1.

„Mis ühele prügi, on teisele aare.“

2.

Kui võtta seda vana ütlust sõna-sõnalt, võib see õigustada „jäätmeimperialismi“. ( 2 ) Sinu vana mobiiltelefon? Mürgitab „põletajapoisse“ vaesunud kogukondades Ghanas. ( 3 ) Sinu vana auto? Saastab õhku Nigeerias. ( 4 )

3.

Just sellise uut liiki kolonialismi ärahoidmiseks keelatakse määrusega (EÜ) nr 1013/2006 ( 5 ) (edaspidi „jäätmesaadetiste määrus“) jäätmete ja ohtlike jäätmete eksport muu hulgas Aafrika kontinendile. Nagu aga käesolevad eelotsusetaotlused tõendavad, ei ole ebaseaduslike jäätmetega kauplemise probleem kuhugi kadunud.

4.

Käesolevas kohtuasjas käsitletakse konteinerite vedu Rootsist (Belgia kaudu) Kameruni ja (Saksamaa kaudu) Kongo Demokraatlikku Vabariiki. Antwerpeni (Belgia) ja Hamburgi (Saksamaa) pädevate asutuste tehtud kontrollid näitasid, et kõnealustesse konteineritesse olid muu hulgas lastitud sõidukid, elektroonikatooted, rehvid, mööbel, rõivad ja kodumasinad. Pädevad asutused klassifitseerisid enamiku neist esemetest „jäätmeteks“ või „ohtlikeks jäätmeteks“, mistõttu on nende eksport Euroopa Liidust keelatud. ( 6 )

5.

Ekspordiriigi pädev asutus Naturvårdsverket (Rootsi keskkonnakaitseamet) võttis kõnealused konteinerid tagasi. Esimese kohtuastme kaebajate tahte vastaselt kõrvaldas ja taaskasutas see asutus ka nende konteinerite sisu. Apellatsioonimenetluses palutakse Euroopa Kohtul nüüd tõlgendada jäätmesaadetiste määrusest tuleneva „tagasivõtukohustuse“ ulatust ja hinnata selle kooskõla õigusega omandile.

6.

Liit ja selle liikmesriigid on Baseli konventsiooni osalised. ( 7 ) Nimetatud konventsiooni eesmärk on luua ülemaailmne raamistik ohtlike ja muude jäätmete veo ohjamiseks, alustades sellest, et vähendatakse niisuguste jäätmete teket miinimumini ja soodustatakse nende keskkonnahoidlikku käitlemist, eriti kui neid veetakse üle piiride.

7.

Baseli konventsiooni osaliste konverents võttis 1995. aastal vastu „ekspordi keelustamist käsitleva muudatuse“. ( 8 ) Arenguriikide koalitsiooni ( 9 ) algatatud ekspordi keelustamist käsitleva muudatusega keelatakse igasugune ohtlike jäätmete üle piiri toimetamine „tööstusriikidest arenguriikidesse“. ( 10 )

8.

Baseli konventsioon ja selle ekspordi keelustamist käsitlev muudatus on jäätmesaadetiste määruse kaudu osa liidu õigusest. ( 11 )

9.

Selle määruse eesmärk on kehtestada jäätmesaadetistele kohaldatavad menetlused ja kontrollimeetmed. ( 12 ) Sellega korraldatakse ja reguleeritakse rangelt jäätmesaadetiste järelevalvet ja kontrolli, võttes arvesse vajadust säilitada, kaitsta ja parandada keskkonna kvaliteeti, ( 13 ) eesmärki vähendada jäätmesaadetiste arvu miinimumini ning tagada selliste jäätmete keskkonnaohutu ja tõhus hooldus, ( 14 ) kooskõlas muu hulgas jäätmekäitluse läheduse põhimõttega. ( 15 )

10.

Jäätmesaadetiste määruse artiklitega 34 ja 36 keelatakse jäätmete eksport nende kõrvaldamiseks või taaskasutamiseks Euroopa Liidust teatud kolmandatesse riikidesse. ( 16 )

11.

Kamerun ja Kongo Demokraatlik Vabariik kuuluvad selliste riikide rühma, kuhu nimetatud eksport on keelatud. ( 17 )

12.

Jäätmesaadetisi, mis seda keeldu rikuvad, käsitatakse „ebaseaduslike“ saadetistena. ( 18 )

13.

Jäätmesaadetiste määruse artikli 24 lõike 2 kohaselt peab ebaseaduslikult saadetud jäätmed tagasi võtma põhimõtteliselt (tegelik või juriidiline) teataja ja teise võimalusena lähteriigi pädev asutus.

14.

Käesolevates eelotsusetaotlustes käsitletakse just seda tagasivõtukohustust ja selle tagajärgi.

15.

Kaebajad esimeses kohtuastmes on UQ (kohtuasjas C‑221/24) ja IC (kohtuasjas C‑222/24), kes soovisid vedada konteinereid Rootsist (Belgia kaudu) Kameruni ja (Saksamaa kaudu) Kongo Demokraatlikku Vabariiki.

16.

Belgia ja Saksamaa pädevad asutused tunnistasid neis konteinerites olevad esemed jäätmeteks ja ohtlikeks jäätmeteks. ( 19 )

17.

Selle teabe alusel ja leides, et puuduvad piisavad tõendid vastupidise kohta, otsustas Naturvårdsverket, et UQ ja IC on osalenud jäätmete ebaseaduslikus väljaveos kolmandatesse riikidesse. Sellega kaasnes tagasivõtukohustus.

18.

Naturvårdsverket küsis UQ‑lt ja IC‑lt, kas nad kavatsevad konteinerid ise tagasi toimetada või peaks see asutus need ise tagasi võtma ja jäätmeid nende kulul käitlema. UQ ja IC soovisid, et Naturvårdsverket vastutaks Rootsi tagasitoimetamise protsessi eest, kuid palusid konteineride sisu neile tagastada. Naturvårdsverket jättis viimati nimetatud taotluse rahuldamata, leides, et UQ ja IC ei olnud esitanud piisavaid tõendeid selle kohta, et nad suudavad neid jäätmeid keskkonnahoidlikul viisil taaskasutada või kõrvaldada.

19.

Niisiis otsustas see asutus need jäätmed ja ohtlikud jäätmed ise kõrvaldada (kohtuasjas C‑221/24) või taaskasutada (kohtuasjas C‑222/24). Selleks koostas ta jäätmesaadetise kohta teate, milles märkis, et teatajaks ja saadetise eest vastutavaks isikuks on Naturvårdsverket. Belgia ja Saksamaa ametiasutused andsid sellele teatele oma heakskiidu.

20.

Asjasse puutuvad konteinerid toimetati tagasi Rootsi, neid ladustati jäätmete vastuvõtukohas ja neid kontrollis pädev järelevalveasutus Länsstyrelsen i Norrbottens län (Norrbotteni lääni läänivalitsus, Rootsi). Nimetatud ametiasutus leidis, et konteinerid sisaldavad segajäätmeid, millest osa on ohtlikud jäätmed. Ta nõustus Belgia ja Saksamaa ametiasutuste vastavate hinnangutega, et need kaks juhtumit puudutavad loata jäätmesaadetisi ja et nimetatud jäätmed tuleks keskkonnahoidlikult kõrvaldada (kohtuasjas C‑221/24) või taaskasutada (kohtuasjas C‑222/24).

21.

UQ ja IC esitasid Naturvårdsverketi otsuste peale kaebuse Nacka tingsrätt, Mark- och miljödomstolenile (Nacka esimese astme kohus (maa- ja keskkonnaasjade kohus), Rootsi) (edaspidi „maa- ja keskkonnaasjade kohus“). Mõlemas kohtuasjas jättis see kohus Naturvårdsverketi otsused muutmata osas, mis puudutab selle ametiasutuse pädevust konteineri sisu Rootsi tagasi võtta. Küll aga tühistas see kohus nimetatud otsused osas, milles need olid seotud selle ametiasutuse pädevusega asjaomaste konteinerite sisu kõrvaldada või taaskasutada. Maa- ja keskkonnaasjade kohtu seisukoha järgi riivavad sellised toimingud õigust omandile ilma õigusliku aluseta.

22.

Naturvårdsverket kaebas selle otsuse edasi Svea hovrätt, Mark- och miljööverdomstolenile (Svea apellatsioonikohus (maa- ja keskkonnaasjade apellatsioonikohus), Rootsi) (edaspidi „Svea apellatsioonikohus“). Ta leiab, et on keeruline näha, kuidas jäätmete riikidevahelise veo ja ebaseaduslike riikidevaheliste jäätmesaadetiste taaskasutamise süsteem peab toimima, kui jäätmeid tagasi võtval pädeval asutusel – käesoleval juhul Naturvårdsverketil – ei ole õigust tagada selle taaskasutamist või kõrvaldamist.

23.

Tuginedes oma omandiõigusele, väidavad UQ ja IC, et nad palusid Naturvårdsverketil üksnes konteinerid nende nimel Rootsi tagasi toimetada, kuid ei andnud sellele asutusele luba nende sisu kõrvaldada või taaskasutada. Nende sõnul ei ole Naturvårdsverketil õiguslikku alust ilma nende loata konteineri sisu omastada. Samuti väidavad need pooled, et kõnealused esemed ei olnud jäätmed, kuna neid oleks Aafrikas edasi kasutatud.

24.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus asub seisukohale, et ei ole selge, kuidas tuleks tagasivõtukohustust jäätmesaadetiste määruse alusel tõlgendada. Ta täheldab, et asjasse puutuvad saadetised kuuluvad selle määruse kohaldamisalasse ja et teade nende Rootsi tagasivõtmise kohta on järelikult vajalik. Küll aga ei ole nimetatud kohus kindel selles, mil määral võib asuda seisukohale, et jäätmesaadetiste määruse artikli 24 lõikest 2 tuleneva tagasivõtukohustuse tekkimine muudab pädeva asutuse jäätmevaldajaks, nii et see asutus võib hoolimata algse saatja vastuseisust jäätmeid ka taaskasutada või kõrvaldada (või peab seda tegema). Kui see on jäätmesaadetiste määruse õige tõlgendus, esitab eelotsusetaotluse esitanud kohus ka küsimuse, kas see tagajärg on kooskõlas õigusega omandile.

25.

Seda faktilist ja õiguslikku tausta arvestades otsustas Svea apellatsioonikohus menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

26.

Kirjalikud seisukohad on esitanud Euroopa Parlament, Euroopa Liidu nõukogu ja Euroopa Komisjon. Kohtuistungil, mis peeti 27. veebruaril 2025, esitasid needsamad menetlusosalised ja Naturvårdsverket suulised seisukohad.

27.

Oma esimese ja teise küsimusega, mida soovitan käsitleda koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, millised on jäätmesaadetiste määruse artikli 24 lõike 2 punkti c kohaldamise tingimused ja tagajärjed ning kuidas on see säte seotud sama sätte punktidega d ja e.

28.

Jäätmesaadetiste määruse artikli 24 lõike 2 esimeses lõigus on sätestatud:

„Kui ebaseadusliku jäätmesaadetise eest vastutab teataja, hoolitseb lähtekoha pädev asutus selle eest, et kõnesolevad jäätmed:

29.

Komisjon kui ainus pool, kes esitas nende küsimuste kohta kirjalikke seisukohti, leiab, et artikli 24 lõike 2 eespool esitatud osad on kindlas järjestuses, nii et vaid juhul, kui ühes punktis ette nähtud meetmeid ei saa rakendada, võib pöörduda järgmise punkti juurde. Komisjon täheldab, et kuigi on õige, et jäätmesaadetiste määruse artikli 24 lõike 2 punkt c ei anna „tagasivõtvale“ pädevale asutusele sõnaselgelt õigust kõnealust vara taaskasutada või kõrvaldada, saab selle pädevuse tuletada jäätmesaadetiste määruse eesmärgi teleoloogilisest tõlgendusest. Sama tuleneb tema sõnul ka Baseli konventsiooniga kooskõlas olevast tõlgendusest.

30.

Parlament ja nõukogu, kellel Euroopa Kohus palus kohtuistungil esimese ja teise eelotsuse küsimuse suhtes seisukoha võtta, nõustusid komisjoni selgitusega. Nimetatud institutsioonid leiavad, et üksnes artikli 24 lõike 2 ja eelkõige selle punkti c grammatiline tõlgendamine ei arvestaks piisavalt eesmärki, mida tagasivõtukohustusega soovitakse tagada. Nimetatud pooled selgitasid, et lähtudes keskkonnahoidliku jäätmekäitluse eesmärgist, kaasneb jäätmesaadetiste määruse artikli 24 lõike 2 punkti c kohase ebaseaduslikult saadetud jäätmte pädeva ametiasutuse poolt tagasivõtmisega ka selle asutuse kohustus ja õigus neid jäätmeid taaskasutada ja kõrvaldada.

31.

Olen nõus.

32.

Kooskõlas Baseli konventsioonist tulenevate Euroopa Liidu rahvusvaheliste kohustustega on liidu seadusandja võtnud seisukoha, et on oht, et selliste jäätmete eksportimisel teatud kolmandatesse riikidesse ei ole võimalik tagada keskkonnahoidlikku jäätmekäitlust. ( 20 )

33.

Jäätmesaadetiste määruse artikli 24 lõikes 2 sätestatud tagasivõtukohustus on selle seisukoha otsene tagajärg.

34.

Selle määruse põhjenduse 25 kohaselt muudab see kohustus „kohustuslikuks, et ebaseadusliku saadetise lähetanud isik võtab saadetud jäätmed tagasi või korraldab jäätmete taaskasutamise või kõrvaldamise. Kui kõnealune isik seda ei tee, peaksid vastavalt vajadusele sekkuma kas lähtekoha või sihtkoha pädevad asutused.“

35.

Naturvårdsverketi, parlamendi, nõukogu ja komisjoni poolt kohtuistungil antud selgituste kohaselt peegeldub see mõte artikli 24 lõike 2 ülesehituses järgmisel viisil.

36.

Ühelt poolt puudutavad punktid a, b ja c jäätmete toomist tagasi lähteriiki. Artikli 24 lõike 2 see osa reguleerib seega olukordi, kus kõnealused jäätmed on lahkunud lähtekoha pädeva asutuse territoriaalsest pädevusest. ( 21 ) Nendes punktides on sätestatud selle kohustuse täitmise täpne hierarhiline järjekord, kusjuures lähtekoha pädev asutus on ette nähtud „varulahendusena“, et tagada nende jäätmete tagasitoimetamine lähteriiki. ( 22 )

37.

Teiselt poolt reguleeritakse artikli 24 lõike 2 punktides d ja e olukordi, milles asjasse puutuvad jäätmed ei ole lähteriigist üldse lahkunud, on juba saabunud sihtriiki või asuvad kolmandas riigis. Muu hulgas selleks, et vältida nende saadetiste edasist tarbetut liikumist ja seega väidetavalt kooskõlas jäätmesaadetiste miinimumini vähendamise eesmärgiga, tuleb kõnealused jäätmed taaskasutada või kõrvaldada lähteriigis, sihtriigis või kolmandas riigis. ( 23 )

38.

Sellises olukorras nagu käesolev, kus jäätmesaadetis on lahkunud lähteriigist ja seda hoitakse transiidi ajal liikmesriigis, kohaldatakse seega ainult artikli 24 lõike 2 punkte a, b ja c.

39.

Järelikult ei ole punktid d ja e käesoleva asja faktiliste asjaolude puhul kohaldatavad.

40.

Põhimõtteliselt vastutab asjasse puutuvate jäätmete tagasivõtmise eest artikli 24 lõike 2 punktide a ja b alusel seega (tegelik või juriidiline) teataja.

41.

Kui UQ ja IC oleks otsustanud oma ebaseaduslikud saadetised tagasi võtta, kuuluks kohaldamisele artikli 24 lõike 2 punkt b.

42.

Nagu aga selgub eelotsusetaotluse esitanud kohtu selgitusest ja liikmesriigi kohtu toimikust, taotlesid UQ ja IC sõnaselgelt, et Naturvårdsverket toimetaks jäätmed tagasi Rootsi, arvestades, et neil puuduvad selleks vajalikud teadmised ja/või vahendid.

43.

Seda tehes loobusid UQ ja IC artikli 24 lõike 2 punkti b kohase teatajana tegutsemisest. ( 24 )

44.

Sellises olukorras, nagu ka kõik menetluses osalenud pooled on märkinud, on Naturvårdsverket kui pädev asutus see, kellel lasub jäätmesaadetiste määruse artikli 24 lõike 2 punkti c alusel kohustus need jäätmed tagasi toimetada. ( 25 )

45.

Pärast tagasivõtukohustuse ülevõtmist ja kooskõlas jäätmesaadetiste määruse artikli 24 lõike 2 kolmandast lõigust tulenevate nõuetega esitas Naturvårdsverket Belgia ja Saksamaa ametiasutustele teate jäätmesaadetiste määruse kohaldamisalasse kuuluvate jäätmete või ohtlike jäätmete riikidevahelise veo kohta.

46.

Millised tagajärjed kaasnevad sellega, et nimetatud ametiasutus võtab üle tagasivõtukohustuse?

47.

Esimese astme menetluses leidis maa- ja keskkonnaasjade kohus, et artikli 24 lõike 2 punktis c sätestatud tagasivõtukohustus ei anna pädevale asutusele võimalust ega kohustust ebaseaduslikust saadetisest tekkinud jäätmeid taaskasutada või kõrvaldada, kuna puudub sõnaselge viide sellisele võimalusele või kohustusele.

48.

Vastab tõele, et jäätmesaadetiste määruse artikli 24 lõike 2 punktides a, b ja c ei ole tagasivõtukohustusest tulenevaid tagajärgi nimetatud. Vaid punktid d ja e viitavad sõnaselgelt sellele, et ebaseaduslikud jäätmesaadetised „taaskasutatakse või kõrvaldatakse alternatiivsel viisil“.

49.

Küll aga on vähemalt ingliskeelses versioonis seda sõnastust võimalik mõista kahel viisil. Ühelt poolt võib viide „alternatively recovered or disposed of“ (taaskasutakse või kõrvaldatakse alternatiivsel viisil) viidata sellele, et taaskasutamine ja kõrvaldamine kujutab endast alternatiivi selliste jäätmete tagasivõtmisele. Teiselt poolt võib seda sõnastust mõista nii, et pärast tagasivõtmist peab taaskasutamine ja kõrvaldamine alati aset leidma, kuid see võib „alternatiivselt“ toimuda, ilma et võetaks tagasi sellist liiki saadetised, mille puhul tagasivõtmine ei ole vajalik või on võimatu.

50.

Kohtuistungil esitatud selgitustest lähtudes leian, et Euroopa Kohus peaks lähtuma teisest tõlgendusest.

51.

Esiteks täheldan, et nagu parlament, nõukogu ja komisjon selgitasid, on jäätmesaadetiste määruse artikli 24 lõike 2 eesmärk kajastada liidu õiguses Baseli konventsiooni artikli 9 lõiget 2. Selles sättes on ette nähtud, et „illegaalse jäätmeveoga“ hõlmatud jäätmete puhul, mida väljavedaja, jäätmetekitaja või lähteriik ei saa tagasi võtta, „kõrvaldatakse [kõnealused jäätmed] muul käesoleva konventsiooni sätetega vastavuses oleval viisil“ ( 26 ). Sõnad „kõrvaldatakse muul viisil“, eriti kui neid tõlgendada lähtudes selle sätte hispaania (eliminados de otro modo) ja prantsuse (éliminés d’une autre manière) keeleversioonidest, viitavad sellele, et tagasivõtukohustus juba hõlmab kohustust asjasse puutuvad jäätmed taaskasutada või kõrvaldada ja üksnes juhul, kui seda esmast tagasivõttu ei saa läbi viia, võib teine isik või ametiasutus need jäätmed „muul viisil“ kõrvaldada.

52.

Teiseks tuleneb jäätmesaadetiste määruse artiklist 3, mis kuulub samasse jaotisesse kui artikkel 24, et jäätmeid saadetakse üksnes taaskasutamise või kõrvaldamise eesmärgil. ( 27 ) Teisisõnu, kui teataja võtab ebaseadusliku saadetise tagasi, siis eeldatakse, et see isik tagab selle taaskasutamise ja kõrvaldamise. ( 28 ) Teisi eesmärke selles jaotises sätestatud ei ole. ( 29 ) Niisiis on tagasivõtukohustuse eesmärk parandada selle saadetise ebaseaduslikku olemust, suunates selle tagasi liidu õiguse raamistikku, mille eesmärk on tagada selle taaskasutamine ja kõrvaldamine. ( 30 )

53.

Sellest tuleneb, et kuigi jäätmesaadetiste määruse artikli 24 lõike 2 punktides a, b ja c puudub sõnaselge viide vajadusele tagada, et nii tagasivõetud jäätmed vastavalt taaskasutatakse või kõrvaldatakse, ei tähenda see, et teatajal või pädeval asutusel see kohustus puudub.

54.

Hoopis vastupidi: taaskasutamise ja kõrvaldamise kohustus tekib kõigil artikli 24 lõike 2 punktides a, b ja c sätestatud juhtudel ning see kohustus tuleneb jäätmesaadetiste määrusega kehtestatud raamistikust kui tervikust. ( 31 )

55.

Käesolevas asjas tähendab see, et kui UQ ja IC andsid Naturvårdsverketile ülesande asjasse puutuvad saadetised tagasi võtta, ( 32 ) kaotasid nad võimaluse neid jäätmeid oma valitud jäätmekäitluskohas taaskasutada ja kõrvaldada.

56.

Nagu parlament selgitas, motiveeriks vastupidine lähenemine ebamõistlikult ettevõtjaid püüdma vedada ebaseaduslikke jäätmesaadetisi, ootama pädeva asutuse poolt nende tagasitoimetamist, jäätmeid tagasi nõudma ja püüdma neid uuesti eksportida, mis oleks otseses vastuolus Baseli konventsiooni ja jäätmesaadetiste määruse eesmärgiga. ( 33 )

57.

Eeltoodud põhjustel teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata eelotsusetaotluse esitanud kohtu esimesele ja teisele küsimusele järgmiselt:

„Määruse nr 1013/2006 artikli 24 lõiget 2 punkti c tuleb tõlgendada nii, et

selles sätestatakse lähteriigi pädevale asutusele kohustus ebaseaduslik saadetis tagasi võtta ning selle jäätmesisu taaskasutada ja kõrvaldada.“

58.

Juhul, kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus oma kolmanda küsimusega sisuliselt teada, kas pädevus, mis on antud pädevale asutusele ebaseadusliku jäätmesaadetise tagajärjel tekkinud jäätmete taaskasutamiseks või kõrvaldamiseks pärast tagasivõtmist, nagu see on sätestatud jäätmesaadetiste määruse artikli 24 lõike 2 punktis c, on kooskõlas harta artiklis 17 sätestatud omandiõiguse kaitsega. ( 34 )

59.

Nii parlament, nõukogu kui ka komisjon leiavad, et õigusega omandile, mida võib piirata avalikes huvides, ei ole vastuolus piirangud, mille eesmärk on saavutada keskkonnakaitse eesmärk, kui tegemist on ebaseadusliku jäätmesaadetisega. Lisaks leiavad need institutsioonid, et jäätmesaadetiste määrusega saavutatakse kohane tasakaal ühelt poolt omandiõiguse ja teiselt poolt keskkonnakaitse vahel. Seda tasakaalu peegeldab selle määruse artikli 24 lõige 2, mis paneb nende jäätmete taaskasutamise ja kõrvaldamise esimese õiguse ja vastutuse nende valdajale ning alles seejärel liikmesriikide pädevatele asutustele.

60.

Kohtuistungil nõustus Naturvårdsverket selle seisukohaga.

61.

Esiteks ei arva ma, et pädeva asutuse kohustus võtta tagasi ebaseaduslikud saadetised ja tagasi võetud jäätmed taaskasutada või kõrvaldada tooks kaasa omandiõiguse ülemineku jäätmeomanikult pädevatele asutustele.

62.

Jäätmesaadetiste määruse artikli 24 lõike 2 punktid a ja b annavad eelkõige asjasse puutuvast ebaseaduslikust saadetisest teatajale ülesande need jäätmed tagasi võtta ning nende jäätmesisu taaskasutada ja kõrvaldada. Ebaseadusliku jäätmeveo korraldaja võib, kuid ei pruugi olla ka jäätmete omanik.

63.

Kui nimetatud isik seda tagasivõtmiskohustust ei täida või leitakse, et ta ei suuda seda täita, paneb artikli 24 lõike 2 punkt c selle taaskasutamise ja kõrvaldamise kohustuse lähtekoha pädevale asutusele.

64.

Taaskasutamise ja kõrvaldamise kohustuse üleminek lähtekoha pädevale asutusele ei too kaasa omandiõiguse üleminekut.

65.

Seega jääb asjasse puutuvate jäätmete omandiõigus nende omanikule, kes ei ole tingimata ebaseadusliku jäätmesaadetise korraldaja.

66.

Teiseks ei kehtesta jäätmesaadetiste määruse artikli 24 lõike 2 punkt c muid kohustusi kui need, mis on teatajale juba pandud sama määruse artikli 24 lõike 2 punktide a ja b alusel.

67.

Seega ei sea kohustuse üleminek omandiõigusele täiendavaid piiranguid peale nende, mis tulenevad igal juhul jäätmesaadetiste määrusega kehtestatud raamistikust.

68.

Käesolevas kohtuasjas tähendavad eeltoodud kaalutlused seda, et UQ ja IC omandiõigust saadetise sisule, kui see eksisteeris, ei mõjutanud taaskasutamise ja kõrvaldamise kohustuse üleminek neilt isikutelt Naturvårdsverketile. ( 35 )

69.

Isegi kui oletada, et on võimalik väita, et jäätmete omaniku omandiõigust on piiratud, kuna see isik ei saa vabalt otsustada, mida nimetatud jäätmetega peale hakata – ja saab need üksnes kõrvaldada või taaskasutada –, ei tulene see piirang tagasivõtukohustuse üleminekust pädevale asutusele jäätmesaadetiste määruse artikli 24 lõike 2 punkti c alusel: see tuleneb sellest, kuidas Euroopa Liidus jäätmeid seadusandlikul tasandil üldiselt koheldakse. ( 36 )

70.

See omandiõiguse piirang põhineb seega seadusel ja on proportsionaalne keskkonnakaitse eesmärgiga. Küll aga läheb see teema kaugemale sellest, mida käesolev kohtuasi Euroopa Kohtult nõuab.

71.

Eeltoodust tulenevalt teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata eelotsusetaotluse kolmandale küsimusele nii, et kolmanda küsimuse analüüsi käigus ei ilmnenud ühtegi asjaolu, mis võiks mõjutada määruse nr 1013/2006 artikli 24 lõike 2 punkti c kehtivust harta artikli 17 seisukohast.

72.

Eespool toodud kaalutlustest lähtudes teen ettepaneku, et Euroopa Kohus vastaks Svea hovrätt, Mark- och miljööverdomstolenile (Svea apellatsioonikohus, maa- ja keskkonnaasjade apellatsioonikohus, Stockholm, Rootsi) järgmiselt: