Esialgne tõlge
KOHTUJURISTI ETTEPANEK
MACIEJ SZPUNAR
esitatud 27. juunil 2024(1)
Kohtuasi C‑202/24 [Alchaster](i)
Minister for Justice and Equality
versus
MA
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Supreme Court (Iirimaa kõrgeim kohus))
Eelotsusetaotlus – ELi ja Ühendkuningriigi kaubandus- ja koostööleping – Isikute üleandmine – Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 49 lõige 1 – Kuritegude ja karistuste seaduses sätestatuse ja proportsionaalsuse põhimõte – Tingimisi vabastamise süsteemi muutmine
I. Sissejuhatus
1. Käesolev eelotsusetaotlus, mille on esitanud Supreme Court (Ireland) (Iirimaa kõrgeim kohus), puudutab esiteks ühelt poolt Euroopa Liidu ja Euroopa Aatomienergiaühenduse ning teiselt poolt Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi vahelise kaubandus- ja koostöölepingu (edaspidi „kaubandus- ja koostööleping“)(2) ja teiseks Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikli 49 lõike 1 tõlgendamist.
2. Taotlus on esitatud seoses sellise vahistamismääruse täitmisega Iirimaal, mille Ühendkuningriigi õigusasutused on teinud MA kohtu alla andmiseks. Eelotsusetaotluse esitanud kohus palub selgitada, millised on vahistamismäärust täitva õigusasutuse kohustused juhul, kui tagaotsitav väidab, et vahistamismääruse teinud liikmesriigi ametiasutused rikuksid tema põhiõigusi.
3. Käesolevas ettepanekus väidan, et kuigi üleandmismenetlusi käsitlevad kaubandus- ja koostöölepingu sätted kinnitavad Euroopa Liidu ja Ühendkuningriigi suurt usaldust teineteise õigussüsteemi vastu ning kuigi teatavatel asjaoludel võib vahistamismäärust täitev õigusasutus keelduda vahistamismääruse täitmisest, ei ole vahistamismääruse täitmata jätmiseks käesoleval juhul põhjust.
II. Õiguslik raamistik
4. Kaubandus- ja koostööleping on assotsieerimisleping, mis põhineb ELTL artiklil 217(3) ja Euroopa Aatomienergiaühenduse asutamislepingu artiklil 101(4). Pärast esialgset ajutist kohaldamist alates 1. jaanuarist 2021(5) jõustus see 1. mail 2021, kui Euroopa Liit ja Ühendkuningriik olid selle ratifitseerinud.(6) Leping koosneb seitsmest osast.(7)
5. Kaubandus- ja koostöölepingu artiklis 5 „Üksikisiku õigused“, mis asub esimese osa(8) II jaotises(9), on sätestatud:
„1. Ilma et see piiraks sotsiaalkindlustuse koordineerimise protokolli artikli SSC.67 kohaldamist ja välja arvatud käesoleva lepingu kolmanda osa puhul seoses liiduga, ei tõlgendata käesolevat lepingut ega selle lisalepinguid nii, nagu annaksid need isikutele muid õigusi või paneksid isikutele muid kohustusi kui need, mis on pooltele antud rahvusvahelise avaliku õiguse alusel, ega viisil, mis võimaldab käesolevale lepingule või selle lisalepingutele tugineda otse poole siseriiklikus õigussüsteemis.
2. Pool ei näe oma siseriiklikus õiguses ette nõudeõigust teise poole vastu põhjusel, et teine pool on tegutsenud käesolevat lepingut või selle lisalepinguid rikkudes.“
6. Kolmas osa käsitleb õiguskaitse- ja õigusalast koostööd kriminaalasjades.
7. Kaubandus- ja koostöölepingu kolmanda osa I jaotise(10) artikkel 524 kannab pealkirja „Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse“ ja selles on sätestatud:
„1. Käesoleva osaga ettenähtud koostöö põhineb poolte ja liikmesriikide pikaajalisel austusel demokraatia, õigusriigi põhimõtte ning põhiõiguste ja -vabaduste kaitse vastu, sealhulgas nagu on sätestatud inimõiguste ülddeklaratsioonis ja Euroopa inimõiguste konventsioonis, ning kõnealuse konventsiooni kohaste õiguste ja vabaduste siseriikliku teostamise tähtsaks pidamisel.
2. Ühegi käesoleva osa sättega ei muudeta kohustust austada põhiõigusi ja õiguspõhimõtteid, mis tulenevad eelkõige Euroopa inimõiguste konventsioonist ning liidu ja selle liikmesriikide puhul [hartast].“
8. Kolmanda osa VII jaotises (artiklid 596–632), mis kannab pealkirja „Loovutamine“, on kehtestatud liikmesriikide ja Ühendkuningriigi vaheline üleandmiskord. Neid sätteid täiendab 43. lisa, milles on sätestatud teave, mida vahistamismäärus peab sisaldama.(11)
9. Kaubandus- ja koostöölepingu artikli 599 lõikes 3(12) on sätestatud:
„Kui artiklist 600, artikli 601 lõike 1 punktidest b–h, artiklist 602, artiklist 603 ja artiklist 604 ei tulene teisiti, ei keeldu riik täitmast vahistamismäärust, mis on tehtud seoses järgmise käitumisega, kui see käitumine on karistatav vabadusekaotuse või vabadust piirava julgeolekumeetmega, mille maksimaalne kestus on vähemalt 12 kuud:
a) sellise isiku käitumine, kes aitab kaasa ühele või mitmele 27. jaanuaril 1977 Strasbourgis sõlmitud terrorismi tõkestamise Euroopa konventsiooni artikli 1 ja artikli 2 kohaselt terroristliku teona käsitatavale kuriteole, mille paneb toime ühisel eesmärgil tegutsev rühm, või narkootiliste ja psühhotroopsete ainete salakaubavedu, tahtlik tapmine, raske kehavigastuse tekitamine, inimrööv, ebaseaduslik vabadusevõtmine, pantvangi võtmine või vägistamine, isegi kui asjaomane isik ei osale selle kuriteo või nende kuritegude tegelikus toimepanemises; selline kaasaaitamine peab olema tahtlik ja isik peab olema teadlik, et osalemine aitab kaasa rühma kuritegelikule tegevusele, või
b) terrorism, nagu see on määratletud 45. lisas.“
10. Kaubandus- ja koostöölepingu artikli 604 punktis c(13) on sätestatud, et „kui on alust arvata, et tagaotsitava põhiõiguste kaitse satub reaalselt ohtu, võib vahistamismäärust täitev õigusasutus vajaduse korral nõuda enne, kui ta teeb vahistamismääruse täitmise kohta otsuse, lisatagatisi tagaotsitava kohtlemise kohta pärast tema loovutamist“.
III. Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimus
11. Põhja-Iirimaa (Ühendkuningriik) magistraadikohtute ringkonnakohtunik tegi 26. novembril 2021 neli määrust MA vahistamiseks seoses nelja süüteoga, mis olid seotud terrorismiga(14) ja mis väidetavalt pandi toime ajavahemikul 18.–20. juuli 2020.
12. Oma 24. oktoobri 2022. aasta otsusega ning 24. oktoobri ja 7. novembri 2022. aasta määrustega otsustas High Court (kõrge kohus, Iirimaa) MA üleandmise Ühendkuningriigile ning keeldus andmast MA‑le luba esitada apellatsioonkaebus Court of Appealile (apellatsioonikohus, Iirimaa).
13. Oma 17. jaanuari 2023. aasta otsusega andis Supreme Court (kõrgeim kohus) MA‑le loa High Courti (kõrge kohus) kohtuotsuse ja määruste edasikaebamiseks.
14. MA väidab, et tema üleandmine on vastuolus kuritegude ja karistuste seaduses sätestatuse põhimõttega.
15. Sellega seoses märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et kaubandus- ja koostöölepingu kohaselt kohaldatakse Ühendkuningriigi ja liikmesriikide vahel loovutamismehhanisme. Ta leiab, et vastavalt kohaldatavatele Iiri õigusnormidele ja nõukogu raamotsusele 2002/584/JSK(15) tuleb Ühendkuningriiki käsitada nii, nagu oleks ta liikmesriik.
16. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et kui MA antakse Ühendkuningriigile üle ja kui talle määratakse vabadusekaotuslik karistus, siis reguleeriksid tema õigust tingimisi vabastamisele Ühendkuningriigi õigusnormid, mis on vastu võetud pärast nende süütegude väidetavat toimepanemist, millega seoses on tema suhtes alustatud kriminaalmenetlust.
17. Nimelt muudeti Põhja-Iirimaal tingimisi vabastamist lubavat korda alates 30. aprillist 2021. Enne seda muudatust oli teatavates terrorismiga seotud süütegudes süüdi mõistetud isikutel õigus saada automaatselt tingimisi vabaks pärast poole karistuse kandmist. Nimetatud kuupäevast kohaldatava korra kohaselt peab sellise isiku tingimisi vabastamise kiitma heaks eriasutus ja vabastamine võib toimuda alles pärast seda, kui isik on kandnud ära kaks kolmandikku oma karistusest.
18. Sellega seoses märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et Euroopa Inimõiguste Kohus (edaspidi „EIK“) on lükanud tagasi argumendi, et karistuse lühendamise või vangistusest ennetähtaegse vabastamise korras tagantjärele tehtavad muudatused kujutavad endast Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK“) artikli 7 rikkumist. Samas leidis EIK kohtuasjas Del Río Prada vs. Hispaania,(16) et karistuse täideviimise ajal võetavad meetmed võivad mõjutada karistuse ulatust. Põhikohtuasjas otsuse tegemiseks on eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates seega oluline määrata kindlaks kõnealuse kohtuotsuse täpsed tagajärjed.
19. Ühendkuningriigi kohtud on kontrollinud kõnealuste Ühendkuningriigi õigusnormide vastavust EIÕK‑le. Nii leidis Supreme Court (United Kingdom) (Ühendkuningriigi kõrgeim kohus) oma 19. aprilli 2023. aasta otsuses, et kõnealuse korra kohaldamine enne selle jõustumist toime pandud süütegude suhtes ei ole vastuolus EIÕK artikliga 7, kuna selle korraga muudeti üksnes seda, kuidas asjaomaste isikute vabadusekaotuslikud karistused kandmisele kuuluvad, ilma et karistuste kestus pikeneks.
20. Selles kontekstis, võttes eelkõige arvesse Ühendkuningriigi kohtusüsteemi pakutavaid tagatisi seoses EIÕK kohaldamisega ja seda, et ei ole tõendatud mingit süsteemset puudust, mis viitaks EIÕKga tagatud õiguste tõenäolisele raskele rikkumisele üleandmise korral, ning arvestades MA võimalust esitada hagi EIK‑le, lükkas eelotsusetaotluse esitanud kohus tagasi MA argumendi tema õiguste rikkumise ohu kohta.
21. Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib siiski, kas harta artikli 49 lõike 1 rikkumise ohu osas on võimalik jõuda samasugusele järeldusele.
22. Sellega seoses märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et kuivõrd harta artikli 49 lõige 1 vastab EIÕK artiklile 7, tuleb harta artikli 52 lõike 3 kohaselt omistada nendele kahele sättele põhimõtteliselt sama ulatus. Seega võib olla võimalik ilma täiendava kontrollita tugineda EIK artikli 7 suhtes vastu võetud põhjendustele. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib siiski, et Euroopa Kohus ei ole veel teinud otsust selle kohta, millised on harta artikli 49 tagajärjed seoses tingimisi vabastamist käsitlevate õigusnormide muutmisega.
23. Kuna vahistamismäärust täitev riik on kohustatud tagaotsitava isiku üle andma, peab eelotsusetaotluse esitanud kohus lisaks vajalikuks hinnata, kas vahistamismäärust täitev riik on pädev otsustama argumendi üle, mis põhineb harta artikli 49 lõike 1 ühitamatusel karistusi käsitlevate sätetega, mida tõenäoliselt kohaldatakse vahistamismääruse teinud riigis, kui see riik ei ole kohustatud järgima hartat ja Euroopa Kohus on kehtestanud ranged nõuded seoses vahistamismääruse teinud liikmesriigis põhiõiguste rikkumise ohu arvestamisega.
24. Niisiis leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et ta peab küsima Euroopa Kohtult, milliseid kriteeriume vahistamismäärust täitev õigusasutus peaks kohaldama, et hinnata karistuste seaduses sätestatuse põhimõtte järgimist vahistamismäärust täitvas riigis ja selle põhimõtte rikkumise ohtu olukorras, kus üleandmine ei ole välistatud ei riigi põhiseaduse ega EIÕK alusel.
25. Neil asjaoludel otsustas Supreme Court (Ireland) (Iirimaa kõrgeim kohus) 7. märtsi 2024. aasta määrusega, mis saabus Euroopa Kohtusse 14. märtsil 2024, peatada menetluse ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:
„Kas juhul, kui [kaubandus- ja koostöölepingu] (millesse on inkorporeeritud [raamlepingu 2002/584] sätted) alusel taotletakse isiku üleandmist tema vastutusele võtmiseks terroriaktide eest ja ta soovib seda üleandmist vastustada, väites, et sellega rikutaks [EIÕK] artiklit 7 ja [harta] artikli 49 lõiget 2, kuna on kehtestatud seadusandlik akt, millega muudeti seda, milline karistuse osa tuleb kanda vahi all, ja tingimisi vabastamise korda ning mis võeti vastu pärast kuupäeva, mil pandi toime väidetav süütegu, mille tõttu üleandmist taotletakse, ning kui:
i) taotluse esitanud riik (käesoleval juhul Ühendkuningriik) on EIÕK osalisriik ning rakendab EIÕKd oma riigisiseses õiguses vastavalt 1998. aasta inimõiguste seadusele (Human Rights Act);
ii) Ühendkuningriigi kohtud (nende seas Supreme Court of the United Kingdom (Ühendkuningriigi kõrgeim kohus)) on otsustanud, et kõnealuste meetmete kohaldamine kinnipeetavate suhtes, kes juba kannavad kohtu mõistetud karistust, on [EIÕKga] kooskõlas;
iii) igal isikul, sealhulgas üleantaval isikul, on õigus esitada kaebus [EIK-le];
iv) ei ole alust arvata, et taotluse esitanud riik ei täida [EIK] otsust;
v) [Supreme] Court (Iirimaa kõrgeim kohus) ei pea seetõttu tõendatuks, et üleandmisega kaasneb tegelik [EIÕK] artikli 7 või põhiseaduse rikkumise oht;
vi) ei ole väidetud, et üleandmine on vastuolus harta artikliga 19;
vii) kohtumenetluse ega karistuse mõistmise menetluse suhtes ei ole kohaldatav harta artikkel 49;
viii) ei ole väidetud, et on alust arvata, et [EIÕK] artikli 7 ja harta artikli 49 kohaldamisel esineb olulisi erinevusi,
on ELTL artikli 267 kolmandas lõigus osutatud kohtul, mille otsuste peale ei saa edasi kaevata, võttes arvesse harta artikli 52 lõiget 3 ning usalduskohustust liikmesriikide ja nende riikide vahel, kes on kohustatud üleandmise Euroopa vahistamismäärust käsitlevate sätete [ning] kaubandus- ja koostöölepingu alusel läbi viima, õigus järeldada, et isik, kelle üleandmist taotletakse, ei ole tõendanud tegelikku ohtu, et tema üleandmisega rikutaks harta artikli 49 lõiget 2, või on see kohus kohustatud asja edasi uurima, ning kui ta on kohustatud seda tegema, siis milline on selle uurimise laad ja ulatus?“
IV. Menetlus Euroopa Kohtus
26. Supreme Court (Iirimaa kõrgeim kohus) taotles 25. märtsi 2024. aasta eraldi dokumendiga, et käesolev kohtuasi lahendataks Euroopa Kohtu kodukorra artiklis 105 sätestatud kiirendatud menetluses.
27. Kodukorra artikli 105 lõikes 1 on sätestatud, et kui kohtuasja laad nõuab asja lahendamist lühikese aja jooksul, võib Euroopa Kohtu president eelotsusetaotluse esitanud kohtu taotlusel või erandkorras omal algatusel otsustada, olles ettekandja-kohtuniku ja kohtujuristi ära kuulanud, lahendada eelotsusetaotluse kiirendatud menetluses.(17)
28. Euroopa Kohtu president otsustas 22. aprillil 2024 pärast ettekandja-kohtuniku ja kohtujuristi ärakuulamist rahuldada eelotsusetaotluse esitanud kohtu taotlus lahendada käesolev eelotsusetaotlus Euroopa Kohtu kodukorra artikli 105 lõike 1 alusel kiirendatud menetluses. Euroopa Kohtu president tugines oma otsuses asjaolule, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud küsimus on kerkinud kohtuasjas, mis puudutab kinnipeetavat isikut ELTL artikli 267 neljanda lõigu tähenduses. Lisaks võib vastus eelotsuse küsimusele, arvestades selle laadi ja esitamise asjaolusid, mõjutada asjaomase isiku edasist kinnipidamist.(18)
29. Euroopa Kohtu president määras kirjalike seisukohtade esitamise tähtajaks 7. mai 2024. Vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artikli 105 lõikele 2 määrati kohtuistungi kuupäevaks 4. juuni 2024.
30. Kirjalikud seisukohad esitasid põhikohtuasja pooled, Ungari valitsus, Euroopa Komisjon ja Ühendkuningriigi valitsus.(19) Kõik pooled peale Ungari valitsuse osalesid 4. juunil 2024 toimunud kohtuistungil.
V. Õiguslik analüüs
31. Oma küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas liikmesriigi õigusasutused võivad harta artikli 49 lõike 1 võimaliku rikkumise ohu tõttu keelduda sellise vahistamismääruse täitmisest, mille Ühendkuningriigi õigusasutus on kaubandus- ja koostöölepingu alusel teinud süüdistuse esitamise eesmärgil, kuna süüdimõistmise korral kohaldataks tagaotsitava isiku suhtes rangemat tingimisi vabastamise korda kui see, mis kehtis väidetava süüteo toimepanemise ajal. Lisaks soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus juhiseid selle kohta, millist laadi ja kui ulatusliku kontrolli ta peab läbi viima enne, kui teeb sellel alusel kõnealuse vahistamismääruse täitmisest keeldumise otsuse.
A. Sissejuhatavad märkused
1. Kaubandus- ja koostööleping ning harta kui kohaldatav õigus
32. Et sellele küsimusele vastata, määran kõigepealt kindlaks, millised õigusnormid on käesolevas kohtuasjas kohaldatavad ning millist tõlgendamise ja kohtupraktika mõõdupuud tuleb kohaldada, ning seejärel asun sisulise küsimusena analüüsima, mida need õigusnormid vahistamismäärust täitvalt õigusasutuselt(20) nõuavad.
33. Kuna neli vahistamismäärust(21) tehti pärast kaubandus- ja koostöölepingu jõustumist, kohaldatakse käesolevas kohtuasjas selle lepingu sätteid. Sellega seoses märgin, et vastupidi eelotsusetaotluse esitanud kohtu väitele ei ole raamotsus 2002/584 kohaldatav. See raamotsus oli kohaldatav enne Ühendkuningriigi Euroopa Liidust väljaastumist(22) ja sellele järgnenud üleminekuperioodil,(23) kuid pärast üleminekuperioodi lõppu ei ole see Ühendkuningriigi suhtes enam kohaldatav.
34. Lisaks on kohaldatav ka harta. Käesolev kohtuasi kuulub harta artikli 51 lõike 1 tähenduses liidu õiguse kohaldamisalasse, kuna see puudutab kaubandus- ja koostöölepingu tõlgendamist. Kuivõrd liikmesriigi kohtu esitatud eelotsuse küsimus viitab Euroopa Liidu liikmesriigi (vahistamismäärust täitva) õigusasutuse kohustustele, peab see asutus liidu õiguse kohaldamisalas tegutsedes järgima harta nõudeid.
2. Vastastikuse usalduse ja põhiõiguste kaitse tasakaalustamine
a) Üldised kaalutlused
35. Igas süsteemis, mis hõlmab piiriülest üleandmist ja vahistamismääruste täitmist, on tegemist näiliselt vastuoluliste huvidega, mida tuleb süsteemi toimimiseks ühitada. Ühest küljest tuleb silmas pidada süsteemi tõhusust kui sellist. Selleks, et üleandmismenetlus toimiks, tuleb vahistamismäärused täita. See nõuab ja eeldab suurt vastastikust usaldust, mis juriidiliselt väljendub nn vastastikuse tunnustamise põhimõttena. Selle põhimõtte kohaselt eeldatakse, et osalevate riikide õigussüsteemid ja eelkõige asjaomaste isikute põhiõiguste kaitse on laias laastus funktsionaalselt samaväärsed. Teisest küljest tuleb neid põhiõigusi austada. See kohustus on nii vahistamismääruse teinud kui ka seda täitval õigusasutusel.
36. Tavaliselt on esmajoones kaalul tagaotsitava isiku põhiõigused ja riigid on kohustatud neid õigusi kaitsma. Asi võib siiski olla keerulisem. Võib esineda olukordi, kus (nii vahistamismääruse teinud kui ka seda täitev) riik peab kaitsma mitut põhiõigust, mis ei pruugi, kuid võivad olla vastuolus, mistõttu tuleb täita nende põhiõiguste tasakaalustamise keerukas ülesanne. Näiteks on vahistamismäärust täitval õigusasutusel ilmselgelt kohustus veenduda, et vahistamismääruse teinud riigis austatakse tagaotsitava isiku põhiõigusi. Samal ajal võib sama täidesaatev õigusasutus olla kohustatud menetluslikult tagama harta artiklis 2(24) sätestatud õiguse elule, mis tähendab, et ta peab aitama kaasa tõhusa uurimise läbiviimisele, kui on rikutud isiku õigust elule või on oht, et seda võidakse rikkuda, mis iseenesest nõuab kiiret üleandmist vahistamismääruse teinud riigile.(25)
37. Süsteem, mis nõuab vahistamismääruse täitmist, kui see tooks kaasa põhiõiguste rikkumise, ei ole mõeldav ega – liidu õiguse seisukohast – hartaga kooskõlas.
38. Vastastikune usaldus ei ole absoluutne ega binaarne kontseptsioon. Pigem kujutab see endast libisevat skaalat, nagu komisjon kohtuistungil piltlikult väljendus. Vastastikuse usalduse vorme ja variante on erinevaid. Lihtsustatult öeldes, mida suurem on vastastikune usaldus poolte vahel, seda vähem peab vahistamismäärust täitev õigusasutus konkreetsetel juhtudel kontrollima, ega üle antaval isikul ei teki seoses tema põhiõigustega probleeme. Kuid isegi sellises olukorras ei tähenda vastastikune usaldus pimesi usaldamist.(26) See viib meid raamotsuse 2002/584 juurde.
b) Raamotsuse 2002/584 alusel
39. Mis puudutab liidusiseseid olukordi, st liikmesriikidevahelisi olukordi, siis tuleb meeles pidada, et neid reguleerivad, nagu Euroopa Kohus oma arvamuses 2/13(27) kujundlikult väljendas, „liidu õiguse põhitunnused[, mis] on olnud aluseks selliste põhimõtete, õigusnormide ja õigussuhete struktureeritud võrgustiku loomisele, mis on üksteisest sõltuvad ja mis vastastikku seovad liitu ja tema liikmesriike […], kes nüüdseks osalevad „Euroopa rahvaste üha tihedama liidu loomises“, nagu on märgitud ELL artikli 1 teises lõigus“(28). Selline õiguslik konstruktsioon tugineb põhieeldusele, et igal liikmesriigil on kõikide teiste liikmesriikidega teatav hulk ühiseid väärtusi, millel liit rajaneb ja mis on täpsustatud ELL artiklis 2, ning ta tunnistab nende ühiste väärtuste olemasolu.(29) See eeldus tähendab ja põhjendab liikmesriikide vastastikust usaldust, et neid väärtusi tunnustatakse ja et seega järgitakse neid rakendavat liidu õigust.(30)
40. Seetõttu kajastub isikute üleandmise olukordadega seotud vastastikuse usalduse kõrgeim tase raamotsuses 2002/584 Euroopa vahistamismääruse kohta. Nagu Euroopa Kohus on korduvalt meenutanud,(31) rõhutatakse raamotsuse 2002/584 põhjenduses 6, et Euroopa vahistamismäärus on esimene kindel meede kriminaalõiguse valdkonnas, millega kohaldatakse vastastikuse tunnustamise põhimõtet, mida Euroopa Ülemkogu(32) nimetas õigusalase koostöö nurgakiviks.
41. See tähendab, et põhiõigustega seotud põhjustel vahistamismääruse täitmisest keeldumise künnis on vahistamismäärust täitva õigusasutuse jaoks väga kõrge. Sellega seoses on Euroopa Kohus järjekindlalt sedastanud, et vahistamismäärust täitvad õigusasutused võivad keelduda Euroopa vahistamismääruse täitmisest üksnes põhjustel, mis tulenevad raamotsusest 2002/584, nagu seda on tõlgendanud Euroopa Kohus, ning et Euroopa vahistamismääruse täitmine on reegel, samas kui täitmisest keeldumine on erand, mida tuleb tõlgendada kitsalt.(33)
42. Kuna aga raamotsuse 2002/584 artikli 1 lõike 3 kohaselt ei mõjuta see raamotsus kohustust austada hartaga tagatud põhiõigusi, on Euroopa Kohus otsustanud, et nende õiguste rikkumise oht võib võimaldada vahistamismäärust täitval õigusasutusel erandkorras ja pärast asjakohast kontrollimist loobuda Euroopa vahistamismääruse täitmisest. Euroopa Kohtu senise praktika kohaselt tuleb seda eeldust kohaldada harta artiklis 4 sätestatud õiguse suhtes mitte olla ebainimlikult või alandavalt koheldud või karistatud,(34) harta artiklis 47 sätestatud õiguse suhtes tõhusale õiguskaitsevahendile(35) ning harta artiklitega 7 ja 24 tagatud õiguse suhtes eraelu puutumatusele ja lapse parimate huvide kaitsele(36).
43. Mis puudutab metoodikat, mida vahistamismäärust täitev õigusasutus peab sellise ohu hindamisel kohaldama, siis Euroopa Kohus nõuab tavaliselt, et see asutus teeks kaheetapilise kontrolli. See hõlmab erinevatel kriteeriumidel põhinevat analüüsi, mis tähendab, et neid etappe ei või segi ajada ja need tuleb läbi viia üksteise järel.(37) Selleks peab vahistamismäärust täitev õigusasutus esimeses etapis kindlaks tegema, kas on objektiivseid, usaldusväärseid, täpseid ja nõuetekohaselt ajakohastatud andmeid, mis tõendavad tegelikku ohtu, et vahistamismääruse teinud liikmesriigis neid põhiõigusi rikutakse. Neid andmeid võib saada muu hulgas rahvusvaheliste kohtute kohtuotsustest, Euroopa Nõukogu organite või ÜRO süsteemi kuuluvate organite koostatud otsustest, aruannetest ja muudest dokumentidest või Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti asjakohastest andmebaasidest.(38) Näiteks harta artiklite 7 ja 24 väidetava rikkumise korral peab vahistamismäärust täitev õigusasutus teises etapis konkreetselt ja täpselt kontrollima, mil määral võivad kontrolli esimeses etapis tuvastatud puudused mõjutada selle isiku kinnipidamistingimusi, kelle suhtes on tehtud Euroopa vahistamismäärus, või tema laste eest hoolitsemise tingimusi ning kas nende isikute isiklikku olukorda arvestades on piisavalt alust arvata, et seda isikut või tema lapsi ähvardab nende põhiõiguste rikkumise reaalne oht.(39)
44. Lisaks on Euroopa Kohus seoses harta artikliga 47(40) ning artiklitega 7 ja 24 selgitanud, et kaheetapiline kontroll tuleb läbi viia ka siis, kui asjaomane isik ei tugine süsteemsetele või üldistele puudustele.(41) Samas on Euroopa Kohus otsustanud, et vahistamismäärust täitev õigusasutus võib harta artikli 4 alusel olla kohustatud keelduma raskelt haige isiku suhtes tehtud Euroopa vahistamismääruse täitmisest, kui tal ei ole võimalik välistada selle artikli rikkumise ohtu, ilma et ta peaks läbi viima kaheetapilise kontrolli esimese etapi.(42)
c) Väljaspool raamotsust 2002/584
45. Liidu liikmesriikide ja kolmandate riikide vaheliste suhete puhul on lähtepunktiks aksioom, et need suhted ei põhine ega saagi põhineda vastastikuse usalduse samal tasemel. See on nii seetõttu, et nende poolte vaheline üldine õiguslik side on olemuslikult nõrgem.
1) Liikmesriigid ning Island ja Norra
46. Island ja Norra kui kaks kolmest Euroopa Majanduspiirkonda kuuluvast riigist on Euroopa Liiduga sõlminud üleandmismenetlust reguleeriva lepingu.(43) Nagu Euroopa Kohus on rõhutanud, on lepinguosalised lepingu preambulis väljendanud oma „vastastikust usaldust“ (ingl „mutual confidence“) üksteise kohtusüsteemide struktuuri ja toimimise suhtes ning üksteise võime suhtes tagada õiglane kohtumõistmine.(44)
47. Et hajutada võimalikke kahtlusi terminoloogia suhtes, pean vajalikuks rõhutada, et minu teada kasutatakse väljendeid „mutual trust“ ja „mutual confidence“ samatähenduslikult. Tegelikult kasutatakse enamikus ELi ametlikes keeltes ainult ühte väljendit. Seega, arvestades, et i) kõik Euroopa Liidu ametlikud keeled on autentsed õigusaktide koostamise keeled ja ii) seetõttu peab liidu õigusaktide kõigil keeleversioonidel põhimõtteliselt olema sama väärtus,(45) iii) liidu õigusakti tõlgendamine eeldab seega eri keeleversioonide võrdlemist(46) ja iv) liidu õigusakti eri keeleversioone tuleb tõlgendada ühetaoliselt,(47) teeksin Euroopa Kohtule ettepaneku mitte pidada ingliskeelseid väljendeid „mutual trust“ ja „mutual confidence“ eritähenduslikeks.
48. Islandi ja Norraga sõlmitud üleandmislepingu puhul on Euroopa Kohus lisaks leidnud, et selle lepingu sätted on „väga sarnased raamotsuse 2002/584 vastavate sätetega“.(48)
49. Sellega seoses märgin, et Euroopa Kohus tugineb kõnealuse lepingu tõlgendamisel raamotsuse 2002/584 vastavate sätete tõlgendamisele.(49) Ka puhkudeks, mil see leping ei sisalda raamotsuse 2002/584 põhisättega sarnast sätet,(50) on Euroopa Kohus sedastanud, et „vaatamata vastavasisulise sõnaselge sätte puudumisele üleandmismenetlust käsitlevas lepingus on selle lepingu osalisriigid põhimõtteliselt kohustatud täitma vahistamismääruse, mille on teinud mõni muu nimetatud lepingu osalisriik, ning nad võivad keelduda sellise vahistamismääruse täitmisest üksnes sellest lepingust tulenevatel põhjustel“.(51)
50. Lisaks on Euroopa Kohus liidusisese üleandmise kontekstis, mis hõlmas ka Norrat, märkinud, et liidu ja Norra vahelised suhted on „eesõiguslikud suhted, mis ületavad majandus- ja kaubanduskoostöö raamistikku“.(52) Selle põhjuseks on asjaolu, et Norra „on Euroopa Majanduspiirkonna lepingu osaline, osaleb Euroopa ühises varjupaigasüsteemis, rakendab ja kohaldab Schengeni acquis’d ning on liiduga sõlminud Euroopa Liidu liikmesriikide ning Islandi ja Norra vahelist üleandmismenetlust käsitleva lepingu“.(53)
51. Tähelepanuväärne on, et Euroopa Kohus põhjendab oma seisukohta sellega, et Norra kohaldab Schengeni acquis’d. Minu arusaamist mööda on selle põhjuseks kõnealuste kohtuasjade eripära. Neis kohtuasjades oli tegemist ühtaegu nii Euroopa Majanduspiirkonna riigiga kui ka liidusisese olukorraga.(54) Käesolev kohtuasi on seevastu selgepiirilisem, kuna see puudutab üksnes liidu liikmesriiki (Iirimaa) ja kolmandat riiki (Ühendkuningriik).
2) Liikmesriigid ja kolmandad riigid
52. Kohtuotsuse Petruhhin(55) aluseks olnud kohtuasjas seisnes üks harta artikli 51 lõike 1 kohaldamisalasse kuuluvas olukorras(56) kerkinud küsimus selles, milliseid kriteeriume võib vahistamismäärust täitev õigusasutus kohaldada sellise väljaandmistaotluse täitmisel, mille on esitanud kolmas riik, kellega Euroopa Liit ei ole sõlminud väljaandmislepingut(57).
53. Tuginedes Euroopa Inimõiguste Kohtu asjakohasele kohtupraktikale,(58) leidis Euroopa Kohus, et pelgalt deklaratsioonide olemasolust ja põhimõtteliselt põhiõiguste järgimist tagavate rahvusvaheliste lepingute heakskiitmisest ei piisa, et tagada sobiv kaitse väärkohtlemise ohu eest, kui usaldusväärsetest allikatest ilmneb ametiasutuste tegevus või nende poolt sallitav tegevus, mis on ilmselgelt vastuolus EIÕK põhimõtetega.(59) Sellest järeldas Euroopa Kohus, et kui väljaandmistaotluse saanud liikmesriigi pädeval asutusel on andmeid, mis näitavad, et taotluse esitanud kolmandas riigis esineb reaalne oht, et isikuid koheldakse ebainimlikult või alandavalt, on ta kohustatud isiku sellele riigile väljaandmise üle otsustamisel selle ohu olemasolu hindama.(60) Selleks peab väljaandmistaotluse saanud liikmesriigi pädev asutus tuginema objektiivsele, usaldusväärsele, täpsele ja nõuetekohaselt ajakohastatud teabele. Seda teavet võib saada muu hulgas rahvusvaheliste kohtute otsustest, näiteks EIK otsustest, taotluse esitanud kolmanda riigi kohtute otsustest ning Euroopa Nõukogu organite poolt või Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni süsteemis tehtud otsustest või koostatud aruannetest ja muudest dokumentidest.(61)
54. Ma saan aru nii, et kontroll, mida Euroopa Kohus nõudis kohtuotsuses Petruhhin, on vähem jäik ja range kui raamotsuse 2002/584 kohane kaheetapiline kontroll. Otsustava tähtsusega on juhtumi konkreetsed asjaolud, mitte tingimata vahistamismääruse teinud riigi õigussüsteemi võimalikud puudused üldiselt.
B. Kaubandus- ja koostööleping
1. Õiguslik alus, eesmärk ja üldine ülesehitus
55. Nagu käesoleva ettepaneku õiguslikku raamistikku käsitlevas osas lühidalt kirjeldatud, on kaubandus- ja koostöölepingu näol tegemist assotsieerimislepinguga, mille aluseks on ELTL artikkel 217.(62) See võeti vastu üksnes ELi sõlmitud lepinguna, mis tähendab, et liikmesriigid ei ole lepinguosalised.
56. Ilmselt on mis tahes rahvusvahelise lepingu puhul keskse tähendusega see, kas lepingu (mõnedel) sätetel on vahetu õigusmõju, mis tähendab, et üksikisikud saavad neile tugineda riigisisestes (ELi) kohtutes. Sellele küsimusele vastamiseks on Euroopa Kohus üldjuhul analüüsinud asjaomase rahvusvahelise lepingu mõtet, ülesehitust ja sätete sõnastust.(63) Mis puudutab kaubandus- ja koostöölepingu kolmanda osa VII jaotise „Loovutamine“ sätteid, siis minu arvates tuleks sellele küsimusele vastamiseks analüüsida kaubandus- ja koostöölepingu artikli 5 lõiget 1 ja kohaldada a contrario arutluskäiku. Kaubandus- ja koostöölepingu artikli 5 lõikest 1 tuleneb, et kaubandus- ja koostöölepingut ega selle lisalepinguid ei tõlgendata nii, nagu annaksid need isikutele muid õigusi või paneksid isikutele muid kohustusi kui need, mis on pooltele antud rahvusvahelise avaliku õiguse alusel, ega viisil, mis võimaldab kaubandus- ja koostöölepingule või selle lisalepingutele tugineda otse poolte riigisisestes õigussüsteemides, välja arvatud kolmanda osa(64) puhul seoses liiduga. Arvestades kaubandus- ja koostöölepingu kolmanda osa sõnaselget väljajätmist, ei ole põhjust eeldada, et selle osa sätetel, kui nad vastavad tavapärastele vahetu õigusmõju kriteeriumidele, ei peaks olema liidu õiguskorras vahetut mõju.
57. ELTL artikli 216 lõikest 2 ja Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et kaubandus- ja koostööleping kui Euroopa Liidu poolt sõlmitud rahvusvaheline leping on alates jõustumisest liidu jaoks siduv ja moodustab liidu õiguskorra lahutamatu osa.(65) Rahvusvaheliste lepingute tõlgendamisel pöörab Euroopa Kohus erilist tähelepanu lepingu eesmärkidele. Seega ei tule väljakujunenud kohtupraktika kohaselt rahvusvahelist lepingut tõlgendada mitte ainult lähtuvalt selle sõnastusest, vaid ka lähtuvalt selle eesmärkidest.(66) Järelikult ei tähenda lepingu sätete ja liidu õiguse vastavate sätete identne sõnastus seda, et neid peab tingimata ühtmoodi tõlgendama.(67)
58. Kaubandus- ja koostöölepingu artikli 1 kohaselt seisneb selle lepingu eesmärk aluse loomises Euroopa Liidu ja Ühendkuningriigi vahelistele laiaulatuslikele suhetele heaolu ja heanaaberlikkuse alal, mida iseloomustavad tihedad ja rahumeelsed suhted ja mis põhinevad poolte sõltumatust ja suveräänsust austaval koostööl. Kaubandus- ja koostöölepingu artiklis 3 täpsustatakse, et pooled abistavad üksteist lepingust tulenevate ülesannete täitmisel täielikus vastastikuses austuses ja heas usus. Lepingu artikli 4 lõike 1 kohaselt tuleb lepingu sätteid tõlgendada heas usus, lähtudes nende tavatähendusest kontekstis ning pidades silmas lepingu eset ja eesmärki rahvusvahelise avaliku õiguse tõlgendamise tavareeglite, sealhulgas rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooniga(68) kodifitseeritud normide kohaselt. Suurema selguse huvides on märgitud, et ei kaubandus- ja koostööleping ega selle lisalepingud ei näe ette kohustust tõlgendada nende sätteid kooskõlas kummagi poole riigisisese õigusega(69) ning et kummagi poole kohtute tõlgendus kaubandus- ja koostöölepingu või selle lisalepingute kohta ei ole teise poole kohtutele siduv(70).
59. ELi lepingu ja ELi toimimise lepingu vastavate sätete üksikasjadesse laskumatagi on ilmne, et see eesmärk on oma ambitsiooni ja kavatsuste poolest kaugel sellest, mis on kirjas ELi lepingu ja ELi toimimise lepingu preambulis ja esimestes artiklites.
60. Kaubandus- ja koostöölepingu edasistest, st sisulistest sätetest, ilmneb siiski märksa kõrgem ambitsioonitase kui see, millele on viidatud lepingu algusartiklites. Nii sisaldab lepingu kolmas osa, mis käsitleb õiguskaitse- ja õigusalast koostööd kriminaalasjades,(71) ja täpsemalt kolmanda osa VII jaotis, mis käsitleb üleandmist, üksikasjalikke eeskirju, mis näevad ette Euroopa Liidu ja Ühendkuningriigi vastastikused õigused ja kohustused.
61. Esiteks on kaubandus- ja koostöölepingu artiklis 524(72) kogu kolmanda osa kohta sätestatud, et i) kaubandus- ja koostöölepingu kolmanda osaga ette nähtud koostöö põhineb poolte ja liikmesriikide pikaajalisel austusel demokraatia, õigusriigi põhimõtte ning põhiõiguste ja -vabaduste kaitse vastu, sealhulgas nagu on sätestatud inimõiguste ülddeklaratsioonis ja EIÕKs, ning kõnealuse konventsiooni kohaste õiguste ja vabaduste riigisisese teostamise tähtsaks pidamisel, ning et ii) kaubandus- ja koostöölepingu kolmanda osa ühegi sättega ei muudeta kohustust austada põhiõigusi ja õiguspõhimõtteid, mis tulenevad eelkõige EIÕKst ning liidu ja selle liikmesriikide puhul hartast.
62. Kaubandus- ja koostöölepingu artikli 524 näol on tegemist konstitutsioonilise tähtsusega sättega – kui sellist kirjeldust võib Euroopa Liidu ja kolmanda riigi vahel sõlmitud rahvusvahelise lepingu puhul kasutada. Õiguskaitse- ja õigusalane koostöö kriminaalasjades on oma olemuselt põhiõigustega seotud õigusvaldkond. See, et Euroopa Liit ja Ühendkuningriik kinnitavad oma vastastikust pühendumist demokraatiale, õigusriigi põhimõttele ja põhiõigustele, annab märku kaubandus- ja koostöölepingu kolmanda osaga hõlmatud koostöö tihedusest ning on lepingu kogu kolmanda osa tõlgendamise mõõdupuuks.
2. Kaubandus- ja koostöölepingu kohane loovutamismehhanism
63. Kaubandus- ja koostöölepingu kolmanda osa VII jaotise eesmärk seisneb lepingu artikli 596 kohaselt selle tagamises, et ühelt poolt liikmesriikide ja teiselt poolt Ühendkuningriigi vaheline väljaandmissüsteem põhineb loovutamismehhanismil.
64. Kuna selles sättes kasutatakse mõisteid „väljaandmine“ ja „loovutamine“ (üleandmine), on asjakohane väga lühidalt käsitleda terminoloogiat. Liidu õiguses hõlmab „üleandmine“ raamotsuse 2002/584 kohaselt kahe liikmesriigi vahelist olukorda, samas kui „väljaandmise“ puhul on üldjuhul tegemist liikmesriigi ja kolmanda riigi vahelise olukorraga.(73) Kui see kolmas riik on aga liiduga tihedalt seotud, nagu Euroopa Majanduspiirkonda kuuluv riik, kasutatakse siiski mõistet „üleandmismenetlus“.(74) Sama kehtib ka kaubandus- ja koostöölepingu kohta. VII jaotises viidatakse tavapäraselt „loovutamisele“, kui kirjeldatakse liikmesriikide ja Ühendkuningriigi vahelist olukorda, ning „väljaandmisele“, kui tegemist on kas liikmesriikide või Ühendkuningriigi ja kolmanda riigi vahelise olukorraga.(75) Miks siis viidatakse kaubandus- ja koostöölepingu artiklis 596 nii väljaandmisele kui ka loovutamisele? Mina selgitaksin seda nii, et „väljaandmist“ peetakse rahvusvahelises avalikus õiguses tavapäraseks mõisteks, samas kui „loovutamine“ (üleandmine) viitab olukordadele, mis puudutavad Euroopa Liitu ja mõnd selle lähimat partnerit, nagu eespool kirjeldatud.(76)
65. Kaubandus- ja koostöölepingu artiklis 599 käsitletakse loovutamismehhanismi kohaldamisala ja selles on sätestatud, millal võib teha vahistamismääruse. Kaubandus- ja koostöölepingu artikli 599 lõike 1 kohaselt võib vahistamismääruse teha tegude kohta, mille eest vahistamismääruse teinud riigis karistatakse vabadusekaotusliku karistuse või vabadust piirava julgeolekumeetmega, mille maksimaalne kestus on vähemalt 12 kuud, või kui karistuse või vabadust piirava julgeolekumeetme kohta on otsus tehtud, peab selle karistuse või vabadust piirava julgeolekumeetme kestus olema vähemalt 4 kuud. Lisaks on kaubandus- ja koostöölepingu artikli 599 lõikes 3 sätestatud, et kui muu hulgas artiklist 600, artikli 601 lõike 1 punktidest b–h ja artiklist 604 ei tulene teisiti, ei või riik keelduda täitmast muu hulgas vahistamismäärust, mis on tehtud seoses terrorikuritegudega, mis on karistatavad vähemalt 12 kuu pikkuse vabadusekaotusega.
66. Kaubandus- ja koostöölepingu artiklites 600 ja 601 on sätestatud vahistamismääruse täitmata jätmise kohustuslikud(77) ja valikulised(78) alused. Nagu ka raamotsuse 2002/584 vastavates sätetes,(79) ei ole ükski neist alustest otseselt seotud põhiõigustega ja järelikult ka mitte harta artikli 49 lõikega 1.
67. Kaubandus- ja koostöölepingu artikli 604 punkti c kohaselt võib vahistamismääruse täitmisele vahistamismäärust täitva õigusasutuse poolt kohaldada tingimust, et kui on alust arvata, et tagaotsitava isiku põhiõiguste kaitse satub reaalselt ohtu, võib vahistamismäärust täitev õigusasutus vajaduse korral enne, kui ta teeb vahistamismääruse täitmise kohta otsuse, nõuda lisatagatisi tagaotsitava isiku kohtlemise kohta pärast tema loovutamist.
68. Kaubandus- ja koostöölepingu artikkel 613 reguleerib loovutamisotsuseid. Kõnealuse sätte lõike 1 kohaselt peab vahistamismäärust täitev õigusasutus VII jaotises kindlaksmääratud aja jooksul ja tingimuste kohaselt ning eelkõige kooskõlas artiklis 597 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttega tegema otsuse selle kohta, kas isik tuleb loovutada.(80) Kaubandus- ja koostöölepingu artikli 613 lõikes 2 on sätestatud, et kui vahistamismäärust täitev õigusasutus leiab, et vahistamismääruse teinud riigi edastatud teabest ei piisa loovutamisotsuse tegemiseks, peab ta küsima vajalikku lisateavet, mis tuleb kiiresti saata, eelkõige seoses artiklitega 597, 600–602, 604 ja 606, ning võib selle saamiseks kehtestada tähtaja, võttes arvesse vajadust järgida artiklis 615 ettenähtud tähtaegu.
69. Tähelepanuväärne on, et ükski säte ei vasta otseselt raamotsuse 2002/584 artikli 1 lõikele 2.(81) See ei muuda siiski tõsiasja, et asutustel on vaikimisi üldine kohustus täita kaubandus- ja koostöölepingu alusel tehtud vahistamismäärused. Ma saan aru nii, et kõik kaubandus- ja koostöölepingu kolmanda osa VII jaotise sätted põhinevad sellel eeldusel.
70. Kaubandus- ja koostöölepingu kolmanda osa VII jaotise sätetest nähtub põhiõiguste kaitsmise kohustuse osas suur usaldus Euroopa Liidu ja Ühendkuningriigi vahel. Vastastikune usaldus, et põhiõigusi on kaitstud ning kaitstakse praegu ja ka tulevikus, läbib kogu teksti.(82)
71. Sellest kaubandus- ja koostöölepingu kolmanda osa VII jaotise mõne põhisätte lühikesest ja ülevaatlikust kirjeldusest nähtub, et Euroopa Liit ja Ühendkuningriik on loonud üleandmissüsteemi, mida iseloomustab märkimisväärne lähedus ja suur vastastikune usaldus. Ka eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et kaubandus- ja koostöölepingu kolmanda osa VII jaotise sätted on „identsed raamotsuses [2002/584] sätestatud [üleandmise] korraga“.(83)
72. See eelotsusetaotluse esitanud kohtu seisukoht puudutab käesoleva kohtuasja tuuma ja siinkohal on põhjendatud ettevaatlik lähenemine. Kuigi suurem osa kaubandus- ja koostöölepingu kolmanda osa VII jaotise sätetest sarnaneb raamotsuse 2002/584 sätetega, kuivõrd need on sõnastatud identselt, on nende kahe teksti vahel siiski erinevusi,(84) mille üks silmatorkav näide on poliitiliste süütegude küsimus(85).
3. Vahistamismäärust täitva õigusasutuse kohustused
73. See toob meid käesoleva kohtuasja tuumani, milleks on küsimus vahistamismäärust täitva õigusasutuse kohustustest seoses põhiõiguste austamisega vahistamismääruse teinud riigi ametiasutuste poolt. Pean vajalikuks esitada selle kohta järgmised märkused.
74. Esiteks, kuna kõnealune olukord kuulub harta artikli 51 lõike 1 kohaselt liidu õiguse kohaldamisalasse, on vahistamismääruse täitmise üle otsustav õigusasutus kohustatud hartat järgima ja veenduma, et tagaotsitava üleandmine ei too kaasa tema hartast tulenevate õiguste rikkumist.
75. Teiseks, vahistamismäärust täitev õigusasutus peab tegema seda kontrolli ainult juhul, kui isik, kelle suhtes vahistamismäärus on tehtud, osutab sellisele erandlikule põhiõiguste rikkumisele.
76. Kolmandaks, minu arvates on tulutu püüda raamotsusega 2002/584 kehtestatud süsteemile täht-tähelt üle kanda kaheetapilist kontrolli, mida alates kohtuotsusest Aranyosi ja Căldăraru(86) kohaldatakse liidusiseste olukordade suhtes. Nagu eespool üksikasjalikult selgitatud, põhineb see kohtupraktika kohane kontroll suurimal vastastikusel usaldusel, mis liidu õiguskorras võimalik on, s.t liikmesriikidevahelisel vastastikusel usaldusel. Euroopa Liidu ja Ühendkuningriigi vaheline vastastikune usaldus on suur, kuid mitte nii suur kui raamotsuse 2002/584 aluseks olev usaldus.
77. Neljandaks, vastastikune usaldus ei ole binaarne kontseptsioon, vaid pigem libisev skaala, ja kaubandus- ja koostöölepingu asjaomased sätted tuginevad märkimisväärsele vastastikusele usaldusele, mis on liikmesriigi ja valdava enamuse kolmandate riikide vahelisest usaldusest suurem, nagu eespool on märgitud. Seega eeldatakse vahistamismäärust täitvalt õigusasutuselt põhimõtteliselt vahistamismääruse täitmist ja ta võib selle tegemisest keelduda ainult siis, kui on olemas konkreetsed tõendid põhiõiguste rikkumise tegeliku ohu kohta. Euroopa Liit ja Ühendkuningriik on kaubandus- ja koostöölepingu asjakohaste sätete kaudu väljendanud kindlustunnet, et nad mõlemad täidavad põhiõigustega seotud kohustusi. Seega kehtib eeldus – kuni seda ümber ei lükata –, et lepinguosalised on seni põhiõigusi kaitsnud ning teevad seda praegu ja ka tulevikus.
78. Sellega seoses teen ettepaneku, et Euroopa Kohus i) kohaldaks lähtepunktina kriteeriume, mis on võrreldavad kohtuotsuses Petruhhin(87) välja töötatud kriteeriumidega, kuid ii) seda eeldusel, et vahistamismäärust täitev õigusasutus viib läbi omapoolse hindamise seoses põhiõigustega, millele tuginetakse.
79. Kui Iirimaa asutustel on käesoleval juhul tõendeid taotluse esitanud kolmandas riigis põhiõiguste rikkumise tegeliku ohu kohta, peavad nad isiku kõnealusele riigile väljaandmise üle otsustamisel seda ohtu hindama. Selleks peab vahistamismäärust täitev õigusasutus tuginema objektiivsele, usaldusväärsele, täpsele ja nõuetekohaselt ajakohastatud teabele. Seda teavet võib saada muu hulgas rahvusvaheliste kohtute otsustest, näiteks EIK otsustest, taotluse esitanud kolmanda riigi kohtute otsustest ning Euroopa Nõukogu organite poolt või Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni süsteemis tehtud otsustest või koostatud aruannetest ja muudest dokumentidest. Deklaratsioonid ja ühinemine põhiõiguste austamist tagavate rahvusvaheliste lepingutega ei ole põhimõtteliselt piisavad.
80. Oluline on rõhutada, et vahistamismäärust täitev õigusasutus ei saa tugineda üksnes sellele, et Ühendkuningriik on pärast Euroopa Liidust väljaastumist jätkuvalt EIÕKga ühinenud. Samuti ei piisa üksnes formaalselt Ühendkuningriigi kohtute praktikale viitamisest selle tõendamiseks, et üleandmismenetlus on asjaomase põhiõigusega kooskõlas. Vahistamismäärust täitev õigusasutus peab viima läbi omapoolse kontrolli ja ise otsustama, kas üleandmine on põhiõigustega kooskõlas või mitte. See tähendab, et vahistamismäärust täitev õigusasutus ei saa lihtsalt võtta teadmiseks Ühendkuningriigi kohtute asjakohaseid otsuseid. Kuigi sellised kohtuotsused võivad osutada põhiõiguste austamisele, peab vahistamismäärust täitev õigusasutus sellegipoolest viima läbi omapoolse hindamise ja tegema selles küsimuses oma järelduse.
C. Harta artikli 49 lõige 1
81. Kuigi ma olen loomulikult teadlik sellest, et lõppkokkuvõttes peab eelotsusetaotluse esitanud kohus ise otsustama, kas käesoleval juhul esineb harta artikli 49 lõike 1 rikkumise oht, usun siiski, et Euroopa Kohus saab talle kättesaadava teabe põhjal anda eelotsusetaotluse esitanud kohtule selles etapis juhiseid.
82. Tuleb meeles pidada, et Põhja-Iirimaal muudeti tingimisi vabastamist lubavat korda alates 30. aprillist 2021. Enne seda muudatust oli teatavates terrorismiga seotud süütegudes süüdi mõistetud isikutel õigus saada automaatselt tingimisi vabaks pärast poole karistuse kandmist. Nimetatud kuupäevast kohaldatava korra kohaselt peab sellise isiku tingimisi vabastamise kiitma heaks eriasutus ja vabastamine võib toimuda alles pärast seda, kui isik on kandnud ära kaks kolmandikku oma karistusest.
83. Küsimus on selles, kas see tingimisi vabastamise korra muudatus on vastuolus tagasiulatuva jõu puudumise põhimõttega, mis on sätestatud harta artikli 49 lõike 1 teises lauses.
84. Harta artikli 49 lõike 1 kohaselt ei tohi kedagi tunnistada süüdi kuriteos teo või tegevusetuse eest, mis selle toimepanemise ajal kehtinud riigisisese või rahvusvahelise õiguse järgi ei olnud kuritegu. Samuti ei või kohaldada raskemat karistust kui kuriteo toimepanemise ajal ettenähtu. Kui pärast kuriteo toimepanemist nähakse seadusega ette kergem karistus, kohaldatakse seda karistust.
85. Seega sisaldab harta artikkel 49 karistuste määramisele esitatavaid nõudeid. See säte ei sisalda (pelgalt) põhimõtteid harta artikli 52 lõike 5 tähenduses, vaid näeb ette kohtulikult kaitstavad õigused.(88)
86. Euroopa Kohus on juba sedastanud, et harta artiklit 49 tuleb tõlgendada nii, et see sisaldab samu ettekirjutusi kui need, mis tulenevad EIÕK artiklist 7,(89) kinnitades sellega harta kohta antud mittesiduvates, kuid siiski juhendina kavandatud selgitustes(90) esitatud teavet(91). Muide, artikli 49 lõike 1 kahe esimese lause sõnastus on identne EIÕK artikli 7 lõike 1 sõnastusega. Seega saab tugineda EIK asjakohasele kohtupraktikale.(92)
87. Sellega seoses rõhutan, et EIÕK artiklis 7 sätestatud garantii, mis on õigusriigi põhimõtte oluline osa, on Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse süsteemis tähtsal kohal, millele osutab asjaolu, et EIÕK artikli 15 kohaselt ei ole lubatud sellest erandeid teha.(93)
88. Nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus ise märgib, ei ole EIK nõustunud, et karistuse lühendamise või vangistusest ennetähtaegse vabastamise süsteemides tagasiulatuvalt tehtavad muudatused rikuvad EIÕK artiklit 7, kuna need meetmed ei ole selle artikli tähenduses „karistuse“ osa.
89. Kuigi mõiste „karistus“ ulatus on autonoomne,(94) teeb EIK(95) oma praktikas vahet karistuses seisneva meetme ning karistuse täideviimist ja täitmisele pööramist puudutava meetme vahel. Järelikult, kui meetme olemus ja eesmärk on seotud karistuse lühendamise või vangistusest ennetähtaegse vabastamise korra muutmisega, ei ole see osa „karistusest“ EIÕK artikli 7 tähenduses.(96)
90. Sellega seoses märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et EIK sedastuse kohaselt ei pruugi endast „karistust“ kujutava meetme ja karistuse „täideviimist“ või „täitmisele pööramist“ puudutava meetme vaheline erinevus olla alati selgepiiriline ning et karistuse täideviimise ajal võetud meede ei pruugi puudutada üksnes karistuse täideviimise viisi, vaid see võib mõjutada karistuse ulatust. Siinkohal viitab eelotsusetaotluse esitanud kohus kohtuotsusele Del Río Prada vs. Hispaania. Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on tekkinud küsimus, kas see kohtuotsus kaldub kõrvale EIK varasemast praktikast, ja kui jah, siis mil määral.
91. Ma ei leia, et EIK otsus, millele eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab, kujutab endast kõrvalekaldumist selle kohtu väljakujunenud praktikast EIÕK artikli 7 lõike 1 kohta.
92. Kohtuotsuse Del Río Prada vs. Hispaania osundatud lõigus viidatakse EIK varasemale ja järjepidevale praktikale. Seega on EIK juba enne selle kohtuotsuse tegemist pööranud väga suurt tähelepanu sellele, kas meede, mis näiliselt puudutab karistuse täideviimist või täitmisele pööramist, mõjutab tegelikult karistuse ulatust. Teisisõnu, minu arvates ei ole võimalik väita, nagu seda teeb MA, et kohtuotsuses Del Río Prada vs. Hispaania on EIK lähenemisviis [EIÕK] artikli 7 kohaldamisele „paindlikum kui EIK senises praktikas“(97).
93. Kohtuotsuses Del Río Prada vs. Hispaania mõisteti kaebajale I. del Río Pradale aastatel 1982–1987 toime pandud kuritegude eest kokku üle 3000 aasta pikkune vangistus.(98) Hiljem lühendati seda oluliselt Hispaania 1973. aasta karistusseadustiku alusel, mille kohaselt võib tegelik vangistus kesta maksimaalselt 30 aastat. Sellega seoses oli kaebajal õigus saada teatavaid lühendusi vanglas töötamise ja õppimise eest. Edaspidi, st pärast kaebaja süüdimõistmist ja tema vanglast vabanemist, kehtestas Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) uue õigusliku doktriini,(99) mille kohaselt tuleb lühendusi kohaldada iga üksiku karistuse, mitte maksimaalse 30-aastase karistusaja suhtes. Selle tulemusel pikenes paljude kinnipeetavate, sealhulgas del Río Prada vanglas viibimise aeg, mis viis EIK järeldusele, et rikutud on EIÕK artiklit 7.
94. Seejuures pidas EIK otsustavaks asjaolu, et kaebaja süüdimõistmise ajal ning ajal, mil teda karistuste liitmise ja vangistuse ülemmäära määramise otsusest teavitati, ei olnud täheldatav kohtupraktika arengusuundumus, mis olnuks Hispaania kõrgeima kohtu kõnealuse otsusega kooskõlas.(100)
95. Kohtuotsuse Del Río Prada vs. Hispaania erandlikkust kinnitab EIK hilisem otsus kohtuasjas Devriendt(101). Selles kohtuasjas ilmnes, et eluaegse vangistuse korral pikendati tingimisi vabastamise õiguse saamiseks vanglas kantava karistuse minimaalset aega Belgia seadusega 10 aastalt 15 aastale.(102) See muudatus tehti ajal, mis jäi kõnealuse isiku poolt kuritegude toimepanemise ja tema (lõpliku) süüdimõistmise vahele. EIK eristas seda kohtuasja sõnaselgelt kohtuasjast Del Río Prada vs. Hispaania ja leidis, et EIÕK artiklit 7 ei ole rikutud. Nimelt otsustas EIK, et kõnealune vangistusest tingimisi vabastamine oli vabadusekaotusliku karistuse täideviimise meetod, mille puhul süüdimõistetu kannab karistust väljaspool vanglat, tingimusel et ta täidab määratud katseajaks kehtestatud tingimusi, ning et see kohtuasi erines selles osas kohtuasjast Del Río Prada vs. Hispaania, kus küsimus puudutas kantava karistuse lühendamist, mitte pelgalt karistuse täideviimise tingimuste leevendamist või kohandamist.(103) Samuti märkis EIK, et kuigi uue korra tagajärjel pikenes vangistusest tingimisi vabastamise õiguse saamiseks vanglas kantava karistuse aeg, mis kahtlemata karmistas kaebaja kinnipidamise tingimusi, siis erinevalt kohtuasjas Del Río Prada vs. Hispaania kõne all olnud olukorrast ei pidanud selline karmistamine muutma tingimisi vabastamist võimatuks.(104)
96. Selleks, et teha kindlaks, kas karistuse täideviimise ajal võetud meede puudutab üksnes karistuse täideviimise viisi või mõjutab hoopis karistuse ulatust, tuleb igal konkreetsel juhul analüüsida, milline oli määratud „karistuse“ tegelik sisu asjaomasel ajal kehtinud riigisisese õiguse kohaselt, ehk teisisõnu, milline oli selle karistuse olemus. Seejuures tuleb arvesse võtta riigisisest õigust tervikuna ja seda, kuidas seda asjaomasel ajal kohaldati.(105)
97. Siinkohal märgin, et ei ole mingeid viiteid sellele, et väidetavate tegude suhtes kohaldatav karistus, nimelt eluaegne vangistus, on pärast nende tegude toimepanemise väidetavat kuupäeva muutunud.
98. Lisaks ei muuda see, et Põhja-Iirimaal tingimisi vabastamist lubava muudetud korra kohaselt ei ole teatavates terrorismiga seotud kuritegudes süüdi mõistetud isikul pärast poole karistuse kandmist enam õigust automaatsele tingimisi vabastamisele, vaid sellise isiku tingimisi vabastamine peab saama eriasutuse heakskiidu ja võib toimuda alles pärast seda, kui see isik on kandnud kaks kolmandikku oma karistusest, fakti, et isegi tingimisi vabastamise korral kannab see isik endiselt karistust.
99. Kokkuvõttes võib öelda, et tingimisi vabastamist lubav kord ei kuulu harta artikli 49 lõike 1 teise lause kohase „karistuse“ mõiste alla ja seega ei kuulu see kord selle sätte kohaldamisalasse.
100. Harta artikli 52 lõike 3 kohaselt on hartas sisalduvate selliste õiguste tähendus ja ulatus, mis vastavad EIÕKga tagatud õigustele, samad, mis neile nimetatud konventsiooniga ette on nähtud. See ei takista liidu õiguses ulatuslikuma kaitse kehtestamist.
101. Kui siinkohal kerkib küsimus, kas harta artikli 49 lõige 1 on laiema kohaldamisalaga või näeb ette rangemad nõuded kui EIÕK artikli 7 lõige 1, siis ma ei näe võimalust ega põhjust otsustada, et see on nii. Nagu komisjon rõhutas, puudub liikmesriikidel ühine põhiseaduslik traditsioon, mille kohaselt harta artikli 49 lõike 1 kohaldamisala on või peaks olema EIÕK artikli 7 lõike 1 kohaldamisalast laiem.
VI. Ettepanek
102. Nendel kaalutlustel teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Supreme Courti (Iirimaa kõrgeim kohus) eelotsuse küsimusele järgmiselt:
Kui liikmesriik saab ühelt poolt Euroopa Liidu ja Euroopa Aatomienergiaühenduse ning teiselt poolt Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi vahelise kaubandus- ja koostöölepingu kolmanda osa VII jaotise sätete alusel Ühendkuningriigilt taotluse tagaotsitava üleandmiseks ning kui esitatakse argumente ja tõendeid selle kohta, et tagaotsitava isiku üleandmisega rikutakse talle Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 49 lõikest 1 tulenevaid õigusi, siis liikmesriigi õigusasutused:
– peavad ise hindama, kas üleandmisega rikutakse põhiõiguste harta artikli 49 lõikes 1 osutatud õigusi;
– peavad selleks tuginema objektiivsele, usaldusväärsele, konkreetsele ja nõuetekohaselt ajakohastatud teabele;
– võivad keelduda üleandmisest, kui on olulisi ja kindlaid põhjusi arvata, et üleandmise korral tekib reaalne oht, et rikutakse tagaotsitava isiku põhiõigusi, mis on tagatud harta artikli 49 lõikega 1.
Asjaolu, et süüdimõistmise korral kohaldataks tagaotsitava isiku suhtes rangemat tingimisi vabastamise korda kui see, mis kehtis väidetava süüteo toimepanemise ajal, ei kujuta endast iseenesest põhiõiguste harta artikli 49 lõike 1 rikkumist.
1 Algkeel: inglise.
i Käesoleva kohtuasja nimi on väljamõeldud nimi. See ei vasta ühegi menetlusosalise tegelikule nimele.
2 ELT 2021, L 149, lk 10.
3 Nõukogu 29. aprilli 2021. aasta otsus (EL) 2021/689 kaubandus- ja koostöölepingu ja Euroopa Liidu ning Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi vahelise salastatud teabe vahetamise ja kaitse julgeolekukorda käsitleva lepingu liidu nimel sõlmimise kohta (ELT 2021, L 149, lk 2).
4 Nõukogu 29. detsembri 2020. aasta otsus (Euratom) 2020/2253, millega kiidetakse heaks Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi valitsuse ning Euroopa Aatomienergiaühenduse vahelise tuumaenergia ohutut ja rahumeelset kasutamist käsitleva lepingu sõlmimine Euroopa Komisjoni poolt ning kaubandus- ja koostöölepingu Euroopa Aatomienergiaühenduse nimel sõlmimine Euroopa Komisjoni poolt (ELT 2020, L 444, lk 11).
5 Vt kaubandus- ja koostöölepingu artikli 783 lõige 2.
6 Vt kaubandus- ja koostöölepingu artikli 783 lõige 1 ja teade kaubandus- ja koostöölepingu ning Euroopa Liidu ning Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi vahelise salastatud teabe vahetamise ja kaitse julgeolekukorda käsitleva lepingu jõustumise kohta (ELT 2021, L 149, lk 2540).
7 Ühis- ja institutsioonilised sätted (esimene osa), kaubandus, transport, kalandus ja muud kokkulepped (teine osa), õiguskaitse- ja õigusalane koostöö kriminaalasjades (kolmas osa), temaatiline koostöö (neljas osa), liidu programmides osalemine, usaldusväärne finantsjuhtimine ja finantssätted (viies osa), vaidluste lahendamine ja horisontaalsed sätted (kuues osa) ning lõppsätted (seitsmes osa).
8 Ühis- ja institutsioonilised sätted.
9 Tõlgendamise põhimõtted ja mõisted.
10 Üldsätted.
11 Vastavalt kaubandus- ja koostöölepingu artikli 778 lõike 2 punktile r moodustab 43. lisa kolmanda osa VII jaotise lahutamatu osa. Vt ka kaubandus- ja koostöölepingu artikkel 606 vahistamismääruse sisu ja vormi kohta.
12 Kaubandus- ja koostöölepingu artikli 599 pealkiri on „Kohaldamisala“.
13 Kaubandus- ja koostöölepingu artikli 604 pealkiri on „Vahistamismääruse teinud riigi poolt teatavatel juhtudel antavad tagatised“.
14 Need neli süütegu olid järgmised: keelatud organisatsiooni kuulumine, terroriaktide toimepanemisega seotud organisatsiooni tegevuse juhtimine, terroriaktide toimepanemisega seotud organisatsiooni tegevuse juhtimise kavandamine ning terroriaktide toimepanemise ettevalmistamine.
15 13. juuni 2002. aasta otsus Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta (ELT 2002, L 190, lk 1), mida on muudetud nõukogu 26. veebruari 2009. aasta raamotsusega 2009/299/JSK (ELT 2009, L 81, lk 24) (edaspidi „raamotsus 2002/584“).
16 21. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus (CE:ECHR:2013:1021JUD004275009; edaspidi „kohtuotsus Del Río Prada vs. Hispaania“).
17 Lisaks sellele, kui kohtuasi tekitab tõsise ebakindluse seoses liikmesriigi konstitutsioonilist õigust ja liidu õigust puudutavate põhjapanevate küsimustega, võib sellise kohtuasja erilisi asjaolusid arvestades olla vaja seda menetleda lühikese aja jooksul. Vt Euroopa Kohtu presidendi 19. oktoobri 2018. aasta määrus kohtuasjas Wightman jt (C‑621/18, EU:C:2018:851, punkt 10 ja seal viidatud kohtupraktika).
18 Vt Euroopa Kohtu presidendi 22. aprilli 2024. aasta määrus kohtuasjas Alchaster (C‑202/24, EU:C:2024:343, punkt 7).
19 Ühendkuningriigi õigust menetlusse astuda ja selles osaleda reguleerib Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi Euroopa Liidust ja Euroopa Aatomienergiaühendusest väljaastumise lepingu (ELT 2020, L 29, lk 7, edaspidi „väljaastumisleping“, mille Euroopa Liidu Nõukogu kiitis Euroopa Liidu ja Euroopa Aatomienergiaühenduse nimel heaks nõukogu 30. jaanuari 2020. aasta otsusega (EL) 2020/135 (ELT 2020, L 29, lk 1)) artikli 90 lõige 1. Väljaastumislepingu artikli 90 lõike 1 kohaselt võib Ühendkuningriik seni, kuni Euroopa Kohtu otsused ja määrused kõigis artiklis 86 (Euroopa Kohtus pooleli olevate kohtuasjade kohta) osutatud menetlustes ja eelotsuseasjades ei ole muutunud lõplikuks, astuda menetlusse samamoodi nagu liikmesriik, või kui tegemist on Euroopa Kohtule ELTL artikli 267 kohaselt esitatud asjaga, osaleda Euroopa Kohtu menetluses samamoodi nagu liikmesriik. Selle aja jooksul teavitab Euroopa Kohtu kohtusekretär Ühendkuningriiki kõigist eelotsuseasjadest, mille mõne liikmesriigi kohus on Euroopa Kohtule esitanud, samal ajal ja samal viisil kui liikmesriike. Kuna Euroopa Kohtu menetluses on veel väljaastumislepingu artiklis 86 osutatud kohtuasju, on Ühendkuningriigil õigus käesolevasse menetlusse astuda.
20 Kaubandus- ja koostöölepingu artikli 598 punkti c kohaselt tähendab „vahistamismäärust täitev õigusasutus“ vahistamismäärust täitva riigi õigusasutust, kes on selle riigi õiguse kohaselt pädev vahistamismäärust täitma.
21 Kaubandus- ja koostöölepingu artikli 598 punkti a kohaselt tähendab „vahistamismäärus“ kohtulahendit, mille riik on välja andnud, et teine riik vahistaks tagaotsitava ja loovutaks ta selleks, et viia läbi kriminaalmenetlus või viia täide vabadusekaotuslik karistus või vabadust piirav julgeolekumeede.
22 Ühendkuningriigi väljaastumine Euroopa Liidust jõustus 31. jaanuaril 2020.
23 Üleminekuperiood lõppes 31. detsembril 2020. Väljaastumislepingu artiklis 127 on sätestatud, et üleminekuperioodil kohaldatakse liidu õigust Ühendkuningriigi suhtes ja Ühendkuningriigis, kui väljaastumislepingus ei ole sätestatud teisiti. Kuivõrd väljaastumislepingus ei ole ette nähtud erandit artiklist 127 Euroopa vahistamismäärusega seotud sätete suhtes, jäid need sätted üleminekuperioodil kehtima.
24 Ja sellele vastavas EIÕK artiklis 2.
25 Vt selles küsimuses näiteks EIK 9. juuli 2019. aasta kohtuotsus Romero Castaño vs. Belgia (CE:ECHR:2019:0709JUD000835117).
26 Vt selle kohta Lenaerts, K., „La vie après l’avis: exploring the principle of mutual (yet not blind) trust“, Common Market Law Review, 54. kd, 2017, lk 805–840, lk 806, ja Bay Larsen, L., „Some reflections on mutual recognition in the area of freedom, security and justice“, väljaandes Cardonnel, P., Rosas, A., ja Wahl, N. (toim), Constitutionalising the EU Judicial System: Essays in Honour of Pernilla Lindh, Hart Publishing, London, 2012, lk 139–152, lk 140.
27 18. detsembri 2014. aasta arvamus 2/13 (Euroopa Liidu ühinemine Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga) (EU:C:2014:2454).
28 Vt 18. detsembri 2014. aasta arvamus 2/13 (Euroopa Liidu ühinemine Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga) (EU:C:2014:2454, punkt 167).
29 ELL artiklis 2 ei ole sõnastatud pelgalt poliitilist laadi suuniseid või kavatsusi, vaid seal on nimetatud väärtused, mis on osa liidu kui ühise õiguskorra identiteedist ning mis realiseeruvad põhimõtetes, mis kätkevad endas liikmesriikide jaoks õiguslikult siduvaid kohustusi. Vt 16. veebruari 2022. aasta kohtuotsus Ungari vs. parlament ja nõukogu (C‑156/21, EU:C:2022:97, punkt 232). ELL artikli 2 hiljutist hindamist doktriinis vt Nettesheim, M., „Die föderale Homogenitätsklausel des Art. 2 EUV“, Europarecht, 2024, lk 269–299, lk 273, kus seda sätet nimetatakse „föderaalseks homogeensusklausliks“.
30 18. detsembri 2014. aasta arvamus 2/13 (Euroopa Liidu ühinemine Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga) (EU:C:2014:2454, punkt 168). Vt ka minu ettepanek kohtuasjas Moldova Vabariik (C‑741/19, EU:C:2021:164, punkt 87).
31 Vt näiteks 6. septembri 2016. aasta kohtuotsus Petruhhin (C‑182/15, EU:C:2016:630, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika).
32 Euroopa Ülemkogu kohtumine Tamperes 15. ja 16. oktoobril 1999.
33 Vt 18. aprilli 2023. aasta kohtuotsus E. D. L. (keeldumine haiguse tõttu) (C‑699/21, EU:C:2023:295, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika).
34 Vt 5. aprilli 2016. aasta kohtuotsus Aranyosi ja Căldăraru (C‑404/15 ja C‑659/15 PPU, EU:C:2016:198).
35 Vt 25. juuli 2018. aasta kohtuotsus Minister for Justice and Equality (kohtusüsteemi puudused) (C‑216/18 PPU, EU:C:2018:586).
36 Vt 21. detsembri 2023. aasta kohtuotsus GN (lapse parimatel huvidel põhinev keeldumise alus) (C‑261/22, EU:C:2023:1017).
37 Vt 21. detsembri 2023. aasta kohtuotsus GN (lapse parimatel huvidel põhinev keeldumise alus) (C‑261/22, EU:C:2023:1017, punkt 46 ja viidatud kohtupraktika).
38 Vt 21. detsembri 2023. aasta kohtuotsus GN (lapse parimatel huvidel põhinev keeldumise alus) (C‑261/22, EU:C:2023:1017, punkt 47 ja viidatud kohtupraktika).
39 Vt 21. detsembri 2023. aasta kohtuotsus GN (lapse parimatel huvidel põhinev keeldumise alus) (C‑261/22, EU:C:2023:1017, punkt 48 ja viidatud kohtupraktika).
40 Vt 31. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus Puig Gordi jt (C‑158/21, EU:C:2023:57, punkt 111).
41 Vt 21. detsembri 2023. aasta kohtuotsus GN (lapse parimatel huvidel põhinev keeldumise alus) (C‑261/22, EU:C:2023:1017).
42 Vt 18. aprilli 2023. aasta kohtuotsus E. D. L. (keeldumine haiguse tõttu) (C‑699/21, EU:C:2023:295, punkt 55).
43 Vt Euroopa Liidu liikmesriikide ning Islandi ja Norra vahelist üleandmismenetlust käsitlev Euroopa Liidu ning Islandi Vabariigi ja Norra Kuningriigi vaheline leping (ELT 2006, L 292, lk 2). See leping kiideti liidu nimel heaks esmalt nõukogu 27. juuni 2006. aasta otsusega 2006/697/EÜ (ELT 2006, L 292, lk 1) ja pärast Lissaboni lepingu jõustumist, mis tingis uue heakskiidu andmise vajaduse, nõukogu 27. novembri 2014. aasta otsusega 2014/835/EL (ELT 2014, L 343, lk 1). Leping kehtib alates 1. novembrist 2019 (vt Euroopa Liidu Teatajas avaldatud sellekohane teade, ELT 2019, L 230, lk 1).
44 Vt 2. aprilli 2020. aasta kohtuotsus Ruska Federacija (C‑897/19 PPU, EU:C:2020:262, punkt 73).
45 Vt näiteks 25. juuni 2020. aasta kohtuotsus A jt (Aalteri ja Nevele tuulepargid) (C‑24/19, EU:C:2020:503, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika).
46 Vt 6. oktoobri 1982. aasta kohtuotsus Cilfit jt (283/81, EU:C:1982:335, punkt 18).
47 Vt näiteks 30. mai 2013. aasta kohtuotsus Genil 48 ja Comercial Hostelera de Grandes Vinos (C‑604/11, EU:C:2013:344, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika).
48 Vt 2. aprilli 2020. aasta kohtuotsus Ruska Federacija (C‑897/19 PPU, EU:C:2020:262, punkt 73) ja 14. septembri 2023. aasta kohtuotsus Sofiyska gradska prokuratura jt (järjestikused vahistamismäärused) (C‑71/21, EU:C:2023:668, punkt 30).
49 Vt 14. septembri 2023. aasta kohtuotsus Sofiyska gradska prokuratura jt (järjestikused vahistamismäärused) (C‑71/21, EU:C:2023:668, punktid 33–43 ja 45–61).
50 Näiteks raamotsuse artikli 1 lõige 2 kui keskse tähtsusega säte, mille kohaselt tuleb liikmesriikidel täita mis tahes Euroopa vahistamismäärus vastastikuse tunnustamise põhimõtte alusel ja vastavalt raamotsuse sätetele.
51 Vt 14. septembri 2023. aasta kohtuotsus Sofiyska gradska prokuratura jt (järjestikused vahistamismäärused) (C‑71/21, EU:C:2023:668, punkt 48).
52 Vt 17. märtsi 2021. aasta kohtuotsus JR (vahistamismäärus – süüdimõistev kohtuotsus, mis on tehtud EMP lepingu osaliseks olevas kolmandas riigis) (C‑488/19, EU:C:2021:206, punkt 60).
53 Ibid. Vt ka 2. aprilli 2020. aasta kohtuotsus Ruska Federacija (C‑897/19 PPU, EU:C:2020:262, punkt 44).
54 17. märtsi 2021. aasta kohtuotsuses JR (vahistamismäärus – süüdimõistev kohtuotsus, mis on tehtud EMP lepingu osaliseks olevas kolmandas riigis) (C‑488/19, EU:C:2021:206) tuli Euroopa Kohtul sisuliselt vastata vahistamismäärust täitva riigi (Iirimaa) kohtu eelotsuse küsimusele ja otsustada, kas raamotsuse 2002/584 alusel võib teha Euroopa vahistamismääruse, et viia täide kolmanda riigi (Norra) kohtu poolt mõistetud ja vahistamismääruse teinud riigis (Leedu) tunnustatud vabadusekaotuslik karistus.
55 Vt 6. septembri 2016. aasta kohtuotsus (C‑182/15, EU:C:2016:630).
56 Vt 6. septembri 2016. aasta kohtuotsus Petruhhin (C‑182/15, EU:C:2016:630, punkt 52).
57 Kõnealusel juhul oli kolmandaks riigiks Venemaa.
58 Vt EIK 28. veebruari 2008. aasta otsus kohtuasjas Saadi vs. Itaalia (CE:ECHR:2008:0228JUD003720106, punkt 147).
59 Vt 6. septembri 2016. aasta kohtuotsus Petruhhin (C‑182/15, EU:C:2016:630, punkt 57).
60 Vt 6. septembri 2016. aasta kohtuotsus Petruhhin (C‑182/15, EU:C:2016:630, punkt 58).
61 Vt 6. septembri 2016. aasta kohtuotsus Petruhhin (C‑182/15, EU:C:2016:630, punkt 59).
62 Ja Euroopa Aatomienergiaühenduse asutamislepingu artikkel 101.
63 Tegemist on järjepideva kohtupraktikaga alates 12. detsembri 1972. aasta kohtuotsusest International Fruit Company jt (21/72–24/72, EU:C:1972:115, punkt 20). Vt ka 9. septembri 2008. aasta kohtuotsus FIAMM jt vs. nõukogu ja komisjon (C‑120/06 P ja C‑121/06 P, EU:C:2008:476, punkt 108) ning 13. jaanuari 2015. aasta kohtuotsus nõukogu ja komisjon vs. Stichting Natuur en Milieu ja Pesticide Action Network Europe (C‑404/12 P ja C‑405/12 P, EU:C:2015:5, punkt 45).
64 Õiguskaitse ja õigusalane koostöö kriminaalasjades.
65 Selline on järjepidev kohtupraktika alates 30. aprilli 1974. aasta kohtuotsusest Haegeman (181/73, EU:C:1974:41, punkt 5). Vt ka 1. augusti 2022. aasta kohtuotsus Sea Watch (C‑14/21 ja C‑15/21, EU:C:2022:604, punkt 94) ja 27. veebruari 2024. aasta otsus kohtuotsus EUIPO vs. The KaiKai Company Jaeger Wichmann (C‑382/21 P, EU:C:2024:172, punkt 57).
66 Vt 14. detsembri 1991. aasta arvamus 1/91 (esimene arvamus Euroopa Majanduspiirkonna lepingu kohta) (EU:C:1991:490, punkt 14) ja 24. novembri 2016. aasta kohtuotsus SECIL (C‑464/14, EU:C:2016:896, punkt 94).
67 Vt 14. detsembri 1991. aasta arvamus 1/91 (esimene arvamus Euroopa Majanduspiirkonna lepingu kohta) (EU:C:1991:490, punkt 14).
68 Sõlmitud Viinis 23. mail 1969.
69 Vt kaubandus- ja koostöölepingu artikli 4 lõige 2.
70 Vt kaubandus- ja koostöölepingu artikli 4 lõige 3.
71 Kaubandus- ja koostöölepingu artiklid 522–701.
72 See säte asub kaubandus- ja koostöölepingu kolmanda osa I jaotises („Üldsätted“).
73 Vt ka minu ettepanek kohtuasjas R O (C‑327/18 PPU, EU:C:2018:644, punkt 68 ja 61. joonealune märkus ).
74 Vt Euroopa Liidu liikmesriikide ning Islandi ja Norra vahelist üleandmismenetlust käsitlevas Euroopa Liidu ning Islandi Vabariigi ja Norra Kuningriigi vahelises lepingus kasutatud sõnastust.
75 Vt kaubandus- ja koostöölepingu artikli 614 lõige 3, artikli 623 lõige 6 ja artikkel 626.
76 Sellist tõlgendust kinnitavad ka kaubandus- ja koostöölepingu artikli 629 sõnastus ja Euroopa Nõukogu 13. detsembril 1957 Pariisis sõlmitud väljaandmise konventsioonis (ETS nr 24, kättesaadav aadressil https://www.coe.int/en/web/conventions/full-list/-/conventions/treaty/024) kasutatud terminoloogia.
77 Kaubandus- ja koostöölepingu artikkel 600.
78 Kaubandus- ja koostöölepingu artikkel 601.
79 Raamotsuse 2002/584 artikkel 3 ja järgnevad artiklid.
80 See säte on sõnastatud peaaegu identselt raamotsuse 2002/584 artikli 15 lõikega 1; ainus oluline erinevus on see, et kaubandus- ja koostöölepingu artikli 613 lõikes 1 viidatakse ka proportsionaalsuse põhimõttele.
81 Selle sätte kohaselt tuleb liikmesriikidel täita mis tahes Euroopa vahistamismäärus vastastikuse tunnustamise põhimõtte alusel ja vastavalt raamotsuse 2002/584 sätetele.
82 Komisjon on nii oma kirjalikes kui ka suulistes seisukohtades viidanud eelkõige sellele, et selles osas on otsustavaks kriteeriumiks asjaolu, et Ühendkuningriik ei ole Schengeni alasse kuuluv riik. Kogu lugupidamise juures ei nõustu ma selle seisukohaga. Ühendkuningriik ei kuulunud Schengeni alasse ka siis, kui ta oli Euroopa Liidu liikmesriik. Samuti ei ole Iirimaa (ega Küpros) praegu Schengeni alasse kuuluv riik. Euroopa Kohtu 5. aprilli 2016. aasta pöördelise kohtuotsuse Aranyosi ja Căldăraru (C‑404/15 ja C‑659/15 PPU, EU:C:2016:198) tegemise ajal ei kuulunud Rumeenia Schengeni alasse ja ta ei ole ka praegu selle täisliige (Rumeenia ja Bulgaaria on praegu Schengeni alasse kuuluvad liikmesriigid üksnes liidusiseste õhu- ja merepiiride osas). Schengen ei ole seega otsustav kriteerium.
83 Vt eelotsusetaotluse punkt 3.
84 Vt Peers, S., „So close, yet so far: the EU/UK Trade and Cooperation Agreement“, Common Market Law Review, 59. kd, 2022, lk 49–80, lk 68. Üksikasjalikuma käsitluse kohta vt ka Grange, E., Keith, B., Kerridge, S., „Extradition under the EU-UK Trade and Cooperation Agreement“, New Journal of European Criminal Law, 12. kd, 2021, lk 213–221, lk 217 ja 218.
85 Vt kaubandus- ja koostöölepingu artikkel 602. Raamotsuses 2002/584 vastav säte puudub.
86 5. aprilli 2016. aasta kohtuotsus (C‑404/15 ja C‑659/15 PPU, EU:C:2016:198).
87 Olukord, mis kuulub liidu õiguse kohaldamisalasse, ent hõlmab väljaandmist kolmandale riigile.
88 Vt Lemke, S., väljaandes von der Groeben, H., Schwarze, J., ja Hatje, A., (toim), Europäisches Unionsrecht (Kommentar), 1. kd, 7. trükk, Nomos, Baden-Baden, 2015, Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 49 lõige 2.
89 Vt 10. novembri 2022. aasta kohtuotsus DELTA STROY 2003 (C‑203/21, EU:C:2022:865, punkt 46).
90 Vastavalt ELL artikli 6 lõike 1 kolmandale lõigule ja harta artikli 52 lõikele 7 on koostatud selgitused, et anda suuniseid harta tõlgendamiseks, ning nii Euroopa Liidu kohtud kui ka liikmesriikide kohtud peavad neid nõuetekohaselt arvesse võtma.
91 Vt selgitust artikli 52 „Õiguste ja põhimõtete ulatus ja tõlgendamine“ kohta põhiõiguste harta selgitustes (ELT 2007, C 303, lk 17).
92 Vt ka Szwarc, M., väljaandes Wróbel, A., Karta Praw Podstawowych Unii Europejskiej. Komentarz, C.H.Beck, Warsaw, 2020, lk 1221.
93 Vt EIK 22. novembri 1995. aasta kohtuotsus C.R. vs. Ühendkuningriik (CE:ECHR:1995:1122JUD002019092, punkt 32); 22. novembri 1995. aasta kohtuotsus S.W. vs. Ühendkuningriik (CE:ECHR:1995:1122JUD002016692, punkt 34) ja 12. veebruari 2008. aasta kohtuotsus Kafkaris vs. Küpros (CE:ECHR:2008:0212JUD002190604, punkt 137).
94 Tuleb siiski märkida, et olles esmalt uurinud, kas kõnealune meede on kehtestatud pärast „kuriteos“ süüdimõistmist, võib EIK lähtuda muudest teguritest, nagu kõnealuse meetme olemus ja eesmärk, selle iseloomustus riigisiseses õiguses, meetme kehtestamise ja rakendamisega seotud menetlused ning meetme raskus. Vt selle kohta EIK 9. veebruari 1995. aasta kohtuotsus Welch vs. Ühendkuningriik (CE:ECHR:1995:0209JUD001744090, punkt 28), 8. juuni 1995. aasta kohtuotsus Jamil vs. Prantsusmaa (CE:ECHR:1995:0608JUD001591789, punkt 31) ja 12. veebruari 2008. aasta kohtuotsus Kafkaris vs. Küpros (CE:ECHR:2008:0212JUD002190604, punkt 142).
95 Ja endine Euroopa Inimõiguste Komisjon enne seda, kui 1. novembril 1998 jõustus EIÕK protokoll nr 11 konventsiooniga loodud kontrollmehhanismi ümberkorraldamiseks.
96 Vt Euroopa Inimõiguste Komisjoni 3. märtsi 1986. aasta otsus Hogben vs. Ühendkuningriik (CE:ECHR:1986:0303DEC001165385) ja 28. veebruari 1996. aasta otsus Hosein vs. Ühendkuningriik (CE:ECHR:1996:0228DEC002629395). Vt ka EIK 29. novembri 2005. aasta otsus Uttley vs. Ühendkuningriik (CE:ECHR:2005:1129DEC003694603) ja 12. veebruari 2008. aasta kohtuotsus Kafkaris vs. Küpros (CE:ECHR:2008:0212JUD002190604, punkt 142).
97 Vt eelotsusetaotluse esitanud kohtu määrus, punkt 12.
98 Vt kohtuotsus Del Río Prada vs. Hispaania, punkt 12.
99 Tuntud kui „Parot’ doktriin“.
100 Vt kohtuotsus Del Río Prada vs. Hispaania, punkt 117.
101 Vt EIK 31. augusti 2021. aasta otsus Devriendt vs. Belgia (CE:ECHR:2021:0831DEC003556719).
102 26. septembril 2006 mõistis Cour d’assises de Brabant (vandekohus, Brabant, Belgia) kaebajale 24.–25. augusti 2003. aasta öösel toime pandud mõrva eest eluaegse vangistuse. Sel ajal oli vangistusest tingimisi vabastamise õiguse saamiseks vanglas kantava karistuse miinimumaeg eluaegse vangistuse korral 10 aastat. 30. jaanuaril 2007 jättis Cour de cassation (kassatsioonikohus, Belgia) kaebaja kassatsioonkaebuse rahuldamata. 17. veebruaril 2015 tegi EIK järelduse EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise kohta, kuna vandekohtu otsus ei olnud piisavalt põhjendatud. Sellest tulenevalt uuendas Cour de cassation (kassatsioonikohus) 16. juunil 2015 kohtuasja, tühistas oma eelmise otsuse ja saatis kohtuasja tagasi Cour d’assises de Brabantile (vandekohus, Brabant, Belgia) uueks arutamiseks. 29. juunil 2016 mõistis vandekohus kaebajale tagaselja eluaegse vangistuse. Pärast kaebaja esitatud kaja mõisteti talle 28. aprillil 2017 uuesti eluaegne vangistus ja kassatsioonikohus jättis 24. oktoobril 2017 tema kassatsioonkaebuse rahuldamata. Vahepeal pikendati 17. märtsil 2013 vastu võetud seadusega eluaegse vangistuse korral tingimisi vabastamise õiguse saamiseks vanglas kantava karistuse minimaalset aega 10 aastalt 15 aastale. 16. augustil 2018 taotles kaebaja tingimisi vabastamist, väites, et ta on 10 aasta minimaalse karistusaja ära kandnud. Kuid 25. veebruaril 2019 tunnistas tribunal de l’application des peines, Gent (karistus- ja vangistusjärelevalve kohus, Gent, Belgia) tema kaebuse vastuvõetamatuks, kuna kaebaja ei olnud kandnud ära nõutavat 15 aastat. 26. märtsil 2019 lükkas Cour de cassation (kassatsioonikohus) kaebaja kassatsioonkaebuse tagasi, selgitades, et tegemist ei olnud karistuse pikendamisega, vaid selle täideviimise tingimuste muutmisega, mis ei ole EIÕK artikliga 7 vastuolus.
103 Vt EIK 31. augusti 2021. aasta otsus Devriendt vs. Belgia (CE:ECHR:2021:0831DEC003556719, punkt 26).
104 Vt EIK 31. augusti 2021. aasta otsus Devriendt vs. Belgia (CE:ECHR:2021:0831DEC003556719, punkt 28).
105 Vt EIK 12. veebruari 2008. aasta kohtuotsus Kafkaris vs. Küpros (CE:ECHR:2008:0212JUD002190604, punkt 145) ja kohtuotsus Del Río Prada vs. Hispaania (punkt 90).