1

Hageja Samer Kamal al‑Assad palub ELTL artikli 263 alusel esitatud hagis tühistada esiteks nõukogu 24. aprilli 2023. aasta rakendusotsuse (ÜVJP) 2023/847, millega rakendatakse otsust 2013/255/ÜVJP, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses olukorraga Süürias (ELT 2023, L 109 I, lk 26), ja teiseks nõukogu 24. aprilli 2023. aasta rakendusmääruse (EL) 2023/844, millega rakendatakse määrust (EL) nr 36/2012, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses olukorraga Süürias (ELT 2023, L 109 I, lk 1), teda puudutavas osas (edaspidi koos „vaidlustatud aktid“).

7

Nagu nähtub nõukogu 12. oktoobri 2015. aasta otsuse (ÜVJP) 2015/1836, millega muudetakse otsust 2013/255 (ELT 2015, L 266, lk 75), põhjendusest 5, võttis nõukogu Süürias valitseva olukorra tõsidust arvestades vastu selle otsuse ja määruse (EL) 2015/1828, millega muudetakse määrust nr 36/2012 (ELT 2015, L 266, lk 1) (edaspidi koos „2015. aasta aktid“).

8

Leides sellega seoses, et alguses otsusega 2011/273 kehtestatud piiravad meetmed ei võimaldanud teha lõppu Süüria režiimi vägivaldsetele repressioonidele tsiviilelanike vastu, otsustas nõukogu, nagu nähtub otsuse 2015/1836 põhjendusest 5, et „[on] vajalik[…] säilitada kehtestatud piiravad meetmed ja tagada nende tõhusus, arendades neid edasi ning kohaldades samal ajal jätkuvalt sihipärast ja diferentseeritud lähenemisviisi ning võttes arvesse Süüria elanikkonna humanitaarolukorda[, ja] et Süürias valitsevat konkreetset olukorda arvestades on teatavatesse kategooriatesse kuuluvad isikud ja üksused kõnealuste piiravate meetmete tõhususe seisukohalt eriti olulised“.

9

Seetõttu muudeti otsusega 2015/1836 otsuse 2013/255 artiklite 27 ja 28 sõnastust. Nendes artiklites on nüüd ette nähtud liikmesriikide territooriumile sisenemise ja selle läbimise piirangud ning nende artiklite lõike 2 punktides a–g nimetatud kategooriatesse kuuluvate isikute – kelle loetelu sisaldub I lisas – rahaliste vahendite ja majandusressursside külmutamine, välja arvatud juhul, kui vastavalt nende artiklite lõikele 3 „on piisavalt teavet selle kohta, et [need isikud] ei ole või enam ei ole režiimiga seotud või ei mõjuta seda või ei kujuta tegelikku kõrvalehoidumise riski“.

10

Täpsemalt, kuna – nagu nähtub otsuse 2015/1836 põhjendusest 7 – „Süürias teostatakse võimu traditsiooniliselt perekonna põhiselt [ja] võim [on] praeguses Süüria režiimis koondunud Assadi ja Makhloufi perekondade mõjukate liikmete kätte“, siis tuli nende perekondade teatud liikmete suhtes ette näha piiravad meetmed nii selleks, et mõjutada otseselt Süüria režiimi nende perekondade liikmete kaudu, et viimane muudaks oma repressioonipoliitikat, kui ka selleks, et vältida ohtu, et nimetatud perekondade liikmed hoiavad piiravatest meetmetest kõrvale.

11

Seega esiteks kohaldatakse alates 2015. aasta aktide vastuvõtmisest otsuse 2013/255 artikli 27 lõike 2 punkti b ja artikli 28 lõike 2 punkti b kohaselt piiravaid meetmeid nüüd ka „Assadi või Makhloufi perekonna liikmete“ suhtes (edaspidi „perekondliku kuuluvuse kriteerium“). Samal ajal täiendati määruse nr 36/2012 artiklit 15 lõike 1a punktiga b, milles on ette nähtud nende perekondade liikmete varade külmutamine.

12

Teiseks on loetellu kandmise üldkriteerium, mis on seotud Süüria režiimi poliitikast kasu saamise või selle toetamisega, sätestatud otsuse 2013/255 (muudetud otsusega 2015/1836) artikli 27 lõikes 1 ja artikli 28 lõikes 1 ning määruse nr 36/2012 (muudetud määrusega 2015/1828) artikli 15 lõike 1 punktis a (edaspidi „Süüria režiimiga seotuse üldkriteerium“).

13

24. aprillil 2023 võttis nõukogu vastu vaidlustatud aktid. Nende aktide põhjendustes 2, 3 ja 5 on märgitud:

14

Nõukogu põhjendas hageja nime kandmist vaidlusalustesse loeteludesse järgmiste põhjendustega:

„[…] Assadi perekonna liige.

Ta tegutseb uimastikaubanduses, eelkõige tootmises. Captagoni-kaubandusest on saanud režiimi juhitud ärimudel, mis teeb rikkamaks režiimi siseringi ja on selle jaoks eluliselt tähtis. Seega saab ta režiimist kasu ja toetab seda.“

[…]

17

Hageja palub Üldkohtul:

18

Nõukogu palub Üldkohtul:

26

Hageja esitab ELTL artikli 277 alusel õigusvastasuse vastuväite otsuse 2013/255 (muudetud otsusega 2015/1836) artikli 27 lõike 2 punktis b ja artikli 28 lõike 2 punktis b sisalduva perekondliku kuuluvuse kriteeriumi vastu. Ta palub tunnistada see kriteerium tema suhtes kohaldamatuks ja selle tagajärjel tühistada vaidlusalustesse loeteludesse tema nime kandmine, mis tuleneb nende sätete kohaldamisest.

27

Nõukogu vaidleb vastu nii hageja esitatud õigusvastasuse vastuväite vastuvõetavusele kui ka selle põhjendatusele.

28

Esitamata formaalselt Üldkohtu kodukorra artikli 130 lõike 1 alusel vastuvõetamatuse vastuväidet, leiab nõukogu, et hageja esitatud õigusvastasuse vastuväide on vastuvõetamatu.

29

Nõukogu sõnul ei selgita hageja, millised tagajärjed on õigusvastasuse vastuväitel vaidlustatud aktidele ja tema suhtes. See selgusetus, mis on vastuolus kodukorra artikli 76 punkti d nõuetega, ei võimaldanud tal oma kaitset ette valmistada, mistõttu tuleb vastuväide vastuvõetamatuks tunnistada.

30

Hageja vaidleb nendele argumentidele vastu.

31

Sellega seoses väärib meeldetuletamist, et kodukorra artikli 76 punkti d kohaselt peab hagiavaldus sisaldama lühiülevaadet esitatud väidetest. Peale selle peab selline ülevaade, sõltumata mis tahes terminoloogiaküsimustest, olema piisavalt selge ja täpne, et kostja saaks enda kaitseks valmistuda ja Üldkohus saaks vajaduse korral teha asjas otsuse ilma täiendavaid andmeid küsimata. Selleks et hagi oleks vastuvõetav, peavad selle aluseks olevad peamised faktilised ja õiguslikud asjaolud kas või kokkuvõtlikult, ent seostatult ja arusaadavalt tulenema hagiavalduse tekstist endast, ning seda selleks, et tagada õiguskindlus ja korrakohane õigusemõistmine (vt 14. aprilli 2021. aasta kohtuotsus Al-Tarazi vs. nõukogu, T‑260/19, ei avaldata, EU:T:2021:187, punkt 166 ja seal viidatud kohtupraktika).

32

Käesoleval juhul väidab hageja – küll kokkuvõtlike argumentidega –, et perekondliku kuuluvuse kriteerium ei ole selge ega täpne, mistõttu on võimatu tuvastada isikuid, keda see kriteerium võib puudutada. Lisaks toob selle kohaldamine tema arvates kaasa diskrimineerimise, mis muudab vaidlustatud aktid õigusvastaseks.

33

Sellega seoses nähtub toimikust, et nõukogul oli võimalik oma kaitset ette valmistada, millest annab tunnistust asjaolu, et ta vastas hageja argumentidele sisuliselt nii kostja vastuses kui ka vasturepliigis.

34

Lisaks leiab Üldkohus, et õigusvastasuse vastuväitele on lisatud piisavad täpsustused, mis võimaldavad tal teostada kohtulikku kontrolli ja otsustada selle üle ilma täiendavaid andmeid küsimata.

35

Järelikult tuleb asja läbivaatamist takistav asjaolu, mille nõukogu esile tõi, tagasi lükata ja tunnistada perekondliku kuuluvuse kriteeriumi vastu esitatud õigusvastasuse vastuväide vastuvõetavaks.

36

Hageja põhjendab õigusvastasuse vastuväidet sisuliselt kahe etteheitega:

37

Sissejuhatuseks tuleb märkida, et kuigi – nagu kinnitab Euroopa Liidu lepingu artikli 6 lõige 3 – EIÕKga tagatud põhiõigused on liidu õiguse üldpõhimõtted ning kuigi harta artikli 52 lõikes 3 on sätestatud, et hartas sisalduvate selliste õiguste tähendus ja ulatus, mis vastavad EIÕKga tagatud õigustele, on samad, mis neile nimetatud konventsiooniga ette on nähtud, ei kujuta viimane endast liidu õiguskorda ametlikult integreeritud õigusakti, seni kuni liit ei ole selle konventsiooniga ühinenud (vt 3. septembri 2015. aasta kohtuotsus Inuit Tapiriit Kanatami jt vs. komisjon, C‑398/13 P, EU:C:2015:535, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika).

38

Järelikult tuleb käesolevat õigusvastasuse vastuväidet analüüsida üksnes lähtuvalt harta sätetest, millele hageja tugineb.

39

Sellega seoses väärib meeldetuletamist, et ELTL artiklis 277 on ette nähtud, et kohtuvaidluses, milles arutamisele tuleb liidu institutsiooni, organi või asutuse vastuvõetud üldkohaldatav akt, võib iga pool taotleda Euroopa Liidu Kohtult ELTL artikli 263 teises lõigus esitatud alustel selle õigusakti kohaldamata jätmist.

40

ELTL artikkel 277 väljendab üldpõhimõtet, mis tagab poolele selleks, et saavutada sellise otsuse tühistamine, mille adressaat ta on, õiguse täiendava nõudega vaidlustada selle otsuse aluseks olevate üldkohaldatavate aktide kehtivus, kui sellel poolel ei olnud õigust esitada ELTL artikli 263 alusel otse hagi nende õigusaktide peale, mille tagajärgi ta peab taluma, kuid mille tühistamist ta ei ole saanud nõuda. Üldakt, mis väidetakse olevat õigusvastane, peab olema hagi aluseks olevas asjas otseselt või kaudselt kohaldatav ning vaidlustatud üksikotsuse ja kõnealuse üldakti vahel peab olema õiguslik seos (vt 8. septembri 2020. aasta kohtuotsus komisjon ja nõukogu vs. Carreras Sequeros jt, C‑119/19 P ja C‑126/19 P, EU:C:2020:676, punktid 67 ja 68 ning seal viidatud kohtupraktika, ning 15. novembri 2023. aasta kohtuotsus OT vs. nõukogu, T‑193/22, EU:T:2023:716, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).

41

Nõukogul on ulatuslik kaalutlusõigus selles osas, mis puudutab piiravate meetmete õiguslike kriteeriumide ning vastuvõtmise korra üldist ja abstraktset määratlemist (vt 28. aprilli 2021. aasta kohtuotsus Sharif vs. nõukogu, T‑540/19, ei avaldata, EU:T:2021:220, punkt 167 ja seal viidatud kohtupraktika).

42

Seega saab neid kriteeriume ja korda määratlevate üldnormide üle teostada piiratud kohtulikku kontrolli, piirdudes menetlus- ja põhjendamisnormide järgimise, faktiliste asjaolude sisulise õigsuse, õigusnormide rikkumise puudumise ning selle kontrollimisega, et asjaolude hindamisel ei oleks tehtud ilmselget kaalutlusviga ega tegemist ei oleks võimu kuritarvitamisega (vt 28. septembri 2022. aasta kohtuotsus LAICO vs. nõukogu, T‑627/20, ei avaldata, EU:T:2022:590, punkt 59 ja seal viidatud kohtupraktika).

43

Lisaks peavad liidu kohtud väljakujunenud kohtupraktika kohaselt vastavalt neile EL toimimise lepinguga antud pädevusele tagama üldjuhul täieliku kontrolli kõigi liidu õigusaktide õiguspärasuse üle põhiõiguste seisukohast, mis moodustavad liidu õiguskorra lahutamatu osa (vt 9. septembri 2016. aasta kohtuotsus Farahat vs. nõukogu, T‑830/14, ei avaldata, EU:T:2016:462, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika).

44

Just nendest põhimõtetest lähtudes tuleb analüüsida õigusvastasuse vastuväite põhjendatust.

45

Hageja väidab, et kuigi ametiasutustepoolne põhiõiguste riive võib harta artikli 52 lõike 1 kohaselt olla lubatud, peab mis tahes selline piirang olema ette nähtud seaduses ning järgima selguse, täpsuse ja ootuspärasuse nõudeid.

46

Hageja sõnul on perekondliku kuuluvuse kriteerium aga vastuolus harta artikli 52 lõikega 1, kuna see „on eriti ebatäpne“. Selline ebatäpsus muudab võimatuks nende isikute tuvastamise, keda alusaktid võivad sisuliselt puudutada.

47

Sellest järeldub, et perekondliku kuuluvuse kriteerium rikub esiteks harta artikli 17 lõikega 1 tagatud õigust omandile ja teiseks õigust maine puutumatusele, mis on osa õigusest era- ja perekonnaelu puutumatusele harta artikli 7 tähenduses.

48

Nõukogu vaidleb nendele argumentidele vastu.

49

Sellega seoses tuleb meenutada, et õigus omandile, nagu ka õigus eraelu puutumatusele, mille hulka kuulub õigus maine kaitsele, ei ole absoluutsed eelisõigused ning nende teostamist võib piirata tingimustel, mis on sätestatud harta artikli 52 lõikes 1, mille kohaselt esiteks tohib „[h]artaga tunnustatud õiguste ja vabaduste teostamist […] piirata ainult seadusega ning arvestades nimetatud õiguste ja vabaduste olemust“, ning teiseks võib „[p]roportsionaalsuse põhimõtte kohaselt […] piiranguid seada üksnes juhul, kui need on vajalikud ning vastavad tegelikult liidu poolt tunnustatud üldist huvi pakkuvatele eesmärkidele või kui on vaja kaitsta teiste isikute õigusi ja vabadusi“.

50

Sellest tuleneb, et selleks, et hartaga tunnustatud õiguse või vabaduse riive oleks liidu õigusega kooskõlas, peab see vastama neljale tingimusele. Esiteks peab piirang olema kehtestatud „seadusega“ selles mõttes, et füüsilise või juriidilise isiku õigust või vabadust piirata võivaid meetmeid võtval liidu institutsioonil peab olema piiramiseks seaduslik alus. Teiseks peab kõnealune piirang arvestama asjaomase õiguse või vabaduse olemust. Kolmandaks peab see tõepoolest vastama üldist huvi teenivale eesmärgile, mida liit on sellisena tunnustanud. Neljandaks peab piirang olema proportsionaalne (vt 27. juuli 2022. aasta kohtuotsus RT France vs. nõukogu, T‑125/22, EU:T:2022:483, punkt 145 ja seal viidatud kohtupraktika).

51

Nagu nähtub eespool punktist 46, piirdub hageja väitega, et perekondliku kuuluvuse kriteerium ei ole piisavalt täpne, et vastata harta artikli 52 lõikes 1 sätestatud esimesele tingimusele, mille kohaselt peab igasugune põhiõiguste piiramine olema ette nähtud seaduses. Seevastu ei esita hageja ühtegi argumenti eespool punktis 50 nimetatud kolme ülejäänud tingimuse kohta.

52

Sellega seoses tuleb meenutada, et Euroopa Kohus on leidnud, et seaduslikkuse põhimõte, mis on sätestatud harta artikli 52 lõikes 1 sisalduvas sõnas „seadusega“, tähendab, et hartaga tagatud õiguste ja vabaduste mis tahes piirangul peab olema õiguslik alus, mis ise määratleb selgelt ja täpselt, kui ulatuslikult tohib õiguse või vabaduse teostamist piirata (26. juuli 2017. aasta arvamus 1/15 (ELi‑Kanada broneeringuinfo leping), EU:C:2017:592, punkt 139; 16. juuli 2020. aasta kohtuotsus Facebook Ireland ja Schrems, C‑311/18, EU:C:2020:559, punkt 175, ja 8. septembri 2020. aasta kohtuotsus Recorded Artists Actors Performers, C‑265/19, EU:C:2020:677, punkt 86).

53

Tuleb lisada, et kuigi seaduslikkuse põhimõte nõuab, et õigusakt, mis võimaldab põhiõigustesse sekkuda, peab ise määrama kindlaks, kui ulatuslikult tohib asjaomase õiguse teostamist piirata, ei välista see nõue esiteks seda, et kõnealune piirang võib olla sõnastatud piisavalt lahtiselt, et seda saaks kohandada erinevate juhtumite ja muutuvate asjaoludega, ning teiseks seda, et Euroopa Liidu Kohus võib vajaduse korral tõlgendamise teel täpsustada piirangu konkreetset ulatust, arvestades nii kõnealuse liidu õigusakti sõnastust kui ka selle üldist ülesehitust ja sellega taotletavaid eesmärke, tõlgendatuna lähtuvalt hartaga tagatud põhiõigustest (vt 21. juuni 2022. aasta kohtuotsus Ligue des droits humains, C‑817/19, EU:C:2022:491, punkt 114 ja seal viidatud kohtupraktika).

54

Selles kontekstis nõuab õiguskindluse põhimõte, mis on liidu õiguse üldpõhimõte, eelkõige seda, et õigusnormid oleksid selged, täpsed ja ootuspäraste tagajärgedega, eriti siis, kui need normid võivad üksikisikutele ja ettevõtjatele kaasa tuua ebasoodsaid tagajärgi (vt 15. septembri 2021. aasta kohtuotsus Ilunga Luyoyo vs. nõukogu, T‑101/20, ei avaldata, EU:T:2021:575, punkt 201 ja seal viidatud kohtupraktika). See põhimõte on kohaldatav niisuguste piiravate meetmete suhtes, mis on kõne all käesolevas asjas ning mis mõjutavad puudutatud isikute õigusi ja vabadusi (vt 15. septembri 2021. aasta kohtuotsus Mutondo vs. nõukogu, T‑103/20, ei avaldata, EU:T:2021:578, punkt 205 ja seal viidatud kohtupraktika).

55

Vastupidi sellele, mida väidab hageja, ei võimalda käesoleval juhul perekondliku kuuluvuse kriteerium nõukogul kohaldada piiravaid meetmeid kõigi isikute suhtes, kes kannavad perekonnanime Assad, olenemata sellest, kas nad on seotud selle perekonnaga, kes on praegu Süürias võimul, või mitte.

56

Nimelt esiteks võetakse vastavalt otsuse 2013/255 (muudetud otsusega 2015/1836) artikli 27 lõikele 4 ja artikli 28 lõikele 4 kõik vaidlusalustesse loeteludesse kandmise otsused vastu individuaalsel alusel ja juhtumipõhiselt, võttes arvesse meetme proportsionaalsust.

57

Teiseks kuulub perekondliku kuuluvuse kriteerium õiguslikku raamistikku, mis on selgelt piiritletud eesmärkidega, mida taotletakse eelkõige alusaktidega.

58

Seega tuleb vastavalt eespool punktis 53 viidatud kohtupraktikale perekondliku kuuluvuse kriteeriumi tõlgendada eelkõige lähtuvalt Süürias valitseva olukorra tõttu võetud piiravate meetmete eesmärkidest. Käesoleval juhul nähtub otsuse 2015/1836 põhjendusest 7, et Süüria režiimi võim on koondunud peamiselt „Assadi ja Makhloufi perekondade mõjukate liikmete kätte“ ning et nõukogu on seega ette näinud piiravad meetmed nende perekondade teatud liikmete suhtes „eesmärgiga avaldada kõnealuste isikute kaudu režiimile otsest survet oma repressioonipoliitika muutmiseks ning samuti vältida piiravatest meetmetest kõrvalehoidmist perekonnaliikmete kaudu“ (vt eespool punkt 8).

59

Käesolevas asjas väidab hageja esiteks, et perekondliku kuuluvuse kriteerium puudutab ühelt poolt isikuid, kellel on Süürias väga levinud nimi Assad, kuid kes ei ole seotud selles riigis võimul oleva Assadi perekonnaga. Teiselt poolt jätab see kriteerium oma kohaldamisalast välja isikud, kes on selle perekonnanime kaotanud abiellumise teel.

60

Sellega seoses tuleb märkida, et kuigi perekondliku kuuluvuse kriteerium on lahtises sõnastuses, on see määratletud otsuse 2015/1836 põhjenduses 7 (vt eespool punkt 58) ja seega saab see puudutada vaid selgelt tuvastatavaid isikuid, see tähendab neid, kes on seotud praegu Süürias võimul oleva Assadi perekonnaga.

61

Sellest järeldub ühelt poolt, et isikud, kes kannavad perekonnanime Assad, olenemata selle esinemise sagedusest Süürias, kuuluvad perekondliku kuuluvuse kriteeriumi kohaldamisalasse üksnes siis, kui neil on sugulussidemed praegu Süüriat valitseva Assadi perekonnaga.

62

Teiselt poolt, nagu väidab nõukogu, võib nende isikute nimed, kellel on sugulussidemed Süürias võimul oleva Assadi perekonnaga, kanda vaidlusalustesse loeteludesse perekondliku kuuluvuse kriteeriumi alusel, isegi kui nad ei kanna perekonnanime Assad.

63

Teiseks väidab hageja, et perekondliku kuuluvuse kriteerium on ebatäpne, kuna see hõlmab kõiki Assadi perekonna liikmeid, eristamata siiski neid, kes on mõjukad, nendest, kes seda ei ole.

64

Sellega seoses tuleb märkida, et perekondliku kuuluvuse kriteerium ei näe ette Assadi perekonna liikmete mõjuga seotud tingimust. Seevastu on see tingimus sõnaselgelt esitatud otsuse 2013/255 (muudetud otsusega 2015/1836) artikli 27 lõike 2 punkti a ja artikli 28 lõike 2 punkti a ning määruse nr 36/2012 (muudetud määrusega 2015/1828) artikli 15 lõike 1a punkti a sõnastuses, mis viitab „Süürias tegutsevatele juhtivatele ettevõtjatele“.

65

Sellest järeldub, et perekondliku kuuluvuse kriteerium ei hõlma üksnes Assadi perekonna „mõjukaid“ liikmeid, kes on Süürias võimul. Nimelt soovib nõukogu selle kriteeriumi alusel võetud piiravate meetmete abil õhutada selle perekonna teatud liikmeid Süüria režiimile survet avaldama, et see lõpetaks repressioonid tsiviilelanike vastu, ja vältida ohtu, et selle perekonna liikmed hoiavad piiravatest meetmetest kõrvale (vt eespool punkt 58).

66

Kolmandaks väidab hageja, et isikliku vastutuse põhimõttega, mida on tunnustatud liikmesriikide põhiseaduslikes tavades, on vastuolus igasugune süstemaatiline loetellu kandmine, mis „karistab“ isikut lihtsalt selle eest, et ta kuulub Assadi perekonda, kuna kedagi ei või pidada vastutavaks tema sugulaste käitumise eest.

67

Sellega seoses tuleb märkida, et kohtupraktikast tuleneb tõepoolest, et karistuste ja sanktsioonide individuaalsuse põhimõtte kohaselt tohib füüsilist või juriidilist isikut karistada üksnes tegude eest, mida talle isiklikult ette heidetakse (vt 7. juuni 2023. aasta kohtuotsus Skryba vs. nõukogu, T‑581/21, ei avaldata, EU:T:2023:321, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika).

68

Piiravad meetmed kujutavad endast siiski suunatud ennetusmeetmeid, mis kuuluvad ELL artikli 29 alusel vastu võetud otsuses ja seda otsust EL toimimise lepingu kohaldamisalas rakendavas, ELTL artikli 215 lõikel 2 põhinevas määruses määratletud õiguslike tingimuste rangesse raamistikku. Nende eesmärk on muu hulgas võidelda rahu ja rahvusvahelist julgeolekut ähvardavate ohtudega kooskõlas ühist välis- ja julgeolekupoliitikat (ÜVJP) käsitlevate sätetega. Seega, kuivõrd piiravad meetmed on oma olemuselt tagamismeetmed ja nende eesmärk on ennetus, erinevad need kriminaal- või halduskaristustest (vt 7. juuni 2023. aasta kohtuotsus Skryba vs. nõukogu, T‑581/21, ei avaldata, EU:T:2023:321, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika).

69

Täpsemalt, nagu nähtub eespool punktist 58, ei ole Süürias valitseva olukorra tõttu võetud piiravate meetmetega taotletav eesmärk karistada isikuid või üksusi, kelle vastu need meetmed on suunatud, vaid avaldada nende kaudu Süüria režiimile survet, et see lõpetaks Süüria tsiviilelanike vastu suunatud vägivaldsed repressioonid.

70

Pealegi, nagu on märgitud eespool punktis 56, tehakse iga otsus vaidlusalustesse loeteludesse kandmise kohta individuaalsel alusel ja juhtumipõhiselt, võttes arvesse asjaomase meetme proportsionaalsust, mistõttu ei saa sisse seada süstemaatilist loetellu kandmist perekondliku kuuluvuse kriteeriumi alusel.

71

Järelikult ei saa hageja perekondliku kuuluvuse kriteeriumi õiguspärasuse vaidlustamiseks tugineda isikliku vastutuse põhimõttele.

72

Eeltoodust tuleneb, et perekondliku kuuluvuse kriteerium koostoimes eesmärgiga avaldada Süüria režiimile survet, et sundida teda oma repressioonipoliitikat lõpetama, määratleb objektiivselt ja piisavalt täpselt selliste isikute piiratud kategooria, kelle suhtes võidakse kohaldada piiravaid meetmeid.

73

Seetõttu leiab Üldkohus, et perekondliku kuuluvuse kriteeriumiga on kehtestatud selge ja täpne säte, mis vastab seaduslikkuse põhimõtte nõuetele eespool punktis 52 viidatud kohtupraktika tähenduses.

74

Neil asjaoludel ja arvestades seda, et perekondliku kuuluvuse kriteerium vastab seaduslikkuse põhimõttele, tuleb tagasi lükata ka hageja argumendid, mille kohaselt on rikutud õigust omandile ja maine kaitsele.

75

Seega tuleb esimene etteheide tagasi lükata.

76

Teises etteheites väidab hageja, et isiku „karistamine“ ainuüksi tema perekonda kuulumise tõttu – olenemata selle mõistega hõlmatud tähendusest – kujutab endast diskrimineerimist harta artikli 21 lõike 1 tähenduses. Tema arvates viib perekondliku kuuluvuse kriteeriumi kohaldamine taotletava eesmärgi suhtes ebaproportsionaalse tulemuseni, kuna Süüria presidendi Bashar al-Assadi (edaspidi „Süüria president“) sugulasena ei saa ta kunagi kahtluse alla seada loetellu kandmise esimese põhjenduse põhjendatust.

77

Nõukogu vaidleb nendele argumentidele vastu.

78

Sellega seoses väärib meeldetuletamist, et harta artikli 21 lõike 1 kohaselt on keelatud „igasugune diskrimineerimine, sealhulgas diskrimineerimine soo, rassi, nahavärvuse, etnilise või sotsiaalse päritolu, geneetiliste omaduste, keele, usutunnistuse või veendumuste, poliitiliste või muude arvamuste, rahvusvähemusse kuulumise, varalise seisundi, sünnipära, puuete, vanuse või seksuaalse sättumuse tõttu“.

79

Kohtupraktika kohaselt keelab võrdse kohtlemise põhimõte, mis on liidu õiguse üldpõhimõte ja mille konkreetne väljendus on diskrimineerimiskeelu põhimõte, võrreldavate olukordade erineva käsitlemise või erinevate olukordade ühetaolise käsitlemise, välja arvatud juhul, kui see on objektiivselt põhjendatud (31. mai 2018. aasta kohtuotsus Kaddour vs. nõukogu, T‑461/16, EU:T:2018:316, punkt 152 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 23. novembri 2022. aasta kohtuotsus Bowden ja Young vs. Europol, T‑72/21, ei avaldata, EU:T:2022:720, punkt 151 ja seal viidatud kohtupraktika).

80

Erinev kohtlemine on põhjendatud, kui see põhineb objektiivsel ja mõistlikul kriteeriumil, see tähendab, kui see on kooskõlas õiguspärase eesmärgiga, mida asjaomaste õigusnormidega taotletakse, ja kui erinevus on kohtlemisega taotletava eesmärgi suhtes proportsionaalne (vt 16. juuni 2021. aasta kohtuotsus Krajowa Izba Gospodarcza Chłodnictwa i Klimatyzacji vs. komisjon, T‑126/19, EU:T:2021:360, punkt 86 ja seal viidatud kohtupraktika).

81

Lisaks nõuab proportsionaalsuse põhimõte, mida on korratud ELL artikli 5 lõikes 4, et liidu õigusnormidega rakendatavad meetmed oleksid sellised, mis võimaldavad saavutada asjaomase õigusaktiga taotletavad õiguspärased eesmärgid ega läheks kaugemale sellest, mis on nende eesmärkide saavutamiseks vajalik (vt 16. detsembri 2020. aasta kohtuotsus Haswani vs. nõukogu, T‑521/19, ei avaldata, EU:T:2020:608, punkt 171 ja seal viidatud kohtupraktika).

82

Nagu nähtub eespool punktist 41, on nõukogul piiravate meetmete valdkonnas ulatuslik kaalutlusõigus loetellu kandmise kriteeriumide määratlemisel ja kehtestamisel. Seega ei sõltu piiravate meetmete õiguspärasus meetmete vahetu mõju tuvastamisest, vaid nõuab üksnes seda, et need meetmed ei oleks pädeva institutsiooni taotletava eesmärgi saavutamiseks ilmselgelt sobimatud (vt selle kohta 17. septembri 2020. aasta kohtuotsus Rosneft jt vs. nõukogu, C‑732/18 P, ei avaldata, EU:C:2020:727, punkt 97).

83

Käesoleval juhul väidab hageja, et perekondliku kuuluvuse kriteerium on diskrimineeriv, kuna see võimaldab määrata „karistusi hulgale isikutele, kellel ei ole Süüria presidendiga mingit seost“, mistõttu annab see taotletava eesmärgi suhtes ebaproportsionaalse tulemuse.

84

Esimesena tuleb märkida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei too liidu võetud piiravad meetmed kaasa puudutatud isikute vara kui kuriteoga saadu konfiskeerimist, vaid ettevaatusabinõuna külmutamise, mistõttu ei kujuta need endast kriminaalkaristust. Nendega ei kaasne ka mingisugust sedalaadi süüdistust (vt 21. juuli 2016. aasta kohtuotsus Hassan vs. nõukogu, T‑790/14, ei avaldata, EU:T:2016:429, punkt 77 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 12. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Makhlouf vs. nõukogu, T‑409/16, ei avaldata, EU:T:2018:901, punkt 129 ja seal viidatud kohtupraktika).

85

Mis puudutab Süürias valitseva olukorra tõttu võetud piiravaid meetmeid, siis taotletav eesmärk ei ole karistada Süüria režiimi ega isikuid, kelle nimed on kantud vaidlusalustesse loeteludesse, vaid avaldada sellele režiimile survet, et see lõpetaks tsiviilelanike vastu suunatud vägivaldsed repressioonid (vt eespool punkt 58).

86

Seega on tegemist eesmärgiga, mis kuulub rahvusvahelise rahu ja julgeoleku säilitamiseks tehtavate pingutuste üldisemasse raamistikku, mis on ette nähtud liidu välistegevust käsitlevas ELL artiklis 21, ning mis on järelikult õiguspärane (vt selle kohta 23. septembri 2020. aasta kohtuotsus Kaddour vs. nõukogu, T‑510/18, ei avaldata, EU:T:2020:436, punkt 176).

87

Nimelt, nagu nõukogu väidab, on hageja vastu piiravate meetmete võtmine sobiv, kuna see teenib üldistes huvides olevat eesmärki, mis on esmatähtis nii rahvusvahelise üldsuse kui ka tsiviilelanikkonna kaitse seisukohast. Seega ei saa niisuguste isikute suhtes, kelle puhul on tuvastatud, et nad on seotud Süüria režiimi toetamisega, rahaliste vahendite ja muude majandusressursside külmutamist ning liidu territooriumile sisenemise keeldu iseenesest käsitada ebasobivatena (vt 16. jaanuari 2019. aasta kohtuotsus Haswani vs. nõukogu, T‑477/17, ei avaldata, EU:T:2019:7, punkt 75 ja seal viidatud kohtupraktika).

88

Sellest järeldub, et perekondliku kuuluvuse kriteeriumi alusel võetud piiravaid meetmeid ei saa esiteks mingil juhul samastada karistustega ja teiseks järgivad need üldist huvi teenivat eesmärki, mida liit tunnustab.

89

Teisena, vastupidi sellele, mida väidab hageja, puudutab perekondliku kuuluvuse kriteerium konkreetset isikute kategooriat, nimelt isikuid, kellel on sugulussidemed Süürias võimul oleva Assadi perekonnaga ja kes on seega selle perekonna liikmed (vt eespool punktid 60, 61 ja 72).

90

Kolmandana ei täpsusta hageja, kuidas või milliste isikute suhtes on perekondliku kuuluvuse kriteeriumi kohaldamine diskrimineeriv. Ta ei esita ka konkreetseid näiteid teiste isikute kohta, kes on temaga sarnases olukorras ja keda koheldakse erinevalt eespool punktis 79 viidatud kohtupraktika tähenduses (vt selle kohta analoogia alusel 30. novembri 2016. aasta kohtuotsus Export Development Bank of Iran vs. nõukogu, T‑89/14, ei avaldata, EU:T:2016:693, punkt 120). Neil asjaoludel ei ole Üldkohtul võimalik kontrollida, kas need väited põhinevad faktilisel alusel.

91

Neljandana tuleb tagasi lükata ka hageja argument, mille kohaselt viib perekondliku kuuluvuse kriteerium kõnealuste piiravate meetmetega taotletava eesmärgi suhtes ebaproportsionaalse tulemuseni, kuna Süüria presidendi sugulasena on tal võimatu Süüria režiimiga seotuse eeldust ümber lükata.

92

Sellega seoses piisab, kui tõdeda, et otsuse 2013/255 (muudetud otsusega 2015/1836) artikli 27 lõike 3 ja artikli 28 lõike 3 ning määruse nr 36/2012 (muudetud määrusega 2015/1828) artikli 15 lõike 1b kohaselt ei kanta ega jäeta erinevate loetellu kandmise kriteeriumidega hõlmatud isikute, sh Assadi perekonna liikmete nimesid vaidlusalustesse loeteludesse, kui on piisavalt teavet selle kohta, et need isikud ei ole või enam ei ole režiimiga seotud või ei mõjuta seda või ei kujuta tegelikku piiravatest meetmetest kõrvalehoidmise ohtu.

93

Seega võib iga isik, olenemata oma tunnustest või staatusest, mille alusel tema nimi vaidlusalustesse loeteludesse kanti, esitada tõendeid, mis seavad kahtluse alla tema nime kandmise või jätmise neisse loeteludesse. See kehtib ka käesolevas asjas hageja kui Süüria presidendi sugulase kohta.

94

Kõiki neid asjaolusid arvestades tuleb teine etteheide ja seega õigusvastasuse vastuväide tervikuna tagasi lükata.

[…]

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (üheksas koda)

otsustab: