1

Hagejad Matina Stevi ja The New York Times Company paluvad ELTL artikli 263 alusel esitatud hagis tühistada Euroopa Komisjoni 15. novembri 2022. aasta otsus C(2022) 8371 (final), mis on vastu võetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määruse (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (EÜT 2001, L 145, lk 43; ELT eriväljaanne 01/03, lk 331) rakendussätete artikli 4 alusel ja puudutab taotlust tutvuda kõigi komisjoni presidendi ja ravimiettevõtte Pfizer tegevjuhi vahel ajavahemikus 1. jaanuarist 2021 kuni 11. maini 2022 vahetatud tekstisõnumitega (edaspidi „vaidlustatud otsus“).

2

Päevalehes The New York Times töötav ajakirjanik M. Stevi esitas 11. mai 2022. aasta e‑kirjas määruse nr 1049/2001 alusel komisjonile taotluse tutvumiseks kõigi komisjoni presidendi ja ravimiettevõtte Pfizer tegevjuhi vahel ajavahemikus 1. jaanuarist 2021 kuni 11. maini 2022 vahetatud tekstisõnumitega. Taotlus registreeriti 12. mail 2022 numbriga GESTDEM 2022/2678 (edaspidi „esialgne taotlus“).

3

Kuna komisjonilt määruse nr 1049/2001 artikli 7 lõikes 1 ette nähtud tähtaja jooksul vastust ei saadud, esitas hagejate esindaja 28. juunil 2022 nimetatud määruse artikli 7 lõike 4 alusel „The New York Times[ Companyt] esindava Matina Stevi nimel“ esimese kordustaotluse dokumentidega tutvumiseks.

4

Komisjon vastas M. Stevi esialgsele taotlusele 20. juulil 2022 saadetud kirjas, milles märkis, et kuna tema valduses ei ole taotluses esitatud kirjeldusele vastavaid dokumente, ei ole tal võimalik taotlust rahuldada.

5

Hagejate esindaja esitas 9. augusti 2022. aasta kirjas määruse nr 1049/2001 artikli 7 lõike 2 alusel „The New York Times[ Companyt] esindava [M.] Stevi nimel“ teise kordustaotluse dokumentidega tutvumiseks (edaspidi „kordustaotlus“), mille komisjon registreeris samal päeval.

6

Komisjon teatas 31. augusti 2022. aasta e‑kirjas M. Stevile, et kordustaotlus on jätkuvalt menetluses ja määruse nr 1049/2001 artikli 8 lõike 2 kohaselt on vaja pikendada selle lahendamise tähtaega 15 tööpäeva võrra, st kuni 21. septembrini 2022.

7

Komisjon teatas 21. septembri 2022. aasta e‑kirjas M. Stevile, et kordustaotluse hindamine on lõpule viidud, kuid tema õigustalitus peab otsuse eelnõu veel heaks kiitma, kinnitades samas, et saadab M. Stevile vastuse niipea kui võimalik.

8

Komisjon edastas 16. novembril 2022 M. Stevile vaidlustatud otsuse, milles ta märkis, et kuna tema valduses ei ole ühtegi dokumenti, mis vastaks esialgses taotluses esitatud kirjeldusele, ei ole tal võimalik taotlust rahuldada.

9

Hagejad paluvad Üldkohtul:

10

Komisjon palub Üldkohtul:

11

Komisjon väidab kostja vastuses, et The New York Times Companyl ei ole õigust esitada hagi. Ta märgib sellega seoses, et esialgse taotluse esitas ainult M. Stevi ja hilisemad kordustaotlused esitas Bondine Kloostra, kes teatas, et ta on „The New York Times[ Companyt] esindava [M.] Stevi“ esindaja. Lisaks osutab komisjon, et M. Stevi on vaidlustatud otsuse ainus adressaat.

12

Tuleb märkida, et hagi on vastuvõetav osas, milles selle on esitanud M. Stevi, millele komisjon pealegi vastu ei vaidle. Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb aga, et kuna tegemist on üheainsa hagiga, siis juhul, kui ühel hagejatest on õigus hagi esitada, ei ole vaja kontrollida, kas teistel hagejatel on õigus hagi esitada (vt selle kohta 9. juuni 2011. aasta kohtuotsus Comitato Venezia vuole vivere jt vs. komisjon, C‑71/09 P, C‑73/09 P ja C‑76/09 P, EU:C:2011:368, punkt 37, ning 11. detsembri 2013. aasta kohtuotsus Cisco Systems ja Messagenet vs. komisjon, T‑79/12, EU:T:2013:635, punkt 40).

13

Järelikult, kuna M. Stevil on õigus esitada hagi vaidlustatud otsuse peale, tuleb käesolev hagi tunnistada vastuvõetavaks, ilma et oleks vaja kontrollida, kas The New York Times Companyl on õigus hagi esitada.

14

Hagejate esitatud repliigil on lisad R.1 ja R.2, mis sisaldavad nende intervjuude transkriptsioone, mille M. Stevi oli korraldanud 25. aprillil 2021 eraldi komisjoni presidendiga ja ravimiettevõtte Pfizer tegevjuhiga (edaspidi „intervjuude transkriptsioonid“).

15

Vasturepliigis väidab komisjon, et hagejad ei ole põhjendanud intervjuude transkriptsioonide esitamisega viivitamist, nagu on nõutud Üldkohtu kodukorra artikli 85 lõikes 2, mistõttu on need transkriptsioonid vastuvõetamatud. Komisjon täpsustab, et need tõendid olid olemas juba hagiavalduse esitamise ajal ja need oleks seega saanud raskusteta esitada hagiavalduse lisas.

16

Kodukorra artikli 85 lõikes 1 on ette nähtud, et tõendid esitatakse ja tõendite kogumist taotletakse menetlusdokumentide esimese vahetamise käigus. Kodukorra artikli 85 lõike 2 kohaselt võivad kohtuasja pooled esitada oma argumentide põhjendamiseks tõendeid või tõendite kogumise taotlusi veel repliigis ja vasturepliigis, tingimusel et nende hiline esitamine on õigustatud.

17

Tuleb täheldada, et M. Stevi tegi komisjoni presidendi ja ravimiettevõtte Pfizer tegevjuhiga intervjuu 25. aprillil 2021 ehk peaaegu kaks aastat enne kuupäeva, mil hagejad esitasid käesolevas asjas hagi. Seega oleksid hagejad võinud intervjuud transkribeerida ja esitada oma transkriptsioonid Üldkohtule juba hagiavalduse staadiumis.

18

Seega tuleb kontrollida, kas käesolevas asjas oli intervjuude transkriptsioonide esitamisega viivitamine kodukorra artikli 85 lõike 2 kohaselt põhjendatud.

19

Sellega seoses märgivad hagejad repliigi leheküljel 3 asuvas 2. joonealuses märkuses, et hagiavalduses on komisjoni presidendile ekslikult omistatud ravimiettevõtte Pfizer tegevjuhi avaldused ja segaduste vältimiseks on Üldkohtule esitatud intervjuude transkriptsioonid repliigi lisas. Ühtlasi väidavad hagejad vastuseks Üldkohtu kirjalikule küsimusele, mis on esitatud menetlust korraldava meetmena, et kuigi on tõsi, et neil olid hagiavalduse esitamise ajal intervjuude salvestused, transkribeerisid nad intervjuud alles siis, kui nad esitasid repliigi, et hajutada mis tahes mitmetimõistetavus avaldusi teinud isiku osas.

20

Eeltoodut arvestades tuleb käesoleva kohtuasja asjaoludel järeldada, et intervjuude transkriptsioonide hilinenud esitamine repliigi lisas on põhjendatud ja seega tuleb need tõendid tunnistada vastuvõetavaks kodukorra artikli 85 lõike 2 tähenduses.

21

Hagejad põhjendavad oma hagi kolme väitega, millest esimese kohaselt on rikutud määruse nr 1049/2001 artikli 3 punkti a ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklit 11, teise kohaselt on rikutud määruse nr 1049/2001 artikli 2 lõiget 3 ja kolmanda kohaselt on rikutud hea halduse põhimõtet.

22

Üldkohus leiab, et kõigepealt tuleb käsitleda kolmandat väidet.

23

Kolmanda väitega vaidlustavad hagejad sisuliselt selle, et komisjoni keeldumine taotletud dokumentide avalikustamisest on õiguspärane.

24

Väite põhjendamiseks heidavad hagejad komisjonile ette hea halduse põhimõtte rikkumist, kuna ta piirdus dokumentidega tutvumise taotluse rahuldamata jätmisel väitega, et taotletud dokumente ei ole olemas, esitamata ühtegi selgitust, mis võimaldaks mõista põhjust, miks taotletud dokumente ei olnud võimalik leida. Sellega seoses toovad hagejad esile, et pelk asjaolu, et komisjon eitab vaidlustatud otsuses taotletud dokumentide olemasolu, ei ole piisav.

25

Täpsemalt väidavad hagejad, et The New York Timesis 28. aprillil 2021 avaldatud artikkel ning M. Stevi intervjuud komisjoni presidendi ja ravimiettevõtte Pfizer tegevjuhiga tõendavad, et taotletud dokumendid on reaalselt olemas. Seega, kuna on ümber lükatud eeldus, et komisjoni avaldus, mille kohaselt tema valduses ei ole taotletud dokumente, vastab tõele, peab komisjon tõendama, et neid dokumente ei ole olemas või need ei ole tema valduses, esitades usutavaid selgitusi, mis võimaldavad kindlaks teha põhjused, miks neid dokumente ei ole olemas või miks need ei ole institutsiooni valduses.

26

Hagejad väidavad aga, et vaidlustatud otsuses sisalduv avaldus, mille kohaselt tehti taotletud dokumentide „uus põhjalik otsing“, ei võimalda kuidagi teada saada, kas otsing puudutas üksnes dokumente, mis olid registreeritud komisjoni dokumendihalduse süsteemis, või hõlmas see ka nende dokumentide otsimist, mis ei olnud selles süsteemis registreeritud. Lisaks jääb vaidlustatud otsus ebatäpseks võimalike salvestuskohtade osas, kust otsiti, selles ei ole märgitud, kas otsiti komisjoni presidendi mobiiltelefonist või mobiiltelefonidest, ega ole ära toodud ka põhjusi, miks taotletud tekstisõnumeid ei leitud.

27

Komisjon vaidleb hagejate argumentidele vastu.

28

Kõigepealt toob komisjon vasturepliigis esile, et hagejate argumendid – mille kohaselt on ümber lükatud eeldus, et komisjoni avaldus, mille kohaselt tema valduses ei ole taotletud dokumente, vastab tõele ja järelikult peab ta esitama usutavad selgitused, mis võimaldavad tõendada, et neid dokumente ei ole olemas või need ei ole tema valduses – on esimest korda esitatud repliigi staadiumis. Nii väidab komisjon, et tegemist on uue väitega, mille hilinenud esitamine on kodukorra artikliga 84 keelatud.

29

Igal juhul, isegi kui eeldada, et see uus väide on vastuvõetav, leiab komisjon sisuliselt, et hagejad ei ole esitanud ühtegi asjaolu, mis võiks kahtluse alla seada eelduse, et tema avaldus, mille kohaselt tema valduses ei ole taotletud dokumente, vastab tõele. Komisjon toob sellega seoses esile, et komisjoni presidendi ja ravimiettevõtte Pfizer tegevjuhi vahelise sõnumivahetuse kohta on vaid üks märge, mis sisaldub repliigi lisas R.2 hagejate esitatud dokumendi leheküljel 15 sellele tegevjuhile omistatud avalduses. Pealegi nähtub komisjoni sõnul sellest avaldusest üksnes see, et komisjoni presidendi ja ravimiettevõtte Pfizer tegevjuhi vahetatud tekstisõnumitel oli nendevahelistes vestlustes vaid kõrvalroll.

30

Lisaks väidab komisjon, et isegi kui eeldada, et ravimiettevõtte Pfizer tegevjuhi avaldus on piisav, et lükata ümber eeldus, et avaldus, mille kohaselt tema valduses ei ole taotletud dokumente, vastab tõele, on tal siiski võimalik esitada usutavaid selgitusi, mis võimaldavad tema väiteid kinnitada. Sellega seoses väidab ta, et vaidlustatud otsuses on need selgitused esitatud, märkides esiteks, et viidi läbi uus põhjalik, kuid kahjuks tulemusteta otsing, ning teiseks, et tekstisõnumid oleks salvestatud ja seega kindlaks tehtud, kui need oleksid sisaldanud pikema aja jooksul vajalikuks osutuda võivat olulist teavet või kui neis sisalduv teave oleks kajastanud komisjoni või mõne tema talituse tegevust või meetmeid.

31

Kodukorra artikli 84 lõike 1 kohaselt on menetluse käigus uute väidete esitamine keelatud, välja arvatud juhul, kui need tuginevad faktilistele ja õiguslikele asjaoludele, mis on tulnud ilmsiks menetluse käigus. Siiski tuleb tunnistada vastuvõetavaks väide või argument, millega otseselt või kaudselt täiendatakse varem hagiavalduses esitatud väidet ja mis on varem esitatud väitega tihedalt seotud (vt 11. juuli 2013. aasta kohtuotsus Ziegler vs. komisjon, C‑439/11 P, EU:C:2013:513, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika).

32

Käesolevas asjas kaitsesid hagejad hagiavalduses teesi, mille kohaselt komisjoni president ja ravimiettevõtte Pfizer tegevjuht vahetasid tekstisõnumeid ja esitasid kaudseid tõendeid taotletud dokumentide olemasolu kohta. Nad heitsid ette ka seda, et komisjon ei esitanud vähimatki selgitust, mis võimaldaks mõista põhjust, miks need tekstisõnumid ei olnud tema valduses.

33

Sellega seoses tuleb tõdeda, et õiguslikud asjaolud, millel põhineb kolmas väide, nimelt see, et on olemas institutsioonide avalduste tõelevastavuse eeldus ja et puuduvad põhjendused, mis võiksid selgitada taotletavate tekstisõnumite puudumist, olid esitatud juba hagiavalduses.

34

Seega, kuigi hagejad tõepoolest lisasid repliigis – vastuseks kostja vastuses esitatud komisjoni seisukohtadele – need õiguslikud asjaolud faktiliste asjaolude parandamise käigus, on siiski tõsi, et repliigi argumendid on tihedalt seotud hagiavalduses esitatud argumentidega.

35

Seega tuleb komisjoni esitatud vastuvõetamatuse väide tagasi lükata.

36

Tuleb märkida, et nagu nähtub määruse nr 1049/2001 artiklist 1, arvestades eelkõige sama määruse põhjendust 4, on määruse eesmärk rakendada võimalikult täieulatuslikult ellu üldsuse õigus tutvuda institutsioonide valduses olevate dokumentidega ning määruse põhjenduse 11 kohaselt „[peaksid p]õhimõtteliselt kõik institutsioonide dokumendid olema üldsusele kättesaadavad“.

37

Euroopa Liidu institutsioonilt taotletavate dokumentidega tutvumise võimaldamisest keeldumise võib kohtus vaidlustada. See kehtib sõltumata põhjendusest, millele tuginedes keelduti tutvumise võimaldamisest. Igasugune muu lahendus muudaks liidu kohtul võimatuks kontrollida institutsioonide dokumentidega tutvumise võimaldamisest keeldumise otsuse põhjendatust, kuna institutsiooni kinnitus, et dokumenti ei ole olemas, oleks kohtuliku kontrolli vältimiseks piisav. Järelikult tuleb tõdeda, et asjaolu, et dokumenti, millega tutvumist taotletakse, ei ole olemas või et dokument ei ole institutsiooni valduses, ei too endaga kaasa läbipaistvuse põhimõtte ja dokumentidega tutvumise õiguse kohaldamatust. Vastupidi, institutsioon peab taotlejale vastama ja vajaduse korral põhjendama oma keeldumist kohtus (vt 20. septembri 2019. aasta kohtuotsus Dehousse vs. Euroopa Liidu Kohus, T‑433/17, EU:T:2019:632, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika).

38

Pealegi eeldab iga huvitatud isiku dokumentidega tutvumise õiguse kasutamine tingimata seda, et taotletud dokumendid on olemas ja on institutsiooni valduses, kuigi dokumentidega tutvumise õigusele ei saa tugineda selleks, et kohustada institutsiooni koostama dokumenti, mida ei ole olemas. Lisaks on oluline märkida, et väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et kui institutsioon dokumentidega tutvumise taotlust menetledes kinnitab, et dokumenti ei ole olemas, siis eeldatakse, et dokumenti ei ole olemas, lähtudes selle avaldusega kaasnevast eeldusest, et see vastab tõele (vt selle kohta 20. septembri 2019. aasta kohtuotsus Dehousse vs. Euroopa Liidu Kohus, T‑433/17, EU:T:2019:632, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika; 24. märtsi 2021. aasta kohtuotsus BK vs. EASO, T‑277/19, ei avaldata, EU:T:2021:161, punkt 60 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 15. märtsi 2023. aasta kohtuotsus Basaglia vs. komisjon, T‑597/21, ei avaldata, EU:T:2023:133, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika).

39

Sellise eelduse saab siiski ümber lükata kõigi väidetega, mille aluseks on dokumentide taotleja esitatud asjakohased ja ühtelangevad kaudsed tõendid. Seda eeldust tuleb analoogia alusel kohaldada ka juhul, kui institutsioon väidab, et tema valduses ei ole taotletud dokumente (vt 20. septembri 2019. aasta kohtuotsus Dehousse vs. Euroopa Liidu Kohus, T‑433/17, EU:T:2019:632, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika).

40

Kui eeldus on ümber lükatud ja komisjon ei saa enam sellele tugineda, peab ta tõendama, et taotletud dokumente ei ole olemas või need ei ole tema valduses, esitades usutavad selgitused, mis võimaldavad kindlaks teha põhjused, miks neid dokumente ei ole olemas või miks need ei ole tema valduses (vt selle kohta 20. septembri 2019. aasta kohtuotsus Dehousse vs. Euroopa Liidu Kohus, T‑433/17, EU:T:2019:632, punkt 49 ja seal viidatud kohtupraktika).

41

Lisaks nõuab õigus tutvuda dokumentidega, et institutsioonid teeksid kõik vajaliku, et hõlbustada selle õiguse tõhusat kasutamist. Selline kasutamine eeldab, et institutsioonid koostavad ja säilitavad oma tegevust puudutavaid dokumente võimalikult suures ulatuses ja ootuspäraselt, mitte meelevaldselt (vt 20. septembri 2019. aasta kohtuotsus Dehousse vs. Euroopa Liidu Kohus, T‑433/17, EU:T:2019:632, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika).

42

Käesoleval juhul märkis komisjon vaidlustatud otsuses, et kuna tema valduses ei ole ühtegi dokumenti, mis vastaks dokumentidega tutvumise taotluses esitatud kirjeldusele, ei ole tal võimalik taotlust rahuldada.

43

Tuleb siiski rõhutada, et selgitustest, mille komisjon andis vastuseks küsimusele, mille Üldkohus talle menetlust korraldava meetme raames saatis, nähtub, et ta „ei eita, et komisjoni president ja [ravimiettevõtte] Pfizer [tegevjuht] vahetasid tekstisõnumeid omavaheliste kontaktide käigus 2021. aasta esimestel kuudel“, vaid isegi kinnitab, et ta „ei ole kunagi seda asjaolu eitanud“.

44

Kohtuistungil ei kinnitanud ega lükanud komisjon ümber tekstisõnumite vahetamise toimumist minevikus ja ta sai üksnes eeldada, et see sõnumivahetus võis toimuda. Sellega seoses väitis komisjon, et ta ei tea, kas taotletud dokumendid olid reaalselt olemas, kuna need ei ole tema valduses. Lisaks märkis komisjon, et kuigi komisjoni presidendi ja ravimiettevõtte Pfizer tegevjuhi ajakava on tihe ja nende kohtumisi korraldavad tavaliselt nende sekretariaadid, assistendid või kaastöötajad, vahetasid nad – kui nad COVID‑19 pandeemia konkreetses kontekstis ei saanud asju tavapäraselt ajada – tekstisõnumeid, et korraldada ja kavandada oma suulist teabevahetust.

45

Neil asjaoludel tuleb tõdeda, et komisjoni vastused põhinevad kas oletustel või muutuval või ebatäpsel teabel.

46

Samas on siiski tõsi, et neile ebatäpsustele vaatamata väidab komisjon ikkagi, et taotletavad dokumendid ei ole tema valduses, mistõttu peavad hagejad vastavalt eespool punktides 38 ja 39 viidatud kohtupraktikale esitama asjakohased ja ühtelangevad tõendid, mis võimaldavad ümber lükata eelduse, et dokumendid ei ole komisjoni valduses.

47

Selles osas ei saa väljendid „valdus“ või „käsutuses olemine“ piirduda sellega, kas kordustaotlusele vastamise ajal on dokumendid institutsiooni valduses või käsutuses, kuna dokumendiga tutvumise õiguse kasutamine muutuks sisutühjaks, kui institutsioon võiks oma kohustustest vabanemiseks piirduda väitega, et taotletud dokumente ei olnud võimalik leida.

48

Seega tuleb käesolevas asjas kontrollida, kas hagejad on esitanud asjakohaseid ja ühtelangevaid kaudseid tõendeid selle kohta, et taotletavad tekstisõnumid olid teataval hetkel komisjoni valduses, mis komisjoni väiteid arvestades tähendab seda, et kontrollitakse, kas need dokumendid võisid olla olemas.

49

Sellega seoses toovad hagejad esiteks esile, et taotletud dokumentide olemasolu tuli ilmseks artiklis, mis avaldati 28. aprillil 2021 The New York Timesis ja mis on koostatud intervjuude põhjal, mida M. Stevi oli teinud komisjoni presidendi ja ravimiettevõtte Pfizer tegevjuhiga.

50

Eespool viidatud ajakirjandusartiklist nähtub eelkõige, et „[komisjoni president] vahetas ühe kuu jooksul tekstisõnumeid ja pidas telefonikõnesid […] [ravimiettevõtte] Pfizer tegevjuhiga“.

51

Ühtlasi tuleneb sellest ajakirjandusartiklist ka see, et „[komisjoni president] ja [ravimiettevõtte Pfizer tegevjuht] puutusid esimest korda kokku [2021. aasta] jaanuaris, kui [ravimiettevõtte Pfizer tegevjuht] pidi selgitama, miks tema ettevõte pidi ajutiselt katkestama vaktsiinide tarnimise [liidus] ajal, mil ta moderniseeris oma tootmisrajatisi Belgias“. Ajakirjandusartiklis on lisaks täpsustatud, et „[s]amal ajal kui Belgia tehase parendustööd kulgesid suhteliselt lihtsalt, jätkusid arutelud [komisjoni presidendi] ja [ravimiettevõtte Pfizer tegevjuhi] vahel, nagu nad mõlemad teatasid [päevalehele] The New York Times antud intervjuudes“. Lisaks nähtub samast ajakirjandusartiklist, et „[n]eed telefonikõned viisid kokkulepeteni liidu […] ja [ravimiettevõtete Pfizer ja BioNTech] vahel“. Lõpuks nähtub eespool viidatud ajakirjandusartiklist samuti, et ravimiettevõtte Pfizer tegevjuht teatas, et ta on „loonud usaldussuhte [komisjoni presidendiga]“.

52

Teiseks leiavad hagejad, et taotletud dokumentide olemasolu kinnitavad ka M. Stevi intervjuud komisjoni presidendi ja ravimiettevõtte Pfizer tegevjuhiga.

53

Sellega seoses nähtub eelkõige M. Stevi ravimiettevõtte Pfizer tegevjuhiga tehtud intervjuu transkriptsioonist, et tegevjuht avaldas, et „[r]askustega kokku puutudes […] hakkasid [komisjoni president ja tema] üha enam koostööd tegema“, et „[komisjoni president] saatis talle oma telefoninumbri“, et „nad võisid rääkida, kui [komisjonil] oli küsimusi“, ja et „[nad] vahetasid tekstisõnumeid, kui neil oli lahendamist vajavaid küsimusi“. Ühtlasi märkis ravimiettevõtte Pfizer tegevjuht, et „[teadmine], et [nad olid] kättesaadavad [ja et komisjoni president] võis temaga ühendust võtta, pakkus [komisjoni presidendile] suurt tuge ja [et komisjoni presidendil oli võimalus] [temaga] küsimuste tekkimisel uuesti ühendust võtta“. Lõpuks avaldas ravimiettevõtte Pfizer tegevjuht, et „[komisjoni presidendi] puhul oli väga erinev see, et [neil] tekkis sügav usaldus, tänu millele said [nad] pidada põhjalikke arutelusid“.

54

Lisaks nähtub M. Stevi intervjuust komisjoni presidendiga, et vastuseks M. Stevi küsimusele, kas „sel ajavahemikul oli mõni telefonikõne […] või e‑kiri, mis on jäänud [talle] meelde kui pöördepunkt selles, kuidas [ta] olukorda lahendas“, mainis komisjoni president kontaktide olemasolu ravimiettevõtte Pfizer tegevjuhiga, kelle „isiklikku reageerimist“ ta hindas.

55

Kolmandaks leiavad hagejad, et Euroopa Kontrollikoja eriaruanne, mis käsitleb vaktsiinide ostmist liidu poolt COVID‑19 pandeemia kontekstis, kinnitab mitteametlikku läbirääkimisprotsessi, mis toimus COVID‑19 pandeemia ajal vaktsiinilepingute üle peetud läbirääkimiste käigus, nagu seda kirjeldasid komisjoni president ja ravimiettevõtte Pfizer tegevjuht M. Stevile antud intervjuudes. Sellega seoses toonitavad hagejad, et kontrollikoda hindas nende lepingute üle peetud läbirääkimisi ja tuvastas, et komisjon ei esitanud mingit teavet eespool nimetatud lepingute eelläbirääkimiste kohta, nagu läbirääkimiste ajakava, arutelude protokollid ja kokkulepitud tingimuste üksikasjad.

56

Eespool nimetatud aruandest nähtub eelkõige, et „2021. aasta märtsis pidas komisjoni president eelläbirääkimisi lepingu sõlmimiseks Pfizeri/BioNTechiga“. Lisaks toob kontrollikoda oma aruandes esile, et „[ta] ei ole saanud mingit teavet [liidu] kõige olulisema lepingu eelläbirääkimiste kohta“.

57

Käesolevas asjas tuleneb nende kaudsete tõendite kogumist, et hagejad on esitanud asjakohased ja ühtelangevad tõendid, mis kirjeldavad komisjoni presidendi ja ravimiettevõtte Pfizer tegevjuhi vahelist teabevahetust, eelkõige tekstisõnumite olemasolu seoses komisjoni poolt nimetatud ettevõtjalt COVID‑19 pandeemia kontekstis vaktsiinide ostmisega.

58

Eeltoodust tuleneb, et hagejatel on õnnestunud ümber lükata eeldus, et taotletavaid dokumente ei ole olemas, ja järelikult, nagu nähtub eespool punktist 48, et need ei ole komisjoni valduses.

59

Oluline on korrata, et läbipaistvuse nõudest tuleneva dokumentidega tutvumise õiguse tõhus kasutamine eeldab, et institutsioonid koostavad ja säilitavad oma tegevust puudutavaid dokumente võimalikult suures ulatuses ja ootuspäraselt, mitte meelevaldselt. Teisisõnu tuleneb institutsiooni valduses olevate dokumentidega tutvumise õigusest, et institutsioonil on kohustus tagada ka nende ajaline säilitamine, mis on seotud harta artikliga 41 tagatud hea halduse kohustusega, ilma et see piiraks mõistagi muid kohaldatavaid õiguslikke tingimusi, näiteks andmekaitsega seotud tingimusi (vt selle kohta 20. septembri 2019. aasta kohtuotsus Dehousse vs. Euroopa Liidu Kohus, T‑433/17, EU:T:2019:632, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika). Samamoodi eeldab hoolsuskohustus – mis on hea halduse põhimõtte lahutamatu osa ja nõuab, et liidu ametiasutused tegutseksid üldsusega suhtlemisel hoolikalt ja ettevaatlikult – ühtlasi seda, et asutus viib taotletavate dokumentide uurimise läbi suurima võimaliku hoolsusega, et hajutada asjas esinevad kahtlused ja selgitada olukorda (vt analoogia alusel 4. aprilli 2017. aasta kohtuotsus ombudsman vs. Staelen, C‑337/15 P, EU:C:2017:256, punktid 34 ja 114).

60

Järelikult, nagu nähtub eespool punktist 40, kui komisjon ei saa enam tugineda eeldusele, et tema avaldus, mille kohaselt tema valduses ei ole taotletavaid dokumente, vastab tõele, on ta vastavalt läbipaistvuse põhimõttele ja hoolsuskohustusele, mis on dokumentidega tutvumise õiguse aluseks ja eeldavad, et liidu administratsioon tegutseb hoolikalt ja ettevaatlikult, kohustatud andma usutavaid selgitusi, mis võimaldavad dokumentide taotlejal ja Üldkohtul mõista põhjust, miks taotletud dokumente ei olnud võimalik leida.

61

Käesolevas asjas nähtub vaidlustatud otsusest, et komisjon märkis, et vaatamata uutele põhjalikele otsingutele ei ole tema valduses taotletavaid dokumente. Ta tõdes sellega seoses, et määrusele nr 1049/2001 tuginedes ei saa kohustada institutsiooni koostama dokumenti, mida ei ole olemas. Lisaks mainis komisjon selle määruse artikli 3 punkti a, milles on määratletud mõiste „dokument“ selle määruse tähenduses, ning komisjoni 6. juuli 2020. aasta otsuse (EL) 2021/2121 dokumendihalduse ja arhiivide kohta (ELT 2021, L 430, lk 30) artikli 7 lõiget 1, millest nähtub, et „[komisjoni d]okumendid, mis sisaldavad pikema aja jooksul vajalikuks osutuda võivat olulist teavet, ning dokumendid, mis kajastavad komisjoni või mõne selle talituse tegevust ja meetmeid, registreeritakse“. Komisjon toonitas, et tekstisõnumid oleks registreeritud, kui need oleksid vastanud otsuse 2021/2121 artikli 7 lõikes 1 sätestatud kriteeriumidele. Ta märkis, et ühtegi dokumentidega tutvumise taotluse esemeks olevat dokumenti ei olnud võimalik kindlaks teha. Seetõttu järeldas komisjon, et kuna tal ei olnud ühtegi dokumentidega tutvumise taotlusele vastavat dokumenti, ei saanud ta taotletavate dokumentidega tutvumist võimaldada.

62

Esimesena piirdus komisjon vaidlustatud otsuses märkusega, et vaatamata uutele põhjalikele otsingutele ei olnud tal võimalik kindlaks teha ühtegi dokumentidega tutvumise taotluse esemeks olevat dokumenti, täpsustamata nende otsingute ulatust või üksikasju. Nimelt ei täpsustanud ta vaidlustatud otsuses, millist liiki otsinguid tehti, ega ka seda, millistest dokumentide võimalikest talletuskohtadest otsiti.

63

Vastuseks Üldkohtu kirjalikule küsimusele märkis komisjon, et vaidlustatud otsuses sisalduv avaldus, mille kohaselt ta tegi „uue põhjaliku otsingu“, tähendab, et ta on teinud täiendavaid otsinguid lisaks esialgse taotluse alusel tehtud otsingutele. Lisaks tõi ta esile, et otsiti kõigepealt toimikutest, mis puudutasid komisjoni poolt COVID‑19 pandeemia raames vaktsiiniostulepingute üle peetud läbirääkimisi, kuid kuna need otsingud ei andnud tulemusi, võttis tema peasekretariaat ühendust komisjoni presidendi kabinetiga. Kabinet kontrollis kõigepealt esiteks, kas taotletud dokumendid olid registreeritud mis tahes asjakohases toimikus, ja teiseks, kas sellised dokumendid võisid olla olemas väljaspool komisjoni dokumendihalduse süsteemi.

64

Peale selle esitas komisjon vasturepliigi lisas oma presidendi kabinetiülema avalduse, milles on märgitud, et „[presidendi] kabineti valduses ei ole ühtegi dokumenti, mis kuuluks hagejate dokumentidega tutvumise taotluse eseme hulka“.

65

Sellega seoses tuleb märkida, et komisjon teatas kohtuistungil, et tal ei ole võimalik täpsustada, milliseid dokumentide säilitamise kohti komisjoni presidendi kabineti otsing puudutas. Lisaks ei ole komisjon esitanud mingit teavet selle kohta, millistest kohtadest otsiti väljaspool dokumendihalduse süsteemi. Lõpuks ei ole komisjon täpsustanud, kas tema presidendi kabinet otsis taotletavaid dokumente presidendi käsutusse antud mobiiltelefonist või mobiiltelefonidest või kas neid võeti esialgse taotluse ja kordustaotluse alusel tehtud otsingute käigus arvesse.

66

Kui komisjonile kohtuistungil selle kohta küsimusi esitati, kinnitas ta, et tal ei ole võimalik esitada uusi tõendeid tehtud otsingute kohta ega isegi täpsustada, kuidas need otsingud tehti ja kas komisjoni presidendilt küsiti, kas taotletavad dokumendid on olemas.

67

Komisjon väidab siiski, et taotletavate dokumentide otsimise üksikasjad ei mõjuta kuidagi küsimust, kas need dokumendid olid tema valduses või mitte. Kuna aga puuduvad täpsed selgitused selle kohta, kuidas taotletavaid dokumente otsiti, rikub asjaomane institutsioon oma kohustust anda usutavaid selgitusi selle kohta, miks ei ole varem olemas olnud dokumendid tema valduses (vt selle kohta 28. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus Dehousse vs. Euroopa Liidu Kohus, T‑857/19, ei avaldata, EU:T:2020:513, punkt 97).

68

Järelikult ei ole selgitused, mille komisjon esitas nii vaidlustatud otsuses kui ka käesolevas menetluses taotletavate dokumentide leidmiseks tehtud otsingute kohta, piisavad, et usutavalt selgitada põhjusi, miks neid dokumente ei olnud võimalik leida.

69

Teisena tõdeb komisjon vaidlustatud otsuses, et määrusele nr 1049/2001 ei saa tugineda selleks, et kohustada institutsiooni koostama dokumenti, mida ei ole olemas, vihjates seega võimalusele, et neid dokumente ei ole olemas või neid ei ole enam olemas, täpsustamata siiski põhjusi, miks neid ei ole.

70

Vastuseks Üldkohtu kirjalikule küsimusele märkis komisjon tekstisõnumite kohta, et erinevalt komisjonis vahetatavatest e‑kirjadest ei kustutata seda liiki kirjavahetust automaatselt pärast mõistliku aja möödumist, vaid andmesubjekt võib need käsitsi kustutada. Komisjon ei märkinud siiski, kas taotletavad tekstisõnumid on kustutatud või mitte.

71

Lisaks teatas komisjon vastuseks ühele teisele Üldkohtu kirjalikule küsimusele, et komisjoni liikmete mobiiltelefonid asendatakse turvakaalutlustel kohustuslikus korras pärast mõistlikku kasutusaega. Komisjon ei ole siiski kinnitanud, kas komisjoni presidendi kasutusse antud mobiiltelefon või mobiiltelefonid on pärast dokumentidega tutvumise taotluse esitamist asendatud või kas need on asendatud esialgse taotluse ja kordustaotluse alusel tehtud otsingute vahelisel ajal. Kui komisjonile kohtuistungil selle kohta küsimusi esitati, kinnitas ta, et ta eeldas, et komisjoni presidendi mobiiltelefon on pärast esialgse taotluse esitamist asendatud, kuna tegemist on turvakaalutlustel kohustusliku reegliga. Lisaks märkis ta, et eeldab, et praegu komisjoni presidendi kasutusse antud mobiiltelefon ei ole sama, mis tal oli 2021. aasta aprillis, kuid ta ei saa kinnitada, kas uue mobiiltelefoni sisu vastab vana mobiiltelefoni sisule või mitte.

72

Seega on võimatu kindlalt teada saada ühelt poolt, kas taotletud tekstisõnumid on endiselt olemas või kas need on kustutatud ja kas sellisel juhul toimus kustutamine tahtlikult või automaatselt, ja teiselt poolt, kas komisjoni presidendi mobiiltelefon või mobiiltelefonid on asendatud ja mis neist seadmetest sellisel juhul sai või kas neist tehti otsing esialgse taotluse ja kordustaotluse lahendamisel.

73

Neil asjaoludel ei saa pidada usutavaks komisjoni selgitusi, mis põhinevad oletustel.

74

Kolmandana on vaidlustatud otsuses viidatud otsuse 2021/2121 artikli 7 lõikele 1, millele järgneb järeldus, et „tekstisõnumid oleks registreeritud, kui need oleksid sisaldanud pikema aja jooksul vajalikuks osutuda võivat olulist teavet või kui need oleksid kajastanud komisjoni või mõne selle talituse tegevust või meetmeid vastavalt dokumentide registreerimist käsitlevatele õigusnormidele“.

75

Tuleb märkida, et vaidlustatud otsuses ei ole sõnaselgelt täpsustatud, ega taotletavaid dokumente ei ole komisjoni valduses sellepärast, et neid ei ole tema dokumendihalduse süsteemis registreeritud. Lisaks ei ole ta üheselt mõistetavalt märkinud, ega taotletavaid dokumente ei ole registreeritud seepärast, et need olid lühiajalised ja ebaolulised ning nende puhul ei olnud vaja võtta komisjoni või mõne selle talituse meetmeid.

76

Alles oma menetlusdokumentides ja kohtuistungil märkis komisjon, et taotletavad tekstisõnumid ei sisaldanud pikema aja jooksul vajalikuks osutuda võivat olulist teavet ega teavet, mis nõuaks temalt või tema talitustelt meetmete võtmist, mis selgitab, miks esialgse taotluse ja kordustaotluse põhjal tehtud otsingute käigus ei tehtud kindlaks ühtegi tekstisõnumit, mis oleks M. Stevi esitatud dokumentidega tutvumise taotlusega hõlmatud.

77

Komisjon väidab, et kõiki tema koostatud ja saadud dokumente on sisuliselt võimatu registreerida ja säilitada, võttes arvesse suurt hulka digifaile, mis on loodud tema igapäevase tegevuse käigus, ning seetõttu registreeritakse ja säilitatakse vastavalt tema sisemisele dokumendihalduse poliitikale ainult need dokumendid, mis sisaldavad pikema aja jooksul vajalikuks osutuda võivat olulist teavet või vajavad meetmete võtmist.

78

Sellega seoses märkis komisjon kohtuistungil oma argumentide põhjendamiseks, et kohtuasjas, mis päädis 13. novembri 2024. aasta kohtuotsusega Kargins vs. komisjon (T‑110/23, ei avaldata, EU:T:2024:805), märkis Üldkohus, et kuigi dokumentidega tutvumise õiguse tegelik kasutamine eeldab, et institutsioonid säilitavad oma tegevust puudutavaid dokumente võimalikult suures ulatuses ja ootuspäraselt, mitte meelevaldselt, ei saa asutusesisene teabevahetus ja mõne dokumendiga, näiteks kirjaga, seotud mustand ise olla nii tähtis või erakordne, et selle registreerimine ja säilitamine oleks põhjendatud.

79

Olgu märgitud, et nagu nähtub eespool punktist 41, eeldab dokumentidega tutvumise õiguse tõhus kasutamine seda, et institutsioonid koostavad ja säilitavad oma tegevust puudutavaid dokumente võimalikult suures ulatuses ja ootuspäraselt, mitte meelevaldselt. Nii ei saa institutsioonid muuta nende valduses olevate dokumentidega tutvumise õigust sisutühjaks sellega, et nad jätavad oma tegevust puudutavad dokumendid registreerimata (vt selle kohta 25. septembri 2024. aasta kohtuotsus Herbert Smith Freehills vs. komisjon, T‑570/22, ei avaldata, EU:T:2024:644, punkt 76).

80

Pealegi erinevad käesoleva kohtuasja faktilised asjaolud selle kohtuasja asjaoludest, mis päädis 13. novembri 2024. aasta kohtuotsusega Kargins vs. komisjon (T‑110/23, ei avaldata, EU:T:2024:805). Esiteks ei suutnud eespool nimetatud kohtuasja hageja erinevalt käesoleva kohtuasja hagejatest lükata ümber eeldust, et taotletavaid dokumente ei ole olemas (vt eespool punkt 57).

81

Teiseks ei ole komisjon käesolevas asjas esitanud põhjust, miks ta jõudis järeldusele, et komisjoni presidendi ja ravimiettevõtte Pfizer tegevjuhi vahel COVID‑19 pandeemia ajal komisjoni vaktsiiniostu kontekstis vahetatud tekstisõnumid ei sisaldanud pikema aja jooksul vajalikuks osutuda võivat olulist teavet või teavet, mis nõuaks komisjonilt või mõnelt selle talituselt meetmete võtmist tema pädevusse kuuluva poliitika, tegevuse ja otsuste küsimustes.

82

Igal juhul, isegi kui eeldada, et sellised sõnumid ei sisaldanud pikema aja jooksul vajalikuks osutuda võivat olulist teavet või teavet, mis nõuaks komisjonilt või mõnelt selle talituselt meetmete võtmist, mistõttu oleks põhjendatud nende registreerimine ja seega säilitamine, oleks komisjon siiski pidanud esitama usutavad selgitused, mis võimaldaksid sellele järeldusele jõuda.

83

Selles viimases küsimuses tuleb aga esiteks tõdeda, et komisjon ei saa ilma ühegi muu selgituseta tugineda üksnes sellele, et taotletavaid dokumente ei ole tema dokumendihalduse süsteemis registreeritud, et tõendada, et need dokumendid ei ole tema valduses. Teiseks, nagu nähtub eespool punktidest 62–73, põhinevad komisjoni selgitused selle kohta, mis sai dokumentidest, mis olid olemas või mida peeti varem olemas olnud dokumentideks, oletustel või ebatäpsetel kinnitustel ning neid ei saa seetõttu pidada usutavaks.

84

Järelikult tuleb tõdeda, et komisjon ei ole esitanud vaidlustatud otsuses ühtegi usutavat selgitust, mis võimaldaks mõista põhjust, miks ta ei suutnud taotletavaid dokumente leida. Selgitused, mille komisjon esitas vastuseks menetlust korraldava meetme raames esitatud küsimustele ja mida kohtuistungil korrati – kui eeldada, et need on vaidlustatud otsuse õiguspärasuse hindamisel asjakohased –, ei vasta samuti nõuetele, kuna need ei võimalda teada saada, mis taotletavatest dokumentidest konkreetselt sai.

85

Kuna eeldus, et taotletavaid dokumente ei ole olemas, on ümber lükatud, pidi komisjon – nagu nähtub eespool punktist 40 – esitama usutava selgituse, mis võimaldaks mõista põhjust, miks ta ei suutnud leida taotletavaid dokumente, mida peeti varem olemas olnud dokumentideks, mida aga ei olnud dokumentidega tutvumise taotluse esitamise ajal enam olemas või mida vähemalt ei olnud võimalik leida. Ent nagu nähtub eelnevast analüüsist, piirdus komisjon sisuliselt märkusega, et tema valduses ei ole taotletavaid dokumente. Neil asjaoludel tuleb järeldada, et komisjon on dokumentidega tutvumise taotluse läbivaatamisel rikkunud oma kohustusi, mida on kirjeldatud eespool punktis 59, ja on seega rikkunud harta artiklis 41 ette nähtud hea halduse põhimõtet.

86

Järelikult tuleb kolmanda väitega nõustuda ja vaidlustatud otsus tühistada, ilma et oleks vaja teha otsust hagi ülejäänud väidete ja hagejate taotluse kohta menetlustoimingu tegemiseks.

87

Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb vastavalt hagejate nõudele kohtukulud temalt välja mõista.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (suurkoda)

otsustab: