–

A. B., esindaja: advokátka A. Žemla,

–

Tšehhi valitsus, esindajad: A. Edelmannová, M. Smolek ja J. Vláčil,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: F. Blanc-Simonetti, M. Debieuvre ja M. Salyková,

1

Eelotsusetaotluses palutakse tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiivi 2011/95/EL, mis käsitleb nõudeid, millele kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse saajaks, ning nõudeid pagulaste või täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavate isikute ühetaolisele seisundile ja antava kaitse sisule (ELT 2011, L 337, lk 9), artiklit 3.

2

Taotlus on esitatud kolmanda riigi kodaniku A. B. ja Ministerstvo vnitra, Odbor azylové a migrační politiky (siseministeeriumi varjupaiga‑ ja rändepoliitika osakond, Tšehhi Vabariik) (edaspidi „ministeerium“) vahelises kohtuvaidluses ministeeriumi otsuse üle, millega keelduti andmast A. B‑le rahvusvahelist kaitset.

3

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta direktiivi 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel (ELT 2008, L 348, lk 98) artiklis 5 on sätestatud:

„Käesoleva direktiivi rakendamisel võtavad liikmesriigid nõuetekohaselt arvesse:

ning järgivad mittetagasisaatmise põhimõtet.“

4

Direktiivi 2011/95 põhjendus 14 on sõnastatud järgmiselt:

„Liikmesriikidel peaksid olema volitused kehtestada või säilitada liikmesriigilt rahvusvahelist kaitset taotlevatele kolmandate riikide kodanikele ja kodakondsuseta isikutele käesolevas direktiivis kehtestatud nõuetest soodsamaid sätteid, kui sellise taotluse aluseks leitakse olevat asjaolu, et asjaomane isik on kas pagulane […] või täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastav isik.“

5

Direktiivi artikli 2 punktides d ja f on täpsustatud:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

[…]

6

Direktiivi artiklis 3 on ette nähtud:

„Liikmesriigid võivad kehtestada või säilitada soodsamaid norme, et otsustada, kes kvalifitseerub pagulaseks või täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavaks isikuks, ning et määrata kindlaks rahvusvahelise kaitse sisu, kui need normid on kooskõlas käesoleva direktiiviga.“

7

Direktiivi artikli 4 lõike 3 punktis a on ette nähtud:

„Rahvusvahelise kaitse taotlus vaadatakse läbi individuaalselt ning selle käigus arvestatakse järgmist:

8

Direktiivi 2011/95 artikkel 6 on sõnastatud järgmiselt:

„Tagakiusajad või tõsise kahju põhjustajad on muu hulgas järgmised:

9

Direktiivi artikli 8 lõikes 1 on sätestatud:

„Rahvusvahelise kaitse taotluse hindamise osana võivad liikmesriigid otsustada, et taotleja ei vaja rahvusvahelist kaitset, kui tal mõnes päritoluriigi osas

ning ta võib riigi sellesse osasse turvaliselt ja seaduslikult reisida ning tal lubatakse sinna jääda ja on mõistlik eeldada, et ta sinna elama asub.“

10

Direktiivi artikli 10 lõike 1 punktis d on ette nähtud:

„Liikmesriigid võtavad tagakiusamise põhjuste hindamisel arvesse järgmisi asjaolusid:

[…]

11

Direktiivi artikkel 15 on sõnastatud järgmiselt:

„Suur kahju seisneb järgmises:

12

11. novembri 1999. aasta varjupaigaseaduse nr 325/1999 (zákon č. 325/1999 Sb. o azylu) kuni 30. juunini 2023 kehtinud redaktsioonis (edaspidi „varjupaigaseadus“) oli §‑s 14a sätestatud:

„1.   Täiendav kaitse antakse välismaalasele, kes ei vasta varjupaiga saamise tingimustele, kui rahvusvahelise kaitse menetluse raames tehakse kindlaks, et selle välismaalase puhul on põhjendatud kartus, et kodakondsusjärgsesse riiki või kodakondsuseta isiku puhul viimasesse alalisse elukohariiki tagasisaatmisel seisaks ta silmitsi reaalse ohuga kannatada suurt kahju lõike 2 tähenduses, ning selle ohu tõttu ei saa või ei taha ta ennast anda selle riigi kaitse alla, mille kodanik ta on või kus on tema viimane alaline elukoht.

2.   Käesolevas seaduses loetakse suureks kahjuks järgmist:

13

A. B. saabus Tšehhi Vabariiki 2006. aasta juulis. Tema viibimine selle liikmesriigi territooriumil oli seaduslik suurema osa ajavahemikust, mis jäi tema selle riigi territooriumile sisenemise ja tema 2018. aasta augustis esitatud elamisloa pikendamise taotluse Tšehhi ametiasutuste poolt rahuldamata jätmise vahele. Seejärel esitas ta 2019. aasta aprillis samas liikmesriigis rahvusvahelise kaitse taotluse.

14

Ministeerium lükkas selle taotluse esimest korda tagasi oma 2020. aasta veebruari otsusega. Krajský soud v Praze (maakonnakohus Prahas, Tšehhi Vabariik) tühistas selle otsuse oma 17. juuni 2021. aasta otsusega.

15

Ministeerium vaatas A. B. esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse uuesti läbi ja lükkas selle oma 20. oktoobri 2022. aasta otsusega teist korda tagasi. Eelotsusetaotluse esitanud kohus, Krajský soud v Brně (maakonnakohus Brnos, Tšehhi Vabariik), tühistas oma 17. mai 2023. aasta otsusega ministeeriumi teise otsuse.

16

Nende kahe otsuse tühistamise põhjendustes tugineti peamiselt sellele, et ministeeriumi kogutud teave A. B. era‑ ja perekonnaelu kohta on lünklik, ning tõdemusele, et ministeerium ei analüüsinud piisavalt teatavaid era‑ ja perekonnaeluga seotud asjaolusid, nagu Tšehhi Vabariigis elamise aeg, lõimumine sellesse liikmesriiki, tervislik seisund, abikaasa surm selles liikmesriigis või sotsiaalsete ja perekondlike sidemete puudumine päritoluriigis.

17

Ministeerium lükkas oma 9. novembri 2023. aasta otsusega A. B. rahvusvahelise kaitse taotluse kolmandat korda tagasi, tuues peamise põhjusena välja, et pärast kõigi asjasse puutuvate asjaolude kontrollimist selgus, et A. B‑l ei ole tugevaid sotsiaalseid ja eraelulisi sidemeid Tšehhi Vabariigis. A. B. esitas ministeeriumi kolmanda otsuse peale eelotsusetaotluse esitanud kohtule kaebuse.

18

Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab, et 17. juuni 2021. aasta kohtuotsuse ja 17. mai 2023. aasta kohtuotsuse ning ministeeriumi hinnangu aluseks on varjupaigaseaduse § 14a lõike 2 punkti d tõlgendus, millest Tšehhi kohtud on järjepidevalt lähtunud. Selle tõlgenduse kohaselt oli nimetatud säte kohaldatav kõigis olukordades, kus taotleja väljasaatmine toonuks kaasa Tšehhi Vabariigi rahvusvaheliste kohustuste rikkumise. Selle tõlgenduse järgi tulenes asjaomasest sättest muu hulgas, et täiendav kaitse oleks antud kolmandate riikide kodanikele, kelle Tšehhi Vabariigist väljasaatmise korral oleks rikutud nende õigust era‑ ja perekonnaelu puutumatusele.

19

Nejvyšší správní soud (Tšehhi Vabariigi kõrgeim halduskohus) tegi laiendatud koosseisus aga 15. veebruaril 2024 määruse, millega ta muutis varjupaigaseaduse § 14a lõike 2 punkti d tõlgendust. Kohus leidis, et selle sätte alusel saab kolmanda riigi kodanikule anda täiendava kaitse üksnes juhul, kui tema väljasaatmisega kaasneks tema päritoluriigis Tšehhi Vabariigi rahvusvaheliste kohustuste rikkumine. Järelikult ei ole selle teise tõlgenduse kohaselt enam võimalik taotlejale täiendavat kaitset anda põhjusel, et väljasaatmise korral sekkutaks tema era‑ või perekonnaellu Tšehhi Vabariigis.

20

Eelotsusetaotluse esitanud kohus kahtleb, kas see teine tõlgendus on kooskõlas direktiivi 2011/95 artikliga 3. Ta leiab, et see direktiiv võimaldab anda rahvusvahelise kaitse juhtudel, mis ei kuulu direktiivis määratletud täiendava kaitse alla ja mis lähevad kaugemale juhtumitest, mille puhul liikmesriigid võivad otsustada kohaldada täiendavat kaitset vastavalt artiklile 3, mis lubab liikmesriikidel kehtestada sellise kaitse andmisele soodsamaid norme tingimusel, et need normid on direktiiviga kooskõlas.

21

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab sellest tulenevalt, et varjupaigaseaduse § 14a lõike 2 punkt d on igal juhul direktiiviga 2011/95 vastuolus ning seda sätet ei saa tõlgendada kooskõlas direktiiviga. Siiski ei saa selle sätte kohaldamist põhikohtuasjas välistada, kuna direktiivi sätet ei ole võimalik vahetult kohaldada eraõigusliku isiku kahjuks. Seega juhul, kui varjupaigaseaduse § 14a lõike 2 punkti d tõlgendus, mis on antud Nejvyšší správní soudi (kõrgeim halduskohus) laiendatud koosseisus tehtud 15. veebruari 2024. aasta määruses, ei ole direktiiviga 2011/95 kooskõlas, leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et ta peaks seda sätet tõlgendama, järgides Tšehhi kohtute lähenemisviisi enne seda kohtumäärust.

22

Neil asjaoludel otsustas Krajský soud v Brně (maakonnakohus Brnos) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas [direktiivi 2011/95] artiklit 3 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigi õigusnormi, mis võimaldab anda rahvusvahelise kaitse taotlejale täiendava kaitse, võib lugeda soodsamaks normiks, et otsustada, kes kvalifitseerub täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavaks isikuks selle sätte tähenduses, muu hulgas juhul, kui on olemas reaalne oht niisuguse suure kahju kannatamiseks, mida ei ole kõnealuse direktiivi artiklis 15 ette nähtud ja mis seisneb selles, et rahvusvahelise kaitse taotlejale riigist lahkumise kohustuse kehtestamine oleks vastuolus asjaomase liikmesriigi rahvusvaheliste kohustustega, eeldusel et see vastuolu liikmesriigi rahvusvaheliste kohustustega on samal ajal seotud olukorraga rahvusvahelise kaitse taotleja päritoluriigis?“

23

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt on ELTL artiklis 267 sätestatud liikmesriigi kohtute ja Euroopa Kohtu vahelise koostöö raames Euroopa Kohtu ülesanne anda liikmesriigi kohtule tarvilik vastus, mis võimaldab viimasel tema menetluses oleva kohtuasja lahendada. Seda arvestades peab Euroopa Kohus temale esitatud küsimused vajaduse korral ümber sõnastama. Sellisel juhul on Euroopa Kohtu ülesanne tuletada liikmesriigi kohtu esitatud asjaolude kogumist ja eelkõige eelotsusetaotluse põhjendustest need liidu õiguse aspektid, mida on vaidluse eset silmas pidades vaja tõlgendada (vt selle kohta 13. detsembri 1984. aasta kohtuotsus Haug‑Adrion, 251/83, EU:C:1984:397, punkt 9, ning 30. aprilli 2024. aasta kohtuotsus M. N. (EncroChat), C‑670/22, EU:C:2024:372, punkt 78).

24

Käesoleval juhul nähtub esitatud küsimuse sõnastusest, et see puudutab täiendava kaitse andmise põhjust, mis on seotud olukorraga rahvusvahelise kaitse taotleja päritoluriigis.

25

Eelotsusetaotlusest nähtub siiski, et põhikohtuasjas ei puuduta kaalutav põhjus täiendava kaitse andmiseks mitte olukorda rahvusvahelise kaitse taotleja päritoluriigis, vaid ohtu, et sellesse riiki väljasaatmise korral rikutakse taotleja õigust eraelu puutumatusele tulenevalt sidemete katkemisest taotleja ja tema rahvusvahelise kaitse taotlust menetleva liikmesriigi vahel.

26

Seega tuleb esitatud küsimust mõista nii, et sellega palutakse Euroopa Kohtul kindlaks teha, kas direktiivi 2011/95 artiklit 3 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus see, kui soodsamaks normiks, mille võib selle artikli kohaselt kehtestada, loetakse riigisisest õigusnormi, mis näeb ette täiendava kaitse andmise kolmanda riigi kodanikule, keda ähvardaks tema päritoluriiki väljasaatmise korral reaalne oht, et rikutakse tema õigust eraelu puutumatusele tulenevalt sidemete katkemisest liikmesriigiga, kes rahvusvahelise kaitse taotlust menetleb.

27

Direktiivi 2011/95 artikli 2 punkti f kohaselt antakse täiendav kaitse kolmanda riigi kodanikule, kes ei kvalifitseeru pagulaseks, kuid kellega seoses on ilmnenud mõjuv põhjus arvata, et asjaomast isikut ähvardaks tema päritoluriiki tagasipöördumisel reaalne oht kannatada suurt kahju vastavalt artiklile 15, kusjuures selle kolmanda riigi kodaniku suhtes ei kohaldata välistamisklauslit ning ta ei saa või kõnealuse ohu tõttu ei taha anda ennast nimetatud riigi kaitse alla.

28

Nimetatud direktiivi artikli 15 kohaselt on suur kahju surmanuhtlus või hukkamine, taotleja piinamine või ebainimlik või väärikust alandav kohtlemine või karistamine päritoluriigis või ka suur ja individuaalne oht tsiviilisiku elule või isikupuutumatusele juhusliku vägivalla tõttu rahvusvahelise või riigisisese relvastatud kokkupõrke puhul.

29

Sellest järeldub, nagu märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et eraelu puutumatuse õiguse rikkumine ei kuulu suure kahju hulka, mis õigustaks direktiivi 2011/95 alusel täiendava kaitse andmist.

30

Kõnealuse direktiivi artikkel 3 lubab aga liikmesriikidel kehtestada või säilitada „soodsamaid norme, et otsustada, kes kvalifitseerub pagulaseks või täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavaks isikuks, ning et määrata kindlaks rahvusvahelise kaitse sisu, kui need normid on kooskõlas [selle] direktiiviga“.

31

Selle sätte sõnastusest koostoimes direktiivi 2011/95 põhjendusega 14 ilmneb, et direktiivi artiklis 3 silmas peetud soodsamad normid võivad seisneda nende tingimuste pehmendamises, mille korral kolmanda riigi kodanik võib saada täiendava kaitse seisundi (vt selle kohta 4. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus Ahmedbekova, C‑652/16, EU:C:2018:801, punkt 70, ning 9. novembri 2021. aasta kohtuotsus Bundesrepublik Deutschland (perekonna ühtsuse säilitamine), C‑91/20, EU:C:2021:898, punkt 39).

32

Mis puudutab direktiivi artiklis 3 sisalduvat täpsustust, mille kohaselt mis tahes soodsam norm peab olema direktiiviga 2011/95 kooskõlas, siis on Euroopa Kohus otsustanud, et see tähendab, et nimetatud norm ei tohi kahjustada direktiivi üldist ülesehitust ega eesmärke. Täpsemalt on keelatud normid, mille kohaselt võib pagulasseisundi või täiendava kaitse seisundi anda kolmandate riikide kodanikele või kodakondsuseta isikutele, kes on olukorras, millel ei ole mingit seost rahvusvahelise kaitse loogikaga (vt selle kohta 18. detsembri 2014. aasta kohtuotsus M’Bodj, C‑542/13, EU:C:2014:2452, punkt 44; 4. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus Ahmedbekova, C‑652/16, EU:C:2018:801, punkt 71, ning 9. novembri 2021. aasta kohtuotsus Bundesrepublik Deutschland (perekonna ühtsuse säilitamine), C‑91/20, EU:C:2021:898, punkt 40).

33

Mitu direktiivi 2011/95 sätet viitavad siiski sellele, et rahvusvaheline kaitse ei ole seotud taotleja olukorraga mitte liikmesriigis, kes menetleb tema rahvusvahelise kaitse taotlust, vaid päritoluriigis, juhul kui tal tuleks sellesse riiki tagasi pöörduda.

34

Nii nähtub esimesena selle direktiivi artikli 2 punktides d ja f esitatud mõiste „pagulane“ ja mõiste „täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastav isik“ määratlusest, et rahvusvahelise kaitse eesmärk on asendada päritoluriigi kaitse, juhul kui taotleja ei saa või teatud kartuse või ohu tõttu ei taha saada sellelt riigilt kaitset.

35

Sellega seoses on Euroopa Kohus täpsustanud, et hinnang päritoluriigi võimele tagada kaitse tagakiusamise eest, mis kujutab endast otsustavat hindamiselementi pagulasseisundi andmisel, peab samamoodi nagu hinnang põhjendatud tagakiusamishirmu olemasolule põhinema päritoluriigis valitsevate asjaolude analüüsil (vt selle kohta 7. novembri 2013. aasta kohtuotsus X jt, C‑199/12–C‑201/12, EU:C:2013:720, punkt 43; 19. novembri 2020. aasta kohtuotsus Bundesamt für Migration und Flüchtlinge (sõjaväeteenistus ja varjupaik), C‑238/19, EU:C:2020:945, punkt 21, ning 20. jaanuari 2021. aasta kohtuotsus Secretary of State for the Home Department, C‑255/19, EU:C:2021:36, punktid 36 ja 57).

36

Teisena tuleb märkida, et direktiivi 2011/95 artikli 4 lõikes 3, milles on loetletud asjaolud, mida tuleb rahvusvahelise kaitse taotluse individuaalsel läbivaatamisel arvesse võtta, ei mainita taotleja olukorra hindamist rahvusvahelise kaitse taotlust menetlevas liikmesriigis ega taotleja ja selle liikmesriigi vaheliste sidemete katkemise tagajärgede hindamist. Küll aga kohustab see säte hindama kõiki asjaomaseid fakte, mis on seotud päritoluriigiga taotluse kohta otsuse tegemise ajal.

37

Kolmandana tuleb märkida, et asjaolud, millest liidu seadusandja on lähtunud – iseloomustamaks täpsemalt kartusi ja ohte, mis võivad õigustada rahvusvahelise kaitse andmist –, viitavad sellele, et need kartused ja ohud on seotud olukorraga päritoluriigis ning igal juhul ei ole need seotud olukorraga rahvusvahelise kaitse taotlust menetlevas liikmesriigis.

38

Esiteks on direktiivi 2011/95 artiklis 6 määratletud, et „tagakiusajad või suure kahju põhjustajad“ on riik, riiki või olulist osa riigi territooriumist valitsevad parteid või organisatsioonid või ka mitteriiklikud osalised, kelle eest riik või nimetatud organisatsioonid ei saa või ei taha kaitset pakkuda.

39

Kuna artiklis 6 nimetatud „riik“ ei saa loogiliselt olla liikmesriik, kelle kaitset taotletakse, et kaitsta end tagakiusamise või suure kahju tekitamise eest, ei saa sidemete katkemist taotleja ja selle liikmesriigi vahel pidada ühe sellise osalise tegevusest tulenevaks.

40

Teiseks võimaldab selle direktiivi artikkel 8 liikmesriikidel jätta rahvusvahelise kaitse andmata, kui mõnes päritoluriigi osas taotlejat tõenäoliselt ei ohustaks tagakiusamine ja ta ei kannataks suurt kahju või ta saaks kaitset sellise tagakiusamise ja suure kahju tekitamise eest.

41

Kolmandaks tuleb tagakiusamise põhjuste kohta eelkõige märkida, et kõnealuse direktiivi artikli 10 lõike 1 punkti d teisest lõigust tuleneb, et artikli 10 lõike 1 punktis d sätestatud „sotsiaalse rühma“ olemasolu tuleb kindlaks teha päritoluriigis valitsevate tingimuste alusel. Samuti on Euroopa Kohus otsustanud, et poliitiliste vaadete olemasolu ning põhjuslikku seost nende vaadete ja tagakiusamise vahel tuleb hinnata rahvusvahelise kaitse taotleja päritoluriigi üldist konteksti arvestades (vt selle kohta 12. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus Migracijos departamentas (poliitilistel vaadetel põhinevad tagakiusamise põhjused), C‑280/21, EU:C:2023:13, punkt 33).

42

Neljandaks tuleneb kõnealuse direktiivi artikli 15 punktist b, et selles sättes nimetatud suur kahju on kohaldatav üksnes siis, kui ebainimlik või väärikust alandav kohtlemine toimub rahvusvahelise kaitse taotleja päritoluriigis (vt analoogia alusel 18. detsembri 2014. aasta kohtuotsus M’Bodj, C‑542/13, EU:C:2014:2452, punkt 33).

43

Kõigist neist asjaoludest tuleneb, et elamisloa andmist põhjusel, mis ei ole seotud olukorraga taotleja päritoluriigis, tuleb pidada täielikult rahvusvahelise loogikaga mitteseotuks, mistõttu liikmesriik ei saa anda sellisele põhjusele tuginedes täiendavat kaitset direktiivi 2011/95 tähenduses, ilma et sellega rikutaks direktiivi artiklit 3.

44

Kuivõrd eelotsusetaotlusest nähtub, et eelotsusetaotluse esitanud kohus kaalub võimalust tõlgendada põhikohtuasjas kõne all olevaid õigusnorme nii, et need võimaldavad anda täiendava kaitse põhjusel, mis ei ole seotud olukorraga taotleja päritoluriigis, siis tuleb meenutada, et liikmesriigi kohus peab direktiiviga ette nähtud kohustuste ülevõtmiseks vastu võetud riigisiseste õigusnormide kohaldamisel tagama asjaomase riigisisese õiguse kooskõlalise tõlgendamise, et tagada oma pädevuse piires liidu õiguse täielik toime (vt selle kohta 5. oktoobri 2004. aasta kohtuotsus Pfeiffer jt, C‑397/01–C‑403/01, EU:C:2004:584, punkt 114, ning 8. novembri 2016. aasta kohtuotsus Ognyanov, C‑554/14, EU:C:2016:835, punkt 58).

45

Tõsi, riigisisese õiguse kooskõlalise tõlgendamise põhimõttel on teatavad piirid. Liikmesriigi kohtu kohustust viidata asjasse puutuvate riigisiseste õigusnormide tõlgendamisel ja kohaldamisel direktiivile piiravad õiguse üldpõhimõtted, eelkõige õiguskindluse ja tagasiulatuva jõu puudumise põhimõtted, ning see ei või olla aluseks riigisisese õiguse contra legem tõlgendamisele (vt selle kohta 4. juuli 2006. aasta kohtuotsus Adeneler jt, C‑212/04, EU:C:2006:443, punkt 110, ning 21. detsembri 2023. aasta kohtuotsus BMW Bank jt, C‑38/21, C‑47/21 ja C‑232/21, EU:C:2023:1014, punkt 222).

46

Kooskõlalise tõlgendamise põhimõte nõuab siiski, et liikmesriigi kohtud teeksid kõik, mis on nende pädevuses, arvestades riigisisest õigust tervikuna ning kasutades riigisiseses õiguses tunnustatud tõlgendusmeetodeid, et tagada asjaomase direktiivi täielik toime ja saavutada direktiivi eesmärgiga kooskõlas olev tulemus (vt selle kohta 5. oktoobri 2004. aasta kohtuotsus Pfeiffer jt, C‑397/01–C‑403/01, EU:C:2004:584, punktid 118 ja 119, ning 15. oktoobri 2024. aasta kohtuotsus KUBERA, C‑144/23, EU:C:2024:881, punkt 51).

47

Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotlusest, et Nejvyšší správní soud (kõrgeim halduskohus), kes lahendas asja laiendatud koosseisus, tõlgendas oma 15. veebruari 2024. aasta määruses kõnealust riigisisest sätet nii, et see puudutab vaid põhiõiguste rikkumise ohtu seoses olukorraga taotleja päritoluriigis. Seega ilmneb – kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu kontrolli tulemusel ei ilmne vastupidist –, et seda riigisisest sätet on võimalik tõlgendada nii, et põhikohtuasjas saavutatakse direktiivi 2011/95 eesmärgiga kooskõlas olev tulemus.

48

Lisaks ei keela direktiivi 2011/95 artikkel 3 liikmesriigil anda riigisisest kaitset koos õigustega, mis võimaldavad pagulasseisundi või täiendava kaitse seisundita isikutel viibida selle liikmesriigi territooriumil, arvestades, et sellise kaitse andmine ei kuulu nimetatud direktiivi kohaldamisalasse. Niisiis võib liikmesriik anda üksnes oma riigisisese õiguse alusel humanitaarsetel põhjustel riigis elamise õiguse kolmandate riikide kodanikele, kelle tagasipöördumine oma päritoluriiki kahjustaks nimetatud liikmesriigiga sidemete katkemise tõttu nende õigust eraelu puutumatusele, tingimusel et see riigis elamise õigus ei ole segiaetav pagulasseisundi või täiendava kaitse saaja seisundiga selle direktiivi tähenduses (vt selle kohta 9. novembri 2010. aasta kohtuotsus B ja D, C‑57/09 ja C‑101/09, EU:C:2010:661, punktid 117–120, ning 12. septembri 2024. aasta kohtuotsus Changu, C‑352/23, EU:C:2024:748, punktid 48 ja 49).

49

Lisaks, kuivõrd rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamine võib sõltuvalt asjaoludest viia selleni, et pädevad asutused kaaluvad A. B. suhtes tagasisaatmisotsuse tegemist, siis tuleb meenutada, et direktiivi 2008/115 artikkel 5 on liikmesriikidele siduv üldreegel alates selle direktiivi rakendamisest kõikides tagasisaatmismenetluse etappides (vt selle kohta 22. novembri 2022. aasta kohtuotsus Staatssecretaris van Justitie en Veiligheid (väljasaatmine – meditsiiniline kanep), C‑69/21, EU:C:2022:913, punkt 55).

50

Kuigi direktiivi 2008/115 artiklis 5 ei ole liikmesriigis ebaseaduslikult viibiva kolmanda riigi kodaniku eraelu mainitud nende tegurite hulgas, mida liikmesriigid peavad direktiivi rakendamisel arvesse võtma, on liikmesriigid siiski kohustatud austama kolmanda riigi kodanikule Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga tagatud põhiõigusi ning järelikult ei saa teha tagasisaatmisotsust ega võtta tagasisaatmismeedet, kui see rikub asjaomase kolmanda riigi kodaniku õigust eraelu austamisele (vt selle kohta 22. novembri 2022. aasta kohtuotsus Staatssecretaris van Justitie en Veiligheid (väljasaatmine – meditsiiniline kanep), C‑69/21, EU:C:2022:913, punkt 92).

51

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esitatud küsimusele vastata, et direktiivi 2011/95 artiklit 3 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus see, kui soodsamaks normiks, mille võib selle artikli 3 kohaselt kehtestada, loetakse riigisisest õigusnormi, mis näeb ette täiendava kaitse andmise kolmanda riigi kodanikule, keda ähvardaks tema päritoluriiki väljasaatmise korral reaalne oht, et rikutakse tema õigust eraelu puutumatusele tulenevalt sidemete katkemisest liikmesriigiga, kes rahvusvahelise kaitse taotlust menetleb.

52

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiivi 2011/95/EL, mis käsitleb nõudeid, millele kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse saajaks, ning nõudeid pagulaste või täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavate isikute ühetaolisele seisundile ja antava kaitse sisule, artiklit 3

tuleb tõlgendada nii, et

sellega on vastuolus see, kui soodsamaks normiks, mille võib selle artikli 3 kohaselt kehtestada, loetakse riigisisest õigusnormi, mis näeb ette täiendava kaitse andmise kolmanda riigi kodanikule, keda ähvardaks tema päritoluriiki väljasaatmise korral reaalne oht, et rikutakse tema õigust eraelu puutumatusele tulenevalt sidemete katkemisest liikmesriigiga, kes rahvusvahelise kaitse taotlust menetleb.