1

Hageja RTL Group Markenverwaltungs GmbH palub ELTL artikli 263 alusel esitatud hagis tühistada Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ameti (EUIPO) teise apellatsioonikoja 19. septembri 2023. aasta otsus (asi R 86/2023‑2) (edaspidi „vaidlustatud otsus“) või muuta seda.

2

Hageja taotlusel registreeriti 26. mail 2016 EUIPOs nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määruse (EÜ) nr 207/2009 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta (ELT 2009, L 78, lk 1), muudetud kujul (asendatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2017. aasta määrusega (EL) 2017/1001 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta (ELT 2017, L 154, lk 1)), alusel ELi kujutismärk, mis registreeriti numbri 14884911 all ja mis on kujutatud järgmiselt:

3

Kaubad ja teenused, mille jaoks kaubamärk registreeriti, kuuluvad 15. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe (uuesti läbi vaadatud ja parandatud kujul) klassidesse 3, 6, 8, 9, 12, 14, 16, 18, 20, 21, 24, 25, 28, 30, 32, 33, 35, 38, 41, 42, 43 ja 45.

4

Menetlusse astuja Marcella Örtl esitas 7. juunil 2021 määruse 2017/1001 artikli 58 lõike 1 punkti a alusel vaidlusaluse kaubamärgi tühistamise taotluse põhjendusel, et seda kaubamärki ei ole viie järjestikuse aasta jooksul tegelikult kasutatud kaupade ja teenuste puhul, mille jaoks see registreeriti.

5

Hageja esitas 27. augustil 2021 tühistamisosakonnale oma märkused ning tõendid vaidlusaluse kaubamärgi maine ja kasutamise kohta.

6

Tühistamisosakond rahuldas 16. novembri 2022. aasta otsusega tühistamistaotluse osaliselt teatavate kaupade ja teenuste osas, mille jaoks vaidlusalune kaubamärk oli registreeritud.

7

Hageja esitas 13. jaanuaril 2023 EUIPO‑le kaebuse, nõudes tühistamisosakonna otsuse osalist tühistamist osas, milles viimane tühistas vaidlusaluse kaubamärgi seoses klassidesse 3, 9, 16, 24, 25, 32, 35, 41, 42 ja 45 kuuluvate kaupade ja teenustega, mis vastavad järgmisele kirjeldusele:

8

Kirjalik selgitus kaebuse aluste kohta saabus EUIPOsse 15. märtsil 2023. Menetlusse astuja selle kirjaliku selgituse kohta märkusi ei esitanud. Hageja esitas 15. septembril 2023 lisamärkused.

9

Apellatsioonikoda tunnistas vaidlustatud otsusega esiteks tühistamistaotluse vastuvõetavaks ja teiseks tühistas osaliselt tühistamisosakonna otsuse osas, milles sellega tühistati vaidlusalune kaubamärk seoses klassi 9 kuuluvate kaupadega „optilised kettad“, klassi 35 kuuluvate teenustega „reklaami levitamine televisiooni, raadio ja elektroonilise meediumi kaudu“ ja klassi 45 kuuluvate „sidusate suhtlusvõrgustike teenustega; seltskondliku tutvustamise on-line-teenustega“, ja jättis kaebuse ülejäänud osas rahuldamata.

10

Arvestades kohtuistungil nõuete kohta tehtud täpsustusi, palub hageja Üldkohtul:

11

EUIPO palub Üldkohtul:

12

Menetlusse astuja palub Üldkohtul:

13

Hagi põhjenduseks esitab hageja neli väidet. Esimese, teise ja kolmanda väite kohaselt on rikutud määruse 2017/1001 artikli 58 lõike 1 punkti a, kuna apellatsioonikoda rikkus õigusnorme ja tegi hindamisvigu, kui ta kinnitas vaidlusaluse kaubamärgi tühistamist seoses kaupade ja teenustega, mis kuuluvad eri klassidesse, mille jaoks see oli registreeritud, ning sisuliselt on rikutud määruse 2017/1001 artikli 95 lõiget 2 koostoimes komisjoni 5. märtsi 2018. aasta delegeeritud määruse (EL) 2018/625, millega täiendatakse määrust 2017/1001 ning tunnistatakse kehtetuks delegeeritud määrus (EL) 2017/1430 (ELT 2018, L 104, lk 1), artikli 27 lõikega 4. Neljas väide puudutab sisuliselt määruse 2017/1001 artikli 63 lõike 1 punkti a rikkumist, kuna apellatsioonikoda leidis ekslikult, et menetlusse astuja poolt tühistamistaotluste esitamisega väidetavalt toime pandud õiguste kuritarvitamine ei ole nende taotluste läbivaatamisel tähtis.

14

Üldkohus peab otstarbekaks analüüsida kõigepealt neljandat väidet, seejärel esimest väidet ning lõpuks koos teist ja kolmandat väidet.

15

Määruse 2017/1001 artikli 58 lõike 1 punkti a kohaselt kuulutatakse ELi kaubamärgi omaniku õigused tühistatuks EUIPO‑le esitatud taotluse põhjal, kui kaubamärki ei ole Euroopa Liidus viie järjestikuse aasta jooksul tegelikult kasutatud kaupade või teenuste puhul, mille jaoks see on registreeritud, ja kasutamata jätmisel ei ole mõistlikke põhjendusi.

16

Kaubamärgi tegeliku kasutamisega on tegemist juhul, kui kaubamärki kasutatakse vastavalt selle peamisele ülesandele, milleks on kaubamärgiga kaitstud kaupade või teenuste päritolu tagamine, eesmärgiga luua või säilitada turg neile kaupadele ja teenustele, ning tegelikuks kasutamiseks ei loeta üksnes sümboolset kasutamist, mille ainus eesmärk on kaubamärgist tulenevate õiguste säilitamine (vt 3. juuli 2019. aasta kohtuotsus Viridis Pharmaceutical vs. EUIPO, C‑668/17 P, EU:C:2019:557, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika).

17

Lisaks tuleneb määruse 2017/1001 artikli 58 lõike 1 punktist a koostoimes selle määruse artikli 58 lõikega 2, et tegelikku kasutamist tuleb põhimõtteliselt tõendada kõigi kaupade ja teenuste puhul, mille jaoks vaidlusalune kaubamärk on registreeritud. Kui tegelikku kasutamist on tõendatud ainult osa kaupade või teenuste puhul, mille jaoks vaidlusalune kaubamärk on registreeritud, ja kui muud määruse 2017/1001 artikli 58 lõike 1 punktis a ette nähtud tingimused on täidetud, võib selle omaniku õigused kuulutada tühistatuks nende kaupade või teenuste osas, mille puhul ta ei ole tõendanud tegelikku kasutamist või üldse kasutamist (18. oktoobri 2016. aasta kohtuotsus August Storck vs. EUIPO – Chiquita Brands (Fruitfuls), T‑367/14, ei avaldata, EU:T:2016:615, punkt 21).

18

Kui kaubamärk on registreeritud kaupade või teenuste kategooria jaoks, mis on nii lai, et võimaldab eristada kategooria siseselt mitut iseseisvalt vaadeldavat alamkategooriat, toob kaubamärgi tegeliku kasutamise tõendamine üksnes osa nende kaupade või teenuste puhul kaasa kaitse vaid selle alamkategooria või nende alamkategooriate jaoks, mis hõlmavad kaupu või teenuseid, mille jaoks kaubamärki on tegelikult kasutatud (14. juuli 2005. aasta kohtuotsus Reckitt Benckiser (España) vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Aladin (ALADIN), T‑126/03, EU:T:2005:288, punkt 45, ja 13. veebruari 2007. aasta kohtuotsus Mundipharma vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Altana Pharma (RESPICUR), T‑256/04, EU:T:2007:46, punkt 23).

19

Kaubamärgi tegeliku kasutamise hindamine peab põhinema nende faktide ja asjaolude kogumil, mille abil on võimalik kindlaks teha, kas kaubamärki tegelikult kasutatakse kaubanduses, ning milleks on eelkõige kasutamine, mida peetakse põhjendatuks kaubamärgiga kaitstud kaupade või teenuste jaoks vastavas majandussektoris turuosa säilitamiseks või loomiseks, kaupade või teenuste olemus, turu omadused, kaubamärgi kasutamise ulatus ja sagedus (8. juuli 2004. aasta kohtuotsus Sunrider vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Espadafor Caba (VITAFRUIT), T‑203/02, EU:T:2004:225, punkt 40; vt analoogia alusel ka 11. märtsi 2003. aasta kohtuotsus Ansul, C‑40/01, EU:C:2003:145, punkt 43).

20

Lisaks sellele ei saa kaubamärgi tegelikku kasutamist tõendada tõenäolisuste või oletustega, vaid see peab tuginema konkreetsetel ja objektiivsetel tõenditel kaubamärgi tegeliku ja küllaldase kasutamise kohta asjaomasel turul (12. detsembri 2002. aasta kohtuotsus Kabushiki Kaisha Fernandes vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Harrison (HIWATT), T‑39/01, EU:T:2002:316, punkt 47, ja 6. oktoobri 2004. aasta kohtuotsus Vitakraft-Werke Wührmann vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Krafft (VITAKRAFT), T‑356/02, EU:T:2004:292, punkt 28).

21

Neid põhimõtteid arvestades tuleb kontrollida, kas apellatsioonikoda ei rikkunud õigusnormi ega teinud hindamisviga, kui ta kinnitas vaidlusaluse kaubamärgi osalist tühistamist klassidesse 3, 9, 16, 24, 25, 32, 35, 41 ja 42 kuuluvate kaupade ja teenuste osas.

22

Käesoleval juhul leidsid nii tühistamisosakond kui ka apellatsioonikoda, et ajavahemik 7. juunist 2016 kuni 6. juunini 2021 on need viis aastat, mille kohta pidi hageja tõendama vaidlusaluse kaubamärgi tegelikku kasutamist; hageja sellele vastu ei vaidle.

23

Apellatsioonikoda leidis vaidlustatud otsuse punktides 18 ja 19, et määruse 2017/1001 artikli 63 lõike 1 punkt a ei nõua tühistamistaotluse esitajalt põhjendatud huvi tõendamist. Nii märkis ta, et selline põhjendatud huvi või majanduslik huvi ei ole tühistamistaotluse vastuvõetavuse hindamisel asjakohane. Lisaks märkis apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktides 20 ja 21, et miski ei võimalda järeldada, et menetlusse astuja esitas tühistamistaotluse viisil, mida saaks pidada õiguste kuritarvitamiseks.

24

Hageja vaidleb sellele apellatsioonikoja järeldusele vastu ning väidab kohtupraktikale ja ühele EUIPO laiendatud apellatsioonikoja otsusele tuginedes, et teatavatel asjaoludel võib tühistamistaotluse kuritarvitav laad kaasa tuua selle taotluse vastuvõetamatuse. Hageja vaidleb vastu ka apellatsioonikoja järeldusele, mille kohaselt miski ei võimalda järeldada, et tühistamistaotlus esitati kuritarvitavalt.

25

EUIPO ja menetlusse astuja vaidlevad hageja argumentidele vastu.

26

Sellega seoses tuleb märkida, et määruse 2017/1001 artikli 63 lõike 1 punkti a kohaselt võib ELi kaubamärgi tühistamise taotluse esitada EUIPO‑le selle määruse artiklite 58 ja 59 kohaldamise korral iga füüsiline või juriidiline isik ja iga rühm või organ, kes esindab valmistajate, tootjate, teenuseosutajate, kaubandusettevõtete või tarbijate huve ja kes võib tema suhtes kohaldatava õiguse alusel olla enda nimel kohtuasjades hagejaks ja kostjaks.

27

Kohtupraktikast tuleneb, et kui suhtelised registreerimisest keeldumise põhjused kaitsevad teatud varasemate õiguste omanike huve, siis absoluutsete keeldumispõhjuste ja tühistamise põhjuste eesmärk on kaitsta üldist huvi, millest need põhjused lähtuvad, ning see selgitab asjaolu, miks määruse 2017/1001 artikli 63 lõike 1 punkt a ei nõua taotlejalt põhjendatud huvi olemasolu tõendamist (vt 16. novembri 2017. aasta kohtuotsus Carrera Brands vs. EUIPO – Autec (Carrera), T‑419/16, ei avaldata, EU:T:2017:812, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).

28

Seda analüüsi kinnitab määruse 2017/1001 põhjendus 24, milles on ELi kaubamärkide kaitse ette nähtud üksnes juhul, kui neid tegelikult kasutatakse. Nimelt ilmneb sellest kaalutlusest määruse 2017/1001 artikli 63 lõike 1 punkti a eesmärk, milleks on anda võimalus vaidlustada ELi kaubamärk, mida ei ole kindlaksmääratud aja jooksul tegelikult kasutatud, võimalikult paljudele isikutele, nõudmata, et nad tõendaksid põhjendatud huvi olemasolu (vt 16. novembri 2017. aasta kohtuotsus Carrera, T‑419/16, ei avaldata, EU:T:2017:812, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika).

29

Kuna määruse 2017/1001 artikli 63 lõike 1 punkti a kohaselt võib „iga füüsiline või juriidiline isik“ esitada tühistamistaotluse kaubamärgi kasutamata jätmise või ebapiisava kasutamise tõttu, siis ei ole võimaliku õiguste kuritarvitamise küsimus selle sätte alusel esitatud tühistamistaotluse vastuvõetavuse analüüsimisel asjakohane (vt 7. septembri 2022. aasta kohtuotsus Peace United vs. EUIPO – 1906 Collins (MY BOYFRIEND IS OUT OF TOWN), T‑699/21, ei avaldata, EU:T:2022:528, punkt 24 ja seal viidatud kohtupraktika; vt selle kohta ka 19. jaanuari 2021. aasta kohtumäärus Leinfelder Uhren München vs. EUIPO, C‑401/20 P, ei avaldata, EU:C:2021:31, punkt 21).

30

Lisaks ei sea määruse 2017/1001 artikli 63 lõike 1 punkt a tühistamistaotluse vastuvõetavust ega põhjendatust sõltuvusse taotleja heausksusest. Ettenähtud viie aasta jooksul kaubamärgi kasutamata jätmisel põhinev tühistamine on õiguslik tagajärg, mis on ette nähtud määruse 2017/1001 artikli 58 lõike 1 punktis a ja artikli 64 lõikes 2, ilma et kaubamärgi omanikul oleks õigust säilitada kaubamärgi registreering seetõttu, et tühistamise taotleja tegeleb muu hulgas kõlvatu konkurentsiga (vt selle kohta analoogia alusel 2. septembri 2020. aasta kohtumäärus DTE Systems vs. EUIPO – Speed-Buster (PedalBox +), T‑801/19, ei avaldata, EU:T:2020:383, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika).

31

On tõsi, nagu märgib hageja, et kohtupraktikast tuleneb, et õigussubjektid ei tohi liidu õigusnorme ära kasutada pettuse või kuritarvituse eesmärgil (vt selle kohta 28. juuli 2016. aasta kohtuotsus Kratzer, C‑423/15, EU:C:2016:604, punkt 37).

32

Hageja leiab, et selles kohtupraktikas välja töötatud põhimõtte kohaselt võib tühistamistaotluse esitamine erandlikel ja spetsiifilistel asjaoludel, nagu need, mis olid aluseks kohtuasjale, milles tehti laiendatud apellatsioonikoja 1. veebruari 2020. aasta otsus (asi R 2445/2017‑G, edaspidi „asi Sandra Pabst“), kujutada endast kuritarvitust või olla osa sellest.

33

Nagu apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 21 sisuliselt õigesti märkis, ei ole käesoleva kohtuasja asjaolud siiski võrreldavad asja Sandra Pabst asjaoludega, kuna viimati nimetatud asja iseloomustasid erandlikud asjaolud, mida käesolevas kohtuasjas ei esine. Asi Sandra Pabst puudutas esiteks äriühingut, mis asutati kunstlikult ainsa eesmärgiga esitada mitu tühistamistaotlust; nii see käesolevas kohtuasjas menetlusse astuja puhul ei ole. Teiseks oli seal kõne all olukord, kus üksainus äriühing esitas peaaegu samal ajal 37 tühistamistaotlust sama isiku vastu ning mitu tühistamistaotlust EUIPO‑le (850 taotlust kahe aasta jooksul), samas kui käesolevas kohtuasjas viitab hageja üksnes kahele EUIPO‑le tema kaubamärkide kohta esitatud tühistamistaotlusele.

34

Kolmandaks märkis laiendatud apellatsioonikoda asjas Sandra Pabst, et mõned asjaomastest arvukatest tühistamistaotlustest olid juba ette määratud tagasilükkamisele ning neid kasutati üksnes surve avaldamiseks või „sunnivahendina“ vastuseks selliste läbirääkimiste ebaõnnestumisele, mille eesmärk oli asjaomaste kaubamärkide omandamine tühistamistaotluse esitaja poolt, ja seega selleks, et saada põhjendamatu eelis, sundides nende kaubamärkide omanikku sõlmima nende kaubamärkide ostu-müügi lepingut. Hageja ei ole tõendanud, et käesolevas kohtuasjas esinevad sellised asjaolud. Nimelt ei võimalda asjaolu, millele hageja tugineb ning mis seisneb selles, et menetlusse astuja oli vaidlusaluse kaubamärgi maine tõttu teadlik selle kasutamisest meediasektoris, eraldivõetuna tõendada, et selle kaubamärgi tühistamise taotlus seoses kaupade ja teenustega, millel ei ole ilmset seost meediasektoriga, oli juba ette määratud tagasilükkamisele ning selle eesmärk oli seega üksnes panna talle põhjendamatu koorem või avaldada talle kuidagi survet. Vastupidi, asjaolu, et menetlusse astujal on kavatsus kasutada kaubamärki, mis võib sarnasuse tõttu vaidlustatud kaubamärgiga põhjustada segiajamise – kavatsus nähtub ühest vaidlusest hageja vastulause üle kaubamärgi registreerimise taotlusele, mille menetlusse astuja esitas Deutsche Patent- und Markenamtile (Saksamaa patendi- ja kaubamärgiamet) –, näitab tema tegelikku huvi selle vastu, et kaubamärgiregistrit „ajakohastataks“ osas, mis puudutab hageja monopoli ulatust vaidlustatud kaubamärgi suhtes, ja seda vastavalt määruse 2017/1001 põhjendusele 24, mille kohaselt on ELi kaubamärkide kaitsmine põhjendatud üksnes niivõrd, kuivõrd neid tegelikult kasutatakse.

35

Eeltoodut arvestades ei rikkunud apellatsioonikoda õigusnormi ega teinud hindamisviga, kui ta lükkas tagasi hageja väite tühistamistaotluse vastuvõetamatuse kohta selle taotluse väidetava kuritarvitava laadi tõttu. Järelikult tuleb neljas väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

36

Hageja väidab, et apellatsioonikoda rikkus määruse 2017/1001 artikli 58 lõike 1 punkti a, kui ta järeldas, et hageja ei ole tõendanud vaidlusaluse kaubamärgi tegelikku kasutamist klassi 35 kuuluvate reklaami-, turundus- ja müügiedendusteenustega, välja arvatud „reklaami levitamine televisiooni, raadio ja elektroonilise meediumi kaudu“.

37

Sellega seoses vaidleb hageja vastu ka sellele, et apellatsioonikoda keeldus arvesse võtmast märkusi ja tõendeid, mille ta esitas talle 15. septembril 2023 (vt eespool punkt 8). Hageja kinnitas kohtuistungil, et nagu EUIPO neid argumente tõlgendas, tuleb neid mõista nii, et nendega soovitakse väita, et apellatsioonikoda rikkus määruse 2017/1001 artikli 95 lõiget 2 – nagu seda on täpsustatud delegeeritud määruse 2018/625 artikli 27 lõikes 4.

38

Kõigepealt tuleb analüüsida, kas on põhjendatud apellatsioonikoja järeldus jätta hageja poolt 15. septembril 2023 esitatud märkused ja tõendid analüüsist välja.

39

Hageja väidab, et apellatsioonikoda rikkus menetlusnormi, kui ta ei võtnud arvesse märkusi ja tõendeid, mille hageja esitas talle 15. septembril 2023 ning mis täiendavad tühistamisosakonnale ja kirjalikus selgituses kaebuse aluste kohta juba esitatud tõendeid. Eelkõige ei ole apellatsioonikoda tema sõnul kasutanud selles osas oma kaalutlusõigust.

40

EUIPO vaidleb hageja argumentidele vastu ja väidab, et apellatsioonikoja võimalus võtta delegeeritud määruse 2018/625 artikli 27 lõike 4 kohaselt arvesse faktilisi asjaolusid ja tõendeid, mis on esitatud esimest korda talle, puudutab tingimata üksnes dokumente, mis on esitatud kooskõlas eelkõige sama määruse artiklitega 22, 24 ja 26. Kuna hageja esitas kõnealused märkused ja tõendid väljaspool kirjalikku selgitust kaebuse aluste kohta või võimalikku repliiki, ei olnud apellatsioonikoda kohustatud hindama nende vastuvõetavust vastavalt määruse 2017/1001 artikli 95 lõikele 2 ja delegeeritud määruse 2018/625 artikli 27 lõikele 4.

41

Menetlusse astuja väidab, et kuna 15. septembri 2023. aasta märkused esitati pärast märkuste esitamiseks ette nähtud menetlustähtaegu, siis jättis apellatsioonikoda need oma otsuses õigesti arvesse võtmata.

42

Apellatsioonikoda otsustas vaidlustatud otsuse punktis 13, et hageja 15. septembri 2023. aasta menetlusdokumenti ei ole vaja arvesse võtta, põhjendades seda järeldust viitega määruse 2017/1001 artikli 95 lõikele 2, sama määruse artikli 68 lõike 1 neljandale lausele ja delegeeritud määruse 2018/625 artiklile 26.

43

Nagu EUIPO kohtuistungil Üldkohtu küsimusele vastates kinnitas, nähtub sellest põhjendusest sisuliselt, et apellatsioonikoda leidis, et kuna 15. septembri 2023. aasta menetlusdokumenti ei esitatud õigel ajal (vt määruse 2017/1001 artikli 95 lõige 2), see tähendab nelja kuu jooksul alates tühistamisosakonna otsuse teatavaks tegemisest (vt määruse 2017/1001 artikli 68 lõike 1 neljas lause), või põhjendatud taotluse korral repliigis teise menetluspoole vastusele apellatsioonikoja menetluses (vt delegeeritud määruse 2018/625 artikkel 26), siis tuleb see tagasi lükata.

44

Sellega seoses tuleb märkida, et määruse 2017/1001 artikli 95 lõikes 2 on ette nähtud, et EUIPO võib jätta arvesse võtmata tõendid, mille pooled on esitanud hilinenult.

45

Selle sätte sõnastusest ilmneb, et pooltele jääb üldreeglina – kui ei ole vastupidist sätet – võimalus esitada faktilisi asjaolusid ja tõendeid pärast nende tähtaegade möödumist, mis on nende esitamisele kehtestatud määruse 2017/1001 sätetes, ning EUIPO‑l ei ole mingil juhul keelatud võtta arvesse faktilisi asjaolusid ja tõendeid, millele on hilinenult tuginetud või mis on hilinenult esitatud (vt 26. septembri 2013. aasta kohtuotsus Centrotherm Systemtechnik vs. Siseturu Ühtlustamise Amet ja centrotherm Clean Solutions, C‑610/11 P, EU:C:2013:593, punkt 77 ja seal viidatud kohtupraktika).

46

Täpsustades, et EUIPO „võib“ otsustada jätta need tõendid arvesse võtmata, jätab määruse 2017/1001 artikli 95 lõige 2 EUIPO‑le laia kaalutlusõiguse selle üle otsustamisel, kas neid tuleb arvesse võtta või mitte, millega seoses peab viimane oma otsust samas ka põhjendama (vt 26. septembri 2013. aasta kohtuotsus Centrotherm Systemtechnik vs. Siseturu Ühtlustamise Amet ja centrotherm Clean Solutions, C‑610/11 P, EU:C:2013:593, punkt 78 ja seal viidatud kohtupraktika; 24. jaanuari 2018. aasta kohtuotsus EUIPO vs. European Food, C‑634/16 P, EU:C:2018:30, punkt 56).

47

Kas EUIPO võtab selliseid täiendavaid faktilisi asjaolusid ja tõendeid arvesse või mitte, ei kujuta endast mingil juhul „teenet“ ühele või teisele poolele, vaid peab olema EUIPO‑le määruse 2017/1001 artikli 95 lõikest 2 tuleneva kaalutlusõiguse objektiivse ja põhjendatud teostamise tulemus (vt 24. jaanuari 2018. aasta kohtuotsus EUIPO vs. European Food, C‑634/16 P, EU:C:2018:30, punkt 58 ja seal viidatud kohtupraktika).

48

Määruse 2017/1001 artikli 95 lõikes 2 ette nähtud EUIPO kaalutlusõiguse teostamist piirab delegeeritud määruse 2018/625 artikli 27 lõige 4, mille eesmärk on vastavalt delegeeritud määruse põhjendusele 8 täpselt kindlaks määrata EUIPO apellatsioonikodade kaalutlusõiguse piirid hilinenult esitatud tõendite läbivaatamisel.

49

Kohtupraktika kohaselt peab Üldkohus hindama, kas apellatsioonikoda teostas tõhusalt ulatuslikku kaalutlusõigust, mis tal on põhjendatult ja kõiki asjakohaseid asjaolusid nõuetekohaselt arvesse võttes selle üle otsustamisel, kas võtta tehtava otsuse tarvis arvesse asjaolusid, millele on esimest korda tuginetud tema ees, või esimest korda talle esitatud tõendeid (vt selle kohta 30. novembri 2022. aasta kohtuotsus ADS L. Kowalik, B. Włodarczyk vs. EUIPO – ESSAtech (juhtmeta kaugjuhtimispuldi seade), T‑611/21, EU:T:2022:739, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika).

50

Käesoleval juhul tuleb märkida, nagu möönab ka hageja, et tema 15. septembri 2023. aasta märkusi ja nendega seotud tõendeid ei esitatud ei tühistamisosakonnale ega kirjaliku selgituse kaebuse aluste kohta esitamise tähtaja jooksul. Samuti ei saanud hageja taotleda luba võimaliku repliigi esitamiseks delegeeritud määruse 2018/625 artikli 26 alusel, kuna teine pool ei vastanud kirjalikule selgitusele kaebuse aluste kohta.

51

Eespool punktides 44–47 viidatud kohtupraktikast tuleneb siiski, et kuna faktilistele asjaoludele ja tõenditele ei tuginetud ja neid ei esitatud hagejale selleks määruse 2017/1001 sätete alusel määratud tähtaegade jooksul ega seega õigel ajal selle määruse artikli 95 lõike 2 tähenduses, siis pidi apellatsioonikoda kasutama oma kaalutlusõigust, mis on piiritletud delegeeritud määruse 2018/625 artikli 27 lõikes 4, et otsustada, kas neid asjaolusid tuleb asjas tehtava otsuse tarvis arvesse võtta või mitte.

52

Sellise määruse 2017/1001 artikli 95 lõikest 2 koostoimes delegeeritud määruse 2018/625 artikli 27 lõikega 4 tuleneva kaalutlusõiguse objektiivse ja põhjendatud teostamisega eespool punktis 47 viidatud kohtupraktika tähenduses ei ole aga käesoleval juhul ilmselgelt tegemist, kuna apellatsioonikoda lükkas hageja poolt 15. septembril 2023 esitatud faktilised asjaolud ja tõendid tagasi üksnes põhjusel, et neid ei esitatud koos mõne delegeeritud määruse 2018/625 artiklites 22, 24 ja 26 nimetatud menetlusdokumendiga, ilma et ta oleks kontrollinud, kas olid täidetud delegeeritud määruse 2018/625 artikli 27 lõikes 4 sätestatud tingimused, mille esinemise korral võib vastu võtta esimest korda talle esitatud faktilised asjaolud ja tõendid.

53

Vastupidi vaidlustatud otsuse sellest põhjendusest tulenevale ja EUIPO väidetele ei ole esimest korda apellatsioonikojale esitatud märkuste ja tõendite vastuvõetavuse kontrollimine piiratud faktiliste asjaolude ja tõenditega, mis on esitatud koos delegeeritud määruse 2018/625 artiklites 22, 24 ja 26 nimetatud menetlusdokumentidega.

54

Selline piirang ei tulene ei määruse 2017/1001 artikli 95 lõikest 2 ega delegeeritud määruse 2018/625 artikli 27 lõikest 4. Viimati nimetatud säte, mis piiritleb apellatsioonikoja kaalutlusõiguse seoses võimalusega keelduda esimest korda talle esitatud faktiliste asjaolude ja tõendite vastuvõtmisest, näeb selles osas ette kaks tingimust, nimelt esiteks, et need peavad esmapilgul kaasa aitama asja lahendamisele, ja teiseks, et on mõjuv põhjus, miks neid ei esitatud õigel ajal. EUIPO ei suutnud vastuseks Üldkohtu suulisele küsimusele viidata ühelegi muule sättele, mis oleks võinud kujutada endast „vastupidist sätet“ eespool punktis 45 viidatud kohtupraktika tähenduses, mis võimaldaks apellatsioonikojal jätta tegelikult teostamata oma kaalutlusõiguse ja keelduda esimest korda talle esitatud faktiliste asjaolude ja tõendite vastuvõtmisest ainuüksi seetõttu, et need esitati väljaspool delegeeritud määruses 2018/625 ette nähtud menetlusdokumente.

55

Sellest tuleb järeldada, et apellatsioonikoda tegi vea, kui ta ei analüüsinud hageja poolt 15. septembril 2023 esitatud märkuseid ja tõendeid, jättes kasutamata delegeeritud määruse 2018/625 artikli 27 lõikes 4 ette nähtud tingimusi arvestades talle määruse 2017/1001 artikli 95 lõikega 2 antud kaalutlusõiguse.

56

Apellatsioonikoda leidis vaidlustatud otsuse punktides 33–39, et hageja esitatud tõendid tõendavad vaidlusaluse kaubamärgi kasutamist klassi 35 kuuluvate reklaami-, turundus- ja müügiedendusteenuste, mille jaoks see kaubamärk oli registreeritud, ühe alamkategooria puhul, nimelt „reklaami levitami[se puhul] televisiooni, raadio ja elektroonilise meediumi kaudu“. Seetõttu tühistas ta tühistamisosakonna otsuse osas, milles vaidlusalune kaubamärk tunnistati nende teenustega seoses tühiseks, ja lükkas tühistamistaotluse nende teenuste osas tagasi.

57

Seevastu märkis apellatsioonikoda, et vaidlusaluse kaubamärgi kasutamist ei ole tõendatud muude klassi 35 kuuluvate reklaami-, turundus- ja müügiedendusteenuste alamkategooriate puhul. Ta märkis esiteks, et kolmandast isikust kliendile ei olnud osutatud reklaamiteenuseid (vaidlustatud otsuse punkt 41), ja teiseks, et vaidlusaluse kaubamärgi kasutamine kolmandate isikute reklaamplakatitel näitas, et nendel plakatitel reklaamitud saateid sai vaadata selle kontserni telekanalil, kuhu hageja kuulub, kuid ei viidanud sellele, et seda kaubamärki kasutati reklaami-, turundus- ja müügiedendusteenuste osutamiseks (vaidlustatud otsuse punkt 42).

58

Hageja väidab, et apellatsioonikoda rikkus määruse 2017/1001 artikli 58 lõike 1 punkti a, kui ta järeldas, et hageja ei ole tõendanud vaidlusaluse kaubamärgi tegelikku kasutamist muude klassi 35 kuuluvate reklaami-, turundus- ja müügiedendusteenuste puhul peale „reklaami levitamise televisiooni, raadio ja elektroonilise meediumi kaudu“. Viidates eelkõige Ad Alliance’i (varem IP Deutschland) tegevusele, mis on äriühing, kes tegutseb „turundusettevõtjana“ ja selle kontserni reklaamiruumi turustajana, kuhu ta kuulub, väidab hageja, et reklaamijatele seoses telereklaamiga osutatavad teenused hõlmavad reklaamistrateegiate kavandamist ja reklaamide loomist nende levitamiseks kontserni ühel telekanalil.

59

Hageja väidab, et kuna apellatsioonikoda ei võtnud arvesse reklaamiteenuste, eelkõige telereklaamiteenuste eripära – need teenused on seotud selliste reklaamiruumi turustajate sekkumisega nagu Ad Alliance – ning leidis, et reklaamiteenuseid osutasid üksnes reklaamiagentuurid, siis ei võtnud apellatsioonikoda arvesse seda, kuidas telereklaami turg toimib.

60

EUIPO väidab, et tõendid, millele hageja viitab, puudutavad vaidlusaluse kaubamärgi kasutamist klassi 38 kuuluvate teenuste „teleprogrammide levitamine ja edastamine“ ning klassi 35 kuuluvate teenuste „reklaami levitamine televisiooni, raadio ja elektroonilise meediumi kaudu“ puhul. Igal juhul ei tõenda need tõendid, eelkõige Ad Alliance’ile ja IP Deutschlandile viitavad dokumendid, et reklaamiteenuseid osutati kolmandatele isikutele.

61

Menetlusse astuja väidab, et hageja ei osuta reklaamiteenuseid, vaid piirdub oma tele- ja raadiokanalite – mille kaudu reklaamijad oma reklaami levitavad – kasutamise võimaldamisega, mis kuulub klassi 38 kuuluvate teenuste alla. Reklaamiteenused seisnevad tema sõnul reklaamilõikude tootmises, töötades välja reklaamistrateegiad ning võimaldades reklaamiruumi või ‑aega. Neid teenuseid, mis kuuluvad reklaamiagentuuride klassikalise tegevuse alla, hageja aga ei osuta. Esitatud tõendid puudutavad äärmisel juhul reklaami, mida tehti enda huvides, nimelt selleks, et meelitada kliente kasutama reklaami levitamise teenuseid, mida hageja osutab.

62

Sellega seoses tuleb esiteks meenutada, nagu sisuliselt märkisid tühistamisosakond oma otsuse leheküljel 34 ja apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 31, et eeldatakse, et kaubamärgi kasutamine kaubamärgiomanikuga majanduslikult seotud äriühingu poolt on kaubamärgi kasutamine kaubamärgiomaniku nõusolekul ning seega tuleb vastavalt määruse 2017/1001 artikli 18 lõikele 2 asuda seisukohale, et tegemist on kaubamärgi kasutamisega kaubamärgi omaniku enda poolt (vt selle kohta 30. jaanuari 2015. aasta kohtuotsus Now Wireless vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Starbucks (HK) (now), T‑278/13, ei avaldata, EU:T:2015:57, punkt 38).

63

Järelikult tuleb käesolevas kohtuasjas pidada vaidlusaluse kaubamärgi kasutamist kontserni poolt, kuhu hageja kuulub, kaubamärgi kasutamiseks hageja nõusolekul ja seega kaubamärgi kasutamiseks hageja enda poolt. Tõendeid, mis käsitlevad vaidlusaluse kaubamärgi võimalikku kasutamist nende äriühingute poolt, tuleb seega arvesse võtta selle hindamisel, kas kaubamärki on tegelikult kasutatud.

64

Teiseks puudutavad klassi 35 kuuluvad „reklaami-, turundus- ja müügiedendusteenused“ kohtupraktika kohaselt sisuliselt spetsialiseeritud nõustamist ja tuge ettevõtjatele, kes soovivad oma kaupu või teenuseid reklaamida ja arendada. Seega hõlmavad need teenuseid, mille eesmärk on toetada kolmandaid ettevõtjaid ja aidata neil oma tegevust parandada, suurendades nende nähtavust või saades paremat sissetulekut (vt selle kohta 2. juuni 2016. aasta kohtuotsus Staywell Hospitality Group vs. EUIPO – Sheraton International IP (PARK REGIS) ja Sheraton International IP vs. EUIPO – Staywell Hospitality Group (PARK REGIS), T‑510/14 ja T‑536/14, ei avaldata, EU:T:2016:333, punkt 54, ning 31. jaanuari 2024. aasta kohtuotsus ECE Group vs. EUIPO – ECE Piknik Ürünleri Plastik ve Kömür Üretim Ithalat Ihracat (ECE QUALITY OF LIFE), T‑581/22, ei avaldata, EU:T:2024:47, punkt 45).

65

Selleks, et kaubamärgi kasutamine teenuse osutamiseks oleks tõendatud, tuleb seda pakkuda kolmandatele isikutele ja see peab üldiselt tooma kaasa majandusliku vastusoorituse (vt selle kohta analoogia alusel 30. septembri 2016. aasta kohtuotsus Alpex Pharma vs. EUIPO – Astex Pharmaceuticals (ASTEX), T‑355/15, ei avaldata, EU:T:2016:591, punktid 37 ja 38, ning 7. detsembri 2022. aasta otsus Borussia VfL 1900 Mönchengladbach vs. EUIPO – Neng (Fohlenelf), T‑747/21, ei avaldata, EU:T:2022:773, punkt 90).

66

Seetõttu tuleb uurida, kas hageja poolt haldusmenetluses esitatud tõendid, mis puudutavad eelkõige selle kontserni äriühingute – sh Ad Alliance’i – tegevust, kuhu ta kuulub, võimaldavad tõendada – nagu hageja väidab – vaidlusaluse kaubamärgi kasutamist muude klassi 35 kuuluvate reklaami-, müügiedendus- ja turundusteenuste puhul peale reklaami levitamise teenuste, mille jaoks see kaubamärk on registreeritud.

67

Selle kohta väidab hageja, et reklaamiteenused, mida vaidlusaluse kaubamärgi all osutab eelkõige Ad Alliance, seisnevad nõustamis- ja kommunikatsiooniteenustes ning reklaamide loomise ja tootmise teenustes.

68

Viidates argumentidele ja tõenditele, mis on esitatud eelkõige koos 27. augusti 2021. aasta menetlusdokumendiga (vt eespool punkt 5) ja 15. märtsi 2023. aasta menetlusdokumendiga (vt eespool punkt 8), mis esitati haldusmenetluse käigus, märgib hageja, et Ad Alliance osutab klassi 35 kuuluvate reklaami-, müügiedendus- ja turundusteenustena eeskätt ja konkreetsemalt telereklaami puhul reklaamikandja või reklaamikampaania kasumlikkusega seotud teenuseid, nõustamisteenuseid, mille eesmärk on teha kindlaks telesaated, mille ajal on otstarbekas reklaami näidata, ning reklaami kavandamisega seotud teenuseid („kohandatud lahendused“). Sellised teenused on võrreldavad n-ö klassikalise reklaamiagentuuri tegevusega.

69

Sellega seoses tuleb märkida, et vastupidi sellele, mida leidis apellatsioonikoda vaidlustatud otsuses, näitavad hageja poolt haldusmenetluses esitatud tõendid, et kontsern, kuhu hageja kuulub, osutas kontserni kuuluvate äriühingute – eelkõige Ad Alliance’i – kaudu kolmandatele isikutele asjaomasel ajavahemikul tasu eest muid klassi 35 kuuluvaid reklaami-, müügiedendus- ja turundusteenuseid peale reklaami levitamise teenuse.

70

Esiteks on hageja tõendanud, et selle kontserni äriühingud, kuhu ta kuulub, osutasid reklaamijatele teenuseid seoses eelkõige telereklaami loomise ja tootmisega.

71

Sellega seoses esitas ta „reklaamijatele saadetud trükised“ (vt eelkõige 27. augusti 2021. aasta menetlusdokumendi lisad 90–94), millel on kujutatud vaidlusalune kaubamärk registreeritud kujul või muul kujul, mis ei muuda siiski selle eristusvõimet, ja millel pakutakse erireklaami teenuseid (Special Creations või Special Ads). Selliseid erireklaame levitatakse telesaate ajal käimasoleva saate kohal ning need võivad seisneda eelkõige horisontaalses või vertikaalses ribas (cut in), reklaamis, mis on individuaalselt loodud ekraani täitva raamina saate taustal (framesplit), reklaamis, mida näidatakse saatest eraldamata käimasoleva programmi ajal (programmesplit), või reklaamis, mis ekraanil liigub (skyscraper).

72

Hageja võis ühe kõnealustes pakkumistes pakutud erireklaami kujundada ka nii, et tõi esile reklaamija toote, kasutades mõnda RTLi kontserni teatava kanali eduka telesaatega seotud mõistet, näiteks andes mõista, et toode on „välja teeninud“golden buzzer’i (vt eelkõige 27. augusti 2021. aasta menetlusdokumendi lisad 92 ja 93).

73

See erireklaam, mis võimaldab reklaamijal telesaate edust vahetult kasu saada, eeldab sellist loomingulist panust reklaami kavandamisse, mis on spetsiifiline selle kontserni edastatavatele saadetele, kuhu kuulub hageja.

74

Lisaks nähtub dokumendist pealkirjaga „Special Ads’ide tellimise tingimused“ (vt 27. augusti 2021. aasta menetlusdokumendi lisa 90), et „RTLi kontserni turundusosakond esitab [Special Ads’ide või Special Creations’ite] tootmiskulude kohta eraldi arve“, mis kinnitab, et selliseid erireklaame ei pakuta reklaamsisu levitamise teenusena, vaid need kujutavad endast selle levitamise lisateenust.

75

Hageja esitas 15. märtsi 2023. aasta menetlusdokumendis ka 2020. ja 2021. aasta reklaamlõigud, mille eesmärk oli reklaamida reklaamijate kaupu ja kus vaidlusalust kaubamärki on reklaamsisus kasutatud. Näiteks seisnes hageja reklaam vaidlusaluse kaubamärgi tähtede suurendamises (zoom-in), kuni ilmnes, et selle kaubamärgi osaks oleva suurtähe T taust ise „koosneb“ reklaamitava toote korduvast esitusest.

76

Muude reklaami-, turundus- ja müügiedendusteenuste peale reklaami levitamise teenuse osutamist reklaamijatele vaidlusaluse kaubamärgi all kinnitavad ka teised esitatud tõendid, eelkõige dokument „Müügi üldtingimused“ ja osutatud teenuste pakkumistele lisatud teabelehed (vt eelkõige 27. augusti 2021. aasta menetlusdokumendi lisad 111 ja 134), millest nähtub, et selle kontserni meediatootmisosakonnad, kuhu hageja kuulub, aitavad reklaamijaid seeläbi, et kavandavad ja toodavad reklaammaterjali, sealhulgas audio- ja audiovisuaalseid reklaamlõike.

77

Sellised teenused eeldavad, et selle kontserni äriühingud, kuhu hageja kuulub, panustavad loominguliselt reklaamide kavandamisse. Seetõttu ei piirdu need teenused vastupidi apellatsioonikoja seisukohale kolmanda isiku loodud reklaamsisu pelga levitamisega.

78

Teiseks nähtub esitatud tõenditest (vt eelkõige 27. augusti 2021. aasta menetlusdokumendi lisad 92–94) lisaks, et hageja pakkus reklaamijatele oma teenuseid temale kuuluvates meediakanalites reklaamistrateegiate väljatöötamise valdkonnas, andes neile võimaluse osaleda selle kontserni sooduskampaaniates, kuhu hageja kuulub, näiteks konkreetsete telesaadete sponsorlus või tootepaigutus viimastes.

79

Kolmandaks viitas hageja selleks, et tõendada vaidlusaluse kaubamärgi kasutamist reklaami-, turundus- ja müügiedendusteenuste puhul, õigesti ka oma nõustamistegevusele, mille eesmärk on teha kindlaks telesaated, mille ajal on otstarbekas reklaami näidata. Nimelt võib see tegevus aidata kaasa reklaamija reklaamistrateegia tõhususele ja tagada tema kaubamärgi kaitse negatiivse mõju eest, mis võib tuleneda selle seostamisest soovimatu sisuga (brand safety). Kontsern, kuhu hageja kuulub, kujundab seega „reklaamikeskkonna“ nii, et see on reklaamija huvides külgetõmbavam, aidates nii kaasa talle pakutava reklaamikandja kasumlikkusele.

80

Lõpuks näitavad hageja esitatud tõendid, et selle kontserni äriühingud, kuhu ta kuulub, nagu Ad Alliance, osutasid telereklaami turustamisega seotud nõustamisteenuseid, kasutades eelkõige hageja kogutud telereklaami turu andmeid, eelkõige selleks, et kohandada reklaamistrateegia eri sektori või sihtrühmade tarvis.

81

Sellised teenused kuuluvad selgelt spetsialiseeritud nõustamis- ja tugiteenuste hulka, mida osutatakse ettevõtjatele, kes soovivad oma tooteid ja teenuseid reklaamida ning reklaamistrateegiaid välja töötada, ning nende eesmärk on aidata ettevõtjatel oma tegevust parandada, suurendades nende nähtavust või saades reklaamiinvesteeringutelt paremat sissetulekut eespool punktis 64 viidatud kohtupraktika tähenduses.

82

Eespool punktidest 70–81 nähtub, et vastupidi sellele, mida leidis apellatsioonikoda, tõendavad hageja esitatud tõendid – isegi kui jätta arvesse võtmata koos 15. septembri 2023. aasta menetlusdokumendiga esitatud tõendid, mida apellatsioonikoda hindamisel arvesse ei võtnud (vt eespool punkt 42) –, et kontsern, kuhu ta kuulub, osutas vaidlusaluse kaubamärgi all kolmandatele isikutele asjaomasel ajavahemikul reklaami-, müügiedendus- ja turundusteenuseid, mis ei piirdunud reklaami levitamisega, vaid mille eesmärk oli aktiivselt kaasa aidata nende kolmandate isikute reklaamistrateegia väljatöötamisele, arvestades seda, et selle kontserni äriühingud, kuhu ta kuulub, olid hästi tuttavad reklaamisektori toimimisega meedias.

83

Selles kontekstis tuleb veel märkida, et hageja poolt haldusmenetluses esitatud tõenditest nähtub lisaks, et selle kontserni telereklaamist saadud aastakäive, kuhu ta kuulub, oli asjaomasel ajavahemikul mitu miljardit eurot ja et sellel kontsernil oli suur turuosa eri liidu liikmesriikide turul, eelkõige Saksamaal. Kuna hageja on tõendanud, et ta kasutas vaidlusalust kaubamärki muude reklaami-, müügiedendus- ja turundusteenuste jaoks peale reklaami levitamise teenuse, siis tuleb osa sellest tulust ja osa sellest turuosast pidada nende teenuste osutamisega seonduvaks.

84

Eeltoodut arvestades tuleb esimese väitega nõustuda ja seega vaidlustatud otsust muuta, jättes rahuldamata vaidlusaluse kaubamärgi tühistamise taotluse kõigi klassi 35 kuuluvate asjaomaste teenuste osas.

85

Apellatsioonikoda tühistas vaidlusaluse kaubamärgi muude klassi 9 kuuluvate kaupade osas peale „optiliste ketaste“ ning klassidesse 3, 16, 24, 25, 32, 41 ja 42 kuuluvate kaupade ja teenuste osas, mille jaoks vaidlusalune kaubamärk oli registreeritud. Sellega seoses märkis ta, et hageja ei ole tõendanud vaidlusaluse kaubamärgi väljapoole suunatud tegelikku kasutamist nende kaupade ja teenuste jaoks ning et selle kaubamärgi maine, millele hageja tugineb, ei ole selle hindamise raames asjakohane. Apellatsioonikoja sõnul võib nimelt maineka kaubamärgi sarnaselt kõigi teiste ELi kaubamärkidega üldistes huvides kasutamata jätmise tõttu tühistada. Sellise maineka kaubamärgi kaitse ulatus vastuolu korral teiste intellektuaalomandi õigustega ei ole apellatsioonikoja sõnul oluline seoses küsimusega, kuidas tuleb kaubamärki kasutada, et tagada sellise kaubamärgi õiguste säilimine, mis on mainekas kaupade ja teenuste puhul, mille jaoks see on registreeritud.

86

Hageja väidab, et apellatsioonikoda rikkus määruse 2017/1001 artikli 58 lõike 1 punkti a, kui ta ei võtnud nende tõendite hindamisel, mis puudutavad vaidlusaluse kaubamärgi tegelikku kasutamist klassidesse 3, 9, 16, 24, 25 ja 32 kuuluvate kaupade ning klassidesse 41 ja 42 kuuluvate teenuste puhul, arvesse selle kaubamärgi kui „meediakaubamärgi“ erakordset mainet liidus, millest tulenevalt peab sellel kaubamärgil ELi kaubamärgi ühtsuse põhimõtet arvestades olema tühistamiseeskirjade kohaldamisel ulatuslik kaitse.

87

Hageja on nimelt seisukohal, et teatavad klassidesse 3, 9, 16, 24, 25, 32, 41 ja 42 kuuluvad kaubad ja teenused, millel on sama sihtrühm kui reklaami, teleringhäälingu ja telemeelelahutuse teenustel, millega seoses vaidlusalune kaubamärk on väga tuntud, võivad olla hõlmatud selle külgetõmbejõuga. Kuivõrd nende kaupade ja hageja põhitegevuse vahel on otsene „aineline“ või „vaimne“ seos, siis põhjustab tema sõnul isegi kaudselt sarnase tähise kasutamine selliste kaupade ja teenuste jaoks avalikkuses võimalike ärisidemetega seotud segaduse, mis kahjustaks kaubamärgi RTL väärtust ning tooks kaasa selle lahjenemise.

88

Hageja väidab, et neil asjaoludel ei nõua määruse 2017/1001 artikli 58 lõike 1 punkt a kasutamise tõendamist iga kauba ja teenuse puhul, mille jaoks mainekas kaubamärk on registreeritud. Ta kinnitab, et „selline kasutamine on olemas […] kaupade puhul, mille suhtes kaubamärgi omanik saab oma õigusi maine kaitseks kasutada“.

89

EUIPO ja menetlusse astuja vaidlevad hageja argumentidele vastu.

90

Sellega seoses tuleb esiteks märkida, et hageja väidab oma argumentides sisuliselt, et põhimõte, mille kohaselt tuleb tühistamise vältimiseks ELi kaubamärgi kasutamist tõendada iga kauba ja teenuse puhul, mille jaoks see on registreeritud, ei ole kohaldatav, kui vaidlustatud kaubamärk on mainekas muude kaupade või teenuste puhul.

91

Sellised argumendid on aga vastuolus mitte ainult määruse 2017/1001 artikli 58 lõike 1 punkti a sõnastusega, vaid ka selle sättega taotletava eesmärgiga, mida on täpsustatud selle määruse põhjenduses 24 (vt eespool punkt 28). Nimelt soovis liidu seadusandja, kui ta kehtestas määruse 2017/1001 artikli 18 lõikes 1 ja artikli 58 lõike 1 punktis a eeskirja ELi kaubamärgi tühistamise kohta viieaastase kasutamata jätmise tõttu, seada ELi kaubamärgiga seotud õiguste säilimise tingimuseks selle kaubamärgi tegeliku kasutamise (21. detsembri 2016. aasta kohtuotsus Länsförsäkringar, C‑654/15, EU:C:2016:998, punkt 25).

92

See tingimus on seletatav kaalutlusega, et ei ole põhjendatud, et kaubamärk, mida ei kasutata, takistab konkurentsi, piirates nende tähiste valikut, mida teised võivad kaubamärgina registreerida, ning jättes konkurendid ilma võimalusest kasutada seda või sarnast kaubamärki selliste kaupade või teenuste siseturule toomisel, mis on identsed või sarnased asjaomase kaubamärgiga hõlmatud kaupade või teenustega. Seetõttu võib ELi kaubamärgi kasutamata jätmine piirata ka kaupade vaba liikumist ja teenuste osutamise vabadust (19. detsembri 2012. aasta kohtuotsus Leno Merken, C‑149/11, EU:C:2012:816, punkt 32, ja 26. septembri 2013. aasta kohtuotsus Centrotherm Systemtechnik vs. Siseturu Ühtlustamise Amet ja centrotherm Clean Solutions, C‑610/11 P, EU:C:2013:593, punkt 54).

93

Liidu õigusest tuleneva kaitse saamise aluseks oleva kaubamärgi tegeliku kasutamise nõude ratio legis seisneb selles, et EUIPO register ei tohi endast kujutada strateegilist ja staatilist talletuskohta, mis tagab passiivsele omanikule ajaliselt piiramatu seadusliku ainuõiguse. Vastupidi, see register peab tõetruult kajastama andmeid, mida ettevõtjad turul tegelikult kasutavad oma kaupade ja teenuste eristamiseks majanduselus (vt 8. juuni 2022. aasta kohtuotsus Muschaweck vs. EUIPO – Conze (UM), T‑293/21, EU:T:2022:345, punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika).

94

Peale selle on liidu kohtud juba otsustanud, et sätetel, mis käsitlevad liidus mainekale või üldtuntud ELi kaubamärgile antud laiendatud kaitset, on teistsugune eesmärk kui nendel, mis nõuavad ELi kaubamärgi tegeliku kasutamise tõendamist, millega võib kaasneda kaubamärgi tühistamine (vt selle kohta 19. detsembri 2012. aasta kohtuotsus Leno Merken, C‑149/11, EU:C:2012:816, punkt 53, ja 3. septembri 2015. aasta kohtuotsus Iron & Smith, C‑125/14, EU:C:2015:539, punkt 21). Kui määruse 2017/1001 artikli 8 lõige 5 käsitleb tingimusi, mis reguleerivad kaitset, mis laieneb ka kaugemale nendest kaupade ja teenuste kategooriatest, mille jaoks ELi kaubamärk on registreeritud, siis mõiste tegelik „kasutamine“ väljendab kasutamise miinimumtingimust, millele peavad kaitse saamiseks vastama kõik kaubamärgid. Sellest tuleneb, et liidu kaubamärgi tegelikku kasutamist nõudvad sätted ning eelkõige kohtupraktikas tegeliku kasutamise tõendamise suhtes kehtestatud kriteeriumid erinevad kaubamärgi mainet puudutavatest sätetest ja kriteeriumidest. Seega tuleb neid kahte liiki sätteid tõlgendada autonoomselt (vt 4. oktoobri 2017. aasta kohtuotsus Intesa Sanpaolo vs. EUIPO – Intesia Group Holding (INTESA), T‑143/16, ei avaldata, EU:T:2017:687, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika).

95

Seega, isegi kui eeldada, et vaidlusalusel kaubamärgil on määruse 2017/1001 artikli 8 lõike 5 tähenduses maine meediasektoris, ei võimalda see asjaolu eraldivõetult tõendada kaubamärgi tegelikku kasutamist klassidesse 3, 9, 16, 24, 25, 32, 41 ja 42 kuuluvate asjaomaste kaupade ja teenuste puhul.

96

ELi kaubamärgi ühtsusest ei saa teha mingit muud järeldust.

97

Vastavalt määruse 2017/1001 artikli 1 lõikele 2 koostoimes selle määruse põhjendusega 4 väljendub ELi kaubamärgi ühtsus nimelt üksnes selles, et kaubamärgil on ühtne kaitse ja selle mõju on ühetaoline kogu liidu territooriumil.

98

Lisaks ei saa hageja määruse 2017/1001 materiaalõigusnormide tõlgendamisel tulemuslikult tugineda delegeeritud määruse 2018/625 – mis pealegi käsitleb üksnes menetlusnorme, mis puudutavad eelkõige tühistamismenetlust – põhjendusele 7.

99

Teiseks väidab hageja, et väidetavalt maineka vaidlusaluse kaubamärgi laiendatud kaitse on vajalik, et võimaldada selle kasutamist tulevaste litsentsilepingute raames seoses teise ja kolmanda väitega hõlmatud kaupade ja teenustega. Isegi kui eeldada, et seda argumenti tuleb pidada eraldiseisvaks argumendist, millele vastati eespool punktides 90–98, tuleb märkida, et hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, näiteks kolmanda isikuga asjaomaste kaupade jaoks vaidlusaluse kaubamärgi kasutamiseks sõlmitud litsentsilepingut, mis võimaldaks tõendada esiteks vaidlusaluse kaubamärgi tegelikku kasutamist kolmandatele isikutele asjaomasel ajavahemikul kaubamärgi kohta antud litsentside raames ja teiseks sellise kasutamise ulatust.

100

Lisaks viitab hageja haldustoimikule ja täpsemalt mõnele fotole märkmikest, rannarättidest, imikutele mõeldud kombinesoonidest või õllepurkidest, millele on kantud vaidlustatud kaubamärk teataval kujul ning millele on lisatud arved ja e‑kirjad, mis on adresseeritud RTLile kui neid viimase nõudmisel tootvate ettevõtjate kliendile. Kuna puuduvad muud tõendid nende kaupade kolmandatele isikutele turustamise kohta, ei tõenda need fotod vaidlusaluse kaubamärgi väljapoole suunatud tegelikku kasutamist klassidesse 16, 24, 25 ja 32 kuuluvate kaupade jaoks turustamisvõimaluste loomiseks ja veelgi vähem sellise kasutamise ulatust (vt selle kohta 7. juuli 2016. aasta kohtuotsus Fruit of the Loom vs. EUIPO – Takko (FRUIT), T‑431/15, ei avaldata, EU:T:2016:395, punkt 55).

101

Seega toimis apellatsioonikoda õigesti, kui ta kinnitas vaidlusaluse kaubamärgi tühistamist klassidesse 3, 9, 16, 24, 25, 32, 41 ja 42 kuuluvate kaupade ja teenuste osas.

102

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb teine ja kolmas väide tagasi lükata.

103

Vastavalt Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõigetele 1 ja 3 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks, jäävad kummagi poole kohtukulud tema enda kanda.

104

Kuna kõik pooled on kohtuvaidluse osaliselt kaotanud, tuleb kohtukulud jätta kummagi poole enda kanda.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (seitsmes koda)

otsustab: