EUROOPA KOHTU OTSUS (kümnes koda)

15. mai 2025 ( *1 )

Eelotsusetaotlus – Sotsiaalpoliitika – Direktiiv 79/7/EMÜ – Meeste ja naiste võrdne kohtlemine sotsiaalkindlustuse valdkonnas – Artikli 4 lõiked 1 ja 2 – Artikli 7 lõige 1 – Riigisisesed õigusnormid, milles on ette nähtud neile naistele makstud pensionilisa, kes saavad osamakselist pensioni ning kellel on üks või mitu bioloogilist või lapsendatud last – Võimalus maksta seda pensionilisa täiendavatel tingimustel meestele – Otsene sooline diskrimineerimine – Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 23 – Positiivsed meetmed

Liidetud kohtuasjades C‑623/23 [Melbán] ja C‑626/23 [Sergamo] ( i ),

mille ese on ELTL artikli 267 alusel esitatud kaks eelotsusetaotlust, millest esimese on esitanud Juzgado de lo Social no 3 de Pamplona (Pamplona töökohus nr 3, Hispaania) 21. septembri 2023. aasta otsusega ja teise Tribunal Superior de Justicia de Madrid (Madridi autonoomse piirkonna kõrgeim kohus, Hispaania) 13. septembri 2023. aasta otsusega ning mis saabusid Euroopa Kohtusse vastavalt 6. oktoobril 2023 ja 12. oktoobril 2023, menetlustes

UV (C‑623/23),

XXX (C‑626/23)

versus

Instituto Nacional de la Seguridad Social (INSS),

menetluses osalesid:

OP (C‑623/23),

Ministerio Fiscal (C‑623/23),

EUROOPA KOHUS (kümnes koda),

koosseisus: koja president D. Gratsias, kohtunikud E. Regan ja B. Smulders (ettekandja),

kohtujurist: R. Norkus,

kohtusekretär: A. Calot Escobar,

arvestades kirjalikku menetlust,

arvestades seisukohti, mille esitasid:

–	Instituto Nacional de la Seguridad Social (INSS), esindajad: letrados A. Álvarez Moreno ja A. R. Trillo García,

–	Hispaania valitsus, esindaja: M. Morales Puerta,

–	Euroopa Komisjon, esindajad: I. Galindo Martín ja E. Schmidt,

arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,

on teinud järgmise

kohtuotsuse

Eelotsusetaotlused käsitlevad nõukogu 19. detsembri 1978. aasta direktiivi 79/7/EMÜ meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte järkjärgulise rakendamise kohta sotsiaalkindlustuse valdkonnas (EÜT 1979, L 6, lk 24; ELT eriväljaanne 05/01, lk 215) ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklite 20, 21, 23 ja artikli 34 lõike 1 tõlgendamist.

Taotlused on esitatud kahes kohtuvaidluses, mille pooled on ühelt poolt kahe lapse isa UV (C‑623/23) ja kolme lapse isa XXX (C‑626/23) ja teiselt poolt Instituto Nacional de la Seguridad Social (INSS) (riiklik sotsiaalkindlustusamet, Hispaania) ning mis puudutab viimase keeldumist määrata neile pensionilisa (edaspidi „kõnealune pensionilisa“), mis on riigisiseses õiguses ette nähtud naistele ja meestele, kellel on üks või mitu last, kuid mille maksmine meestele sõltub täiendavatest tingimustest.

Õiguslik raamistik

Liidu õigus

3	Direktiivi 79/7 artiklis 1 on sätestatud: „Käesoleva direktiivi eesmärk on sotsiaalkindlustuse valdkonnas meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte (edaspidi „võrdse kohtlemise põhimõte“) järkjärguline rakendamine artiklis 3 ettenähtud sotsiaalkindlustuse ja muu sotsiaalkaitse valdkondades.“

Direktiivi artiklis 2 on ette nähtud:

„Käesolevat direktiivi kohaldatakse töötava elanikkonna – see tähendab töötajate ja füüsilisest isikust ettevõtjate ning selliste töötajate ja füüsilisest isikust ettevõtjate, kelle tegevus on katkenud haiguse, õnnetuse või sunnitud töötuse tõttu, samuti tööotsijate – ning pensionile jäänud või invaliidistunud töötajate ja füüsilisest isikust ettevõtjate suhtes.“

Direktiivi artikli 3 lõikes 1 on sätestatud:

„Käesolevat direktiivi kohaldatakse:

riiklike sotsiaalkindlustusskeemide suhtes, mis pakuvad kaitset järgmistel juhtudel:

–

haigus,

–	invaliidsus,

–

vanadus,

–	tööõnnetused ja kutsehaigused,

–

töötus;

[…]“.

Sama direktiivi artikkel 4 on sõnastatud järgmiselt:

„1. Võrdse kohtlemise põhimõte tähendab, et puudub igasugune otsene või kaudne sooline diskrimineerimine, eriti seoses perekonnaseisuga, ning eelkõige siis, kui kõne all on:

–	skeemide ulatus ja neile ligipääsu tingimused,

–	sissemakse kohustus ja sissemaksete arvutamine,

–	hüvitiste arvutamine, sealhulgas abikaasa ja ülalpeetavate puhul suurendatava hüvitise arvutamine, ning hüvitise saamise õiguse kestuse ja säilitamise tingimused.

2. Võrdse kohtlemise põhimõte ei piira nende sätete kohaldamist, mis käsitlevad naiste kaitset seoses raseduse ja sünnitusega.“

Direktiivi 79/7 artiklis 7 on ette nähtud:

„1. Käesolev direktiiv ei piira liikmesriikide õigust selle reguleerimisalast välja arvata:

[…]

b)	vanaduspensioniskeemidega seotud eelised, mis antakse lapsed üles kasvatanud isikutele; õiguste omandamine hüvitiste saamiseks perioodide eest, mil töö oli katkestatud;

[…]

2. Liikmesriigid kontrollivad perioodiliselt üle lõike 1 kohaselt reguleerimisalast väljaarvatud valdkonnad, et neis valdkondades toimuvat sotsiaalset arengut silmas pidades kindlaks teha, kas asjaomaste väljaarvamiste säilitamine on põhjendatud.“

Hispaania õigus

Sotsiaalkindlustuse üldseaduse (Ley General de la Seguridad Social), mis on heaks kiidetud kuninga 30. oktoobri 2015. aasta seadusandliku dekreediga 8/2015 (Real Decreto Legislativo 8/2015) (BOE nr 261, 31.10.2015, lk 103291) (edaspidi „varasem LGSS“), artikli 60 „Emaduse pensionilisa sotsiaalkindlustussüsteemi osamakselises pensionis“ lõikes 1 oli ette nähtud:

„Pensionilisa on õigus saada demograafilise panuse eest sotsiaalkindlustusse naistel, kes on bioloogiliste või lapsendatud laste vanemad ja kellele makstakse sotsiaalkindlustussüsteemi mis tahes skeemi alusel osamakselist vanadus-, lese- või püsiva töövõimetuse pensioni.

See pensionilisa, mis on oma õiguslikult laadilt igast aspektist käsitatav osamakselise riikliku vanaduspensionina, on summa, mis saadakse nimetatud pensionide algsummale teatud protsendi kohaldamisel olenevalt laste arvust järgmise skaala järgi:

a)	kahe lapse puhul: 5 protsenti;

b)	kolme lapse puhul: 10 protsenti;

c)	nelja või enama lapse puhul: 15 protsenti.

[…]“.

Pärast kuninga 2. veebruari 2021. aasta dekreetseaduse 3/2021, millega võetakse meetmeid soolise lõhe vähendamiseks ja mis puudutab muid küsimusi sotsiaalkindlustuse ja majanduse valdkonnas (Real Decreto-Ley 3/2021, por el que se adoptan medidas para la reducción de la brecha de género y otras materias en los ámbitos de la Seguridad Social y économico; BOE nr 29, 3.2.2021, lk 12268) (edaspidi „dekreetseadus 3/2021“), vastuvõtmist muudeti varasemat LGSSi (edaspidi „muudetud LGSS“). Muudetud LGSS artiklis 60 „Osamakseliste pensionide soolise lõhe vähendamiseks mõeldud pensionilisa“ on sätestatud:

„1. Vähemalt ühe lapsega naistel, kellele makstakse osamakselist vanaduspensioni, töövõimetuspensioni või toitjakaotuspensioni, on õigus saada iga lapse eest pensionilisa mõju tõttu, mida avaldab sooline lõhe üldiselt riikliku sotsiaalkindlustuse raames naistele makstava osamakselise pensioni suurusele. Naise õigust saada iga lapse eest pensionilisa tunnustatakse ja see säilib seni, kuni teise vanema kasuks ei ole esitatud pensionilisa määramise taotlust ja talle ei ole seda määratud, ning juhul, kui ka teine vanem on naine, tunnustatakse selle naise õigust, kelle riiklik pension on väiksem.

Selleks, et meestel oleks õigus pensionilisale, peab olema täidetud mõni järgnevatest tingimustest:

a)	talle on määratud toitjakaotuspension ühis(t)e lapse (laste) teise vanema surma tõttu, kui mõnel lastest on õigus saada orvupensioni;

tal on tekkinud õigus osamakselise vanadus- või töövõimetuspensioni saamiseks ning tema töökarjäär on lapse sünni või lapsendamise tõttu katkenud või lapse sünd või lapsendamine on seda mõjutanud järgmistel tingimustel:

Kuni 31. detsembrini 1994 sündinud või lapsendatud laste puhul ei ole ta teinud sissemakseid enam kui 120 päeva jooksul lapse sünnile eelnenud 9 kuu ja sellele järgnenud 3 aasta jooksul või lapsendamise puhul lapsendamist käsitleva kohtuotsuse kuupäevale järgnenud kolme aasta jooksul, kui talle määratud pensioni summa on naisele määratud pensioni summast väiksem.

Alates 1. jaanuarist 1995 sündinud või lapsendatud laste puhul on lapse sünnile või lapsendamist käsitlevale kohtuotsusele järgneva 24 kuu jooksul sissemaksete arvutamisel aluseks võetavate summade summa vähemalt 15% väiksem sellele vahetult eelnenud 24 kuu jooksul sissemaksete arvutamisel aluseks võetavate summade summast, kui talle määratud pensioni summa on väiksem kui naisele määratud pensioni summa.

[…]

3)	Kui mõlemad vanemad on mehed ja mõlemad vastavad eespool nimetatud tingimustele, antakse pensionilisa isikule, kelle riiklik pension on väiksem.

[…]

2. Teisele vanemale pensionilisa maksmine toob kaasa esimesele vanemale juba määratud pensionilisa tühistamise ja tekitab rahalisi tagajärgi otsuse tegemise kuule järgneva kuu esimesel päeval […].

Enne teisele vanemale õiguse andmise otsuse tegemist kuulatakse ära pensionilisa saav vanem.

3. Pensionilisa on oma õiguslikult laadilt igast aspektist käsitatav osamakselise riikliku pensionina.

Pensionilisa summa lapse kohta määratakse kindlaks vastavas riigieelarve seaduses. Saadav summa on piiratud neljakordse igakuise summaga, mis on kindlaks määratud lapse kohta ja mida suurendatakse iga aasta alguses sama protsendi võrra, mis on vastavas riigieelarve seaduses ette nähtud osamakseliste pensionide puhul.“

Muudetud LGSS 37. lisasättes „Osamakseliste pensionide soolise lõhe vähendamiseks mõeldud pensionilisa ajaline kohaldamisala“ on sätestatud:

„1. Artiklis 60 ette nähtud osamakseliste pensionide soolise lõhe vähendamiseks mõeldud pensionilisa saamise õigus säilib, kuni eelneval aastal omandatud vanaduspensioni sooline lõhe on enam kui 5%.

2. Käesolevas seaduses tähendab vanaduspensioni sooline lõhe meeste ja naiste osamakselise vanaduspensioni keskmise summa protsentuaalset erinevust konkreetsel aastal.

3. Selleks et tagada soolise pensionilõhe vähendamiseks kehtestatud parandusmeetme piisavus, peab Hispaania valitsus sotsiaaldialoogi raames korrapäraselt iga viie aasta järel hindama selle meetme mõju.

4. Kui sooline lõhe on ühe aasta jooksul alla 5%, edastab valitsus [Cortes Generalesele (Hispaania parlament)] pärast sotsiaalpartneritega konsulteerimist seaduseelnõu, millega tunnistatakse artikkel 60 kehtetuks.“

Muudetud LGSS 33. üleminekusättes „Emaduse pensionilisa õiguslike tagajärgede ajutine säilitamine sotsiaalkindlustussüsteemi osamakselises pensionis“ on ette nähtud:

„Isikud, kes said artiklis 60 ette nähtud muudatuse jõustumise kuupäeval demograafilise panusena emaduse pensionilisa, saavad seda jätkuvalt.

Nimetatud emaduse pensionilisa saamine ei ole kooskõlas osamakseliste pensionide soolise lõhe vähendamiseks mõeldud pensionilisaga, millele võib tekkida õigus uue riikliku pensioni maksmise tõttu, kuna asjaomased isikud võivad valida ühe või teise.

Kui neist lastest ühe lapse teine vanem, kelle tõttu on õigus saada demograafilise panuse eest emaduse pensionilisa, taotleb osamakseliste pensionide soolise lõhe vähendamiseks mõeldud pensionilisa ning tal on õigus seda saada, arvatakse talle makstav igakuine summa käesoleva seaduse artikli 60 […] kohaselt maha saadud emaduse pensionilisast […]“.

22. märtsi 2007. aasta konstitutsioonilise seaduse 3/2007 naiste ja meeste tegeliku võrdsuse kohta (Ley Orgánica 3/2007 para la igualdad efectiva de mujeres y hombres) (BOE nr 71, 23.3.2007, lk 12611) artikkel 3 on sõnastatud järgmiselt:

„Naiste ja meeste võrdse kohtlemise põhimõte tähendab seda, et puudub igasugune otsene või kaudne sooline diskrimineerimine, eelkõige emaduse, perekohustuste täitmise või perekonnaseisu tõttu.“

Seaduse artikli 11 lõikes 1 on ette nähtud:

„Selleks et viia ellu põhiseaduslik õigus võrdsusele, võtavad ametiasutused naiste kasuks konkreetseid meetmeid, mille eesmärk on heastada olukordi, milles esineb ilmne tegelik ebavõrdsus võrreldes meestega. Need meetmed, mis on kohaldatavad seni, kuni sellised olukorrad esinevad, peavad igal juhul olema mõistlikud ja taotletava eesmärgi suhtes proportsionaalsed.“

Põhikohtuasjad, eelotsuse küsimused ja menetlus Euroopa Kohtus

Kohtuasi C‑623/23

14	INSS määras kahe lapse isale UV‑le vanaduspensioni brutosummas 1637,08 eurot kuus alates 1. juulist 2021.

15	UV esitas 16. juunil 2022 INSSile taotluse, et alates 1. juulist 2021 määrataks talle soolise lõhe vähendamiseks mõeldud pensionilisa, mis on ette nähtud muudetud LGSS artiklis 60.

16	INSS jättis 14. novembri 2022. aasta otsusega taotluse rahuldamata, leides, et UV ei vasta artiklis 60 ette nähtud tingimustele.

17	Lisaks määras INSS 22. detsembri 2022. aasta otsusega, mis jõustus 10. detsembril 2022, asjaomase kahe lapse emale ennetähtaegse vanaduspensioni brutosummas 2790,99 eurot kuus, millele lisandus kõnealune pensionilisa 56 eurot kuus.

UV esitas 14. novembri 2022. aasta otsuse peale kaebuse Juzgado de lo Social no 3 de Pamplonale (Pamplona töökohus nr 3, Hispaania), kes on kohtuasjas C‑623/23 eelotsusetaotluse esitanud kohus, väites, et muudetud LGSS artikkel 60 on vastuolus direktiiviga 79/7, kuna sellega diskrimineeritakse soo tõttu.

INSS tuletab meelde, et 12. detsembri 2019. aasta kohtuotsuses Instituto Nacional de la Seguridad Social (emade pensionilisa) (C‑450/18, EU:C:2019:1075) otsustas Euroopa Kohus, et varasema LGSS artikkel 60 on diskrimineeriv, ning ta leiab, et see artikkel, mida on selle kohtuotsuse arvessevõtmiseks muudetud, on nüüd kooskõlas direktiivi 79/7 nõuetega.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib kõigepealt, et kõnealune pensionilisa lisandub vanaduspensioni summale, mis arvutatakse töötamise ajal tehtud sissemaksete alusel, ja kuulub direktiivi 79/7 kohaldamisalasse, kuna see on osa riiklikust sotsiaalkindlustuskeemist, mis pakub kaitset mõne direktiivi artikli 3 lõikes 1 loetletud riski vastu.

Ta tuletab peale selle meelde, et kuigi UV tegeles tegelikult oma kahe lapse kasvatamisega, jättis INSS kõnealuse pensionilisa taotluse rahuldamata põhjendusel, et ajavahemik, mil UV ei teinud sotsiaalkindlustussüsteemi sissemakseid, ei ületanud muudetud LGSS artiklis 60 meestele ette nähtud minimaalset ajavahemikku, kuna UV tegelikult ei lõpetanud sissemaksete tegemist enam kui 120 päeva jooksul sünnile eelnenud 9 kuu ja sellele järgneva 3 aasta jooksul.

Leides seega, et ta peab tegema otsuse selle kohta, kas nimetatud artikliga 60 kaasneb direktiiviga 79/7 vastuolus olev sooline diskrimineerimine, märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et ei ole mingit kahtlust, et direktiivi artikli 4 lõiget 1 arvestades kohtleb artikkel 60 mehi ebasoodsamalt kui naisi, kuna naistel, kes saavad vanaduspensioni ja kellel on üks või mitu last, on automaatselt õigus kõnealusele pensionilisale, samas kui sarnases olukorras olevad mehed peavad vastama täiendavatele tingimustele, mis on seotud eelkõige nende karjääri ja nende sotsiaalkindlustussüsteemi tehtavate sissemaksete tegeliku katkemisega.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on siiski tekkinud esiteks küsimus, kas sellist erinevat kohtlemist soo tõttu võib põhjendada üldteada asjaoluga, et Hispaanias tegelevad laste kasvatamisega peamiselt naised, mille tulemusel on naisi ajalooliselt ja struktuuriliselt diskrimineeritud ning millel on kahjulik mõju nende töökarjäärile ja seega ka nende sotsiaalkindlustussüsteemi tehtavatele sissemaksetele. Muudetud LGSS artiklis 60 ette nähtud kõnealuse pensionilisa eesmärk on seega hüvitada naistele nende karjääri jooksul tekitatud kahju, nagu nähtub kuningliku dekreetseaduse 3/2021 seletuskirjast.

Samas tunnustatakse seda pensionilisa vahet tegemata kõigi naiste puhul, kellel on olnud lapsi, sõltumata sellest, kas nad on tegelikult enda lapsi kasvatanud, ja olenemata nende pensionisumma suurusest, mis võib olla suurem kui keskmine pension või isegi vastata Hispaanias lubatud pensionide maksimumsummale. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul ei ole seega selge, et see meede oleks tõepoolest sobiv, et saavutada eesmärk vähendada soolist lõhet vanaduspensionide valdkonnas.

25	Neil asjaoludel soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus eelkõige teada, kas sellise lõhe olemasolu arvestades võib kõnealuse pensionilisa maksmist pidada positiivseks meetmeks naiste kasuks.

Sellega seoses viitab ta võimalusele, et muudetud LGSS artiklis 60 ette nähtud meede võib kuuluda ELTL artikli 157 lõikega 4 lubatud meetmete kohaldamisalasse, arvestades eelkõige 12. detsembri 2019. aasta kohtuotsust Instituto Nacional de la Seguridad Social (emade pensionilisa) (C‑450/18, EU:C:2019:1075), mis näib selle välistavat.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus ei välista siiski, et võib asuda seisukohale, et arvestades muudetud LGSS artikli 60 eesmärki, milleks on hüvitada rahalised tagajärjed, mille on põhjustanud naiste olukord tööturul, mis tuleneb asjaolust, et nad on ajalooliselt mänginud laste kasvatamisel peamist rolli, ei ole mehed tegelikult samas olukorras kui naised, välistades seega nendevahelise diskrimineerimise esinemise.

Lisaks leiab ta, et artiklis 60 ette nähtud pensionilisa ei ole seotud naise erikaitsega raseduse, sünnituse või emaduse tõttu, mistõttu näib, et see ei kuulu direktiivi 79/7 artikli 4 lõikes 2 ette nähtud erandi alla. Sama kehtib ka selle direktiivi artikli 7 lõike 1 punktis b ette nähtud erandi kohta, kuna pensionilisa maksmine naistele just nimelt ei sõltu laste kasvatamisest.

Teiseks, juhul kui muudetud LGSS artikkel 60 ei ole kooskõlas võrdse kohtlemise põhimõttega, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, millised tagajärjed on sellel, kui tuvastatakse selline vastuolu artikli 60 suhtes, milles on ette nähtud, et kõnealust pensionilisa võib määrata ainult ühele vanemale, st sellele, kelle osamakseline vanaduspension on väiksem.

Käesoleval juhul on kahe asjaomase lapse emale juba kõnealune pensionilisa määratud. INSS väitis seega, et juhul, kui direktiivi 79/7 kohaselt tehakse kindlaks sooline diskrimineerimine, peaks isale kõnealuse pensionilisa maksmine kaasa tooma emale seni makstud pensionilisa maksmise lõpetamise põhjusel, et ema osamakselise vanaduspensioni summa on suurem kui isa pensionisumma.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus, kes täpsustab, et ema kohustati menetlusse astujana kohtusse ilmuma, kuigi ta kohtulikule arutelule ei ilmunud, on siiski arvamusel, et asjaolu, et seda pensionilisa tunnustakse üksnes pensionisaaja puhul, kelle pensionisumma on väiksem, tähendaks seda, et diskrimineerimise kindlakstegemine kaotaks igasuguse soovitava toime juhul, kui suuremas summas vanaduspensioni sai isa. Lisaks leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et muudetud LGSS artiklis 60 on sõnaselgelt ette nähtud, et pensionilisa võib maksta ainult ühele vanematest, kui mõlemad vanemad vastavad seaduses ette nähtud tingimustele selle saamiseks, mistõttu ei tuleks seda artikli sätet kohaldada juhul, kui kõnealune pensionilisa määratakse isale, kes ei vasta tingimustele, mis on ette nähtud soolist diskrimineerimist kehtestavas riigisiseses õigusnormis.

Neil asjaoludel otsustas Juzgado de lo social no 3 de Pamplona (Pamplona töökohus nr 3) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.

Kas [direktiivi 79/7] tuleb tõlgendada nii, et direktiivi artiklites 1 ja 4 tunnustatud võrdse kohtlemise põhimõttega, mis keelab igasuguse soolise diskrimineerimise, on vastuolus selline riigisisene õigusnorm nagu [muudetud LGSS] artikkel 60, mille pealkirja „Osamakseliste pensionide soolise lõhe vähendamiseks mõeldud pensionilisa“ all nähakse osamakselist vanadus- ja püsiva töövõimetuse pensioni saavatele naistele, kellel on bioloogilisi või lapsendatud lapsi, ette õigus saada pensionilisa, ilma et neile seataks muid tingimusi ja olenemata nende pensioni suurusest, ning täpselt samasuguses olukorras meeste puhul ei nähta nimetatud õigust ette samadel tingimustel, sest nende puhul nõutakse vanadus- või püsiva töövõimetuse pensioni pensionilisa saamiseks, et nad ei oleks pärast laste sündi või lapsendamist teatud aja jooksul sissemakseid teinud või need oleks olnud väiksemad, st kuni 31. detsembrini 1994 sündinud või lapsendatud laste puhul ei oleks mees teinud sissemakseid enam kui 120 päeva jooksul lapse sünnile eelnenud 9 kuu ja sellele järgnenud 3 aasta jooksul või lapsendamise puhul lapsendamist käsitleva kohtuotsuse kuupäevale järgnenud 3 aasta jooksul, kui talle määratud pensioni summa on naisele määratud pensioni summast väiksem, ning alates 1. jaanuarist 1995 sündinud või lapsendatud laste puhul on lapse sünnile või lapsendamist käsitlevale kohtuotsusele järgneva 24 kuu jooksul sissemaksete arvutamisel aluseks võetavate summade summa vähemalt 15% väiksem sellele vahetult eelnenud 24 kuu jooksul sissemaksete arvutamisel aluseks võetavate summade summast, kui mehele määratud pensioni summa on väiksem kui naisele määratud pensioni summa?

Kas juhul, kui tuvastatakse sooline diskrimineerimine, on [direktiivi 79/7] kohaselt meessoost pensionisaaja väljajätmisest tuleneva diskrimineerimise tagajärg see, et talle määratakse vanaduspensioni pensionilisa, kuigi [muudetud LGSS] artiklis 60 on sätestatud, et pensionilisa saab määrata ainult ühele vanematest, ning samas ei tohi meessoost pensionärile pensionilisa määramine tuua tulenevalt Euroopa Kohtu otsusest ja sellest, et riigisisene õigusnorm ei ole direktiiviga [79/7] kooskõlas, kaasa naissoost pensionisaajatele määratud vanaduspensioni pensionilisa tühistamist, kui on täidetud õigusnormis ette nähtud tingimus, et ta on vähemalt ühe lapse ema?“

Kohtuasi C‑626/23

33	INSSi otsusega, mis tehti kolme lapse isale XXXile teatavaks 6. aprillil 2022, määrati talle alates 11. jaanuarist 2022 kehtima hakkav vanaduspension.

34	XXX leidis, et pensioni summa oli valesti arvutatud ja et see peab hõlmama ka kõnealust pensionilisa, ning ta esitas INSSile selle otsuse peale vaide.

35	Kuna see vaie jäi vastuseta, esitas XXX 16. septembril 2022 Juzgado de lo Social no 4 de Madridile (Madridi töökohus nr 4, Hispaania) kaebuse, mis jäeti 15. veebruari 2023. aasta otsusega täielikult rahuldamata.

XXX esitas selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse Tribunal Superior de Justicia de Madridile (Madridi autonoomse piirkonna kõrgeim kohus, Hispaania), kes on kohtuasjas C‑626/23 eelotsusetaotluse esitanud kohus, väites, et meeste ja naiste erinev kohtlemine, mis tuleneb varasema LGSS artiklist 60, jätkub muudetud LGSS artikliga 60 seoses kõnealuse pensionilisa määramisega, kuna „töökarjääri katkemise“ nõue on esitatud üksnes meestele ja see on vastuolus direktiiviga 79/7.

37	Niisiis leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et on vaja kindlaks teha, kas muudetud LGSS artikkel 60 on kooskõlas direktiiviga ning harta artiklitega 20, 21, 23 ja artikli 34 lõikega 1.

Sellega seoses märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et varasema LGSS artiklit 60 muudeti, et võtta arvesse 12. detsembri 2019. aasta kohtuotsusest Instituto Nacional de la Seguridad Social (emade pensionilisa) (C‑450/18, EU:C:2019:1075) tulenevaid juhiseid. Pensionilisa maksmine, mis on ette nähtud muudetud LGSS artiklis 60 ja mida ei kvalifitseerita enam „emaduse pensionilisaks sotsiaalkindlustussüsteemi osamakselises pensionis“, vaid „soolise lõhe vähendamiseks mõeldud pensionilisaks“, sõltub ühe või mitme lapse olemasolust ning selle summa oleneb laste arvust.

39	Lisaks on muudetud LGSSis ette nähtud, et seda pensionilisa enam ei määrata, kui meeste ja naiste aasta jooksul omandatud keskmise osamakselise vanaduspensioni summa erinevuse protsent ei ole enam suurem kui 5%.

Samas, erinevalt vanaduspensioni saavatest naistest, kellel on üks või mitu last ning kellel on automaatne õigus saada muudetud LGSS artiklis 60 ette nähtud pensionilisa, võivad mehed taotleda seda pensionilisa üksnes siis, kui on täidetud teatavad täiendavad tingimused, mis puudutavad kas toitjakaotuspensioni saamist teise vanema surma tõttu ja ühele lapsele orvupensioni määramist või kahju nende töökarjäärile ja seega ka nende sotsiaalkindlustussüsteemi tehtavate sissemaksete perioodile.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul ei piisa selliste meetmete puhul, millega kehtestatakse erinev sooline kohtlemine, nende õigustamiseks sellest, et meetmete eesmärk on taastada naiste ja meeste võrdne sisuline kohtlemine, vaid lisaks tuleb tõendada, et riive, mida need meetmed tekitavad materiaalõigusele võrdsele kohtlemisele, on taotletava eesmärgi suhtes proportsionaalne.

Käesoleval juhul nähtub kuningliku dekreetseaduse 3/2021 seletuskirjast, et muudetud LGSS artikliga 60 kehtestatud erineva kohtlemise põhjendus seisneb eesmärgis vähendada sotsiaalkindlustuse valdkonnas esinevat soolist lõhet, mis kajastab naiste olukorda tööturul, mis tuleneb asjaolust, et nad on ajalooliselt mänginud laste kasvatamisel peamist rolli. Artikkel kehtestab seega positiivse meetme naiste kasuks, mis on siiski kättesaadav meestele, kui nad on võrreldavas olukorras.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus kahtleb siiski, kas see põhjendus on piisav. Lisaks sellele, et kõnealuse pensionilisa maksmist reguleerivad tingimused takistavad tegelikult enamikul meestest selle pensionilisa saamist, ei takista need tingimused ka seda, et kõnealune pensionilisa määratakse samuti naistele, kelle töökarjääri laste kasvatamine ei mõjutanud. Peale selle, arvestades, et kõnealuse pensionilisa summa moodustab protsendi vanaduspensioni summast, saavad seda pensionilisa rohkem need isikud, kellel on suurem vanaduspension, samas kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul võib laste kasvatamine nende isikute töökarjääri tõenäoliselt vähem kahjustada, kuna neil on nimelt rahalised vahendid võtta selleks tööle kolmandaid isikuid.

Lõpuks rõhutab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et muudetud LGSS näeb nüüd ette, et kui mõlemal vanemal on õigus kõnealusele pensionilisale, täiendatakse selle pensionilisaga ainult ühe vanema väiksemat vanaduspensioni. Kuigi käesoleval juhul on kõne all üksnes isa õigus kõnealusele pensionilisale, tekib siiski küsimus, kas selleks, et saavutada eesmärk vähendada soolist lõhet vanaduspensionide valdkonnas, nagu seda on taotletud muudetud LGSSiga, ning selleks, et tagada selle seaduse artikli 60 kooskõla harta artikliga 23 või olenevalt olukorrast direktiivi 79/7 artikli 7 lõike 1 punktiga b, ei oleks piisanud pensionilisa määramisest ainult väiksemat vanaduspensioni saavale vanemale, olenemata vanema soost.

Neil asjaoludel otsustas Tribunal Superior de Justicia de Madrid (Madridi autonoomse piirkonna kõrgeim kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas [direktiivi 79/7] ja [harta] artikleid 20, 21, 23 ja artikli 34 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus selline riigisisene õigusnorm nagu põhikohtuasjas käsitletav, milles nähakse osamakselise vanaduspensioni saajatele, kellel on bioloogilisi või lapsendatud lapsi, ette pensionilisa saamise õigus, kuid pensionilisa määratakse naistele automaatselt, aga meestelt nõutakse kas seda, et nad saaksid teise vanema surma tõttu toitjakaotuspensioni ja mõni lastest saaks orvupensioni, või seda, et nende töökarjäär oleks lapse sünni või lapsendamise tõttu katkenud või kahjustada saanud (seaduses sätestatud ja eelnevalt kirjeldatud tingimustel)?“

46	Euroopa Kohtu presidendi 13. detsembri 2023. aasta otsusega liideti kohtuasjad C‑623/23 ja C‑626/23 menetluse kirjaliku ja suulise osa ning kohtuotsuse huvides.

Eelotsuse küsimuste analüüs

Esimene küsimus kohtuasjas C‑623/23 ja ainus küsimus kohtuasjas C‑626/23

47	Kõigepealt tuleb tõdeda, et kohtuasjas C‑626/23 palub eelotsusetaotluse esitanud kohus oma küsimusega tõlgendada mitte ainult direktiivi 79/7, vaid ka harta artikleid 20, 21, 23 ning artikli 34 lõiget 1.

Mis puudutab harta artikleid 20 ja 21, siis neis on sätestatud esiteks põhimõte, et kõik on seaduse ees võrdsed, ja teiseks igasuguse diskrimineerimise keeld muu hulgas soo tõttu. Lisaks käsitleb harta artikli 34 lõige 1 eelkõige seda, et Euroopa Liit tunnustab ja austab õigust sotsiaalkindlustushüvitistele ja sotsiaalteenustele.

Sellega seoses tuleb meenutada, et direktiiv 79/7 täpsustab meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtet sotsiaalkindlustuse valdkonnas, mistõttu peavad liikmesriigid direktiivi kohaldamisalasse kuuluvate meetmete võtmisel tegutsema seda direktiivi järgides. Sellest järeldub, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud küsimust kohtuasjas C‑626/23 tuleb analüüsida selle direktiivi, mitte nende harta sätete alusel (vt selle kohta 24. septembri 2020. aasta kohtuotsus YS (juhtivtöötajate tööandjapension), C‑223/19, EU:C:2020:753, punktid 83 ja 84, ning 2. septembri 2021. aasta kohtuotsus INPS (sünnitoetus ning rasedus- ja sünnitustoetus ühtse loa omanikele), C‑350/20, EU:C:2021:659, punktid 46 ja 47).

Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et esimese küsimusega kohtuasjas C‑623/23 ja ainsa küsimusega kohtuasjas C‑626/23, mida tuleb analüüsida koos, soovivad eelotsusetaotluse esitanud kohtud sisuliselt teada, kas direktiivi 79/7, eelkõige selle artiklit 4 ja artikli 7 lõike 1 punkti b, arvestades harta artiklit 23, tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt makstakse selleks, et vähendada laste kasvatamisest tulenevat soolist lõhet sotsiaalkindlustushüvitiste valdkonnas, pensionilisa naistele, kes saavad osamakselist vanaduspensioni ja kellel on üks või mitu last, samas kui meeste puhul, kes on täpselt samasuguses olukorras, sõltub pensionilisa määramine täiendavatest tingimustest, mis on seotud sellega, et laste sünni või lapsendamise tõttu on nende töökarjäär katkenud või olnud mõjutatud.

Direktiivi 79/7 artikli 3 lõike 1 punktis a on ette nähtud, et direktiivi kohaldatakse riiklike skeemide suhtes, mis pakuvad muu hulgas kaitset vanaduse puhul. Direktiivi artikli 4 lõike 1 kolmanda taande järgi tähendab võrdse kohtlemise põhimõte, et puudub igasugune otsene või kaudne sooline diskrimineerimine, eriti seoses perekonnaseisuga, ning eelkõige siis, kui kõne all on hüvitiste arvutamine.

Nagu eelotsusetaotlused esitanud kohtud märgivad, on Euroopa Kohus 12. detsembri 2019. aasta kohtuotsuse Instituto Nacional de la Seguridad Social (emade pensionilisa) (C‑450/18, EU:C:2019:1075) punktides 39, 41, 66 ja 67 sisuliselt juba leidnud, et direktiivi 79/7 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis näevad naistele ette õiguse pensionilisale, kui neil on vähemalt kaks bioloogilist või lapsendatud last ja nad saavad riiklikust sotsiaalkindlustussüsteemist osamakselist püsiva töövõimetuse pensioni, samas kui meestel, kes on täpselt samasuguses olukorras, sellisele pensionilisale õigust ei ole, kuna need õigusnormid kujutavad endast otsest soolist diskrimineerimist direktiivi artikli 4 lõike 1 kolmanda taande tähenduses.

Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotlused esitanud kohtute selgitustest, et riigisiseseid õigusnorme, mille alusel see kohtuotsus tehti, see tähendab õigusnorme, mis tulenevad varasema LGSS artikli 60 lõikest 1, muudeti muu hulgas nii, et nüüd ei ole sellisele pensionilisale enam õigus mitte ainult naistel, vaid ka meestel, kui viimased vastavad täiendavatele tingimustele, mis on seotud sellega, et laste sünni või lapsendamise tõttu on nende töökarjäär katkenud või olnud mõjutatud, ning konkreetselt põhikohtuasjade puhul tingimusele, et lapse sünnile eelnenud 9 kuu ja järgnenud 3 aasta jooksul ei ole tehtud sissemakseid enam kui 120 päeva jooksul.

Nagu INSS ja Hispaania valitsus täpsustasid, põhineb muudetud LGSS – nagu nähtub selle seaduse seletuskirjast – eeldusel, et üldjuhul hoolitsevad laste kasvatamise eest naised oma töökarjääri arvelt, kusjuures see eeldus põhineb empiirilisel järeldusel, et laste kasvatamine ema poolt mõjutab ülekaalukalt ema töökarjääri. Sellise eelduse saab ümber lükata üksnes juhul, kui on tõendatud, et muudetud LGSS artikli 60 lõikes 1 ette nähtud tingimused meestele on täidetud, kuna nende tingimuste täidetus võimaldab seega asuda seisukohale, et tegelikult tegeles laste kasvatamisega mees.

55	Sellega seoses tuleb esiteks sarnaselt eelotsusetaotlused esitanud kohtute ja Euroopa Komisjoniga ühelt poolt tõdeda, et varasemasse LGSSi tehtud muudatused ei lõpetanud meeste ebasoodsamat kohtlemist võrreldes naistega.

Nimelt peavad üksnes mehed selleks, et neil oleks õigus kõnealusele pensionilisale, vastama käesoleva kohtuotsuse punktis 53 nimetatud täiendavatele tingimustele. Seega ei ole vanema staatus piisav, et võimaldada vanaduspensioni saavatele meestele sellise pensionilisa maksmist, samas kui samasuguse staatusega naiste puhul on see piisav.

Teiselt poolt tuleb kontrollida, kas põhikohtuasjades kõne all olevate riigisiseste õigusnormidega kehtestatud meeste ja naiste erinev kohtlemine puudutab võrreldavas olukorras olevate isikute kategooriaid vastavalt 12. detsembri 2019. aasta kohtuotsuse Instituto Nacional de la Seguridad Social (emade pensionilisa) (C‑450/18, EU:C:2019:1075) punktides 42–45 esitatud kaalutlustele.

Olukordade võrreldavust ei tule hinnata mitte üldiselt ja abstraktselt, vaid spetsiifiliselt ja konkreetselt, võttes arvesse kõiki asjaolusid, mis neid olukordi iseloomustavad, ning lähtudes eelkõige kõnealuse eristamise kehtestanud riigisiseste õigusnormide esemest ja eesmärgist; vajaduse korral tuleb arvestada selle valdkonna põhimõtteid ja eesmärke, kuhu need riigisisesed õigusnormid kuuluvad (12. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Instituto Nacional de la Seguridad Social (emade pensionilisa), C‑450/18, EU:C:2019:1075, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika).

Käesoleval juhul nähtub Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust ja nende õigusnormide sõnastusest endast, et nende eesmärk on vähendada soolist lõhet sotsiaalkindlustuse valdkonnas, hüvitades rahalise kahju, mida emad kannavad oma töökarjääris nende ülekaaluka rolli tõttu laste kasvatamisel – kahju, mis väljendub eelkõige väiksemate sissemaksete tegemises sotsiaalkindlustusskeemi ja seega vähendatud sotsiaalkindlustushüvitiste maksmises.

Euroopa Kohus on aga juba otsustanud, et seda eesmärki arvestades ei saa välistada, et nais- ja meestöötajad, kes on oma lapsi kasvatanud, on võrreldavas olukorras, kuna mõlemale võivad seetõttu, et nad on seotud oma laste kasvatamisega, saada osaks samasugused halvemused töökarjääris; seda hinnangut ei sea kahtluse alla asjaolu, mida INSS ja Hispaania valitsus rõhutavad, et praktikas täidavad laste kasvatamisega seotud ülesandeid peamiselt naised (vt selle kohta 12. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Instituto Nacional de la Seguridad Social (emade pensionilisa), C‑450/18, EU:C:2019:1075, punktid 50–52).

61	Sellest järeldub, et sellised riigisisesed õigusnormid nagu muudetud LGSS artikli 60 lõige 1 kehtestavad meeste ebasoodsama kohtlemise võrreldes naistega, samas kui need isikud võivad olla võrreldavas olukorras.

62	Seega kujutavad sellised õigusnormid endast otsest soolist diskrimineerimist direktiivi 79/7 artikli 4 lõike 1 tähenduses.

Olgu teiseks meenutatud, et Euroopa Kohtu praktikas on asutud seisukohale, et direktiivi 79/7 artikli 4 lõikes 1 sätestatud otsese soolise diskrimineerimise keelust erandi tegemine on võimalik vaid selle direktiivi sätetes ammendavalt loetletud juhtudel (vt selle kohta 12. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Instituto Nacional de la Seguridad Social (emade pensionilisa), C‑450/18, EU:C:2019:1075, punktid 54 ja seal viidatud kohtupraktika).

Mis puudutab sellega seoses ühelt poolt direktiivi 79/7 artikli 4 lõiget 2, mille kohaselt võrdse kohtlemise põhimõte ei piira nende sätete kohaldamist, mis käsitlevad naiste kaitset seoses raseduse ja sünnitusega, siis tuleb tõdeda – nagu märgib ka eelotsusetaotluse esitanud kohus kohtuasjas C‑623/23 –, et muudetud LGSS artikli 60 lõige 1 ei sisalda ühtegi elementi, mis tõendaks seost kõnealuse pensionilisa maksmise ning rasedus- ja sünnituspuhkuse kasutamise või halvemusega, mis võib naisele osaks saada karjääris, sest ta jäi töölt kõrvale sünnitusjärgsel ajal (vt selle kohta 12. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Instituto Nacional de la Seguridad Social (emade pensionilisa), C‑450/18, EU:C:2019:1075, punkt 57).

65	Lisaks, nagu märgib komisjon, kinnitab seda järeldust juba asjaolu, et kõnealust pensionilisa võidakse nüüd käesoleva kohtuotsuse punktis 53 nimetatud täiendavatel tingimustel määrata ka meestele.

66	Seepärast ei kuulu selline pensionilisa, nagu on arutusel põhikohtuasjades, diskrimineerimise keelu erandi alla, mis on ette nähtud direktiivi 79/7 artikli 4 lõikes 2.

Teiselt poolt ei piira see direktiiv vastavalt artikli 7 lõike 1 punktile b liikmesriikide õigust selle reguleerimisalast välja arvata vanaduspensioniskeemidega seotud eeliseid, mis antakse lapsed üles kasvatanud isikutele, ja õiguste omandamist hüvitiste saamiseks perioodide eest, mil töö oli laste kasvatamise tõttu katkestatud.

Sellega seoses piisab siiski, kui märkida, et kuigi on tõsi, et muudetud LGSS artikli 60 lõike 1 punkti b alapunktid 1 ja 2 kehtestavad meestele tingimused, mille eesmärk on eelkõige piirata kõnealuse pensionilisa maksmist üksnes meestöötajatele, kelle töökarjäär on laste sünni või lapsendamise tõttu katkenud või olnud mõjutatud, nähtub eelotsusetaotlused esitanud kohtute täpsustustest, et naiste puhul ei ole selle sättega pensionilisa määramise tingimuseks siiani seatud laste kasvatamist ega laste kasvatamiseks töökarjääri katkestamise perioodide olemasolu (vt selle kohta 12. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Instituto Nacional de la Seguridad Social (emade pensionilisa), C‑450/18, EU:C:2019:1075, punkt 62).

69	Järelikult ei ole direktiivi 79/7 artikli 7 lõike 1 punkt b sellisele pensionilisale kohaldatav.

70	Kolmandaks tuleb analüüsida, kas käesoleva kohtuotsuse punktis 62 nimetatud diskrimineerimine, mis tuleneb muudetud LGSS artikli 60 lõikest 1, võib olla harta artikli 23 alusel põhjendatud.

Artikli 23 teises lõigus on sätestatud, et võrdõiguslikkuse põhimõte ei takista säilitamast või võtmast meetmeid, mis annavad alaesindatud soole erilisi eeliseid. Sellega seoses tuleb täpsustada, et nagu nähtub selgitustest põhiõiguste harta kohta (ELT 2007, C 303, lk 17), võtab see säte „lühemas vormis“ kokku ELTL artikli 157 lõike 4, kuid „ei muuda [seda]“.

ELTL artikli 157 lõikes 4 on sätestatud, et pidades silmas meeste ja naiste täieliku ja tegeliku võrdõiguslikkuse tagamist tööasjus, ei takista võrdse kohtlemise põhimõte ühtki liikmesriiki säilitamast või võtmast meetmeid, mis sätestavad erilised eelised, et hõlbustada alaesindatud sool tegutsemist oma kutsealal ja ära hoida või heastada halvemusi töökarjääris.

INSS väidab sellega seoses, et muudetud LGSS artikli 60 lõige 1 kuulub selle sätte kohaldamisalasse, kuna seda tuleb pidada positiivseks meetmeks, mis on osa selle eesmärgi saavutamisest, mille olulisust tunnustatakse liidu tasandil ja milleks on kaotada sooline lõhe vanaduspensionide valdkonnas, mis tuleneb asjaolust, et naised on ajalooliselt mänginud laste kasvatamisel peamist rolli. INSS lisab, et kõnealune pensionilisa on osa Hispaania Kuningriigi võetud meetmete kogumist, mis puudutavad muu hulgas meetmeid, mille eesmärk on soodustada vanemate kaasvastutust pere- ja tööelu ühitamisel ning seeläbi saavutada ELTL artikli 157 lõikes 4 sätestatud eesmärgid. Seega võimaldab muudetud LGSS artikli 60 lõige 1 neid muid meetmeid täiendada, korvates halvemust, mis on naistele töökarjääris osaks saanud laste kasvatamise tõttu ja mis karjääri lõppedes kajastub nende vanaduspensionides.

Selles suhtes tuleb märkida, et Euroopa Kohus otsustas 12. detsembri 2019. aasta kohtuotsuse Instituto Nacional de la Seguridad Social (emade pensionilisa) (C‑450/18, EU:C:2019:1075) punktis 65 sisuliselt, et ELTL artikli 157 lõiget 4 ei saa kohaldada selliste riigisiseste õigusnormide suhtes nagu varasema LGSS artikli 60 lõige 1, milles on piirdutud sellega, et naistele antakse pensioni määramisel lisasumma, ilma et see heastaks probleeme, mis võivad neil esineda töökarjääri jooksul, ning see pensionilisa ei tundu heastavat naistel töökarjääri jooksul taluda tulnud halvemusi seeläbi, et neid aidatakse töökarjääris, ega tagavat seega konkreetselt meeste ja naiste täielikku võrdõiguslikkust kutsetegevuses.

75	Eelmises punktis esitatud kaalutlused kehtivad aga ka muudetud LGSS artikli 60 lõike 1 kohta. Asjaolu, et see säte täiendab – kui see on tõendatud – muid sätteid, mis on omakorda mõeldud ELTL artikli 157 lõikes 4 sätestatud eesmärkide saavutamiseks, ei saa iseenesest seda järeldust mõjutada.

76	Seega tuleb tõdeda, et sellised riigisisesed õigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjades, ei ole harta artikli 23 alusel põhjendatud.

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimesele küsimusele kohtuasjas C‑623/23 ja ainsale küsimusele kohtuasjas C‑626/23 vastata, et direktiivi 79/7, eelkõige selle artiklit 4 ja artikli 7 lõike 1 punkti b, arvestades harta artiklit 23, tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt makstakse selleks, et vähendada laste kasvatamisest tulenevat soolist lõhet sotsiaalkindlustushüvitiste valdkonnas, pensionilisa naistele, kes saavad osamakselist vanaduspensioni ja kellel on üks või mitu last, samas kui meeste puhul, kes on samasuguses olukorras, sõltub pensionilisa määramine täiendavatest tingimustest, mis on seotud sellega, et laste sünni või lapsendamise tõttu on nende töökarjäär katkenud või olnud mõjutatud.

Teine küsimus kohtuasjas C‑623/23

Vastuvõetavus

INSS ja Hispaania valitsus väidavad, et kohtuasjas C‑623/23 esitatud teine küsimus, mis puudutab mõju, mida kõnealuse pensionilisa määramine isale võib avaldada selle pensionilisa säilitamisele, mis emale on juba määratud, on vastuvõetamatu, kuna põhikohtuasjas ei ole kõne all laste ema pensionilisa võimalik tühistamine.

Sellega seoses olgu märgitud, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt on ELTL artiklis 267 ette nähtud Euroopa Kohtu ja liikmesriikide kohtute koostöö raames üksnes asja menetleval ja selles tehtava lahendi eest vastutaval liikmesriigi kohtul õigus kohtuasja eripära arvesse võttes hinnata nii eelotsusetaotluse vajalikkust asjas otsuse langetamiseks kui ka Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust. Seega, kui küsimused on esitatud liidu õiguse tõlgendamise kohta, on Euroopa Kohus üldjuhul kohustatud neile vastama (24. veebruari 2022. aasta kohtuotsus TGSS (koduabiliste töötus), C‑389/20, EU:C:2022:120, punkt 23 ja seal viidatud kohtupraktika).

Siit järeldub, et eeldatakse, et liidu õigust puudutavad küsimused on asjakohased. Euroopa Kohus võib keelduda liikmesriigi kohtu esitatud eelotsuse küsimusele vastamast vaid siis, kui on ilmne, et taotletaval liidu õiguse tõlgendusel puudub igasugune seos põhikohtuasja tegelike asjaolude või esemega, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi või õiguslikke asjaolusid, et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele (24. veebruari 2022. aasta kohtuotsus TGSS (koduabiliste töötus), C‑389/20, EU:C:2022:120, punkt 24 ja seal viidatud kohtupraktika).

Käesoleval juhul on tõsi, et emale määratud pensionilisa tühistamise küsimus ei näi iseenesest olevat põhikohtuasja ese. Siiski on muudetud LGSS artikli 60 lõikes 2 ette nähtud, et „[t]eisele vanemale pensionilisa määramine toob kaasa esimesele vanemale juba määratud pensionilisa tühistamise“ ning esimene vanem kuulatakse seega ära „[e]nne teisele vanemale õiguse andmise otsuse tegemist“. Lisaks nähtub eelotsusetaotluse esitanud kohtu täpsustustest, et ema oli kutsutud põhikohtuasjas menetlusse astujana kohtusse ilmuma.

Neil asjaoludel ei saa välistada, et eelotsusetaotluse esitanud kohus peab selleks, et järgida kohaldatavaid menetlusnorme, põhikohtuasja lahendamiseks võtma arvesse sellise tühistamise võimalikkust. Järelikult ei ole ilmselge, et sellise tühistamise kooskõlal liidu õigusega ei ole mingit seost põhikohtuasja esemega.

Lisaks leiab Hispaania valitsus, et direktiivil 79/7 puudub igasugune seos kohtuasjas C‑623/23 esitatud teise küsimuse esemega, kuna eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole täpsustanud, millist direktiivi sätet rikutaks, kui põhikohtuasjas kõne all olevate riigisiseste õigusnormide diskrimineeriva laadi tuvastamine tooks kaasa emale määratud pensionilisa tühistamise.

Sellega seoses piisab, kui tõdeda, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu kahtlused tulenevad asjaolust, et ta leiab, et selline tühistamine võib võtta kogu soovitava toime selle tuvastamiselt, et direktiivi 79/7 seisukohast on need riigisisesed õigusnormid diskrimineerivad. Seega on võimalik mõista seost, mille see kohus on leidnud emale määratud pensionilisa tühistamise ja sellest direktiivist tulenevate nõuete vahel.

85	Sellest järeldub, et teine küsimus kohtuasjas C‑623/23 on vastuvõetav.

Sisulised küsimused

Kohtuasjas C‑623/23 esitatud teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 79/7 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus, et juhul kui jäetakse rahuldamata isa esitatud taotlus pensionilisa määramiseks riigisiseste õigusnormide alusel, mis on tunnistatud direktiivi tähenduses otsest soolist diskrimineerimist kujutavateks õigusnormideks, ja kui isale tuleb seega määrata see pensionilisa emadele kohaldatavatel tingimustel, toob see maksmine kaasa emale juba määratud pensionilisa tühistamise, kuna nende õigusnormide kohaselt võib selle pensionilisa määrata ainult sellele vanemale, kes saab vanaduspensioni väiksemas summas, ning see vanem on isa.

Sellega seoses tuleb märkida, et väljakujunenud kohtupraktikast nähtub, et juhul, kui on tuvastatud liidu õigusega vastuolus olev diskrimineerimine, ja kuni ei ole vastu võetud võrdset kohtlemist taastavaid meetmeid, saab võrdsuse põhimõtte järgimine olla tagatud üksnes seeläbi, et ebasoodsamasse olukorda seatud kategooriasse kuuluvatele isikutele antakse samad eelised, mis on soodustatud kategooriasse kuuluvatel isikutel. Niisugusel juhul peab liikmesriigi kohus jätma kohaldamata mis tahes diskrimineeriva riigisisese sätte, ilma et ta peaks eelnevalt taotlema või ootama ära selle sätte tühistamist seadusandja poolt, ning kohaldama ebasoodsamas olukorras olevate isikute kategooria suhtes samu norme, mida kohaldatakse teise kategooriasse kuuluvate isikute suhtes (14. septembri 2023. aasta kohtuotsus TGSS (emaduse pensionilisa maksmisest keeldumine), C‑113/22, EU:C:2023:665, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).

Kuigi käesoleval juhul toob kõnealuse pensionilisa puhul isale sama skeemi kohaldamine mis emale kaasa pensionilisa määramise isale ja samal ajal emale juba määratud pensionilisa tühistamise, kuna esiteks näevad riigisisesed õigusnormid ette, et pensionilisa võib määrata ainult ühele vanemale, st isikule, kes saab väiksemat pensioni, ning teiseks saab ema suuremat pensioni, ei saa seda pensionilisa tühistamist pidada selliseks, mis võtab soovitava toime selle tuvastamiselt, et riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt isad jäid ilma samast pensionilisast, on diskrimineerivad.

89	Nimelt on selline tühistamine üksnes selle tagajärg, et isa suhtes kohaldatakse kõnealuse pensionilisa määramisel samu tingimusi, mida kohaldatakse emadele.

90	Sama kehtib ka eelotsusetaotluse esitanud kohtu viidatud hüpoteesi kohta, kui isa saab suuremat pensioni ja kui see pensionilisa määratakse sel põhjusel üksnes emale.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on tõlgendada riigisisest õigust ja hinnata, kas see õigus võimaldab jätta emale alles juba määratud pensionilisa, kui isal on õigus saada kõnealust pensionilisa samadel tingimustel kui need, mida kohaldatakse emadele, kusjuures tuleb täpsustada, et eelotsusetaotluse esitanud kohus näib olevat seisukohal, et tingimus, mille kohaselt see pensionilisa määratakse ainult sellele vanemale, kes saab väiksemat pensioni, ei ole kohaldatav, „kui [kõnealune] pensionilisa määratakse isale, kes ei vasta tingimustele, mis on ette nähtud soo alusel diskrimineerimist kehtestavas riigisiseses õigusnormis“.

Kui eelotsusetaotluse esitanud kohus tuvastab, et tema riigisisesega õigusega on selline allesjätmine lubatud, ei nõua liidu õigus, et enne selliste meetmete võtmist tuleks sellisest pensionilisast, nagu on kõne all põhikohtuasjas, jätta ilma isikute kategooria, kes seda juba saavad, nagu õigesti märkis komisjon (vt selle kohta 22. juuni 2011. aasta kohtuotsus Landtová, C‑399/09, EU:C:2011:415, punkt 53).

Eeltoodud arvestades tuleb kohtuasjas C‑623/23 esitatud teisele küsimusele vastata, et direktiivi 79/7 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus, et juhul kui jäetakse rahuldamata isa esitatud taotlus pensionilisa määramiseks riigisiseste õigusnormide alusel, mis on tunnistatud direktiivi tähenduses otsest soolist diskrimineerimist kujutavateks õigusnormideks, ja kui isale tuleb seega määrata see pensionilisa emadele kohaldatavatel tingimustel, toob selle maksmine kaasa emale juba määratud pensionilisa tühistamise, kuna nende õigusnormide kohaselt võib selle pensionilisa määrata ainult sellele vanemale, kes saab vanaduspensioni väiksemas summas, ning see vanem on isa.

Kohtukulud

94	Kuna põhikohtuasjade poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtutes pooleli olevate asjade üks staadium, otsustavad kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohtud. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kümnes koda) otsustab:

Nõukogu 19. detsembri 1978. aasta direktiivi 79/7/EMÜ meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte järkjärgulise rakendamise kohta sotsiaalkindlustuse valdkonnas, eelkõige artiklit 4 ja artikli 7 lõike 1 punkti b, arvestades Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 23,

tuleb tõlgendada nii, et

sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt makstakse selleks, et vähendada laste kasvatamisest tulenevat soolist lõhet sotsiaalkindlustushüvitiste valdkonnas, pensionilisa naistele, kes saavad osamakselist vanaduspensioni ja kellel on üks või mitu last, samas kui meeste puhul, kes on täpselt samasuguses olukorras, sõltub pensionilisa määramine täiendavatest tingimustest, mis on seotud sellega, et laste sünni või lapsendamise tõttu on nende töökarjäär katkenud või olnud mõjutatud.

Direktiivi 79/7

tuleb tõlgendada nii, et

sellega ei ole vastuolus, et juhul kui jäetakse rahuldamata isa esitatud taotlus pensionilisa määramiseks riigisiseste õigusnormide alusel, mis on tunnistatud direktiivi tähenduses otsest soolist diskrimineerimist kujutavateks õigusnormideks, ja kui isale tuleb seega määrata see pensionilisa emadele kohaldatavatel tingimustel, toob selle maksmine kaasa emale juba määratud pensionilisa tühistamise, kuna nende õigusnormide kohaselt võib selle pensionilisa määrata ainult sellele vanemale, kes saab vanaduspensioni väiksemas summas, ning see vanem on isa.

Allkirjad

( *1 ) Kohtumenetluse keel: hispaania.

( i ) Käesoleval kohtuasjal on väljamõeldud nimi. See ei vasta ühegi menetlusosalise tegelikule nimele.