–

X, esindaja: asianajaja V. Matilainen,

–

Maahanmuuttovirasto, esindajad: I. Haahtela ja M. Montin,

–

Soome valitsus, esindaja: H. Leppo,

–

Taani valitsus, esindajad: D. Elkan, M. Jespersen ja C. A. Maertens,

–

Saksamaa valitsus, esindajad: J. Möller, R. Kanitz ja N. Scheffel,

–

Madalmaade valitsus, esindajad: M. K. Bulterman ja J. M. Hoogveld,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: A. Azéma, A. Katsimerou, T. Simonen ja I. Söderlund,

–

Šveitsi valitsus, esindajad: L. Lanzrein ja V. Michel,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määruse (EL) nr 604/2013, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest (ELT 2013, L 180, lk 31), artikli 18 lõike 1 punkti d tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud Süüria kodaniku X‑i ja Maahanmuuttovirasto (Migratsiooniamet, Soome) (edaspidi „migratsiooniamet“) vahelises kohtuvaidluses selle ameti otsuse üle lükata tagasi X‑i esitatud rahvusvahelise kaitse taotlus, nähes ette tema üleviimise Taani ja kehtestades talle Soome sisenemise keelu.

3

EL lepingule ja EL toimimise lepingule lisatud protokolli (nr 22) Taani seisukoha kohta (edaspidi „Taani seisukohta käsitlev protokoll“) artiklis 1 on sätestatud:

„Taani ei osale [EL] toimimise lepingu kolmanda osa V jaotise alusel ettepandud meetmete võtmisel [Euroopa Liidu N]õukogus. […]

[…]“.

4

Selle protokolli artiklis 2 on ette nähtud:

„Taani suhtes ei ole siduv ega kohaldatav ükski [EL] toimimise lepingu kolmanda osa V jaotise säte, ükski selle jaotise alusel võetud meede, ükski selle jaotise alusel [Euroopa L]iidu poolt sõlmitud rahvusvaheline leping, ükski mõnda sellist sätet tõlgendav Euroopa Liidu Kohtu otsus ega ükski selle jaotise alusel võetud muudetud meede või võetav muudetav meede; need sätted, meetmed või otsused ei mõjuta mingil viisil tema pädevust, õigusi ja kohustusi; need sätted, meetmed või otsused ei mõjuta mingil viisil ei ühenduse ega liidu acquis’d ega moodusta osa liidu õigusest, mida kohaldatakse Taani suhtes. […]“.

5

Leping Euroopa Ühenduse ja Taani Kuningriigi vahel, mis käsitleb kriteeriumide ja mehhanismide kehtestamist selle riigi määramiseks, kes vastutab Taanis või mõnes teises Euroopa Liidu liikmesriigis esitatud varjupaigataotluse läbivaatamise eest, ning sõrmejälgede võrdlemise Eurodac-süsteemi kehtestamist Dublini konventsiooni tõhusa kohaldamise eesmärgil (ELT 2006, L 66, lk 38; edaspidi „liidu ja Taani vaheline leping“), kiideti liidu nimel heaks nõukogu 21. veebruari 2006. aasta otsusega 2006/188/EÜ (ELT 2006, L 66, lk 37); selle lepingu artiklis 1 on ette nähtud:

„1.   Käesoleva lepingu eesmärk on vastavalt artikli 2 lõigetele 1 ja 2 kohaldada nõukogu 18. veebruari 2003. aasta määruse (EÜ) nr 343/2003, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab [mõnes Euroopa Liidu liikmesriigis esitatud varjupaigataotluse läbivaatamise eest (ELT 2003, L 50, lk 1)], ja nõukogu 11. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 2725/2000, mis käsitleb sõrmejälgede võrdlemise Eurodac-süsteemi kehtestamist Dublini konventsiooni tõhusa kohaldamise eesmärgil [ELT 2000, L 316, lk 1; edaspidi „Eurodaci määrus“),] sätteid ning nende rakendusmeetmeid ühenduse ja Taani vaheliste suhete suhtes.

2.   Lepingupoolte eesmärk on saavutada määruste sätete ja nende rakendusmeetmete ühetaoline kohaldamine ja tõlgendamine kõigis liikmesriikides.

[…]“.

6

Lepingu artikli 2 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Käesolevale lepingule lisatud ja selle osaks oleva [määruse nr 343/2003] sätteid koos rakendusmeetmetega[…] kohaldatakse rahvusvahelise õiguse kohaselt ühenduse ja Taani vaheliste suhete suhtes.“

7

Nimetatud lepingu artiklis 3 „[Määruse nr 343/2003] ja Eurodaci määruse muudatused“ on ette nähtud:

„1.   Taani ei osale [määruse nr 343/2003] ega Eurodaci määruse muudatuste vastuvõtmisel ning kõnealused muudatused ei ole Taanile siduvad ega seal kohaldatavad.

2.   Kui võetakse vastu määruste muudatused, teatab Taani komisjonile oma otsusest selle kohta, kas kõnealuste muudatuste sisu rakendada või mitte. Teade saadetakse muudatuste vastuvõtmise ajal või 30 päeva jooksul pärast seda.

[…]“.

8

Viimati nimetatud sätte kohaselt teatas Taani komisjonile oma otsusest kohaldada määrust nr 604/2013.

9

Määruse nr 604/2013 artiklis 2 on sätestatud:

„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

[…]

[…]“.

10

Selle määruse artiklis 3 „Juurdepääs rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise menetlusele“ on ette nähtud:

„1.   Liikmesriigid vaatavad läbi selliste kolmanda riigi kodanike või kodakondsuseta isikute rahvusvahelise kaitse taotlused, kes taotlevad rahvusvahelist kaitset mõne liikmesriigi territooriumil, sealhulgas piiril või transiidialal. Taotluse vaatab läbi üks liikmesriik, kelleks on III peatükis sätestatud kriteeriumide kohaselt vastutav liikmesriik.

2.   Kui käesolevas määruses loetletud kriteeriumide põhjal ei saa vastutavat liikmesriiki määrata, vastutab taotluse läbivaatamise eest esimene liikmesriik, kellele rahvusvahelise kaitse taotlus esitati.

[…]“.

11

Selle määruse III peatükk „Vastutava liikmesriigi määramise kriteeriumid“ sisaldab artikleid 7–15. Määruse artiklis 12 „Elamisloa või viisa väljaandmine“ on sätestatud:

„1.   Kui taotlejal on kehtiv elamisluba, vastutab rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest elamisloa välja andnud liikmesriik.

2.   Kui taotlejal on kehtiv viisa, vastutab rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest viisa välja andnud liikmesriik[…].

[…]

4.   Kui taotlejal on vaid üks või mitu elamisluba, mille kehtivusaeg on lõppenud vähem kui kaks aastat tagasi, või üks viisa või mitu viisat, mille kehtivusaeg on lõppenud vähem kui kuus kuud tagasi, ja mõni nimetatud dokumentidest on tal võimaldanud siseneda mõne liikmesriigi territooriumile, kehtivad lõiked 1, 2 ja 3 seni, kuni taotleja ei ole liikmesriikide territooriumilt lahkunud.

Kui taotlejal on üks või mitu elamisluba, mille kehtivusaeg on lõppenud rohkem kui kaks aastat tagasi, või üks viisa või mitu viisat, mille kehtivusaeg on lõppenud rohkem kui kuus kuud tagasi, ja mõni nimetatud dokumentidest on tal võimaldanud siseneda mõne liikmesriigi territooriumile ja ta ei ole liikmesriikide territooriumilt lahkunud, vastutab rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest liikmesriik, kus taotlus esitati.

[…]“.

12

Määruse nr 604/2013 artiklis 18 „Vastutava liikmesriigi kohustused“ on sätestatud:

„1.   Käesoleva määruse kohaselt vastutav liikmesriik on kohustatud:

[…]

[…]“.

13

Määruse nr 604/2013 artiklis 48 on ette nähtud, et määrus nr 343/2003 tunnistatakse kehtetuks ja viiteid sellele määrusele käsitatakse viidetena määrusele nr 604/2013.

14

Direktiivi 2011/95 artikli 2 punktis h on väljend „rahvusvahelise kaitse taotlus“ määratletud kui „kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku selline taotlus kaitse saamiseks liikmesriigilt, mida võib käsitada pagulasseisundi või täiendava kaitse seisundi taotlemisena, kusjuures ei taotleta sõnaselgelt väljapoole [nimetatud] direktiivi reguleerimisala jäävat muud liiki kaitset, mida saab taotleda eraldi“.

15

Direktiivi artiklis 19 „Täiendava kaitse seisundi tühistamine, lõpetamine või selle uuendamisest keeldumine“ on ette nähtud:

„1.   […] esitatud rahvusvahelise kaitse saamise taotluse korral tühistavad või lõpetavad liikmesriigid kolmanda riigi kodanikule või kodakondsuseta isikule valitsus-, haldus-, kohtu- või poolkohtuliku asutuse antud täiendava kaitse seisundi või keelduvad seda uuendamast, kui ta ei vasta […] enam täiendava kaitse saamise kriteeriumidele.

[…]

4.   Ilma et see piiraks kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku […] kohustust avaldada kõik asjaomased faktid ja esitada kõik tema käsutuses olevad asjaomased dokumendid, tõendab täiendava kaitse seisundi andnud liikmesriik individuaalselt, et asjaomane isik ei vasta enam või ei vasta täiendava kaitse saamise kriteeriumidele […]“.

16

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiivi 2013/32/EL rahvusvahelise kaitse seisundi andmise ja äravõtmise menetluse ühiste nõuete kohta (ELT 2013, L 180, lk 60) artiklis 11 „Menetleva ametiasutuse otsustele esitatavad nõuded“ on sätestatud:

„1.   Liikmesriigid tagavad, et otsused rahvusvahelise kaitse taotluse kohta tehakse kirjalikult.

2.   Liikmesriigid tagavad, et pagulasseisundi ja/või täiendava kaitse seisundiga seotud taotluse rahuldamata jätmise korral esitatakse otsuses selle aluseks olevad faktilised ja õiguslikud põhjendused ning et teave eitava otsuse vaidlustamise võimaluste kohta esitatakse kirjalikult.

Liikmesriigid ei pea andma kirjalikku teavet eitava otsuse vaidlustamise võimaluste kohta koos otsusega, kui kõnealune teave on juba eelnevalt antud taotlejale kas kirjalikult või taotlejale juurdepääsetaval elektroonilisel viisil.

[…]“.

17

30. aprilli 2004. aasta välismaalaste seaduse (301/2004) (Ulkomaalaislaki (301/2004)) § 103 lõike 2 kohaselt võib Soomes esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse jätta vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata, kui taotluse esitanud isiku võib saata teise liikmesriiki, kes määruse nr 604/2013 kohaselt vastutab taotluse läbivaatamise eest.

18

Välismaalaste seaduse (Udlændingeloven) põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis (edaspidi „välismaalaste seadus“) on §‑s 7 sätestatud:

„[…]

2.   Välismaalasele antakse taotluse alusel ajutine elamisluba, kui teda ähvardab tema päritoluriiki tagasipöördumisel surmanuhtlus, piinamine või ebainimlik või alandav kohtlemine või karistamine. […]

3.   Ajutine elamisluba antakse taotluse alusel lõikes 2 nimetatud juhtudel, kui surmanuhtluse, piinamise või ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise oht on tingitud eriti raskest olukorrast päritoluriigis, mida iseloomustab juhuslik või valimatu vägivald ja rünnakud tsiviilelanikkonna vastu. […]

[…]“.

19

Selle seaduse § 11 lõikes 2 on ette nähtud:

„[…] Migratsiooniamet teeb omal algatusel §[‑s] 7 […] nimetatud ajutise elamisloa pikendamise otsuse, kui algsed loa andmise põhjused on jätkuvalt olemas. […]“.

20

Põhikohtuasja kaebaja on Süüria kodanik.

21

Ta esitas 1. juulil 2016 Taani Kuningriigis rahvusvahelise kaitse taotluse.

22

Taani pädev asutus väljastas 29. augustil 2016 talle välismaalaste seaduse § 7 lõike 3 alusel ajutise elamisloa. See elamisluba, mis jõustus selle väljastamise päeval, kehtis esialgu ühe aasta. Seejärel pikendati seda selle ametiasutuse enda algatusel mitu korda aasta kaupa. Ent 17. novembril 2020 otsustas see asutus – jällegi omal algatusel – jätta selle loa välismaalaste seaduse § 11 lõike 2 alusel pikendamata.

23

Põhikohtuasja kaebaja esitas 27. juulil 2021 Soomes rahvusvahelise kaitse taotluse.

24

Migratsiooniamet, mis on Soome pädev asutus, esitas 29. juulil 2021 Taani pädevale asutusele määruse nr 604/2013 artikli 18 lõike 1 punkti d alusel palve, et Taani Kuningriik võtaks põhikohtuasja kaebaja tagasi.

25

Taani Kuningriik rahuldas selle palve 5. augustil 2021.

26

Kuna migratsiooniamet leidis, et põhikohtuasja kaebaja esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutab Taani Kuningriik, tegi ta 12. novembril 2021 otsuse, millega jättis selle taotluse vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, nähes ette asjaomase isiku üleandmise Taanile ja keelates tal kaheks aastaks Soome sisenemise.

27

Põhikohtuasja kaebaja esitas selle otsuse peale kaebuse Helsingin hallinto-oikeusele (Helsingi halduskohus, Soome), kes jättis kaebuse rahuldamata.

28

Seejärel taotles kaebaja luba esitada kassatsioonkaebus Korkein hallinto-oikeusele (Soome kõrgeim halduskohus), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus.

29

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab sisuliselt, et eelotsusetaotluse kohta otsuse tegemiseks on vaja kindlaks teha, kas määruse nr 604/2013 artikli 18 lõike 1 punkt d on kohaldatav niisuguses olukorras nagu see, milles on põhikohtuasja kaebaja, ja kas sealjuures võib tema poolt Taani Kuningriigile esitatud rahvusvahelise kaitse taotlust pidada „taotluseks, mis on tagasi lükatud“ selle sätte tähenduses.

30

Sellega seoses märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus esiteks, et selle taotluse kohta tehti esialgu mitu osaliselt soodsat otsust, kuivõrd Taani pädev asutus andis põhikohtuasja kaebajale ajutise elamisloa, mida ta hiljem mitu korda pikendas. Nimetatud kohus lisab, et selle ajutise elamisloa pikendamata jätmise otsus tehti alles hiljem ja selle ametiasutuse algatusel. Neid asjaolusid arvestades soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas on võimalik asuda seisukohale, et taotlus on määruse nr 604/2013 artikli 18 lõike 1 punkti d tähenduses „tagasi lükatud“.

31

Teiseks tuletab eelotsusetaotluse esitanud kohus meelde, et Taani Kuningriigil on Taani seisukohta käsitleva protokolli kohaselt Euroopa ühise varjupaigasüsteemi seisukohast eristaatus. Liidu ja Taani vahelise lepinguga kohustus see liikmesriik kohaldama määrust nr 604/2013. Samas ei ole see liikmesriik võtnud kohustust kohaldada liidu teisese õiguse akte, millele see määrus viitab. Konkreetselt ei kohalda ta direktiivi 2011/95, millele viitab muu hulgas selle määruse artikli 2 punkt b. Järelikult on ainsad rahvusvahelise kaitse vormid, mida saab Taani pädevalt asutuselt tulemuslikult taotleda ja mille viimane annab, need, mis on ette nähtud riigisiseses õiguses, mitte aga need, millele on viidatud selles direktiivis, kusjuures tuleb sisuliselt märkida, et käesoleval juhul ei antud põhikohtuasja kaebajale mitte pagulastele kohaldatavat kaitset, vaid välismaalaste seaduses ette nähtud täiendavat kaitset. Seda eristaatust arvestades tuleb kindlaks teha, kas rahvusvahelise kaitse taotlust, mille kolmanda riigi kodanik on sellele ametiasutusele esitanud, võib pidada „[rahvusvahelise kaitse] taotluseks“ määruse nr 604/2013 artikli 18 lõike 1 punkti d tähenduses.

32

Neil asjaoludel otsustas Korkein hallinto-oikeus (kõrgeim halduskohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas määruse [nr 604/2013] artikli 18 lõike 1 punkti d tuleb tõlgendada nii, et taotluse tagasilükkamisega selle sätte tähenduses on hõlmatud ka olukord, kus asjaomasele isikule Taanis tema taotluse alusel kaitsevajaduse tõttu varem antud ajutist elamisluba ei pikendata, kui pikendamata jätmise otsust ei tehtud mitte selle isiku taotlusel, vaid ametiasutuse omal algatusel?“

33

Taani valitsus esitas 1. juulil 2025 Euroopa Kohtu kantseleisse saabunud dokumendiga taotluse menetluse suulise osa uuendamiseks vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artiklile 83. Oma taotluse põhjendamiseks väitis ta sisuliselt, et kohtujuristi ettepaneku aluseks olevas arutluskäigus ei võetud nõuetekohaselt arvesse kogu õiguslikku raamistikku, millesse asetub Taani Kuningriigi osalemine määruses nr 604/2013.

34

Sellega seoses tuleb ühelt poolt märkida, et Euroopa Liidu Kohtu põhikirjas ega kodukorras ei ole põhikohtuasja pooltele ega huvitatud isikutele ette nähtud võimalust esitada seisukohti vastuseks kohtujuristi ettepanekule. Teiselt poolt on ELTL artikli 252 teise lõigu kohaselt kohtujuristi ülesanne teha avalikul kohtuistungil täiesti erapooletult ja sõltumatult põhjendatud ettepanekuid kohtuasjades, mis Euroopa Liidu Kohtu põhikirja kohaselt nõuavad tema osalust. Kohtujuristi ettepanek ega selleni jõudmiseks läbitud põhjenduskäik ei ole Euroopa Kohtule siduvad. Seetõttu ei saa asjaolu, et huvitatud isik ei nõustu kohtujuristi ettepanekuga, olenemata sellest, milliseid küsimusi ettepanekus analüüsiti, iseenesest olla põhjus, mis annaks alust suulise menetluse uuendamiseks (4. oktoobri 2024. aasta kohtuotsus Bezirkshauptmannschaft Landeck (katse tutvuda mobiiltelefonis salvestatud isikuandmetega), C‑548/21, EU:C:2024:830, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika).

35

Mõistagi võib Euroopa Kohus vastavalt oma kodukorra artiklile 83 igal ajal, olles kohtujuristi ära kuulanud, määrusega avada või uuendada menetluse suulise osa, eelkõige kui ta leiab, et tal ei ole piisavalt teavet, või kui pool on pärast menetluse suulise osa lõpetamist esitanud uue asjaolu, millel on otsustav tähtsus Euroopa Kohtu lahendile, mis tal tuleb teha.

36

Käesoleval juhul leiab Euroopa Kohus, olles kohtujuristi ära kuulanud, et tal on olemas kogu vajalik teave kohtuasja lahendamiseks ning et Taani valitsuse esitatud menetluse suulise osa uuendamise taotlusest ei ilmne ühtegi uut asjaolu, millel oleks otsustav tähtsus lahendile, mille ta peab tegema.

37

Seetõttu puudub alus menetluse suulise osa uuendamiseks.

38

Eelotsusetaotluse esitanud kohus palub oma küsimusega sisuliselt selgitada, kas määruse nr 604/2013 artikli 18 lõike 1 punkti d tuleb tõlgendada nii, et kolmanda riigi kodanikule varem väljastatud elamisloa pikendamata või uuendamata jätmist võib samastada selle kodaniku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamisega selle sätte tähenduses.

39

Kõigepealt tuleb rõhutada, et eelotsusetaotluse esitanud kohus palub Euroopa Kohtul tõlgendada määruse nr 604/2013 artikli 18 lõike 1 punkti d spetsiifilises õiguslikus kontekstis.

40

Põhikohtuasja ese on nimelt kindlaks teha, kas Taani Kuningriik on kohustatud tagasi võtma kolmanda riigi kodaniku, kes pärast selles liikmesriigis rahvusvahelise kaitse taotluse esitamist ja selle riigi õiguses ette nähtud täiendava kaitse saamist esitas Soomes uue rahvusvahelise kaitse taotluse.

41

Kuid nagu Euroopa Kohus on juba märkinud, on Taani Kuningriigil Taani seisukohta käsitleva protokolli artiklite 1 ja 2 alusel eristaatus, mis eristab teda teistest liikmesriikidest EL toimimise lepingu kolmanda osa V jaotise puhul, mille alla kuuluvad eelkõige piirikontrolli-, varjupaiga- ja sisserändepoliitika (22. septembri 2022. aasta kohtuotsus Bundesrepublik Deutschland (Taani poolt tagasi lükatud varjupaigataotlus), C‑497/21, EU:C:2022:721, punkt 35).

42

Seoses selle eristaatusega näevad liidu ja Taani vahelise lepingu artikli 1 lõige 1 ja artikli 2 lõige 1 ette, et määruse nr 343/2003 sätteid rakendab ka Taani Kuningriik. Pärast seda, kui võeti vastu määrus nr 604/2013, millega tunnistati kehtetuks määrus nr 343/2003, teatas Taani Kuningriik selle lepingu artikli 3 lõike 2 alusel oma otsusest kohaldada ka määrust nr 604/2013.

43

Viimati nimetatud määruse artikli 18 lõike 1 punktis d on ette nähtud, et vastutav liikmesriik on kohustatud võtma tagasi kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku, kelle taotlus on tagasi lükatud ja kes on esitanud taotluse mõnes muus liikmesriigis või kes viibib elamisloata mõne muu liikmesriigi territooriumil. Järelikult võib sellises olukorras, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kus kolmanda riigi kodanik on esitanud Taani Kuningriigis rahvusvahelise kaitse taotluse, teine liikmesriik, kellele see kodanik esitas uue rahvusvahelise kaitse taotluse, paluda Taani Kuningriigil see kodanik tagasi võtta, kui selles sättes ette nähtud tingimused on täidetud.

44

Seevastu ei ole Taani seisukohta käsitleva protokolli kohaselt Taani Kuningriigi suhtes kohaldatav direktiiv 2011/95 (vt selle kohta 22. septembri 2022. aasta kohtuotsus Bundesrepublik Deutschland (Taani poolt tagasi lükatud varjupaigataotlus), C‑497/21, EU:C:2022:721, punkt 43).

45

Seega ei ole selle liikmesriigi suhtes kohaldatav konkreetselt määruse nr 604/2013 artikli 2 punktis b esitatud mõiste „rahvusvahelise kaitse taotlus“ määratlus, kuna see määratlus ise viitab direktiivi 2011/95 artikli 2 punktile h, mille kohaselt viitab see mõiste kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku sellisele taotlusele kaitse saamiseks liikmesriigilt, mida võib käsitada pagulasseisundi või täiendava kaitse seisundi taotlemisena.

46

Järelikult tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimusele – mis puudutab määruse nr 604/2013 artikli 18 lõike 1 punktis d ette nähtud nõuet, mille kohaselt peab sellise kolmanda riigi kodaniku nagu põhikohtuasja kaebaja esitatud rahvusvahelise kaitse taotlus olema tagasi lükatud – vastata seda spetsiifilist õiguslikku konteksti arvestades, mis tuleneb Taani Kuningriigi eristaatusest.

47

Sellega seoses tuleb esiteks märkida, et mis puudutab Taani Kuningriiki, siis taotlus, mis peab seega olema tagasi lükatud, saab olla üksnes taotlus, mis on esitatud selle liikmesriigi pädevatele asutustele, et saada ühes selle liikmesriigi riigisiseses õiguses ette nähtud vormis rahvusvahelist kaitset, nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 47.

48

Nimelt, kuna direktiiv 2011/95 ei ole selle liikmesriigi suhtes kohaldatav, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 44, ei saa selle liikmesriigi pädevatele asutustele esitatud taotlusega tulemuslikult taotleda mõnes selles direktiivis ette nähtud vormis rahvusvahelise kaitse saamist (22. septembri 2022. aasta kohtuotsus Bundesrepublik Deutschland (Taani poolt tagasi lükatud varjupaigataotlus), C‑497/21, EU:C:2022:721, punkt 43, ning 19. detsembri 2024. aasta kohtuotsus Khan Yunis ja Baabda, C‑123/23 ja C‑202/23, EU:C:2024:1042, punkt 60).

49

Selles küsimuses erineb määruse nr 604/2013 artikli 18 lõike 1 punkti d kohaldamine juhul, kui tuleb kindlaks teha, kas Taani Kuningriigil lasub tagasivõtmiskohustus või mitte, seega selle sätte kohaldamisest kõigi teiste liikmesriikide suhtes, mis eeldab rahvusvahelise kaitse taotluse olemasolu direktiivi 2011/95 artikli 2 punkti h tähenduses.

50

Samas, kuna liit ja Taani Kuningriik on sõlminud rahvusvahelise lepingu, mille eesmärk on võimaldada sellel liikmesriigil osaleda määruse nr 604/2013 rakendamises, tuleb taotlused, mis on nimetatud liikmesriigile esitatud selleks, et saada ühes tema riigisiseses õiguses ette nähtud vormis rahvusvaheline kaitse, samastada selle määruse artikli 18 lõike 1 punkti d tähenduses taotlustega, mida võib esitada mis tahes muus liikmesriigis, et saada ühes direktiivis 2011/95 ette nähtud vormis rahvusvahelist kaitset. Selline samastamine on nimelt vajalik, et tagada selle rahvusvahelise lepingu – mis väljendab liidu ja Taani Kuningriigi ühist tahet võimaldada sellel liikmesriigil osaleda määruse nr 604/2013 rakendamises – soovitav toime.

51

Teiseks peab pädev asutus olema määruse nr 604/2013 artikli 18 lõike 1 punktis d viidatud taotluse tagasi lükanud.

52

Kuna selles sättes kasutatud mõistele „tagasi lükatud“ ei ole lisatud ühtegi sõnaselget viidet liikmesriikide riigisisesele õigusele, tuleb asuda seisukohale, et mõiste „tagasilükkamine“ selle sätte tähenduses on liidu õiguse autonoomne mõiste, mida tuleb Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tõlgendada ühetaoliselt (vt selle kohta 7. septembri 2022. aasta kohtuotsus Staatssecretaris van Justitie en Veiligheid (ELTL artikli 20 alusel riigis elamise õiguse olemus), C‑624/20, EU:C:2022:639, punkt 19 ja seal viidatud kohtupraktika), ning tõlgendamisel tuleb arvesse võtta mitte ainult seda mõistet ennast, vaid ka konteksti, millesse määruse nr 604/2013 artikli 18 lõike 1 punkt d kuulub, ning selle õigusaktiga taotletavat eesmärki, mille osa see säte on.

53

Mis puudutab kõigepealt mõistet „tagasilükkamine“, siis tuleb märkida, et selle tavatähenduse kohaselt viitab see toimingule, mis seisneb taotluse rahuldamisest keeldumises. Nimetatud mõiste ei saa seega viidata toimingule, mis seisneb nõustumises rahuldada selline taotlus, sõltumata sellest, kas see nõustumine ja positiivne tagajärg on ajutine või lõplik.

54

Seega rangelt grammatilisel tasandil ei saa määruse nr 604/2013 artikli 18 lõike 1 punktis d sisalduvat mõistet „tagasilükkamine“ tõlgendada nii, et see hõlmab rahvusvahelise kaitse taotluse esitanud kolmanda riigi kodanikule varem väljastatud elamisloa pikendamata või uuendamata jätmist. Vastupidi, selline pikendamata või uuendamata jätmine eeldab tingimata, et see taotlus on varasemas etapis rahuldatud, isegi kui see positiivne tagajärg on olnud ajutine.

55

Seda silmas pidades leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt, et põhikohtuasjas tuleb otsus, millega Taani pädev asutus annab ajutise elamisloa kolmanda riigi kodanikule, kes on esitanud Taanis rahvusvahelise kaitse taotluse välismaalaste seaduse § 7 lõigete 2 ja 3 alusel, samastada selle seaduse sisu arvestades otsusega anda sellele kodanikule ajutiselt täiendav kaitse. Taani valitsus omakorda selgitab Euroopa Kohtule esitatud kirjalikes seisukohtades, et need kahte liiki otsused on omavahel vastavuses. Eelkõige rõhutab ta, et põhikohtuasja kaebajale väljastatud ajutine elamisluba annab sisuliselt täiendava kaitse, mis riigisiseses õiguses vastab direktiivis 2011/95 ette nähtud täiendavale kaitsele.

56

Järgmiseks tuleb konteksti vaatevinklist tõdeda, et nii määruse nr 604/2013 enda kui ka muude liidu teisese õiguse aktide analüüs, millega kooskõlas tuleb seda määrust tõlgendada, kuna nende vastavaid sätteid võib kohaldada koostoimes, kinnitab käesoleva kohtuotsuse punktis 54 antud grammatilist tõlgendust.

57

Mis puudutab ühelt poolt määrust nr 604/2013, siis tuleb eelkõige märkida, et määruse artikli 2 punktis l on mõiste „elamisluba“ selle määruse tähenduses määratletud kui liikmesriigi asutuste välja antud luba, millega lubatakse kolmanda riigi kodanikul või kodakondsuseta isikul viibida liikmesriigi territooriumil, välja arvatud viisad ja elamisload, mis on välja antud tähtaja vältel, mis on vajalik vastutava liikmesriigi määramiseks selle määruse kohaselt, või rahvusvahelise kaitse või elamisloataotluse läbivaatamise tähtaja vältel.

58

Seega kinnitab see määratlus, et kolmanda riigi kodanikule elamisloa väljastamine tähendab sellele kodanikule antud luba jääda asjaomase liikmesriigi territooriumile, kuna talle on antud rahvusvaheline kaitse. Sellest vaatenurgast ei oma tähtsust asjaolu, et olenevalt kohaldatavast riigisisesest õigusest koostatakse selle andmise ja väljastamise kohta eraldi ja üksteisele järgnevad õigusaktid, eraldiseisvad, kuid samaaegsed õigusaktid või üks ja sama õigusakt, nagu see on käesoleval juhul, nagu nähtub Taani valitsuse selgitustest, mis on ära toodud käesoleva kohtuotsuse punktis 55. Selline väljastamine tähendab, et nimetatud kodaniku rahvusvahelise kaitse taotlus rahuldatakse või on rahuldatud, mistõttu ei saa seda väljastamist isegi juhul, kui see on ajutine, samastada taotluse „tagasilükkamise“ vormiga nimetatud määruse artikli 18 lõike 1 punkti d tähenduses.

59

Lisaks, nagu rõhutas kohtujurist oma ettepaneku punktis 43, kinnitab käesoleva kohtuotsuse punktides 54 ja 58 esitatud tõlgendust asjaolu, et sellise kolmanda riigi kodaniku olukorda, kellel ühelt poolt on – nagu põhikohtuasja kaebajal – kehtetu elamisluba ja kes teiselt poolt ei ole liikmesriikide territooriumilt lahkunud, on sõnaselgelt nimetatud määruse nr 604/2013 artikli 12 lõikes 4, seega muus sättes kui selle määruse artikli 18 lõike 1 punkt d. Artikli 12 lõige 4 reguleerib just sellises olukorras vastutava liikmesriigi kindlaksmääramise korda. Sellega seoses nähtub viimati nimetatud sättest, et selline kindlaksmääramine sõltub ajast, mis on möödunud kuupäevast, mil asjaomasele kodanikule väljastatud elamisluba kaotas kehtivuse – asjaolu, mida peab kontrollima üksnes eelotsusetaotluse esitanud kohus.

60

Teiselt poolt on oluline meenutada, et nagu nähtub selgelt liidu ja Taani vahelise lepingu artikli 1 lõikest 2, tuleb määruse nr 604/2013 ühetaolise tõlgendamise ja kohaldamise nõude järgimine tagada ka Taani Kuningriiki puudutavate olukordade puhul.

61

See nõue tähendab, et määrust nr 604/2013 tuleb tõlgendada direktiivi 2011/95 ja direktiivi 2013/32 sätteid arvesse võttes, kuivõrd see arvessevõtmine piirdub selle määruse artikli 18 lõike 1 punktis d kasutatud mõiste „tagasilükkamine“ ulatuse selgitamisega.

62

Need kaks direktiivi eristavad selgelt olukorda, kus liikmesriigi pädev asutus on rahvusvahelise kaitse taotluse „tagasi lükanud“, olukordadest, kus see asutus lõpetab kolmanda riigi kodanikule rahvusvahelise kaitse andmise, võtab selle kaitse ära, tühistab selle või jätab selle uuendamata. Mis puudutab konkreetselt direktiivis 2011/95 ette nähtud täiendavat kaitset, siis selle direktiivi artikli 19 lõigetes 1 ja 4 on muu hulgas täpsustatud, millistel tingimustel võib selle kaitse lõpetada, kui kolmanda riigi kodanik, kellele täiendava kaitse seisund anti, ei vasta enam selle kaitse saamise tingimustele. Analoogne säte on ette nähtud selle direktiivi teistes sätetes pagulasseisundi kohta.

63

Selles valdkonnas tehtud otsused, mis kõik eeldavad, et selle kodaniku esitatud rahvusvahelise kaitse taotlus on varem rahuldatud, erinevad pealegi nii sisulises kui ka menetluslikus tähenduses otsustest, millega selline rahvusvahelise kaitse taotlus tagasi lükatakse ja mida nimetatakse ka „negatiivseteks otsusteks“, mida on omakorda silmas peetud direktiivi 2013/32 artikli 11 lõikes 2.

64

Seega kinnitab määruse nr 604/2013 artikli 18 lõike 1 punkti d konteksti analüüs, et mõistet „tagasilükkamine“, millele selles sättes viidatakse, ei saa tõlgendada nii, et see hõlmab rahvusvahelise kaitse taotluse esitanud kolmanda riigi kodanikule varem väljastatud elamisloa pikendamata või uuendamata jätmist.

65

Lõpuks vastab määruse nr 604/2013 artikli 18 lõike 1 punktis d kasutatud mõiste „tagasilükkamine“ grammatiline ja kontekstipõhine analüüs, mida on kirjeldatud käesoleva kohtuotsuse punktides 53–64, selle määruse eesmärgile, milleks on – nagu nähtub määruse artikli 3 lõigetest 1 ja 2 – panna rahvusvahelise kaitse taotluste läbivaatamise kohustus ühele ja samale liikmesriigile, kes on määratud vastutavaks määruse III peatükis sätestatud ühtsete kriteeriumide kohaselt. Seda eesmärki on pealegi meenutatud liidu ja Taani vahelises lepingus, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 60.

66

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esitatud küsimusele vastata, et määruse nr 604/2013 artikli 18 lõike 1 punkti d tuleb tõlgendada nii, et kolmanda riigi kodanikule varem väljastatud elamisloa pikendamata või uuendamata jätmist ei või samastada selle kodaniku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamisega selle sätte tähenduses.

67

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse sama kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määruse (EL) nr 604/2013, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest, artikli 18 lõike 1 punkti d

tuleb tõlgendada nii, et

kolmanda riigi kodanikule varem väljastatud elamisloa pikendamata või uuendamata jätmist ei või samastada selle kodaniku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamisega selle sätte tähenduses.