Esialgne tõlge

ÜLDKOHTU MÄÄRUS (teine koda laiendatud koosseisus)

7. august 2024(*)

Euroopa Liidu kaubamärk – Uue esindaja määramine – Hageja, kes ei ole enam reageerinud Üldkohtu pöördumistele – Üldkohtu kodukorra artikli 131 lõige 2 – Lahendi tegemise vajaduse äralangemine

Kohtuasjas T‑125/23,

Synapsa Med sp. z o.o., asukoht Jelcz-Laskowice (Poola), esindaja: advokaat G. Kuchta,

hageja,

versus

Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO), esindaja: T. Frydendahl,

kostja,

teine pool Siseturu Ühtlustamise Ameti apellatsioonikoja menetluses, menetlusse astuja Üldkohtus oli

Gravity Brand Holdings LLC, asukoht New York, New York (Ameerika Ühendriigid), esindajad: advokaadid V. Balaguer Fuentes, I. Sempere Massa ja J. Schmitt,

ÜLDKOHUS (teine koda laiendatud koosseisus),

koosseisus: koja president A. Marcoulli, kohtunikud J. Schwarcz, V. Tomljenović, R. Norkus (ettekandja) ja W. Valasidis,

kohtusekretär: V. Di Bucci,

arvestades menetluse kirjalikku osa,

on teinud järgmise

kohtumääruse

1        Hageja Synapsa Med sp. z o.o. on ELTL artikli 263 alusel esitatud hagis esitanud nõude tühistada Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ameti (EUIPO) kolmanda apellatsioonikoja 9. jaanuari 2023. aasta otsus (asi R 923/2022‑5) (edaspidi „vaidlustatud otsus“).

2        Hageja esindaja teatas 6. veebruari 2024. aasta kirjas Üldkohtule, et ta ei ole enam hageja esindaja.

3        Kodukorra artiklis 89 ette nähtud, menetlust korraldava meetme raames teatas Üldkohus 9. veebruaril 2024 hageja esindajale saadetud kirjas, et ta jääb hageja esindajaks seniks, kuni hageja määrab endale uue esindaja. Samuti palus Üldkohus esindajal hagejale selgitada, et kodukorra artikli 51 lõike 1 alusel peab hageja määrama uue esindaja. Ta lisas, et kui hageja uus esindaja Üldkohtule enda määramisest hiljemalt 26. veebruaril 2024 ei teata, kavatseb Üldkohus oma kodukorra artikli 131 lõike 2 alusel omal algatusel tuvastada, et asjas lahendi tegemise vajadus on ära langenud.

4        Hageja uut esindajat selleks määratud tähtaja jooksul ei nimetanud.

5        Kodukorra artiklis 89 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames esitas Üldkohus 7. märtsi 2024. aasta kirjas pooltele küsimuse – millele palus vastata kirjalikult –, milline on nende seisukoht seoses sellega, et Üldkohtul on vastavalt kodukorra artikli 131 lõikele 2 võimalik omal algatusel teha põhistatud määrus, milles ta tuvastab, et asjas lahendi tegemise vajadus on ära langenud.

6        Menetlusse astuja Gravity Brand Holdings LLC vastas 21. märtsi 2024. aasta kirjas Üldkohtu küsimusele jaatavalt. Ta lisas, et peab kohaseks, et Üldkohus mõistab kohtukulud välja hagejalt.

7        EUIPO palus oma 22. märtsi 2024. aasta kirjas Üldkohtul jätta hagi rahuldamata ja jätta kohtukulud temalt välja mõistmata. Ta täpsustas ühtlasi, et ta ei nõua enda kohtukulude hüvitamist. Eeskätt juhtis EUIPO tähelepanu sellele, et kui kodukorra artikli 131 lõike 2 alusel tuvastatakse, et lahendi tegemise vajadus on ära langenud, siis Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2017. aasta määruse (EL) 2017/1001 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta (ELT 2017, L 154, lk 1) artikli 71 lõikest 3 tulenevalt vaidlustatud otsus ei jõustu.

8        EUIPO kinnitab, et nõue, mille kohaselt peab hagejat esindama advokaat, on sisuline vorminõue, mille järgimata jätmise korral ei ole Üldkohtule esitatud hagi vastuvõetav. Lisaks märgib EUIPO, et kui Üldkohus menetluse käigus tuvastab, et hageja seda eeskirja enam ei täida, võib Üldkohus seda asjaolu tõlgendada hagist loobumisena vastavalt kodukorra artiklile 125 või menetluse jätkamise takistusena, mille tagajärjel tuleb hagi kodukorra artikli 126 alusel ilmselgelt vastuvõetamatuna läbi vaatamata jätta, või avalikust huvist tuleneva asja läbivaatamist takistava asjaoluna kodukorra artikli 129 alusel.

9        Hageja Üldkohtu küsimusele määratud tähtaja jooksul ei vastanud.

10      Üldkohtu kodukorra artikli 131 lõikes 2 on ette nähtud, et kui hageja ei reageeri enam Üldkohtu pöördumistele, võib Üldkohus pärast poolte ärakuulamist omal algatusel põhistatud määrusega tuvastada, et asjas lahendi tegemise vajadus on ära langenud.

11      Lisaks sellele nähtub väljakujunenud kohtupraktika kohaselt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 19 kolmandast ja neljandast lõigust ning artikli 21 esimesest lõigust, mis sama põhikirja artikli 53 esimese lõigu kohaselt on kohaldatav Üldkohtu suhtes, ja eelkõige põhikirja artikli 19 kolmandas lõigus sõna „esindama“ kasutamisest, et Üldkohtule hagi esitamiseks ei ole teistel pooltel kui liikmesriigid, Euroopa Liidu institutsioonid, Euroopa Majanduspiirkonna lepingu (EMP) osalisriigid, kes pole liikmesriigid, samuti nimetatud lepingus osutatud EFTA järelevalveasutus, lubatud ise hagi esitada, vaid nad peavad kasutama niisuguse kolmanda isiku teenuseid, kellel on õigus esineda liikmesriigi või Euroopa Majanduspiirkonna lepingu osalisriigi kohtus (vt selle kohta 20. novembri 2017. aasta kohtumäärus BikeWorld vs. komisjon, T‑702/15, EU:T:2017:834, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).

12      Ka Euroopa Kohtu põhikirja artikli 19 kohaselt on kohustus lasta end esindada advokaadil kohaldatav kuni menetlust lõpetava kohtulahendi kätte toimetamiseni. Siiski peab viimati nimetatud kohustus olema ühitatav ühel poolt poole vabadusega lasta end esindada oma valitud advokaadil ja teiselt poolt advokaadi õigusega loobuda esindamisest kohtumenetluse ajal, kui ta seejuures järgib eetikanõudeid. Järelikult peab pool tagama järjepideva esindatuse advokaadi poolt kogu kohtumenetluse vältel, st alates hagi esitamisest kuni menetlust lõpetava kohtulahendi kätte toimetamiseni, ehkki teda ei pea kogu menetluse vältel esindama üks ja sama advokaat. Sellest järeldub, et kui advokaat menetluse vältel loobub hageja esindamisest, peab see pool enda esindamise järjepidevuse tagamiseks viivitamata määrama uue esindaja (19. juuni 2014. aasta kohtumäärus Suwaid vs. nõukogu, T‑268/12, ei avaldata, EU:T:2014:598, punkt 17).

13      Käesoleval juhul nähtub eespool punktidest 4 ja 9, et hageja ei ole määranud uut esindajat ega ole enam reageerinud Üldkohtu pöördumistele. Kuna hageja ei ole vastanud Üldkohtu nõudele nimetada advokaat, kelle ta määrab enda uueks esindajaks, on ta kohtumenetluse käigus rikkunud olulist menetlusnormi, mis on sätestatud Euroopa Kohtu põhikirja artiklis 19.

14      Siiski ei saa käesolevas asjas, vastupidi EUIPO seisukohale, hageja tegevusetust tõlgendada ei kodukorra artikli 125 alusel hagist loobumisena või menetluse jätkamise takistusena, mille tõttu tuleb hagi vastavalt selle kodukorra artiklile 126 ilmselgelt vastuvõetamatuna jätta läbi vaatamata, ega selle kodukorra artikli 129 alusel avalikust huvist tuleneva asja läbivaatamist takistava asjaoluna.

15      Esiteks tuleb seoses EUIPO argumendiga, et hageja tegevusetust võib pidada hagist loobumiseks, märkida, et hagist loobumisena saab seda käsitada siis, kui hageja teeb hagist loobumiseks tegeliku ja väljapoole suunatud tahteavalduse. Tingimus, et tahe peab olema tegelik, tähendab, et tahte olemasolu suhtes ei või olla mingit kahtlust. Hagist loobumise väljapoole suunatus tähendab eeskätt seda, et tegemist ei või olla vaikimisi tahteavaldusega (vt selle kohta 15. detsembri 2022. aasta kohtumäärus Leonardo vs. Frontex, T‑675/20, ei avaldata, EU:T:2022:870, punkt 22).

16      Kuid sellest, et käesolevas asjas ei ole uut esindajat määratud ja Üldkohtu pöördumistele on määratud tähtaja jooksul jäetud vastamata, ei piisa, et esineksid hagist loobumise tunnused, kuna käesoleval puhul ei ole välistatud kahtlus, kas hagejal on tahe hagist loobuda. Järelikult ei saa asuda seisukohale, et hageja selline tegevusetus on hagist loobumise väljendus.

17      Mis teiseks puudutab EUIPO argumenti, et hageja käitumine kujutab endast sellist menetluse nõuetekohase läbiviimise takistust, mille tõttu tuleb hagi ilmselge vastuvõetamatuse tõttu jätta läbi vaatamata, siis tuleb meenutada, et vastavalt kodukorra artiklile 126 võib Üldkohus siis, kui hagi on ilmselgelt vastuvõetamatu või ilmselgelt õiguslikult põhjendamatu, ilma menetlust jätkamata lõpetada kohtuasja põhistatud määrusega. Pealegi tuleneb kohtupraktikast, et hagi vastuvõetavust tuleb hinnata hagiavalduse esitamise hetkel kehtinud olukorda arvestades. Kui selle hetke seisuga ei ole täidetud hagi esitamise tingimused, on hagi vastuvõetamatu (27. novembri 1984. aasta kohtuotsus Bensider jt vs. komisjon, 50/84, EU:C:1984:365, punkt 8; vt selle kohta 6. juuli 2017. aasta kohtumäärus Yanukovych vs. nõukogu, C‑505/16 P, EU:C:2017:525, punkt 53).

18      Käesoleval juhul tuleb tõdeda, et esindamist puudutav hagi vastuvõetavuse tingimus oli hagi esitamise hetkel täidetud. Kuna asjaolu, et hageja ei määra uut esindajat ega vasta kohtumenetluse käigus enam Üldkohtu pöördumistele, ei saa mõjutada hagi vastuvõetavust selle esitamise ajal ega selle põhjendatust, siis ei ole võimalik asuda seisukohale, et käesolev hagi tuleb ilmselgelt vastuvõetamatuna jätta läbi vaatamata.

19      Kolmandaks piisab, kui meenutada seoses EUIPO argumendiga, et hageja tegevusetus kujutab endast asja läbivaatamist takistavat asjaolu, mille üle Üldkohus vastavalt kodukorra artiklile 129 võib otsustada omal algatusel, et hageja tegevusetus ilmnes kohtumenetluse käigus ja ei saa seega mõjutada hagi vastuvõetavust selle esitamise ajal. Lisaks tuleb tõdeda, et kuigi kohtupraktika kohaselt võib see, kui hageja ei määra nõuetekohaselt uut esindajat, kujutada endast piisavat tõendit selle kohta, et tal ei ole enam põhjendatud huvi (vt selle kohta 12. septembri 2013. aasta kohtumäärus Yaqub vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Türgi (ATATURK), T‑580/12, ei avaldata, EU:T:2013:518, punkt 7 ja seal viidatud kohtupraktika), saab sellele tuginedes üksnes tuvastada, et kohtulahendi tegemise vajadus on ära langenud, mitte hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata jätta.

20      Lisaks tuleb EUIPO väite kohta, et vaidlustatud otsus kohtulahendi tegemise vajaduse äralangemise tuvastamise korral ei jõustu, märkida, et käesolev kohtuasi erineb EUIPO poolt oma väite toetuseks viidatud kohtuasjadest, milles tehti 12. aprilli 2018. aasta kohtumäärus Cryo-Save vs. EUIPO (C‑327/17 P, ei avaldata, EU:C:2018:235), 3. juuli 2003. aasta kohtumäärus Lichtwer Pharma vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Biofarma (Sedonium) (T‑10/01, EU:T:2003:182), 26. novembri 2012. aasta kohtumäärus MIP Metro vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Real Seguros (real,- BIO) (T‑549/11, ei avaldata, EU:T:2012:622), 4. juuli 2013. aasta kohtumäärus Just Music Fernsehbetriebs vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – France Télécom (Jukebox) (T‑589/10, ei avaldata, EU:T:2013:356), 23. veebruari 2021. aasta kohtumäärus Frutas Tono vs. EUIPO – Agrocazalla (Marién) (T‑587/19, ei avaldata, EU:T:2021:107) ja 14. veebruari 2023. aasta kohtumäärus Laboratorios Ern vs. EUIPO – Arrowhead Pharmaceuticals (TRiM) (T‑428/22, ei avaldata, EU:T:2023:80). Nimelt puudutavad need kohtuasjad juhtumeid, mille puhul Üldkohtu või Euroopa Kohtu menetluse käigus ilmnesid asjaolud, mille tõttu EUIPOs algatatud menetluse ese kadus seetõttu, et võeti tagasi taotletud kaubamärgi registreerimisele esitatud vastulause või vaidlusaluse kaubamärgi kehtetuks tunnistamise taotlus, või mis mõjutasid kas varasema õiguse või sellise õiguse kehtivust, millele taotleti ELi kaubamärgi süsteemist tulenevat kaitset. Kõigi selliste asjaolude ilmnemise korral on liidu kohus sisuliselt tuvastanud, et Üldkohtu kodukorra 2. mai 1991. aasta redaktsiooni artikli 113 või artikli 114 lõike 1 tähenduses või Üldkohtu kodukorra artikli 130 lõike 2 või artikli 131 lõike 1 tähenduses on hagi ese ära langenud ning seega on hagi kohta kohtulahendi tegemise vajadus ära langenud.

21      Tuleb tõdeda, et käesoleval juhul ei ole tegemist ühegi sellise olukorraga. Nimelt ei ole menetlusse astuja hageja kaubamärgi kehtetuks tunnistamise taotlust tagasi võtnud. Samuti ei ole ilmnenud ühtki asjaolu, mis oleks seotud menetlusse astujale kuuluva asjaomase varasema õiguse kehtivusega. Seega on EUIPOs algatatud kehtetuks tunnistamise menetluse ese alles. Vaidlustatud otsus, millega tuvastati hageja kaubamärgi kehtetus, ei ole kehtivust kaotanud. Selle mõju on üksnes peatatud seniks, kuni Üldkohus, kelle poole hageja on pöördunud, teeb asjas lahendi.

22      Asjaolu, et hageja on lakanud vastamast Üldkohtu pöördumistele ja on seega loobunud oma huvide kaitsmisest, kuid ei ole siiski loobunud oma hagist, ei mõjuta seega EUIPOs algatatud menetlust ega järelikult ka Üldkohtule esitatud hagi eset, vaid avaldab mõju üksnes Üldkohtu poolt hagi läbivaatamise tingimustele.

23      Sellises kontekstis ei ole vaidlustatud otsuse kehtivuse takistus see, kui Üldkohus kodukorra artikli 131 lõike 2 alusel otsustab, et kohtulahendi tegemise vajadus on ära langenud.

24      Selle kohta tuleb märkida, et määruse 2017/1001 artikli 71 lõikes 3 ette nähtud korra ainus eesmärk on hoida poolte, keda EUIPO otsused puudutavad, kaubamärgiõiguse iseärasustele vastava õiguskaitse tagamise kaalutlusel ära apellatsioonikodade otsuste kehtima hakkamine enne, kui kohus on teinud menetlust lõpetava lahendi. Tõepoolest on kõigiti loogikavastane see, kui kõigepealt kaubamärk registreeritakse, seejärel kustutatakse registrist ja siis, sõltuvalt olukorrast, registreeritakse uuesti otsuste alusel, mille üksteise järel teevad EUIPO talitused ja liidu kohus. Sellest järeldub, et kuigi määruse 2017/1001 artikli 71 lõikes 3 ei ole lahendi tegemise vajaduse äralangemise tuvastust kui apellatsioonikoja otsuse peale esitatud hagi peatava mõju lõppemise hetke otsesõnu ette nähtud, tuleb asuda seisukohale, et nimetatud sätte kohaldamise seisukohalt tuleb lahendi tegemise vajaduse äralangemine, mis on ette nähtud kodukorra artikli 131 lõikes 2, samastada Üldkohtule esitatud hagi rahuldamata jätmisega määruse 2017/1001 artikli 71 lõike 3 tähenduses.

25      Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb kodukorra artikli 131 lõike 2 alusel omal algatusel tuvastada, et käesoleva hagi kohta lahendi tegemise vajadus on ära langenud.

 Kohtukulud

26      Kodukorra artikli 137 kohaselt jaotab Üldkohus juhul, kui vajadus lahendi tegemiseks on ära langenud, kohtukulud omal äranägemisel.

27      Üldkohtu hinnangul tuleb käesoleval juhul kohtuasja asjaolusid arvestades jätta hageja kohtukulud tema enda kanda ning mõista temalt välja menetlusse astuja kohtukulud; EUIPO teatas Üldkohtule, et ei nõua kohtukulude väljamõistmist.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (teine koda laiendatud koosseisus)

määrab:

1.      Kohtuasjas lahendi tegemise vajadus on ära langenud.

2.      Jätta Synapsa Med sp. z o.o. kohtukulud tema enda kanda ning mõista temalt välja Gravity Brand Holdings LLC kohtukulud.

Luxembourg, 7. august 2024

*      Kohtumenetluse keel: inglise.