KOHTUJURISTI ETTEPANEK

MANUEL CAMPOS SÁNCHEZ-BORDONA

esitatud 3. aprillil 2025 ( 1 )

Kohtuasi C‑341/24

Duca di Salaparuta SpA

versus

Ministero dell’Agricoltura, della Sovranità Alimentare e delle Foreste,

Consorzio volontario di tutela dei vini DOC Salaparuta,

Baglio Gibellina Srl,

Madonna del Piraino Soc. coop. agricola,

Cantina Giacco Soc. coop. agricola,

menetluses osalesid:

Botte di Vino di VH & C. Snc,

Baglio San Vito Srl, likvideerimisel,

Romeo Vini di CZ & C. Sas

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Corte suprema di cassazione (Itaalia kassatsioonikohus))

Eelotsusemenetlus – Veinituru ühine korraldus – Määratletud piirkonnas valmistatud kvaliteetveinid (mpv-kvaliteetveinid) – Määrus (EÜ) nr 1493/1999 – VII lisa F osa – Mainekas ja üldtuntud varasem kaubamärk – Tähiste kooseksisteerimine – Määrus (EÜ) nr 1234/2007 – Kohaldatavus – Artikkel 118s – Mpv-kvaliteetveinide suhtes kohaldatav üleminekukord – Automaatne kaitse – Määruse nr 1493/1999 VII lisa F osa kohaldamine teatud üldpõhimõtete hindamisel – Määruse nr 1493/1999 artikkel 48 – Nõue, et veini kirjeldus ja esitusviis ei oleks ebatäpne ega tekitaks segadust või viiks eksiteele isikuid, kellele need suunatud on

1.

Käesoleva eelotsusetaotluse aluseks olevas vaidluses taotleb Duca di Salaparuta SpA, kes on mitme sõna „Salaparuta“ sisaldava veini kaubamärgi omanik, päritolunimetuse „Salaparuta“, mis kaitseb selles Sitsiilia piirkonnas asuvatest viinamarjaistandustest pärit veine, tühistamist või kehtetuks tunnistamist.

2.

Itaalia ametiasutused tunnustasid nimetust „Salaparuta“ kui „denominazione di origine controllata“ (DOC) 2006. aastal, kui nad otsustasid määrata Salaparuta (Itaalia) omavalitsusüksuse nime nende territooriumil valmistatud kvaliteetveinidele.

3.

Pärast seda riiklikku tunnustamist avaldas Euroopa Komisjon 2009. aastal päritolunimetuse „Salaparuta“ määruse (EÜ) nr 1493/1999 ( 2 ) alusel määratletud piirkondades toodetud kvaliteetveinide nimekirjas. Nimetus on kantud määruses (EÜ) nr 1234/2007 ( 3 ) ja määruses (EÜ) nr 479/2008 ( 4 ) sätestatud kaitstud päritolunimetuste (KPN) registrisse.

4.

Duca di Salaparuta SpA leiab, et päritolunimetus „Salaparuta“ rikub tema enda kaubamärkidele vastavaid tööstusomandiõigusi.

5.

Itaalia esimese astme kohus ja apellatsioonikohus jätsid Duca di Salaparuta SpA hagi rahuldamata. Viimane vaidlustas apellatsioonikohtu otsuse Corte suprema di cassaziones (Itaalia kassatsioonikohus), kes omakorda esitas Euroopa Kohtule kaks eelotsuse küsimust sisuliselt selleks, et:

–

täpsustada, millised liidu õigusnormid on kohtuasjas kohaldatavad. Eelkõige soovib ta teada, kas see on määrus nr 1493/1999 ja millised selle sätted;

–

määrata määruse nr 1493/1999 kohaldamisel kindlaks, kas vastuolu juba registreeritud veini kaubamärgi ja homonüümset sõna („Salaparuta“) sisaldava hilisema päritolunimetuse vahel saab lahendada üldpõhimõtte alusel, mille kohaselt ei tohi eristavad tähised olla eksitavad.

I. Õiguslik raamistik

A.   Rahvusvaheline õigus

1. Tööstusomandi kaitse Pariisi konventsioon ( 5 )

6.

Artikkel 10bis on sõnastatud järgmiselt:

„(1)   Liidu liikmesriigid on kohustatud tagama liikmesriikide kodanikele tõhusa kaitse kõlvatu konkurentsi vastu.

(2)   Kõlvatuks konkurentsiks loetakse iga konkurentsitoimingut, mis on vastuolus ausate tavadega tööstuses ja kaubanduses.

(3)   Ilmtingimata peab keelustama:

1)

kõik teod, mis võivad mis tahes viisil põhjustada konkurendi ettevõttes, toodetes või tööstuslikus või kaubanduslikus tegevuses arusaamatust;

2)

valeväited kommertstegevuses, mis võivad diskrediteerida konkurendi ettevõtte ja toote reputatsiooni, tööstuslikku või kaubanduslikku tegevust;

3)

teated või väited, mille kasutamine kommertstegevuses soodustab üldsuse eksitamist kaupade iseloomu, valmistusviisi, omaduste, kasutuskõlblikkuse või koguse suhtes“.

2. 14. aprilli 1891. aasta Madridi kokkulepe kaupade väärate või eksitavate päritolutähiste registreerimise tõkestamise kohta ( 6 )

7.

Artiklis 3bis („Territoriaalne piiramine“) on märgitud:

„Riigid, kelle suhtes käesolevat lepingut kohaldatakse, kohustuvad samuti keelama toodete müügil, väljapanekul või pakkumisel kõigi selliste märgiste kasutamise, millel on reklaami iseloom ja mis võivad eksitada avalikkust toodete päritolu osas, kui neid kasutatakse etikettidel, reklaamidel, arvetel, veinikaartidel, kirjades või äridokumentides või mis tahes muus äriteates“.

3. Intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide leping ( 7 )

8.

Artiklis 22 („Geograafiliste tähiste kaitse“) on sätestatud:

„1.   Geograafiliste tähistena käsitletakse käesolevas lepingus tähiseid, mis näitavad, et kaup on pärit teatud liikme territooriumilt või selle territooriumi teatud piirkonnast või paikkonnast, kui kauba teatud omadus, maine või mõni muu iseloomustav tunnus on olulisel määral seostatav kauba geograafilise päritoluga.

2.   Geograafiliste tähiste puhul näevad liikmed ette õiguslikud abinõud, mis võimaldavad huvitatud pooltel takistada:

a)

iga sellise abinõu kasutamist kauba tähistamisel või tutvustamisel, mis näitab või lubab oletada, et kõnesolev kaup pärineb muult geograafiliselt alalt kui sealt, kust ta tegelikult pärit on, eksitades üldsust kauba geograafilise päritolu suhtes;

[…]“.

B.   Liidu õigus

1. Määrus nr 1493/1999

9.

Artiklis 48 on sätestatud:

„Käesolevas määruses nimetatud toodete kirjeldus ja esitusviis ning nende toodete reklaam ei tohi olla ebatäpne ega tekitada segadust või viia eksiteele isikuid, kellele need suunatud on, eelkõige selles osas, mis käsitleb:

–

artiklis 47 ettenähtud teavet. Seda kohaldatakse isegi juhul, kui teavet kasutatakse tõlgituna, koos viitega tegelikule päritolule või koos täiendavate sõnadega, nagu „liik“, „tüüp“, „meetod“, „imitatsioon“, „mark“ vms,

–

toodete omadusi, eelkõige laadi, koostist, alkoholisisaldust mahuprotsentides, värvi, lähtekohta ja päritolu, kvaliteeti, viinamarjasorti, aastakäiku või mahutite nominaalmahtu,

[…]“.

10.

Artiklis 52 on ette nähtud:

„1.   Kui liikmesriik kasutab mpv-kvaliteetveini või vajaduse korral niisuguse mpv-kvaliteetveini valmistamiseks mõeldud veini nimetuses määratletud piirkonna nime, ei tohi seda nime kasutada veinisektori toodete tähistamiseks, mis ei ole toodetud selles piirkonnas, ja/või toodete tähistamiseks, mille puhul selle nime kasutamine ei ole kooskõlas asjakohaste ühenduse või siseriiklike eeskirjadega. See kehtib ka juhul, kui liikmesriik on kasutanud kohaliku halduspiirkonna, selle osa või väikese paikkonna nime üksnes mpv-kvaliteetveini või vajaduse korral niisuguse mpv-kvaliteetveini tootmiseks mõeldud veini nimetuses.

[…]“.

11.

Artiklis 54 on ette nähtud:

„1.   Määratletud piirkondades toodetud kvaliteetveinid (mpv-kvaliteetveinid) on veinid, mis vastavad käesoleva jaotise sätetele ja sellega seoses vastu võetud ühenduse ja siseriiklikele sätetele.

[…]

4.   Liikmesriigid edastavad komisjonile mpv-kvaliteetveinide nimekirja, mida nad tunnustanud on, nimetades iga mpv-kvaliteetveini toodangut ja valmistamist reguleerivate siseriiklike sätete üksikasjad.

5.   Komisjon avaldab selle nimekirja Euroopa Ühenduste Teataja C-seerias“.

12.

VII lisa F osa punkti 2 teine ja kolmas lõik on sõnastatud järgmiselt:

„Peale selle võib veini või viinamarjavirde registreeritud ja tuntud marginime valdaja isegi siis jätkata marginime kasutamist, mille sõnastus kattub määratletud piirkonna või määratletud piirkonnast väiksema geograafilise üksuse nimega, kui tal ei ole selleks punkti 1 kohaselt õigust, tingimusel et marginimi vastab esialgse kandja või nime andja nimele ja on registreeritud vähemalt 25 aastat enne seda, kui tootjaliikmesriik on kõnealust geograafilist nime ametlikult tunnustanud vastavalt ühenduse sätetele, mis käsitlevad mpv-kvaliteetveine, ning et see nimi on pidevalt kasutusel olnud.

Esimeses ja teises lõigus esitatud tingimustele vastavate kaubamärkide kasutamine ei tohi olla vastuolus mpv-kvaliteetveinide ja lauaveinide kirjelduses kasutatavate geograafiliste üksuste nimede kasutamisega“.

2. Määrus nr 1234/2007

13.

Artiklis 118k („Kaitse alla võtmisest keeldumise põhjused“) on sätestatud:

„[…]

2.   Nimetust ei kaitsta päritolunimetuse või geograafilise tähisena juhul, kui selle kaitsmine võib kaubamärgi mainet ja tuntust arvesse võttes tarbijat veini tegeliku olemuse suhtes eksitada“.

14.

Artiklis 118n („Register“) on ette nähtud:

„Komisjon loob veini kaitstud päritolunimetuste ja kaitstud geograafiliste tähiste avalikkusele kättesaadava elektroonilise registri ja haldab seda“.

15.

Artiklis 118r („Tühistamine“) on sätestatud:

„Komisjon võib vastavalt artikli 195 lõikes 4 osutatud menetlusele omal algatusel või õigustatud huvi omava liikmesriigi, kolmanda riigi või füüsilise või juriidilise isiku asjakohaselt põhjendatud taotluse korral otsustada päritolunimetuse või geograafilise tähise kaitse tühistada, kui vastava tootespetsifikaadi järgimine ei ole enam tagatud.

[…]“.

16.

Artikkel 118s („Olemasolevad kaitstud veininimetused“) on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Määruse (EÜ) nr 1493/1999 artiklite 51 ja 54 ning komisjoni 29. aprilli 2002. aasta määruse (EÜ) nr 753/2002 (milles sätestatakse teatavad nõukogu määruse (EÜ) nr 1493/1999 rakenduseeskirjad veinisektori toodete kirjeldamise, nimetamise, esitlemise ja kaitse osas) artikli 28 kohaselt kaitstud veininimetused võetakse automaatselt käesoleva määruse kohase kaitse alla. Komisjon kannab need käesoleva määruse artiklis 118n sätestatud registrisse.

2.   Lõikes 1 osutatud olemasolevate kaitstud veininimetustega seoses edastavad liikmesriigid komisjonile:

a)

artikli 118c lõikega 1 ette nähtud tehnilised toimikud;

b)

riigisisesed otsused heakskiitmise kohta.

3.   Lõikes 1 osutatud veininimetused, mille kohta ei esitata lõikes 2 osutatud teavet 31. detsembriks 2011, arvatakse käesoleva määruse kaitse alt välja. Komisjon võtab vajalikke meetmeid, et kõrvaldada kõnealused nimetused artiklis 118n sätestatud registrist.

4.   Artiklit 118r ei kohaldata lõikes 1 osutatud olemasolevate kaitstud veininimetuste suhtes.

Kuni 31. detsembrini 2014 võib komisjon omal algatusel ja vastavalt artikli 195 lõikes 4 osutatud menetlusele otsustada lõikes 1 osutatud olemasolevate kaitstud veininimetuste kaitse tühistada, kui need ei vasta artiklis 118b sätestatud tingimustele“.

3. Määrus nr 479/2008

17.

Artiklis 43 („Kaitse alla võtmisest keeldumise põhjused“) on sätestatud:

„[…]

2.   Nimetust ei kaitsta päritolunimetuse või geograafilise tähisena juhul, kui selle kaitsmine võib kaubamärgi mainet ja tuntust arvesse võttes tarbijat veini tegeliku olemuse osas eksitada“.

18.

Artiklis 46 („Register“) on sätestatud:

„Komisjon loob veini kaitstud päritolunimetuste ja geograafiliste tähiste avalikkusele kättesaadava elektroonilise registri ja haldab seda“. ( 8 )

19.

Artiklis 50 („Tühistamine“) on sätestatud:

„Komisjoni algatusel või õigustatud huvi omava liikmesriigi, kolmanda riigi või füüsilise või juriidilise isiku asjakohaselt põhjendatud taotluse korral võidakse otsustada vastavalt artikli 113 lõikes 2 osutatud menetlusele päritolunimetuse või geograafilise tähise kaitse tühistada, kui vastava tootespetsifikaadi järgimine ei ole enam tagatud.

[…]“.

20.

Artiklis 51 („Olemasolevad kaitstud veininimetused“) on sätestatud:

„1.   Määruse (EÜ) nr 1493/1999 artiklite 51 ja 54 ja määruse (EÜ) nr 753/2002 artikli 28 kohaselt kaitstud veininimetused võetakse automaatselt käesoleva määruse kohase kaitse alla. Komisjon kannab need käesoleva määruse artiklis 46 sätestatud registrisse.

2.   Lõikes 1 osutatud olemasolevate kaitstud veininimetustega seoses edastavad liikmesriigid komisjonile:

a)

artikli 35 lõikes 1 ette nähtud tehnilised toimikud;

b)

siseriiklikud otsused heakskiitmise kohta.

3.   Lõikes 1 osutatud veininimetused, mille kohta ei esitata lõikes 2 osutatud teavet 31. detsembriks 2011, arvatakse käesoleva määruse kaitse alt välja. Komisjon võtab vajalikke meetmeid, et kõrvaldada kõnealused nimetused artiklis 46 sätestatud registrist.

4.   Artiklit 50 ei kohaldata lõikes 1 osutatud olemasolevate kaitstud veininimetuste suhtes.

Kuni 31. detsembrini 2014 võidakse komisjoni algatusel ja vastavalt artikli 113 lõikes 2 osutatud menetlusele otsustada lõikes 1 osutatud olemasolevate kaitstud veininimetuste kaitse tühistada, kui need ei vasta artiklis 34 sätestatud tingimustele“.

21.

Artiklis 129 („Jõustumine ja kehtivusaeg“) on ette nähtud:

„1.   Käesolev määrus jõustub seitsmendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

2.   Määrust kohaldatakse alates 1. augustist 2008, välja arvatud:

[…]

e)

III jaotise II, III, IV, V ja VI peatükk, artiklid 108, 111 ja 112 ning vastavad sätted, eelkõige asjaomastes lisades, mida kohaldatakse alates 1. augustist 2009, kui vastavalt artikli 113 lõikes 1 osutatud menetlusele ei võeta vastu määrust, milles on sätestatud teisiti.

[…]“.

4. Määrus nr 491/2009

22.

Artikliga 1 tehakse teatavaid muudatusi määrusesse nr 1234/2007 (mis on käesolevas asjas olulises osas uuesti ära toodud käesoleva ettepaneku eelmistes punktides). ( 9 )

23.

Artiklis 3 („Kehtetuks tunnistamine ja kohaldamise ajutine jätkamine“) on sätestatud:

„1.   Määrus (EÜ) nr 479/2008 tunnistatakse kehtetuks […].

Viiteid kehtetuks tunnistatud määrusele käsitatakse viidetena määrusele (EÜ) nr 1234/2007 ja neid loetakse vastavalt kõnealuse määruse XXII lisas esitatud vastavustabelile.

[…]“.

24.

Artiklis 4 („Jõustumine“) on sätestatud:

„Käesolev määrus jõustub seitsmendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Seda kohaldatakse alates 1. augustist 2009.“

II. Asjaolud, vaidlus ja eelotsuse küsimused

25.

13. juulil 1989 registreeriti kaubamärk „Salaparuta“ (nr 511337) riigisisese kaubamärgina. 25. oktoobril 2000 registreeriti „Salaparuta“ ka ELi kaubamärgina (sõnamärk) kaupade jaoks, mis kuuluvad Nizza klassifikatsiooni klassi 33 (alkohoolsed joogid). ( 10 )

26.

Sitsiilia omavalitsusüksuses Salaparuta asuvates viinamarjaistandustes valmistatud veinide tähistamiseks tunnustati 8. veebruari 2006. aasta dekreediga ( 11 ) riiklikul tasandil registreeritud päritolunimetust (DOC) „Salaparuta“.

27.

DOC Salaparutast teavitati komisjoni, kes avaldas selle määratletud piirkondades valmistatud kvaliteetveinide loetelus (31. juuli 2009. aasta seisuga) Euroopa Liidu Teatajas 8. augustil 2009. ( 12 )

28.

Selles määruse nr 1493/1999 artikli 54 lõigete 4 ja 5 kohaselt avaldatud loetelus on liikmesriigi (Itaalia) õigusakti kuupäevaks 8. veebruar 2006.

29.

Nimetatud avaldamine oli määrusega nr 1234/2007 kehtestatud Euroopa ühtse süsteemi kohaselt kaitstud päritolunimetuse (KPN) „Salaparuta PDO-IT-A0795“ aluseks. ( 13 )

30.

Duca di Salaparuta SpA esitas 8. veebruaril 2016 Tribunale di Milanole (Milano esimese astme kohus, Itaalia) hagi, milles palus muu hulgas tühistada KPN „Salaparuta PDO-IT-A0795“ ning vajaduse korral riigisisese päritolunimetuse, mida tunnustati DOC‑na 8. veebruari 2006. aasta dekreediga, registreering või tunnistada see kehtetuks.

31.

Tema arvates oli see nimetus eksitav või seda taotleti pahauskselt või igal juhul oli see vastuolus varasema kaubamärgiga „Salaparuta“.

32.

Esimese astme kohus jättis 16. veebruari 2021. aasta otsusega hagi rahuldamata põhjendusel, et DOC „Salaparuta“ riigisisese tunnustamise ajal kehtinud liidu õigus (määrus nr 1493/1999) ei näinud ette võimalust tunnistada „KPN Salaparuta PDO-IT-A0795“ kehtetuks, kui varasem kaubamärk on üldtuntud.

33.

Duca di Salaparuta SpA esitas esimese astme kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse Corte d’appello di Milanole (Milano apellatsioonikohus, Itaalia), kes jättis 5. mai 2023. aasta otsusega esimese astme kohtuotsuse muutmata.

34.

Corte d’appello di Milano (Milano apellatsioonikohus):

–

tunnustas määruse nr 1493/1999 VII lisa F osas sätestatud õigusnormide kohaldatavust, mille kohaselt on päritolunimetus varasema kaubamärgi suhtes esimuslik;

–

leidis, et kohaldamisele kuulus määruse nr 479/2008 artiklis 51 sätestatud üleminekusäte, mille kohaselt on määruse nr 1493/1999 artikli 54 alusel juba kaitstud päritolunimetused Euroopa Liidu tasandil automaatselt kaitstud.

35.

Duca di Salaparuta SpA esitas 5. mai 2023. aasta kohtuotsuse peale kassatsioonkaebuse Corte suprema di cassazionele (kassatsioonikohus), kes esitas Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.

[…] [K]as enne määrust nr 1234/2007, mis seejärel asendati määrusega nr 1308/2013, olemas olnud veinisektori [kaitstud päritolunimetuse ja kaitstud geograafilise tähise (edaspidi „KPN KGT“)] registreeringule, nagu eelkõige 8. augusti 2009. aasta KPN „Salaparuta“ PDO‑IT‑A0795, kohaldatakse seoses takistusega, mis tuleneb varasema niisuguse kaubamärgi olemasolust, mis on tuntuse ja maine poolest selline, et see võib kõnealuse KNP KGT eksitavaks muuta („kaitsmine võib kaubamärgi mainet ja tuntust arvesse võttes tarbijat veini tegeliku olemuse suhtes eksitada“), määruse (EÜ) nr 479/2008 artikli 43 [lõiget 2], recte määruse nr 1234/2007 [artikkel] 118k (seejärel määruse nr [1308]/2013 artikli 101 [lõige 2]), mis välistab KNP või KGT kaitse, kui käsitletav päritolunimetus võib tarbijat eksitada „kaubamärgi mainet ja tuntust arvesse võttes“, või kas viidatud õigusnormi ei saa kohaldada päritolunimetustele, millel oli enne liidu tasandi registreerimist riigisisene kaitse, kui arvestada õiguskindluse põhimõtet (22. detsembri 2010. aasta kohtuotsus Bavaria, C‑120/08, EU:C:2010:798), mille kohaselt tuleb juhul, kui sõnaselgelt ei ole ette nähtud vastupidi, hinnata faktilist olukorda reeglina selle aset leidmise hetkel kehtinud õigusnormide alusel, mis tähendab, et kohaldada tuleb varasemaid reguleerivaid õigusnorme, mis on ette nähtud määruses (EÜ) nr 1493/1999, ning päritolunimetuse ja varasema kaubamärgi konflikt tuleb lahendada viimati nimetatud määruse sätete alusel, mis on ette nähtud selle VII lisa punkti F.2. alapunktis b?

2.

Juhul kui esimese küsimuse vastuse alusel kinnitatakse vajadust kohaldada käesoleva kohtumenetluse esemeks olevale faktilisele olukorrale määrust nr 1493/1999 […], siis kas õigusnormid, mis on sätestatud määruse nr 1493/1999 lisa osas F, mis on kehtestatud selleks, et reguleerida konflikti veini või viinamarjavirde suhtes registreeritud kaubamärgi ja identse veini päritolunimetuse või kaitstud geograafilise tähise vahel, välistavad erinevate märgistuste ja veinide päritolunimetuste kaitstavuse igasuguse kooseksisteerimise võimaluse või kas on siiski võimalik, arvestades eksitavate eraldusmärkide keelu üldpõhimõtet, et hilisemad KNPd ja KGTd on kehtetud või ei ole kaitstavad, juhul kui geograafiline tähis võib varasema kaubamärgi mainet silmas pidades üldsust veini tegeliku olemuse suhtes eksitada?“

III. Menetlus Euroopa Kohtus

36.

Eelotsusetaotlus saabus Euroopa Kohtusse 8. mail 2024.

37.

Duca di Salaparuta SpA, Consorzio volontario di tutela dei vini DOC Salaparuta koos Madonna del Piraino Soc. coop. agricola ja Baglio Gibellina Srl‑iga, Itaalia ja Portugali valitsus ning komisjon esitasid kirjalikud seisukohad.

38.

Euroopa Kohus ei pidanud kohtuistungi korraldamist vajalikuks.

IV. Analüüs

A.   Esimene eelotsuse küsimus

39.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib sisuliselt teada, kas nimetuse „Salaparuta“ registreerimist riigisisesel tasandil (kui DOC) 2006. aastal ja liidu tasandil (kui KPN) 2009. aastal reguleerib määrus nr 1493/1999 või alates 1. augustist 2009 kohaldatav liidu õigus (koos ühe või teise võimalusega kaasnevate tagajärgedega).

1. Esialgsed vastuväited

40.

Itaalia valitsus esitab selles küsimuses kaks „esialgset vastuväidet“: a) liikmesriigi kohtul puudub pädevus „kontrollida KPNi Euroopa registreeringu kehtivust“ ja b) nimetuse „Salaparuta“ tunnustamist, milles lepiti kokku riigisisesel tasandil 2006. aastal, Duca di Salaparuta SpA toona ei vaidlustanud. ( 14 )

41.

Kumbki neist kahest vastuväitest ei muuda eelotsusetaotlust vastuvõetamatuks. Esimese vastuväitega seoses juhin tähelepanu sellele, et eelotsusemenetluses on eelotsusetaotluse esitanud kohtu, mitte vaidluspoolte ülesanne määrata kindlaks oma küsimuste piirid. ( 15 ) Kuigi käesolevas asjas on tõsi, et ainult Euroopa Kohus võib liidu institutsioonide õigusakti kehtetuks tunnistada, ei palu eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul sellist otsust teha, vaid üksnes teha kindlaks vaidluse suhtes ratione temporis kohaldatav õigusraamistik, et teha sellest järeldused.

42.

Mis puudutab Itaalia valitsuse teist „esialgset vastuväidet“, siis peab eelotsusetaotluse esitanud kohus hindama, kuidas mõjutab algset vaidlust see, et Duca di Salaparuta SpA ei ole (aastatel 2006–2016) nimetuse „Salaparuta“ tunnustamist kas DOCna või KPNina vaidlustanud. Seda aspekti käsitlen ma hiljem.

2. Kohaldatavad õigusnormid

43.

Duca di Salaparuta SpA väidab, et käesolevas asjas on asjakohane määrusest nr 1493/1999 hilisem regulatsioon. Kuna vastuolu kaubamärgi „Salaparuta“ ja samanimelise nimetuse vahel tekkis ajavahemikus 13. juuni 2008 (määruse nr 479/2008 jõustumise kuupäev) kuni 8. august 2009 (KPNi „Salaparuta“ registreerimise kuupäev liidu tasandil), tuleb kohaldada määrust nr 479/2008, mis asendati alates 1. augustist 2009 määrusesse nr 1234/2007 (määrusega nr 491/2009 tehtud muudatusega) inkorporeeritud sätetega. ( 16 )

44.

Siiski tuleb teha vahet õigusnormide jõustumise ja kohaldatavuse vahel.

–

Vastavalt määruse nr 479/2008 artiklile 129 jõustus see määrus seitse päeva pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas. Samas artiklis on siiski sätestatud, et III jaotise III ja IV peatükis sätestatud eeskirju kohaldatakse alates 1. augustist 2009. Just need on vaidluses võtmetähtsusega sätted.

–

Sama kehtib ka määruse nr 491/2009 kohta, mille artiklis 4 oli ette nähtud, et see jõustub seitse päeva pärast Euroopa Liidu Teatajas avaldamist, kuid seda kohaldatakse alates 1. augustist 2009.

45.

Seetõttu on liidu seadusandja tahtlikult vältinud regulatsioonide kattumist ja määranud 1. augustiks 2009 kuupäeva, mil normatiivsed muudatused pidid jõustuma.

46.

Sellest eeldusest lähtudes esitan oma seisukoha kahes etapis, et analüüsida:

–

kaubamärgi „Salaparuta“ ja nimetuse „Salaparuta“ vahelist seost määruse nr 1493/1999 alusel;

–

määrusega nr 479/2008 kehtestatud ja lõpuks määrusesse nr 1234/2007 (määrusega nr 491/2009 muudetud redaktsioonis) üle võetud eeskirjade mõju nimetuse „Salaparuta“ tunnustamisele.

3. Määruse nr 1493/1999 süsteemi alusel määratletud piirkondades toodetud kvaliteetveinid

47.

„Määratletud piirkondades toodetud kvaliteetveinid“ või „mpv-kvaliteetveinid“ on „veinid, mis vastavad käesoleva jaotise sätetele ja sellega seoses vastu võetud ühenduse ja siseriiklikele sätetele“ (määruse nr 1493/1999 artikli 54 lõige 1).

48.

Määruse nr 1493/1999 artikli 54 lõige 4 näeb ette, et liikmesriigid edastavad komisjonile nende mpv-kvaliteetveinide nimekirja, mida nad tunnustanud on, nimetades iga mpv-kvaliteetveini toodangut ja valmistamist reguleerivate riigisiseste sätete üksikasjad. ( 17 ) Sama artikli lõige 5 kohustab komisjoni avaldama selle nimekirja Euroopa Ühenduste Teataja C-seerias.

49.

See regulatsioon andis järelikult a) liikmesriikidele määruses nr 1493/1999 sätestatud tingimustel vastutuse mpv-kvaliteetveinide tootmisega seotud sätete vastuvõtmise eest ja vastutuse oma veinide mpv-kvaliteetveinidena tunnustamise eest ning b) komisjonile ülesande avaldada Euroopa Ühenduste Teatajas mpv-kvaliteetveinide nimekiri, kui see on riigisisesel tasandil tunnustatud.

4. Olemasolevate kaubamärkide olukord

50.

Kui liikmesriik annab mpv-kvaliteetveinile määratletud piirkonna nime, siis on määruse nr 1493/1999 artikli 52 lõikes 1 sätestatud üldreegel, mis kaitseb selgelt geograafilist tähist mis tahes muu tähise eest, isegi kui tegemist on varasema tähisega.

51.

Määruse nr 1493/1999 artikli 52 lõike 1 kohaselt ei tohi mpv-kvaliteetveini tootmispiirkonna nime „kasutada veinisektori toodete tähistamiseks, mis ei ole toodetud selles piirkonnas, ja/või toodete tähistamiseks, mille puhul selle nime kasutamine ei ole kooskõlas asjakohaste ühenduse või siseriiklike eeskirjadega“. ( 18 )

52.

Nimetatud normi rangust leevendab olemasoleva kaubamärgi puhul üksnes määruse nr 1493/1999 VII lisa F osa punkti 2 teises lõigus sisalduv täpsustus: „veini […] registreeritud ja tuntud marginime valdaja […], mille sõnastus kattub määratletud piirkonna […] geograafilise üksuse nimega“ võib „jätkata marginime kasutamist“, kui ta järgib selles sättes toodud tingimusi (eelkõige aeg ja kasutamine) ( 19 ).

53.

Määruse nr 1493/1999 VII lisa F osa punkti 2 teine lõik näeb seega ette piiratud erandi, lubades mpv-kvaliteetveini nimetuse ja varasemate, teatavatele omadustele vastavate kaubamärkide samaaegset kasutamist, hoolimata sellest, et need sisaldavad geograafilise üksuse nimega identseid sõnu.

54.

Selle kooseksisteerimise ulatus on, ma kordan, piiratud. Lisaks sellele ei tohi VII lisa F osa punkti 2 viimase lõigu kohaselt „esimeses ja teises lõigus esitatud tingimustele vastavate kaubamärkide kasutamine olla vastuolus mpv-kvaliteetveinide ja lauaveinide kirjelduses kasutatavate geograafiliste üksuste nimede kasutamisega […]“.

5. Määruse nr 1493/1999 kohaldatavus vaidluse suhtes

55.

DOC „Salaparuta“ tunnustamise menetlus, mis lõpetati riigisisesel tasandil 8. veebruari 2006. aasta dekreediga, toimus täielikult määruse nr 1493/1999 kohaldamise ajal.

56.

Nagu ma juba mainisin, muutusid hilisemad õigusnormid, mis tulenevad määrusest nr 479/2008, kohaldatavaks 1. augustil 2009.

57.

Asjaolu, et komisjon avaldas nimetuse „Salaparuta“ mpv-kvaliteetveinina „määruse nr 1493/1999 artikli 54 lõike 4 alusel“, „peegeldab olukorda 31. juuli 2009. aasta seisuga“ ehk üks päev enne uute määruste kohaldamist. ( 20 ) KPN „Salaparuta PDO-IT-A0795“ pärineb samast kuupäevast.

58.

Nendest asjaoludest tuleneb, et (välja arvatud juhul, kui hilisematel õigusaktidel oli tagasiulatuv mõju, ( 21 ) mida ma kommenteerin hiljem) nii DOC „Salaparuta“ riigisisene tunnustamise menetlus kui ka sellest teavitamine Itaalia ametiasutuste poolt komisjonile ja sellele järgnev eespool nimetatud nimekirja avaldamine komisjoni poolt olid täielikult reguleeritud määrusega nr 1493/1999. See menetlus viidi lõpule enne uute eeskirjade kohaldamist.

59.

Seega tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtu esimeses küsimuses esitatud kahest võimalusest nõustuda teise võimalusega, s.t võimalusega, mis teeb ettepaneku „kohaldada varasemaid regulatiivseid õigusnorme, mis on ette nähtud määruses (EÜ) nr 1493/1999, ning päritolunimetuse ja varasema kaubamärgi konflikt tuleb lahendada viimati nimetatud määruse sätete alusel, mis on ette nähtud selle VII lisa punkti F.2. alapunktis b“. Seda seisukohta jagavad kõik pooled (välja arvatud Duca di Salaparuta SpA) ja valitsused, kes astusid eelotsuse menetlusse, samuti komisjon.

6. Hilisemate õigusnormide mõju

60.

Eeltoodust piisab, et vastata esimesele eelotsuse küsimusele, nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus on selle sõnastanud. Pean siiski asjakohaseks lisada mõned tähelepanekud pärast uue õigusraamistiku kohaldamist kehtestatud süsteemi mõju kohta.

61.

Selles uues õiguslikus raamistikus muutub oluliselt päritolunimetuste ja varasemate kaubamärkide vahelist suhet reguleeriv kord, millele Duca di Salaparuta SpA loomulikult tugineb.

62.

Määruse nr 1234/2007 artikli 118k lõike 2 kohaselt ei kaitsta päritolunimetusi juhul, kui selle kaitsmine võib kaubamärgi mainet ja tuntust arvesse võttes tarbijat veini tegeliku olemuse suhtes eksitada. ( 22 )

63.

Kui see (uus) säte oleks olnud vaidluse suhtes ratione temporis kohaldatav ja Duca di Salaparuta SpA oleks sellele õigel ajal tuginenud, et DOC „Salaparuta“ ja KPN „Salaparuta PDO-IT-A0795“ vaidlustada, oleks seda vaidlust lahendav kohtunik pidanud otsustama: a) kas kaubamärgil „Salaparuta“ oli maine ja tuntus ning b) kas selle kaubamärgi ja homonüümse nimetuse koosesinemine eksitab tarbijat veini tegeliku olemuse osas.

64.

See uus „kord“ puudutab aga sõnaselgelt veininimetusi, mis on siiani kaitstud määruse nr 1493/1999 artiklite 51 ja 54 alusel. Euroopa seadusandja nägi ette, et riigisisesed mpv-kvaliteetveinid on uue määruse alusel „automaatselt kaitstud“. ( 23 )

65.

Sellele automaatsele kaitsele on viidatud määruse nr 479/2008 põhjenduses 36 ja Euroopa Kohtu praktikas, mis käsitleb enne 1. augustit 2009 kehtinud veininimetusi (nagu ka nimetust „Salaparuta“ puhul). ( 24 )

66.

Kokkuvõttes ei saa määruse nr 1234/2007 artikli 118k lõikes 2 sätestatud normile tuginedes vaidlustada veininimede kaitset, mis on juba enne 1. augustit 2009 riigisisese õiguse alusel ja liidu tasandil määruse nr 1493/1999 alusel kaitstud.

B.   Teine eelotsuse küsimus

67.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus esitab oma teise eelotsuse küsimuse juhul, kui (nagu ma soovitan) vastus esimesele küsimusele toetab määruse nr 1493/1999 „vajalikku kohaldamist“ vaidluse esemeks oleva faktilise olukorra suhtes.

68.

Sellel eeldusel soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas määruse nr 1493/1999 VII lisa F osa punkti 2 teises lõigus sisalduv „kord“„välistab erinevate märgistuste ja veinide päritolunimetuste kaitstavuse igasuguse kooseksisteerimise võimaluse või kas on siiski võimalik, arvestades eksitavate eraldusmärkide keelu üldpõhimõtet, et hilisemad KNPd ja KGTd on kehtetud või ei ole kaitstavad, juhul kui geograafiline tähis võib varasema kaubamärgi mainet silmas pidades üldsust veini tegeliku olemuse suhtes eksitada“.

69.

„Üldpõhimõtte“, et „eristatavad tähised ei ole eksitavad“, tuletab eelotsusetaotluse esitanud kohus muudest liidu õiguse sätetest kui määrus nr 1493/1999 ( 25 ) või rahvusvahelistest lepingutest, millele Duca di Salaparuta SpA kassatsioonkaebuses viitab. ( 26 )

70.

Siiski ei ole vaja tugineda üldpõhimõttele, kui selle rakendamine (või „positiviseerimine“) on lisatud õigusnormi, mille kohaldamine määrab vaidluse tulemuse.

71.

Tegemist on sellega, mis puudutab määrust nr 1493/1999. Selle artiklis 48, millele Duca di Salaparuta SpA korduvalt tugines ( 27 ), on sätestatud, et „[k]äesolevas määruses nimetatud toodete kirjeldus ja esitusviis ning nende toodete reklaam ei tohi olla ebatäpne ega tekitada segadust või viia eksiteele isikuid, kellele need suunatud on […]“.

72.

Seetõttu ei pea ma vajalikuks tugineda muudele liidu õiguse sätetele või rahvusvahelistele dokumentidele, et kinnitada „üldpõhimõtet“, kui määrus nr 1493/1999 ise (konkreetne säte, mida antud juhul kohaldatakse) seda juba sisaldab. ( 28 )

73.

Seda arvestades leian, et sellele üldpõhimõttele tuginev kaebus ei saa käesoleva kohtuasja puhul olla edukas.

74.

Esiteks muudab sama seadusandja, kes sätestab selle põhimõtte määruse nr 1493/1999 artiklis 48, seda artiklis 52 ja VII lisa F osa punkti 2 teises ja kolmandas lõigus. See modulatsioon võimaldab ühelt poolt tunnustada avalike huvide esimust, mis on aluseks geograafiliste nimetuste heakskiitmisele, mis identifitseerivad veini kui teatud territooriumilt pärit veini, ja teiselt poolt austada teatavate juba olemasolevate kaubamärkide omanike erahuve, mis sisaldavad selle territooriumi nimega identseid sõnu. Määrusega nr 1493/1999 saavutatud tasakaal tundub mulle mõistlik.

75.

Teiseks, kui eesmärk on vältida nende isikute eksitamist, kellele kaubamärgid ja päritolunimetused on suunatud, võib segiajamise tõenäosuse argument pöörduda kaubamärgi omaniku vastu, kui ta, nagu siin, identifitseerib oma veinid selle territooriumi toponüümiga („Salaparuta“), kus omanik ise tunnistab, et ta neid ei kasvata. ( 29 )

76.

Tõepoolest, adressaadil võivad tekkida kahtlused selle veini tegeliku päritolu suhtes, mida tähistatakse kaubamärgi abil geograafilise nimetusega Salaparuta. See isik võib tõepoolest uskuda, et selle veini päritolu on Salaparuta kohalik omavalitsusüksus, kui tegelikult pole sellega „mingit pistmist“. Seevastu ei oleks tal mingit kahtlust selles, et KPN „Salaparuta“ all olevad veinid on saadud kõnealuses haldusüksuses kasvatatud viinapuudest. ( 30 )

77.

Lisaks tuleb meeles pidada, et määruse nr 1493/1999 artikli 50 lõikes 1, milles viidatakse konkreetselt TRIPS-lepingu artiklitele 23 ja 24, on sätestatud, et tuleb vältida „artikli 1 lõike 2 punktis b osutatud toodetele lisatava geograafilise tähise kasutamist ühenduses nende toodete puhul, mis ei ole pärit kõnealuse geograafilise tähisega tähistatavast kohast […]“ (kohtujuristi kursiiv).

78.

Lõpuks, juhul kui see võib olla kasulik eelotsusetaotluse esitanud kohtule (kes on lõppkokkuvõttes vastutav asja lahendamise eest), on minu arvates raske nõustuda sellega, et 2016. aastal seatakse kahtluse alla Itaalia ametiasutuste otsuse (mis on kehtinud juba kümme aastat) kehtivus – ja sellest tulenev muutmine liidu kaitstud päritolunimetuseks –, ilma et Duca di Salaparuta SpA oleks sel ajal sellele reageerinud.

79.

Nagu ma juba selgitasin, viitas Itaalia valitsus sellele asjaolule oma „esialgses vastuväites“. ( 31 ) Sama tegid Portugali valitsus ( 32 ) ja Tribunale di Milano (Milano esimese astme kohus), rõhutades, et „ministri dekreeti, millega tunnustatakse DOC‑d Salaparuta, ei ole hageja [Duca di Salaparuta SpA] kunagi vaidlustanud TARis [piirkondlikus halduskohtus]“, kuigi ta oli selle tunnustamise vastu haldusmenetluses, mis viis selle tunnustamise andmiseni. ( 33 )

80.

DOC „Salaparuta“ (nagu komisjon lisas „Salaparuta“ avaldatud mpv-kvaliteetveinide loetellu ja muutis selle KPNiks) sai 8. veebruari 2006. aasta dekreediga kaitstud riigisisese tunnustuse. Seda dekreeti, ma kordan, ei vaidlustatud ja seega on see jõustunud. Duca di Salaparuta SpA möönab, et uue nimetuse kokkusobivus olemasoleva kaubamärgiga tõstatati juba selle koostamise ajal, ( 34 ) ilma et see oleks viinud vastuvõetud otsuse vaidlustamiseni.

81.

Duca di Salaparuta SpA püüab eristada DOC tunnustamist riigisisesel tasandil KPNi tunnustamisest liidu tasandil, väites, et Itaalia kohtumenetluses ei vaidlusta ta mitte esimest, vaid viimast. ( 35 ) Eelotsusetaotluse ja esimeses kohtuastmes ning apellatsioonimenetluses tehtud otsuste sõnastusest nähtub siiski, et tema nõue oli suunatud mõlema vastu.

82.

Kaitses Corte suprema di cassazione (kassatsioonikohus) ees pigem liikmesriigi üldkohtu kui liidu kohtu pädevust, väitis Duca di Salaparuta SpA, et (komisjoni) KPNi andmise otsuse asemel oli tegemist registreeritud nimetuse „sisuliselt automaatse tunnustamisega“ liikmesriigi tasandil. ( 36 ) Sarnaselt otsustas see kohus, et riiklikult tunnustatud KPN loetakse automaatselt kaitstuks, kui liikmesriik on edastanud komisjonile riigisisese heakskiitmise otsuse, mis on seotud juba olemasoleva nimetusega. ( 37 )

83.

Kümme aastat pärast selle lõplikkust lubada 8. veebruari 2006. aasta dekreediga DOC „Salaparuta“ antud tunnustuse vaidlustamist ning sellest tulenevat järjestikust ja automaatset muutmist KPNiks võib olla vastuolus õiguskindluse nõuetega, mis kahjustaks nimetusega „Salaparuta“ veini tootjaid, kes on kasutanud riikliku DOC tunnustamist ja selle laiendamist Euroopa Liidu KPNiks.

84.

Tuleb lisada, et keegi ei väida, et nimetus „Salaparuta“ oleks tagasiulatuvalt tühistatud. Määruse nr 1234/2007 artikli 118s lõike 4 teine lõik andis komisjonile kuni 31. detsembrini 2014 volitused tühistada omal algatusel lõikes 1 osutatud olemasolevate kaitstud veininimetuste kaitse, kui need ei vasta artiklis 118b sätestatud tingimustele. Ei ole kindlaks tehtud, et selline tühistamine oleks toimunud või et Duca di Salaparuta SpA oleks pöördunud komisjoni poole palvega seda teha.

85.

Kokkuvõttes leian, et teises eelotsuse küsimuses viidatud vastuolu tuleb lahendada vastavalt määruse nr 1493/1999 VII lisa F osa punktile 2.

V. Ettepanek

86.

Eeltoodut arvestades teen ettepaneku vastata Corte suprema di cassazionele (Itaalia kassatsioonikohus) järgmiselt:

Nõukogu 17. mai 1999. aasta määruse (EÜ) nr 1493/1999 veinituru ühise korralduse kohta artikleid 48, 52 ja 54 ning VII lisa F osa punkti 2 teist ja kolmandat lõiku

tuleb tõlgendada nii, et:

–

neid kohaldatakse selliste veinide päritolunimetuste suhtes, mille liikmesriigi ametiasutused on heaks kiitnud ja edastanud Euroopa Komisjonile määruse nr 1493/1999 artikli 54 lõike 4 kohaselt, et need avaldataks määratletud piirkondades valmistatud kvaliteetveinide nimekirjas;

–

määruse nr 1493/1999 artikli 54 alusel kaitstud veininimetused säilitavad automaatselt selle kaitse vastavalt nõukogu 22. oktoobri 2007. aasta määrusele (EÜ) nr 1234/2007, millega kehtestatakse põllumajandusturgude ühine korraldus ning mis käsitleb teatavate põllumajandustoodete erisätteid (ühise turukorralduse ühtne määrus);

–

sellise üldtuntud ja registreeritud veinimärgi omanik, mis sisaldab sõnu, mis on identsed määratletud piirkonna või määratletud piirkonnast madalama geograafilise üksuse nimega, võib jätkata selle kaubamärgi kasutamist üksnes juhul, kui ta vastab määruse nr 1493/1999 VII lisa F osa punkti 2 teises lõigus sätestatud tingimustele. Kõnealune omanik ei saa esitada vastuväiteid määratletud piirkonnas toodetud kvaliteetveinide nimetamisel kasutatavate geograafiliste üksuste nimede kasutamise kohta.

( 1 ) Algkeel: hispaania.

( 2 ) Nõukogu 17. mai 1999. aasta määrus veinituru ühise korralduse kohta (EÜT 1999, L 179, lk 1; ELT eriväljaanne 03/26, lk 25).

( 3 ) Nõukogu 22. oktoobri 2007. aasta määrus, millega kehtestatakse põllumajandusturgude ühine korraldus ning mis käsitleb teatavate põllumajandustoodete erisätteid (ühise turukorralduse ühtne määrus) (ELT 2007, L 299, lk 1). Seda määrust muudeti nõukogu 25. mai 2009. aasta määrusega (EÜ) nr 491/2009, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1234/2007, millega kehtestatakse põllumajandusturgude ühine korraldus ning mis käsitleb teatavate põllumajandustoodete erisätteid (ühise turukorralduse ühtne määrus) (ELT 2009, L 154, lk 1).

( 4 ) Nõukogu 29. aprilli 2008. aasta määrus, mis käsitleb veinituru ühist korraldust ja millega muudetakse määrusi (EÜ) nr 1493/1999, (EÜ) nr 1782/2003, (EÜ) nr 1290/2005 ja (EÜ) nr 3/2008 ning tunnistatakse kehtetuks määrused (EMÜ) nr 2392/86 ja (EÜ) nr 1493/1999 (ELT 2008, L 148, lk 1).

( 5 ) Pariisis 20. märtsil 1883 allkirjastatud tööstusomandi kaitse Pariisi konventsioon, mis vaadati viimati läbi 14. juulil 1967 Stockholmis ning mida muudeti 28. septembril 1979 (United Nations Treaty Series, 828. kd, nr 11851, lk 305; edaspidi „Pariisi konventsioon“).

( 6 ) United Nations Treaty Series, 828. kd, nr 11848, lk 163 (edaspidi „Madridi kokkulepe“).

( 7 ) Edaspidi „TRIPS-leping“. See on Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) asutamise lepingu 1C lisa, mis allkirjastati Marrakechis 15. aprillil 1994 ja kiideti heaks nõukogu 22. detsembri 1994. aasta otsusega 94/800/EÜ, mis käsitleb Euroopa Ühenduse nimel sõlmitavaid tema pädevusse kuuluvaid küsimusi puudutavaid kokkuleppeid, mis saavutati mitmepoolsete kaubandusläbirääkimiste Uruguay voorus (1986–1994) (EÜT 1994, L 336, lk 1; ELT eriväljaanne 11/21, lk 80).

( 8 ) Seda artiklit tuleb tõlgendada koostoimes komisjoni 14. juuli 2009. aasta määruse (EÜ) nr 607/2009, millega kehtestatakse üksikasjalikud rakenduseeskirjad nõukogu määrusele (EÜ) nr 479/2008 seoses teatavate veinitoodete kaitstud päritolunimetuste, kaitstud geograafiliste tähiste, traditsiooniliste nimetuste, märgistuse ja esitlusvälimusega (ELT 2009, L 193, lk 60), mis jõustus 1. augustil 2009, artikliga 18, mis on õiguslik alus registri „E-Bacchus“ loomiseks (vt komisjoni 12. aprilli 2012. aasta rakendusmääruse (EL) nr 314/2012, millega muudetakse määrusi (EÜ) nr 555/2008 ja (EÜ) nr 436/2009 veinitoodete veo saatedokumentide ja veinisektoris peetavate registrite kohta (ELT 2012, L 103, lk 21) põhjendus 8).

( 9 ) Sisuliselt võeti määruses nr 1234/2007 sisaldunud regulatsioon üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrusesse (EL) nr 1308/2013, millega kehtestatakse põllumajandustoodete ühine turukorraldus ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EMÜ) nr 922/72, (EMÜ) nr 234/79, (EÜ) nr 1037/2001 ja (EÜ) nr 1234/2007 (ELT 2013, L 347, lk 671), mis ei ole käesoleva vaidluse lahendamise seisukohast ratione temporis asjakohane.

( 10 ) Duca di Salaparuta SpA sõnul kehtis riigisisene kaubamärk kuni 2009. aastani ja Euroopa kaubamärk kehtib esialgu kuni 7. septembrini 2029 (kirjalike seisukohtade punkt 4).

( 11 ) Decreto – Riconoscimento della denominazione di origine controllata dei vini „Salaparuta“ e approvazione del relativo disciplinare di produzione (8. veebruari 2006. aasta dekreet „Salaparuta“ veinide kontrollitud päritolunimetuse tunnustamise ja sellega seotud tootmisspetsifikaatide kinnitamise kohta) (GURI nro42, 20.2.2006, lk 34; edaspidi „8. veebruari 2006. aasta dekreet“).

( 12 ) ELT 2009, C 187, lk 1.

( 13 ) KPN Salaparuta PDO‑IT‑A0795 registreeriti elektroonilises andmebaasis „E-Bacchus“ ja esineb sellisena ka elektroonilises andmebaasis „eAmbrosia“ registreerimiskuupäevaga 8. august 2009 (https://ec.europa.eu/agriculture/eambrosia/geographical-indications-register/).

( 14 ) Itaalia valitsuse kirjalike seisukohtade punktid 27 ja 28.

( 15 ) 16. juuli 2015. aasta kohtuotsus Diageo Brands (C‑681/13, EU:C:2015:471), punkt 59 ja 12. veebruari 2008. aasta kohtuotsus Kempter (C‑2/06, EU:C:2008:78), punkt 42.

( 16 ) Seega, tema kirjalike seisukohtade punkti 18 viimane lõik, punkti 20 kolmas taane, esimene ja teine lõik, ning punkt 22.

( 17 ) Määruse nr 1493/1999 artiklites 55 ja 57 on sätestatud vastavalt vajalikud ja täiendavad elemendid, millel peavad põhinema mpv-kvaliteetveinide tootmist käsitlevad (riigisisesed) sätted.

( 18 ) Sama kehtib ka juhul, kui liikmesriik on määranud omavalitsusüksuse või omavalitsusüksuse osa nime.

( 19 )

( 20 ) Vt ELT 2009, C 187, lk 1.

( 21 ) Eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab selles osas õiguskindluse põhimõtte järgimise näitena 22. detsembri 2010. aasta kohtuotsusele Bavaria (C‑120/08, EU:C:2010:798), mis puudutas samuti geograafilise nimetuse ja varasema kaubamärgi vahelist konflikti. Punktis 40 märkis Euroopa Kohus: „õiguskindluse põhimõttest tulenevalt on keelatud liidu õigusakti ajalise kohaldamise alguspunkti määrata õigusakti enda avaldamisest varasemaks ajaks, välja arvatud erandjuhtudel, kui taotletav eesmärk seda nõuab ja tingimusel, et huvitatud isikute õiguspärane ootus on nõuetekohaselt tagatud. Liidu materiaalõigusnorme tuleb sel puhul õiguskaitse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtete järgimise tagamiseks tõlgendada nii, et need oleks enne nende jõustumist tekkinud olukordade suhtes kohaldatavad üksnes siis, kui selline võimalus tuleneb selgelt nende sõnastusest, eesmärgist või ülesehitusest“.

( 22 ) Sarnast sõnastust kasutati nõukogu 14. juuli 1992. aasta määruses (EMÜ) nr 2081/92 põllumajandustoodete ja toiduainete geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste kaitse kohta (EÜT 1992, L 208, lk 1; ELT eriväljaanne 03/13, lk 4), mille artikli 14 lõikes 3 oli sätestatud, et „päritolunimetust või geograafilist tähist ei registreerita, kui tootemargi nime mainet ja tuntust ning kasutamise aega arvesse võttes võib registreerimine eksitada tarbijat toote tegeliku määratluse osas“. Artikli 1 lõike 1 teises lõigus oli samas sätestatud, et „käesolevat määrust ei kohaldata veinisektori toodete […] ega piiritusjookide suhtes“.

( 23 ) Määruse nr 479/2008 artikli 51 lõige 1 (mis vastab sisuliselt määruse nr 1234/2007 artiklile 118s): „[m]ääruse (EÜ) nr 1493/1999 artiklite 51 ja 54 […] kohaselt kaitstud veininimetused võetakse automaatselt käesoleva määruse kohase kaitse alla. Komisjon kannab need käesoleva määruse artiklis 46 sätestatud registrisse“.

( 24 ) 13. veebruari 2014. aasta kohtuotsus Ungari vs. komisjon (C‑31/13 P, EU:C:2014:70), punkt 58: „[…] määruse nr 1234/2007 artiklis 118s ette nähtud üleminekusüsteem kehtestati eesmärgiga säilitada õiguskindluse huvides selliste veininimetuste kaitse, mis olid enne 1. augustit 2009 juba kaitstud siseriiklike õigusnormidega ja seega liidu tasandil kaitstud määrusega nr 1493/1999. Määruse nr 1234/2007 artikli 118s lõike 1 sõnastus kinnitab seda eesmärki, sätestades, et need veininimetused „võetakse automaatselt käesoleva määruse kohase kaitse alla […]“.

( 25 ) Eelkõige määruse nr 2081/92 artikkel 14, määruse nr 479/2008 artiklid 43 ja 44 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. märtsi 2000. aasta direktiivi 2000/13/EÜ toiduainete märgistamist, esitlemist ja reklaami käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT 2000, L 109, lk 29; ELT eriväljaanne 15/05, lk 75) artikkel 2. Viimati nimetatud direktiiv tunnistati alates 13. detsembrist 2014 kehtetuks vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2011. aasta määruse (EL) nr 1169/2011, milles käsitletakse toidualase teabe esitamist tarbijatele ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusi (EÜ) nr 1924/2006 ja (EÜ) nr 1925/2006 ning tunnistatakse kehtetuks komisjoni direktiiv 87/250/EMÜ, nõukogu direktiiv 90/496/EMÜ, komisjoni direktiiv 1999/10/EÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2000/13/EÜ, komisjoni direktiivid 2002/67/EÜ ja 2008/5/EÜ ning komisjoni määrus (EÜ) nr 608/2004 (ELT 2011, L 304, lk 18), artiklile 53.

( 26 ) Eelotsusetaotluse punkt 13. Viidatakse TRIPS-lepingu artiklile 22, Pariisi konventsiooni artiklile 10bis ja Madridi kokkuleppe artiklile 3bis. Vt nende väljavõtted käesoleva ettepaneku punktides 6, 7 ja 8.

( 27 ) Tema kirjalike seisukohtade punkt 29. Duca di Salaparuta SpA tugines sellele sättele kassatsioonkaebusele eelnevates menetlustoimingutes ja käesolevas kassatsioonkaebuses. Portugali valitsuse kirjalikud seisukohad kordavad seda (punktid 28 ja 30). Itaalia valitsus leiab nii ja välistab, et sellisel juhul võib olla tegemist segadusega selle artikli tähenduses (tema kirjalike seisukohtade punkt 46).

( 28 ) Pariisi konventsiooni, Madridi kokkuleppe ja TRIPS-lepingu viidatud normide läbivaatamine näitab nende sisulist ja mutatis mutandis sarnasust määruse nr 1493/1999 artiklis 48 sätestatud avalikkuse eksitamise või segiajamise keeluga.

( 29 ) Duca di Salaparuta SpA märgib oma kirjalike seisukohtade punktis 8, et kaubamärk „Salaparuta“„ei ole kuidagi seotud Trapani provintsi Salaparuta omavalitsusüksusega, kuna kasutatud viinamarjad ei ole kunagi pärit sellelt territooriumilt ja ettevõte asub mujal Sitsiilias“.

( 30 ) Itaalia valitsuse arvates võib samamoodi paradoksaalsel kombel tekkida probleem, mis on seotud geograafilist tähist sisaldava kaubamärgi (isegi juba olemasoleva) kehtivusega, millega on tegemist käesoleval juhul. Ta märgib siiski, et see probleem ei tekkinud algse menetluse käigus, mis tema väitel kinnitab, et hageja (Duca di Salaparuta SpA) seisukoht on vaidlustamatu (tema kirjalike seisukohtade punkt 46). Portugali valitsus hoiatab omalt poolt ohu eest, et kaubamärk võib põhjendamatult „monopoliseerida“ geograafiliste nimede kasutamist (tema kirjalike seisukohtade punkt 35).

( 31 ) Käesoleva ettepaneku punkt 40.

( 32 ) Tema kirjalike seisukohtade punktid 43 ja 44.

( 33 ) Tribunale di Milano (Milano esimese astme kohus) otsus nr 1384/2021, lk 25.

( 34 ) Duca di Salaparuta SpA kinnitab oma kirjalikes seisukohtades (punkt 6), et seda küsimust arutati DOC „Salaparuta“ tunnustamise riigisiseses menetluses. Ta lisab, et pärast tema kriitikat oli liikmesriigi teaduskomitee eriarvamusel seoses segiajamise tõenäosusega homonüümse kaubamärgiga.

( 35 ) Tema kirjalike seisukohtade punktid 20 ja 35.

( 36 ) Corte suprema di cassazione, Sezioni Unite Civili (Itaalia kassatsioonikohtu tsiviilkoja täiskogu) 13. septembri 2017. aasta määrus nr 21191, punkt 2.

( 37 ) Ibidem, punkt 8.1.