EUROOPA KOHTU OTSUS (kümnes koda)

1. august 2025 ( *1 )

Eelotsusetaotlus – Keskkond – Direktiiv 2011/92/EL – Teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamine – Artikkel 6 – Eriomaste keskkonnaülesannete või kohaliku ja piirkondliku pädevuse tõttu projektiga tõenäoliselt seotud olevate asutustega konsulteerimine – Üldsuse kaasamine otsustusprotsessi – Artikli 6 lõike 3 punkt b – Mõiste „peamised aruanded ja nõuanded“ ulatus

Kohtuasjas C‑461/24,

mille ese on ELTL artikli 267 alusel Tribunal Superior de Justicia de Galicia (Galicia autonoomse piirkonna kõrgeim kohus, Hispaania) 21. juuni 2024. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 28. juunil 2024, menetluses

Asociación Autonómica Ambiental e Cultural Petón do Lobo

versus

Dirección Xeral de Planificación Enerxética e Recursos Naturais,

Eurus Desarrollos Renovables SLU,

EUROOPA KOHUS (kümnes koda),

koosseisus: koja president D. Gratsias, kohtunikud E. Regan ja J. Passer,

kohtujurist: N. Emiliou,

kohtusekretär: A. Calot Escobar,

arvestades kirjalikku menetlust,

arvestades seisukohti, mille esitasid:

–

Asociación Autonómica Ambiental e Cultural Petón do Lobo, esindajad: procuradora M. Díaz Amor ja abogado R. F. García Mondelo,

–

Dirección Xeral de Planificación Enerxética e Recursos Naturais, esindajad: abogada S. Centeno Huerta ja letrado M. Pillado Quintáns,

–

Eurus Desarrollos Renovables SLU, esindajad: procuradora M. J. Gandoy Fernández ja abogado Í. Muniozguren Martínez,

–

Hispaania valitsus, esindajad: A. Gavela Llopis ja P. Pérez Zapico,

–

Saksamaa valitsus, esindajad: J. Möller ja P.‑L. Krüger,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: M. Noll‑Ehlers ja N. Ruiz García,

arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,

on teinud järgmise

kohtuotsuse

1

Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiivi 2011/92/EL teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta (ELT 2012, L 26, lk 1), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. aprilli 2014. aasta direktiiviga 2014/52/EL (ELT 2014, L 124, lk 1) (edaspidi „keskkonnamõju hindamise direktiiv“), artikli 6 lõiget 3.

2

Taotlus on esitatud keskkonnaühenduse Asociación Autonómica Ambiental e Cultural Petón do Lobo (edaspidi „ühing Petón do Lobo“) ning Galicia autonoomse piirkonna (Hispaania) Dirección Xeral de Planificación Enerxética e Recursos Naturaisi (energia‑ ja loodusvarade planeerimise amet) ja Eurus Desarrollos Renovables SLU vahelises kohtuvaidluses selle üle, et jäeti rahuldamata kaebus, mille ühing Petón do Lobo esitas otsuse peale anda sellele äriühingule ehitusluba.

Õiguslik raamistik

Liidu õigus

3

Keskkonnamõju hindamise direktiivi põhjendustes 16–19 on märgitud:

„(16)

Üldsuse tõhus kaasamine otsuste tegemisse võimaldab üldsusel väljendada ja otsustajatel arvesse võtta arvamusi ja probleeme, mis võivad olla selliste otsuste puhul asjakohased, ning suurendada otsustamisprotsessi vastutustundlikkust ja läbipaistvust, panustada üldsuse teadlikkusesse keskkonnaküsimustes ning avaldada toetust vastuvõetavatele otsustele.

(17)

Osavõttu, sealhulgas ühenduste, organisatsioonide ja rühmade osavõttu ning eelkõige keskkonnakaitset toetavate valitsusväliste organisatsioonide osavõttu tuleb seega toetada, edendades muu hulgas üldsusele pakutavat keskkonnaalast haridust.

(18)

Euroopa Ühendus kirjutas alla ÜRO Euroopa Majandusorganisatsiooni keskkonnateabele juurdepääsu, keskkonnaasjade üle otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsioonile („Århusi konventsioon“) 25. juunil 1998 ja ratifitseeris selle 17. veebruaril 2005.

(19)

Århusi konventsiooni eesmärkide hulgas on soov tagada keskkonnaküsimuste üle otsustamisel üldsuse kaasamise õigus, et aidata kaitsta iga inimese õigust elada keskkonnas, mille kvaliteet on tervise ja heaolu tagamiseks piisav.“

4

Direktiivi 2014/52 põhjendused 31–33 ja 36 on sõnastatud järgmiselt:

„(31)

Projekti arendaja esitatav keskkonnamõju hindamise aruanne peaks sisaldama kõnealuse projektiga seotud ja arendaja uuritud mõistlike alternatiivide kirjeldust, sealhulgas vajaduse korral kirjeldust sellest, kuidas praegune keskkonnaseisund tõenäoliselt muutub, kui projekti ellu ei viida (alusstsenaarium); sel viisil on võimalik parandada keskkonnamõju hindamise protsessi kvaliteeti ning võtta keskkonnaküsimusi arvesse projekti kavandamise varajases etapis.

(32)

Direktiivi 2011/92/EL IV lisa kohane teave, mille arendaja esitab keskkonnamõju hindamise aruandes, peaks olema täielik ja piisavalt kvaliteetne. Mitmekordse hindamise vältimiseks tuleks vajaduse ja võimaluse korral võtta arvesse liidu õigusaktide, näiteks Euroopa Parlamendi ja nõukogu [27. juuni 2001. aasta] direktiivi 2001/42/EÜ [teatavate kavade ja programmide keskkonnamõju hindamise kohta (EÜT 2001, L 197, lk 30; ELT eriväljaanne 15/06, lk 157)] või [nõukogu 25. juuni 2009. aasta] direktiivi 2009/71/Euratom, [millega luuakse tuumaseadmete tuumaohutust käsitlev ühenduse raamistik (ELT 2009, L 172, lk 18),] või siseriiklike õigusaktide alusel korraldatavate muude hindamiste tulemusi.

(33)

Keskkonnamõju hindamise aruannete koostamisse kaasatud eksperdid peaksid olema pädevad ja kvalifitseeritud. Arendaja esitatava teabe täielikkuse ja kvaliteedi tagamiseks peavad projekti läbi vaatavatel pädevatel asutustel olema piisavad erialateadmised asjaomase projekti valdkonnas.

[…]

(36)

Selleks et ergutada tõhusamat otsuste langetamist ja suurendada õiguskindlust, tuleks liikmesriikidel tagada projekti keskkonnamõju hindamise eri etappide läbiviimine mõistliku tähtaja jooksul, sõltuvalt projekti laadist, keerukusest, mahust ja asukohast. Tähtajad ei tohiks mingil juhul kaasa tuua mööndusi eelkõige muudest liidu keskkonnaalastest õigusaktidest kui käesolev direktiiv tulenevate keskkonnakaitse kõrgete standardite saavutamisel ning üldsuse tõhusal osalemisel ja õiguskaitse kättesaadavusel.“

5

Keskkonnamõju hindamise direktiivi artikli 1 lõikes 2 on ette nähtud:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

d)

„üldsus“ – üks või mitu füüsilist või juriidilist isikut ja vastavalt siseriiklikele õigusaktidele või tavadele nende ühendused, organisatsioonid või rühmad;

e)

„asjaomane üldsus“ – üldsus, keda artikli 2 lõikes 2 osutatud keskkonnaalaste otsuste tegemise kord mõjutab või võib mõjutada, või üldsus, kelle huvidega see on seotud; selle määratluse puhul arvestatakse, et selline huvi on keskkonnakaitset edendavatel valitsusvälistel organisatsioonidel, kes vastavad siseriiklike õigusaktidega sätestatud nõuetele;

[…]

g)

„keskkonnamõju hindamine“ – protsess, mis koosneb järgmistest osadest:

i)

artikli 5 lõigetes 1 ja 2 osutatud keskkonnamõju hindamise aruande koostamine arendaja poolt;

ii)

artiklis 6 ja asjakohasel juhul artiklis 7 osutatud konsultatsioonide pidamine;

iii)

arendaja poolt vastavalt artikli 5 lõikele 3 keskkonnamõju hindamise aruandes esitatud teabe ja vajaduse korral esitatud lisateabe ning artiklite 6 ja 7 kohaste konsultatsioonide käigus saadud asjakohase teabe läbivaatamine pädeva asutuse poolt;

iv)

pädeva asutuse põhjendatud järeldus projekti olulise keskkonnamõju kohta, milles võetakse arvesse alapunktis iii osutatud läbivaatamise tulemusi ja vajaduse korral omaenda täiendava läbivaatamise tulemusi, ning

v)

pädeva asutuse põhjendatud järelduse lisamine artiklis 8a osutatud otsusesse.“

6

Direktiivi artiklis 3 on sätestatud:

„1.   Keskkonnamõju hindamisel tehakse kindlaks projekti otsene ja kaudne oluline mõju järgmistele elementidele ning kirjeldatakse ja hinnatakse seda sobival viisil, võttes arvesse iga üksikjuhtumi asjaolusid:

a)

elanikkond ja inimeste tervis;

b)

elurikkus, pöörates erilist tähelepanu […] kaitstud liikidele ja elupaikadele;

c)

maa, muld, vesi, õhk ja kliima;

d)

materiaalne vara, kultuuripärand ja maastik;

e)

punktides a–d osutatud elementide vastastikune mõju.

2.   Lõikes 1 osutatud elementidele avalduv projekti mõju hõlmab ka eeldatavat mõju, mis on tingitud asjaomase projekti haavatavusest projekti seisukohast asjakohaste suurõnnetuste ja/või katastroofidega kaasnevate riskide suhtes.“

7

Direktiivi artiklis 5 on ette nähtud:

„1.   Kui nõutakse projekti keskkonnamõju hindamist, koostab ja esitab arendaja keskkonnamõju hindamise aruande. Arendaja peab esitama vähemalt järgmise teabe:

a)

projekti kirjeldus, mis sisaldab teavet projekti koha, laadi ja mahu ning muude asjakohaste erisuste kohta;

b)

projekti tõenäoliselt olulise keskkonnamõju kirjeldus;

c)

ülevaade projekti erisustest ja/või meetmetest, mis on ette nähtud tõenäoliselt olulise kahjuliku keskkonnamõju vältimiseks, ennetamiseks või vähendamiseks ning võimaluse korral leevendamiseks;

d)

ülevaade arendaja uuritud mõistlikest alternatiividest, mis on projekti ja selle erisuste seisukohast asjakohased, ning lühikokkuvõte valitud variandi valimise põhjustest, võttes arvesse projekti keskkonnamõju;

e)

punktides a–d osutatud teabe üldarusaadav kokkuvõte ja

f)

IV lisas täpsustatud lisateave, mis on konkreetse projekti või projektitüübi ja tõenäoliselt mõjutatavate keskkonnanäitajate seisukohalt asjakohane.

Kui lõike 2 alusel on esitatud arvamus, peab keskkonnamõju hindamise aruanne põhinema nimetatud arvamusel ning sisaldama teavet, mida on mõistlik nõuda põhjendatud järelduse tegemiseks projekti olulise keskkonnamõju kohta, võttes arvesse praegusi teadmisi ja hindamismeetodeid. Hindamise dubleerimise vältimiseks võtab arendaja keskkonnamõju hindamise aruande koostamisel arvesse liidu või siseriiklike õigusaktide kohaste teiste asjaomaste hindamiste kättesaadavaid tulemusi.

2.   Arendaja taotlusel esitab pädev asutus arvamuse arendaja poolt keskkonnamõju hindamise aruandes käesoleva artikli lõike 1 kohaselt esitatava teabe ulatuse ja üksikasjalikkuse astme kohta, võttes arvesse arendajalt saadud teavet projekti erisuste, sealhulgas selle asukoha ja tehnilise võimsuse, ning tõenäolise keskkonnamõju kohta. Pädev asutus konsulteerib enne arvamuse esitamist artikli 6 lõikes 1 osutatud asutustega.

Liikmesriigid võivad samuti nõuda, et pädevad asutused esitaksid esimeses lõigus osutatud arvamuse olenemata sellest, kas arendaja seda taotleb.

3.   Keskkonnamõju hindamise aruande täielikkuse ja kvaliteedi tagamiseks:

a)

tagab arendaja, et keskkonnamõju hindamise aruande koostavad pädevad eksperdid;

b)

tagab pädev asutus, et tal on keskkonnamõju hindamise aruande läbivaatamiseks piisavad erialateadmised või vajaduse korral juurdepääs sellistele teadmistele, ja

c)

vajaduse korral nõuab pädev asutus arendajalt IV lisa kohast lisateavet, mis on otseselt vajalik põhjendatud järelduse tegemiseks projekti olulise keskkonnamõju kohta.

4.   Vajaduse korral tagavad liikmesriigid, et asjakohast teavet omavad asutused esitavad selle teabe arendajale, pidades eelkõige silmas artiklit 3.“

8

Keskkonnamõju hindamise direktiivi artiklis 6 on sätestatud:

„1.   Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et asutustel, kes eriomaste keskkonnaülesannete või kohaliku ja piirkondliku pädevuse tõttu on tõenäoliselt projektiga seotud, võimaldatakse avaldada arvamust arendaja esitatud teabe ja teostusloa taotluse kohta, võttes seejuures asjakohasel juhul arvesse artikli 8a lõikes 3 osutatud juhtumeid. Selleks määravad liikmesriigid asutused, kellega tuleb konsulteerida kas üldiselt või juhtumipõhiliselt. Artikli 5 kohaselt kogutud teave edastatakse kõnealustele asutustele. Konsulteerimise üksikasjaliku korra kehtestavad liikmesriigid.

2.   Selleks et tagada asjaomase üldsuse tõhus osalemine otsustusprotsessides, teavitatakse üldsust artikli 2 lõikes 2 osutatud keskkonnaalaste otsustusprotsesside korral aegsasti ja hiljemalt siis, kui on mõistlikult võimalik teavet anda, elektrooniliselt, avalike teadete või muude sobivate vahendite kaudu järgmisest:

a)

teostusloa taotlus;

b)

tõsiasi, et projekti keskkonnamõju tuleb hinnata, ja vajadusel tõsiasi, et selle suhtes kohaldatakse artiklit 7;

c)

üksikasjad pädevate asutuste kohta, kes vastutavad otsuse tegemise eest, asutuste kohta, kust saab asjakohast teavet, asutuste kohta, kellele võib esitada märkusi ja küsimusi ning märkuste ja küsimuste edastamise ajakava koha;

d)

võimaliku otsuse laad ja olemasolu korral otsuse eelnõu;

e)

teadaanne artikli 5 kohaselt kogutud teabe kättesaadavuse kohta;

f)

teadaanne selle kohta, millal, kus ja kuidas tehakse asjakohane teave kättesaadavaks;

g)

üksikasjad käesoleva artikli lõike 5 kohase üldsuse kaasamise korra kohta.

3.   Liikmesriigid tagavad, et üldsusele tehakse mõistlike tähtaegade piires kättesaadavaks järgmine:

a)

mis tahes artikli 5 kohaselt kogutud teave;

b)

kooskõlas siseriiklike õigusaktidega peamised aruanded ja nõuanded, mis on pädevale asutusele või pädevatele asutustele esitatud ajal, mil asjaomast üldsust teavitati käesoleva artikli lõike 2 kohaselt;

c)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. jaanuari 2003. aasta direktiivi 2003/4/EÜ (keskkonnateabele avaliku juurdepääsu kohta) [(ELT 2003, L 41, lk 26; ELT eriväljaanne 15/07, lk 375)] sätete kohaselt muu kui käesoleva artikli lõikes 2 nimetatud teave, mis on vajalik otsuse tegemiseks vastavalt käesoleva direktiivi artiklile 8 ja mis saab kättesaadavaks alles pärast seda, kui asjaomast üldsust on käesoleva artikli lõike 2 kohaselt teavitatud.

4.   Asjaomasele üldsusele antakse õigeaegsed ja tõhusad võimalused võtta osa artikli 2 lõikes 2 nimetatud keskkonnaalaste otsuste tegemise korrast ning selleks antakse üldsusele õigus esitada pädevale asutusele või pädevatele asutustele märkusi ja arvamusi, kui selleks on enne teostusloa taotluse kohta otsuse tegemist veel võimalus.

[…]

6.   Menetluse eri etappideks nähakse ette mõistlikud tähtajad, jättes piisavalt aega:

a)

lõikes 1 osutatud asutuste ja üldsuse teavitamiseks ning

b)

lõikes 1 osutatud asutusele ja asjaomasele üldsusele, et valmistada ette keskkonnaalaseid otsuseid ja nende tegemises tõhusalt osaleda vastavalt käesoleva artikli sätetele.

7.   Asjaomase üldsusega artikli 5 lõikes 1 osutatud keskkonnamõju hindamise aruande asjus konsulteerimise tähtaeg ei või olla lühem kui 30 päeva.“

9

Selle direktiivi artikli 7 lõigetes 2–5 on ette nähtud:

„2.   Kui lõike 1 kohaselt teavet saav liikmesriik teatab oma soovist osaleda artikli 2 lõikes 2 nimetatud keskkonnaalase otsuse tegemise menetluses, esitab liikmesriik, kelle territooriumil kavatsetakse projekti teostada, kui ta seda juba teinud ei ole, mõjutatavale liikmesriigile artikli 6 lõike 2 kohaselt nõutava ja artikli 6 lõike 3 punktide a ja b kohaselt kättesaadavaks tehtud teabe.

3.   Kuivõrd see on asjakohane, teevad asjaomased liikmesriigid ka järgmist:

a)

hoolitsevad selle eest, et lõigetes 1 ja 2 osutatud teave tehtaks mõistliku aja jooksul kättesaadavaks artikli 6 lõikes 1 osutatud ametiasutustele ja tõenäoliselt oluliselt mõjutatava liikmesriigi territooriumil olevale asjaomasele üldsusele, ja

b)

tagavad, et artikli 6 lõikes 1 osutatud asutustele ja asjaomasele üldsusele antakse võimalus enne projekti teostusloa andmist esitada mõõduka aja jooksul oma arvamus esitatud teabe kohta selle liikmesriigi pädevale asutusele, kelle territooriumil kavatsetakse projekt teostada.

[…]

5.   Käesoleva artikli lõigete 1–4 rakendamise üksikasjaliku korra, sealhulgas konsulteerimistähtajad, määravad kindlaks asjaomased liikmesriigid artikli 6 lõigetes 5–7 osutatud korra ja tähtaegade põhjal ning see peab võimaldama asjaomasel üldsusel mõjutatava liikmesriigi territooriumil võtta tõhusalt osa projektiga seotud artikli 2 lõikes 2 osutatud keskkonnaalaste otsuste tegemise menetlustest.“

Hispaania õigus

10

9. detsembri 2013. aasta seaduse 21/2013 keskkonnamõju hindamise kohta (Ley estatal 21/2013 de evaluación ambiental; BOE nr 296, 11.12.2013, lk 98151; edaspidi „seadus 21/2013“) artikli 33 lõige 1 on põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis sõnastatud järgmiselt:

„Korraline keskkonnamõju hindamine koosneb järgmistest etappidest:

a)

arendaja teeb keskkonnamõju hindamise;

b)

valdkonnas pädev asutus esitab projekti ja keskkonnamõju hinnangu avalikkuse teavitamiseks ning asjaomaste ametiasutuste ja huvitatud isikutega konsulteerimiseks;

c)

pädev keskkonnaasutus teeb toimiku tehnilise analüüsi;

d)

pädev keskkonnaasutus koostab keskkonnamõju hindamise aruande;

e)

valdkonnas pädev asutus lisab projekti teostusloale keskkonnamõju hindamise aruande sisu.“

11

Seaduse artikli 35 lõikes 1 on ette nähtud:

„Ilma et see piiraks artikli 34 lõike 6 kohaldamist, teeb arendaja keskkonnamõju hindamise, mis sisaldab vähemalt järgmist VI lisas täpsustatud teavet:

a)

projekti üldine kirjeldus, sealhulgas teave projekti koha, laadi, mahu ja muude asjakohaste erisuste kohta, ning maakasutuse ja muude loodusvarade kasutamise ajaprognoosid. Tekkivate jäätmete ning nendest tulenevate jääkide või heite liigi ja koguse hinnang;

b)

projekti ja selle konkreetsete omadustega seotud erinevate mõistlike lahenduste kirjeldus, sealhulgas null-lahendus ehk projekti teostamata jätmine, ning põhjendus valitud lahenduse peamiste põhjuste kohta, võttes arvesse projekti keskkonnamõju;

c)

projekti rakendamise, ekspluateerimise ja võimaliku lammutamise või lõpetamise võimaliku olulise otsese, kaudse, teisese ja kuhjuva keskkonnamõju väljaselgitamine, kirjeldamine, analüüs ja asjakohasel juhul hindamine seoses järgmiste elementidega: elanikkond, inimeste tervis, loomastik, taimestik, elurikkus, maavarade paljusus, maa, maapõu, õhk, vesi, merekeskkond, kliimamuutused, maastik, materiaalne vara, kultuuripärand ja kõigi nimetatud elementide koostoime;

[…]

d)

lisada tuleb kas konkreetne lõige, mis hõlmab punktis c loetletud teguritele avalduva mõju kindlakstegemist, kirjeldust, analüüsi ja vajaduse korral hindamist – ja see mõju võib tuleneda projekti haavatavusest suurõnnetuste või katastroofide ohule, selliste õnnetuste või katastroofide esinemise ohust ja tõenäolisest olulisest negatiivsest mõjust keskkonnale selliste õnnetuste või katastroofide esinemise korral –, või aruanne, milles põhjendatakse käesoleva lõike kohaldamata jätmist projekti suhtes.

Käesolevas lõikes osutatud hindamise tegemiseks lisab arendaja asjakohase teabe, mis on saadud projekti suhtes kohaldatavate eeskirjade kohaselt tehtud riskihinnangu tulemusel;

e)

meetmed, millega välditakse, leevendatakse ja vajaduse korral hüvitatakse tõenäolist olulist negatiivset mõju keskkonnale ja maastikule;

f)

keskkonnaseire programm;

g)

keskkonnamõju hindamise mittetehniline kokkuvõte ja lihtsasti mõistetavad järeldused.“

12

Seaduse artiklis 36 on sätestatud:

„1.   Arendaja esitab projekti ja keskkonnamõju hinnangu valdkonnas pädevale asutusele, kes avaldab need üldsusega konsulteerimiseks, mis kestab vähemalt 30 tööpäeva alates Boletín Oficial del Estado’s (riigi ametlikus väljaandes) või sobivas ametlikus väljaandes või oma veebisaidil teate avaldamisest.

See üldsusega konsulteerimine toimub projektile loa andmise sisulise menetluse etapis, kus on kavandatud kõik projekti sisu, ulatuse ja määratlemisega seotud võimalused.

[…]

2.   Valdkonnas pädev asutus või vajaduse korral keskkonnaküsimustes pädev asutus lisab üldsusega konsulteerimise alustamise teatele projektile teostusloa andmise menetluse kokkuvõtte, mis sisaldab vähemalt järgmist teavet:

a)

märge selle kohta, et projekti suhtes tehakse korraline keskkonnamõju hindamine ja et vajaduse korral võib kohaldada selle jaotise III peatüki sätteid, mis käsitlevad piiriüleseid konsultatsioone;

b)

projektile teostusloa andmiseks pädeva asutuse kindlaksmääramine või projektide puhul, mille kohta tuleb esitada ausõnaline kinnitus või eelnev teade, selle asutuse määramine, kellele tuleb eelnev kinnitus või teatis esitada; nende asutuste määramine, kellelt on võimalik saada asjakohast teavet, nende asutuste määramine, kellele võib märkusi esitada, ning tähtaeg, mille jooksul võib märkusi esitada.

3.   Valdkonnas pädev asutus või vajaduse korral keskkonnaküsimustes pädev asutus võtab vajalikud meetmed tagamaks, et üldsusele edastatavaid dokumente levitatakse nii laialdaselt kui võimalik elektrooniliste või muude sidevahendite kaudu.“

13

Seaduse 21/2013 artiklis 37 on ette nähtud:

„1.   Üldsusega konsulteerimisega samal ajal konsulteerib sisuliselt pädev asutus asjaomaste haldusasutuste ja huvitatud isikutega projekti võimaliku olulise mõju teemal, lisades analüüsi olulise negatiivse keskkonnamõju kohta, mis võib tuleneda projekti haavatavusest projekti mõjutavate suurõnnetuste või katastroofide ohu tõttu.

[…]

2.   Valdkonnas pädev asutus nõuab tingimata järgmisi aruandeid, mida tuleb nõuetekohaselt põhjendada:

a)

aruanne autonoomse piirkonna keskkonnaküsimustes pädevalt asutuselt, kelle territooriumil projekt asub;

b)

vajaduse korral aruanne kultuuripärandi kohta;

c)

vajaduse korral aruanne hüdroloogilise planeerimise, üldkasutatavate veeressursside ja veekvaliteedi valdkonnas pädevalt asutuselt;

d)

aruanne riigile kuuluvate mere‑ ja maismaa‑alade kohta ning vajaduse korral merestrateegiate kohta;

e)

vajaduse korral esialgne aruanne kiirgusmõju valdkonnas pädevalt asutuselt;

f)

vajaduse korral aruanne suurõnnetustest või katastroofidest tulenevate riskide ennetamise ja juhtimise valdkonnas pädevalt asutuselt;

g)

vajaduse korral aruanne projekti kokkusobivuse kohta veemajandusliku planeerimise või mereplaneeringuga (Demarcación marina);

h)

kaitseministeeriumi aruanne juhul, kui projekt mõjutab riigikaitse seisukohast huvipakkuvaks tunnistatud piirkondasid ning riigikaitse sihtotstarbega maad, hooneid ja rajatisi, sh nende kaitsevööndit. Aruanne on riigikaitset käsitlevas osas siduv;

i)

vajaduse korral aruanne rahvatervise valdkonnas pädevalt asutuselt.

Autonoomsed piirkonnad võivad oma pädevuse piires kehtestada mis tahes muu, eespool nimetamata aruandekohustuse.

3.   Konsultatsioonid toimuvad teate avaldamise kaudu ja see teade sisaldab vähemalt järgmist teavet:

a)

keskkonnamõju hinnang või koht (kohad), kus sellega on võimalik tutvuda;

b)

asutus, kellele tuleb aruanded ja märkused edastada;

c)

kõik projekti keskkonnamõju hindamisega seotud asjakohased dokumendid, mis on valdkonnas pädeval asutusel;

asjaomaste haldusasutuste ja huvitatud isikutega konsulteerimine toimub elektrooniliselt, arvamuste või muude vahendite abil, tingimusel et on esitatud tõendid konsulteerimise kohta.

4.   Asjaomastel haldusasutustel ja huvitatud isikutel on alates teate saamisest aega kuni 30 tööpäeva, et esitada aruanded ja märkused, mida nad peavad asjakohaseks.

5.   Valdkonnas pädev asutus teeb asjaomastele haldusasutustele ja huvitatud isikutele kättesaadavaks muu projekti rakendamise kohta otsuse tegemisel asjakohase teabe, mida ei ole ette nähtud lõikes 3 ja mida on võimalik hankida alles siis, kui artiklis 36 osutatud üldsuse teavitamiseks ette nähtud ajavahemik on lõppenud.“

14

Seaduse 21/2013 artikli 38 lõikes 2 on ette nähtud:

„Kui arendaja teeb üldsusega konsulteerimise ning mõjutatud haldusasutuste ja huvitatud isikutega konsulteerimise etapi tulemusena projektis või keskkonnamõju hinnangus muudatusi, millega kaasneb algul ettenähtust erinev ja oluline keskkonnamõju, tehakse artiklites 36 ja 37 ette nähtud tingimustel uus üldsusega konsulteerimine, mis toimub igal juhul enne keskkonnamõju hindamise aruande koostamist.“

15

Seaduse 21/2013 artikli 41 lõikes 1 on sätestatud, et „[k]ui keskkonnamõju hindamise toimiku tehniline analüüs on valminud, koostab pädev keskkonnaasutus keskkonnamõju hindamise aruande“. Artikli 41 lõike 2 kohaselt peab see aruanne sisaldama muu hulgas „[k]okkuvõtet üldsusega konsulteerimise tulemustest ning asjaomaste haldusasutuste ja huvitatud isikutega konsulteerimise tulemustest ning viisist, kuidas neid on arvesse võetud“.

16

Galicia autonoomse piirkonna 22. detsembri 2009. aasta seaduses, millega reguleeritakse Galicia autonoomses piirkonnas tuuleenergia kasutust ning kehtestatakse tuuleenergiamaks ja luuakse keskkonnahüvitiste fond (Ley autonómica gallega 8/2009 por la que se regula el aprovechamiento eólico en Galicia y se crean el canon eólico y el Fondo de Compensación Ambiental; BOE nr 30, 4.2.2010, lk 9842), on põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis (edaspidi „seadus 8/2009“) artikli 33 lõigetes 10–12 ja 15 ette nähtud:

„10.   Menetluse eest vastutav üksus teavitab korralise keskkonnamõju hindamise puhul üldsust korraga rakendusprojektist ja keskkonnamõju uuringust, avaldades need Galicia autonoomse piirkonna ametlikus väljaandes (Diario Oficial de Galicia) ning energiavaldkonnas pädeva ameti veebilehel. […]

11.   Nimetatud tähtaja jooksul võivad kõik huvitatud isikud, üksused või asutused esitada kõikvõimalikke arvamusi, mida nad peavad vajalikuks esitada, või paluda näha toimikut ja tehnilisi dokumente või seda osa neist, milles lepitakse kokku. Esitatud seisukohad edastatakse taotlejale, kes peab esitama [taotlust] menetlevale üksusele hiljemalt 15 päeva jooksul oma vastuse.

12.   Üldsuse teavitamisega samal ajal korraldab [taotluse] menetluse eest vastutav üksus ärakuulamise ning konsulteerib asjaomaste haldusasutuste ja huvitatud isikutega, küsides neilt vähemalt keskkonnamõju hindamise jaoks kohustuslikke aruandeid ja kuulates ära asjaomased omavalitsused. […]

15.   [Taotlust] menetlev üksus saadab saadud aruanded ja märkused arendajale, et viimane kontrolliks rakendusprojekti ja keskkonnamõju hinnangu koostamisel nende vastavust ja/või võtaks neid nimetatud dokumentide muutmisel ja kohandamisel arvesse. Arendajal on aega kuni üks kuu, et esitada menetluse jätkamiseks lõplikud kohandatud dokumendid […]“.

17

Seaduse 8/2009 artikli 34 lõikes 1 on sätestatud: „Kui teostusloa andmise haldusmenetluse uurimisetapp on lõppenud ning taotleja on kinnitanud vastavalt olukorrale juurdepääsu transpordi‑ või jaotusvõrgule ja sellise võrguga ühendamise koha loomist, teeb energiavaldkonnas pädev amet otsuse tuulepargi eelneva haldusloa ja ehitusloa kohta hiljemalt kahe kuu jooksul alates sellest, kui kogu dokumentatsioon on jõudnud menetluse toimetamiseks pädevasse asutusse.“

Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused

18

Arendaja Eurus Desarrollos Renovables SLU taotles 22. detsembril 2017 Galicia autonoomse piirkonna asutuselt eelnevat haldusluba ja ehitusluba Mazaricose omavalitsusüksuses (Hispaania) asuva tuulepargi A Raña III rajatiste jaoks. Tema taotlusele oli lisatud mitu dokumenti, sealhulgas kõnealuse projekti keskkonnamõju hinnang, mis on ette nähtud seaduse 21/2013 artiklis 35.

19

Esialgsete aruannete koostamisele järgnes 30‑päevane üldsusega konsulteerimise etapp, mille tulemusel esitati mitmesuguseid märkusi.

20

Samal ajal esitasid kooskõlas seaduse 21/2013 artikliga 37 aruanded muu hulgas metsa, vee, loodus‑ ja kultuuripärandi, turismi, tervishoiu, elektrienergia ja lennuohutuse valdkonnas pädevad asutused.

21

Galicia autonoomse piirkonna keskkonna‑, kestlikkus‑ ja kliimamuutuste amet (Dirección Xeral de Calidade Ambiental, Sostibilidade e Cambio Climático) koostas 17. juunil 2022 seaduse 21/2013 artiklis 41 ette nähtud keskkonnamõju hindamise aruande.

22

Pärast seda, kui Eurus Desarrollos Renovables oli esitanud temalt nõutud tehnilise dokumentatsiooni, andis energia‑ ja loodusvarade planeerimise amet 30. juunil 2022 talle taotletud load.

23

Ühing Petón do Lobo esitas eelotsusetaotluse esitanud kohtule, Tribunal Superior de Justicia de Galiciale (Galicia autonoomse piirkonna kõrgeim kohus, Hispaania), 30. juuni 2022. aasta otsuse tühistamiseks esitatud halduskaebuse vaikimisi rahuldamata jätmise peale kaebuse.

24

Eelotsusetaotlusest nähtub, et see ühing esitab oma kaebuses tühistamisnõude, mille kohaselt ei esitatud lõpuks teostusloa saanud projekti üldsusega konsulteerimiseks, ning viitab sellega seoses eelotsusetaotluse esitanud kohtu 14. jaanuari 2022. aasta otsusele. Selles kohtuotsuses oli nimetatud kohus analoogses kohtuasjas ning samade liikmesriigi ja autonoomse piirkonna õigusnormide kohta leidnud, et kuna nendes õigusnormides ei ole ette nähtud seaduse 21/2013 artiklis 37 nimetatud aruannete edastamist huvitatud isikutele, et nad saaksid esitada oma märkused, on nendes õigusnormides rikutud keskkonnamõju hindamise direktiivi artikli 6 lõikes 3 ette nähtud üldsusega konsulteerimise nõuet.

25

See kohtuotsus tühistati Sala de lo Contencioso‑Administrativo del Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeima kohtu halduskolleegium) 21. detsembri 2023. aasta kohtuotsusega eelkõige põhjusel, et keskkonnamõju hindamise direktiiv pakub liikmesriikidele mitmesuguseid menetluslikke võimalusi selle kohta, millal tuleb konsulteerida asjaomase üldsusega ja asutustega, keda projekt võib puudutada tulenevalt nende konkreetsetest keskkonnaülesannetest või nende kohalikust ja piirkondlikust pädevusest.

26

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab siiski, et asutused, kes teevad otsuseid keskkonnamõjuga projektide teostusloa taotluste kohta, on keskkonnamõju hindamise direktiivi artikli 6 alusel kohustatud võtma kolm eelnevat meedet. Kaks esimest, mille elluviimise ajalist järjekorda ei ole kindlaks määratud, seisnevad selles, et üldsusele antakse võimalus olla projekti osas ära kuulatud ning kogutakse aruandeid mitmesugustes valdkondades pädevatelt asutustelt. Kolmas meede võetakse hiljem ja see seisneb nende asutuste peamiste aruannete ja arvamuste edastamises asjaomasele üldsusele, et viimane saaks enne lõpliku otsuse tegemist märkusi esitada.

27

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab nimelt, et keskkonnamõju hindamise direktiivi artikli 6 lõikega 3 liikmesriikidele pandud kohustus on selge, see tähendab, et nad peavad tagama, et need peamised aruanded tehakse kättesaadavaks asjaomasele üldsusele, et viimane saaks kasutada talle artikli lõikega 4 antud õigust esitada enne asjaomase projekti keskkonnamõju hindamise kohta otsuse tegemist vähemalt 30‑päevase tähtaja jooksul oma märkused ja seisukohad.

28

Nimetatud kohus leiab, et seaduse 21/2013 artikli 37 lõikes 2 nimetatud aruanded kuuluvad keskkonnamõju hindamise direktiivi artikli 6 lõike 3 punktis b kasutatud väljendi „peamised aruanded ja nõuanded“ alla, kuna nende aruannete sisul on otsene ja oluline mõju projekti keskkonnamõju hindamisele, sest need aruanded annavad väärtuslikku tehnilist teavet, mille on koostanud selle direktiivi artiklis 3 nimetatud valdkondadele spetsialiseerunud asutused. Oluline ja asjakohane teave sellise teostusprojekti hindamiseks, millel võib olla „oluline keskkonnamõju“ keskkonnamõju hindamise direktiivi tähenduses, tuleneb vähemalt seaduse 21/2013 artikli 37 lõike 2 punktides a–g ja i nimetatud aruannete sisust.

29

Seaduses 21/2013 ei ole siiski ette nähtud nende aruannete kättesaamisest hilisemat meedet, mis annaks asjaomasele üldsusele tegeliku võimaluse hindamisprotsessis osaleda. Seaduse 21/2013 artikli 37 lõige 5 seda lünka ei täida, kuna selles ei ole nimetatud teavet selgelt määratletud ning selles on ette nähtud üksnes „kättesaadavaks tegemine“, mitte aga tõeline menetlus, mis võimaldaks rakendada keskkonnamõju hindamise direktiivi artikli 6 lõikes 4 ette nähtud „õigus[t] esitada […] märkusi ja arvamusi“.

30

Seetõttu leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et seaduse 21/2013 artiklitega 36–38 ning seaduse 8/2009 artiklitega 33 ja 34 ei ole keskkonnamõju hindamise direktiivi artikli 6 lõike 3 nõudeid õigesti üle võetud.

31

Neil asjaoludel otsustas Tribunal Superior de Justicia de Galicia (Galicia autonoomse piirkonna kõrgeim kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.

Milline on [keskkonnamõju hindamise direktiivi] artikli 6 lõikes 3 osutatud mõiste „peamised aruanded ja nõuanded“ tähendus?

2.

Kas seaduse 21/2013 artikli 37 lõikes 2 osutatud aruanded kuuluvad [keskkonnamõju hindamise direktiivi] artikli 6 lõikes 3 nimetatud „peamiste aruannete ja nõuannete“ hulka?

3.

Kas [seaduse 21/2013] artiklid 36, 37 ja 38 ning [seaduse 8/2009] artiklid 33 ja 34 on vastuolus [keskkonnamõju hindamise direktiivi] artikli 6 lõikes 3 kehtestatud nõudega, et asjaomasele üldsusele tehakse kättesaadavaks peamised esitatud valdkondlikud aruanded, et nad saaksid kasutada neile selle artikli lõikes 4 antud õigust esitada vähemalt 30‑päevase tähtaja jooksul märkusi ja arvamusi ning osaleda teostusloa taotluse kohta otsuse tegemise protsessis enne selle otsuse tegemist?“

32

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu taotlus lahendada käesolev eelotsusetaotlus Euroopa Kohtu kodukorra artiklis 105 ette nähtud kiirendatud menetluses jäeti Euroopa Kohtu presidendi 10. septembri 2024. aasta määrusega Asociación Petón do Lobo (C‑461/24, EU:C:2024:758) rahuldamata. Samas määruses otsustas Euroopa Kohtu president menetleda käesolevat kohtuasja Euroopa Kohtu kodukorra artikli 53 lõike 3 alusel eelisjärjekorras.

Eelotsuse küsimuste analüüs

33

Nende kolme küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas keskkonnamõju hindamise direktiivi ja eelkõige selle artikli 6 lõike 3 punkti b tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt selle direktiivi kohaldamisalasse kuuluva projekti keskkonnamõju hindamise menetluses konsulteeritakse asutustega, kes eriomaste keskkonnaülesannete või kohaliku ja piirkondliku pädevuse tõttu on tõenäoliselt projektiga seotud, samal ajal kui asjaomase üldsusega, ilma et üldsusel oleks seejärel õigust esitada projekti teostusloa andmiseks pädevale asutusele või pädevatele asutustele märkusi ja arvamusi sellekohaste arvamuste kohta, mida esitasid asutused, kellega konsulteeriti.

34

Keskkonnamõju hindamise direktiivi artikli 1 lõike 2 punkti g alapunkti ii kohaselt peab keskkonnamõju hindamise menetlus hõlmama „artiklis 6 ja asjakohasel juhul artiklis 7 osutatud konsultatsioonide pidami[st]“.

35

Keskkonnamõju hindamise direktiivi artikli 6 kohaselt tuleb konsulteerida esiteks asutustega, kes eriomaste keskkonnaülesannete või kohaliku ja piirkondliku pädevuse tõttu on tõenäoliselt projektiga seotud, ja teiseks asjaomase üldsusega.

36

Asjaomase üldsuse õigus sellele, et temaga konsulteeritakse, on keskkonnamõju hindamise direktiivis ette nähtud hindamismenetluse oluline osa.

37

Nagu on märgitud keskkonnamõju hindamise direktiivi põhjenduses 16, võimaldab üldsuse tõhus kaasamine otsuste tegemisse üldsusel väljendada ja otsustajatel arvesse võtta arvamusi ja probleeme, mis võivad olla selliste otsuste puhul asjakohased, ning suurendada otsustamisprotsessi vastutustundlikkust ja läbipaistvust, panustada üldsuse teadlikkusesse keskkonnaküsimustes ning avaldada toetust vastuvõetavatele otsustele.

38

Selleks on keskkonnamõju hindamise direktiivi artikli 6 lõigetes 2 ja 3 kõigepealt ette nähtud, et kogu teabest projektide kohta, mille keskkonnamõju tuleb hinnata, tuleb vastavalt vajadusele teavitada üldsust „otsustusprotsesside korral aegsasti ja hiljemalt siis, kui on mõistlikult võimalik teavet anda“, või teha see teave asjaomasele üldsusele kättesaadavaks „mõistlike tähtaegade piires“. Lisaks on selle artikli lõikes 4 sätestatud: „Asjaomasele üldsusele antakse õigeaegsed ja tõhusad võimalused võtta osa […] otsuste tegemise korrast ning selleks antakse üldsusele õigus esitada pädevale asutusele või pädevatele asutustele märkusi ja arvamusi, kui selleks on enne teostusloa taotluse kohta otsuse tegemist veel võimalus.“ Lõpuks on nimetatud artikli lõikes 7 sätestatud, et asjaomase üldsusega keskkonnamõju hindamise direktiivi artikli 5 lõikes 1 osutatud keskkonnamõju hindamise aruande asjus konsulteerimise tähtaeg ei või olla lühem kui 30 päeva.

39

Neist sätetest tuleneb esiteks, et nii üldsuse kaasamise aluseks oleva teabe üldsusele edastamine või asjaomasele üldsusele kättesaadavaks tegemine peab selleks, et tagada keskkonnamõju hindamise direktiivi kohaldamisalasse kuuluvate projektide hindamis- ja teostusloa menetluse raames nii üldsuse kaasamine kui ka asjaomase üldsuse võimalus esitada selle teabe ning üldisemalt asjaomase projekti ja selle keskkonnamõju kohta märkusi ja arvamusi toimuma varases etapis ning igal juhul enne, kui tehakse otsus kõnealuse projekti teostusloa kohta (vt selle kohta 24. veebruari 2022. aasta kohtuotsus Namur‑Est Environnement, C‑463/20, EU:C:2022:121, punktid 70 ja 71).

40

Teiseks peab see kaasamine olema tõhus, mis tähendab, et asjaomane üldsus saab avaldada asjaomase projekti ja selle keskkonnamõju kohta arvamust mitte ainult tulemuslikult ja ammendavalt, vaid ka ajal, kui selleks on veel võimalus (24. veebruari 2022. aasta kohtuotsus Namur‑Est Environnement, C‑463/20, EU:C:2022:121, punkt 72).

41

Mis puudutab konsulteerimist asutustega, kes eriomaste keskkonnaülesannete või kohaliku ja piirkondliku pädevuse tõttu on tõenäoliselt projektiga seotud, siis on keskkonnamõju hindamise direktiivi artikli 6 lõikes 1 sisuliselt ette nähtud, et neil asutustel tuleb võimaldada avaldada arvamust arendaja esitatud teabe ja teostusloa taotluse kohta.

42

Samas tuleb esimesena märkida, et keskkonnamõju hindamise direktiivi artikli 6 lõikes 1 ei ole täpsustatud, millises selle direktiivi kohaldamisalasse kuuluvate projektide hindamise ja teostusloa andmise menetluse etapis tuleb nende asutustega konsulteerida. Selles sättes on vastupidi ette nähtud, et sellise konsulteerimise korra kehtestavad liikmesriigid.

43

Sellise konsulteerimise aeg ei tulene ka artikli 6 muudest sätetest. Täpsemalt on selle artikli lõikes 6 viidatud konsulteerimisele ühelt poolt asutustega, kes eriomaste keskkonnaülesannete või kohaliku ja piirkondliku pädevuse tõttu on tõenäoliselt projektiga seotud, ja teiselt poolt asjaomase üldsusega, ilma et oleks märgitud, millises järjekorras need konsultatsioonid toimuvad.

44

Sellist täpsustust ei ole ka keskkonnamõju hindamise direktiivi artikli 1 lõike 2 punkti g alapunktis ii ega selle direktiivi artikli 7 lõikes 3 konsultatsioonide puhul, mis tuleb vajaduse korral teha teises liikmesriigis, mida projekt võib oluliselt mõjutada.

45

Teisena ei ole keskkonnamõju hindamise direktiivi artikli 6 lõigetes 2 ja 3 osutatud teabe hulgas, millest asjaomast üldsust teavitatakse või mis üldsusele kättesaadavaks tehakse, nimetatud arvamusi, mille on artikli 6 lõike 1 alusel esitanud viimati nimetatud sättes märgitud asutused. Samuti ei ole keskkonnamõju hindamise direktiivi artikli 6 lõikes 4 sätestatud, et asjaomasel üldsusel oleks õigus esitada projekti teostusloa andmiseks pädevale asutusele või pädevatele asutustele märkusi ja arvamusi direktiivi artikli 6 lõike 1 alusel selles artiklis nimetatud asutuste avaldatud arvamuste kohta.

46

Mis puudutab konkreetsemalt keskkonnamõju hindamise direktiivi artikli 6 lõike 3 punkti b, mis osutab „peamis[te] aruan[nete] ja nõuan[nete], mis on pädevale asutusele või pädevatele asutustele esitatud“, asjaomasele üldsusele kättesaadavaks tegemisele, siis tuleb märkida, et ka see säte ei viita direktiivi artikli 6 lõikele 1, vaid hoopis riigisisesele õigusele.

47

Lisaks, kuigi keskkonnamõju hindamise direktiivi eesmärki arvestades võib keskkonnamõju hindamise direktiivi artikli 6 lõike 3 punktis b kasutatud mõiste „aruanded ja nõuanded, mis on pädevale asutusele või pädevatele asutustele esitatud“ hõlmata kõiki selle asutuse või nende asutuste käsutuses olevaid dokumente, mis on kõnealuse projekti keskkonnamõju hindamiseks asjakohased, on oluline märkida, et artikli 6 lõike 3 punkti b kohaldamisala piirdub peamiste aruannete ja arvamustega, mis on pädevale asutusele või pädevatele asutustele esitatud „ajal, mil asjaomast üldsust teavitati käesoleva artikli lõike 2 kohaselt“.

48

Seega, kuigi ei saa välistada, et riigisisesest õigusest tulenevalt võib kõige asjakohasemad arvamused – mille on keskkonnamõju hindamise direktiivi artikli 6 lõike 1 alusel esitanud viimati nimetatud sättes osutatud asjaomased asutused – olla artikli 6 lõike 3 punkti b alusel vaja edastada asjaomasele üldsusele, kui need arvamused saadeti pädevatele asutustele asjaomase üldsuse teavitamise ajal, ei saa ka sellest sättest järeldada, et need arvamused peavad igal juhul olema osa teabest, mille alusel asjaomase üldsusega konsulteerida.

49

Järelikult ei tulene keskkonnamõju hindamise direktiivi sõnastusest, et konsulteerimine selle direktiivi artikli 6 lõike 1 alusel asutustega, kes eriomaste keskkonnaülesannete või kohaliku ja piirkondliku pädevuse tõttu on tõenäoliselt projektiga seotud, peab toimuma enne asjaomase üldsusega konsulteerimist, ega ka see, et asjaomasel üldsusel peab igal juhul olema õigus esitada projekti teostusloa andmiseks pädevale asutusele või pädevatele asutustele direktiivi artikli 6 lõike 1 alusel märkusi ja arvamusi selles artiklis nimetatud asutuste avaldatud arvamuste kohta.

50

Seega on liikmesriikidel lubatud konsulteerida ühelt poolt asutustega, kes eriomaste keskkonnaülesannete või kohaliku ja piirkondliku pädevuse tõttu on tõenäoliselt projektiga seotud, ning teiselt poolt samal ajal asjaomase üldsusega, ilma et üldsusel oleks seejärel õigust saata projekti teostusloa andmiseks pädevale asutusele või pädevatele asutustele märkusi ja arvamusi sellekohaste arvamuste kohta, mida esitasid asutused, kellega konsulteeriti, nagu see oli käesoleval juhul.

51

Kuna direktiivi 2011/92 põhjendustes 16–19 rõhutatakse eesmärki tagada üldsuse tõhus kaasamine otsuste tegemisse, tuleb lisada, et keskkonnamõju hindamise direktiivi artikli 6 lõigete 2 ja 4, lõike 6 punkti b ning artikli 7 lõike 5 sõnastusest tuleneb, et liidu seadusandja võttis seda eesmärki nende artiklite sõnastamisel arvesse, nõudmata siiski sõnaselgelt, et asutustega, kes eriomaste keskkonnaülesannete või kohaliku ja piirkondliku pädevuse tõttu on tõenäoliselt projektiga seotud, konsulteeritaks enne asjaomast üldsust või et asjaomasel üldsusel oleks seejärel õigus esitada projekti teostusloa andmiseks pädevale asutusele või pädevatele asutustele oma märkusi ja arvamusi sellekohaste arvamuste kohta, mida esitasid asutused, kellega konsulteeriti.

52

Lisaks on liidu seadusandja keskkonnamõju hindamise direktiivi artikli 6 lõikes 7 valinud selle direktiivi artiklis 5 ette nähtud hindamisaruande lähtepunktiks vähemalt 30‑päevase tähtaja, mis tuleb asjaomasele üldsusele nendega konsulteerimisel igal juhul anda. See näitab, et nimetatud suhe on seadusandja silmis esmatähtis selleks, et üldsust saaks otsuste tegemisse tõhusalt kaasata.

53

Peale selle ilmneb direktiivi 2014/52 põhjendustest 31–33, et liidu seadusandja soovis direktiivi 2011/92 artikli 5 ja IV lisa muudatustega tagada, et teave, mille arendaja selles aruandes esitab, oleks täielik ja piisavalt kvaliteetne ning et keskkonnamõju hindamise direktiivi kohaldamisalasse kuuluvate projektide keskkonnamõju hindamise aruannete koostamisse kaasatud eksperdid oleksid pädevad ja kvalifitseeritud.

54

Sellest tuleneb, et kuna asjaomase üldsuse käsutuses on keskkonnamõju hindamise direktiivi kohaldamisalasse kuuluvate projektide hindamise ja teostusloa andmise menetluses kogu teave, mis on ette nähtud selle direktiivi artikli 6 lõigetes 2 ja 3, ning iseäranis vähemalt 30 päeva jooksul keskkonnamõju hindamise aruanne, mis on koostatud direktiivi artikli 5 ja IV lisa nõuete alusel, võib asjaomase üldsuse kaasamist pidada tõhusaks. Küll aga ei ole selleks vaja, et asjaomasel üldsusel oleks igal juhul õigus konsultatsiooni käigus avaldada arvamust ka nende arvamuste kohta, mida on keskkonnamõju hindamise direktiivi artikli 6 lõike 1 alusel avaldanud viimati nimetatud sättes osutatud asutused.

55

Lisaks, nagu Saksamaa valitsus ja Euroopa Komisjon oma kirjalikes seisukohtades sisuliselt rõhutasid, võib vastupidine lahendus osutuda asjaomastele liikmesriigi ametiasutustele ülemäära koormavaks ja menetlust pikendada, mis ei oleks kooskõlas direktiivi 2014/52 põhjenduses 36 viidatud tõhusa otsuste langetamise eesmärgiga.

56

Samas tuleb meelde tuletada, et keskkonnamõju hindamise direktiivi artikli 6 lõike 3 punktis c on liikmesriikidele kehtestatud kohustus teha asjaomasele üldsusele direktiivi 2003/4 sätete kohaselt kättesaadavaks muu kui artikli 6 lõikes 2 nimetatud asjakohase teabe, mis muutub kättesaadavaks pärast seda, kui asjaomast üldsust on viimati nimetatud sätte kohaselt teavitatud.

57

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb eelotsuse küsimustele vastata, et keskkonnamõju hindamise direktiiviga ei ole vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt konsulteeritakse selle direktiivi kohaldamisalasse kuuluva projekti keskkonnamõju hindamise menetluses asutustega, kes eriomaste keskkonnaülesannete või kohaliku ja piirkondliku pädevuse tõttu on tõenäoliselt projektiga seotud, samal ajal kui asjaomase üldsusega, ilma et üldsusel oleks seejärel õigust esitada projekti teostusloa andmiseks pädevale asutusele või pädevatele asutustele märkusi ja arvamusi sellekohaste arvamuste kohta, mida esitasid asutused, kellega konsulteeriti.

Kohtukulud

58

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse sama kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
 

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kümnes koda) otsustab:
 

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiivi 2011/92/EL teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta, mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. aprilli 2014. aasta direktiiviga 2014/52/EL,

 

tuleb tõlgendada nii, et

 

sellega ei ole vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt konsulteeritakse selle direktiivi kohaldamisalasse kuuluva projekti keskkonnamõju hindamise menetluses asutustega, kes eriomaste keskkonnaülesannete või kohaliku ja piirkondliku pädevuse tõttu on tõenäoliselt projektiga seotud, samal ajal kui asjaomase üldsusega, ilma et üldsusel oleks seejärel õigust esitada projekti teostusloa andmiseks pädevale asutusele või pädevatele asutustele märkusi ja arvamusi sellekohaste arvamuste kohta, mida esitasid asutused, kellega konsulteeriti.

 

Allkirjad

( *1 ) Kohtumenetluse keel: hispaania.