–

I. T., esindajad: M. Conlon, SC, G. Keogh, BL, ja Solicitor I. Khan,

–

Iirimaa, esindajad: Chief State Solicitor M. Browne, S. Finnegan, A. Joyce ja R. O’Donnell, keda abistasid D. Conlan Smyth, SC, ja S. J. Hillery, BL,

–

Saksamaa valitsus, esindajad: J. Möller ja N. Scheffel,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: E. Montaguti ja J. Tomkin,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil ning millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 1612/68 ja tunnistatakse kehtetuks direktiivid 64/221/EMÜ, 68/360/EMÜ, 72/194/EMÜ, 73/148/EMÜ, 75/34/EMÜ, 75/35/EMÜ, 90/364/EMÜ, 90/365/EMÜ ja 93/96/EMÜ (ELT 2004, L 158, lk 77; ELT eriväljaanne 05/05, lk 46), artikli 7 lõike 3 punkti b ning lõikeid 13 ja 14 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklit 41.

2

Taotlus on esitatud I. T. (edaspidi „taotleja“), kes on kolmanda riigi kodanik ja kes on lahutanud oma abielu muu liikmesriigi kui Iirimaa kodanikust liidu kodanikuga, ja Minister for Justice’i (justiitsminister, Iirimaa) (edaspidi „minister“) vahelises kohtuvaidluses, mis puudutab ministri lõplikku otsust, millega keelduti lubamast taotlejal säilitada elamisluba, mis oleks võimaldanud tal jääda tähtajatult Iirimaale.

3

Harta artikkel 47 „Õigus tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele“ on sõnastatud järgmiselt:

„Igaühel, kelle liidu õigusega tagatud õigusi või vabadusi rikutakse, on selles artiklis kehtestatud tingimuste kohaselt õigus tõhusale õiguskaitsevahendile kohtus.

Igaühel on õigus õiglasele ja avalikule asja arutamisele mõistliku aja jooksul sõltumatus ja erapooletus seaduse alusel moodustatud kohtus. Igaühel peab olema võimalus saada nõu ja kaitset ning olla esindatud.

[…]“.

4

Direktiivi 2004/38 põhjenduses 11 on märgitud:

„Teises liikmesriigis elamise individuaalne põhiõigus antakse asutamislepinguga otse liidu kodanikele ja see ei sõltu sellest, kas nad on järginud haldusmenetlust.“

5

Direktiivi artiklis 7 „Üle kolmekuuline elamisõigus“ on sätestatud:

„1.   Kõikidel liidu kodanikel on õigus elada teise liikmesriigi territooriumil kauem kui kolm kuud, kui:

[…]

2.   Lõikes 1 ettenähtud elamisõigus laieneb ka pereliikmetele, kes ei ole liikmesriigi kodanikud, kuid kes on liidu kodanikuga vastuvõtvas liikmesriigis kaasas või ühinevad temaga, kui kõnealune liidu kodanik vastab lõike 1 punktides a, b või c nimetatud tingimustele.

3.   Lõike 1 punkti a kohaldamisel säilitab liidu kodanik, kes ei ole enam töötaja või füüsilisest isikust ettevõtja, töötaja või füüsilisest isikust ettevõtja staatuse, kui ta:

[…]

6

Direktiivi artikkel 10 „Elamislubade väljaandmine“ on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Liidu kodanike pereliikmete elamisõigust, kes ei ole liikmesriigi kodanikud, tõendatakse dokumendi „Liidu kodaniku pereliikme elamisluba“ väljaandmisega hiljemalt kuue kuu jooksul alates taotluse esitamise kuupäevast. Elamisloa taotlemise tõend antakse välja viivitamata.

2.   Elamisloa väljaandmiseks nõuavad liikmesriigid järgmiste dokumentide esitamist:

7

Direktiivi artiklis 13 „Pereliikmete elamisõiguse säilitamine abielulahutuse, abielu kehtetuks tunnistamise või registreeritud kooselu lõpetamise korral“ lõikes 2 on ette nähtud:

„Ilma et see piiraks teise lõigu kohaldamist, ei kaota liidu kodaniku pereliikmed, kes ei ole liikmesriigi kodanikud, abielulahutuse […] korral […] elamisõigust, kui:

[…]

Enne alalise elamisõiguse saamist on asjaomaste isikute elamisõiguse tingimuseks nõue, mille kohaselt nad peavad suutma tõendada, et nad on töötajad või füüsilisest isikust ettevõtjad või et neil on enda ja oma pere jaoks piisavalt vahendeid, et mitte koormata oma elamisperioodi ajal vastuvõtva liikmesriigi sotsiaalabisüsteemi, ja et neil on vastuvõtva liikmesriigi üldine ravikindlustus või et nad on nendele tingimustele vastava isiku pereliikmed, kusjuures pere on loodud vastuvõtvas liikmesriigis. „Piisavad vahendid“ on määratletud artikli 8 lõikes 4.

Need pereliikmed säilitavad oma elamisõiguse üksnes isiklikel alustel.“

8

Direktiivi 2004/38 artiklis 14 „Elamisõiguse säilitamine“ lõigetes 2 ja 4 on sätestatud:

„2.   Liidu kodanikel ja nende pereliikmetel on artiklites 7, 12 ja 13 sätestatud elamisõigus, kuni nad vastavad kõnealustes artiklites sätestatud tingimustele.

Erijuhtudel, kui tekib põhjendatud kahtlus, kas liidu kodanik või tema pereliikmed vastavad artiklites 7, 12 ja 13 sätestatud tingimustele, võivad liikmesriigid kontrollida, kas need tingimused on täidetud. Süstemaatilist kontrolli ei tehta.

[…]

4.   Erandina lõigetest 1 ja 2 ning ilma et see piiraks VI peatüki sätete kohaldamist, ei või liidu kodanikke või nende pereliikmeid mitte mingil juhul välja saata, kui:

9

Direktiiv 2004/38 võeti Iiri õiguskorda üle 2015. aasta määrusega Euroopa ühenduste (isikute vaba liikumise) kohta (European Communities (Free Movement of Persons) Regulations 2015) (edaspidi „2015. aasta määrus“).

10

Iirimaal elamise õigust reguleerib 2015. aasta määruse artikkel 6, mille lõike 3 punktis a on sätestatud:

„Liidu kodanik […] võib elada riigis kauem kui kolm kuud, kui ta:

[…]“.

11

2015. aasta määruse artikli 6 lõike 3 punkti b kohaselt võib pereliige, kes ei ole liikmesriigi kodanik, elada Iirimaal kauem kui kolm kuud, tingimusel et asjaomane liidu kodanik tegutseb selle riigis töötajana või füüsilisest isikust ettevõtjana.

12

2015. aasta määruse artikli 6 lõike 3 punktis c on sisuliselt ette nähtud, et kui isik, kelle suhtes kohaldatakse selle määruse artikli 6 lõike 3 punkti a alapunkti i, ei tegutse enam töötaja või füüsilisest isikust ettevõtjana, loetakse see säte tema suhtes endiselt kohaldatavaks eelkõige juhul, kui see isik (i) on võetud nõuetekohaselt arvele töötuna endast sõltumatutel põhjustel pärast seda, kui ta on töötanud üle ühe aasta, ning on tööotsijana registreeritud asjaomases tööhõive- ja sotsiaalkindlustusametis või (ii) on võetud nõuetekohaselt arvele töötuna endast sõltumatutel põhjustel pärast seda, kui ta on lõpetanud alla aastase tähtajalise töölepingu või jäänud töötuks endast sõltumatutel põhjustel esimese aasta jooksul, ning on tööotsijana registreeritud asjaomases tööhõive- ja sotsiaalkindlustusametis.

13

2015. aasta määruse artikli 10 „Pereliikmete elamisõiguse säilitamine abielu lahutamise või kehtetuks tunnistamise korral või registreeritud kooselu kehtetuks tunnistamise või lõpetamise korral“ lõikes 2 on sätestatud:

[…]“.

14

Taotleja sisenes Iirimaale üliõpilasviisa alusel 2002. aasta oktoobris. Ta abiellus 2009. aasta juulis Iirimaal liidu kodanikuga, kes ei olnud selle liikmesriigi kodanik, ning seejärel taotles korduvalt elamisluba direktiivi 2004/38 ja 2015. aasta määruse alusel, tuginedes sellele, et ta on liidu kodaniku abikaasa. Kaks esimest taotlust jäeti rahuldamata põhjusel, et nende hindamise ajal ei töötanud tema abikaasa enam taotlustes nimetatud tööandja juures. Märtsis 2013 esitatud kolmas elamisloa taotlus rahuldati ja selle tulemusel sai taotleja viieks aastaks elamisloa, mis kehtis kuni 2018. aasta septembrini.

15

Abielulahutuse menetlus algatati liidu kodaniku päritoluliikmesriigis 2014. aasta juunis ja abielu lahutamise otsus tehti seal 2014. aasta juulis. Lahutuse kuupäevaks oli abielu kestnud viis aastat. Taotleja elamisluba ei tunnistatud pärast abielu lahutamist kehtetuks. Taotleja jätkas töötamist ja tema endine abikaasa, kes elas endiselt Iirimaal, sai Department of Employment Affairs and Social Protectioni (tööhõive- ja sotsiaalkaitseamet, Iirimaa) (edaspidi „DEASP“) esitatud teabe kohaselt tööotsija toetust (jobseeker’s allowance) ja lapsetoetust (child benefit).

16

2018. aasta augustis esitas taotleja taotluse elamisõiguse säilitamiseks individuaalsetel alustel. See taotlus tugines 2015. aasta määruse artikli 10 lõikele 2, milles nähakse ette tuletatud elamisõiguse säilimine abielu lahutamise korral teatavatel asjaoludel, kui abielu on kestnud kolm või enam aastat ja neist vähemalt ühe aasta on abikaasad elanud Iirimaal. Taotlusele oli lisatud mõned tõendid, sealhulgas mitu taotleja endise abikaasa palgatõendit vahelduvatest perioodidest aastatel 2011–2013, ning 2010. ja 2012. aasta maksudeklaratsioonid.

17

Taotlus jäeti ministri 7. oktoobri 2019. aasta otsusega rahuldamata põhjusel, et taotleja ei olnud esitanud tõendeid tema endise abikaasa tegevuse kohta abielulahutuse algatamise hetkel ehk juunis 2014, kuna tema tuletatud õigused sõltusid sellest, kas tema liidu kodanikust endine abikaasa jätkas sel hetkel liidu aluslepingutest tulenevate õiguste teostamist Iirimaal. Taotlejat teavitati ka asjaolust, et see otsus võeti vastu, lähtudes eelkõige DEASPilt saadud teabest, millest nähtus, et 13. septembrist 2013 kuni 23. septembrini 2017 ei teostanud tema endine abikaasa oma õigusi töötamise, füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise, õpingute, sunnitud töötuse või piisavate vahendite omamise kaudu kooskõlas 2015. aasta määruse artikli 6 lõikega 3. Minister leidis, et kuna ei olnud tõendatud, et abielulahutuse algatamise ajal elas taotleja endine abikaasa Iirimaal vastavalt 2015. aasta määrusele, ei ole taotlejal õigust elamisõiguse säilitamisele 2015. aasta määruse artikli 10 lõike 2 alusel.

18

Taotleja palus nimetatud otsuse läbi vaadata ja taotles selles kontekstis koopiat teabest, mille minister oli saanud DEASPilt. Selle läbivaatamistaotluse põhjenduseks väitis taotleja, et tema suhe oma liidu kodanikust endise abikaasaga oli lõppenud, kuid ta oli palunud endisel abikaasal esitada andmeid oma tegevuse kohta Iirimaal ministri nimetatud ajavahemikel ja kinnitada, et vähemalt osa ajast selle perioodi jooksul oli ta hõlmatud sotsiaalkindlustusega. Kuna taotleja endine abikaasa sellele üleskutsele ei vastanud, teatas taotleja ministrile, et ilma oma endise abikaasa abi ja koostööta ei ole tal võimalik esitada kõiki tõendeid ja dokumente, mis tõendaksid, et abielulahutuse algatamise hetkel elas tema endine abikaasa seaduslikult Iirimaal ning teostas oma EL toimimise lepingust tulenevaid õigusi. Sellega seoses palus taotleja ministril avalikustada DEASPilt saadud teave.

19

Minister jättis selle läbivaatamistaotluse rahuldamata uue otsusega, mis tehti novembris 2021. Selle otsuse põhjenduseks märkis minister, et abielulahutuse taotluse algatamise hetkel ei teostanud endine abikaasa oma EL toimimise lepingust tulenevaid õigusi, kuna tema sunnitud töötusele sel hetkel ei olnud eelnenud 12 kuu pikkust töötamist. Nimetatud otsuses märkis minister eelkõige, et esiteks oli endine abikaasa töötanud mitmel töökohal aastatel 2009 kuni 2013, kui esitati taotlused elamisõiguse saamiseks; teiseks oli see isik saanud tööotsija toetust septembrist 2013 kuni septembrini 2017; kolmandaks ei olnud toimikus mingit teavet selle kohta, millistel asjaoludel taotleja endine abikaasa oli eelmiselt töölt lahkunud, st kas see toimus vabatahtlikult või mitte; neljandaks ei viidanud miski toimikus sellele, et enne DEASPis arvele võtmist oli see isik töötanud üle ühe aasta või et ta oli töötanud vähem kui aastaks sõlmitud tähtajalise töölepingu alusel, teades et toimikus sisalduvas DEASPilt saadud teabes oli märgitud üksnes see, et ta töötas 2013. aastal 37 nädalat ja 2014. aastal kaks nädalat, mis on vähem kui 2015. aasta määruses ette nähtud üks aasta. Nimetatud otsuses täpsustati veel, et „liidu kodanik sai tõepoolest 2014. aastal sotsiaalhüvitisi, kuid [DEASPi] otsus ei ole ministrile siduv ning liidu kodanikule sotsiaalhüvitiste maksmise jätkamine ei ole vastustaja poolt liidu aluslepingutest tulenevate õiguste küsimuse lahendamisel määrava tähtsusega“.

20

Kuna High Court (kõrge kohus, Iirimaa) rahuldas taotleja kaebuse selle otsuse peale, esitas minister selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse Court of Appealile (apellatsioonikohus, Iirimaa), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus.

21

Eelotsusetaotluse esitanud kohtus soovib sisuliselt kõigepealt teada, kas selleks, et teha kindlaks, kas taotleja endise abikaasa oli „võetud nõuetekohaselt arvele“ töötuna endast sõltumatutel põhjustel, oleks minister pidanud arvesse võtma asjaolu, et DEASP oli sellele isikule määranud tööotsija toetuse; seejärel soovib ta teada, kas direktiivi 2004/38 artikli 7 lõike 3 punkti b tuleb tõlgendada nii, et selles sisalduv väljend „üle ühe aasta“ tähendab ühe aasta pikkust katkematut ajavahemikku, ja lõpuks, kas harta artiklit 41 arvesse võttes oleks minister pidanud esitama taotlejale tema endise abikaasa kohta täieliku toimiku.

22

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et kaks esimest punkti tõstatavad küsimused direktiivi 2004/38 tõlgendamisest teemadel, mille kohta Euroopa Kohtu kohtupraktikat veel ei ole. Kolmanda punkti puhul kahtleb eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas õigus tutvuda toimikuga ja õigus heale haldusele, mis eeldab eelkõige haldusasutuste koostööd, nagu Euroopa Kohus on neid õigusi tõlgendanud eelkõige 22. novembri 2012. aasta kohtuotsuses M. (C‑277/11, EU:C:2012:744), 8. mai 2014. aasta kohtuotsuses N. (C‑604/12, EU:C:2014:302), 8. mai 2018. aasta kohtuotsuses K.A. jt (perekonna taasühinemine Belgias) (C‑82/16, EU:C:2018:308) ja 12. juuli 2018. aasta kohtuotsuses Banger (C‑89/17, EU:C:2018:570), on piisav alus, et rahuldada taotleja taotlus avalikustada andmeid tema endise abikaasa toimikust.

23

Neil asjaoludel otsustas Court of Appeal (apellatsioonikohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

24

Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2004/38 artikli 7 lõike 3 punkti b tuleb tõlgendada nii, et selles kasutatud väljend „üle ühe aasta“ viitab üle ühe aasta kestvale ühele ja katkematule töötamise või füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise perioodile või viitab see üle ühe aasta kestvale perioodile, mis võib koosneda mitmest lühemast niisuguse tegevuse ajavahemikust, mis on kogunenud mitme aasta jooksul.

25

Sellega seoses tuleb märkida, et direktiivi 2004/38 artikli 7 lõike 3 punkti b kohaselt säilitab liidu kodanik, kes ei ole enam töötaja või füüsilisest isikust ettevõtja, töötaja või füüsilisest isikust ettevõtja staatuse, kui ta on võetud nõuetekohaselt arvele töötuna endast sõltumatutel põhjustel pärast seda, kui ta on töötanud üle ühe aasta, ja on registreeritud pädevas tööhõiveametis tööotsijaks.

26

Selles sättes ei ole mõiste „üle ühe aasta“ tähenduse ja ulatuse kindlaksmääramiseks viidatud sõnaselgelt liikmesriikide õigusele. Lisaks ei sisalda direktiiv 2004/38 selle mõiste määratlust. Sellistes tingimustes tuleneb nii liidu õiguse ühetaolise kohaldamise nõuetest kui ka võrdsuse põhimõttest, et seda sätet tuleb terves liidus tõlgendada autonoomselt ja ühetaoliselt, võttes lisaks kõnealuse direktiivi sõnastusele arvesse ka konteksti, milles see säte asetseb, ja eesmärke, mida taotletakse õigusaktiga, mille osa see säte on (15. septembri 2022. aasta kohtuotsus Minister for Justice and Equality (liidu kodaniku kolmanda riigi kodanikust nõbu), C‑22/21, EU:C:2022:683, punkt 19 ja seal viidatud kohtupraktika).

27

Mis puudutab esiteks direktiivi 2004/38 artikli 7 lõike 3 punkti b sõnastust, siis tuleb märkida, et tavakeele tähenduses viitab väljend „üks aasta“ 12 kuu pikkusele ajavahemikule, mis ei lange tingimata kokku kalendriaastaga ja põhineb maa tiirlemisel ümber päikese. Siiski ei tulene ei selle sätte ega muude direktiivi 2004/38 sätete sõnastusest, et see „üheaastane“ periood peaks tingimata hõlmama 12 järjestikust kuud või et see peaks olema katkematu.

28

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 27 märkis, kuna direktiivi 2004/38 sõnastus ei sisalda ka täpsemaid selgitusi selle kohta, mida tuleks mõista väljendi „üle ühe aasta“ all, tuleb teiseks tõlgendada seda väljendit kontekstipõhiselt.

29

Selles osas olgu märgitud, et Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on direktiivi 2004/38 artikli 7 lõikes 3 tagatud kõikidele liidu kodanikele, kes ajutiselt ei tööta, töötaja staatuse ja seega ka vastuvõtvas liikmesriigis elamise õiguse säilitamine, kehtestades samas nimetatud säilitamist puudutavates tingimustes astmelise pikenemise, mille aluseks on esiteks tööturult eemaloleku põhjus, konkreetses olukorras haigusest või õnnetusest tingitud ajutine töövõimetus, töötajast sõltumatutel põhjustel töötuks jäämine või tööalane koolitus, ning teiseks see, kui kaua ta vastuvõtvas liikmesriigis algselt töötas, see tähendab, kas üle aasta või alla aasta (11. aprilli 2019. aasta kohtuotsus Tarola, C‑483/17, EU:C:2019:309, punkt 43).

30

Seega, liidu kodanik, kes tegutses vastuvõtvas liikmesriigis töötaja või füüsilisest isikust ettevõtjana, säilitab töötaja või füüsilisest isikust ettevõtja staatuse ajaliste piiranguteta esiteks direktiivi 2004/38 artikli 7 lõike 3 punkti a järgi siis, kui ta ei saa haiguse või õnnetuse tagajärjel ajutiselt töötada, teiseks nimetatud direktiivi artikli 7 lõike 3 punkti b järgi siis, kui ta on enne temast sõltumatutel põhjustel töötuks jäämist tegutsenud vastuvõtvas liikmesriigis töötaja või füüsilisest isikust ettevõtjana üle ühe aasta, või kolmandaks sama direktiivi artikli 7 lõike 3 punkti d järgi siis, kui ta osaleb tööalasel koolitusel (vt selle kohta 11. aprilli 2019. aasta kohtuotsus Tarola, C‑483/17, EU:C:2019:309, punkt 44).

31

Seevastu direktiivi 2004/38 artikli 7 lõike 3 punkti c kohaselt säilitab liidu kodanik, kes tegutses vastuvõtvas liikmesriigis töötaja või füüsilisest isikust ettevõtjana alla aastase ajavahemiku jooksul, töötaja või füüsilisest isikust ettevõtja staatuse ainult ajavahemikuks, mille võib kindlaks määrata see liikmesriik tingimusel, et see kestab vähemalt kuus kuud (11. aprilli 2019. aasta kohtuotsus Tarola, C‑483/17, EU:C:2019:309, punkt 45).

32

Käesoleva kohtuotsuse punktis 29 meenutatud järeldus – mille kohaselt liidu kodanikule tagatud töötaja staatuse säilitamise tingimuste astmelisus, mis on kehtestatud direktiivi 2004/38 artikli 7 lõikes 3, toimib vastavalt vastuvõtvas liikmesriigis töötatud aja „algsele kestusele“ – tuleneb täpsemalt asjaolust, et selle sätte punktis b on viidatud liidu kodaniku kutsealasele tegevusele „üle ühe aasta“ pikkuse perioodi jooksul ning et sätte punktis c on viidatud „alla aastasele“ tähtajalisele töölepingule või olukorrale, kus niisugune kodanik on jäänud töötuks endast sõltumatutel põhjustel töötajana või füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise „esimese kaheteistkümne kuu jooksul“.

33

Viide „esimesele kaheteistkümnele kuule“ räägib aga direktiivi 2004/38 artikli 7 lõike 3 sellise tõlgenduse kasuks, mille kohaselt peavad seal nimetatud töötamise või füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise perioodid olema ühed ja katkematud töötamise või füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise perioodid, mistõttu selle sätte punktis b nimetatud „üle ühe aasta“ pikkune periood ei saa koosneda mitmest lühemast tegevuse ajavahemikust, mis on kogunenud mitme aasta jooksul.

34

Tuleb lisada, et see tõlgendus on kooskõlas ka Euroopa Kohtu praktikaga, mille kohaselt hõlmab direktiivi 2004/38 artikli 7 lõike 3 punktis c nimetatud teine olukord kõiki olukordi, kus töötaja on temast sõltumatutel põhjustel sunnitud vastuvõtvas liikmesriigis lõpetama oma tegevuse „enne ühe aasta möödumist“, olenemata tegevuse laadist ja selleks sõlmitud töölepingu liigist (11. aprilli 2019. aasta kohtuotsus Tarola, C‑483/17, EU:C:2019:309, punkt 48). Nimelt viitab see väljend „enne ühe aasta lõppu“ tingimata kaheteistkümne järjestikuse kuu pikkusele katkematule perioodile.

35

Mis kolmandaks puudutab direktiiviga 2004/38 taotletavaid eesmärke, siis tuleb märkida ühelt poolt, et selle direktiivi peamine eesmärk on tugevdada kõikide liidu kodanike vaba liikumise ja elamise õigust, ning teiselt poolt, et konkreetselt direktiivi artikli 7 lõike 3 eesmärk on töötaja või füüsilisest isikust ettevõtja staatuse säilitamisega tagada riigis elamise õigus isikutele, kes lõpetasid kutsealal tegutsemise töö puudumise tõttu, mis oli tingitud nende tahtest sõltumatutest asjaoludest (vt selle kohta 11. aprilli 2019. aasta kohtuotsus Tarola, C‑483/17, EU:C:2019:309, punkt 49 ja seal viidatud kohtupraktika).

36

Lisaks tuleb märkida, et üks direktiivi 2004/38 eesmärkidest on ka luua õiglane tasakaal ühelt poolt töötajate vaba liikumise kaitse ja teiselt poolt selle vahel, et liikmesriigi sotsiaalkindlustussüsteeme ebamõistlikult ei koormataks (vt selle kohta 11. aprilli 2019. aasta kohtuotsus Tarola, C‑483/17, EU:C:2019:309, punkt 50).

37

Tuleb aga tõdeda, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 32 ja 33 sisuliselt märkis, et väljendi „üle ühe aasta“ tõlgendus – mille kohaselt ei puuduta see ühte ja katkematut ajavahemikku, vaid kokku üheaastast ajavahemikku, mis võib koosneda mitmest mitme aasta jooksul kogunenud ajavahemikust, mil töötati või tegutseti füüsilisest isikust ettevõtjana alla aasta – seaks kahtluse alla direktiivi 2004/38 artikli 7 lõikes 3 ette nähtud töötaja staatuse säilitamise tingimuste astmelise laadi, millele on viidatud käesoleva kohtuotsuse punktis 29, ning seaks lisaks kahtluse alla käesoleva kohtuotsuse punktis 36 meenutatud tasakaalu.

38

Eelkõige oleks niisugune tõlgendus – nagu rõhutas kohtujurist oma ettepaneku punktis 33 – vastuolus direktiivi 2004/38 artikli 7 lõike 3 punktides b ja c ette nähtud eristustega perioodide puhul, mille jooksul töötajal või füüsilisest isikust ettevõtjal säilib niisugune staatus, ehk vastavalt sellele, kas tema vastuvõtvas liikmesriigis töötatud aja algne kestus on pikem või lühem kui üks aasta.

39

Seega tuleb järeldada, et direktiivi 2004/38 artikli 7 lõike 3 punktis b kasutatud väljendit „üle ühe aasta“ tuleb tõlgendada nii, et see hõlmab ühte ja katkematut töötamise või füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise perioodi, mis on pikem kui üks aasta.

40

Lisaks ei takista see tõlgendus isikutel, kelle töötamine või füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemine vastuvõtvas liikmesriigis on endast sõltumatutel põhjustel katkenud enne algse üheaastase perioodi lõppu, saada kaitset, mis tuleneb nende töötaja staatuse säilitamisest, sest kui nad ei saa tugineda direktiivi 2004/38 artikli 7 lõike 3 punktile b, võivad need isikud juhul, kui nad on mõnes käesoleva kohtuotsuse punktis 34 nimetatud olukorras, tugineda selle direktiivi artikli 7 lõike 3 punktile c.

41

Siinkohal tuleb lisada, et Euroopa Kohus on juba otsustanud, et õiguskindluse ja läbipaistvuse kõrge taseme sotsiaalabi põhihüvitiste andmisel tagab järelikult eelkõige direktiivi 2004/38 artikli 7 lõike 3 punktis c sätestatud kriteerium, mis võimaldab huvitatud isikutel selgelt teada oma õigusi ja kohustusi, olles samas kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega (15. septembri 2015. aasta kohtuotsus Alimanovic, C‑67/14, EU:C:2015:597, punkt 61).

42

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et direktiivi 2004/38 artikli 7 lõike 3 punkti b tuleb tõlgendada nii, et selles kasutatud väljend „üle ühe aasta“ viitab ühele ja katkematule töötamise või füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise perioodile, mis on pikem kui üks aasta.

43

Teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2004/38 artikli 7 lõike 3 punkti b tuleb tõlgendada nii, et asjaolu, et liidu kodanik, kes elab muu kui oma kodakondsusliikmesriigi territooriumil, saab sellelt liikmesriigilt töötushüvitist, tuleb pidada tõendiks selle kohta, et liidu kodanik on „võetud nõuetekohaselt arvele“ töötuna endast sõltumatutel põhjustel selle sätte tähenduses.

44

Kõigepealt tuleb märkida, et eelotsusetaotlusest nähtub, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimused piirduvad küsimusega, kas asjaolu, et niisugune liidu kodanik saab liikmesriigi pädevalt asutuselt töötushüvitist, on piisav järeldamaks, et see isik on „võetud nõuetekohaselt arvele“ töötuna endast sõltumatutel põhjustel nimetatud sätte tähenduses, ega puuduta selles sättes nimetatud kahte ülejäänud kumulatiivset tingimust, nimelt ühelt poolt, et ta on töötanud üle ühe aasta, ja teiselt poolt, et ta on pädevas tööhõiveametis registreeritud tööotsijaks.

45

Selle kohta tuleb ühelt poolt tõdeda, et nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 50 märkis, ei ole direktiivis 2004/38 väljendit „võetud nõuetekohaselt arvele“ määratletud ja seal ei sisaldu sätet kriteeriumide või korra kohta, mille alusel tuleb „võtta nõuetekohaselt arvele“, et isik on töötu endast sõltumatutel põhjustel. Kuna aga selles valdkonnas liidu õigusnormid puuduvad, ning tingituna menetlusautonoomia põhimõttest, tuleb iga liikmesriigi õiguskorras kehtestada neid kriteeriume ja korda määratlevad eeskirjad, tingimusel et need eeskirjad ei oleks vähem soodsad kui riigisisese õiguse kohaldamisalasse kuuluvaid sarnaseid olukordi reguleerivad eeskirjad (võrdväärsuse põhimõte) ega muudaks liidu õigusega antud õiguste teostamist tegelikult võimatuks või ülemäära keeruliseks (tõhususe põhimõte) (vt selle kohta 27. juuni 2018. aasta kohtuotsus Diallo, C‑246/17, EU:C:2018:499, punktid 45 ja 59 ning seal viidatud kohtupraktika).

46

Teiselt poolt, nagu nähtub direktiivi 2004/38 põhjendustest 1–4, on selle direktiivi eesmärk hõlbustada liidu kodanikele ELTL artikli 21 lõikega 1 vahetult antud individuaalse põhiõiguse vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil kasutamist ning seda õigust tugevdada (11. aprilli 2019. aasta kohtuotsus Tarola, C‑483/17, EU:C:2019:309, punkt 23 ja seal viidatud kohtupraktika). Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktis 36 meenutatud kohtupraktikast, on selle direktiivi eesmärk veel luua õiglane tasakaal liidu kodanike vaba liikumise kaitse ja selle vahel, et vastuvõtva liikmesriigi sotsiaalkindlustussüsteeme ebamõistlikult ei koormataks.

47

Seevastu on nii direktiivi 2004/38 preambuli kui ka sätete lugemisel ilmne, et direktiivi eesmärk ei ole ühtlustada töötushüvitise maksmist, nende hüvitiste maksmise korda või kriteeriume, mille alusel tuleb tuvastada, et liidu kodanik on töötu endast sõltumatutel põhjustel. Niisuguses olukorras tuleb aga kontrollida, kas asjaomased riigisisesed õigusnormid ei eira direktiivi 2004/38 eesmärke ega võta selle sätetelt nende soovitavat toimet.

48

Vaatamata asjaolule, et nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 52 ja 53 märkis, ei võimalda eelotsusetaotlus käesoleval juhul täpselt teada, milliste kriteeriumide alusel põhikohtuasjas kõne all oleva töötushüvitise, st tööotsija toetuse maksmiseks pädev riigisisene asutus seda toetust maksab – piisab, kui tõdeda, et Iirimaa märkis oma seisukohtades sarnaselt ministriga High Courtis (kõrge kohus), et kohaldatavate riigisiseste õigusnormide kohaselt ei ole DEASP, kes on tööotsija toetuse maksmiseks pädev riigisisene asutus, kohustatud uurima põhjuseid, miks töötu isik oli töölt lahkunud, ning seetõttu ei ole ta ka kohustatud uurima, kas see isik on või ei ole töötu „endast sõltumatutel põhjustel“.

49

Kui aga peaks selguma – mida peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus –, et DEASP ei ole tegelikult kohustatud uurima põhjuseid, miks isik on töötu, ja ta võib maksta tööotsija toetust, ilma et oleks tõendatud, et see isik on töötu „endast sõltumatutel põhjustel“ direktiivi 2004/38 artikli 7 lõike 3 tähenduses, siis tuleb järeldada, et tööotsija toetuse andmine ei ole kuidagi seotud sellega, kas asjaomane isik on töötu endast sõltumatutel põhjustel või mitte, ning see ei saa mingil juhul olla tõend selle kohta, kas ta kaotas oma töö vabatahtlikult või mitte. Niisuguses olukorras ei sea asjaolu, et elamislubade väljastamiseks pädev riigisisene asutus ei arvestanud asjaomase toetuse andmise otsust tõendina sellest, et isik on „võetud nõuetekohaselt arvele“ töötuna endast sõltumatutel põhjustel selle sätte tähenduses, ilmselgelt kahtluse alla direktiivi 2004/38 eesmärke või selle sätete soovitavat toimet.

50

Seevastu juhul, kui eelotsusetaotluse esitanud kohus peaks oma kontrolli tulemusel tuvastama, et liikmesriigi asutus, kes on pädev andma tööotsija toetust, seab selle andmise sõltuvusse tingimusest, et need isikud oleksid „töötud endast sõltumatutel põhjustel“ direktiivi 2004/38 artikli 7 lõike 3 tähenduses, st et asjaomaste isikute töötamine või füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemine lõppes nende tahtest sõltumatutel põhjustel või asjaolude tõttu (vt selle kohta 11. aprilli 2019. aasta kohtuotsus Tarola, C‑483/17, EU:C:2019:309, punktid 46–49 ja seal viidatud kohtupraktika) ning et see asutus kontrollib tegelikult, et need põhjused või asjaolud ei sõltu nimetatud isikute tahtest, peaks elamislubade väljastamiseks pädev riigisisene asutus võtma arvesse tööotsija toetuse andmise otsust vähemalt tõendina, mis kinnitab, et asjaomane isik on „võetud nõuetekohaselt arvele“ töötuna endast sõltumatutel põhjustel selle sätte tähenduses.

51

Seepärast, ja kuna eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole esitanud täpsemaid andmeid selle kohta, kas elamislubade väljastamiseks pädev liikmesriigi asutus on või ei ole asjakohaste riigisiseste õigusnormide kohaselt kohustatud nõuetekohaselt arvesse võtma tööotsija toetuse andmise otsust kui tõendit sellest, et asjaomane isik on „võetud nõuetekohaselt arvele“ töötuna endast sõltumatutel põhjustel, peab eelotsusetaotluse esitanud kohus, kes on ainsana pädev tõlgendama ja kohaldama riigisisest õigust, kontrollima, kas nende riigisiseste õigusnormide kohaldamine on kooskõlas liidu õiguse võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtetega ega sea seega kahtluse alla direktiivi 2004/38 sätete soovitavat toimet.

52

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb teisele küsimusele vastata, et direktiivi 2004/38 artikli 7 lõike 3 punkti b tuleb tõlgendada nii, et asjaolu, et liidu kodanik, kes elab muu kui oma kodakondsusliikmesriigi territooriumil, saab sellelt liikmesriigilt töötushüvitist, ei pea nimetatud liikmesriigi elamislubade väljastamiseks pädev asutus pidama iseenesest piisavaks tõendiks sellest, et see isik on „võetud nõuetekohaselt arvele“ töötuna endast sõltumatutel põhjustel selle sätte tähenduses.

53

Kolmanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2004/38 tuleb hea halduse üldpõhimõtet arvestades tõlgendada nii, et elamislubade väljastamiseks pädev riigisisene asutus on kohustatud edastama oma toimiku (vajaduse korral asjakohaselt redigeeritud kujul) kolmanda riigi kodanikule kas enne otsuse tegemist tema elamisõiguse või elamisloa säilitamise kohta selle direktiivi artikli 14 alusel (arvestades selle direktiivi artikleid 7 ja 13) või alles selle otsuse kohtuliku kontrolli staadiumis, kui kõnealuse toimiku materjalid, millele liikmesriigi pädev asutus elamisloa andmisest keeldumisel tugines ja mille edastamist see kodanik taotles, sisaldavad teavet eelkõige tema liidu kodanikust endise abikaasa töötamisperioodide kohta ning kui liikmesriigi kodanik keeldus kolmanda riigi kodaniku palve peale seda teavet talle edastamast.

54

Sellega seoses tuleb esiteks märkida, et direktiiv 2004/38 – eelkõige selle artikkel 7 (mis käsitleb üle kolmekuulist elamisõigust), artikkel 10 (mis käsitleb elamisloa väljaandmist), artikkel 13 (mis käsitleb pereliikmete elamisõiguse säilitamist abielulahutuse, abielu kehtetuks tunnistamise või registreeritud kooselu lõpetamise korral) ja artikkel 14 (mis käsitleb elamisõiguse säilitamist) – näeb sisuliselt ette, et taotlejad peavad esitama vajalikud tõendid selle kohta, et nad vastavad nendes artiklites tunnustatud õiguste kasutamise tingimustele, ning see direktiiv ei kehtesta riigisisestele ametiasutustele sõnaselget kohustust anda taotlejatele teavet, mis neil asutustel juba on ja mida taotlejad võivad vajada, et tõendada oma vastavust nimetatud tingimustele.

55

Järelikult tuleb tõdeda, et direktiiv 2004/38 ei näe liikmesriikide ametiasutustele sõnaselgelt ette „koostöökohustust“ elamisloa taotluse asjakohaste asjaolude kindlaksmääramise etapis ning erineb selles osas niisugusest direktiivist nagu nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiiv 2004/83/EÜ miinimumnõuete kohta, mida kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad täitma, et saada pagulase või muul põhjusel rahvusvahelist kaitset vajava isiku staatus, ja antava kaitse sisu kohta (ELT 2004, L 304, lk 12; ELT eriväljaanne 19/07, lk 96), mille artikli 4 lõikes 1 oli niisugune koostöökohustus ette nähtud (vt selle kohta 29. juuni 2023. aasta kohtuotsus International Protection Appeals Tribunal jt (pommirünnak Pakistanis), C‑756/21, EU:C:2023:523, punkt 48).

56

Teiseks tuleb märkida, et harta artikkel 41, milles on sätestatud õigus heale haldusele ja mille lõikes 2 on ette nähtud, et see õigus kätkeb muu hulgas igaühe õigust, et teda kuulatakse ära enne seda, kui tema suhtes kohaldatakse üksikmeedet, mis võib teda kahjustada (punkt a); igaühe õigust tutvuda teda puudutavate andmetega, võttes arvesse konfidentsiaalsuse ning ameti- ja ärisaladusega seotud õigustatud huve (punkt b), ning asutuste kohustust põhjendada oma otsuseid (punkt c), ei ole suunatud mitte liikmesriikidele, vaid üksnes liidu institutsioonidele, organitele ja asutustele (vt selle kohta 5. novembri 2014.aasta kohtuotsus Mukarubega, C‑166/13, EU:C:2014:2336, punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika).

57

Sellest tulenevalt ei saa elamisloa taotleja tuletada harta artikli 41 lõike 2 punktidest a ja b õigust olla ära kuulatud kõigis tema taotlusega seotud menetlustes või õigust tutvuda toimikuga riigisiseses menetluses (vt selle kohta 17. juuli 2014. aasta kohtuotsus YS jt, C‑141/12 ja C‑372/12, EU:C:2014:2081, punkt 67, ja 5. novembri 2014. aasta kohtuotsus Mukarubega, C‑166/13, EU:C:2014:2336, punkt 44).

58

Seevastu harta artiklis 41 sätestatud õigus heale haldusele väljendab liidu õiguse üldpõhimõtet, mida kohaldatakse liikmesriikidele selle õiguse rakendamisel (vt 13. juuli 2023. aasta kohtuotsus Azienda Ospedale-Università di Padova, C‑765/21, EU:C:2023:566, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika).

59

Ühelt poolt tuleb lisada, et toimikuga tutvumise õigus kujutab endast eelkõige kaitseõiguste tõhusa kasutamise vajalikku täiendust (13. septembri 2018. aasta kohtuotsus UBS Europe jt, C‑358/16, EU:C:2018:715, punkt 61 ja seal viidatud kohtupraktika) ning et kui liikmesriikide ametiasutused võtavad liidu õiguse kohaldamisalasse jäävaid meetmeid, lasub neil põhimõtteliselt kohustus austada niisuguste otsuste adressaatide kaitseõigusi, mis nende adressaatide huve oluliselt mõjutavad (vt selle kohta 5. novembri 2014. aasta kohtuotsus Mukarubega, C‑166/13, EU:C:2014:2336, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika).

60

Teiselt poolt tähendab kohtumenetluses harta artikliga 47 tagatud kaitseõiguste austamine seda, et kaebaja saab tutvuda lisaks ainult tema suhtes tehtud otsuse põhjendustele ka kõikide toimiku materjalidega, millele ametiasutus nende asjaolude kohta tõhusalt otsuse tegemiseks tugines (25. aprilli 2024. aasta kohtuotsus NW ja PQ (salastatud teave), C‑420/22 ja C‑528/22, EU:C:2024:344, punkt 92 ja seal viidatud kohtupraktika).

61

Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotlusest, et põhikohtuasjas kõne all olev otsus tehti 2015. aasta määruse alusel, millega võeti Iiri õigusesse üle direktiiv 2004/38. Kuna 2015. aasta määrusega rakendatakse liidu õigust, siis on põhikohtuasjas kohaldatavad need nõuded, mis tulenevad õigusest tõhusale õiguskaitsevahendile, kaitseõigustest ja õigusest heale haldusele, sealhulgas õigusest tutvuda toimikuga, nagu need on tagatud liidu õigusega.

62

Tuleb lisada, et põhikohtuasjas käsitletavat olukorda iseloomustab ühelt poolt asjaolu, et taotleja soovib saada tuletatud elamisõigust andmete alusel, mis ei ole tema valduses, põhjusel, et need puudutavad teist isikut ehk tema endist abikaasat, kes ei võimaldanud tal nendega tutvuda, ning teiselt poolt asjaolu, et need andmed on taotlejale elamisloa väljastamiseks pädevatel riigisisestel asutustel juba olemas ja nad on neile tuginenud taotleja elamisloa pikendamisest keeldumisel.

63

Kui aga taotlejal ei ole – nagu näib arvavat eelotsusetaotluse esitanud kohus – nende andmete saamiseks ühtegi muud võimalust kui esitada taotlus teda puudutava toimikuga tutvumiseks, tuleb asuda seisukohale, et riigisisesed menetlusnormid, mis tegelikult panevad taotleja olukorda, kus tal ei ole võimalik tõendada, et tema endine abikaasa vastas abielulahutuse algatamise ajal direktiivi 2004/38 artikli 7 lõike 3 punktis b ette nähtud tingimustele ja et seetõttu on tal selle direktiivi sätete alusel tuletatud elamisõigus, seavad kahtluse alla taotlejale sellest direktiivist tuleneda võivate õiguste soovitava toime ega võimalda tagada, et järgitakse tema põhiõigusi, täpsemalt õigust tõhusale õiguskaitsevahendile ja kaitseõigusi.

64

On tõsi, et käesoleval juhul ei ole kõnealused andmed, mis on juba taotleja toimikus, otseselt seotud taotlejaga, vaid puudutavad tema endist abikaasat, mistõttu võib see kahjustada niisuguste andmetega seotud konfidentsiaalsuse kaitset.

65

Selle kohta tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et põhiõigused ei ole absoluutsed õigused, vaid neid võib piirata tingimusel, et piirangud vastavad tegelikult asjaomase meetmega taotletud üldise huvi eesmärkidele ega kujuta taotletavat eesmärki silmas pidades ülemäärast ja lubamatut sekkumist, mis kahjustaks tagatavate õiguste olemust (13. septembri 2018. aasta kohtuotsus UBS Europe jt, C‑358/16, EU:C:2018:715, punkt 62 ja seal viidatud kohtupraktika).

66

Niisuguste piirangute eesmärk võib nimelt olla kaitsta konfidentsiaalsuse või ametisaladuse nõudeid, mida teatud teabe ja dokumentidega tutvumine võib kahjustada (13. septembri 2018. aasta kohtuotsus UBS Europe jt, C‑358/16, EU:C:2018:715, punkt 63 ja seal viidatud kohtupraktika).

67

Seega võib õigust tutvuda toimikuga piirata, kaaludes ühelt poolt hea halduse üldpõhimõtet ja puudutatud isiku õigust tõhusale õiguskaitsevahendile ning teiselt poolt selle isiku toimiku materjalide avalikustamisest keeldumise põhjendamiseks viidatud huve (25. aprilli 2024. aasta kohtuotsus NW ja PQ (salastatud teave), C‑420/22 ja C‑528/22, EU:C:2024:344, punkt 94 ja seal viidatud kohtupraktika).

68

See kaalumine ei tohi siiski viia selleni, et puudutatud isiku kaitseõigused jäävad igasuguse mõjuta ja artiklis 47 ette nähtud kaebeõiguselt võetakse selle sisu, eelkõige jättes talle või olenevalt olukorrast tema esindajale edastamata vähemalt nende andmete sisu, mis puudutavad tema endise abikaasa töötamisperioode ja millel põhineb tema suhtes tehtud otsus (vt analoogia alusel 25. aprilli 2024. aasta kohtuotsus NW ja PQ (salastatud teave), C‑420/22 ja C‑528/22, EU:C:2024:344, punkt 95 ja seal viidatud kohtupraktika).

69

Niisuguses olukorras nagu kõnealuses põhikohtuasjas peab elamisloa väljastamiseks pädev riigisisene asutus või vajaduse korral liikmesriigi kohus, kellele on elamisloa väljaandmise kontekstis esitatud kaebus, võtma arvesse asjaomaste isikute lahknevaid huve ning kaaluma selliselt esinevaid huve iga juhtumi asjaolusid ja kõnealuse menetluse liiki arvestades ning edastama taotlejale sisuliselt või redigeeritud kujul toimiku andmed, millega tal muul juhul ei ole võimalik tutvuda ja mis on määrava tähtsusega tema elamisõiguse säilitamise kindlaksmääramisel.

70

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb kolmandale küsimusele vastata, et direktiivi 2004/38 tuleb hea halduse üldpõhimõtet ja harta artiklis 47 sätestatud õigust tõhusale õiguskaitsevahendile arvestades tõlgendada nii, et elamislubade väljastamiseks pädev riigisisene asutus on kohustatud edastama kolmanda riigi kodanikust taotlejale või tema esindajale oma toimiku (vajaduse korral asjakohaselt redigeeritud kujul) enne otsuse tegemist tema elamisõiguse säilitamise või elamisloa andmise kohta direktiivi artikli 14 alusel (arvestades direktiivi artikleid 7 ja 13), kui kõnealuse toimiku materjalid, millele liikmesriigi pädev asutus elamisloa andmisest keeldumisel tugines ja mille edastamist see kodanik taotles, sisaldavad teavet eelkõige tema liidu kodanikust endise abikaasa töötamisperioodide kohta ning kui liikmesriigi kodanik keeldus kolmanda riigi kodaniku palve peale seda teavet talle edastamast.

71

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse see kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab: