–

FG, esindajad: abogados J. M. Erausquin Vázquez ja M. Ortiz Pérez,

–

Caja Rural de Navarra SCC, esindaja: abogado A. Enériz Arraiza,

–

Hispaania valitsus, esindaja: M. J. Ruiz Sánchez,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: J. Baquero Cruz, P. Kienapfel ja N. Ruiz García,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada esiteks nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes (EÜT 1993, L 95, lk 29; ELT eriväljaanne 15/02, lk 288) artikleid 3–5 ning teiseks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. veebruari 2014. aasta direktiivi 2014/17/EL elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute kohta ning millega muudetakse direktiive 2008/48/EÜ ja 2013/36/EL ja määrust (EL) nr 1093/2010 (ELT 2014, L 60, lk 34; parandus ELT 2015, L 246, lk 11) artiklit 7.

2

Taotlus on esitatud FG ja Caja Rural de Navarra SCC vahelises kohtuvaidluses, mille ese on laenulepingutasu käsitleva lepingutingimuse väidetav ebaõiglus.

3

Direktiivi 93/13 artikli 3 lõikes 1 on sätestatud:

„Lepingutingimus, mille suhtes ei ole eraldi kokku lepitud, loetakse ebaõiglaseks, kui see on vastuolus heausksuse tingimusega ning kutsub esile lepinguosaliste lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste olulise tasakaalustamatuse, mis kahjustab tarbijat.“

4

Direktiivi artiklis 4 on ette nähtud:

„1.   Ilma et see piiraks artikli 7 kohaldamist, võetakse lepingutingimuse hindamisel arvesse lepingu sõlmimise objektiks oleva kauba või teenuse laad ning viidatakse lepingu sõlmimisel kõigile sellega kaasnevatele asjaoludele ning kõigile teistele kõnealuse või muu lepingu tingimustele, millest see sõltub.

2.   Tingimuste õiglase või ebaõiglase iseloomu hindamine ei ole seotud lepingu põhiobjekti mõiste ega hinna ja tasu piisavusega võrreldes vastutehinguna pakutavate teenuste või kaubaga, kui kõnealused tingimused on koostatud lihtsas ja arusaadavas keeles.“

5

Nimetatud direktiivi artikkel 5 on sõnastatud järgmiselt:

„Lepingutes, mille kõik või teatavad tarbijale pakutavad tingimused esitatakse kirjalikult, peavad kõnealused tingimused olema koostatud lihtsas ja arusaadavas keeles. Kui tingimuse tähenduse suhtes on kahtlusi, tuleb kohaldada tarbijale kõige soodsamat tõlgendust. Seda tõlgendamiseeskirja ei kohaldata artikli 7 lõikega 2 ettenähtud menetluste puhul.“

6

Direktiivi artikli 7 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Liikmesriigid tagavad, et tarbijate ja konkurentide huvides oleksid olemas piisavad ja tõhusad vahendid, et lõpetada ebaõiglaste tingimuste seadmine lepingutes, mis müüjad või teenuste osutajad tarbijatega sõlmivad.“

7

Direktiivi 2014/17 artikli 7 „Äritegevusele esitatavad nõuded tarbijakrediidi andmisel“ lõikes 1 on sätestatud:

„Liikmesriigid nõuavad, et krediiditoodete kavandamisel ja krediidi andmisel, vahendamisel või krediidiga seonduvate nõustamisteenuste ja asjakohasel juhul kõrvalteenuste osutamisel, ning krediidilepingu täitmisel tegutseb krediidiandja, -vahendaja või määratud esindaja ausalt, õiglaselt, läbipaistvalt ja professionaalselt, võttes arvesse tarbija õigusi ja huve. […]“.

8

Selle direktiivi artikli 43 lõikes 1 on ette nähtud:

„Käesolevat direktiivi ei kohaldata enne 21. märtsi 2016 kehtinud krediidilepingute suhtes.“

9

15. märtsi 2019. aasta seaduse 5/2019 kinnisvaralaenulepingute kohta (Ley 5/2019, reguladora de los contratos de crédito inmobiliario; BOE nr 65, 16.3.2019) artiklis 14, mis käsitleb kinnisvaralaenude turustamise läbipaistvuse eeskirju, on ette nähtud:

„3.   Laenusaajalt võib nõuda kulude kandmist või teenustasu võtta üksnes teenuste puhul, mis on seotud selliste laenudega, mille laenusaaja või potentsiaalne laenusaaja on sõnaselgelt aktsepteerinud või kindlalt taotlenud, ja tingimusel et see on seotud tegelikult osutatud teenuste või kantud kuludega, mida on võimalik tõendada.

4.   Kui on kokku lepitud lepingutasus, tuleb seda maksta ainult üks kord ja sellega on hõlmatud kõik laenutaotluse läbivaatamise, laenu haldamise või andmise või muud laenuandja tegevusele omased samalaadsed kulud, mis tulenevad laenu andmisest. Välisvaluutas nomineeritud laenude puhul on lepingutasuga kaetud ka mis tahes valuutavahetustasu laenu algsel väljamaksmisel.“

10

Peaministri 5. mai 1994. aasta määruse hüpoteeklaenude finantstingimuste läbipaistvuse kohta (Orden del Ministerio de la Presidencia sobre transparencia de las condiciones financieras de los préstamos hipotecarios; BOE nr 112, 11.5.1994, lk 14444) II lisa punkt 4 „Tasud“ on sõnastatud järgmiselt:

„1. Lepingutasu – kõik hüpoteeklaenutaotluse läbivaatamise, laenu andmise või haldamise tasud ning muud laenu või krediidi andmisest tulenevad laenuandja tegevusega lahutamatult seotud sarnased tasud peavad sisalduma ühekordses teenustasus, mida nimetatakse lepingutasuks, ning seda tuleb maksta ainult üks kord. Asjaomane summa, tasumise viis ja tähtaeg on täpsustatud käesolevas sättes.

[…]“.

11

FG sõlmis 22. jaanuaril 2010 Caja Rural de Navarraga hüpoteeklaenulepingu.

12

Lepingu artikli 4 kohaselt pidi laenusaaja lepingu allkirjastamisel maksma lepingutasu 0,35% laenu kogusummast ehk 588,70 eurot.

13

FG esitas 6. aprillil 2022 eelotsusetaotluse esitanud kohtule, Juzgado de Primera Instancia no 8 de Donostia – San Sebastiánile (Donostia – San Sebastiáni esimese astme kohus nr 8, Hispaania), Caja Rural de Navarra vastu hagi, milles ta esitas eelkõige nõude tuvastada, et lepingutasu ette nägev lepingutingimus on ebaõiglane.

14

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib eelotsusetaotluses, et 16. juuli 2020. aasta kohtuotsuses Caixabank ja Banco Bilbao Vizcaya Argentaria (C‑224/19 ja C‑259/19, EU:C:2020:578) tõlgendas Euroopa Kohus muu hulgas direktiivi 93/13 seoses Hispaania õiguse kohaldamisalasse kuuluvas laenulepingus sisalduva sellise lepingutingimuse ebaõigluse ja läbipaistvuse kontrolliga, millega laenusaajat kohustatakse maksma lepingutasu. Ta täpsustab, et pärast seda kohtuotsust tegid riigisisesed kohtud selles valdkonnas vastuolulisi otsuseid, mille tõttu esitas Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) eelotsusetaotluse, mis puudutas uuesti seda tingimust ja mille kohta tehti 16. märtsi 2023. aasta kohtuotsus Caixabank (laenulepingutasu) (C‑565/21, EU:C:2023:212).

15

Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on küsimus, kas Tribunal Supremo (kõrgeim kohus) kohtupraktika on viimati nimetatud kohtuotsusega kooskõlas.

16

Sellega seoses viitab eelotsusetaotluse esitanud kohus Tribunal Supremo (kõrgeim kohus) 29. mai 2023. aasta kohtuotsusele 816/2023 (ES:TS:2023:2131), milles viimane leidis, et lepingutingimus, milles on laenutaotluse või hüpoteeklaenutaotluse läbivaatamise, laenu või hüpoteeklaenu andmise või haldamise kulude katmiseks ette nähtud lepingutasu, ei ole iseenesest ebaõiglane. Kontrollides, kas selline lepingutingimus on ebaõiglane, piirdub Tribunal Supremo (kõrgeim kohus) kahe aspektiga: esiteks asjaoluga, et teenused, mille eest seda lepingutasu makstakse, ei ole hõlmatud muude teenustega, mille eest on tarbijale juba arve esitatud, ja teiseks asjaoluga, et selle lepingutasu suurus ei ole ebaproportsionaalne võrreldes Hispaania keskmise lepingutasuga, kusjuures seda tasu puudutav statistika on internetis kättesaadav.

17

Neil asjaoludel otsustas Juzgado de Primera Instancia no 8 de Donostia – San Sebastián (Donostia – San Sebastiáni esimese astme kohus nr 8) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

18

Euroopa Kohtule esitatud kirjalikes seisukohtades kahtlevad põhikohtuasja vastustaja, Hispaania Kuningriik ja Euroopa Komisjon, kas käesolev eelotsusetaotlus või vähemalt mõned esitatud küsimustest on vastuvõetavad.

19

Kõigepealt esitab põhikohtuasja kostja eelotsusetaotluse kohta vastuvõetamatuse väite, mille kohaselt ei vasta see taotlus Euroopa Kohtu kodukorra artiklis 94 sätestatud nõuetele, kuna eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole piisavalt kirjeldanud põhjusi, miks ta kahtleb liidu õiguse tõlgenduses. Ta lisab, et eelotsuse küsimuste aluseks olevat problemaatikat on Euroopa Kohus juba käsitlenud oma 16. märtsi 2023. aasta kohtuotsuses Caixabank (laenulepingutasu) (C‑565/21, EU:C:2023:212), mistõttu ei ole vastus nendele küsimustele enam vajalik.

20

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on üksnes asja menetleva ja selle lahendamise eest vastutava liikmesriigi kohtu ülesanne kohtuasja eripära arvesse võttes hinnata nii eelotsuse vajalikkust asjas otsuse langetamiseks kui ka Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust. Seega, kui küsimused on esitatud liidu õigusnormi tõlgendamise kohta, on Euroopa Kohus üldjuhul kohustatud vastama (19. septembri 2024. aasta kohtuotsus Booking.com ja Booking.com (Deutschland), C‑264/23, EU:C:2024:764, punkt 34 ning seal viidatud kohtupraktika).

21

Sellest järeldub, et liidu õigust käsitlevate küsimuste puhul eeldatakse, et need on asjakohased. Euroopa Kohus võib keelduda liikmesriigi kohtu esitatud eelotsuse küsimusele vastamast vaid siis, kui on ilmne, et taotletaval liidu õigusnormi tõlgendusel puudub igasugune seos põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi või õiguslikke asjaolusid, et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele (19. septembri 2024. aasta kohtuotsus Booking.com ja Booking.com (Deutschland), C‑264/23, EU:C:2024:764, punkt 35 ning seal viidatud kohtupraktika).

22

Käesoleval juhul puudutavad esitatud küsimused sisuliselt direktiivi 93/13 artiklite 3–7 ja direktiivi 2014/17 artikli 7 tõlgendamist. Sellega seoses nähtub eelotsusetaotlusest tervikuna, et eelotsusetaotluse esitanud kohus on taotluse aluseks oleva põhikohtuasja faktilise ja õigusliku raamistiku määratlenud piisavalt täpselt, et võimaldada nii huvitatud isikutel esitada seisukohti vastavalt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklile 23 kui ka Euroopa Kohtul anda sellele taotlusele tarviliku vastuse. Eelkõige on eelotsusetaotluse esitanud kohus selgelt viidanud asjaomasele riigisisesele kohtupraktikale ja kahtlusele, mis tal on seoses sellega, kas Tribunal Supremo (kõrgeim kohus) 29. mai 2023. aasta kohtuotsus 816/2023 (ES:TS:2023:2131) on kooskõlas direktiiviga 93/13, nagu Euroopa Kohus on seda tõlgendanud 16. märtsi 2023. aasta kohtuotsuses Caixabank (laenulepingutasu) (C‑565/21, EU:C:2023:212). See kahtlus ilmneb ka nimetatud kohtu esitatud eelotsuse küsimuste sõnastusest ja puudutab eelkõige kriteeriume, mille alusel saab hinnata, kas lepingutasu ette nägev lepingutingimus on läbipaistev või ebaõiglane. Selle tõttu on vaja esitada veel täpsustusi 16. märtsi 2023. aasta kohtuotsuse Caixabank (laenulepingutasu) (C‑565/21, EU:C:2023:212) kohta.

23

Sellest järeldub, et põhikohtuasja kostja esitatud vastuvõetamatuse väide tuleb tagasi lükata.

24

Seejärel väidab põhikohtuasja kostja, et teine küsimus on hüpoteetiline, kuna põhikohtuasjas puudub vaidlus lepingutasu ette nägevat lepingutingimust puudutava reklaami üle.

25

Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust nähtub aga, et see küsimus, mille esitas eelotsusetaotluse esitanud kohus, kelle ülesanne on käesoleva kohtuotsuse punktis 20 viidatud kohtupraktika kohaselt hinnata eelotsusetaotluse vajalikkust ja esitatud küsimuste asjakohasust, puudutab üldisemalt teavet, mida pank peab tarbijale esitama direktiivi 93/13 artiklis 5 ette nähtud läbipaistvuse nõude alusel. Selle sätte tõlgendamine on seega põhikohtuasja lahendamiseks tarvilik.

26

Seega on teine eelotsuse küsimus vastuvõetav.

27

Lõpuks väidavad nii põhikohtuasja kostja kui ka Hispaania Kuningriik ja komisjon, et kolmas ja üheksas küsimus on vastuvõetamatud, kuna direktiiv 2014/17, mida need puudutavad, ei ole põhikohtuasjas ratione temporis kohaldatav.

28

Nende küsimustega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus nimelt teada, kas direktiiviga 2014/17 on vastuolus see, kui laenusaaja krediidivõimelisuse hindamisega seotud kulud jäetakse tema kanda, ning kas jaatava vastuse korral kehtib selline järeldus laenulepingute suhtes, mis on sõlmitud enne direktiivi ülevõtmist Hispaania õigusesse.

29

Tuleb märkida, et direktiivi 2014/17 artikli 43 lõike 1 kohaselt ei kohaldata seda direktiivi laenulepingute suhtes, mis olid kehtivad 21. märtsi 2016 seisuga. Põhikohtuasjas kõne all olev laenule ping sõlmiti aga 22. jaanuaril 2010.

30

Seega tuleb tõdeda, et direktiiv 2014/17, mille tõlgendamist taotletakse, ei ole põhikohtuasja asjaoludele ratione temporis kohaldatav.

31

Neil asjaoludel on ilmne, et kolmandas ja üheksandas küsimuses taotletud liidu õiguse tõlgendusel puudub igasugune seos põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega. Järelikult tuleb kolmas ja üheksas küsimus vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktides 20 ja 21 viidatud kohtupraktikale tunnistada vastuvõetamatuks.

32

Esimese, teise, neljanda ja viienda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 93/13 artiklit 5 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisene kohtupraktika, mille kohaselt – arvestades riigisiseseid õigusnorme, milles on sätestatud, et hüpoteeklaenu lepingutasu on tasu teenuste eest, mis on seotud laenutaotluse või hüpoteeklaenutaotluse läbivaatamise, laenu või hüpoteeklaenu andmise või haldamisega, või muude sarnaste teenuste eest – vastab lepingutingimus, mille alusel peab tarbija sellist lepingutasu maksma, sellest artiklist 5 tulenevale läbipaistvuse nõudele, ilma et selles tingimuses oleks üksikasjalikult täpsustatud kõiki selle lepingutasu eest osutatavaid teenuseid ja aega, mis on nende teenuste osutamiseks vajalik, ning ilma et müüja või teenuste osutaja teavitaks tarbijat pakutavat intressimäära teatavaks tehes selle lepingutasu olemasolust, näitaks ära tunnitasu ja esitaks talle üksikasjalikke arveid, millest nähtub nende teenuste jaotus ja nendega seotud tasu.

33

Euroopa Kohus on rõhutanud, et direktiivi 93/13 artiklis 5 sisalduvat läbipaistvuse nõuet ei saa taandada ainult nende lepingutingimuste arusaadavusele vormilises ja grammatilises mõttes, vaid selle direktiiviga rakendatud kaitsesüsteem põhineb hoopis eeldusel, et tarbija on müüja või teenuste osutajaga võrreldes nõrgemal positsioonil eelkõige seoses tal oleva teabe hulgaga, mistõttu tuleb lepingutingimuste lihtsas ja arusaadavas keeles koostamise nõuet ning seega ka sama direktiiviga kehtestatud läbipaistvuse nõuet mõista laialt (16. märtsi 2023. aasta kohtuotsus Caixabank (laenulepingutasu), C‑565/21, EU:C:2023:212, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika).

34

Seega tuleb nimetatud nõuet mõista nii, et selle kohaselt peab asjaomane lepingutingimus olema tarbijale grammatilises mõttes arusaadav ning ühtlasi peab lepingus olema läbipaistvalt esitatud kõnealuses tingimuses osutatud mehhanismi konkreetne toimimine ning vajaduse korral ka selle mehhanismi ja teistes lepingutingimustes ette nähtud mehhanismide vaheline suhe, nii et asjaomasel tarbijal on täpsete ja arusaadavate kriteeriumide põhjal võimalik ette näha sellest tingimusest talle tulenevaid majanduslikke tagajärgi (16. märtsi 2023. aasta kohtuotsus Caixabank (laenulepingutasu), C‑565/21, EU:C:2023:212, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).

35

Sellest kohtupraktikast ei tulene, et laenuandja peab kõnealuses lepingus täpsustama ühes või enamas lepingutingimuses ette nähtud tasude eest vastusooritusena osutatud teenuste täpse laadi. Võttes aga arvesse kaitset, mida on direktiiviga 93/13 soovitud tarbijale tagada seetõttu, et viimane on suhetes müüja või teenuste osutajaga nõrgemal positsioonil nii seoses läbirääkimisvõimalustega kui ka tal oleva teabe hulgaga, siis on oluline, et tegelikult osutatud teenuste laadist on võimalik mõistlikult aru saada või et selle saab tuletada lepingust tervikuna. Lisaks peab tarbija saama kontrollida, et erisugused tasud või nende eest saadavad teenused ei kattuks (3. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus Kiss ja CIB Bank, C‑621/17, EU:C:2019:820, punkt 43, ning 16. märtsi 2023. aasta kohtuotsus Caixabank (laenulepingutasu), C‑565/21, EU:C:2023:212, punkt 32).

36

Sellega seoses täpsustas Euroopa Kohus 16. juuli 2020. aasta kohtuotsuse Caixabank ja Banco Bilbao Vizcaya Argentaria (C‑224/19 ja C‑259/19, EU:C:2020:578) punktis 70, et liikmesriigi kohus peab kontrollima, kas finantsasutus on tarbijale edastanud piisavad andmed selleks, et tarbija saaks teada selle lepingutingimuse sisust ja toimimisest, millega teda kohustatakse maksma lepingutasu, ning selle tähtsusest laenulepingus. Sel viisil on tarbijal võimalik tutvuda põhjustega, mille tõttu on sellele teenustasule vastava summa maksmine põhjendatud, ning tal on seega võimalik hinnata oma kohustuse ulatust ja eelkõige lepingu kogumaksumust (16. märtsi 2023. aasta kohtuotsus Caixabank (laenulepingutasu), C‑565/21, EU:C:2023:212, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika).

37

Pädev kohus peab seda, kas selline lepingutingimus, nagu on põhikohtuasjas käsitlusel, on lihtne ja arusaadav, hindama kõigi asjasse puutuvate faktide alusel, võttes arvesse eelkõige analüüsitava lepingutingimuse sõnastust, teavet, mida finantsasutus on laenusaajale andnud, sealhulgas teavet, mida ta peab esitama vastavalt asjaomastele riigisisestele õigusnormidele, ning reklaami, mida see finantsasutus on sõlmitud lepingu liigi kohta teinud, võttes arvesse tähelepanelikkuse taset, mida võib oodata piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepanelikult ja arukalt tarbijalt (16. märtsi 2023. aasta kohtuotsus Caixabank (laenulepingutasu), C‑565/21, EU:C:2023:212, punkt 40).

38

Mis puudutab hetke, mil tarbija peab teabe saama, siis on Euroopa Kohus leidnud, et tarbijale on ülimalt oluline, et enne lepingu sõlmimist esitatakse teave lepingutingimuste ja lepingu sõlmimise tagajärgede kohta. Just selle teabe alusel otsustab tarbija, kas ta soovib ennast siduda müüja või teenuste osutaja poolt varem koostatud tingimustel (9. juuli 2020. aasta kohtuotsus Ibercaja Banco, C‑452/18, EU:C:2020:536, punkt 47, ning 12. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus D.V. (advokaaditasud – tunnitasu põhimõte), C‑395/21, EU:C:2023:14, punkt 39).

39

Seejuures ei oma tähtsust, kas need lepingutingimused puudutavad lepingu põhiobjekti või mitte. Nimelt peab selleks, et tarbija saaks läbipaistvuse nõude eesmärgi kohaselt kõiki asjaolusid teades otsustada, kas ta soovib end müüja või teenuste osutajaga siduda varem koostatud tingimustel, tal enne sellise otsuse tegemist olema tingimata võimalik tutvuda kogu nimetatud lepinguga, kuna just lepingutingimustega nende kogumis on kindlaks määratud eelkõige tarbija õigused ja kohustused, mis tulenevad samast lepingust (20. aprilli 2023. aasta kohtuotsus Occidental – Companhia Portuguesa de Seguros de Vida, C‑263/22, EU:C:2023:311, punkt 30).

40

Seoses õigusteenuste lepinguga, mille puhul arve teenuste eest esitati tundide alusel, märkis Euroopa Kohus, et kuigi müüjalt või teenuste osutajalt ei saa nõuda, et ta teavitaks tarbijat tema võetud kohustuste lõplikest rahalistest tagajärgedest, mis sõltuvad tulevikus toimuvatest ettenägematutest ja müüja või teenuste osutaja tahtest sõltumatutest sündmustest, peab teave, mida ta on kohustatud esitama enne lepingu sõlmimist, siiski võimaldama tarbijal teha otsuseid hoolikalt ja teadlikuna esiteks selliste sündmuste toimumise võimalusest ja teiseks tagajärgedest, mis neil sündmustel võivad olla asjaomaste õigusteenuste kestusele (12. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus D.V. (advokaaditasud – tunnitasu põhimõte), C‑395/21, EU:C:2023:14, punkt 43).

41

Käesoleval juhul tuleb märkida, et lepingutingimus, mille kohaselt peab laenusaaja maksma lepingutasu summas 588,70 eurot, mis vastab 0,35%-le antud laenu summast, ehk 168200 eurost, mis tuleb tagasi maksta 30 aasta jooksul, on riigisisestes õigusnormides määratletud kui tasu laenutaotluse või hüpoteeklaenutaotluse läbivaatamise, laenu või hüpoteeklaenu andmise või haldamisega seotud teenuste või muude sarnaste teenuste eest. Läbipaistvuse nõue, mille peamine eesmärk on tagada, et tarbijal on võimalik hinnata sellise lepingutingimuse finantstagajärgi, nagu on kõne all põhikohtuasjas, ei tähenda, et pank peab üksikasjalikult täpsustama kõigi teenuste laadi, mida osutatakse vastusooritusena lepingutasu eest, ja iga teenuse osutamiseks kulutatud tundide hulga, kuna need asjaolud ei mõjuta tasu kogusummat, mis tuleb sellise lepingutasuna maksta, ega tarbija võimalust mõista selle tasu aluseks olevaid põhjuseid.

42

Samuti ei tulene direktiivist 93/13, et pank oleks kohustatud esitama tarbijale arved, milles on üksikasjalikult kirjeldatud iga osutatud teenuse sisu, ning nende teenuste osutamise tunnitasu. Lisaks sellele, et selline kohustus ei tulene käesoleva kohtuotsuse punktides 35 ja 36 meenutatud kohtupraktikast, ei võimalda see juba oma määratluse poolest tarbijal lepingust enne selle sõlmimist paremini aru saada. Nimelt makstakse lepingutasu ühekordselt laenu andmise hetkel ja arve esitatakse pärast lepingu allkirjastamist.

43

Tuleb meenutada, et liikmesriigi kohus peab hindama, kas selline lepingutingimus, nagu on kõne all põhikohtuasjas, on koostatud „lihtsas ja arusaadavas“ keeles direktiivi 93/13 artikli 5 tähenduses, võttes arvesse kõiki asjakohaseid faktilisi asjaolusid ja kõiki lepingu sõlmimisega seotud asjaolusid. Seda hinnates tuleb eelkõige arvesse võtta teavet, mille pank esitas laenusaajale laenulepingu allkirjastamisele eelnevates eri etappides, eelkõige pakutud intressimäära teatavaks tehes, sealhulgas teavet, mida ta peab esitama vastavalt asjaomastele riigisisestele õigusnormidele. Iga üksikjuhtumi hindamine on seda tähtsam, kuna lepingutingimuse läbipaistvus, nagu on nõutud direktiivi 93/13 artiklis 5, on üks asjaoludest, mida liikmesriigi kohus peab arvesse võtma, hinnates nimetatud direktiivi artikli 3 lõike 1 alusel, kas see lepingutingimus on või ei ole ebaõiglane (3. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus Kiss ja CIB Bank, C‑621/17, EU:C:2019:820, punkt 49). Põhimõtteliselt ei saa seega eeldada, et konkreetne lepingutingimus on ebaõiglane, kuna selline kvalifikatsioon sõltub iga lepingu sõlmimise konkreetsetest asjaoludest, sealhulgas konkreetsest teabest, mille iga müüja või teenuste osutaja igale tarbijale esitab, ja nendest teenustest, mis tegelikult osutati.

44

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimesele, teisele, neljandale ja viiendale küsimusele vastata, et direktiivi 93/13 artiklit 5 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus liikmesriigi kohtupraktika, mille kohaselt – arvestades riigisiseseid õigusnorme, milles on sätestatud, et hüpoteeklaenu lepingutasu on tasu laenutaotluse või hüpoteeklaenutaotluse läbivaatamise, laenu või hüpoteeklaenu andmise või haldamisega seotud teenuste või muude sarnased teenuste eest – vastab lepingutingimus, mille alusel peab tarbija sellist lepingutasu maksma, sellest artiklist 5 tulenevale läbipaistvuse nõudele, ilma et selles tingimuses oleks pakutavat intressimäära teatavaks tehes üksikasjalikult täpsustatud kõiki selle lepingutasu eest osutatavaid teenuseid või näidatud ära tunnitasu ja ilma et pank esitaks tarbijale üksikasjalikke arveid, millest nähtub nende teenuste jaotus ja nendega seotud tasu, tingimusel, et tarbijal on olnud võimalik hinnata sellest lepingutingimusest talle tulenevaid majanduslikke tagajärgi, mõista nende teenuste laadi, mida osutatakse vastusooritusena selles tingimuses sätestatud tasu eest, ja kontrollida, et erisugused tasud või nende eest saadavad teenused ei kattuks.

45

Kuuenda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 93/13 artikleid 3–5 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus lepingutasu summa väljendamine protsendina antud laenu kogusummast.

46

Direktiivi 93/13 artikli 3 lõike 1 kohaselt loetakse eraldi kokku leppimata lepingutingimus ebaõiglaseks, kui see on vastuolus heausksuse tingimusega ning selle tagajärg on lepinguosaliste lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste oluline tasakaalustamatus tarbija kahjuks.

47

Kohtupraktikas on välja kujunenud, et olulise tasakaalustamatuse esinemise kontrollimisel ei tohi piirduda laadilt kvantitatiivse majandusliku hinnanguga, mis tugineb ühelt poolt lepingu objektiks oleva tehingu kogusumma ja teiselt poolt kõnealuse tingimusega tarbijale pandud kulude võrdlusele. Nimelt võib oluline tasakaalustamatus tuleneda ka üksnes asjaolust, et kohaldatavatest liikmesriigi õiguse sätetest tulenevat tarbija kui lepingu poole õiguslikku olukorda on lepinguga piisavalt rängalt kahjustatud kas sellega, et on piiratud tarbijale nende sätete alusel vastavast lepingust tulenevate õiguste sisu, või nende õiguste kasutamise takistamisega või siis sellega, et tarbijale on seatud täiendav kohustus, mida ei ole riigisisestes sätetes ette nähtud (3. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus Kiss ja CIB Bank, C‑621/17, EU:C:2019:820, punkt 51, ning 16. märtsi 2023. aasta kohtuotsus Caixabank (laenulepingutasu), C‑565/21, EU:C:2023:212, punkt 51).

48

Kõnealusest kohtupraktikast tuleneb, et kui liikmesriigi kohus tuvastab, et kvantitatiivsest majanduslikust hinnangust ei ilmne olulist tasakaalustamatust, ei või ta oma analüüsis sellega piirduda. Sellisel juhul peab ta kontrollima, kas taoline tasakaalustamatus tuleneb muust asjaolust, nagu riigisisesest õigusest tulenev piirang või täiendav kohustus, mida ei ole riigisiseses õiguses ette nähtud (23. novembri 2023. aasta kohtuotsus Provident Polska, C‑321/22, EU:C:2023:911, punkt 46).

49

Seevastu juhul, kui kvantitatiivne majanduslik hinnang osutab olulisele tasakaalustamatusele, võib selle tuvastada, ilma et oleks vaja uurida muid asjaolusid. Krediidilepingu puhul võib sellise järelduse teha, kui muude kui intressiga seotud kulude puhul vastusooritusena osutatavaid teenuseid ei saa mõistlikult pidada lepingu sõlmimise või haldamise raames osutatud teenusteks või kui tarbija poolt laenu andmise ja haldamise kulude katteks makstavad summad on laenusummaga võrreldes selgelt ebaproportsionaalsed. Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab sellega seoses ühtlasi arvesse võtma teiste lepingutingimuste mõju, et määrata kindlaks, kas nende tingimuste tagajärg on oluline tasakaalustamatus laenusaaja kahjuks (vt selle kohta 3. septembri 2020. aasta kohtuotsus Profi Credit Polska jt, C‑84/19, C‑222/19 ja C‑252/19, EU:C:2020:631, punkt 95).

50

Samas peab eelotsusetaotluse esitanud kohus enne kontrollima, et asjaomaseid muid kui intressiga seotud krediidikulusid käsitlevate lepingutingimuste võimaliku ebaõigluse hindamine ei oleks direktiivi 93/13 artikli 4 lõike 2 alusel välistatud (vt selle kohta 23. novembri 2023. aasta kohtuotsus Provident Polska, C‑321/22, EU:C:2023:911, punkt 49).

51

Selle sätte kohaselt, võttes arvesse direktiivi artiklit 8, ei saa nimelt seda, kas lepingutingimus on või ei ole ebaõiglane, hinnata seoses lepingu põhiobjekti mõiste ega hinna ja tasu sobivusega vastusooritusena pakutavate teenuste või kauba eest, kui kõnealune tingimus on koostatud lihtsas ja arusaadavas keeles (23. novembri 2023. aasta kohtuotsus Provident Polska, C‑321/22, EU:C:2023:911, punkt 50).

52

Siinkohal ei tohi unustada, et tasu laenutaotluse või krediiditaotluse läbivaatamise, laenu või krediidi andmise või haldamise teenuste ning laenuandja tegevusega lahutamatult seotud muude sarnaste teenuste eest, mis tulenevad laenu või krediidi andmisest, ei saa lugeda krediidilepingust tulenevate põhikohustuste hulka (vt selle kohta 16. märtsi 2023. aasta kohtuotsus Caixabank (laenulepingutasu)C‑565/21, EU:C:2023:212, punktid 22 ja 23).

53

Seevastu kuuluvad lepingutingimused vastusoorituse kohta, mida tarbija võlgneb laenuandjale, või tingimused, mis mõjutavad tarbija poolt laenuandjale makstavat tegelikku hinda, põhimõtteliselt direktiivi 93/13 artikli 4 lõikes 2 viidatud ja käesoleva otsuse punktis 50 mainitud teise lepingutingimuste kategooriasse seoses küsimusega, kas vastusoorituse summa või lepingus ette nähtud hind on sobiv vastusooritusena laenuandja poolt osutatud teenuse eest (vt selle kohta 3. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus Kiss ja CIB Bank, C‑621/17, EU:C:2019:820, punkt 35 ning seal viidatud kohtupraktika).

54

Käesoleval juhul on põhikohtuasja poolte vahel sõlmitud lepingus tingimus, millega kohustatakse laenusaajat maksma lepingutasu 0,35% ulatuses antud laenu kogusummast ehk 588,70 eurot. Ainuüksi sellise lepingutasu suuruse väljendamine protsendina nimetatud summast ei tähenda iseenesest, et esineb poolte lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste oluline tasakaalustamatus käesoleva kohtuotsuse punktides 46–49 meenutatud tingimustel. Seega, kui kõnealune lepingutingimus on kooskõlas läbipaistvuse nõudega, tuleb direktiivi 93/13 artiklit 3 tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus lepingutasu summa väljendamine protsendina laenu kogusummast.

55

Mis puudutab küsimust, kas põhikohtuasjas kõne all oleva lepingutingimusega hõlmatud teenuste hinna väljendamise viis on kooskõlas direktiivi 93/13 artiklis 5 sätestatud läbipaistvuse nõudega, siis tuleb meenutada, et arvestades esimesele, teisele, neljandale ja viiendale küsimusele antud vastust, peab eelotsusetaotluse esitanud kohus analüüsima, kas selline tingimus on koostatud „lihtsas ja arusaadavas“ keeles selle sätte tähenduses, võttes arvesse kõiki asjakohaseid faktilisi asjaolusid ja kõiki lepingu sõlmimisega seotud asjaolusid. Sellega seoses tuleb tõdeda, et direktiivi 93/13 artiklis 5 ette nähtud läbipaistvuse nõudega ei ole põhimõtteliselt vastuolus see, kui lepingutasuna nõutav summa, mis on kindlasummaline tasu teenuste kogumi eest, on kindlaks määratud mingi protsendina antud laenu summast. Siiski peab eelotsusetaotluse esitanud kohus kõigist lepingu sõlmimist puudutavatest asjaoludest lähtudes veenduma, et mõistlikult tähelepanelik ja arukas tarbija saab hinnata sellest tingimusest tulenevaid rahalisi tagajärgi.

56

Sellest tuleneb, et kui eelotsusetaotluse esitanud kohus peaks tuvastama, et asjaomane lepingutingimus ei ole koostatud lihtsas ja arusaadavas keeles, peab ta igal juhul hindama seda, kas see tingimus on või ei ole ebaõiglane, isegi kui see lepingutingimus on tegelikult vaidlustatud seoses sellega, kas hind või tasu on sobiv vastusooritusena pakutavate teenuste eest (vt selle kohta 26. veebruari 2015. aasta kohtuotsus Matei, C‑143/13, EU:C:2015:127, punkt 72 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 23. novembri 2023. aasta kohtuotsus Provident Polska, C‑321/22, EU:C:2023:911, punkt 58).

57

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb kuuendale küsimusele vastata, et direktiivi 93/13 artikleid 3–5 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus see, kui lepingutasu – mis on riigisisestes õigusnormides määratletud kui tasu laenutaotluse või hüpoteeklaenutaotluse läbivaatamise, laenu või hüpoteeklaenu andmise või haldamise või muude sarnaste teenuste eest – ette nägeva lepingutingimusega hõlmatud teenuste hind on väljendatud protsendina antud laenu summast, tingimusel et tarbijale oli tõepoolest antud võimalus hinnata sellest tingimusest tema jaoks tulenevaid majanduslikke tagajärgi, mõista nende teenuste laadi, mida osutatakse vastusooritusena selles tingimuses sätestatud tasu eest, ja kontrollida, et lepingus ette nähtud erisugused tasud ei kattuks. Sellises olukorras ei tohi sellise lepingutingimuse tagajärg olla lepinguosaliste lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste oluline tasakaalustamatus tarbija kahjuks.

58

Seitsmenda, kaheksanda ja kümnenda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 93/13 artiklit 3 ja artikli 4 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus riigisisene kohtupraktika, mille kohaselt seoses riigisiseste õigusnormidega – milles on sätestatud, et lepingutasu on tasu laenutaotluse või hüpoteeklaenutaotluse läbivaatamise, laenu või hüpoteeklaenu andmise või haldamise või muude sarnaste teenuste eest – kontrollitakse üksnes seda, et lepingutasu ette nägevas lepingutingimuses on selgelt märgitud sellel alusel tasumisele kuuluv summa ja et see summa ei ületa ülemmäära, mis vastab riiklikust statistikast tulenevale keskmisele lepingutasule, vaatamata sellele, et ei ole täpsustatud, milliste teenustega seotud tasuga on tegemist ja milline on iga konkreetse teenuse hind.

59

Olgu meenutatud, et Euroopa Kohtul on pädevus tõlgendada direktiivi 93/13 artikli 3 lõikes 1 kasutatud mõistet „ebaõiglane lepingutingimus“ ning selgitada, milliseid kriteeriume võib või peab liikmesriigi kohus arvesse võtma lepingutingimuse direktiivi sätetele vastavuse hindamisel, sest viimati nimetatud kohus peab otsustama neid kriteeriume arvesse võttes ja asjaomase juhtumi asjaolusid arvestades, kuidas lepingutingimus tuleb konkreetselt kvalifitseerida. Sellest tuleneb, et Euroopa Kohus peab piirduma eelotsusetaotluse esitanud kohtule selliste juhiste andmisega, millega viimane peab arvestama, hinnates seda, kas asjaomane lepingutingimus on või ei ole ebaõiglane (16. juuli 2020. aasta kohtuotsus Caixabank ja Banco Bilbao Vizcaya Argentaria, C‑224/19 ja C‑259/19, EU:C:2020:578, punkt 73, ning 16. märtsi 2023. aasta kohtuotsus Caixabank (laenulepingutasu), C‑565/21, EU:C:2023:212, punkt 49).

60

Selle sätte kohaselt loetakse eraldi kokku leppimata lepingutingimus ebaõiglaseks, kui see on vastuolus heausksuse tingimusega ning selle tagajärg on lepinguosaliste lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste oluline tasakaalustamatus tarbija kahjuks.

61

Seoses küsimusega, kas heausksuse tingimus direktiivi 93/13 artikli 3 lõike 1 tähenduses on täidetud, tuleb märkida, et direktiivi 93/13 kuueteistkümnenda põhjenduse kohaselt peab liikmesriigi kohus kontrollima, kas müüja või teenuste osutaja, kes kohtleb tarbijat ausalt ja õiglaselt, võis mõistlikult oodata, et tarbija nõustub sellise tingimusega pärast selle üle eraldi läbirääkimist (16. juuli 2020. aasta kohtuotsus Caixabank ja Banco Bilbao Vizcaya Argentaria, C‑224/19 ja C‑259/19, EU:C:2020:578, punkt 74).

62

Kontrollides seda, kas esineb oluline tasakaalustamatus, ei tohi piirduda laadilt kvantitatiivse majandusliku analüüsiga, mille käigus võrreldakse ühelt poolt lepingu objektiks oleva tehingu kogusummat teiselt poolt kõnealuse lepingutingimuse alusel tarbija kanda olevate kuludega. Nimelt võib oluline tasakaalustamatus tuleneda ka üksnes asjaolust, et tarbija kui lepingu poole õiguslikku olukorda, mis tuleneb kohaldatavatest riigisisestest õigusnormidest, on lepinguga piisavalt rängalt riivatud kas sellega, et on piiratud tarbijale nende õigusnormide alusel vastavast lepingust tulenevate õiguste sisu, või nende õiguste kasutamise takistamisega või siis sellega, et tarbijale on seatud täiendav kohustus, mida ei ole riigisisestes õigusnormides ette nähtud (3. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus Kiss ja CIB Bank, C‑621/17, EU:C:2019:820, punkt 51).

63

Ühtlasi ilmneb direktiivi 93/13 artikli 4 lõikest 1, et hinnates seda, kas lepingutingimus on või ei ole ebaõiglane, võetakse arvesse lepingu sõlmimise objektiks oleva kauba või teenuse laadi ning viidatakse lepingu sõlmimise aja seisuga kõigile sellega kaasnevatele asjaoludele ning kõigile teistele kõnealuse või muu lepingu tingimustele, millest see sõltub.

64

Euroopa Kohus on leidnud, et riigisisese õigusega reguleeritud lepingutingimust, millega nähakse ette lepingutasu kui tasu hüpoteeklaenutaotluse või hüpoteekkrediiditaotluse läbivaatamise, laenu andmise või personaalse haldamisega seotud teenuste eest, mis on vajalikud sellise laenu või krediidi saamiseks, ei saa pidada – kui pädeva kohtu kontrollist ei tulene teisiti – tingimuseks, millega kahjustatakse tarbija õiguslikku olukorda, nagu see on riigisiseses õiguses ette nähtud, välja arvatud juhul, kui vastusooritusena osutatavaid teenuseid ei saa pidada eespool nimetatud teenusteks või kui lepingutasuna tarbija kanda olev summa on laenusumma suurust arvestades ebaproportsionaalselt suur (16. märtsi 2023. aasta kohtuotsus Caixabank (laenulepingutingimus), C‑565/21, EU:C:2023:212, punkt 59).

65

Kuigi pädev kohus võib olulise tasakaalustamatuse esinemist kontrollides käesoleva kohtuotsuse punktis 62 meenutatud kohtupraktika kohaselt kohaldatavate kriteeriumide raames võtta arvesse riigisisest statistikat, millest nähtuvad keskmised lepingutasud teatud ajavahemikul, ei piisa ainuüksi sellest. Juhul kui liikmesriigi kohus piirdub sellega, et võrdleb lepingutasu summat, mis on ette nähtud lepingutingimuses, mille võimalikku ebaõiglast laadi ta hindab, taolise keskmise lepingutasuga, oleks selline võrdlus märkimisväärne üksnes tingimusel, et see põhineb kõige uuematel andmetel, millega on tingimata hõlmatud direktiivi 93/13 kohaldamise periood.

66

Kuna käesoleva kohtuotsuse punktis 36 meenutatud kohtupraktikast tuleneb, et direktiivi 93/13 artiklis 5 mainitud läbipaistvuse nõue ei tähenda, et pank peab asjaomases krediidilepingus täpsustama nende teenuste laadi, mida osutatakse vastusooritusena summa eest, mis on ette nähtud lepingutasu kehtestavas tingimuses, siis tuleb asuda seisukohale, et selle direktiivi artikli 3 järgimiseks ei ole selles lepingutingimuses vaja mainida selle tasuga hõlmatud teenuste täpset sisu ega iga teenuse hinda. Igal juhul peab pädev kohus veenduma, et järgitud on heausksuse nõuet ja et kõnealuse lepingutingimuse tagajärg ei ole lepingupoolte lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste oluline tasakaalustamatus, kontrollides eelkõige, et vastavalt riigisisestele õigusnormidele vastavad tarbija kantavad kulud panga poolt tegelikult osutatud teenustele, millega kaasnevad kulud pangale.

67

Neil põhjustel tuleb seitsmendale, kaheksandale ja kümnendale küsimusele vastata, et direktiivi 93/13 artiklit 3 ja artikli 4 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus riigisisene kohtupraktika, mille kohaselt lepingutingimuse – milles vastavalt riigisisestele õigusnormidele on ette nähtud, et tarbija maksab lepingutasu laenutaotluse või hüpoteeklaenutaotluse läbivaatamise, laenu või hüpoteeklaenu andmise või personaalse haldamisega seotud teenuste eest – tagajärg ei ole tingimata tarbija kahjuks lepingupoolte lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste olulist tasakaalustamatus, vaatamata sellele, et müüjal või teenuste osutajal puudub kohustus täpsustada nende teenuste laadi, mille eest seda tasu makstakse, ja iga sellise teenuse maksumust, tingimusel et pädev kohus saab sellise tasakaalustamatuse esinemist Euroopa Kohtu praktikast tulenevaid kriteeriume arvestades tegelikult kontrollida, võrreldes vajaduse korral laenusaajale makstava lepingutasu summat ja hiljutise perioodi statistikast nähtuvat keskmist lepingutasu summat.

68

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kaheksas koda) otsustab: