–

Naturvårdsverket, esindajad: miljöjurister Y. Lindén ja L. Vogel,

–

Euroopa Parlament, esindajad: A. Ahlvin, W. D. Kuzmienko ja A. Neergaard,

–

Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: J. Himmanen ja A. Maceroni,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: M. Björkland ja T. S. Bohr,

1

Eelotsusetaotlustes käsitletakse küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1013/2006 jäätmesaadetiste kohta (ELT 2006, L 190, lk 1) artikli 24 lõike 2 esimese lõigu punkte c ja d, ning küsimust, kas Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikli 17 lõike 1 tunnustatud omandiõigusest lähtudes on sama määruse artikli 24 lõike 2 esimese lõigu punkt c kehtiv.

2

Need eelotsusetaotlused esitati kahes kohtuvaidluses ühelt poolt Naturvårdsverketi (keskkonnakaitseamet, Rootsi; edaspidi „keskkonnakaitseamet“) ning teiselt poolt UQ (kohtuasi C‑221/24) ja IC (kohtuasi C‑222/24) vahel sellistes konteinerites olevate jäätmete käitlemise üle, mille olid teele pannud UQ ja IC.

3

Baselis 22. märtsil 1989 alla kirjutatud ohtlike jäätmete üle piiri viimise ja kõrvaldamise kontrolli käsitleva konventsiooni, mis kiideti Euroopa Ühenduse nimel heaks nõukogu 1. veebruari 1993. aasta otsusega 93/98/EMÜ (EÜT 1993, L 39, lk 1; ELT eriväljaanne 11/18, lk 301; edaspidi „Baseli konventsioon“), preambulis on märgitud, et ohtlike ja muude jäätmete üle piiri viimist võib lubada ainult juhul, kui kõnealuste jäätmete vedu ja lõplik kõrvaldamine on keskkonnaohutu.

4

Baseli konventsiooni artikli 9 „Illegaalne jäätmevedu“ lõikes 2 on sätestatud:

„Kui ohtlike ja muude jäätmete üle piiri viimist peetakse illegaalseks jäätmeveoks väljavedaja või jäätmetekitaja tegevuse tõttu, tagab lähteriik,

30 päeva jooksul, arvates ajast, mil lähteriiki teavitati illegaalsest jäätmeveost, või muu aja jooksul, milles asjaomased riigid võivad kokku leppida. Sel otstarbel ei ole asjaomased osalisriigid vastu selliste jäätmete tagasitoomisele lähteriiki, ei takista ega tõkesta seda.“

5

Harta artikli 17 „Õigus omandile“ lõikes 1 on sätestatud:

„Igaühel on õigus vallata, kasutada, käsutada ja pärandada oma seaduslikul teel saadud omandit. Kelleltki ei tohi tema omandit ära võtta muidu kui üldistes huvides ja seaduses ettenähtud juhtudel ja tingimustel ning õigeaegse ja õiglase hüvituse eest. Omandi kasutamist võib reguleerida seadusega niivõrd, kui see on vajalik üldistes huvides.“

6

Harta artikli 52 „Õiguste ja põhimõtete ulatus ja tõlgendamine“ lõikes 1 on ette nähtud:

„Hartaga tunnustatud õiguste ja vabaduste teostamist tohib piirata ainult seadusega ning arvestades nimetatud õiguste ja vabaduste olemust. Proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt võib piiranguid seada üksnes juhul, kui need on vajalikud ning vastavad tegelikult liidu poolt tunnustatud üldist huvi pakkuvatele eesmärkidele või kui on vaja kaitsta teiste isikute õigusi ja vabadusi.“

7

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. novembri 2008. aasta direktiiviga 2008/98/EÜ, mis käsitleb jäätmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks teatud direktiivid (ELT 2008, L 312, lk 3) (edaspidi „direktiiv 2008/98“), millele on viidatud määruses nr 1013/2006, mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta määrusega (EL) nr 660/2014 (ELT 2014, L 189, lk 135), on loodud õigusraamistik jäätmete käitlemiseks liidus.

8

Nagu märgitud direktiivi 2008/98 põhjenduses 6, peaks „[I]gasuguse jäätmepoliitika esmane eesmärk […] olema vähendada miinimumini jäätmetekke ja ‑käitluse kahjulikku mõju inimese tervisele ja keskkonnale“.

9

Direktiivi artikkel 3 „Mõisted“ on sõnastatud nii:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]“.

10

Direktiivi artikli 15 „Vastutus jäätmekäitluse eest“ lõigetes 1 ja 2 on ette nähtud:

„1.   Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et iga esmane jäätmetekitaja või muu jäätmevaldaja viib ise läbi oma jäätmete töötluse või laseb töötluse teha vahendajal, asutusel või ettevõtjal, kes tegeleb jäätmetöötlustoimingutega, või laseb selle korraldada era- või avalikul jäätmekogujal vastavalt artiklitele 4 ja 13.

2.   Kui jäätmed edastatakse esmaselt jäätmetekitajalt või jäätmevaldajalt ühele lõikes 1 osutatud füüsilisele või juriidilisele isikule eeltöötlemiseks, ei kaasne sellega vabastus täieliku taaskasutus- või kõrvaldamistoimingu sooritamise vastutusest.

[…]“.

11

Direktiivi artikli 16 lõikes 1 on sätestatud: „Iga liikmesriik võtab asjakohased meetmed[…], et luua ühtne ja sobiv võrgustik, mis koosneb jäätmekõrvaldusrajatistest […].“

12

Nagu nähtub määruse nr 1013/2006 põhjendusest 1, on selle määruse põhieesmärk ja ‑komponent keskkonnakaitse. Peale selle on sama määruse põhjendustes 3, 7 ja 8 märgitud:

[…]

13

Määruse artikli 1 „Reguleerimisala“ lõikes 1 on ette nähtud:

„Käesolevas määruses kehtestatakse menetlused ja kontrollimeetmed […]“.

14

Määruse artikli 2 punktis 34 on mõiste „saadetis“ sisuliselt määratletud kui „jäätmevedu jäätmete taaskasutamise või kõrvaldamise eesmärgil“ mitme riigi vahel või ühe riigi sees.

15

Määruse artiklis 3 on sätestatud nende saadetiste „[ü]ldine menetlusraamistik“ ja nähtud muu hulgas ette nendest saadetistest teatamise kord, mille katvust on täpsustatud määruse artikli 4 teise lõigu punktis 6 nii, et sellega kaetakse „jäätmesaadetis selle esialgsest lähtekohast alates, kaasa arvatud […] taaskasutamine ja kõrvaldamine“.

16

Määruse nr 1013/2006 artikli 24 „Ebaseadusliku saadetise tagasivõtmine“ lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:

„1.   Kui pädev asutus avastab saadetise, mis tema arvates võib olla ebaseaduslik, teavitab ta sellest viivitamatult teisi asjaomaseid pädevaid asutusi.

2.   Kui ebaseadusliku jäätmesaadetise eest vastutab teataja, hoolitseb lähtekoha pädev asutus selle eest, et kõnesolevad jäätmed:

Tagasi võtmine, taaskasutamine või kõrvaldamine toimub 30 päeva jooksul või mõne muu asjaosaliste pädevate asutuste poolt kokku lepitud ajavahemiku jooksul pärast seda, kui lähtekoha pädev asutus on ebaseaduslikust saadetisest ning selle põhjusest/põhjustest teada saanud või kui talle on seda kirjalikult soovitanud sihtkoha või transiidi pädev asutus. Lisaks muule võib soovituse põhjuseks olla ka sihtkoha või transiidi pädevatele asutustele teiste pädevate asutuste poolt edastatud teave.

Punktides a–c nimetatud tagasivõtmisjuhtudel tuleb esitada uus teade, kui asjaosalised pädevad asutused ei ole omavahel kokku leppinud, et neile piisab lähtekoha esialgse pädeva asutuse korralikult põhjendatud taotlusest.

Uue teate esitab punktis a, b või c nimetatud isik või asutus siin loetletud järjekorras. Ükski pädev asutus ei ole vastu ega esita vastuväiteid ebaseadusliku jäätmesaadetise tagasisaatmisele. […]“.

17

Sama määruse artikli 25 „Ebaseadusliku saadetise tagasisaatmiskulud“ lõikes 1 on ette nähtud:

„Kulud, mis tekivad seoses ebaseadusliku jäätmesaadetise tagasivõtmisega, kaasa arvatud kulud, mis on seotud artikli 24 lõike 2 kohase jäätmete veo, taaskasutamise või kõrvaldamisega ning alates kuupäevast, millal lähtekoha pädev asutus sai teada ebaseaduslikust saadetisest, samuti artikli 24 lõikega 7 kooskõlas olevad ladustamiskulud nõutakse sisse:

18

Keskkonnakaitseamet, kes vastutab pädeva asutusena määruse nr 1013/2006 rakendamise eest Rootsis, teatas 26. augustil 2022 Belgia ametiasutustele, et konteiner, mille puhul kahtlustati, et selles on jäätmeid – eelkõige kaks sõidukit, rehvid ja elektroonikatooted –, on lahkunud Rootsist ja on suundumas Belgia kaudu Kameruni, ning palus Belgia ametiasutustel see konteiner peatada.

19

Keskkonnakaitseamet teavitas 17. oktoobril 2022 UQd kui konteineri saatjat, et konteiner tuleb tagasi Rootsi saata, sest selles on jäätmed, ja soovis teada, kas UQ kavatseb hoolitseda konteineri tagasisaatmise eest või peab keskkonnakaitseamet seda tema kulul tegema. UQ vaidles vastu sellele, et konteineris on jäätmed, palus keskkonnakaitseametil korraldada selle tagasisaatmine Rootsi ning märkis, et tal ei ole võimalik täita konteineri tagasivõtmiseks ette nähtud tingimusi.

20

Keskkonnakaitseamet otsustas 14. detsembril 2022 korraldada konteineri tagasisaatmise Rootsi. Seda otsust põhjendati asjaoluga, et keskkonnakaitseameti arvates sisaldas konteiner jäätmeid, sealhulgas ohtlikke jäätmeid. Keskkonnakaitseamet täpsustas oma otsuses ühtlasi, et jäätmete tagasivõtmine või töötlemine UQ poolt ei ole mõeldav, kuna UQ ei ole kasutanud talle antud võimalust võtta konteineri sisu tagasi ega esitanud tõendeid selle kohta, et ta suudab seda keskkonnaohutult töödelda.

21

Konteineri tagasisaatmiseks Rootsi esitas keskkonnakaitseamet määruse nr 1013/2006 artikli 24 lõike 2 kolmanda lõigu alusel teate, märkides ennast teatajaks ja saadetise eest vastutavaks isikuks. Jäätmete vastuvõtjaks nimetati Rootsis heaks kiidetud jäätmekäitluskoht ning täpsustati, et jäätmed saadetakse taaskasutamisele. Belgia pädev asutus kiitis teate heaks.

22

Konteineri sisu toimetati seejärel tagasi teates märgitud käitluskohta Rootsis ja ladustati seal. Selle sisu kontrollis ka Länsstyrelsen i Norrbottens län (Norrbotteni lääni valitsus, Rootsi), kes tuvastas, et see koosneb jäätmete segust, milles leidus ka ohtlikke jäätmeid. Norrbotteni lääni valitsus nõustus keskkonnakaitseameti ja Belgia ametiasutuste analüüsiga, et tegu oli ebaseadusliku jäätmesaadetisega, mis tuli vastu võtta keskkonnaohutult.

23

UQ esitas keskkonnakaitseameti otsuse peale kaebuse Nacka tingsrätt, mark- och miljödomstolenile (Nacka esimese astme kohus (maa- ja keskkonnakohus), Rootsi), kes tühistas keskkonnakaitseameti otsuse osas, milles oli ette nähtud, et keskkonnakaitseamet käitleb konteineri sisu. Selle kohtu hinnangul ei saa keskkonnakaitseameti otsust mõista teisiti kui nii, et UQ‑le kuuluv vara võetakse temalt ära ja taaskasutatakse, ning tõdes, et nimetatud vara taaskasutamise puhul rikub see otsus põhiõigust omandi kaitsele, mis tuleneb muu hulgas Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist (edaspidi „EIÕK“), ning et sel viisil tegutsemiseks on vaja selget õiguslikku alust. Miski määruse nr 1013/2006 sätete sõnastuses ei võimaldanud aga keskkonnakaitseametil otsustada, et UQ‑le kuuluv vara, mille keskkonnakaitseamet kvalifitseeris jäätmeteks, tuleb pärast selle tagasitoomist Rootsi UQ tahte vastaselt taaskasutada.

24

Keskkonnakaitseamet esitas selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse Svea hovrätt, Mark- och miljööverdomstolenile (Svea apellatsioonikohus (maa- ja keskkonnaasjade apellatsioonikohus), Rootsi), kes on kohtuasjas C‑221/24 eelotsusetaotluse esitanud kohus.

25

Kontekst ja riigisisene kohtumenetlus selles kohtuasjas on väga sarnased kohtuasja C‑221/24 konteksti ja menetlusega.

26

Saksamaa ametiasutused kontrollisid 25. novembril 2021 Rootsist Kongosse teel olnud konteineri sisu. Nende ametiasutuste hinnangul sisaldas konteiner jäätmeid, eelkõige sõidukit, mööblit, rõivaid ja mänguasju.

27

Saksamaa ametiasutused peatasid konteineri saatmise ebaseadusliku jäätmesaadetise kahtluse tõttu. Lisaks palusid nad keskkonnakaitseametil kui Rootsi pädeval asutusel tagada, et konteineri sisu saadetaks tagasi Rootsi ja seda käideldaks keskkonnaohutult.

28

Keskkonnakaitseamet nõustus Saksamaa ametiasutuste analüüsiga, võttis ühendust konteineri saatja ICga, ning andis talle võimaluse korraldada ise konteineri sisu tagasisaatmine Rootsi. IC teatas keskkonnakaitseametile, et tal ei ole võimalik rahastada konteineri sisu saatmist Saksamaalt Rootsi ning et ta taotleb selleks ametilt abi.

29

Ühtlasi otsustas keskkonnakaitseamet – olles leidnud, et IC kavatsused konteineri sisu suhtes ei olnud selged –, et sisu tuleb saata tagasi Rootsi, et tagada selle keskkonnaohutu käitlemine.

30

IC esitas keskkonnakaitseameti otsuse peale kaebuse Nacka tingsrätt, mark- och miljödomstolenile (Nacka esimese astme kohus (maa- ja keskkonnakohus)), kes tühistas otsuse osas, milles seal oli ette nähtud konteineri sisu taaskasutamine, samadel põhjustel, mis on esitatud kohtuasja C‑221/24 kohta käesoleva kohtuotsuse punktis 23.

31

Keskkonnakaitseamet esitas selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse Svea hovrätt, Mark- och miljööverdomstolenile (Svea apellatsioonikohus (maa- ja keskkonnaasjade apellatsioonikohus)), kes on ühtlasi kohtuasjas C‑222/24 eelotsusetaotluse esitanud kohus.

32

Keskkonnakaitseamet põhjendab oma kaebust mõlemas kohtuasjas, mille ta eelotsusetaotlused esitanud kohtule esitas, sellega, et kui määruse nr 1013/2006 artikli 24 lõike 2 esimese lõigu punkti c tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole lubatud lähtekoha ametiasutusel jäätmeid lähteriigis taaskasutada juhul, kui leitakse, et eksportija ei ole võimeline jäätmeid pärast nende tagasivõtmist sobivalt käitlema, oleks sobiv õiguslik alus selleks sama määruse artikli 24 lõike 2 esimese lõigu punkt d. UQ ja IC vaidlevad omakorda vastu konteinerite sisu liigitamisele „jäätmeteks“. UQ lisab, et ta ei ole andnud kunagi oma nõusolekut kõnealuste jäätmete taaskasutamiseks. IC vaidleb vastu sellele, et jäätmeid on vaja taaskasutada, ja soovib need tagasi võtta, et saata need uuesti humanitaareesmärgil Aafrikasse.

33

Mõlemas kohtuasjas kahtleb eelotsusetaotluse esitanud kohus selles, kuidas tuleb tõlgendada määruse nr 1013/2006 artikli 24 lõike 2 esimest lõiku olukorras, kus lähtekoha pädev asutus on esiteks selle lõigu punkti c alusel ebaseaduslikult saadetud jäätmed tagasi võtnud ja teiseks esitanud teate, mis peab lõike 2 kolmanda ja neljanda lõigu kohaselt sellele tagasivõtmisele eelnema. Seega leiab eelotsusetaotlused esitanud kohus, et tekib küsimus, kas sellises olukorras võib seda ametiasutust pidada „jäätmevaldajaks“ ja kas ta võib sama määruse alusel jäätmeid taaskasutada või need kõrvaldada või peab ta seda tegema, samas kui algne saatja on sellele vastu. Jaatava vastuse korral soovib eelotsusetaotlused esitanud kohus lisaks teada, kas nimetatud sätte niisugune tõlgendus, milles ei ole ette nähtud võimalust jätta jäätmete omanik pärast tagasivõtmist ilma tema omandiõigusest, on kooskõlas harta artiklis 17 sätestatud õiguse kaitsega.

34

Neil asjaoludel otsustas Svea hovrätt, Mark- och miljööverdomstolen (Svea apellatsioonikohus (maa- ja keskkonnaasjade apellatsioonikohus)) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused, mis on kohtuasjades C‑221/24 ja C‑222/24 sõnastatud ühtemoodi:

35

Esimese ja teise küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, soovib eelotsusetaotlused esitanud kohus sisuliselt teada, kas määruse nr 1013/2006 artikli 24 lõike 2 esimest lõiku tuleb tõlgendada nii, et ühest küljest kohaldatakse selle sätte punkte c ja d alternatiivselt, ning teisest küljest, kas sama sätte punkt c kohustab lähteriigi pädevat asutust juhul, kui ta avastab jäätmesaadetise, mida ta peab ebaseaduslikuks, taaskasutama sellise saatmise tagajärjel tagasi võetud jäätmeid või need kõrvaldama.

36

Määruse nr 1013/2006 artikliga 24 reguleeritakse – nagu nähtub selle pealkirjast „Ebaseadusliku saadetise tagasivõtmine“ – jäätmete tagasivõtmist, kui nende saatmine on selle määruse kohaselt ebaseaduslik. Eelkõige puudutab see olukorda, millega on tegemist põhikohtuasjades, kus saatmine toimus eirates nimetatud määruse artiklit 36, millega on keelatud teatavate jäätmete eksport sellistesse kolmandatesse riikidesse nagu Kamerun ja Kongo, ilma et sellest oleks teavitatud kõiki asjaomaseid pädevaid asutusi.

37

Määruse nr 1013/2006 artikli 24 lõike 2 esimeses lõigus on loetletud punktides a–c sätestatud tähtsuse järjekorras ametiasutused ning füüsilised või juriidilised isikud, kes on kohustatud jäätmeid ebaseadusliku saatmise korral üksteise järel tagasi võtma, st kõigepealt saadetisest teatanud isik, keda nimetatakse „tegelikuks teatajaks“, seejärel isik, kes oleks pidanud teate esitama, kuid kes seda ei teinud, ja keda nimetatakse „juriidiliseks teatajaks“ ning viimaks lähtekoha pädev asutus või tema esindaja. See järjekord tuleneb vastavalt määruse nr 1013/2006 artikli 24 lõike 2 esimese lõigu punktides a ja b kasutatud sidesõnadest, nimelt „või kui teadet ei ole esitatud“ ja „või kui see on võimatu“ (vt analoogia alusel 16. veebruari 2006. aasta kohtuotsus Pedersen, C‑215/04, EU:C:2006:108, punkt 16). See järjekord leiab kinnitust sama määruse artikli 24 lõike 2 kolmandast ja neljandast lõigust, milles on ette nähtud, et esimese lõigu punktides a–c nimetatud tagasivõtmisjuhtudel tuleb esitada uus teade nendes sätetes märgitud järjekorras.

38

Kuna väljend „või kui see on võimatu“ esineb ka määruse nr 1013/2006 artikli 24 lõike 2 esimese lõigu punkti c lõpus, järeldub sellest, et asjaomaste jäätmete taaskasutamine või kõrvaldamine, nagu on ette nähtud artikli 24 lõike 2 esimese lõigu punktis d, võib toimuda üksnes juhul, kui lähtekoha ametiasutus ei võta jäätmeid sama sätte punkti c alusel tagasi.

39

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 36 ja 37 sisuliselt märkis, puudutavad määruse nr 1013/2006 artikli 24 lõike 2 esimese lõigu punktid a–c ühelt poolt ning punktid d ja e teiselt poolt eri olukordi. Nimelt puudutavad need punktid a–c olukordi, kus kõnealused jäätmed on lähteriigist välja viidud, mis eeldab sellesse riiki „tagasi toimetamist“ või „tagasi võtmist“. Seevastu käsitletakse punktides d ja e olukordi, kus jäätmeid ei ole kunagi lähteriigist välja viidud, või need on jõudnud juba sihtriiki või asuvad teises riigis, kuid neid ei saa lähteriiki tagasi saata. Viimati nimetatud juhtudel tuleb kõnealused jäätmed taaskasutada või kõrvaldada riigis, kus need asuvad, olenemata sellest, kas tegemist on lähte-, siht- või muu riigiga.

40

See järelduse kinnituseks on ka määruse nr 1013/2006 artikli 24 lõike 2 kolmandas lõigus sätestatu, milles on nõutud põhimõtteliselt uut teadet, mis on selle määruse artikli 4 kohaselt kohustuslik iga jäätmesaadetise puhul ja seega iga jäätmesaadetise puhul üksnes sama määruse artikli 24 lõike 2 esimese lõigu punktides a–c nimetatud juhtudel, mitte aga viimati nimetatud sätte punktides d ja e ette nähtud juhtudel.

41

Eeltoodust tuleneb esiteks, et määruse nr 1013/2006 artikli 24 lõike 2 esimese lõigu punkte c ja d saab kohaldada üksnes alternatiivselt, kuna punkt d on kohaldatav juhul, kui punkti c kohaldada ei saa, ning teiseks, et punktis d nimetatud olukord vastab olukorrale, kus asjaomased jäätmed asuvad siht- või lähteriigis ning lähtekoha pädev asutus või selleks tema volitatud isik võib neid seal seega taaskasutada või need kõrvaldada.

42

Eeltoodust tuleneb samuti, et niisugustes olukordades, nagu on kõne all põhikohtuasjades – kus eelotsusetaotlused esitanud kohtu käsutuses oleva teabe kohaselt on viidud jäätmed lähteriigist välja, liikmesriigis toimus nende ebaseaduslik transiitvedu ja nende saatjad ei ole neid jäätmeid tagasi võtnud –, tuleb kohaldada määruse nr 1013/2006 artikli 24 lõike 2 esimese lõigu punkti c.

43

Kuna eelotsusetaotlused esitanud kohus rõhutab, et viimati nimetatud sättes ei ole vastupidi sama määruse artikli 24 lõike 2 esimese lõigu punktile d sõnaselgelt täpsustatud, et jäätmed taaskasutatakse või kõrvaldatakse, soovib ta teada, millised tagajärjed on sellel, kui keskkonnakaitseamet võtab selle sätte punkti c alusel tagasi jäätmed, mille saatmist loetakse ebaseaduslikuks, ja eelkõige, kas tagasivõtmine hõlmab tingimata jäätmete taaskasutamist või kõrvaldamist.

44

Esiteks, nagu märkis sisuliselt kohtujurist oma ettepaneku punktis 49, võib –erinevalt muu hulgas direktiivi nr 1013/2006 artikli 24 lõike 2 esimese lõigu punkti d hispaaniakeelsest (valorizados o eliminados de forma alternativa), prantsuskeelsest (valorisés ou éliminés d’une autre manière) ja itaaliakeelsest (recuperati o smaltiti in modo alternativo) versioonist – saada sama sätte saksakeelses (auf andere Weise verwertet oder beseitigt werden) ja ingliskeelses (alternatively recovered or disposed of) versioonis olevast mõistest „alternatiivsel viisil“ aru nii, et selles on käsitletud jäätmete taaskasutamist või kõrvaldamist moel, mis ei hõlma nende eelnevat tagasivõtmist. Niisiis tähendaks nimetatud säte, et taaskasutamine ja kõrvaldamine peavad alati toimuma pärast tagasivõtmist, kuid teise võimalusena võib see toimuda ilma jäätmeid enne tagasi võtmata, kui tagasivõtmine osutub võimatuks.

45

Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et juhul, kui liidu õigusakti keeleversioonides on erinevusi, tuleb asjaomast sätet tõlgendada lähtuvalt selle õigusakti üldisest ülesehitusest ja eesmärkidest, mille osa see säte on (15. aprilli 2010. aasta kohtuotsus Heinrich Heine, C‑511/08, EU:C:2010:189, punkt 51 ja seal viidatud kohtupraktika).

46

Selleks tuleb teiseks meelde tuletada, et ühendus sai otsusega 93/98 Baseli konventsiooni osaliseks, mistõttu on see konventsioon alates 1994. aastast liidu õiguskorra lahutamatu osa (21. jaanuari 2025. aasta kohtuotsus Conti 11. Container Schiffahrt II, C‑188/23, EU:C:2025:26, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika).

47

Nagu on märgitud määruse nr 1013/2006 põhjenduses 3, kehtestas liidu seadusandja – kui ta võttis vastu määruse nr 259/93, mis tunnistati kehtetuks ja asendati määrusega nr 1013/2006 – jäätmesaadetiste piiramise ja kontrolli eeskirjad, mille eesmärk oli muu hulgas viia olemasolev jäätmevedude järelevalvet ja kontrolli käsitlev ühenduse süsteem vastavusse Baseli konventsiooni nõuetega.

48

Selles kontekstis on Baseli konventsiooni artikli 9 lõike 2 punktides a ja b mainitud vastavalt jäätmete tagasivõtmist või juhul, kui see pole võimalik, siis nende kõrvaldamist „muul […] viisil“. Selline sõnastus viitab – sama moodi nagu määruse nr 1013/2006 artikli 24 lõike 2 esimese lõigu punkti d saksa- ja ingliskeelne versioon ning nagu on sisuliselt märgitud Baseli konventsiooni ebaseaduslikke vedusid käsitlevate sätete rakendamise suuniste punktides 101 ja 102 (artikli 9 lõiked 2–4) – sellele, et tagasivõtmiskohustus ise sisaldab asjaomaste jäätmete kõrvaldamist ning juhul, kui see ei ole võimalik, võib jäätmed kõrvaldada „muul […] viisil“. Järelikult on selge, et kõrvaldamine või taaskasutamine on eesmärk, mis tuleb saavutada pärast ebaseadusliku jäätmesaadetise tuvastamist kas pärast jäätmete tagasivõtmist või „alternatiivsel viisil“, kui selline tagasivõtmine osutub võimatuks.

49

Kooskõlas määruse nr 1013/2006 põhjendustes 1 ja 7 sätestatud keskkonna ja inimese tervise kaitse eesmärgiga (vt selle kohta 8. septembri 2009. aasta kohtuotsus komisjon vs. parlament ja nõukogu, C‑411/06, EU:C:2009:518, punkt 62, ja 28. mai 2020. aasta kohtuotsus Interseroh, C‑654/18, EU:C:2020:398, punkt 51) ning sellest tuleneva keskkonnaohutu jäätmekäitlusega, nii nagu see on määratletud sama määruse artikli 2 punktis 8, nähtub lisaks määruse artikli 2 punktist 34 ja artiklist 3, milles on sätestatud menetlusraamistik kõigi jäätmesaadetiste jaoks, et jäätmeid võib saata – olgu see siis seaduslikult või ebaseaduslikult – üksnes taaskasutamise või kõrvaldamise eesmärgil.

50

Nii on määruse nr 1013/2006 IA lisas esitatud teatise vormil – mis on põhimõtteliselt kohustuslik jäätmete tagasivõtmise korral määruse nr 1013/2006 artikli 24 lõike 2 esimese lõigu punkti c alusel, nagu on meelde tuletatud käesoleva kohtuotsuse punktis 40 – rubriik, kus teataja peab märgistama lahtri „kõrvaldamine“ või „taaskasutamine“, mis eeldab, et kõrvaldamine või taaskasutamine toimub tingimata pärast tagasivõtmist.

51

Samamoodi ilmneb määruse nr 1013/2006 artikli 25 lõike 1 sõnastusest, mis käsitleb ebaseadusliku saadetise tagasisaatmiskulusid, et nende kulude hulgas on kooskõlas selle määruse artikli 24 lõikega 2 eelkõige taaskasutamise või kõrvaldamisega seotud kulud, mis tähendab samuti, et tagasivõtmine hõlmab taaskasutamist või kõrvaldamist.

52

See järeldus saab kinnitust ka direktiivi 2008/98 artiklis 15, millele viitab määrus nr 1013/2006 ja milles on ette nähtud vastutus jäätmekäitluse eest ja eelkõige jäätmetekitaja või ‑valdaja kohustus jäätmeid töödelda või lasta seda teha, mis tähendab täielikku taaskasutamis‑ või kõrvaldamistoimingut. Peale selle on direktiivi 2008/98 artiklis 16 ette nähtud, et liikmesriigid peavad looma spetsiaalsed rajatised, mis võimaldavad jäätmeid kõrvaldada, sealhulgas juhul, kui jäätmed on pärit kolmandatest riikidest või kui need on kolmandatesse riikidesse teel.

53

Kolmandaks tuleb määruse nr 1013/2006 artikli 24 lõike 2 esimese lõigu punkti c tõlgendada nii seetõttu, et sama määrusega taotletav peamine eesmärk on keskkonna ja inimese tervise kaitse, ning et sellega kaasneb keskkonnahoidlik jäätmekäitlus, mida on meelde tuletatud käesoleva kohtuotsuse punktis 49.

54

Nimelt, kui pädev asutus annaks ebaseaduslikult veetud jäätmete tagasisaatmise tagajärjel jäätmed üle nende omanikule, kes – nagu see on põhikohtuasjades – võib soovida need tagasi saada, kuid on loobunud ise nende tagasisaatmise korraldamisest, tekiks oht, et jäätmeid veetakse uuesti ebaseaduslikult ja need jääksid igal juhul käitlemata, mis kahjustaks keskkonnaohutu jäätmekäitluse eesmärki ja nõuet viia jäätmete vedu miinimumini, mis on kooskõlas jäätmete tõhusa ja keskkonnaohutu käitlemisega, mis on sätestatud Baseli konventsiooni artikli 4 lõike 2 punktis d ja mida on meelde tuletatud määruse nr 1013/2006 põhjenduses 8.

55

Lõpuks võib märkida, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. aprilli 2024. aasta määruse (EL) 2024/1157, mis käsitleb jäätmesaadetisi ning millega muudetakse määrusi (EL) nr 1257/2013 ja (EL) 2020/1056 ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1013/2006 (ELT L, 2024/1157), millega asendatakse määruse nr 1013/2006 artikkel 24 alates 21. maist 2026, artikli 25 lõikes 2 on nüüd sõnaselgelt täpsustatud, et selle sätte punktides a–c osutatud ametiasutused või juriidilised või füüsilised isikud võtavad jäätmed tagasi selleks, „et korraldada nende kõrvaldamine või taaskasutamine“.

56

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimesele ja teisele küsimusele vastata, et määruse nr 1013/2006 artikli 24 lõike 2 esimest lõiku tuleb tõlgendada nii, et esiteks kohaldatakse selle sätte punkte c ja d alternatiivselt, kuna punkti d tuleb kohaldada juhul, kui punkt c ei ole kohaldatav, ja teiseks kohustatakse punktiga c lähteriigi pädevat asutust juhul, kui ta tuvastab saadetise, mida ta peab ebaseaduslikuks, niisuguse saatmise tagajärjel tagasi võetud jäätmeid taaskasutama või need kõrvaldama.

57

Kolmanda küsimusega soovib eelotsusetaotlused esitanud kohus sisuliselt teada, kas harta artikli 17 lõikes 1 tunnustatud omandiõiguse kaitsest lähtudes on määruse nr 1013/2006 artikli 24 lõike 2 esimese lõigu punkt c kehtiv osas, milles selles on kehtestatud, et lähteriigi pädeva asutuse tagasi võetud jäätmed taaskasutatakse või kõrvaldatakse hoolimata esialgse saatja vastuseisust.

58

Kooskõlas harta artikli 52 lõikega 3 on nende hartas tunnustatud õiguste, mida on tunnustatud ühtlasi EIÕKs, mõte ja ulatus sama nagu EIÕKs. See säte ei takista siiski ulatuslikuma kaitse kehtestamist liidu õiguses. Sellest järeldub, et harta artikli 17 lõike 1 tõlgendamisel tuleb arvesse võtta Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat, milles on käsitletud EIÕK esimese lisaprotokolli artiklit 1, milles on sätestatud omandiõiguse kaitse (vt selle kohta 10. septembri 2024. aasta kohtuotsus Neves 77 Solutions, C‑351/22, EU:C:2024:723, punkt 80 ja seal viidatud kohtupraktika).

59

Harta artikli 17 lõige 1 sisaldab kolme normi. Esimeses neist, mis sisaldub selle sätte esimeses lauses ja on üldist laadi, on täpsustatud omandiõiguse kaitse põhimõtet. Selle sätte teises lauses asuvas normis on käsitletud omandi äravõtmist ja seatud sellele teatavad tingimused. Kolmandas normis, mis on ette nähtud sama sätte kolmandas lauses, tunnustatakse liikmesriikide pädevust reguleerida omandi kasutamist üldistes huvides vajalikus ulatuses. Need sätted ei ole üksteise kõrval siiski seosetult. Nimelt on teine ja kolmas norm seotud omandiõiguse riive konkreetsete näidetega ja neid tuleb tõlgendada esimese normiga kehtestatud põhimõtet silmas pidades (vt selle kohta 10. juuli 2025. aasta kohtuotsus INTERZERO jt, C‑254/23, EU:C:2025:569, punkt 144 ja seal viidatud kohtupraktika).

60

Lisaks tuleb meelde tuletada, et omandi äravõtmine eeldab, et toimus formaalne äravõtmine või sundvõõrandamine või et vaidlusalune olukord kujutas endast tegelikku sundvõõrandamist (5. mai 2022. aasta kohtuotsus BPC Lux 2 jt, C‑83/20, EU:C:2022:346, punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika).

61

Käesoleval juhul nähtub määruse nr 1013/2006 artikli 24 lõike 2 esimese lõigu punkti c sõnastusest, et kõnealust meedet, nimelt ebaseadusliku jäätmesaadetise tagasivõtmist lähteriigi pädeva asutuse poolt taaskasutamiseks või kõrvaldamiseks, kohaldatakse teise võimalusena ning et see asutus sekkub ainult siis, kui ebaseadusliku jäätmesaadetise eest vastutab teataja – olenemata sellest, kas ta on jäätmete omanik või ta on saanud jäätmesaadetise saatmise õiguse –, ning kui viimati nimetatu ei ole neid jäätmeid tagasi võtnud ega a fortiori näidanud oma tahet ega võimet neid keskkonnaohutult käidelda või kui ta võib püüda neid taas ebaseaduslikult saata.

62

Neil asjaoludel ei saa pädeva asutuse sekkumise täiendavat laadi arvestades asuda seisukohale, et kui pädev asutus võtab tagasi ebaseaduslikult veetud jäätmed, on tegemist „omandi äravõtmisega“ harta artikli 17 lõike 1 tähenduses. Nimelt annab määruse nr 1013/2006 artikli 24 lõike 2 esimene lõik teatajale jäätmete tagasivõtmisel eesõiguse.

63

Sellegipoolest kujutab niisugune meede endast omandiõiguse teostamise piirangut, mis kuulub omandi kasutamist reguleerivate õigusnormide kohaldamisalasse harta artikli 17 lõike 1 kolmanda lause tähenduses, sest nende jäätmete otstarve peab tingimata olema nende taaskasutamine või kõrvaldamine.

64

Sellega seoses tuleb meelde tuletada, et harta artikli 17 lõikega 1 tagatud omandiõigus ei ole absoluutne õigus ja selle teostamist võib harta artikli 52 lõikes 1 sätestatud tingimustel piirata, kui piirangud on kooskõlas liidu üldist huvi pakkuvate eesmärkidega (vt selle kohta 10. juuli 2025. aasta kohtuotsus INTERZERO jt, C‑254/23, EU:C:2025:569, punkt 108 ja seal viidatud kohtupraktika).

65

Esiteks tuleb tõdeda, et käesoleval juhul on täidetud harta artikli 52 lõikes 1 ette nähtud nõue, mille kohaselt võib omandiõiguse teostamist „piirata ainult seadusega“, sest kahele esimesele küsimusele antud vastusest nähtub, et määruse nr 1013/2006 artikli 24 lõike 2 esimese lõigu punkti c tuleb tõlgendada nii, et sellega kohustatakse lähtekoha pädevat ametiasutust tagasi võetud jäätmeid taaskasutama või need kõrvaldama, mis võib piirata nende omanike omandiõigust. Kuigi põhiõiguste riivet võimaldavas õigusaktis endas tuleb kindlaks määrata, kui ulatuslikult tohib asjaomase õiguse teostamist piirata, võib Euroopa Kohus olenevalt olukorrast tõlgendamise teel täpsustada piirangu konkreetset ulatust, arvestades nii kõnealuse liidu õigusakti sõnastust kui ka selle üldist ülesehitust ja sellega taotletavaid eesmärke (vt selle kohta 21. juuni 2022. aasta kohtuotsus Ligue des droits humains, C‑817/19, EU:C:2022:491, punkt 114 ja seal viidatud kohtupraktika).

66

Teiseks tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et keskkonna ja inimese tervise kaitse kuulub üldise huvi eesmärkide hulka, mis võivad õigustada omandiõigusele seatavaid piiranguid (vt selle kohta 9. märtsi 2010. aasta kohtuotsus ERG jt, C‑379/08 ja C‑380/08, EU:C:2010:127, punkt 81 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 10. juuli 2025. aasta kohtuotsus INTERZERO jt, C‑254/23, EU:C:2025:569, punkt 152). Nagu on aga meelde tuletatud käesoleva kohtuotsuse punktis 49, on määruse nr 1013/2006 peamine eesmärk keskkonna ja inimese tervise kaitse. EÜ artikkel 175 (nüüd ELTL artikkel 192), mis on määruse nr 1013/2006 õiguslik alus, viitab nimelt eesmärkidele, mis on sätestatud EÜ artiklis 174 (nüüd ELTL artikkel 191), milles on ette nähtud, et liidu keskkonnapoliitika aitab muu hulgas kaasa keskkonna säilitamisele, kaitsmisele ja selle kvaliteedi parandamisele ning inimese tervise kaitsmisele ning et selle poliitika eesmärk on kaitstuse kõrge tase.

67

Kolmandaks tuleb määruse nr 1013/2006 artikli 24 lõike 2 esimese lõigu punkti c tähenduses ebaseaduslikult saadetud jäätmete tagasivõtmise tagajärgede proportsionaalsuse kohta meelde tuletada, et proportsionaalsuse põhimõte nõuab, et liidu institutsioonide aktid oleksid asjaomaste õigusnormidega taotletavate õiguspäraste eesmärkide saavutamiseks sobivad ega läheks kaugemale sellest, mis on nende eesmärkide saavutamiseks sobiv ja vajalik, ning juhul, kui on võimalik valida mitme sobiva meetme vahel, tuleb rakendada kõige vähem koormavat meedet, ning tekitatud ebamugavused ei tohi olla seatud eesmärke arvestades ülemäära suured (vt selle kohta 6. septembri 2017. aasta kohtuotsus Slovakkia ja Ungari vs. nõukogu, C‑643/15 ja C‑647/15, EU:C:2017:631, punkt 206 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 10. juuli 2025. aasta kohtuotsus INTERZERO jt, C‑254/23, EU:C:2025:569, punkt 109).

68

Sellega seoses tuleb tõdeda, et kui lähteriigi pädev asutus võtab jäätmed pärast ebaseaduslikku saatmist tagasi nende taaskasutamiseks või kõrvaldamiseks, et tagada nende jäätmete käitlemine, on see sobiv keskkonna ja inimese tervise kaitsmiseks.

69

Seevastu vähem piirav meede nagu Euroopa Kohtu kohtuistungil viidatu, mis seisneb jäätmete andmises juriidiliste või tegelike teatajate valdusse pärast seda, kui lähtekoha ametiasutus on jäätmed tagasi võtnud, selleks et need teatajad ise jäätmeid taaskasutaksid või need kõrvaldaksid vajaduse korral lähtekoha ametiasutuse järelevalve all, ei oleks sobiv meede keskkonna ja inimese tervise kaitseks. Teatajate tahtmatus või võimetus – mille tuvastas eelotsusetaotlused esitanud kohus – jäätmeid tagasi võtta ning asjaomaste saadetiste ebaseaduslikkus tekitavad märkimisväärseid kahtlusi teatajate tahtes või võimes nimetatud jäätmeid taaskasutada või need kõrvaldada, mistõttu ei oleks kohtuistungil mainitud vähem piirava meetmega keskkonna ja inimese tervise kaitse tagatud.

70

Peale selle ei ole tekitatud ebamugavused ehk käesoleval juhul omandiõiguse piirangud ebaproportsionaalsed võrreldes eesmärgiga kaitsta keskkonda ja inimese tervist.

71

Sellega seoses tuleb esiteks märkida, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt on inimese tervise kaitse majanduslikest kaalutlustest olulisem, mistõttu võib sellega õigustada ka arvestatavaid negatiivseid majanduslikke tagajärgi osale ettevõtjatest (vt selle kohta 16. detsembri 2008. aasta kohtuotsus Arcelor Atlantique et Lorraine jt, C‑127/07, EU:C:2008:728, punkt 59 ja seal viidatud kohtupraktika). Samamoodi tagatakse harta artikli 35 kohaselt kogu liidu poliitika ja meetmete kindlaksmääramisel ja rakendamisel tervise kõrgetasemeline kaitse ning harta artikli 37 kohaselt tuleb kõrgetasemeline keskkonnakaitse ja keskkonna kvaliteedi parandamine integreerida liidu poliitikasse ja tagada säästva arengu põhimõtte kohaselt.

72

Teiseks on asjaomased piirangud piiratud ja kontrollitud.

73

Nagu on nimelt märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 62, ei ole määruse nr 1013/2006 artikli 24 lõikes 2 nõutud, et jäätmete omanik – olenemata sellest, kas ta on selle sätte alusel teataja või mitte – kaotab kõik oma õigused nendele jäätmetele, ega ka seda, et ta jäetakse nendest tegelikult tervenisti ilma.

74

Lisaks on oluline meelde tuletada, et kooskõlas õigusega tõhusale kohtulikule kaitsele võib esitada kaebuse lähtekoha ametiasutuse otsuste peale, milles on käsitletud tagasi võetud jäätmete taaskasutamist või kõrvaldamist (vt selle kohta EIK 28. juuni 2018. aasta kohtuotsus G.I.E.M. S.R. L. jt vs. Itaalia, CE:ECHR:2018:0628JUD000182806, punkt 302 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 10. septembri 2024. aasta kohtuotsus Neves 77 Solutions, C‑351/22, EU:C:2024:723, punktid 95 ja 96 ning seal viidatud kohtupraktika). Peale selle annavad põhikohtuasjad tunnistust omandiõiguse piirangute kohtulikust kontrollist, mis võimaldab neid vaidlustada, tuginedes vajaduse korral õigusnormide rikkumisele, sealhulgas „jäätmeteks“ kvalifitseerimisele või meelevaldsele või ebamõistlikule käitumisele. Selle kohtuliku kontrolli tegemiseks peavad jäätmete taaskasutamise või kõrvaldamise otsused olema ka põhjendatud ning käesoleval juhul on need seda põhjusel, et UQ ja IC ei suutnud tagada jäätmete tagasivõtmist ja töötlemist. Niisuguse põhjenduse puhul eeldatakse, et pädev asutus veendub teataja võimetuses nii jäätmeid vedada kui ka käidelda, mille eeldus on temaga toimunud teabevahetus, mis põhikohtuasjades tegelikult aset leidis ja mis võib teatajal vajaduse korral võimaldada kõnealused jäätmed tagasi saada, kui ta tõendab, et on võimeline neid käitlema.

75

Järelikult võimaldab määruse nr 1013/2006 artikli 24 lõike 2 esimese lõigu tõlgendus, nagu see tuleneb esimesele ja teisele küsimusele antud vastusest, tagada keskkonna ja inimese tervise kaitse kõrge taseme, mis on samuti hartaga taotletav eesmärk, ja on seega kooskõlas harta artikli 17 lõikega 1.

76

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb teha järeldus, et kolmanda küsimuse analüüsimisel ei ilmnenud ühtegi asjaolu, mis võiks mõjutada määruse nr 1013/2006 artikli 24 lõike 2 esimese lõigu punkti c kehtivust.

77

Kuna põhikohtuasjade poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotlused esitanud kohtus pooleli olevate asjade üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse sama kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab: