–

Falconeri Srl, esindaja: avvocato R. Cinti,

–

Hispaania valitsus, esindaja: A. Pérez-Zurita Gutiérrez,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: A. Armenia, M. Björkland ja F. Moro,

1

Eelotsusetaotlus puudutab nõukogu 16. detsembri 2008. aasta direktiivi 2008/118/EÜ, mis käsitleb aktsiisi üldist korda ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 92/12/EMÜ (ELT 2009, L 9, lk 12), artikli 1 lõike 2 tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud elektrienergiat tarniva äriühingu Hera Comm SpA ja kliendist äriühingu Falconeri Srl vahelises kohtuvaidluses Itaalia õigusnormides ette nähtud elektrienergia lisaaktsiisi tagastamise üle.

3

Direktiiv 2008/118 on tunnistatud kehtetuks nõukogu 19. detsembri 2019. aasta direktiiviga (EL) 2020/262, millega nähakse ette aktsiisi üldine kord (ELT 2020, L 58, lk 4). Siiski jääb põhikohtuasja asjaoludele ratione temporis kohaldatavaks direktiiv 2008/118.

4

Direktiivi põhjenduses 2 oli märgitud:

„[Nõukogu 25. veebruari 1992. aasta d]irektiivis 92/12/EMÜ [aktsiisiga maksustatava kauba üldise korralduse ja selle kauba valdamise, liikumise ning järelevalve kohta (EÜT 1992, L 76, lk 1; ELT eriväljaanne 09/01, lk 12)] sätestatud kaupade (edaspidi „aktsiisikaup“) aktsiisiga maksustamise tingimused peavad jääma ühtlustatuks, et tagada siseturu nõuetekohane toimimine.“

5

Direktiivi artiklis 1 oli ette nähtud:

„1.   Käesoleva direktiiviga kehtestatakse üldine kord aktsiisile, millega maksustatakse otseselt või kaudselt järgmise kauba (edaspidi „aktsiisikaup“) tarbimist:

[…]

2.   Liikmesriigid võivad erieesmärkidel maksustada aktsiisikauba täiendavate kaudsete maksudega, kui kõnealused maksud on kooskõlas aktsiisi või käibemaksu suhtes kohaldatavate ühenduse maksueeskirjadega maksubaasi määramise, maksu arvutamise, sissenõutavuse ja järelevalve kohta, arvestades, et nende eeskirjade alla ei kuulu maksuvabastusi käsitlevad sätted.

[…]“.

6

Direktiivi artikli 9 teises lõigus oli sätestatud:

„Aktsiisiga maksustatakse ja aktsiisi kogutakse ning vajadusel tagastatakse või seda vähendatakse liikmesriigi kehtestatud korras. Liikmesriigid kohaldavad siseriiklike ja teiste liikmesriikide kaupade suhtes sama korda.“

7

Direktiivi 2008/118 artikli 48 lõikes 1 oli sätestatud:

„Liikmesriigid võtavad käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud õigus‑ ja haldusnormid vastu ja avaldavad need hiljemalt 1. jaanuariks 2010, jõustumisega alates 1. aprillist 2010. […]“.

8

Direktiivi 2003/96 artiklis 1 on sätestatud:

„Liikmesriigid kehtestavad energiatoodete ja elektrienergia maksud vastavalt käesolevale direktiivile.“

9

Direktiivi artikli 2 lõikes 1 on sätestatud toodete loetelu, mis on hõlmatud mõistega „energiatooted“ selle direktiivi tähenduses. Direktiivi artikli 2 lõikes 2 on täpsustatud, et direktiivi kohaldatakse ka „CN‑koodi 2716 alla kuuluva elektrienergia“ suhtes.

10

Direktiivi 2003/96 artikli 15 lõikes 1 on ette nähtud:

„1.   Ilma et see piiraks muude ühenduse sätete kohaldamist, võivad liikmesriigid tingimusel, et maksude õigsust kontrollitakse, anda täieliku või osalise maksuvabastuse või alandada maksustamistaset järgmiste toodete puhul:

[…]

[…]“.

11

Tsiviilseadustiku (Codice civile) artiklis 2033 on sätestatud:

„Igaühel, kes on teinud alusetu makse, on õigus nõuda makstud summa tagastamist. Samuti on tal õigus viljale ja intressile alates makse tegemise päevast, kui isik, kes makse sai, tegutses pahauskselt, või kui ta tegutses heas usus, siis alates hagi esitamise päevast.“

12

28. novembri 1988. aasta dekreetseaduse nr 511 kiireloomuliste meetmete kohta maakondade ja kohalike omavalitsuste rahanduse valdkonnas (decreto-legge n. 511 – Disposizioni urgenti in materia di finanza regionale e locale; GURI nr 280, 29.11.1988), mida on muudetud 2. veebruari 2007. aasta seadusandliku dekreedi nr 26, millega rakendatakse direktiivi 2003/96/EÜ, millega korraldatakse ümber energiatoodete ja elektrienergia maksustamise ühenduse raamistik (decreto legislativo n. 26 – Attuazione della direttiva 2003/96/CE che ristruttura il quadro comunitario per la tassazione dei prodotti energetici e dell’elettricita; GURI nr 68, 22.3.2007, regulaarne lisa nr 77), artikliga 5 (edaspidi „dekreetseadus nr 511/1988“), põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis oli preambulis viidatud „erakorralisele ja kiireloomulisele vajadusele tagada maakondade ja kohalike omavalitsuste institutsiooniliste ülesannete täitmise tagamiseks vajalike rahaliste vahendite olemasolu“.

13

Dekreetseaduse nr 511/1988, mis tunnistati kehtetuks alates 1. aprillist 2012, artikkel 6 oli sõnastatud järgmiselt:

„1.   Kehtestatakse täiendav maks lisaks [26. oktoobri 1995. aasta seadusandliku dekreedi nr 504, millega kehtestatakse tootmis‑ ja tarbimismakse ning kriminaal‑ ja halduskaristusi käsitlevate õigusnormide konsolideeritud redaktsioon (decreto legislativo n. 504 – Testo unico delle disposizioni legislative concernenti le imposte sulla produzione e sui consumi e relative sanzioni penali e amministrative; GURI nr 279, 29.11.1995, regulaarne lisa nr 143) (edaspidi „seadusandlik dekreet nr 504/1995“)], artiklis 52 ja sellele järgnevates artiklites sätestatud elektrienergia aktsiisile järgmise maksumääraga:

[…]

3.   Lõikes 1 nimetatud lisamakse tasuvad [seadusandliku dekreedi nr 504/1995] artiklis 53 nimetatud maksukohustuslased elektrienergia tarnimisel lõpptarbijatele või oma tarbeks toodetud või ostetud elektrienergia puhul tarbimise ajal. Lisamakse kogutakse ja nõutakse sisse sama korra kohaselt nagu elektrienergia aktsiisi.

4.   Lõikes 1 osutatud lisamaksud, mis on seotud kuni 200 kW võimsusega elektrienergia tarnimisega, makstakse otse kohalikele omavalitsusüksustele ja provintsidele, kus asuvad kasutajad. Lisamaksud üle 200 kW võimsusega elektrienergia tarnimiselt ja oma tarbeks toodetud või ostetud elektrienergia tarbimiselt tasutakse riigikassasse, välja arvatud Valle d’Aosta maakonnas [(Itaalia)] ning Trento [(Itaalia)] ja Bolzano [(Itaalia)] autonoomsetes provintsides kogutavad maksud, mis makstakse otse kohalikele omavalitsusüksustele ja provintsidele endile.

5.   [Seadusandliku dekreedi nr 504/1995] artikli 52 lõike 3 sätteid ei kohaldata lõikes 1 osutatud lisamaksude suhtes; tänavavalgustuse ning elektrienergia tootmise, ülekandmise ja jaotamisega seotud tarbimine on siiski lisamaksudest vabastatud.

[…]“.

14

Alusetult tasutud aktsiisi tagasimaksmise taotluse menetlus on reguleeritud seadusandliku dekreediga nr 504/1995.

15

Seadusandliku dekreedi artikli 14 „Aktsiisi tagastamine“ lõikes 1 on ette nähtud:

„Aktsiis tagastatakse, kui selgub, et see on alusetult tasutud; käesolevas artiklis sätestatud tagastamiseeskirju kohaldatakse ka selliste soodustuste taotluste suhtes, mis on antud tasutud aktsiisi täieliku või osalise tagasimaksmise teel või mõnel muul viisil, mis on ette nähtud igat soodustust reguleerivates eeskirjades.“

16

Seadusandliku dekreedi artikli 16 „Eesõigus“ lõikes 3 on sätestatud:

„Arvele võib kanda nõuded, mis maksukohustuslasel on pärast maksu tasumist nende kaupade ostjate vastu, millelt nad on selle maksu tasunud […]“.

17

Seadusandliku dekreedi artikkel 52 on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Elektrienergia (CN‑kood 2716) maksustatakse aktsiisiga I lisas sätestatud maksumäärade alusel lõpptarbijale tarnimise ajal või tootja poolt oma tarbeks toodetud elektrienergia tarbimise ajal.

[…]

3.   Aktsiisist on vabastatud elektrienergia:

[…]“.

18

Seadusandliku dekreedi nr 504/1995 artiklis 53 on sätestatud:

„1.   Elektrienergia aktsiisi on kohustatud tasuma:

[…]“.

19

Seadusandliku dekreedi artiklis 60 on ette nähtud:

„Käesoleva jaotise sätteid, välja arvatud artikli 52 [kolmas lõik], kohaldatakse ka elektrienergia lisaaktsiisi suhtes, kui nende kohaldamise üksikasjalikud eeskirjad on samad, mis kehivad aktsiisi suhtes.“

20

14. märtsi 2011. aasta seadusandliku dekreedi nr 23 riigi ja kohaliku omavalitsuse maksustamispädevuse jaotuse kohta (decreto legislativo no 23 – Disposizioni in materia di federalismo Fiscale Municipale; GURI nr 67, 23.3.2011) artikli 2 lõikes 6 on sätestatud, et alates 2012. aastast ei kohaldata tavastaatusega maakondades enam dekreetseaduse nr 511/1988 artikli 6 lõike 1 punktides a ja b ette nähtud elektrienergia aktsiisile lisanduvat täiendavat maksu. Lisamaks tunnistati lõplikult kehtetuks alates 1. aprillist 2012.

21

Hera Comm tarnis 1. oktoobril 2009 sõlmitud lepingu alusel regulaarselt elektrit Falconerile.

22

Kuni 1. aprillini 2012, mil tunnistati kehtetuks dekreetseaduse nr 511/1988 artikkel 6, tasus Hera Comm Itaalia riigikassasse selles sättes ette nähtud elektrienergia lisaaktsiisi (edaspidi „lisaaktsiis“). Ta kandis selliselt tasutud maksu edasi Falconerile, saades seega maksu täies ulatuses tagasi.

23

Kuna Falconeri leidis, et see maks on liidu õigusega vastuolus, esitas ta Tribunale di Bolognale (Bologna esimese astme kohus, Itaalia) hagi alusetult makstud summade tagastamise nõudes, et saada Hera Commilt sel alusel tasutud summad tagasi.

24

Tribunale di Bologna (Bologna esimese astme kohus) rahuldas selle nõude 19. aprilli 2021. aasta kohtumäärusega, leides, et dekreetseaduse nr 511/1988 artikkel 6 on vastuolus direktiivi 2008/118 artikli 1 lõikega 2, nagu seda on tõlgendatud Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikas, ning seetõttu tuleb see artikkel jätta kohaldamata. Kuna Falconeri tehtud lisaaktsiisi maksetel puudus seega õiguslik alus, mõistis see kohus Hera Commilt välja tagastatavad summad alates direktiivi 2008/118 ülevõtmise tähtaja möödumisest kuni dekreetseaduse nr 511/1988 artikli 6 lõike 1 kehtetuks tunnistamiseni.

25

Selle tulemusena tagastas Hera Comm alusetult makstud summad. Siiski kaebas ta nimetatud kohtumääruse 19. mail 2021 edasi eelotsusetaotluse esitanud kohtusse, Corte d’appello di Bolognasse (Bologna apellatsioonikohus, Itaalia), väites, et lisamaks tähendab lihtsalt elektrienergia aktsiisi suurendamist ega ole seega „täiendav kaudne maks“ direktiivi 2008/118 artikli 1 lõike 2 tähenduses.

26

Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib esiteks selgitust, kas lisamaksu tuleb pidada elektrienergia aktsiisist erinevaks maksuks, kuna see on vaid osa sellest või mitu osa sellest. Ta täpsustab, et sellel aktsiisil ja maksul on sarnane struktuur ja regulatsioonid, mis osaliselt kattuvad. Täpsemalt tõstab see maks elektrienergia aktsiisi määra ning selle tasumise, kindlaksmääramise ja sissenõudmise kord on samasugune, nagu kehtib elektrienergia aktsiisile. Neil asjaoludel võib lisamaksu mõista lihtsalt aktsiisimäära suurendamisena, mis ei ole seega „täiendav kaudne maks“ selle direktiivi artikli 1 lõike 2 tähenduses ning selle suhtes ei kehti selles sättes ette nähtud erieesmärgi kohustus.

27

Seevastu juhul, kui tegemist oleks eraldi maksudega, võib esineda vastuolu riigisisese õigusnormi, millega kehtestati lisamaks, millel ei ole erieesmärki, ja direktiivi 2008/118 artikli 1 lõike 2 vahel, mis sellist eesmärki nõuab. Võimalus kanda selle maksu tasumine edasi lõpptarbijale sõltub seega selle vastuolu lahendamisest.

28

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul on direktiivi 2008/118 artikli 1 lõike 2 grammatilise, üldise ja teleoloogilise tõlgendusega vastuolus see, kui elektrienergia aktsiisi ja lisamaksu käsitatakse ühe ja sama kaudse maksuna. Direktiiv ei piira liikmesriikide maksustamispädevust olenevalt sellest, millises vormis seda saab teostada, vaid lähtudes taotletavatest eesmärkidest ja tagajärgedest, mis sellest tulenevad maksud turul tekitavad.

29

Teiseks soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitust, kas direktiivi 2008/118 artikli 1 lõikel 2 võib olla horisontaalne vahetu õigusmõju sellises eraõiguslike isikute vahelises vaidluses, nagu on tema menetluses. Täpsemalt viitab ta Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale direktiivide horisontaalse vahetu õigusmõju keelu kohta, mis ei võimalda siiski sõnaselgelt kindlaks teha, kas keeld laieneb „välistavale mõjule“, mille eesmärk on välistada direktiiviga vastuolus oleva riigisisese õigusnormi kohaldamine.

30

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et liikmesriigi kohtupraktika esimese suuna kohaselt tuleb dekreetseaduse nr 511/1988 artikli 6 lõiked 1 ja 2 jätta kohaldamata sõltumata sellest, kas direktiivi 2008/118 artikli 1 lõikel 2 on vahetu horisontaalne või vertikaalne õigusmõju, kuna kehtib põhimõte, et Euroopa Kohtu poolt ELTL artikli 267 alusel antud liidu õiguse tõlgendus on vahetult kohaldatav. Seevastu kohtupraktika teise suuna kohaselt takistab see, et direktiividel ei ole horisontaalsetes suhetes „automaatselt rakenduvat“ õigusmõju, lõpptarbijal tugineda tarnija vastu direktiivile 2008/118 ja jätab talle üksnes võimaluse esitada kahju hüvitamise hagi.

31

Käesoleval juhul järgib esimese astme kohtu määrus Corte di cassazione (Itaalia kassatsioonikohus) väljakujunenud kohtupraktikat, mille kohaselt on lisamaksu tagastamist reguleerivad õigusnormid liidu õigusega kooskõlas, kuna sellekohaste ühiseeskirjade puudumisel on tagastamise reguleerimine kooskõlas võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtetega liikmesriikide ülesanne. Selle riigisisese kohtupraktika kohaselt on aktsiis ja lisamaks kaks eraldiseisvat maksu. Siiski on välistatud, et see maks vastaks direktiivi 2008/118 artikli 1 lõikes 2 nõutud erieesmärkide taotlemise tingimusele, kuna maksu ainus eesmärk on „tagada maakondade ja kohalike omavalitsuste institutsiooniliste ülesannete täitmise tagamiseks vajalike rahaliste vahendite olemasolu“.

32

Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab ühtlasi, et Hera Comm ei ole riigi osalusega ettevõte ega osuta ka avalikku teenust. Seega on õigussuhe, mis tal on kliendiga lisamaksu edasikandmiseks, horisontaalne. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul tagaks direktiivi 2008/118 artikli 1 lõike 2 vahetu õigusmõju kinnitamine selles horisontaalses suhtes täielikult võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtete rakendamise ning väldiks sellise kliendi põhjendamatut diskrimineerimist, kes ei saa oma lepingupartneri vastu tugineda sellele, et lisamaks, mille majanduslik koormus jäi tema kanda, on õigusvastane põhjusel, et maks on liidu õigusega vastuolus.

33

Neil asjaoludel otsustas Corte d’appello di Bologna (Bologna apellatsioonikohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

34

Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitust, kas direktiivi 2008/118 artikli 1 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et kaubalt tasumisele kuuluvat elektrienergia lisaaktsiisi – mis moodustab vaid ühe või mitu osa aktsiisist, mis kauba suhtes juba kehtib, kuid millest saadud tulu laekub muudele avaliku sektori asutustele kui see, millele laekub aktsiis, ja millele ei kehti aktsiisivabastuse sätted – võib pidada aktsiisist eraldiseisvaks maksuks ja seega kuuluvaks mõiste „täiendavad kaudsed maksud“ alla selle sätte tähenduses ehk maksuks, mida liikmesriigid võivad koguda niivõrd, kuivõrd sellel on aktsiisi eesmärgist erinev erieesmärk.

35

Käesoleval juhul, nagu nähtub eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud teabest, on elektrienergia aktsiisi ja lisamaksu struktuur ja regulatsioon osaliselt kattuvad, kuna lisamaks tõstab aktsiisimäära ning lisamaksu tasumise, kindlaksmääramise ja sissenõudmise kord on samasugune, nagu kehtib elektrienergia aktsiisile. Hera Commi sõnul kujutab lisamaks endast üksnes elektrienergia aktsiisi suurendamist, mitte eraldiseisvat maksu. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu täpsustuste kohaselt esindab põhikohtuasjas esimeses kohtuastmes tehtud kohtumäärus liikmesriigi kohtupraktika suunda, mille kohaselt loetakse aktsiis ja lisamaks kaheks eraldiseisvaks maksuks.

36

Alustuseks tuleb märkida, et liidu õiguse seisukohast peab maksu, lõivu, tasu või muu kohustusliku makse kvalifitseerima Euroopa Kohus, lähtudes maksu objektiivsetest tunnustest ja sõltumatult liikmesriigi õiguses sellele antud kvalifikatsioonist (3. märtsi 2021. aasta kohtuotsus Promociones Oliva Park, C‑220/19, EU:C:2021:163, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika).

37

Sellega seoses tuleb kõigepealt märkida, et direktiivi 2008/118 artikli 1 lõike 2 kohaselt võivad liikmesriigid erieesmärkidel maksustada aktsiisikauba täiendavate kaudsete maksudega, kui need maksud on kooskõlas aktsiisi või käibemaksu suhtes kohaldatavate ühenduse maksueeskirjadega maksubaasi määramise, maksu arvutamise, sissenõutavuse ja järelevalve kohta, arvestades, et nende eeskirjade alla ei kuulu maksuvabastusi käsitlevad sätted.

38

Mis puudutab täpsemalt mõistet „täiendavad kaudsed maksud“ selle sätte tähenduses, siis vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale tähistab see mõiste kaudseid makse, millega on maksustatud selle direktiivi artikli 1 lõikes 1 loetletud kauba tarbimine, välja arvatud „aktsiisid“ viimati nimetatud sätte tähenduses, ja mida kogutakse erieesmärkidel (4. juuni 2015. aasta kohtuotsus Kernkraftwerke Lippe-Ems, C‑5/14, EU:C:2015:354, punkt 59, ja 3. märtsi 2021. aasta kohtuotsus Promociones Oliva Park, C‑220/19, EU:C:2021:163, punkt 48).

39

Sellega seoses on esiteks direktiivi 2008/118 artikli 1 lõikes 1 sätestatud põhimõte, et direktiiviga kehtestatakse üldine kord aktsiisile, millega maksustatakse otseselt või kaudselt sellise kauba nagu elektrienergia tarbimist, ühtlustades aktsiisi sissenõudmise tingimusi, nagu on märgitud direktiivi põhjenduses 2.

40

Teiseks on direktiivi 2003/96 artikli 2 lõike 2 kohaselt selle direktiiviga kehtestatud ühtlustatud maksustamise kord kohaldatav elektrienergia suhtes.

41

Kolmandaks on Euroopa Kohus täpsustanud, et direktiivi 2008/118 artikli 1 lõikega 2 liikmesriikidele antud võimaluse eesmärk on võtta arvesse liikmesriikide maksustamistavade mitmekesisust selles valdkonnas ja kaudsete maksude sagedast kasutamist eelarvevälise poliitika elluviimiseks (vt selle kohta 3. märtsi 2021. aasta kohtuotsus Promociones Oliva Park, C‑220/19, EU:C:2021:163, punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika).

42

Seega, kuigi direktiivi 2008/118 artikli 1 lõike 1 ja direktiivi 2003/96 artikli 2 lõike 2 kohaselt on elektrienergia maksustamine Euroopa Liidus ühtlustatud, võib täiendav maks, mis erineb elektrienergia aktsiisist, kuna see ei kujuta endast pelgalt maksumäära suurendamist, siiski olla lubatud üksnes siis, kui see vastab direktiivi 2008/118 artikli 1 lõikes 2 ette nähtud tingimustele.

43

Esimesena, mis puudutab põhikohtuasjas kõne all oleva lisamaksu erinevat laadi, siis nähtub eelotsusetaotlusest kõigepealt, et selle maksu maksustatav väärtus arvutati samamoodi nagu elektrienergia aktsiisi puhul, ja seejärel, et lisamaksu suhtes kohaldati samu kehtestamise, tasumise ja sissenõudmise eeskirju, mida kohaldatakse aktsiisi suhtes. Lisaks oli lisamaksu tasumise kohustuse tekkimise alus sama mis aktsiisi puhul, nimelt elektrienergia tarnimine ja müük.

44

Siiski oli kõigepealt lisamaksu lõplik saaja erinev aktsiisi saajast. Nagu tõi esile eelotsusetaotluse esitanud kohus, tuli nimelt lõpptarbijatele jaotatava elektrienergia sama koguse eest ühelt poolt tasuda aktsiis Itaalia riigikassasse ja teiselt poolt laekus lisamaks kohalikele omavalitsustele või maakondadele.

45

Pealegi võimaldas dekreetseaduse nr 511/1988 artikkel 6 eristada elektrienergia maksustamist kasutamise, tarnekoha ja tarbitud koguse alusel. Sellised eristamiskriteeriumid ei ole aga kohaldatavad aktsiisi suhtes, kuna neid ei ole ette nähtud direktiivides 2008/118 ja 2003/96.

46

Lõpuks tuleb märkida, et kuigi seadusandliku dekreedi nr 504/1995 artikli 52 lõikes 3 olid vastavalt direktiivile 2003/96 ette nähtud teatavad aktsiisivabastused, ei saanud lisamaksu tasuma kohustatud isikud neid samu maksuvabastusi kasutada.

47

Ent nagu toonitas komisjon oma kirjalikes seisukohtades, oleks juhul, kui lisamaks oleks kujutanud endast üksnes elektrienergia aktsiisimäära suurendamist, pidanud seda reguleerima samamoodi nagu aktsiisi ja selle suhtes oleks tulnud kohaldada samu maksuvabastusi, mille liikmesriigi seadusandja oli aktsiisi suhtes ette näinud vastavalt direktiivile 2003/96.

48

Eeltoodust tuleneb, et vaidlusalust lisamaksu ei saa pidada pelgalt elektrienergia aktsiisimäära suurendamiseks ehk aktsiisi üheks või mitmeks osaks, vaid see võib kujutada endast täiendavat kaudset maksu, millega maksustatakse otseselt või kaudselt direktiivis 2003/96 viidatud elektrienergia tarbimist.

49

Teisena tuleb meelde tuletada, et kuigi direktiivi 2008/118 artikli 1 lõige 2 lubab sisuliselt liikmesriikidel kehtestada aktsiisikaubale täiendavaid kaudseid makse, võib seda teha kahel tingimusel: maksudel peab olema üks või mitu „erieesmärki“ ja need peavad olema kooskõlas aktsiisi või käibemaksu suhtes kohaldatavate liidu maksueeskirjadega maksubaasi määramise, maksu arvutamise, sissenõutavuse ja järelevalve kohta, arvestades, et nende eeskirjade alla ei kuulu maksuvabastusi käsitlevad sätted (vt selle kohta 5. märtsi 2015. aasta kohtuotsus Statoil Fuel & Retail, C‑553/13, EU:C:2015:149, punkt 35).

50

Nagu tuleneb direktiivi artikli 1 lõike 2 sõnastusest enesest, on need kaks tingimust, mille eesmärk on vältida kaudseid täiendavaid makse, mis põhjendamatult takistaksid kaubandust, kumulatiivsed (5. märtsi 2015. aasta kohtuotsus Statoil Fuel & Retail, C‑553/13, EU:C:2015:149, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika).

51

Esimese tingimuse osas ilmneb Euroopa Kohtu praktikast, et „erieesmärk“ selle sätte tähenduses ei tohi olla puhtalt eelarveline eesmärk. Kuna aga kõigil maksudel on igal juhul eelarveline eesmärk, ei välista ainuüksi see asjaolu võimalust, et lisamaksul on ka erieesmärk selle sätte tähenduses, sest vastasel korral kaotaks see säte täielikult oma soovitava toime (14. märtsi 2024. aasta kohtuotsus f6 Cigarettenfabrik,C‑336/22, EU:C:2024:226, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika).

52

Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotlusest, et dekreetseaduse nr 511/1988 preambuli kohaselt oli lisamaksu eesmärk „tagada maakondade ja kohalike omavalitsuste institutsiooniliste ülesannete täitmise tagamiseks vajalike rahaliste vahendite olemasolu“. Veel märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et on olemas teine, hüpoteetiline eesmärk, nimelt panustamine jäätmete kõrvaldamise teenusesse, mida on riigisisestes õigusnormides siiski käsitatud üksnes potentsiaalsena, ja et ei ole ühtegi tõendit selle kohta, et seda eesmärki oleks tegelikult taotletud.

53

Direktiivi 2008/118 artikli 1 lõike 2 tähenduses „erieesmärki“ ei saa aga tõendada pelgalt asjaoluga, et vastavat maksutulu kasutatakse sihtotstarbeliselt omavalitsusüksusel konkreetses valdkonnas lasuvate üldiste kulutuste rahastamiseks. Kui see oleks nii, ei saaks väidetavat erieesmärki eristada puhtalt eelarvelisest eesmärgist (5. märtsi 2015. aasta kohtuotsus Statoil Fuel & Retail, C‑553/13, EU:C:2015:149, punkt 40).

54

Neil asjaoludel, kui just eelotsusetaotluse esitanud kohtu – kes on ainsana pädev põhikohtuasja faktilisi asjaolusid tuvastama ja hindama – kontrollimine ei anna teistsugust tulemust, ei nähtu Euroopa Kohtu käsutuses oleva toimiku materjalidest, et lisamaks, millel näib olevat vaid üks üldine eesmärk toetada kohalike omavalitsuste eelarvet, vastaks direktiivi 2008/118 artikli 1 lõikes 2 nimetatud erieesmärgiga seotud kriteeriumidele (vt selle kohta 9. novembri 2021. aasta kohtumäärus Agenzia delle dogane e dei monopoli – Ufficio delle dogane di Gaeta, C‑255/20, EU:C:2021:926, punktid 38 ja 39).

55

Mis puudutab teist tingimust, mida on mainitud käesoleva kohtuotsuse punktis 49, siis asjaolu, et lisamaks järgib samu kehtestamise, maksu tasumise ja sissenõudmise eeskirju, mida kohaldatakse elektrienergia aktsiisi suhtes, võimaldab järeldada, et liikmesriigi seadusandja on selle algusest peale kujundanud maksuna, mis peab olema kooskõlas aktsiisi suhtes kohaldatavate liidu maksustamiseeskirjadega.

56

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et direktiivi 2008/118 artikli 1 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et kaubalt tasumisele kuuluvat elektrienergia lisaaktsiisi – mis moodustab vaid ühe või mitu osa aktsiisist, mis kauba suhtes juba kehtib, kuid millest saadud tulu laekub muudele avaliku sektori asutustele kui see, millele laekub aktsiis, ja millele ei kehti aktsiisivabastuse sätted – võib pidada aktsiisist eraldiseisvaks maksuks ja seega kuuluvaks mõiste „täiendavad kaudsed maksud“ alla selle sätte tähenduses ehk maksuks, mida liikmesriigid võivad koguda niivõrd, kuivõrd sellel on aktsiisi eesmärgist erinev erieesmärk.

57

Teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitust, kas eraõiguslike isikute vahelises vaidluses alusetult tasutud maksu tagastamise üle saab tugineda direktiivi 2008/118 artikli 1 lõikele 2 põhjusel, et riigisisene õigusnorm, millega see maks kehtestati, on artikli 1 lõikega 2 vastuolus, mistõttu liikmesriigi kohus, kes vaidlust lahendab, on ainuüksi liidu õiguse alusel kohustatud jätma selle riigisisese sätte kohaldamata.

58

Kõigepealt tuleb osutada, et Euroopa Kohus on juba võtnud seisukoha sarnastes küsimustes, mis tekkisid samasuguses õiguslikus raamistikus kohtuasjas, mis päädis 11. aprilli 2024. aasta kohtuotsusega Gabel Industria Tessile ja Canavesi (C‑316/22, EU:C:2024:301).

59

Sellega seoses tõi Euroopa Kohus esile, et ELTL artikli 288 kolmanda lõigu kohaselt on direktiiv oma olemuselt siduv – ja annab seega võimaluse sellele tugineda – ainult „iga liikmesriigi suhtes, kellele see on adresseeritud“. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleneb sellest, et direktiiv ise ei saa tekitada kohustusi eraõiguslikule isikule ja sellele ei saa järelikult liikmesriigi kohtus tema vastu tugineda (11. aprilli 2024. aasta kohtuotsus Gabel Industria Tessile ja Canavesi, C‑316/22, EU:C:2024:301, punkt 22 ja seal viidatud kohtupraktika).

60

Siit järeldub, et ainuüksi liidu õiguse alusel ei ole liikmesriigi kohus kohustatud jätma kohaldamata liidu õigusnormiga vastuolus olevat riigisisest õigusnormi, kui sellel liidu õigusnormil ei ole vahetut õigusmõju, kuid see ei mõjuta selle kohtu või liikmesriigi pädeva haldusasutuse võimalust jätta riigisisese õiguse alusel kohaldamata mis tahes riigisisene õigusnorm, mis on vastuolus liidu õiguse sättega, millel puudub vahetu õigusmõju (vt selle kohta 18. jaanuari 2022. aasta kohtuotsus Thelen Technopark Berlin, C‑261/20, EU:C:2022:33, punkt 33).

61

Niisiis, vaatamata sellele, et direktiivil ei ole horisontaalset mõju, võib liikmesriigi kohus lubada eraõiguslikul isikul direktiivi selgele, täpsele ja tingimusteta sättele viidates tugineda sellise maksu õigusvastasusele, mille müüja on talle alusetult edasi kandnud, kui selline võimalus on talle riigisiseste õigusnormidega antud, et neutraliseerida majanduslik lisakoormus, mis tal tuli lõpuks kanda, mille peab põhikohtuasjas kindlaks tegema eelotsusetaotluse esitanud kohus (11. aprilli 2024. aasta kohtuotsus Gabel Industria Tessile ja Canavesi, C‑316/22, EU:C:2024:301, punkt 25).

62

Ühtlasi on Euroopa Kohus möönnud, et õigussubjektid võivad tugineda direktiivi tingimusteta ja piisavalt täpsetele sätetele mitte ainult liikmesriigi ja kõigi tema haldusorganite vastu, vaid ka organite või üksuste vastu, mis alluvad riigile või on riigi kontrolli all või millel on laiemad volitused võrreldes nendega, mis tulenevad eraõiguslike isikute vahelistele suhetele kohaldatavatest eeskirjadest (11. aprilli 2024. aasta kohtuotsus Gabel Industria Tessile ja Canavesi, C‑316/22, EU:C:2024:301, punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika).

63

Seetõttu järeldas Euroopa Kohus, et ELTL artikli 288 kolmanda lõiguga on vastuolus see, kui liikmesriigi kohus jätab eraõiguslike isikute vahelises vaidluses kohaldamata riigisisese õigusnormi, millega on kehtestatud kaudne maks, mis on vastuolus üle võtmata või ebaõigesti üle võetud direktiivi selge, täpse ja tingimusteta sättega, välja arvatud juhul, kui riigisiseses õiguses on sätestatud teisiti või kui üksus, kelle vastu nimetatud maksu vastuolule tuginetakse, allub riigi võimule või kontrollile või tal on laiemad volitused võrreldes nendega, mis tulenevad eraõiguslike isikute vahelistele suhetele kohaldatavatest eeskirjadest (11. aprilli 2024. aasta kohtuotsus Gabel Industria Tessile ja Canavesi, C‑316/22, EU:C:2024:301, punkt 27). Käesoleval juhul on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne viia läbi vajalik kontroll, et teha kindlaks, kas põhikohtuasjas kuulub tarnija ühte nendest kategooriatest.

64

Igal juhul tuleb märkida, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt on liikmesriigid reeglina kohustatud liidu õigust rikkudes sisse nõutud maksud ja tasud tagastama, kusjuures liidu õiguse sätetega, mis keelavad sellised maksud, õigussubjektidele antud õigustest tuleneb ning neid õigusi täiendab õigus saada need maksud tagasi (20. oktoobri 2011. aasta kohtuotsus Danfoss ja Sauer-Danfoss, C‑94/10, EU:C:2011:674, punkt 20 ja seal viidatud kohtupraktika).

65

Sellega seoses on oluline silmas pidada, et vastavat valdkonda reguleerivate liidu õigusnormide puudumisel tuleb iga liikmesriigi riigisiseses õiguskorras ette näha täpsed menetlusnormid, mille kohaselt tuleb teostada õigust selle majandusliku koormuse hüvitamisele, kusjuures need normid peavad vastama võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtetele (11. aprilli 2024. aasta kohtuotsus Gabel Industria Tessile ja Canavesi, C‑316/22, EU:C:2024:301, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).

66

Täpsemalt, kui selline tagasisaamine asjaomastelt tarnijatelt osutub võimatuks või ülemäära keeruliseks, nõuab tõhususe põhimõte, et lõpptarbijal peab olema võimalik esitada tagastamistaotlus vahetult asjaomasele liikmesriigile (11. aprilli 2024. aasta kohtuotsus Gabel Industria Tessile ja Canavesi, C‑316/22, EU:C:2024:301, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika).

67

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb teisele küsimusele vastata, et liidu õigust tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigi kohus, kes lahendab eraõiguslike isikute vahelist vaidlust alusetult tasutud maksu tagastamise üle põhjusel, et riigisisene õigusnorm, millega see maks kehtestati, on direktiivi 2008/118 artikli 1 lõikega 2 vastuolus, ja kes tuvastab, et seda riigisisest õigusnormi ei ole võimalik tõlgendada kooskõlas liidu õigusega, ei ole ainuüksi liidu õiguse alusel kohustatud jätma nimetatud riigisisest õigusnormi kohaldamata. Liidu õigus nõuab siiski, et juhul, kui alusetult tasutud maksu tagasisaamine tarnijalt on võimatu või ülemäära raske, peab lõpptarbijal olema võimalik esitada tagastamistaotlus vahetult asjaomasele liikmesriigile.

68

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab: