Kohtuasi T‑24/23

UF

versus

Euroopa Komisjon

Üldkohtu (neljas koda) 8. mai 2024. aasta otsus

Avalik teenistus – Ajutised teenistujad – Tähtajatu leping – Lepingu ülesütlemine – Muude teenistujate teenistustingimuste artikli 47 punkti c alapunkt i – Usaldussuhte katkemine – Faktiliste asjaolude tuvastamata jätmine

1. Ametnikud – Ajutised teenistujad – Muude teenistujate teenistustingimuste artikli 2 punkti c reguleerimisalasse kuuluvad ajutised teenistujad – Komisjoni liikmete ihukaitsjana tegutsev ametnik – Tähtajatu töölepingu ülesütlemine – Administratsiooni kaalutlusõigus – Etteteatamisega ülesütlemine – Põhjendus, et usaldussuhe oli katkenud – Kohustus algatada distsiplinaarmenetlus – Puudumine

   (Ametnike personalieeskirjade IX lisa; muude teenistujate teenistustingimuste artikli 47 punkti c alapunkt i ja artikli 49 lõige 1)

   (vt punktid 53–57)

2. Ametnikud – Ajutised teenistujad – Muude teenistujate teenistustingimuste artikli 2 punkti c reguleerimisalasse kuuluvad ajutised teenistujad – Komisjoni liikmete ihukaitsjana tegutsev ametnik – Tähtajatu töölepingu ülesütlemine – Põhjendus, et usaldussuhe oli katkenud – Kohtulik kontroll – Piirid

   (Muude teenistujate teenistustingimuste artikli 2 punkt c ja artikli 47 punkti c alapunkt i)

   (vt punkt 58)

3. Ametnikud – Ajutised teenistujad – Muude teenistujate teenistustingimuste artikli 2 punkti c reguleerimisalasse kuuluvad ajutised teenistujad – Komisjoni liikmete ihukaitsjana tegutsev ametnik – Tähtajatu töölepingu ülesütlemine – Põhjendus, et usaldussuhe oli katkenud – Teenistusest vabastamise otsus – Kohustus tõendada väidetud faktilisi asjaolusid – Ulatus – Eiramine – Tagajärjed

   (Muude teenistujate teenistustingimuste artikli 2 punkt c ja artikli 47 punkti c alapunkt i)

   (vt punktid 64–70)

Kokkuvõte

Üldkohus, kes lahendas UFi, Euroopa Komisjoni liikmete ihukaitsjana tegeva teenistuja hagi, tühistas nimetatud institutsiooni otsuse, millega komisjon ütles üles hageja ajutise teenistuja tähtajatu lepingu.

Sellega seoses täpsustas Üldkohus institutsioonide kohustusi, eelkõige faktiliste asjaolude tuvastamisel, kui nad ütlevad usaldussuhte katkemise tõttu üles institutsiooni ja ajutise teenistuja vahel kehtiva lepingu Euroopa Liidu muude teenistujate teenistustingimuste (edaspidi „teenistustingimused“) artikli 2 punkti c tähenduses.

Käesolevas asjas ütles pärast seda, kui meditsiinitalituselt saadi kaebused hageja väidetava ebaadekvaatse käitumise kohta kahe nn PCR‑testi käigus (polümeraasi ahelreaktsiooni viroloogilised testid) – testid, mida tal tuli teha oma ülesannete täitmisel –, teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus tema teenistuslepingu viiekuulise ülesütlemisega üles usaldussuhte katkemise tõttu. Hageja esitas selle otsuse peale kaebuse, mille teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus jättis siiski rahuldamata. Seetõttu pöördus hageja Üldkohtu poole, et saavutada esiteks selle otsuse tühistamine, millega öeldi üles tema teenistusleping, ja teiseks mittevaralise kahju hüvitamine.

Üldkohtu hinnang

Kõigepealt märkis Üldkohus, et teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutusel oli põhimõtteliselt õigus hageja leping teenistustingimuste artikli 47 punkti c alapunkti i alusel enne selle tähtaja lõppu üles öelda etteteatamistähtajaga üks kuu iga teenistuses oldud aasta kohta, ja mis on minimaalselt kolm kuud ja maksimaalselt kümme kuud, ilma et ta oleks pidanud algatama distsiplinaarmenetlust.

Kuna teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutusel on nimelt ulatuslik kaalutlusõigus, kui tegemist on eksimusega, mis võib põhjendada ajutise teenistuja teenistusest vabastamist, ei ole ta mingil juhul kohustatud algatama asjaomase isiku vastu distsiplinaarmenetlust, selle asemel et kasutada teenistustingimuste artikli 47 punktis c sätestatud lepingu ühepoolset ülesütlemise võimalust. Ainult juhul, kui teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus kavatseb ilma ette teatamata teenistusest vabastada ajutise teenistuja, kes on oma kohustusi jämedalt rikkunud, on vaja teenistustingimuste artikli 49 lõike 1 kohaselt algatada distsiplinaarmenetlus vastavalt Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade IX lisale, mis on ajutistele teenistujatele kohaldatav analoogia alusel.

Käesolevas asjas oli hageja lepingu ülesütlemine – kusjuures etteteatamistähtajast peeti kinni – tingitud komisjoni ja hageja vahelise usaldussuhte katkemisest hagejale süüks pandud käitumise tõttu PCR‑testide toimumise ajal, lähtudes teenistustingimuste artikli 47 punkti c alapunktist i, mitte aga muude teenistujate teenistustingimuste artikli 49 lõikest 1. Sellega seoses, ehkki teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutuse ülesanne ei ole asendada hageja ülemuse poolt usaldussuhte katkemisele antud hinnangut enda hinnanguga, peab teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus kõigepealt siiski kontrollima, kas usaldussuhte puudumisele või kaotamisele on tegelikult tuginetud, seejärel kontrollima faktiliste asjaolude sisulist õigsust ning lõpuks tagama, et esitatud põhjuseid arvestades ei ole ülesütlemise nõudmisega rikutud põhiõigusi ega kuritarvitatud võimu. Selles kontekstis võib teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus muu hulgas leida, arvestades puudutatud isiku esitatud seisukohti, et konkreetsetel asjaoludel on põhjendatud muud meetmed kui lepingu ülesütlemine, näiteks puudutatud isikule muude tööülesannete määramine komisjonis.

Pealegi, kui institutsioon, kes teeb otsuse ajutise teenistuja leping üles öelda, viitab eelkõige usalduse kaotuse tõttu teenistusest vabastamise otsuse aluseks olevatele konkreetsetele sisulistele asjaoludele, peab kohus kontrollima nende sisuliste asjaolude tõelevastavust. Täpsemalt, osas, milles institutsioon selgitab usalduse kaotuse aluseks olnud põhjendusi viitega konkreetsetele sisulistele asjaoludele, peab kohus kontrollima, kas need põhjendused tuginevad sisuliselt õigetele faktilistele asjaoludele. Seda tehes ei asenda kohus pädeva asutuse hinnangut, mille kohaselt usaldus on kadunud, enda omaga, vaid piirdub selle kontrollimisega, kas otsuse aluseks olevad asjaolud, mille institutsioon välja tõi, on sisuliselt õiged.

Sellega seoses järeldas Üldkohus, olles analüüsinud kõne all olevaid faktilisi asjaolusid, et teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutuse otsus oli õigusvastane seetõttu, et ta leidis, et tal oli piisavalt teavet vaidlusalused PCR‑testid teinud medõdede ütluste alusel – versioon faktilistest asjaoludest, millele hageja vastu vaidles –, ning keeldus kontrollimast vaidlustatud otsuse aluseks olevaid asjaolusid kas muude tõendite alusel, mis olid ometi kättesaadavad, või isegi haldusuurimise korraldamise teel. Eespool esitatust tulenevalt nõustus Üldkohus hageja argumentatsiooniga, mis rajanes sellel, et otsust põhjendavad asjaolud ei ole tõendatud. Ta jättis siiski rahuldamata kahju hüvitamise nõude, kuna hageja ei ole suutnud tõendada, nagu ta pidi seda tegema, et mittevaralist kahju, mida ta väidab end olevat kandnud, ei saa vaidlustatud otsuse tühistamisega täielikult hüvitada ja et see ei ole sellisena hüvitatav.