EUROOPA KOHTU OTSUS (neljas koda)

11. september 2025 ( *1 )

Eelotsusetaotlus – Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala – Õigusalane koostöö kriminaalasjades – Raamotsus 2002/584/JSK – Vabadusekaotusliku karistuse täitmisele pööramiseks tehtud Euroopa vahistamismäärus – Artikli 4 punkt 6 – Euroopa vahistamismääruse täitmata jätmise vabatahtlikud alused – Taasühiskonnastamise eesmärk – Süüdimõistetud isiku elukoht – Karistuse täideviimise enda peale võtmine täidesaatva riigi poolt vastavalt oma riigisisesele õigusele – Raamotsus 2008/909/JSK – Kriminaalasjades tehtud kohtuotsuste vastastikune tunnustamine nende täitmiseks teises liikmesriigis – Vabadusekaotusliku karistuse täideviimise peatamine, mille on määranud täidesaatva liikmesriigi kohus – Artikkel 8 – Täidesaatva riigi kohustus tunnustada kohtuotsust ja viia karistus täide – Artikkel 17 – Täidesaatva riigi õigus määrata kindlaks täitemenetlus

Kohtuasjas C‑215/24 [Fira] ( i ),

mille ese on ELTL artikli 267 alusel Tribunal Judicial da Comarca do Porto – Juízo Local Criminal de Vila Nova de Gaia (Porto piirkondlik kohus – Vila Nova de Gaia kohalik kriminaalasjade kohtumaja, Portugal) 19. märtsi 2024. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 20. märtsil 2024, Euroopa vahistamismääruse täitmise menetluses järgmise isiku suhtes:

YX,

menetluses osales:

Ministério Público,

EUROOPA KOHUS (neljas koda),

koosseisus: koja president I. Jarukaitis, kohtunikud N. Jääskinen, A. Arabadjiev (ettekandja), M. Condinanzi ja R. Frendo,

kohtujurist: T. Ćapeta,

kohtusekretär: ametnik L. Carrasco Marco,

arvestades kirjalikku menetlust ja 19. märtsi 2025. aasta kohtuistungil esitatut,

arvestades seisukohti, mille esitasid:

–	Portugali valitsus, esindajad: P. Barros da Costa, L. Ferro da Costa ja J. Ramos,

–	Hispaania valitsus, esindajad: A. Gavela Llopis ja A. Torró Molés,

–	Euroopa Komisjon, esindajad: H. Leupold, B. Rechena ja J. Vondung,

olles 5. juuni 2025. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

kohtuotsuse

Eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada nõukogu 27. novembri 2008. aasta raamotsuse 2008/909/JSK vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamise kohta kriminaalasjades tehtud otsuste suhtes, millega määratakse vabadusekaotuslikud karistused või vabadust piiravad meetmed, nende Euroopa Liidus täideviimise eesmärgil (ELT 2008, L 327, lk 27), mida on muudetud nõukogu 26. veebruari 2009. aasta raamotsusega 2009/299/JSK (ELT 2009, L 81, lk 24) (edaspidi „raamotsus 2008/909“), artikleid 8, 12, 13 ja 17.

2	Taotlus on esitatud menetluses, mis käsitleb Portugali ametiasutuste poolt YXi suhtes vabadusekaotusliku karistuse täideviimiseks tehtud Euroopa vahistamismääruse täitmist Hispaanias.

Õiguslik raamistik

Liidu õigus

Raamotsus 2002/584/JSK

Nõukogu 13. juuni 2002. aasta raamotsuse 2002/584/JSK Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta (EÜT 2002, L 190, lk 1; ELT eriväljaanne 19/06, lk 34) artikli 4 „Euroopa vahistamismääruse täitmata jätmise vabatahtlikud alused“ punktis 6 on sätestatud:

„Vahistamismäärust täitev õigusasutus võib keelduda Euroopa vahistamismääruse täitmisest, kui:

[…]

[…] Euroopa vahistamismäärus on tehtud vabadusekaotuse või vabadust piirava julgeolekumeetme täitmiseks ja tagaotsitav viibib vahistamismäärust täitvas liikmesriigis või on selle kodanik või omab seal elukohta ning see riik kohustub karistuse või vabadust piirava julgeolekumeetme täitma vastavalt oma siseriiklikule õigusele“.

Raamotsus 2008/909

Raamotsuse 2008/909 põhjendustes 5, 9 ja 12 on märgitud:

„(5)

Kriminaalmenetluste menetlusõigused on oluline element vastastikuse usalduse tagamiseks liikmesriikidevahelises õigusalases koostöös. Liikmesriikide vahelised suhted, mida iseloomustab eriline vastastikune usaldus teiste liikmesriikide õigussüsteemide vastu, võimaldavad väljaandja riigi ametiasutuste tehtud otsuste tunnustamist täidesaatva riigi poolt. Seega tuleks ette näha kriminaalasjades tehtud kohtuotsuste täideviimist käsitlevates Euroopa Nõukogu dokumentides sätestatud koostöö edasiarendamine, eelkõige kui kohtuotsus puudutab liidu kodanikke, kellele on teises liikmesriigis määratud vabadusekaotuslik karistus või vabadust piirav meede. Olenemata vajadusest tagada süüdimõistetud isikule asjakohased kaitsemeetmed, ei peaks tema menetluses osalemine olema enam sõltuv sellest, et iga juhtumi korral nõutakse tema nõusolekut kohtuotsuse edastamiseks teisele liikmesriigile selle tunnustamiseks ning määratud karistuse täideviimiseks.

[…]

(9)

Karistuse täideviimine täidesaatvas riigis peaks suurendama süüdimõistetud isiku sotsiaalse rehabilitatsiooni võimalust. Veendumaks, et karistuse täideviimine täidesaatvas riigis hõlbustab süüdimõistetud isiku sotsiaalset rehabilitatsiooni, peaks väljaandjariigi pädev asutus võtma arvesse selliseid üksikasju nagu näiteks isiku sidemed täidesaatva riigiga, kas ta peab seda perekondlike, keeleliste, kultuuriliste, sotsiaalsete ja majanduslike sidemetega paigaks või on tal muid seoseid täidesaatva riigiga.

[…]

(12)

Käesolevat raamotsust tuleks samuti kohaldada mutatis mutandis karistuste täideviimisel [raamotsuse 2002/584] artikli 4 lõikes 6 […] sätestatud juhtudel. See tähendab muu hulgas, et täidesaatev liikmesriik võib kohtuotsuse tunnustamise ja täideviimise tingimusena teha kõnealuse raamotsuse kohaldamist piiramata kindlaks, kas esinevad käesoleva raamotsuse artiklis 9 sätestatud mittetunnustamise ja mitte-täideviimise põhjused, sealhulgas kontrollida, kas tegu on kahepoolselt karistatav, arvestades seda, kas täidesaatev riik on teinud käesoleva raamotsuse artikli 7 lõike 4 kohase avalduse, kui ta kaalub, kas isik raamotsuse 2002/584/JSK artikli 4 lõike 6 kohastel juhtudel üle anda või karistus täide viia.“

Raamotsuse 2008/909 artikli 3 „Eesmärk ja reguleerimisala“ lõikes 1 on sätestatud:

„Käesoleva raamotsuse eesmärgiks on kehtestada eeskirjad, mille kohaselt liikmesriigil, selleks et hõlbustada süüdimõistetud isiku sotsiaalset rehabilitatsiooni, tuleb tunnustada kohtuotsust ja viia mõistetud karistus täide.“

Selle raamotsuse artiklis 4 „Kohtuotsuse ja tunnistuse teise liikmesriiki edastamise kriteeriumid“ on sätestatud:

„1. Tingimusel, et süüdimõistetud isik on väljaandjariigis või täidesaatvas riigis, ning tingimusel, et see isik on andnud oma nõusoleku, kui see on artikli 6 kohaselt nõutav, võib kohtuotsuse koos tunnistusega, mille tüüpvorm on esitatud I lisas, edastada ühte järgmistest liikmesriikidest:

a)	liikmesriiki, mille kodanik süüdimõistetud isik on ja kus ta elab, või

b)	liikmesriiki, mille kodanik isik on ja kuhu süüdimõistetud isik kohtuotsuses või kohtuotsusega seonduvas kohtu- või haldusotsustuses või muus meetmes sisalduva väljasaatmis- või piirile tagasisaatmise meetme alusel välja saadetakse ning mis ei ole liikmesriik, kus ta elab, või

c)	mis tahes liikmesriiki, mis ei ole punktis a või b nimetatud liikmesriik, kelle pädev asutus on nõus kohtuotsuse ja tunnistuse edastamisega sellesse liikmesriiki.

2. Kohtuotsuse ja tunnistuse edastamine võib toimuda, kui väljaandjariigi pädev asutus, vajaduse korral pärast väljaandja- ja täidesaatva riigi pädevate asutuste vahelisi konsultatsioone, on veendunud, et karistuse täideviimine täidesaatva riigi poolt hõlbustab süüdimõistetud isiku sotsiaalset rehabilitatsiooni.

3. Enne kohtuotsuse ja tunnistuse edastamist võib väljaandjariigi pädev asutus konsulteerida asjakohasel viisil täidesaatva riigi pädeva asutusega. Lõike 1 punktis c nimetatud juhtudel on konsulteerimine kohustuslik. Sellistel juhtudel teatab täidesaatva riigi pädev asutus viivitamata väljaandjariigile oma otsuse selle kohta, kas ta on nõus kohtuotsuse edastamisega.

4. Nende konsultatsioonide käigus võib täidesaatev riik esitada väljaandjariigi pädevale asutusele põhjendatud arvamuse, et karistuse täideviimine täidesaatvas riigis ei hõlbustaks süüdimõistetud isiku sotsiaalset rehabilitatsiooni ega süüdimõistetud isiku edukat taasintegreerumist ühiskonda.

Kui konsultatsioone ei peeta, võib sellise arvamuse esitada viivitamata pärast kohtuotsuse ja tunnistuse edastamist. Väljaandjariigi pädev asutus võtab seda arvamust arvesse ning teeb otsuse, kas võtta tunnistus tagasi või mitte.

5. Täidesaatev riik võib omal algatusel taotleda väljaandjariigilt kohtuotsuse edastamist koos tunnistusega. Süüdimõistetud isik võib taotleda väljaandjariigi või täidesaatva riigi pädevatelt asutustelt kohtuotsuse ja tunnistuse edastamise käesoleva raamotsuse kohase menetluse algatamist. Selle lõike alusel tehtud taotlused ei kohusta väljaandjariiki kohtuotsust koos tunnistusega edastama.

6. Käesoleva raamotsuse rakendamisel võtavad liikmesriigid vastu meetmed, võttes eelkõige arvesse süüdimõistetud isiku sotsiaalse rehabilitatsiooni hõlbustamist, mis on liikmesriikide pädevatele asutustele aluseks, millest lähtuvalt nad peavad tegema oma otsuse, kas nõustuda lõike 1 punkti c kohastel juhtudel kohtuotsuse ja tunnistuse edastamisega.

7. Iga liikmesriik võib kas käesoleva raamotsuse vastuvõtmisel või hiljem nõukogu peasekretariaati teavitada, et oma suhetes teiste liikmesriikidega, kes on andnud sama teatise, ei ole lõike 1 punkti c kohase eelneva nõusoleku andmine kohtuotsuse ja tunnistuse edastamiseks nõutav:

a)	kui süüdimõistetud isik elab ja on seaduslikult elanud pidevalt vähemalt viis aastat täidesaatvas riigis ning tal on selles riigis alalise elamise õigus ja/või

b)	kui süüdimõistetud isik on täidesaatva riigi kodanik, muude kui lõike 1 punktide a ja b kohaste juhtude korral.

[…]“.

Nimetatud raamotsuse artiklis 5 „Kohtuotsuse ja tunnistuse edastamine“ on ette nähtud:

„1. Väljaandjariigi pädev asutus edastab kohtuotsuse või selle tõestatud koopia koos tunnistusega otse täidesaatva riigi pädevale asutusele mis tahes viisil, mis jätab kirjaliku jälje ja mis võimaldab täidesaatval riigil selle autentsuse kindlaks teha. Kohtuotsuse originaal või selle tõestatud koopia ja tunnistuse originaal edastatakse täidesaatvale riigile tema nõudmisel. Nimetatud pädevad asutused edastavad kõik ametlikud teated teineteisele samuti otse.

2. Väljaandjariigi pädev asutus allkirjastab tunnistuse ja tunnistab selle sisu täpseks.

3. Väljaandjariik edastab kohtuotsuse koos tunnistusega korraga ainult ühele täidesaatvale riigile.

4. Kui täidesaatva riigi pädev asutus on väljaandjariigi pädevale asutusele teadmata, teostab viimane kõik vajalikud järelepärimised, sealhulgas nõukogu [29. juuni 1998. aasta] ühismeetmega 98/428/JSK [(EÜT 1998, L 191, lk 4)] loodud Euroopa õigusalase koostöö võrgustikku kuuluvate kontaktasutuste kaudu, et täidesaatvalt riigilt see teave saada.

5. Kui täidesaatva riigi asutus, kes sai kohtuotsuse koos tunnistusega, ei ole pädev seda tunnustama ja selle täitmisele pööramiseks vajalikke meetmeid võtma, edastab ta kohtuotsuse ex officio koos tunnistusega täidesaatva riigi pädevale asutusele ning teatab sellest väljaandjariigi pädevale asutusele.“

Viidatud raamotsuse artikkel 8 „Kohtuotsuse tunnustamine ja karistuse täideviimine“ sätestab:

„1. Täidesaatva riigi pädev asutus tunnustab artikli 4 kohaselt ning artiklis 5 sätestatud korras edastatud kohtuotsust ja võtab viivitamata vajalikud meetmed karistuse täideviimiseks, välja arvatud juhul, kui ta otsustab tugineda mõnele artiklis 9 sätestatud mittetunnustamise või täideviimisest keeldumise põhjusele.

2. Kui karistus on oma kestuselt vastuolus täidesaatva riigi õigusega, võib täidesaatva riigi pädev asutus otsustada karistust muuta ainult siis, kui kõnealune karistus ületab tema siseriiklikus õiguses sama liiki tegude eest sätestatud karistuse maksimaalse määra. Muudetud karistus ei tohi olla väiksem täidesaatva riigi siseriiklikus õiguses sama liiki tegude eest sätestatud karistuse maksimaalsest määrast.

3. Kui karistus on oma olemuselt vastuolus täidesaatva riigi õigusega, võib täidesaatva riigi pädev asutus viia selle vastavusse oma õigusaktides sätestatud karistuse või meetmega sama liiki teo eest. Selline karistus või meede vastab võimalikult täpselt väljaandjariigi määratud karistusele ning seega ei saa karistust muuta rahaliseks karistuseks.

4. Muudetud karistus ei tohi väljaandjariigis määratud karistust raskendada selle olemuse ja kestuse osas.“

Raamotsuse 2008/909 artikli 12 „Otsus karistuse täideviimise ja tähtaegade kohta“ lõige 1 näeb ette:

„Täidesaatva riigi pädev asutus otsustab võimalikult kiiresti, kas tunnustada kohtuotsust ja viia täide karistus, ning teavitab sellest väljaandjariiki, sealhulgas teavitab ta väljaandjariiki mis tahes otsusest kohandada karistust kooskõlas artikli 8 lõigetega 2 ja 3.“

Raamotsuse artiklis 13 „Tunnistuse tagasivõtmine“ on ette nähtud:

„Väljaandjariik võib põhjendusi esitades võtta täidesaatvast riigist tagasi tunnistuse selle ajani, kuni karistuse täideviimine ei ole täidesaatvas riigis alanud. Täidesaatev riik ei vii tunnistuse tagasivõtmisel enam karistust täide.“

Nimetatud raamotsuse artikli 17 „Täideviimise suhtes kohaldatav õigus“ lõiked 1, 3 ja 4 sätestavad:

„1. Karistuse täideviimist reguleeritakse täidesaatva riigi õigusega. Üksnes täidesaatva riigi asutused on pädevad vastavalt lõigetes 2 ja 3 sätestatule otsustama täitemenetluse üle ja määrama kindlaks kõik sellega seotud meetmed, sealhulgas enneaegse või tingimisi vabastamise põhjused.

[…]

3. Täidesaatva riigi pädev asutus teatab taotluse korral väljaandjariigi pädevale asutusele võimaliku enneaegse või tingimusliku vabastamise suhtes kohaldatavatest sätetest. Väljaandjariik võib selliste sätete kohaldamisega nõustuda või tunnistuse tagasi võtta.

4. Liikmesriigid võivad ette näha, et iga enneaegse või tingimisi vabastamise otsus võib arvesse võtta ka väljaandjariigi osutatud neid siseriiklikke õigusnorme, mille kohaselt on isikul õigus tingimisi vabastamisele kindlaksmääratud ajal.“

Selle raamotsuse artikli 21 punktides c–i on sätestatud:

„Täidesaatva riigi pädev asutus teavitab otsuse teinud riigi pädevat asutust viivitamata ning mis tahes kirjalikku jälge jätval viisil:

[…]

c)	kohtuotsuse tunnustamise ja karistuse täideviimise lõplikust otsusest koos otsuse kuupäevaga;

d)	kooskõlas artikliga 9 mis tahes otsusest kohtuotsust mitte tunnustada ning karistust mitte täide viia koos otsuse põhjustega;

e)	mis tahes otsusest karistust kohandada vastavalt artikli 8 lõikele 2 või 3, koos otsuse põhjendustega;

f)	mis tahes otsusest karistust mitte täide viia artikli 19 lõikes 1 nimetatud põhjustel koos otsuse põhjendustega;

g)	tingimisi vabastamise perioodi algusest ja lõpust, kui väljaandjariik on nii tunnistusel märkinud;

h)	süüdimõistetud isiku kinnipidamiskohast põgenemisest;

i)	karistuse täideviimisest niipea, kui see on lõpule viidud.“

Raamotsus 2008/947/JSK

Nõukogu 27. novembri 2008. aasta raamotsuse 2008/947/JSK vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamise kohta kohtuotsuste ja vangistuse tingimisi kohaldamata jätmist käsitlevate otsuste suhtes, et teostada tingimuslike meetmete ja alternatiivsete mõjutusvahendite järelevalvet (ELT 2008, L 337, lk 102), artikli 1 „Eesmärgid ja reguleerimisala“ lõigetes 1–3 on sätestatud:

„1. Raamotsusega püütakse hõlbustada süüdimõistetud isikute sotsiaalset taasintegreerumist, parandada kannatanute ja avalikkuse kaitset ning hõlbustada sobivate tingimuslike meetmete ja alternatiivsete mõjutusvahendite kohaldamist õigusrikkujate puhul, kes ei ela süüdimõistva otsuse teinud riigis. Nende eesmärkide saavutamiseks sätestatakse käesolevas raamotsuses eeskirjad, mille kohaselt liikmesriik, mis ei ole isiku süüdi mõistnud liikmesriik, tunnustab kohtuotsuseid ja vajadusel vangistuse tingimisi kohaldamata jätmist käsitlevaid otsuseid ning teostab kohtuotsuse alusel määratud tingimuslike meetmete või sellises kohtuotsuses sisalduvate alternatiivsete mõjutusvahendite järelevalvet ning võtab vastu kõik muud selle kohtuotsusega seotud otsused, kui käesolevas määruses ei ole sätestatud teisiti.

2. Käesolevat raamotsust kohaldatakse üksnes:

a)	kohtuotsuste ja vajadusel vangistuse tingimisi kohaldamata jätmist käsitlevate otsuste tunnustamise suhtes;

b)	tingimuslike meetmete ja alternatiivsete mõjutusvahendite järelevalve eest vastutuse ülevõtmise suhtes;

c)	kõigi muude punktidega a ja b seotud otsuste suhtes,

nagu on ette nähtud ja sätestatud käesolevas raamotsuses.

3. Raamotsust ei kohaldata:

a)	selliste kriminaalasjades tehtud kohtuotsuste täitmise suhtes, millega määratakse vabadusekaotuslikud karistused või vabadust piiravad meetmed ning mis kuuluvad nõukogu raamotsuse 2008/909/JSK reguleerimisalasse;

[…]“.

Raamotsuse 2008/947 artikli 2 punktides 1, 2 ja 5 on sätestatud:

„Käesolevas raamotsuses kasutatakse järgmisi mõisteid:

„kohtuotsus“ – otsuse teinud riigi kohtu lõplik otsus või korraldus, millega tuvastatakse, et füüsiline isik on toime pannud kuriteo, ja määratakse:

a)	vabadusekaotuslik karistus või vabadust piirav meede, kui selle kohtuotsuse alusel või sellest tuleneva vangistuse tingimisi kohaldamata jätmist käsitleva otsusega on toimunud tingimisi vabastamine;

b)	täitmisele mittepööratud karistus;

c)	tingimisi karistus;

d)	alternatiivne mõjutusvahend;

„täitmisele mittepööratud karistus“ – vabadusekaotuslik karistus või vabadust piirav meede, mille täitmisele pööramine on karistuse mõistmise ajal tingimisi osaliselt või täielikult peatatud ning on määratud üks või mitu tingimuslikku meedet. Sellised tingimuslikud meetmed võivad olla lisatud kohtuotsusele või olla kindlaks määratud vangistuse tingimisi kohaldamata jätmist käsitlevas eraldi otsuses, mille on teinud pädev asutus;

[…]

„vangistuse tingimisi kohaldamata jätmist käsitlev otsus“ – kohtuotsus või sellise kohtuotsuse alusel riigi pädeva asutuse tehtud lõplik otsus, millega:

a)	määratakse tingimisi vabastamine või

b)	määratakse tingimuslikud meetmed“.

Portugali õigus

Karistusseadustiku (Código Penal) artikli 45 „Vabadusekaotusliku karistuse asendamine rahatrahviga“ lõigetes 1 ja 2 on ette nähtud:

„1. Kuni üheaastase vabadusekaotusliku karistuse määramisel asendatakse see karistus rahalise karistusega või kohaldamisele kuuluva muu kui vabadusekaotusliku karistusega, välja arvatud juhul, kui vajadus hoida ära tulevaste süütegude toimepanemine nõuab selle vabadusekaotusliku karistuse täideviimist.

2. Rahatrahvi maksmata jätmise korral kannab süüdimõistetu kohtuotsusega mõistetud vabadusekaotuslikku karistust. Käesoleva seadustiku artikli 49 lõike 3 sätteid kohaldatakse analoogia alusel.“

Selle seadustiku artikli 49 „Rahatrahvi asendamine vabadusekaotusliku karistusega“ lõikes 3 on sätestatud:

„Vabadusekaotusliku karistuse täitmise võib üheks kuni kolmeks aastaks peatada, kui süüdimõistetu tõendab, et rahatrahv jäi tasumata temast mitteolenevatel põhjustel, tingimusel et peatamine sõltub niisuguste kohustuste või käitumisreeglite täitmisest, millel ei ole majanduslik või rahaline sisu. Täiendav vabadusekaotuslik karistus pööratakse täitmisele, kui kohustusi või käitumisreegleid ei järgita, ning loetakse see kantuks, kui need on täidetud.“

Hispaania õigus

Karistusseadustiku (Código Penal, edaspidi „Hispaania karistusseadustik“) artiklis 80 on sätestatud:

„1. Kohtunikud või kohtud võivad põhistatud otsusega peatada alla kaheaastase vabadusekaotusliku karistuse täideviimise, kui võib mõistlikult eeldada, et ette nähtud vabadusekaotusliku karistuse täideviimine ei ole vajalik selleks, et ära hoida süüdimõistetu poolt tulevikus uute kuritegude toimepanemist.

Sellise otsuse tegemisel hindab kohtunik või kohus süüteo toimepanemise asjaolusid, süüdimõistetu isiklikku olukorda, tema tausta, tema hilisemat käitumist pärast süütegude toimepanemist ja eelkõige tema pingutusi tekitatud kahju korvamiseks, tema sotsiaalset ja perekondlikku olukorda ning tagajärgi, mida võib eeldada karistuse kandmata osa täitmisele pööramise peatamisest ja võimalike määratud meetmete järgimisest.

2. Karistuse täideviimise peatamise tingimused on järgmised:

see on süüdimõistetud isiku esimene süütegu. Selleks ei võeta arvesse varasemaid süüdimõistvaid kohtuotsuseid ettevaatamatuse tõttu toime pandud süütegude või pisirikkumiste eest ega varasemaid kriminaalkaristusi, mis on artikli 136 kohaselt kustutatud või tuleks kustutada. Arvesse ei võeta ka varasemaid kriminaalkaristusi, mis vastavad süütegudele, mis oma laadi või asjaolude tõttu ei ole tulevaste rikkumiste toimepanemise tõenäosuse hindamisel asjakohased;

2)	karistus või mõistetud liitkaristus kokku ei ületa kahte aastat, jättes kõrvale rahatrahvi tasumata jätmisest tuleneva karistuse;

3)	süüdimõistetu on täitnud tsiviilvastutusest tulenevad kohustused ja läbi on viidud artikli 127 kohane konfiskeerimine.

See tingimus loetakse täidetuks, kui süüdimõistetud isik kohustub täitma tsiviilvastutusega seotud kohustusi vastavalt oma finantssuutlikkusele ja hõlbustama määratud konfiskeerimist ning on mõistlik eeldada, et konfiskeerimine toimub kohtuniku või kohtu määratud mõistliku aja jooksul. Arvestades tsiviilvastutuse ulatust ja rikkumise sotsiaalseid tagajärgi, võib kohtunik või kohus nõuda tagatisi, mida ta peab vajalikuks, et tagada selle tingimuse täitmine.

3. Erandkorras võib isegi juhul, kui eelmise lõike punktides 1 ja 2 nimetatud tingimused ei ole täidetud, ja tingimusel, et isiku käitumine ei ole retsidiivne, peatada kuni kaheaastased vabadusekaotuslikud karistused, kui seda tingivad süüdimõistetud isiku isiklikud asjaolud, tegude laad, käitumine ja eelkõige tema jõupingutused tekitatud kahju heastamiseks.

Sellistel juhtudel sõltub peatamine alati kahju tegelikust hüvitamisest või tekitatud kahju hüvitamisest vastavalt süüdimõistetu füüsilisele ja rahalisele suutlikkusele või artikli 84 lõike 1 punktis 1 nimetatud meetmega seotud kokkuleppe järgimisest. Lisaks kohaldatakse alati ühte selle sätte punktides 2 või 3 nimetatud meetmetest, mille ulatus ei tohi olla väiksem kui see, mis tuleneb artikli 84 lõikes 1 sätestatud ümberarvestamise kriteeriumide kohaldamisest ühele viiendikule mõistetud karistusest.

4. Kohtunikud ja kohtud võivad peatada mõistetud karistuse ilma igasuguste tingimusteta, kui süüdimõistetu põeb väga rasket ja ravimatut haigust, välja arvatud juhul, kui kuriteo toimepanemise ajal oli tal juba samal põhjusel peatatud muu karistus.

5. Isegi kui käesoleva artikli lõike 2 punktides 1 ja 2 sätestatud tingimused ei ole täidetud, võib kohtunik või kohus peatada kuni viieaastase vabadusekaotusliku karistuse täideviimise süüdimõistetute suhtes, kes on kuriteo toime pannud seetõttu, et nad sõltuvad artikli 20 punktis 2 nimetatud ainetest, tingimusel et nõuetekohaselt tunnustatud või heakskiidetud avalik-õiguslik või eraõiguslik asutus või teenistus on piisavalt tõendanud, et peatamise otsuse tegemise ajal toimub süüdimõistetud isiku võõrutusravi.

Kohtunik või kohus võib määrata vajalikud tuvastustoimingud, et kontrollida, kas eespool nimetatud tingimused on täidetud.

Kui süüdimõistetud isik läbib narkovõõrutusravi, sõltub karistuse täideviimise peatamine ka ravi jätkamisest kuni selle lõpuni. Ravi käigus toimunud tagasilangusi ei loeta ravist loobumiseks, kui need ei näita narkovõõrutusravist lõplikku loobumist.

6. Süütegude puhul, mille puhul alustatakse menetlust üksnes kannatanu kaebuse alusel, kuulavad kohtunikud ja kohtud ohvri ja vajaduse korral tema esindaja ära enne karistuse täideviimise peatamist.“

Hispaania karistusseadustiku artikli 90 lõikes 1 on ette nähtud:

„Karistuse täitmist rakendav kohus määrab järelejäänud vanglakaristuse täitmise peatamise ja karistatava tingimisi vabastamise, kui süüdimõistetu täidab järgmised tingimused:

a)	ta on klassifitseeritud kolmandasse astmesse [(poolkinnine režiim)];

b)	ta on ära kandnud kolm neljandikku talle määratud karistusest;

c)	ta on järginud head käitumistava.

Järelejäänud karistuse täitmise peatamise ja tingimisi vabastamise otsuse tegemiseks hindab karistuse täitmist rakendav kohus karistatava isiksust, varasemaid karistusi, toime pandud süüteo asjaolusid, nende õiguslike hüvede olulisust, mida võiks süüteo kordamine kahjustada, süüdimõistetu käitumist karistuste kandmise ajal, tema sotsiaalseid ja perekondlikke asjaolusid ning täitmise peatamise ja määratud meetmete täitmise ootuspäraseid tagajärgi.

Peatamine ei ole lubatud, kui süüdimõistetu ei ole täitnud süüteost tuleneva tsiviilvastutusega kaasnevat hüvitamiskohustust 26. septembri 1979. aasta konstitutsioonilise seaduse 1/1979, millega kehtestatakse vanglate üldseadus (Ley Orgánica 1/1979, General Penitenciaria) (BOE nr 239, 5.10.1979, lk 23180), artikli 72 lõigetes 5 ja 6 sätestatud tingimustel.“

Menetlus põhikohtuasjas ja eelotsuse küsimused

Tribunal Judicial da Comarca do Porto – Juízo Local Criminal de Vila Nova de Gaia (Porto piirkondlik kohus – Vila Nova de Gaia kohalik kriminaalasjade kohtumaja, Portugal), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus, mõistis 2018. aastal YXile maksupettuse eest kuuekuulise vangistuse. Karistusseadustiku artikli 49 kohaselt asendati see vabadusekaotuslik karistus seejärel 180 päevamäära suuruse rahalise karistusega. Kuna YX vastavat rahatrahvi ei tasunud ega tõendanud, et selle tasumata jätmine ei olnud tingitud temast endast, määras see kohus vabadusekaotusliku karistuse täideviimise.

20	Kuna YX oli vahepeal viinud oma elukoha üle Hispaaniasse, tegi eelotsusetaotluse esitanud kohus 2. veebruaril 2022 Euroopa vahistamismääruse tema üleandmiseks sama vabadusekaotusliku karistuse täideviimiseks.

Hispaania pädev õigusasutus keeldus raamotsuse 2002/584 artikli 4 punkti 6 alusel YXi eelotsusetaotluse esitanud kohtule üleandmisest, võttes arvesse YXi Hispaaniasse elama asumist ja soovi kanda oma karistust selles liikmesriigis. See asutus kinnitas, et ta tunnustab eelotsusetaotluse esitanud kohtu tehtud kohtuotsust ja palus Hispaania pädevatel õigusasutustel see täita.

22	Juzgado Central de lo Penal no 1 de Madrid (Madridi riiklik kriminaalkohus nr 1, Hispaania) peatas 11. oktoobril 2023 Hispaania karistusseadustiku artikli 80 alusel põhikohtuasjas kõne all oleva vabadusekaotusliku karistuse täideviimise kaheks aastaks.

23	Pärast peatamise otsust esitas Portugali prokuratuur eelotsusetaotluse esitanud kohtule taotluse, et viimane esitaks Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse.

24	Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et täidesaatva riigi pädev asutus on põhimõtteliselt kohustatud tunnustama väljaandjariigi süüdimõistvat kohtuotsust ja viima täide mõistetud karistuse, mille kestus ja laad peavad vastama selles kohtuotsuses ettenähtule.

25	Tingimused, mille korral täidesaatva riigi pädev asutus võib väljaandjariigis mõistetud karistust muuta, on ammendavalt ette nähtud raamotsuse 2008/909 artiklis 8 ja igal juhul ei saa täidesaatva riigi pädev asutus muuta väljaandjariigi pädeva asutuse mõistetud karistuse sisu.

Järelikult, kui väljaandjariigi pädev asutus ei ole oma riigisisese õiguse alusel karistust peatanud, ei saa täidesaatva riigi pädev asutus peatada selle karistuse täideviimist, mis asjaomasele isikule väljaandjariigis mõisteti, isegi kui täidesaatvas riigis mõistetud karistuste puhul selle asutuse asukohariigi õigus seda lubab. Selline peatamine seaks ohtu raamotsuse 2008/909 eesmärgid ja vastastikuse tunnustamise põhimõtte.

27	Lisaks on Euroopa Kohus 11. märtsi 2020. aasta kohtuotsuse SF (Euroopa vahistamismäärus – vahistamismäärust täitvasse riiki tagasitoomise tagatis) (C‑314/18, EU:C:2020:191) punktis 65 otsustanud, et raamotsuse 2008/909 artiklit 8 tuleb tõlgendada kitsalt.

Lisaks leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et raamotsuse 2008/909 artikkel 17, mille kohaselt reguleerib karistuse täideviimist täidesaatva riigi õigus, viitab üksnes meetmetele, mille eesmärk on tagada vabadusekaotusliku karistuse sisuline täideviimine, ning puudub igasugune alus tõlgendada selle artikli sätteid nii, et selle kohaldamisalasse kuulub otsus peatada tagaotsitavale isikule mõistetud vabadusekaotusliku karistuse täideviimine.

29	Lisaks oleks vahistamismäärust täitev õigusasutus selle raamotsuse artiklite 12 ja 13 kohaselt pidanud teavitama vahistamismääruse teinud õigusasutust võimalusest karistuse täideviimine peatada, et viimati nimetatud asutus saaks reageerida.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul raskendab see kontekst otsuse tegemist põhikohtuasja jätkamise või lõpetamise kohta. Ta leiab, et liidu õiguse tõlgendamise ja kohaldamise osas esineb põhjendatud kahtlus, mida Euroopa Kohtu praktika ei hajuta ja millel on määrava tähtsusega tagajärjed selle menetluse lõplikule lahendusele.

Neil asjaoludel otsustas Tribunal Judicial da Comarca do Porto – Juízo Local Criminal de Vila Nova de Gaia (Porto piirkondlik kohus – Vila Nova de Gaia kohalik kriminaalasjade kohtumaja) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.

Kas täidesaatev liikmesriik võib pärast seda, kui ta on raamotsuse 2002/584 artikli 4 punkti 6 alusel keeldunud täitmast Euroopa vahistamismäärust süüdimõistetu elukohta tõttu ja tunnustanud süüdimõistvat kohtuotsust, tugineda oma riigisisese õiguse kohaldamisele ja enda kui täidesaatva riigi pädevusele ning peatada väljaandjariigis mõistetud tegeliku vangistuse täideviimine, ehkki selle kohtuotsuse täitmise menetlust on juba alustatud?

2.	Kas vahistamismäärust täitva liikmesriigi õigusasutus võib muuta vahistamismääruse teinud liikmesriigi õigusasutuse otsust, mis on nõuetekohaselt jõustunud, väljaspool raamotsuse 2008/909 artiklis 8 ning artikli 17 lõigetes 1 ja 2 ette nähtud juhtumeid?

Kas raamotsuse 2008/909 artikli 17 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et see võimaldab täidesaatval riigil tegeliku vangistuse täideviimise peatada oma riigisiseses õiguses ette nähtud tingimusi kohaldades, kui väljaandjariigi pädevad asutused ei ole teinud seda kooskõlas oma õigusega?

Kui vastus eelnevatele küsimustele on jaatav, palutakse vastata järgmisele küsimusele:

4.	Kas raamotsuse 2008/909 artikleid 12 ja 13 ning artikli 17 lõiget 3 arvestades oleksid Hispaania (täidesaatev riik) õigusasutused pidanud informeerima väljaandjariiki eelnevalt oma seisukohast küsimuses, kas tagaotsitavale mõistetud vangistuse täideviimise saab peatada?“

Eelotsuse küsimuste vastuvõetavus

32	Hispaania valitsus leiab, et eelotsusetaotluses esitatud asjaolud ei võimalda kindlaks teha eelotsusetaotluse aluseks olevat menetlust ega mõista, miks Euroopa Kohtu vastused eelotsuse küsimustele on eelotsusetaotluse esitanud kohtule otsuse tegemiseks vajalikud.

Eelotsusetaotluses on märgitud, et eelotsusetaotluse eesmärk on võimaldada eelotsusetaotluse esitanud kohtul otsustada selle menetluse jätkamine või lõpetamine. Siiski näib eelotsusetaotluse esitanud kohus olevat nõus sellega, et Hispaania kohus, kes vastutab tema mõistetud karistuse täideviimise eest, pöörab karistuse täitmisele, mistõttu vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaselt peab ta lähtuma sellest, mida otsustab Hispaania kohus.

Isegi kui liidu õigus peaks takistama Hispaania kohtul eelotsusetaotluse esitanud kohtu mõistetud vabadusekaotusliku karistuse peatamist vastavalt oma riigisisesele õigusele, millega tegemist ei ole, ei mõjutaks see otsust, mille see kohus peab tegema. Nimelt sõltub see otsus eranditult sellest, mida sama Hispaania kohus talle seoses karistuse täideviimisega vastavalt raamotsuse 2008/909 artiklile 21 teatab oma riigisisese õiguse alusel.

Lisaks on selle raamotsuse artiklis 13 ette nähtud, et mõistetud karistuse tunnustamise ja täideviimise taotluse saab tagasi võtta üksnes enne selle karistuse täideviimise algust. Käesoleval juhul saab aga Hispaania karistusseadustiku artikli 80 ja sellele järgnevate artiklite alusel määratud karistuse täitmise peatamist pidada üksnes karistuse täideviimise viisiks, mis toimub karistuse täideviimise ajal.

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt eeldatakse, et liidu õiguse tõlgendamist puudutavad küsimused, mis liikmesriigi kohus on esitanud õiguslikus ja faktilises raamistikus, mille ta on määratlenud omal vastutusel ja mille paikapidavuse kontrollimine ei ole Euroopa Kohtu ülesanne, on asjakohased. Euroopa Kohus võib keelduda liikmesriigi kohtu esitatud eelotsusetaotlusele vastamast vaid siis, kui on ilmne, et taotletaval liidu õiguse tõlgendusel puudub igasugune seos põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi või õiguslikke asjaolusid, et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele (8. aprilli 2025. aasta kohtuotsus Euroopa Prokuratuur (menetlustoimingute kohtulik kontroll), C‑292/23, EU:C:2025:255, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika).

Kõnealuses asjas väidab eelotsusetaotluse esitanud kohus, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 30 ja mida möönab ka Hispaania valitsus, et Euroopa Kohtu vastused talle esitatud eelotsuse küsimustele on vältimatult vajalikud, et eelotsusetaotluse esitanud kohus saaks otsustada, kuidas menetlust jätkata seoses YXile määratud karistuse täitmise kontrollimisega. Ta on nimelt seisukohal, et olenevalt Euroopa Kohtu antud vastustest tuleb tal see menetlus kas lõpetada või seda jätkata.

Sellega seoses näib, et kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnang – mis on kokku võetud käesoleva kohtuotsuse punktides 24–29 ja mille kohaselt on raamotsuse 2008/909 artikliga 8 sisuliselt vastuolus see, kui täidesaatva riigi pädev asutus peatab väljaandjariigi pädeva asutuse mõistetud vabadusekaotusliku karistuse täideviimise või nõuaks vähemalt eelnevat teavitamist sellise peatamise võimalikkusest – oleks põhjendatud, siis võib see kohus pidada vajalikuks menetlust põhikohtuasjas jätkata. Vastupidi, kui selline peatamine, mida otsustati põhikohtuasjas, kuulub – nagu Hispaania valitsus käesoleva kohtuotsuse punktides 33–35 kokku võetud argumentidega sisuliselt väidab – selle raamotsuse artikli 17 kohaldamisalasse, võib ta pidada vajalikuks see menetlus lõpetada.

39	Järelikult ei näi esitatud eelotsuse küsimused olevat sellised, millel puudub igasugune seos põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega või mis tõstatavad hüpoteetilise probleemi.

40	Sellest järeldub, et eelotsuse küsimused on vastuvõetavad.

Eelotsuse küsimuste analüüs

Sissejuhatavad märkused

Eelotsusetaotlusest nähtub kõigepealt, et Hispaania õigusasutused keeldusid raamotsuse 2002/584 artikli 4 punkti 6 alusel täitmast Euroopa vahistamismäärust, mille eelotsusetaotluse esitanud kohus tegi YXile vabadusekaotusliku karistuse täideviimiseks, põhjendusel, et YX elab Hispaanias ja väljendas soovi kanda talle mõistetud karistust selles liikmesriigis. Seejärel nähtub eelotsusetaotlusest, et need õigusasutused tunnustasid selle karistuse kohta tehtud kohtuotsust ja palusid Hispaania pädeval õigusasutusel see täide viia. Lõpuks nähtub eelotsusetaotlusest, et Juzgado Central de lo Penal no°1 de Madrid (Madridi riiklik kriminaalkohus nr 1) peatas hiljem selle karistuse täideviimise.

Samas ei nähtu ei eelotsusetaotlusest ega kohtu käsutuses olevast toimikust, et Portugali Vabariik kui YXi suhtes Euroopa vahistamismääruse väljaandnud riik oleks andnud nõusoleku tema suhtes määratud karistuse täideviimiseks Hispaanias. Täpsemalt öeldes ei olnud kohtuistungil võimalik konkreetselt kindlaks teha, kas raamotsuse 2008/909 artiklis 4 osutatud tunnistus, mille näidis on esitatud raamotsuse 2008/909 I lisas (edaspidi „tunnistus“), oli Portugali pädevate asutuste poolt Hispaania pädevatele asutustele raamotsuses 2008/909 sätestatud korras edastatud või mitte.

43	Tuleb aga rõhutada, et selle tunnistuse edastamine on üks tingimustest, mida tuleb järgida, kui täidesaatev riik võtab väljaandjariigis mõistetud vabadusekaotusliku karistuse täideviimise enda peale.

Nimelt tuleb meenutada, et raamotsuse 2002/584 artikli 4 punktis 6 ette nähtud Euroopa vahistamismääruse täitmata jätmise vabatahtliku aluse kohaldamiseks peavad olema täidetud kaks tingimust: esiteks peab tagaotsitav viibima vahistamismäärust täitvas liikmesriigis, olema selle kodanik või omama seal elukohta ning teiseks kohustub see riik täitma karistuse või vabadust piirava julgeolekumeetme, mille kohta Euroopa vahistamismäärus on tehtud (4. septembri 2025. aasta kohtuotsus C.J. (Euroopa vahistamismäärusele järgneva karistuse täideviimine) vastavalt oma riigisisesele õigusele), C‑305/22, EU:C:2025:665, punkt 43).

Mis puudutab raamotsuse 2008/909 mõju raamotsuse 2002/584 artikli 4 punktis 6 ette nähtud täitmata jätmise vabatahtliku aluse rakendamisele, siis tuleb meenutada, et sarnaselt raamotsusega 2002/584 täpsustab raamotsus 2008/909 kriminaalasjades vastastikuse usalduse ja vastastikuse tunnustamise põhimõtteid ning tugevdab seega õigusalast koostööd kriminaalasjades tehtud kohtuotsuste tunnustamisel ja täitmisel, kui isikutele on teises liikmesriigis mõistetud vabadusekaotuslikud karistused või vabadust piiravad meetmed, et hõlbustada nende taasühiskonnastamist (4. septembri 2025. aasta kohtuotsus C.J. (Euroopa vahistamismäärusele järgneva karistuse täideviimine), C‑305/22, EU:C:2025:665, punkt 45).

Seega, võttes arvesse, et eesmärk, mida taotletakse ühelt poolt raamotsuse 2002/584 artikli 4 punktis 6 ette nähtud täitmata jätmise vabatahtliku alusega ja teiselt poolt raamotsuses 2008/909 ette nähtud normidega, nimelt eesmärgiga hõlbustada süüdimõistetute taasühiskonnastamist teises liikmesriigis, on sama, peab täidesaatva riigi õigusasutus neid norme arvesse võtma (4. septembri 2025. aasta kohtuotsus C.J. (Euroopa vahistamismäärusele järgneva karistuse täideviimine), C‑305/22, EU:C:2025:665, punkt 47).

Järelikult, kui vahistamismäärust täitev õigusasutus kavatseb raamotsuse 2002/584 artikli 4 punktis 6 ette nähtud täitmata jätmise vabatahtliku aluse alusel keelduda vabadusekaotusliku karistuse täideviimiseks tehtud Euroopa vahistamismääruse täitmisest, reguleerib selle karistuse mõistmise kohtuotsuse tunnustamist ja karistuse täideviimise enda peale võtmist raamotsus 2008/909 (4. septembri 2025. aasta kohtuotsus C.J. (Euroopa vahistamismäärusele järgneva karistuse täideviimine), C‑305/22, EU:C:2025:665, punkt 51).

Sellega seoses tuleb märkida, et raamotsuse 2002/584 artikli 4 punktis 6 ette nähtud täitmata jätmise vabatahtliku aluse rakendamisel sõltub vahistamismäärust täitva riigi poolt vahistamismääruse teinud riigis tehtud süüdimõistva kohtuotsusega määratud karistuse täideviimise enda peale võtmine, mis õigustas Euroopa vahistamismääruse tegemist, vahistamismääruse teinud riigi nõusolekust vastavalt raamotsuses 2008/909 ette nähtud normidele (4. septembri 2025. aasta kohtuotsus C.J. (Euroopa vahistamismäärusele järgneva karistuse täideviimine), C‑305/22, EU:C:2025:665, punkt 67).

See nõusolek tähendab, et väljaandjariigi kohtu tehtud süüdimõistev kohtuotsus koos tunnistusega edastatakse täidesaatvale riigile raamotsuse 2008/909 artiklis 4 sätestatud korras (4. septembri 2025. aasta kohtuotsus C.J. (Euroopa vahistamismäärusele järgneva karistuse täideviimine), C‑305/22, EU:C:2025:665, punkt 57).

Seega, kui vahistamismäärust täitev õigusasutus kavatseb raamotsuse 2002/584 artikli 4 punktis 6 ette nähtud täitmata jätmise vabatahtliku aluse alusel keelduda Euroopa vahistamismääruse täitmisest, võib vahistamismääruse teinud riigi pädev asutus üleandmisest keelduda, kui ta objektiivsete asjaolude alusel leiab, et karistust ei täideta vahistamismäärust täitvas riigis tegelikult või et karistuse täideviimine selles riigis ei aita saavutada tagaotsitava taasühiskonnastamise eesmärki pärast seda, kui ta on talle mõistetud vabadusekaotusliku karistuse ära kandnud. Vahistamismääruse teinud õigusasutus võib veel üleandmisest keelduda vahistamismääruse teinud riigi enda karistuspoliitikaga seotud kaalutlustel (4. septembri 2025. aasta kohtuotsus C.J. (Euroopa vahistamismäärusele järgneva karistuse täideviimine), C‑305/22, EU:C:2025:665, punkt 72).

Kuigi süüdimõistva kohtuotsuse ja sellega kaasas oleva tunnistuse edastamine väljaandjariigi poolt on seega mõeldud pelgalt võimalusena, tuleb meenutada, et eelkõige selleks, et tagada Euroopa vahistamismääruse toimimine, eeldab ELL artikli 4 lõike 3 esimeses lõigus sätestatud lojaalse koostöö kohustus dialoogi vahistamismäärust täitvate ja vahistamismääruse teinud õigusasutuste vahel. Sellest põhimõttest tuleneb eelkõige, et liikmesriigid abistavad täielikus vastastikuses austuses üksteist aluslepingutest tulenevate ülesannete täitmisel (vt selle kohta 4. septembri 2025. aasta kohtuotsus C.J. (Euroopa vahistamismäärusele järgneva karistuse täideviimine), C‑305/22, EU:C:2025:665, punkt 68).

Seega peavad vahistamismääruse teinud ja vahistamismäärust täitvad õigusasutused selleks, et tagada tõhus koostöö kriminaalasjades, kasutama täielikult ära raamotsustes 2002/584 ja 2008/909 ette nähtud vahendeid, nagu väljaandjariigi kohtu tehtud süüdimõistva kohtuotsuse edastamisele eelnevad konsultatsioonid ja tunnistus, et soodustada selle koostöö aluseks olevat vastastikust usaldust. Sellega seoses tuleb meenutada, et viimati nimetatud raamotsuse artikli 4 lõike 3 kohaselt on selline konsulteerimine kohustuslik, kui – nagu käesoleval juhul – karistuse täideviimine on ette nähtud muus liikmesriigis kui see, mille kodanik asjaomane isik on, see tähendab raamotsuse artikli 4 lõike 1 punktis c nimetatud juhul (4. septembri 2025. aasta kohtuotsus C.J. (Euroopa vahistamismäärusele järgneva karistuse täideviimine), C‑305/22, EU:C:2025:665, punkt 69).

Mis puudutab väljaandjariigi kohustusi, siis tuleb rõhutada, et selle riigi ülesanne on tagada, et talle raamotsusega 2008/909 antud õigust mitte edastada täidesaatvale riigile oma kohtu tehtud süüdimõistvat kohtuotsust ja tunnistust teostataks viisil, mis võimaldab tõhusat koostööd kriminaalasjades ja tagab, et ei kahjustata Euroopa vahistamismääruse toimimist ja kriminaalasjades tehtud kohtuotsuste vastastikust tunnustamist nende teises liikmesriigis täideviimise eesmärgil (4. septembri 2025. aasta kohtuotsus C.J. (Euroopa vahistamismäärusele järgneva karistuse täideviimine), C‑305/22, EU:C:2025:665, punkt 71).

Seega tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtul veenduda, et Portugali pädev asutus andis käesoleval juhul nõutud nõusoleku vastavalt raamotsuses 2008/909 ette nähtud korrale, ja selle puudumisel kontrollida, kas tõhus koostöö Hispaania vahistamismäärust täitvate õigusasutustega kohustab teda nõusolekut andma.

Kui karistuse täideviimise tegelik ülevõtmine vahistamismäärust täitva riigi poolt ei ole mis tahes põhjusel võimalik, sealhulgas raamotsuses 2008/909 ette nähtud tingimuste ja menetluse järgimata jätmise tõttu, tuleneb vastastikuse tunnustamise põhimõttest, et tagaotsitava karistamatuse vältimiseks tuleb Euroopa vahistamismäärus täita (4. septembri 2025. aasta kohtuotsus C.J. (Euroopa vahistamismäärusele järgneva karistuse täideviimine), C‑305/22, EU:C:2025:665, punkt 70).

Seevastu juhul, kui Portugali pädevad asutused edastasid tunnistuse Hispaania pädevatele asutustele vastavalt raamotsuses 2008/909 ette nähtud korrale, väljendades nii väljaandjariigi nõusolekut, et YXile mõistetud karistus viiakse täidesaatvas riigis täide – mida peab lõppkokkuvõttes kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus –, tuleb esitatud küsimustele vastata.

Esimene ja kolmas eelotsuse küsimus

Esimese kuni kolmanda eelotsuse küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas raamotsuse 2008/909 artikli 8 lõiget 1 ja artikli 17 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus, kui – olukorras, kus täidesaatva riigi pädev õigusasutus keeldub raamotsuse 2002/584 artikli 4 punkti 6 alusel täitmast Euroopa vahistamismäärust, mille on teinud vahistamismääruse teinud riigi pädev õigusasutus vabadusekaotusliku karistuse täideviimiseks ja kui vahistamismäärust täitva riigi pädev õigusasutus on võtnud kohustuse see karistus täide viia – teine vahistamismäärust täitva riigi pädev õigusasutus seejärel peatab selle karistuse täideviimise oma riigisisese õiguse alusel.

Raamotsuse 2008/909 artikli 8 lõikes 1 on sätestatud, et kui täidesaatva riigi pädev asutus otsustab – nagu käesoleval juhul – mitte tugineda mõnele selle raamotsuse artiklis 9 sätestatud mittetunnustamise või täideviimisest keeldumise põhjusele, tunnustab ta talle artikli 4 kohaselt ja artiklis 5 kirjeldatud korras edastatud kohtuotsust ning võtab viivitamata kõik vajalikud meetmed karistuse täideviimiseks.

59	Raamotsuse 2008/909 artikli 8 lõigete 2 ja 3 kohaselt on karistuse kohandamine võimalik üksnes juhul, kui karistuse kestus või laad on vastuolus täidesaatva riigi õigusega.

Raamotsuse artikkel 8 näeb seega ette ranged tingimused selle kohta, kuidas täidesaatva liikmesriigi pädev asutus võib kohtuotsuse teinud liikmesriigis mõistetud karistust kohandada, ning need tingimused moodustavad ainsad erandid sellel asutusel nimetatud raamotsuse artikli 8 lõike 1 kohaselt lasuvast põhimõttelisest kohustusest tunnustada talle saadetud otsust ja viia karistus täide nii, et selle kestus ja laad vastavad kohtuotsuse teinud liikmesriigi otsuses ettenähtule (vt selle kohta 8. novembri 2016. aasta kohtuotsus Ognyanov, C‑554/14, EU:C:2016:835, punkt 36, ja 11. märtsi 2020. aasta kohtuotsus SF (Euroopa vahistamismäärus – vahistamismäärust täidesaatvasse riiki tagasitoomise tagatis), C‑314/18, EU:C:2020:191, punkt 65).

Käesoleval juhul on selge, et täidesaatva riigi pädev õigusasutus ei otsustanud määrata eelotsusetaotluse esitanud kohtu mõistetud vabadusekaotusliku karistuse täideviimise peatamise meedet karistuse laadi või kestuse ja selle liikmesriigi õigusnormide vastuolu tõttu, mistõttu ei saa seda meedet mingil juhul pidada raamotsuse 2008/909 artikli 8 lõigete 2 ja 3 alusel võimalikuks tehtud karistuse kohandamiseks.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus, Portugali valitsus ja Euroopa Komisjon on seisukohal, et põhikohtuasjas kõne all oleva vabadusekaotusliku karistuse täideviimise peatamine kuulub raamotsuse 2008/909 artikli 8 lõike 1 kohaldamisalasse ja seetõttu saab seda kohaldada üksnes eelotsusetaotluse esitanud kohus, kes on väljaandjariigi pädev asutus.

63	Hispaania valitsus väidab seevastu, et Hispaania karistusseadustikust tuleneb, et selline peatamine, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kuulub karistuste täideviimise valdkonda ja seega selle raamotsuse artikli 17 lõike 1 kohaldamisalasse.

Sellest sättest nähtub, et karistuse täideviimist selle raamotsuse alusel reguleerib täidesaatva riigi õigus, kui süüdimõistetu on selle riigi pädevatele asutustele üle antud, ning viimased on põhimõtteliselt ainsana pädevad otsustama täitemenetluse üle ja määrama kindlaks sellega seotud meetmed, sealhulgas ennetähtaegse või tingimisi vabastamise põhjused. Seega hõlmab see säte meetmeid, mille eesmärk on tagada vabadusekaotusliku karistuse sisuline täideviimine ja süüdimõistetu taasühiskonnastamine (15. aprilli 2021. aasta kohtuotsus AV (liitkaristus), C‑221/19, EU:C:2021:278, punkt 39).

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 26 ja 27 märkis, tuleb seega kindlaks teha, kas sellist vabadusekaotusliku karistuse täideviimise peatamist, nagu on kõne all põhikohtuasjas, tuleb pidada süüdimõistvat kohtuotsust muutvaks, millisel juhul on raamotsuse 2008/909 artikli 8 lõikega 1 vastuolus see, kui täidesaatva riigi pädev asutus otsustab määrata niisuguse peatamise, või kuulub see asjaomase kohtuotsuse täitmise kohaldamisalasse, millisel juhul võimaldab raamotsuse artikli 17 lõige 1 sellel asutusel sellise peatamise määrata.

66	Sellega seoses tuleb meenutada, et liidu õiguse sätte tõlgendamisel tuleb arvesse võtta nii selle sõnastust ja eesmärki kui ka sätte konteksti ning selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa säte on (1. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus E., C‑436/13, EU:C:2014:2246, punkt 37).

Esiteks, mis puudutab raamotsuse 2008/909 artikli 8 lõike 1 ja artikli 17 lõike 1 sõnastust, siis ükski neist sätetest ei viita sõnaselgelt olukorrale, kus täidesaatva riigi pädev asutus peatab väljaandjariigi pädeva asutuse mõistetud vabadusekaotusliku karistuse täideviimise. Lisaks ei võimalda see sõnastus kindlaks teha, kas selline peatamismeede on vastuolus vahistamismäärust täitva liikmesriigi kohustusega tunnustada kohtuotsust ja viia karistus täide, mis on ette nähtud esimesena nimetatud sättes, või kuulub see meede teisena nimetatud sätte tähenduses mõiste „täitemenetlus“ alla.

68	Teiseks, mis puudutab kontekstipõhist tõlgendamist, siis tuleb ühelt poolt tõlgendada raamotsuse 2008/909 artikli 17 lõikes 1 sisalduvat mõistet „täitemenetlus“, võttes arvesse selle artikli lõikeid 3 ja 4 ning raamotsuse artiklit 13.

Raamotsuse 2008/909 artikli 17 lõike 3 kohaselt peab täidesaatva riigi pädev asutus viimase taotlusel teavitama väljaandjariigi pädevat asutust ennetähtaegse või tingimisi vabastamise suhtes kohaldatavatest sätetest ning väljaandjariik võib nende sätete kohaldamisega nõustuda või tunnistuse tagasi võtta.

70	Selle raamotsuse artikli 13 kohaselt tuleb täidesaatvast riigist tunnistus tagasi võtta selle ajani, kuni karistuse täideviimine ei ole täidesaatvas riigis alanud.

Lisaks on nimetatud raamotsuse artikli 17 lõikes 4 sätestatud, et liikmesriigid võivad ette näha, et iga enneaegse või tingimisi vabastamise otsus võib arvesse võtta ka väljaandjariigi osutatud neid riigisiseseid õigusnorme, mille kohaselt on isikul õigus tingimisi vabastamisele kindlaksmääratud ajal.

Seega, kuigi raamotsuse 2008/909 artikli 17 lõikes 1 on ette nähtud, et üksnes täidesaatva riigi asutused on pädevad otsustama karistuse täideviimise üksikasjade ja sellega seotud meetmete üle, sealhulgas enneaegne või tingimisi vabastamine, näevad selle artikli lõiked 3 ja 4 väljaandjariigi pädevale asutusele ette õiguse saada taotluse korral teavet täidesaatva riigi kohaldatavate sätete kohta, mis käsitlevad ennetähtaegset või tingimuslikku vabastamist, ja õiguse tunnistus tagasi võtta ning võimaluse teatada väljaandjariigi ennetähtaegse või tingimisi vabastamise tingimustest, et täidesaatva riigi pädev asutus neid arvesse võtaks.

Sellega seoses tuleb märkida, et erinevalt ennetähtaegsest või tingimisi vabastamisest, mis toimub alles pärast vabadusekaotusliku karistuse ühe osa täideviimist ja seega peatab selle täideviimise üksnes osaliselt, tähendab täidesaatva riigi õigusasutuse poolt vahistamismääruse teinud riigi pädeva õigusasutuse määratud vabadusekaotusliku karistuse täideviimise peatamine enne selle karistuse tegelikku täideviimist selle karistuse täitmise täielikku peatamist.

Raamotsuse 2008/909 artikli 17 lõigetega 3 ja 4 vahistamismääruse teinud liikmesriigi pädevale asutusele antud eesõigused peaksid seega a fortiori kehtima sellise meetme suhtes. Nagu nähtub eelnevatest punktidest, nägi liidu seadusandja need ette üksnes seoses ennetähtaegse või tingimisi vabastamise tingimustega.

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 55 märkis, tuleb seega asuda seisukohale, et raamotsuse 2008/909 artikli 17 lõigetes 3 ja 4 on märgitud, et vahistamismääruse teinud õigusasutuse mõistetud vabadusekaotusliku karistuse täideviimise peatamine vahistamismäärust täitva õigusasutuse poolt ei kuulu selle artikli lõike 1 kohaldamisalasse.

Teiselt poolt, nagu väidab ka komisjon, kinnitab seda tõlgendust raamotsus 2008/947, mis käsitleb eelkõige kohtuotsuste ja vangistuse tingimisi kohaldamata jätmist käsitlevate otsuste tunnustamist, kuna esiteks on viidatud raamotsuse artikli 1 lõike 3 punkti a kohaselt nimetatud raamotsuse ja raamotsuse 2008/909 kohaldamisala teineteist välistavad.

Seejärel, nagu nähtub raamotsuse 2008/947 artikli 2 punktist 2 on „täitmisele mittepööratud karistus“„vabadusekaotuslik karistus või vabadust piirav meede, mille täitmisele pööramine on karistuse mõistmise ajal tingimisi osaliselt või täielikult peatatud ning on määratud üks või mitu tingimuslikku meedet“ ja „[s]ellised tingimuslikud meetmed võivad olla lisatud kohtuotsusele või olla kindlaks määratud vangistuse tingimisi kohaldamata jätmist käsitlevas eraldi otsuses, mille on teinud pädev asutus“.

78	Lõpuks on selle raamotsuse artikli 2 punktides 1 ja 5 täpsustatud, et kohtuotsuse ja vajadusel vangistuse tingimisi kohaldamata jätmist käsitleva eraldi otsuse teeb otsuse teinud riigi pädev asutus.

Järelikult asjaolu, et raamotsusest 2008/909 eraldiseisev raamotsus on kohaldatav kohtuotsustele, millega iseenesest peatatakse vabadusekaotusliku karistuse täideviimine, või millega kaasnevad eraldiseisvad vangistuse tingimisi kohaldamata jätmist käsitlevad otsused, kinnitab, et küsimus, kas vabadusekaotusliku karistuse täideviimine tuleb peatada või mitte, kuulub nende kahe raamotsuse ülesehitust arvestades väljaandjariigi pädeva asutuse pädevusse ja on järelikult seotud tunnustamisele kuuluva kohtuotsusega, mitte aga täidesaatva riigi pädeva asutuse pädevusse ning ei ole seotud viimati nimetatud otsuse täitmisega.

Kolmandaks, mis puudutab raamotsuse 2008/909 eesmärke üldiselt ning konkreetselt selle artikleid 8 ja 17, siis nähtub viidatud raamotsuse artikli 3 lõikest 1, et selle eesmärk on kehtestada eeskirjad, mille kohaselt liikmesriigil, selleks et hõlbustada süüdimõistetud isiku taasühiskonnastamist, tuleb tunnustada kohtuotsust ja viia mõistetud karistus täide.

Sellega seoses on nimetatud raamotsuse põhjenduses 5 täpsustatud, et liikmesriikidevahelisi suhteid iseloomustab eriline vastastikune usaldus üksteise õigussüsteemide vastu ning et sellised suhted põhjendavad täidesaatva riigi asutuste tehtud otsuste tunnustamist. Nimetatud raamotsuse eesmärk on seega liikmesriikidevahelise koostöö edasiarendamine kriminaalasjades tehtud kohtuotsuste täideviimise valdkonnas, eelkõige kui kohtuotsus puudutab liidu kodanikke, kellele on teises liikmesriigis määratud vabadusekaotuslik karistus või vabadust piirav meede.

Lisaks peaks raamotsuse 2008/909 põhjenduse 9 kohaselt karistuse täideviimine täidesaatvas riigis suurendama süüdimõistetud isiku taasühiskonnastamise võimalust, ja veendumaks, et karistuse täideviimine täidesaatvas riigis hõlbustab selle eesmärgi saavutamist, peaks väljaandjariigi pädev asutus võtma arvesse selliseid üksikasju nagu näiteks isiku sidemed täidesaatva riigiga, kas ta peab seda perekondlike, keeleliste, kultuuriliste, sotsiaalsete ja majanduslike sidemetega paigaks või on tal muid seoseid täidesaatva riigiga.

Sellest tuleneb, et peamiselt peab väljaandjariigi pädev asutus andma vajalikud hinnangud, et hinnata süüdimõistetud isiku taasühiskonnastamise tõenäosust asjaomastes liikmesriikides, ning et liikmesriikidevahelised suhted, mida iseloomustab eriline vastastikune usaldus üksteise kohtusüsteemide vastu, põhjendavad seda, et täidesaatval riigil on väljaandjariigi nõusolekul õigus tunnustada kohtuotsuse teinud riigi asutuste poolt nende kohtuotsuste täitmiseks tehtud otsuseid.

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 65–67 sisuliselt märkis, võib täidesaatva riigi võimalus kohandada väljaandjariigis mõistetud karistust või selle täideviimise korda lisaks raamotsuse 2008/909 artiklites 8 ja 17 sõnaselgelt ette nähtud juhtudele ohustada seda erilist vastastikust usaldust ning läheks seega vastuollu eesmärgiga tugevdada liikmesriikidevahelist koostööd kriminaalasjades tehtud kohtuotsuste täitmisel.

85	Nimetatud artiklitel 8 ja 17 on seega niisuguse eesmärgi saavutamisel keskne roll, kui need täpsustavad kriminaalasjades tehtud kohtuotsuste tunnustamiseks ja täitmiseks täidesaatva riigi pädevatele asutustele antud pädevuse ulatust ja piire.

86	Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb järeldada, et vabadusekaotusliku karistuse täideviimise peatamine kuulub raamotsuse 2008/909 artikli 8 kohaldamisalasse ja seega ei saa seda määrata täidesaatva riigi pädev asutus nimetatud raamotsuse artikli 17 alusel.

Nagu väidab komisjon, tuleneb sellest, et põhikohtuasjas tuleb asuda seisukohale, et raamotsuse 2008/909 kohaldamiseks ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt YXile mõistetud karistuse täideviimine veel alanud, mistõttu võib väljaandjariigi pädev asutus vastavalt selle raamotsuse artiklile 13 veel tagasi võtta tunnistuse, mis võidakse edastada, ja taotleda YXi üleandmist selle karistuse täideviimiseks.

Seda järeldust ei lükka ümber asjaolu, et Euroopa Kohus otsustas sisuliselt, et otsus, millega tühistatakse vabadusekaotusliku karistuse täideviimise peatamine seetõttu, et asjaomane isik on rikkunud selle katseajaga seotud objektiivset tingimust, ei kujuta endast „otsust“ raamotsuse 2002/584 artikli 4a tähenduses, kuna see ei muuda sellises otsuses mõistetud karistust nii selle laadi kui ka suuruse poolest, ning et sellise tühistamise üle otsustamise eest vastutav asutus ei pea uuesti läbi vaatama kriminaalasja, milles see süüdimõistev kohtuotsus tehti (vt selle kohta 22. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Ardic, C‑571/17 PPU, EU:C:2017:1026, punktid 77 ja 78, ning 23. märtsi 2023. aasta kohtuotsus Minister for Justice and Equality (katseaja tühistamine), C‑514/21 ja C‑515/21, EU:C:2023:235, punktid 53 ja 54).

89	Kõigepealt puudutab eelmises punktis viidatud kohtuotsustest tulenev kohtupraktika raamotsuse 2002/584, mitte raamotsuse 2008/909 tõlgendamist.

Seejärel tuleb märkida, et kohtuasjades, milles tehti need kohtuotsused, määras väljaandjariigi pädev asutus vabadusekaotuslike karistuste täideviimise peatamise süüdimõistvate kohtuotsuste raames. Nagu on aga märgitud käesoleva kohtuotsuse punktides 76–79, ei kuulu selliste kohtuotsuste tunnustamine ja täitmine mitte raamotsuse 2008/909, vaid raamotsuse 2008/947 kohaldamisalasse.

Lõpuks, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 72 sisuliselt leidis, ei tähenda asjaolu, et vabadusekaotusliku karistuse täideviimise peatamise tühistamine põhjusel, et asjaomane isik on rikkunud selle katseajaga seotud objektiivset tingimust, võib kuuluda mõistetud karistuse täideviimise alla, tingimata seda, et otsus selle kohta, kas konkreetsel juhul tuleb vabadusekaotuslik karistus peatada või mitte, oleks sama laadi.

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimesele kuni kolmandale eelotsuse küsimusele vastata, et raamotsuse 2008/909 artikli 8 lõiget 1 ja artikli 17 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus, kui olukorras, kus täidesaatva riigi pädev õigusasutus keeldub raamotsuse 2002/584 artikli 4 punkti 6 alusel täitmast Euroopa vahistamismäärust, mille on teinud vahistamismääruse teinud riigi pädev õigusasutus vabadusekaotusliku karistuse täideviimiseks ja kui vahistamismäärust täitva riigi pädev õigusasutus on võtnud kohustuse see karistus täide viia, siis teine vahistamismäärust täitva riigi pädev õigusasutus peatab seejärel selle karistuse täideviimise oma riigisisese õiguse alusel.

Neljas eelotsuse küsimus

93	Arvestades esimesele kuni kolmandale eelotsuse küsimusele antud vastuseid, ei ole neljandale eelotsuse küsimusele vaja vastata.

Kohtukulud

94	Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse see kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab:

Nõukogu 27. novembri 2008. aasta raamotsuse 2008/909/JSK vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamise kohta kriminaalasjades tehtud otsuste suhtes, millega määratakse vabadusekaotuslikud karistused või vabadust piiravad meetmed, nende Euroopa Liidus täideviimise eesmärgil (muudetud nõukogu 26. veebruari 2009. aasta raamotsusega 2009/299/JSK) artikli 8 lõiget 1 ja artikli 17 lõiget 1

tuleb tõlgendada nii, et

nendega on vastuolus, kui olukorras, kus täidesaatva riigi pädev õigusasutus keeldub nõukogu 13. juuni 2002. aasta raamotsuse 2002/584/JSK Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta artikli 4 punkti 6 alusel täitmast Euroopa vahistamismäärust, mille on teinud vahistamismääruse teinud riigi pädev õigusasutus vabadusekaotusliku karistuse täideviimiseks ja kui vahistamismäärust täitva riigi pädev õigusasutus on võtnud kohustuse see karistus täide viia, siis teine vahistamismäärust täitva riigi pädev õigusasutus peatab seejärel selle karistuse täideviimise oma riigisisese õiguse alusel.

Allkirjad

( *1 ) Kohtumenetluse keel: portugali.

( i ) Kohtuasjal on väljamõeldud nimi. See ei vasta ühegi menetlusosalise tegelikule nimele.