1.

Käesolevas eelotsusetaotluses palutakse tõlgendada nõukogu 24. veebruari 2005. aasta raamotsuse 2005/214/JSK rahaliste karistuste vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamise kohta ( 2 ) (muudetud nõukogu 26. veebruari 2009. aasta raamotsusega 2009/299/JSK) ( 3 ) artiklit 6 ning artikli 7 lõike 2 punkti g ja lõiget 3.

2.

Taotlus on esitatud menetluses, mille algatas Bezirkshauptmannschaft Neusiedl am See (Neusiedl am See ringkonna valitsus, Austria) (edaspidi „BHM“), et saavutada BC‑le Austrias kiirteemaksu tasumata jätmise eest määratud rahatrahvi tunnustamine ja täitmine Bulgaarias.

3.

Raamotsuse 2005/214 artikli 6 kohaselt tunnustavad täidesaatva riigi pädevad asutused täiendavate formaalsusteta raamotsuse artikli 4 kohaselt edastatud otsust ja võtavad viivitamata vajalikud meetmed selle täitmiseks, välja arvatud, kui pädev asutus ei otsusta tugineda ühele artiklis 7 sätestatud mittetunnustamise või mittetäitmise põhjustest.

4.

Sofiyski gradski sad (Sofia linnakohus, Bulgaaria), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus, kavatseb kohaldada raamotsuse 2005/214 artikli 7 lõike 2 punktis g nimetatud mittetunnustamise ja mittetäitmise valikulist alust.

5.

Selle sätte kohaselt võib täidesaatva riigi pädev asutus rahalise karistuse määramise otsuse tunnustamisest ja täitmisest keelduda, kui on kindlaks tehtud, et vastavalt artiklis 4 ette nähtud tunnistusele ei teavitatud asjaomast isikut kirjaliku menetluse korral otsuse teinud riigi õigusaktide kohaselt isiklikult või siseriikliku seaduse kohaselt pädeva esindaja kaudu tema õigusest otsus vaidlustada ja sellise õiguskaitsevahendi kasutamise tähtaegadest.

6.

Raamotsuse 2005/214 artikli 7 lõikes 3 on siiski sätestatud, et täidesaatva riigi pädev asutus konsulteerib enne otsuse täieliku või osalise mittetunnustamise või mittetäitmise otsuse vastuvõtmist muu hulgas selle aluse põhjal kohasel viisil otsuse teinud riigi pädeva asutusega ja palub endale vajaduse korral viivitamata edastada mis tahes vajalikku teavet.

7.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus palub oma küsimustega Euroopa Kohtul täpsustada selle konsulteerimiskohustuse eset ja ulatust ning pädevuse jagunemist otsuse teinud liikmesriigi ja täidesaatva liikmesriigi pädevate asutuste vahel.

8.

BHM tegi 24. novembril 2023 otsuse, millega Bulgaaria kodanikule BC‑le määrati rahatrahv summas 350 eurot (edaspidi „24. novembri 2023. aasta otsus“) 16. juuli 2002. aasta föderaalse maanteemaksu seaduse (Bundesstrassen Mautgesetzi 2002) ( 4 ) mitme sätte rikkumise eest. See otsus jõustus 12. jaanuaril 2024.

9.

BHM pöördus raamotsuse 2005/214 alusel täitmiseks pädeva asutusena Sofiyski gradski sadi (Sofia linnakohus) poole, et 24. novembri 2023. aasta otsust tunnustataks ja täidetaks.

10.

Nimetatud kohtule edastatud sellele otsusele lisatud tunnistusest ( 5 ) ilmneb, et asja arutati kirjalikus menetluses ning et Austria õiguse kohaselt teavitati BC‑d isiklikult või pädeva esindaja kaudu tema õigusest otsus vaidlustada ja sellise õiguskaitsevahendi kasutamise tähtaegadest. Sellele tunnistusele on lisatud 24. novembri 2023. aasta otsus bulgaaria ja saksa keeles, milles on nimetatud süütegu, määratud rahatrahv ning selle otsuse puhul olemasoleva õiguskaitsevahendi liik ja selle kasutamise tähtaeg, nimelt kaks nädalat. Otsuse sõnastusest nähtub selgelt, et otsus saadeti karistatud isikule kättetoimetamise eesmärgil.

11.

Tunnistus sisaldab siiski ka märget „kättetoimetamine tõendamata“.

12.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus järeldab sellest märkest, et ei ole tõendit, et 24. novembri 2023. aasta otsus toimetati tõesti BC‑le kätte. Lisaks tuvastas see kohus nimetatud otsuse tunnustamise ja täitmise menetluses, et BC oli Bulgaaria omavalitsuses registreerinud kaks aadressi: ühe alalise aadressi, mis on märgitud tunnistuses, ja ühe kehtiva aadressi. BCd ei olnud võimalik kätte saada aga kummaltki aadressilt ega ole tal ka olnud mingit kontakti talle riigi poolt määratud kaitsjaga.

13.

See kaitsja on 24. novembri 2023. aasta otsuse tunnustamise ja täitmise vastu, rõhutades muu hulgas, et seda otsust ei toimetatud BC‑le kätte ja et viimane ei saanud kasutada oma õigust see vaidlustada.

14.

Asjaolu, et ei ole tõendatud, et BCd teavitati nõuetekohaselt 24. novembri 2023. aasta otsusest, ja eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt tuvastatu, et BC ei ela aadressil, kuhu see otsus saadeti, panevad nimetatud kohtu arvama, et raamotsuse 2005/214 artikli 7 lõike 2 punkt g on kohaldatav. BCd ei teavitatud nimelt ei isiklikult ega pädeva esindaja kaudu 24. novembri 2023. aasta otsusest ja tema õigusest see otsus vaidlustada.

15.

Lisaks tähendab teabe puudumine selles tunnistuses otsuse tegeliku kättetoimetamise kohta eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul seda, et raamotsuse artikli 20 lõiget 3 ( 6 ) ei järgitud selle süüdistuse kohta teabe saamise õiguse osas, mis tuleneb karistatud isikule Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2012. aasta direktiivi 2012/13/EL, milles käsitletakse õigust saada kriminaalmenetluses teavet, artikli 6 lõikest 3 ( 7 ), samuti õiguse osas osaleda pärast menetluse kirjalikku etappi võimalikul kohtuistungil, mis tuleneb karistatud isikule Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. märtsi 2016. aasta direktiivi (EL) 2016/343, millega tugevdatakse süütuse presumptsiooni teatavaid aspekte ja õigust viibida kriminaalmenetluses kohtulikul arutelul, artikli 8 lõikest 6 ( 8 ).

16.

Kuna raamotsuse 2005/214 artikli 7 lõike 2 punktis g nimetatud mittetunnustamise või mittetäitmise alus on aga siiski valikuline, leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et ta võib toimida kahel viisil. Esiteks võib ta keelduda 24. novembri 2023. aasta otsuse tunnustamisest ja täitmisest, mis õõnestab kriminaalasjades tehtava õigusalase koostöö mehhanismi ja soodustab karistamatust. Teiseks võib ta otsust tunnustada ja lubada, et rahatrahv pööratakse täitmisele, millega rikutakse BC õigusi, mis tulenevad liidu õigusest.

17.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on tekkinud seega küsimus, kas kõigi kaitstud huvide järgimiseks on võimalik toimida kolmandal viisil, st esmalt tagada karistatud isiku õigus otsus vaidlustada ja osaleda isiklikult järgnevas menetluses ning teisena tunnustada rahatrahvi määramise otsust, välja arvatud juhul, kui otsuse teinud asutus selle tühistab pärast seda, kui see isik esitab talle kaebuse.

18.

Konkreetsemalt teeb eelotsusetaotluse esitanud kohus ettepaneku, et ta teeb koostööd otsuse teinud asutusega, et karistatud isik saaks vaidlustamisõiguse, sest sellel isikul ei olnud seda, kuna otsust ei toimetatud talle tegelikult kätte.

19.

Praktikas tähendab see, et täidesaatva liikmesriigi pädev asutus võtab ühendust otsuse teinud liikmesriigi pädeva asutusega ja küsib temalt, kas arvestades asjaolu, et rahatrahvi määramise otsust ei toimetatud nõuetekohaselt kätte, on karistatud isikul õigus otsus vaidlustada, kas esmakordse vaidena (kui otsuse teinud asutus eeldab, et vaidlustamise tähtaeg ei ole veel kulgema hakanud) või tähtaja ennistamise taotlusena.

20.

Kõigepealt kui otsuse teinud liikmesriigi pädev asutus annab positiivse vastuse ja nimetab – kui on – tähtaja, mille jooksul saab otsuse vaidlustada, kasutab täidesaatva liikmesriigi pädev asutus kõiki riigisisese õiguse vahendeid, et toimetada rahatrahvi määramise otsus sellele isikule nõuetekohaselt kätte, teavitades teda selle vaidlustamise tähtajast. Selle lahendusega langeks ära raamotsuse 2005/214 artikli 7 lõike 2 punktis g sätestatud mittetunnustamise ja mittetäitmise alus.

21.

Täidesaatva liikmesriigi pädev asutus võiks peatada oma menetluse ja oodata ära selle, milline tulemus on karistatud isiku kasutud õiguskaitsevahendil. Kui viimane ette nähtud tähtaja jooksul otsust ei vaidlusta või vaidlustab selle, kuid kaebust ei rahuldata, ei takista enam midagi rahatrahvi määramise otsuse tunnustamist ja täitmist.

22.

Seejärel, kui aga otsuse teinud liikmesriigi asutus vastaks täidesaatva liikmesriigi pädevale asutusele, et enam ei ole võimalik kasutada õiguskaitsevahendeid, võib see anda sellele asutusele alust kohaldada raamotsuse 2005/214 artikli 7 lõike 2 punktis g ette nähtud mittetunnustamise ja mittetäitmise alust.

23.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul oleks selline lähenemisviis kooskõlas liikmesriikide pädevate ametiasutuste vahelise vastastikuse koostöö vaimuga ja tähendaks tõhusamat koostööd, kaitstes samal ajal karistatud isikutele liidu õigusega antud õigusi. Samuti oleks see kooskõlas vastastikuse tunnustamise põhimõttega. ( 9 )

24.

See kohus täpsustab, et Bulgaaria õigus kohustab täidesaatva liikmesriigi pädevat asutust teavitama asjaomast isikut rahatrahvi määramise otsusest ja seejärel seda isikut ära kuulama. ( 10 ) Lisaks võimaldab Bulgaaria õigus sel asutusel nõuda otsuse teinud asutuselt täiendava teabe esitamist ilma selle teabenõude ulatust piiramata. ( 11 ) Ka kohustab Bulgaaria õigus pädevat Bulgaaria kohut konsulteerima otsuse teinud asutusega enne, kui tehakse otsus, millega keeldutakse rahatrahvi määramise otsuse tunnustamisest. ( 12 )

25.

Lisaks kohustab Bulgaaria õigus pädevat Bulgaaria kohut karistatud isikut teavitama õigustest, mis tal on rahatrahvi määramise otsuse tunnustamise riigisiseses menetluses. ( 13 ) Täpsustades, et seda kohustust ei kohaldata karistuse määramise menetlusele, mis viidi läbi juba otsuse teinud liikmesriigis, leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et seda võib tõlgendada laiendavalt. Seega peab täidesaatva riigi pädev asutus rahatrahvi määramise otsuse teinud asutuse selgesõnalisel taotlusel andma teavet ka nende õiguste kohta, mis karistatud isikul on rahatrahvi määramise otsuse tegemise menetluses, ja eelkõige selle otsuse vaidlustamise võimaluste kohta.

26.

Väljapakutud lahenduse kinnitamiseks mainib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtu praktikat, millest tuleneb, et direktiivi 2012/13 artikliga 6 ei ole vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt hakkab kahenädalane tähtaeg vastuväite esitamiseks käskotsusele kulgema alates otsuse kättetoimetamisest selle isiku volitatud esindajale, kelle suhtes otsus on tehtud, tingimusel et asjaomasel isikul on alates käskotsusest teadasaamisest tegelikult kahenädalane tähtaeg sellele otsusele vastuväite esitamiseks, vajaduse korral pärast vastuväite esitamise tähtaja ennistamise menetlust või selle raames. ( 14 ) See kohus märgib nimelt, et niisuguses olukorras on karistatud isikul õigus taotleda tähtaja ennistamist ja seda ka saada. Selle kohtu hinnangul võib süsteem, mille ta välja pakub, olla piisavalt tõhus, kui Austria ametiasutused näevad võimalust tõlgendada oma õigust samal või sarnasel viisil.

27.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab veel, et kuna Euroopa Kohus on juba sedastanud seoses direktiiviga 2012/13, et selles ei ole ette nähtud neid üksikasjalikke eeskirju, mille järgi tuleb süüdistust puudutav teave süüdistatavale edastada, ( 15 ) ei tohiks miski takistada seda, et täidesaatva liikmesriigi pädev asutus ise abistab otsuse teinud liikmesriigi pädeval asutusel karistatud isikut nõuetekohaselt teavitada.

28.

Lisaks on Euroopa Kohus nõustunud, et süüdistatavat saab süüdistusest teavitada alles lõplikuks muutnud süüdimõistva otsuse täitmise etapis, kusjuures ta rõhutas kaitseõiguste kasutamist pärast teavitamist. ( 16 )

29.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on siiski tekkinud küsimus, kas roll, mida võib seega etendada täidesaatva liikmesriigi pädev asutus karistatud isikule teabe andmisel, on kooskõlas raamotsusega 2005/214.

30.

See kohus märgib nimelt, et raamotsus ei sisalda teavet selle kohta. Konkreetselt tõdeb ta, et raamotsuse artikli 7 lõikes 3 ette nähtud konsulteerimine puudutab teatud teabe saamist, mitte aga toimingute tegemist selleks, et isikule anda teavet, mida seni pole antud.

31.

Nendel asjaoludel otsustas Sofiyski gradski sad (Sofia linnakohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„Kas raamotsuse 2005/214 artiklist 6 tulenevat tunnustamiskohustust, õigust konsulteerida vastavalt raamotsuse artikli 7 lõikele 3 ja karistamatuse vältimise põhimõtet saab tõlgendada nii, et need annavad – juhul kui otsust täitev asutus on tuvastanud, et raamotsuse artikli 7 lõike 2 [punktis g] ette nähtud mittetunnustamise või mittetäitmise valikuline põhjus on olemas – otsust täitvale asutusele õiguse:

32.

Kirjalikke seisukohti esitas Euroopa Komisjon.

33.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab võtma seisukoha rahatrahvi määramise otsuse tunnustamise ja täitmise kohta raamotsuse 2005/214 kohaselt. See kohus lähtub seisukohast, et raamotsuse artikli 7 lõike 2 punktis g nimetatud mittetunnustamise ja mittetäitmise vabatahtlikku alust võib kohaldada vastuoluliste märgete tõttu raamotsuse artiklis 4 ette nähtud tunnistuses. Seega võib see kohus kas keelduda niisuguse otsuse tunnustamisest ja täitmisest või seda tuvastatust hoolimata tunnustada ja täita.

34.

Enne otsuse tegemist soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus siiski teada, kas raamotsust 2005/214 võib tõlgendada nii, et see võimaldab tal kui täidesaatva liikmesriigi pädeval asutusel parandada selle puuduse kõnesoleva otsuse kättetoimetamisel, mis võib viia raamotsuse artikli 7 lõike 2 punktis g ette nähtud mittetunnustamise ja mittetäitmise vabatahtliku aluse kohaldamiseni. Konkreetselt küsib see kohus, mil viisil ja missuguses ulatuses võib ta osutada otsuse teinud liikmesriigi pädevale asutusele abi, et see alus kaoks.

35.

Esimese küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul sisuliselt selgitada, kas raamotsuse 2005/214 artiklit 6 ja artikli 7 lõike 2 punkti g ja lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et täidesaatva liikmesriigi pädeva asutuse kohustus konsulteerida otsuse teinud liikmesriigi pädeva asutusega enne, kui see esimene asutus võib otsustada, et ei tunnusta ega täida rahatrahvi määramise otsust kirjaliku menetluse korral, võib puudutada karistatud isiku võimalust vaidlustada see otsus otsuse teinud liikmesriigi õigusaktide alusel.

36.

Komisjon leiab, et see küsimus on hüpoteetiline ja seega vastuvõetamatu. Ta märgib, et raamotsuse 2005/214 artikli 7 lõike 3 kohaselt on täidesaatva liikmesriigi pädev asutus kohustatud konsulteerima otsuse teinud liikmesriigi pädeva asutusega enne, kui otsustab, et ei tunnusta ega täida rahatrahvi määramise otsust. Eelotsusetaotluse esitanud kohus on aga juba tuvastanud, et esineb raamotsuse artikli 7 lõike 2 punktis g ette nähtud mittetunnustamise ja mittetäitmise alus, mida ta ei saaks teha seni, kuni ta ei ole konsulteerinud otsuse teinud liikmesriigi pädeva asutusega. Seetõttu kahtleb komisjon, kas esimene küsimus on asjakohane seni, kuni selle asutusega ei ole konsulteeritud.

37.

Sellega seoses tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et ELTL artiklis 267 ette nähtud Euroopa Kohtu ja liikmesriikide kohtute vahelise koostöö raames on siiski üksnes asja menetleva ja selle lahendamise eest vastutava liikmesriigi kohtu ülesanne kohtuasja eripära arvesse võttes hinnata nii eelotsuse vajalikkust asjas otsuse langetamiseks kui ka Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust. Järelikult, kui esitatud küsimustes palutakse tõlgendada liidu õigust, on Euroopa Kohus põhimõtteliselt kohustatud vastama. ( 17 )

38.

Sellest järeldub, et liidu õiguse tõlgendamise küsimused, mis liikmesriigi kohus on esitanud õiguslikus ja faktilises raamistikus, mille ta on määratlenud omal vastutusel ja mille paikapidavust Euroopa Kohus ei pea kontrollima, eeldatakse olevat asjakohased. Euroopa Kohus võib keelduda liikmesriigi kohtu eelotsusetaotluse kohta seisukohta võtmast vaid siis, kui on ilmne, et taotletaval liidu õiguse tõlgendusel puudub igasugune seos põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi või õiguslikke asjaolusid, et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele. ( 18 )

39.

Käsitletaval juhul näib mulle, et selgitustest, mille eelotsusetaotluse esitanud kohus on oma eelotsusetaotluses andnud, tuleneb selgelt, et ta soovib oma esimese küsimusega saada täpsustusi raamotsuse 2005/214 artikli 7 lõikes 3 ette nähtud otsuse teinud liikmesriigi pädeva asutusega konsulteerimise kohustuse eseme ja ulatuse kohta, et siis, kui see konsulteerimine on juba läbi viidud, võiks võtta seisukoha, kas raamotsuse artikli 7 lõike 2 punktis g nimetatud mittetunnustamise ja mittetäitmise alus võib olla kohaldatav. Seda küsimust ei saa seega minu arvates pidada vastuvõetamatuks.

40.

Kõigepealt tuleb meenutada, et nagu tuleneb eeskätt raamotsuse 2005/214 artiklitest 1 ja 6 ning põhjendustest 1 ja 2, on raamotsuse eesmärk kehtestada selliste otsuste piiriülese tunnustamise ja täitmise tõhus mehhanism, millega määratakse lõplikult rahaline karistus füüsilisele või juriidilisele isikule mõne raamotsuse artiklis 5 nimetatud süüteo eest. ( 19 )

41.

Raamotsuse eesmärk on tagada rahaliste karistuste täitmine kõnealustes riikides tänu vastastikuse tunnustamise põhimõttele, ühtlustamata seejuures liikmesriikide karistusõigust. ( 20 )

42.

Vastastikuse tunnustamise põhimõte, mis on raamotsuse 2005/214 ülesehituse alustala, tähendab selle raamotsuse artikli 6 kohaselt, et liikmesriigid on põhimõtteliselt kohustatud täiendavate formaalsusteta tunnustama nimetatud raamotsuse artikli 4 kohaselt edastatud otsust, millega määratakse rahaline karistus, ja võtma viivitamata kõik vajalikud meetmed selle täitmiseks, kusjuures sellise otsuse tunnustamata või täitmata jätmise põhjusi tuleb tõlgendada kitsalt. ( 21 )

43.

Mis puudutab neid aluseid, siis selle raamotsuse artikli 7 lõigetes 1 ja 2 on sõnaselgelt loetletud selle kohaldamisalasse kuuluvate otsuste mittetunnustamise ja mittetäitmise alused.

44.

Lisaks ei mõjuta raamotsus 2005/214 selle artikli 3 kohaselt kohustust austada põhiõigusi ja õiguse aluspõhimõtteid, mis on kirja pandud Euroopa Liidu lepingu artiklis 6. Seepärast on raamotsuse artikli 20 lõikes 3 ette nähtud ka, et täidesaatva liikmesriigi pädev asutus võib rahatrahvi määramise otsuse tunnustamisest ja täitmisest keelduda ELL artiklis 6 määratletud põhiõiguste ja õiguslike aluspõhimõtete rikkumise korral. ( 22 )

45.

Nii on täidesaatva liikmesriigi pädevatel asutustel juhul, kui raamotsuse 2005/214 artiklis 4 viidatud tunnistusest, mis on lisatud rahalise karistuse määramise otsusele, ilmneb, et võib olla tegemist ELL artiklis 6 nimetatud põhiõiguste või õiguse üldpõhimõtete rikkumisega, õigus keelduda sellise otsuse tunnustamisest ja täitmisest, kui esineb üks raamotsuse artikli 7 lõigetes 1 ja 2 nimetatud mittetunnustamise ja mittetäitmise põhjustest; samuti võivad nad sellest keelduda raamotsuse artikli 20 lõike 3 alusel. ( 23 )

46.

Seega võivad raamotsuse 2005/214 kohaldamisalasse kuuluva otsuse adressaadid tugineda põhiõigustele, mis on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 47 teises lõigus ja artikli 48 lõikes 2, ning järelikult peavad liikmesriikide asutused tagama nende õiguste kaitse. ( 24 )

47.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus asetab oma eelotsusetaotluses rõhu raamotsuse 2005/214 artikli 7 lõike 2 punktile g, mille kohaselt võib täidesaatva liikmesriigi pädev asutus otsuse tunnustamisest ja täitmisest keelduda, kui on kindlaks tehtud, et raamotsuse artiklis 4 ette nähtud tunnistuse kohaselt ei teavitatud asjaomast isikut kirjaliku menetluse korral otsuse teinud liikmesriigi õigusaktide kohaselt isiklikult või siseriikliku seaduse kohaselt pädeva esindaja kaudu tema õigusest otsus vaidlustada ja sellise õiguskaitsevahendi kasutamise tähtaegadest.

48.

Euroopa Kohus on märkinud, et raamotsus 2005/214 ei näe ette konkreetset viisi, kuidas tuleb teavitada rahalise karistuse määramise otsuse raamotsuse artikli 1 punkti a tähenduses adressaati. ( 25 ) Euroopa Kohtu hinnangul on nõnda, et viidates nii liikmesriikide õigusnormidele, jättis liidu seadusandja neile võimaluse otsustada, kuidas teavitada asjaomast isikut tema kaebeõigusest ja selle kasutamiseks ette nähtud tähtajast ning samuti hetkest, mil see tähtaeg hakkab kulgema, tingimusel et teave tehakse tegelikult teatavaks ning tagatud on õigus tõhusale kohtulikule kaitsele ja kaitseõiguste kasutamine. ( 26 )

49.

Selles kontekstis on Euroopa Kohus meenutanud, et õiguse tõhusale kohtulikule kaitsele järgimine ei eelda ainult otsuste tegeliku ja tõhusa kättesaamise tagamist, see tähendab adressaadile nende teatavakstegemist, vaid ka seda, et teatavakstegemine võimaldab neil täpselt teada saada põhjused, millel põhineb nende suhtes tehtud otsus, ning õiguskaitsevahendid sellise otsuse edasikaebamiseks ja selleks ette nähtud tähtaja, et nad saaksid tõhusalt oma õigusi kaitsta ning otsustada täielikult teadlikuna, kas on tarvis see otsus kohtus vaidlustada. ( 27 )

50.

Kahtluste korral, mis võivad tuleneda – nagu käesolevas kohtuasjas –raamotsuse 2005/214 artiklis 4 ette nähtud tunnistuses esitatud märgetest, mis võivad olla vastuolulised, peab täidesaatva liikmesriigi pädev asutus juhtumi asjaolusid arvesse võttes kontrollima, kas asjaomast isikut teavitati tõesti kooskõlas otsuse teinud liikmesriigi õigusega tema õigusest otsus vaidlustada ja sellise õiguskaitsevahendi kasutamise tähtaegadest. ( 28 ) Seda tuleb kontrollida otsuse teinud liikmesriigi pädevast asutusest raamotsuse artikli 7 lõikes 3 ette nähtud menetluse kohaselt.

51.

Meenutan, et selles sättes on ette nähtud, et raamotsuse 2005/214 artikli 7 lõike 2 punktis g silmas peetud juhtudel konsulteerib täidesaatva riigi pädev asutus enne otsuse mittetunnustamise või mittetäitmise otsuse vastu võtmist kohasel viisil otsuse teinud riigi pädeva asutusega ja palub endale vajaduse korral viivitamata edastada mis tahes vajalikku teavet. Selleks, et tagada raamotsuse soovitav toime ja eelkõige põhiõiguste austamine, peab otsuse teinud liikmesriigi asutus selle teabe edastama. ( 29 )

52.

Käesoleva kohtuasja raames peab kohustus konsulteerida otsuse teinusse liikmesriigi pädeva asutusega, mille peab läbi viima täidesaatva liikmesriigi pädev asutus, kui ta kavatseb keelduda rahatrahvi määramise otsuse tunnustamisest ja täitmisest, olema mõeldud selleks, et saada teave, mis võimaldab kõrvaldada kahtluse, kas see otsus toimetati tõesti kätte kooskõlas otsuse teinud liikmesriigi õigusaktidega, juhtides tähelepanu õigusele see otsus vaidlustada ja märkides ära sellise õiguskaitsevahendi kasutamise tähtajad.

53.

Et asuda seisukohale, et karistatud isik sai vaidlustada otsuse, millega talle rahatrahv määrati, peab see isik olema saanud selle otsuse sisuga tutvuda, mis eeldab, et otsus toimetati talle nõuetekohaselt kätte.

54.

Märgin ka, et mõiste „otsus“ määratlemisel on raamotsuse 2005/214 artikli 1 punktis a mainitud muu hulgas „lõplikku otsust, mille alusel nõutakse füüsiliselt või juriidiliselt isikult rahalise karistuse summa tasumist“. ( 30 ) Asjaolu, et selles õigusnormis on nõutud, et rahatrahvi määramise otsus oleks „lõplik“, rõhutab seda, kui tähtis on, et seda otsust ei saa vaidlustada. See välistab ilmselgelt otsused, mis on vaidlustatud või mida saab vaidlustada. ( 31 )

55.

Tingimus, mille kohaselt peab rahatrahvi määramise otsus olema lõplik, peab olema täidetud, et seda otsust võiks tunnustada ja selle täita täidesaatvas liikmesriigis. ( 32 ) Seega hetkel, mil otsuse teinud liikmesriigi pädev asutus teeb taotluse, et seda otsust tunnustataks ja see täidetaks, ei tohi karistatud isikul enam olla võimalust see otsus vaidlustada.

56.

Märgin aga, et olenevalt selles, mida näeb ette otsuse teinud liikmesriigi õigus, võib see, kui karistatud isikut ei ole teavitatud tema õigusest trahvi määramise otsus vaidlustada ja sellise õiguskaitsevahendi kasutamise tähtaegadest, seada selle otsuse lõplikkuse kahtluse alla, sest sellele isikule võidakse anda õigus otsus vaidlustada alates hetkest, mil ta selle teabe saab, vastaval juhul tähtaja ennistamise taotluse tulemusena. Tuleb täpsustada, et niisugune taotlus, mis kuulub ainult otsuse teinud liikmesriigi asutuste pädevusse, oleks mõeldud selleks, et taastada selle isiku õigus kasutada õiguskaitsevahendit pärast seaduses selle õiguse kasutamiseks ette nähtud tähtaja möödumist. ( 33 )

57.

Võttes arvesse selle seost tingimusega, et rahatrahvi määramise otsus peab olema lõplik, olen arvamusel, et täidesaatva liikmesriigi pädeval asutusel peab olema võimalus konsulteerida otsuse teinud liikmesriigi pädeva asutusega selles küsimuses.

58.

Teen seega Euroopa Kohtule ettepaneku vastata esimesele eelotsuse küsimusele, et raamotsuse 2005/214 artiklit 6 ning artikli 7 lõike 2 punkti g ja lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et täidesaatva liikmesriigi pädeva asutuse kohustus konsulteerida otsuse teinud liikmesriigi pädeva asutusega enne, kui ta saab otsustada, et ei tunnusta ega täida rahatrahvi määramise otsust kirjaliku menetluse korral, võib puudutada karistatud isiku võimalust vaidlustada see otsus otsuse teinud liikmesriigi õigusaktide kohaselt.

59.

Nende küsimustega, mida tuleb analüüsida koos, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt Euroopa Kohtul selgitada, kas raamotsuse 2005/214 artiklit 6 ning artikli 7 lõike 2 punkti g ja lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et kui otsuse teinud liikmesriigi pädeva asutusega konsulteerimisest tuleneb esiteks, et rahatrahvi määramise otsust ei toimetatud kirjaliku menetluse korral kooskõlas selle liikmesriigi õigusaktidega kätte nii, et oli juhitud tähelepanu vaidlustamisõigusele ja märgitud ära sellise õiguskaitsevahendi kasutamise tähtajad, ning teiseks, et karistatud isikul võib veel olla selle riigi õigusaktide kohaselt õigus see otsus vaidlustada alates hetkest, mil ta sellest teada saab, on täidesaatva liikmesriigi pädeval asutusel õigus see otsus sellele isikule kätte toimetada, teavitades viimast tema vaidlustamisõigusest ja sellise õiguskaitsevahendi kasutamise tähtaegadest, ning peatada selle otsuse tunnustamise ja täitmise menetlus, oodates selle võimaliku vaidlustamise tulemust.

60.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib seega teada, kas raamotsust 2005/214 saab tõlgendada nii, et see võimaldab täidesaatva liikmesriigi pädeval asutusel parandada võimaliku puuduse rahatrahvi määramise otsuse kättetoimetamisel, mille tõttu võib see asutus tugineda raamotsuse artikli 7 lõike 2 punktis g nimetatud mittetunnustamise ja mittetäitmise alusele. Niisugusest vaatevinklist, mille puhul viiakse olukord, kus isikut ei teavitatud tema vaidlustamisõigusest ja sellise õiguskaitsevahendi kasutamise tähtaegadest, selles õigusnormis sätestatuga kooskõlla, soovib see kohus konkreetselt teada, kas ja mil määral võib ta otsuse teinud liikmesriigi pädevale asutusele seejuures abi osutada.

61.

Kokkuvõttes soovib see kohus teada, millist rolli võib tema täidesaatva liikmesriigi pädeva asutusena etendada, et teavitada karistatud isikut vaidlustamisõigusest ja sellise õiguskaitsevahendi kasutamise tähtaegadest, kui esialgne teave raamotsuse 2005/214 artiklis 4 ette nähtud tunnistuses oli puudulik.

62.

Kõigepealt meenutan, et seoses raamotsuse 2005/214 artikli 7 lõike 2 punktis g sätestatud mittetunnustamise ja mittetäitmise aluse võimaliku kasutamisega on raamotsuse artikli 7 lõikes 3 ette nähtud konsulteerimise eesmärk võimaldada täidesaatva liikmesriigi pädeval asutusel juhtumi asjaolusid arvesse võttes kontrollida, kas arvestades kahtlusi, mida tunnistuses esitatud märked tekitavad, teavitati asjaomast isikut tõesti kooskõlas otsuse teinud liikmesriigi õigusaktidega tema õigusest see otsus vaidlustada ja sellise õiguskaitsevahendi kasutamise tähtaegadest. Otsuse teinud liikmesriigi pädev asutus peab sel juhul andma täidesaatva liikmesriigi pädevale asutusele selleks vajalikku teavet.

63.

Kui kogutud teave võimaldab kõrvaldada kahtluse, mille tunnistuses esitatud märked tekitavad, ei saa täidesaatva liikmesriigi pädev asutus tugineda raamotsuse 2005/214 artikli 7 lõike 2 punktis g nimetatud mittetunnustamise ja mittetäitmise alusele. Raamotsuse süstemaatika aluseks olevast vastastikuse tunnustamise põhimõttest tuleneb sel juhul, et täidesaatva liikmesriigi pädev asutus on kohustatud tunnustama rahalise karistuse määramise otsust, mis on edastatud kooskõlas raamotsuse artikliga 4, kehtestamata mingeid muid formaalseid nõudeid, ja võtma viivitamatult kõik meetmed, mis on vajalikud sellise otsuse täitmiseks. ( 34 )

64.

Käsitletaval juhul meenutan, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul ilmneb raamotsuse 2005/214 artiklis 4 ette nähtud tunnistusest, mis on täidesaatva liikmesriigi pädevale asutusele edastatud, et BCd teavitati kooskõlas Austria õigusega isiklikult või pädeva esindaja kaudu tema õigusest otsus vaidlustada ja sellise õiguskaitsevahendi kasutamise tähtaegadest ning et ta ei vaidlustanud otsust ette nähtud tähtaja jooksul. Sellele tunnistusele on lisatud 24. novembri 2023. aasta otsus bulgaaria ja saksa keeles, milles on märgitud ära süütegu, määratud rahatrahv ning selle rahatrahvi vaidlustamise viis ja tähtaeg, milleks on kaks nädalat. Lisaks ilmneb selle otsuse sõnastusest, et see saadeti karistatud isikule kättetoimetamise eesmärgil. Nende asjaolude põhjal ja kooskõlas vastastikuse usalduse põhimõttega peaks täidesaatva liikmesriigi pädev asutus minu meelest eeldama, et karistatud isikut teavitati tema vaidlustamisõigusest ja sellise õiguskaitsevahendi kasutamise tähtaegadest, ning seega ei saa raamotsuse artikli 7 lõike 2 punktis g ette nähtud mittetunnustamise ja mittetäitmise alus olla kohaldatav, kui ei tõendata vastupidist.

65.

Seevastu juhul, kui konsulteerimine otsuse teinud liikmesriigi pädeva asutusega kinnitab täidesaatva liikmesriigi pädeva asutuse kahtlusi ning näitab, et rahatrahvi määramise otsust ei toimetatud kätte kooskõlas otsuse teinud liikmesriigi õigusaktidega nii, et oleks juhitud tähelepanu vaidlustamisõigusele ja märgitud ära sellise õiguskaitsevahendi kasutamise tähtajad, on sellel asutusel raamotsuse 2005/214 artikli 7 lõike 2 punkti g alusel võimalus selle otsuse tunnustamisest ja täitmisest keelduda.

66.

Kui konsulteerimine otsuse teinud liikmesriigi pädeva asutusega näitab ka, et karistatud isik võib saada võimaluse vaidlustada talle rahatrahvi määramise otsus alates hetkest, mil ta sellest otsusest teada saab, vajaduse korral tähtaja ennistamise taotluse tulemusena, on olukorra vajaduse korral nõuetega kooskõlla viimiseks pädev see asutus. ( 35 )

67.

Nagu komisjon on oma kirjalikes seisukohtades õigesti märkinud, ei näita miski raamotsuses 2005/214, et sellega on täidesaatva liikmesriigi pädevale asutusele antud pädevus sekkuda karistatud isikule tema vaidlustamisõiguse kohta teabe edastamisse, et parandada puudus, milleks on see, et otsuse teinud liikmesriigi pädev asutus ei ole niisugust teavet edastanud.

68.

Täidesaatva liikmesriigi pädev asutus ei tohi seega võtta endale otsuse teinud liikmesriigi pädeva asutuse volitusi. Asjaolu, et isikut, kelle suhtes on tehtud rahatrahvi määramise otsus, ei ole teavitatud tema õigusest see otsus vaidlustada ja sellise õiguskaitsevahendi kasutamise tähtaegadest, parandab vajaduse korral see teine asutus pärast seda, kui esimene on küsinud raamotsuse 2005/214 artikli 7 lõike 3 alusel teavet.

69.

Sellega seoses ilmneb raamotsuse 2005/214 artikli 7 lõike 2 punkti g sõnastusest endast, et karistatud isikut peab tema vaidlustamisõigusest ja sellise õiguskaitsevahendi kasutamise tähtaegadest olema teavitatud otsuse teinud riigi õigusaktide kohaselt. Niisugune viide otsuse teinud liikmesriigi õigusaktidele väljendab asjaolu, et teavitama peab teda otsuse teinud liikmesriigi pädev asutus kooskõlas selle riigi õigusaktidega. Seda lauset, milles on silmas peetud karistuse määramise menetlust, mida reguleerivad otsuse teinud liikmesriigi õigusaktid, tuleb seega eristada lausest, milles on silmas peetud rahalise karistuse määramise otsuse täideviimise menetlust, mida reguleerivad – nagu on märgitud raamotsuse artiklis 9 – otsuse täitmise liikmesriigi õigusaktid. Vastavalt pädevuse jaotumisele nende kahe liikmesriigi pädevate asutuste vahel ei ole täidesaatva liikmesriigi pädeval asutusel mingit pädevust astuda otsuse teinud liikmesriigi pädeva asutuse asemele, teavitades ise karistatud isikut tema vaidlustamisõigusest ja sellise õiguskaitsevahendi kasutamise tähtaegadest.

70.

Lisan, et juhtumil, mida peab silmas eelotsusetaotluse esitanud kohus, st kui karistatud isikul on otsuse teinud liikmesriigi õiguse kohaselt uus vaidlustamisõigus alates hetkest, mil ta talle rahatrahvi määramise otsusest tegelikult teada saab, ja ta kasutab seda õigust, annavad selle otsuse tunnustamine ja täitmine alust uueks menetluseks, milles on tarvis saata uus, ajakohastatud teavet sisaldav tunnistus. See välistab nimetatud kohtu välja pakutud lahenduse, mis seisneb selle otsuse tunnustamisele ja täitmisele suunatud esialgse menetluse peatamises seniks, kuni oodatakse otsuse võimaliku vaidlustamise tulemust.

71.

Sellest järeldub, et minu arvates ei ole täidesaatva liikmesriigi pädeval asutusel – vastupidi eelotsusetaotluse esitanud kohtu ettepanekule – raamotsuse 2005/214 alusel õigust toimetada karistatud isikule kätte otsus, millega talle rahatrahv määrati, teavitades teda tema vaidlustamisõigusest ja sellise õiguskaitsevahendi kasutamise tähtaegadest, ning peatada otsuse tunnustamise ja täitmise menetlus selle võimaliku vaidlustamise tulemust oodates.

72.

Lõpetuseks täpsustan, et hoolimata sellest, et täidesaatva liikmesriigi pädeval asutusel ei ole õigust teha käesoleva ettepaneku eelmises punktis kirjeldatud toiminguid, oleks rahaliste karistuste määramise otsuste vastastikuse tunnistamise eesmärgiga kooskõlas see, kui selle liikmesriigi ja otsuse teinud liikmesriigi pädevate asutuste koostöö jätkub vajaduse korral, et karistatud isik saaks tõesti asjakohase teabe. Sellest vaatevinklist võiksid otsuse teinud liikmesriigi pädevad asutused paluda täidesaatva liikmesriigi pädevate asutuste abi, eelkõige juhul, kui see isik asub viimase territooriumil. ( 36 )

73.

Kõigi eelnevate kaalutluste põhjal teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Sofiyski gradski sadi (Sofia linnakohus, Bulgaaria) eelotsuse küsimustele järgmiselt:

Nõukogu 24. veebruari 2005. aasta raamotsuse 2005/214/JSK rahaliste karistuste vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamise kohta (muudetud nõukogu 26. veebruari 2009. aasta raamotsusega 2009/299/JSK) artiklit 6 ning artikli 7 lõike 2 punkti g ja lõiget 3

tuleb tõlgendada nii, et