1.

Eelotsusetaotlus käsitleb sisuliselt seda, millise ulatusega on rahvusvahelise kaitse taotlejatele ( 2 ) direktiivi 2013/33/EL ( 3 ) artikli 17 lõike 2 esimeses lõigus antud õigus materiaalsetele vastuvõtutingimustele, mis võimaldavad neile piisava elatustaseme nende füüsilise ja vaimse tervise kaitsmiseks ja nende toimetuleku tagamiseks selle liikmesriigi territooriumil, kus nad varjupaika taotlevad ( 4 ).

2.

Eelotsusetaotlus on esitatud rahvusvahelise kaitse taotlejast noore Afganistani kodaniku FB ja Landkreis Schweinfurti (Schweinfurti maakond, Saksamaa) vahelises kohtuvaidluses selle üle, kas otsus, millega FB-lt võeti õigus saada toetusi riiete ning tarbeesemete ja esmatarbekaupadega seotud vajaduste katmiseks põhjusel, et ta pidi määruse (EL) nr 604/2013 ( 5 ) alusel tehtud üleandmisotsuse täitmise tagajärjel riigist välja saadetama, on õiguspärane.

3.

Bundessozialgericht (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim sotsiaalkohus) küsib Euroopa Kohtult kõigepealt, kas vastuvõttev liikmesriik võib kohelda neid taotlejaid, kelle suhtes on selle määruse alusel tehtud üleandmisotsus, vähem soodsalt kui taotlejaid, kes vastupidi saavad jääda selle riigi territooriumile.

4.

Seejärel soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus kindlaks teha, kas nimetatud liikmesriik tagab taotlejatele piisava elatustaseme, mis kindlustab neile toimetuleku ning kaitseb nende füüsilist ja vaimset tervist, kui ta annab taotlejatele loonusena toetusi, mis hõlmavad eluaset, toitu, isikliku hügieeni vahendeid ja tervishoiuteenuseid, kuid välistab põhimõtteliselt nende õiguse saada riideabi ja rahalist toetust tarbeesemete ja esmatarbekaupadega seotud vajaduste katmiseks.

5.

Lõpuks küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult, kas sellise materiaalsete vastuvõtutingimuste kitsendamise võib ette näha direktiivi 2013/33 artikli 20 lõike 1 esimese lõigu punkti c alusel põhjusel, et kolmanda riigi kodaniku esitatud taotlus on käesoleval juhul korduv taotlus direktiivi 2013/32/EL ( 6 ) artikli 2 punkti q tähenduses.

6.

Kõigepealt esitan põhjused, miks ma leian, et direktiivi 2013/33 artikli 17 lõike 2 esimese lõigu ja lõikega 5 on vastuolus riigisisene õigusnorm, mis põhimõtteliselt jätab taotlejad, kelle suhtes on tehtud üleandmisotsus, mida ei ole aga veel täidetud, ilma toetustest, mis on mõeldud riiete ning tarbeesemete ja esmatarbekaupadega seotud vajaduste katmiseks. Tuginen siinkohal põhimõtetele, mille Euroopa Kohus on järjestikku välja kujundanud 27. septembri 2012. aasta kohtuotsuses Cimade ja GISTI ( 7 ), 12. novembri 2019. aasta kohtuotsuses Haqbin ( 8 ), 14. jaanuari 2021. aasta kohtuotsuses The International Protection Appeals Tribunal jt ( 9 ) ning viimaks 1. augusti 2022. aasta kohtuotsuses Ministero dell’Interno (materiaalsete vastuvõtutingimuste tühistamine) ( 10 ). Tuletan eelkõige meelde, et vastuvõtva liikmesriigi kohustus tagada taotlejatele piisav elatustase, mis kindlustab nende toimetuleku ning kaitseb nende füüsilist ja vaimset tervist, nõuab, et isikutele, kes ei ole majanduslikult iseseisvad, antaks riideabi ja päevaraha kuni nende tegeliku üleviimiseni liikmesriiki, kes vastutab nende rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest.

7.

Seejärel selgitan, et niisugune ilmajätmine ei saanud käesoleval juhul tugineda direktiivi 2013/33 artikli 20 lõike 1 esimese lõigu punkti c sätetele, kuna selline taotlus, nagu esitas FB, ei kujuta endast „korduvat taotlust“ põhjustel, mille Euroopa Kohus tõi välja 19. detsembril 2024 tehtud kohtuotsuses Khan Yunis ja Baabda ( 11 ) ehk mõni kuu pärast käesoleva eelotsusetaotluse laekumist.

8.

Direktiivi 2013/32 artikli 2 punktis q on „korduv taotlus“ määratletud kui „täiendav rahvusvahelise kaitse taotlus, mis esitatakse pärast eelmise taotluse kohta lõpliku otsuse tegemist, sealhulgas juhud, mil taotleja on oma taotluse selgesõnaliselt tagasi võtnud, ja juhud, mil menetlev ametiasutus on taotluse pärast selle direktiivi artikli 28 lõike 1 kohast kaudset tagasivõtmist tagasi lükanud“.

9.

Direktiivi 2013/33 põhjendustes 8, 11 ja 35 on märgitud:

[…]

[…]

10.

Vastavalt direktiivi 2013/33 artiklile 1 on selle direktiivi eesmärk sätestada taotlejate vastuvõtu nõuded liikmesriikides.

11.

Direktiivi artikli 2 punktist g nähtub, et materiaalsed vastuvõtutingimused „hõlmavad majutust, toitu ja rõivaid, mida antakse loonusena või rahaliste toetuste või kupongidena või nende kolme kombinatsioonina, ning päevaraha“.

12.

Selle direktiivi artikli 3 lõike 1 kohaselt kohaldatakse seda direktiivi „kõikide kolmandate riikide kodanike […] suhtes, kes esitavad liikmesriigi territooriumil […] rahvusvahelise kaitse taotluse, niikaua kuni neil on lubatud viibida sellel territooriumil taotlejana“.

13.

Direktiivi 2013/33 artikli 17 „Materiaalsete vastuvõtutingimuste ja tervishoiu üldised eeskirjad“ lõike 2 esimeses lõigus ning lõigetes 3 ja 5 on sätestatud:

„2.   Liikmesriigid tagavad, et materiaalsed vastuvõtutingimused võimaldavad taotlejatele piisava elatustaseme, mis tagab neile toimetuleku ja kaitseb nende füüsilist ja vaimset tervist.

[…]

3.   Liikmesriigid võivad seada kõikide või mõnede materiaalsete vastuvõtutingimuste ja tervishoiu tagamise eelduseks selle, et taotlejal ei ole küllaldaselt vahendeid oma tervisele vastava ja toimetulekuks vajaliku elatustaseme tagamiseks.

[…]

5.   Liikmesriigid tagavad materiaalsed vastuvõtutingimused rahalise toetuse või kupongidena, mille summa määratakse kindlaks taseme alusel, mis on asjaomase liikmesriigi poolt kas õiguse või tavadega kindlaks määratud selleks, et tagada oma kodanikele piisav elatustase. Liikmesriigid võivad sellega seoses võimaldada taotlejatele oma kodanikega võrreldes vähemsoodsat kohtlemist, eelkõige juhul, kui materiaalset abi antakse osaliselt loonusena või kui nende kodanike puhul kohaldatava(te) taseme(te)ga püütakse tagada elatustase, mis on käesoleva direktiiviga taotlejatele ettenähtust kõrgem.“

14.

Direktiivi artiklis 20 „Materiaalsete vastuvõtutingimuste kitsendamine või tühistamine“ on ette nähtud:

„1.   Liikmesriigid võivad materiaalseid vastuvõtutingimusi kitsendada või erakorralistel ja nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel tühistada, kui taotleja

[…]

[…]

5.   Otsused materiaalsete vastuvõtutingimuste kitsendamise või tühistamise kohta […] tehakse iga juhtumi puhul eraldi, objektiivselt ja erapooletult ning neid põhjendatakse. Neid tehakse asjaomase isiku eriolukorda arvesse võttes, […] pidades kinni proportsionaalsuse põhimõttest. Liikmesriigid tagavad igal juhul juurdepääsu vältimatu abi teenustele kooskõlas artikliga 19 ning tagavad kõikidele taotlejatele inimväärse elatustaseme.

6.   Liikmesriigid tagavad, et materiaalseid vastuvõtutingimusi ei kitsendata ega tühistata enne, kui lõike 5 kohane otsus on vastu võetud.“

15.

Dublini III määruse põhjendustes 11 ja 12 on märgitud:

16.

Selle määruse artiklis 18, mis näeb ette „[v]astutava liikmesriigi kohustused“, on sätestatud:

„1.   Käesoleva määruse kohaselt vastutav liikmesriik on kohustatud:

[…]

2.   […]

Lõike 1 punkti c reguleerimisalasse jäävatel juhtudel, kui vastutav liikmesriik on katkestanud taotluse läbivaatamise pärast seda, kui taotleja on oma taotluse tagasi võtnud enne esimese astme sisulise otsuse tegemist, tagab nimetatud liikmesriik, et taotlejal on õigus esitada palve, et ta taotluse läbivaatamine viidaks lõpule, või esitada uus rahvusvahelise kaitse taotlus, mida ei käsitata korduva taotlusena, nagu see on määratletud direktiivis [2013/32]. Selliste juhtumite puhul tagavad liikmesriigid, et taotluse läbivaatamine viiakse lõpule.

[…]“.

17.

Varjupaigataotlejate toetuste seaduse (Asylbewerberleistungsgesetz) 5. augustil 1997 avaldatud redaktsioonis ( 13 ) (viimati muudetud 10. detsembri 2021. aasta seaduse, millega tugevdatakse COVID‑19-vastases vaktsineerimises seisnevat ennetust ja muudetakse muid õigusnorme seoses COVID‑19 pandeemiaga (Gesetz zur Stärkung der Impfprävention gegen COVID-19 und zur Änderung weiterer Vorschriften im Zusammenhang mit der COVID-19-Pandémie), ( 14 ) artikliga 18) (edaspidi „materiaalsete vastuvõtutingimuste seadus“) on § 1 lõike 1 punktis 5 sätestatud:

„(1)   Käesoleva seaduse alusel on õigus toetustele Saksamaa Liitvabariigi territooriumil tegelikult elavatel välismaalastel, kes

[…]

18.

Nimetatud seaduse §‑s 1a „Õiguste kitsendamine“ on sätestatud:

„(1)   Paragrahvi 1 lõike 1 punkti 5 alusel toetuste saamiseks õigustatud isikutel, kelle puhul on kindlaks määratud riigist lahkumise kuupäev ja tuvastatud riigist lahkumise võimalus, ei ole alates lahkumise kuupäevale järgnevast päevast õigust §‑de 2, 3 ja 6 kohastele toetustele, välja arvatud juhul, kui nad ei ole saanud riigist lahkuda põhjustel, mis ei olene neist. Ajani, mil nad riigist lahkuvad või mil nad riigist välja saadetakse, antakse neile üksnes toetusi, millega kaetakse vajadused, mis hõlmavad toitlustamist, majutamist küttega ruumis, isikliku hügieeni vahendeid ning tervishoiuteenuseid. Eriliste asjaolude esinemisel võidakse neile konkreetsel juhul anda ka muid toetusi § 3 lõike 1 esimese lause tähenduses. Toetused antakse üldjuhul loonusena.

[…]

(7)   Paragrahvi 1 lõike 1 punkti 1 või punkti 5 alusel toetuste saamiseks õigustatud isikud, kelle varjupaigataotlus on Bundesamt für Migration und Flüchtlinge [(föderaalne rände- ja pagulasamet, Saksamaa)] otsusega vastavalt [26. juuni 1992. aasta] varjupaigaseaduse [(Asylgesetz (AsylG)) ( 15 )] § 29 lõike 1 punktile 1 koostoimes § 31 lõikega 6 vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata jäetud ja kelle suhtes on tehtud varjupaigaseaduse § 34a lõike 1 esimese lause teise alternatiivi kohaselt väljasaatmisotsus, saavad vaid lõike 1 kohaseid toetusi, isegi kui otsus ei ole veel vaidlustamatuks muutunud. Esimest lauset ei kohaldata, kui kohus on määranud väljasaatmiskorralduse peale esitatud kaebuse peatava toime.“

19.

Materiaalsete vastuvõtutingimuste seaduse § 3 lõikes 1 on sätestatud:

„Paragrahvi 1 alusel toetuste saamiseks õigustatud isikud saavad toetusi, millega kaetakse vajadused, mis hõlmavad toitlustamist, majutamist küttega ruumis, riideid, tervishoiuteenuseid ning tarbeesemeid ja esmatarbekaupu (esmavajadused). Peale selle antakse neile toetust igapäevaelu isiklike vajaduste (esmased isiklikud vajadused) katmiseks.“

20.

Selle seaduse § 6 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Muid toetusi võib anda eelkõige siis, kui need on konkreetsel juhul hädavajalikud toimetuleku tagamiseks või tervise säilitamiseks, nõutavad laste erivajaduste katmiseks või vajalikud haldusõigusliku koostöökohustuse täitmiseks. […]“.

21.

Varjupaigaseaduse 2. septembril 2008 avaldatud redaktsioonis ( 16 ), mida on viimati muudetud 9. juuli 2021. aasta välismaalaste keskregistri edasiarendamise seaduse (Gesetz zur Weiterentwicklung des Ausländerzentralregisters) ( 17 ) §‑ga 9 „Vastuvõetamatud taotlused“, on artikli 29 lõike 1 punktis 1 ette nähtud:

„Varjupaigataotlus on vastuvõetamatu, kui

1. teine riik

[…]

on vastutav varjupaigamenetluse läbiviimise eest […]“.

22.

Selle seaduse § 34a lõike 1 kohaselt:

„Kui ette on nähtud välismaalase väljasaatmine […] varjupaigamenetluse läbiviimise eest vastutavasse riiki […], määrab föderaalne rände- ja pagulasamet väljasaatmise sellesse riiki niipea, kui on tuvastatud, et seda saab läbi viia. See kehtib ka juhul, kui välismaalane on esitanud varjupaigataotluse mõnes teises Euroopa Liidu õigusaktide või rahvusvahelise lepingu alusel varjupaigamenetluse läbiviimise eest vastutavas riigis või on varjupaigataotluse enne föderaalse rände- ja pagulasameti otsust tagasi võtnud. […]“.

23.

FB on Afganistani kodanik, kes sisenes Saksamaale 25. augustil 2021 19‑aastaselt ja registreeriti rahvusvahelise kaitse taotlejana 6. septembril 2021. Föderaalne rände- ja pagulasamet palus Rumeenial ta tagasi võtta, kuna FB oli seal varem, 6. augustil 2021, esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse, mille ta seejärel kaudselt tagasi võttis ( 18 ).

24.

Mis puudutab talle 2021. aasta septembris antud materiaalseid vastuvõtutingimusi, siis FB majutati Schweinfurti maakonnas asuvasse esmase vastuvõtu keskusesse. Ta sai loonusena materiaalsete vastuvõtutingimuste seaduse §-des 3 ja 3a ette nähtud toetusi, mille hulka kuulusid majutamine köetavas ja korrashoitavas ruumis, toit, riided, eluaseme elektrienergia, isikliku hügieeni vahendid, tervishoiuteenused ning traadita kohtvõrgu kasutamise võimalus. Lisaks sai ta esmaste isiklike vajaduste katmiseks ajavahemikul 6. septembrist 2021 kuni 30. septembrini 2021 igakuist rahalist toetust summas 101,25 eurot ja alates 2021. aasta oktoobrist summas 121,50 eurot ( 19 ).

25.

Pärast seda, kui Rumeenia oli nõustunud FB tagasivõtmisega, tegi föderaalne rände- ja pagulasamet 25. oktoobril 2021 otsuse tunnistada FB rahvusvahelise kaitse taotlus vastuvõetamatuks ja andis korralduse ta sellele liikmesriigile üle anda ( 20 ). Üleandmise tähtajaks määrati 22. aprill 2021. FB esitas üleandmisotsuse peale kaebuse, mille Verwaltungsgericht Würzburg (Würzburgi halduskohus, Saksamaa) 21. detsembri 2021. aasta otsusega rahuldamata jättis.

26.

Pärast FB ärakuulamist piiras Schweinfurti maakond 9. detsembril 2021 materiaalsete vastuvõtutingimuste seaduse § 1a lõike 7 alusel tehtud otsusega FB‑le antud materiaalseid vastuvõtutingimusi ( 21 ). Seda otsust kohaldati ajavahemikul 1. jaanuarist kuni 30. juunini 2022. Alates 1. jaanuarist 2022 sai FB seega loonusena toetusi üksnes eluaseme, toidu, eluruumi kütte, isikliku hügieeni vahendite ja tervishoiuteenuste ning haiguse korral raviga seotud vajaduste katteks. Seevastu kaotas ta õiguse toetustele, mis on mõeldud selleks, et katta esiteks tema„esmavajadused“ seoses riiete ning tarbeesemete ja esmatarbekaupadega ning teiseks tema „esmased isiklikud vajadused“, mida on mainitud selle seaduse § 3 lõike 1 teises lauses, see tähendab transpordi, side, vaba aja veetmise, meelelahutuse, kultuuri, majutus- ja toitlustusteenuste ning muude kaupade ja teenuste kulud. Vaidlusalusest otsusest, mis on lisatud Euroopa Kohtu käsutuses olevale riigisisesele toimikule, nähtub, et FB ei ole esitanud erilisi asjaolusid, mis õigustaksid nende muude toetuste andmist. Algul 19. jaanuariks 2022 ja seejärel 2. märtsiks 2022 kavandatud üleandmine ebaõnnestus FBst mitteolenevatel põhjustel, nimelt seetõttu, et Rumeenia ei võta alates 1. märtsist 2022 Ukraina sõja tõttu enam üleantavaid isikuid vastu. FB viidi 23. veebruaril 2022 üle teise piirkonda, kus talle kohaldati tingimusi, mida ei ole käesolevas asjas vaidlustatud. Seega on selge, et käesolevas kohtuasjas kestis vaidlusalune ajavahemik 1. jaanuarist 2022 kuni 22. veebruarini 2022.

27.

FB esitas Sozialgericht Würzburgile (Würzburgi sotsiaalkohus, Saksamaa) hagi soodsamate materiaalsete vastuvõtutingimuste ja eelkõige rahalise toetuse saamiseks, et katta tal vaidlusalusel ajavahemikul tekkinud esmased isiklikud vajadused.

28.

See kohus jättis selle kaebuse 20. jaanuari 2023. aasta kohtuotsusega rahuldamata, kuid Bayerisches Landessozialgericht (Baieri liidumaa kõrgeim sotsiaalkohus, Saksamaa) rahuldas selle 31. mai 2023. aasta kohtuotsusega seevastu põhjendusel, et materiaalsete vastuvõtutingimuste seaduse § 1a lõikes 7 ette nähtud kitsendus nõuab, et tõendataks kohustusega vastuolus oleva käitumise olemasolu, mis aga ei ole käesoleval juhul tõendatud. Schweinfurti maakond esitas seejärel eelotsusetaotluse esitanud kohtule selle kohtuotsuse peale kassatsioonkaebuse.

29.

Nendel asjaoludel otsustas Bundessozialgericht (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim sotsiaalkohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

30.

Kirjalikud seisukohad on esitanud FB, Saksamaa ja Belgia valitsus ning Euroopa Komisjon. Need pooled ja huvitatud isikud (välja arvatud Belgia valitsus) osalesid 4. septembril 2025 toimunud kohtuistungil, kus nad vastasid ka Euroopa Kohtu poolt suuliseks vastamiseks esitatud küsimustele.

31.

Arvestades Euroopa Kohtus toimunud kohtuistungil aset leidnud mõttevahetuse sisu, on minu arvates tarvis teha sissejuhatav märkus eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimuste ulatuse kohta.

32.

Kohtuistungil väitis Saksamaa valitsus, et Dublini III määruse artikli 27 lõike 3 punkti a tuleb osas, milles see annab puudutatud isikule õiguse jääda asjaomasesse liikmesriiki kuni üleandmisotsuse vaidlustamise või läbivaatamise tulemuse selgumiseni, tõlgendada nii, et see takistab direktiivi 2013/33 kohaldamist. Nimelt leiab see valitsus, et kuna FB suhtes tehtud üleandmisotsus on muutunud lõplikuks, ei olnud FB-l enam õigust Saksamaa territooriumil elada ja seetõttu väljus ta selle direktiivi kohaldamisalast, nagu see on määratletud selle direktiivi artikli 3 lõikes 1, isegi kui üleandmine ei olnud tegelikult toimunud.

33.

Märgin, et Saksamaa valitsus ei ole seda argumenti oma kirjalikes seisukohtades esitanud ja mulle näib, et selle analüüs väljub eelotsusetaotluse esitanud kohtu määratletud vaidluse raamidest. See lähtub nimelt eeldusest, et FB kuulub kõnealusel ajavahemikul direktiivi 2013/33 kohaldamisalasse, hoolimata sellest, et kaebus, mille ta esitas tema poolt Rumeeniasse üleviimise otsuse peale, jäeti rahuldamata ja et see otsus on lõplik. Selles kontekstis piirdub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult küsimisega, kuidas tõlgendada selle direktiivi artikli 17 lõikeid 2 ja 5 ning artiklit 20 osas, mis puudutab seda, milline ulatus on taotleja õigusel talle piisava elatustaseme tagavatele materiaalsetele vastuvõtutingimustele. Tuletan aga meelde, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste eseme määratlemine üksnes liikmesriigi kohtu pädevuses ( 22 ).

34.

Neil asjaoludel leian, et Euroopa Kohus ei saa eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimuste eset laiendada, analüüsides neid Dublini III määruse artikli 27 lõike 3 seisukohast ja uurides, kas selles sättes ette nähtud õiguskaitsevahendi ammendumise tõttu ei olnud FB‑l enam õigust Saksamaa territooriumil elada – olgugi et üleandmisotsust ei olnud täidetud – ning järelikult ei kuulunud ta enam direktiivi 2013/33 kohaldamisalasse. Kuna see küsimus ületab oluliselt selle kohtu määratletud piire, leian, et Euroopa Kohus peab piirduma direktiivi nende sätete tõlgendamisega, millele eelotsusetaotluse esitanud kohus on sõnaselgelt viidanud.

35.

Esimese eelotsuse küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2013/33 artikli 17 lõike 2 esimest lõiku ja lõiget 5 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt tühistab pädev asutus toetused, mis on mõeldud katma nende taotlejate riiete ning tarbeesemete ja esmatarbekaupadega seotud vajadused, kelle suhtes on Dublini III määruse alusel tehtud üleandmisotsus, välja arvatud juhul, kui nad tõendavad eriliste asjaolude esinemist.

36.

See küsimus nõuab, et enne direktiivi 2013/33 artikli 17 lõike 2 esimeses lõigus sätestatud piisava elatustaseme tagamisega seotud nõude ulatuse käsitlemist analüüsitakse, millist kohtlemist on vastuvõttev liikmesriik kohustatud võimaldama taotlejale, kes antakse üle tema rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutavale liikmesriigile. Selle analüüsi puhul lähtun sellise taotleja olukorrast, kellel nagu FB-l ei olnud omavahendeid, nagu kohtuistungil täpsustati.

37.

Direktiivi 2013/33 artiklis 17 on vastavalt selle pealkirjale sätestatud materiaalsete vastuvõtutingimuste üldised eeskirjad.

38.

Selle artikli lõikes 2 on määratletud materiaalsete vastuvõtutingimustega seotud meetmete ese ja eesmärk, mille kohaselt nõutakse liikmesriikidelt, et need kindlustaksid „taotlejatele“ piisava elatustaseme, mis tagab neile toimetuleku ja kaitseb nende füüsilist ja vaimset tervist.

39.

Selle artikli lõikes 5 on omakorda sätestatud reeglid, mida kohaldatakse sel eesmärgil makstavate rahaliste toetuste või kupongide summa kindlaksmääramisel, täpsustades, et liikmesriigid võivad taotlejatele võimaldada vähem soodsat kohtlemist kui oma kodanikele, eelkõige juhul, kui materiaalset abi antakse osaliselt loonusena või kui nende kodanike suhtes kohaldatavate tasemetega püütakse tagada elatustase, mis on taotlejatele direktiiviga 2013/33 ettenähtust kõrgem.

40.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib Euroopa Kohtult, kas lisaks taotleja ja liikmesriigi oma kodaniku erinevale kohtlemisele võib vastuvõttev liikmesriik lisaks kohelda erinevalt taotlejaid, kelle suhtes on tehtud otsus anda nad üle nende taotluse läbivaatamise eest vastutavale liikmesriigile, ning võimaldada neile teistest taotlejatest vähem soodsat kohtlemist.

41.

Arvestades direktiivi 2013/33 eesmärki ja sõnastust, milles see on väljendatud, ei ole mingit kahtlust, et liidu seadusandja ei soovinud kehtestada erineva geomeetriaga vastuvõtmise korda, milles taotleja vastuvõtutingimused sõltuksid tegelikkuses sellest, kas liikmesriik, kus ta viibib, on liikmesriik, kes teeb tema rahvusvahelise kaitse taotluse kohta lõpliku otsuse. Välja arvatud erisätted, mille seadusandja on sõnaselgelt ette näinud haavatavate isikute kohta (direktiivi artiklid 21–25), kinnipeetud isikute kohta (direktiivi artikkel 10) või ka nende kohta, kellele kohaldatakse sanktsioone nende käitumise eest (sama direktiivi artikkel 20), ei võimalda sellist erinevat kohtlemist põhjendada ükski asjaolu, olgu see tekstuaalne, kontekstuaalne või teleoloogiline.

42.

Esiteks ei anna liidu õiguse praeguses seisus ükski Euroopa ühise varjupaigasüsteemi osaks olev õigusakt taotlejale, kelle suhtes on tehtud üleandmisotsus, eraldiseisvat õiguslikku seisundit ega näe tema suhtes ette õiguslikku eriregulatsiooni ( 23 ).

43.

Mis puudutab direktiivi 2013/33, siis on Euroopa Kohus kohtuotsuses IPAT juba otsustanud, et „taotlejad, kelle suhtes kohaldatakse Dublini III määrusega kehtestatud „rahvusvahelise kaitse taotluste menetlusi“, [kuuluvad] ilmselgelt selle direktiivi isikulisse kohaldamisalasse“ ( 24 ) ning et direktiivis ei tehta mingit vahet selle alusel, kas taotleja suhtes kohaldatakse üleandmismenetlust. ( 25 ) Euroopa Kohus märkis, et liidu seadusandja kasutab ühetaoliselt ja läbivalt selle direktiivi artikli 2 punktis b sisalduvat mõistet „taotleja“, millega nähakse ette „ainult üks varjupaigataotlejate kategooria“, mis hõlmab kolmanda riigi kodanikke ja kodakondsuseta isikuid, kes esitavad varjupaigataotluse ( 26 ). Kuna üleandmisotsus ei kujuta endast otsust, millega tehakse rahvusvahelise kaitse taotluse kohta lõplik otsus, leidis Euroopa Kohus, et sellise otsuse tegemine ei saa seega võtta asjaomaselt isikult „taotleja“ staatust selle sätte tähenduses ega selle staatusega seotud õigusi ( 27 ). Tuleb aga tõdeda, et sama direktiivi artikli 17 lõige 2 viitab „taotlejatele“ ilma igasuguse vahetegemiseta.

44.

Teiseks ei ole direktiivi 2013/33 eesmärk tagada taotlejate lõimumine vastuvõtvas liikmesriigis, vaid kindlustada nende põhi- ja esmavajaduste tegelik rahuldamine, et tagada vastavalt selle direktiivi põhjendustele 11 ja 35 taotlejate põhiõiguste austamine.

45.

Selles kontekstis on Euroopa Kohus otsustanud, et harta artiklites 1 ja 18 tunnustatud inimväärikuse ja varjupaigaõiguse austamine kehtib mitte ainult nende taotlejate suhtes, kes viibivad nende taotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi territooriumil, vaid ka nende taotlejate suhtes, kes ootavad selle riigi kindlaksmääramist ( 28 ).

46.

Seda arutluskäiku tuleb laiendada taotlejatele, kes ootavad tegelikku üleandmist nende taotluse läbivaatamise eest vastutavale liikmesriigile. Mõiste „vastuvõtt“ nõuab nimelt juba iseenesest, et arvesse tuleb võtta objektiivset kriteeriumi, nimelt taotleja asukohta, mitte Dublini III määruses sätestatud reeglite ja sellega seotud praktika vastasmõju, mille tulemusel jääb üleandmise kuupäev ja selle tegelik toimumine lõppkokkuvõttes ebaselgeks. Euroopa Kohus on seda muide väga õigesti rõhutanud, meenutades, et taotlejate ilmajätmist vastuvõtu miinimumtingimustest ei saa õigustada vastutava liikmesriigi määramise menetluse lühidusega, võttes arvesse Dublini III määruse artiklites 21–25 ja artiklis 29 sätestatud vastu- või tagasivõtmise ja üleandmise menetluse tähtaegu ning olukorda, kus üleandmine ei ole toimud määratud tähtaja jooksul ( 29 ). Käesolev kohtuasi on näide sellisest olukorrast, sest lisaks sellele, et maksimumtähtaeg, mille jooksul tuli üleandmisotsus täita, oli kuus kuud – mis on äärmiselt pikk ajavahemik, kui taotleja, kes ei ole majanduslikult iseseisev, ei saa riideabi ega päevaraha –, ei ole seda otsust kunagi täidetud.

47.

Taotlejate ilmajätmine vastuvõtu miinimumtingimustest põhjusel, et nad ei ole Dublini III määruses sätestatud vastutuskriteeriumide seisukohalt „õiges kohas“, rikuks nende põhiõigusi. Objektiivselt võttes on nad sarnases olukorras taotlejatega, kes viibivad nende taotluse eest vastutavas liikmesriigis või kes ootavad selle riigi määramist. Nende vajadused on samad: kuigi nende suhtes ei kehti nende taotluse läbivaatamisest tulenevad koostöökohustused, on neil siiski vaja eluaset, toitu ja riideid ning raha summas, mis võimaldab neil säilitada minimaalse väärikuse ja iseseisvuse, et kasutada neile direktiiviga 2013/33 antud õigusi.

48.

Selline lähenemisviis eiraks ka direktiivi 2013/33 eesmärki, mis direktiivi põhjenduse 8 kohaselt on „[t]aotlejate võrdse kohtlemise tagami[ne] kogu liidus, [milleks] peaks direktiivi kohaldama rahvusvahelise kaitse taotluste menetluste kõikide etappide ja liikide suhtes, kõikides taotlejaid vastuvõtvates kohtades ja asutustes ning niikaua, kuni taotlejatel on lubatud viibida asjaomase liikmesriigi territooriumil taotlejana“ ( 30 ). Taotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi poolt Dublini III määruse alusel läbiviidav taotleja vastu- või tagasivõtmise ning üleandmise menetlus on oma olemuselt „rahvusvahelise kaitse taotluste menetlus“ ( 31 ). Lisaks tuleneb selle määruse põhjenduse 11 ja artikli 20 lõike 5 koostoimest, et direktiivis 2013/33 ette nähtud vastuvõtunõuded on kohaldatavad vastutava liikmesriigi kindlaksmääramise menetlusele, kuna see menetlus ei lõpe enne, kui see riik taotleja vastu või tagasi võtab. Euroopa Kohus kinnitas seda kohtuotsuses IPAT, leides, et asjaomasel liikmesriigil lasuv kohustus tagada taotlejale vastuvõtutingimused „lõpeb […] alles siis, kui see isik viiakse palve saanud liikmesriiki lõplikult üle“ ( 32 ).

49.

Viimaseks ja kolmandaks läheks nõustumine sellega, et vastuvõttev liikmesriik võib taotlejate vastuvõtmise katkestada põhjusel, et ta ei ole nende taotluse läbivaatamise eest vastutav liikmesriik, vastuollu Euroopa ühise varjupaigasüsteemi eesmärgiga, kui märkimisväärsele osale taotlejatest kohaldataks selles süsteemis ette nähtud ühtlustatud eeskirjadest palju vähem soodsaid riigisiseseid norme. Ilmselgelt ei võimalda selline meede „tagada [Dublini III] määrusega ja muude asjakohaste varjupaiga andmist käsitlevate õiguslike vahenditega ette nähtud kaitse ja õiguste järjepidevus[t]“, mida liidu seadusandja selle määruse artikliga 31 taotleb.

50.

Seetõttu leian neid asjaolusid arvesse võttes, et direktiivi 2013/33 artikli 17 lõike 2 esimese lõigu ja lõikega 5 on vastuolus riigisisene õigusnorm, mille kohaselt koheldakse taotlejaid, kelle suhtes on tehtud otsus anda nad üle nende rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutavale liikmesriigile, vähem soodsalt kui teisi taotlejaid.

51.

Nüüd tuleb analüüsida eelotsusetaotluse esitanud kohtu esimese küsimuse teist aspekti: kas liikmesriik kindlustab taotlejatele piisava elatustaseme, mis tagab neile toimetuleku ja kaitseb nende füüsilist ja vaimset tervist, kui ta jätab taotlejad ilma õigusest saada riideabi ja päevaraha tarbeesemete ja esmatarbekaupade ostmiseks?

52.

Tuletan meelde, et direktiivi 2013/33 artikli 17 lõike 2 esimeses lõigus on sätestatud põhimõte, et materiaalseid vastuvõtutingimusi käsitlevad riigisisesed meetmed peavad kindlustama taotlejatele piisava elatustaseme, mis tagab neile toimetuleku ja kaitseb nende füüsilist ja vaimset tervist.

53.

Selleks et määrata kindlaks selles sättes nõutud vastutuse ulatus ja kord, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul täpsustada piisava elatustaseme tagamise nõude ulatust ja sellest liikmesriikidele tulenevate kohustuste sisu.

54.

Majandusõiguses viitab mõiste „elatustase“ isiku või isikute rühma majanduslikule ja sotsiaalsele heaolule ning eelkõige tema võimele rahuldada oma põhi- ja muid vajadusi. Liidu seadusandja viitab direktiivis 2013/33 nii piisava elatustaseme tagamise nõudele kui ka inimväärse elatustaseme säilitamise nõudele, määratlemata nende nõuete ulatust. Seetõttu soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas nende vahel on võimalik tõmmata paralleeli.

55.

Esimesena tuleb märkida, et direktiivi 2013/33 artikli 17 lõike 2 esimene lõik ei sisalda mõiste „piisav elatustase“ tähenduse ja ulatuse kindlaksmääramiseks ühtegi sõnaselget viidet liikmesriikide õigusele. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb seega seda mõistet tõlgendada autonoomselt ja ühetaoliselt, võttes arvesse mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja direktiiviga taotletavaid eesmärke ( 33 ).

56.

Selle meetodi alusel määratles Euroopa Kohus direktiivi 2013/33 artikli 20 lõikes 5 sätestatud inimväärse elatustaseme säilitamise nõude ulatuse nii, et see keelab liikmesriikidel jätta taotlejat äärmisse materiaalsesse puudusesse, mis ei võimaldaks tal rahuldada oma kõige esmasemaid vajadusi, nagu vajadus eluaseme, toidu, riiete ja pesemise järele, ning kahjustaks nii tema füüsilist või vaimset tervist või asetaks ta alandavasse olukorda, mis rikub inimväärikust. ( 34 ) Kohtuotsuses Cimade ja GISTI oli Euroopa Kohus juba leidnud, et taotlejat ei tohi jätta ilma direktiivis 2003/9 ette nähtud vastuvõtu miinimumnõuete kaitsest kas või ajutiselt pärast taotluse esitamist ja enne tema tegelikku üleandmist, vastasel korral eiratakse eelkõige selle direktiivi eesmärki ja harta artikli 1 nõudeid, mille kohaselt tuleb inimväärikust austada ja kaitsta ( 35 ).

57.

Direktiivi 2013/33 artikli 17 lõike 2 esimeses lõigus nõuab liidu seadusandja, et materiaalsed vastuvõtutingimused võimaldaksid mitte inimväärse, vaid piisava elatustaseme.

58.

Märgin, et liikmesriigid peavad selle elatustaseme tagama materiaalsete vastuvõtutingimustega seotud meetmete kaudu, mis on seega selle komponendid. Direktiivi 2013/33 artikli 2 punktist g nähtub, et materiaalsed vastuvõtutingimused hõlmavad majutust, toitu ja rõivaid, mida antakse loonusena või rahaliste toetuste või kupongidena või nende kolme kombinatsioonina, ning päevaraha. Kuigi liidu seadusandja jätab liikmesriikidele kaalutlusruumi seoses vormiga, milles neid tingimusi pakutakse, määratleb ta seevastu täpselt nende tingimuste sisu, nimetades vajadused, mis tuleb rahuldada. Nagu nähtub sõnade „ja“ ja „ning“ kasutamisest, on materiaalsed vastuvõtutingimused kumulatiivsed ja neid tuleb käsitada lahutamatult seotud tingimustena, kuna need on vahendid, mis tagavad piisava elatustaseme taotlejale, kellel puudub majanduslik iseseisvus. Selle direktiivi artikli 17 lõike 2 esimese lõigu kontekstis käsitatakse õigust piisavale elatustasemele seega kobarõigusena, mille kasutamine sõltub kõigi tingimuste samaaegsest täidetusest ( 36 ).

59.

Järelikult ei saa liikmesriigid ette näha à la carte-korda, eemaldades või lahutades sellest ühe neist komponentidest. Märgin sellega seoses, et direktiivi 2013/33 artikli 17 lõike 2 esimese lõigu sõnastus erineb selle direktiivi artikli 17 lõike 3 sõnastusest, mis võimaldab liikmesriikidel tagada „kõik või mõned“ nendest tingimustest, kui taotlejal on omavahendid. Sellest tuleneb, et nimetatud direktiivi artikli 17 lõike 2 esimese lõigu kohaselt ei saa liikmesriigid vabaneda kohustusest katta nii taotleja vajadus eluaseme ja toidu järele kui ka vajadus riiete järele ja maksta talle päevaraha.

60.

Teisena olgu märgitud, et mõiste „piisav“ tähendab selliste toetuste andmist, mis ei ole mitte kohandatud tagama juurdepääsu majanduslikele, sotsiaalsetele ja kultuurilistele õigustele, vaid mis kindlustavad taotlejale elatusvahendid ning tema füüsilise ja vaimse tervise kaitse. Direktiivi 2013/33 artikli 17 lõikes 3 viitab liidu seadusandja muide sõnaselgelt vahenditele, mis on piisavad selleks, et tagada taotleja „tervisele vastav ja toimetulekuks vajalik elatustase“ ( 37 ). See tähendab selliste toetuste andmist, mille sisu on kohandatud taotleja individuaalsele olukorrale konkreetses ühiskonnas ja konkreetsel ajahetkel ( 38 ). Seda selgitab eriti selle direktiivi artikli 17 lõike 5 sõnastus, nõudes, et materiaalsete vastuvõtutingimustena antava rahalise toetuse või kupongi summa arvutataks „taseme alusel, mis on asjaomase liikmesriigi poolt kindlaks määratud“. Seevastu leian, et juhul, kui riideabi antakse loonusena, peab see võimaldama taotlejal saada mõistliku kvaliteediga riided ja jalatsid, mis on soo ja vanuse poolest sobivad, vastavad aastaajale ja mida on piisavas koguses.

61.

Neid tekstuaalseid asjaolusid arvestades läheb direktiivi 2013/33 artikli 17 lõike 2 esimeses lõigus ette nähtud piisava elatustaseme tagamise nõue juhul, kui see hõlmab taotleja põhivajadusi, seega kaugemale kui üksnes õigus ellujäämisele. Taotleja peab saama elada inimväärset elu koos juurdepääsuga vahenditele, mis on piisavad ja sobivad eluaseme, toidu, riiete ja hügieenivajaduste rahuldamiseks ning konkreetses ühiskonnas ja konkreetsel ajajärgul minimaalse iseseisvuse saavutamiseks ( 39 ).

62.

Selle sätte kontekst võimaldab kinnitada tõlgendust, mille kohaselt on sellel nõudel palju laiem materiaalne ulatus kui inimväärse elatustaseme säilitamise nõudel.

63.

Nimelt kuulub piisava elatustaseme tagamise nõue materiaalsete vastuvõtutingimuste tagamise konteksti, mille üksikasjad on määratletud direktiivi 2013/33 artiklis 17, samas kui inimväärse elatustaseme säilitamise nõue on osa nende tingimuste kitsendamise või lausa tühistamise kontekstist, mis on sätestatud direktiivi artiklis 20 ( 40 ). Viimati nimetatud nõue on seega erand, mis on kohaldatav üksnes olukordades, kus taotleja on kuritarvitanud õigusi või käitunud viisil, mis on vastuolus õigusnormidega. Nõudes taotleja isikupuutumatuse ja väärikuse tagamist, samal ajal kui on tühistatud kõik või osa tema materiaalsetest vastuvõtutingimustest, kehtestab liidu seadusandja künnise, millest allapoole ei tohi liikmesriigid laskuda.

64.

Seevastu piisava elatustaseme tagamise nõue, mis on sätestatud direktiivi 2013/33 artikli 17 lõike 2 esimeses lõigus, kujutab endast normi ja on tingimata laiema materiaalse ulatusega. Sellest annab tunnistust 27. veebruari 2014. aasta kohtuotsus Saciri jt ( 41 ), milles Euroopa Kohus nõudis, et materiaalsete vastuvõtutingimuste tase ning eelkõige selleks makstav rahaline abi oleks piisav, et tagada „väärikas ja adekvaatne“ elatustase, mis tagab taotlejatele tervise ja toimetuleku.

65.

Lõpuks oleks direktiivi 2013/33 artikli 17 lõikes 2 ette nähtud materiaalsete vastuvõtutingimuste tühistamine toetuste puhul, mis on mõeldud riiete ning tarbeesemete ja esmatarbekaupadega seotud vajaduste katmiseks, ilmselgelt vastuolus liidu seadusandja taotletava eesmärgiga.

66.

Riideabi puhul on selge, et üldiselt on riided inimõiguste kasutamise eeltingimus ( 42 ). Tuletan meelde, et Euroopa Kohtu hinnangul on riietumisvajadus „esmane“ vajadus samamoodi nagu vajadus eluaseme ja toidu järele, kuna see on osa inimväärikuse austamisest. Katkiste ja määrdunud riiete kandmine on puuduses elamise kõige nähtavam ja paljastavam külg. Riided ei aita mitte ainult kaitsta vaimset tervist, vaid aitavad ilmselgelt säilitada ka isiku füüsilist tervist, sest sobiv riietus kaitseb keha ilmastiku, külma, vihma jne eest. Riided on ka vahend, mis tagab taotleja selliste tunnustatud õiguste soovitava toime nagu õigus liikuda, läbida kutseõpet või pääseda tööturule.

67.

Mis puudutab päevaraha, siis see on samuti materiaalsete vastuvõtutingimuste oluline osa, kuna – nagu komisjon kohtuistungil korduvalt rõhutas – see annab taotlejale minimaalse iseseisvuse. See toetus, mis on jäetud taotleja käsutusse ja mõeldud kui „taskuraha“, mille suurus sõltub igast liikmesriigist, peab võimaldama tal osta esmatarbekaupu, mis on hädavajalikud, nagu isikliku hügieeni tooted või ka sõidupiletid. Euroopa Liidu Varjupaigaameti (EUAA) ( 43 ) sõnul on sellel toetusel mitu eesmärki: esiteks võimaldada taotlejatel saavutada miinimumtasemel füüsiline toimetulek peale eluaseme, toidu ja riietega seotud põhivajaduste; teiseks tagada taotlejate miinimumtasemel osalemise selle liikmesriigi sotsiaal-kultuurilises elus, kus nad elavad, ning kolmandaks võimaldada taotlejatele teatava iseseisvuse ( 44 ). Lisaksin, et see toetus võimaldab taotlejatel täita ka neil lasuvat kohustust teha rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise menetluses koostööd, vastates kohaleilmumise kutsetele ja osaledes vestlustel, ning samuti võimaldab see neil kasutada neile antud õigusi, näiteks kutseõpe või tervishoiuteenuste saamine.

68.

Sellega seoses märgin, et rahvusvaheline õigus tunnistab, et õigus piisavale elatustasemele – mida tuntakse ka kui õigust „piisavale“ või „rahuldavale“ elatustasemele – nõuab, et igaühele oleks kättesaadav mitte ainult piisav toit, sobiv eluase, piisav riietus ning vajalik arstiabi ja sotsiaalteenused, vaid ka muud majanduslikud, sotsiaalsed ja kultuurilised õigused, mis on konkreetses ühiskonnas konkreetsel ajahetkel vajalikud, nagu õigus haridusele või õigus tööle ( 45 ). Kaubad ja teenused peavad olema kättesaadavad piisavas koguses ja piisava kvaliteediga, soole või vanusele vastavad ning kultuurilisest seisukohast asjakohased. Kuigi selle õiguse täpse ulatuse osas esineb lahknevusi, on seega lubatav, et see õigus on seotud muude õiguste teostamisega, millest mõned on vähem piiravad kui teised, ning põhineb õigusel inimväärikusele ( 46 ). Seega on Maailmapank puhtmajanduslikult seisukohal, et piisav elatustase tähendab, et elatakse ülalpool ühiskonna vaesuspiiri. Tema arvates nõuab piisava elatustaseme tagamine kahte liiki kulutuste katmist: kulutused, mis on vajalikud enda toitmiseks ja esmatarbekaupade ostmiseks, ning lisakulutused, mis kajastavad ühiskonna igapäevaelus osalemise kulusid ja mis on riigiti erinevad ( 47 ).

69.

Kõigist neist asjaoludest tuleneb, et piisava elatustaseme tagamise nõudega, mis on sätestatud direktiivi 2013/33 artikli 17 lõike 2 esimeses lõigus, on seega vastuolus see, kui liikmesriik jätab taotleja ilma toetustest, mis on mõeldud tema riiete ning tarbeesemete ja esmatarbekaupadega seotud vajaduste katmiseks.

70.

Niisugune riigisisene õigusnorm, nagu on kõne all põhikohtuasjas, näib mulle seda problemaatilisem, et see põhineb nendest toetustest automaatsel ilmajätmisel.

71.

Tuletan sellega seoses meelde, et direktiivi 2013/33 artikli 17 lõike 2 esimene lõik põhineb põhimõttelisel päevaraha ja toetuste maksmisel, mis on mõeldud taotleja eluaseme, toidu ja riietusega seotud vajaduste katmiseks. Selline toetuste põhimõtteline andmine on vajalik seda enam, et taotleja ei ole majanduslikult iseseisev ega pääse kohe tööturule, et ennast ülal pidada ja endale teatav elatustase tagada. Vastuvõttev liikmesriik võib need materiaalsed vastuvõtutingimused täielikult või osaliselt tühistada üksnes juhul, kui taotlejal on selle direktiivi artikli 17 lõikes 3 nimetatud omavahendid või kui ta on vastuvõtusüsteemi kuritarvitanud või teda on karistatud majutuskeskuse sisekorraeeskirjade tõsise rikkumise või väga vägivaldse käitumise eest, mida on mainitud direktiivi artikli 20 lõigetes 1–4.

72.

Selline õiguslik kord, nagu on kõne all käesolevas asjas, põhineb aga vastupidisel põhimõttel kui see, millest lähtub direktiivi 2013/33 artikli 17 lõike 2 esimene lõik, kuna see näeb ette põhimõttelise ilmajätmise toetustest, mis on mõeldud taotleja riiete ning tarbeesemete ja esmatarbekaupadega seotud vajaduste katmiseks. Kohtuistungil toimunud aruteludest nähtub, et haldusotsus nende toetuste saajate hulgast väljaarvamise kohta on automaatne, kui on vastu võetud üleandmisotsus ja see on tehtud ilma taotleja individuaalset olukorda arvestamata. Taotleja peab seejärel esitama pädevale liikmesriigi asutusele taotluse, milles ta võib taotleda riideabi taastamist üksnes siis, kui ta tõendab eriliste asjaolude esinemist ( 48 ). Käesoleval juhul näib mulle, et vaidlusalune otsus võeti vastu, ilma et sellele oleks eelnenud individuaalne analüüs, mis võimaldaks hinnata FB vajadusi ja tagajärgi, mis kaasnevad tema ilmajätmisega riideabist ja rahalisest toetusest tema jätkuvale elamisele riigi territooriumil.

73.

Kõiki neid kaalutlusi arvestades leian, et direktiivi 2013/33 artikli 17 lõike 2 esimest lõiku ja lõiget 5 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, millega taotleja jäetakse automaatselt ilma riiete, tarbeesemete ja esmatarbekaupadega seotud vajaduste katmiseks mõeldud toetustest ainuüksi põhjusel, et tema suhtes on tehtud üleandmisotsus Dublini III määruse alusel.

74.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus esitab oma teise eelotsuse küsimuse juhuks, kui põhikohtuasjas kõne all olev õiguslik regulatsioon ei vasta piisava elatustaseme tagamise nõudele, mis on sätestatud direktiivi 2013/33 artikli 17 lõike 2 esimeses lõigus ja lõikes 5.

75.

Selles esitatud kolme allküsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus kindlaks teha, kas selline kord, nagu on kõne all käesolevas asjas, võib olla põhjendatud direktiivi 2013/33 artikli 20 lõike 1 esimese lõigu punkti c alusel, mille kohaselt võib vastuvõttev liikmesriik kitsendada materiaalseid vastuvõtutingimusi, kui taotleja on esitanud korduva taotluse, nagu see on määratletud direktiivi 2013/32 artikli 2 punktis q. Selle kohtu sõnul võib Saksamaal esitatud rahvusvahelise kaitse taotlus kujutada endast „korduvat taotlust“ viimati nimetatud sätte tähenduses. Kumbki neist sätetest ei täpsusta aga, kas taotlus on korduv ka juhul, kui tegemist on mitme liikmesriigiga. Lisaks küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas selline kord vastab direktiivi artikli 20 lõigetes 5 ja 6 sõnaselgelt ette nähtud tagatistele ja eelkõige inimväärikuse austamisele.

76.

Kõigepealt tuleb märkida, et need küsimused esitati Euroopa Kohtule enne, kui viimane andis mõistele „korduv taotlus“ olulisi selgitusi kohtuotsuses Khan Yunis ja Baabda, millele ma viitan.

77.

Selles kohtuotsuses kinnitas Euroopa Kohus sisuliselt, et mõiste „korduv taotlus“, nagu see on määratletud direktiivi 2013/32 artikli 2 punktis q, hõlmab olukorda, kus taotleja esitab uue taotluse pärast seda, kui teine liikmesriik on juba teinud otsuse tema varem esitatud taotluse kohta. ( 49 ) Euroopa Kohus pidas siiski vajalikuks täpsustada, et esimene liikmesriik, kus taotleja oma taotluse esitas, peab olema teinud selle taotluse kohta „lõpliku otsuse“ selle direktiivi artikli 2 punkti e tähenduses ( 50 ).

78.

Eelotsusetaotluses esitatud teabest nähtub aga, et uut taotlust, mille FB 6. septembril 2021 Saksamaal esitas, ei saa kvalifitseerida „korduvaks taotluseks“ direktiivi 2013/32 artikli 2 punkti q tähenduses, mistõttu direktiivi 2013/33 artikli 20 lõike 1 esimese lõigu punkt c ei ole kohaldatav. Kõik kohtuistungil osalejad on niisiis ühel meelel selles, et kõnealune taotlus esitati enne lõpliku otsuse tegemist taotluse kohta, mille taotleja oli varem esitanud 6. augustil 2021 Rumeenias ja seejärel vaikimisi tagasi võtnud.

79.

Neljanädalane tähtaeg oli ilmselgelt liiga lühike, et Rumeenia ametiasutused saaksid esimese taotluse täielikult läbi vaadata ja kindlaks teha, kas FB vastab pagulasseisundi või täiendava kaitse saamise tingimustele.

80.

Lisaks tehti otsus FB poolt Saksamaal esitatud taotluse vastuvõetamatuks tunnistamise kohta enne, kui möödus üheksakuuline tähtaeg, mida direktiivi 2013/32 artikli 28 lõike 2 kohaselt palutakse liikmesriikidel järgida, enne kui uut taotlust käsitatakse korduva taotlusena, kui esimene taotlus on vaikimisi tagasi võetud.

81.

Viimaseks, minu arusaamise kohaselt on Saksamaa alustanud Dublini III määruse artikli 20 lõike 5 ja artikli 23 lõike 1 alusel Rumeenia suhtes vastutava liikmesriigi määramise menetlust ja taotlenud FB tagasivõtmist selle määruse artikli 18 lõike 1 punkti c alusel põhjusel, et FB esitas Saksamaa ametiasutustele uue taotluse pärast seda, kui ta oli Rumeenia ametiasutustele varem esitatud taotluse kaudselt tagasi võtnud. Rumeenia on aga nõustunud puudutatud isiku selle artikli alusel tagasi võtma. See alus eeldab minu arvates aga, et esimest taotlust ei ole rahuldamata jäetud ja seega ei ole lõplikku otsust vastu võetud ( 51 ).

82.

Neil asjaoludel teen Euroopa Kohtule ettepaneku otsustada, et direktiivi 2013/32 artikli 2 punkti q, millele on viidatud direktiivi 2013/33 artikli 20 lõike 1 esimese lõigu punktis c, tuleb tõlgendada nii, et mõiste „korduv taotlus“ ei hõlma olukorda, kus taotleja esitab liikmesriigis uue taotluse enne, kui mõni teine liikmesriik on teinud lõpliku otsuse tema varem esitatud taotluse kohta.

83.

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Bundessozialgerichti (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim sotsiaalkohus) eelotsuse küsimustele järgmiselt: