Esialgne tõlge

ÜLDKOHTU OTSUS (keskmine koda)

30. september 2026(*)

Liidu eelarve täitmine – Määrus (EL, Euratom) 2020/2092 – Üldine tingimuslikkuse kord liidu eelarve kaitsmiseks – Rakendusotsus (EL) 2022/2506 – Meetmed liidu eelarve kaitsmiseks õigusriigi põhimõtete rikkumise eest Ungaris – Rakendusotsuse 2022/2506 artikli 2 lõige 2 – Komisjonile kehtestatud keeld võtta juriidilisi kohustusi avalikes huvides tegutseva usaldushalduse või sellise usaldushalduse hallatava üksuse suhtes – Määruse 2020/2092 artikli 4 lõige 1 – Põhjendamiskohustus – Õiguskindlus – Õiguspärane ootus – Kaitseõigused – Kohtuliku kontrolli intensiivsus – Proportsionaalsus – Õigus tegutseda moonutusteta turul – Põhiõiguste harta artikkel 16 – Võrdse kohtlemise ja diskrimineerimiskeelu põhimõte – Õigusvastasuse vastuväide

Kohtuasjas T‑132/23,

Óbudai Egyetem, asukoht Budapest (Ungari), esindajad: advokaadid V. Łuszcz ja K. Bendzsel‑Varga,

hageja,

keda toetab

Ungari, esindaja: M. Fehér,

menetlusse astuja,

versus

Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: E. Rebasti, G. Rugge ja L. Vétillard,

kostja,

keda toetavad

Euroopa Parlament, esindajad: R. Crowe ja U. Rösslein,

ja

Euroopa Komisjon, esindajad: J. Baquero Cruz ja D. Drambozova,

menetlusse astujad,

ÜLDKOHUS (keskmine koda),

koosseisus: president S. Papasavvas, kohtunikud M. J. Costeira, L. Truchot, J. Schwarcz, M. Kancheva, U. Öberg (ettekandja), P. Zilgalvis, E. Tichy‑Fisslberger ja S. Verschuur,

kohtusekretär: ametnik S. Spyropoulos,

arvestades menetluse kirjalikku osa, eelkõige 4. aprilli 2024. aasta kohtumäärust Óbudai Egyetem vs. nõukogu ja komisjon (T‑132/23, ei avaldata, EU:T:2024:208),

arvestades 10. septembri 2025. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

kohtuotsuse

1        Hageja Óbudai Egyetem palub ELTL artikli 263 alusel esitatud hagis sisuliselt tühistada nõukogu 15. detsembri 2022. aasta rakendusotsuse (EL) 2022/2506 meetmete kohta liidu eelarve kaitsmiseks õigusriigi põhimõtete rikkumise eest Ungaris (ELT 2022, L 325, lk 94) artikli 2 lõige 2 (edaspidi „vaidlustatud säte“), millega Euroopa Liidu Nõukogu keelas Euroopa Komisjonil võtta Euroopa Liidu eelarve otsesel või kaudsel täitmisel juriidilisi kohustusi avalikes huvides tegutseva usaldushalduse suhtes, mis on asutatud 2021. aasta IX seaduse avalikke ülesandeid täitvate avalikes huvides tegutsevate usaldushalduste kohta (a közfeladatot ellátó közérdekű vagyonkezelő alapítványokról szóló 2021. évi IX. törvény; Magyar Közlöny 2021/75.; edaspidi „Ungari 2021. aasta IX seadus“) alusel, või sellise avalikes huvides tegutseva usaldushalduse hallatava üksuse suhtes.

 Vaidluse taust

2        Hageja on tehnikaülikool, mis asutati 1879. aastal ja mille asukoht on Budapesti (Ungari) Óbuda linnaosas. Kuni 2021. aastani oli hageja avalik‑õigusliku ülikoolina Ungari riigi hallatav, kontrolli all ja osaliselt selle riigi rahastatud.

3        Ungari 2021. aasta IX seaduse sätetega jäeti hageja alates 1. augustist 2021 riigi otseselt hallatavate ja rahastatavate asutuste hulgast välja. Tema asutamis- ja juhtimisõigused anti üle avalikes huvides tegutsevale usaldushaldusele. Tema vara haldajaks sai Rudolf Kálmán Óbudai Egyetemért Alapítvány (sihtasutus Kálmán Rudolf Óbuda ülikooli hüvanguks).

4        Komisjon saatis 24. novembril 2021 Ungarile Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2020. aasta määruse (EL, Euratom) 2020/2092, mis käsitleb üldist tingimuslikkuse korda liidu eelarve kaitsmiseks (ELT 2020, L 433 I, lk 1), artikli 6 lõike 4 kohase teabenõude.

5        Pärast Ungari ja komisjoni vahelist teabevahetust võttis nõukogu 15. detsembril 2022 esiteks komisjoni 18. septembri 2022. aasta ettepaneku: nõukogu rakendusotsus, mis käsitleb meetmeid liidu eelarve kaitsmiseks õigusriigi põhimõtete rikkumise eest Ungaris (COM(2022) 485 (final); edaspidi „komisjoni ettepanek“), ja teiseks komisjoni 30. novembri 2022. aasta teatise nõukogule liidu eelarve kaitsmiseks mõeldud parandusmeetmete kohta, millest Ungari teatas vastavalt määrusele 2020/2092 (COM(2022) 687 (final); edaspidi „komisjoni teatis“), alusel vastu rakendusotsuse 2022/2506.

6        Nõukogu sedastas rakendusotsuses 2022/2506 muu hulgas, et määruse 2020/2092 artikli 4 lõikes 1 sätestatud tingimused on täidetud, ning võttis seega meetmed liidu eelarve kaitsmiseks õigusriigi põhimõtete rikkumise eest Ungaris. Need rikkumised olid seotud riigihangete, uurimiste, huvide konfliktide, korruptsioonivastase võitluse ja avalikes huvides tegutsevate usaldushaldustega.

7        Need kaks nõukogu võetud meedet seisnesid esiteks rakendusotsuse 2022/2506 artikli 2 lõikes 1 ette nähtud kolme ühtekuuluvuspoliitika rakenduskava eelarveliste kulukohustuste peatamises 55% ulatuses ajavahemikul 2021–2027 ning teiseks vaidlustatud sättega komisjonile kehtestatud keelus võtta avalikes huvides tegutsevate usaldushalduste ja nende hallatavate üksuste suhtes seoses liidu rahaliste vahenditega eelarve otsese või kaudse täitmise käigus uusi juriidilisi kohustusi.

8        Seega on rakendusotsuse 2022/2506 vaidlustatud sättes ette nähtud, et „[k]ui komisjon täidab liidu eelarvet otseselt või kaudselt vastavalt määruse (EL, Euratom) 2018/1046 artikli 62 lõike 1 punktidele a ja c, ei võeta juriidilisi kohustusi avalikes huvides tegutseva usaldushalduse suhtes, mis on asutatud Ungari 2021. aasta IX seaduse alusel, või sellise avalikes huvides tegutseva usaldushalduse hallatava üksuse suhtes“. Rakendusotsus 2022/2506 jõustus 16. detsembril 2022.

 Poolte nõuded

9        Hageja palub Üldkohtul sisuliselt, pärast seda kui Üldkohus palus tal kohtuistungil selgitada oma nõuete ulatust:

–        esimese võimalusena tühistada vaidlustatud säte;

–        teise võimalusena tühistada vaidlustatud säte teda puudutavas osas;

–        mõista kohtukulud välja nõukogult ja kõigilt tema vastu menetlusse astujatelt.

10      Nõukogu, keda toetab komisjon, palub Üldkohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

11      Ungari palub Üldkohtul hageja hagi rahuldada.

12      Euroopa Parlament palub Üldkohtul jätta hagi rahuldamata

 Õiguslik käsitlus

 Menetluse käigus esitatud dokumentide vastuvõetavus

13      Hageja esitas 28. oktoobril 2024 Üldkohtule rahvusliku agentuuri Tempus, mille ülesandeks on rahvusvaheliste koostööprogrammide, eelkõige programmi „Erasmus+“ haldamine, koostatud teatise selle programmi stipendiumi määrade kohta (lisa R.1), komisjoni 2. septembri 2024. aasta teatise, mis on avaldatud komisjoni veebisaidi portaali „Rahastamine ja hanked“ rubriigis „KKK“ (korduma kippuvad küsimused) (lisa R.2), ning hageja stipendiumide haldamise büroo direktori kinnituse stipendiumide eraldamise kohta programmi „Erasmus+“ raames (lisa R.3), et kummutada nõukogu vasturepliigis esitatud märkused.

14      Nõukogu, keda toetab komisjon, leiab, et need tõendid on Üldkohtu kodukorra artikli 85 lõike 3 alusel vastuvõetamatud.

15      Üldkohtu kodukorra artikli 85 lõike 3 kohaselt võivad kohtuasja pooled erandkorras esitada tõendeid või taotluse nende kogumiseks enne menetluse suulise osa lõppemist või enne Üldkohtu otsust lahendada kohtuasi ilma menetluse suulise osata, tingimusel et nende hiline esitamine on õigustatud.

16      Kodukorra artikli 85 lõigetes 1 ja 3 ette nähtud norm, milles on kehtestatud õigust lõpetav tähtaeg, ei hõlma vastutõendit ega varem esitatud tõendi täiendamist pärast seda, kui teine pool on vasturepliigis esitanud vastupidise tõendi. Nimelt käsitleb see säte uute tõendite esitamist ja seda tuleb tõlgendada, võttes arvesse kodukorra artikli 92 lõiget 7, milles on sõnaselgelt ette nähtud, et vastutõendi esitamine ja varem esitatud tõendite täiendamine on lubatud (vt selle kohta 17. detsembri 1998. aasta kohtuotsus Baustahlgewebe vs. komisjon, C‑185/95 P, EU:C:1998:608, punkt 72, ja 13. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Monolith Frost vs. EUIPO – Dovgan (PLOMBIR), T‑830/16, EU:T:2018:941, punkt 21).

17      Käesolevas asjas on kõnealused dokumendid esitatud vastuseks nõukogu vasturepliigis esitatud uutele märkustele ja tõenditele. Nimelt väitis nõukogu vasturepliigis, et vaatamata dokumentidele toetuste eraldamise ja andmise kohta, mida hageja oma repliigis mainis, esineb oht, et liidu vahendeid ei kasutata nõuetekohaselt või et neid kuritarvitatakse avalikes huvides tegutsevate usaldushalduste varasematest otsustest tulenevalt. Nii täpsustas nõukogu, et võimalikud huvide konfliktid neis usaldushaldustes toovad näiteks kaasa ohu, et sekkutakse üliõpilaste valimisse programmi „Erasmus+“ raames, kehtestades poliitilise kriteeriumi, ning esitas seda väidet toetava artikli. Lisaks vaidlustas nõukogu nende koondumisi käsitlevate õigusnormide asjakohasuse, millele hageja oma repliigis viitas. Seega esitati lisad R.1–R.3 selleks, et vastata neile nõukogu argumentidele. Neid ei saa seega tunnistada vastuvõetamatuks põhjusel, et need esitati kohtuistungi korraldamise taotluse raames vastuolus kodukorra artikli 85 lõikega 3.

18      Neil asjaoludel ei ole kodukorra artikli 85 lõigetes 1 ja 3 ette nähtud norm, milles on kehtestatud õigust lõpetav tähtaeg, kõnealuste tõendite suhtes kohaldatav, mistõttu need on vastuvõetavad.

 Pärast menetluse kirjaliku osa lõpetamist esitatud väite vastuvõetavus

19      Hageja esitas 10. aprillil 2025 menetluse käigus kodukorra artiklite 84 ja 88 alusel menetlusdokumendi. Selles esitab ta esimese võimalusena väite, et on rikutud ELTL artikleid 20 ja 21, tuginedes õiguslikele ja faktilistele asjaoludele, mis tulid ilmsiks pärast menetluse kirjaliku osa lõpetamist, nimelt, et on kuulutatud 16. jaanuari 2025. aasta kohtuotsus Ministarstvo financija (Erasmus+ stipendium) (C‑277/23, EU:C:2025:18).

20      Hageja leiab, et hagiavalduse esitamise ajal ei olnud vaidlustatud sätte mõju üliõpilaste liikuvusele programmi „Erasmus+“ raames veel selgelt tõendatud, kuna nad võisid endiselt osaleda programmis „Erasmus+“ vähemalt kuni 2024. aasta juulikuu lõpuni. Lisaks, kuna komisjoni ja Ungari valitsuse vahel peeti 2024. aasta suvel läbirääkimisi, selgus see, et rakendusotsust 2022/2506 kohaldatakse ka liikuvusprogrammi „Erasmus+“ suhtes, alles 2024. aasta septembris pärast repliigi esitamist.

21      Hageja väidab eelkõige, et 16. jaanuari 2025. aasta kohtuotsus Ministarstvo financija (Erasmus+ stipendium) (C‑277/23, EU:C:2025:18) näitab, et vaidlustatud säte piirab tema üliõpilaste liikumisvabadust käesolevas asjas, ja kinnitab, et selles tunnustatakse nende õigust osaleda programmis „Erasmus+“.

22      Teise võimalusena väidab hageja, et tema argumente, mis käsitlevad 16. jaanuari 2025. aasta kohtuotsust Ministarstvo financija (Erasmus+ stipendium) (C‑277/23, EU:C:2025:18), tuleb igal juhul pidada tema esimese ja teise väite täienduseks.

23      Komisjon, keda toetavad nõukogu ja parlament, vaidlustab selle väite vastuvõetavuse.

24      Kodukorra artikli 84 lõike 1 kohaselt on menetluse käigus uute väidete esitamine keelatud, välja arvatud juhul, kui need tuginevad faktilistele ja õiguslikele asjaoludele, mis on tulnud ilmsiks menetluse käigus, või kui nendega täiendatakse otseselt või kaudselt varem hagiavalduses esitatud väidet ja kui need väited on sellega tihedalt seotud (19. mai 1983. aasta kohtuotsus Verros vs. parlament, 306/81, EU:C:1983:143, punkt 9; vt ka 7. novembri 2019. aasta kohtuotsus Intas Pharmaceuticals vs. EUIPO – Laboratorios Indas (INTAS), T‑380/18, EU:T:2019:782, punkt 26 (ei avaldata) ja seal viidatud kohtupraktika).

25      Käesolevas asjas tuleb märkida, et väidet ELTL artiklite 20 ja 21 rikkumise kohta ei esitatud hagiavalduses ning seda ei saa pidada määruse 2020/2092, põhjendamiskohustuse rikkumist ning võrdse kohtlemise põhimõtte ja diskrimineerimiskeelu põhimõtte rikkumist puudutava esimese ja teise väite täienduseks. Seega on tegemist kodukorra artikli 84 tähenduses uue väitega.

26      Uue faktilise asjaolu olemasolu kohta nähtub vaidlustatud sättest selgelt ja tingimusteta, et see keelab komisjonil võtta alates rakendusotsuse 2022/2506 jõustumise kuupäevast uusi õiguslikke kohustusi avalikes huvides tegutsevate usaldushalduste suhtes, mis on asutatud Ungari 2021. aasta IX seaduse alusel, või selliste usaldushalduste hallatavate üksuste suhtes. Seega, isegi kui pärast rakendusotsuse 2022/2506 jõustumist said hageja töötajad, kes juba osalesid programmis „Erasmus+“, selles jätkuvalt osaleda, oli ta alates nimetatud otsuse avaldamisest teadlik asjaolust, et komisjon ei saanud enam alates selle otsuse jõustumisest võtta tema suhtes – eelkõige programmi „Erasmus+“ raames – uusi õiguslikke kohustusi ning et järelikult mõjutab vaidlustatud säte üliõpilasi ja teisi, kes võivad sellest programmist osa võtta.

27      Uue õigusliku asjaolu esinemise kohta tuleb meenutada, et menetluse käigus tehtud kohtuotsusele ei saa tugineda uue asjaoluna, kuna selles kohtuotsuses antakse üldjuhul üksnes liidu õiguse ex tunc tõlgendus (vt selle kohta 27. veebruari 1997. aasta kohtuotsus FFSA jt vs. komisjon, T‑106/95, EU:T:1997:23, punkt 57 ja seal viidatud kohtupraktika).

28      Sellega seoses oli 16. jaanuari 2025. aasta kohtuotsuse Ministarstvo financija (Erasmus+ stipendium) (C‑277/23, EU:C:2025:18) kuulutamise ajal ELTL artiklites 165 ja 179 ette nähtud, et haridus- ja teaduspoliitika eesmärk on „ergutada õppijate ja õpetajate liikuvust“ ning luua „Euroopa teadusruumi, kus teadlased, teaduslik teave ja tehnoloogia vabalt liiguvad“.

29      Lisaks, nagu nähtub 16. jaanuari 2025. aasta kohtuotsuse Ministarstvo financija (Erasmus+ stipendium) (C‑277/23, EU:C:2025:18) punktidest 38–40, kinnitab see üksnes väljakujunenud kohtupraktikat, mis käsitleb isikute vaba liikumise põhimõtte tähtsust hariduse valdkonnas. See on nii seda enam, et selles kohtuotsuses viitab Euroopa Kohus oma varasemale kohtupraktikale, mis kinnitab, et see kohtupraktika on järjepidev.

30      Neil asjaoludel ei saa 16. jaanuari 2025. aasta kohtuotsust Ministarstvo financija (Erasmus+ stipendium) (C‑277/23, EU:C:2025:18) käsitada kodukorra artikli 84 lõike 1 tähenduses õigusliku asjaoluna, mis on tulnud ilmsiks menetluse käigus.

31      Järelikult tuleb pärast menetluse kirjaliku osa lõpetamist esitatud väide vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

 Väidete põhjendatus

32      Hageja esitab oma hagi põhjenduseks neli väidet, millest esimene puudutab määruse 2020/2092 artikli 4 lõike 1, põhjendamiskohustuse ja proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist, teine süütuse presumptsiooni ning võrdse kohtlemise põhimõtte ja diskrimineerimiskeelu põhimõtte rikkumist, kolmas õiguse tegutseda moonutamata turul, mis on tagatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 16 koostoimes ELTL artiklitega 101–108, rikkumist ning neljas õiguskindluse põhimõtte ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte ning kaitseõiguste rikkumist.

33      Esimeses, teises ja neljandas väites esitab hageja teise võimalusena määruse 2020/2092 õigusvastasuse vastuväite juhuks, kui seda tuleb tõlgendada nii, et see lubab võtta meetmeid, mis puudutavad konkreetset isikute kategooriat, nägemata ette võimalust teha individuaalseid erandeid.

34      Seoses sellega tuleb meelde tuletada, et kohtupraktika kohaselt peab Üldkohus tõlgendama hageja väiteid pigem nende sisu kui kvalifikatsiooni alusel ning järelikult hagiavalduse väited ja argumendid kvalifitseerima (17. jaanuari 2024. aasta kohtuotsus Troy Chemical Company ja Troy vs. komisjon, T‑297/21, ei avaldata, EU:T:2024:13, punkt 48).

35      Neil asjaoludel leiab Üldkohus, et hageja esitab sisuliselt seitse väidet, mis puudutavad esiteks põhjendamiskohustuse rikkumist, teiseks õiguskindluse põhimõtte, õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte ja kaitseõiguste rikkumist, kolmandaks määruse 2020/2092 artikli 4 lõike 1 rikkumist, neljandaks proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist, viiendaks õiguse tegutseda moonutamata turul, mis on tagatud põhiõiguste harta artiklis 16 koostoimes ELTL artiklitega 101–108, rikkumist, kuuendaks süütuse presumptsiooni ning võrdse kohtlemise põhimõtte ja diskrimineerimiskeelu põhimõtte rikkumist ning seitsmendaks ja teise võimalusena määruse 2020/2092 õigusvastasuse vastuväidet.

 Väide, et on rikutud põhjendamiskohustust

36      Hageja, keda toetab Ungari, väidab, et ei komisjoni ettepanek, komisjoni teatis ega rakendusotsus 2022/2506 ei ole piisavalt põhjendatud.

37      Kõigepealt väidab hageja, et komisjoni ettepaneku, komisjoni teatise ja rakendusotsuse 2022/2506 põhjendused ei võimalda mõista, kuidas väidetav huvide konflikti oht mõjutab või tekitab tõsise ohu mõjutada liidu eelarve usaldusväärset finantsjuhtimist või liidu finantshuvide kaitset, kuna avalikes huvides tegutsevate usaldushalduste juhatusel ei ole eelarve otsesel või kaudsel täitmisel mingit rolli. Seejärel väidab ta, et põhjendused ei võimalda mõista põhjusi, miks vaidlustatud säte puudutab ülikoole, kuna ülikooli ja usaldushalduse vahelist finantssuhet ei analüüsitud, kuigi neil üksustel on eraldi eelarved. Lõpuks rõhutab ta, et põhjendustes ei viita miski sellele, et oleks kohaldatud tegeliku seose kriteeriumi õigusriigi põhimõtete rikkumise ja liidu eelarve mõjutamise või mõjutamise ohu vahel.

38      Nõukogu, keda toetab komisjon, vaidleb neile argumentidele vastu.

39      ELTL artikli 296 teises lõigus on ette nähtud, et õigusaktides esitatakse nende aktide vastuvõtmise põhjused ja osutatakse aluslepingutega ette nähtud ettepanekutele, algatustele, soovitustele, taotlustele või arvamustele.

40      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on ELTL artiklis 296 ette nähtud põhjendamiskohustus oluline menetlusnõue, mida tuleb eristada põhistuse põhjendatusest, mis on vaidlusaluse akti sisulise õiguspärasuse küsimus (vt 10. septembri 2024. aasta kohtuotsus komisjon vs. Iirimaa jt, C‑465/20 P, EU:C:2024:724, punkt 389 ja seal viidatud kohtupraktika).

41      Formaalse põhjendatuse kohustuse tähenduses ebapiisavalt põhjendatud akt on see, mis ei võimalda mõista, miks, millisel alusel või millisel põhjusel see akt vastu võeti, samas kui akti põhjendused, mis on selle põhjused ja põhistus, võivad olla piisaval määral teada ja arusaadavad, kuid ebapiisavad, et seda õiguspäraselt põhistada, kuna need ei ole põhjendatud, asjakohased või kooskõlas kohaldatavate sätetega (24. jaanuari 2024. aasta kohtuotsus Veritas vs. komisjon, T‑602/22, EU:T:2024:26, punkt 18).

42      Lisaks peab ELTL artikliga 296 nõutav põhistus vastama asjasse puutuva õigusakti olemusele ning sellest peab selgelt ja üheselt nähtuma akti andnud institutsiooni arutluskäik, mis võimaldab huvitatud isikutel võetud meetme põhjendustega tutvuda ja pädeval kohtul kontrolli teostada. Sellega seoses ei ole nõutav, et põhistuses oleks täpsustatud kõik asjasse puutuvad faktilised ja õiguslikud asjaolud, kuna akti põhistuse vastavust nimetatud artikli nõuetele ei tule hinnata mitte ainult selle sõnastust, vaid ka selle konteksti ja asjasse puutuva valdkonna õiguslikku regulatsiooni silmas pidades (vt 10. septembri 2024. aasta kohtuotsus komisjon vs. Iirimaa jt, C‑465/20 P, EU:C:2024:724, punktid 391 ja 392 ning seal viidatud kohtupraktika).

43      Seega peavad ELTL artikli 296 teises lõigus nõutud põhjendusest selgelt ja üheselt selguma täpsed põhjused ja konkreetsed asjaolud, millele nõukogu vaidlustatud sätte vastuvõtmisel tugines, eelkõige mis puudutab õigusriigi põhimõtete rikkumisi, millele see institutsioon viitab, ning põhjused, miks ta leiab, et need rikkumised piisavalt otseselt mõjutavad või tekitavad tõsise ohu mõjutada liidu eelarve usaldusväärset finantsjuhtimist või liidu finantshuvide kaitset.

44      Kõigepealt tuleb käesolev väide tulemusetuse tõttu tagasi lükata osas, mis puudutab komisjoni ettepaneku ja teatise ebapiisavat põhjendamist. Vastavalt eespool punktis 42 viidatud kohtupraktikale ei tule põhjendamiskohustuse järgimise hindamisel arvestada mitte ainult akti sõnastust, vaid ka selle konteksti ning kõiki vastavat küsimust reguleerivaid õigusnorme. See kontekst, millesse kuulub eelkõige asjaomase akti ettepanek, ei saa iseenesest ja sõltumata akti põhjendustest põhjendada akti tühistamist (16. veebruari 2022. aasta kohtuotsus Poola vs. parlament ja nõukogu, C‑157/21, EU:C:2022:98, punkt 250). Seega, kuigi käesolevas asjas on komisjoni ettepanek ja teatis osa rakendusotsuse 2022/2506 vastuvõtmise kontekstist, ei saa nende dokumentide võimalik ebapiisav põhjendamine iseenesest ja sõltumata rakendusotsuse 2022/2506 enda põhjendustest õigustada rakendusotsuse 2022/2506 tühistamist.

45      Seejärel tuleb märkida, et rakendusotsuse 2022/2506 põhjenduses 11 on märgitud järgmist:

„[…] [T]ekitab muret asjaolu, et avalikes huvides tegutsevate usaldushalduste ja nende hallatavate üksuste suhtes hankelepingute sõlmimise korda ja huvide konflikte käsitlevaid norme ei kohaldata ning et usaldushaldused ei halda rahalisi vahendeid läbipaistvalt. Need probleemid ja nende kordumine aja jooksul viitavad sellele, et Ungari ametiasutused ei ole süsteemselt suutnud, tahtnud või püüdnud […] seoses huvide konfliktidega ära hoida otsuseid, mis on vastuolus kohaldatava õigusega, ning seega piisavalt korruptsiooniriskidega tegeleda. Need kujutavad endast õigusriigi põhimõtete, eeskätt õiguskindluse põhimõtte ja täidesaatva võimu omavoli keelu põhimõtte, rikkumist ning tekitavad muret võimude lahususe pärast.“

46      Lisaks on rakendusotsuse 2022/2506 põhjenduses 43 täpsustatud järgmist:

„[…] [Hoolimata teatavatest seaduse muudatustest] […] ei takistata [Ungari õigusraamistikuga] siiski endiselt kõrgematel riigiametnikel, sealhulgas Ungari Rahvuskogu ja Ungari autonoomsete organite kõrgematel riigiametnikel, kuuluda avalikes huvides tegutsevate usaldushalduste juhatusse […]. Lisaks kehtestas Ungari alates 1. novembrist 2022 taas (erandina üldisest keelust) kõrgematele riigiametnikele võimaluse olla ka muul tasustatud ametikohal, sealhulgas kuuluda avalikes huvides tegutsevate usaldushalduste juhatusse. Nõukogu leiab, et nendel põhjustel, mis on komisjoni teatises täiendavalt esitatud, süvendavad õigusraamistiku nõrkused koos uute seadusandlike arengutega võimalikku huvide konflikti, millega parandusmeetme abil sooviti tegeleda, ning seetõttu peab seda ebapiisavaks, et lahendada komisjoni poolt algselt tõstatatud probleemid.“

47      Lõpuks on rakendusotsuse 2022/2506 põhjenduses 62 märgitud järgmist:

„Seoses rikkumistega, mis on tuvastatud avalikes huvides tegutsevate usaldushalduste puhul, esineb Ungari õigusraamistikus puudusi, mida on eespool nimetatud ja millega seoses ei ole kõrvaldatud huvide konflikti ohtu, milleks parandusmeede oli mõeldud. Parandusmeetme ebapiisavust arvesse võttes püsib jätkuvalt tõsine oht liidu eelarvele, mida saab kõige paremini kaitsta keeluga võtta uusi juriidilisi kohustusi avalikes huvides tegutseva usaldushalduse ja tema hallatava üksuse suhtes mis tahes programmi alusel eelarve otsese või kaudse täitmise raames […]“.

48      Rakendusotsuse 2022/2506 põhjendustest 11, 43 ja 62 tuleneb seega, et väidetavat õigusriigi põhimõtete rikkumist, mis mõjutab või võib tõsiselt mõjutada liidu eelarve usaldusväärset finantsjuhtimist või liidu finantshuve, käsitletakse õiguskindluse põhimõtte, täidesaatva võimu omavoli keelu ja võimude lahususe põhimõtte seisukohast ning seda täpsustavad käesolevas asjas võimalikud huvide konfliktid.

49      Väidetav õigusriigi põhimõtete rikkumine seisneb Ungari faktilises olukorras ja õigusraamistikus, mis ei takista kõrgematel ametnikel, sealhulgas kõrgematel riigiametnikel, kuuluda Ungari 2021. aasta IX seadusega asutatud avalikes huvides tegutsevate usaldushalduste juhatusse. Seda õigusriigi põhimõtete rikkumist süvendab veelgi asjaolu, et Ungari kehtestas alates 1. novembrist 2022 taas kõrgematele riigiametnikele võimaluse olla ka muul tasustatud ametikohal, sealhulgas kuuluda nimetatud seadusega asutatud avalikes huvides tegutsevate usaldushalduste juhatusse.

50      Sellest järeldub, et nõukogu esitas piisavalt üksikasjalikult ja täpselt põhjused, miks vaidlustatud säte vastu võeti.

51      Hageja argument, et avalikes huvides tegutsevatel usaldushaldustel ei ole liidu eelarve otsese või kaudse täitmise raames mingit mõju liidu vahenditele, ja kuna igal juhul saavad ülikoolid neid vahendeid vahetult, tuleb tagasi lükata, sest selle eesmärk on vaidlustada vaidlustatud sätte põhjendatus, mitte selle põhjendus. Sama kehtib hageja argumendi kohta, mis puudutab tegelikku seost õigusriigi põhimõtete rikkumise ja liidu eelarve mõjutamise või mõjutamise ohu vahel.

52      Seetõttu tuleb põhjendamiskohustuse rikkumist puudutav väide osaliselt tulemusetuse ja osaliselt põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Väide, et on rikutud õiguskindluse põhimõtet ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet ning kaitseõigusi

53      Hageja väidab, et vaidlustatud säte rikub õiguskindluse põhimõtet, kuna ta sai selle tagajärgedest teada alles selle avaldamisel Euroopa Liidu Teatajas. See säte on vastuolus ka õiguspärase ootuse kaitse põhimõttega, kuna ei selle toetuslepingu alla kirjutamise peatamist, millega seoses oli valikumenetlus juba lõpule viidud, ega toetuslepingute iga-aastast uuendamist ei olnud võimalik ette näha. Lisaks väidab hageja, et ei ole järgitud tema kaitseõigusi, kuna enne vaidlustatud sätte vastuvõtmist ei konsulteeritud avalikes huvides tegutseva usaldushalduse hallatavate Ungari kõrgharidusasutustega.

54      Nõukogu, keda toetab komisjon, vaidleb neile argumentidele vastu.

55      Esimesena, seoses õiguskindluse põhimõtte rikkumisega on selle põhimõtte kohaselt vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale esiteks nõutud, et õigusnormid oleksid selged ja täpsed, ning teiseks, et nende kohaldamine oleks õigussubjektidele ettenähtav, eriti kui need võivad kaasa tuua ebasoodsaid tagajärgi. Nimetatud põhimõte nõuab esmajoones seda, et õigusnormid võimaldaksid asjasse puutuvatel isikutel täpselt teada nende kohustuste ulatust, mida need õigusnormid neile ette näevad, ning neil isikutel oleks võimalik selgelt teada oma õigusi ja kohustusi ning toimida neile vastavalt (vt 16. veebruari 2022. aasta kohtuotsus Poola vs. parlament ja nõukogu, C‑157/21, EU:C:2022:98, punkt 319 ja seal viidatud kohtupraktika).

56      Neid nõudeid ei saa siiski mõista nii, et nendega on vastuolus see, kui liidu institutsioon kasutab tema vastu võetud akti mõne sättega seoses mõnda abstraktset õigusmõistet, ega ka nii, et need nõuavad, et sellises abstraktses normis oleksid mainitud erinevad konkreetsed hüpoteesid, mille korral see kohaldamisele kuuluda saab, kuivõrd nimetatud institutsioon ei saa kõiki selliseid hüpoteese etteulatuvalt määratleda (vt selle kohta 16. veebruari 2022. aasta kohtuotsus Poola vs. parlament ja nõukogu, C‑157/21, EU:C:2022:98, punkt 320 ja seal viidatud kohtupraktika).

57      Järelikult rikub liidu akti säte selguse puudumise tõttu õiguskindluse põhimõtet üksnes siis, kui see on nii mitmeti mõistetav, et see takistab õigussubjektidel piisava kindlusega kõrvaldada võimalikud kahtlused selle sätte ulatuse või tähenduse suhtes (vt selle kohta 14. aprilli 2005. aasta kohtuotsus Belgia vs. komisjon, C‑110/03, EU:C:2005:223, punkt 31, ja 22. mai 2007. aasta kohtuotsus Mebrom vs. komisjon, T‑216/05, EU:T:2007:148, punkt 108).

58      Käesolevas asjas on vaidlustatud sättes ette nähtud, et „[k]ui komisjon täidab liidu eelarvet […], ei võeta juriidilisi kohustusi avalikes huvides tegutseva usaldushalduse suhtes, mis on asutatud Ungari 2021. aasta IX seaduse alusel, või sellise avalikes huvides tegutseva usaldushalduse hallatava üksuse suhtes“.

59      Nii nähtub vaidlustatud sättest, et asjaolu, et hageja on Ungari 2021. aasta IX seaduse alusel asutatud avalikes huvides tegutseva usaldushalduse hallatav üksus, takistab komisjonil võtta tema suhtes liidu eelarve otsese või kaudse täitmise raames õiguslikke kohustusi.

60      Neil asjaoludel on vaidlustatud säte piisavalt selge ja täpne ning vastab seega õiguskindluse ja ettenähtavuse nõuetele.

61      Seda järeldust ei sea kahtluse alla hageja argumendid, mille kohaselt sai ta vaidlustatud sätte sisust teada alles selle Euroopa Liidu Teatajas avaldamise päeval. Nimelt ei tulene sellest faktilisest asjaolust, et hagejal ei olnud võimalik täpselt teada oma õigusi ja kohustusi või et selle sätte kohaldamine oleks olnud ettenägematu.

62      Teisena tuleb õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumise kohta meenutada, et õigus tugineda sellele põhimõttele kui õiguskindluse põhimõttega kaasnevale õigusele on igal õigussubjektil, kelles liidu institutsioon on konkreetseid kinnitusi andes tekitanud põhjendatud lootusi (vt 16. detsembri 2020. aasta kohtuotsus nõukogu vs. K. Chrysostomides & Co. jt, C‑597/18 P, C‑598/18 P, C‑603/18 P ja C‑604/18 P, EU:C:2020:1028, punkt 178 ja seal viidatud kohtupraktika).

63      Käesolevas asjas sedastab Üldkohus, et juhul, kui Ungari rikub õigusriigi põhimõtteid, ei saa hageja väita, et tal oli õiguspärane ootus, et liidu eelarve otsesel või kaudsel täitmisel antakse uusi rahalisi vahendeid. Pealegi ei ole ta tõendanud, et ta sai selle kohta täpseid kinnitusi.

64      Kolmandana tuleb hageja väidetud kaitseõiguste, õiguse olla ära kuulatud või õiguse, et temaga konsulteeritakse, rikkumise kohta märkida järgmist.

65      Esiteks tuleneb selle küsimuse osas, kas konsulteerimine avalikes huvides tegutseva usaldushalduse hallatavate Ungari kõrgharidusasutustega oli vajalik, rakendusotsuse 2022/2506 artiklist 5, et see otsus on tehtud Ungari suhtes. Määruse 2020/2092 artikli 6 lõigetes 1–9 on sätestatud menetlus, mida komisjon peab järgima, ja mitmesugune teabevahetus asjaomase liikmesriigiga. Ükski säte ei kohusta komisjoni konsulteerima ühegi muu subjekti kui asjaomase liikmesriigiga.

66      Teiseks on õigus heale haldusele tagatud põhiõiguste harta artikli 41 lõike 2 punktis a ning see kätkeb eelkõige igaühe õigust, et ta kuulatakse ära enne seda, kui tema suhtes kohaldatakse üksikmeedet, mis võib teda kahjustada.

67      Õigus olla ära kuulatud kuulub kaitseõiguste hulka ja on liidu õiguse üldpõhimõte, mida tuleb kohaldada isegi juhul, kui puuduvad vastavad konkreetsed õigusnormid. See põhimõte nõuab, et isikutele, kelle suhtes tehakse nende huve oluliselt riivav otsus, antakse tegelik võimalus esitada tõhusalt oma seisukohad selle kohta, millele nende vastu asjaomaste otsuste põhistamiseks tuginetakse (vt 28. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus Vialto Consulting vs. komisjon, C‑650/19 P, EU:C:2021:879, punkt 122 ja seal viidatud kohtupraktika).

68      Õigust olla ära kuulatud konkreetse isiku suhtes algatatud haldusmenetluses, mida tuleb järgida isegi menetlust reguleerivate õigusnormide puudumisel, ei saa siiski üle kanda menetlusele, mille tulemusel võetakse vastu üldkohaldatav meede (vt selle kohta 22. juuni 2023. aasta kohtuotsus Arysta LifeScience Great Britain vs. komisjon, C‑259/22 P, ei avaldata, EU:C:2023:513, punkt 50, ja 11. septembri 2002. aasta kohtuotsus Alpharma vs. nõukogu, T‑70/99, EU:T:2002:210, punkt 388 ja seal viidatud kohtupraktika), nagu rakendusotsus 2022/2506 (vt selle kohta 4. aprilli 2024. aasta kohtumäärus Óbudai Egyetem vs. nõukogu ja komisjon, T‑132/23, ei avaldata, EU:T:2024:208, punkt 41).

69      Nimelt, mis puudutab üldkohaldatavaid akte, ei nõua nende väljatöötamise protsess ega need aktid ise vastavalt sellistele liidu õiguse üldpõhimõtetele nagu õigus olla ära kuulatud, õigus, et isikuga konsulteeritakse, või õigus, et teda teavitatakse, puudutatud isikute osavõttu. Teisiti oleks see siis, kui nimetatud akti vastuvõtmist reguleeriva õigusliku raamistiku sõnaselge säte annaks puudutatud isikule sellise menetlusliku õiguse (22. juuni 2023. aasta kohtuotsus Arysta LifeScience Great Britain vs. komisjon, C‑259/22 P, ei avaldata, EU:C:2023:513, punkt 51; vt ka 19. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Probelte vs. komisjon, T‑67/18, EU:T:2019:873, punkt 87 ja seal viidatud kohtupraktika).

70      Määruse 2020/2092 artikli 6 lõigetes 1–9 ette nähtud menetluses liidu eelarve kaitsmise nimel asjakohaste meetmete võtmiseks on aga ette nähtud üksnes kohustus konsulteerida asjaomase liikmesriigiga ning mitmesugune teabevahetus komisjoni ja selle liikmesriigi vahel. Hageja ei vaidle pealegi vastu sellele, et seda menetlust järgiti nõuetekohaselt. Lisaks tuleneb käesolevas asjas rakendusotsuse 2022/2506 põhjendustest 1, 2, 6 ja 8–10, et komisjon pidas enne nõukogule ettepaneku esitamist Ungari ametiasutustega dialoogi.

71      Tuleb lisada, et komisjon ja nõukogu ei ole viidanud individuaalsetele õigusriigi põhimõtete rikkumistele, süsteemsetele pettustele või konkreetsetele huvide konfliktidele, millega hageja oleks olnud seotud ja mis õigustaks määruse 2020/2092 alusel erimeetmete võtmist, mistõttu oleks olnud nõutud, et talle tagatakse õigus olla ära kuulatud. Ainuüksi asjaolu, et vaidlustatud säte puudutab hagejat samamoodi nagu teisi toetusesaajaid õigusriigi põhimõtete raskete süsteemsete rikkumiste tõttu, millele viitavad komisjon ja nõukogu, ei anna talle sellist erilist menetluslikku õigust.

72      Neil asjaoludel tuleb tõdeda, et hageja ei saa tulemuslikult tugineda oma õiguse olla ära kuulatud rikkumisele.

73      Järelikult tuleb käesolev väide tagasi lükata põhjendamatuse tõttu osas, milles see puudutab õiguskindluse põhimõtte ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumist, ning tulemusetuse tõttu osas, milles see puudutab kaitseõigusi.

 Väide, et on rikutud määruse 2020/2092 artikli 4 lõiget 1

74      Hageja, keda toetab Ungari, väidab, et vaidlustatud säte rikub määruse 2020/2092 artikli 4 lõiget 1.

75      Hageja väitel ei ole komisjon ja nõukogu põhjendanud vaidlustatud sättes viidatud meetme vastuvõtmise tingimusi, nimelt õigusriigi põhimõtete rikkumise tuvastamist, tõsist ohtu mõjutada piisavalt otseselt liidu usaldusväärset finantsjuhtimist või liidu finantshuvide kaitset, ega põhjuslikku seost, eelkõige tegeliku seose esinemist selle rikkumise ja sellise mõjutamise või mõjutamise tõsise ohu vahel.

76      Nõukogu, keda toetab komisjon, vaidleb neile argumentidele vastu.

77      Kõigepealt tuleb meenutada, et määruse 2020/2092 artiklis 4 on sätestatud nimetatud määruse alusel asjakohaste meetmete võtmise tingimused.

78      Määruse 2020/2092 artikli 4 lõikes 1 on märgitud, et selliseid meetmeid võetakse, kui sama määruse artikli 6 kohaselt tehakse kindlaks, et liikmesriigis esineb õigusriigi põhimõtete rikkumisi, mis piisavalt otseselt mõjutavad või tekitavad tõsise ohu mõjutada liidu eelarve usaldusväärset finantsjuhtimist või liidu finantshuvide kaitset.

79      Määruse 2020/2092 artikli 6 kohaselt peab komisjon esitama asjaomasele liikmesriigile kirjalikus teates faktilised asjaolud ja täpsed põhjendused, millel põhinevad tema järeldused, et on põhjendatud alus arvata, et nimetatud määruse artikli 4 lõikes 1 sätestatud tingimused on täidetud (16. veebruari 2022. aasta kohtuotsus Poola vs. parlament ja nõukogu, C‑157/21, EU:C:2022:98, punkt 338), ning eelkõige, et rikkumised piisavalt otseselt mõjutavad või tekitavad tõsise ohu mõjutada liidu eelarve usaldusväärset finantsjuhtimist või liidu finantshuvide kaitset, kusjuures viimati nimetatud tingimus nõuab tegelikku seost nende rikkumiste ja sellise mõjutamise või mõjutamise tõsise ohu vahel (vt selle kohta 16. veebruari 2022. aasta kohtuotsus Ungari vs. parlament ja nõukogu, C‑156/21, EU:C:2022:97, punktid 111 ja 147).

80      Lisaks on Euroopa Kohus otsustanud, et määruse 2020/2092 artikli 4 lõikes 1 nimetatud mõjutamise ennetamiseks on nõutav, et tuvastatud õigusriigi põhimõtete rikkumine tekitab „tõsise“ ohu mõjutada liidu eelarve usaldusväärset finantsjuhtimist või liidu finantshuvide kaitset, ning seetõttu on nõutav, et komisjon või nõukogu tõendaks, et selle ohu realiseerumise tõenäosus on määruse 2020/2092 artikli 4 lõikes 2 nimetatud olukordade või tegevusega seoses suur (16. veebruari 2022. aasta kohtuotsus Poola vs. parlament ja nõukogu, C‑157/21, EU:C:2022:98, punkt 299).

81      Lõpuks tuleneb määruse 2020/2092 artikli 4 lõigetest 1 ja 2, et õigusriigi põhimõtete rikkumised, millega on võimalik õigustada selle määruse alusel asjakohaste meetmete võtmist, peavad puudutama selle määruse artikli 4 lõike 2 punktides a–h loetletud olukordi või asutuste tegevust, tingimusel et need puutuvad asjasse liidu eelarve usaldusväärse finantsjuhtimise või liidu finantshuvide kaitse seisukohast.

82      Seoses sellega on määruse 2020/2092 artikli 4 lõike 2 punktis h sõnaselgelt silmas peetud muid olukordi või ametiasutuste tegevust seoses liidu eelarve usaldusväärse finantsjuhtimise või liidu finantshuvide kaitsmisega.

83      Euroopa Kohus on otsustanud, et määruse 2020/2092 artikli 4 lõike 2 punktis h kasutatud väljendit „muu olukord või ametiasutuste tegevus“ tuleb tõlgendada, võttes arvesse selle määruse artikli 4 lõike 2 punkte a–g ja artikli 4 lõiget 1 ning nimetatud määruse artikli 6 lõigetes 1–9 täpsustatud menetluslikke nõudeid. Euroopa Kohtu hinnangul ei saa asuda seisukohale, et määruse 2020/2092 artikli 4 lõike 2 punkt h tähendab, tulenevalt abstraktse ja üldise sõnastuse kasutamisest selle määratlemisel, et nimetatud lõikes esitatud õigusriigi põhimõtete rikkumiste loetelu on mitteammendav (16. veebruari 2022. aasta kohtuotsus Ungari vs. parlament ja nõukogu, C‑156/21, EU:C:2022:97, punktid 252–255; vt selle kohta ka 16. veebruari 2022. aasta kohtuotsus Poola vs. parlament ja nõukogu, C‑157/21, EU:C:2022:98, punktid 178 ja 334).

84      Järelikult tuleneb määruse 2020/2092 artikli 4 ja artikli 6 lõike 1 koostoimelisest tõlgendamisest, et selleks, et õigustada selle määruse alusel võetavaid meetmeid, peavad komisjon ja nõukogu konkreetselt tuvastama, et esiteks on mõistlik alus arvata, et liikmesriigis on rikutud vähemalt ühte selle määruse artikli 2 punktis a mainitud õigusriigi põhimõtet, teiseks puudutab see rikkumine vähemalt ühte liikmesriigi asutuste vastutusalas olevat olukorda või vähemalt ühte nende asutuste tegevust, mida on nimetatud kõnealuse määruse artikli 4 lõikes 2, tingimusel et need olukorrad või tegevused on seotud liidu eelarve usaldusväärse finantsjuhtimise või liidu finantshuvide kaitsmisega, ning kolmandaks mõjutab see rikkumine või tekitab ohu mõjutada piisavalt otseselt sellist finantsjuhtimist või neid finantshuve, kuna selle rikkumise ja selle mõju või mõju avaldumise tõsise ohu vahel on tegelik seos (16. veebruari 2022. aasta kohtuotsus Poola vs. parlament ja nõukogu, C‑157/21, EU:C:2022:98, punkt 288).

85      Järelikult tuleb selleks, et teha kindlaks, kas vaidlustatud säte rikub määruse 2020/2092 artikli 4 lõiget 1, nagu väidab hageja, analüüsida hageja esitatud argumente arvestades, kas on järgitud määruses 2020/2092 ja kohtupraktikas kehtestatud nõudeid.

–       Kohtuliku kontrolli intensiivsus

86      Nõukogu, keda toetab komisjon, väidab, et institutsioonidel on ulatuslik kaalutlusõigus määratleda meetmeid, mida nad peavad asjakohaseks õigusriigi põhimõtete rikkumise heastamiseks liikmesriigis.

87      Komisjon täpsustas kohtuistungil, et arvestades käesolevas asjas kohtuliku kontrolli esemeks olevate eelarveküsimuste ja -meetmete keerukust, tuleb nii komisjonile kui ka nõukogule anda ulatuslik kaalutlusõigus nende hinnangute andmisel selles kontekstis, kusjuures kohtulik kontroll piirdub ilmselgete hindamisvigadega.

88      Nõukogu ja komisjon nõustusid siiski kohtuistungil, et määruse 2020/2092 artiklis 4 ette nähtud õigusriigi põhimõtete rikkumise tingimus on õigusküsimus, mille puhul liidu kohtu kohtulik kontroll peab olema range.

89      Hageja, keda toetab Ungari, väidab, et Üldkohus peab käesolevas asjas teostama täielikku kohtulikku kontrolli.

90      Kõigepealt tuletab Üldkohus meelde, et õigusriigi põhimõtted, millel liit rajaneb, tähendavad, et ei liikmesriigid ega liidu institutsioonid ei pääse sellest, et kontrollitakse nende aktide kooskõla EL toimimise lepinguga, millega on kehtestatud täielik õiguskaitsevahendite ja menetluste süsteem, millega usaldatakse Euroopa Liidu Kohtule institutsioonide aktide seaduslikkuse kontroll (vt selle kohta 23. aprilli 1986. aasta kohtuotsus Les Verts vs. parlament, 294/83, EU:C:1986:166, punktid 23 ja 24).

91      Selle kohtuliku kontrolli raames teostab liidu kohus täielikku kontrolli õigusküsimuste üle, mis hõlmab õigusnormide tõlgendamist objektiivsete asjaolude alusel ja kontrollimist, kas sellise sätte kohaldamise tingimused on täidetud või mitte (vt selle kohta 9. novembri 2022. aasta kohtuotsus Kambodža ja CRF vs. komisjon, T‑246/19, EU:T:2022:694, punkt 45).

92      Lisaks, juhul kui liidu institutsioonidel on võetavate meetmete laadi ja ulatuse kindlaksmääramisel ulatuslik kaalutlusõigus, eelkõige äärmiselt keeruliste majanduslike, tehniliste või teaduslike faktiliste asjaolude hindamisel, ei jää selle kaalutlusõiguse teostamine kohtuliku kontrolli alt välja. Nimelt peab liidu kohus selle kontrolli raames kontrollima, kas sellise kaalutlusõiguse teostamisel esineb ilmne kaalutlusviga või võimu kuritarvitamine või kas ametivõimud on ilmselgelt ületanud oma kaalutlusõiguse piire. Niisuguses kontekstis ei saa liidu kohus asendada hinnangut, mille on teaduslike ja tehniliste asjaolude kohta andnud institutsioon, kellele üksinda on asutamislepingutega see ülesanne pandud, oma vastava hinnanguga (vt selle kohta 18. juuli 2007. aasta kohtuotsus Industrias Químicas del Vallés vs. komisjon, C‑326/05 P, EU:C:2007:443, punktid 75 ja 76; 4. mai 2023. aasta kohtuotsus EKP vs. Crédit lyonnais, C‑389/21 P, EU:C:2023:368, punkt 55, ning 1. augusti 2025. aasta kohtuotsus Prantsusmaa ja komisjon vs. CWS Powder Coatings jt, C‑71/23 P ja C‑82/23 P, EU:C:2025:601, punkt 106 ja seal viidatud kohtupraktika).

93      Sellega seoses tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et liidu kohus ei pea kontrollima mitte üksnes esitatud tõendite sisulist õigsust, usaldusväärsust ja sidusust, vaid ka seda, kas kogutud tõendid sisaldavad kogu asjakohast teavet, mida keerulise olukorra hindamisel tuleb arvesse võtta, ja kas kõnealused tõendid võivad toetada järeldusi, mis nende põhjal on tehtud (vt 4. mai 2023. aasta kohtuotsus EKP vs. Crédit lyonnais, C‑389/21 P, EU:C:2023:368, punkt 56 ja seal viidatud kohtupraktika).

94      Seevastu selliste faktiliste asjaolude tuvastamisel, mis ei ole majanduslikult, tehniliselt või teaduslikult keerulised, on liidu kohtu teostatav kohtulik kontroll täielik (vt selle kohta 23. septembri 2020. aasta kohtuotsus Medac Gesellschaft für klinische Spezialpräparate vs. komisjon, T‑549/19, EU:T:2020:444, punkt 47 (ei avaldata)).

95      Seega, nagu on märgitud Euroopa Kohtu praktikas, ei ole liidu seadusandja mingil moel andnud nõukogule ja komisjonile piiramatut õigust hinnata õigusriigi põhimõtete järgimist poliitilistest kaalutlustest lähtudes või seostada nende põhimõtete mis tahes tuvastatud rikkumist üldiselt liidu vahendite usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõttega. Nimelt on ta seadnud menetluse algatamise tingimuseks selle, et täidetud on kõik eespool punktides 77–84 meenutatud kriteeriumid, mis tagavad, et nende institutsioonide hinnang kuulub liidu õiguse kohaldamisalasse ning on õiguslikku, mitte poliitilist laadi (16. veebruari 2022. aasta kohtuotsus Poola vs. parlament ja nõukogu, C‑157/21, EU:C:2022:98, punkt 358).

96      Sellest kohtupraktikast tuleneb, et komisjoni ja nõukogu kohustus tugineda asjakohaste meetmete võtmise põhjendatuse hindamisel konkreetsetele asjaoludele ning järgida objektiivsuse, diskrimineerimiskeelu ja liikmesriikide aluslepingute ees võrdsuse põhimõtet allub täielikule kohtulikule kontrollile liidu kohtus (vt selle kohta 16. veebruari 2022. aasta kohtuotsus Ungari vs. parlament ja nõukogu, C‑156/21, EU:C:2022:97, punkt 149, ning 16. veebruari 2022. aasta kohtuotsus Poola vs. parlament ja nõukogu, C‑157/21, EU:C:2022:98, punktid 167, 202 ja 286).

97      Seega ei saa väita, et käesolevas asjas on kohtulik kontroll piiratud.

–       Õigusriigi põhimõtete rikkumise esinemine

98      Hageja märgib oma hagiavalduses sõnaselgelt, et ta ei esita ühtegi argumenti selle kohta, et on rikutud määruse 2020/2092 artikli 4 lõiget 2, mis puudutab õigusriigi põhimõtete rikkumist.

99      Hageja vaidlustab siiski tegelikult õigusriigi põhimõtete rikkumise, kuna ta heidab komisjonile ja nõukogule ette, et nad ei ole õiguslikult piisavalt tõendanud ülikoolide poolt üldiselt ja eelkõige tema enda toimepandud rikkumisi. Lisaks märgib ta, et probleemid, mis on seotud riigihanke-eeskirjade ja huvide konflikti eeskirjade kohaldamisega avalikes huvides tegutsevate usaldushalduste suhtes, lahendati Ungari teatatud parandusmeetmetega.

100    Nõukogu, keda toetab komisjon, vaidleb hageja argumendile vastu.

101    Nagu nähtub eespool punktis 84 viidatud kohtupraktikast, on määruse 2020/2092 alusel eelarve kaitsmise meetmete võtmise esimene tingimus tõendada nimetatud määruse artikli 2 punktis a määratletud õigusriigi põhimõtete rikkumist.

102    Esiteks tuleb hageja selle argumendi kohta, et probleemid seoses riigihankeid ja huvide konflikti käsitlevate õigusnormide kohaldamisega avalikes huvides tegutsevate usaldushalduste suhtes lahendati Ungari teatatud parandusmeetmetega, meenutada, et nõukogu märkis rakendusotsuse 2022/2506 põhjendustes 3 ja 11, et komisjon tõstatas esialgu probleemi seoses riigihankeid ja huvide konflikte käsitlevate õigusnormide kohaldamata jätmisega avalikes huvides tegutsevate usaldushalduste ja nende hallatavate üksuste suhtes.

103    Rakendusotsuse 2022/2506 põhjenduses 29 on aga märgitud, et ühtekokku kõigi Ungari välja pakutud parandusmeetmetega saaks põhimõtteliselt lahendada probleemid, mis on seotud õigusnormide süsteemsete rikkumiste, riigihangete puuduste ja nõrkuste, huvide konfliktide ohu ja avalikes huvides tegutsevate usaldushalduste probleemidega.

104    Seetõttu järeldab Üldkohus sellest, et Ungari parandusmeetmed kõrvaldasid riigihankemenetluste tõsised süsteemsed puudused, mis tulenesid huvide konflikte puudutavate ja riigihankevaldkonna eeskirjade kohaldamata jätmisest avalikes huvides tegutsevate usaldushalduste ja nende hallatavate üksuste suhtes. Seega ei ole need enam iseenesest ja osas, milles need puudutavad üksnes avalikes huvides tegutsevaid usaldushaldusi, õigusriigi põhimõtete rikkumised, millele nõukogu rakendusotsuses 2022/2506 viitab ja mida Üldkohus käesolevas asjas analüüsib.

105    Teiseks tuleb avalikes huvides tegutsevate usaldushalduste hallatavate üksuste või konkreetselt hageja toime pandud rikkumiste esinemise kohta märkida, et määrus 2020/2092 puudutab nii õigusriigi põhimõtete üksikuid rikkumisi kui ka süsteemseid rikkumisi.

106    Nimelt hõlmavad olukorrad või ametiasutuste tegevused, mis on määruse 2020/2092 artikli 4 lõike 2 punktides a–h loetletud kui õigusriigi põhimõtete rikkumised selle määruse tähenduses, nii üksikuid kui ka süsteemseid olukordi või tegevusi. Lisaks on määruse 2020/2092 põhjenduses 15 ette nähtud, et liidu finantshuve võivad tõsiselt mõjutada nii õigusriigi põhimõtete üksikud rikkumised kui ka rikkumised, mis on laialt levinud või tulenevad avaliku sektori asutuste korduvast tegevusest või tegevusetusest või nende asutuste võetud üldistest meetmetest.

107    Euroopa Kohus tõdes sellega seoses, et kui õigusriigi põhimõtete rikkumine võib olla süsteemset laadi ning mõjutada ka liidu eelarve usaldusväärset finantsjuhtimist või liidu finantshuvide kaitset või tekitada tõsise ohu mõjutada liidu eelarve usaldusväärset finantsjuhtimist või liidu finantshuvide kaitset, ei saa liidule ette heita vajalike vahendite kasutamist selle usaldusväärse finantsjuhtimise ja nende finantshuvide kaitseks (vt selle kohta 16. veebruari 2022. aasta kohtuotsus Poola vs. parlament ja nõukogu, C‑157/21, EU:C:2022:98, punkt 362).

108    Käesolevas asjas tuleb meenutada, et rakendusotsuse 2022/2506 põhjendustest 11, 43 ja 62 nähtub, et õigusriigi põhimõtete rikkumine tuleneb faktilisest olukorrast ja Ungari õigusraamistikust, mis ei takista kõrgematel ametnikel, sealhulgas kõrgematel riigiametnikel, osaleda avalikes huvides tegutsevate usaldushalduste juhatuses, mis süvendab võimalikku huvide konflikti ohtu.

109    Lisaks on rakendusotsuse 2022/2506 põhjenduses 58 sõnaselgelt märgitud, et „tuvastatud nõuetele mittevastavuse juhtumid viitavad süsteemsele rikkumisele“.

110    Seoses sellega on komisjoni ettepaneku punktis 128 märgitud, et „[m]is puudutab rikkumiste laadi, siis leiab komisjon, et […] avalikes huvides tegutsevate usaldushalduste huvide konfliktidega seotud rikkumiste hindamine on viinud järelduseni, et need probleemid viitavad õigusriigi põhimõtte, eelkõige määruse […] 2020/2092 artikli 3 punkti b rikkumistele, kuna ei suudeta ära hoida või korrigeerida avaliku sektori asutuste meelevaldseid või ebaseaduslikke otsuseid või määrata selliste otsuste eest karistusi ega tagada huvide konflikti puudumist“.

111    Oma ettepaneku punktis 57 leidis komisjon samuti, et õigusriigi põhimõtete rikkumine puudutas eelkõige määruse 2020/2092 artikli 4 lõike 2 punktis h mainitud olukorda, see tähendab „muu[d] olukord[a] […] seoses liidu eelarve usaldusväärse finantsjuhtimise või liidu finantshuvide kaitsmisega“, mida kujutab käesolevas asjas endast suurenenud huvide konflikti oht, mis tuleneb asjaolust, et avalikes huvides tegutsevate usaldushalduste juhatusse kuuluvad kõrgemad riigiametnikud.

112    Lisaks on komisjoni ettepaneku punktis 130 täpsustatud järgmist:

„[T]uvastatud õigusriigi põhimõtete rikkumised puudutavad Ungari avaliku sektori olulisi osi, st kõiki liidu vahendeid haldavaid avaliku sektori asutusi, kes võivad olla avaliku sektori hankijad või saada avaliku sektori hankijateks, samuti kõiki avalikes huvides tegutsevaid usaldushaldusi, millel on hoolimata sellest, et nad on eraõiguslikud üksused, avaliku huvi eesmärk, nagu haridus, teadusuuringud, keskkonna- ja kliimakaitse ning kultuuripärandi kaitse. Seega on tuvastatud õigusriigi põhimõtete rikkumised süsteemsed ja laialt levinud ning seega tõsised.“

113    Lõpuks märkis komisjon oma ettepaneku punktis 142, et on praktiliselt võimatu võtta seisukohta, et keeldu võtta otsese ja kaudse eelarve täitmise alla kuuluvate programmide raames uusi õiguslikke kohustusi avalikes huvides tegutsevate usaldushalduste ja nende hallatavate üksuste suhtes tuleks kohaldada vaid teatavatele avalikes huvides tegutsevatele usaldushaldustele ja nende hallatavatele üksustele või et selliste üksuste suhtes võiks võtta vaid osalisi õiguslikke kohustusi.

114    Nagu nähtub komisjoni teatise punktist 70, tekitab asjaolu, et kõrgemad ametnikud ja kõrgemad riigiametnikud võivad kuuluda avalikes huvides tegutsevate usaldushalduste juhatusse, „olukorra, kus kõrgemad riigiametnikud võivad osaleda selliste otsuste tegemisel, mis puudutavad avaliku sektori vahenditest tehtavaid väljamakseid üksustele, kus nad ise töötavad ja kus neil on oluline otsustusõigus“. Nagu nõukogu aga kinnitab, on avalikes huvides tegutsevatel usaldushaldustel nende seadusega kindlaks määratud olemuse tõttu otsustav mõju ja kontroll oma hallatavate üksuste üle, mistõttu tegelikkuses on need kaks üksust ühese kooslusena lahutamatult seotud. Seetõttu mõjutaks avalikes huvides tegutsevate usaldushaldustega seotud huvide konflikti oht mis tahes otsust, mis käsitleb liidu vahendite kasutamist avalikes huvides tegutseva usaldushalduse hallatava üksuse poolt.

115    Seega tuleneb rakendusotsusest 2022/2506, võttes arvesse komisjoni ettepanekut ja teatist, et õigusriigi põhimõtete rikkumisega seotud probleemid puudutasid avalikes huvides tegutsevate usaldushalduste suhtes kohaldatavat õiguslikku raamistikku, eelkõige nende usaldushalduste ja nende hallatavate üksuste poolt vahendite haldamise korraldust, toimimist ja süsteemset läbipaistmatust, mitte rikkumisi, mille on individuaalselt toime pannud need usaldushaldused või nende hallatavad üksused, nagu hageja.

116    Järelikult, kuna õigusriigi põhimõtete rikkumised, millele nõukogu viitab, on käesolevas asjas süsteemsed, ei olnud komisjon ja nõukogu kohustatud tõendama õigusriigi põhimõtete üksikuid rikkumisi iga asjasse puutuva üksuse poolt. Nimelt muudaks selline tõlgendus võimatuks võtta meetmeid õigusriigi põhimõtete süsteemsete rikkumiste heastamiseks.

117    Käesolevas asjas tuleb aga märkida, et komisjon ja nõukogu on vastavalt määruse 2020/2092 artikli 4 lõikele 1 koostoimes eelkõige sama määruse artikli 3 punktiga b õiguslikult piisavalt tõendanud õigusriigi põhimõtete rikkumist nimetatud määruse artikli 2 punkti a tähenduses. Rikkumine seisneb võimalikust huvide konfliktist tingitud tõsises ohus, mis tuleneb Ungari õigusraamistikust, mis lubab kõrgematel ametnikel ja kõrgematel riigiametnikel osaleda Ungari 2021. aasta IX seadusega asutatud avalikes huvides tegutsevate usaldushalduste juhatuses, ning on süsteemset laadi, kuna Ungari ei suuda, tal ei ole võimalik või ta ei soovi takistada selliste otsuste tegemist, mis on tehtud huvide konflikte käsitlevat kohaldatavat õigust rikkudes.

118    Neil asjaoludel ei olnud õigusriigi põhimõtete rikkumise tuvastamise tõttu nõutav, et vaidlustatud sätte vastuvõtmiseks tuvastataks selliste üksuste nagu hageja või neid haldavate usaldushalduste toime pandud individuaalseid rikkumisi.

119    Sellest järeldub, et hageja argumendid õigusriigi põhimõtete rikkumise kohta tuleb tagasi lükata.

–       Nõue, et mõjutatakse või et esineb tõsine oht mõjutada liidu eelarve usaldusväärset finantsjuhtimist või liidu finantshuvide kaitset

120    Esimesena väidab hageja, et otsese või kaudse eelarve täitmise raames teostatavate projektide raames ei ole ei Ungari avalikes huvides tegutsevad usaldushaldused ega selliste usaldushalduste hallatavad üksused sellised üksused, mis vastutavad nende projektide rakendamise eest. Seega ei ole nende ülesanne kutsuda üles esitama hankepakkumine, hinnata pakkumisi, allkirjastada toetuslepinguid, teha projektide rakendamise järelevalvet, kontrollida ja hinnata tulemusi, teha kontrolle või tagada nimetatud projektide nõuetelevastavus. See on pigem komisjoni või teiste rakendusasutuste ülesanne.

121    Ungari väidab sellega seoses, et rakendusotsuse 2022/2506 vastuvõtmiseni viinud menetluses ei ole komisjon kuidagi tõendanud, kuidas konkreetselt mõjutas võimalike huvide konfliktide esinemine liidu rahaliste vahendite kasutamist. Selliste programmide puhul nagu „Erasmus+“ või „Euroopa horisont“ jälgib komisjon omal algatusel programmide toimimist ja liidu eelarvest eraldatud rahaliste vahendite kasutamist. Ungari vaidleb seega vastu asjaolule, et võimalik huvide konflikti olukord võib kujutada endast tegelikku ohtu liidu rahalistele vahenditele.

122    Need argumendid põhinevad aga ekslikul eeldusel. Nimelt, vastupidi sellele, mida väidab hageja, kuuluvad nii Ungari avalikes huvides tegutsevad usaldushaldused kui ka selliste usaldushalduste hallatavad üksused vaidlustatud sätte kohaldamisalasse seetõttu, et neile võidakse usaldada projektide elluviimine eelarve kaudse täitmise raames, aga ka neist otsese või kaudse eelarve täitmise projektidest kasusaajatena.

123    Sellega seoses tuleb meenutada, et vaidlustatud säte tuleneb määruse 2020/2092 artikli 5 lõikes 1 ette nähtud meetme kohaldamisest. Selle määruse artikli 5 lõike 1 punkti a alapunktis ii on ette nähtud, et kui komisjon täidab liidu eelarvet otseselt või kaudselt vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. juuli 2018. aasta määruse (EL, Euratom) 2018/1046, mis käsitleb liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantsreegleid ja millega muudetakse määrusi (EL) nr 1296/2013, (EL) nr 1301/2013, (EL) nr 1303/2013, (EL) nr 1304/2013, (EL) nr 1309/2013, (EL) nr 1316/2013, (EL) nr 223/2014 ja (EL) nr 283/2014 ja otsust nr 541/2014/EL ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EL, Euratom) nr 966/2012 (ELT 2018, L 193, lk 1), artikli 62 lõike 1 punktidele a ja c ning kui vahendite saaja on valitsussektori üksus, võib nõukogu keelata komisjonil võtta selle üksuse suhtes uusi õiguslikke kohustusi. Hageja ei vaidle aga vastu rakendusotsuse 2022/2506 põhjenduses 22 toodud väitele, et avalikes huvides tegutsevaid usaldushaldusi ja nende hallatavaid üksusi käsitatakse valitsussektori üksustena, kes võivad olla otsese või kaudse eelarve täitmise projektide raames toetusesaajad.

124    Teisena väidab hageja, et avalikes huvides tegutsevatel usaldushaldustel ja nende usaldushalduste juhatuse liikmetel ei ole võimalik saada liidu otsest rahastust, mida saavad selliste usaldushalduste hallatavad üksused.

125    Ungari 2021. aasta IX seaduse § 22 lõikest 4 tuleneb aga, et olenevalt Ungari kõrgharidusasutuse asutamisaktist võivad avalikes huvides tegutseval usaldushaldusel olla märkimisväärsed volitused selle asutuse eelarve, tegevuse ja korraldusega seotud küsimustes.

126    Ungari kõrgharidusasutusi haldavate avalikes huvides tegutsevate usaldushalduste volitusi on täpsustatud ka 2011. aasta CCIV seaduses riikliku kõrghariduse kohta (a nemzeti felsőoktatásról szóló 2011. évi CCIV. törvény; Magyar Közlöny 2011/165.; edaspidi „Ungari 2011. aasta CCIV seadus“), mida kohaldatakse kõigi Ungari kõrgharidusasutuste suhtes. Selle seaduse §‑des 12 ja 73 on sätestatud pädevuse jaotus kõrgharidusasutuse juhatuse ja varahaldajate, st vastavalt avalikes huvides tegutsevate usaldushalduste vahel.

127    Sellega seoses on Ungari 2011. aasta CCIV seaduse § 12 lõikes 3 üldnormina ette nähtud, et juhatuse ülesanne on muu hulgas võtta vastu kõrgharidusasutuse eelarve, raamatupidamise aastaaruanne ning korraldust ja toimimist käsitlevad eeskirjad.

128    Ungari 2011. aasta CCIV seaduse § 73 lõikes 1 on omakorda ette nähtud, et kui ei ole sätestatud teisiti, on varahaldajate kontrolliga seotud õigused ja kohustused samad, olenemata sellest, milline üksus neid õigusi teostab ja kohustusi täidab. Nii tuleneb selle seaduse § 73 lõikest 3, et haldusüksustel on muu hulgas pädevus võtta vastu kõrgharidusasutuse asutamisakt ja seda muuta ning vaadata läbi kõrgharidusasutuse korraldust ja toimimist käsitlevad eeskirjad.

129    Lõpuks on Ungari 2011. aasta CCIV seaduse § 94 lõikes 6 sätestatud, et erandina selle seaduse § 12 lõikest 3 ja § 73 lõikest 3 võib eraõigusliku kõrgharidusasutuse asutamisaktis muu hulgas ette näha, et varahaldaja kiidab heaks kõrgharidusasutuse eelarve, selle aastaaruanded ning korraldust ja toimimist käsitlevad eeskirjad.

130    Kõigist eespool punktides 125–129 mainitud sätetest tuleneb, et vastupidi sellele, mida väidab hageja, võivad Ungari 2021. aasta IX seadusega asutatud avalikes huvides tegutsevad usaldushaldused ning nende usaldushalduste juhatusse kuuluvad kõrgemad ametnikud ja kõrgemad riigiametnikud avaldada otsustavat mõju niisuguste usaldushalduste hallatavatele üksustele ja seega liidu otsesele rahastusele, mida sellised üksused saavad, tulenevalt isiklikest majanduslikest huvidest, eelistustest või usulisest, kutsealasest, poliitilisest või perekondlikust kuuluvusest.

131    Kolmandana väidab hageja, et rakendusotsuses 2022/2506 tuvastatud huvide konflikt ei puuduta liidu vahendeid.

132    Sellega seoses on rakendusotsuse 2022/2506 põhjenduses 43 mainitud, et avalikes huvides tegutseva usaldushalduse hallatavad Ungari kõrgharidusasutused jäetakse liidu rahastamisest välja huvide konflikti ohu tõttu, mis tuleneb võimalusest, et kõrgemad ametnikud ja kõrgemad riigiametnikud võivad kuuluda avalikes huvides tegutsevate usaldushalduste juhatusse.

133    Seega, vastupidi sellele, mida väidab hageja, tuleneb rakendusotsusest 2022/2506, et Ungari avalikes huvides tegutsevate usaldushalduste juhatusse kuuluvad kõrgemad ametnikud ja kõrgemad riigiametnikud võivad otsustavalt mõjutada nende hallatavaid üksusi ja seega liidu otsest rahastust, mida sellised üksused saavad.

134    Järelikult tuleb hageja argument, et nõukogu ei ole tõendanud tõsist ohtu mõjutada piisavalt otseselt usaldusväärset finantsjuhtimist või liidu finantshuvide kaitset, tagasi lükata.

–       Tegeliku ja piisavalt otsese seose esinemine õigusriigi põhimõtete rikkumise ning liidu eelarvele sellega avaldatava mõju vahel

135    Hageja väitel ei ole komisjon ja nõukogu tõendanud tegelikku ja piisavalt otsest seost õigusriigi põhimõtete rikkumise ja liidu eelarve usaldusväärse finantsjuhtimise või liidu finantshuvide kaitse mõjutamise või mõjutamise tõsise ohu vahel.

136    Nõukogu, keda toetab komisjon, palub see väide tagasi lükata.

137    Määruse 2020/2092 artikli 4 lõikes 1 on ette nähtud parandusmeetmed juhuks, kui tehakse kindlaks, et liikmesriigis esinevad sellised õigusriigi põhimõtete rikkumised, mis mõjutavad või mille puhul on tõsine oht mõjutada piisavalt otseselt liidu eelarve usaldusväärset finantsjuhtimist või liidu finantshuvide kaitset. See tingimus nõuab nende rikkumiste ja sellise mõju või tõsise mõjuriski vahelise „tegeliku seose“ tuvastamist (16. veebruari 2022. aasta kohtuotsus Poola vs. parlament ja nõukogu, C‑157/21, EU:C:2022:98, punkt 165).

138    Rakendusotsuse 2022/2506 põhjendustest 58 ja 62 nähtub, et kuna Ungari teatatud parandusmeetmed ei olnud õigusriigi süsteemsete rikkumiste kõrvaldamiseks piisavad, püsis tõsine oht liidu eelarvele, kuna need rikkumised mõjutasid piisavalt otseselt liidu eelarve usaldusväärset finantsjuhtimist ja liidu finantshuvide kaitset.

139    Komisjoni ettepaneku punktis 33 on sellega seoses märgitud, et selliste eraõiguslike üksuste asutamisega, mida riik märkimisväärselt rahastas, võib kaasneda avaliku kontrolli puudumine nende üksuste toimimise ja juhtimise üle.

140    Lisaks on komisjoni ettepaneku punktis 142 märgitud, et erand, mis võimaldab avalikes huvides tegutsevate usaldushalduste juhatuse liikmetel jätta huvide konfliktiga seotud nõuded täitmata, võib mõjutada eelarvet, mida need üksused võivad rakendada või hallata.

141    Samuti on komisjoni teatise punktis 70 märgitud, et Ungari poolt alates 1. novembrist 2022 taaskehtestatud erand, mis võimaldab kõrgematel riigiametnikel osaleda avalikes huvides tegutsevate usaldushalduste juhatuses, tekitab olukorra, kus kõrgemad riigiametnikud võivad osaleda selliste otsuste tegemisel, mis puudutavad avaliku sektori vahenditest tehtavaid väljamakseid üksustele, kus nad ise töötavad ja kus neil on oluline otsustusõigus.

142    Lõpuks on komisjoni teatise punkti 154 alapunktis vi märgitud, et „[l]isaks esineb jätkuvalt olulisi riske veel mitmes valdkonnas, nimelt: […] septembris komisjonilt kavandatud parandusmeetmele saadud hinnangu järel sammude astumine, et veelgi lihtsustada kõrgema tasandi ametnike osalemist selliste avalikes huvides tegutsevate usaldushalduste juhtorganites, millest tehakse suuri avalike vahendite väljamakseid“.

143    Käesolevas asjas tuvastas Üldkohus, arvestades eespool punktides 138–142 esitatud kaalutlusi, et hagejat haldab avalikes huvides tegutsev usaldushaldus ja et ta on selle usaldushalduse juhatuse – mille liikmed nimetab määramata ajaks ametisse täitevvõim – kontrolli all. Seega esineb süsteemne, tegelik ja tõsine oht, et ülikoolide õppekavade ja -tegevuse ning liidu rahastatavate teadus- ja arendusprojektide väljatöötamise valik on otseselt poliitiliselt mõjutatud või neid lihtsalt sel põhjusel enam ei toetata.

144    Seega tuleb tõdeda, et vaidlustatud sätte puudumisel võivad usaldushaldused, kuhu võivad kuuluda kõrgemad ametnikud, sealhulgas kõrgemad riigiametnikud, ja selliste usaldushalduste hallatavad üksused, saada liidu eelarvest vahendeid. Ent nagu nähtub eespool punktist 125, võivad avalikes huvides tegutsevatel usaldushaldustel olla märkimisväärsed volitused nende hallatavate üksuste, nagu käesolevas asjas hageja eelarve-, tegevus- ja korralduslikes küsimustes.

145    Lisaks esineb tegelik oht, et avalikes huvides tegutsevate usaldushalduste juhatus või ülikooli juhtkond valib liidu eelarvest rahastatavate teadus- ja arendusprojektide või kõrgharidusprojektide rakendamisega seotud töötajaid nende poliitiliste eelistuste alusel.

146    Seetõttu võivad avalikes huvides tegutsevad usaldushaldused programmide „Erasmus+“ ja „Euroopa horisont“ raames rolli mängida liidu rahaliste vahendite lõplikele vahendite saajatele väljamaksmisel. Seega on tegelik oht, et nende toetusesaajate valikut mõjutavad poliitilised, majanduslikud või isiklikud huvide konfliktid.

147    Lisaks väitis nõukogu õigesti, et programmi „Erasmus+“ puhul esineb tegelik ja süsteemne oht, et huvide konfliktid mõjutavad toetust saavate tudengite valimist, eelkõige teistes liikmesriikides läbitud toetuskõlblike kursuste valikut ja vastastikust tunnustamist, ning et seega lisatakse sellesse valikuprotsessi kaalutlused, mis väljuvad akadeemiliste teenete hindamise raamidest.

148    Nõukogu väitis samuti – ilma et hageja või Ungari talle tõsiselt vastu oleksid vaielnud –, et programmi „Euroopa horisont“ toetuste rakendamisel esineb hankemenetluste käigus, millega viiakse ellu selle programmiga hõlmatud projekte ning mis on teadusprojektidele eraldatud eelarve seisukohast sageli väga olulised, teenuseosutajate valimisel lubamatu mõjutamise oht. Ungari õigusraamistik mõjutab ka töötajate värbamist ja muid personaliga seotud protsesse. Võttes arvesse poliitilise kontrolli laialdast olemasolu ja huvide konflikti ohtu, kinnitas nõukogu, et kõiki siseprotsesse, akadeemilisi menetlusi ja juhtimisstruktuure, mis on seotud liidu vahendite kasutamisega, võidakse väliselt mõjutada, mis võib kaasa tuua liidu vahendite sobimatu kasutamise.

149    Liidu finantshuvide kaitse eeldab aga, et liidu rahalisi vahendeid ei kasutata selleks, et rahastada liikmesriikide avalikes huvides tegutsevaid üksusi, nagu usaldushaldused, või nende hallatavaid üksusi, mille tegutsemise tingimused on vastuolus õigusriigi põhimõtetega.

150    Järelikult, vastupidi sellele, mida väidavad hageja ja Ungari, on komisjon ja nõukogu käesolevas asjas õiguslikult piisavalt tõendanud, et väidetavate õigusriigi põhimõtete olulise ja süsteemse rikkumise ning liidu eelarve usaldusväärse finantsjuhtimise või liidu finantshuvide kaitse mõjutamise või selle mõjutamise tõsise ohu vahel on tegelik ja piisavalt otsene seos.

151    Eeltoodust tuleneb, et põhjendamatuse tõttu tuleb tagasi lükata argumendid, et rakendusotsuses 2022/2506 ei ole tuvastatud tegelikku ja piisavalt otsest seost õigusriigi põhimõtete rikkumise ja selle mõju vahel liidu eelarvele. Seega tuleb samuti tervikuna tagasi lükata väide, et on rikutud määruse 2020/2092 artikli 4 lõiget 1.

 Väide, et on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet

152    Hageja, keda toetab Ungari, väidab, et vaidlustatud säte rikub proportsionaalsuse põhimõtet.

153    Sellega seoses esitab hageja kaheksa argumenti. Esiteks oleks komisjon pidanud otsese või kaudse eelarve täitmise alla kuuluvate projektide puhul hindama avalikes huvides tegutsevate usaldushalduste ja nende hallatavate üksuste olukorda erinevalt sõltuvalt sellest, kas nad on toetusesaajad või nende projektide rakendamise eest vastutavad üksused. Teiseks tugines nõukogu rakendusotsuse 2022/2506 vastuvõtmisel ekslikult avalikes huvides tegutsevate usaldusfondide suhtes riigihanke-eeskirjade kohaldamise problemaatikale. Kolmandaks ei ole võetud meede rahastamisliigi ja rahastamiskõlblike kulude liigiga võrreldes kõige vähem piirav. Neljandaks seab rakendusotsus 2022/2506 kahtluse alla liidu rahaliste vahendite õiglaste valiku- ja eraldamismenetluste tõhususe. Viiendaks on vaidlustatud säte taotletava eesmärgi suhtes ebaproportsionaalne. Kuuendaks ei arvestanud nõukogu võimalust teha individuaalseid erandeid. Seitsmendaks oleks nõukogu pidanud individuaalselt analüüsima iga avalikes huvides tegutsevat usaldushaldust ja tema hallatavat üksust. Kaheksandaks ei analüüsinud komisjon ja nõukogu võimalust kohaldada vahendite pro rata vähendamist sõltuvalt rikkumiste laadist, kestusest, raskusest ja ulatusest.

154    Nõukogu, keda toetab komisjon, vaidleb hageja argumentidele vastu.

155    Rakendusotsuse 2022/2506 põhjenduses 62 leidis nõukogu, et parim viis, kuidas maandada tõsist ohtu eelarvele, mida põhjustavad võimalikud huvide konfliktid avalikes huvides tegutsevates usaldushaldustes, on vaidlustatud säte, st komisjoni jaoks kehtestatud keeld võtta liidu eelarve otsesel või kaudsel täitmisel uusi õiguslikke kohustusi usaldushalduste või nende hallatavate üksuste suhtes. Nõukogu hinnangul on selline meede proportsionaalne sellega, mis on rangelt vajalik, et saavutada eesmärk kaitsta liidu eelarvet liikmesriigis õigusriigi põhimõtete rikkumisest tuleneva mõjutamise või mõjutamise ohu eest.

156    Üldkohus tuletab meelde, et määruse 2020/2092 artikli 5 lõikes 3 on ette nähtud, et selle määruse alusel võetud meetmed on proportsionaalsed. Nende kindlaksmääramisel tuleb arvesse võtta õigusriigi põhimõtete rikkumise tegelikku või potentsiaalset mõju liidu eelarve usaldusväärsele finantsjuhtimisele või liidu finantshuvidele. Samuti tuleb nõuetekohaselt arvesse võtta õigusriigi põhimõtete rikkumise laadi, kestust, raskusastet ja ulatust. Meetmed peavad olema võimalikult suures ulatuses suunatud liidu tegevusele, mida rikkumine mõjutab. Sellest tuleneb, et võetavad meetmed peavad olema rangelt proportsionaalsed tuvastamist leidnud õigusriigi põhimõtete rikkumise mõjuga liidu eelarvele või liidu finantshuvidele (16. veebruari 2022. aasta kohtuotsus Poola vs. parlament ja nõukogu, C‑157/21, EU:C:2022:98, punkt 302).

157    Proportsionaalsuse põhimõte, mis kuulub liidu õiguse üldpõhimõtete hulka ning mis on tagatud ELL artikli 5 lõikes 4 ja põhiõiguste harta artikli 52 lõikes 1, nõuab, et liidu institutsioonide aktid oleksid asjaomaste õigusnormidega taotletavate õiguspäraste eesmärkide saavutamiseks sobivad ega läheks kaugemale sellest, mis on nende eesmärkide saavutamiseks vajalik, ning juhul, kui on võimalik valida mitme sobiva meetme vahel, tuleb rakendada kõige vähem koormavat meedet ning tekitatud ebamugavused ei tohi olla seatud eesmärke arvestades ülemäära suured (16. veebruari 2022. aasta kohtuotsus Ungari vs. parlament ja nõukogu, C‑156/21, EU:C:2022:97, punkt 340; vt ka 16. veebruari 2022. aasta kohtuotsus Poola vs. parlament ja nõukogu, C‑157/21, EU:C:2022:98, punkt 353 ja seal viidatud kohtupraktika).

158    Esimesena tuleb analüüsida vaidlustatud sätte vajalikkust ja sobivust.

159    Sellega seoses ei ole hageja esitanud Üldkohtule ühtegi konkreetset asjaolu, mis seaks kahtluse alla selle, et vaidlustatud säte võimaldab saavutada eesmärgi kaitsta liidu eelarvet õigusriigi põhimõtete rikkumise eest.

160    Täpsemalt piirdus hageja väitega, et otsese või kaudse eelarve täitmise alla kuuluvate projektide raames oleks komisjon pidanud hindama avalikes huvides tegutsevate usaldushalduste ja nende hallatavate üksuste olukorda erinevalt sõltuvalt sellest, kas nad on toetusesaajad või nende projektide elluviimise eest vastutavad üksused.

161    Nagu on märgitud eespool punktides 122 ja 123, põhineb see argument aga ekslikul eeldusel, kuna vaidlustatud säte hõlmab nii Ungari avalikes huvides tegutsevaid usaldushaldusi kui ka selliste usaldushalduste hallatavaid üksusi, mitte ainult seetõttu, et neile võidakse usaldada liidu eelarvest rahastatavate projektide rakendamine eelarve kaudse täitmise raames, vaid ka seetõttu, et nad võivad olla liidu eelarvest rahaliste vahendite saajad projektide elluviimiseks otsese või kaudse eelarve täitmise raames.

162    Samuti on tulemusetu hageja argument, et nõukogu tugines rakendusotsuse 2022/2506 vastuvõtmisel ekslikult probleemile, mis puudutab riigihanke‑eeskirjade kohaldamist avalikes huvides tegutsevatele usaldushaldustele. Nimelt, nagu on märgitud eespool punktis 104, ei tõstata nõukogu enam seda probleemi.

163    Neil asjaoludel ei ole hageja argumendid piisavad, et tõendada vaidlustatud sätte sobimatust, ning need tuleb tagasi lükata.

164    Teisena väidab hageja vaidlustatud sätte rangelt vajaliku laadi kohta, et võetud meede ei ole kõige vähem piirav. Seega oleks selleks, et välistada kõrgharidusasutuste võimalus täita liidu eelarvet, piisanud sellest, kui keelata uute õiguslike kohustuste võtmine kõrgharidusasutuste suhtes nende finantseerimisasutuse, rahastamisüksuse või -asutuse staatuses ning seega jätta need asutused välja määruse 2018/1046 artikli 62 lõike 1 punkti c alapunktides v–vii nimetatud asutuste kategooriast.

165    Sellega seoses tuleb märkida, et vaidlustatud sättes ei ole kehtestatud keeldu võtta uusi õiguslikke kohustusi selleks, et välistada kõrgharidusasutuste võimalus täita liidu eelarvet, vaid pigem – nagu nähtub vaidlustatud sättest ja rakendusotsuse 2022/2506 põhjendusest 22 – selleks, et avalikes huvides tegutsevad usaldushaldused ja selliste usaldushalduste hallatavad üksused ei oleks enam otsese ja kaudse eelarve täitmise raames rakendatavate liidu programmide toetusesaajad või nende rakendamise eest vastutavad üksused.

166    Lisaks, mis puudutab kõigepealt hageja argumenti, et nõukogu ei arvestanud võimalusega teha individuaalseid erandeid, siis tuleneb edaspidi punktidest 225–228, et määruses 2020/2092 ei ole välistatud seda, et nõukogu määrab nende asjakohaste meetmete raames kindlaks individuaalsed erandid. Tuleb siiski tõdeda, et arvestades rakendusotsuse 2022/2506 vastuvõtmist õigustavate õigusriigi põhimõtete rikkumiste süsteemset laadi, ei oleks individuaalsed erandid liidu eelarvet tõhusalt kaitsnud.

167    Järgmisena nähtub hageja selle argumendi osas, et nõukogu oleks pidanud analüüsima iga avalikes huvides tegutseva usaldushalduse ja tema hallatavate üksuste olukorda individuaalselt, määruse 2020/2092 põhjendusest 19, et on „väga oluline, et lõplike vahendite saajate või toetusesaajate õigustatud huvid oleksid õigusriigi põhimõtete rikkumiste korral meetmete vastuvõtmisel nõuetekohaselt kaitstud“, ning et „[k]omisjon peaks meetmete vastuvõtmise kaalumisel võtma arvesse nende võimalikku mõju lõplikele vahendite saajatele või toetusesaajatele“.

168    Kuna nõukogu tugines aga käesolevas asjas oma otsuses õigusriigi põhimõtete võimalikele süsteemsetele rikkumistele ja kuna rakendusotsuses 2022/2506 ei ole väidetud, et lõplikud vahendite saajad või toetusesaajad oleksid pidanud olema seotud õigusriigi põhimõtete individuaalsete rikkumistega, näiteks konkreetsete korruptsiooni, pettuse või huvide konflikti juhtumitega, on nimetatud otsus üldkohaldatav ja võib seega mõjutada nimetatud toetusesaajaid või adressaate, ilma et käesolevas asjas oleks tulnud iga avalikes huvides tegutsevat usaldushaldust või iga tema hallatavat üksust individuaalselt analüüsida.

169    Lisaks tuleb meenutada, et määruse 2020/2092 artikli 5 lõikes 2 on sätestatud, et asjakohaste meetmete kehtestamine ei mõjuta valitsussektori üksuste või liikmesriikide kohustusi rakendada programmi või fondi, iseäranis kohustusi, mis neil on lõplike vahendite saajate või toetusesaajate ees, kui meetmete võtmise otsuses ei ole sätestatud teisiti.

170    Käesolevas asjas nähtub rakendusotsusest 2022/2506, võttes arvesse komisjoni ettepanekut, et meetme võimalikku mõju eelkõige adressaatidele ja toetusesaajatele, nagu hageja, on arvesse võetud.

171    Nimelt tuleb esimesena tõdeda, et keeld võtta uusi õiguslikke kohustusi on määruse 2020/2092 artikli 5 lõike 1 punktis a loetletud viie meetme hulgast kõige vähem piirav, arvestades edendatavaid eesmärke. Selles sättes loetletud muudel meetmetel oleks häiriv mõju programmidele, mis olid rakendusotsuse 2022/2506 jõustumise kuupäeval juba käimas, tekitades raskusi ka kolmandatele isikutele. Konkreetselt võimaldas see meede programmide „Erasmus+“ või „Euroopa horisont“ lõplikel toetusesaajatel jätkata isegi pärast vaidlustatud sätte vastuvõtmist nende toetuste saamist, mis olid antud enne selle sätte vastuvõtmist, ja seda kuni nende programmide raames alla kirjutatud lepingute lõppemiseni.

172    Teisena nähtub rakendusotsuse 2022/2506 põhjendusest 63, mille kohaselt ei mõjuta see otsus Ungari kohustusi, mis tal on eelkõige lõplike vahendite saajate või toetusesaajate ees, sealhulgas kohustus teha makseid, et nõukogu võttis arvesse selle otsuse mõju liidu rahaliste vahendite lõplikele saajatele ja toetusesaajatele.

173    Lisaks, nagu nähtub rakendusotsuse 2022/2506 põhjendusest 62, ei mõjuta vaidlustatud säte otsese ja kaudse eelarve täitmise korras rakendatavate liidu programmide vahendite kogueraldisi. Konkreetselt tähendab see, et Ungari ülikoolid, mis ei ole Ungari 2021. aasta IX seaduse alusel asutatud avalikes huvides tegutsevate usaldusfondide hallatavad, ning nende üliõpilased, õppejõud ja teadlased võivad saada programmide „Erasmus+“ ja „Euroopa horisont“ raames liidu rahalisi vahendeid.

174    Lõpuks tuleb hageja selle argumendi kohta, et komisjon ja nõukogu ei analüüsinud võimalust vahendeid pro rata vähendada, võttes arvesse rikkumiste laadi, kestust, raskusastet ja ulatust, märkida, et vaidlustatud säte võeti vastu süsteemsete rikkumiste heastamiseks. Seega ei oleks rahaliste vahendite pro rata vähendamine liidu eelarvet tõhusalt kaitsnud.

175    Igal juhul, isegi kui eeldada, et hageja pakutud alternatiivsed lahendused on vähem piiravad, ei ole tõendatud, et need võimaldaksid saavutada eespool punktis 159 nimetatud eesmärki, milleks on kaitsta liidu eelarvet liikmesriigis õigusriigi põhimõtete rikkumisest tuleneda võiva mõjutamise eest, sama tõhusalt kui vaidlustatud säte. Seega ei ole tõendatud, et vaidlustatud säte läheb ilmselgelt kaugemale sellest, mis on selle eesmärgi saavutamiseks vajalik.

176    Kolmandana väidab hageja vaidlustatud sätte proportsionaalsuse kohta, et see säte toob asjaomastele kõrgharidusasutustele kaasa finants-, kutsealased ja mainega seotud tagajärjed, mis on pikas perspektiivis negatiivsed.

177    Ent nagu nähtub eespool punktist 171, oli määruse 2020/2092 artikli 5 lõike 1 punktis a loetletud viiest meetmest taotletavaid eesmärke arvestades käimasolevate programmide jaoks kõige vähem piirav ja kõige vähem häiriv nõue mitte võtta uusi õiguslikke kohustusi. Lisaks tuleb märkida, et nõukogul ei ole nimetatud määruse artikli 5 lõike 1 raames selle määruse alusel võetavate meetmete valikul ja ulatusel laialdast kaalutlusruumi, kuna selles artiklis on ammendavalt loetletud meetmed, mida võib võtta.

178    Lisaks ei ole vaidlustatud säte ebaproportsionaalne, kuna selle mõju rahaliste vahendite kogusummale ja lõplikele vahendite saajatele või toetusesaajatele, kelle suhtes Ungari peab oma kohustusi täitma, on piiratud, nagu on meenutatud rakendusotsuse 2022/2506 põhjenduses 62.

179    Järelikult tuleb väide, et on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet, põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Väide, et on rikutud õigust tegutseda moonutusteta turul, mis on tagatud põhiõiguste harta artiklis 16 koostoimes ELTL artiklitega 101–108

180    Hageja väidab, et vaidlustatud säte rikub põhiõiguste harta artiklit 16 koostoimes ELTL artiklitega 101–108, kuna see piirab tema õigust tegutseda moonutamata turul ja vaba konkurentsi ning kahjustab ebaproportsionaalselt tema konkurentsiseisundit käimasolevate või tulevaste projektide raames.

181    Hageja väidab eelkõige, et ülikoolide üldine välistamine liidu otsesest rahastamisest kujutab endast valikulise toetuse mehhanismi, kuna tema konkurendid võivad saada liidu rahalisi vahendeid, millest ta on nüüd välja jäetud, mis toob kaasa konkurentsi moonutamise. Vaidlustatud säte moonutab konkurentsi, kuna liidu rahastamisest väljajätmine eirab teenetel põhinevat valikumenetlust, mida viivad läbi komisjoni sõltumatud eksperdid, välistades valikuliselt hageja liidu toetuse saajate hulgast ja andes hagejale eraldatud rahalised vahendid konkureerivate ülikoolide käsutusse. Lisaks viib vaidlustatud säte ühise boikoteerimiseni konkureerivate ülikoolide ja partnerite poolt.

182    Nõukogu vaidlustab selle väite vastuvõetavuse, rõhutades, et hageja ei selgita, kuidas võib vaidlustatud sätet pidada riigiabiks ega kuidas see on siseturuga kokkusobimatu.

183    Väite põhjendatuse osas vaidleb nõukogu, keda toetavad parlament ja komisjon, hageja argumentidele vastu.

184    Kõigepealt tuleb nõukogu esitatud vastuvõetamatuse vastuväite kohta märkida, et vastavalt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 21 esimesele lõigule, mida kohaldatakse Üldkohtu menetluses sama põhikirja artikli 53 esimese lõigu ja kodukorra artikli 76 punkti d alusel, tuleb hagiavalduses märkida vaidluse ese, esitatud väited ja argumendid ning lühike ülevaade nimetatud väidetest.

185    Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei kohusta Euroopa Liidu Kohtu põhikiri ega kodukord hagejat osundama artikleid, millele ta tugineb. Piisab sellest, kui hagiavalduses on toodud hageja faktilised asjaolud, väited ja nõuded. Vastupidi, selleks et väide oleks vastuvõetav, ei piisa sellest, kui osutatakse EL toimimise lepingu või liidu õiguse sättele. Kodukorra artikli 76 punkti d kohaselt tuleb hagiavalduses nimelt esitada lühiülevaade väidetest. Ülevaade peab olema lisaks esitatud piisavalt selgelt ja täpselt, et kostjal oleks võimalik kaitset ette valmistada ning et Üldkohus saaks vajaduse korral teha asjas otsuse ilma lisateabeta. Selleks et tagada õiguskindlus ja korrakohane õigusemõistmine, peavad selleks, et väide oleks vastuvõetav, tulenema põhilised faktilised ja õiguslikud asjaolud, millele väide tugineb – kas või kokkuvõtlikult, ent seostatult ja arusaadavalt – hagiavalduse tekstist endast, et vältida seda, et Üldkohus jätab seisukoha võtmata väite kohta, mis on vaidluse lahendamiseks asjakohane. Iga väidet, mida ei ole piisavalt kirjeldatud menetluse algatusdokumendis, tuleb pidada vastuvõetamatuks (vt selle kohta analoogia alusel 19. novembri 2024. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (kandideerimisõigus ja erakonna liikmeks olek), C‑814/21, EU:C:2024:963, punkt 60 ja seal viidatud kohtupraktika).

186    Käesolevas asjas on väide põhiõiguste harta artikli 16 ja ELTL artiklite 101–108 rikkumise kohta kooskõlas kodukorra artikli 76 punktiga d, kuna kuigi hageja esitatud argumendid ei ole eriti täpsed, nähtub tema menetlusdokumentidest, et ta väidab selgelt, et vaidlustatud säte rikub tema õigust tegutseda moonutamata turul, kuna see piirab tema õigust tegeleda oma tegevusega moonutamata turul ja vaba konkurentsi ning kahjustab ebaproportsionaalselt tema konkurentsiseisundit käimasolevates või tulevastes projektides tema konkurentide kasuks.

187    Järelikult on väide vastuvõetav.

188    Väite põhjendatuse kohta tuletas Üldkohus meelde, et põhiõiguste harta artiklis 16 „Ettevõtlusvabadus“ on sätestatud, et ettevõtlusvabadust tuleb tunnustada liidu õiguse ning riigisiseste õigusaktide ja tavade kohaselt.

189    Põhiõiguste harta artikliga 16 tagatud kaitse hõlmab eelkõige majandus- või äritegevuse vabadust ning lepinguvabadust ja vaba konkurentsi (vt 22. jaanuari 2013. aasta kohtuotsus Sky Österreich, C‑283/11, EU:C:2013:28, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 10. juuli 2025. aasta kohtuotsus INTERZERO jt, C‑254/23, EU:C:2025:569, punkt 140 ja seal viidatud kohtupraktika).

190    Käesolevas asjas tunnistab Üldkohus esiteks, et vaidlustatud säte arvestab ettevõtlusvabaduse olemust. See säte ei takista nimelt õigust tegutseda moonutamata turul kui sellist, kuna see ei välista, et usaldushaldused ja asjaomased üksused võivad jätkata turul oma teadus- ja õppetegevust tasu eest.

191    Nimelt, nagu nähtub hagiavalduse lisast A3, mis on üks komisjoni portaalis „Rahastamine ja hanked“ avaldatud korduma kippuv küsimus, võivad sellised üksused nagu hageja, keda vaidlustatud säte puudutab, kuigi nad ei saa enam liidu rahalisi vahendeid, alati osaleda liidu rahastamistaotluste esitamises, eelkõige konsortsiumi raames assotsieerunud partnerina, kellel ei ole õigust liidu rahastust saada.

192    Teiseks ei saa hageja tugineda omandatud õigusele säilitada liidu eelarvest rahastatavad eelised, mis tal konkreetsel hetkel olid. Neil asjaoludel ei saa liidu eelarvest rahastamise ajutist vähendamist õigusriigi põhimõtete süsteemse rikkumise korral pidada ettevõtlusvabaduse põhiõiguse riiveks või piiranguks (vt selle kohta 27. septembri 1979. aasta kohtuotsus Eridania‑Zuccherifici nazionali ja Società italiana per l’industria degli zuccheri, 230/78, EU:C:1979:216, punkt 22).

193    Kolmandaks tuleb tõdeda, et hageja argument, et vaidlustatud säte rikub õigust tegutseda moonutamata turul, kuna sellega luuakse tema konkurentidele valikulise toetuse mehhanism, põhineb ekslikul eeldusel. Nimelt ei saa vaidlustatud sätet pidada ELTL artikli 107 kohaldamisalasse kuuluvaks mehhanismiks, kuna see puudutab liidu, mitte riigi vahendeid, mida haldab otseselt või kaudselt liit, ilma et liikmesriikidel oleks selles suhtes kaalutlusõigus.

194    Neljandaks tuleb hageja selle argumendi kohta, et vaidlustatud säte viib kollektiivse boikoteerimiseni konkureerivate ülikoolide ja partnerite poolt, meenutada, et vaidlustatud sättes on kehtestatud avalikes huvides tegutseva usaldushalduse või tema hallatava üksuse suhtes õiguslike kohustuste võtmise keeld üksnes komisjonile, kui ta täidab liidu eelarvet otsese või kaudse eelarve täitmise raames.

195    Mis puudutab avalikes huvides tegutseva usaldushalduse või tema hallatava üksuse suhtes õiguslike kohustuste võtmise keelu võimalikku mõju tema muudele lepingulistele suhetele ja koostööle teiste ülikoolide või konsortsiumidega programmide „Erasmus+“ ja „Euroopa horisont“ raames, siis ei ole hageja nõuetekohaselt ja piisavalt tõendanud, et vaidlustatud sätte tõttu on tal potentsiaalselt välistatud mis tahes kokkulepete sõlmimine, konkursikutsetest osavõtmine, konsortsiumist osavõtmine või igasugune koostöö oma partnerite või konkurentidega. Nimelt nähtub eespool punktis 191 mainitud hagiavalduse lisast A.3 ja hagiavalduse lisast A.16 – mis puudutab EIT Manufacturingi poolt Seinäjoki University of Applied Science’ile (SEAMK) saadetud kirja „(Eelkõige) Ungari ülikoolidele mõeldud liidu rahaliste vahendite külmutamine“ ja SEAMK kirja –, et hageja võib jätkata osalemist konsortsiumides ning tema partnerid ei välistavat pealegi teda kõikidest partnerlustest, millega ta oli varem seotud, ega kõikidest tulevastest partnerlustest.

196    Igal juhul, isegi kui eeldada, et vaidlustatud säte võib kaudselt mõjutada hageja suhteid teiste ülikoolide või konsortsiumidega, tuleb tõdeda, et see vastab üldise huvi eesmärgile, mida on meenutatud eespool, ja on sellega proportsionaalne.

197    Seega tuleb tagasi lükata hageja argument, et vaidlustatud säte toob kaasa kollektiivse boikoteerimise.

198    Viiendaks, arvestades põhiõiguste harta artikli 16 sõnastust, võib ettevõtlusvabaduse suhtes olla lubatud avaliku võimu mitmesugust laadi sekkumine, millega võidakse üldistes huvides kehtestada piiranguid majandustegevusele. See asjaolu peegeldub aga eelkõige viisis, kuidas tuleb liidu õigusnorme ja riigisiseseid õigusakte ning tavasid hinnata proportsionaalsuse põhimõtte seisukohast vastavalt harta artikli 52 lõikele 1 (vt 10. juuli 2025. aasta kohtuotsus INTERZERO jt, C‑254/23, EU:C:2025:569, punkt 141 ja seal viidatud kohtupraktika).

199    Seega, isegi kui eeldada, et vaidlustatud sätet tuleb pidada ettevõtlusvabaduse piiranguks, on see – nagu eespool juba tõdetud – seadusega ette nähtud, põhjendatud ja proportsionaalne üldist huvi pakkuva eesmärgiga, milleks on kaitsta määruse 2020/2092 kohaselt liidu eelarvet õigusriigi põhimõtete rikkumise eest.

200    Igal juhul, nagu nõukogu õigesti väitis, ei kahjusta nende meetmete kohaldamine määruse 2020/2092 alusel vaba konkurentsi kõrghariduse valdkonnas. Selliste osalejate ajutine väljajätmine liidu rahastamisest ja programmidest, kes kujutavad endast huvide konflikti süsteemse ohu esinemise tõttu tegelikku ohtu liidu rahaliste vahendite nõuetekohasele ja seaduslikule kasutamisele, tugevdab vastupidi vaba konkurentsi, kuna see võimaldab tagada, et igaüks järgib samu eeskirju ja eelkõige õigusriigi põhimõtteid.

201    Sellest järeldub, et vaidlustatud säte ei piira õigust tegutseda moonutamata turul, mis on tagatud põhiõiguste harta artiklis 16 koostoimes ELTL artiklitega 101–108.

202    Järelikult tuleb väide, et on rikutud õigust tegutseda moonutamata turul, mis on tagatud põhiõiguste harta artiklis 16 koostoimes ELTL artiklitega 101–108, põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Väide, et on rikutud süütuse presumptsiooni ning võrdse kohtlemise põhimõtet ja diskrimineerimiskeelu põhimõtet

203    Hageja väidab, et vaidlustatud säte diskrimineerib avalikes huvides tegutseva usaldusfondi hallatavaid Ungari kõrgharidusasutusi, sealhulgas teda ennast, võrreldes teiste Ungari kõrgharidusasutustega, mis tegutsevad teistsuguses õiguslikus vormis, muude, teiste liikmesriikide kõrgharidusasutustega ja selle konsortsiumi teiste liikmetega, kuhu ta kuulub.

204    Lisaks väidab hageja, et vaidlustatud säte rikub põhiõiguste harta artiklis 48 tagatud süütuse presumptsiooni.

205    Nõukogu, keda toetab komisjon, vaidleb neile argumentidele vastu.

206    Esiteks tuleb süütuse presumptsiooni rikkumise kohta meenutada, et põhiõiguste harta artikli 48 „Süütuse presumptsioon ja kaitseõigus“ lõikes 1 on sätestatud, et iga süüdistatavat peetakse süütuks seni, kuni tema süü ei ole seaduse kohaselt tõendatud.

207    Sellega seoses tuleb rõhutada, et Euroopa Kohus on otsustanud, et määruse 2020/2092 eesmärk on kaitsta liidu eelarvet mõju eest, mis tuleneb piisavalt otseselt õigusriigi põhimõtete rikkumisest liikmesriigis, mitte aga karistada selliste rikkumiste eest (16. veebruari 2022. aasta kohtuotsus Ungari vs. parlament ja nõukogu, C‑156/21, EU:C:2022:97, punkt 119, ning 16. veebruari 2022. aasta kohtuotsus Poola vs. parlament ja nõukogu, C‑157/21, EU:C:2022:98, punkt 137).

208    Käesolevas asjas ei viita aga ükski toimiku dokument sellele, et komisjon oleks väitnud, et hageja oli seotud õigusriigi põhimõtete rikkumisega, näiteks korruptsiooni, süsteemse pettuse või konkreetsete huvide konfliktide korral, või et võetud meetmed välistasid hageja rahastamise peamiselt karistuslikul eesmärgil.

209    Järelikult, kuna rakendusotsuses 2022/2506 ei ole iseenesest ette nähtud mingit sanktsiooni, ei saa seda pidada selliseks, milles esitatakse kriminaalne süüdistus (vt selle kohta EIK 8. juuni 1976. aasta kohtuotsus Engel jt vs. Madalmaad, CE:ECHR:1976:0608JUD000510071, punkt 82, ja EIK 12. mai 2017. aasta kohtuotsus Simeonovi vs. Bulgaaria, CE:ECHR:2017:0512JUD002198004, punkt 110).

210    Järelikult tuleb etteheide süütuse presumptsiooni rikkumise kohta tulemusetuse tõttu tagasi lükata.

211    Teiseks tuleneb võrdse kohtlemise ja diskrimineerimiskeelu põhimõtte rikkumise kohta väljakujunenud kohtupraktikast, et võrdse kohtlemise põhimõte kui liidu õiguse üldpõhimõte nõuab, et võrreldavaid olukordi ei käsitletaks erinevalt ja erinevaid olukordi ei käsitletaks ühtemoodi, välja arvatud juhul, kui selline kohtlemine on objektiivselt põhjendatud. Erinev kohtlemine on põhjendatud, kui see põhineb objektiivsel ja mõistlikul kriteeriumil, see tähendab, kui see on kooskõlas õiguspärase eesmärgiga, mida asjasse puutuvate õigusnormidega saavutada soovitakse, ja kui erinevus on asjaomase kohtlemisega taotletud eesmärgi suhtes proportsionaalne (vt 3. veebruari 2021. aasta kohtuotsus Fussl Modestraße Mayr, C‑555/19, EU:C:2021:89, punkt 95 ja seal viidatud kohtupraktika).

212    Seda, kas eri olukorrad on võrreldavad, hinnatakse kõiki neid iseloomustavaid asjaolusid arvesse võttes. Need asjaolud tuleb eeskätt kindlaks teha ja neile tuleb anda hinnang vaidlusalust vahetegemist ette nägeva õigusakti eset ja eesmärki arvestades. Lisaks tuleb arvestada selle valdkonna põhimõtteid ja eesmärke, kuhu vastav akt kuulub (vt 3. veebruari 2021. aasta kohtuotsus Fussl Modestraße Mayr, C‑555/19, EU:C:2021:89, punkt 99 ja seal viidatud kohtupraktika).

213    Kuna hageja viitas võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisele, peab ta täpselt kindlaks tegema sarnased olukorrad, mida tema arvates on käsitletud erinevalt, või erinevad olukorrad, mida tema arvates on käsitletud ühte moodi (vt selle kohta 12. aprilli 2013. aasta kohtuotsus Du Pont de Nemours (France) jt vs. komisjon, T‑31/07, ei avaldata, EU:T:2013:167, punkt 311).

214    Käesolevas asjas väidab hageja esimesena, et ta on ebasoodsamas olukorras võrreldes Ungari avalik-õiguslike kõrgharidusasutustega, mis ei ole avalikes huvides tegutsevate usaldushalduste hallatavad, kuna need ei kuulu vaidlustatud sätte kohaldamisalasse.

215    Sellega seoses nähtub rakendusotsuse 2022/2506 põhjendustest 11, 13, 29 ja 43, et Ungari õigusraamistik ei takista neil osaleda avalikes huvides tegutsevate varahaldajate juhatuses.

216    Vaidlustatud sätte vastuvõtmise aluseks oli eelkõige see eripära, mis on omane õigusnormidele, mida kohaldatakse avalikes huvides tegutsevatele usaldushaldustele ja nende hallatavatele üksustele.

217    Hageja ei ole aga tõendanud, et avalikes huvides tegutseva usaldushalduse hallatavad Ungari kõrgharidusasutused on võrreldavas olukorras Ungari kõrgharidusasutustega, mis kuuluvad riigile või tegutsevad teistsuguses õiguslikus vormis.

218    Teisena tuleb hageja selle argumendi kohta, et avalikes huvides tegutseva usaldushalduse hallatavaid Ungari kõrgharidusasutusi, mille hulka ta kuulub, diskrimineeritakse võrreldes teiste liikmesriikide kõrgharidusasutustega ja selle konsortsiumi partneritega, kuhu ta kuulub, tõdeda, et hageja ei ole tõendanud, et kõrgematel ametnikel ja kõrgematel riigiametnikel on võimalus osaleda avalikes huvides tegutsevate varahaldushalduste juhatuses ka teiste liikmesriikide kõrgharidusasutuste ja selle konsortsiumi partnerite puhul, kuhu ta kuulub.

219    Järelikult ei ole hageja tõendanud, et avalikes huvides tegutseva usaldusfondi, sealhulgas tema enda hallatavad Ungari kõrgharidusasutused on võrreldavas olukorras teiste liikmesriikide kõrgharidusasutustega ja selle konsortsiumi liikmetega, kuhu ta kuulub.

220    Eeltoodut arvestades tuleb väide võrdse kohtlemise ja diskrimineerimiskeelu põhimõtte rikkumise kohta põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Määruse 2020/2092 õigusvastasuse vastuväide

221    Hageja esitab teise võimalusena määruse 2020/2092 õigusvastasuse vastuväite juhuks, kui seda tuleks tõlgendada nii, et see lubab võtta meetmeid, mis puudutavad konkreetset isikute kategooriat, nägemata ette individuaalsete erandite võimalust. Nimelt rikub nimetatud määruses individuaalsete erandite puudumine proportsionaalsuse põhimõtet, võrdse kohtlemise ja diskrimineerimiskeelu põhimõtet, süütuse presumptsiooni ning kaitseõigusi.

222    Nõukogu, keda toetavad komisjon ja parlament, vaidleb neile argumentidele vastu.

223    ELTL artiklis 277 on ette nähtud, et kohtuvaidluses, kus arutamisele tuleb Euroopa Liidu institutsiooni, organi või asutuse poolt vastu võetud üldkohaldatav akt, võib iga menetlusosaline taotleda Euroopa Liidu Kohtult ELTL artikli 263 teises lõigus esitatud alustel selle akti kohaldamata jätmist.

224    ELTL artikkel 277 väljendab üldpõhimõtet, mis tagab igale menetlusosalisele õiguse talle adresseeritud otsuse tühistamise eesmärgil täiendavalt vaidlustada selliste üldkohaldatavate aktide kehtivus, mis on asjaomase otsuse aluseks (vt 16. märtsi 2023. aasta kohtuotsus komisjon vs. Calhau Correia de Paiva, C‑511/21 P, EU:C:2023:208, punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika). Kuivõrd ELTL artikli 277 eesmärk ei ole siiski võimaldada menetlusosalisel vaidlustada mis tahes üldkohaldatava akti kohaldatavust mis tahes õiguskaitsevahendi põhistamiseks, siis peab akt, mille õigusvastasusele tuginetakse, olema õiguskaitsevahendi esemeks oleva kohtuasja suhtes otseselt või kaudselt kohaldatav (vt 16. märtsi 2023. aasta kohtuotsus komisjon vs. Calhau Correia de Paiva, C‑511/21 P, EU:C:2023:208, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 16. juuni 2021. aasta kohtuotsus Krajowa Izba Gospodarcza Chłodnictwa i Klimatyzacji vs. komisjon, T‑126/19, EU:T:2021:360, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika). Seega tuleneb kohtupraktikast, et otsuse peale esitatud tühistamishagi raames võib õigusvastasuse vastuväite õiguspäraselt esitada üldkohaldatava akti sätete peale, mis on selle otsuse õiguslik alus või millel on sellise otsusega otsene õiguslik seos (vt selle kohta 16. märtsi 2023. aasta kohtuotsus komisjon vs. Calhau Correia de Paiva, C‑511/21 P, EU:C:2023:208, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika).

225    Kohtupraktika kohaselt tuleneb määruse 2020/2092 artikli 5 lõikest 1, et selles on ammendavalt ette nähtud „asjakohased meetmed“, mida võib võtta ja mis kõik on seotud liidu eelarve täitmisega (16. veebruari 2022. aasta kohtuotsus Ungari vs. parlament ja nõukogu, C‑156/21, EU:C:2022:97, punkt 135, ning 16. veebruari 2022. aasta kohtuotsus Poola vs. parlament ja nõukogu, C‑157/21, EU:C:2022:98, punkt 153).

226    Määruse 2020/2092 artikli 5 lõike 1 kohaselt, mis on rakendusotsuse 2022/2506 õiguslik alus, on asjakohased meetmed, mis tuleb võtta, peamiselt maksete peatamine, juriidiliste kohustuste täitmise peatamine, osamaksete tegemise peatamine, liidu eelarvega tagatud vahendi alusel antud majandusliku eelise peatamine, programmide või kohustuste heakskiitmise peatamine, õiguslike kohustuste lõpetamine, keeld võtta uusi õiguslikke kohustusi või sõlmida uusi lepinguid, liidu eelarvega tagatud laenude ennetähtaegne tagasimaksmine, liidu eelarvega tagatud instrumentidest, kohustustest või eelmaksetest tuleneva majandusliku eelise vähendamine ning maksetähtaegade katkestamine.

227    Lisaks, nagu on märgitud eespool punktis 156, tuleneb määruse 2020/2092 artikli 5 lõikest 3, et asjakohased meetmed peavad olema proportsionaalsed, see tähendab piirduma sellega, mis on rangelt vajalik, arvestades õigusriigi põhimõtete rikkumiste tegelikku või potentsiaalset mõju liidu eelarve finantsjuhtimisele või liidu finantshuvidele. Samuti võetakse nõuetekohaselt arvesse õigusriigi põhimõtete rikkumiste laadi, kestust, raskusastet ja ulatust. Sellest tuleneb, et võetavad meetmed peavad olema rangelt proportsionaalsed tuvastatud õigusriigi põhimõtete rikkumiste mõjuga liidu eelarvele või liidu finantshuvide kaitsele.

228    Selles kontekstis võimaldab määrus 2020/2092 komisjonil ja nõukogul võtta arvesse asjaomaste üksuste õigustatud huve, kui nad kasutavad oma kaalutlusõigust vajalike meetmete võtmisel ja analüüsivad proportsionaalsust. Seega, kuigi selles määruses on ammendavalt määratletud „asjakohaste meetmete“ liik, mida nõukogu võib võtta, ei välista see, et nende meetmete raames võidakse ette näha individuaalseid või grupierandeid.

229    Seega tuleb õigusvastasuse vastuväide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata ja järelikult hagi tervikuna rahuldamata jätta.

 Kohtukulud

230    Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna hageja on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb vastavalt nõukogu nõudele jätta hageja kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja nõukogu kohtukulud, välja arvatud 4. aprilli 2024. aasta kohtumäärusega Óbudai Egyetem vs. nõukogu ja komisjon (T‑132/23, ei avaldata, EU:T:2024:208) tagasi lükatud vastuvõetamatuse vastuväitega seotud kohtukulud, mille peab kandma nõukogu.

231    Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1 kannavad Ungari, parlament ja komisjon ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (keskmine koda)

otsustab:

1.      Jätta hagi rahuldamata.

2.      Jätta Óbudai Egyetemi kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Euroopa Liidu Nõukogu kohtukulud, välja arvatud 4. aprilli 2024. aasta kohtumäärusega Óbudai Egyetem vs. nõukogu ja komisjon (T‑132/23, ei avaldata, EU:T:2024:208) tagasi lükatud vastuvõetamatuse vastuväitega seotud kulud, mille peab kandma nõukogu.

3.      Jätta Ungari, Euroopa Parlamendi ja Euroopa Komisjoni kohtukulud nende endi kanda.

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 30. septembril 2026 Luxembourgis.

Allkirjad

*      Kohtumenetluse keel: inglise.