Esialgne tõlge
KOHTUJURISTI ETTEPANEK
TAMARA ĆAPETA
esitatud 12. märtsil 2026(1)
Kohtuasi C‑660/24
Euroopa Komisjon
versus
Ungari
Liikmesriigi kohustuste rikkumine – ELTL artikkel 258 – Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala – Õigusalane koostöö kriminaalasjades – Direktiiv 2013/48/EL – Õigus kaitsjale kriminaalmenetluses – Artikli 3 lõike 3 punkt b – Õigus kaitsja kohalolekule ülekuulamise ajal – Artikli 3 lõike 6 punkt b – Ajutine erand, et vältida märkimisväärse kahju tekitamist kriminaalmenetlusele – Artikkel 9 – Loobumine – Riigisisesed õigusnormid, milles on ette nähtud kahtlustatavate või süüdistatavate ülekuulamine ilma kaitsja juuresviibimiseta, kui kaitsja ei ilmu kindlaksmääratud aja jooksul kohale – Ebaõige ülevõtmine
I. Sissejuhatus
1. Käesolevas asjas on Euroopa Komisjon algatanud Ungari vastu rikkumismenetluse vastavalt ELTL artiklile 258, kuna Ungari ei ole täitnud oma liidu õigusest tulenevaid kohustusi võtta õigesti üle teatud sätted direktiivist 2013/48/EL,(2) mis käsitleb õigust kaitsjale kriminaalmenetluses.
2. See kohtuasi tuleneb sisuliselt komisjoni ja Ungari ning menetlusse astunud Tšehhi Vabariigi vahelisest põhimõttelisest lahkarvamusest küsimuses, kuidas tuleb mõista direktiivi 2013/48 artikli 3 lõigetes 3 ja 6 sätestatud õigust kaitsjale ja sellest õigusest tehtavaid erandeid.
3. Sarnane küsimus on Euroopa Kohtu menetluses ka kohtuasjas C‑681/24, komisjon vs. Tšehhi Vabariik, milles ma esitan oma ettepaneku samal päeval.
4. Veel üks etteheide käesolevas kohtuasjas puudutab direktiivi 2013/48 artikli 9 nende sätete ebaõiget ülevõtmist, mis käsitlevad kaitsja kasutamise õigusest loobumist.
II. Õiguslik raamistik
A. Euroopa Liidu õigus
5. Direktiivi 2013/48 artiklis 3 „Õigus kaitsjale kriminaalmenetluses“ on sätestatud:
„1. Liikmesriigid tagavad, et kahtlustataval ja süüdistataval isikul on õigus kasutada kaitsjat nii pika aja jooksul ja sellisel viisil, mis annab asjaomasele isikule võimaluse kasutada oma kaitseõigust otstarbekalt ja tõhusalt.
[…]
3. Õigus kaitsjale hõlmab järgmist:
a) liikmesriigid tagavad, et kahtlustataval või süüdistataval isikul on õigus suhelda ja kohtuda privaatselt teda esindava kaitsjaga, sealhulgas enne küsitlemist politseis või muus õiguskaitse- või õigusasutuses;
b) liikmesriigid tagavad, et kahtlustataval või süüdistataval isikul on õigus sellele, et tema kaitsja viibib küsitlemise juures ja osaleb selles tõhusalt. Selline osalemine toimub kooskõlas siseriiklikus õiguses sätestatud menetlustega, tingimusel et need menetlused ei piira võimalust kasutada tõhusalt ja sisuliselt asjaomast õigust. Kui kaitsja osaleb küsitlemisel, jäädvustatakse sellise osalemise toimumine, kasutades asjaomase liikmesriigi õiguse kohast jäädvustamiskorda;
[…]
6. Liikmesriigid võivad erandjuhtudel ja üksnes kohtueelses etapis teha lõikes 3 sätestatud õiguste kohaldamisest ajutise erandi sellises ulatuses, mis on juhtumi konkreetsetest asjaoludest tulenevalt põhjendatud ühe või enama järgmise mõjuva põhjusega:
a) kiireloomuline vajadus hoida ära tõsiseid negatiivseid tagajärgi inimese elule, vabadusele või füüsilisele puutumatusele;
b) uurimisasutuste viivitamatu tegutsemine on hädavajalik selleks, et vältida märkimisväärse kahju tekitamist kriminaalmenetlusele.“
6. Direktiivi 2013/48 artiklis 9 „Loobumine“ on sätestatud:
„1. Ilma et see piiraks siseriikliku õiguse kohaldamist, mille kohaselt on kaitsja kohalolek või abi kohustuslik, tagavad liikmesriigid loobumise korral artiklites 3 ja 10 osutatud õigusest, et:
a) kahtlustatavale või süüdistatavale isikule on antud lihtsas ja arusaadavas sõnastuses suuliselt või kirjalikult selget ja piisavat teavet asjaomase õiguse sisust ning sellest loobumise võimalikest tagajärgedest ning
b) loobumine on olnud vabatahtlik ja ühemõtteline.
2. Loobumist, mille võib teha kirjalikult või suuliselt, ning samuti loobumise asjaolusid käsitlev teave dokumenteeritakse, kasutades asjaomase liikmesriigi õiguse kohast dokumenteerimiskorda.
3. Liikmesriigid tagavad, et kahtlustatav või süüdistatav isik võib loobumisotsuse tühistada igal ajal kriminaalmenetluse käigus ning et kahtlustatavat või süüdistatavat isikut teavitatakse sellest võimalusest. Tühistamine jõustub alates tühistamise otsuse tegemise hetkest.“
B. Ungari õigus
7. 2017. aasta seaduse nr XC, millega kehtestatakse kriminaalmenetluse seadustik (a büntetőeljárásról szóló 2017. évi XC. Törvény; edaspidi „kriminaalmenetluse seadustik“), § 387 lõikes 3 on sätestatud:
„Kui kahtlustatav või isik, keda põhjendatult kahtlustatakse kuriteo toimepanemises, soovib kasutada kaitsja abi, või kui uurimisasutus või prokurör määrab kaitsja, teavitab uurimisasutus või prokuratuur sellest viivitamatult kaitsjat ja lükkab kahtlustatava ülekuulamise edasi kuni kaitsja saabumiseni, aga vähemalt kahe tunni võrra. Kui selle ajavahemiku jooksul:
(a) kaitsja ei ilmu kohale või
(b) kahtlustatav või isik, keda põhjendatult kahtlustatakse kuriteo toimepanemises, annab pärast oma kaitsjaga konsulteerimist nõusoleku ülekuulamise alustamiseks,
alustab uurimisasutus või prokuratuur kahtlustatava ülekuulamist.“
III. Kohtueelne menetlus ja menetlus Euroopa Kohtus
8. Komisjon saatis 12. novembril 2021 Ungarile ELTL artikli 258 alusel ametliku kirja, leides, et direktiivi 2013/48 teatud sätted, sealhulgas artikli 3 lõike 6 punkt b ja artikkel 9, on ebaõigesti üle võetud, ning palus sellel liikmesriigil esitada kahe kuu jooksul oma seisukohad.
9. Ungari vastas nimetatud kirjale 12. jaanuaril 2022, vaidlustades komisjoni argumendid.
10. Komisjon saatis 14. juulil 2023 Ungarile põhjendatud arvamuse, väites, et direktiivi 2013/48 artikli 3 lõike 6 punkt b ja artikkel 9 ei ole ikka veel õigesti üle võetud, ning palus tal järgida seda põhjendatud arvamust kahe kuu jooksul alates selle kättesaamisest.
11. Ungari vastas põhjendatud arvamusele 13. septembril 2023, leides, et ta on direktiivi 2013/48 artikli 3 lõike 6 punkti b ja artikli 9 õigesti üle võtnud.
12. Seetõttu esitas komisjon 10. oktoobril 2024 ELTL artikli 258 alusel Euroopa Kohtule käesoleva hagi. Ta palub Euroopa Kohtul:
– tuvastada, et kuna Ungari ei ole nõuetekohaselt üle võtnud direktiivi 2013/48 artikli 3 lõike 6 punkti b koostoimes artikli 3 lõikega 3 ja artikliga 9, on ta rikkunud oma kohustusi, mis tulenevad nimetatud sätetest ning
– mõista kohtukulud välja Ungarilt.
13. Oma 23. detsembril 2024 esitatud vastuses palub Ungari Euroopa Kohtul:
– jätta käesolev hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata ja
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
14. Komisjon ja Ungari on esitanud ka repliigi ja vasturepliigi vastavalt 17. veebruaril 2025 ja 28. märtsil 2025.
15. Euroopa Kohtu president andis 7. veebruaril 2025 Tšehhi Vabariigile loa astuda käesolevasse menetlusse Ungari nõuete toetuseks.
16. Kuna käesolev kohtuasi ja kohtuasi C‑681/24, komisjon vs. Tšehhi Vabariik on sarnased, korraldas Euroopa Kohus nendes kahes kohtuasjas kodukorra artikli 77 alusel ühise kohtuistungi. Kohtuistung peeti 10. detsembril 2025 ning seal esitasid komisjon, Ungari ja Tšehhi Vabariik suulised seisukohad.
IV. Analüüs
17. Minu analüüs koosneb kolmest põhiosast. Esiteks pean vajalikuks esitada mõned sissejuhatavad märkused seoses direktiiviga 2013/48 ning selle kohaga vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneval alal (A). Teiseks analüüsin direktiivi 2013/48 artikli 3 lõike 6 punkti b (koostoimes artikli 3 lõikega 3) rikkumist puudutava esimese etteheite põhjendatust (B). Kolmandaks analüüsin direktiivi 2013/48 artikli 9 rikkumist käsitleva teise etteheite põhjendatust (C).
18. Selle analüüsi põhjal olen jõudnud järeldusele, et mõlemad etteheited on põhjendatud.
A. Sissejuhatavad märkused direktiivi 2013/48 ning vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala kohta
19. Hakatuseks, nagu ma oma varasemates ettepanekutes olen märkinud,(3) on Euroopa Liit võtnud vastu mitu direktiivi, mis põhinevad ELTL artikli 82 lõike 2 punktist b tuleneval Euroopa Liidu pädevusel kehtestada miinimumeeskirju, mis käsitlevad isikute õigusi kriminaalmenetluses. Sellesse kuuest direktiivist koosnevasse komplekti kuulub ka direktiiv 2013/48.(4)
20. Neid direktiive nimetatakse mõnikord „teekaardi“ direktiivideks, kuna need võeti kasutusele nõukogu 2009. aasta resolutsiooniga teekaardi kohta, mille eesmärk on tugevdada kahtlustatavate või süüdistatavate isikute menetlusõigusi kriminaalmenetluses.(5) Resolutsioon kiideti heaks Euroopa Ülemkogu Stockholmi programmiga vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala kohta,(6) milles kinnitati, et „kriminaalmenetluse raames kahtlustatavate ja süüdistatavate isikute õiguste kaitsmine on liidu alusväärtus, mis on oluline, et säilitada liikmesriikide vastastikune usaldus ja üldsuse usaldus liidu vastu“.(7)
21. Nagu nähtub direktiivi 2013/48 põhjendustest,(8) on üksikisikute kriminaalmenetlusõigusi käsitlevate ühiste miinimumeeskirjade kehtestamine nendes direktiivides põhjendatud selleks, et tugevdada vastastikust usaldust liikmesriikide kriminaalõigussüsteemide vastu, mis on „vastastikuse tunnustamise alus, kusjuures see vastastikune tunnustamine on ise tõstetud vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala nurgakivi staatusesse“.(9) Selliste normide eesmärk on ka kõrvaldada takistused kodanike vabale liikumisele Euroopa Liidus ning tugineda standarditele, mis on seotud õigusega õiglasele kohtulikule arutamisele ja kaitseõigusega, mis on tagatud eelkõige Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikliga 47 ja artikli 48 lõikega 2 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK“) artikliga 6 võrreldavate sätetega.(10)
22. Direktiiviga 2013/48 on kehtestatud ühised miinimumeeskirjad, mis käsitlevad kahtlustatavate ja süüdistatavate õigust kaitsjale kriminaalmenetluse kõigis etappides.(11) See õigus on õiglase kohtumenetluse alus(12) ja aitab tagada, et austatakse muid kriminaalmenetlusega seotud õigusi.(13)
23. Õigus kaitsjale kriminaalmenetluses on sätestatud direktiivi 2013/48 artiklis 3.
24. Direktiivi 2013/48 artikli 3 lõikes 1 on sätestatud nn aluspõhimõte, et kahtlustataval või süüdistataval on õigus kasutada kaitsjat nii pika aja jooksul ja sellisel viisil, mis annab isikule võimaluse kasutada oma kaitseõigust otstarbekalt ja tõhusalt.(14)
25. Seda põhimõtet on täpsustatud direktiivi 2013/48 artikli 3 lõikes 2 seoses hetkega, millest alates see õigus tuleb anda, mille hulka kuulub ka ametiasutuste poolt ülekuulamine.(15)
26. Seda põhimõtet on täpsustatud direktiivi 2013/48 artikli 3 lõikes 3, milles on piiritletud kaitsja kasutamise õiguse sisu. Eelkõige peavad liikmesriigid artikli 3 lõike 3 punkti a kohaselt tagama, et kahtlustataval ja süüdistataval on õigus kohtuda ja suhelda oma kaitsjaga privaatselt, sealhulgas enne ülekuulamist,(16) ning artikli 3 lõike 3 punkti b kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et sellisel isikul on õigus sellele, et tema kaitsja viibib ülekuulamise juures ja osaleb selles tõhusalt.(17)
27. Direktiivi 2013/48 artikli 3 lõike 6 kohaselt on liikmesriikidel lubatud teha artikli 3 lõikes 3 sätestatud õigustest ajutine erand „erandjuhtudel ja üksnes kohtueelses etapis“, kui see on põhjendatud „juhtumi konkreetsete asjaoludega“ ja põhineb „mõjuvatel põhjustel“, mis on seotud: a) „kiireloomulise vajadusega hoida ära tõsiseid negatiivseid tagajärgi inimese elule, vabadusele või füüsilisele puutumatusele“ või b) olukorraga, kus „uurimisasutuste viivitamatu tegutsemine on hädavajalik selleks, et vältida märkimisväärse kahju tekitamist kriminaalmenetlusele“. Mis tahes ajutine erand direktiivi 2013/48 artikli 3 lõike 6 alusel peab vastama ka selle direktiivi artiklis 8 sätestatud üldtingimustele.(18)
28. Direktiivi 2013/48 artiklis 9, mis on samuti käesolevas asjas vaidluse all, on sätestatud konkreetsed tingimused, mis peavad olema täidetud, et kahtlustatav ja süüdistatav isik saaks loobuda õigusest kaitsjale.(19) Nimetatud direktiivi artikli 9 lõikes 1 on sisuliselt ette nähtud kaks tingimust,(20) nimelt, et esiteks peab nimetatud isikule olema antud selget ja piisavat teavet kaitsja abi kasutamise õiguse sisu kohta ning sellest loobumise võimalike tagajärgede kohta ning teiseks peab loobumine olema vabatahtlik ja ühemõtteline. Lisaks on direktiivi 2013/48 artikli 9 lõikes 2 sätestatud, et loobumine tuleb dokumenteerida, samas kui artikli 9 lõikes 3 on ette nähtud, et asjasse puutuv isik võib loobumisotsuse tühistada igal ajal kriminaalmenetluse käigus ning et teda tuleb sellest võimalusest teavitada.
29. Käesoleva kohtuasja tuumaks on ühelt poolt komisjoni ning teiselt poolt Ungari ja Tšehhi Vabariigi erinev arusaam kaitsja kasutamise õiguse sisust ja selle õiguse võimalikest eranditest.
30. Sisuliselt – ja enne seda, kui ma poolte seisukohti üksikasjalikumalt selgitan – tõlgendab komisjon direktiivis 2013/48 sätestatud õigust kaitsjale nii, et see nõuab põhimõtteliselt kaitsja kohalolekut ülekuulamise ajal, ning ainsad erandid sellest reeglist (st kui kahtlustatavat või süüdistatavat võib üle kuulata ilma kaitsja juuresviibimiseta) on selle direktiivi artikli 3 lõikes 6 kirjeldatud olukorrad. Lisaks võivad need isikud artiklis 9 sätestatud tingimustel loobuda õigusest kaitsja kohalolekule. Seevastu Ungari ja Tšehhi Vabariik väidavad, et õigus kaitsjale on täidetud, kui neile isikutele pakutakse kaitsja juuresviibimise võimalust. Võimalus viia ülekuulamine läbi juhul, kui kaitsja teatud ajavahemiku jooksul kohale ei ilmu, ei ole sel põhjusel erand õigusest kaitsjale. Lisaks, nagu ma seoses teise etteheitega selgitan, on Ungari seisukohal, et õigusest kaitsjale, nagu ta seda mõistab, ei saa tema õigussüsteemis loobuda, mistõttu ta leiab, et direktiivi 2013/48 artiklit 9 ei ole vaja riigisisesesse õigusesse üle võtta.
B. Esimene etteheide, mille kohaselt on rikutud direktiivi 2013/48 artikli 3 lõike 6 punkti b koostoimes artikli 3 lõikega 3
1. Poolte argumentide kokkuvõte
31. Esimeses etteheites väidab komisjon, et Ungari on ebaõigesti üle võtnud direktiivi 2013/48 artikli 3 lõike 6 punkti b koostoimes artikli 3 lõikega 3, kuna kriminaalmenetluse seadustiku § 387 lõige 3 (edaspidi „vaidlusalune Ungari õigusnorm“) võimaldab üldiselt ametiasutustel kahtlustatavat või süüdistatavat üle kuulata ilma kaitsja juuresolekuta, kui kaitsja ei ilmu ettenähtud ajavahemiku jooksul kohale. Need õigusnormid on vastuolus selle direktiivi artikli 3 lõikega 3, mille kohaselt peab sellistele isikutele olema tagatud õigus kaitsjale, kuid ei vasta tingimustele, mis peavad olema täidetud sellest õigusest erandi tegemiseks, et vältida märkimisväärse kahju tekitamist kriminaalmenetlusele selle direktiivi artikli 3 lõike 6 punkti b alusel.(21)
32. Komisjon väidab, et direktiivi 2013/48 artikli 3 lõike 3 punktides a ja b sätestatud kahtlustatavate ja süüdistatavate õigus suhelda kaitsjaga enne ülekuulamist ja õigus sellele, et kaitsja viibib ülekuulamise juures, on tingimusteta ning et selle direktiivi artikli 3 lõige 6 võimaldab teha sellest õigusest ajutisi erandeid, mis piirduvad konkreetse juhtumi erandlike asjaoludega. Võimalus viia ülekuulamine läbi ilma kaitsja juuresviibimiseta pärast Ungari vaidlusaluses õigusnormis ette nähtud kindlaksmääratud ajavahemikku on seega erand õigusest kaitsjale ning ei vasta ühelegi selle artikli 3 lõike 6 punktis b sätestatud tingimusele, mille liidu seadusandja on ette näinud kitsa erandina üldpõhimõttest, mille kohaselt kahtlustatavatel ja süüdistatavatel on õigus kaitsja abile enne ülekuulamist ja selle ajal. Nagu komisjon kohtuistungil rõhutas, on direktiivi 2013/48 endiselt rikutud, olenemata sellest, kas vaidlusalust Ungari õigusnormi peetakse Euroopa Inimõiguste Kohtu (edaspidi „EIK“) praktikaga kooskõlas olevaks.
33. Komisjon rõhutab eelkõige, et direktiivi 2013/48 artikli 3 lõike 3 punkti b kohaselt on liikmesriigid kohustatud tagama, et kaitsja viibib ülekuulamise juures, välja arvatud juhul, kui selle direktiivi artikli 3 lõike 6 tingimused on täidetud või kui isik loobub direktiivi artikli 9 alusel õigusest kaitsjale. Artikli 3 lõike 3 punkti b tuleb mõista kui kaitsja füüsilist kohalolekut ja vaidlusalune Ungari õigusnorm kujutab endast selgelt erandit õigusest kaitsjale, mida kohaldatakse üldiselt kõigis olukordades, kus kaitsja ei ilmu kindlaksmääratud aja jooksul kohale, ning kahjustab tõsiselt selle õiguse praktilist ja tõhusat kasutamist. Artikli 3 lõike 3 punktis b sisalduv viide riigisisesele õigusele ei puuduta kaitsja juuresviibimist, vaid üksnes tema osalemise viisi, ning riigisisestel ametiasutustel on muid vahendeid viivituste ja võimaliku kuritarvitamise vältimiseks, näiteks isikule kaitsja määramine, kui nad peavad ülekuulamise läbiviimist oluliseks.
34. Ungari väidab, et vaidlusalune Ungari õigusnorm on kooskõlas direktiivi 2013/48 artikli 3 lõikega 3 ega kujuta endast erandit selle direktiivi artikli 3 lõike 6 tähenduses. Selle direktiivi artikli 3 lõike 3 punkt b ei nõua, et kaitsja peab ülekuulamise ajal alati füüsiliselt kohal viibima, vaid üksnes seda, et kahtlustataval või süüdistataval peab olema soovi korral võimalus kasutada kaitsja abi. Direktiivi 2013/48 sätetest tuleneb, et talle tuleb anda võimalus kasutada kaitsja abi, kuid sellest ei tulene, et kui ta ei soovi sellele tugineda, ei saa ülekuulamine toimuda ilma kaitsjata.
35. Ungari puhul on juhul, kui isikud ei saa valida kaitsjat ega kasutada õigust kaitsjale, tegemist erandiga direktiivi 2013/48 artikli 3 lõike 3 punktis b sätestatud õigusest, kuid olukorras, kus neile on antud võimalus kasutada kaitsja abi ei kujuta kaitsja puudumine ülekuulamise ajal, olenemata selle põhjusest, endast erandit selle direktiivi artikli 3 lõike 6 tähenduses. Pigem hõlmab see artikkel olukorda, kus ametiasutused on kohustatud alustama isiku ülekuulamist, kuigi kaitsjat ei ole sellest üldse teavitatud. Vaidlusalune Ungari õigusnorm ei kujuta endast seega erandit artikli 3 lõike 6 alusel, kuna see ei vabasta ametiasutusi kohustusest teavitada kaitsjat ega piira isikute võimalust kasutada oma valitud kaitsja abi või taotleda menetluse mis tahes etapis kaitsja määramist. Nagu Ungari kohtuistungil rõhutas, võimaldab see õigusnorm erandkorras kahtlustatava ülekuulamist ilma kaitsja juuresolekuta pärast vähemalt kahe tunni möödumist ja selle tähtaja möödumine ei tähenda ülekuulamise alustamist, kuna isik võib keelduda ütluste andmisest pärast seda, kui teda on tema õigustest teavitatud.
36. Ungari rõhutab muu hulgas, et direktiivi 2013/48 artikli 3 lõike 3 punkti b sõnastusest („Kui kaitsja osaleb […] [ülekuulamisel]“) tuleneb, et kaitsja ei osale alati ülekuulamisel, ning selles sättes sisalduv viide riigisisesele õigusele puudutab kaitsja juuresviibimist ja osalemist. Komisjoni tõlgendus tooks praktikas kaasa selle, et kaitsja kohalolek oleks kohustuslik, kui isikuid üle kuulatakse, välja arvatud juhul, kui isik sellest loobub. Sellel oleksid kriminaalmenetlusele negatiivsed tagajärjed, kuna kaitsja võib kohale ilmumata jätmisega sellise menetluse nurjata ja kahtlustatavad satuksid paljudel juhtudel ebasoodsasse olukorda. Nagu Ungari kohtuistungil märkis, peab kahtlustusest teavitamine ja kahtlustatavate ülekuulamine toimuma 24 tunni jooksul alates kinnipidamise algusest, nii et kui ainuüksi kaitsja puudumine seda takistaks, tooks see kaasa tähtaegade järgimata jätmise, menetluse peatamise ja kurjategijate vabastamise, ning EIK praktikas ei ole kehtestatud absoluutset kohaloleku nõuet.
37. Tšehhi Vabariik lisab, et asjaolu, et kaitsja ei pea alati ülekuulamise juures viibima, on kooskõlas EIK praktikaga,(22) mille kohaselt ei ole määrav mitte kaitsja juuresviibimine ülekuulamise ajal, vaid see, kas kahtlustatav või süüdistatav sai tõhusalt kasutada õigust kaitsja abile. Nagu Tšehhi Vabariik kohtuistungil rõhutas, kohustab direktiiv 2013/48 liikmesriike üksnes tagama piisava võimaluse kaitsja kasutamiseks ega takista kahtlustatavate või süüdistatavate ülekuulamist ilma kaitsja juuresolekuta, tuginedes selle sõnastusele, seadusandlikule kujunemisloole ja võrdlusele lastega seotud direktiiviga 2016/800, ning direktiiv 2013/48 ei lähe kaugemale EIK praktikast, kuna selle sätted vastavad sellele kohtupraktikale ja ettevalmistavates materjalides selliseid viiteid ei ole.
2. Hindamine
38. Nagu ma eespool lühidalt selgitasin (vt käesoleva ettepaneku punktid 29 ja 30), nähtub poolte argumentidest, et esimene etteheide tuleneb direktiivi 2013/48 sätete erinevast mõistmisest. Seega sõltub käesolev vaidlus direktiivi 2013/48 artikli 3 lõigete 3 ja 6 tõlgendamisest ning sellest, kuidas tuleb mõista selle direktiivi artikli 3 lõike 3 punktis b sätestatud õigust kaitsjale ülekuulamise ajal. Euroopa Kohus ei ole neid küsimusi veel otseselt käsitlenud.
39. Leian, et lähtudes direktiivi 2013/48 sõnastusest, seadusandlikust kujunemisloost, kontekstist ja eesmärkidest ning EIK praktikast tuleb nõustuda komisjoni tõlgendusega direktiivi 2013/48 artikli 3 lõigete 3 ja 6 tähendusest ja nendevahelisest seosest.
a) Sõnastus
40. Ühe osana õigusest kaitsjale, mis on sätestatud direktiivi artikli 3 lõikes 3, kohustab selle punkt b liikmesriike sõnaselgelt tagama, et kahtlustataval või süüdistataval isikul on õigus sellele, et tema kaitsja viibib ülekuulamise juures ja osaleb selles tõhusalt“.(23)
41. Direktiivi 2013/48 põhjenduses 25 on lisaks sedastatud: „Liikmesriigid peaksid tagama, et kahtlustataval või süüdistataval isikul on õigus kaitsja kohalolekule ja tõhusale osalemisele tema [ülekuulamisel] politseis või muus õiguskaitse- või õigusasutuses, sealhulgas kohtulikul arutamisel.“(24)
42. Leian sarnaselt komisjoniga, et kohalolek tähendab füüsilist juuresviibimist, see tähendab, et kahtlustataval või süüdistataval isikul on õigus sellele, et ülekuulamise ajal viibib tema kaitsja isiklikult kohal.(25)
43. Sellest järeldub, et direktiivi 2013/48 artikli 3 lõike 3 punktis b on ette nähtud kahtlustatava või süüdistatava üldine õigus kaitsja juuresviibimisele ajal, mil ametiasutused teda üle kuulavad. See õigus ei ole siiski absoluutne ja seega, nagu selles direktiivis on ette nähtud, võib selle suhtes kohaldada ajutisi erandeid selle direktiivi artikli 3 lõike 6 alusel või sellest õigusest loobumist artikli 9 alusel.
44. Nagu Euroopa Kohus on otsustanud, on direktiivis 2013/48 sätestatud ajutised erandid ammendavad.(26)
45. Pooled ei vaidle käesolevas asjas vastu sellele, et vaidlusalune Ungari õigusnorm ei vasta kõigile direktiivi 2013/48 artikli 3 lõike 6 punktis b ja artiklis 8 sätestatud võimaliku ajutise erandi tingimustele, mis komisjoni selgituse kohaselt võiks olla selles direktiivis ette nähtud ajutine erand, mille kohaldamine oleks mõeldav. On ilmne, et nagu komisjon on tõendanud, kehtestatakse selle õigusnormiga reegel, mida kohaldatakse üldiselt olukordades, kus kaitsja ei ilmu kohale kindlaksmääratud (vähemalt) kahetunnise ajavahemiku jooksul ja mis seega ei piirdu üksikjuhtumitega („ulatuses, mis on juhtumi konkreetsetest asjaoludest tulenevalt põhjendatud“), nagu on ette nähtud artikli 3 lõike 6 punktis b, samuti ei nõuta sellega seoses, et see oleks tõendatud „mõjuva põhjusega“, mille puhul on „uurimisasutuste viivitamatu tegutsemine […] hädavajalik selleks, et vältida märkimisväärse kahju tekitamist kriminaalmenetlusele“.
46. Seetõttu olen seisukohal, et vaidlusalune Ungari õigusnorm, mis lubab kahtlustatavat või süüdistatavat üldiselt üle kuulata ilma kaitsja juuresolekuta pelgalt seetõttu, et kaitsja ei ole saanud vähemalt kahe tunni jooksul kohale ilmuda, on vastuolus direktiivi 2013/48 artikli 3 lõike 3 punktiga b koostoimes artikli 3 lõike 6 punktiga b.(27)
47. Lisaks, nagu märkis komisjon ja vastupidi Ungari argumentidele tuleb märkida, et direktiivi 2013/48 artikli 3 lõike 3 punktis b sisalduv viide riigisisesele õigusele puudutab kaitsja tegelikku osalemist, mitte kaitsja juuresviibimist kui sellist. See nähtub selle sätte sõnastusest („Selline osalemine toimub kooskõlas siseriiklikus õiguses sätestatud menetlustega“) ja põhjendusest 25 („Selline osalemine peaks toimuma kooskõlas mis tahes siseriiklikus õiguses sätestatud menetlustega, mis võivad reguleerida kaitsja osalemist […] [ülekuulamisel]“).
48. Minu arvates ei ole see vastuolus asjaoluga, et direktiivi 2013/48 artikli 3 lõike 3 punkti b tuleb tõlgendada nii, et see nõuab nii kohalolekut kui ka tegelikku osalemist; pigem tähendab see, et kuigi direktiiviga 2013/48 on liikmesriikidele antud teatud kaalutlusruum seoses riigisiseste normidega, mis reguleerivad kaitsja tegeliku osalemise teatud üksikasju (tingimusel, et need normid ei tohi „piirata asjaomase õiguse tõhusat ja sisulist kasutamist“), puudub see seoses kaitsja kohalolekuga, kuna kahtlustataval või süüdistataval on üldjuhul õigus kaitsjale ülekuulamise ajal vastavalt selle direktiivi artikli 3 lõike 3 punktile b. Kohalolek tähendab juuresviibimist ja kaitsja on kas kohal või mitte.
49. Asjaolu, et direktiivi 2013/48 artikli 3 lõike 3 punktis b on viidatud „tema kaitsjale“, ei tohiks mõista nii, et see viitab alati kahtlustatava või süüdistatava valitud kaitsjale. Nagu komisjon on märkinud, ei takista see sõnastus seda, et liikmesriigi ametiasutused tegelevad kaitsja kasutamise õiguse võimaliku rikkumisega, mis võib takistada kriminaalmenetluse läbiviimist, korraldades nendele isikutele kaitsja määramise, kes abistab neid ülekuulamisel valitud kaitsja asemel, kes ei saanud kohal olla. Sel juhul saab määratud kaitsjast „tema kaitsja“.
b) Seadusandlik kujunemislugu
50. Tšehhi Vabariik väitis kohtuistungil, et direktiiv 2013/48 reguleerib õigust kaitsjale, kuid mitte kaitsja kohustuslikku kohalolekut, ning et selle direktiivi seadusandlikust kujunemisloost nähtub, et kaitsja kohustuslikku kohalolekut käsitlevad sätted esitati teise võimalusena, kuid lõpuks nende kasuks ei otsustatud. Kaitsja kohustuslikku kohalolekut käsitlevate sätete tagasilükkamine tähendab tema arvates, et direktiiv 2013/48 ei nõua, et kaitsja peab alati ülekuulamise ajal juures viibima.
51. Minu arvates põhineb see Tšehhi Vabariigi argumentatsioon kaitsja kohustusliku kohaloleku tingimuse ekslikul mõistmisel.
52. On tõsi, et direktiivi 2013/48 seadusandliku kujunemisloo osana(28) pakuti komisjoni mõjuhinnangus välja poliitiline valik, mis nägi eelkõige ette sätted, millega kehtestatakse üldine kohustuslik kaitse. See tähendas, et kahtlustatavat või süüdistatavat peab alati abistama kaitsja selles mõttes, et sellest õigusest loobumine oleks lubamatu. Teisisõnu tähendab kaitsja kohustuslikkus seda, et õigusest ei saa loobuda. Poliitiline valik, mille kasuks otsustati, võimaldas siiski loobuda õigusest kaitsjale vastavalt ühistele miinimumeeskirjadele.
53. Vastupidi Tšehhi Vabariigi väidetele tuleks aga eristada mõistet „kaitsja kohustuslik kohalolek“ ja üldist õigust kaitsjale.
54. Direktiivi 2013/48 sätetest nähtub,(29) et kaitsja kohustuslik kohalolek tähendab, et kahtlustatav või süüdistatav ei saa loobuda õigusest kaitsjale ja tal peab alati olema kaitsja, samas kui selle direktiivi artikli 3 lõikes 3 sätestatud õigus kaitsjale tähendab, et kahtlustataval või süüdistataval on üldine õigus kaitsjale ja eelkõige sellele, et kaitsja viibiks artikli 3 lõike 3 punkti b alusel ülekuulamise juures, kuid see isik saab sellest õigusest loobuda, tingimusel et artikli 9 nõuded on täidetud (või et artikli 3 lõike 6 alusel saab teha ajutise erandi). Teisisõnu ei mõjuta asjaolu, et artikli 3 lõike 3 punkti b kohaselt ei ole kaitsja kohalolek kohustuslik, kuidagi kahtlustatavate või süüdistatavate üldist õigust sellele, et kaitsja viibiks ülekuulamise juures, välja arvatud juhul, kui nad on sellest õigusest artikli 9 kohaselt loobunud.
55. Võib lisada, et küsimus, kas enne ülekuulamist tuleb oodata kuni kaitsja saabumiseni, tõstatati tegelikult nõukogus ning esitati ettepanekud selle käsitlemiseks direktiivi tekstis, mis viitaks liikmesriikide õigussüsteemidele.(30) Need kavandatud sätted kustutati aga pärast Euroopa Parlamendiga peetud läbirääkimiste lõppu.(31)
56. Kuigi seadusandlik kujunemislugu ei ole otsustav, ei välista see tõlgendust, et seadusandlik eesmärk on tagada, et kahtlustatavatele ja süüdistatavatele antakse põhimõtteliselt õigus sellele, et nende kaitsja viibib ülekuulamise juures.
c) Kontekst
57. Näib, et direktiivi 2013/48 ja teiste „teekaardi“ direktiivide muud sätted toetavad veelgi selle direktiivi artikli 3 lõike 3 punkti b sellist tõlgendust koostoimes artikli 3 lõike 6 punktiga b, mille pakkus välja komisjon.
58. Täpsemalt, nagu nähtub käesoleva ettepaneku punktist 24, on direktiivi 2013/48 artikli 3 lõikes 1 üldpõhimõttena täpsustatud, et liikmesriigid peavad tagama, et kahtlustatavale ja süüdistatavale antakse õigus kasutada kaitsjat „nii pika aja jooksul ja sellisel viisil, mis annab asjaomasele isikule võimaluse kasutada oma kaitseõigust otstarbekalt ja tõhusalt“. Koostoimes selle direktiivi artikli 2 lõikega 1 tähendab see, et liikmesriigid on kohustatud ilma eranditeta tagama, et seda õigust kasutatakse „otstarbekalt ja tõhusalt“ kriminaalmenetluse kõigis etappides. Minu arvates ja nagu märkis komisjon, võib see, kui ametiasutused võivad kahtlustatavat või süüdistatavat üle kuulata ilma tema kaitsja juuresviibimiseta lihtsalt seetõttu, et kaitsja ei ilmu kindlaksmääratud tähtaja jooksul kohale, tõsiselt kahjustada isiku kaitseõiguste otstarbekat ja tõhusat kasutamist.
59. Tšehhi Vabariik väitis kohtuistungil, et tõika, mille kohaselt ei nõua direktiiv 2013/48, et kaitsja peab alati ülekuulamise juures viibima, kinnitab võrdlus direktiiviga 2016/800, mis käsitleb lapsi, kes on kriminaalmenetluses kahtlustatavad või süüdistatavad (vt käesoleva ettepaneku punkt 19). Tšehhi Vabariik rõhutab, et direktiivi 2016/800 artikli 6 lõike 2 kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et lapsi abistab kaitsja, ning nimetatud direktiivi artikli 6 lõike 4 punkti b kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et kaitsja abistab lapsi ülekuulamise ajal. Asjaolu, et nendest sätetest nähtub, et kaitsja kohalolek ülekuulamise ajal on kohustuslik, ja et need sätted on laste haavatavuse tõttu direktiivi 2016/800 lisatud, näitab tema hinnangul, et tegemist on erandiga direktiiviga 2013/48 kehtestatud üldisest korrast; loogiliselt võttes, kui direktiiviga 2013/48 oleks ette nähtud kaitsja kohustuslik kohalolek, ei oleks olnud vaja seda kohustust direktiivis 2016/800 ainult seoses teatud kahtlustatavate või süüdistatavatega ette näha.
60. Taas kord põhineb see argumentatsioon minu arvates kaitsja kohustusliku kohaloleku tingimuse ekslikul mõistmisel.
61. Vastab tõele, et erinevalt direktiivist 2013/48 näeb direktiiv 2016/800 ette kaitsja kohustusliku kohaloleku ülekuulamise ajal, kuna lapsed on haavatavas olukorras ega ole alati võimelised kriminaalmenetlust täielikult mõistma ja jälgima.(32) Nagu aga eespool märgitud, tähendab kaitsja kohustuslik kohalolek ülekuulamise ajal seda, et loobumine ei ole lubatud, ja seega ei ole see sama, mis üldine õigus kaitsja juuresviibimisele ülekuulamise ajal, mille puhul loobumine on lubatud.
d) Eesmärgid
62. Nagu on märgitud käesoleva ettepaneku IV osa punktis A, aitab direktiiv 2013/48 kaasa vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala ülesehitamisele, kehtestades ühised miinimumeeskirjad õiguse kohta kaitsjale kriminaalmenetluses, eesmärgiga tugevdada liikmesriikide vastastikust usaldust nende kriminaalõigussüsteemide vastu ja liidu kodanike usaldust liidu piires liikumisel. Kui naasta Stockholmi programmi juurde, siis ei ole selle direktiivi eesmärk mitte ainult kodifitseerida, vaid ka tugevdada kõikides liikmesriikides õigust kaitsjale kriminaalmenetluses.
63. Seda silmas pidades näib mulle, et direktiivi 2013/48 tõlgendamine nii, et see võimaldab liikmesriigil lubada kahtlustatavate või süüdistatavate ülekuulamist, andmata neile õigust kaitsja kohalolekule pelgalt seetõttu, et kaitsja ei ole ilmunud kohale minimaalse kahetunnise tähtaja jooksul, kahjustab direktiivi 2013/48 eesmärke tagada kahtlustatavatele või süüdistatavatele isikutele kogu liidus ühtsed õiglase kohtuliku arutamise õigused.
e) EIK kohtupraktika
64. Ungari ja Tšehhi Vabariik tuginesid oma seisukoha põhjendamiseks EIK kohtupraktikale ning Tšehhi Vabariik väitis kohtuistungil eelkõige, et direktiiv 2013/48 vastab sellele, mida nõuab EIK kohtupraktika.
65. Tuleb rõhutada, et esimene etteheide põhineb direktiivi 2013/48 artikli 3 lõike 3 ja lõike 6 punkti b väidetaval rikkumisel. Seega küsimus, kas vaidlusalust Ungari õigusnormi tuleb pidada EIÕK artikliga 6 kooskõlas olevaks, nii nagu seda on tõlgendatud EIK kohtupraktikas, ei ole määrav.
66. Nagu ma olen varasemates ettepanekutes selgitanud,(33) tähendab kohustus tõlgendada „teekaardi“ direktiive kooskõlas põhiõigustega seda, et konkreetses direktiivis sisalduvad õigused ei tohi võimaldada väiksemat kaitset kui see, mis on tagatud harta ja EIÕK‑ga, kuid see ei tähenda seda, et liidu seadusandja ei saa anda ulatuslikumaid õigusi. Teisisõnu, kuna EIÕK kujutab endast harta artikli 52 lõike 3 kohast minimaalset kaitsetaset,(34) peab konkreetse direktiivi mis tahes tõlgendus tagama kaitse vähemalt selle konventsiooni tasemel, samas kui liidu pakutav kaitse võib olla suurem.
67. Seega, olenemata sellest, kuidas EIK kohtupraktikat tõlgendatakse, ei tähenda see käesoleval juhul tingimata, et direktiivi 2013/48 sätteid ei saa tõlgendada nii, et need nõuavad veelgi kõrgemat kaitsetaset.
68. Kuid vastupidi Ungari ja Tšehhi Vabariigi väidetele näib EIK kohtupraktika kinnitavat, et ka EIÕK kohaselt kehtib kaitsja füüsilise kohaloleku nõue.
69. EIK on leidnud, et iga süüdistatava õigus tõhusale kaitsele advokaadi poolt, mis on tagatud EIÕK artikli 6 lõike 3 punktiga c, on üks õiglase kohtumenetluse põhielemente kriminaalmenetluse kontekstis.(35)
70. Eelkõige kohtuasjas Beuze vs. Belgia(36) rõhutas EIK seoses selle õiguse eesmärkidega, et õigus kaitsjale kohtueelses menetluses aitab kaasa vigade vältimisele õigusemõistmises ja EIÕK artikliga 6 taotletava tulemuse saavutamisele, nimelt ametivõimude ja süüdistatava vahelise võrdsuse tagamisele; kiire võimalus kasutada kaitsja abi on oluline vastukaal politsei poolt kinni peetud kahtlustatavate haavatavusele ning on ka ennetav, kuna see pakub põhilist kaitset politsei poolt kahtlustatavate sundimise ja väärkohtlemise eest. Lisaks on üks kaitsja peamisi ülesandeid politsei poolt kinnipidamise ja politseiuurimise etapis tagada, et austatakse süüdistatava õigust ennast mitte süüstada ja vaikimisõigust, mis täiendavad seega õigust õigusabile.
71. Lisaks on EIK seoses kaitsja kasutamise õiguse sisuga leidnud, et EIÕK artikli 6 lõike 3 punktis c ei ole täpsustatud õiguse kaitsjale kasutamise viisi ega selle sisu. Kuigi see jätab riikide otsustada, milliste vahenditega tagada, et seda õigust nende kohtusüsteemides järgitakse, tuleks selle õiguse ulatus ja sisu kindlaks määrata kooskõlas EIÕK eesmärgiga, milleks on tagada otstarbekad ja tõhusad õigused.(37)
72. Selleks, et õigus õiglasele kohtumenetlusele oleks piisavalt otstarbekas ja tõhus, nõuab EIÕK artikli 6 lõige 1 reeglina, et õigus kaitsjale antakse „kahtlustatava kohe esimesel ülekuulamisel politseis“.(38)
73. Kaitsja määramine iseenesest ei taga tema poolt süüdistatavale osutatava abi tõhusust ning selleks tuleb täita teatud miinimumnõuded.(39) Esiteks peab kahtlustataval olema võimalik võtta kaitsjaga ühendust alates tema kinni pidamisest; seetõttu peab tal olema võimalik konsulteerida oma kaitsjaga enne vestlust.(40) Teiseks on EIK mitmes kohtuasjas leidnud, et „kahtlustataval on õigus sellele, et tema kaitsja viibib füüsiliselt kohal ajal, mil teda politseis esialgselt üle kuulatakse, ja iga kord, kui teda järgnevas kohtueelses menetluses üle kuulatakse […]. Selline füüsiline kohalolek peab võimaldama kaitsjal pakkuda abi, mis on tõhus ja praktiline, mitte pelgalt abstraktne […], ning eelkõige tagada, et üle kuulatava kahtlustatava kaitseõigusi ei kahjustata.“(41)
74. Neid kohtuotsuses Beuze vs. Belgia tehtud järeldusi on kinnitatud hilisemas kohtupraktikas.(42)
75. Lisaks rõhutas EIK kohtuasjas Soytemiz vs. Türgi,(43) et kaitsja juuresviibimine uurimistoimingute ajal, sealhulgas politsei poolt läbi viidaval ülekuulamisel, on EIÕK artikli 6 lõike 3 punktis c sätestatud kaitse lahutamatu osa, kuna on raske mõista, kuidas saab EIÕK artikli 6 lõike 3 punktis c nimetatud „õigusabiga“ seotud konkreetseid teenuseid kasutada ilma kaitsjata. Seega ei eelda õigus kaitsja abile mitte ainult seda, et kaitsjal on lubatud kohal viibida, vaid ka seda, et tal võimaldatakse kahtlustatavat aktiivselt abistada muu hulgas politsei poolt ülekuulamise ajal ja sekkuda, et tagada kahtlustatava õiguste austamine, kuna kuriteos süüdistataval isikul peaks olema võimalik saada kõiki konkreetselt õigusabiga seotud teenuseid mitte ainult kohtumenetluse ajal, vaid ka kohtueelses etapis, arvestades selle erilist tähtsust kriminaalkohtumenetluse ettevalmistamisel. Lisaks kehtib õigus kaitsja abile politsei poolt ülekuulamise ajal ja kuni selle lõpuni: „Kaitsja kohalolek ja aktiivne abistamine politsei poolt ülekuulamise ajal on oluline menetluslik tagatis, mille eesmärk on muu hulgas takistada tõendite kogumist kahtlustatava tahte vastaste sunni- või survemeetodite abil ning kaitsta kahtlustatava vabadust valida, kas rääkida või vaikida, kui politsei teda üle kuulab.“(44)
76. Samuti tuletas EIK meelde, et kui kahtlustatav on avaldanud soovi kasutada ülekuulamise ajal õigust kaitsja abile, on politsei põhimõtteliselt kohustatud hoiduma ülekuulamisest või lükkama selle edasi, kuni kaitsja on kohal ja saab kahtlustatavat abistada. Samad kaalutlused kehtivad ka juhul, kui kaitsja peab lahkuma või kui tal palutakse lahkuda enne politsei poolt ülekuulamise lõppu ning enne ütluste ettelugemist ja allkirjastamist.(45)
77. Nagu nähtub eespool viidatud EIK kohtupraktikast, rõhutatakse seega asjaolu, et kahtlustatavatel ja süüdistatavatel peab olema õigus kaitsja tegelikule füüsilisele kohalolekule ülekuulamise ajal, mis on tagatud EIÕK artikli 6 lõikes 1 ja artikli 3 punktis c sätestatud õigusega kaitsjale.(46) Seega, vastupidi sellele, mida väidavad Ungari ja Tšehhi Vabariik, viitab see kohtupraktika sellele, et kaitsja füüsiline kohalolek on põhimõtteliselt vajalik, välja arvatud juhul, kui selle õiguse piiramine on nõuetekohaselt põhjendatud.
78. Võib lisada, et see teatud EIK kohtupraktika, millele tuginevad Ungari ja Tšehhi Vabariik, näib olevat asjakohatu. Kohtuasjas Yoldaş vs. Türgi(47) leidis EIK, et EIÕK artikli 6 lõiget 1 ja lõike 3 punkti c ei ole rikutud olukorras, kus kaebaja on loobunud õigusest kaitsja abile, mis leiti olevat kooskõlas nõutavate standarditega. EIK ei tuvastanud kohtuasjas Hovanesian vs. Bulgaaria(48) EIÕK artikli 6 lõike 1 ja artikli 3 punkti c rikkumist olukorras, kus kaebaja õigust kaitsja abile oli tema politsei poolt kinnipidamise esimese 24 tunni jooksul piiratud, mida peeti kohtuasja konkreetseid asjaolusid arvestades menetluse kui terviku õigluse seisukohast põhjendatuks. Käesoleva kohtuasja esimeses etteheites ei ole seatud kahtluse alla loobumist üldisest õigusest kaitsjale ega selle suhtes erandite kohaldamist. Kui üldse, siis rõhutavad need kaks kohtuasja vastavalt seda, kui olulised on piisavad nõuded selleks, et loobuda õigusest kaitsjale, mis on käesoleva kohtuasja teise etteheite ese, ja direktiivis 2013/48 ette nähtud ajutiste erandite tegemise ranget korda.
79. Eeltoodud põhjendusi arvestades on komisjoni esimene etteheide põhjendatud.
C. Teine etteheide, mille kohaselt on rikutud direktiivi 2013/48 artiklit 9
1. Poolte argumentide kokkuvõte
80. Teises etteheites väidab komisjon, et Ungari on direktiivi 2013/48 artikli 9 ebaõigesti üle võtnud, kuna ükski Ungari õigusnorm ei rakenda selle sätte konkreetseid nõudeid. Kuna Ungari õigus võimaldab kahtlustataval või süüdistataval hoiduda kaitsja poole pöördumise õiguse kasutamisest, on sellel valikul samad tagajärjed kui formaalsel loobumisel ja kohaldatakse seega direktiivi 2013/48 artikli 9 nõudeid. Selles sättes kasutatud mõiste „loobumine“ hõlmab nii ametlikku kui ka mitteametlikku loobumist ning seega ka olukorda Ungari süsteemis, mis viitab võõrandamatule õigusele, mida kahtlustatav või süüdistatav võib vabalt kasutada või mitte. Direktiiviga 2013/48 antud õigused peavad olema konkreetselt ja tõhusalt tagatud, mistõttu peab kahtlustataval või süüdistataval olema võimalik teha teadlik otsus. Liikmesriigid peavad selle tagama, nähes ette piisavad tagatised juhuks, kui otsustatakse võõrandamatut õigust mitte kasutada, kui selle õiguse kasutamata jätmise tagajärjel jääb isik ilma kaitsja tõhusast kaitsest.
81. Komisjon lisab, et kriminaalmenetluse seadustiku uus § 387/A ei näe ette selget ja piisavat teavet direktiivi 2013/48 artikli 9 tähenduses loobumisõiguse sisu või selle võimalike tagajärgede kohta. Teatades kahtlustatavatele või süüdistatavatele, et ülekuulamine võib alata ilma kaitsja juuresviibimiseta, jäetakse neile aga eksitav mulje, et neil ei ole õigust kaitsja juuresviibimisele ja kui kaitsjat ei ole, on neil üksnes õigus vaikida. Igal juhul jõustusid need õigusnormid 4. detsembril 2024, seega pärast komisjoni põhjendatud arvamuses määratud tähtaja möödumist, mistõttu ei saa Euroopa Kohus neid väljakujunenud kohtupraktika kohaselt arvesse võtta.
82. Ungari selgitab, et õigus kaitsjale on Ungari õiguse kohaselt võõrandamatu õigus, millest ei saa loobuda. Kui õigusabi on kohustuslik, määravad ametiasutused kahtlustatavatele või süüdistatavatele kaitsja, ning kui õigusabi ei ole kohustuslik, võivad need isikud vabalt otsustada, kas nad soovivad kasutada kaitsjat või taotleda kaitsja määramist; see otsus ei ole loobumine õigusest kaitsjale, kuna see tähendab lihtsalt seda, et isik ei soovi seda õigust kasutada, mitte seda, et isik loobub sellest õigusest. Seega ei ole direktiivi 2013/48 artiklit 9 vaja Ungari õigusesse üle võtta, kuna puudub olukord, kus kahtlustatav või süüdistatav saaks õiguspäraselt loobuda õigusest kaitsjale ja seega ei saa teda ka sellest võimalusest teavitada.
83. Ungari väidab, et kriminaalmenetluse seadustiku sätted juba võimaldavad kahtlustatavatel või süüdistatavatel saada täielikku teavet oma kaitseõiguste kohta, kuid neile antava teabe ulatust on täpsustatud selle seadustiku uues §‑s 387/A. Nagu Ungari kohtuistungil märkis, teavitatakse neid isikuid sellest, et nad võivad keelduda ütluste andmisest ja et nad võivad igal ajal taotleda kaitsja kohalolekut, ning selles sättes on lisatud, et neid isikuid tuleb teavitada sellest, et isegi kaitsja puudumise korral ei ole nad kohustatud ütlusi andma. Kui isik ütleb, et ta ei soovi ütlusi anda, siis ülekuulamine lõpetatakse; kui isik annab kaitsja puudumisel ütlusi pärast seda, kui teda on teavitatud, ja otsustab küsimustele vastata, loetakse, et isik teeb seda kõiki asjaolusid teades ning loobub kaitsja kohalolekust ja seega õigusest vastata küsimustele üksnes kaitsja juuresolekul.
2. Hindamine
84. Tuleb meelde tuletada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb direktiivi sätted rakendada vaieldamatu siduva jõuga ning nõutava konkreetsuse, täpsuse ja selgusega, et pidada kinni õiguskindluse põhimõttest, mille kohaselt, kui direktiivi eesmärk on anda isikutele õigusi, peavad asjaomased isikud saama täiel määral tutvuda oma õigustega.(49)
85. Sellega seoses on Euroopa Kohus otsustanud, et tõsiasi, et konkreetses liikmesriigis ei esine direktiiviga reguleeritud teatud tegevust või et selles riigis puudub teatud mõiste, ei vabasta seda liikmesriiki kohustusest kehtestada õigus- ja haldusnormid, et tagada kõigi selle direktiivi sätete nõuetekohane ülevõtmine. Nii õiguskindluse põhimõte kui ka vajadus tagada direktiivide täielik kohaldamine mitte ainult faktiliselt, vaid ka õiguslikult nõuab, et kõik liikmesriigid võtavad asjaomase direktiivi sätted üle selges, täpses ja läbipaistvas õiguslikus raamistikus, nähes direktiiviga hõlmatud valdkonnas ette siduvad sätted. See kohustus on liikmesriikidel selleks, et ennetada neis liikmesriikides teatud ajahetkel valitseva olukorra muutumist ning tagada, et kõik Euroopa Liidu õigussubjektid – sealhulgas nendes liikmesriikides, kus direktiiviga ette nähtud teatud tegevust ei esine – teaksid selgelt ja täpselt, millised on nende õigused ja kohustused igas olukorras.(50)
86. Samuti on väljakujunenud kohtupraktika, et ELTL artiklil 258 põhinevas menetluses lähtutakse selle kindlakstegemisel, kas liikmesriik on jätnud oma kohustused täitmata, olukorrast selles liikmesriigis põhjendatud arvamuses ette nähtud tähtaja lõppedes ning Euroopa Kohus ei saa arvesse võtta hilisemaid muutusi.(51)
87. Käesolevas asjas on komisjon piisavalt tõendanud, et Ungari on rikkunud direktiivi 2013/48 artikli 9 nõuetekohase ülevõtmise kohustust.
88. Nagu nähtub käesoleva ettepaneku punktist 28, on direktiivi 2013/48 artiklis 9 ette nähtud mitu tingimust tagamaks, et kahtlustatavad või süüdistatavad mõistavad piisavalt, mida tähendab loobumine õigusest kaitsjale ja millised on selle tagajärjed, ning võimalust see loobumisotsus igal ajal tühistada. Nimetatud tingimuste järgimine on nende õiguste kaitsmiseks äärmiselt oluline.(52)
89. Nagu komisjon märkis ja mida Ungari ei ole ka vaidlustanud, ei ole see liikmesriik neid direktiivi 2013/48 artiklis 9 ette nähtud konkreetseid tingimusi oma riigisisesesse õigusesse üle võtnud.
90. Nagu komisjon on lisaks märkinud ja mida Ungari ei ole vaidlustanud, siis kuigi Ungari õiguses tuleb õigust kaitsjale pidada võõrandamatuks õiguseks, on lubatud, et kahtlustatav või süüdistatav võib otsustada seda õigust mitte kasutada.
91. Neil asjaoludel nõustun komisjoniga, et sellel on sisuliselt sama praktiline tulemus nagu loobumisel direktiivi 2013/48 artikli 9 tähenduses.
92. Käesoleva ettepaneku punktis 85 viidatud kohtupraktikat arvestades ei vabasta asjaolu, et Ungaris ei pruugita ametlikult tunnustada mingit õiguslikku mõistet – käesoleval juhul loobumist õigusest kaitsjale kriminaalmenetluses –, seda liikmesriiki liidu õigusest tulenevate kohustuste täitmisest, et võtta piisavalt ja täielikult üle direktiivi 2013/48 artikli 9 sätted.
93. Lisaks tuleks arvesse võtta, et kriminaalmenetluse seadustiku § 387/A(53) ei ole piisav ega asjakohane, nagu komisjon on märkinud. Ühelt poolt on ilmne, et selle õigusnormiga ei ole piisavalt üle võetud direktiivi 2013/48 artiklis 9 sätestatud nõudeid, st see ei sisalda sätteid, mis tagaksid, et isikutele on suuliselt või kirjalikult antud selget ja piisavat teavet selle õiguse sisu ja sellest loobumise võimalike tagajärgede kohta; et loobumine on vabatahtlik ja ühemõtteline; et loobumine dokumenteeritakse, kasutades riigisiseses õiguses sätestatud dokumenteerimiskorda; ning et isikuid teavitatakse võimalusest, et nad võivad loobumisotsuse hiljem kriminaalmenetluse mis tahes etapis tühistada ning et see jõustub selle otsuse tegemise hetkest. Teiselt poolt jõustusid need õigusnormid 2024. aastal pärast põhjendatud arvamuses määratud tähtaja möödumist (vt käesoleva ettepaneku punkt 10) ja seega ei saa Euroopa Kohus neid arvesse võtta.
94. Eeltoodud põhjendusi arvestades on komisjoni teine etteheide põhjendatud.
V. Kohtukulud
95. Euroopa Kohtu kodukorra artikli 138 lõike 1 kohaselt on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kodukorra artikli 140 lõike 1 kohaselt kannavad menetlusse astunud liikmesriigid ise oma kohtukulud. Kuna komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja Ungari on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb Ungari kohtukulud jätta tema enda kanda ja mõista temalt välja komisjoni kohtukulud. Tšehhi Vabariik kannab oma kohtukulud ise.
VI. Ettepanek
96. Eelnevate kaalutluste põhjal teen Euroopa Kohtule järgmise ettepaneku:
1) tuvastada, et kuna Ungari ei ole nõuetekohaselt üle võtnud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2013. aasta direktiivi 2013/48, mis käsitleb õigust kaitsjale kriminaalmenetluses ja Euroopa vahistamismäärusega seotud menetluses ning õigust lasta teavitada vabaduse võtmisest kolmandat isikut ja suhelda vabaduse võtmise ajal kolmandate isikute ja konsulaarasutustega, artikli 3 lõike 6 punkti b koostoimes artikli 3 lõikega 3 ja artikliga 9, on ta rikkunud oma kohustusi, mis tulenevad nimetatud sätetest;
2) jätta Ungari kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Euroopa Komisjoni kohtukulud ning
3) jätta Tšehhi Vabariigi kohtukulud tema enda kanda.
1 Algkeel: inglise.
2 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2013. aasta direktiiv, mis käsitleb õigust kaitsjale kriminaalmenetluses ja Euroopa vahistamismäärusega seotud menetluses ning õigust lasta teavitada vabaduse võtmisest kolmandat isikut ja suhelda vabaduse võtmise ajal kolmandate isikute ja konsulaarasutustega (ELT 2013, L 294, lk 1).
3 Vt minu ettepanek kohtuasjas BK (süüteo ümberkvalifitseerimine) (C‑175/22, EU:C:2023:436, eelkõige punktid 22 ja 23) ning minu ettepanek kohtuasjas M. S. jt (alaealise isiku menetlusõigused) (C‑603/22, EU:C:2024:157, eelkõige punktid 26–31).
4 Lisaks direktiivile 2013/48 on nende direktiivide hulgas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. oktoobri 2010. aasta direktiiv 2010/64/EL õiguse kohta suulisele ja kirjalikule tõlkele kriminaalmenetluses (ELT 2010, L 280, lk 1); Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2012. aasta direktiiv 2012/13/EL, milles käsitletakse õigust saada kriminaalmenetluses teavet (ELT 2012, L 142, lk 1); Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. märtsi 2016. aasta direktiiv (EL) 2016/343, millega tugevdatakse süütuse presumptsiooni teatavaid aspekte ja õigust viibida kriminaalmenetluses kohtulikul arutelul (ELT 2016, L 65, lk 1); Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. oktoobri 2016. aasta direktiiv (EL) 2016/1919, milles käsitletakse tasuta õigusabi andmist kahtlustatavatele ja süüdistatavatele kriminaalmenetluses ning isikutele, kelle üleandmist taotletakse Euroopa vahistamismäärusega seotud menetluses (ELT 2016, L 297, lk 1), ning 11. mai 2016. aasta direktiiv (EL) 2016/800, mis käsitleb kriminaalmenetluses kahtlustatavate või süüdistatavate laste menetluslikke tagatisi (ELT 2016, L 132, lk 1).
5 Nõukogu 30. novembri 2009. aasta resolutsioon (ELT 2009, C 295, lk 1).
6 Vt selle kohta direktiivi 2013/48 põhjendused 9 ja 10.
7 Euroopa Ülemkogu, Stockholmi programm – avatud ja turvaline Euroopa kodanike teenistuses ja nende kaitsel (ELT 2010, C 115, lk 1), punkt 2.4.
8 Vt eelkõige direktiivi 2013/48 põhjendused 1–8 ja 12.
9 Kohtujurist Boti ettepanek kohtuasjas Covaci (C‑216/14, EU:C:2015:305, punkt 30). Vt ka näiteks komisjoni 26. septembri 2019. aasta aruanne Euroopa Parlamendile ja nõukogule [direktiivi 2013/48] rakendamise kohta (COM(2019) 560 (final)), punkt 1.1.
10 Nagu Euroopa Kohus on leidnud, koosnevad tõhusa kohtuliku kaitse aluspõhimõte, mida on kinnitatud harta artiklis 47, ja EIÕK artiklis 6 sisalduv mõiste „õiglane kohtumenetlus“ erinevatest elementidest, mille hulka kuuluvad muu hulgas kaitseõiguste tagamine ning õigus lasta end nõustada, kaitsta ja esindada. Samuti on igas menetluses, mis võib kaasa tuua karistuse määramise, kaitseõiguste tagamine liidu õiguse aluspõhimõte, mida on tunnustatud harta artikli 48 lõikes 2. Vt nt 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (kohtunike distsiplinaarkord) (C‑791/19, EU:C:2021:596, punktid 203 ja 204).
11 Vt eelkõige direktiivi 2013/48 artiklid 1 ja 2 ning põhjendused 8, 12 ja 57.
12 Vt sellega seoses kohtujurist Bobeki ettepanek kohtuasjas VW (õigus kaitsjale kohtusse mitteilmumise korral) (C‑659/18, EU:C:2019:940, punkt 2) ja minu ettepanek kohtuasjas M. S. jt (alaealise isiku menetlusõigused) (C‑603/22, EU:C:2024:157, punkt 63).
13 Sellega seoses on õigust kaitsjale peetud näiteks kriminaalmenetlusõiguste „väravaks“ (vt Sayers, D., „Article 48 (Criminal Law)“, teoses Peers, S., Hervey, T., Kenner, J., ja Ward, A. (eds), EU Charter of Fundamental Rights: A Commentary, Second Edition, Hart Publishing, Oxford, 2021, lk 1413, eelkõige lk 1450) või „nurgakiviks“ (vt Mitsilegas, V., EU Criminal Law, Second Edition, Hart Publishing, Oxford, 2022, lk 265), kuna see võimaldab kasutada muid õigusi ning aitab muuta need tegelikuks ja tõhusaks.
14 Vt nt 12. märtsi 2020. aasta kohtuotsus VW (õigus kaitsjale kohtusse mitteilmumise korral) (C‑659/18, EU:C:2020:201, punkt 31) ja 8. mai 2025. aasta kohtuotsus Barało (C‑530/23, EU:C:2025:322, punkt 59).
15 Vt nt 12. märtsi 2020. aasta kohtuotsus VW (õigus kaitsjale kohtusse mitteilmumise korral) (C‑659/18, EU:C:2020:201, punkt 31) ja 14. mai 2024. aasta kohtuotsus Stachev (C‑15/24 PPU, EU:C:2024:399, punkt 48).
16 Vt ka direktiivi 2013/48 põhjendus 23.
17 Vt ka direktiivi 2013/48 põhjendus 25.
18 Vt ka direktiivi 2013/48 põhjendus 38.
19 Vt ka direktiivi 2013/48 põhjendused 39–41.
20 Vt 14. mai 2024. aasta kohtuotsus Stachev (C‑15/24 PPU, EU:C:2024:399, punkt 55).
21 Komisjon märkis kohtuistungil, et esimene etteheide põhineb direktiivi 2013/48 artikli 3 lõigete 3 ja 6 (koostoimes) väidetaval rikkumisel, ning kuigi vaidlusalust Ungari õigusnormi võib käsitleda artikli 3 lõike 6 punktis b sätestatud erandi alusel, võib kohtuasjas C‑681/24 kõne all olevat Tšehhi õigusnormi aga käsitleda kas artikli 3 lõike 6 punktis a või b sätestatud erandi alusel. See selgitab, miks komisjon sõnastas nendes kahes kohtuasjas esitatud etteheited erinevalt, otsustav on aga see, et need kaks riigisisest õigusnormi lähevad palju kaugemale selles direktiivis sätestatud võimalikest eranditest.
22 Tšehhi Vabariik viitab eelkõige EIK 27. novembri 2008. aasta kohtuotsusele Salduz vs. Türgi (CE:ECHR:2008:1127JUD003639102); EIK 23. veebruari 2010. aasta kohtuotsusele Yoldaş vs. Türgi (CE:ECHR:2010:0223JUD002750304); EIK 21. detsembri 2010. aasta kohtuotsusele Hovanesian vs. Bulgaaria (CE:ECHR:2010:1221JUD003181403) ja EIK 9. novembri 2018. aasta kohtuotsusele Beuze vs. Belgia (CE:ECHR:2018:1109JUD007140910).
23 Kohtujuristi kursiiv.
24 Kohtujuristi kursiiv.
25 Kohtuistungil oli arutluse all ka võimalus – mis ei puutu küll käesoleva juhtumi puhul otseselt asjasse –, et tehnoloogia areng võib võimaldada käsitada kaitsja „digitaalsel kujul“ kohalolekut füüsilise juuresviibimisena, tingimusel et selline kohalolek on võrreldav n-ö lihast ja verest kaitsjaga. Sellega seoses väitis komisjon kohtuistungil, et kaitsja kohalolek videokonverentsi teel võib teatud olukordades olla kooskõlas direktiivi 2013/48 artikli 3 lõike 3 punktiga b, kuid seda tuleks pidada erandiks, mitte kaitsja füüsilise juuresviibimise teiseks võimaluseks, tingimusel et selles direktiivis sätestatud tingimused on täidetud. Eelkõige rõhutas komisjon, et kaitsja kohalolek ja osalemine videokonverentsi teel peaks olema võimalik üksnes juhul, kui isik saab kasutada kaitseõigust otstarbekalt ja tõhusalt vastavalt kõnealuse direktiivi artikli 3 lõikele 1; selline kohalolek ja osalemine peaks sõltuma isiku teadvast nõusolekust ning arvesse tuleb võtta haavatavate isikute vajadusi ja praktilisi aspekte. Ka Ungari pidas kaitsja sellist kohalolekut võimalikuks, kuna kaugülekuulamise kasutamine on alates COVID‑19 pandeemiast kriminaalmenetluses laialdaselt kasutatav vahend ega ole iseenesest vastuolus õigusega õiglasele kohtulikule arutamisele. Tšehhi Vabariik asus aga seisukohale, et see küsimus on de lege ferenda, ja kui videokonverentsi kasutamist peetakse vajalikuks, et tugevdada õigust õiglasele kohtulikule arutamisele, tuleks sellega tegeleda liidu seadusandliku protsessi kaudu.
26 Vt 12. märtsi 2020. aasta kohtuotsus VW (õigus kaitsjale kohtusse mitteilmumise korral) (C‑659/18, EU:C:2020:201, punktid 42–45), milles Euroopa Kohus leidis, et ajutised erandid, mida liikmesriigid võivad teha õigusest kaitsjale, on direktiivi 2013/48 artikli 3 lõigetes 5 ja 6 loetletud ammendavalt. Euroopa Kohus leidis, et kui direktiivi 2013/48 artiklit 3 tõlgendada nii, et see lubab liikmesriikidel näha ette muid erandeid kui need, mis on selles artiklis ammendavalt loetletud, oleks see vastuolus selle sätte sõnastusega ning selle direktiivi eesmärkide ja ülesehitusega ning võtaks sellelt õiguselt soovitud toime.
27 Seda seisukohta kinnitavad ka teadlased ja eksperdiaruanded. Vt selle kohta Ogorodova, A., ja Spronken, T., „Legal advice in police custody: From Europe to a local police station“, Erasmus Law Review, Vol. 7, 2014, lk 191, eelkõige lk 199; Hodgson, J. „Criminal procedure in Europe’s area of freedom, security and justice: The rights of the suspect“ teoses Mitsilegas, V., Bergström, M., ja Quintel, T. (eds), Research Handbook on EU Criminal Law, Second Edition, Edward Elgar Publishing, Cheltenham, 2024, lk 135, eelkõige lk 155; Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet, Õiguste rakendamine praktikas: õigus kaitsjale ning menetlusõigused kriminaal- ja Euroopa vahistamismäärusega seotud menetlustes, Euroopa Liidu Väljaannete Talitus, Luksemburg, 2019, Põhiõiguste Ameti arvamuse ettepanek 3 ja punkt 3.3.4.
28 Vt 8. juuni 2011. aasta komisjoni talituste töödokument „Impact Assessment accompanying the Proposal for a Directive of the European Parliament and of the Council on the rights of access to a lawyer and of notification of custody to a third person in criminal proceedings“ („Mõjuhinnang, mis on lisatud ettepanekule võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, mis käsitleb õigust kaitsjale ja õigust teatada kolmandale isikule kriminaalmenetluses vahi alla võtmisest“) (SEK(2011) 686 (lõplik)), eelkõige punktid 5.3 ja 6.
29 Vt selle kohta direktiivi 2013/48 artikli 3 lõike 4 teine lõik, artikkel 9 ning põhjendused 19, 28 ja 39–41.
30 Vt näiteks nõukogu 9. märtsi 2012. aasta dokumendi 7337/12 punkt 7 ja kavandatud joonealune märkus 19a; nõukogu 16. mai 2012. aasta dokumendi 10064/12 kavandatud põhjendus 20.
31 Vt näiteks nõukogu 31. mai 2013. aasta dokument 10190/13.
32 Vt direktiivi 2016/800 artikli 6 lõike 4 punkt b ning põhjendused 25 ja 27. Vt ka 5. septembri 2024. aasta kohtuotsus M. S. jt (alaealise isiku menetlusõigused) (C‑603/22, EU:C:2024:685, punkt 106) ja minu ettepanek nimetatud kohtuasjas (C‑603/22, EU:C:2024:157, punktid 67–71).
33 Vt minu ettepanek kohtuasjas BK (süüteo ümberkvalifitseerimine) (C‑175/22, EU:C:2023:436, punktid 53–76) ning minu ettepanek kohtuasjas M. S. jt (alaealise isiku menetlusõigused) (C‑603/22, EU:C:2024:157, punkt 62).
34 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on harta artikli 52 lõike 3 kohaselt hartas sisalduvatel õigustel sama tähendus ja ulatus kui vastavatel EIÕK‑ga tagatud õigustel, ilma et see takistaks liidu õiguses ulatuslikuma kaitse kehtestamist. Harta artikliga 47 ning artikli 48 lõikega 2 tagatud õiguste tõlgendamisel peab Euroopa Kohus seega arvesse võtma vastavaid õigusi, mis on tagatud EIÕK artikliga 6 – nagu EIK on neid tõlgendanud –, kui minimaalset kaitsetaset. Vt nt 22. juuni 2023. aasta kohtuotsus K. B. ja F. S. (omal algatusel kontrollimine kriminaalasjades) (C‑660/21, EU:C:2023:498, punkt 41).
35 Vt nt EIK 27. novembri 2008. aasta kohtuotsus Salduz vs. Türgi (CE:ECHR:2008:1127JUD003639102, punkt 51) ja EIK 9. novembri 2018. aasta kohtuotsus Beuze vs. Belgia (CE:ECHR:2018:1109JUD007140910, punkt 123).
36 Vt EIK 9. novembri 2018. aasta kohtuotsus (CE:ECHR:2018:1109JUD007140910, punktid 125–129).
37 Vt nt EIK 27. novembri 2008. aasta kohtuotsus Salduz vs. Türgi (CE:ECHR:2008:1127JUD003639102, punkt 51) ja EIK 9. novembri 2018. aasta kohtuotsus Beuze vs. Belgia (CE:ECHR:2018:1109JUD007140910, punkt 131).
38 Vt EIK 27. novembri 2008. aasta kohtuotsus Salduz vs. Türgi (CE:ECHR:2008:1127JUD003639102, punkt 55) ja EIK 9. novembri 2018. aasta kohtuotsus Beuze vs. Belgia (CE:ECHR:2018:1109JUD007140910, punkt 137).
39 Vt EIK 9. novembri 2018. aasta kohtuotsus Beuze vs. Belgia (CE:ECHR:2018:1109JUD007140910, punktid 131 ja 132).
40 Vt EIK 9. novembri 2018. aasta kohtuotsus Beuze vs. Belgia (CE:ECHR:2018:1109JUD007140910, punkt 133).
41 EIK 9. novembri 2018. aasta kohtuotsus Beuze vs. Belgia (CE:ECHR:2018:1109JUD007140910, punkt 134) (kohtujuristi kursiiv).
42 Vt nt EIK 23. mai 2019. aasta kohtuotsus Doyle vs. Iirimaa (CE:ECHR:2019:0523JUD005197917, punkt 74), milles EIK viitas asjakohaste materjalide hulgas isegi direktiivi 2013/48 artikli 3 lõigetele 1–3; vt ka EIK 4. juuni 2019. aasta kohtuotsus Farrugia vs. Malta (CE:ECHR:2019:0604JUD006304113, punkt 97) ja EIK 18. jaanuari 2022. aasta kohtuotsus Atristain Gorosabel vs. Hispaania (CE:ECHR:2022:0118JUD001550815, punkt 49).
43 Vt EIK 27. novembri 2018. aasta kohtuotsus (CE:ECHR:2018:1127JUD005783709, punktid 43 ja 44).
44 Vt EIK 27. novembri 2018. aasta kohtuotsus Soytemiz vs. Türgi (CE:ECHR:2018:1127JUD005783709, § 45) (kohtujuristi kursiiv).
45 Vt EIK 27. novembri 2018. aasta kohtuotsus Soytemiz vs. Türgi (CE:ECHR:2018:1127JUD005783709, § 46).
46 Vt selle kohta Giannoulopoulos, D., „Strasbourg jurisprudence, law reform and comparative law: A tale of the right to custodial legal assistance in five countries“, Human Rights Law Review, Vol. 16, 2016, lk 103.
47 Vt EIK 23. veebruari 2010. aasta kohtuotsus (CE:ECHR:2010:0223JUD002750304, punktid 51–55).
48 Vt EIK 21. detsembri 2010. aasta kohtuotsus (CE:ECHR:2010:1221JUD003181403, punktid 32–44).
49 Vt nt 17. detsembri 2020. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ungari (rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtmine) (C‑808/18, EU:C:2020:1029, punkt 288) ja 6. märtsi 2025. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ungari (rikkumisest teavitajate direktiiv) (C‑155/23, EU:C:2025:151, punkt 42).
50 Vt sellega seoses 14. jaanuari 2010. aasta kohtuotsus komisjon vs. Tšehhi Vabariik (C‑343/08, EU:C:2010:14, punktid 39–41) ja 1. augusti 2025. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hispaania (töö- ja eraelu tasakaalu direktiiv) (C‑70/24, EU:C:2025:615, punkt 64).
51 Vt nt 5. juuni 2023. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (kohtunike sõltumatus ja eraelu) (C‑204/21, EU:C:2023:442, punkt 82) ja 6. märtsi 2025. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ungari (rikkumisest teavitajate direktiiv) (C‑155/23, EU:C:2025:151, punkt 35).
52 Sellega seoses, nagu EIK on järjepidevalt leidnud, „ei takista artikli 6 sõnastus ega mõte isikul sõnaselgelt või vaikimisi loobuda vabatahtlikult oma õigusest õiglasele kohtumenetlusele. See kehtib ka seoses õigusega saada õigusabi […]. Kuid selleks, et selline loobumine oleks konventsiooni seisukohast tõhus, peab see olema üheselt mõistetav ja sellega peavad kaasnema minimaalsed kaitsemeetmed, mis vastavad selle tähtsusele“. Vt nt EIK 12. mai 2017. aasta kohtuotsus Simeonovi vs. Bulgaaria (CE:ECHR:2017:0512JUD002198004, punkt 115) ja EIK 12. juuni 2025. aasta kohtuotsus Krpelík vs. Tšehhi Vabariik (CE:ECHR:2025:0612JUD002396321, punkt 76). Vt ka EIK 24. septembri 2009. aasta kohtuotsus Pishchalnikov vs. Venemaa (CE:ECHR:2009:0924JUD000702504, punkt 78), milles EIK rõhutas: „õigus kaitsjale, mis on üks põhiõigusi nende õiguste hulgas, mis moodustavad õiglase kohtuliku arutamise mõiste ja tagavad konventsiooni artiklis 6 ette nähtud ülejäänud tagatiste tõhususe, on hea näide nendest õigustest, mis nõuavad teadliku ja aruka loobumise standardi erilist kaitset. Ei saa välistada, et pärast seda, kui teda on kõigepealt tema õigustest teavitatud, võib süüdistatav ise õiguspäraselt oma õigustest loobuda ja ülekuulamisele vastata. Kohus märgib siiski kindlalt, et kui süüdistatav palub kaitsjat, on vaja täiendavaid tagatisi, sest kui süüdistataval ei ole kaitsjat, on tal vähem võimalusi saada teavet oma õiguste kohta ja seetõttu väiksem võimalus, et neid austatakse.“
53 Kriminaalmenetluse seadustiku §‑s 387/A on sätestatud: „Kui kaitsja ei viibi menetlustoimingu juures, kuigi teda on teavitatud või § 387 kohaselt on võetud meede, teavitatakse kahtlustatavat või isikut, keda põhjendatult kahtlustatakse kuriteo toimepanemises, sellest, et kaitsja puudumine ei takista menetlustoimingu tegemist, kuid ta võib keelduda ütluste andmisest vastavalt § 185 lõike 1 punktile a, sealhulgas kaitsja puudumise tõttu. Kui kahtlustatav otsustab, et kaitsja puudumise tõttu ei soovi ta ütlusi anda, teatatakse talle, et ta võib hiljem igal ajal otsustada ütlusi anda kas kaitsja juureviibimisel või ilma.“