Esialgne tõlge
KOHTUJURISTI ETTEPANEK
JULIANE KOKOTT
esitatud 12. veebruaril 2026(1)
Liidetud kohtuasjad C‑722/24 ja C‑756/24
SIA „Elektro bizness“
versus
Sabiedrisko pakalpojumu regulēšanas komisija (C‑722/24),
Sabiedrisko pakalpojumu regulēšanas komisija,
menetluses osales:
SIA „Jelgavas autobusu parks“ (C‑756/24)
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Augstākā tiesa (Senāts) (Läti kõrgeim kohus (senat))
Eelotsusetaotlus – Elektrienergia siseturg – Direktiiv (EL) 2019/944 – Artikli 2 punkt 4 – Otseliini mõiste – Tarbijate valikuvabadus – Täielik eraldamine elektrivõrgust – Tarbija ühendamine olemasoleva elektriliiniga – Mitme tarbija ühendamine
Sisukord
I. Sissejuhatus
II. Õiguslik raamistik
A. Liidu õigus
B. Läti õigus
III. Põhikohtuasjad ja eelotsuse küsimused
A. Kohtuasi C722/24 Elektro bizness
B. Kohtuasi C756/24 Jelgavas autobusu parks
IV. Õiguslik hinnang
A. Otseliin kui alternatiivne elektritarne viis (kohtuasja C722/24 teine küsimus ning kohtuasja C756/24 esimene ja kolmas küsimus)
1. Elektrienergia siseturu direktiivi artikli 2 punkti 41 esimese ja teise alternatiivi piiritlemine
2. Elektrienergia siseturu direktiivi artikli 2 punkti 41 teise alternatiivi kohane otseliini käsitus võrguühenduse alternatiivina
a) Artikli 2 punkti 41 teise alternatiivi sõnastus
b) Artikli 2 punkti 41 kujunemislugu
c) Võrdlus gaasi siseturu direktiiviga
d) Elektrienergia siseturu direktiivi ülesehitus
e) Direktiivi eesmärgid
1) Elektrienergia siseturu liberaliseerimine
2) Keskkonnasäästlikule energiasüsteemile ülemineku eesmärk
3) Vastanduv eesmärk tagada taskukohased energiahinnad
3. Vahejäreldus
B. Täielik eraldamine elektrivõrgust (kohtuasja C756/24 teine küsimus)
C. Mitme tarbija ühendamine sama liiniga (kohtuasja C722/24 teine küsimus)
D. Mõiste „tootmiskoht“ (kohtuasja C722/24 esimene küsimus)
E. Eraldiasetseva tarbija ja eraldiasetseva tootmiskoha kriteerium (kohtuasja C722/24 esimene ja teine küsimus ning kohtuasja C756/24 kolmas küsimus)
V. Ettepanek
I. Sissejuhatus
1. Kas otseliin, mille kaudu tarbija saab elektrienergia tootjalt elektrit ilma võrgu vahenduseta (ja seega tasumata sellega seotud kulusid), on mõeldud üksnes tarbijate jaoks, keda ei saa tehnilistel või majanduslikel põhjustel võrguga ühendada? Või on liikmesriikidel kaalutlusõigus lubada otseliine rajada ka muudel juhtudel (näiteks tööstusalade arendamiseks või rohelise energia detsentraliseeritud tootmise ja tarnimise soodustamiseks)?
2. Sisuliselt see küsimus ongi Augstākā tiesa (Senāts) (Läti kõrgeim kohus (senat)) eelotsusetaotluse alus.
3. Otseliin on alates direktiivi 96/92/EÜ(2) vastuvõtmisest elektrienergia siseturu tunnustatud osa. Praegu kehtivas direktiivis (EL) 2019/944 (edaspidi „elektrienergia siseturu direktiiv“)(3) reguleeritakse seda viisil, mis peaks võimaldama tasakaalu ühelt poolt kõigi tarbijate varustuskindluse ja võrguga seotud kulude õiglase jaotamise ning teiselt poolt tööstuse edendamise ja energiatootmise mitmekesistamise vahel.
4. Mõlemad Augstākā tiesa (Senāts) (Läti kõrgeim kohus (senat)) eelotsusetaotlused annavad Euroopa Kohtule võimaluse täpsustada sellise tasakaalu saavutamise tingimusi.
5. Põhikohtuasjades käsitletavad elektriliinid on mõeldud ühendama elektrijaama tarbijaga. Mõlemal kavandatud liinil on siiski eripärasid: Kohtuasjas C‑722/24 kavatsetakse tarbija vaidlusaluse liini abil ühendada olemasoleva elektriliiniga, mis on ühendatud võrguga ja mille kaudu juba varustatakse teisi tarbijaid. Kohtuasjas C‑756/24 on tarbija juba võrguga ühendatud ja soovib selle ühenduse vaidlusaluse liini kõrval edaspidi varuühendusena alles jätta.
II. Õiguslik raamistik
A. Liidu õigus
6. Elektrienergia siseturu direktiivi artikli 2 („Mõisted“) punktis 41 on esitatud mõiste „otseliin“ määratlus. Kõnealuses direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:
„„otseliin“ – elektriliin, mis ühendab eraldiasetsevat tootmiskohta eraldiasetseva tarbijaga või elektriliin, mis ühendab tootjat ja elektrivarustusettevõtjat, kes varustab otse oma valdusi, tütarettevõtteid ja tarbijaid“.
7. Elektrienergia siseturu direktiivi artikkel 7 „Otseliinid“ on sõnastatud järgmiselt:
„1. Liikmesriigid võtavad asjakohaseid meetmeid, et
a) kõik nende territooriumil asuvad tootjad ja elektrivarustusettevõtjad[(4)] saaksid tarnida oma valdustele, tütarettevõtjatele ja tarbijatele elektrit otseliine pidi, ilma et nende suhtes kohaldataks ebaproportsionaalseid haldusmenetlusi või kulusid,
b) kõik nende territooriumil asuvad tarbijad saaksid tootjatelt ja elektrivarustusettevõtjatelt tarneid vastu võtta kas üksikult või ühiselt otseliini kaudu.
2. Liikmesriigid kehtestavad kriteeriumid oma territooriumil otseliinide ehitamise lubade andmiseks. Need kriteeriumid peavad olema objektiivsed ja mittediskrimineerivad.
3. Võimalus tarnida elektrit otseliini kaudu, nagu on osutatud käesoleva artikli lõikes 1, ei mõjuta võimalust osta elektrit vastavalt artiklile 6.
4. Liikmesriigid võivad ette näha, et otseliini ehitusloa andmine eeldab kas võrgule juurdepääsu võimaldamisest keeldumist artikli 6 alusel või vaidluste lahendamise menetluse algatamist vastavalt artiklile 60.
5. Liikmesriigid võivad keelduda otseliini ehitamiseks luba andmast, kui luba oleks vastuolus artikli 9 kohase avaliku teenuse osutamise kohustusega. Keeldumist tuleb põhjendada.“
B. Läti õigus
8. 5. mai 2005. aasta elektrituru seaduse (Elektroenerģijas tirgus likums, edaspidi „elektrituru seadus“) artikli 1 punktis 29 määratletakse otseliin järgmiselt:
„elektriliin, mis ühendab eraldiseisvat elektri tootmiskohta eraldiasetseva tarbijaga, või elektriliin, mis ühendab eraldiseisvat elektritootjat turustajaga, kes varustab otse talle kuuluvaid või tema valduses olevaid rajatisi, sidusettevõtjaid ja enda tarbijaid;“.
9. Elektrituru seaduse artikli 25 („Elektriliinide ehitamine“) lõige 2 ja lõike 3 punkt 1 on sõnastatud järgmiselt:
„2. Jaotusvõrguettevõtjal on õigus ehitada jaotusliin tema litsentsiga hõlmatud alale.
3. Isikul, kes ei ole jaotusvõrguettevõtja, on õigus ehitada jaotusliin jaotusvõrguettevõtja litsentsiga hõlmatud alale juhul, kui ehitatud elektriliin on
1) otseliin;“.
10. Elektrituru seaduse artiklis 26 „Otseliin“ on sätestatud:
„1. Tootjal on õigus tarnida elektrit oma tarbijatele või oma rajatistesse otseliiniga.
2. Otseliini ehitamise loa väljastab reguleeriv asutus. Reguleeriv asutus määrab kindlaks otseliini ehitamise loa väljastamise objektiivsed ja ühetaolised kriteeriumid.“
III. Põhikohtuasjad ja eelotsuse küsimused
A. Kohtuasi C‑722/24 Elektro bizness
11. Elektro bizness käitab elektri ja soojuse koostootmisjaama. Talle kuulub nii see koostootmisjaam kui ka sellega ühendatud maa‑alune elektriliin (edaspidi „olemasolev elektriliin“), mis on 7,6 km pikk ja millega edastatakse 20 kilovoldise võimsusega elektrit. Olemasolev elektriliin kuulus Elektro biznessile juba enne elektrituruseaduse jõustumist 2005. aastal. Selle liini kaudu edastab Elektro bizness elektrit äriühingu Sadales tīkls võrku. Lisaks kasutab ta olemasolevat liini elektri edastamiseks kuuele tööstustarbijale otse ilma Sadales tīklsi võrgu vahenduseta.
12. Elektro bizness pöördus 2021. aastal Sabiedrisko pakalpojumu regulēšanas komisija (avalike teenuste reguleerimise komisjon, Läti, edaspidi „reguleeriv asutus“) poole, et taotleda luba otseliini ehitamiseks. Kavandatav ligu 400 meetriline elektriliin pidi ühendama olemasoleva elektriliini tarbija rajatisega nii, et Elektro bizness saaks varustada tarbijat elektriga kasutamata Sadales tīklsi võrku.
13. Reguleeriva asutuse 10. juuni 2021. aasta otsusega nr 65 keelduti Elektro biznessile otseliini ehitamise loa andmisest. Reguleeriv asutus tugines otsuses sellele, et kavandatud liini puhul ei oleks tegemist otseliiniga. Kuna olemasolevat elektriliini ei saa pidada „elektri tootmiskoha“ osaks, ei ühendaks kavandatud liin ühtegi tarbijat ühegi eraldiseisva tootmiskohaga.
14. Elektro bizness esitas selle otsuse peale kaebuse Administratīvā apgabaltiesale (regionaalne halduskohus, Läti), kes jättis kaebuse rahuldamata. Kohus nõustus reguleeriva asutuse seisukohaga, et olemasolevat elektriliini ei saa käsitada tootmiskohana, sest seda kasutatakse toodetud elektri edastamiseks, mitte elektri tootmiseks. Seega ei ühendata tarbijat otse koostootmisjaamaga.
15. Elektro bizness esitas selle kohtuotsuse peale kassatsioonkaebuse Augstākā tiesale (Senāts) (kõrgeim kohus (senat)) ja väitis, et olemasolev elektriliin on koostootmisjaama toimimiseks vajalik lahutamatu osa ning seetõttu tuleb seda käsitada tootmiskoha osana. Otseliini eesmärk on ka anda elektritootjale võimalus varustada tarbijat toodetud elektriga otse ehk ilma võrgu vahenduseta.
16. Neil asjaoludel otsustas Augstākā tiesa (Senāts) (kõrgeim kohus (senat)) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„Kas [elektrienergia siseturu direktiivi] artikli 2 punkti 41 kohaldamisel
1. tuleb nimetatud sättes kasutatud mõistet „eraldiasetsev tootmiskoht“ tõlgendada nii, et see hõlmab ka tootjale kuuluvat elektriliini, mis on ühendatud tootmisjaamaga, mõeldud toodetud elektrienergia edastamiseks ja ulatub tootmisjaama asukoha piiridest (postiaadress) väljapoole;
2. hõlmab nimetatud sättes kasutatud otseliini määratlus elektriliini, mis ühendab tarbija elektri tootmiskohaga (koostootmisjaam) tootjale kuuluva juba valmis ehitatud elektriliini kaudu, mis on mõeldud elektrienergia edastamiseks, kui selle tulemusena tagatakse elektri tarnimine tootjalt tarbijale, kasutamata jaotusvõrguettevõtja võrku? Kas vastust küsimusele mõjutab see, kui tootjale kuuluvat juba valmis ehitatud elektriliini, mis on mõeldud elektri edastamiseks ja millega ühendatakse uue tarbijani jõudmiseks kavandatav elektriliin, kasutatakse juba teistele tarbijatele elektri tarnimiseks?“
B. Kohtuasi C‑756/24 Jelgavas autobusu parks
17. Jelgavas autobusu parks osutab linna‑ ja linnalähiliinidel reisijate maanteeveoteenust. Ta kavates võtta kasutusele vesinikmootoriga linnaliinibussid ja käitada selleks vesiniku tootmisjaama.
18. Märtsis 2021 pöördus Jelgavas autobusu parks reguleeriva asutuse poole, et taotleda luba 6,5 km pikkuse liini ehitamiseks, mis ühendaks talle kuuluva vesiniku tootmisjaama äriühingu SIA Gren Latvija biomassil töötava koostootmisjaamaga. Jelgavas autobusu parks soovib osta elektrit otse Gren Latvijalt, et vähendada muu hulgas ühendusvõimsuse suurendamisega seotud kulusid. Pärast kavandatud liini ehitamist soovib Jelgavas autobusu parks säilitada Sadales tīkls hallatava olemasoleva võrguühenduse vaid tagavaraühendusena. Ajal, kui ta ostab elektrit otseliini kaudu, ei ole vaja selleks võrku kasutada.
19. Reguleeriv asutus jättis 4. novembri 2021. aasta otsusega nr 123 taotluse rahuldamata. Reguleeriva asutuse arvates ei saa anda luba „otseliini“ ehitamiseks, kuna Jelgavas autobusu parksi ei saa pidada „eraldiasetsevaks tarbijaks“. Võrguhaldur suudab nimelt tagada, et Jelgavas autobusu parksi varustatakse mõistliku hinnaga ka võimsuse kasvu korral. Otseliini ehitamine on siiski lubatud, kui see on tehniliselt ja majanduslikult põhjendatud. Jelgavas autobusu parks vaidlustas taotluse rahuldamata jätmise Administratīvā apgabaltiesas (regionaalne halduskohus).
20. Administratīvā apgabaltiesas (regionaalne halduskohus) rahuldas kaebuse. Õiguslikust raamistikust ei nähtu, et otseliinide ehitamise eesmärk on tagada elektri tarnimine ainult sellistele tarbijatele, kellel ei ole võimalik saada olemasolevast elektrivõrgust vajalikus koguses elektrit või see võimalus on piiratud. Samas on eraldatus elektrivõrgust otseliini ehitamise eeldus. Jelgavas autobusu parks oli aga esitanud kinnituse, mille kohaselt on tagatud, et otseliini kasutamise ajal on ta Sadales tīklsi võrgust lahti ühendatud. Seega on piisav eraldatusaste olemas.
21. Reguleeriv asutus esitas selle otsuse peale kassatsioonkaebuse Augstākā tiesale (Senāts) (kõrgeim kohus (senat)). Viimane otsustas menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas [elektrienergia siseturu direktiivi] artiklit 7 tuleb tõlgendada nii, et „otseliin“ on alternatiivne elektritarne viis, kui tarbija seda soovib, või hoopis nii, et otseliin on lubatud ainult erandjuhtudel?
2. Kas [elektrienergia siseturu direktiivi] artikli 2 punkti 41 tuleb tõlgendada nii, et mõistet „otseliin“ saab mõista elektriliinina, millega kavatsetakse ühendada jaotusvõrku ühendatud elektritootja jaotusvõrku ühendatud elektritarbijaga, kui nimetatud tarbija säilitab pärast kavandatud otseliini ehitamist nimetatud ühenduse jaotusvõrguga varuühendusena, aga on jaotusvõrgust lahti ühendatud ajal, kui elektritootja tarnib talle nimetatud otseliini kaudu elektrit?
3. Kas [elektrienergia siseturu direktiivi] artikli 2 punktis 41 kasutatud mõistet „eraldiasetsev tarbija“ tuleb tõlgendada nii, et hõlmab ainult selliseid tarbijaid, kes ei ole jaotusvõrguga ühendatud ja kellele jaotusvõrguettevõtja ei suuda tagada vajalikku võimsust, ehitades mõistlike kuludega ühenduse?“
22. Euroopa Kohtu presidendi 6. detsembri 2024. aasta otsusega liideti kohtuasjad C‑722/24 Elektro bizness ja C‑756/24 menetluse kirjaliku ja suulise osa ning kohtuotsuse huvides.
23. Reguleeriv asutus ja Euroopa Komisjon esitasid mõlema kohtuasja kohta oma kirjalikud seisukohad. Itaalia valitsus esitas oma kirjaliku seisukoha kohtuasjas C‑722/24 Elektro bizness ja Austria valitsus kohtuasjas C‑756/24, Jelgavas autobusu parks. Vastavalt kodukorra artikli 76 lõikele 2 loobus Euroopa Kohus kohtuistungi korraldamisest.
IV. Õiguslik hinnang
24. Viis eelotsuse küsimust puudutavad sisuliselt kahte küsimuste rühma, mille analüüsimiseks on vaja tõlgendada mõistet „otseliin“.
25. Sellega seoses tuleb kõigepealt hinnata, kas otseliinid kujutavad endast alternatiivset elektritarne viisi või saab otseliini paigaldada ainult siis, kui tarbijat ei ole võimalik tehnilistel või majanduslikel põhjustel võrku ühendada (jaotis A) (kohtuasja C‑722/24 teine küsimus ning kohtuasja C‑756/24 esimene ja kolmas küsimus). Kui paika peab teine variant, puudub vajadus käsitleda lisaküsimust, kas varuühendus võrguga võib otseliiniga paralleelselt alles jääda (jaotis B) (kohtuasja C‑756/24 teine küsimus).
26. Lisaks soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas otseliiniga võib ühendada ainult ühe eraldiasetseva tarbija või rohkem tarbijaid ning kuidas tuleb aru saada mõistest „eraldiasetsev tootmiskoht“ (kohtuasja C‑722/24 esimene ja teine küsimus ning kohtuasja C‑756/24 kolmas küsimus) (jaotised C kuni E).
A. Otseliin kui alternatiivne elektritarne viis (kohtuasja C‑722/24 teine küsimus ning kohtuasja C‑756/24 esimene ja kolmas küsimus)
27. Kohtuasjas C‑722/24 esitatud teise eelotsuse küsimuse esimese osaga soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas elektrienergia siseturu direktiivi artikli 2 punktis 41 esitatud määratluse tähenduses on otseliini määrav tunnus see, et elektrienergia tarnimine tootjalt tarbijale on tagatud võrguettevõtja võrku kasutamata. Selline otseliini määratlus arvestaks tegelikku tarneolukorda ja oleks sõltumatu võrguühenduse olemasolust või selle võimalikkusest.
28. Nimetatud küsimuse selgitamine on vajalik ka selleks, et teha kindlaks, kas elektrivarustus otseliinide kaudu kujutab endast alternatiivset varustusviisi või on see ette nähtud erandjuhtudeks, mil muud tarneviisid ei ole tehniliselt või majanduslikult võimalikud (kohtuasja C‑756/24 esimene ja kolmas küsimus). Kui lähtuda ühendusvõimaluse puudumisest, ei saaks olemasolevad tarbijad, kes on juba võrguga ühendatud, ega uued tarbijad, kellel on selline võimalus, otsustada otseliini kaudu varustamise kasuks.
29. Elektrienergia siseturu direktiivi artikli 2 punktis 41 on kirjeldatud kahte alternatiivset otseliinide varianti. Tegemist on kas „elektriliiniga, mis ühendab eraldiasetsevat tootmiskohta eraldiasetseva tarbijaga (esimene alternatiiv) või „elektriliiniga, mis ühendab tootjat ja elektrivarustusettevõtjat, kes varustab otse oma valdusi, tütarettevõtteid ja tarbijaid“ (teine alternatiiv).
30. Kõigepealt selgitan, kuidas tuleb neid kahte alternatiivi üksteisest eristada ja miks teine alternatiiv on vaidlusaluste liinide puhul asjakohane (alapealkiri 1). Selles analüüsis on juba eeldatud, et otseliin on mõeldud võrgu kaudu toimuva elektritarne alternatiivse viisina (alapealkiri 2).
1. Elektrienergia siseturu direktiivi artikli 2 punkti 41 esimese ja teise alternatiivi piiritlemine
31. Eelotsuse küsimuste sõnastusest jääb mulje, et eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib teada, kas vaidlusalused liinid vastavad esimese alternatiivi tingimustele, st kas neid saab kvalifitseerida liinidena, mis „ühendavad eraldiasetsevat tootmiskohta eraldiasetseva tarbijaga“.(5)
32. Nagu väidab Austria kohtuasjas C‑756/24, tekitavad põhikohtuasjade asjaolud siiski küsimuse, kas vaidlusalused elektriliinid ei kuulu pigem teise alternatiivi alla, st kas neid tuleks käsitada liinidena, mis „ühendavad tootjat […], kes varustab otse [oma] tarbijaid“. Seega peaks kohtuasjas C‑722/24 vaidlusalune liin ühendama Elektro biznessi uue tarbijaga olemasoleva elektriliini abil, millega ta juba varustab kuut muud tarbijat ilma võrku kasutamata. Kohtuasjas C‑756/24 vaidlusalune liin peaks ühendama Jelgavas autobusu parksi – kuigi see on juba võrguga ühendatud – otse Gren Latvija biomassil töötava koostootmisjaamaga.
33. Austria on sellega seoses seisukohal, et elektrienergia siseturu direktiivi artikli 2 punkti 41 esimene alternatiiv („elektriliin, mis ühendab eraldiasetsevat tootmiskohta eraldiasetseva tarbijaga“) hõlmab ainult isoleeritud objekte. Nende puhul on võrguga ühendamata tootmiskoht „otseliini“ kaudu ühendatud tarbijaga, kes samuti ei ole võrguga ühendatud, mistõttu mõlemad on teistest elektriliinidest ja võrguühendustest eraldatud. Seevastu teist alternatiivi tuleb mõista laiemalt ja see hõlmab kõiki juhtumeid, kus elektriliin ühendab tootjat või tarnijat otse tema valduste, tütarettevõtjate või tarbijatega. Artikli 2 punkti 41 teises alternatiivis kaks korda kasutatud sidesõna „ja“ tuleb mõista nii, et see tähendab „või“.
34. See seisukoht on veenev.
35. Teise alternatiivi sõnastus, mille kohaselt asjaomane elektriliin „ühendab tootjat ja elektrivarustusettevõtjat, kes varustab otse oma valdusi, tütarettevõtteid ja tarbijaid“(6), on sellegipoolest eksitav. Nimelt viitab see enamikus keeleversioonides kasutatud(7) sõnastus esmapilgul sellele, et tootja ja tarnija peaksid olema otseliini kaudu seotud ning tarnija ühendab seejärel teise elektriliini kaudu oma valdused, tütarettevõtjad ja tarbijad. Niisugune mulje on tingitud sidesõna „ja“ kasutamisest sidesõna „või“ asemel.
36. Siiski räägivad grammatilised kaalutlused selle tõlgenduse vastu. Mitmuse („oma valdused“, „oma tütarettevõtjad“, „oma tarbijad“) kasutamine(8) näitab selgelt, et tegemist on vastavalt nii tootja kui ka tarnija valduste, tütarettevõtjate ja tarbijatega. Seega näib loogiline, et samas lauses tuleb nii esimest sidesõna „ja“ (tootja ja tarnija) kui ka teist sidesõna „ja“ (oma valdused, tütarettevõtjad ja tarbijad) mõista tähenduses „või“. Nimelt on ilmne, et viimati nimetatud juhul tuleb sidesõna „ja“ mõista nii, et see tähendab „või“ („oma valdused, tütarettevõtjad [või] tarbijad“), kuna kõigil tootjatel või tarnijatel ei pruugi tingimata olla ei (mitu) tegevuskohta ega ka tütarettevõtjat ja tarbijat.(9)
37. Seda seisukohta toetavad ka süstemaatilised kaalutlused. Nimelt on elektrienergia siseturu direktiivi artikli 7 lõike 1, mis täpsustab otseliini ehitamise õigust, punktis a sätestatud, et liikmesriigid võtavad asjakohased meetmed, et „kõik nende territooriumil asuvad tootjad ja elektrivarustusettevõtjad saaksid tarnida oma valdustele, tütarettevõtjatele ja tarbijatele elektrit otseliine pidi […]“. Jällegi on ilmne, et nii tootjatel kui ka tarnijatel peab olema õigus varustada (vastavalt) oma valdusi, tütarettevõtjaid ja tarbijaid elektriga otseliini kaudu.
38. Lõpuks räägivad ka teleoloogilised kaalutlused selle kasuks, et elektrienergia siseturu direktiivi artikli 2 punkti 41 teist alternatiivi tuleb tõlgendada nii, et nii tootjad kui ka tarnijad võivad varustada oma valdusi, tütarettevõtjaid ja eelkõige oma tarbijaid otseliini kaudu. Nagu ma allpool punktis 61 jj selgitan, peaks otseliin olema instrument, mis aitab kaasa elektrienergia siseturu liberaliseerimisele ja võimaldama selle keskkonnasäästliku ümberkujundamise seisukohast paindlikkust alternatiivina pelgalt võrgutarnele. Sellega on kooskõlas, et niisugust instrumenti võib kasutada mitte ainult tootja seoses tarnijaga, vaid ka tootja üksi.
39. Elektriliin, mis ühendab eraldiasetsevat tootmiskohta eraldiasetseva tarbijaga (esimene alternatiiv), on alati ka liin, mis ühendab tootjat tarbijaga (üks teises alternatiivis nimetatud olukordadest). Sellest järeldub, et otseliin esimese alternatiivi tähenduses on tingimata ka otseliin teise alternatiivi tähenduses, st esimene alternatiiv on teise alternatiivi alaliik.
40. Võrreldes teise alternatiiviga näivad esimese alternatiivi tingimused olevat rangemad, kuna selles on rõhuasetus seatud tootja „eraldiasetsevale tootmiskohale“ ja „eraldiasetsevale tarbijale“. See mõjutab siiski tootjate, tarnijate ja tarbijate õigusi, mis on tagatud elektrienergia siseturu direktiivi artikliga 7, üksnes kaudselt artikli 7 lõike 4 raames, mille kohaselt liikmesriigid võivad otseliini ehitusloa andmise seada sõltuvusse võrgule juurdepääsu võimaldamisest keeldumisest.
41. Selleks, et anda eelotsusetaotluse esitanud kohtule mõlema põhikohtuasja lahenduse jaoks asjakohased vastused, analüüsin nii Elektro biznessi kavandatavat elektriliini (kohtuasi C‑722/24) kui ka Jelgavas autobusu parksi ühendamiseks kavandatavat elektriliini (kohtuasi C‑756/24) elektrienergia siseturu direktiivi artikli 2 punktis 41 laiemalt sõnastatud teise alternatiivi kriteeriumide alusel.
2. Elektrienergia siseturu direktiivi artikli 2 punkti 41 teise alternatiivi kohane otseliini käsitus võrguühenduse alternatiivina
42. Kas teises alternatiivis laiemalt määratletud otseliin, st „elektriliin, mis ühendab tootjat ja (tähenduses „või“) elektrivarustusettevõtjat, kes varustab otse oma valdusi, tütarettevõtjaid ja (tähenduses „või“) tarbijaid“, on hoopiski kavandatud lisavõimalusena elektrivõrgu kõrval? Selle küsimuse vastus tuleneb elektrienergia siseturu direktiivi sõnastusest (a), kujunemisloost (b), kontekstist (c), üldisest ülesehitusest (d) ja eesmärkidest (e).
a) Artikli 2 punkti 41 teise alternatiivi sõnastus
43. Mõiste „otseliin“ määratlusest elektrienergia siseturu direktiivi artikli 2 punkti 41 teises alternatiivis saab järeldada, et tarbijat tuleb varustada energiaga ilma võrgu vahenduseta. Nimelt on otseliin „otse varustamiseks“ mõeldud liin. Tavakeeles tähendab otse varustamine „vahetut“, „ilma kõrvalepõigeteta toimuvat“ varustamist. Seega on loogiline, et „otse varustamise“ all peetakse silmas võrguvälist varustamist.
44. Samas ei viita mõiste sõnastuses miski kitsale määratlusele selles tähenduses, et olemasolev või võimalik võrguühendus välistab otseliini olemasolu. Kõnealuse määratluse puhul ei ole oluline, kas võrguühendus on olemas või kas see on võimalik.
45. Asjaolu, et seadusandja ei ole mõiste määratlemisel lähtunud võrguühenduse olemasolust, vaid elektrienergiaga varustamise viisist, toetab samuti arusaama, et otseliini puhul on määrava tähtsusega tunnus üksnes varustusviis.
b) Artikli 2 punkti 41 kujunemislugu
46. Kui liidu õigusnormi varasema ja hilisema versiooni tähendus erineb, võib eeldada, et uue sätte koostajad soovisid varasemast määratlusest kõrvale kalduda.(10) Esimese elektrienergia siseturu direktiivi 96/92 artikli 2 punktis 12 määratleti otseliin kui „ühendatud võrku täiendav elektriliin“. Otseliini oluline tunnus oli seega võrgu täiendamine. See võib aga tähendada nii seda, et lisaks võrgule eksisteerib üldiselt ka otseliin kui selline (millega varustatakse isoleeritud objekte, mille tarbijad ei ole võrguga ühendatud), kui ka seda, et konkreetse tarbija puhul on otseliin olemas lisaks võrguühendusele.
47. Direktiivi 2003/54/EÜ(11), millega tunnistati kehtetuks direktiiv 96/92, artikli 2 punktiga 15 kehtestati seejärel otseliini uus määratlus, mis on sisuliselt sama nagu direktiivi 2019/944 kehtivas redaktsioonis(12).
48. Asjaolu, et kehtivas määratluses on võrgu ja otseliini vastastikuse täiendamise aspektist loobutud, võib pidada märgiks selle kohta, et seadusandja sooviski kitsamat määratlust, mille kohaselt saab otseliin konkreetse tarbija jaoks eksisteerida ainult võrgu asemel, mitte sellega paralleelselt.
49. Selline järeldus ei ole siiski veenev. Direktiiviga 2003/54 anti otseliinile palju laiem määratlus. Seega püüdis seadusandja arvesse võtta mitmesuguseid olukordi, kus otseliinid võivad kasutust leida. Kõnealuse instrumendi kujunemisloo põhjal ei saa seega järeldada, et mõiste „otseliin“ on piiratud olukordadega, kus puudub juurdepääs elektrivõrgule.
c) Võrdlus gaasi siseturu direktiiviga
50. Ka võrdlusest direktiiviga (EL) 2024/1788 (edaspidi „gaasi siseturu direktiiv“),(13) ei tulene, et mõiste „otseliin“ (või mõnes keeleversioonis „otsetoru“) tuleb sisustada kitsalt. See sarnaneb direktiivis 96/92 kasutatud versiooniga ja otsetoru on määratletud kui „ühendatud süsteemi täiendav maagaasitorujuhe“.
51. Sellest ei järeldu siiski, et seadusandja soovis määratleda otseliini mõiste elektrienergia siseturul teisiti , st kitsamalt kui „otsetoru“. Nagu nähtub ka elektrienergia siseturu direktiivi põhjendusest 18, on mõlema direktiivi regulatiivne lähenemine elektri‑ ja gaasitarnete erinevuste tõttu – näiteks seoses salvestamise, infrastruktuuri, tootmisstruktuuride ja võrgu stabiilsust mõjutavate teguritega – niivõrd erinev, et neist erinevatest sõnastustest ei saa järeldusi teha.
d) Elektrienergia siseturu direktiivi ülesehitus
52. Komisjoni sõnul näitavad muu hulgas süstemaatilised kaalutlused, et olemasoleva võrguühenduse korral või kui sellega on võimalik mõistliku hinnaga liituda, ei ole tarbijal õigust otsustada otseliiniga liitumise kasuks. Nimelt kujutab see endast üksnes erandit eelisjärjekorras võrkude kaudu toimuvast elektritarnest. Sellise erandlikkuse tõttu saab tema väitel otseliiniks pidada ainult neid liine, mida ei ole võimalik võrku ühendada.
53. Hinnang, et otseliinid kujutavad endast erandit elektrienergia siseturu direktiivi ülesehituses, ei ole siiski veenev.
54. Kui tõlgendada artikli 2 punktis 41 esitatud mõistet koostoimes selle direktiivi teiste sätetega, nähtub pigem vastupidine olukord. Nii kohustatakse liikmesriike artikli 7 lõikes 1 võtma „asjakohased meetmed“, et „kõik nende territooriumil asuvad tarbijad saaksid tootjatelt ja elektrivarustusettevõtjatelt tarneid vastu võtta kas üksikult või ühiselt otseliini kaudu“(14). Lisaks sellele peavad artikli 4 kohaselt „kõik tarbijad saama vabalt osta elektrit oma valitud tarnijalt“.(15) Seega ei anna need sätted alust lubada elektrienergia tarnimist üksnes võrkude kaudu.
55. Selles kontekstis tuleb minu arvates eristada liini otseliiniks kvalifitseerimise tingimusi tingimustest, mille alusel võib sellise liini ehitamiseks loa anda. Niisugusest eristamisest lähtutakse ka elektrienergia siseturu direktiivi artiklis 7.
56. Artikli 7 lõikega 1 sätestatakse ühelt poolt tarbijate põhimõtteline õigus saada elektrit otseliini kaudu ja sellega vastavuses olev tootjate ja tarnijate õigus varustada oma tarbijaid otseliini kaudu. Teiselt poolt sätestatakse artikli 7 järgmiste lõigetega, et liikmesriigid võivad seada otseliinide ehitamise lubade andmise sõltuvusse objektiivsete ja mittediskrimineerivate kriteeriumide täitmisest. Kui aga otseliinideks saab pidada ainult neid liine, mille puhul ei ole elektrit võimalik tarnida muul viisil kui otseliini kaudu, oleks artikli 7 lõigetel 2–5 üksnes väga piiratud kohaldamisala. Praktikas võiksid liikmesriigid sestap kehtestada otseliinide ehitamiseks lubade andmise kriteeriumid üksnes juhul, kui tarbijaid ei ole üleüldse võimalik ühendada – ei otseliini ega võrgu kaudu.
57. Mõiste „otseliin“ kitsa tõlgenduse korral kaoks artikli 7 lõike 4 kohaldamisala. Selle sätte kohaselt võivad liikmesriigid piirata otseliini ehitusloa andmist olukordadega, kus kasutajatele keeldutakse andmast võrgule juurdepääsu artikli 6 lõike 2 alusel, sest põhi‑ või jaotusvõrguettevõtjatel puudub vajalik võimsus, või kui sellega seoses on algatatud vaidluste lahendamise menetlus.
58. Sama kehtib ka artikli 7 lõike 5 kohta. Selle sätte kohaselt võivad liikmesriigid keelduda otseliini ehitamiseks luba andmast, kui luba oleks vastuolus artikli 9 kohase avaliku teenuse osutamise kohustusega. See säte puudutab ilmselt eelkõige olukordi, kus otseliin võimaldab majandustegevuses osalejal põhjendamatult võrgutasude maksmisest kõrvale hoida. Seda toetab ka asjaolu, et artikli 9 lõike 5 kohaselt võivad liikmesriigid otsustada muu hulgas direktiivi artiklit 7 mitte kohaldada, kui see takistaks juriidiliselt või faktiliselt elektriettevõtjatele pandud avaliku teenindamise kohustuse täitmist.
59. Järeldus, et otseliin on võrgu kaudu varustamise alternatiiv, ei ole vastuolus ka kohtuasjas ENGIE Deutschland tehtud kohtuotsusega. Nimetatud kohtuotsuses rõhutas Euroopa Kohus elektrienergia siseturu direktiiviga võrguhalduritele määratud keskset rolli riigisiseste turgude integreerimise lõpuleviimisel.(16) See otsus puudutas aga olukorda, kus liikmesriigi seadusandja oli loonud uue kategooria, mida ei ole direktiivis ette nähtud ning mis võis direktiivi ülesehitusest kõrvale kalduda.(17) Käesoleval juhul on aga tegemist otseliiniga, mis on direktiivis endas ette nähtud kategooria.
60. Seega toetavad süstemaatilised kaalutlused minu arvates mõiste „otseliin“ laia tõlgendust, mille kohaselt on oluline ainult see, et võrgu kasutamist ei toimu.
e) Direktiivi eesmärgid
61. Sellisele tulemusele saab jõuda ka hinnates elektrienergia siseturu direktiivi eesmärke nende kogumis.(18)
1) Elektrienergia siseturu liberaliseerimine
62. Mõiste „otseliin“ laia tõlgenduse kasuks räägib eelkõige asjaolu, et elektrienergia siseturu direktiivi eesmärk on elektrienergia siseturu täielik liberaliseerimine.(19)
63. Enne siseturu liberaliseerimist eksisteerisid paljudes liikmesriikides elektrivarustusettevõtjate monopolid. Alates direktiivi 96/92(20) vastuvõtmisest on elektrienergia siseturgu käsitlevate direktiividega järk-järgult avatud elektrienergia tarnimise ühisturg. Sellega ei soovita saavutada mitte ainult konkurentsivõimelisi hindu ja kõrgeid energiavarustuse ja võrgu stabiilsuse standardeid, vaid ka jätkusuutlikkuse eesmärke. Seda väljendab kehtiva direktiivi 2019/944 teine põhjendus.(21)
64. Otseliinid on täielikult avatud elektrienergia siseturu oluline osa. Kuigi otseliinideks kvalifitseeruvate liinide suhtes kohaldatavad nõuded on leebemad, saab rohkem tarbijaid otseliinide kaudu varustamisest kasu. Otseliini lai käsitus soodustab seega selle turu edasist liberaliseerimist ja integratsiooni.
65. Direktiivi 96/92 põhjenduse 35 kohaselt „tuleks sätestada otseliinide ehitamise ja kasutamise lubamine“. Direktiivi kehtivas redaktsioonis ei ole siiski enam sellist sõnaselget viidet otseliinide rollile täieliku liberaliseerimise eesmärgi saavutamisel.
66. Otseliini oluline roll energiavarustuses nähtub aga selgelt elektrienergia siseturu direktiivi artikli 7 lõikest 1, isegi kui põhjendustes seda sõnaselgelt ei mainita. Selle kohaselt võtavad liikmesriigid asjakohased meetmed, et kõik tootjad ja elektrivarustusettevõtjad saaksid tarnida muu hulgas oma tarbijatele elektrit otseliini pidi ning kõik tarbijad saaksid tarneid otseliini kaudu vastu võtta. Artikli 7 järgmised lõiked annavad liikmesriikidele küll võimaluse piirata teatud erijuhtudel otseliinide ehitamislubade andmist. See kinnitab siiski, et elektrienergia siseturu direktiivi artikli 2 punktis 41 kasutatud mõistet „otseliin“ tuleb põhimõtteliselt tõlgendada laialt ning et liikmesriigid võivad otseliinide ehitamist äärmisel juhul piirata.
2) Keskkonnasäästlikule energiasüsteemile ülemineku eesmärk
67. Elektrienergia siseturu direktiivi artikli 1 lõike 2 kohaselt on selle direktiivi eesmärk ühendatud turgude eeliste kasutamisega tagada sujuv üleminek kestlikule, vähese CO2‑heitega energiasüsteemile. Säästlikkust mainitakse selle direktiivi eesmärgina muu hulgas ka põhjenduses 2.
68. Kuigi otseliinide kaudu ei tarnita üksnes taastuvenergiat, võivad need kaasa aidata kestlikkuse eesmärgi saavutamisele.
69. Nimelt võimaldavad otseliinid tarbijatel kasutada üksnes „rohelist“ elektrit, ilma et nad peaksid kasutama avalikku võrku, milles saadaval olev elektrienergia ei tule veel täielikult taastuvatest energiaallikatest. Hea näide on Jelgavas autobusu parksi juhtum kohtuasjas C‑756/24, kus viimati nimetatu soovib osta elektrienergiat biomassil töötavast koostootmisjaamast otseliini kaudu.
3) Vastanduv eesmärk tagada taskukohased energiahinnad
70. Elektrienergia siseturu direktiivi artikli 1 lõike 2 kohaselt on selle direktiivi eesmärk siiski ka tagada tarbijatele taskukohased ja läbipaistvad energiahinnad ja ‑kulud ning varustuskindluse kõrge tase.
71. Komisjoni arvates tuleb mõistet „otseliin“ tõlgendada kitsalt, kuna elektri tarnimine otseliinide kaudu ei aita kaasa elektrivõrgu kui sellise kulude katmisele, samas kui võrgu kaudu teenindatavad tarbijad peavad maksma üldisi võrgutasusid. Komisjon juhib seega põhjendatult tähelepanu murekohale, et energiahinnad võivad tõusta eelkõige kodumajapidamiste ja väikeettevõtjate jaoks, kui tarbijaid (eelkõige suured tööstustarbijad) saaks otseliinide kaudu varustada isegi siis, kui võrguühendus on olemas või kui sellega on võimalik liituda. Kuna kodutarbijad ja väikeettevõtjad tarbivad vähem elektrit, ei oleks otseliini ehitamine niisuguste tarbijate jaoks tootjate ja tarnijate seisukohast tõenäoliselt tasuv. Samal ajal suurenevad võrgu hooldamise ja käitamise kulud ülejäänud tarbijate jaoks, kui suured energiatarbijad lahkuvad võrgust ja lasevad end varustada otseliinide kaudu ilma võrgutasuta.
72. Kuigi ma nõustun komisjoni murekohtadega, ei näe ma põhjust järeldada, et seadusandja soovis seda probleemi lahendada otseliini mõiste kitsa määratluse abil.
73. Nagu ma juba punktis 55 jj selgitasin, ei tähenda asjaolu, et liini käsitatakse otseliinina, veel tingimata selle ehitamiseks loa andmist. Pigem annavad elektrienergia siseturu direktiivi artikli 7 lõiked 2–5 liikmesriikidele võimaluse keelduda otseliini ehitamise loa andmisest, kui nad tuginevad objektiivsetele ja mittediskrimineerivatele kriteeriumidele ning võtavad arvesse artikli 7 lõikes 1 esitatud positsioone. Liikmesriikidele jäetud otsustusõiguse piires võib loa andmise üle otsustamisel arvesse võtta võimalikku negatiivset mõju kodutarbijate ja muude väikeste lõpptarbijate energiahindadele (vt eelkõige artikli 7 lõiget 5 ja artikli 9 lõiget 5, nagu juba käesoleva ettepaneku punktis 58 selgitatud).(22) Lisaks peaksid liikmesriigid elektrienergia siseturu direktiivi põhjenduse 58 kohaselt võtma vajalikke meetmeid, et kaitsta elektrienergia siseturul kaitsetuid ja energiaostuvõimetuid tarbijaid.
74. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on kontrollida, kas käesoleval juhul põhineb vaidlusaluste liinide ehitamiseks loa andmisest keeldumine kartusel, et esineb konkreetne negatiivne mõju, ning kas see põhineb objektiivsetel ja mittediskrimineerivatel kriteeriumidel.(23)
3. Vahejäreldus
75. Eelnevate kaalutluste põhjal järeldan, et otseliini määratlus ei sõltu sellest, kas võrguühendus on olemas või kas võrguga liitumine on tehniliselt võimalik või majanduslikult mõistlik. Otseliini määratlemisel on oluline ainult see, kas tootja varustab tarbijat(24) ilma võrgu vahenduseta.
B. Täielik eraldamine elektrivõrgust (kohtuasja C‑756/24 teine küsimus)
76. Kohtuasja C‑756/24 teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas juba võrguga ühendatud tarbijat võib tootjaga otseliini kaudu ühendada isegi siis, kui pärast kavandatud liini ehitamist soovib tarbija säilitada olemasoleva võrguühenduse tagavaraühendusena.
77. Kui otseliini määrav tunnusjoon on see, et tootja tarnib tarbijale elektrit ilma võrgu vahenduseta – nagu eespool märgitud –, ei saa tähtsust olla asjaolul, kas tagavaraühendus võrguga on olemas või kas seda ühendust kasutatakse vajaduse korral paralleelselt otseliiniga.
78. Seda seisukohta kinnitab elektrienergia siseturu direktiivi artikkel 4, millega tagatakse, et tarbijad saavad vabalt valida tarnijad, kellelt elektrit osta. Selle sätte kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et tarbijad saavad vabalt sõlmida korraga rohkem kui ühe elektrivarustuslepingu. Lisaks on artikli 7 lõikes 3 täpsustatud, et tegemist võib olla ka otseliini ja võrguühenduse paralleelse kasutamisega.
79. Nagu Austria rõhutab, on (kontrollitud) võimalus lülituda otseliini kaudu tarnitavalt elektrilt ümber võrgu kaudu tarnitavale elektrile oluline just tarbijate edaspidise aktiivse rolli seisukohast detsentraliseeritud osalejatena taastuvenergia kasutamisel, mis sageli täiendab võrguvarustust.(25)
80. Tarbija täielik eraldamine või lahtiühendamine võrgust(26) ei ole seega vajalik selleks, et tarbijad saaksid tarneid otseliini kaudu vastu võtta.
C. Mitme tarbija ühendamine sama liiniga (kohtuasja C‑722/24 teine küsimus)
81. Kohtuasjas C‑722/24 esitatud teise küsimuse teise osaga soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas sama otseliini kaudu võib ühendada mitu tarbijat või on otseliini lubatud kasutada ainult eraldiasetseva tarbija varustamiseks.
82. Minu arvates võib ka liini, millega on ühendatud mitu tarbijat, käsitada otseliinina. Erinevalt elektrienergia siseturu direktiivi artikli 2 punkti 41 esimesest alternatiivist ei ole seadusandja teise alternatiivi puhul eraldiasetseva tarbija puhul piirangut ette näinud. Keelelisest erinevusest nende kahe alternatiivi vahel nähtub selgelt, et teises alternatiivis ei ole tarbija kohta lisanõudeid ette nähtud.
83. Lisaks toetab tõlgendust, et otseliini kaudu võib varustada mitut tarbijat, käesoleva ettepaneku punktis 79 käsitletud elektrienergia siseturu direktiivi eesmärk anda tarbijatele elektrituru keskkonnasäästlikumaks muutmise raames detsentraliseeritud ja täiendav roll.
84. Isegi asjaolu, et olemasoleva elektriliiniga, millega Elektro bizness soovib oma tarbijad ühendada, ei ole ühendatud mitte ainult teised tarbijad, vaid selle kaudu edastatakse ühtlasi elektrit võrku, ei välista Elektro biznessi ja asjaomase tarbija vahelise ühenduse liigitamist otseliiniks. Selleks piisab, kui Elektro bizness tarnib (ka) sellele tarbijale elektrit otse (st ilma võrku kasutamata) ja tehniliste meetmetega takistatakse võrgust pärinevat kontrollimatut elektrivoogu sellele tarbijale.
D. Mõiste „tootmiskoht“ (kohtuasja C‑722/24 esimene küsimus)
85. Kohtuasja C‑722/24 esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus veel teada, kas tootjale kuuluv elektriliin, mis on ühendatud tootmisjaamaga, mõeldud toodetud elektrienergia edastamiseks ja ulatub tootmisjaama asukoha piiridest(27) väljapoole, on hõlmatud eraldiasetseva tootmiskoha mõistega elektrienergia siseturu direktiivi artikli 2 punkti 41 esimese alternatiivi tähenduses. Sellega seoses tuleb märkida, et erinevalt näiteks eelotsuse küsimuse saksa‑ ja prantsuskeelsest sõnastusest, ei pea eelotsusetaotluse esitanud kohus oma küsimuses toodetud elektrienergia „edastamise“ puhul kitsalt silmas elektrienergia „ülekandmist“ elektrienergia siseturu direktiivi artikli 2 punkti 34 tähenduses, vaid peab tehnilisi aspekte kõrvale jättes silmas kõiki elektrienergia edastamise viise.
86. Lisaks võib jääda lahtiseks, kas elektriliin kuulub eraldiasetseva tootmiskoha juurde (esimene alternatiiv) või loetakse see tootja asukoha juurde kuuluvaks (teine alternatiiv). Nagu ma käesoleva ettepaneku punktis 39 juba märkisin, ei ole artikli 2 punktis 41 nimetatud kahe alternatiivi selline eristamine asjasse puutuv.
87. Samuti ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohtul põhimõtteliselt vaja teada, kummaga mitmetähenduslikult sõnastatud artikli 2 punktis 41 nimetatud kahest alternatiivist on hõlmatud kohtuasjas C‑722/24 vaidlusalune liin. Pigem soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus saada vastust üldisele küsimusele, kas elektriliini, mis ühendab tarbijat mitte tootja asukohaga, vaid sinna kulgeva olemasoleva elektriliiniga, võib käsitada otseliinina.
88. Minu arvates ei tule siinkohal lähtuda mitte tootja asukoha ruumilistest piiridest, vaid tarbija ja tootja vahelisest otseliini kaudu toimuvast funktsionaalsest ühendusest. Teisisõnu on liini puhul tegemist otseliiniga, kui tootja tarnib selle kaudu tarbijale elektrit otse, olgu siis tarbija ja tootja asukoha vahelise ühenduse või nimetatud asukohaga ühendatud liini kaudu, tingimusel et üldine elektrivõrk ei ole ühenduse osa.
E. Eraldiasetseva tarbija ja eraldiasetseva tootmiskoha kriteerium (kohtuasja C‑722/24 esimene ja teine küsimus ning kohtuasja C‑756/24 kolmas küsimus)
89. Nagu ma käesoleva ettepaneku punktis 39 selgitasin, kuuluvad mõlemad elektriliinid, mille ehitamiseks loa andmine on mõlema põhikohtuasja vaidlusküsimus, igal juhul elektrienergia siseturu direktiivi artikli 2 punkti 41 teise alternatiivi kohaldamisalasse.
90. Seevastu ei kuulu vaidlusalused liinid eelnimetatud sätte esimese alternatiivi alla, kuna mõlemas põhikohtuasjas on võrguühendused olemas.
91. Elektrienergia siseturu direktiivi keeleversioonid ei ole küll täiesti identsed selles osas, mis puudutab tootmiskoha ja tarbija asukohta artikli 2 punkti 41 esimeses alternatiivis, kuid enamikus neist viidatakse asukoha eraldatusele ja isoleeritusele. Mõnes keeleversioonis, eelkõige läti‑, inglis‑ ja prantsuskeelses versioonis(28) rõhutatakse mõisteid „izolēts lietotājs“, „isolated customer“ või „client isolé“ kasutades tarbija või tootmiskoha isoleeritud, eraldipaiknevat või eraldatud asukohta. Teistes keeleversioonides, nagu eesti‑, soome‑ ja poolakeelses versioonis kasutatakse sarnast mõistet eraldi‑ („eraldiasetseva tarbijaga“, „erilliseen asiakkaaseen“ ja „wydzielonym odbiorcą“). Saksa‑ ja rootsikeelses versioonis kasutatud mõisteid „einzelner Kunden“ ja „enskild Kund“ võib samuti mõista tähenduses teistest eraldi paiknev või eraldiasetsev.
92. Seega saab kokkuvõttes jõuda järeldusele, et elektrienergia siseturu direktiivi artikli 2 punkti 41 esimene alternatiiv hõlmab – nagu Austria väidab – niinimetatud isoleeritud objekte, mis ei ole võrguga ühendatud. Sellest järeldub, et kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu tehtud kontrolli tulemusel ei ilmne vastupidist, ei kuulu põhikohtuasjades vaidlusalused liinid olemasolevate võrguühenduste tõttu selle alternatiivi kohaldamisalasse.
V. Ettepanek
93. Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Augstākā tiesa (Senāts) (Läti kõrgeim kohus (senat)) eelotsuse küsimustele järgmiselt:
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuni 2019. aasta direktiivi (EL) 2019/944 elektrienergia siseturu ühiste normide kohta ja millega muudetakse direktiivi 2012/27/EL artikli 2 punkti 41 tuleb tõlgendada nii, et
– elektriliini võib käsitada otseliinina, kui selle kaudu varustatakse tarbijat otse;
– otseliini määratlemisel on oluline ainult see, kas tootja või tarnija varustab tarbijat ilma võrgu vahenduseta;
– otseliin võib olla liin, mis on mõeldud selleks, et ühendada omavahel tootja ja tarbija, kes on mõlemad võrguga ühendatud, tingimusel et tootja varustab selle otseliini kaudu tarbijat elektriga otse, ilma võrgu vahenduseta;
– otseliini mõiste võib hõlmata ka liini, mida kasutatakse mitme tarbija varustamiseks elektriga.
1 Algkeel: saksa.
2 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. detsembri 1996. aasta direktiiv 96/92/EÜ elektri siseturu ühiseeskirjade kohta (EÜT 1997, L 27, lk 20; ELT eriväljaanne 12/02, lk 3).
3 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuni 2019. aasta direktiiv (EL) 2019/944 elektrienergia siseturu ühiste normide kohta ja millega muudetakse direktiivi 2012/27/EL (ELT 2019, L 158, lk 125).
4 Saksakeelses versioonis esinev kordus Elektrizitätsversorgungsunternehmen Versorger (elektrivarustusettevõtja tarnija) näib olevat redaktsiooniline viga.
5 Kohtuasjas C‑722/24 puudutavad mõlemad eelotsuse küsimused mõistete „eraldiasetsev tootmiskoht“ ja „tootmiskoht“ tõlgendamist, mis esineb ainult esimeses alternatiivis. Kohtuasjas C‑756/24 esitatud kolmanda eelotsuse küsimusega soovitakse teada, kuidas tõlgendada mõistet „eraldiasetsev tarbija“, mida kasutatakse samuti ainult esimeses alternatiivis.
6 Kohtujuristi kursiiv.
7 Näiteks tšehhikeelses versioonis on teine sidesõna „nebo“ („või“).
8 Kohtujuristi kursiiv.
9 Selles küsimuses kaldub Läti elektrituruseaduse artikli 1 punkt 29 kõrvale direktiivi sõnastusest, määratledes teise alternatiivi elektriliinina „mis ühendab eraldiasetsevat elektritootjat turustajaga, kes varustab otse talle kuuluvaid või tema valduses olevaid rajatisi, sidusettevõtjaid ja enda tarbijaid“. Siiski peaks olema võimalik tõlgendada seda sätet kooskõlas direktiiviga nii, et ka tootja võib varustada otse oma valdusi, sidusettevõtjaid ja tarbijaid. See järeldub eelkõige elektrituruseaduse artiklist 26, mille kohaselt on „tootjal õigus tarnida elektrit oma tarbijatele või oma rajatistesse otseliiniga“.
10 Samuti 1. juuni 1961. aasta kohtuotsus Simon vs. Gerichtshof (15/60, EU:C:1961:11, lk 261). Vt ka kohtujurist Trstenjaki ettepanek kohtuasjas Quelle (C‑404/06, EU:C:2007:682, punkt 58).
11 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2003. aasta direktiiv 2003/54, mis käsitleb elektrienergia siseturu ühiseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 96/92 (ELT 2003, L 176, lk 37; ELT eriväljaanne 12/02, lk 211).
12 Direktiivi 2003/54 artikli 2 punkti 15 kohaselt oli otseliin „elektriliin, mis ühendab eraldiasetsevat tootmiskohta eraldiasetseva tarbijaga või elektriliin, mis ühendab elektritootjat ja elektrivarustusettevõtet, kes varustab otse oma ruume, tütarettevõtteid ja vabatarbijaid“.
13 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuni 2024. aasta direktiiv, mis käsitleb taastuvatest energiaallikatest toodetud gaasi, maagaasi ja vesiniku siseturgude ühiseid norme ning millega muudetakse direktiivi (EL) 2023/1791 ja tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2009/73/EÜ (ELT L 2024/1788).
14 Kohtujuristi kursiiv.
15 Kohtujuristi kursiiv.
16 28. novembri 2024. aasta kohtuotsus ENGIE Deutschland (C‑293/23, EU:C:2024:992, punkt 77).
17 Luues direktiivis sätestamata kategooria „tarbijarajatis“, kitsendas Saksamaa seadusandja samal ajal mõistet „jaotusvõrk“ rohkem kui direktiivis ette nähtud. Tarbijarajatiste käitajate suhtes ei kehtinud jaotusvõrguettevõtjate kohustused, mistõttu oli põhjust kahtlustada direktiivi eesmärkidest kõrvalekaldumist.
18 Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tuleb olukorras, kus liidu õigus on mitmeti tõlgendatav, eelistada sellist tõlgendust, mis tagab selle sätte tõhususe säilimise; vt 22. septembri 1988. aasta kohtuotsus Saarland jt (187/87, EU:C:1988:439, punkt 19) ja 24. veebruari 2000. aasta kohtuotsus komisjon vs. Prantsusmaa (C‑434/97, EU:C:2000:98, punkt 21).
19 Vt selle kohta juba minu ettepanek kohtuasjas Sabatauskas jt (C‑239/07, EU:C:2008:344, punkt 22).
20 Vahepeal kehtisid juba mainitud direktiiv 2003/54 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta direktiiv 2009/72/EÜ, mis käsitleb elektrienergia siseturu ühiseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2003/54/EÜ (ELT 2009, L 211, lk 55).
21 Selle kohaselt on elektrienergia siseturu eesmärk „pakkuda piiriüleste konkurentsile avatud elektriturgude organiseerimisega kõigile liidu lõpptarbijatele – nii kodanikele kui ka ettevõtjatele – tõelist valikuvõimalust, uusi ettevõtlusvõimalusi, konkurentsivõimelisi hindu, tõhusaid investeerimissignaale ja kõrgemaid teenindusstandardeid ning toetada varustuskindlust ja säästlikkust“. Vt ka direktiivi 96/92 põhjendus 4 ning direktiivi 2009/72 põhjendused 3 ja 5.
22 Samamoodi ka juba minu ettepanek kohtuasjas Sabatauskas jt (C‑239/07, EU:C:2008:344, punkt 43). Vt ka 9. oktoobri 2008. aasta kohtuotsus Sabatauskas jt (C‑239/07, EU:C:2008:551, punkt 48) ja kohtujurist Pitruzzella ettepanek kohtuasjas Elektrorazpredelenie Yug (C‑31/18, EU:C:2019:421, punkt 43).
23 9. oktoobri 2008. aasta kohtuotsus Sabatauskas jt (C‑239/07, EU:C:2008:551, punkt 48); kohtujurist Pitruzzella ettepanek kohtuasjas Elektrorazpredelenie Yug (C‑31/18, EU:C:2019:421, punkt 43).
24 Sama kehtib ka muude artikli 2 punktis 41 nimetatud olukordade kohta.
25 Vt näiteks elektrienergia siseturu direktiivi artikkel 15 („Aktiivsed tarbijad“) või artikkel 16 („Kodanike energiakogukonnad“) ning põhjendused 42‑47.
26 Jelgavas Autobusu parks esitas reguleerivale asutusele kinnituse, mille kohaselt on tagatud, et otseliini kasutamise ajal on ta võrgust lahti ühendatud.
27 Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib selle postiaadressi järgi kindlaks määrata.
28 Samuti itaaliakeelses versioonis cliente isolato, taanikeelses versioonis isoleret kunde ja portugalikeelses versioonis cliente isolado.