|
17.4.2023 |
ET |
Euroopa Liidu Teataja |
C 134/3 |
Trasta Komercbanka AS-i 15. veebruaril 2023 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (üheksas koda) 30. novembri 2022. aasta otsuse peale kohtuasjas T-698/16: Trasta Komercbanka jt versus EKP
(Kohtuasi C-90/23 P)
(2023/C 134/06)
Kohtumenetluse keel: inglise
Pooled
Apellant: Trasta Komercbanka AS (esindaja: Rechtsanwalt O. Behrends)
Teised menetlusosalised: Euroopa Keskpank (EKP), Läti Vabariik, Euroopa Komisjon, Ivan Fursin, Igors Buimisters, C & R Invest SIA, Figon Co. Ltd, GCK Holding Netherlands BV, Rikam Holding SA
Apellandi nõuded
Apellant palub Euroopa Kohtul:
|
— |
tühistada vaidlustatud kohtuotsus; |
|
— |
tühistada apellanti puudutavas osas EKP 11. juuli 2016. aasta otsus ECB/SSM/2016 – 529900WIP0INFDAWTJ81/2 WOANCA-2016-0005 (edaspidi „vaidlusalune otsus“); |
|
— |
mõista EKP-lt välja hageja kohtukulud ja käesoleva apellatsioonimenetlusega seotud kulud; |
|
— |
osas, milles Euroopa Kohus ei saa teha sisulist otsust, saada kohtuasi tagasi Üldkohtule. |
Väited ja peamised argumendid
Apellant põhjendab apellatsioonkaebust kolme väitega.
Esimene väide, mille kohaselt rikkus Üldkohus õigusnormi seoses apellandi esindamise küsimusega, mida Euroopa Kohus (suurkoda) analüüsis oma 5. novembri 2019. aasta otsuses EKP jt vs. Trasta Komercbanka jt (C-663/17 P, C-665/17 P ja C-669/17 P, EU:C:2019:923).
Apellant väidab, et Üldkohus lükkas vääralt tagasi apellandi hagi väite, mis puudutas EKP poolt apellandile vaidlusalusest otsusest teatamata jätmist, sest Üldkohus moonutas selles osas kohtuasja fakte ja ei võtnud arvesse Euroopa Kohtu 8. juuli 1999. aasta otsuse Hoechst vs. komisjon (C-227/92 P, EU:C:1999:360) punktist 72 tulenevat.
Lisaks sellele väidab apellant, et Üldkohus lükkas vääralt tagasi apellandi väite, mis puudutas asjaolu, et apellandil ei olnud vaidlusaluse otsuseni viinud menetluses esindajat. Üldkohus moonutas kohtuasja asjaolusid, kui ta ei võtnud arvesse asjaolu, et vaidlusaluses otsuses on sõnaselgelt märgitud, et apellanti ei kaasatud vaidlusaluse otsuseni viinud menetlusse ja EKP arvates ei pidanud teda ka menetlusse kaasama.
Lõpuks väidab apellant, et Üldkohus lükkas vääralt tagasi apellandi väite, et rikutud on apellandi õigust olla ära kuulatud ning et see õigusnormi rikkumine tulenes samuti asjaolust, et Üldkohus ei võtnud arvesse, et apellanti ei kaasatud vaidlusaluse otsuseni viinud menetlusse.
Teine väide, mille kohaselt rikkus Üldkohus õigusnormi seoses viisiga, kuidas Üldkohus käsitles esiteks EKP otsust enne EKP vaidlustusnõukogu poolt läbivaatamist ja teiseks EKP otsust pärast vaidlustusnõukogu poolt läbivaatamist. Sellega seoses väidab apellant, et Üldkohus rikkus õiguspärast ootust, mille ta oli tekitanud oma 17. novembri 2021. aasta määrusega Trasta Komercbanka vs. EKP (T-247/16 RENV, ei avaldata, EU:T:2021:809).
Kolmas väide, et Üldkohus lükkas vääralt tagasi apellandi väite, et rikutud on määruse 1024/2013 (1) artikli 24 lõiget 7, kuna ta leidis vääralt, et see säte näeb ette ex tunc toimega otsuse. Seda Üldkohtu lähenemist pidas vääraks ka komisjon (vt 17. novembri 2021. aasta kohtumääruse Trasta Komercbanka vs. EKP, T-247/16 RENV, ei avaldata, EU:T:2021:809, punkt 37).
(1) Nõukogu 15. oktoobri 2013. aasta määrus (EL) nr 1024/2013, millega antakse Euroopa Keskpangale eriülesanded seoses krediidiasutuste usaldatavusnõuete täitmise järelevalve poliitikaga (ELT 2013, L 287, lk 63).