Kohtuasi C‑114/24 P

Global Nanotechnologies AE schediasmou anaptyxis paraskevis kai emporias ylikon nanotechnologias (Glonatech)

versus

Euroopa Teadusuuringute Rakendusamet

Euroopa Kohtu (neljas koda) 3. juuli 2025. aasta kohtuotsus

Apellatsioonkaebus – Vahekohtuklausel – Teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse seitsmes raamprogramm (2007–2013) – Projekt SANAD – Tööjõukulu – Rahastamiskõlblikud kulud – Tagasinõudmiskorraldus – Võlateade – Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 41 – Hea halduse põhimõte – Põhjenduste asendamine – Põhiõiguste harta artikkel 47 – Õigus tõhusale kohtulikule kaitsele – Tõendamiskoormis – Proportsionaalsus

1. Kohtumenetlus – Pöördumine Üldkohtusse vahekohtuklausli alusel – Väited – Hea halduse põhimõtte rikkumine – Liidu kohtu pädevus hinnata võimalikke Euroopa Liidu põhiõiguste harta ja liidu õiguse üldpõhimõtete rikkumisi

   (ELTL artikkel 272; Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 41)

   (vt punktid 45–47)

2. Euroopa Liidu eelarve – Liidu rahaline abi – Toetusesaaja kohustus täita abi andmise tingimusi – Teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse seitsmes raamprogramm (2007–2013) – Toetusleping – Kindlasummaline rahastamine – Finantsauditis tehtav järelkontroll – Vastuvõetavus

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus 2018/1046, artiklid 181 ja 183)

   (vt punktid 74, 75 ja 77)

3. Apellatsioonkaebus – Väited – Faktiliste asjaolude ebaõige hindamine – Vastuvõetamatus – Lepingusätte tõlgendamise kontroll Euroopa Kohtus – Välistamine

   (ELTL artikli 256 lõige 1; Euroopa Liidu Kohtu põhikiri, artikli 58 esimene lõik; Euroopa Kohtu kodukord, artikkel 169)

   (vt punkt 84)

4. Apellatsioonkaebus – Väited – Sellistele riigisisestele õigusnormidele antud hinnangu kontrollimine Euroopa Kohtu poolt, millele on pool tuginenud – Välistamine, välja arvatud moonutamise korral

   (ELTL artikli 256 lõike 1 teine lõik; Euroopa Liidu Kohtu põhikiri, artikli 58 esimene lõik)

   (vt punktid 85 ja 86)

5. Euroopa Liidu eelarve – Liidu rahaline abi – Abi saaja kohustus täita abi andmise tingimusi – Rahastamine, mis katab ainult tegelikult kantud kulud – Deklareeritud kulude tegelikkusele vastavuse tõendamine – Puudumine – Abikõlbmatud kulud – Liidu rahalist abi saavate projektide nõuetekohane tehniline teostus – Mõju puudumine

   (ELTL artikkel 317; Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 966/2012, artikkel 121)

   (vt punktid 97 ja 99)

6. Apellatsioonkaebus – Väited – Asjaolude ja tõendite ebaõige hindamine – Vastuvõetamatus – Asjaolude ja tõendite hindamise kontroll Euroopa Kohtus – Välistamine, välja arvatud moonutamise korral – Tõendamisel kohaldatavate õigusnormide rikkumine – Vastuvõetavus

   (ELTL artikli 256 lõige 1; Euroopa Liidu Kohtu põhikiri, artikli 58 esimene lõik; Euroopa Kohtu kodukord, artikli 168 lõike 1 punkt d)

   (vt punktid 107–109)

Kokkuvõte

Euroopa Kohus jättis vahekohtuklauslit sisaldava toetuslepingu kohta esitatud apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kinnitas oma väljakujunenud kohtupraktikat, mille kohaselt on Euroopa Komisjonil lepingu täitmisel kohustused, mis tulenevad Euroopa Liidu põhiõiguste hartast (edaspidi „harta“) ja liidu õiguse üldpõhimõtetest, mistõttu võib liidu kohtul paluda kontrollida harta artikli 41 võimalikku rikkumist vaidluses, mis puudutab ELTL artikli 272 kohaldamist, nagu käesolevas asjas.

Apellant on Kreeka õiguse alusel asutatud äriühing, kes tegutseb nanotehnoloogia sektoris. 20. detsembril 2012 sõlmis ta Euroopa Teadusuuringute Rakendusametiga (REA) toetuslepingu projekti SANAD rakendamiseks (edaspidi „toetusleping“). Nimetatud leping nägi sellele projektile ette Euroopa Liidu maksimaalse rahalise toetuse, kusjuures projekt tuli alates 1. jaanuarist 2013 ellu viia 48 kuu jooksul, mis jagati kaheks 24kuuseks aruandeperioodiks. 2013. aasta jaanuaris ühines toetuslepinguga toetusesaajana veel neli projekti SANAD osalist. Projekt lõpetati 31. detsembril 2016.

REA märkis projektile antava liidu toetuse lõppmakse kohta apellandile saadetud 8. oktoobri 2018 e‑kirjas, et apellandi esitatud tõendavates dokumentides esineb kõrvalekaldeid ja lünki. REA teatas 21. augustil 2019 talle ka, et algatatakse finantsaudit, mis puudutab kogu toetuslepingu täitmise perioodi, ning esitas üksikasjaliku loetelu andmetest ja dokumentidest, mis tuleb selle auditi jaoks kättesaadavaks teha, ning audit tehti ajavahemikus 22.–24. oktoobrini 2019.

Apellant sai 22. juulil 2020 auditiaruande projekti, milles olid ära toodud finantsauditi tulemused, millest nähtub, et teatavat liiki kulusid tuleb pidada toetuslepingu sätete alusel rahastamiskõlbmatuks. Ta vaidlustas need järeldused 23. septembril 2020. REA teatas 30. märtsil 2021 apellandile, et jääb auditiaruande projekti juurde, ja märkis, et apellandi nõutud summa oli toetuslepingu tingimusi arvestades ülemäärane. Ta märkis ka, et tehakse selles aruandes ette nähtud parandused, sealhulgas enam makstud summade tagasinõudmise korraldus ja leppetrahvi arvestamine vastavalt toetuslepingu üldtingimustele. 22. aprillil 2021 võttis REA vastu projekti SANAD tulemuslikkuse hindamise aruande teise aruandeperioodi kohta. REA saatis 5. mail 2021 apellandile eelteate, milles märkis, et ta kiidab lõpliku auditiaruande heaks ja nõuab tagasi finantsauditi tulemuses välja toodud kulud, ning palus apellandil esitada kahe kuu jooksul oma võimalikud vastuväited. Apellant esitas neid kahel korral ja REA vastas nendele.

Oma viimasele, 22. detsembri 2021. aasta vastusele, milles ta selgitas, et apellandi argumendid ei saa muuta auditi lõpparuande järeldusi, lisas REA võlateate nr 3242113938, milles nõuti projekti SANAD raames kõigilt projekti osalistelt teatava summa maksmist. Apellant teatas 22. juunil 2022 REA‑le, et ta muutis eri osalistelt tagasinõutava kogusumma jaotust. Viimaseks edastas REA 29. septembril 2022 apellandile esiteks kreeditarve nr 3234220185, millega tühistati võlateade nr 3242113938 ja võeti arvesse apellandi ettepanekut nõude jaotamise kohta projekti SANAD eri osaliste vahel, ning teiseks uue võlateate, mis oli konkreetselt seotud tema nõudega apellandi vastu.

Euroopa Kohtu hinnang

Esimesena märkis Euroopa Kohus, et hea halduse tava sisaldab pädeva institutsiooni kohustust uurida hoolikalt ja erapooletult kõiki kõnealuses asjas olulisi asjaolusid. Järelikult, kui liidu institutsioonid, organid või asutused täidavad lepingut, mille tingimused nad on sätestanud, kuulub see olukord liidu õiguse ja seega harta kohaldamisalasse harta artikli 51 tähenduses. Peale selle tuletas Euroopa Kohus meelde oma praktikat, mille kohaselt kehtivad hartast ja liidu õiguse üldpõhimõtetest tulenevad kohustused liidu institutsioonidele, organitele või asutustele ka lepingu täitmisel. Seega ei vabasta asjaolu, et lepingule kohaldatav õigus ei anna samu tagatisi kui hartast ja liidu õiguse üldpõhimõtetest tulenevad, liidu institutsioone, organeid või asutusi kohustusest tagada need oma lepingupartneritele ( 1 ). Lisaks tuletas Euroopa Kohus meelde oma väljakujunenud praktikat, mille kohaselt juhul, kui pooled annavad lepingus vahekohtuklausliga liidu kohtule pädevuse vaadata läbi selle lepinguga seotud vaidlusi, on nimetatud kohus sõltumata lepingus määratletud kohaldatavast õigusest pädev hindama võimalikke harta ja liidu õiguse üldpõhimõtete rikkumisi.

Neil asjaoludel tõdes Euroopa Kohus, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta leidis, et liidu kohus ei saa kontrollida harta artiklis 41 sätestatud hea halduse põhimõtte võimalikku rikkumist vaidluses, mis kuulub – nagu käsitletavas asjas – ELTL artikli 272 kohaldamisalasse.

Euroopa Kohus märkis siiski, et tema järjepidevast praktikast ilmneb, et kui Üldkohtu otsuse põhjendustest nähtub liidu õiguse rikkumine, kuid resolutsioon on muude õiguslike kaalutlustega põhjendatud, ei too selline rikkumine kaasa kohtuotsuse tühistamist ning kaalutlused tuleb asendada ja apellatsioonkaebus rahuldamata jätta ( 2 ). Seega tuleb kontrollida, kas harta artikliga 41 tagatud õiguse heale haldusele rikkumist puudutava etteheite tagasilükkamine on põhjendatud muude õiguslike kaalutlustega kui need, mille puhul tuvastati viga, mis oli tehtud Üldkohtu otsuses.

Esiteks, sellega seoses kontrollib vastutav eelarvevahendite käsutaja vastavalt 2018. aasta finantsmääruse ( 3 ) artikli 183 lõikele 1 hiljemalt enne lõppmakse tegemist eelkõige seda, et kindlasummalise makse, ühikuhindadel põhineva makse või ühtse määra alusel rahastamise eeltingimused on täidetud, ja vajaduse korral sealhulgas seda, kas väljundid ja/või tulemused on saavutatud. Selles sättes on täpsustatud, et nende tingimuste täitmist võib lisaks kontrollida järelkontrolli käigus, tunnustades seega sõnaselgelt vastutava eelarvevahendite käsutaja õigust kontrollida makse tegemise tingimuste täitmist ja vähendada toetust, kui need tingimused ei ole täidetud või kui on toimunud õigusnormide eiramine, pettus või muude kohustuste rikkumine. Sel puhul rõhutas Euroopa Kohus, et vastavalt poolte vahel sõlmitud toetuslepingule võib REA või komisjon igal hetkel projekti elluviimise ajal ja kuni viie aasta möödumiseni projekti lõppemisest lasta teha finantsauditeid toetuslepingu nõuetekohase täitmise kohta.

Teiseks on selles lepingus ette nähtud toetusesaaja kohustus säilitada kõigi toetuslepinguga seotud dokumentide originaalid või erandjuhtudel tõestatud koopiad, sealhulgas elektroonilised koopiad, kuni viie aasta möödumiseni projekti lõpust.

Euroopa Kohus märkis, et Üldkohtu järeldustest nähtub aga, et projekt SANAD lõpetati 31. detsembril 2016 ja et REA teavitas 21. augustil 2019 apellanti auditimenetluse alustamisest pärast seda, kui ta oli 8. oktoobril 2018 saatnud e‑kirja, milles ta oli tõstatanud projektile SANAD antud liidu toetuse lõppmakse kontekstis ja seega enne lõppmakse tegemist teatavaid kõrvalekaldeid ja lünki apellandi esitatud tõendavates dokumentides. Lisaks märkis Üldkohus, et toetuslepingus oli ette nähtud, et finantsauditeid võivad teha REA või komisjoni töötajad, ning tõdes, et kuigi apellant väidab, et need töötajad ei ole erapooletud, ei esitanud ta selle kohta ühtki tõendit.

Neil tingimustel võttis Euroopa Kohus seisukoha, et kõnealust auditit ei tehtud hilinenult ega viisil, mis oleks erapooletuse põhimõttega vastuolus. Seega ilmneb, et vaatamata tuvastamisele, et Üldkohtu otsuses rikuti õigusnormi, ei olnud põhjendatud apellandi argument, et rikutud on harta artiklis 41 ette nähtud õigust heale haldusele, ja järelikult võis Üldkohus selle argumendi tagasi lükata.

Teisena leidis apellant, et Üldkohus rikkus toetuslepingu mitme sätte ja Belgia tsiviilseadustiku artiklite 1161–1163 tõlgendamisel õigusnorme. Sellega seoses tuletas Euroopa Kohus meelde oma väljakujunenud praktikat, mille kohaselt ei saa Üldkohtu tehtavat analüüsi niisuguse lepingusätte kohta nagu toetuslepingu sätted käsitada õiguse tõlgendamisena ja seda ei saa ka kontrollida apellatsioonkaebuse raames, ilma et rikutaks seejuures Üldkohtu pädevust tuvastada faktilised asjaolud. See järeldus on asjakohane ka apellandi argumendi puhul, et Üldkohus ei tõlgendanud sõlmitud toetuslepingu ebaselgust apellandi kasuks vastavalt Belgia tsiviilseadustiku artiklile 1162. See käsitlus läheb tegelikult vastuollu Üldkohtu hinnanguga, mille kohaselt oli lepingusätete sõnastus selge ja üheselt mõistetav.

Lisaks on Euroopa Kohus samuti otsustanud, et mis puudutab liidu institutsioonide, organite ja asutuste sõlmitud lepingutele kohaldatava riigisisese õiguse tõlgendamist Üldkohtu poolt, siis on Euroopa Kohus apellatsioonimenetluses pädev üksnes kontrollima, kas seda õigust on moonutatud, mis peab selgelt nähtuma toimiku materjalidest, ilma et oleks vaja faktilisi asjaolusid ja tõendeid uuesti hinnata.

Käsitletavas asjas ei väitnud apellant, et Üldkohus tegi vea, mis tuleneb Belgia tsiviilseadustiku sätete moonutamisest. Apellant ei saanud ka toetuslepingu üldtingimustele viidates põhjendatult väita, et Üldkohus rikkus 2018. aasta finantsmääruse sätteid, mis on selle lepingu sätete suhtes ülimuslikud. Nimelt nähtub, et toetuslepingu sätted, milles on ette nähtud kohustus säilitada selle lepinguga seotud dokumente ja teha need auditi korral REA‑le või komisjonile kättesaadavaks, on kooskõlas 2018. aasta finantsmääruse sätetega, mis lubavad teha järelkontrolli finantsauditis, seda ka kindlasummalise rahastamise puhul.

Lõpuks, mis puudutab argumenti, et Üldkohus ei põhjendanud õiguslikult piisavalt oma tõlgendust toetuslepingu kohta, märkis Euroopa Kohus, et Üldkohtu tõlgendus tuleneb selle lepingu tingimuste põhjalikust analüüsist vaidlustatud kohtuotsuses. Seega põhjendas Üldkohus oma sellekohast hinnangut.

Viimasena rõhutas Euroopa Kohus, et Üldkohus kinnitas õigesti, et asjaolu, et projekt SANAD võidi edukalt lõpetada, ei võimalda seada kahtluse alla finantsauditi tegemist REA poolt ega selle tingimusi. Nimelt ei piisa selleks, et apellandil oleks õigus ette nähtud rahalisele abile, sellest, et asjaomane projekt on tehniliselt nõuetekohaselt ellu viidud ja kooskõlas toetuslepingus sätestatuga. Samuti on nõutav, et apellant oleks nõuetekohaselt täitnud sellest lepingust tulenevad kohustused, et REA saaks eelkõige finantsauditis kontrollida, kas esitatud kulud olid rahastamiskõlblikud ja põhjendatud ( 4 ). Selleks on eelkõige oluline, et toetusesaaja suudaks tõendada, et esitatud kulud on kõnealuse projekti elluviimiseks tegelikult tekkinud.

Euroopa Kohus leidis, et seega kaotab rahalise abi saaja toetuslepingus sätestatud rahaliste kohustuste rikkumise korral õiguse toetusmaksete saamisele ja seega peab apellandi lepingupartner võtma kõik selleks sobivad meetmed ( 5 ), sealhulgas nõudma toetuse täielikult või osaliselt tagasi, sõltumata sellest, kas projekt SANAD on tehniliselt korrektselt ellu viidud.

Sellest järeldub, et toetusesaajal tekib lõplik õigus liidu rahalise toetuse saamiseks üksnes siis, kui kõik toetuse andmise tingimused on täidetud. Konkreetse toetuse andmise põhjendamiseks ei piisa sellest, kui toetusesaaja tõendab, et projekt on ellu viidud. Nimelt peab ta peab tõendama, et esitatud kulud on kantud kooskõlas tingimustega, mis on toetuslepingus asjaomaste toetuste andmiseks ette nähtud.

( 1 ) 16. juuli 2020. aasta kohtuotsused Inclusion Alliance for Europe vs. komisjon (C‑378/16 P, EU:C:2020:575, punkt 82) ja ADR Center vs. komisjon (C‑584/17 P, EU:C:2020:576, punkt 86).

( 2 ) 19. septembri 2024. aasta kohtuotsus Coppo Gavazzi jt vs. parlament (C‑725/20 P, EU:C:2024:766, punkt 114 ja seal viidatud kohtupraktika).

( 3 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. juuli 2018. aasta määrus (EL, Euratom) 2018/1046, mis käsitleb liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantsreegleid ja millega muudetakse määrusi (EL) nr 1296/2013, (EL) nr 1301/2013, (EL) nr 1303/2013, (EL) nr 1304/2013, (EL) nr 1309/2013, (EL) nr 1316/2013, (EL) nr 223/2014 ja (EL) nr 283/2014 ja otsust nr 541/2014/EL ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EL, Euratom) nr 966/2012 (ELT 2018, L 193, lk 1; edaspidi „2018. aasta finantsmäärus“).

( 4 ) Kooskõlas toetuslepingu üldtingimuste artikliga II.21.

( 5 ) Kooskõlas toetuslepingu üldtingimuste artikli II.21 lõikega 6.