Kohtuasi C‑610/23 [Al Nasiria] ( i )

versus

Ypourgos Metanastefsis kai Asylou

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Dioikitiko Protodikeio Thessalonikis)

Euroopa Kohtu (esimene koda) 3. juuli 2025. aasta kohtuotsus

Eelotsusetaotlus – Varjupaigapoliitika – Rahvusvaheline kaitse – Rahvusvahelise kaitse andmise ja äravõtmise menetluse ühised nõuded – Direktiiv 2013/32/EL – Artikkel 46 – Euroopa Liidu põhiõiguste harta – Artikkel 47 – Õigus tõhusale õiguskaitsevahendile – Kaebuse täieliku ja ex nunc läbivaatamise nõue – Kohustus ilmuda isiklikult kaebust läbivaatavasse asutusse – Kaebuse kuritarvitusliku esitamise eeldus – Kaebuse ilmselge põhjendamatuse tõttu tagasilükkamine ilma seda sisuliselt analüüsimata – Proportsionaalsuse põhimõte

Eelotsuse küsimused – Euroopa Kohtusse pöördumine – Liikmesriigi kohus ELTL artikli 267 tähenduses – Mõiste – Kreeka sõltumatud vaidlustuskomisjonid – Hõlmamine

(ELTL artikkel 267; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2013/32, artikkel 46; nõukogu direktiiv 2005/85)

(vt punktid 39–44)
Piirikontroll, varjupaik ja sisseränne – Varjupaigapoliitika – Rahvusvahelise kaitse seisundi andmise ja äravõtmise menetlus – Direktiiv 2013/32 – Õigus tõhusale kohtulikule kaitsele – Rahvusvahelise kaitse taotluse kohta tehtud otsuse peale esitatud kaebus – Menetlusliku kohustuse ilmuda isiklikult kohtusse, kes on pädev lahendama rahvusvahelise kaitse taotleja kaebust, täitmata jätmine selle taotleja poolt – Riigisisesed õigusnormid, mis kehtestavad kaebuse kuritarvitusliku esitamise eelduse ja näevad ette selle ilmselge põhjendamatuse tõttu tagasilükkamise – Õigusnormid, mille ainus eesmärk on kontrollida taotleja viibimist riigi territooriumil, mitte tema õigust olla ära kuulatud – Lubamatus

(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 47; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2013/32, artikkel 46)

(vt punktid 47–69 ja resolutsioon)

Kokkuvõte

Euroopa Kohus, kellele esitati rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamist käsitlev eelotsusetaotlus, täpsustas sellise tagasilükkamise otsuse peale kasutatavat õigust tõhusale õiguskaitsevahendile, mis on ette nähtud direktiivi 2013/32 ( 1 ) artiklis 46. Täpsemalt võttis ta seisukoha küsimuses, kas selle sättega on kooskõlas riigisisesed õigusnormid, mis näevad ette sellise kaebuse kuritarvitusliku esitamise eelduse juhul, kui kaebaja ei ilmu isiklikult kohtusse, kes tema kaebust läbi vaatab.

Iraagi kodanik FO esitas 2019. aasta veebruaris Kreeka ametiasutusele rahvusvahelise kaitse taotluse põhjendusel, et tema elu oli päritoluriigis ohus. 2020. aasta veebruaris piirkondlikus varjupaigaametis toimunud vestlusel täpsustas ta tingimusi, millistel tal oli olnud armusuhe ühe noore naisega, kelle pereliige teda tulirelvaga vigastas, ja märkis, et tema kohta oli tehtud hõimu otsus, milles nõuti tema hukkamist. Varjupaigaamet lükkas 2020. aasta mais tehtud otsusega FO esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse tagasi põhjendusel, et tema väited ei olnud usaldusväärsed.

FO esitas 2021. aasta augustis selle otsuse peale kaebuse sõltumatule vaidlustuskomisjonile. Seejärel teatati talle, et tema kaebuse läbivaatamise kuupäevaks oli määratud 11. oktoober 2021. Lisaks täpsustati talle, et isegi kui teda ei kutsuta istungile, peab ta kaebuse läbivaatamise kuupäeval isiklikult kohale ilmuma, välja arvatud juhul, kui ta viibib seaduslikult vastuvõtu- ja tuvastamiskeskuses või kui talle on kehtestatud liikumispiirang või kohustus elada kohas, mis asub väljaspool Atika piirkonda (Kreeka). Kuna FO ei ilmunud isiklikult sellesse komisjoni, lükkas komisjon pärast seda, kui ta oli kontrollinud, et FO ei kuulunud mõne isikliku kohaleilmumise reeglist tehtava erandi alla, tema kaebuse ilmselge põhjendamatuse tõttu tagasi seda sisuliselt läbi vaatamata.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus, kellele FO esitas selle otsuse peale kaebuse, otsustas esitada Euroopa Kohtule eelkõige küsimuse selle kohta, kas menetluslik kohustus ilmuda isiklikult nendesse komisjonidesse kohale ja eelkõige selle kohustuse täitmata jätmise õiguslikud tagajärjed, mis olid ette nähtud käsitletavates riigisisestes õigusnormides, on kooskõlas direktiivi 2013/32 artikliga 46.

Euroopa Kohtu hinnang

Kõigepealt tõdes Euroopa Kohus – tingimusel, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu kontrolli tulemusel ei ilmne vastupidist –, et sõltumatud vaidlustuskomisjonid, mis on põhikohtuasjas käsitletavate riigisiseste õigusnormidega loodud selleks, et menetleda rahvusvahelise kaitse taotlejate poolt nende suhtes tehtud otsuste peale esitatud kaebusi, vastavad vajalikele tingimustele, et neid saaks pidada „kohtuteks“ direktiivi 2013/32 artikli 46 tähenduses. Viidates sellega seoses samadele kriteeriumidele, mis on välja töötatud selleks, et hinnata, kas eelotsusetaotluse esitanud organ on „kohus“ ELTL artikli 267 tähenduses, järeldas Euroopa Kohus, et ei eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud teave ega Kreeka valitsuse ja Euroopa Komisjoni esitatud argumendid ei sisalda asjaolusid, mis võiksid seada selle hinnangu kahtluse alla.

Sisulistes küsimustes otsustas Euroopa Kohus, et direktiivi 2013/32 artiklit 46 tuleb Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklit 47 ( 2 ) arvestades tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis juhul, kui rahvusvahelise kaitse taotleja ei täida menetluslikku kohustust ilmuda isiklikult kohtusse, kes on pädev tegema otsust tema taotluse rahuldamata jätmise otsuse peale esitatud kaebuse kohta, ning selle kohustuse ainus eesmärk on kontrollida tema viibimist riigi territooriumil, mitte teda ära kuulata, kehtestavad eelduse, et see kaebus on esitatud kuritarvituslikult, ja näevad ette, et kaebus tuleb ilmselge põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

Sellele järeldusele jõudmiseks märkis Euroopa Kohus, et direktiivi 2013/32 artikli 46 lõige 1 paneb liikmesriikidele kohustuse tagada rahvusvahelise kaitse taotlejatele õigus tõhusale õiguskaitsevahendile kohtus seoses nende taotlusi käsitlevate otsustega, sealhulgas eelkõige otsustega, millega rahvusvahelise kaitse taotlus põhjendamatuse tõttu tagasi lükatakse, kuid selles sättes ei ole ammendavalt kindlaks määratud seda õiguskaitsevahendit reguleerivaid menetlusnorme. Kuigi vastavat valdkonda reguleerivate liidu õigusnormide puudumisel tuleb vastavalt liikmesriikide menetlusautonoomia põhimõttele ning võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtteid järgides riigisiseses õiguskorras kehtestada menetlusnormid nende kohtuasjade läbivaatamiseks, mille eesmärk on tagada liidu õiguskorrast tulenevate individuaalsete õiguste kaitse, on liikmesriigid siiski kohustatud igal üksikjuhtumil tagama, et järgitakse harta artikliga 47 tagatud õigust tõhusale kohtulikule kaitsele. Järelikult tuleb direktiivi 2013/32 artiklis 46 ette nähtud õiguskaitsevahendi omadused kindlaks määrata vastavalt artiklile 47.

Käsitletaval juhul on vaidlusalustes riigisisestes õigusnormides, millega on üle võetud direktiivi 2013/32 artikkel 46, ette nähtud, et rahvusvahelise kaitse taotlejad, kes on esitanud kaebuse nende taotluse tagasilükkamise otsuse peale, on sõltumata nende Kreekas viibimise kohast kohustatud minema sõltumatute vaidlustuskomisjonide asukohta, et sinna isiklikult kohale ilmuda, välja arvatud juhul, kui nende suhtes kehtib mõni nendes õigusnormides viidatud eranditest. Kõigi nende komisjonide asukoht on aga Ateenas. Lisaks näevad need õigusnormid isikliku kohaleilmumise kohustuse täitmata jätmise õigusliku tagajärjena ette eelduse, et taotleja on kaebuse esitanud üksnes selleks, et lükata edasi või takistada varasema või eesseisva väljasaatmisotsuse täideviimist või enda väljasaatmist, ning et tema kaebus lükatakse ilmselge põhjendamatuse tõttu tagasi.

Sellega seoses lubab direktiivi 2013/32 artikli 46 lõige 11 liikmesriikidel kehtestada riigisiseses õiguses tingimused, mille korral võib eeldada, et taotleja on oma kaebuse kaudselt tagasi võtnud või sellest loobunud. Käsitletaval juhul on selliste kaebuste kiire menetlemise ja kohtusüsteemi tõhususe säilitamise eesmärgid, mida vaidlusaluste riigisiseste õigusnormidega taotletakse, õiguspärased eesmärgid, kuna need aitavad kaasa sellele, et neid kaebusi menetlevad kohtud keskenduksid sellistele kaebustele, mille on esitanud taotlejad, kellel on tegelik huvi oma kaebuse tulemuse vastu. Need on seega õiguspärased eesmärgid ja õigustavad sellise eelduse kehtestamist, nagu on põhikohtuasjas käsitletav ja mis vastab nii liikmesriikide kui ka taotlejate huvidele.

Niisiis märkis Euroopa Kohus, et riigisisesed õigusnormid, mis näevad ette kohustuse ilmuda isiklikult kohtusse, kes on pädev lahendama rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise otsuse peale esitatud kaebust, ning selle kohustuse täitmata jätmise korral sellise taotluse vaikimisi tagasivõtmise või sellest loobumise eeldusega sarnase eelduse, võivad olla põhimõtteliselt põhjendatud, arvestades direktiiviga 2013/32 taotletavat kiiruse eesmärki, õiguskindluse põhimõtet ja rahvusvahelise kaitse taotluste läbivaatamise menetluse nõuetekohast kulgemist.

Liikmesriigi õigusnormid, mille eesmärk on rakendada direktiivi 2013/32 artikli 46 lõikes 1 ette nähtud õigust tõhusale õiguskaitsevahendile, peavad siiski järgima proportsionaalsuse põhimõtet, mis eeldab eelkõige, et need õigusnormid on sobivad taotletava eesmärgi saavutamise tagamiseks, ei lähe kaugemale sellest, mis on vajalik selle eesmärgi saavutamiseks, ja on proportsionaalsed.

Sellega seoses tõdes Euroopa Kohus esiteks, et vaidlusalustes riigisisestes õigusnormides ette nähtud menetluslik kohustus, mis kohustab taotlejaid isiklikult sõltumatutesse vaidlustuskomisjonidesse kohale ilmuma, näib nende eesmärkide saavutamisele kaasa aitavat. Nimelt, kuna see võimaldab tõhusamalt menetleda taotlusi, mille on esitanud taotlejad, kellel on säilinud huvi oma kaebuse tulemuse vastu, vältides samas nende taotluste läbivaatamist, mille ese on ära langenud, on see osa rahvusvahelise kaitse taotluste läbivaatamise menetluse nõuetekohasest käigust.

Teiseks, mis puudutab küsimust, kas need riigisisesed õigusnormid ei lähe kaugemale sellest, mis on vajalik taotletavate eesmärkide saavutamiseks, siis ilmneb, et võivad olla mõeldavad sellised vähem piiravad meetmed nagu kaebuse esitanud taotlejate võimalus, et neid esindaks kaitsja või muu selleks volitatud isik, ning võimalus ilmuda selleks, et tõendada oma viibimist Kreeka territooriumil, nende elukoha lähedal asuvasse politseijaoskonda või muusse avaliku võimu organisse või kohtuorganisse.

Kolmandaks, mis puudutab kõnealuste riigisiseste õigusnormide proportsionaalsust, siis märkis Euroopa Kohus, et taotleja kohustus ilmuda isiklikult kohtusse, kes on pädev tema kaebust lahendama, mille ainus eesmärk on kontrollida tema viibimist riigi territooriumil, mitte teda ära kuulata, paneb ebamõistliku ja ülemäärase koormuse rahvusvahelise kaitse taotlejatele, kes ei ela Ateena piirkonnas, nagu põhikohtuasja kaebaja, kelle elukoht on sellest piirkonnast mitmesaja kilomeetri kaugusel, kuna juhul, kui nad ei ole olukorras, mis kujutab endast ühte nendes õigusnormides ette nähtud eranditest, peavad nad Ateenasse minema üksnes selleks, et viibida kohal, ilma et neid siiski tingimata ära kuulataks. Nimelt tuleneb nende õigusnormide ebaproportsionaalsus eelkõige õiguslikust tagajärjest, mille need näevad ette isikliku kohtusse ilmumise kohustuse täitmata jätmise korral, kuna need kehtestavad ümberlükkamatu eelduse, et kaebus on esitatud kuritarvituslikult, mistõttu tuleb kaebus ilmselge põhjendamatuse tõttu tagasi lükata asja sisuliselt läbi vaatamata. Ent kaebuse lahendamiseks pädevasse kohtusse isiklikult ilmumata jätmine võib olla tingitud põhjustest, mis ei ole seotud kavatsusega takistada või edasi lükata varasema või eesseisva väljasaatmisotsuse täideviimist või enda väljasaatmist mis tahes muul viisil.

( i ) Kohtuasjal on väljamõeldud nimi. See ei vasta ühegi menetlusosalise tegelikule nimele.

( 1 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiiv 2013/32/EL rahvusvahelise kaitse seisundi andmise ja äravõtmise menetluse ühiste nõuete kohta (ELT 2013, L 180, lk 60).

( 2 ) Vastavalt harta artiklile 47 on igaühel, kelle liidu õigusega tagatud õigusi või vabadusi rikutakse, õigus tõhusale õiguskaitsevahendile kohtus.