Kohtuasi T‑477/23

Dz Bank AG Deutsche Zentral-Genossenschaftsbank, Frankfurt am Main

versus

Ühtne Kriisilahendusnõukogu

Üldkohtu (kolmas koda laiendatud koosseisus) 11. juuni 2025. aasta kohtumäärus

Tühistamishagi – Majandus- ja rahapoliitika – Pangandusliit – Krediidiasutuste ja teatavate investeerimisühingute ühtne kriisilahenduskord – Määrus (EL) nr 806/2014 – Direktiiv 2014/59/EL – Ühisotsus omavahendite ja kõlblike kohustuste miinimumnõude kindlaksmääramise kohta – Üldkohtu pädevus – Otsese puutumuse puudumine – Vastuvõetamatus

Tühistamishagi – Füüsilised või juriidilised isikud – Neid otseselt ja isiklikult puudutavad aktid – Otsene puutumus – Kriteeriumid – Kriisilahenduse kolleegiumi ühisotsus omavahendite ja kõlblike kohustuste miinimumnõude kindlaksmääramise kohta – Ühistupankade finantskontserni emaettevõtja esitatud hagi – Otsese puutumuse puudumine – Vastuvõetamatus

(ELTL artikli 263 neljas lõik; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/59, artikli 45h lõiked 3 ja 7)

(vt punktid 72, 74–79 ja 82)

Kokkuvõte

Üldkohus, kes jättis talle esitatud tühistamishagi rahuldamata, tegi esimest korda otsuse selle kohta, millist laadi on ühisotsus, mille on teinud kriisilahenduse kolleegium, mis koosneb muu hulgas Ühtsest Kriisilahendusnõukogust (SRB) ja väljaspool pangandusliitu asuvast liikmesriigi riiklikust asutusest, ning mis puudutab omavahendite ja kõlblike kohustuste miinimumnõude (edaspidi „miinimumnõuded“) kehtestamist, ning sellise otsuse peale esitatud hagi vastuvõetavuse kohta.

Hageja DZ Bank AG Deutsche Zentral-Genossenschaftsbank, Frankfurt am Main on Saksamaal ühistupankade finantskontserni DZ Bank Gruppe juhtiv äriühing. Hagejal on pangandusliidus tütarettevõtjad Saksamaal ja Luksemburgis ning väljaspool pangandusliitu tütarettevõtja Ungaris.

SRB moodustas 2017. aastal hageja ja tema tütarettevõtjate jaoks kriisilahenduse kolleegiumi ( 1 ), kuhu kuuluvad muu hulgas SRB kui selle kolleegiumi juhataja ja kui konsolideerimisgrupi tasandi kriisilahendusasutus ning Magyar Nemzeti Bank (Ungari keskpank) kui Ungari tütarettevõtja kriisilahendusasutus.

SRB kiitis 8. detsembril 2022 ajutiselt heaks hageja kontserni miinimumnõuete kindlaksmääramise otsuse eelnõu, mille kriisilahenduse kolleegium pidi läbi vaatama. Pärast seda, kui SRB oli hagejaga konsulteerinud ja tema seisukohad saanud, järeldas kolleegium oma analüüsi tulemusel, et seda eelnõud ei ole vaja muuta. SRB kui konsolideerimisgrupi tasandi kriisilahendusasutus saatis selle eelnõu lõpliku versiooni kriisilahenduse kolleegiumile, kus saavutati konsensus. Seejärel kohaldati selle eelnõu suhtes SRB ja Ungari keskpanga siseseid heakskiitmise protsesse, mille tulemusel tehti 6. aprilli 2023. aasta ühisotsus RC/JD/2022/22, millega määrati hageja ja tema viie tütarettevõtja jaoks kindlaks omavahendite ja kõlblike kohustuste miinimumnõuded (edaspidi „vaidlustatud otsus“). Samal ajal võttis SRB 5. aprillil 2023 vastu otsuse SRB/EES/2022/215, millega määrati kindlaks miinimumnõuded hageja juhitavasse kontserni kuuluvatele üksustele. Selle otsusega pandi riigisisestele kriisilahendusasutustele kohustus rakendada kõnealuseid miinimumnõudeid ja kontrollida nende kehtimist.

Vaidlustatud otsuse allkirjastas SRB esimees ja see sisaldas märkust, et asjaomaste ametiasutuste esindajad on andnud oma kirjaliku nõusoleku ühisotsusele miinimumnõuete kohta. Vaidlustatud otsuse I lisas on toodud 6. aprilli 2023. aasta kirjalik kokkulepe, mille allkirjastas Ungari keskpanga president ning mille kohaselt nõustub Ungari keskpank ühisotsusega, mille SRB 24. märtsil 2023 välja pakkus ja edastas.

Saksamaa kriisilahendusasutusele, st Bundesanstalt für Finanzdienstleistungsaufsichtile (BaFin, föderaalne finantsjärelevalveamet), tehti 14. aprillil 2023 teatavaks SRB 5. aprilli 2023. aasta otsus SRB/EES/2022/215, mida ta seejärel rakendas hagejale adresseeritud 26. mai 2023. aasta otsusega.

Luksemburgi kriisilahendusasutus, kelleks on Commission de surveillance du secteur financier (CSSF, finantssektori järelevalvekomisjon), teavitas 17. mai 2023. aasta kirjas tütarettevõtjat DZ Privatbank otsusega SRB/EES/2022/215 kindlaks määratud miinimumnõuete rakendamisest ja tegi talle selle otsuse teatavaks.

SRB kui grupi tasandi kriisilahendusasutus tegi 22. mai 2023. aasta e-kirjaga hagejale kui kontserni liidus asuvale emaettevõtjale teatavaks vaidlustatud otsuse, millele oli lisatud ühisotsus konsolideerimisgrupi kriisilahenduse kava kohta ja selle kava kokkuvõte.

Seejärel esitas hageja vaidlustatud otsuse ja otsuse SRB/EES/2022/215 peale SRB apellatsioonikomisjonile kaks eraldi kaebust ( 2 ). Apellatsioonikomisjon jättis need rahuldamata põhjusel, et esimene on põhjendamatu ja teine on vastuvõetamatu.

Hageja esitas Üldkohtule kaks eraldi tühistamishagi, mis on vastavalt suunatud vaidlustatud otsuse ja apellatsioonikomisjoni otsuse vastu ( 3 ). Käesolevas kohtuasjas esitas SRB vastuvõetamatuse vastuväite, mis muu hulgas põhineb asjaolul, et hageja ei ole vaidlustatud otsuse adressaat ning see otsus ei puuduta teda otseselt ja isiklikult, mistõttu puudub tal õigus esitada hagi.

Üldkohtu hinnang

Esimesena analüüsis Üldkohus seda, kas hageja on vaidlustatud otsuse adressaat. Kohus lükkas tagasi hageja argumendi, et hageja staatus tuleneb SRB kohustusest ( 4 ) edastada ühisotsused pärast nende vastuvõtmist.

Nimelt, ühisotsuse „esitab kriisilahendussubjektile tema kriisilahendusasutus“ ( 5 ). Mis puudutab konsolideerimisgrupi liidus tegutsevat emaettevõtjat, kes ise ei ole sama kriisilahendusaluse grupi kriisilahendussubjekt, siis edastab ( 6 ) ühisotsuse talle kriisilahendussubjekti kriisilahendusasutus.

Sellest tuleneb, et direktiivi 2014/59 artikli 45h lõike 1 teises lõigus ei ole sätestatud, et ühisotsuse vastuvõtja, kelleks käesolevas asjas on SRB ja Ungari kriisilahendusasutus kui ühisotsuse ühiselt vastuvõtjad, teavitab sellest asjaomaseid ettevõtjaid, vaid et ta teeb eri kriisilahendusasutustele nende vastava pädevuse piires ülesandeks see otsus „esitada“. Käsitletud asjas edastas SRB kui grupi tasandi kriisilahendusasutus ( 7 ) alles 22. mai 2023. aasta e-kirjaga hagejale kui kontserni liidus asuvale emaettevõtjale vaidlustatud otsuse, samas kui liikmesriikide kriisilahendusasutusi teavitati sellest juba enne nimetatud kuupäeva.

Teisena tuletas Üldkohus meelde kahte kumulatiivset kriteeriumi, mis peavad olema täidetud selleks, et tühistamishagi, mille on esitanud füüsiline või juriidiline isik, kes ei ole akti adressaat, oleks vastuvõetav, see tähendab esiteks, et vaidlustatud meede avaldaks otsest mõju isiku õiguslikule olukorrale, ja teiseks, et see ei jätaks meedet rakendama kohustatud adressaadile mingit kaalutlusõigust, ilma et oleks vaja vahenorme.

Mis puudutab esimest tingimust, siis Üldkohus analüüsis asjaomase akti sisu ja hindas neid tagajärgi selliste objektiivsete tingimuste alusel nagu selle akti sisu, võttes olenevalt olukorrast arvesse akti vastuvõtmise konteksti ja akti vastu võtnud institutsiooni pädevust. Mis puudutab ühisotsust piiriülese konsolideerimisgrupi kohta direktiivi 2014/59 artikli 2 lõike 1 punkti 27 tähenduses, siis võttis Üldkohus eelkõige arvesse süsteemi, mille liidu seadusandja on kehtestanud, selleks et kindlaks määrata miinimumnõuded iga konsolideerimisgruppi kuuluva üksuse jaoks liidus.

Käsitletud asjas on vaidlustatud otsuses ja otsuses SRB/EES/2022/215 kindlaks määratud miinimumnõuded nende üksuste jaoks, kelle konsolideerimisgruppi kuulub hageja. Kuigi vaidlustatud otsus kujutab endast kokkulepet, mis on sõlmitud kogu liidu kontekstis SRB ja Ungari kriisilahendusasutuse, see tähendab Ungari keskpanga vahel direktiivi 2014/59 alusel, siis määruse nr 806/2014 alusel vastu võetud otsus SRB/EES/2022/215 väljendab seda lepingut ainult pangandusliidus.

Seega puudutab vaidlustatud otsuse siduv toime ainult „asjaomaseid“ kriisilahendusasutusi ( 8 ), st neid, kes on ühisotsuse vastuvõtmisel omavahel seotud. Käesolevas asjas on tegemist SRB ja Ungari kriisilahendusasutusega.

Üldkohus järeldas sellest, et vaidlustatud otsuse vastuvõtmine iseenesest ei too seega pangandusliidus kaasa ühtegi muud õiguslikku tagajärge peale kohustuse – mille SRB endale Ungari kriisilahendusasutuse suhtes paneb – kohaldada miinimumnõudeid, mille ta on viimasega läbi rääkinud.

Seevastu otsuse SRB/EES/2022/215 puhul märkis Üldkohus, et esiteks määrab SRB kindlaks miinimumnõuded, mida kriisilahendussubjektid ja kriisilahenduse konsolideerimisgrupid peavad pidevalt täitma ( 9 ), ning teiseks adresseerib SRB oma kindlaksmääramise tulemused liikmesriikide kriisilahendusasutustele ( 10 ), kes täidavad SRB juhiseid ( 11 ). Käsitletud juhul on selge, et kui SRB võttis vastu otsuse SRB/EES/2022/215, mille teises põhjenduses on eelkõige viidatud määruse nr 806/2014 artiklitele 12–12k ja artiklile 29, siis tegi SRB eespool viidatud artiklite alusel otsuse, millega ta määras pangandusliidus kindlaks selle konsolideerimisgrupi miinimumnõuded, kuhu hageja kuulub.

Järelikult, kuna vaidlustatud otsus ei mõjuta otseselt hageja õiguslikku olukorda, nõustus Üldkohus SRB esitatud vastuvõetamatuse vastuväitega, mis põhineb sellel, et hagejal puudub õigus esitada hagi.

( 1 ) Vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta direktiivi 2014/59/EL, millega luuakse krediidiasutuste ja investeerimisühingute finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse õigusraamistik ning muudetakse nõukogu direktiivi 82/891/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 2001/24/EÜ, 2002/47/EÜ, 2004/25/EÜ, 2005/56/EÜ, 2007/36/EÜ, 2011/35/EL, 2012/30/EL ja 2013/36/EL ning määruseid (EL) nr 1093/2010 ja (EL) nr 648/2012 (ELT 2014, L 173, lk 190; parandus ELT 2021, L 178, lk 8), artiklile 88.

( 2 ) Vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. juuli 2014. aasta määruse (EL) nr 806/2014, millega kehtestatakse ühtsed eeskirjad ja ühtne menetlus krediidiasutuste ja teatavate investeerimisühingute kriisilahenduseks ühtse kriisilahenduskorra ja ühtse kriisilahendusfondi raames ning millega muudetakse määrust (EL) nr 1093/2010 (ELT 2014, L 225, lk 1; parandus ELT 2021, L 178, lk 12), artikli 85 lõikele 3.

( 3 ) Kohtuasi on registreeritud numbriga T‑116/24.

( 4 ) Ette nähtud direktiivi 2014/59 artikli 45h lõike 1 teise lõigu punktis a ja komisjoni 23. märtsi 2016. aasta delegeeritud määruse (EL) 2016/1075, millega täiendatakse direktiivi 2014/59 seoses regulatiivsete tehniliste standarditega, millega määratakse kindlaks finantsseisundi taastamise kavade, kriisilahenduse kavade ja konsolideerimisgrupi kriisilahenduse kavade sisu, miinimumkriteeriumid, mille alusel peab pädev asutus finantsseisundi taastamise kavu ja konsolideerimisgrupi finantsseisundi taastamise kavu hindama, konsolideerimisgrupi finantstoetuse andmise tingimused, sõltumatute hindajate suhtes kohaldatavad nõuded, allahindamise ja konverteerimise õiguse lepingukohane tunnustamine, teavitamisnõuete ja peatamisteate menetlused ja sisu ning kriisilahenduse kolleegiumide tegevus (ELT 2016, L 184, lk 1), artikli 92 lõikes 1.

( 5 ) Vastavalt direktiivi 2014/59 artikli 45h lõike 1 teise lõigu punktile a.

( 6 ) Direktiivi 2014/59 artikli 45h lõike 1 teise lõigu punkti c kohaselt.

( 7 ) Kooskõlas direktiivi 2014/59 artikli 45h lõike 1 teise lõigu punktiga c.

( 8 ) Vastavalt direktiivi 2014/59 artikli 45h lõikele 7.

( 9 ) Vastavalt määruse nr 806/2014 artikli 12 lõikele 1.

( 10 ) Vastavalt määruse nr 806/2014 artikli 12 lõikele 5.

( 11 ) Määruse nr 806/2014 artikli 29 kohaselt.