosaline kogus kõnealused andmed seda kohustust täitmata, ei too siiski kaasa seda, et töötlemist – mis seisneb neid andmeid sisaldavate tõendite edastamises kohtule – tuleb pidada ebaseaduslikuks, nagu on tõdetud käesoleva kohtuotsuse punktis 108, ei keela ei isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 5 lõige 1 ega ükski teine sama määruse II ega III peatükis sätestatud õigus ega põhimõte vastutaval töötlejal üldiselt ja täielikult arvesse võtta isikuandmeid, mida isik, kes need talle edastas, on varem isikuandmete kaitse üldmääruse tähenduses ebaseaduslikult töödelnud.

136

Järelikult tuleb kolmanda küsimuse punktile e vastata, et isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 13 lõikeid 1 ja 2 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus, kui liikmesriigi kohus kasutab oma õigust mõistvat funktsiooni täites andmeid, mille on kogunud pool või kolmas isik, kes ei ole täitnud talle samast sättest tulenevaid teavitamiskohustusi.

Kolmanda küsimuse punkt f

137

Kolmanda küsimuse punktiga f soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas isikuandmete kaitse üldmäärust tuleb tõlgendada nii, et kohus on oma õigust mõistvat funktsiooni täites kohustatud tagama selle määruse järgimise, kui ta töötleb tema menetluses olevate kolmandate isikute isikuandmeid, ja kas liidu õigus nõuab, et üks menetluse pooltest saaks tugineda sellele, et teine pool on neid andmeid määruse tähenduses ebaseaduslikult kogunud või säilitanud, rikkudes nende kolmandate isikute õigusi, mis tulenevad samast määrusest.

138

Selle kohta ilmneb ELTL artiklist 288, et määrus on akt, mida kohaldatakse üldiselt, see on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

139

Arvestades, et isikuandmete kaitse üldmääruse II peatükis sätestatud põhimõtteid kohaldatakse sõltumata mis tahes kaalutlustest, mis on seotud andmesubjektide menetlusliku olukorraga, või asjaolust, et vastutav töötleja on kohus, tuleb nimetatud määrust koostoimes ELTL artikliga 288 tõlgendada nii, et kohus on oma õigust mõistvat funktsiooni täites kohustatud seda määrust järgima, kui ta töötleb enda menetluses olevate kolmandate isikute isikuandmeid.

140

Seevastu küsimus, kas pool võib tugineda kolmandat isikut kahjustades toime pandud õigusvastasele teole, kuulub liidu õiguses asjaomase sätte puudumise tõttu liikmesriikide menetlusautonoomia alla.

141

Tõepoolest, mis puudutab hagisid, mille eesmärk on kaitsta isikutele liidu õigusest tulenevaid õigusi, siis ei tohi menetlusautonoomia põhimõtte alusel – mida kohaldatakse liidu õiguses ette nähtud asjaomase sätte puudumise korral – menetluskord olla ebasoodsam võrreldes riigisisese õiguse alla kuuluva sarnase olukorraga (samaväärsuse põhimõte) ega muuta liidu õigusega antud õiguste kasutamist praktiliselt võimatuks ega ülemäära keeruliseks (vt selle kohta 6. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus La Quadrature du Net jt, C‑511/18, C‑512/18 ja C‑520/18, EU:C:2020:791, punkt 223 ja seal viidatud kohtupraktika).

142

Lisaks peab see menetluskord olema kooskõlas ka õigusega õiglasele kohtulikule arutamisele, mis on tagatud harta artikliga 47, kusjuures hartat kohaldatakse harta artikli 51 järgi kõigis olukordades, kus liikmesriigid kohaldavad liidu õigust.

143

Tuleb siiski tõdeda, et ei tõhususe põhimõte ega harta artikliga 47 tagatud õigus õiglasele kohtulikule arutamisele ei nõua põhimõtteliselt, et kohtumenetluse pooltele antakse võimalus tugineda isikuandmete kaitse üldmääruse rikkumisele, mis kahjustab selles menetluses kolmandaid isikuid.

144

Järelikult tuleb kolmanda küsimuse punktile f vastata, et isikuandmete kaitse üldmäärust tuleb tõlgendada nii, et kohus peab oma õigust mõistvat funktsiooni täites tagama selle määruse järgimise, kui ta töötleb menetluses kolmandate isikute isikuandmeid. Liidu õiguses ei ole nõutav, et üks menetluse pooltest saaks tugineda sellele, et teine pool on neid andmeid määruse tähenduses ebaseaduslikult kogunud või säilitanud, rikkudes samast määrusest tulenevaid kolmandate isikute õigusi.

Kohtukulud

145

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse sama kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
 

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab:
 

1.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta määruse (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) artikli 6 lõike 1 esimese lõigu punkti c ja lõiget 3, lähtudes Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 8 lõikest 2 ja artiklist 52,

tuleb tõlgendada nii, et

nendega ei ole vastuolus riigisisesed õigusnormid, milles on seoses sellega, kui kohus kasutab faktiliste asjaolude hindamisel ja tõendite kogumisel isikuandmeid, piirdutud ette nägemisega, et pooled peavad esitama üksikasjalikud ja tõele vastavad faktilised asjaolud, ning milles on kohustatud seda kohut tõendeid enne nende hindamist täielikult arvesse võtma, ilma et neis õigusnormides oleks toodud andmeid asjaolude ja tingimuste kohta, mille alusel võib nimetatud kohus isikuandmeid sisaldavaid poolte esitatud fakte ja tõendeid kasutada, kui on olemas selge, täpne ja etteaimatav kohtupraktika, milles endas on kindlaks määratud asjaolud ja tingimused, mille esinemisel võib kohus kasutada isikuandmeid sisaldavaid poolte esitatud faktilisi asjaolusid ja tõendeid, kui see kohtupraktika vastab avaliku huvi eesmärgile ja on sellega proportsionaalne.

 

2.

Määruse 2016/679 artikli 17 lõike 3 punkti e

tuleb tõlgendada nii, et

selles sättes ei ole ette nähtud alternatiivset seaduslikkuse tingimust, millele isikuandmete töötlemine võib vastata, et see oleks kooskõlas määruse artikli 5 lõike 1 punktiga a, ja mis erineks mõnest sama määruse artikli 6 lõike 1 esimeses lõigus loetletud tingimusest.

 

3.

Määruse 2016/679 artikli 5 lõike 1 punkti c koostoimes põhiõiguste harta artikli 52 lõike 1 teise lausega

tuleb tõlgendada nii, et

„võimalikult väheste andmete kogumise“ põhimõtte alusel ei ole nõutav, et kohus tagaks, et iga kord, kui ta isikuandmeid töötleb, järgitakse proportsionaalsuse põhimõtet, veendudes, et asjaomasel juhul töödeldavad andmed võimaldavad saavutada töötlemise eesmärki ja on selle eesmärgi saavutamiseks rangelt vajalikud, ning et selle põhiõiguste riive raskus, mis kaasneb nende andmete arvesse võtmisega töötlemiseks, on seotud kohtu huviga neid andmeid kõnealuseks töötlemiseks kasutada, kui isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 5 lõike 1 punktis c kehtestatud tingimused on täidetud.

 

4.

Põhiõiguste harta artikleid 7 ja 8, määruse 2016/679 artikli 5 lõiget 1, artikli 6 lõike 1 esimese lõigu punkti c koostoimes artikli 6 lõikega 3 ning „võimalikult väheste andmete kogumise“ põhimõtet

tuleb tõlgendada nii, et

nendega ei ole vastuolus see, kui liikmesriigi kohus kasutab isikuandmeid sisaldavaid tõendeid, mille on pool, kes need talle edastas, saanud eraelu puutumatuse ja isikuandmete kaitse õigust rikkudes, kui sel isikul ei ole nende töötlemise vastu õigustatud huvi, mis kaalub üles pelga esitatud faktiväidete tõendamise huvi. Seevastu peab kohus enne nende andmete pooltele või kolmandatele isikutele avaldamist kontrollima, kas need andmed on piiratud sellega, mis on vajalik nende avalikustamise eesmärgi seisukohalt, ning võtma vajaduse korral teatavaid meetmeid, et minimeerida isikuandmete kaitse õiguse riivet, mille niisugune avalikustamine võib kaasa tuua.

 

5.

Määruse 2016/679 artikli 13 lõikeid 1 ja 2

tuleb tõlgendada nii, et

nendega ei ole vastuolus, kui liikmesriigi kohus kasutab oma õigust mõistvat funktsiooni täites andmeid, mille on kogunud pool või kolmas isik, kes ei ole täitnud talle samast sättest tulenevaid teavitamiskohustusi.

 

6.

Määrust 2016/679

tuleb tõlgendada nii, et

kohus peab oma õigust mõistvat funktsiooni täites tagama selle määruse järgimise, kui ta töötleb menetluses kolmandate isikute isikuandmeid. Liidu õiguses ei ole nõutav, et üks menetluse pooltest saaks tugineda sellele, et teine pool on neid andmeid määruse tähenduses ebaseaduslikult kogunud või säilitanud, rikkudes samast määrusest tulenevaid kolmandate isikute õigusi.

 

Allkirjad

( *1 ) Kohtumenetluse keel: saksa.