1

Hageja Pollinis France palub ELTL artikli 263 alusel esitatud hagis tühistada komisjoni 6. detsembri 2022. aasta otsuse Ares(2022) 8437051, millega jäeti rahuldamata vaie, mille ta esitas komisjoni 5. mai 2022. aasta rakendusmääruse (EL) 2022/708, millega muudetakse rakendusmäärust (EL) nr 540/2011 seoses toimeainete 2,5-diklorobensüülhappe metüülestri, äädikhappe, aklonifeeni, alumiiniumammooniumsulfaadi, alumiiniumfosfiidi, alumiiniumsilikaadi, beflubutamiidi, bentiavalikarbi, boskaliidi, kaltsiumkarbiidi, kaptaani, tsümoksaniili, dimetomorfi, dodemorfi, etefooni, etüleeni, teepuuekstrakti, rasva destilleerimisjääkide, rasvhapete C7 kuni C20, fluoksastrobiini, flurokloridooni, folpeedi, formetanaadi, gibberelliinhappe, gibberelliinide, hüdrolüüsitud valkude, raudsulfaadi, magneesiumfosfiidi, metaami, metamitrooni, metasakloori, metribusiini, milbemektiini, fenmedifaami, metüülpirimifossi, taimeõlide/nelgiõli, taimeõlide/rapsiseemneõli, taimeõlide/rohemündiõli, propamokarbi, prokinasiidi, protiokonasooli, püretriinide, kvartsliiva, kalaõli, lõhna abil toimivate taimse või loomse päritoluga repellentide/lambarasva, S-metolakloori, liblikaliste hargnemata ahelaga feromoonide, sulkotriooni, tebukonasooli ja uurea heakskiidu kehtivusaja pikendamisega (ELT 2022, L 133, lk 1), peale osas, milles sellega pikendatakse boskaliidi heakskiidu kehtivusaega (edaspidi „vaidlustatud otsus“).

2

Hageja on Pariisis (Prantsusmaa) asutatud mittetulundusühing, mille eesmärk on eelkõige keskkonnakaitse edendamine keskkonnaõiguse kontekstis.

3

Boskaliidi puhul on tegemist toimeainega, mida kasutatakse suktsinaadi dehüdrogenaasi inhibiitorite rühma kuuluvates taimekaitsevahendites.

4

Boskaliid kiideti esimest korda heaks komisjoni 4. aprilli 2008. aasta direktiiviga 2008/44/EÜ, millega muudetakse nõukogu direktiivi 91/414/EMÜ toimeainete bentiavalikarbi, boskaliidi, karvooni, fluoksastrobiini, Paecilomyces lilacinus’e ja protiokonasooli lisamisega (ELT 2008, L 94, lk 13). Selle direktiivi lisa kohaselt jõustus heakskiit 1. augustil 2008 ja selle kehtivusaeg pidi lõppema 31. juulil 2018.

5

2015. aasta juunis esitati taotlus pikendada boskaliidi heakskiitu.

6

27. juunil 2018 pikendati boskaliidi heakskiidu kehtivusaega komisjoni rakendusmäärusega (EL) 2018/917, millega muudetakse rakendusmäärust (EL) nr 540/2011 seoses toimeainete α-tsüpermetriini, beflubutamiidi, benalaksüüli, bentiavalikarbi, bifenasaadi, boskaliidi, bromoksüniili, kaptaani, karvooni, kloroprofaami, tsüasofamiidi, desmedifaami, dimetoaadi, dimetomorfi, dikvaadi, etefooni, etoprofossi, etoksasooli, famoksadooni, fenamidooni, fenamifossi, flumioksasiini, fluoksastrobiini, folpeedi, foraamsulfurooni, formetanaadi, Gliocladium catenulatum’i tüve J1446, isoksaflutooli, metalaksüül-M-i, metiokarbi, metoksüfenosiidi, metribusiini, milbemektiini, oksasulfurooni, Paecilomyces lilacinus’e tüve 251, fenmedifaami, fosmeedi, metüülpirimifossi, propamokarbi, protiokonasooli, pümetrosiini ja S-metolakloori heakskiidu kehtivusaja pikendamisega (ELT 2018, L 163, lk 13) kuni 31. juulini 2019 vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. oktoobri 2009. aasta määruse (EÜ) nr 1107/2009 taimekaitsevahendite turulelaskmise ja nõukogu direktiivide 79/117/EMÜ ja 91/414/EMÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT 2009, L 309, lk 1) artiklile 17. Rakendusmääruse põhjenduses 8 on selgitatud, et „[k]una ainete hindamine on taotlejatest mittesõltuvatel põhjustel hilinenud, aegub kõnealuste toimeainete heakskiit tõenäoliselt enne selle pikendamist käsitleva otsuse vastuvõtmist“, ning et „[s]eetõttu on vaja pikendada nende toimeainete heakskiidu kehtivusaega“.

7

2018. aasta novembris esitasid referentliikmesriik (Slovakkia) ja kaasreferentliikmesriik (Prantsusmaa) boskaliidi heakskiidu kehtivusaja pikendamise hindamisaruande.

8

Euroopa Toiduohutusamet (EFSA) korraldas 25. jaanuarist kuni 27. märtsini 2019 boskaliidi teemal avaliku konsultatsiooni.

9

7. mail 2019 pikendati boskaliidi heakskiidu kehtivusaega teist korda komisjoni rakendusmäärusega (EL) 2019/707, millega muudetakse rakendusmäärust (EL) nr 540/2011 seoses toimeainete α-tsüpermetriini, beflubutamiidi, benalaksüüli, bentiavalikarbi, bifenasaadi, boskaliidi, bromoksüniili, kaptaani, tsüasofamiidi, desmedifaami, dimetoaadi, dimetomorfi, diurooni, etefooni, etoksasooli, famoksadooni, fenamifossi, flumioksasiini, fluoksastrobiini, folpeedi, foraamsulfurooni, formetanaadi, metalaksüül-M-i, metiokarbi, metribusiini, milbemektiini, Paecilomyces lilacinus’e tüve 251, fenmedifaami, fosmeedi, metüülpirimifossi, propamokarbi, protiokonasooli, S-metolakloori ja tebukonasooli heakskiidu kehtivusaja pikendamisega (ELT 2019, L 120, lk 16), kuni 31. juulini 2020. Selle määruse põhjenduses 7 on korratud rakendusmääruse 2018/917 põhjenduse 8 põhjendusi.

10

2019. aasta augustis palus EFSA pikendamise taotlejalt lisateavet 122 küsimuses.

11

Pikendamise taotleja vastas EFSA‑le 16. septembril 2019.

12

24. juunil 2020 pikendati boskaliidi heakskiidu kehtivusaega kolmandat korda komisjoni rakendusmäärusega (EL) 2020/869, millega muudetakse rakendusmäärust (EL) nr 540/2011 seoses toimeainete beflubutamiidi, benalaksüüli, bentiavalikarbi, bifenasaadi, boskaliidi, bromoksüniili, kaptaani, tsüasofamiidi, dimetomorfi, etefooni, etoksasooli, famoksadooni, fenamifossi, flumioksasiini, fluoksastrobiini, folpeedi, formetanaadi, metribusiini, milbemektiini, Paecilomyces lilacinus’e tüve 251, fenmedifaami, fosmeedi, metüülpirimifossi, propamokarbi, protiokonasooli ja S-metolakloori heakskiidu kehtivusaja pikendamisega (ELT 2020, L 201, lk 7), kuni 31. juulini 2021. Selle määruse põhjenduses 4 on selgitatud, et „[k]una kõigi kõnealuste toimeainete hindamine on taotlejatest sõltumatutel põhjustel hilinenud, aegub nende toimeainete heakskiit tõenäoliselt enne heakskiidu pikendamist käsitleva otsuse vastuvõtmist“, ning et „[s]eepärast on vaja pikendada nende toimeainete heakskiidu kehtivusaega“. Põhjenduses 5 on lisatud, et „on vaja pikendada [boskaliidi] heakskiidu kehtivusaega, et anda piisavalt aega endokriinseid häireid põhjustavate omaduste hindamiseks vastavalt rakendusmääruse (EL) nr 844/2012 artiklites 13 ja 14 sätestatud menetlusele“.

13

6. mail 2021 pikendati boskaliidi heakskiidu kehtivusaega neljandat korda komisjoni rakendusmäärusega (EL) 2021/745, millega muudetakse rakendusmäärust (EL) nr 540/2011 seoses toimeainete alumiiniumammooniumsulfaadi, alumiiniumsilikaadi, beflubutamiidi, bentiavalikarbi, bifenasaadi, boskaliidi, kaltsiumkarbonaadi, kaptaani, süsinikdioksiidi, tsümoksaniili, dimetomorfi, etefooni, teepuuekstrakti, famoksadooni, rasva destilleerimisjääkide, rasvhapete C7 kuni C20, flumioksasiini, fluoksastrobiini, flurokloridooni, folpeedi, formetanaadi, giberelliinhappe, giberelliinide, heptamaloksüloglükaani, hüdrolüüsitud valkude, raudsulfaadi, metasakloori, metribusiini, milbemektiini, Paecilomyces lilacinus’e tüve 251, fenmedifaami, fosmeedi, metüülpirimifossi, taimeõlide/rapsiseemneõli, kaaliumvesinikkarbonaadi, propamokarbi, protiokonasooli, kvartsliiva, kalaõli, lõhna abil toimivate taimse või loomse päritoluga repellentide/lambarasva, S‑metolakloori, liblikaliste hargnemata ahelaga feromoonide, tebukonasooli ja uurea heakskiidu kehtivusaja pikendamisega (ELT 2021, L 160, lk 89), kuni 31. juulini 2022. Selle määruse põhjenduses 5 on korratud rakendusmääruse 2020/869 põhjenduse 4 põhjendusi.

14

5. mail 2022 pikendati boskaliidi heakskiidu kehtivusaega viiendat korda rakendusmäärusega 2022/708 kuni 31. juulini 2023. Nimetatud määruse põhjenduses 5 on selgitatud, et „[k]una kõnealuste toimeainete hindamine on taotlejatest sõltumatutel põhjustel hilinenud, aegub nende ainete heakskiit tõenäoliselt enne heakskiidu pikendamist käsitleva otsuse vastuvõtmist“ ning et „[s]eepärast on vaja pikendada nende heakskiidu kehtivusaega, et anda hindamiseks vajalikku aega“.

15

Hageja esitas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. septembri 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1367/2006 keskkonnainfo kättesaadavuse, keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise Århusi konventsiooni sätete kohaldamise kohta ühenduse institutsioonide ja organite suhtes (ELT 2006, L 264, lk 13) artikli 10 alusel vaide rakendusmääruse 2022/708 peale, mis registreeriti 4. juulil 2022.

16

Euroopa Komisjon jättis vaidlustatud otsusega hageja vaide rahuldamata.

17

Pärast käesoleva hagi esitamist pikendas komisjon boskaliidi heakskiidu kehtivusaega kuuendat korda komisjoni 4. mai 2023. aasta rakendusmäärusega (EL) 2023/918, millega muudetakse rakendusmäärust (EL) nr 540/2011 seoses toimeainete aklonifeeni, ametoktradiini, beflubutamiidi, bentiavalikarbi, boskaliidi, kaptaani, kletodiimi, tsükloksüdiimi, tsüflumetofeeni, dasometi, diklofopi, dimetomorfi, etefooni, fenasakviini, fluopikoliidi, fluoksastrobiini, flurokloridooni, folpeedi, formetanaadi, Helicoverpa armigera nukleaarse polühedroosi viiruse, hümeksasooli, indoolvõihappe, mandipropamiidi, metalaksüüli, metaldehüüdi, metaami, metasakloori, metribusiini, milbemektiini, paklobutrasooli, penokssulaami, fenmedifaami, metüülpirimifossi, propamokarbi, prokinasiidi, protiokonasooli, S-metolakloori, Spodoptera littoralis’e nukleaarse polühedroosi viiruse, Trichoderma asperellum’i (tüvi T34) ja Trichoderma atroviride (tüvi I‑1237) heakskiidu kehtivusaja pikendamisega (ELT 2023, L 119, lk 160), kuni 15. aprillini 2026. Selle määruse põhjenduses 15 on selgitatud, et „[boskaliidi] puhul vajab [EFSA] vastavalt rakendusmääruse (EL) nr 844/2012 artiklile 13 lisaaega, et võtta vastu järeldused ja korraldada vajaduse korral ekspertidega konsulteerimise“ ning et „[l]isaks on rakendusmääruse (EL) nr 844/2012 artikli 14 kohaselt vaja täiendavat aega riskijuhtimisotsuse tegemiseks“. Põhjenduses 20 on lisatud, et „[a]rvestades, et tõenäoliselt ei ole heakskiidu pikendamise otsuseid võimalik teha enne asjaomaste toimeainete heakskiidu kehtivuse lõppu ning pikendamismenetlustes esinevate viivituste põhjused ei sõltu asjaomastest taotlejatest, tuleks toimeainete heakskiidu kehtivusaega pikendada, et oleks võimalik viia lõpule nõutavad hindamised ning vastavate heakskiidu pikendamise taotlustega seotud regulatiivsete otsuste tegemise menetlused“.

18

Hageja esitas 16. juunil 2023 määruse nr 1367/2006 artikli 10 alusel rakendusmääruse 2023/918 peale vaide.

19

Euroopa Komisjon jättis 1. detsembri 2023. aasta otsusega hageja vaide rahuldamata.

20

Hageja esitas 9. veebruaril 2024 eespool punktis 19 nimetatud otsuse peale hagi, mis registreeriti numbriga T‑75/24.

21

Hageja palub Üldkohtul:

22

Komisjon, keda toetavad Euroopa Parlament, Euroopa Liidu Nõukogu, BASF SE ja CropLife Europe, palub Üldkohtul:

23

Hageja esitab oma hagi põhjendamiseks neli väidet, millest esimene puudutab sisuliselt määruse nr 1107/2009 artikli 17 väära tõlgendamist; teine, mis on esitatud teise võimalusena, selle artikli õigusvastasuse vastuväidet; kolmas asjaolu, et komisjon leidis ekslikult, et määruse nr 1107/2009 artiklis 17 ette nähtud tingimused on täidetud, ning neljas ühelt poolt seda, et komisjon rikkus õigusnormi, kui ta leidis vaidlustatud otsuses, et rakendusmäärus 2022/708 on piisavalt põhjendatud, ning teiselt poolt seda, et vaidlustatud otsus ei ole põhjendatud.

24

BASF palub Üldkohtul analüüsida, kas hagejal säilib põhjendatud huvi pärast seda, kui võeti vastu rakendusmäärus 2023/918, millega pikendati boskaliidi heakskiidu kehtivusaega 15. aprillini 2026.

25

Üldkohus tuletab meelde, et hageja põhjendatud huvi peab olema tekkinud ja olemasolev. See huvi peab hagi eset arvestades olema olemas hagi esitamise hetkel, vastasel juhul on hagi vastuvõetamatu, ning see peab säilima kuni kohtuotsuse kuulutamiseni, vastasel juhul langeb ära otsuse tegemise vajadus (vt 17. septembri 2015. aasta kohtuotsus Mory jt vs. komisjon, C‑33/14 P, EU:C:2015:609, punktid 56 ja 57 ning seal viidatud kohtupraktika).

26

Nagu väidab BASF, võttis komisjon käesoleval juhul vastu uue rakendusmääruse, et pikendada boskaliidi heakskiidu kehtivusaega pärast rakendusmäärusega 2022/708 pikendatud kehtivusaja lõppu.

27

Kuid esiteks ei ole komisjon vaidlustatud otsust kehtetuks tunnistanud, mistõttu on vaidluse ese säilinud (vt selle kohta 4. septembri 2018. aasta kohtuotsus ClientEarth vs. komisjon, C‑57/16 P, EU:C:2018:660, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika).

28

Teiseks tuleneb kohtupraktikast, et hagejal säilib põhjendatud huvi nõuda liidu institutsiooni akti tühistamist selleks, et oleks võimalik vältida akti väidetava õigusvastasuse kordumist tulevikus. Selline põhjendatud huvi tuleneb ELTL artikli 266 esimesest lõigust, mille kohaselt nõutakse institutsioonilt, kelle õigusakt on tunnistatud kehtetuks, Euroopa Kohtu otsuse täitmiseks vajalike meetmete võtmist. See põhjendatud huvi saab siiski olemas olla vaid siis, kui väidetav õigusvastasus võib tulevikus korduda, sõltumata selle kohtuasja asjaoludest, mille raames hageja hagi esitas (7. juuni 2007. aasta kohtuotsus Wunenburger vs. komisjon, C‑362/05 P, EU:C:2007:322, punktid 50–52, ja 27. septembri 2018. aasta kohtuotsus Mellifera vs. komisjon, T‑12/17, EU:T:2018:616, punkt 28).

29

Nii on see käesolevas kohtuasjas, kuna hageja väidetud õigusvastasus põhineb eelkõige määruse nr 1107/2009 artikli 17 tõlgendusel, mida komisjon võib uuesti kohaldada boskaliidi või mõne muu toimeaine heakskiidu kehtivusaja pikendamist käsitleva vaide puhul. Käesoleva kohtuasja toimikust nähtub nimelt, et komisjon võttis vastu rakendusmääruse 2023/918, millega ta pikendas boskaliidi ja mitme muu aine heakskiidu kehtivusaega määruse nr 1107/2009 artiklis 17 ette nähtud kriteeriumide alusel, ning jättis seejärel rahuldamata hageja vaide selle pikendamise kohta.

30

Sellest järeldub, et vaatamata rakendusmääruse 2023/918 vastuvõtmisele säilib hagejal käesolevas asjas põhjendatud huvi.

31

Esimeses ja kolmandas väites, mida tuleb analüüsida koos, kuna need täiendavad üksteist, väidab hageja, et komisjon tõlgendas vääralt määruse nr 1107/2009 artiklit 17, eelkõige leides, et selle artikli kohaldamise tingimused on täidetud.

32

BASF on seisukohal, et hageja esimene väide, et määruse nr 1107/2009 artiklit 17 tõlgendati valesti, on vastuvõetamatu. Ta väidab, et hageja ei vaidlusta hinnangut, mis sisaldub vastuses tema vaidele, vaid esitab oma argumendid selle vastu, et rakendusmäärusega 2022/708, mis on vaide ese, pikendati boskaliidi heakskiidu kehtivusaega. Ent kui hageja esitab määruse nr 1367/2006 artikli 12 lõike 1 alusel vaidele antud vastuse peale tühistamishagi, saab ta vaidlustada üksnes selle vastuse õiguspärasuse.

33

Üldkohus tuletab meelde, et määruse nr 1367/2006 artikli 10 lõikes 1 on ette nähtud, et „[m]is tahes valitsusvälisel organisatsioonil, mis vastab artikli 11 nõuetele, on õigus esitada vaie ühenduse institutsioonile või organile, kes on keskkonnaõiguse alusel võtnud vastu haldusakti või kes oleks pidanud sellise akti vastu võtma, kuid pole väidetava haldusliku tegevusetuse tõttu seda teinud“. Sama määruse artikli 12 lõikes 1 on sätestatud, et „[v]astavalt artiklile 10 vaide esitanud valitsusväline organisatsioon võib algatada menetluse Euroopa Kohtus“.

34

Haldusakti peale esitatud vaide eesmärk on seega tuvastada kõnealuse akti väidetav õigusvastasus või põhjendamatus. Hiljem võib vaide esitaja esitada liidu kohtusse hagi otsuse peale, millega vaie jäetakse põhjendamatuse tõttu rahuldamata, tuginedes pädevuse puudumisele, olulise menetlusnormi rikkumisele, aluslepingute või nende rakendusnormide rikkumisele või võimu kuritarvitamisele (12. septembri 2019. aasta kohtuotsus TestBioTech jt vs. komisjon, C‑82/17 P, EU:C:2019:719, punkt 38). Sellest järeldub, et hagis ei ole hagejal õigust esitada argumente, millega vaidlustatakse otseselt vaide esemeks oleva akti õiguspärasus või põhjendatus (vt 27. septembri 2018. aasta kohtuotsus Mellifera vs. komisjon, T‑12/17, EU:T:2018:616, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika). Nimelt ei näe aluslepingutes ette nähtud kohtuliku kontrolli süsteem Üldkohtule ette võimalust tühistada otsus, mille peale ei ole ELTL artikli 263 alusel esitatud otse tühistamishagi (4. aprilli 2019. aasta kohtuotsus ClientEarth vs. komisjon, T‑108/17, EU:T:2019:215, punkt 28).

35

Kõigepealt tuleb märkida, et käesolevas asjas on hagiavalduses selgelt märgitud, et tühistamishagi ese on vaidlustatud otsus.

36

Järgmiseks nähtub otseselt esimese väite pealkirjast ja selle eri osadest, et hageja väidab, et vaidlustatud otsus põhineb määruse nr 1107/2009 artikli 17 vääral tõlgendusel.

37

Lõpuks ilmneb esimesest väitest tervikuna, et hageja peab oma argumentidega silmas seda, kuidas komisjon tõlgendas vaidlustatud otsuses määruse nr 1107/2009 artiklit 17. Seda järeldust ei muuda asjaolu, et vaidemenetluse eseme enda ning määruse nr 1367/2006 artiklite 10 ja 12 loogika tõttu võib esineda teatav kattuvus vaides esitatud argumentide ja nende argumentide vahel, mis esitatakse vaide põhjendamatuse tõttu rahuldamata jätmise otsuse peale esitatud tühistamishagi põhjendamiseks.

38

Järelikult tuleb tagasi lükata BASFi argumendid, mille kohaselt on esimene väide vastuvõetamatu, kuna see ei puuduta vaidlustatud otsust.

39

Esimese väite kolmandas osas leiab hageja esiteks, et komisjon rikkus õigusnormi, kui ta leidis, et ta võib pikendada sellise toimeaine nagu boskaliidi heakskiidu kehtivusaega ilma igasuguse ajalise piiranguta. Nimelt on pikendamine ajutine meede, mis peab jääma loogiliselt ajaliselt piiratuks ja olema erandlik. Igal juhul ei saa käesoleval juhul pidada õiguspäraseks kehtivusaja pikendamist viie aasta võrra. Teiseks väidab hageja, et heakskiidu kehtivusaja pikendamise otsuse tegemisel tuleb arvesse võtta riske inimeste tervisele ja keskkonnale.

40

Kolmanda väite teises osas väidab hageja, et ajavahemiku, mille võrra boskaliidi heakskiidu kehtivusaega pikendati, kogukestus ei ole kooskõlas määruse nr 1107/2009 artikli 17 nõuetega. Komisjon rikkus tema sõnul õigusnormi leides, et selle artikli kolmas lõik on kohaldatav üksnes sama artikli teise lõiguga hõlmatud olukordadele. Lisaks ei ole ajavahemik, mille võrra boskaliidi heakskiidu kehtivusaega pikendati, sobiv ja pikendamise kogukestus on liiga pikk.

41

Kõigepealt tuletab Üldkohus meelde, et ELTL artikli 191 lõikes 2 on ette nähtud, et keskkonnapoliitika rajaneb eeskätt ettevaatuspõhimõttel, kusjuures seda põhimõtet kohaldatakse ka teiste liidu poliitikate raames, eelkõige rahvatervise kaitse poliitika raames ja juhul, kui liidu institutsioonid võtavad ühise põllumajandus- või siseturupoliitika rakendamisel meetmeid inimeste tervise kaitseks (vt 1. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus Blaise jt, C‑616/17, EU:C:2019:800, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).

42

Seega on liidu seadusandja ülesanne taimekaitsevahendite turulelaskmise eeskirju – nagu neid, mis on kehtestatud määruses nr 1107/2009 – vastu võttes järgida ettevaatuspõhimõtet, et tagada Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklist 35 ning ELTL artiklist 9 ja artikli 168 lõikest 1 lähtudes eeskätt inimeste tervise kõrgetasemeline kaitse (vt 1. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus Blaise jt, C‑616/17, EU:C:2019:800, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).

43

Ettevaatuspõhimõte tähendab, et kui on kahtlusi inimeste tervisele esinevate ohtude olemasolu või ulatuse osas, võib võtta kaitsemeetmeid, ilma et oodataks ära, et nende ohtude tegelikkus ja tõsidus oleks täielikult tõendatud (vt 1. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus Blaise jt, C‑616/17, EU:C:2019:800, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika).

44

Ettevaatuspõhimõte, mis on liidu õiguse üldpõhimõte, kohustab asjaomaseid ametiasutusi võtma neile asjakohaste õigusnormidega antud pädevuse teostamise konkreetses raamistikus sobivad meetmed, et ennetada teatavaid võimalikke riske rahvatervisele, julgeolekule ja keskkonnale, seades nende huvide kaitsega seotud nõuded majandushuvidega võrreldes esikohale (vt 21. oktoobri 2003. aasta kohtuotsus Solvay Pharmaceuticals vs. nõukogu, T‑392/02, EU:T:2003:277, punkt 121 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 12. aprilli 2013. aasta kohtuotsus Du Pont de Nemours (France) jt vs. komisjon, T‑31/07, ei avaldata, EU:T:2013:167, punkt 134 ja seal viidatud kohtupraktika). Kõik määruse nr 1107/2009 sätted lähtuvad ettevaatuspõhimõttest.

45

Lisaks on määruse nr 1107/2009 põhjenduses 8 täpsustatud, et tuleks kohaldada ettevaatuspõhimõtet ning et selle määruse eesmärk on tagada, et tootjad tõendaks, et toodetavad või turule lastavad ained või tooted ei avalda kahjulikku mõju inimeste ja loomade tervisele ega lubamatut mõju keskkonnale. Sellega seoses tuleb märkida, et selle määrusega taimekaitsevahenditele ja nende toimeainetele kehtestatud eelneva loa ja heakskiidu menetlused lähtuvad ettevaatuspõhimõttest (vt 17. märtsi 2021. aasta kohtuotsus FMC vs. komisjon, T‑719/17, EU:T:2021:143, punktid 60 ja 61 ning seal viidatud kohtupraktika).

46

Sellest järeldub, et komisjon peab määruse nr 1107/2009 raames oma pädevuse teostamisel arvesse võtma ettevaatuspõhimõtet. Mis puudutab täpsemalt toimeaineid, siis tuleneb kohtupraktikast, et komisjon võib võtta meetmeid, mis piiravad aine kasutamist, seades nii esikohale tarbijate ohutuse huvi, ootamata ära selle aine heakskiidu kehtivusaja pikendamise menetluse tulemust (vt selle kohta 19. septembri 2019. aasta kohtuotsus Arysta LifeScience Netherlands vs. komisjon, T‑476/17, EU:T:2019:618, punkt 97).

47

Hageja argumentidele vastamiseks tuleb seega määruse nr 1107/2009 artiklit 17 tõlgendada ettevaatuspõhimõttest lähtudes, võttes arvesse ajavahemikku, mille võrra boskaliidi heakskiidu kehtivusaega pikendati, ning pikendamise sagedust.

48

Sellega seoses tuleb märkida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb liidu õigusnormi tõlgendamisel arvesse võtta nii selle sõnastust kui ka konteksti ja selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa säte on. Ka liidu õigusnormi kujunemislugu võib anda selle normi tõlgendamiseks asjakohast teavet (vt 2. septembri 2021. aasta kohtuotsus CRCAM, C‑337/20, EU:C:2021:671, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 25. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus Rusal Armenal vs. nõukogu, T‑512/09 RENV, EU:T:2017:26, punkt 56 ja seal viidatud kohtupraktika).

49

Esiteks nähtub määruse nr 1107/2009 artikli 17 esimese lõigu sõnastusest, et „[k]ui taotlejast sõltumatutel põhjustel ilmneb, et heakskiidu kehtivusaeg lõpeb tõenäoliselt enne, kui tehakse otsus selle pikendamise kohta, võetakse vastavalt artikli 79 lõikes 3 osutatud regulatiivkomitee menetlusele vastu otsus, millega pikendatakse heakskiidu kehtivusaega taotluse läbivaatamiseks piisava ajavahemiku võrra“. Sama määruse artikli 17 kolmandas lõigus on ette nähtud asjaolud, mida tuleb arvesse võtta selle ajavahemiku kindlaksmääramisel, mille võrra kehtivusaega pikendatakse, nimelt „a) nõutud teabe esitamiseks vajalik aeg; b) menetluse lõpuleviimiseks vajalik aeg; c) kui see on asjakohane, vajadus tagada artiklis 18 sätestatud sidusa tööprogrammi kehtestamine“.

50

Seega tuleneb sellest sättest, et kui taotlejast sõltumatutel põhjustel ilmneb, et heakskiidu kehtivusaeg lõpeb tõenäoliselt enne, kui tehakse otsus selle pikendamise kohta, võetakse vastu „otsus, millega pikendatakse heakskiidu kehtivusaega taotluse läbivaatamiseks piisava ajavahemiku võrra“. Kuigi selle sätte sõnastuse alusel ei saa välistada, et selle ajavahemiku lõpus võetakse vastu uus pikendamisotsus, saab kehtivusaja pikendamine, mis on ette nähtud üksnes selleks, et võimaldada heakskiidu kehtivusaja pikendamise menetlus lõpule viia, olla üksnes ajutine, nagu selgitab nõukogu oma menetlusse astuja seisukohtades.

51

Selle ajavahemiku pikkus, mille võrra heakskiidu kehtivusaega pikendatakse, peab seega vastama juhtumi konkreetsetele asjaoludele ning järelikult ei saa seda kohaldada automaatselt või koguni süstemaatiliselt.

52

Lisaks tuleneb kohtupraktikast, et määruse nr 1107/2009 artikli 17 toimel on võimalik toimeaine heakskiidu kehtivusaja pikendamise menetlust pikendada asjaolude tõttu, mis ilmnesid menetluse enda käigus ega olnud varem teada (19. septembri 2019. aasta kohtuotsus Arysta LifeScience Netherlands vs. komisjon, T‑476/17, EU:T:2019:618, punkt 104).

53

Teiseks tuleb arvesse võtta määruse nr 1107/2009 artikli 17 esimeses lõigus sätestatud eeskirja konteksti.

54

See eeskiri kuulub määruse nr 1107/2009 jaotisse, mis käsitleb toimeainete heakskiitmist. Neid heakskiitusid ja nende pikendamist reguleerivad mitmed sätted, mis käsitlevad kohaldatavat menetlust.

55

Esimesena võib heakskiidu anda ainult kuni kümneks aastaks (määruse nr 1107/2009 artikkel 5); see piirang kordab piirangut, mis oli ette nähtud boskaliidi heakskiitmise ajal kehtinud nõukogu 15. juuli 1991. aasta direktiivis 91/414/EMÜ taimekaitsevahendite turuleviimise kohta (EÜT 1991, L 230, lk 1; ELT eriväljaanne 03/11, lk 332). Nagu on selgitatud määruse nr 1107/2009 põhjenduses 15, on toimeainete heakskiidu kehtivusaeg piiratud ohutuse huvides ja see peab olema proportsionaalne toimeainete kasutamisest tulenevate võimalike ohtudega. Heakskiitu pikendatakse kuni viieteistkümneks aastaks (määruse nr 1107/2009 artikli 14 lõige 2).

56

Sellest järeldub, et seadusandja pidas vajalikuks näha ette piiratud heakskiidu kehtivusaja ja ajavahemiku, mille võrra heakskiitu saab pikendada, et vältida selliste toimeainete turule jäämist, millel võib olla lubamatu mõju määruse nr 1107/2009 artikli 4 tähenduses. Selle eesmärgi saavutamiseks on ettevaatuspõhimõttest lähtudes nõutav, et aineid taashinnataks korrapäraselt, nagu komisjon määruse nr 1107/2009 perioodilist lähenemisviisi selgitades õigesti rõhutab.

57

Teisena tuleb heakskiidu kehtivusaja pikendamise taotlus esitada hiljemalt kolm aastat enne heakskiidu kehtivusaja lõppu (määruse nr 1107/2009 artikkel 15). See tähtaeg peaks olema seega põhimõtteliselt piisav, et viia see menetlus lõpule ja võtta vastu otsus heakskiidu kehtivusaja pikendamise kohta, tagades samas eespool punktis 56 meenutatud perioodilise lähenemisviisi tõhususe.

58

Selleks anti määruse nr 1107/2009 artikliga 19 komisjonile pädevus võtta rakendusmäärusega vastu heakskiidu kehtivusaja pikendamise menetluse rakendamiseks vajalikud sätted.

59

Nii võeti vastu komisjoni 18. septembri 2012. aasta rakendusmäärus (EL) nr 844/2012, millega kehtestatakse määruses nr 1107/2009 ette nähtud toimeainete heakskiidu pikendamise menetluse rakendamiseks vajalikud sätted (ELT 2012, L 252, lk 26), milles on eeskätt ette nähtud heakskiidu kehtivusaja pikendamise menetluse eri etappide tähtajad, et menetlus toimiks nõuetekohaselt (põhjendus 3). Selle määruse eesmärk on jõustada määruses nr 1107/2009 juba ette nähtud eeskirjad, tagades samas liidus ühetaolised kohaldamistingimused.

60

Eelkõige on rakendusmääruse nr 844/2012 artiklites 1–8 ette nähtud eeskirjad, mis käsitlevad toimeaine tootja poolt liikmesriigile esitatud taotluse vastuvõetavust, ning nendes on sellele esimesele menetlusetapile kehtestatud teatavad tähtajad. Selle määruse artikli 3 kohaselt kontrollib taotlust kõigepealt referentliikmesriik, kes veendub, et taotlus on esitatud määruse artikli 1 lõike 1 esimeses lõigus ettenähtud tähtaja jooksul ja et see sisaldab kõiki määruse artiklis 2 sätestatud elemente. Konkreetsemalt näeb selle määruse artikli 2 lõige 2 ette, et taotluses loetletakse uus teave, mida taotleja kavatseb esitada ja mis on vastavalt määruse nr 1107/2009 artikli 15 lõike 2 esimesele lõigule vajalik. Seejärel, kui referentliikmesriik on teatanud taotlejale, et tema taotlus on selle kontrolli edukalt läbinud, esitab taotleja vastavalt määruse artiklile 6 referentliikmesriigile, kaasreferentliikmesriigile, komisjonile ja EFSA‑le täiendavad toimikud. Lõpuks, kui täiendavad toimikud on esitatud ettenähtud tähtaja jooksul ja sisaldavad kõiki elemente, teatab referentliikmesriik vastavalt määruse artiklile 8 taotlejale, kaasreferentliikmesriigile, komisjonile ja EFSA‑le täiendavate toimikute kättesaamise kuupäeva ja selle, et taotlus on vastuvõetav.

61

Samuti on rakendusmääruse nr 844/2012 artiklites 11–14 ette nähtud toimeaine heakskiidu kehtivusaja pikendamise taotluse hindamismenetlus ning sätestatud täpsed tähtajad, mille jooksul peavad erinevad menetluses osalejad koostama ja esitama oma aruande või järelduse. Kõigepealt koostab referentliikmesriik pärast kaasreferentliikmesriigiga konsulteerimist aruande, milles hinnatakse, kas toimeaine vastab eeldatavalt määruse nr 1107/2009 artiklis 4 sätestatud heakskiitmise kriteeriumidele, ja esitab selle komisjonile ning saadab koopia EFSA‑le (rakendusmääruse nr 844/2012 artikkel 11). Pärast referentliikmesriigilt hindamisaruande kavandi saamist edastab EFSA selle taotlejale ja teistele liikmesriikidele (rakendusmääruse nr 844/2012 artikkel 12). Pärast märkuste esitamise tähtaja möödumist võtab EFSA olemasolevate teaduslike ja tehniliste teadmiste valguses ja täiendavate toimikute esitamise ajal kohaldatavaid juhenddokumente kasutades vastu järelduse selle kohta, kas toimeaine vastab eeldatavalt määruse nr 1107/2009 artiklis 4 sätestatud heakskiitmiskriteeriumidele. Vajaduse korral korraldab EFSA konsultatsiooni ekspertidega, sealhulgas referentliikmesriigi ja kaasreferentliikmesriigi ekspertidega. EFSA edastab selle järelduse taotlejale, liikmesriikidele ja komisjonile ning teeb selle avalikkusele kättesaadavaks (määruse nr 844/2012 artikkel 13). Lõpuks esitab komisjon pärast EFSA‑lt järelduse saamist ning võttes arvesse referentliikmesriigi koostatud hindamisaruande kavandit, taotleja ja teiste liikmesriikide märkusi ning EFSA järeldust, alalisele komiteele nn pikendamisaruande ja määruse eelnõu. Taotlejale antakse võimalus esitada märkusi pikendamisaruande kohta (rakendusmääruse nr 844/2012 artikli 14 lõige 1). Lähtudes pikendamisaruandest ja võttes arvesse taotleja esitatud märkusi, võtab komisjon vastu määruse vastavalt määruse nr 1107/2009 artikli 20 lõikele 1 (rakendusmääruse nr 844/2012 artikli 14 lõige 2).

62

Tähtaega ei ole kehtestatud üksnes rakendusmääruse nr 844/2012 artikli 14 lõikes 2 ette nähtud menetluse viimase etapi jaoks, mis puudutab määruse nr 1107/2009 artikli 20 lõike 1 alusel heakskiidu kehtivusaja pikendamise määruse vastuvõtmist.

63

Sellest järeldub, et heakskiidu kehtivusaja pikendamise menetlus põhineb täpse ajakava täitmisel (vt selle kohta 19. septembri 2019. aasta kohtuotsus Arysta LifeScience Netherlands vs. komisjon, T‑476/17, EU:T:2019:618, punkt 103). Nende tähtaegade kehtestamine ja nende järgimise vajadus vastavad pealegi nõudele, et kogu menetlus ei tohi kesta enam kui kolm aastat, nagu nähtub rakendusmääruse nr 844/2012 artikli 1 lõikest 1 (9. detsembri 2021. aasta kohtuotsus Agrochem-Maks vs. komisjon, C‑374/20 P, ei avaldata, EU:C:2021:990, punkt 82).

64

Nende tähtaegade ja kiire menetlemise nõude järgimine on seda olulisem, et määruse nr 1107/2009 artikli 17 esimese lõigu alusel vastu võetud rakendusmäärusel, millega pikendatakse asjaomase toimeaine heakskiidu kehtivusaega teatava ajavahemiku võrra, on samad tagajärjed kui rakendusmäärusel, millega kiidetakse selline toimeaine määruse artikli 13 lõike 2 alusel esimest korda heaks, või määrusel, millega pikendatakse heakskiidu kehtivusaega selle määruse artikli 20 alusel (vt selle kohta 27. septembri 2018. aasta kohtuotsus Mellifera vs. komisjon, T‑12/17, EU:T:2018:616, punktid 57 ja 58).

65

Seega tuleb asuda seisukohale, et määruse nr 1107/2009 artiklis 17 on ette nähtud mehhanism, mida tuleb kohaldada erandkorras, kui selles ette nähtud tingimused on täidetud. Selle mehhanismi süstemaatiline kohaldamine toimeaine heakskiidu kehtivusaja pikendamise menetlustes ei ole seega kooskõlas määruse nr 1107/2009 nõuetega ega üldisemalt selle määruse mõttega.

66

Vastupidi, komisjon peab iga kord, kui ta pikendab heakskiidu kehtivusaega, hindama konkreetset juhtumit ja võtma arvesse asjakohaseid asjaolusid, et määrata kindlaks „piisav ajavahemik“, mis on vajalik käimasoleva hindamise lõpuleviimiseks.

67

Lisaks jätab määruse nr 1107/2009 artikkel 17 komisjonile kaalutlusõiguse selle kindlaks määramisel, kui pikk on „piisav ajavahemik“. See kaalutlusõigus ei ole absoluutne, vaid seda piirab nimetatud artikli kolmas lõik, kus on loetletud asjaolud, mida tuleb arvesse võtta selle ajavahemiku kindlaks määramisel, mille võrra kehtivusaega pikendatakse.

68

Pealegi ei saa määruse nr 1107/2009 artikli 17 esimest lõiku tõlgendada ja kohaldada isoleeritult, vaid seda tuleb teha koostoimes seda täiendava kolmanda lõigu sätetega.

69

Sellega seoses tuleb tagasi lükata komisjoni argument, et määruse nr 1107/2009 artikli 17 kolmas lõik on kohaldatav üksnes selle artikli teises lõigus nimetatud olukordadele.

70

Ühelt poolt ei toeta seda tõlgendust määruse nr 1107/2009 artikli 17 sõnastus. Nimelt on selle artikli kahes esimeses lõigus kasutatud pikendamisega seoses sama väljendit „piisav ajavahemik“ ning nende kahe vahel ei ole põhjust vahet teha. Lisaks on selle artikli teine lõik üleminekusäte, kuna seda kohaldatakse ainetele, mis olid kantud direktiivi 91/414 I lisasse ajavahemikuks, mis lõppes enne 14. juunit 2014. Nii ei ole see kolmanda lõigu puhul, milles viidatakse ka määruse nr 1107/2009 muudele sätetele, nimelt artikli 18 sätetele, mis ei ole üleminekusätted. Määruse nr 1107/2009 artikli 17 kolmanda lõigu kohaldamisala ei piirdu seega selle artikli teise lõiguga.

71

Teiselt poolt moodustasid praegu määruse nr 1107/2009 artikliks 17 oleva sätte esimene ja teine lõik komisjoni 12. juuli 2006. aasta ettepaneku: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus taimekaitsevahendite turuleviimise kohta (KOM(2006) 388 lõplik) algses tekstis ühe ja sama lõigu, millele järgnes vahetult ajavahemiku, mille võrra kehtivusaega pikendatakse, pikkust käsitlev lõik. See näitab seadusandja soovi, et asjaolusid, mida tuleb arvesse võtta, et määrata kindlaks ajavahemik, mille võrra kehtivusaega pikendatakse, kohaldataks praegu selle määruse artikli 17 kahes esimeses lõigus nimetatud olukordades.

72

Sellest järeldub, et määruse nr 1107/2009 artikli 17 kolmas lõik on kohaldatav pikendamisega seoses „piisava ajavahemiku“ kindlaksmääramiseks.

73

Kolmandana, nagu on meenutatud eespool punktides 41–46, on määruse nr 1107/2009 kõigi sätete aluseks ettevaatuspõhimõte.

74

Selles kontekstis tuleb määruse nr 1107/2009 artikli 17 esimeses lõigus kasutatud väljendit „piisav ajavahemik“ mõista nii, et see nõuab sellise ajavahemiku kindlaksmääramist, mis ei ole lühem ega pikem kui ajavahemik, mis on vajalik heakskiidu kehtivusaja pikendamise menetluse lõpuleviimiseks iga konkreetse juhtumi puhul.

75

Kolmandana tuleb arvesse võtta määrusega nr 1107/2009 taotletavaid eesmärke.

76

Määruse nr 1107/2009 eesmärk on selle artikli 1 lõike 3 kohaselt tagada inimeste ja loomade tervise ning keskkonna kõrgetasemeline kaitse ja parandada siseturu toimimist taimekaitsevahendite turulelaskmist käsitlevate eeskirjade ühtlustamise kaudu, parandades samal ajal põllumajanduslikku tootmist. Seega väidab komisjon õigesti, et määrusel nr 1107/2009 on mitu eesmärki. Ent nagu nähtub määruse nr 1107/2009 põhjendusest 24, peaks taimekaitsevahendite lubade andmisel olema eelkõige inimeste ja loomade tervise ning keskkonna kaitse eesmärk tähtsam kui eesmärk parandada taimekasvatust.

77

Nähes ette keskkonnakaitse kõrge taseme säilitamise, kohaldab määrus nr 1107/2009 ELTL artiklit 11, mis näeb ette, et liidu poliitika ja tegevuse määratlemisse ja rakendamisse peab integreerima keskkonnakaitse nõuded, eelkõige pidades silmas säästva arengu edendamist, ning ELTL artikli 114 lõiget 3, mis seda kohustust konkretiseerib. Viimati nimetatud sättes on tõepoolest ette nähtud, et eeskätt keskkonnakaitset käsitlevates ettepanekutes, mille komisjon esitab siseturu rajamist ja selle toimimist käsitlevate normide ühtlustamiseks, võtab ta aluseks kaitstuse kõrge taseme, eriti võttes arvesse kõiki uusi teaduslikel faktidel põhinevaid suundumusi, ning et oma vastavate volituste piires püüavad ka parlament ja nõukogu saavutada sama eesmärki. See kaitse on olulisem majanduslikest kaalutlustest, nii et see õigustab negatiivseid majanduslikke tagajärgi – isegi suuri – teatavatele ettevõtjatele (vt 17. märtsi 2021. aasta kohtuotsus FMC vs. komisjon, T‑719/17, EU:T:2021:143, punkt 59 ja seal viidatud kohtupraktika).

78

Sellest järeldub, et määruse nr 1107/2009 eri eesmärkide hulgas peab komisjon omistama erilist tähtsust eesmärgile tagada inimeste ja loomade tervise ning keskkonna kõrgetasemeline kaitse, kui ta viib läbi toimeaine heakskiidu kehtivusaja pikendamise menetlust, seda enam, kui see menetlus väljub menetluse läbiviimiseks ette nähtud ajalisest raamistikust ja komisjon pikendab selle määruse artikli 17 alusel heakskiidu kehtivusaega.

79

Kõigist eeltoodud kaalutlustest saab tuletada alljärgnevalt esitatud põhimõtted. Esiteks on heakskiidu kehtivusaja pikendamine ajutine ja erandlik ning lubatud asjaolude tõttu, mis ilmnesid menetluse enda käigus ega olnud varem teada. Vastav otsus tuleb vastu võtta juhtumi konkreetseid asjaolusid arvestades ning seetõttu ei saa heakskiidu kehtivusaega pikendada automaatselt või koguni süstemaatiliselt. Teiseks peab ajavahemiku, mille võrra kehtivusaega pikendatakse, pikkus olema piisav, et pikendamistaotlus läbi vaadata. Selle pikkuse kindlaksmääramisel peab komisjon võtma arvesse määruse nr 1107/2009 artikli 17 kolmandas lõigus nimetatud asjaolusid ja hindama iga üksikjuhtumit eraldi. Kolmandaks ei tohi see ajavahemik olla lühem ega pikem kui ajavahemik, mis on vajalik heakskiidu kehtivusaja pikendamise menetluse lõpuleviimiseks.

80

Neljandaks ja üldisemalt peab komisjon juhul, kui ta soovib kohaldada määruse nr 1107/2009 artiklit 17, võtma arvesse heakskiidu kehtivusaja pikendamise menetluse kogukestust tagamaks, et see jääb mõistlikkuse piiridesse, arvestades eespool punktis 64 meenutatud kiire menetlemise põhimõtet. Eelkõige, võttes arvesse heakskiidu piiratud kehtivusaega ja seadusandja valitud perioodilist lähenemisviisi, mis põhineb toimeainete ohtude korrapärasel taashindamisel, ei ole lubatav, et heakskiidu kehtivusaja pikendamine, mis on ajutine ja erandlik, võimaldab toimeainel jääda turule ajavahemiku jooksul, mis on oluliselt pikem esimese heakskiidu kehtivusajast, sest vastasel juhul kaotaks selle määrusega kehtestatud heakskiidu kehtivusaja pikendamise süsteem täielikult oma soovitava toime.

81

Nii tõlgendatuna väljendab määruse nr 1107/2009 artikkel 17 eri asjaomaste huvide tasakaalu, mis on kooskõlas määruse eesmärkide ja ettevaatuspõhimõttega. Ühelt poolt võetakse arvesse huve, mis räägivad selle kasuks, et liidu õigusnormide kohaselt heaks kiidetud ainet ei keelata ettearvamatult selliste viivituste tõttu heakskiidu kehtivusaja pikendamise menetluse ajakavas, mis ei sõltu taotleja tahtest.

82

Teiselt poolt on võimalik pikendamine vaid ajutine, selle võib katkestada pikendamata jätmise otsus või sellega võivad kaasneda ainete kasutamise piirangud ning eelkõige ei tohi see minna kaugemale sellest, mis on vajalik, võttes arvesse iga üksikjuhtumi asjaolusid.

83

Käesoleval juhul leiab komisjon vaidlustatud otsuses esiteks, et määruse nr 1107/2009 artikli 17 kolmas lõik on kohaldatav üksnes olukordadele, mis kuuluvad selle artikli teise lõigu kohaldamisalasse, ega ole seega kohaldatav boskaliidi heakskiidu kehtivusaja pikendamisele. Teiseks põhjendab komisjon kõnealust kehtivusaja pikendamist asjaoluga, et ta ootas EFSA järeldust. Ta leiab, et heakskiidu kehtivusaja lühemat pikendamist, mida võib korrata, tuleks eelistada üheleainsale heakskiidu kehtivusaja pikemale pikendamisele. Kolmandaks ei oma tema arvates tähtsust argument, et boskaliidi heakskiidu kehtivusaega oli juba mitu korda pikendatud. Komisjoni sõnul ei ole määruse artikli 17 kohaldamise sagedust piiratud. Komisjon rõhutab samuti, et selles artiklis ette nähtud tingimused olid käesoleval juhul täidetud ja et seadusandja nägi heakskiidu kehtivusaja pikendamise mehhanismi ette õiguskindluse huvides.

84

Lisaks vaidleb komisjon vaidlustatud otsuses vastu väitele, et ta lubas piiramatut pikendamist. Komisjon möönab, et liikmesriikide tasandil esineb tähtaegadest kinnipidamisega seotud probleeme, kuid leiab, et need süsteemsed probleemid ei muuda heakskiidu kehtivusaja pikendamise otsust ebaseaduslikuks.

85

Lisaks, mis puudutab ettevaatuspõhimõtet, siis selgitab komisjon vaidlustatud otsuses, et määruse nr 1107/2009 artikli 17 kohaldamine ei nõua ei sisulist analüüsi ega valikut, kuna heakskiidu kehtivusaja pikendamise menetluse tulemusel tehakse sisuline otsus. Tema kaalutlusõigus piirduvat ajavahemiku, mille võrra heakskiidu kehtivusaega pikendatakse, pikkuse valikuga ning üksnes selles valiku raames kohaldatakse ettevaatuspõhimõtet. Selle põhimõtte kohaldamine tähendab komisjoni jaoks, et heakskiidu kehtivusaega tuleb pikendada sellise võimalikult lühikese ajavahemiku võrra, mis võimaldab saavutada vajalikud teaduslikud tulemused vastavalt määrusele nr 1107/2009, ning et heakskiidu kehtivusaja pikendamise või pikendamata jätmise otsuse vastuvõtmiseks ei tule oodata ära selle ajavahemiku lõppu.

86

Nii keeldus komisjon vaidlustatud otsuses esiteks sõnaselgelt tunnustamast määruse nr 1107/2009 artikli 17 kolmandas lõigus ette nähtud asjaolude kohaldatavust (vt eespool punktid 69 ja 83). Teiseks leidis komisjon, et selles artiklis ette nähtud kriteeriumid on täidetud, ilma et ta oleks siiski analüüsinud juhtumi eri asjaolusid, et veenduda, et ta pikendab piisavalt pika ajavahemiku võrra selleks, et võimaldada boskaliidi heakskiidu pikendamise taotluse läbivaatamist.

87

Sellega seoses selgub, et rakendusmäärusega 2022/708 kohaldatakse pikendamisega seoses 50 eri aine suhtes sama ajavahemikku, st ühte aastat. Ehkki komisjonil on õigus, kui ta väidab oma menetlusdokumentides, et ta ei ole kohustatud vastu võtma 50 eri rakendusmäärust, millest igaüks käsitleb erinevat ainet, siis identset ajavahemikku, mille võrra pikendatakse 50 aine puhul heakskiidu kehtivusaega ja mille pikkuse valiku kohta ei ole esitatud selgitusi, on raske ühitada juhtumipõhise analüüsi nõudega. Komisjoni argumendid, mille kohaselt ta ei olnud kohustatud sisuliseks analüüsiks ega oleks saanud lasta lõppeda nende ainete heakskiidu kehtivusajal täiendava teabe taotluste tõttu, ei mõjuta tema kohustust analüüsida konkreetselt seda, mis on iga aine, sealhulgas boskaliidi heakskiidu kehtivusaja pikendamisega seoses „piisav“ ajavahemik.

88

Kolmandaks rikub vaidlustatud otsuses väljendatud komisjoni lähenemisviis, mille kohaselt tegi valiku heakskiidu kehtivusaja lühema pikendamise, mida võib vajadusel uuesti korrata, mitte üheainsa heakskiidu kehtivusaja pikema pikendamise kasuks, määruse nr 1107/2009 artiklit 17, mis nõuab – nagu on selgitatud eespool punktis 79 –, et ajavahemik, mille võrra heakskiidu kehtivusaega pikendatakse, tuleb arvutada konkreetselt ja lähtudes menetlusetappidest, mis tuleb veel läbida, ning see ei tohi olla lühem ega pikem kui ajavahemik, mis on vajalik pikendamismenetluse lõpuleviimiseks.

89

Neljandaks rikub komisjon õigusnormi, kui ta kinnitab vaidlustatud otsuses, et boskaliidi heakskiidu kehtivusaja järjestikust pikendamist ei tule arvesse võtta ning et määruse nr 1107/2009 artikli 17 kasutamise sagedust ei ole piiratud. Selline lähenemine on vastuolus eespool punktis 80 nimetatud põhimõttega.

90

Seda järeldust ei sea kahtluse alla komisjoni argumendid, milles ta väidab, et ajavahemikke, mille võrra heakskiidu kehtivusaega pikendati, ei saa liita ning et mõistet „kogupikkus“, mille võrra toimeaine heakskiitu määruse nr 1107/2009 artikli 17 alusel pikendatakse, ei ole selles määruses kasutatud.

91

On küll tõsi, et rakendusmääruses 2022/708 on ette nähtud boskaliidi heakskiidu kehtivusaja pikendamine ühe aasta võrra ning vaid see määrus on vaide ese. Samuti on selge, et komisjon sai uuesti läbi vaadata üksnes selle määruse õiguspärasuse.

92

Võttes aga arvesse toimeainete heakskiidu kehtivusaja pikendamise ajutist laadi ja asjaolu, et tegemist on meetmega, mis võetakse heakskiidu kehtivusaja pikendamise menetluse käigus, mille võimalik etapp see on, ei ole seda pikendamist siiski võimalik käsitleda eraldiseisvana kogu menetlusest, mille osa see on.

93

Käesoleval juhul on rakendusmääruses 2022/708 ette nähtud boskaliidi heakskiidu kehtivusaja viies pikendamine, millest tulenevalt selle aine heakskiidu kehtivusaja pikendamise taotluse läbivaatamine venib kaheksa aastani ja heakskiidu kehtivusaega pikendatakse viie aasta võrra.

94

Kui seda konteksti eirataks, oleks järjestikuse pikendamise õiguspärasuse kontrollimise tulemus iga kord sarnane esimese pikendamise omaga. Selline tulemus oleks aga vastuolus eespool punktides 79 ja 80 esitatud põhimõtetega.

95

Iga ajavahemiku, mille võrra heakskiidu kehtivusaega pikendatakse, eraldi analüüsimine süvendaks veelgi seda, mida komisjon kirjeldab vaidlustatud otsuses kui heakskiidu kehtivusaja pikendamise menetluse tähtaegadest kinnipidamisega seotud „süsteemseid“ probleeme.

96

Komisjoni kõnealused argumendid tuleb seega tagasi lükata.

97

Seega tuleb esimese väite kolmanda osa ja kolmanda väite teise osaga nõustuda, ilma et oleks vaja analüüsida esimese väite muid osi.

98

Kolmanda väite esimeses osas väidab hageja, et komisjon rikkus õigusnormi, kui ta leidis, et viivitus heakskiidu kehtivusaja pikendamise menetluses oli tingitud taotleja tahtest sõltumatutest põhjustest.

99

Kõigepealt tuleb tõdeda, et määruse nr 1107/2009 artikli 17 esimese lõigu eri keeleversioonid lahknevad. Ehkki mõnes keeleversioonis, sealhulgas prantsuskeelses versioonis kasutatakse väljendit „taotleja tahtest sõltumatutel põhjustel“, ei ole teistes keeleversioonides „tahte“ kontsepti nimelt kasutatud. Teatavates keeleversioonides, sealhulgas inglise keeles, on nimelt kasutatud mõistet „kontroll“. Teatavates keeleversioonides, näiteks saksa keeles, kasutatakse mõistet „vastutus“ või mõistet „mõju“. Ning teatavates versioonides on omakorda piirdutud „taotlejast sõltumatute“ põhjuste mainimisega.

100

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei saa ühes keeleversioonis kasutatud liidu õigusnormi sõnastus olla selle sätte tõlgendamise ainus alus ja sellele keeleversioonile ei saa tõlgendamisel anda eelist teiste keeleversioonide ees. Nimelt tuleb liidu õigusnorme tõlgendada ja kohaldada ühetaoliselt, arvestades liidu kõigis keeltes kehtivaid versioone. Kui liidu õigusakti keeleversioonides on erinevusi, tuleb asjaomase õigusnormi tõlgendamisel lähtuda selle õigusakti kontekstist ja eesmärgist, mille osa säte on (vt 12. septembri 2019. aasta kohtuotsus A jt, C‑347/17, EU:C:2019:720, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika).

101

Seega tuleb määruse nr 1107/2009 artikli 17 esimest lõiku ja täpsemalt väljendit „taotlejast sõltumatutel põhjustel“ tõlgendada, võttes arvesse nii selle sätte eesmärki kui ka konteksti.

102

Mis puudutab selle sätte konteksti, siis tuleb esiteks viidata eespool punktis 54 jj esitatud kaalutlustele. Teiseks tuleb analüüsida pikendamise taotleja rolli määruse nr 1107/2009 artikli 17 raames.

103

Nimelt algatatakse nii heakskiitmise menetlus kui ka heakskiidu kehtivusaja pikendamise menetlus toimeaine tootja ja seejärel ka pikendamise taotleja algatusel, nagu nähtub vastavalt määruse nr 1107/2009 artiklist 7 ja rakendusmääruse nr 844/2012 artiklist 1. Toimeaine tootjal ja seejärel ka pikendamise taotlejal on keskne roll kogu heakskiitmise ja heakskiidu kehtivusaja pikendamise menetluses ning ta on nendes menetlustes osalevate asutuste peamine suhtluspartner.

104

Mis puudutab täpsemalt heakskiidu kehtivusaja pikendamise menetlust, siis vastutab pikendamise taotleja taotluse sisu eest (rakendusmääruse nr 844/2012 artikkel 3), täiendavate toimikute esitamise eest (rakendusmääruse nr 844/2012 artiklid 6 ja 7), täiendava teabe esitamise eest referentliikmesriigile või EFSA‑le (rakendusmääruse nr 844/2012 artikli 11 lõige 5 ja artikli 13 lõige 3) ning ta võib esitada EFSA‑le märkusi referentliikmesriigi hindamisaruande kavandi või pikendamisaruande kohta (rakendusmääruse nr 844/2012 artikli 12 lõige 3 ja artikli 14 lõige 1). Kogu see suhtluse raames pikendamise taotlejaga tuleb järgida täpseid tähtaegu.

105

Sellest järeldub, et pikendamise taotleja on menetlusosaline, kes osaleb menetluse kõigis etappides, esitades andmeid või märkusi, ja see võimaldab tal menetluse käiku mõjutada. Nii otsustas seadusandja seada heakskiidu kehtivusaja pikendamise tingimuseks, et võimalik viivitus peab olema „taotlejast sõltumatu“.

106

Seevastu ei pea pikendamise taotleja seoses heakskiidu kehtivusaja pikendamisega taotlust esitama ja temaga konsulteerimise menetlust ei ole ette nähtud. Komisjon algatab menetluse omal algatusel ja ta peab kontrollima, kas viivitus heakskiidu kehtivusaja pikendamise menetluses on tekkinud „taotlejast sõltumatutel põhjustel“.

107

Seega tuleb taotleja käitumist hinnata, võttes arvesse heakskiidu kehtivusaja pikendamise menetluse erinevaid etappe, mis eelnevad võimalikule heakskiidu kehtivusaja pikendamisele ja milles ta osales.

108

Määruse nr 1107/2009 artikkel 17 väljendab sellega seoses eri asjaomaste huvide tasakaalu, mis on kooskõlas määruse eesmärkide ja ettevaatuspõhimõttega.

109

Mis puudutab määruse nr 1107/2009 artikli 17 esimeses lõigus nimetatud eesmärke, siis tuleb viidata eespool punktidele 75–78 ja eelkõige asjaolule, et komisjon peab toimeaine heakskiidu pikendamise menetluse läbiviimisel omistama erilist tähtsust eesmärgile tagada inimeste ja loomade tervise ning keskkonna kõrgetasemeline kaitse.

110

Kui komisjon analüüsib pikendamise taotleja rolli heakskiidu kehtivusaja pikendamise menetluses täheldatud viivituse korral, peab ta veenduma mitte ainult selles, et taotleja järgis tähtaegu, vaid ka selles, et heakskiidu kehtivusaja pikendamise menetluse viibimine ei sõltu taotleja tegevusest, see tähendab, et taotleja ei käitunud moel, mis põhjustas viivitust või aitas kaasa viivitusele.

111

Sellest järeldub, et lähenemisviis, mis nõuaks taotlejalt menetluse viibimisega seonduvat tahtlust, on liiga piirav ja võib kallutada seadusandja leitud tasakaalu pikendamise taotleja huvide kasuks. Selline pikendamise taotlejale soodne piirav lähenemisviis oleks vastuolus ka kohtupraktikaga, mis nõuab, et inimeste tervise ja keskkonna kõrgetasemeline kaitse oleks majanduslikest kaalutlustest olulisem (vt selle kohta 17. märtsi 2021. aasta kohtuotsus FMC vs. komisjon, T‑719/17, EU:T:2021:143, punkt 59 ja seal viidatud kohtupraktika), ning määruse nr 1107/2009 artikli 17 esimeses lõigus sisalduva normi kontekstiga, milleks on õiguslik raamistik, kus on üksikasjalikult kindlaks määratud pikendamise taotleja osalemine menetluses.

112

Selleks et järgida seadusandja leitud tasakaalu, tuleb seega määruse nr 1107/2009 artikli 17 esimest lõiku tõlgendada nii, et see nõuab viivituse põhjuste objektiivset ja konkreetset analüüsi, et teha kindlaks, et see viivitus ei sõltu taotleja tahtest, kes peab olema hoolsalt järginud kõiki õigusnorme, mida kohaldatakse pikendamistaotluse ja heakskiidu kehtivusaja pikendamise menetluse suhtes. Sellega seoses tuleb märkida, et asjaolu, et viivitus on vähemalt osaliselt tingitud sellest, et üks või mitu heakskiidu kehtivusaja pikendamise menetluses osalevat asutust esitas aruande või järelduse hilinenult, ei ole piisav välistamaks täielikult taotleja rolli selles, kuna taotleja ise võis sellise viivituse põhjustada, isegi kui ta järgis talle määrusega nr 1107/2009 kehtestatud tähtaegu.

113

Käesoleval juhul leiab komisjon vaidlustatud otsuses, et hilinemine ei sõltu pikendamise taotleja tahtest, kui selle viivituse põhjustasid teised heakskiidu kehtivusaja pikendamise menetluses osalejad, näiteks referentliikmesriik, EFSA või komisjon ise, või ka vääramatu jõud. Komisjon selgitab, et ta peab üksnes tõendama, et viivitus ei ole tingitud pikendamise taotlejast, ilma et ta peaks uurima, miks viivitus aset leidis, ega seda, keda võiks käsitada „süüdlasena“, ega teostama järelevalvet teiste pikendamise menetluses osalejate üle. Esiteks selgitab komisjon, et käesolevas asjas kõne all olev viivitus oli tingitud sellest, et referentliikmesriigi poolt üle vaadatud aruande kavand esitati hilinenult; selle näol on tegemist asjaoluga, mis vastab selgelt määruse nr 1107/2009 artiklis 17 ette nähtud tingimusele, et viivitus ei tohi olla omistatav pikendamise taotlejale. Teiseks rõhutab komisjon, et hageja väited, mille kohaselt pikendamisaruande kavandis sisalduvates andmetes tuvastatud lüngad ja asjaolu, et EFSA nõudis täiendavat teavet, võisid aidata kaasa viivitusele, tuleb spekulatiivsetena tagasi lükata. Kolmandaks ja igal juhul põhinevad need väited komisjoni sõnul sellel, et aetakse segi täiendavate toimikute täielikkus ja järeldused, mida saab esitatud toimikute hindamise põhjal teha. Pikendamise taotleja peaks oma pikendamistaotluse põhjendamiseks esitama täiendavad toimikud, mis vastavad kohaldatava õigusraamistiku andmenõuetele. Seetõttu leiab komisjon, et pikendamise taotleja ei saa olla määruse nr 1107/2009 artikli 17 tähenduses vastutav andmetes esinevate lünkade või nendest tingitult rakendusmääruse nr 844/2012 alusel esitatud täiendava teabe taotluste eest.

114

Sellega seoses nähtub vaidlustatud otsusest, et komisjon ei pidanud vajalikuks viia läbi konkreetset ega isegi mitte kokkuvõtlikku kontrolli seoses pikendamise taotleja rolliga selles, et heakskiidu kehtivusaja pikendamise menetluses esines viivitusi.

115

Lisaks väidab komisjon oma menetlusdokumentides, et viivitust, mille on vähemalt osaliselt põhjustanud muu isik kui pikendamise taotleja – käesoleval juhul referentliikmesriik – ei saa mõista nii, et see kuulub taotleja vastutusalasse või on hõlmatud tema tahtega. Komisjon leiab, et ta ei pea uurima, milline kaal on pikendamise taotleja panusel viivitusse.

116

Kuna komisjon ei analüüsinud konkreetselt taotleja rolli, kohaldas kitsendavat lähenemist pikendamise taotleja rollile seoses heakskiidu kehtivusaja pikendamise menetluse võimaliku viibimisega ning jättis tähelepanuta taotleja võimaliku rolli viivituses olukorras, kus mõni teine osaline aitas viivitusele kas või osaliselt kaasa, siis rikkus komisjon aga määruse nr 1107/2009 artikli 17 tõlgendamisel õigusnormi ega järginud seadusandja leitud tasakaalu (vt eespool punktid 111 ja 112).

117

Järelikult tuleb nõustuda ka kolmanda väite esimese osaga.

118

Sellest tulenevalt tuleb vaidlustatud otsus tühistada osas, mis puudutab boskaliidi, ilma et oleks vaja analüüsida teist ja neljandat väidet.

119

Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõike 1 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud kohtukulud hüvitama, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud komisjoni kahjuks, tuleb komisjoni kohtukulud jätta tema enda kanda ja mõista hageja kohtukulud vastavalt hageja nõudele välja komisjonilt.

120

Kodukorra artikli 138 lõigete 1 ja 3 alusel kannavad parlament, nõukogu, BASF ja CropLife Europe ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (neljas koda laiendatud koosseisus)

otsustab: