1

Hagejad, Comité interprofessionnel du vin de Champagne ja Institut national de l’origine et de la qualité (INAO), paluvad ELTL artikli 263 alusel esitatud hagis tühistada osaliselt Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ameti (EUIPO) teise apellatsioonikoja 17. veebruari 2023. aasta otsuse (asi R 531/2022‑2) (edaspidi „vaidlustatud otsus“).

2

Nero Lifestyle Srl esitas 19. veebruaril 2019 EUIPO‑le taotluse registreerida ELi sõnamärk NERO CHAMPAGNE.

3

Kaubad ja teenused, mille jaoks kaubamärgi registreerimist taotleti, kuuluvad märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni 15. juuni 1957. aasta Nizza kokkuleppe (uuesti läbi vaadatud ja parandatud kujul) klassidesse 33, 35 ja 41 ning vastavad neis klassides järgmisele kirjeldusele:

4

Hagejad esitasid 2. augustil 2019 vastulause taotletava kaubamärgi registreerimisele eespool punktis 3 nimetatud kaupade ja teenuste jaoks.

5

Vastulause põhines kaitstud päritolunimetusel nr AOP-FR-A1359 „Champagne“, mis on Euroopa Liidus registreeritud veini jaoks alates 18. septembrist 1973 vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määruse (EL) nr 1308/2013, millega kehtestatakse põllumajandustoodete ühine turukorraldus ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EMÜ) nr 922/72, (EMÜ) nr 234/79, (EÜ) nr 1037/2001 ja (EÜ) nr 1234/2007 (ELT 2013, L 347, lk 671), artikli 107 lõikele 1.

6

Vastulause aluseks olid Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2017. aasta määruse (EL) 2017/1001 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta (ELT 2017, L 154, lk 1) artikli 8 lõikes 6 ja määruse nr 1308/2013 artikli 103 lõike 2 punktides a–d nimetatud põhjused.

7

Vastulausete osakond rahuldas 1. veebruaril 2022 määruse nr 1308/2013 artikli 103 lõike 2 punktide c ja d alusel osaliselt vastulause klassi 35 kuuluvate teenuste „õlle ja alkoholivabade jookide jae- ja hulgimüük internetis ja kauplustes“ osas ning lükkas vastulause tagasi muude eespool punktis 3 nimetatud kaupade ja teenuste osas.

8

Hagejad esitasid 31. märtsil 2022 EUIPO‑le kaebuse vastulausete osakonna otsuse peale osas, millega lükati vastulause tagasi.

9

Apellatsioonikoda tühistas vaidlustatud otsusega vastulausete osakonna otsuse osas, millega lükati tagasi vastulause klassi 35 kuuluvate teenuste „reklaam; ärijuhtimine; ärihaldus; kontoriteenused“ osas ja rahuldas vastulause nende teenuste osas. Seevastu lükkas ta tagasi vastulause klassi 33 kuuluvate kaupade ja eespool punktis 3 nimetatud klassi 41 kuuluvate teenuste osas ning klassi 35 kuuluvate teenuste „kaitstud päritolunimetusega „Champagne“ veini, õlle ja alkoholivabade jookide jae- ja hulgimüük internetis ja kauplustes“ (edaspidi koos „asjaomased kaubad ja teenused“) osas.

10

Hagejad, keda toetavad Prantsuse Vabariik ja Itaalia Vabariik, paluvad Üldkohtul:

11

EUIPO palub Üldkohtul:

12

Nero Lifestyle palub Üldkohtul:

13

oriGIn, organization for an International Geographical Indication network (edaspidi „oriGIn“) toetab hagejate nõudeid ja palub Üldkohtul mõista kohtukulud, sealhulgas tema kohtukulud, välja EUIPO‑lt ja Nero Lifestyle’ilt.

14

Hagejad esitavad sisuliselt neli väidet, millest esimene koosneb kolmest osast, ja mille kohaselt on rikutud määruse 2017/1001 artikli 8 lõiget 6 koostoimes määruse nr 1308/2013 artikli 103 lõike 2 punkti a alapunktiga ii, teise väite kohaselt on rikutud määruse 2017/1001 artikli 8 lõiget 6 koostoimes määruse nr 1308/2013 artikli 103 lõike 2 punkti a alapunktiga i ja kolmanda väite kohaselt, mis jaguneb kaheks osaks, on rikutud ELTL artiklites 263 ja 296 ning määruse 2017/1001 artikli 94 lõikes 1 sätestatud põhjendamiskohustust ning neljas väide puudutab võrdse kohtlemise ja hea halduse põhimõtete rikkumist.

15

Kõigepealt tuleb analüüsida esimest väidet ja kolmanda väite esimest osa koos ning seejärel kolmanda väite teist osa.

16

Esimese väite esimeses osas väidavad hagejad, et kaitstud päritolunimetuse „Champagne“ kasutamine ja registreerimine taotletava kaubamärgi osana moonutab kaitstud päritolunimetuse ülesandeid ja see on vastuolus määruse nr 1308/2013 artikli 103 lõike 2 punkti a alapunktiga ii koostoimes määruse 2017/1001 artikli 8 lõikega 6.

17

Esimese väite teises osas märgivad hagejad, et apellatsioonikoda eksis, leides, et kuna taotletava kaubamärgi registreerimistaotlus hõlmab üksnes kaitstud päritolunimetuse „Champagne“ tootespetsifikaadile vastavat kaupa ja sellise kaubaga seotud teenuseid, siis ei ole määruse nr 1308/2013 artikli 103 lõige 2 kohaldatav. Seega välistas apellatsioonikoda vääralt võimaluse, et tootespetsifikaadile vastava kauba või sellega seotud teenuste jaoks registreeritud kaubamärk võib kasutada ära asjaomase kaitstud päritolunimetuse mainet määruse nr 1308/2013 artikli 103 lõike 2 punkti a alapunkti ii tähenduses.

18

Esimese väite kolmandas osas toovad hagejad esile, et apellatsioonikoda ei hinnanud taotletavat kaubamärki igakülgselt, rikkudes määruse 2017/1001 artikli 8 lõiget 6 koostoimes määruse nr 1308/2013 artikli 103 lõike 2 punkti a alapunktiga ii, ning nad esitavad tõendite kogumi, mis nende arvates tõendab, et see kaubamärk kasutab ära kaitstud päritolunimetuse „Champagne“ mainet selle sätte tähenduses.

19

Lisaks väidavad hagejad kolmanda väite esimeses osas sisuliselt, et apellatsiooninõukogu rikkus oma põhjendamiskohustust, kuna ta ei põhjendanud vaidlustatud otsuse punktis 37, miks tema arvates puuduvad tõendid selle kohta, et taotletud kaubamärgi kasutamine kuulub määruse nr 1308/2013 artikli 103 lõike 2 kohaldamisalasse.

20

Kõigepealt tuleb meelde tuletada, et määruse 2017/1001 artikli 8 lõikes 6 on sätestatud, et kui vastulause esitab isik, kes on asjakohase õiguse kohaselt volitatud kasutama päritolunimetusest või geograafilisest tähisest tulenevaid õigusi, ei registreerita taotletavat kaubamärki, kui ja sellisel määral, kui päritolunimetuse ja geograafilise tähise kaitset tagavate liidu või riigisiseste õigusaktidega on esiteks päritolunimetuse või geograafilise tähise taotlus liidu või riigisisese õiguse kohaselt esitatud juba enne ELi kaubamärgi registreerimise taotluse kuupäeva või taotlusele nõutud prioriteedikuupäeva, tingimusel et see registreeritakse, ning teiseks, kui see päritolunimetus või geograafiline tähis annab õiguse keelata hilisema kaubamärgi kasutamise.

21

Määruse 2017/1001 artikli 8 lõike 6 tõlgendamisel tuleb lähtuda liidu õiguse asjakohastest sätetest, mis käsitlevad kaitstud päritolunimetuste määramist ja kaitset veinisektori toodete puhul. Järelikult tuleb käesoleval juhul lähtuda kaitstud päritolunimetustest, mis on registreeritud vastavalt määrusele nr 1308/2013 (vt analoogia alusel 6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus Esteves Lopes Granja vs. EUIPO – IVDP (PORTWO GIN), T‑417/20, ei avaldata, EU:T:2021:663, punkt 24).

22

Määruse nr 1308/2013 artikli 102 „Seos kaubamärkidega“ lõikes 1 on sätestatud:

„Kaubamärgi, mis sisaldab kaitstud päritolunimetust või geograafilist tähist või koosneb kaitstud päritolunimetusest või geograafilisest tähisest, mis ei vasta asjaomasele tootespetsifikaadile, või mille kasutamine on hõlmatud artikli 103 lõikega 2 ning mis seondub VII lisa II osas loetletud ühe kategooria alla kuuluva tootega,

23

Määruse nr 1308/2013 artikkel 103 „Kaitse“ oli vastulause esitamise ajal kehtinud redaktsioonis sõnastatud järgmiselt:

„1.   Kaitstud päritolunimetust ja kaitstud geograafilist tähist võivad kasutada kõik ettevõtjad, kes turustavad veini, mis on toodetud kooskõlas vastava tootespetsifikaadiga.

2.   Kaitstud päritolunimetust ja kaitstud geograafilist tähist ning tootespetsifikaadiga kooskõlas kaitstud nimetust kasutavat veini kaitstakse:

[…]

[…]“.

24

Kohtupraktika kohaselt on määruses nr 1308/2013 ette nähtud kaitstud päritolunimetuste ja kaitstud geograafiliste tähiste kaitsesüsteemi peamine eesmärk tagada tarbijatele, et registreeritud nimetusega hõlmatud põllumajandustoodetel on tulenevalt sellest, et need on pärit konkreetsest geograafilisest piirkonnast, teatud eritunnused, ning seega on tagatud, et neil toodetel on kvaliteet, mis tuleneb nende geograafilisest päritolust, eesmärgiga võimaldada neil põllumajandusettevõtjatel, kes on teinud tegelikke pingutusi kvaliteedi parandamiseks, saada suuremat sissetulekut ning takistada kolmandatel isikutel kasu saamiseks kasutada ära nende toodete kvaliteedist tulenevat mainet (14. septembri 2017. aasta kohtuotsus EUIPO vs. Instituto dos Vinhos do Douro e do Porto, C‑56/16 P, EU:C:2017:693, punkt 82, ja 9. septembri 2021. aasta kohtuotsus Comité Interprofessionnel du Vin de Champagne, C‑783/19, EU:C:2021:713, punkt 49).

25

Hagejate argumente tuleb analüüsida lähtuvalt nendest kaalutlustest.

26

Hagejad, keda toetab Itaalia Vabariik, väidavad, et määruse nr 1308/2013 artikli 103 lõikes 1 ette nähtud õigus kasutada kaitstud päritolunimetust hõlmab õigust kasutada seda kaitstud päritolunimetusena, see tähendab kaitstud päritolunimetuse ülesande kohaselt. Seevastu ei luba see säte kolmandatel isikutel registreerida kaitstud päritolunimetust kaubamärgi osana, kuna selline kasutamine oleks vastuolus määruse nr 1308/2013 artikli 103 lõike 2 punkti a alapunktiga ii. Kohtuistungil täpsustasid hagejad, keda toetasid Prantsuse Vabariik ja oriGIn, oma seisukohta, mööndes ühelt poolt, et teatud tingimustel võib kaitstud päritolunimetus olla kaubamärgi osa, kuid samuti, et teiselt poolt peab apellatsioonikoda analüüsima igal juhtumil eraldi, kas taotletav kaubamärk kasutab ära kõnealuse kaitstud päritolunimetuse mainet nimetatud määruse artikli 103 lõike 2 punkti a alapunkti ii tähenduses.

27

EUIPO ja Nero Lifestyle vaidlevad hagejate argumentidele vastu. EUIPO väitis kohtuistungil muu hulgas, et vastuvõetamatu on hagejate argument, et apellatsioonikoda oleks pidanud analüüsima iga juhtumit eraldi, kui ta hindas, kas taotletud kaubamärk kasutab ära kaitstud päritolunimetuse „Champagne“ mainet, kuna see esitati esimest korda kohtuistungil.

28

Üldkohtu kodukorra artikli 76 punktist d koostoimes artikli 84 lõikega 1 nähtub eelkõige, et menetluse käigus ei või esitada uusi väiteid või argumente, välja arvatud juhul, kui need tuginevad õiguslikele ja faktilistele asjaoludele, mis on tulnud ilmsiks menetluse käigus, või mis kujutavad endast varem hagiavalduses otseselt või kaudselt esitatud väite täiendamist ja millel on varem esitatud väitega otsene seos (vt 22. novembri 2017. aasta kohtuotsus von Blumenthal jt vs. EIP, T‑558/16, ei avaldata, EU:T:2017:827, punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika).

29

Sellega seoses tuleb märkida, et hagejate argumentidega, et apellatsioonikoda oleks pidanud, hinnates määruse nr 1308/2013 artikli 103 lõike 2 punkti a alapunkti ii alusel, kas taotletud kaubamärk kasutab kaitstud päritolunimetuse „Champagne“ mainet, analüüsima igat juhtumit eraldi, soovitakse üksnes täpsustada hagiavalduses esitatud argumenti, mis on esitatud esimese väite kolmanda osa raames ja mille kohaselt oleks apellatsioonikoda pidanud seda sätet kohaldama juhtudel, kus kaubamärk sisaldab kaitstud päritolunimetust ja hõlmab selle kaitstud päritolunimetuse tootespetsifikaadile vastavat kaupa, ning need argumendid on seega vastuvõetavad.

30

Mis puudutab sisulist küsimust, kas kaitstud päritolunimetust sisaldava või sellest koosneva kaubamärgi registreerimine on iseenesest vastuolus määruse nr 1308/2013 artiklitega 102 ja 103, siis tuleb korrata, et määruse nr 1308/2013 artikli 102 lõikes 1 on ette nähtud, et kaitstud päritolunimetust või kaitstud geograafilist tähist sisaldava või sellest koosneva kaubamärgi, mis ei vasta asjaomase toote spetsifikaadile või mille kasutamine on hõlmatud artikli 103 lõikega 2 ning mis seondub VII lisa II osas loetletud ühe kategooria alla kuuluva tootega, registreerimisest keeldutakse juhul, kui kaubamärgi registreerimistaotlus esitatakse komisjonile pärast päritolunimetuse või geograafilise tähise kaitsetaotluse esitamise kuupäeva ning kui päritolunimetus või geograafiline tähis võetakse seejärel kaitse alla, või registreerimine tühistatakse.

31

Sellest sättest tuleneb, et põhimõtteliselt ei keela see säte, et kaubamärk võib sisaldada kaitstud päritolunimetust või sellest koosneda. Vastupidi, sellest tuleneb, et kaitstud päritolunimetust sisaldava või sellest koosneva kaubamärgi võib teatud tingimustel registreerida, mis tähendab, et sellise kaubamärgi registreerimisest keeldutakse või registreerimine tühistatakse üksnes kahel juhul: esiteks kui kaitstud päritolunimetus ei vasta asjaomasele tootespetsifikaadile, või teiseks siis, kui selle kasutamine on hõlmatud määruse nr 1308/2013 artikli 103 lõike 2 kohaldamisalaga ja seondub tootega, mis kuulub ühte selle määruse VII lisa II osas loetletud kategooriatest.

32

Määruse nr 1308/2013 artikli 103 lõikes 2 on omakorda sisuliselt esitatud ammendav loetelu tegevustest, mille eest kaitstud päritolunimetused on kaitstud.

33

Täpsemalt on määruse nr 1308/2013 artikli 103 lõike 2 punkti a alapunktis ii, millele hagejad viitavad esimese väite esimeses osas väitmaks, et selle sättega ei ole kooskõlas kasutada ja registreerida kaitstud päritolunimetust sisaldavat või sellest koosnevat kaubamärki „kui sellist“, piirdutud üksnes sätestamisega, et kaitstud päritolunimetust kaitstakse selle otsese või kaudse kaubanduslikul eesmärgil kasutamise eest, „kui sellise kasutamisega kaasneb [kaitstud päritolunimetuse] maine ärakasutamine“. Sellest tuleneb, et see säte koostoimes nimetatud määruse artikli 102 lõikega 1 ei takista kaitstud päritolunimetust sisaldava või sellest koosneva kaubamärgi kui sellise registreerimist, vaid üksnes kui registreerimisega kaasneb asjaomase kaitstud päritolunimetuse maine ärakasutamine.

34

Seega nähtub määruse nr 1308/2013 artikli 102 lõikest 1 koostoimes artikli 103 lõikega 2, et need sätted ei takista kaitstud päritolunimetust kui sellist sisaldava või sellest koosneva kaubamärgi registreerimist, välja arvatud juhul, kui selline registreerimine on vastuolus ühega selleks sõnaselgelt ette nähtud juhtudest.

35

Lisaks, nagu on märgitud eespool punktis 26, möönsid hagejad kohtuistungil esitatud küsimustele vastates sisuliselt, et määruse nr 1308/2013 artikli 102 lõige 1 ei keela registreerida kaitstud päritolunimetust sisaldavaid või neist koosnevaid kaubamärke kui selliseid, vaid nõuab iga juhtumi eraldi hindamist, et kontrollida, kas sellise registreerimise tingimused on täidetud, mida apellatsioonikoda käesoleval juhul ei teinud.

36

Järelikult tuleb esimese väite esimene osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

37

Käesoleval juhul leidis apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 37 sisuliselt esiteks, et määruse nr 1308/2013 artikli 103 lõige 2 ei ole kohaldatav, kuna kaupade ja teenuste loetelu piirati kaupadele ja teenustele, mille puhul kasutati kaitstud päritolunimetust vastavalt tootespetsifikaadile, ja teiseks, et puuduvad tõendid selle kohta, et taotletava kaubamärgi kasutamine kuulub nimetatud määruse artikli 103 lõike 2 kohaldamisalasse.

38

Selle kohta leidis apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktides 38–41 sisuliselt, et kui arutleda vastupidi, et määruse nr 1308/2013 artikli 102 lõike 1 punktile a tuginetakse asjaomase kaitstud päritolunimetuse kasutamiseks toodetel, mis vastavad päritolunimetuse „Champagne“ tootespetsifikaadile, siis ei ole määruse nr 1308/2013 artikli 103 lõige 2 kohaldatav ning et see on nii käesoleval juhul, kuna asjaomaste toodete ja teenuste loetelu piirdus tootespetsifikaadile vastavate kaupadega.

39

Hagejad, keda toetavad Prantsuse Vabariik ja oriGIn, väidavad, et on väär järeldada määruse nr 1308/2013 artikli 102 lõikest 1, mille kohaldamisala piirdub kaubamärkidega, mis sisaldavad või koosnevad kaitstud päritolunimetusest, mis ei vasta asjaomasele tootespetsifikaadile, et selle määruse artikli 103 lõike 2 punkti a alapunkti ii kohaldamisala piirdub samuti selle kaitstud päritolunimetuse kasutamisega kauba jaoks, mis ei vasta tootespetsifikaadile. Seega ei piisa ainuüksi asjaolust, et taotletav kaubamärk hõlmab kaitstud päritolunimetuse „Champagne“ tootespetsifikaadile vastavat kaupa ja sellega seotud teenuseid, et juhtumipõhiselt hindamise puudumisel välistada käesoleval juhul nimetatud määruse artikli 103 lõike 2 punkti a alapunkti ii kohaldatavus.

40

EUIPO ja Nero Lifestyle vaidlevad hagejate argumentidele vastu.

41

EUIPO sõnul on kaitstud päritolunimetust sisaldavate või neist koosnevate kaubamärkide absoluutsete registreerimisest keeldumise põhjuste kontrollimise raames kohaldatud juba aastaid lähenemist, mida hagejad nimetavad „piiramise teooriaks“. Selle teooria kohaselt võib määruse 2017/1001 artikli 7 lõike 1 punkti j alusel koostoimes määruse nr 1308/2013 artikliga 103 esitatud vastuväited tagasi lükata, kui asjaomased tooted piirduvad toodetega, mis vastavad asjaomase kaitstud päritolunimetuse või kaitstud geograafilise tähise tootespetsifikaadi nõuetele. Lisaks ei ole kahtlust, et määruse nr 1308/2013 artikli 103 lõike 2 punkti a ülesehitusest tuleneb, et selle määruse artikli 103 lõike 2 punkti a alapunktis ii sätestatud mõistega kaitstud päritolunimetuse „maine ärakasutamine“ on esiteks või isegi eranditult mõeldud olukordi, kus kaitstud päritolunimetust kasutatakse kauba või teenuste puhul, mis ei ole sarnased kõnealuse kaitstud päritolunimetusega hõlmatud kaubaga. See tuleneb ka 6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsusest PORTWO GIN (T‑417/20, ei avaldata, EU:T:2021:663, punkt 52), mille kohaselt võidakse kaitstud päritolunimetuse mainet ära kasutada, kui seda kasutatakse muu kauba jaoks kui see, mida kaitstakse kaitstud päritolunimetusega, ja kui kaitstud päritolunimetuse eriline kuvand ja eristavad omadused on üle kantavad taotletava kaubamärgiga hõlmatud kaubale.

42

Nero Lifestyle rõhutab, et EUIPO tõlgendas määruse nr 1308/2013 artikli 103 lõike 2 punkti a lähtudes mitmest EUIPO otsusest.

43

Kõigepealt tuleb märkida, et „piiramise teoorias“, mida apellatsioonikoda kohaldas vaidlustatud otsuse punktides 37–41, eeldatakse sisuliselt, et kaubamärgiga, mis sisaldab kaitstud päritolunimetust, ei saa põhimõtteliselt selle kaitstud päritolunimetuse mainet ära kasutada, kui see kaubamärk on registreeritud üksnes sellise kauba jaoks, mis vastab selle kaitstud päritolunimetuse tootespetsifikaadile, ja sellise kaubaga seotud teenuste jaoks.

44

See teooria tuleneb EUIPO Euroopa Liidu kaubamärkide kontrollimise suunistest (C osa (Vastulause), 6. jagu (Geograafilised tähised), punkt 3.1.3 (Geograafiliste tähiste kaitse ulatus suhteliste keeldumispõhjuste esinemisel)), mille kohaselt „kui [kaubamärgi]taotluse kaupade loetelus on ainult kaitstud geograafilise tähise tootekirjeldusega kaubad, on kaitstud geograafilise tähise otstarve nende toodete suhtes kaitstud, sest ühenduse kaubamärgi taotlus hõlmab ainult konkreetse geograafilise päritoluga ja sellega seotud eriomadustega tooteid. Järelikult tuleb tagasi lükata vastulause nõuetega piirduva ühenduse kaubamärgi taotluse kohta“.

45

Sellega seoses tuleb märkida, et vaidlustatud otsusest ei selgu, kuidas käesolevas asjas „piiramise teooriat“ kohaldati. Eelkõige ei ole selge, kas apellatsioonikoja arvates kujutab „piiramise teooria“ endast sisuliselt ümberlükatavat eeldust, et kaitstud päritolunimetuse mainet ei ole ära kasutatud, nagu see tuleneb vaidlustatud otsuse punktist 37, või ümberlükkamatut eeldust, nagu nähtub nimetatud otsuse punktidest 40 ja 41.

46

EUIPO ei suutnud kohtuistungil selle kohta esitatud küsimusele vastates selgitada, kas see teooria seisneb ümberlükatavas või ümberlükkamatus eelduses ning kas apellatsioonikoda kohaldas vaidlustatud otsuses esimest või teist liiki eeldust. Seega, kuigi EUIPO väitis, et põhimõtteliselt ei saa kaubamärk, millega tähistatakse üksnes kaitstud päritolunimetuse tootespetsifikaadile vastavat kaupa, kasutada ära kaitstud päritolunimetuse mainet, möönis ta siiski, et ei saa välistada, et harvadel juhtudel saab sellist ärakasutamist siiski tõendada.

47

Neil asjaoludel tuleb märkida, et esimese tõlgenduse kohaselt, mis tuleneb vaidlustatud otsuse punktidest 40 ja 41, kohaldas apellatsioonikoda „piiramise teooriat“ ümberlükkamatu eeldusena, et kaitstud päritolunimetuse mainet ei ole ära kasutatud, kui taotletav kaubamärk tähistab üksnes kaupa, mis vastab tootespetsifikaadile, ja sellega seotud teenuseid. Nimelt märkis apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse nendes punktides, et kuna taotletav kaubamärk hõlmab kaitstud päritolunimetuse tootespetsifikaadile vastavat kaupa ja selle kaubaga seotud teenuseid, siis ei ole määruse nr 1308/2013 artikli 103 lõige 2 kohaldatav.

48

Nii toimides rikkus apellatsioonikoda õigusnormi. Esimesena, nagu on meenutatud eespool punktis 22, on määruse nr 1308/2013 artikli 102 lõikes 1 sisuliselt ette nähtud kaks kaitstud päritolunimetust sisaldava või sellest koosneva kaubamärgi registreerimisest keeldumise põhjust kauba puhul, mis kuulub ühte selle määruse VII lisa II osas loetletud kategooriasse. Kaitstud päritolunimetust sisaldavat või sellest koosnevat kaubamärki ei registreerita esiteks juhul, kui see ei vasta asjaomasele tootespetsifikaadile, või teiseks, kui selle kasutamine on hõlmatud kõnealuse määruse artikli 103 lõikega 2.

49

Teisena ei puuduta määruse nr 1308/2013 artikli 103 lõikes 2 loetletud olukorrad, mida on nimetatud eespool punktis 23 – välja arvatud selle määruse artikli 103 lõike 2 punkti a alapunktis i ette nähtud olukord –, sarnaseid tooteid, mis ei vasta tootespetsifikaadile. Nimelt ei viita miski määruse nr 1308/2013 artikli 103 lõike 2 punkti a alapunktis ii ja punktides b–d sellele, et nendes ette nähtud olukorrad ei ole kohaldatavad kaitstud päritolunimetuse kasutamisele selle tootespetsifikaadile vastavate toodete jaoks.

50

Erinevalt määruse nr 1308/2013 artikli 103 lõike 2 punkti a alapunktist i, mis piirab selle kohaldamisala „sarnaste toodetega, mis ei vasta […] tootespetsifikaadile“, ei ole selle määruse artikli 103 lõike 2 punkti a alapunktis ii täpsustatud, et seda kohaldatakse üksnes asjaomase kaitstud päritolunimetuse kasutamisele sarnastel toodetel või kaupadel ja teenustel, mis ei vasta selle kaitstud päritolunimetuse tootespetsifikaadile (vt selle kohta analoogia alusel 9. septembri 2021. aasta kohtuotsus Comité Interprofessionnel du Vin de Champagne, C‑783/19, EU:C:2021:713, punkt 54). Nimelt nähtub määruse nr 1308/2013 artikli 103 lõike 2 punkti a alapunkti ii sõnastusest, mis ei viita „sarnastele toodetele“ ega ühelegi muule spetsiifilisele kauba- või teenusekategooriale, et seda sätet kohaldatakse igat liiki toodete ja teenuste suhtes, sealhulgas sarnaste toodete suhtes, mis vastavad asjaomase kaitstud päritolunimetuse tootespetsifikaadile.

51

Sellest järeldub, et pelk asjaolu, et kaitstud päritolunimetust sisaldava kaubamärgi registreerimine piirdub tootespetsifikaadile vastava kaubaga ja sellega seotud teenustega, ei takista iseenesest kohaldamast määruse nr 1308/2013 artikli 103 lõike 2 punkti a alapunktis ii ja punktides b–d ette nähtud registreerimisest keeldumise või tühistamise põhjuseid. Seega ei saa algusest peale välistada, et taotletav kaubamärk võib kasutada ära kaitstud päritolunimetuse mainet määruse nr 1308/2013 artikli 103 lõike 2 punkti a alapunkti ii tähenduses, kui sellega hõlmatud kaup või teenused vastavad tootespetsifikaadile. Seetõttu ja vastupidi sellele, mida leidis apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktides 40 ja 41, võib määruse nr 1308/2013 artikli 103 lõike 2 punkti a alapunktile ii tugineda selleks, et keelduda kaitstud päritolunimetust sisaldava või sellest koosneva kaubamärgi registreerimisest, hoolimata asjaolust, et taotletava kaubamärgiga tähistatud kaup ja sellega seotud teenused vastavad asjaomase kaitstud päritolunimetuse spetsifikaadile.

52

Sellega seoses ja nagu hagejad õigesti väidavad, oleks apellatsioonikoda määruse nr 1308/2013 artikli 103 lõike 2 punkti a alapunkti ii alusel pidanud viima läbi kõiki käesolevas asjas tähtsust omavaid asjaolusid arvesse võttes hindamise, et selgitada välja, kas taotletud kaubamärk kasutab kaitstud päritolunimetuse „Champagne“ mainet. Sellega seoses nähtub kohtupraktikast, et kaitstud päritolunimetuse maine ärakasutamine määruse nr 1308/2013 artikli 103 lõike 2 punkti a alapunkti ii tähenduses eeldab selle kaitstud päritolunimetuse kasutamist eesmärgiga selle mainet alusetult ära kasutada (20. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Comité Interprofessionnel du Vin de Champagne, C‑393/16, EU:C:2017:991, punkt 40, ja 6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus PORTWO GIN, T‑417/20, ei avaldata, EU:T:2021:663, punkt 50).

53

Peale selle, nagu hagejad õigesti märgivad, rääkis apellatsioonikoda vaidlustatud otsuses ise endale vastu, kui ta ühelt poolt vaidlustatud otsuse punktis 40 märkis, et „määruse nr 1308/2013 artikli 103 lõiget 2 ei kohaldata“ kaubamärgi suhtes, mis tähistab üksnes tootespetsifikaadile vastavaid tooteid, ning teiselt poolt analüüsis vaidlustatud otsuse punktis 47 ja sellele järgnevates punktides, kas sama kaubamärgi registreerimine on vastuolus selle määruse artikli 103 lõike 2 punktiga c. Seega näib, et apellatsioonikoda nõustus küll kaudselt, kuid kindlalt, et mõned määruse nr 1308/2013 artikli 103 lõikes 2 ette nähtud olukorrad võivad olla sellise kaubamärgi suhtes kohaldatavad ja seega takistada selle registreerimist, mis on vastuolus ümberlükkamatu eeldusega, mis seisneb selles, et eitatakse määruse nr 1308/2013 artikli 103 lõike 2 kohaldatavust kaitstud päritolunimetust sisaldavat või sellest koosnevale kaubamärgile, mis hõlmab üksnes tootespetsifikaadile vastavat kaupa ja sellega seotud teenuseid.

54

Seega rikkus apellatsioonikoda selle sätte tõlgendamisel õigusnormi, kui ta vaidlustatud otsuse punktides 40 ja 41 sisuliselt kehtestas ümberlükkamatu eelduse, mille kohaselt kaitstud päritolunimetust sisaldava või sellest koosneva kaubamärgi registreerimine tootespetsifikaadile vastava kauba ja sellega seotud teenuste jaoks ei kasuta ära kõnealuse kaitstud päritolunimetuse mainet määruse nr 1308/2013 artikli 103 lõike 2 punkti a alapunkti ii tähenduses.

55

Vaidlustatud otsuse teise tõlgenduse kohaselt, mis erineb eespool punktis 47 esitatud ja selle otsuse punktist 37 tulenevast tõlgendusest, loob „piiramise teooria“ ümberlükatava eelduse, mille kohaselt võib eeldada, et kaubamärk, mis on registreeritud üksnes tootespetsifikaadile vastava kauba ja sellega seotud teenuste jaoks, ei kasuta ära kaitstud päritolunimetuse mainet, välja arvatud juhul, kui suudetakse tõendada vastupidist.

56

Nagu on märgitud eespool punktis 37, märkis apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 37, et määruse nr 1308/2013 artikli 103 lõige 2 ei ole käesoleval juhul kohaldatav, kuna kaitstud päritolunimetust kasutati vastavalt tootespetsifikaadile ja kuna puuduvad tõendid selle kohta, et taotletava kaubamärgi kasutamine kuulub selle määruse artikli 103 lõike 2 kohaldamisalasse. Seda tehes näib apellatsioonikoda olevat nõus, et nimetatud eelduse saab ümber lükata tõenditega, mis võivad asjaomasel juhul tõendada, et kaubamärgi kasutamine võib kaitstud päritolunimetuse mainet ära kasutada.

57

Sellega seoses tuleb korrata, nagu on tõdetud eespool punktis 24, et määruses nr 1308/2013 ette nähtud kaitstud päritolunimetuste ja kaitstud geograafiliste tähiste kaitsesüsteemi peamine eesmärk on tagada tarbijatele, et registreeritud nimetusega hõlmatud põllumajandustoodetel on tulenevalt sellest, et need on pärit konkreetsest geograafilisest piirkonnast, teatavad eritunnused, ning seega on tagatud, et neil toodetel on kvaliteet, mis tuleneb nende geograafilisest päritolust.

58

Seega võib eeldada, et kaitstud päritolunimetust sisaldav või sellest koosnev kaubamärk, mis on registreeritud üksnes selle kaitstud päritolunimetuse tootespetsifikaadile vastava kauba või sellega seotud teenuste jaoks, ei kasuta põhjendamatult ära selle kaitstud päritolunimetuse mainet määruse nr 1308/2013 artikli 103 lõike 2 punkti a alapunkti ii tähenduses, kuna see on ette nähtud kasutamiseks turul üksnes selle kaitstud päritolunimetuse kvaliteedinõuetele vastava kauba või sellega seotud teenuste jaoks. Järelikult eeldatakse, et määrusega nr 1308/2013 taotletav eesmärk kaitsta kaitstud päritolunimetusega tähistatud toodete kvaliteeti on sellisel juhul saavutatud.

59

Sellise eelduse võib siiski ümber lükata, kui konkreetsete, põhjendatud ja ühtelangevate tõendite alusel on võimalik tõendada, et konkreetne kaubamärk võib kaitstud päritolunimetuse mainet alusetult ära kasutada, isegi kui see tähistab üksnes kaupa, mis vastab selle kaitstud päritolunimetuse tootespetsifikaadile, või sellega seotud teenuseid. Seetõttu peab EUIPO talitus, kui esitatakse sellised tõendid, uurima, kas need võimaldavad selle eelduse ümber lükata.

60

Seega, kuna vaidlustatud otsust tõlgendatakse nii, et sellega kehtestatakse ümberlükatav eeldus, ei ole sellega rikutud õigusnormi. Nagu hagejad õigesti märgivad, tuleb siiski kontrollida, kas apellatsioonikoda põhjendas õiguslikult piisavalt, miks tema arvates ei ole seda eeldust käesoleval juhul ümber lükatud.

61

Sellega seoses tuleb märkida, et määruse 2017/1001 artikli 94 lõike 1 esimese lause kohaselt peavad EUIPO otsused olema põhjendatud. Kõnealusel kohustusel on sama ulatus kui kohustusel, mis tuleneb ELTL artikli 296 teisest lõigust, mille kohaselt peab põhjendustest selgelt ja ühemõtteliselt ilmnema akti autori arutluskäik, ilma et oleks nõutud, et põhjenduses oleks täpsustatud kõik asjakohased faktilised ja õiguslikud asjaolud, kuna akti põhjenduse vastavust tuleb hinnata nii selle sõnastust kui ka konteksti ja asjasse puutuva valdkonna õiguslikku regulatsiooni silmas pidades (vt 28. juuni 2018. aasta kohtuotsus EUIPO vs. Puma, C‑564/16 P, EU:C:2018:509, punkt 65 ja seal viidatud kohtupraktika).

62

Pealegi ei pea apellatsioonikoda vastama sõnaselgelt ja ammendavalt kõigile argumentidele, mis pooled on tema menetluses esitanud (vt selle kohta 10. mai 2012. aasta kohtuotsus Rubinstein ja L’Oréal vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑100/11 P, EU:C:2012:285, punkt 112, ja 6. septembri 2012. aasta kohtuotsus Storck vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑96/11 P, ei avaldata, EU:C:2012:537, punkt 88), tingimusel et ta esitab otsuse ülesehituse seisukohast olulist tähtsust omavad asjaolud ja õiguslikud kaalutlused (vt 24. novembri 2015. aasta kohtuotsus Intervog vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (meet me), T‑190/15, ei avaldata, EU:T:2015:874, punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika).

63

Selles osas tõdes apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 37, et hagejad ei ole selle kohta ühtegi tõendit esitanud.

64

Siiski nähtub hagejate esitatud dokumentidest, et haldusmenetluses esitati mitu tõendit, millega sooviti näidata, et taotletav kaubamärk võib kaitstud päritolunimetuse „Champagne“ mainet ära kasutada. Tegemist on esiteks kaitstud päritolunimetuse „Champagne“ eriti kõrge mainega, teiseks argumendiga, et juba määratluse poolest ei saa ükski teenus olla kooskõlas kaitstud päritolunimetuse tootespetsifikaadiga, mistõttu „piiramise teooriat“ ei saa teenuste puhul kohaldada, kolmandaks, et taotletav kaubamärk on sõnamärk, mida võib seega turul kasutada mitmel erineval viisil, sealhulgas vastuolus kaitstud päritolunimetuse eesmärkidega, neljandaks esitati argumendid, milles sisuliselt väidetakse, et taotletavas kaubamärgis on sõna „nero“ sõna „champagne“ omadussõna, ja viiendaks argumendid Nero Lifestyle’i turustatavate toodete märgistamise kohta. Lõpuks viitasid hagejad apellatsioonikojale esitatud märkustes vastulausete osakonnale juba esitatud ja vaidlustatud otsuse punktis 6 loetletud tõenditele.

65

Apellatsioonikoda uuris vaidlustatud otsuse punktides 42–46 vaid ühte neist tõenditest, nimelt seda, et taotletav kaubamärk on vastuolus kaitstud päritolunimetuse „Champagne“ tootespetsifikaadis ette nähtud märgistamiseeskirjadega.

66

Seega, sõltumata hagejate esitatud ja eespool punktis 64 loetletud argumentide ning tõendite põhjendatusest, piirdus apellatsioonikoda tõdemusega, et „ei ole ühtegi tõendit selle kohta, et [taotletud] kaubamärgi kasutamine kuulub artikli 103 lõike 2 kohaldamisalasse“, millega apellatsioonikoda rikkus eespool punktides 61 ja 62 viidatud kohtupraktikast tulenevat põhjendamiskohustust, kuna ta ei selgitanud piisavalt, miks hagejate esitatud tõendid ei suuda käesoleval juhul eespool punktis 58 esitatud eeldust ümber lükata.

67

EUIPO ja Nero Lifestyle’i argumendid ei sea ühtegi eeltoodud kaalutlust kahtluse alla. Nimelt esiteks ei ilmne 6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsusest PORTWO GIN (T‑417/20, ei avaldata, EU:T:2021:663, punkt 31), millele EUIPO tugineb, et kui Üldkohus märkis, et määruse nr 1308/2013 artikli 103 lõike 2 punkt a annab kaitstud päritolunimetusele otsese või kaudse kaubanduslikul eesmärgil kasutamise eest kaitse „nii sarnaste toodete puhul, mis ei vasta kaitstud nimetuse tootespetsifikaadile, kui ka selliste toodete puhul, mis ei vasta kaitstud nimetuse tootespetsifikaadile“, et Üldkohus oleks tõlgendanud määruse nr 1308/2013 artikli 103 lõike 2 punkti a alapunkti ii nii, et seda kohaldatakse üksnes toodetele, mis ei ole konkreetse kaitstud päritolunimetusega hõlmatud toodetega sarnased. Küsimust, kas viimati nimetatud säte on kohaldatav kaitstud päritolunimetuse kasutamisele sarnastel toodetel, mis vastavad tootespetsifikaadile, selles kohtuasjas nimelt ei tekkinud. Niisiis tõlgendas Üldkohus määruse nr 1308/2013 artikli 103 lõike 2 punkti a, lähtudes viidatud kohtuasja faktilistest asjaoludest, nimelt kaitstud päritolunimetuse kasutamisest kaubamärgis selliste kangete alkohoolsete jookide tähistamiseks, mis ei vasta selle kaitstud päritolunimetusega hõlmatud veinide omadustele. Pealegi leidis Üldkohus veel, et selles sättes ette nähtud kaitse kohaldamisala on „eriti lai“.

68

Teiseks ja vastupidi sellele, mida väidab Nero Lifestyle, ei võimalda 14. septembri 2017. aasta kohtuotsus EUIPO vs. Instituto dos Vinhos do Douro e do Porto (C‑56/16 P, EU:C:2017:693, punktid 81–84) eeltoodud järeldusi ümber lükata. Kuigi vastavalt sellele kohtuotsusele on kaitstud päritolunimetuste „eesmärk tagada, et seda kandev toode on pärit konkreetsest geograafilisest piirkonnast ja et sellel on teatud eritunnused“, on selles kohtuotsuses samuti täpsustatud, et „kohaldatavad õigusnormid kaitsevad nende omanikke nende nimetuste ärakasutamise eest kolmandate isikute poolt, kes soovivad nende omandatud mainest kasu saada“, mida apellatsioonikoda ei kontrollinud, nagu nähtub eespool punktist 65. Ainuüksi asjaolust, et selliste toodetega seotud kaubad ja teenused vastavad tootespetsifikaadile, ei piisa algusest peale järeldamaks, et selliste kaupade või teenuste jaoks registreeritud kaubamärk ei saa alusetult kasutada ära kaitstud päritolunimetuse mainet määruse nr 1308/2013 artikli 103 lõike 2 punkti a alapunkti ii tähenduses, ilma et oleks konkreetselt analüüsitud selle kaubamärgi eritunnuseid ja kõiki juhtumi asjakohaseid asjaolusid.

69

Kõigil eeltoodud põhjustel tuleb nõustuda esimese väite teise ja kolmanda osaga ning kolmanda väite esimese osaga ning sellest tulenevalt tühistada vaidlustatud otsus osas, milles sellega jäeti rahuldamata hagejate esitatud kaebus.

70

Sellegipoolest tuleb analüüsida ka kolmanda väite teist osa, kuna see mõjutab erinevalt eespool välja toodud õigusnormi rikkumisest ja põhjenduste puudumisest vastust hagejate teisele nõudele muuta vaidlustatud otsust.

71

Hagejad, keda toetavad Prantsuse Vabariik ja oriGIn, leiavad, et apellatsioonikoda eksis, järeldades, et itaalia keelt kõnelevaid tarbijaid ei eksitata taotletava kaubamärgiga hõlmatud kaupade ja teenuste loetelus nimetatud veini laadi ja oluliste omaduste osas määruse nr 1308/2013 artikli 103 lõike 2 punkti c tähenduses. Ühelt poolt võib nende sõnul asjaomane avalikkus tajuda sõna „nero“, mis tähendab eesti keeles „musta“, kas veini värvust või selle veini viinamarjasorti tähistavana, näidates näiteks, et seda valmistatakse üksnes mustadest viinamarjadest või et selle valmistamisel kasutatakse suuremas koguses viinamarjasorti „Pinot Noir“. Seega võib väljendit „nero champagne“ mõista nii, et see tähendab „musta šampanjat“ ja viitab uut liiki šampanjale, kuigi kaitstud päritolunimetuse tootespetsifikaadist nähtub, et Champagne’i vein saab olla ainult valge või roosa. Apellatsioonikoda ei ole aga esitanud muud veenvat selgitust selle kohta, kuidas avalikkus tajub sõna „nero“ seoses nimetusega „Champagne“. Sellega seoses ei piisa pelgast tõdemusest, et „musta šampanjat“ ei ole olemas. Vastupidi, apellatsioonikoda oleks pidanud järeldama, et asjaomast avalikkust võidakse eksitada just seetõttu, et sellist liiki šampanjat ei ole olemas. Lõpuks vaidlustavad hagejad apellatsioonikoja järelduse, et taotletav kaubamärk ei saa tarbijaid eksitada, sest see on osa „NERO Lifestyle Projectist“ ja kuulub Nero Lifestyle’ile kuuluvasse NERO kaubamärkide perekonda.

72

EUIPO ja Nero Lifestyle vaidlevad hagejate argumentidele vastu.

73

EUIPO leiab, et põhjendused, miks apellatsioonikoda lükkas vastulause määruse nr 1308/2013 artikli 103 lõike 2 punkti c alusel tagasi, on selgelt esitatud vaidlustatud otsuse punktis 47 ja järgmistes punktides. Lisaks väidab ta, et vaidlustatud otsuse sellekohased põhjendused on õiged, kuna miski ei anna asjaomasele avalikkusele alust mõista sõna „nero“ sõnaga „šampanja“ seotud omadussõnana, kuna itaalia keeles on värve kirjeldavad omadussõnad paigutatud tavaliselt pärast nimisõna, mida need iseloomustavad, mitte enne seda. EUIPO sõnul ei saa väljendit „must šampanja“ pidada ilmselgelt eksitavaks, kuna see viitab asjale, mida ei ole olemas. Lisaks ei toeta ükski tõend hagejate väidet, et tarbijad mõistavad sõna „nero“ viitena viinamarjasordile. Lõpuks, mis puutub argumenti kaubamärkide perekonna kohta, siis EUIPO sõnul tuleb vaidlustatud otsuse punkti 49 mõista täiendava hinnanguna selle kohta, kuidas Itaalia avalikkus mõistab väljendit „nero champagne“, kuid vaidlustatud otsus jääb samaks ka ilma selle selgituseta.

74

Üldkohus leiab, et kolmanda väite teine osa tuleb selle sisust lähtuvalt ümber kvalifitseerida sisuliselt määruse nr 1308/2013 artikli 103 lõike 2 punkti c rikkumist puudutavaks väiteks.

75

Nagu on meenutatud eespool punktis 23, tuleneb määruse nr 1308/2013 artikli 103 lõike 2 punktist c, et kaitstud päritolunimetust ja tootespetsifikaadiga kooskõlas kaitstud nimetust kandvat veini kaitstakse kõigi toote lähtekohta, päritolu, laadi või olulisi omadusi käsitlevate valede või eksitavate märgete eest, mis esitatakse asjaomase veinitoote sise- või välispakendil, reklaammaterjalides või tootega seotud dokumentides, ning selliste pakendite kasutamise eest, mis võivad jätta toote päritolust vale mulje.

76

Käesoleval juhul on apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 48 märkinud, et hagejate väited ei ole põhjendatud. Lisaks rõhutas apellatsioonikoda, et asjaomase avalikkuse itaaliakeelne osa viitab üldiselt veinide värvusele sõnadega „rosso“ või „rossi“ (punane vein), „bianco“ või „bianchi“ (valge vein) ja „rosato“ või „rosati“ (roosa vein), ning järeldas sisuliselt, et asjaomast avalikkust ei eksitata, sest ei ole ei „nero“ šampanjat ega „musta šampanjat“. Lõpuks tõdes apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 49, et on olemas Nero Lifestyle’ile kuuluvate kaubamärkide NERO perekond, mis on „muu põhjus“ mõista, et sõna „nero“ ei viita veini värvusele, vaid Nero Lifestyle’ile kuuluvate kaubamärkide perekonnale.

77

Esiteks tuleb märkida, et taotletav kaubamärk koosneb kahest sõnalisest osast, millest esimene, „nero“, on itaalia keeles tavaline omadussõna, mis tähendab „musta“, ja teisest sõnalisest osast „champagne“.

78

Teiseks nähtub kaitstud päritolunimetuse „Champagne“ tootespetsifikaadist, millele hagejad tuginevad, et Champagne’i veinid võivad olla valged või roosad ja nende valmistamiseks kasutatakse kolme viinamarjasorti: „Pinot Noir“, „Pinot Meunier“ ja „Chardonnay“, ning puuduvad konkreetsed eeskirjad, mis reguleeriksid nende osakaalu Champagne’i veini valmistamisel. Sellega seoses märkisid hagejad kohtuistungil, ilma et EUIPO oleks neile vastu vaielnud, et väga harva on šampanja valmistatud üksnes „Pinot Noirist“, ning et sellisel juhul tähistatakse seda väljendiga „blanc de noirs“ ja selline šampanja on tegelikult tehtud valgest veinist, mis on saadud mustadest viinamarjadest. Nii võib asjaomane avalikkus arvata, et väljend „nero champagne“ kirjeldab šampanjat, mis koosneb ainult „Pinot Noirist“, mis aga ei pruugi nii olla.

79

Kolmandaks tuleneb kohtupraktikast, et apellatsioonikoja tehtava kontrolli faktilise aluse piiramine ei välista, et apellatsioonikoda ei võiks lisaks vastulausemenetluse poolte sõnaselgelt osundatud faktiliste asjaolude kõrval võtta arvesse ka üldtuntud asjaolusid, see tähendab asjaolusid, mis on tõenäoliselt kõigile teada või mida võib teada saada üldiselt kättesaadavatest allikatest (vt 22. juuni 2004. aasta kohtuotsus Ruiz-Picasso jt vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Daimler Chrysler (PICARO), T‑185/02, EU:T:2004:189, punkt 29, ja 9. aprilli 2014. aasta kohtuotsus Pico Food vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Sobieraj (MILANÓWEK CREAM FUDGE), T‑623/11, EU:T:2014:199, punkt 19).

80

Sõna „nero“ esineb mitme tuntud Itaalia viinamarjasordi nimetuses, nagu „Nero d’Avola“ või „Nero Buono“, ning see sisaldub isegi Itaalia kaitstud päritolunimetuste nimedes, nagu „Pinot Nero dell’Oltrepò Pavese“ või „Castel del Monte Bombino Nero“. Seda üldtuntud asjaolu kinnitab vastulausete osakonna otsus, milles on märgitud, et on palju viinamarjasorte, mille nimetuses esineb omadussõna „nero“, näiteks „Albana nera“, „Bombino nero“, „Greco nero“, „Nero buono“ või ka „Nero d’Avola“.

81

Seetõttu võidakse asjaomane avalikkus viia eespool punktis 78 esitatud põhjustel eksiarvamusele, et taotletav kaubamärk viitab asjaomase šampanja viinamarjasordile.

82

Lisaks, nagu hagejad õigesti väidavad, mõistab itaalia keelt kõnelev asjaomane avalikkus sõna „nero“ nii, et see tähendab „must“. Seega, kuna taotletav kaubamärk viitab kaitstud päritolunimetuse „Champagne“ tootespetsifikaadile vastavatele veinidele, võidakse seda avalikkust eksitada, pannes ta arvama, et see sõna tähistab selle veini värvust, seda enam, et turul on juba valged ja roosad šampanjad. Nii võib asjaomase avalikkuse viia eksitusse taotletava kaubamärgi all turustatava Champagne’i veini värvusega, lastes tal arvata, et tegemist on uut liiki šampanjaga, nimelt „musta šampanjaga“, samas kui kaitstud päritolunimetuse tootespetsifikaadi kohaselt saab šampanja olla üksnes valge või roosa.

83

Vastupidi sellele, mida väidab EUIPO, ei välista asjaolu, et musta värvi šampanjat ei ole olemas, et väljend „must šampanja“ võiks olla eksitav. On tavaline, et šampanjat ja üldisemalt veini kirjeldatakse selle värvuse järgi. Asjaomane avalikkus võib seega arvata, et turule on toodud uus toode.

84

Lõpuks ei nähtu toimiku materjalidest, et kaubamärkide NERO perekond, mis kuulub väidetavalt Nero Lifestyle’ile, oleks asjaomase avalikkuse jaoks eriti tuntud või mainekas, mistõttu ei ole tõendatud, et taotletud kaubamärki nähes mõistaks see avalikkus kohe, et see viitab sellele kaubamärkide perekonnale. Pealegi ei ole apellatsioonikoda kuidagi selgitanud, mille alusel ta tuvastas, et selline kaubamärkide perekond on olemas, ega ka seda, millistest kaubamärkidest see perekond koosneb. Lisaks, isegi kui osa asjaomasest avalikkusest teab seda väidetavat kaubamärkide perekonda ning tajub selle ja taotletava kaubamärgi vahelist seost, võib asjaomase avalikkuse teine osa, kes seda ei tunne, siiski tajuda sõna „nero“ viitena kas šampanja viinamarjasordile või selle värvusele, nii et asjaomase avalikkuse see osa võib taotletavat kaubamärki tajuda nii, et see annab vale- või eksitavat teavet määruse nr 1308/2013 artikli 103 lõike 2 punkti c tähenduses.

85

Seetõttu tegi apellatsioonikoda eespool esitatud põhjustel hindamisvea, kui ta leidis, et taotletav kaubamärk ei kuulu määruse nr 1308/2013 artikli 103 lõike 2 punkti c kohaldamisalasse.

86

Järelikult tuleb kolmanda väite teise osaga nõustuda ja seega tühistada ka sel põhjusel vaidlustatud otsus osas, milles sellega jäeti rahuldamata hagejate esitatud kaebus, ilma et oleks vaja analüüsida teist ja neljandat väidet.

87

Oma teises nõudes paluvad hagejad Üldkohtul esimese võimalusena jätta rahuldamata taotlus registreerida taotletav kaubamärk asjaomaste kaupade ja teenuste jaoks.

88

Tuleb asuda seisukohale, et selle nõude eesmärk on sisuliselt see, et Üldkohus kasutaks oma muutmispädevust, et tühistada vastulausete osakonna otsus ja rahuldada vastulause taotletava kaubamärgi registreerimisele asjaomaste kaupade ja teenuste jaoks, tehes nii otsuse, mille hagejate arvates oleks apellatsioonikoda pidanud tegema, kui talle esitati kaebus.

89

Nimelt tuleneb määruse 2017/1001 artikli 71 lõike 1 teisest lausest, et apellatsioonikoda võib edasikaevatud otsuse teinud EUIPO talituse otsuse tühistada ja tegutseda selle talituse pädevuse piires, käesoleval juhul võib ta teha vastulause suhtes otsuse ja selle rahuldada. Järelikult kuuluvad need meetmed nende hulka, mida Üldkohus võib määruse 2017/1001 artikli 72 lõikes 3 sätestatud muutmispädevuse raames võtta (vt 14. detsembri 2011. aasta kohtuotsus Völkl vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Marker Völkl (VÖLKL), T‑504/09, EU:T:2011:739, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika, 13. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Monster Energy vs. EUIPO – Bösel (MONSTER DIP), T‑274/17, ei avaldata, EU:T:2018:928, punkt 97).

90

Tuleb märkida, et määruse 2017/1001 artikli 72 lõikega 3 ette nähtud Üldkohtu muutmispädevus ei anna talle pädevust hinnata küsimust, mille kohta apellatsioonikoda ei ole veel seisukohta võtnud. Seetõttu saab Üldkohus üldjuhul muutmispädevust teostada üksnes siis, kui tal on pärast apellatsioonikoja antud hinnangu kontrollimist võimalik tuvastatud faktiliste ja õiguslike asjaolude alusel kindlaks teha, millise otsuse oleks see koda pidanud tegema (vt 24. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus ZPC Flis vs. EUIPO – Aldi Einkauf (Happy Moreno choco), T‑498/18, EU:T:2019:763, punkt 129 ja seal viidatud kohtupraktika).

91

Käesoleval juhul tuleb märkida, et apellatsioonikoda analüüsis vaidlustatud otsuses kõiki tõendeid, mille hagejad esitasid tõendamaks, et taotletud kaubamärk esitab kaupade ja teenuste kohta, mille jaoks registreerimist taotletakse, vale või eksitavat teavet määruse nr 1308/2013 artikli 103 lõike 2 punkti c tähenduses, mistõttu Üldkohus on pädev nimetatud otsust selles osas muutma (vt selle kohta 5. juuni 2024. aasta kohtuotsus Supermac’s vs. EUIPO – McDonald’s International Property (BIG MAC), T‑58/23, ei avaldata, EU:T:2024:360, punkt 109).

92

Nagu aga nähtub eespool punktidest 77, 78, 80, 83 ja 84, oleks apellatsioonikoda pidanud hagejate esitatud tõendite igakülgse hindamise tulemusel leidma, et need tõendavad piisavalt, et sõna „nero“ võib tajuda nii, et see viitab kas šampanja viinamarjasordile või selle värvusele, mistõttu vähemalt osa asjaomasest avalikkusest võib taotletavat kaubamärki tajuda nii, et see annab vale või eksitavat teavet määruse nr 1308/2013 artikli 103 lõike 2 punkti c tähenduses.

93

Neil asjaoludel tuleb vaidlustatud otsust muuta ja tühistada vastulausete osakonna otsus osas, millega lükati tagasi vastulause taotletava kaubamärgi registreerimisele, ning rahuldada vastulause asjaomaste kaupade ja teenuste osas.

94

Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

95

Kuna EUIPO ja Nero Lifestyle on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb hagejate ja oriGIn kohtukulud vastavalt nende nõudele välja mõista EUIPO‑lt ja Nero Lifestyle’ilt.

96

Lisaks on hagejad nõudnud, et Üldkohus mõistaks nende apellatsioonikoja menetluses kantud kulud välja EUIPO‑lt ja Nero Lifestyle’ilt. Selle kohta tuleb märkida, et poolte vältimatuid kulusid apellatsioonikoja menetluses käsitatakse kodukorra artikli 190 lõike 2 kohaselt hüvitatavate kuludena. Seetõttu tuleb EUIPO‑lt ja Nero Lifestyle’ilt välja mõista vältimatud kulud, mille hagejad kandsid apellatsioonimenetluses.

97

Sama ei kehti siiski vastulausete osakonna menetluses kantud kulude kohta. Seetõttu tuleb hagejate taotlus mõista EUIPO haldusmenetluse kulud välja EUIPO‑lt ja Nero Lifestyle’ilt rahuldada üksnes osas, mis puudutab hagejate vältimatuid kulusid apellatsioonikoja menetluses (12. jaanuari 2006. aasta kohtuotsus Devinlec vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – TIME ART (QUANTUM), T‑147/03, EU:T:2006:10, punkt 115).

98

Kodukorra artikli 138 lõike 1 alusel kannavad Prantsuse Vabariik ja Itaalia Vabariik oma kohtukulud ise.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (kaheksas koda laiendatud koosseisus)

otsustab: