EUROOPA KOHTU OTSUS (teine koda)

10. juuli 2025 ( *1 ) ( i )

Eelotsusetaotlus – Õigusalane koostöö kriminaalasjades – Euroopa uurimismäärus – Direktiiv 2014/41/EL – Artikli 2 punkti c alapunkt ii – Mõiste „muu pädev asutus, kes tegutseb uurimisorganina kriminaalmenetluses“ – Pädevus taotleda riigisisese õiguse kohaselt tõendite kogumist – Läbiotsimistoimingud, milleks on vaja eeluurimiskohtuniku luba – Artikli 6 lõiked 1 ja 2 – Euroopa uurimismääruse koostamise tingimused

Kohtuasjas C‑635/23,

mille ese on ELTL artikli 267 alusel Kammergerichti (Berliini liidumaa kõrgeim kohus, Saksamaa) 20. oktoobri 2023. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 23. oktoobril 2023, Euroopa uurimismääruse tunnustamise ja täitmise menetluses järgmise isiku suhtes:

WBS GmbH,

menetluses osales:

Generalstaatsanwaltschaft Berlin,

EUROOPA KOHUS (teine koda),

koosseisus: koja president K. Jürimäe (ettekandja), Euroopa Kohtu president K. Lenaerts teise koja presidendi ülesannetes, kohtunikud M. Gavalec, Z. Csehi ja F. Schalin,

kohtujurist: A. Rantos,

kohtusekretär: ametnik M. Krausenböck,

arvestades kirjalikku menetlust ja 13. novembri 2024. aasta kohtuistungil esitatut,

arvestades seisukohti, mille esitasid:

–	WBS GmbH, esindaja: Rechtsanwalt K. Schaefer,

–	Generalstaatsanwaltschaft Berlin, esindaja: J. Scherf,

–	Saksamaa valitsus, esindajad: J. Möller, M. Hellmann, A. Sahner ja J. Simon,

–	Eesti valitsus, esindaja: M. Kriisa,

–	Läti valitsus, esindajad: J. Davidoviča, K. Pommere ja S. Zābele,

–	Poola valitsus, esindajad: B. Majczyna ja J. Sawicka,

–	Portugali valitsus, esindajad: J. I. Barbosa de Pinho, P. Barros da Costa ja J. Ramos,

–	Rootsi valitsus, esindaja: H. Eklinder,

–	Euroopa Komisjon, esindajad: H. Leupold ja J. Vondung,

olles 13. veebruari 2025. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

kohtuotsuse

1	Eelotsusetaotlus puudutab Euroopa Parlamendi ja nõukogu 3. aprilli 2014. aasta direktiivi 2014/41/EL, mis käsitleb Euroopa uurimismäärust kriminaalasjades (ELT 2014, L 130, lk 1), artikli 2 punkti c alapunkti ii tõlgendamist.

2	Taotlus on esitatud menetluses seoses taotlusega täita Saksamaal ühte Korupcijas novēršanas un apkarošanas birojsi (korruptsiooniga võitlemise ja korruptsiooni kõrvaldamise büroo, Läti) (edaspidi „KNAB“) tehtud Euroopa uurimismäärus seoses WBS GmbH‑d puudutavate uurimistoimingutega.

Õiguslik raamistik

Liidu õigus

Direktiivi 2014/41 põhjendustes 5–8, 10 ja 11 on märgitud:

„(5)

Pärast [nõukogu 22. juuli 2003. aasta raamotsuse] 2003/577/JSK [vara või tõendite arestimise otsuste täitmise kohta Euroopa Liidus (ELT 2003, L 196, lk 45; ELT eriväljaanne 19/06, lk 185)] ja [nõukogu 18. detsembri 2008. aasta raamotsuse] 2008/978/JSK[, mis käsitleb Euroopa tõendikogumismäärust esemete, dokumentide ja andmete kogumiseks kriminaalmenetluses kasutamise eesmärgil (ELT 2008, L 350, lk 72),] vastuvõtmist on selgunud, et olemasolev tõendikogumise raamistik on liiga killustatud ja keeruline. Seetõttu on vaja uut lähenemisviisi.

(6)

Euroopa Ülemkogul 10.–11. detsembril 2009 vastu võetud Stockholmi programmis leidis Euroopa Ülemkogu, et jätkata tuleks kõikehõlmava süsteemi loomist, mille abil saadakse tõendeid piiriülese mõõtmega kohtuasjades ning mis tugineb vastastikuse tunnustamise põhimõttele. Euroopa Ülemkogu märkis, et kõnealuses valdkonnas moodustavad olemasolevad vahendid killustatud süsteemi ja vaja on uut lähenemisviisi, mis põhineb vastastikuse tunnustamise põhimõttel, kuid võtab samuti arvesse vastastikuse õigusabi traditsioonilise süsteemi paindlikkust. Seetõttu kutsus Euroopa Ülemkogu üles looma tervikliku süsteemi, millega kõnealuses valdkonnas asendatakse kõik kehtivad õigusaktid, sealhulgas raamotsus [2008/978], mis hõlmaks võimalikult suurel määral igat liiki tõendeid, sisaldaks täitmise tähtaegu ja piiraks võimalikult suurel määral keeldumise aluseid.

(7)

Kõnealune uus lähenemisviis põhineb ühtsel vahendil, mida nimetatakse Euroopa uurimismääruseks. Euroopa uurimismäärus tuleks koostada tõendite kogumise eesmärgil ühe või mitme konkreetse uurimistoimingu tegemiseks Euroopa uurimismäärust täitvas riigis („täitev riik“). See hõlmab juba määrust täitva asutuse või ametiisiku valduses olevate tõendite saamist.

(8)

Euroopa uurimismäärusel peaks olema horisontaalne kohaldamisala ja seetõttu tuleks seda kohaldada kõikide uurimistoimingute suhtes, mille eesmärk on tõendite kogumine. Ühise uurimisrühma loomine ja tõendite kogumine sellises rühmas nõuab aga erieeskirju ja neid on parem käsitleda eraldi. Seetõttu tuleks nimetatud liiki uurimistoimingute suhtes jätkuvalt kohaldada olemasolevaid õigusakte, ilma et sellega piirataks käesoleva direktiivi kohaldamist.

[…]

(10)

Euroopa uurimismäärus peaks keskenduma vajatavatele uurimistoimingutele. Taotlev asutus või ametiisik saab kõige paremini otsustada talle teadaolevate asjaomase uurimise üksikasjade põhjal, millist uurimistoimingut tuleb teha. Määrust täitev asutus või ametiisik peaks aga alati kui võimalik kasutama muud liiki uurimistoimingut juhul, kui märgitud toimingut ei ole tema riigisiseses õiguses sätestatud või kui see ei ole sarnases riigisiseses asjas kasutatav. Uurimistoimingu kasutatavus peaks seonduma juhtumitega, mil märgitud uurimistoiming on täitjariigi õiguses sätestatud, kuid see on õiguslikult kasutatav üksnes teatavates olukordades, näiteks kui uurimistoimingut saab teha üksnes teatava raskusastmega süütegude puhul seoses isikutega, kelle suhtes on juba teatavad kahtlustused või asjaomase isiku nõusolekul. Määrust täitev asutus või ametiisik võib samuti teha muud liiki uurimistoimingut, kui sellega saavutatakse sama tulemus nagu Euroopa uurimismääruses märgitud uurimistoiminguga, kuid sekkutakse vähem asjaomase isiku põhiõigustesse.

(11)

Euroopa uurimismäärust tuleks kasutada, kui uurimistoimingu tegemine tundub asjaomase juhtumi puhul proportsionaalne, piisav ja kohaldatav. Taotlev asutus või ametiisik peaks seetõttu tegema kindlaks, kas taotletavad tõendid on menetluse läbiviimiseks vajalikud ja proportsionaalsed, kas valitud uurimistoiming on kõnealuste tõendite kogumiseks vajalik ja proportsionaalne ning kas kõnealuste tõendite kogumisse tuleks Euroopa uurimismäärusega kaasata teine liikmesriik. Samasugust hindamist tuleks kasutada kinnitamismenetluse puhul, kui Euroopa uurimismääruse kinnitamine on käesoleva direktiivi alusel nõutav. Euroopa uurimismääruse täitmisest ei tohiks keelduda muudel kui käesolevas direktiivis sätestatud alustel. Täitval asutusel või ametiisikul peaks sellegipoolest olema lubatud kasutada Euroopa uurimismääruses märgitust vähem sekkuvat uurimistoimingut, kui see võimaldab saavutada sarnaseid tulemusi.“

Direktiivi artikli 2 punktis c on sätestatud:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

„taotlev asutus või ametiisik“ –

i)	konkreetses asjas pädev kohtunik, kohus, eeluurimiskohtunik või prokurör või

ii)

taotleva riigi mis tahes muu pädev asutus või ametiisik, kes tegutseb konkreetses asjas uurimisorganina kriminaalmenetluses ja kellel on pädevus taotleda riigisisese õiguse kohaselt tõendite kogumist. Lisaks peab taotleva riigi kohtunik, kohus, eeluurimiskohtunik või prokurör Euroopa uurimismääruse kinnitama enne määrust täitvale asutusele või ametiisikule edastamist, olles enne kontrollinud selle vastavust uurimismääruse koostamise tingimustele, eelkõige käesoleva direktiivi artikli 6 lõikes 1 sätestatud tingimustele. Kui õigusasutus kinnitab Euroopa uurimismääruse, võib seda asutust Euroopa uurimismääruse edastamisel käsitada ka taotleva asutusena.“

Direktiivi artiklis 6 „Euroopa uurimismääruse koostamise ja edastamise tingimused“ on sätestatud:

„1. Taotlev asutus või ametiisik võib Euroopa uurimismääruse koostada üksnes juhul, kui ta on veendunud, et täidetud on järgmised tingimused:

a)	Euroopa uurimismääruse koostamine on artiklis 4 osutatud menetluse puhul vajalik ja sellega proportsionaalne, võttes arvesse kahtlustatava ja süüdistatava õigusi; ning

b)	Euroopa uurimismääruses märgitud uurimistoimingu(te) tegemist oleks saanud taotleda samadel tingimustel sarnases riigisiseses asjas.

2. Lõikes 1 osutatud tingimusi hindab taotlev asutus või ametiisik iga asja puhul eraldi.

3. Kui määrust täitval asutusel või ametiisikul on alust arvata, et lõikes 1 osutatud tingimused ei ole täidetud, võib ta konsulteerida taotleva asutuse või ametiisikuga Euroopa uurimismääruse täitmise olulisuse üle. Pärast konsulteerimist võib taotlev asutus või ametiisik otsustada, et ta võtab uurimismääruse tagasi.“

Direktiivi artikli 10 lõigetes 3 ja 4 on ette nähtud:

„3. Määrust täitev asutus või ametiisik võib samuti kasutada muud kui Euroopa uurimismääruses märgitud uurimistoimingut, kui määrust täitva asutuse või ametiisiku valitud uurimistoiminguga saavutatakse vähem sekkuvaid vahendeid kasutades sama tulemus mis Euroopa uurimismääruses märgitud uurimistoiminguga.

4. Kui määrust täitev asutus või ametiisik otsustab kasutada lõigetes 1 ja 3 osutatud võimalust, teavitab ta sellest esmalt taotlevat asutust või ametiisikut, kes võib teha otsuse Euroopa uurimismäärus tagasi võtta või seda täiendada.“

Euroopa uurimismääruse koostamisel peab taotlev asutus või ametiisik täitma ja allkirjastama vormi, mille näidis on esitatud direktiivi 2014/41 A lisas. Näidisvormi sissejuhatav osa on sõnastatud järgmiselt:

„Käesoleva Euroopa uurimismääruse on koostanud pädev asutus või ametiisik. Taotlev asutus või ametiisik kinnitab, et käesoleva Euroopa uurimismääruse koostamine on selles kindlaks määratud uurimistoimingu jaoks vajalik ja proportsionaalne, võttes arvesse kahtlustatava või süüdistatava õigusi, ning et taotletavate uurimistoimingute tegemist oleks saanud samadel tingimustel taotleda sarnases riigisiseses asjas. Taotlen käesolevaga järgnevalt täpsustatud uurimistoimingu või ‑toimingute tegemist, mille puhul võetakse nõuetekohaselt arvesse uurimise konfidentsiaalsust, ning Euroopa uurimismääruse täitmise käigus saadud tõendite edastamist.“

Saksa õigus

23. detsembri 1982. aasta seaduse rahvusvahelise õigusabi kohta kriminaalasjades (Gesetz über die internationale Rechtshilfe in Strafsachen) (BGBl. 1982 I, lk 2071) § 91d lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Vastastikust abi võib anda ainult siis, kui taotluse esitanud liikmesriik kasutab oma taotluses [direktiivi 2014/41] A lisas või C lisas kehtivas versioonis olevat vormi, mis on

1)	koostatud õigusorgani poolt selle direktiivi artikli 2 punkti c alapunkti i tähenduses või

2)	koostatud muu kui punktis 1 nimetatud organi poolt, mille taotluse esitanud liikmesriik on pädevaks määranud, ning mis on kinnitatud nimetatud direktiivi A lisa L osa punktis 1 nimetatud organi poolt.“

Läti õigus

Kriminaalmenetluse seadustiku (Kriminālprocesa likums, Latvijas Vēstnesis, 2005, nr 74) artikli 8871 lõikes 1 on sätestatud, et kui kriminaalmenetluses on vaja enne süüdistuse esitamist teha menetlustoiming teise Euroopa Liidu liikmesriigi territooriumil, hindab menetluse eest vastutaja Euroopa uurimismääruse koostamisel selle proportsionaalsust ja vajalikkust seoses uuritava kuriteoga, pärast mida kontrollib uurimist juhtimise eest vastutav prokurör ka teiselt liidu liikmesriigilt taotletava menetlustoimingu vastavust seaduse nõuetele ning hindab selle vajalikkust ja proportsionaalsust seoses uuritava kuriteoga. Enne Euroopa uurimismääruse koostamist teeb menetluse eest vastutaja kõik toimingud, mis oleksid vajalikud, kui menetlustoiming tehtaks Lätis.

Läbiotsimist reguleerivad kriminaalmenetluse seadustiku artiklid 179–185. Selle seadustiku artikli 179 lõikes 1 on läbiotsimine määratletud kui uurimistoiming, mille eesmärk on ruumide, maastiku, sõiduki või üksikisiku sunniviisiline uurimine otsitava eseme asukoha kindlakstegemiseks ja äravõtmiseks, kui esineb põhjendatud kahtlus, et otsitav asub läbiotsimiskohas.

11	Seadustiku artikli 180 lõikes 1 on sätestatud, et läbiotsimine toimub eeluurimiskohtuniku või kohtu määruse alusel. Eeluurimiskohtuniku määrus põhineb menetluse eest vastutaja ettepanekul ja sellele lisatud dokumentidel.

Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimus

KNAB alustas 5. aprillil 2019 kriminaalmenetlust mitme töötaja suhtes, kes töötavad ühes Riias (Läti) asuva sihtasutuse teenistuses, seoses kahtlusega kelmuses suures ulatuses, võõra asja õigusvastases omastamises suures ulatuses, dokumendi võltsimises ning selle kasutamises. Uurimise käigus pidas KNAB vajalikuks koostada Euroopa uurimismäärus Berliinis (Saksamaa) asuvate ettevõtjate FF GmbH ja WBS äriruumide läbiotsimiseks. Selleks palus KNAB Rīgas pilsētas Vidzemes priekšpilsētas tiesa (Riia linna Vidzeme piirkonna kohus, Läti) eeluurimiskohtunikul anda uurimistoiminguks luba vastavalt kriminaalmenetluse seadustiku artiklitele 179 ja 180.

Eeluurimiskohtunik rahuldas kahe 24. aprilli 2019. aasta määrusega KNABi taotluse esiteks põhjusel, et võis eeldada, et nende kahe ettevõtja ruumides leidub kriminaalmenetluse jaoks olulisi dokumente, andmekandjaid ja esemeid, ning teiseks põhjusel, et läbiotsimised, mille eesmärk oli tuvastada ja ära võtta need dokumendid, andmekandjad ja esemed, olid vajalikud ja proportsionaalsed.

KNAB tegi 25. aprillil 2019 Euroopa uurimismääruse (edaspidi „vaidlusalune Euroopa uurimismäärus“), millega ta palus Saksamaa ametiasutustel üle kuulata kaks tunnistajat ja täita kaks eelmises punktis nimetatud läbiotsimismäärust. Latvijas Republikas Ģenerālprokuratūra (Läti Vabariigi peaprokuratuur) kinnitas kõnealuse Euroopa uurimismääruse ja edastas selle Staatsanwaltschaft Berlinile (Berliini prokuratuur, Saksamaa).

15	Amtsgericht Berlin-Tiergarten (Berlin-Tiergarteni esimese astme kohus, Saksamaa) andis Berliini prokuratuuri taotluse alusel korralduse ettevõtjate FF ja WBS äriruumide läbiotsimiseks. Äriruumid otsiti läbi 13. mail 2019, mille tulemusel võeti ära arvukalt tõendeid.

16	WBS esitas Kammergerichtile (Berliini liidumaa kõrgeim üldkohus, Saksamaa), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus, taotluse tuvastada, et kõnealuse Euroopa uurimismääruse täitmiseks kogutud tõendite üleandmine Läti Vabariigile ei ole lubatav.

Oma kaebuse põhjendamiseks tugineb WBS 16. detsembri 2021. aasta kohtuotsusele Spetsializirana prokuratura (liiklus- ja asukohaandmed) (C‑724/19, edaspidi kohtuotsus Spetsializirana prokuratura, EU:C:2021:1020), millest nähtub, et Euroopa uurimismääruse, mis puudutab uurimistoimingut, mille võib taotleva liikmesriigi õiguse kohaselt teha ainult kohus, saab õiguspäraselt koostada ainult asutus, kellel on selline staatus. Käesoleval juhul ei ole ühelt poolt KNAB kohus ja teiselt poolt on Läti õiguse kohaselt sellise läbiotsimistoimingu määramiseks pädev ainult asutus, kellel on selline staatus.

18	Berliini prokuratuur küsis Läti Vabariigi peaprokuratuurilt, kas juhul, kui see on nii, võiks vaidlusaluse Euroopa uurimismääruse uuesti koostada kohus. Läti Vabariigi peaprokuratuur vastas eitavalt põhjendusega, et see on Läti õigusega vastuolus.

Selles kontekstis on eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkinud küsimus, kas tema menetluses olevas kohtuasjas tuleb kohaldada kohtuotsusest Spetsializirana prokuratura tulenevaid põhimõtteid, mis peaks viima ta järelduseni, et tõendite üleandmine kõnealuse Euroopa uurimismääruse täitmiseks ei ole lubatav.

Esimesena tõdeb eelotsusetaotluse esitanud kohus, et kohtuasjas, milles see kohtuotsus tehti, võis Euroopa uurimismääruse teinud asutuse või ametiisiku kvalifitseerida „taotlevaks asutuseks või ametiisikuks“ direktiivi 2014/41 artikli 2 punkti c alapunkti i tähenduses, samas kui käesolevas kohtuasjas on KNAB „taotleva riigi muu pädev asutus või ametiisik“ selle direktiivi artikli 2 punkti c alapunkti ii tähenduses. Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on seega tekkinud küsimus, kas vastus, mille Euroopa Kohus selles kohtuotsuses andis, on kohaldatav ka olukorras, kus Euroopa uurimismääruse on koostanud viimati nimetatud sätte kohaldamisalasse kuuluv asutus või ametiisik.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul võib kohtuotsuse Spetsializirana prokuratura punkte 29 ja 30 mõista nii, et „muu pädev asutus või ametiisik“ selle direktiivi artikli 2 punkti c alapunkti ii tähenduses võib tegutseda Euroopa uurimismäärust koostava asutuse või ametiisikuna, isegi kui riigisisese õiguse kohaselt saab asjaomase uurimistoimingu teha ainult kohus, kuid seda siiski tingimusel, et selline kohus sekkub menetluse muus staadiumis.

Teisena erineb käesolev kohtuasi kohtuotsuse Spetsializirana prokuratura aluseks olnud kohtuasjast selle poolest, et kuigi vaidlusaluse Euroopa uurimismääruse esemeks oleva uurimistoimingu sai Läti õiguse kohaselt määrata ainult kohus, andis selleks enne selle määruse tegemist loa Läti eeluurimiskohtunik, kes pidas seda vajalikuks ja proportsionaalseks. Sellest asjaolust tuleneb, et põhjendused, millele Euroopa Kohus tugines selle kohtuotsuse punktides 32–38 direktiivi 2014/41 artikli 2 punkti c alapunkti i tõlgenduse põhjendamiseks, ei ole põhikohtuasjas asjakohased.

Esiteks leidis Euroopa Kohus ühelt poolt, et asutus või ametiisik, kes on pädev määrama uurimistoimingut riigisisese õiguse alusel, on ainus, kes saab täita kõnealuse toimingu kontrollimise ja põhjendamise kohustust, ning teiselt poolt, et taotlev asutus või ametiisik võib Euroopa uurimismääruse koostada üksnes tingimusel, et määruses märgitud uurimistoimingu tegemise oleks saanud määrata samadel tingimustel sarnases riigisiseses menetluses.

Ent menetletavas kohtuasjas leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et asutus või ametiisik, kes on pädev määrama uurimistoimingut riigisisese õiguse alusel, on täitnud selle kontrollimise ja põhjendamise kohustuse, mis on ette nähtud direktiivi 2014/41 artikli 6 lõike 1 punktis a, kuna Läti pädev eeluurimiskohtunik leidis, et kõnealused läbiotsimised olid vajalikud ja proportsionaalsed. Lisaks tegi taotlev asutus või ametiisik kõnealuse Euroopa uurimismääruse samadel tingimustel kui need, mille puhul oleks saanud määrata uurimistoimingu sarnases riigisiseses menetluses, kuna kohus oli andnud läbiotsimistoimingu tegemiseks loa enne selle uurimismääruse koostamist.

Teiseks leidis Euroopa Kohus kohtuotsuses Spetsializirana prokuratura, et riigisisese õiguse kohaselt peab Euroopa uurimismäärust koostav asutus või ametiisik olema asutus, kes on pädev määrama riigisiseses menetluses selle uurimismääruse esemeks oleva uurimistoimingu, kuna vastasel juhul muudaks see direktiiviga 2014/41 kehtestatud lihtsustatud ja tõhusa vastastikuse õigusabi süsteemi keeruliseks ja kahjustaks seda.

26	Ühelt poolt kahtleb eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas see kaalutlus on käesoleval juhul asjakohane, kuna selline nõue võib just nimelt muuta vastastikuse õigusabi menetluse keerukamaks.

Mõnes liikmesriigis, näiteks Saksamaal, ei ole eeluurimiskohtunikul uurimismenetluses keskset rolli, vaid ta sekkub üksnes ad hoc, eelkõige selleks, et lubada prokuratuuri taotletavaid teatavaid uurimistoiminguid. Neil asjaoludel tuleb märkida, et kui asuda seisukohale, et ainult selle kohtu saab kvalifitseerida „taotlevaks asutuseks või ametiisikuks“ direktiivi 2014/41 tähenduses – samas kui tegelikult on prokuratuur see, kes toimetab uurimismenetlust –, põhjustaks see viivitusi vastastikuse õigusabi andmisel, eelkõige juhul, kui määrust täitev asutus või ametiisik otsustab esitada taotlevale asutusele või ametiisikule küsimusi direktiivi 2014/41 artikli 6 lõike 3 esimese lause alusel. Vastastikuse õigusabi menetluse keerukamaks muutmine võib tuleneda ka sellest, et mõnes liikmesriigis ei pruugi teatavad uurimistoimingud kuuluda riigisiseste kohtute ainupädevusse, vaid neid võivad määrata ka teised asutused. Sellisel juhul ei ole seega välistatud, et täitvale asutusele või ametiisikule võidakse esitada kaks Euroopa uurimismäärust, mille on koostanud kaks erinevat osapoolt.

Teiselt poolt tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul analoogia alusel viidata kohtupraktikale, mis tuleneb Euroopa vahistamismäärust käsitlevast 27. mai 2019. aasta kohtuotsusest PF (Leedu peaprokurör) (C‑509/18, EU:C:2019:457), millest nähtub, et riigisisese vahistamismääruse teinud asutus võib olla muu asutus kui see, kes teeb Euroopa vahistamismääruse.

Neil asjaoludel otsustas Kammergericht (Berliini liidumaa kõrgeim üldkohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas Euroopa uurimismääruse – mis puudutab taotleva riigi riigisisese õiguse kohaselt ainult kohtu pädevuses olevat uurimistoimingut – võib koostada muu pädev asutus direktiivi [2014/41] artikli 2 punkti c alapunkti ii tähenduses koostöös kinnitava asutusega (mis ei ole kohus), kui selleks uurimistoiminguks on andnud eelneva loa taotleva riigi kohus, kes on seejuures täitnud nimetatud direktiivis ette nähtud kontrollimis- ja põhjendamiskohustuse?“

Eelotsuse küsimuse analüüs

Oma küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2014/41 artikli 2 punkti c alapunkti ii tuleb tõlgendada nii, et selle sätte tähenduses „taotlevaks asutuseks või ametiisikuks“ võib kvalifitseerida taotleva riigi haldusasutuse, kes tegutseb konkreetses asjas uurimisorganina kriminaalmenetluses ja kelle uurimistoiminguteks, millega kaasneb asjaomase isiku põhiõiguste riive, peab riigisisese õiguse kohaselt olema antud õigusasutuse eelnev luba.

Direktiivi 2014/41 artikli 2 punkti c alapunktides i ja ii on mõiste „taotlev asutus või ametiisik“ vastavalt määratletud kui „konkreetses asjas pädev kohtunik, kohus, eeluurimiskohtunik või prokurör“ või „taotleva riigi mis tahes muu pädev asutus või ametiisik, kes tegutseb konkreetses asjas uurimisorganina kriminaalmenetluses ja kellel on pädevus taotleda riigisisese õiguse kohaselt tõendite kogumist“.

32	Seega nähtub selle direktiivi artikli 2 punkti c alapunkti ii sõnastusest, et „taotlev asutus või ametiisik“ selle sätte tähenduses on riigiasutus, mis vastab kolmele järgmisele kumulatiivsele tingimusele.

Esiteks tuleneb sõna „muu“ kasutamisest, et selline asutus või ametiisik ei ole üks direktiivi 2014/41 artikli 2 punkti c alapunktis i nimetatud õigusasutustest, see tähendab kohtunik, kohus, eeluurimiskohtunik või prokurör, vaid asutus või ametiisik – näiteks haldusasutus –, kelle taotlev liikmesriik on määranud pädevaks Euroopa uurimismääruse koostajaks.

34	Teiseks peab see asutus või ametiisik olema see, kes tegutseb uurimisorganina kriminaalmenetlustes.

35	Kolmandaks peab sellel asutus või ametiisikul olema pädevus taotleda riigisisese õiguse kohaselt tõendite kogumist.

Mis puudutab põhikohtuasja, siis on selge, et KNAB vastab kahele esimesele tingimusele. Nimelt nähtub Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust, et ühelt poolt ei kuulu KNAB haldusasutusena direktiivi 2014/41 artikli 2 punkti c alapunktis i nimetatud asutuste hulka. Teiselt poolt on KNAB riigisisese õiguse kohaselt korruptsioonivastase võitluse valdkonna asjade uurimise eest vastutav asutus ja see asutus on määratud nendes asjades Euroopa uurimismääruste koostamiseks pädevaks asutuseks.

37	Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on siiski tekkinud küsimus, kas see asutus vastab nendest tingimustest kolmandale, mida on nimetatud käesoleva kohtuotsuse punktis 35, nimelt tingimusele, et tal on „pädevus taotleda riigisisese õiguse kohaselt tõendite kogumist“.

Sellega seoses rõhutab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et vaidlusaluse Euroopa uurimismääruse esemeks olevate uurimistoimingute hulgast võis KNAB otse määrata ainult tunnistajate ülekuulamist puudutavad toimingud, ilma et ta oleks pidanud saama eeluurimiskohtunikult eelneva loa. Seevastu põhikohtuasjas kõne all olevate äriruumide läbiotsimistoimingute – kuna nendega kaasnes asjaomase isiku põhiõiguste riive – jaoks tuli Läti õiguse kohaselt pärast seda, kui KNAB oli eeluurimiskohtunikult nendeks luba taotlenud, eeluurimiskohtunikult see luba saada.

Neil asjaoludel soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus kindlaks teha, kas asjaolu, et Läti õiguse kohaselt peab KNABi taotletud läbiotsimistoiminguteks saama eeluurimiskohtunikult loa enne läbiotsimise tegemist, tähendab seda, et seda asutust ei saa pidada pädevaks määrama riigisisese õiguse alusel tõendite kogumist direktiivi 2014/41 artikli 2 punkti c alapunkti ii tähenduses.

Kuna direktiivi artikli 2 punkti c alapunkti ii sõnastus üksi ei võimalda sellele küsimusele vastata, tuleb väljakujunenud kohtupraktika kohaselt arvesse võtta selle õigusakti konteksti ja eesmärke, mille osa see säte on (vt selle kohta 17. novembri 1983. aasta kohtuotsus Merck, 292/82, EU:C:1983:335, punkt 12, ja 21. detsembri 2023. aasta kohtuotsus G. K. jt (Euroopa Prokuratuur), C‑281/22, EU:C:2023:1018, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika).

41	Esimesena tuleb arvesse võtta selle sätte konteksti.

Esiteks paneb selle direktiivi artikli 6 lõike 1 punkt a koostoimes sama direktiivi artikli 6 lõikega 2 ja A lisaga tõlgendatuna direktiivi põhjendust 11 arvestades taotlevale asutusele või ametiisikule kohustuse kontrollida, kas Euroopa uurimismääruse esemeks olev uurimistoiming on vajalik ja proportsionaalne, arvestades selle menetluse eesmärke, mille raames see määrus tehakse, ning kahtlustatava või süüdistatava õigusi (vt selle kohta kohtuotsus Spetsializirana prokuratura, punkt 32).

Lisaks, mis puudutab olukorda, kus Euroopa uurimismääruse on teinud „taotlev asutus või ametiisik“ direktiivi 2014/41 artikli 2 punkti c alapunkti ii tähenduses, siis nähtub selle sätte teisest lausest, et „kohtunik, kohus, eeluurimiskohtunik või prokurör“ peab selle uurimismääruse enne täitvale asutusele või ametiisikule edastamist kinnitama, olles kontrollinud selle määruse vastavust selles direktiivis ette nähtud koostamistingimustele, eelkõige artikli 6 lõikes 1 ette nähtud tingimustele.

Sellest järeldub, nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 45, et Euroopa uurimismääruse koostamine „taotleva riigi mis tahes muu pädeva asutuse või ametiisiku“ poolt direktiivi 2014/41 artikli 2 punkti c alapunkti ii tähenduses eeldab selle määruse vajalikkuse ja proportsionaalsuse kontrollimist taotlevas liikmesriigis menetluse kahel tasandil, nimelt ühelt poolt selle tegemisel riigisiseses uurimismenetluses ja teiselt poolt selle kinnitamisel õigusasutuse poolt enne selle edastamist täitvale asutusele või ametiisikule.

Käesoleval juhul puudutavad eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimused KNABi „taotleva asutuse või ametiisiku“ staatuse kohta esimest neist kahest kontrollitasandist. Mis puudutab teist tasandit, siis on selge, et enne Euroopa uurimismääruse edastamist täitvale asutusele või ametiisikule kinnitas vaidlusaluse Euroopa uurimismääruse prokurör, st Läti Vabariigi peaprokuratuur, kes analüüsis selle määruse vajalikkust ja proportsionaalsust vastavalt selle direktiivi sätetele.

Sellega seoses nähtub direktiivi 2014/41 põhjendusest 10, et selles direktiivis on määratletud taotlev asutus või ametiisik, kes saab kõige paremini otsustada talle teadaolevate asjaomase uurimise üksikasjade põhjal, milline uurimistoiming tuleb teha (kohtuotsus Spetsializirana prokuratura, punkt 37).

Nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 34, peab selle direktiivi artikli 2 punkti c alapunktis ii nimetatud „muu asutus või ametiisik“ selleks, et teda saaks pidada „taotlevaks asutuseks või ametiisikuks“ direktiivi 2014/41 tähenduses, olema see, kes konkreetses asjas vastutab kriminaaluurimise eest. See pädevus võimaldab tal – tulenevalt sellest, et ta on teadlik nimetatud uurimise asjaoludest – kontrollida vastavalt nimetatud direktiivi artikli 6 lõike 1 punktile a selle uurimistoimingu vajalikkust ja proportsionaalsust, mida ta soovib teises liikmesriigis Euroopa uurimismääruse alusel läbi viia.

Kuid ainuüksi asjaolu, et taotleva liikmesriigi õiguses on uurimisorgani taotletud uurimistoimingute tegemiseks seatud tingimus, et eeluurimiskohtunik peab nendeks olema eelneva loa andnud, kui nendega kaasneb asjaomase isiku põhiõiguste riive, ei välista seda, et uurimisorganit peetakse direktiivi 2014/41 artikli 2 punkti c alapunkti ii tähenduses „pädevaks taotlema riigisisese õiguse kohaselt tõendite kogumist“, ja järelikult ka seda, et tema võib kvalifitseerida „taotlevaks asutuseks või ametiisikuks“ selle sätte tähenduses.

Nimelt võimaldab selline nõue tagada, et uurimistoimingute vajalikkuse ja proportsionaalsuse analüüs, mille viib läbi uurimisorgan käesoleva kohtuotsuse punktis 42 nimetatud esimesel tasandil, toimub kohtu kontrolli all, et kohus kinnitaks eelkõige, et kavandatavad toimingud on vajalikud ega riiva ebaproportsionaalselt kahtlustatava või süüdistatava põhiõigusi.

50	Teiseks kinnitab käesoleva kohtuotsuse punktis 48 esitatud tõlgendust direktiivi 2014/41 artikli 6 lõike 1 punkt b.

51	Nimelt võib taotlev asutus või ametiisik selle sätte kohaselt koostada Euroopa uurimismääruse üksnes tingimusel, et selles määruses osutatud uurimistoimingu(te) tegemist oleks saanud taotleda samadel tingimustel sarnases riigisiseses menetluses.

Sisaldades sõnu „samadel tingimustel“ ja „sarnases riigisiseses menetluses“, seab nimetatud direktiivi artikli 6 lõike 1 punkt b Euroopa uurimismääruse koostamise täpsete tingimuste kindlaksmääramise sõltuvusse üksnes taotleva riigi õigusest. Selle sätte eesmärk on seega vältida taotleva riigi õiguses ette nähtud normidest ja tagatistest kõrvalehoidmist (vt selle kohta 30. aprilli 2024. aasta kohtuotsus M. N. (EncroChat), C‑670/22, EU:C:2024:372, punktid 92 ja 97).

Nagu nähtub Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust, on nõue, mille kohaselt peab uurimistoiminguks, mida KNAB Euroopa uurimismääruse kohaselt kavatseb teha – juhul kui sellega kaasneb asjaomase isiku põhiõiguste riive –, olema eeluurimiskohtuniku luba, just Läti õiguses ette nähtud tingimus, millele peaks vastama ka samaväärne uurimistoiming, mis tuleb teha ainult Läti territooriumil.

54	Sellega seoses tuleb täpsustada, et põhikohtuasjas kõne all olev olukord erineb olukorrast, mille kohta tehti kohtuotsus Spetsializirana prokuratura.

Viimati nimetatud kohtuasi ei puudutanud nimelt mitte direktiivi 2014/41 artikli 2 punkti c alapunkti ii, vaid alapunkti i tõlgendamist olukorras, kus prokurör oli kohtueelses menetluses teinud Euroopa uurimismääruse elektroonilise side liiklus- ja asukohaandmete kogumiseks, samas kui sarnases riigisiseses menetluses kuulus sellistele andmetele juurdepääsu taotleva uurimistoimingu määramine kohtuniku ainupädevusse.

Kolmandaks oleks direktiivi 2014/41 artikli 2 punkti c alapunkti ii teistsugune tõlgendus kui see, mis on esitatud käesoleva kohtuotsuse punktis 48, vastuolus sellega, et liidu seadusandja teeb vahet asutustel, kes kuuluvad selle direktiivi artikli 2 punkti c alapunkti i kohaldamisalasse, ja asutustel, kes kuuluvad artikli 2 punkti c alapunkti ii kohaldamisalasse.

Selle vahetegemisega soovis seadusandja lubada, et asutused, mis ei ole õigusasutused, kuid tegelevad riigisisese õiguse kohaselt riigisiseses kriminaalmenetluses uurimisega ja on pädevad määrama uurimistoiminguid, võiks kvalifitseerida „taotlevaks asutuseks või ametiisikuks“ artikli 2 punkti c tähenduses.

Kui aga asuda seisukohale, et käesoleva kohtuotsuse punktis 42 nimetatud esimesel kontrollitasandil tähendaks õigusasutuse sekkumine – mis on riigisisese õiguse kohaselt nõutav, et anda luba teatud toimingute tegemiseks – tingimata seda, et ainult selle õigusasutuse saab kvalifitseerida „taotlevaks asutuseks või ametiisikuks“, viiks see selleni, et vaid selle direktiivi artikli 2 punkti c alapunktis i nimetatud õigusasutused oleksid pädevad tegema Euroopa uurimismäärust, samas kui need õigusasutused sekkuvad riigisisesesse kriminaalmenetlusse üksnes aeg-ajalt.

Selline tõlgendus võtaks seega nimetatud direktiivi artikli 2 punkti c alapunktilt ii selle soovitava toime, kuna arvestades asjaolu, et selles sättes nimetatud asutusi ei tohi kvalifitseerida „õigusasutusteks“, on õiguspärane, et liikmesriigid sätestavad uurimistoimingute tegemiseks nende asutuste poolt menetluslikud tagatised, nähes eelkõige ette – nagu käesoleval juhul –, et uurimistoiminguteks, millega kaasneb asjaomaste isikute põhiõiguste riive, peab õigusasutus olema eelneva loa andnud.

Mis teisena puudutab direktiivi 2014/41 eesmärke, siis nagu nähtub direktiivi põhjendustest 5–8, on nendeks asendada piiriülese mõõtmega kriminaalasjades tõendikogumise killustatud ja keeruline raamistik, ning sellega püütakse hõlbustada ja kiirendada õigusalast koostööd seeläbi, et kehtestatakse lihtsustatud ja tõhusam süsteem, mis põhineb ühtsel vahendil, nimelt Euroopa uurimismäärusel, et aidata saavutada eesmärki kujundada liit vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevaks alaks, mis tugineb kõrgendatud usaldusele liikmesriikide vahel (kohtuotsus Spetsializirana prokuratura, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika).

61	Nagu on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 46, on nimetatud direktiivis määratletud taotlev asutus või ametiisik, kes saab kõige paremini otsustada talle teadaolevate asjaomase uurimise üksikasjade põhjal, millist uurimistoimingut tuleb teha.

Seega, võttes arvesse seda kaalutlust ning direktiivi 2014/41 aluseks olevat menetluse lihtsustamise ja tõhususe eesmärki, on põhjendatud, et liikmesriigi asutuse või ametiisiku, kes tegelikult kriminaaluurimist läbi viib, võib kvalifitseerida „taotlevaks asutuseks või ametiisikuks“ selle direktiivi artikli 2 punkti c alapunkti ii tähenduses, isegi kui teatavateks uurimistoiminguteks, mida ta soovib teha, peab riigisisese õiguse kohaselt olema õigusasutuselt saadud eelnev luba, kui nende toimingutega kaasneb asjaomase isiku põhiõiguste riive.

Nimetatud direktiivi artikli 2 punkti c alapunkti ii selline tõlgendus võimaldab tagada, et kui see asutus või ametiisik kavandab samas kriminaalmenetluses mitut uurimistoimingut, millest ühtede jaoks on vaja eeluurimiskohtuniku luba, kuid teiste jaoks mitte, teeb see asutus või ametiisik kui „taotlev asutus või ametiisik“ selle sätte tähenduses ühe ja sama Euroopa uurimismääruse kõikide uurimistoimingute kohta.

64	See tõlgendus võimaldab ka hõlbustada Euroopa uurimismääruse teinud asutuse või ametiisiku ja seda uurimismäärust täitva asutuse või ametiisiku võimalikku teabevahetust selle direktiivi artikli 6 lõike 3 või artikli 10 lõike 4 alusel.

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esitatud küsimusele vastata, et direktiivi 2014/41 artikli 2 punkti c alapunkti ii tuleb tõlgendada nii, et selle sätte tähenduses võib „taotlevaks asutuseks või ametiisikuks“ kvalifitseerida taotleva riigi haldusasutuse, kes tegutseb konkreetses asjas uurimisorganina kriminaalmenetluses ja kelle uurimistoiminguteks, millega kaasneb asjaomase isiku põhiõiguste riive, peab riigisisese õiguse kohaselt olema antud õigusasutuse eelnev luba.

Kohtukulud

66	Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse sama kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 3. aprilli 2014. aasta direktiivi 2014/41/EL, mis käsitleb Euroopa uurimismäärust kriminaalasjades, artikli 2 punkti c alapunkti ii

tuleb tõlgendada nii, et

selle sätte tähenduses võib „taotlevaks asutuseks või ametiisikuks“ kvalifitseerida taotleva riigi haldusasutuse, kes tegutseb konkreetses asjas uurimisorganina kriminaalmenetluses ja kelle uurimistoiminguteks, millega kaasneb asjaomase isiku põhiõiguste riive, peab riigisisese õiguse kohaselt olema antud õigusasutuse eelnev luba.

Allkirjad

( *1 ) Kohtumenetluse keel: saksa.

( i ) Käesoleva otsuse teksti punkti 2 on pärast selle elektroonilist avaldamist keeleliselt muudetud.