1

ELTL artikli 270 alusel esitatud hagis palub hageja YL kohtuasjas T‑435/23 esimesena tühistada esiteks mitu Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ameti (EUIPO) haldusnõukogu 22. novembri 2022. aasta otsust, nimelt otsus mitte teha Euroopa Liidu Nõukogule ettepanekut pikendada tema ametiaega EUIPO tegevdirektorina (edaspidi „hageja ametiaja pikendamise ettepaneku esitamata jätmist puudutav otsus MB‑22‑19“) ja tegevdirektori ametikoha täitmiseks valikumenetluse algatamise otsused, mis hõlmavad valikumenetluse etappe ja soovituslikku ajakava (edaspidi „valikumenetlust puudutavad otsused MB‑22‑20 ja MB‑22‑21“), teiseks EUIPO haldusnõukogu 6. märtsi 2023. aasta otsus ajutiselt peatada talle antud ametisse nimetava asutuse ja teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutuse volitused (edaspidi „ametisse nimetava asutuse volituste delegeerimise peatamist puudutav otsus MB‑23‑04“) ning kolmandaks nõukogu otsus mitte pikendada tema ametiaega, nagu nähtub EUIPO haldusnõukogu esimehele saadetud nõukogu eesistuja 30. mai 2023. aasta kirjast (edaspidi „ametiaja pikendamata jätmise otsus“), ning teisena hüvitada talle väidetavalt tekitatud varaline ja mittevaraline kahju.

2

ELTL artikli 270 alusel esitatud hagis palub hageja kohtuasjas T‑224/24 tühistada ametiaja pikendamata jätmise otsuse ning hüvitada varaline ja mittevaraline kahju, mis talle selle otsusega väidetavalt tekitati.

3

Hageja nimetati 18. septembril 2018 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2017. aasta määruse (EL) 2017/1001 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta (ELT 2017, L 154, lk 1) artikli 158 lõike 2 alusel 1. oktoobrist 2018 kuni 30. septembrini 2023 viieks aastaks EUIPO tegevdirektoriks (edaspidi „tegevdirektor“).

4

EUIPO haldusnõukogu (edaspidi „haldusnõukogu“) esimees teatas 27. juuli 2022. aasta e‑kirjas hagejale, et järgmisel koosolekul, mis toimub 2022. aasta novembris, tuleb haldusnõukogul teha otsus tema ametiaja võimaliku pikendamise kohta. Samas e‑kirjas palus haldusnõukogu esimees hagejal teada anda, kas ta soovib jätkata teenistust EUIPOs ja kas ta on selleks valmis. Hageja vastas 3. augusti 2022. aasta e‑kirjas nendele küsimustele jaatavalt.

5

Haldusnõukogu sekretariaat edastas 27. oktoobril 2022 hagejale teate MB/22/S14/4.1/EN(O) „Ettepanek [EUIPO] tegevdirektori ametiaja pikendamiseks“ projekti, mis sisaldas ühelt poolt hinnangut tema tegevusele esimesel ametiajal ning teiselt poolt EUIPO edasiste ülesannete ja väljakutsete kirjeldust. Lisatud e‑kirjas märkis haldusnõukogu sekretariaat, et projekt saadetakse haldusnõukogu esimehele heakskiitmiseks samal õhtul. Hageja vastas samal päeval koos paari märkusega projekti kohta.

6

Haldusnõukogu esimees esitas 31. oktoobril 2022 haldusnõukogu liikmetele teate MB/22/S14/4.1/EN(O) lõpliku versiooni (edaspidi „31. oktoobri 2022. aasta teade“). Teade algas selgitusega, et esiteks soovitakse sellega anda haldusnõukogu liikmetele asjakohast teavet, hindamaks hageja töötulemusi, kelle ametiaeg lõpeb 30. septembril 2023, ning teiseks palutakse haldusnõukogu liikmetel võtta vastu otsus hageja ametiaja pikendamise kohta nõukogule ettepaneku tegemiseks. Selles oli lisatud, et juhul, kui haldusnõukogu hääletusel ei saavutata nõutavat häälteenamust, palutakse viimasel teha otsus valikumenetluse algatamise kohta, avaldades selleks kõnealuse ametikoha täitmiseks vaba ametikoha teate. Teate osas „Järeldus“ oli märgitud, et haldusnõukogu esimehe arvates „võib hindamise tulemust pidada positiivseks“.

7

Haldusnõukogu võttis 22. novembri 2022. aasta koosolekul vastu hageja ametiaja pikendamise ettepaneku esitamata jätmist puudutava otsuse MB‑22‑19. Otsus oli sõnastatud järgmiselt:

„Otsus mitte esitada Euroopa Liidu Nõukogule ettepanekut pikendada [hageja] ametiaega tegevdirektorina järgmiseks viieks aastaks, võttes arvesse tema esimese ametiaja tegevusele antud hinnangu läbivaatamist ning [EUIPO] edasisi ülesandeid ja väljakutseid. Otsus ei saavutanud liikmete kahekolmandikulist häälteenamust: 11 poolt‑ ja seitse vastuhäält ning 12 andmata häält.“

8

22. novembri 2022. aasta koosolekul võttis haldusnõukogu vastu ka valikumenetlust puudutavad otsused MB‑22‑20 ja MB‑22‑21.

9

Mitu Hispaania ajalehte edastas 22. novembril 2022 uudise, et haldusnõukogu otsustas mitte esitada nõukogule ettepanekut pikendada hageja ametiaega tegevdirektorina.

10

Haldusnõukogu edastas 7. detsembri 2022. aasta e‑kirjaga nõukogule hageja ametiaja pikendamise ettepaneku esitamata jätmist puudutava otsuse MB‑22‑19 ning valikumenetlust puudutavad otsused MB‑22‑20 ja MB‑22‑21, märkides järgmist:

„[Haldusnõukogu] otsustas [22. novembri 2022. aasta koosolekul] mitte esitada Euroopa Liidu Nõukogule ettepanekut pikendada [hageja] ametiaega tegevdirektorina järgmiseks viieks aastaks, võttes arvesse tema esimese ametiaja tegevusele antud hinnangu läbivaatamist ning [EUIPO] edasisi ülesandeid ja väljakutseid. Otsus on tehtud [määruse 2017/1001] artikli 158 lõike 3 alusel (otsus MB‑22‑19).

Seetõttu tegi [haldusnõukogu] samal koosolekul otsuse algatada 1. oktoobrist 2023 vabaks jääva tegevdirektori ametikoha täitmiseks valikumenetlus ja avaldada vaba ametikoha teade (otsus MB‑22‑20). Vaba ametikoha teade on kavas avaldada Euroopa Liidu Teatajas8. detsembril 2022.

[Määruse 2017/1001] artikli 158 lõike 2 kohaselt teeb [haldusnõukogu] järgmisel, 6. juunil 2023 toimuval koosolekul otsuse maksimaalselt kolmest kandidaadist koosneva nimekirja alusel, mis esitatakse Euroopa Liidu Nõukogule uue tegevdirektori ametisse nimetamiseks.“

11

Vaba ametikoha teade valikumenetluse kohta avaldati 8. detsembril 2022Euroopa Liidu Teatajas. Teates oli muu hulgas ette nähtud, et kandidaadi esimene täispikk viieaastane ametiaeg peab saama läbitud enne, kui ta jõuab pensionikka, mis on 66 eluaastat.

12

Hageja tegi 2023. aasta jaanuaris otsuse mitte pikendada EUIPOsse lähetatud kuue riikliku eksperdi lepingut, mille kehtivusaeg oli lõppemas.

13

31. jaanuaril 2023 edastati haldusnõukogu 22. novembri 2022. aasta koosoleku protokolli kavand koosolekul osalenud isikutele.

14

Hageja esitas 3. veebruaril 2023 nõudmise, et haldusnõukogu 22. novembri 2022. aasta koosoleku protokolli lisataks avaldused, mille ta tegi pärast seda, kui ta oli saanud teada haldusnõukogu negatiivsest otsusest tema ametiaja võimaliku pikendamise kohta.

15

Samal päeval palusid hageja advokaadid haldusnõukogu esimehelt teavet selle kohta, milliseid meetmeid võeti, et reageerida sellele, mida ajakirjanduses haldusnõukogu 22. novembri 2022. aasta koosoleku kohta avaldati (vt eespool punkt 9).

16

Hageja esitas 17. veebruaril 2023 haldusnõukogule Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad“) artikli 90 lõike 2 alusel kaebuse tema ametiaja pikendamise ettepaneku esitamata jätmist puudutava otsuse MB‑22‑19 ning valikumenetlust puudutavate otsuste MB‑22‑20 ja MB‑22‑21 peale ning palus sellega seoses hüvitada talle tekitatud varaline kahju 442561,11 euro suuruses summas ja mittevaraline kahju 75000 euro suuruses summas.

17

Üks hageja advokaatidest edastas 18. veebruaril 2023 e‑kirjaga kaebuse koopia nõukogu peasekretärile ning Euroopa Komisjoni peasekretärile ja siseauditi osakonna peadirektorile.

18

Hageja teatas 22. veebruaril 2023 telefonivestluse käigus haldusnõukogu esimehele, et tema kuulumine tulevase tegevdirektori valimist ettevalmistavasse allkomiteesse ei tekita huvide konflikti.

19

Haldusnõukogu esimees vastas 24. veebruaril 2023 hageja advokaatide 3. veebruari 2023. aasta kirjale (vt eespool punkt 15) ja märkis, et mingit andmete lekkimist ei ole olnud.

20

Haldusnõukogu esimees saatis 27. veebruaril 2023 haldusnõukogu liikmetele 6. märtsi 2023. aasta koosoleku tarvis konfidentsiaalse teate. Teate eesmärk oli esiteks teavitada haldusnõukogu asjaolust, et hageja on esitanud personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel kaebuse tema ametiaja pikendamise ettepaneku esitamata jätmist puudutava otsuse MB‑22‑19 ning valikumenetlust puudutavate otsuste MB‑22‑20 ja MB‑22‑21 peale; teiseks, et võetaks vastu otsus, millega hageja jäetakse välja uue tegevdirektori töölevõtmist ettevalmistavast allkomiteest, ning kolmandaks, et võetaks vastu otsus, millega peatatakse vastavalt määruse 2017/1001 artikli 153 lõikele 2 ja haldusnõukogu 21. märtsi 2017. aasta otsuse MB‑17‑01 (edaspidi „otsus MB‑17‑01“) artiklile 4, mis reguleerib ametisse nimetava asutuse ja teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutuse volituste delegeerimist (edaspidi koos „ametisse nimetava asutuse volitused“), nende volituste delegeerimine hagejale, ning piirataks hageja juhtimisvolitusi igapäevase asjaajamisega EUIPO tegevuses.

21

Hageja saatis 1. märtsil 2023 haldusnõukogu liikmetele teate, et anda selgitusi kaebuse kohta, mille ta oli esitanud 17. veebruaril 2023 oma ametiaja pikendamise ettepaneku esitamata jätmist puudutava otsuse MB‑22‑19 ning valikumenetlust puudutavate otsuste MB‑22‑20 ja MB‑22‑21 peale (vt eespool punkt 16), ja sellega seotud asjaolude kohta ning väljendada oma arvamust mitteametliku teabe kohta, mille ta oli saanud võimalike kavandatavate otsuste kohta. Ta märkis selles teates, et ta nõustuks haldusnõukogu otsusega, kui võetakse vastu ettepanek ta tulevase tegevdirektori valimist ettevalmistavast allkomiteest välja jätta (vt eespool punkt 20).

22

Haldusnõukogu võttis 6. märtsi 2023. aasta koosolekul vastu mitu otsust, sealhulgas otsuse MB‑23‑03, millega hageja jäeti tulevase tegevdirektori ettevalmistavast allkomiteest välja, ja ametisse nimetava asutuse volituste delegeerimise peatamist käsitleva otsuse MB‑23‑04. Veidi pärast seda tehti see otsus EUIPO töötajatele teatavaks ning selle kohta ilmusid ka artiklid ajakirjanduses.

23

Nõukogu peasekretariaat kinnitas 15. märtsil 2023, et ta on kätte saanud 7. detsembri 2022. aasta e‑kirja, millele olid lisatud hageja ametiaja pikendamise ettepaneku esitamata jätmist puudutav otsus MB‑22‑19 ning valikumenetlust puudutavad otsused MB‑22‑20 ja MB‑22‑21 (vt eespool punkt 10).

24

Hageja esitas 17. märtsil 2023 personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel kaebuse ametisse nimetava asutuse volituste delegeerimise peatamist puudutava otsuse MB‑23‑04 peale ning palus sellega seoses hüvitada talle tekitatud mittevaraline kahju 50000 euro suuruses summas.

25

Nõukogu saatis 22. märtsil 2023 e‑kirja, milles palus haldusnõukogul oma esimehe isikus esitada nõukogule määruse 2017/1001 artikli 158 lõike 3 kohaselt läbi viidud hindamine (vt eespool punkt 5).

26

Haldusnõukogu esimees edastas 25. aprillil 2023 vastuseks 22. märtsi 2023. aasta e‑kirjale 31. oktoobri 2022. aasta teate (vt eespool punkt 6) ja märkis kaaskirjas sisuliselt, et pärast kõnealuse teate läbivaatamist otsustas haldusnõukogu hageja ametiaja pikendamise ettepaneku tagasi lükata. Ta täpsustas, et ettepanek ei saavutanud haldusnõukogu liikmete kahekolmandikulist häälteenamust, sest 11 liiget hääletas pikendamise poolt ja seitse vastu, samas jättis 12 liiget hääletamata.

27

Ametiaja pikendamata jätmise otsus kajastus 30. mai 2023. kirjas, mis tehti EUIPO‑le samal päeval teatavaks ja milles nõukogu eesistuja märkis, et haldusnõukogu antud hinnangut võeti nõukogus arvesse ja hageja ametiaja pikendamise otsuse vastuvõtmiseks nõutav lihthäälteenamus jäi saavutamata. Nõukogu palus selles kirjas haldusnõukogul saata talle nimekiri kandidaatidest, kelle hulgast võiks ta valida tulevase tegevdirektori.

28

Haldusnõukogu nõustus 12. juunil 2023 lisama haldusnõukogu 22. novembri 2022. aasta koosoleku protokolli kavandile kokkuvõtte avaldustest, mille hageja oli palunud protokollile lisada (vt eespool punkt 14).

29

Haldusnõukogu jättis 16. juunil 2023 rahuldamata hageja kaebuse, mille hageja oli esitanud oma ametiaja pikendamise ettepaneku esitamata jätmist puudutava otsuse MB‑22‑19 ning valikumenetlust puudutavate otsuste MB‑22‑20 ja MB‑22‑21 peale (vt eespool punkt 16).

30

Haldusnõukogu jättis 17. juulil 2023 rahuldamata hageja kaebuse ametisse nimetava asutuse volituste delegeerimise peatamist puudutava otsuse MB‑23‑04 peale (vt eespool punkt 24) (edaspidi „otsuse MB‑23‑04 peale esitatud kaebuse rahuldamata jätmise otsus“).

31

Nõukogu nimetas [konfidentsiaalne] ( 1 )19. juulil 2023 EUIPO tegevdirektoriks.

32

Hageja esitas 26. juulil 2023 kohtuasjas T‑435/23 hagi oma ametiaja pikendamise ettepaneku esitamata jätmist puudutava otsuse MB‑22‑19, valikumenetlust puudutavate otsuste MB‑22‑20 ja MB‑22‑21, ametisse nimetava asutuse volituste delegeerimise peatamist puudutava otsuse MB‑23‑04 ja ametiaja pikendamata jätmise otsuse peale.

33

Nõukogu teatas 11. augustil 2023 hagejale teda puudutavast isikuandmetega seotud rikkumisest, mis avastati 17. juulil 2023. Nimelt oli väidetavalt üks isik loata laadinud nõukogu arvutiserveritest alla hageja ametiaja pikendamise ettepaneku esitamata jätmist puudutava otsuse MB‑22‑19, 31. oktoobri 2022. aasta teate ja hageja esimesele ametiajale antud hinnangu.

34

Hageja esitas 30. augustil 2023 nõukogule personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel ametiaja pikendamata jätmise otsuse peale kaebuse ja palus hüvitada talle tekitatud varaline kahju summas 364728,64 eurot ja mittevaraline kahju summas 125000 eurot.

35

Kuna hageja ei saanud ametiaja pikendamata jätmise otsuse peale esitatud 30. augusti 2023. aasta kaebuse kohta tehtud otsust kätte enne personalieeskirjade artikli 90 lõikes 1 ette nähtud neljakuulise tähtaja möödumist, st 30. detsembril 2023, leidis ta, et nõukogu on kaebuse vaikimisi rahuldamata jätnud.

36

Hageja esitas 6. veebruaril 2024 Üldkohtu kantseleile kohtuasjas T‑435/23 dokumendi „Muutmisavaldus“, milles ta palus võtta arvesse asjaolu, et tema 30. augustil 2023 esitatud kaebus jäeti 30. detsembril 2023 vaikimisi rahuldamata.

37

Nõukogu võttis 27. veebruaril 2024 vastu otsuse, millega jäeti sõnaselgelt rahuldamata hageja kaebus ametiaja pikendamata jätmise otsuse peale.

38

Hageja esitas 22. aprillil 2024 hagi kohtuasjas T‑224/24.

39

Hageja palub Üldkohtul:

40

Kohtuasjas T‑435/23 palub nõukogu, keda toetavad Poola Vabariik, Portugali Vabariik ja Slovaki Vabariik, ning EUIPO, keda toetavad Poola Vabariik ja Slovaki Vabariik, ning kohtuasjas T‑224/24 palub nõukogu Üldkohtul sisuliselt:

41

Samas kohtuasjas palub Läti Vabariik jätta hagi rahuldamata.

42

Olles pooled selles küsimuses ära kuulanud, otsustas Üldkohus kodukorra artikli 68 alusel käesolevad kohtuasjad kohtuotsuse huvides liita.

43

Tuleb tõdeda, et kohtuasjas T‑435/23 esitatud hagi, milles palutakse tühistada hageja ametiaja pikendamise ettepaneku esitamata jätmist puudutav otsus MB‑22‑19, valikumenetlust puudutavad otsused MB‑22‑20 ja MB‑22‑21, ametisse nimetava asutuse volituste delegeerimise peatamist puudutav otsus MB‑23‑04 ning ametiaja pikendamata jätmise otsus, on esitatud esimese võimalusena ELTL artikli 270 alusel ja teise võimalusena osas, milles see puudutab ametiaja pikendamata jätmise otsust, ELTL artikli 263 alusel.

44

Samuti tuleb märkida, et hagi kohtuasjas T‑435/23 esitati pärast seda, kui hageja oli esitanud haldusnõukogule personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel kaebuse tema ametiaja pikendamise ettepaneku esitamata jätmist puudutava otsuse MB‑22‑19, valikumenetlust puudutavate otsuste MB‑22‑20 ja MB‑22‑21 ning ametisse nimetava asutuse volituste delegeerimise peatamist puudutava otsuse MB‑23‑04 peale ning need kaebused olid jäetud rahuldamata (vt eespool punktid 16, 24, 29 ja 30), kuid ilma et hageja oleks järginud kohtueelset menetlust osas, mis puudutab ametiaja pikendamata jätmise otsust.

45

Hageja selgitab sellega seoses, et tema ametiaja pikendamise ettepaneku esitamata jätmist puudutav otsus MB‑22‑19, valikumenetlust puudutavad otsused MB‑22‑20 ja MB‑22‑21 ning ametisse nimetava asutuse volituste delegeerimise peatamist puudutav otsus MB‑23‑04 võeti vastu personalieeskirjade raames, kuivõrd haldusnõukogu tegutses tema suhtes teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutusena, nagu on sõnaselgelt ette nähtud määruse 2017/1001 artikli 153 lõike 1 punktis h ning otsuse MB‑17‑01 artiklites 1 ja 2.

46

Ametiaja pikendamata jätmise otsuse kohta väidab hageja, et nõue pöörduda enne hagi esitamist ametisse nimetava asutuse või teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutuse poole puudutab üksnes meetmeid, mida nimetatud asutus võib muuta, ning seega ei olnud vaja esitada kaebust personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel, kuna haldusnõukogu kui teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus ei saanud seda otsust uuesti läbi vaadata.

47

Kohtuasjas T‑224/24 esitatud hagi kohta, milles samuti palutakse tühistada ametiaja pikendamata jätmise otsus ja mis samuti esitati ELTL artikli 270 alusel, tuleb märkida, et see esitati pärast seda, kui hageja oli esitanud nõukogule personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel kaebuse, ning see kaebus jäeti vaikimisi ja hiljem sõnaselgelt rahuldamata (vt eespool punktid 34–37).

48

Hageja selgitab, et ta tegutses nõnda, arvestades ebakindlust selles osas, kas nõukogu tegutses ka ametiaja pikendamata jätmise otsuse tegemisel teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutusena, mistõttu järgis ta lisa‑ ja ettevaatusabinõuna nõukogus kohtueelset menetlust.

49

EUIPO, keda toetavad Poola Vabariik ja Slovaki Vabariik, ning nõukogu, keda toetavad Läti Vabariik, Poola Vabariik, Portugali Vabariik ja Slovaki Vabariik, väidavad, et hagid kohtuasjades T‑435/23 ja T‑224/24 põhinevad ekslikult ELTL artiklil 270, kuna kõik nende kohtuasjade esemeks olevad otsused ei kuulu personalieeskirjade kohaldamisalasse.

50

Hageja ametiaja pikendamise ettepaneku esitamata jätmist puudutav otsus MB‑22‑19, valikumenetlust puudutavad otsused MB‑22‑20 ja MB‑22‑21 ning ametiaja pikendamata jätmise otsus võeti vastu haldusnõukogule ja nõukogule määruse 2017/1001 artikliga 158, millega kehtestatakse tegevdirektori ametisse nimetamise ja ametist tagandamise sui generis menetlus, antud erivolituste käigus, samas kui ametisse nimetava asutuse volituste delegeerimise peatamist puudutav otsus MB‑23‑04 võeti vastu määruse 2017/1001 artikli 153 lõike 2 ja otsuse MB‑17‑01 alusel, millega kehtestatakse ametisse nimetava asutuse volituste ja nende volituste EUIPOs kasutamise kohta eraldi süsteem ning antakse otse ja eranditult haldusnõukogule pädevus peatada nende volituste delegeerimine tegevdirektorile.

51

EUIPO, keda toetavad Poola Vabariik ja Slovaki Vabariik, ning nõukogu, keda toetavad Läti Vabariik, Poola Vabariik, Portugali Vabariik ja Slovaki Vabariik, on seisukohal, et hagid oleksid pidanud seega põhinema ELTL artiklil 263 ning kuna nõuded, mis käsitlevad hageja ametiaja pikendamise ettepaneku esitamata jätmist puudutavat otsust MB‑22‑19, valikumenetlust puudutavaid otsuseid MB‑22‑20 ja MB‑22‑21 ning ametisse nimetava asutuse volituste delegeerimise peatamist puudutavat otsust MB‑23‑04, ei esitatud nimetatud artiklis ette nähtud tähtaegade jooksul, on need otsused on muutunud lõplikuks ja järelikult ei saa neid vaidlustada.

52

Olgu meenutatud, et ELTL artikli 270 kohaselt kuuluvad Euroopa Liidu Kohtu pädevusse Euroopa Liidu ja tema teenistujate vahelised vaidlused neis piirides ja neil tingimustel, mis on kindlaks määratud personalieeskirjades ja liidu muude teenistujate teenistustingimustes (edaspidi „teenistustingimused“), ning selles kontekstis on mõistet „liidu ja tema teenistujate vahelised vaidlused“ kohtupraktikas laialt määratletud (vt 5. oktoobri 2004. aasta kohtuotsus Sanders jt vs. komisjon, T‑45/01, EU:T:2004:289, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika).

53

ELTL artikkel 270 loob seega avaliku teenistuse kohtuvaidluste jaoks õiguskaitsevahendi, mis erineb üldistest õiguskaitsevahenditest, nagu ELTL artikliga 263 reguleeritud tühistamishagi (5. mai 2022. aasta kohtuotsus komisjon vs. Missir Mamachi di Lusignano, C‑54/20 P, EU:C:2022:349, punkt 39).

54

Liidu kohtu pädevuse kindlaksmääramiseks olukorras, kus kohtusse on pöördutud ELTL artikli 270 alusel, tuleb lisaks selle artikli sõnastusele arvesse võtta ka personalieeskirjade sätteid, arvestades nimetatud artiklis tehtud viidet personalieeskirjadele, ja eelkõige personalieeskirjade artikleid 90 ja 91, millega rakendatakse ELTL artiklit 270. Kõik need sätted määratlevad nimetatud pädevuse nii ratione personae kui ratione materiae (vt 5. mai 2022. aasta kohtuotsus komisjon vs. Missir Mamachi di Lusignano, C‑54/20 P, EU:C:2022:349, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).

55

Mis puudutab liidu kohtute ratione personae pädevust ELTL artikli 270 alusel, siis on personalieeskirjade artikli 91 lõikes 1 täpsustatud, et Euroopa Kohtu jurisdiktsiooni alla kuuluvad kõik liidu ja „personalieeskirjadega hõlmatud isikute“ vahelised vaidlused, milles käsitletakse seda isikut kahjustavat meedet personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 tähenduses. Viimati nimetatud sätte kohaselt võib „[i]ga isik, kelle suhtes kohaldatakse […] personalieeskirju“, esitada ametisse nimetavale asutusele kaebuse teda kahjustava meetme kohta (5. mai 2022. aasta kohtuotsus komisjon vs. Missir Mamachi di Lusignano, C‑54/20 P, EU:C:2022:349, punkt 45).

56

Mis puudutab ratione materiae pädevust, siis tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et ELTL artikli 270 ja personalieeskirjade artikli 91 lõike 1 kohaldamisalasse kuuluvad kõik vaidlused, mis on tekkinud ametniku ja selle institutsiooni vahel, kus ametnik teenistuses on, kui selle vaidluse aluseks on ametniku ja institutsiooni vaheline töösuhe (vt 5. mai 2022. aasta kohtuotsus komisjon vs. Missir Mamachi di Lusignano, C‑54/20 P, EU:C:2022:349, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika; vt samuti selle kohta 11. juuli 1996. aasta kohtumäärus Gomes de Sá Pereira vs. nõukogu, T‑30/96, EU:T:1996:107, punkt 24 ja seal viidatud kohtupraktika).

57

Käesoleval juhul tuleb tõdeda järgmist.

58

Mis puudutab esimesena ratione personae pädevust, siis nähtub määruse 2017/1001 artikli 158 lõikest 1, et tegevdirektor võetakse tööle ajutise teenistujana vastavalt teenistustingimuste artikli 2 punktile a. Samuti tuleb tõdeda, et tegevdirektor kuulub EUIPO töötajate hulka, kelle suhtes kohaldatakse personalieeskirju ja teenistustingimusi ning nende sätete rakendusnorme, nagu nähtub määruse 2017/1001 artikli 143 lõikest 1. Lisaks tuleneb määruse 2017/1001 artikli 153 lõike 1 punktist h ning otsuse MB‑17‑01 artiklitest 1 ja 2, et teenistustingimuste artikli 6 esimese lõigu alusel on tegevdirektori puhul teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutuseks määratud haldusnõukogu, kui kõne all on tegevdirektori volituste kasutamise kord EUIPO juhtimises.

59

Lisaks on EUIPO ja hageja vahel allkirjastatud töölepingu artiklis 1 sõnaselgelt ette nähtud, et hageja võetakse teenistustingimuste artikli 2 punkti a alusel tööle ajutise teenistujana.

60

Ratione materiae pädevuse kohta tuleb esiteks märkida, et ametisse nimetava asutuse volituste tegevdirektorile delegeerimise peatamise otsustab haldusnõukogu vastavalt määruse 2017/1001 artikli 153 lõikele 2 ja otsuse MB‑17‑01 artiklile 4, ning teiseks, et tegevdirektori ametiaja pikendamise menetlus on etapiviisiline menetlus, kus osaleb nii haldusnõukogu kui ka nõukogu ning milles haldusnõukogu viib vastavalt määruse 2017/2001 artikli 158 lõikele 3 läbi hindamise, milles võetakse arvesse tegevdirektori tegevusele antud hinnangut ning EUIPO edasisi ülesandeid ja väljakutseid, ja nõukogu võib vastavalt määruse artikli 158 lõikele 4 seda hindamist arvesse võttes pikendada tegevdirektori ametiaega.

61

Ametisse nimetava asutuse volituste delegeerimise peatamist puudutava otsuse MB‑23‑04 kohta tuleb märkida, et selle eesmärk on peatada ametisse nimetava asutuse volitused, mille haldusnõukogu delegeeris hagejale tegevdirektorina. Seega on vaidlus nimetatud otsust puudutavas osas seotud hageja ja EUIPO vahelise töösuhtega.

62

Tegevdirektori ametiaja pikendamise menetluse kohta tuleb lisada, et kuigi on tõsi, et tegevdirektoril ei ole formaalset töösuhet nõukoguga, võtab see institutsioon siiski vastu otsuse, mis oma sisust olenemata mõjutab tegevdirektori ja tema tööandja EUIPO vahelist töösuhet ning seega tema töölevõtmist ajutise teenistujana. Nõukogu tuleb niisiis pidada tegevdirektori puhul teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutuseks, kui kõne all on tegevdirektori ametiaja pikendamise menetlus (vt analoogia alusel 11. juuli 1996. aasta kohtumäärus Gomes de Sá Pereira vs. nõukogu, T‑30/96, EU:T:1996:107, punkt 29).

63

Teisena tuleb tõdeda, et EUIPO ei ole suutnud selgitada, mil määral tõi tegevdirektori ülesannete eripära, eelkõige nende määratlemine määruse 2017/1001 artiklis 157 kaasa selle, et otsus tegevdirektori ametiaja võimaliku pikendamise kohta ei kuulu vaatamata tema ajutise teenistuja staatusele ELTL artikli 270 kohaldamisalasse. Selles artiklis ei tehta mingit vahet asjaomase isiku täidetavate ülesannete laadi või tema vastutuse määra alusel.

64

Kolmandana tuleb tõdeda, et 13. juuni 2022. aasta kohtumääruse Mendes de Almeida vs. nõukogu (T‑334/21, EU:T:2022:375) aluseks olnud kohtuasjast tulenevad põhimõtted, mis puudutavad Euroopa prokuröre, ei ole käesoleval juhul kohaldatavad.

65

Erinevalt tegevdirektorist (vt eespool punkt 58) ei kuulu Euroopa prokurörid vastavalt nõukogu 12. oktoobri 2017. aasta määruse (EL) 2017/1939, millega rakendatakse tõhustatud koostööd Euroopa Prokuratuuri asutamisel (ELT 2017, L 283, lk 1), artikli 2 punktile 4 ja artiklile 12 Euroopa Prokuratuuri töötajate hulka ega kuulu seega personalieeskirjade kohaldamisalasse (13. juuni 2022. aasta kohtumäärus Mendes de Almeida vs. nõukogu, T‑334/21, EU:T:2022:375, punkt 37).

66

Neid asjaolusid arvestades tuleb asuda seisukohale, et hageja tegutseb käesolevate hagide menetlemisel liidu teenistujana ELTL artikli 270 tähenduses ja isikuna, kelle suhtes kohaldatakse personalieeskirju artiklite 90 ja 91 tähenduses. Lisaks, kuna vaidlus puudutab tema kui tegevdirektori teatud volituste peatamist ja tema ametiaja pikendamata jätmist, siis on vaidluse aluseks hageja ja EUIPO vaheline töösuhe.

67

Järelikult on Üldkohus pädev lahendama käesolevaid hagisid ELTL artikli 270 alusel.

68

Tuleb meenutada, personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 kohaselt võib isik, kelle suhtes kohaldatakse personalieeskirju, esitada ametisse nimetavale asutusele kaebuse teda kahjustava meetme kohta, kui nimetatud asutus on teinud otsuse või kui ta pole võtnud personalieeskirjades ette nähtud meedet. Lisaks tuleneb personalieeskirjade artikli 91 lõikest 2, et Üldkohtule esitatud hagi on vastuvõetav üksnes siis, kui ametisse nimetavale asutusele on eelnevalt esitatud kaebus vastavalt personalieeskirjade artikli 90 lõikele 2 ette nähtud tähtaja jooksul ja kui see kaebus on vaikimisi või sõnaselgelt rahuldamata jäetud.

69

Kohtuasja T‑224/24 puhul tuleb tõdeda, et hageja esitas selles kohtuasjas hagi pärast seda, kui ta oli esitanud nõukogule personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel kaebuse ja see kaebus rahuldamata jäeti.

70

Seetõttu tuleb järeldada, et kohtueelset menetlust järgiti nõukogus, kes – arvestades tegevdirektori ametiaja pikendamise menetluse eripära, nagu see nähtub eespool punktist 60 – on selle menetluse raames teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus, kes on pädev tegema otsuse hageja esitatud kaebuse kohta.

71

Kohtuasja T‑435/23 puhul tuleb tõdeda, et hageja esitas haldusnõukogule personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel kaebused tema ametiaja pikendamise ettepaneku esitamata jätmist puudutava otsuse MB‑22‑19, valikumenetlust puudutavate otsuste MB‑22‑20 ja MB‑22‑21 ning ametisse nimetava asutuse volituste delegeerimise peatamist puudutava otsuse MB‑23‑04 peale ning et ta esitas oma hagi pärast seda, kui sellega seotud kaebused olid rahuldamata jäetud (vt eespool punkt 44).

72

Seega järgiti kohtuasjas T‑435/23 enne tühistamishagi esitamist teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutuses kohtueelset menetlust osas, milles see on seotud hageja ametiaja pikendamise ettepaneku esitamata jätmist puudutava otsusega MB‑22‑19, valikumenetlust puudutavate otsustega MB‑22‑20 ja MB‑22‑21 ning ametisse nimetava asutuse volituste delegeerimise peatamist puudutava otsusega MB‑23‑04.

73

Kohtuasjas T‑435/23 esitatud hagi raames ametiaja pikendamata jätmise otsust puudutavas osas kohtueelse menetluse järgmise kohta tuleb meelde tuletada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt hinnatakse hagi vastuvõetavust selle esitamise hetkel, mistõttu on hagejal lubatud muuta oma nõudeid ja väiteid, nii et need puudutavad kohtumenetluse ajal vastu võetud uusi akte, vaid tingimusel, et esialgu vaidlustatud akti tühistamise nõue ise on selle esitamise kuupäeval vastuvõetav (vt 21. novembri 2019. aasta kohtumäärus ZW vs. EIP, T‑727/18, ei avaldata, EU:T:2019:809, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika).

74

Ilma et käesolevas asjas oleks vaja võtta seisukohta küsimuses, kas dokumenti, mille hageja esitas 6. veebruaril 2024, võib pidada muutmisavalduseks kodukorra artikli 86 lõike 4 tähenduses, piisab, kui tõdeda, et kohtuasjas T‑435/23 hagi esitamise kuupäevaks, st 26. juuliks 2023 ei olnud hageja veel esitanud kaebust ametiaja pikendamata jätmise otsuse peale, sest see kaebus esitati alles 30. augustil 2023. Sellest tuleneb, et kohtuasjas T‑435/23 hagi esitamise ajal ei olnud hageja nõue nimetatud otsuse tühistamiseks vastuvõetav, kuna ei olnud järgitud kohtueelset menetlust.

75

Sellel järeldusel ei ole käesolevas asjas igal juhul tähtsust, arvestades asjaolu, et eespool punktis 70 leiti, et hageja järgis kohtueelset menetlust enne kohtuasjas T‑224/24 ametiaja pikendamata jätmise otsuse peale hagi esitamist.

76

Sellest järeldub, et kuigi ametiaja pikendamata jätmise otsuse tühistamise nõuded on kohtuasjas T‑435/23 vastuvõetamatud, ei ole see nii nende nõuete puhul, mis esitati selle otsuse peale kohtuasjas T‑224/24.

77

Kohtuasjas T‑435/23 esitatud tühistamisnõuete põhjendamiseks väidab hageja esiteks, et tema ametiaja pikendamise ettepaneku esitamata jätmist puudutav otsus MB‑22‑19 ning valikumenetlust puudutavad otsused MB‑22‑20 ja MB‑22‑21 on õigusvastased, ning teiseks, et ametisse nimetava asutuse volituste delegeerimise peatamist puudutav otsus MB‑23‑04 on õigusvastane.

78

Kohtuasjas T‑224/24 esitatud tühistamisnõuete põhjendamiseks väidab hageja, et ametiaja pikendamata jätmise otsus on õigusvastane.

79

Kõigepealt tuleb analüüsida tühistamisnõudeid kohtuasjas T‑435/23 osas, milles need on esitatud ühelt poolt hageja ametiaja pikendamise ettepaneku esitamata jätmist puudutava otsuse MB‑22‑19 ja teiselt poolt valikumenetlust puudutavate otsuste MB‑22‑20 ja MB‑22‑21 peale, seejärel tuleb analüüsida tühistamisnõudeid kohtuasjas T‑224/24, mis puudutavad ametiaja pikendamata jätmise otsust, ning viimasena teha otsus tühistamisnõuete kohta kohtuasjas T‑435/23 osas, milles need on esitatud ametisse nimetava asutuse volituste delegeerimise peatamist puudutava otsuse MB‑23‑04 peale.

80

Hageja palub tühistada tema ametiaja pikendamise ettepaneku esitamata jätmist puudava otsuse MB‑22‑19, mis on tema hinnangul vaidlustatav akt.

81

Sellega seoses väidab hageja, et kuna EUIPO võttis vastu otsuse, millega haldusnõukogu teatas nõukogule, et ta ei tee ettepanekut hageja ametiaja pikendamiseks, ilma et tal oleks selleks pädevust, takistas EUIPO de facto ametiaja pikendamist ja tegi seega huve kahjustava otsuse.

82

EUIPO, keda toetavad Poola Vabariik ja Slovaki Vabariik, leiab siiski, et hageja nõue on vastuvõetamatu, kuna hageja ametiaja pikendamise ettepaneku esitamata jätmist puudutav otsus MB‑22‑19 väljendab määruse 2017/1001 artikli 158 lõikes 3 ette nähtud hindamist ja on seega üksnes nõuandev otsus, sest tegelikult on ainult nõukogu pädev võtma vastu otsuse laadiga akti sellise ametiaja pikendamise kohta.

83

Hageja ametiaja pikendamise ettepaneku esitamata jätmist puudutava otsuse MB‑22‑19 tühistamise nõude vastuvõetavusega seoses tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et aktideks, mille peale saab esitada tühistamishagi, on kõik liidu institutsioonide, organite ja asutuste aktid – sõltumata nende laadist või vormist –, mille eesmärk on tekitada hageja huve mõjutavaid siduvaid õiguslikke tagajärgi, tuues kaasa selge muutuse tema õiguslikus seisundis. Vaidlustatavateks aktideks on meetmed, mis kinnitavad haldusmenetluse lõppedes liidu institutsiooni, organi või asutuse lõpliku seisukoha ja tekitavad siduvaid õiguslikke tagajärgi, mis võivad hageja huve mõjutada, kuid vaidlustatavateks aktideks ei ole muu hulgas vahepealsed meetmed, mille eesmärk on valmistada ette lõplik otsus ja millel kõnealused tagajärjed puuduvad (vt selle kohta 25. juuni 2020. aasta kohtuotsus Satcen vs. KF, C‑14/19 P, EU:C:2020:492, punkt 70 ja seal viidatud kohtupraktika).

84

Sellega seoses tuleb märkida, et vastavalt määruse 2017/1001 artikli 158 lõikele 3 viib haldusnõukogu tegevdirektori ametiaja pikendamise menetluses läbi üksnes hindamise, milles võetakse arvesse tegevdirektori tegevusele antud hinnangut ning EUIPO edasisi ülesandeid ja väljakutseid, samas määruse artikli 158 lõike 4 kohaselt peab nõukogu seda hinnangut arvesse võttes võtma vastu otsuse võimaliku pikendamise kohta.

85

Asjaolul, et käesoleval juhul nimetas haldusnõukogu hageja ametiaja pikendamise ettepaneku esitamata jätmist puudutava otsuse MB‑22‑19 „Otsuseks mitte esitada Euroopa Liidu Nõukogule ettepanekut pikendada [hageja] ametiaega“ ning esitas nõukogule 7. detsembril 2022 saadetud kirjas tegevdirektori ametist lahkumise ja tema ametijärglase töölevõtmise pöördumatus sõnastuses (vt eespool punktid 7 ja 10), ei ole selle otsuse tühistamisnõuete vastuvõetavuse küsimuse seisukohast iseenesest tähtsust.

86

Nimelt nähtub määruse 2017/1001 artikli 158 lõigetest 3 ja 4 selgelt, et tegevdirektori ametiaja pikendamise menetlus toimub kahes etapis, millest esimeses etapis viib haldusnõukogu läbi hindamise ja teises etapis võtab nõukogu vastu otsuse, mis võtab seda hindamist arvesse, ilma et oleks öeldud, et see on nõukogule siduv (vt eespool punkt 60).

87

Kui aktid või otsused võetakse vastu mitmeetapilise menetluse tulemusel, on vaidlustatavateks aktideks üksnes meetmed, mis kinnitavad institutsiooni lõpliku seisukoha, kuid vaidlustatavateks aktideks ei ole neile aktidele või otsustele eelnenud ja neid ettevalmistavad meetmed (vt 2. veebruari 2022. aasta kohtuotsus LU vs. EIP, T‑536/20, ei avaldata, EU:T:2022:40, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika).

88

Kuna käesoleval juhul pidi lõpliku otsuse tegevdirektori ametiaja võimaliku pikendamise kohta tegema nõukogu, arvestades eespool punktis 86 viidatud menetlust, siis järelikult on hageja ametiaja pikendamise ettepaneku esitamata jätmist puudutav otsus MB‑22‑19 ettevalmistav akt, kuna see ei tekita siduvaid õiguslikke tagajärgi hageja huve puudutaval viisil (vt selle kohta 11. novembri 1981. aasta kohtuotsus IBM vs. komisjon, 60/81, EU:C:1981:264, punkt 9, ja 18. novembri 2010. aasta kohtuotsus NDSHT vs. komisjon, C‑322/09 P, EU:C:2010:701, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika) ega saa mõjutada nõukogu valikuvabadust hageja volituste pikendamisel.

89

Seda järeldust ei sea kahtluse alla hageja argument, et 31. oktoobri 2022. aasta teate hilinenud edastamine nõukogule (vt eespool punkt 26) ei jätnud nõukogule muud valikut kui tema ametiaeg pikendamata jätta. Igal juhul ei ole hageja esitanud ühtegi tõendit, mille alusel võiks järeldada, et ajavahemik, mis jäi 25. aprillil 2023 teate edastamise ja hageja ametiaja 30. septembril 2023 lõppemise vahele, ei olnud piisav, et nõukogu oleks saanud kujundada oma hinnangu.

90

Seetõttu tuleb järeldada, et hageja ametiaja pikendamise ettepaneku esitamata jätmist puudutav otsus MB‑22‑19 ei tekita siduvaid õiguslikke tagajärgi hageja huve puudutaval viisil, mistõttu on selle otsuse tühistamisnõue vastuvõetamatu.

91

Hageja väidab, et valikumenetlust puudutavad otsused MB‑22‑20 ja MB‑22‑21 kahjustavad tema huve, kuna need on lahutamatult seotud tema ametiaja pikendamise ettepaneku esitamata jätmist puudutava otsusega MB‑22‑19, kuivõrd vaba ametikoha teate avaldamiseks peab olema kindel, et ametikoht on vaba või vabaneb lühikese aja jooksul.

92

Sellega seoses tuleb meelde tuletada, et kodukorra artikli 76 punkti d kohaselt tuleb hagiavalduses märkida ülevaade fakti‑ ja õigusväidetest. See ülevaade peab olema esitatud piisavalt selgelt ja täpselt, et kostja saaks enda kaitseks valmistuda ning Üldkohus saaks vajaduse korral teha asjas otsuse ilma täiendava teabeta. Hagiavalduses peab seega olema selgitatud, milles seisneb väide, millel hagi põhineb, mistõttu ainuüksi väite abstraktne äramärkimine ei vasta kodukorra nõuetele (vt 4. juuli 2017. aasta kohtuotsus Systema Teknolotzis vs. komisjon, T‑234/15, EU:T:2017:461, punkt 139 (ei avaldata) ja seal viidatud kohtupraktika). Hagiavaldusest peab ühemõtteliselt ilmnema, mida hageja on soovinud väita (vt selle kohta 5. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Pethke vs. EUIPO, T‑169/17, ei avaldata, EU:T:2019:135, punkt 115).

93

Tuleb tõdeda, et hageja ei ole esitanud ühtegi argumenti, millega konkreetselt vaidlustataks valikumenetlust puudutavate otsuste MB‑22‑20 ja MB‑22‑21 õiguspärasust (vt selle kohta 7. juuni 2018. aasta kohtuotsus Winkler vs. komisjon, T‑369/17, ei avaldata, EU:T:2018:334, punkt 54).

94

Lisaks, kui hagejalt kohtuistungil selle kohta küsiti, väitis ta, et valikumenetlust puudutavad otsused MB‑22‑20 ja MB‑22‑21 on õigusvastased, viidates üldiselt argumentidele, mille ta esitas oma ametiaja pikendamise ettepaneku esitamata jätmist puudutava otsusega MB‑22‑19 seoses. Neid argumente ei ole aga hagiavalduses kusagil kohandanud valikumenetlust puudutavatele otsustele MB‑22‑20 ja MB‑22‑21.

95

Seega tuleb tõdeda, et kodukorra artikli 76 punkti d tingimused ei ole täidetud, kuna selline üldine viitamine hagiavalduse teistele osadele sunnib Üldkohut tegema kindlaks argumendid, mis tema arvates võivad olla seotud valikumenetlust puudutavate otsuste MB‑22‑20 ja MB‑22‑21 väidetava õigusvastasusega (vt selle kohta 6. juuni 2024. aasta kohtumäärus Lucaccioni vs. komisjon, T‑516/23, ei avaldata, EU:T:2024:386, punkt 24), mistõttu ei nähtu hagiavaldusest ühemõtteliselt, mida hageja soovis väita.

96

Lõpuks tuleb märkida, et juhul kui hageja tahtis väita, et valikumenetlust puudutavate otsuste MB‑22‑20 ja MB‑22‑21 õigusvastasus tuleneb otseselt tema ametiaja pikendamise ettepaneku esitamata jätmist puudutava otsuse MB‑22‑19 õigusvastasusest, ei ole kodukorra artikli 76 punkti d tingimused samuti täidetud, kuna sellekohase selgituse puudumisel (vt eespool punkt 93) ei ole tõendatud, et väidetavad puudused viimati nimetatud otsuses (vt eespool punkt 80) võisid seada kahtluse alla ka valikumenetlust puudutavate otsuste MB‑22‑20 ja MB‑22‑21 õiguspärasuse, võttes arvesse nende otsuste erinevat laadi.

97

Eeltoodut arvestades tuleb tühistamisnõuded kohtuasjas T‑435/23 jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata osas, milles need käsitlevad valikumenetlust puudutavaid otsuseid MB‑22‑20 ja MB‑22‑21, kuna sõltumata sellest, kas need otsused on vaidlustatavad aktid, ei ole kodukorra artikli 76 punkti d tingimused täidetud.

98

Kohtuasjas T‑224/24 esitatud ainsas väites palub hageja tühistada ametiaja pikendamata jätmise otsuse, väites esiteks, et see ei ole kooskõlas määruse 2017/1001 artiklis 158 ette nähtud menetlusega, sest akti vastuvõtjal puudub pädevus ja rikutud on õigust olla ära kuulatud, teiseks, et otsuses on tehtud ilmne hindamisviga, ning kolmandaks, et see on vastuolus diskrimineerimiskeelu, võrdse kohtlemise ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtetega.

99

Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 lõike 2 punktis a sätestatud õiguse olla ära kuulatud väidetava rikkumise kohta, mida tuleb kõigepealt analüüsida, väidab hageja, et talle ei antud võimalust esitada oma seisukohti enne ametiaja pikendamata jätmise otsuse vastuvõtmist.

100

Nõukogu väidab, et õigust olla ära kuulatud ei ole rikutud, ja esitab sellega seoses mitu argumenti.

101

Esimesena väidab nõukogu, et õigus olla ära kuulatud ei ole käesolevas asjas kohaldatav, kuna tegevdirektori ametisse nimetamise menetlus ja tema ametiaja pikendamise menetlus ei kuulu personalieeskirjade ja teenistustingimuste kohaldamisalasse. Nõukogu tegutses hoopis poliitilise organina, kes otsustas sellise ametiaja võimaliku pikendamise üle, millega kaasneb „liidu institutsioonilises süsteemis kõrgel tasemel eriline vastutus“, mille raames ta hindas EUIPO edasisi ülesandeid ja väljakutseid ning otsustas teha valiku isiku kasuks, keda ta peab kõige sobivamaks, et nende ülesannete ja väljakutsetega järgmise viie aasta jooksul toime tulla.

102

Nõukogu lisab, et tegevdirektori ametiaja võimaliku pikendamise menetlus sarnaneb uue tegevdirektori valikumenetlusega, ainus erinevus on see, et ametiaja võimaliku pikendamise menetluses ei pea haldusnõukogu koostama kandidaatide nimekirja. Kummalgi juhul ei ole valituks mitteosutunud kandidaadil siiski õigust olla ära kuulatud.

103

Teisena leiab nõukogu, et hageja kuulati ära, sest esiteks andis ta vastavalt määruse 2017/1001 artiklist 157 tulenevatele kohustustele haldusnõukogule korrapäraselt aru oma tegevusest tegevdirektorina ning teiseks osales aktiivselt 31. oktoobri 2022. aasta teate ettevalmistamisel. Seega nõustus hageja määruse artikli 158 lõike 3 kohase hindamise raames haldusnõukogu kogutud ja nõukogule esitatud faktiliste asjaolude ja tõenditega.

104

Kolmandana väidab nõukogu, et menetluse tulemus ei oleks olnud teistsugune juhul, kui hageja oleks ära kuulatud, sest on raske näha, milliseid täiendavaid asjaolusid, mis muudaksid oluliselt ametiaja pikendamata jätmise otsust, oleks võidud esitada, sest käesoleval juhul tuli teha alternatiivne valik hageja ametiaja pikendamise ja pikendamata jätmise vahel, võttes arvesse hinnangut tema varasemasele tegevusele tegevdirektorina ning EUIPO edasisi ülesandeid ja väljakutseid.

105

Sellega seoses tuleb kõigepealt meenutada, et põhiõiguste harta artikli 41 lõike 2 punktis a on sätestatud, et õigus heale haldusele kätkeb endas muu hulgas igaühe õigust, et teda kuulatakse ära enne seda, kui tema suhtes kohaldatakse üksikmeedet, mis võib teda kahjustada.

106

Õigus olla ära kuulatud nõuab, et adressaatidele, kelle huve otsused tuntavalt mõjutavad, antaks administratsiooni algatatud kirjalikus või suulises teabevahetuses võimalus teha tõhusalt teatavaks oma seisukoht nende asjaolude suhtes, millele nende vastu vaidlusaluse otsuse põhistamiseks tuginetakse (19. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Probelte vs. komisjon, T‑67/18, EU:T:2019:873, punkt 86 ja seal viidatud kohtupraktika; vt samuti selle kohta 10. jaanuari 2019. aasta kohtuotsus RY vs. komisjon, T‑160/17, EU:T:2019:1, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 9. veebruari 2022. aasta kohtuotsus Van Walle vs. ECDC, T‑33/20, ei avaldata, EU:T:2022:60, punkt 133 ja seal viidatud kohtupraktika).

107

Lisaks eeldab õigus olla ära kuulatud, et administratsioon võtab nõuetekohaselt arvesse huvitatud isiku esitatud seisukohti, kui ta hindab hoolikalt ja erapooletult kõiki käsitletaval juhul asjakohaseid tõendeid, ning et asja saab menetleda nii, et otsus võetakse vastu kõiki asjaolusid teades ja seda otsust sobivalt põhjendades, andmaks huvitatud isikule vajaduse korral võimaluse oma kaebeõigust tõhusalt teostada (vt 10. jaanuari 2019. aasta kohtuotsus RY vs. komisjon, T‑160/17, EU:T:2019:1, punktid 26 ja 27 ning seal viidatud kohtupraktika).

108

Mis puudutab esimesena käesoleval juhul õiguse olla ära kuulatud kohaldatavust, siis tuleb meelde tuletada, et see õigus on kohaldatav igas isiku vastu algatatud menetluses, mis võib kahjustada tema huve, isegi kui kohaldatavad õigusnormid seda ette ei näe (8. mai 2019. aasta kohtuotsus PT vs. EIP, T‑571/16, ei avaldata, EU:T:2019:301, punkt 164 ja seal viidatud kohtupraktika).

109

Sellega seoses tuleb tõdeda, et hageja kinnitas 3. augusti 2022. aasta e‑kirjas sõnaselgelt tahet jääda oma ametikohale EUIPOs ja oma valmidust selleks (vt eespool punkt 4), mistõttu tuleb asuda seisukohale, et ametiaja pikendamata jätmise otsus on vastu võetud pärast seda, kui ta oli taotlenud oma ametiaja pikendamist (vt selle kohta 25. septembri 2024. aasta kohtuotsus Kirimova vs. EUIPO, T‑727/20 RENV, EU:T:2024:646, punktid 76 ja 77 ning seal viidatud kohtupraktika).

110

Arvestades, et ametiaja pikendamata jätmise otsus viib vältimatult hageja kui EUIPO ajutise teenistuja lepingu pikendamata jätmiseni (vt selle kohta 12. oktoobri 2022. aasta kohtuotsus Van Walle vs. ECDC, T‑83/21, ei avaldata, EU:T:2022:626, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika), kahjustab see tema huve, mistõttu on kohaldatav õigus olla ära kuulatud.

111

Nõukogu esitatud argumendid ei sea seda järeldust kahtluse alla.

112

Kõigepealt tuleb märkida, et asjaolul, et nõukogu tegutses „poliitilise organina“, kes otsustas „liidu institutsioonilises süsteemis kõrgel tasemel erilist vastutust“ kandva teenistuja ametiaja võimaliku pikendamise üle, ei ole tähtsust, kuna liidu õigus ei näe ette selliseid erandeid õigusest olla ära kuulatud.

113

Seejärel ei ole tähtsust ka küsimusel, kas tegevdirektori ametisse nimetamise ja tema ametiaja pikendamise menetlus, mis on ette nähtud määruse 2017/1001 artikli 158 lõigetes 2 ja 4, kuulub personalieeskirjade ja teenistustingimuste kohaldamisalasse. Nimelt, nagu on märgitud eespool punktis 108, on õigus olla ära kuulatud kohaldatav igas isiku vastu algatatud menetluses, mis võib viia tema huve kahjustava otsuse tegemiseni, olenemata sellest, kas asjaomane menetlus on ette nähtud personalieeskirjades või teenistustingimustes või kas kohaldatavad õigusnormid seda ette näevad.

114

Lõpuks tuleb tagasi lükata nõukogu argument, et hagejal puudus õigus olla ära kuulatud, kuna tegevdirektori ametiaja võimaliku pikendamise menetlus on samastatav uue tegevdirektori valikumenetlusega.

115

Sellega seoses piisab, kui tõdeda, et määruse 2017/1001 artikli 158 lõike 2 alusel uue tegevdirektori valimise menetluses üksnes hinnatakse eri kandidaatide sobivust valikutingimusi arvestades. Tegevdirektori ametiaja võimaliku pikendamise menetlus nimetatud määruse artikli 158 lõigete 3 ja 4 alusel tähendab seevastu esiteks seda, et ühelt poolt hinnatakse ametis oleva tegevdirektori tegevust tema ametiajal ja teiselt poolt tehakse otsus, võttes arvesse seda hinnangut ning EUIPO edasisi ülesandeid ja väljakutseid. Teiseks iseloomustab seda menetlust asjaolu, et selle tulemusena võetakse vastu põhiõiguste harta artikli 41 lõike 2 punkti a tähenduses üksikmeede.

116

Teisena, mis puudutab nõukogu argumenti, et hagejal oli igal juhul võimalus esitada oma seisukoht, siis tuleb märkida, et hageja huvi olla ära kuulatud tekkis ennekõike siis, kui haldusnõukogu 22. novembri 2022. aasta koosoleku lõpus selgus, et haldusnõukogus ei saavutatud hageja ametiaja pikendamiseks vajalikku häälteenamust. Enne seda oli nimelt hagejale teada üksnes 31. oktoobri 2022. aasta teade, mille sisu oli tema suhtes positiivne ja mis sisaldas haldusnõukogu esimehe soovitust tema ametiaega pikendada. Seega oleks nõukogul tulnud anda hagejale võimalus kasutada tõhusalt oma õigust olla ära kuulatud sobival ajal haldusnõukogu 22. novembri 2022. aasta koosoleku ja hageja ametiaja pikendamata jätmise otsuse vahel.

117

Samal põhjusel ja vastupidi sellele, mida väidab nõukogu, ei võimaldanud haldusnõukogu ja hageja vaheline korrapärane teabevahetus tema tegevuse kohta tegevdirektorina ning hagejaga tehtav koostöö 31. oktoobri 2022. aasta teate koostamisel hagejal tõhusalt esitada oma seisukohta tema ametiaja võimaliku pikendamata jätmise kohta, nagu on nõutud eespool punktis 106 viidatud kohtupraktikas.

118

Õigus olla ära kuulatud nõuab, et huvitatud isikule antaks võimalus esitada oma seisukoht nende asjaolude suhtes, millele tema vastu vaidlusaluse otsuse põhistamiseks tuginetakse (vt eespool punkt 106). Kuigi hageja sai esitada oma seisukohad talle soodsa 31. oktoobri 2022. aasta teate kohta, tuleb märkida, et ametiaja pikendamata jätmise otsuse vastuvõtmisel võttis nõukogu arvesse ka ametiaja pikendamise ettepaneku esitamata jätmist puudutavat otsust MB‑22‑19, mille osas hagejat ära ei kuulatud.

119

Eeltoodut arvestades tuleb tõdeda, et õigust olla ära kuulatud ei ole järgitud.

120

Kolmandana, mis puudutab küsimust, kas menetluse tulemus oleks võinud olla teistsugune, kui hageja oleks ära kuulatud, siis tuleb meenutada, et isegi juhul, kui õigust olla ära kuulatud on rikutud, on väitega nõustumiseks veel vaja, et kui seda rikkumist ei oleks olnud, oleks menetlus võinud lõppeda teistsuguse tulemusega (vt 6. veebruari 2007. aasta kohtuotsus Wunenburger vs. komisjon, T‑246/04 ja T‑71/05, EU:T:2007:34, punkt 149 ja seal viidatud kohtupraktika). Sellega seoses ei saa hagejale, kes väidab, et tema õigust olla ära kuulatud on rikutud, panna kohustust tõendada seda, et asjaomase liidu institutsiooni otsuse sisu oleks olnud teistsugune, vaid üksnes seda, et selline võimalus ei ole täielikult välistatud (vt selle kohta 25. septembri 2024. aasta kohtuotsus Kirimova vs. EUIPO, T‑727/20 RENV, EU:T:2024:646, punkt 78 ja seal viidatud kohtupraktika).

121

Vastupidi sellele, mida väidab nõukogu, oleks hagejal olnud võimalik anda talle selgitusi ametiaja pikendamata jätmise kohta. Kuigi otsus tegevdirektori ametiaja võimaliku pikendamise kohta ei kajasta mitte ainult tegevdirektori isikuomadusi ja tulemusi, vaid ka üldisi või isegi poliitilisi kaalutlusi, ei sea see kahtluse alla seda, et tegemist on olemuselt asjaoludega, mille kohta hageja oleks saanud anda potentsiaalselt asjakohaseid selgitusi. Seega ei saa välistada, et menetluse tulemus oleks võinud olla teistsugune.

122

Lisaks nähtub toimikust, et liikmesriigid, kes olid esindatud nii haldusnõukogus kui ka nõukogus, olid hageja ametiaja võimaliku pikendamise osas määruse 2017/1001 artikli 158 lõike 3 kohase hindamise etapis eriarvamusel. Nimelt anti haldusnõukogus ametiaja pikendamise poolt 11 häält, vastu seitse häält ja 12 häält jäid andmata. Arvestades, et nõukogu võtab määruse 2017/1001 artikli 158 lõike 4 kohase otsuse vastu lihthäälteenamusega, ei saa aga välistada, et liikmesriikide arv, mis on nõutav selleks, et kallutada häälteenamus hageja kasuks, oleks olnud teistsugune pärast seda, kui need riigid oleks tutvunud täiendavate seisukohtadega, mille hageja oleks pidanud saama esitada sobival ajal haldusnõukogu 22. novembri 2022. aasta koosoleku ja ametiaja pikendamata jätmise otsuse vastuvõtmise vahel.

123

Eeltoodut arvestades tuleb ametiaja pikendamata jätmise otsus tühistada, ilma et oleks vaja teha otsust muude argumentide kohta, mille hageja esitas kohtuasja T‑224/24 ainsas väites.

124

Hageja väidab, et ametisse nimetava asutuse volituste delegeerimise peatamist puudutav otsus MB‑23‑04, millega peatatakse talle antud ametisse nimetava asutuse volituste delegeerimine ja piiratakse tema volitusi igapäevase asjaajamise juhtimisega EUIPO tegevuses, on õigusvastane, kuna see otsus rikub esiteks tema õigust olla ära kuulatud, teiseks määruse 2017/1001 artiklit 157 ning kolmandaks otsuse MB‑17‑01 artiklit 4 ja proportsionaalsuse põhimõtet.

125

Kõigepealt tuleb analüüsida viimast argumenti.

126

Tuleb meenutada, et ametisse nimetava asutuse volituste delegeerimise peatamist puudutavas otsuses MB‑23‑04 on pärast viidet sellele, et haldusnõukogu otsustas peatada ametisse nimetava asutuse volituste delegeerimise hagejale, märgitud, et „haldusnõukogu otsustas piirata [hageja] volitusi igapäevase asjaajamise juhtimisega [EUIPOs], ilma et see mõjutaks EUIPO tulevikku ega järgmise tegevdirektori kohustust“.

127

Otsuse MB‑23‑04 peale esitatud kaebuse rahuldamata jätmise otsuses on siiski täpsustatud, et üksnes peatati ametisse nimetava asutuse volituste delegeerimine hagejale ning muu talle antud pädevus, eelkõige määruse 2017/1001 artikli 157 alusel antud pädevus jääb alles.

128

Arvestades otsuse MB‑23‑04 peale esitatud kaebuse rahuldamata jätmise otsust, mille põhjendusi tuleb ametisse nimetava asutuse volituste delegeerimise peatamist puudutava otsuse MB‑23‑04 õiguspärasuse hindamisel arvesse võtta (vt selle kohta 21. septembri 2011. aasta kohtuotsus Adjemian jt vs. komisjon, T‑325/09 P, EU:T:2011:506, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 23. märtsi 2022. aasta kohtuotsus NV vs. eu‑LISA, T‑661/20, EU:T:2022:154, punktid 31 ja 33 (ei avaldata) ning seal viidatud kohtupraktika), tuleb märkida, et peatati üksnes ametisse nimetava asutuse volituste delegeerimine hagejale. Lisaks tuleb tõdeda, et hageja vaidlustab vaid peatamise õiguspärasuse.

129

EUIPO vaidleb käesoleval juhul vastu huve kahjustava akti olemasolule ja põhjendatud huvi olemasolule, mis on tingimused, millele iga tühistamishagi vastuvõetavus peab vastama.

130

Huve kahjustava akti olemasolu puhul tuleb esimesena asuda seisukohale, et ametisse nimetava asutuse volituste laadi ja ulatust arvestades tekitas ametisse nimetava asutuse volituste delegeerimise peatamist puudutav otsus MB-23‑04 volituste delegeerimise peatamisega hageja huve mõjutavaid siduvaid õiguslikke tagajärgi, tuues kaasa selge muutuse tema õiguslikus seisundis (vt selle kohta 22. oktoobri 2002. aasta kohtuotsus Pflugradt vs. EKP, T‑178/00 ja T‑341/00, EU:T:2002:253, punkt 81, ning 1. septembri 2021. aasta kohtuotsus KN vs. EMSK, T‑377/20, EU:T:2021:528, punkt 74).

131

Teisena tuleb märkida, et ametisse nimetava asutuse volituste delegeerimise peatamist käsitleva otsuse MB‑23‑04 peale esitatud kaebuse rahuldamata jätmise otsuses osutab haldusnõukogu usalduse kaotusele hageja võime suhtes täita oma rolli ametisse nimetava asutusena erapooletult ja objektiivselt EUIPO huvides, viidates viiele hageja tegevusega seotud juhtumile, millel võivad olla asjaomase isiku jaoks olulised tagajärjed nii ametialaselt kui ka isiklikus plaanis (vt analoogia alusel 15. juuni 2000. aasta kohtuotsus F vs. komisjon, C‑211/98, EU:C:2000:153, punktid 30 ja 31).

132

Sellest järeldub, et ametisse nimetava asutuse volituste delegeerimise peatamist puudutav otsus MB‑23‑04 võib hageja huve kahjustada personalieeskirjade artikli 91 lõike 1 tähenduses.

133

Põhjendatud huvi kohta väidab EUIPO, et hageja on kaotanud põhjendatud huvi, kuna ametisse nimetava asutuse volituste delegeerimise peatamist puudutav otsus MB‑23‑04 kehtis kuni tema ametiaja lõppemiseni ning on praegu kehtetu. Järelikult ei saa hageja selle tühistamisest enam mingit kasu.

134

Hageja väidab, et ametisse nimetava asutuse volituste delegeerimise peatamist puudutava otsuse MB‑23‑04 tühistamine, mis kajastab haldusnõukogu väärtushinnangut ja mis pälvis suurt sisemist ja välist tähelepanu, võib aidata kaasa hageja hea nime taastamisele ja kujutada endast talle tekitatud mittevaralise kahju teatavat hüvitamise viisi.

135

Kuigi kohtupraktikast tuleneb, et põhjendatud huvi peab säilima kuni kohtulahendi kuulutamiseni, vastasel juhul langeb otsuse tegemise vajadus ära, mis eeldab, et hagimenetlus peab hagi esitajale tooma lõpptulemuse kaudu mingit kasu (7. juuni 2007. aasta kohtuotsus Wunenburger vs. komisjon, C‑362/05 P, EU:C:2007:322, punktid 42 ja 43), on Euroopa Kohus möönnud, et hageja põhjendatud huvi ei kao tingimata asjaolu tõttu, et tema vaidlustatud akti kehtivus on kohtumenetluse ajal lõppenud. Nimelt võib hagejal säilida huvi selle akti õigusvastaseks tunnistamise vastu ajavahemikul, mil see oli kohaldatav ja tekitas õiguslikke tagajärgi, sest huvi akti õigusvastaseks tunnistamise vastu võib säilida vähemalt võimaliku vastutuse tuvastamise hagi alusena (vt 12. detsembri 2024. aasta kohtuotsus Nemea Bank vs. EKP jt, C‑181/22 P, EU:C:2024:1020, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).

136

Käesoleval juhul tuleb tõdeda, et hageja ametiaeg lõppes 1. oktoobril 2023, mistõttu ametisse nimetava asutuse volituste delegeerimise peatamist puudutav otsus MB‑23‑04 ei tekitanud enam talle õiguslikke tagajärgi. Kuid tuleb märkida, et esiteks põhinevad hüvitamisnõuded kohtuasjas T‑435/23 osaliselt selle otsuse väidetaval õigusvastasusel, ja teiseks on kahju, mida hageja väidab olevat sellega seoses kandnud, seotud tema ametialase maine kahjustamisega.

137

Sellest järeldub, et ametisse nimetava asutuse volituste delegeerimise peatamist puudutava otsuse MB‑23‑04 tühistamine võib tuua hagejale kasu, mistõttu tal säilis põhjendatud huvi otsuse vaidlustamiseks ja tema sellekohased argumendid tuleb läbi vaadata, alustades nendest, mis puudutavad otsuse MB‑17‑01 artikli 4 ja proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist.

138

Nagu on märgitud eespool punktis 124, väidab hageja muu hulgas, et ametisse nimetava asutuse volituste delegeerimise peatamist puudutav otsus MB‑23‑04 rikub otsuse MB‑17‑01 artiklit 4 ja proportsionaalsuse põhimõtet, kuna haldusnõukogu võib ametisse nimetava asutuse volituste delegeerimise peatada ainult erandlikel asjaoludel, mis ei ole praegusel juhul kohaldatavad.

139

Täpsemalt viitab hageja viiele juhtumile, millele osutatakse otsuse MB‑23‑04 peale esitatud kaebuse rahuldamata jätmise otsuses, põhjendamaks talle antud ametisse nimetava asutuse volituste delegeerimise peatamist (vt eespool punkt 131), nimelt esiteks, et üks tema advokaatidest edastas nõukogu peasekretärile ja komisjoni peasekretärile e‑kirjas, mille koopia oli adresseeritud komisjoni siseauditi osakonna peadirektorile, tema ametiaja pikendamise ettepaneku tegemata jätmist puudutava otsuse MB‑22‑19 ning valikumenetlust puudutavate otsuste MB‑22‑20 ja MB‑22‑21 peale esitatud kaebuse koopia; teiseks tema taotlus muuta haldusnõukogu 22. novembri 2022. aasta koosoleku protokolli sisu; kolmandaks tema advokaatide 3. veebruari 2023. aasta kiri haldusnõukogu esimehele, milles küsiti, milliseid meetmeid võeti vastuseks haldusnõukogu 22. novembri 2022. aasta koosoleku tulemuste avaldamisele Hispaania ajalehtedes; neljandaks huvide konflikti deklareerimata jätmine, mis puudutab tema osalemist tulevase tegevdirektori valimist ettevalmistavas allkomitees, ning viiendaks tema otsus jätta pikendamata 2023. aasta jaanuaris kuue lähetatud riikliku eksperdi lepingud, mille kehtivusaeg oli lõppemas.

140

Hageja leiab, et eespool punktis 139 nimetatud juhtumid ei kujuta endast erakorralisi asjaolusid otsuse MB‑17‑01 artikli 4 tähenduses ega saa põhjendada talle antud ametisse nimetava asutuse volituste delegeerimise peatamise õiguspärasust.

141

EUIPO, keda toetavad Poola Vabariik ja Slovaki Vabariik, ei lükka oma menetlusdokumentides ümber hageja esitatud argumente eespool nimetatud viie juhtumi kohta, vaid väidab üldiselt, et teatavad hageja toimingud ja avaldused ning teatavad hageja põhjustatud juhtumid kujutasid endast ohtu EUIPO juhtimisele.

142

Lisaks viitab EUIPO teistele juhtumitele, mis leidsid aset pärast hageja ametiaja pikendamise ettepaneku esitamata jätmist puudutava otsuse MB‑22‑19 ja ametisse nimetava asutuse volituste delegeerimise peatamist puudutavate otsuse MB‑23‑04 vastuvõtmist – need otsused näitavad hageja kättemaksuhimulist ja vaenulikku suhtumist haldusnõukogusse.

143

Kõigepealt üritas hageja kasutada EUIPO vahendeid, et vaidlustada tema ametiaja pikendamise ettepaneku esitamata jätmist puudutav otsus MB‑22‑19 ning valikumenetlust puudutavad otsused MB‑22‑20 ja MB‑22‑21 ning tutvuda konfidentsiaalsete dokumentidega, paludes EUIPO töötajatel valmistada ette analüüs võimaliku kaebuse kohta nende otsuste peale, sealhulgas haldusnõukogu teatavate liikmete võimaliku huvide konflikti kohta, ning uurida kompromissi või kohtuotsuse alusel makstava kahjuhüvitise kindlaksmääramise kohta. Seejärel väljendas ta avalikult oma usaldamatust haldusnõukogu sekretariaadi töötajate usaldusväärsuse ja professionaalsuse küsimuses. Viimasena kaalus hageja institutsiooniliste suhete osakonna juhataja suhtes individuaalsete vastumeetmete võtmist, uurides võimalust jätta viimane katseaja lõpus oma ametikohale kinnitamata ja keeldudes pärast algset heakskiitmist lubamast tal osaleda Rahvusvahelise Kaubamärgi Ühenduse (INTA) 2023. aasta aastakoosolekul.

144

EUIPO leiab, et eespool punktis 143 nimetatud asjaolud koos näitavad, et hageja sõltumatus ja objektiivsus tegevdirektorina olid muutunud küsitavaks, mis vähendas märkimisväärselt haldusnõukogu usaldust selle vastu, et ta suudab ametisse nimetava asutuse pädevusse kuuluvaid ülesandeid objektiivselt täita.

145

Sellega seoses tuleb kõigepealt märkida, et otsuse MB‑17‑01 artiklis 4 ja määruse 2017/1001 artikli 153 lõike 2 kolmandas lõigus on ette nähtud, et ametisse nimetava asutuse volituste delegeerimise tegevdirektorile võib „erandlike asjaolude korral“ ajutiselt peatada.

146

Selles kontekstis on haldusnõukogul erandlike asjaoludega seotud tingimuse hindamisel ulatuslik kaalutlusõigus, kuna otsus ametisse nimetava asutuse volituste peatamise kohta tehakse tema teenistusüksuste töö korraldamise käigus. Arvestades kaalutlusõiguse ulatust, peab Üldkohtu kontroll selle üle, kas erandlike asjaoludega seotud tingimus on täidetud, piirduma küsimusega, kas EUIPO jäi mõistlikesse piiridesse ega kasutanud oma kaalutlusõigust ilmselgelt vääralt (vt selle kohta analoogia alusel 7. juuni 2018. aasta kohtuotsus OW vs. EASA, T‑597/16, ei avaldata, EU:T:2018:338, punktid 41 ja 42).

147

Sellega seoses on otsuse MB‑23‑04 peale esitatud kaebuse rahuldamata jätmise otsuses üldiselt märgitud, et teatavad hageja toimingud ja avaldused ning teatavad hageja põhjustatud juhtumid, nagu palved EUIPO töötajatele seada esikohale tema isiklikud huvid, kasutades töötajaid selleks, et isikliku kasu saamiseks tutvuda dokumentide ja teabega, õõnestasid haldusnõukogu õiguspärast rolli, mis tekitas tõsiseid kahtlusi hageja lojaalsuses EUIPO suhtes üldiselt ja eriti haldusnõukogu suhtes ning viis usalduse kaotuseni hageja võime suhtes täita oma rolli ametisse nimetava asutusena erapooletult ja objektiivselt EUIPO huvides.

148

Otsuse MB‑23‑04 peale esitatud kaebuse rahuldamata jätmise otsuse kohaselt tuleneb see järeldus eelkõige eespool punktis 139 nimetatud viiest juhtumist.

149

Sellega seoses tuleb eespool nimetatud esimese juhtumi kohta (vt eespool punktid 17 ja 139) kõigepealt meelde tuletada legitiimset õigust, mis on igal EUIPO töötajal, näiteks tegevdirektoril, esitada personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel kaebus tema huve kahjustava otsuse peale, mida on lisaks sõnaselgelt tunnustatud ametisse nimetava asutuse volituste delegeerimise peatamist puudutavas otsuses MB‑23‑04 ja mida EUIPO on oma kostja vastuses sõnaselgelt tunnustanud.

150

Seega ei saa hageja ametiaja pikendamise ettepaneku esitamata jätmist puudutava otsuse MB‑22‑19 ning valikumenetlust puudutavate otsuste MB‑22‑20 ja MB‑22‑21 peale esitatud kaebuse edastamist nõukogu peasekretärile, mida hagejale sellega seoses ette heidetakse, pidada sobimatuks, arvestades, et lõpliku otsuse hageja ametiaja võimaliku pikendamise kohta peab tegema nõukogu, võttes arvesse haldusnõukogu läbi viidud hindamist määruse 2017/1001 artikli 158 lõike 3 alusel (vt eespool punkt 84) ning seega oli hagejal õigustatud huvi tagada, et nõukogu on teadlik väidetavatest rikkumistest nendes otsustes.

151

Mis puudutab hageja ametiaja pikendamise ettepaneku tegemata jätmist puudutava otsuse MB‑22‑19 ning valikumenetlust puudutavate otsuste MB‑22‑20 ja MB‑22‑21 peale esitatud kaebuse edastamist komisjoni peasekretärile ja siseauditi osakonna peadirektorile, mida hagejale sellega seoses samuti ette heidetakse, siis tuleb märkida, et komisjonil on määruse 2017/1001 artikli 154 lõike 1 alusel kaks esindajat haldusnõukogus, mistõttu teda oleks igal juhul teavitatud kõnealuse kaebuse esitamisest ning selle edastamisel komisjonile ei olnud seega mingeid praktilisi tagajärgi.

152

Eespool nimetatud teise juhtumi kohta (vt eespool punktid 14 ja 139) on otsuse MB‑23‑04 peale esitatud kaebuse rahuldamata jätmise otsuses märgitud, et hageja üritas mõjutada haldusnõukogu 22. novembri 2022. aasta koosoleku protokolli sisu ja selle vastuvõtmise menetlusest mööda minna, paludes lisada protokollile koosolekul tema tehtud avaldused, mis ei vasta salvestistele.

153

Piisab, kui tõdeda, et toimikust nähtub, et 12. juunil 2023, see tähendab enne otsuse MB‑23‑04 peale esitatud kaebuse rahuldamata jätmise otsuse vastuvõtmist, täiendas haldusnõukogu protokolli kokkuvõttega avaldustest, mille hageja oli palunud protokollile lisada, mistõttu EUIPO tunnistas hageja taotluste õiguspärasust.

154

Eespool nimetatud kolmanda juhtumi kohta (vt eespool punktid 9, 15 ja 139) tuleb meenutada, et otsuse MB‑23‑04 peale esitatud kaebuse rahuldamata jätmise otsuses heidetakse hagejale ette, et ta palus oma advokaatide 3. veebruari 2023. aasta kirjas haldusnõukogu esimehel Euroopa andmekaitseinspektorile teatada haldusnõukogu 22. novembri 2022. aasta koosoleku tulemuse avaldamisest Hispaania ajalehtedes kui isikuandmetega seotud rikkumisest Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2018. aasta määruse (EL) 2018/1725, mis käsitleb füüsiliste isikute kaitset isikuandmete töötlemisel liidu institutsioonides, organites ja asutustes ning isikuandmete vaba liikumist, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 45/2001 ja otsus nr 1247/2002/EÜ (ELT 2018, L 295, lk 39), artikli 34 lõike 1 alusel. Täpsemalt saadeti see kiri hilinemisega, see tähendab enam kui kaks kuud pärast juhtunut, ning see avaldamine ei kujuta endast isikuandmetega seotud rikkumist.

155

Tuleb märkida, et 3. veebruari 2023. aasta kirjas väitsid hageja advokaadid, et kõnealune avaldamine kujutab endast ühelt poolt haldusnõukogu liikmetel haldusnõukogu töökorra artikli 15 alusel lasuva konfidentsiaalsuskohustuse rikkumist ja teiselt poolt isikuandmetega seotud rikkumist määruse 2018/1725 artikli 3 punkti 16 tähenduses.

156

Otsuse MB‑23‑04 peale esitatud kaebuse rahuldamata jätmise otsuses ei eitata, et haldusnõukogu 22. novembri 2022. aasta koosoleku tulemus avaldati Hispaania ajakirjanduses enne, kui hagejat sellest teavitati, ega seda, et see oli vastuolus haldusnõukogu töökorra artikliga 15. Käsitlemata küsimust, kas selline avaldamine kujutab endast isikuandmetega seotud rikkumist määruse 2018/1725 artikli 3 punkti 16 tähenduses, märgitakse otsuses siiski, et seda liiki teabe avaldamine – sealhulgas selliste ametiaja pikendamiste avaldamine nagu käsitletaval juhul – on haldusnõukogu väljakujunenud praktika, mille hageja on ise juurutanud, ning tegemist ei ole isikuandmete küsimusega.

157

Nagu hageja väidab, ilma et EUIPO talle vastu vaidleks, ei saa kõnealust avaldamist võrrelda olukorraga, milles on teised EUIPO teenistujad või ametnikud, kelle ametisse nimetamisest teatati avalikkusele pärast ametisse nimetamise lõplikku jõustumist ja pärast neid sellest teavitamast, arvestades, et käesoleval juhul on tegemist haldusnõukogu negatiivse otsusega, mis avaldati liiga varases staadiumis, see tähendab enne nõukogu lõplikku otsust hageja ametiaja võimaliku pikendamise kohta ja enne, kui teda sellest ametlikult teavitati. Seega ei saa hageja poolt haldusnõukogu esimehele kõnealusest avaldamisest teatamist pidada sobimatuks.

158

Eespool nimetatud neljanda juhtumi kohta (vt eespool punktid 18, 21 ja 139) tuleb meenutada, et pärast seda, kui hageja oli 22. veebruaril 2023 haldusnõukogu esimehega peetud telefonivestluses märkinud, et tema arvates tal ei ole huvide konflikti, täpsustas ta haldusnõukogu liikmetele adresseeritud 1. märtsi 2023. aasta teates (vt eespool punkt 21), et kui haldusnõukogu otsustab ta tulevase tegevdirektori valimist ettevalmistavast allkomiteest välja jätta, on ta sellega nõus. Ta ei esitanud kaebust otsuse MB‑23‑03 peale, millega ta allkomiteest välja jäeti.

159

Siit järeldub, et ainus etteheide hagejale on see, et ta oli huvide konflikti olemasolu küsimuses haldusnõukogu esimehe arvamusest erineval arvamusel, mida ei saa aga lugeda hageja sobimatuks käitumiseks.

160

Eespool nimetatud viienda juhtumi kohta (vt eespool punktid 12 ja 139), märkis hageja, ilma et EUIPO oleks talle vastu vaielnud, et kuue EUIPOsse lähetatud riikliku eksperdi lepingu pikendamata jätmise põhjuseks ei olnud see, et need riiklikud eksperdid olid pärit liikmesriikidest, kes ei toetanud tema ametiaja pikendamist, vaid selleks olid eelarvega seotud põhjused. Seega ei ole millegagi tõendatud, et hageja oleks lepingute pikendamata jätmisel tegutsenud sobimatult.

161

Järelikult ei viita ükski eespool punktis 139 mainitud viiest juhtumist hageja sobimatule käitumisele, mistõttu ei saa need olla erandlikeks asjaoludeks otsuse MB‑17‑01 artikli 4 tähenduses.

162

EUIPO kostja vastuses viidatud juhtumite kohta (vt eespool punktid 142 ja 143) väidab hageja, et need on uued asjaolud, mida ametisse nimetava asutuse volituste delegeerimise peatamist puudutavas otsuses MB-23‑04 ei esine.

163

Sellega seoses tuleb meelde tuletada, et põhjendused tuleb asjaomasele isikule üldjuhul esitada samal ajal kui tema huve kahjustav otsus. Menetluse käigus esitatud täiendavaid põhjendusi võib selle otsuse õiguspärasuse hindamisel arvesse võtta vaid erandlikel asjaoludel (vt selle kohta 11. juuni 2020. aasta kohtuotsus komisjon vs. Di Bernardo, C‑114/19 P, EU:C:2020:457, punktid 51 ja 52 ning seal viidatud kohtupraktika).

164

EUIPO väidab, et kostja vastuses viidatud juhtumid selgitavad lähemalt otsuse MB‑23‑04 peale esitatud kaebuse rahuldamata jätmise otsuses sisalduvaid juhtumeid, täpsustamata siiski, milliseid ametisse nimetava asutuse volituste delegeerimise peatamist puudutava otsuse MB‑23‑04 aspekte need asjaolud käsitlevad.

165

Sellega seoses tuleb tõdeda, et lisaks eespool punktis 139 nimetatud viiele konkreetsele juhtumile viidatakse otsuse MB‑23‑04 peale esitatud kaebuse rahuldamata jätmise otsuses vaid teatavatele hageja toimingutele ja avaldustele, nagu EUIPO töötajatele esitatud palved seada esikohale tema isiklikud huvid, kasutades töötajaid selleks, et isikliku kasu saamiseks tutvuda dokumentide ja teabega (vt eespool punkt 147).

166

Esiteks on selline üldine viide hageja tegevusele lünklik ega võimaldanud hagejal mõista, et see oli seotud EUIPO etteheitega, et ta „väljendas avalikult oma usaldamatust haldusnõukogu sekretariaadi töötajate usaldusväärsuse ja professionaalsuse suhtes“ (vt eespool punkt 143), mis tähendab, et see on selles aspektis põhjendamata (vt selle kohta 11. juuni 2020. aasta kohtuotsus komisjon vs. Di Bernardo, C‑114/19 P, EU:C:2020:457, punkt 55 ja seal viidatud kohtupraktika).

167

Teiseks tuleb sama öelda etteheite kohta, et hageja võttis institutsiooniliste suhete osakonna juhataja suhtes vastumeetmeid (vt eespool punkt 143).

168

Lisaks selgitas hageja nimetatud vastumeetmete puhul – ilma et EUIPO oleks sellele vastu vaielnud –, et nagu nähtub juhataja hindamisaruannetest, tekitas tema tegevus ja käitumine probleeme juba alates 2022. aastast, tal ei lubatud osaleda INTA aastakoosolekul peamiselt kulude kokkuhoiu tõttu ning igal juhul EUIPO lõpuks ei osalenudki sellel koosolekul.

169

Kolmandaks, mis puutub juhtumisse, et hageja palus väidetavalt EUIPO töötajatel valmistada ette analüüs võimaliku kaebuse kohta tema ametiaja pikendamise ettepaneku tegemata jätmist puudutava otsuse MB‑22‑19 ning valikumenetlust puudutavate otsuste MB‑22‑20 ja MB‑22‑21 peale, ning uurida kompromissi või kohtuotsuse alusel makstava kahjuhüvitise kindlaksmääramise kohta (vt eespool punkt 143), ei saa välistada, et ametisse nimetava asutuse volituste delegeerimise peatamise otsuses MB‑23‑04 viitamine teatavatele toimingutele ja avaldustele kui EUIPO töötajatele esitatud palvetele on nimetatud juhtumiga seotud.

170

Vaidlusaluse otsuse põhjendusi võib kohtumenetluse käigus täiendada üksnes erandjuhtudel (vt selle kohta 11. juuni 2020. aasta kohtuotsus komisjon vs. Di Bernardo, C‑114/19 P, EU:C:2020:457, punkt 59). Sellega seoses piisab, kui tõdeda, et ühestki dokumendist toimikus ei ole võimalik järeldada, et kohtuasja asjaolud olid sellised, et EUIPO ei olnud võimeline piisavalt tõendama, milliste „töötajatele esitatud palvetega“ käesoleval juhul tegemist oli.

171

Igal juhul tuleb tõdeda, et EUIPO ei ole esitanud nende väidete kinnitamiseks ühtegi tõendit, samas kui kohtuistungil suuliste seisukohtade ärakuulamiseks vaidles hageja nendele väidetele sõnaselgelt vastu ja selgitas, et ta võttis selleks ühendust asutusevälise advokaadiga.

172

Lisaks, isegi kui eeldada, et neid palveid EUIPO töötajatele võeti ametisse nimetava asutuse volituste delegeerimise peatamist puudutavas otsuses MB‑23‑04 arvesse, tuleb märkida, et see otsus ei sisalda ühtegi asjaolu, mis võimaldaks järeldada, et ametisse nimetava asutuse volituste hagejale delegeerimise peatamine on proportsionaalne meede pelgalt selle juhtumi tõttu, kuna kõik muud juhtumid ja tegevus, mida ette heidetakse, ei saa peatamist õigustada, nagu nähtub eespool esitatud kaalutlustest.

173

Eeltoodut arvestades tuleb nõustuda hageja argumendiga otsuse MB‑17‑01 artikli 4 rikkumise kohta ja sellest tulenevalt tühistada ametisse nimetava asutuse volituste delegeerimise peatamist puudutav otsus MB‑23‑04, ilma et oleks vaja teha otsust hageja ülejäänud argumentide kohta.

174

Varalise kahju hüvitamiseks palub hageja mõista Üldkohtul kohtuasjas T‑435/23 EUIPO‑lt ja nõukogult ühiselt ning kohtuasjas T‑224/24 nõukogult välja hüvitis, mille suuruseks on mõlemas kohtuasjas 364728,64 eurot. Hageja väidab sisuliselt, et EUIPO ja nõukogu vastu võetud otsused, mis viisid tema kui tegevdirektori ametiaja pikendamata jätmiseni, kujutavad endast nimetatud kahju.

175

Mittevaralise kahju hüvitamiseks palub hageja mõista kohtuasjas T‑435/23 EUIPO‑lt ja kohtuasjas T‑224/24 nõukogult tema kasuks välja 125000 eurot, kuna hageja ametiaja pikendamise ettepaneku esitamata jätmist puudutav otsus MB‑22‑19, valikumenetlust puudutavad otsused MB‑22‑20 ja MB‑22‑21, ametisse nimetava asutuse volituste delegeerimise peatamist puudutav otsus MB‑23‑04 ja ametiaja pikendamata jätmise otsus ning teatud teabe avaldamine kahjustasid tema ametialast mainet.

176

Sellega seoses tuleb meelde tuletada, et Üldkohtule ELTL artikli 270 ja personalieeskirjade artikli 91 alusel esitatud kahju hüvitamise hagi vastuvõetavus sõltub sellest, kas kohtueelne menetlus toimus nõuetekohaselt ja menetlustähtaegu järgides (vt 7. veebruari 2017. aasta kohtumäärus Stips vs. komisjon, T‑593/16, ei avaldata, EU:T:2017:71, punkt 23 ja seal viidatud kohtupraktika).

177

Kohtueelne menetlus varieerub olenevalt sellest, kas kahju, mille hüvitamist nõutakse, on tingitud isiku huve kahjustavast aktist personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 tähenduses või administratsiooni tegevusest, millel puuduvad otsuse tunnused (14. detsembri 2022. aasta kohtumäärus Baert vs. komisjon, T‑111/22, ei avaldata, EU:T:2022:823, punkt 66).

178

Eespool punktis 177 esimesena nimetatud juhul peab huvitatud isik esitama ette nähtud tähtaja jooksul ametisse nimetavale asutusele asjaomase akti peale kaebuse. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb varalise või mittevaralise kahju hüvitamise nõuded jätta rahuldamata, kui need on tihedalt seotud tühistamisnõuetega, mis ise on vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata või põhjendamatuse tõttu rahuldamata jäetud (vt 24. novembri 2021. aasta kohtuotsus CX vs. komisjon, T‑743/16 RENV II, ei avaldata, EU:T:2021:824, punkt 417 ja seal viidatud kohtupraktika).

179

Eespool punktis 177 teisena nimetatud juhul seevastu peab haldusmenetlus algama sellega, et esitatakse personalieeskirjade artikli 90 lõike 1 tähenduses taotlus, millega taotletakse kahju hüvitamist, ning jätkuma vajaduse korral kaebusega, mis on esitatud taotluse rahuldamata jätmise otsuse peale (vt 24. märtsi 2021. aasta kohtuotsus BK vs. EASO, T‑277/19, ei avaldata, EU:T:2021:161, punkt 124 ja seal viidatud kohtupraktika).

180

Nendest asjaoludest lähtudes tuleb hinnata hageja kahju hüvitamise nõudeid kõigepealt kohtuasjas T‑435/23 ja seejärel kohtuasjas T‑224/24.

181

Varalise kahju kohta tuleb märkida, et hüvitamisnõue on tihedalt seotud ametiaja pikendamata jätmise otsuse ja hageja ametiaja pikendamise ettepaneku esitamata jätmist puudutava otsuse MB‑22‑19 ning valikumenetlust puudutavate otsuste MB‑22‑20 ja MB‑22‑21 tühistamise nõuetega, mis on aga vastuvõetamatud (vt eespool punktid 74, 90 ja 97). Järelikult on ka see hüvitamisnõue vastuvõetamatu.

182

Mittevaralise kahju kohta tuleb märkida, et hüvitamisnõue põhineb ühelt poolt hageja ametiaja pikendamise ettepaneku esitamata jätmist puudutava otsuse MB‑22‑19 ning valikumenetlust puudutavate otsuste MB‑22‑20 ja MB‑22‑21 õigusvastasusel ja haldusnõukogu hääletustulemuse ajakirjanduses levitamisel ning teiselt poolt ametisse nimetava asutuse volituste delegeerimise peatamist puudutava otsuse MB‑23‑04 õigusvastasusel ning selle otsuse sisu edastamisel EUIPO töötajatele ja hiljem selle avaldamisel ajakirjanduses.

183

Osas, milles hüvitamisnõue põhineb hageja ametiaja pikendamise ettepaneku esitamata jätmist puudutava otsuse MB‑22‑19 ning valikumenetlust puudutavate otsuste MB‑22‑20 ja MB‑22‑21 väidetaval õigusvastasusel, tuleb see nõue eespool punktis 178 nimetatud põhjustel jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, kuna nimetatud otsuste tühistamise nõuded on samuti vastuvõetamatud (vt eespool punktid 90 ja 97).

184

Lisaks osas, milles hüvitamisnõue põhineb haldusnõukogu hääletustulemuse Hispaania ajakirjanduses avaldamisel (vt eespool punkt 9), tuleb väidetav kahju lugeda EUIPO sellise käitumise tagajärjeks, mis erineb hageja ametiaja pikendamise ettepaneku esitamata jätmist puudutavast otsusest MB‑22‑19 ning valikumenetlust puudutavatest otsustest MB‑22‑20 ja MB‑22‑21.

185

Sellega seoses tuleb märkida, et kuigi hageja palus 17. veebruari 2023. aasta kaebuses, mille ta EUIPO‑le oma ametiaja pikendamise ettepaneku esitamata jätmist puudutava otsuse MB‑22‑19 ning valikumenetlust puudutavate otsuste MB‑22‑20 ja MB‑22‑21 peale esitas, sõnaselgelt hüvitada mittevaraline kahju, mis talle haldusnõukogu hääletustulemuse Hispaania ajakirjanduses avaldamisega tekitati, on siiski tõsi, et pärast selle nõude rahuldamata jätmist 16. juunil 2023 ei esitanud ta rahuldamata jätmise otsuse peale personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel kaebust (vt selle kohta 24. märtsi 2021. aasta kohtuotsus BK vs. EASO, T‑277/19, ei avaldata, EU:T:2021:161, punkt 125 ja seal viidatud kohtupraktika).

186

Seega, kuna hageja ei järginud eespool punktis 179 nimetatud kohtueelse menetluse kahte etappi, tuleb see kahju hüvitamise nõue jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.

187

Peale selle osas, milles mittevaralise kahju hüvitamise nõue põhineb ametisse nimetava asutuse volituste delegeerimise peatamist puudutava otsuse MB‑23‑04 väidetaval õigusvastasusel, on see nõue tihedalt seotud nimetatud otsuse tühistamise nõudega, mis on vastuvõetav ja põhjendatud (vt eespool punktid 137 ja 173).

188

Siinjuures tuleb meelde tuletada, et väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et kui kahju hüvitamise nõuete aluseks on tühistatud akti õigusvastasus, kujutab Üldkohtu tühistamisotsus iseenesest endast sobivat ja üldjuhul piisavat hüvitist igasuguse mittevaralise kahju eest, mida see akt võis põhjustada, välja arvatud juhul, kui hageja tõendab, et talle on tekitatud mittevaralist kahju, mida ei saa tühistamisega täielikult hüvitada (vt selle kohta 3. septembri 2019. aasta kohtumäärus FV vs. nõukogu, C‑188/19 P, ei avaldata, EU:C:2019:690, punkt 26, ning 28. aprilli 2021. aasta kohtuotsus Correia vs. EMSK, T‑843/19, EU:T:2021:221, punkt 86).

189

Tuleb tõdeda, et hageja ei ole aga esitanud ühtegi konkreetset argumenti, mis tõendaks, et tema mittevaralist kahju ei saa ametisse nimetava asutuse volituste delegeerimise peatamist puudutava otsuse MB‑23‑04 tühistamisega täielikult hüvitada.

190

Lisaks, mis puudutab väidetavat mittevaralist kahju, mis tuleneb ametisse nimetava asutuse volituste delegeerimise peatamist puudutava otsuse MB‑23‑04 sisu edastamisest EUIPO töötajatele ja hiljem selle avaldamisest ajakirjanduses, siis tuleb tõdeda, et kuigi hageja palus nõukogule esitatud 17. märtsi 2023. aasta kaebuses sõnaselgelt hüvitada mittevaralise kahju, mis tuleneb mainitud asjaoludest, mis ei ole otseselt seotud selle otsuse peale esitatud tühistamishagiga, on siiski tõsi, et pärast selle nõude rahuldamata jätmist 17. juulil 2023 ei esitanud ta rahuldamata jätmise otsuse peale personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel kaebust (vt selle kohta 24. märtsi 2021. aasta kohtuotsus BK vs. EASO, T‑277/19, ei avaldata, EU:T:2021:161, punkt 125 ja seal viidatud kohtupraktika). Seega, kuna hageja ei järginud eespool punktis 179 nimetatud kohtueelse menetluse kahte etappi, tuleb see kahju hüvitamise nõue jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.

191

Eeltoodut arvestades tuleb kohtuasjas T‑435/23 esitatud kahju hüvitamise nõuded rahuldamata jätta.

192

Varalise kahju kohta tuleb märkida, et hüvitamisnõue on tihedalt seotud ametiaja pikendamata jätmise otsuse tühistamise nõudega, mis on vastuvõetav ja põhjendatud (vt eespool punkt 123).

193

Siinkohal väidab hageja, et ta kaotas võimaluse, et tema ametiaega pikendataks kuni pensionile jäämiseni, ja sellega kaasnevad ühtlasi materiaalsed tagajärjed.

194

Kohtupraktikast tuleneb, et selleks, et võimaluse kaotust saaks arvesse võtta, peab see olema tegelik ja lõplik (vt 14. detsembri 2022. aasta kohtuotsus SU vs. EIOPA, T‑296/21, EU:T:2022:808, punkt 83 ja seal viidatud kohtupraktika).

195

Selleks et teha kindlaks, kas võimaluse kaotus on tegelik, tuleb analüüsida, kas on õiguslikult piisavalt tõendatud, et hageja ametiaega ei ole pikendatud – kuna ta ei suuda kunagi tõendada, et pikendamine aset leidis –, vaid seda, et ta on jäänud ilma tõsisest võimalusest, et tema ametiaega pikendatakse, mille tõttu ta on kandnud varalist kahju sissetuleku kaotamise kujul (vt selle kohta 14. detsembri 2022. aasta kohtuotsus SU vs. EIOPA, T‑296/21, EU:T:2022:808, punkt 86 ja seal viidatud kohtupraktika).

196

Tõsise võimaluse olemasolu ei sõltu sellest, kui tõenäoline on selle võimaluse tekkimine, vaid seda viimast asjaolu võetakse arvesse – kui selle võimaluse olemasolu on tuvastatud – edaspidi eesmärgiga teha kindlaks tekitatud varalise kahju ulatus ja selle hüvitamine (vt selle kohta 6. juuni 2006. aasta kohtuotsus Girardot vs. komisjon, T‑10/02, EU:T:2006:148, punkt 119).

197

Käesolevas asjas tuleb tõdeda, et hageja võimaluse kaotus oli tegelik, kuna tema ametiaja pikendamise menetluse tulemus oleks võinud olla teistsugune, kui ei oleks rikutud õigust olla ära kuulatud (vt eespool punktid 121 ja 122), mistõttu on õiguslikult piisavalt tõendatud, et ta jäi ilma tõsisest võimalusest, et tema ametiaega pikendatakse.

198

Lisaks tuleb tõdeda, et hageja võimaluse kaotus on lõplik, arvestades, et nõukogu nimetas 19. juulil 2023 [konfidentsiaalne] uueks [konfidentsiaalne], mistõttu täideti ametikoht, millele hageja kandideeris (vt selle kohta 6. juuni 2006. aasta kohtuotsus Girardot vs. komisjon, T‑10/02, EU:T:2006:148, punkt 50).

199

Võimaluse kaotuse hüvitamise kohta tuleneb kohtupraktikast, et selleks, et määrata kindlaks võimaluse kaotuse korral makstava hüvitise summa, tuleb pärast seda, kui on tuvastatud, kas võimalus, millest ametnik või teenistuja ilma jäi, oli tegelik ja lõplik, teha kindlaks kuupäev, millest alates oleks see võimalus talle kasu toonud, seejärel see võimalus kvantifitseerida ja lõpuks täpsustada, millised olid selle võimaluse kaotuse rahalised tagajärjed ametnikule või teenistujale (vt 15. detsembri 2021. aasta kohtuotsus HB vs. EIP, T‑757/19, ei avaldata, EU:T:2021:890, punkt 114 ja seal viidatud kohtupraktika).

200

Lisaks sellele tuleb võimalus, mille ametnik kaotas, kindlaks määrata objektiivselt, kui see on võimalik, ja seda täpse analüüsi tulemusena saadud matemaatilise koefitsiendina. Kui seda võimalust ei saa aga sel viisil kvantifitseerida, on lubatud kantud kahju hinnata ex æquo et bono (vt 15. detsembri 2021. aasta kohtuotsus HB vs. EIP, T‑757/19, ei avaldata, EU:T:2021:890, punkt 115 ja seal viidatud kohtupraktika).

201

Kuigi käesoleval juhul on hageja arvuliselt hinnanud summat, millest tuleb võimaluse kaotusega seotud hüvitise summa arvutamisel lähtuda ja mis vastab netotöötasule, mida ta oleks saanud, kui tema ametiaega oleks pikendatud kuni pensionile jäämiseni, arvates maha sel perioodil potentsiaalselt kogutud pensioniõiguste summa, ei ole Üldkohtul siiski võimalik kindlaks määrata matemaatilist koefitsienti, mis peegeldaks hageja võimalust, kuna analüüsiks esitatud poolte andmed ei ole piisavalt täpsed, et Üldkohus saaks selle koefitsiendi kindlaks määrata (vt selle kohta 24. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus Fernández González vs. komisjon, T‑162/17 RENV, ei avaldata, EU:T:2018:711, punkt 120, ning 13. juuni 2019. aasta kohtuotsus CC vs. parlament, T‑248/17 RENV, ei avaldata, EU:T:2019:418, punkt 74).

202

Järelikult, kasutades Üldkohtu võimalust hinnata kantud kahju ex æquo et bono, tuleb hagejale määrata ühekordne summa, et hüvitada nõukogu õigusvastase tegevuse tõttu kaotatud võimalus.

203

Seega tuleb käesoleva kohtuasja asjaoludel hagejal tekkinud kogu varalist kahju õigesti hinnatuna mõista nõukogult tema kasuks ex æquo et bono välja ühekordne summa 25000 eurot. Sellelt summalt tuleb vastavalt hageja nõuetele arvestada käesoleva kohtuotsuse kuulutamisest kuni kogu tasumisele kuuluva summa maksmiseni viivitusintressi määras, mida Euroopa Keskpank (EKP) kohaldab oma peamiste refinantseerimistehingute suhtes, mis kehtis maksetähtaja kuu esimesel päeval, ning mida on suurendatud 3,5 protsendipunkti võrra.

204

Mittevaralise kahju kohta tuleb tõdeda, et mittevaralise kahju hüvitamise nõuded 125000 euro suuruses summas põhinevad esiteks EUIPO toimingutel, nagu hageja ametiaja pikendamise ettepaneku esitamata jätmise otsuse MB‑22‑19 ning valikumenetlust puudutavate otsuste MB‑22‑20 ja MB‑22‑21 vastuvõtmine, teiseks isikuandmetega seotud rikkumisel, mis avastati 17. juulil 2023, ning kolmandaks hageja kui tegevdirektori ametiaja pikendamata jätmise mõjul tema ametialasele mainele.

205

Sellega seoses tuleb esiteks märkida, et kuna kahju hüvitamise nõue põhineb hageja ametiaja pikendamise ettepaneku esitamata jätmist puudutaval otsusel MB‑22‑19 ning valikumenetlust puudutavatel otsustel MB‑22‑20 ja MB‑22‑21, siis tuleb see nõue jätta rahuldamata, kuna nimetatud otsused võttis vastu EUIPO, mitte nõukogu.

206

Teiseks, kuna isikuandmetega seotud rikkumine on tingitud nõukogu tegevusest, millel puuduvad otsuse tunnused, tuleb tõdeda, et kuigi hageja palus tema ametiaja pikendamata jätmise otsuse peale nõukogule 30. augustil 2023 esitatud kaebuses sõnaselgelt hüvitada mittevaraline kahju, mis tuleneb mainitud asjaoludest, mis ei ole otseselt seotud selle akti peale esitatud tühistamisnõuetega, on siiski tõsi, et pärast selle nõude rahuldamata jätmist 27. veebruaril 2024 ei esitanud ta rahuldamata jätmise otsuse peale personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel kaebust (vt selle kohta 24. märtsi 2021. aasta kohtuotsus BK vs. EASO, T‑277/19, ei avaldata, EU:T:2021:161, punkt 125 ja seal viidatud kohtupraktika).

207

Seega, kuna hageja ei järginud eespool punktis 179 nimetatud kohtueelse menetluse kahte etappi, tuleb see kahju hüvitamise nõue jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.

208

Lisaks, kuna kahju hüvitamise nõue põhineb ametiaja pikendamata jätmise otsuse õigusvastasusel, siis tuleb tõdeda, et hageja ei ole esitanud ühtegi konkreetset argumenti, mis tõendaks, et tema mittevaralist kahju ei saa selle otsuse tühistamisega täielikult hüvitada.

209

Kõiki neid asjaolusid arvestades tuleb kõik mittevaralise kahju hüvitamise nõuded kohtuasjas T‑224/24 rahuldamata jätta.

210

Eeltoodut arvestades tuleb ametisse nimetava asutuse volituste delegeerimise peatamist puudutav otsus MB‑23‑04 osas, milles sellega peatatakse ajutiselt ametisse nimetava asutuse volituste delegeerimine hagejale, ning ametiaja pikendamata jätmise otsus tühistada. Lisaks tuleb nõukogult hageja kasuks välja mõista 25000 euro suurune summa, millelt arvestatakse käesoleva kohtuotsuse kuulutamisest kuni kogu tasumisele kuuluva summa maksmiseni viivitusintressi määras, mida EKP kohaldab oma peamiste refinantseerimistehingute suhtes, mis kehtis maksetähtaja kuu esimesel päeval, ning mida on suurendatud 3,5 protsendipunkti võrra. Ülejäänud osas jäetakse hagid rahuldamata.

211

Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Lisaks otsustab Üldkohus vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 2 kohtukulude jaotamise, kui kaotanud poolel on mitu isikut. Peale selle võib Üldkohus kodukorra artikli 135 lõike 2 kohaselt mõista kohtukulud osaliselt või tervikuna välja ka võitnud poolelt, kui see on õigustatud võitnud poole käitumise tõttu, sealhulgas käitumise tõttu enne kohtumenetlust, eriti juhul, kui ta on Üldkohtu hinnangul tekitanud teisele poolele kulusid põhjendamatult või pahatahtlikult. Kohtupraktika kohaselt võib Üldkohus mõista kohtukulud osaliselt või tervikuna välja võitnud poolelt ka siis, kui liidu institutsioon või asutus on oma käitumisega soodustanud vaidluse tekkimist (vt 8. juuli 2015. aasta kohtuotsus European Dynamics Luxembourg jt vs. komisjon, T‑536/11, EU:T:2015:476, punkt 391 (ei avaldata) ja seal viidatud kohtupraktika).

212

On tõsi, et käesoleval juhul on hageja nõuded osaliselt rahuldamata jäetud, kuna nii kohtuasjas T‑435/23 esitatud nõuded hageja ametiaja pikendamise ettepaneku esitamata jätmist puudutava otsuse MB‑22‑19, valikumenetlust puudutavate otsuste MB‑22‑20 ja MB‑22‑21 ning ametiaja pikendamata jätmise otsuse tühistamiseks kui ka samas kohtuasjas esitatud kahju hüvitamise nõuded ja kohtuasjas T‑224/24 esitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõue jäeti rahuldamata, mistõttu võib EUIPOt ja nõukogu pidada selles osas võitnud poolteks.

213

Üldkohus võib siiski mõista kohtukulud välja institutsioonilt, kelle otsust ei tühistatud, otsuse puudulikkuse tõttu, mis võis hagejat ajendada hagi esitama (vt 22. aprilli 2016. aasta kohtuotsus Itaalia ja Eurallumina vs. komisjon, T‑60/06 RENV II ja T‑62/06 RENV II, EU:T:2016:233, punkt 245 ja seal viidatud kohtupraktika).

214

Hageja ametiaja pikendamise ettepaneku esitamata jätmist puudutav otsus MB‑22‑19 ning valikumenetlust puudutavad otsused MB‑22‑20 ja MB‑22‑21 jätavad ekslikult mulje, et haldusnõukogu tegi lõpliku otsuse jätta hageja ametiaeg pikendamata (vt eespool punktid 83 ja 84). Hageja ametiaja pikendamise ettepaneku esitamata jätmist puudutava otsuse MB‑22‑19 pealkiri on „Otsus mitte esitada Euroopa Liidu Nõukogule ettepanekut pikendada [hageja] ametiaega“, samas kui valikumenetlust puudutavate otsustega MB‑2220 ja MB‑22‑21 algatas haldusnõukogu hageja ametijärglase valikumenetluse. See ekslik mulje võis ajendada hagejat esitama nende otsuste peale hagi.

215

Samuti oli hagejal õigus nõuda ametiaja pikendamata jätmise otsuse tühistamist nii kohtuasjas T‑435/23 kui ka kohtuasjas T‑224/24 esitatud hagi raames.

216

Neid asjaolusid arvestades leiab Üldkohus, et käesoleva juhtumi asjaolusid õiglaselt hinnates tuleb jätta EUIPO kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja hageja kohtukulud kohtuasjas T‑435/23 ning jätta nõukogu kohtukulud kohtuasjades T‑435/23 ja T‑224/24 ning hageja kohtukulud kohtuasjas T‑224/24 nende endi kanda.

217

Kodukorra artikli 138 lõike 1 kohaselt kannavad kohtuasjas T‑435/23 menetlusse astunud Läti Vabariik, Poola Vabariik, Portugali Vabariik ja Slovaki Vabariik ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (keskmine koda)

otsustab: