Kohtuasi C‑409/24

J-GmbH

versus

Finanzamt K

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Bundesfinanzhof)

Euroopa Kohtu (neljas koda) 5. märtsi 2026. aasta otsus

Eelotsusetaotlus – Ühine käibemaksusüsteem – Direktiiv 2006/112/EÜ – Artikkel 98 – Liikmesriikide õigus kohaldada teatavate kaupade tarnimise ja teenuste osutamise suhtes vähendatud käibemaksumäära – Lühiajaline majutus hotellides ja muudes samalaadsetes ettevõtetes – III lisa punkt 12 – Hotellide ja muude samalaadsete ettevõtete pakutavale majutusele kohaldatav vähendatud käibemaksumäär – Majutuse kõrvalteenused – Riigisisesed õigusnormid, mis näevad ette maksustatavate tehingute osadeks eraldamise mehhanismi – Vähendatud käibemaksumäära kohaldamata jätmine teenustele, mis ei ole otseselt seotud majutusega – Neutraalse maksustamise põhimõte

Maksualaste õigusaktide ühtlustamine – Ühine käibemaksusüsteem – Liikmesriikide õigus kohaldada teatavate kaubatarnete ja teenuste osutamise suhtes vähendatud käibemaksumäära – Vähendatud maksumäära kohaldamine lühiajalise majutuse pakkumisele – Selliste kõrvalteenuste välistamine, mis ei ole otseselt seotud lühiajalise majutusega – Lubatavus – Tingimused – Lühiajalise majutuse kui põhiteenuse kõrvalteenused – Mõju puudumine

(Nõukogu direktiiv 2006/112, artikli 98 lõiked 1 ja 2 ning III lisa punkt 12)

(vt punktid 50–59 ja 67–75 ning resolutsioon)

Kokkuvõte

Euroopa Kohus, kellele Bundesfinanzhof (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim maksukohus) esitas eelotsusetaotluse kolmes eraldi kohtuasjas, kinnitas, et liikmesriikidel on võimalus välistada hotellides ja muudes samalaadsetes asutustes pakutavale lühiajalisele majutusteenusele kohaldatava vähendatud käibemaksumäära kohaldamisalast teenused, mis ei ole otseselt sellise majutamisega seotud, kuigi neid võib pidada sellise majutamise kõrvalteenusteks.

Kohtuasjas C‑409/24 käitas Saksa õiguse alusel asutatud äriühing J hotelli ja restorani koos parklaga, mida tema kliendid võisid kasutada ilma lisatasuta. Lisaks ööbimisele hõlmas majutus soovi korral ka hommikusööki, mille maksumus arvati arvele märgitud kogusummast maha, kui kliendid sellest loobusid.

Kuna J oli seisukohal, et ööbimine, hommikusöök ja parkimiskohtade kasutusse andmine kujutavad endast ühte teenust, kohaldas ta sellele teenusele tervikuna vähendatud käibemaksumäära 7%, mis on riigisisestes õigusnormides ette nähtud lühiajalise majutuse teenusele ( 1 ).

Finanzamt K (K maksuamet, Saksamaa) leidis aga, et hommikusöök ja parkimiskohtade kasutusse andmine tuleb eraldada majutusteenusest ning kohaldada nende suhtes harilikku maksumäära 19%. J esitas maksuameti nende maksuotsuste peale vaided, mis jäeti rahuldamata.

Kohtuasjas C‑410/24 pidas D 2013. aastal külalistemaja ning pakkus oma klientidele ööbimist koos hommikusöögiga, mille hind sisaldus kindlasummalises koguhinnas sõltumata sellest, kas külastajad hommikusööki sõid.

D deklareeris 2013. aasta käibedeklaratsioonis nii tehinguid vähendatud käibemaksumääraga 7% kui ka tehinguid hariliku maksumääraga 19%, kuid taotles 2018. aastal, et kõiki lühiajalise majutuse raames osutatud teenuseid maksustataks vähendatud maksumääraga ühe teenusena; Finanzamt F (F maksuamet, Saksamaa) jättis selle taotluse rahuldamata.

Kohtuasjas C‑411/24 pidas Saksa õiguse alusel asutatud äriühing D 2011. aastal kahte hotelli, millel olid parklad ja juhtmeta internet (wifi). Ühes neist hotellidest olid lisaks spordi- ja heaolurajatised. Hotellide kliendid võisid neid teenuseid ja rajatisi kasutada ilma lisakuludeta.

D deklareeris need teenused lühiajalise majutuse kõrvalteenustena, mille suhtes kohaldatakse vähendatud käibemaksumäära 7%. Finanzamt A (A maksuamet, Saksamaa) tegi aga otsuse, milles ta leidis, et need tehingud kujutavad endast hariliku käibemaksumääraga 19% maksustatavaid tehinguid.

Pärast seda, kui esimese astme kohus oli jätnud asjaomaste maksuametite otsuste peale esitatud kaebused rahuldamata, esitasid põhikohtuasjade kaebajad kassatsioonkaebused eelotsusetaotluse esitanud kohtule.

Nimetatud kohus leidis, et peale soovi korral valitud hommikusöögi, mis on iseseisev teenus, on parkimiskohtade, spordi- ja heaolurajatiste ning hotelli wifi-võrgu kasutusse andmine ja hinnas sisalduva hommikusöögi pakkumine (edaspidi „põhikohtuasjades kõne all olevad teenused“) lühiajalise majutusteenuse kõrvalteenused, sest klientide makstav koguhind ei olenenud sellest, kas kliendid neid teenuseid kasutasid. Kuna neid teenuseid ei kasutatud otseselt lühiajalise majutuse pakkumiseks, tuleb need riigisiseste õigusnormide kohaselt siiski lahutada põhiteenusest, st lühiajalisest majutusest, ning järelikult tuleb need vähendatud käibemaksumäära kohaldamisalast välja jätta.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus kahtles aga, kas need õigusnormid on kooskõlas direktiivi 2006/112 ( 2 ) artikli 98 lõigetega 1 ja 2 koostoimes selle direktiivi III lisa punktiga 12.

Neil asjaoludel otsustas ta menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule eelotsuse küsimused.

Euroopa Kohtu hinnang

Erandina käibemaksudirektiivi artiklis 96 sätestatud põhimõttest, et iga liikmesriik kohaldab kaubatarnete ja teenuste osutamise suhtes sama harilikku käibemaksumäära, annavad selle direktiivi artikli 98 lõiked 1 ja 2 liikmesriikidele õiguse kohaldada sama direktiivi III lisas loetletud rühmadesse kuuluvate kaubatarnete ja teenuste osutamise suhtes üht või kaht vähendatud käibemaksumäära.

Sellega seoses tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et liikmesriikidel on võimalus kohaldada vähendatud käibemaksumäära nende teenuste rühma teatud konkreetsetele ja eriomastele osadele.

Liikmesriikidele antud vähendatud käibemaksumäära valikulise kohaldamise õigusele on siiski kehtestatud kaks tingimust – esiteks võib vähendatud maksumäära kohaldamisel eristada üksnes kõnealuse teenuste rühma konkreetseid ja eriomaseid osi ning teiseks tuleb järgida neutraalse maksustamise põhimõtet.

Mis puudutab esimest tingimust, siis tuleb kindlaks teha, kas lühiajalised majutusteenused, mille suhtes kohaldatakse riigisiseste õigusnormide alusel vähendatud käibemaksumäära, on objektiivsete, selgete ja täpsete kriteeriumide alusel iseenesest eristatavad teistest käibemaksudirektiivi III lisa punktis 12 nimetatud rühmadesse kuuluvatest teenustest.

Käesoleval juhul on riigisisestes õigusnormides ette nähtud, et vähendatud käibemaksumäära kohaldatakse elu- ja magamisruumide üürileandmisele ning laagriplatside lühiajalisele üürileandmisele, välja arvatud teenuste puhul, mis ei ole otseselt üürileandmisega seotud, isegi kui nende eest tasutakse üüritasuga.

Lisaks on lühiajalise majutusega otseselt seotud teenused nendes õigusnormides kindlaks määratud ja samuti on seal mitteammendavalt loetletud teenused, millele ei saa kohaldada vähendatud käibemaksumäära.

Seda peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus, kuid näib, et sellised andmed võimaldavad täpselt kindlaks teha majutusteenused, mille suhtes kohaldatakse vähendatud käibemaksumäära, ning eristada neid teistest asjaomase rühma teenustest, mis tähendab, et esimene tingimus on täidetud.

Euroopa Kohus leidis sisuliselt, et seda järeldust ei sea kahtluse alla asjaolu, et põhikohtuasjades kõne all olevaid teenuseid, mille hind sisaldub lühiajalise majutuse koguhinnas, võib keskmise tarbija seisukohast pidada selle majutuse kõrvalteenusteks.

Seoses teise tingimusega, mis puudutab neutraalse maksustamise põhimõtte järgimist, tuletas Euroopa Kohus meelde, et selle põhimõttega on vastuolus see, kui käibemaksuga maksustamisel koheldakse sarnaseid ja omavahel konkureerivaid kaupu või teenuseid erinevalt.

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on kaubad või teenused sarnased, kui neil on sarnased omadused ja need rahuldavad tarbija jaoks samu vajadusi, mistõttu on need tarbija seisukohast asendussuhtes.

Sellise asendussuhte korral ei riku põhikohtuasjades kõne all olevatele teenustele hariliku käibemaksumäära kohaldamine neutraalse maksustamise põhimõtet, kui teenustele, mida osutab iseseisvalt teine ettevõtja, kohaldatakse samuti harilikku käibemaksumäära.

Kuna eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul võimaldavad riigisisesed õigusnormid lühiajalisest majutusest eraldada teenused, mis ei ole otseselt majutusega seotud, ja kohaldada nende suhtes sama määra, mida kohaldatakse samadele teenustele, kui neid osutab naabruskonnas olev ettevõtja, siis ei ole sellised õigusnormid neutraalse maksustamise põhimõttega vastuolus.

Neid asjaolusid arvestades leidis Euroopa Kohus, et põhikohtuasjas kõne all olevad riigisisesed õigusnormid on kooskõlas käibemaksudirektiivi artikli 98 lõigetega 1 ja 2 koostoimes selle direktiivi III lisa punktiga 12.

( 1 ) 21. veebruari 2005. aasta käibemaksuseaduse (Umsatzsteuergesetz) (BGBl. 2005 I, lk 386) põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis on § 12 lõike 2 punktis 11 ette nähtud: „2. Seitsmeprotsendilist vähendatud maksumäära kohaldatakse järgmistele tehingutele: […] 11) selliste elu- ja magamisruumide üürileandmine, mida ettevõtja kasutab klientide lühiajaliseks majutamiseks, ning telkimiseks ette nähtud kohtade lühiajaline üürileandmine. Esimene lause ei kehti teenuste suhtes, mis ei ole otseselt seotud üürileandmisega, isegi kui üüritasu neid teenuseid hõlmab.“

( 2 ) Nõukogu 28. novembri 2006. aasta direktiiv 2006/112/EÜ, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi (ELT 2006, L 347, lk 1, edaspidi „käibemaksudirektiiv“).