EUROOPA KOHTU OTSUS (esimene koda)

3. juuli 2025 ( *1 )

Eelotsusetaotlus – Varjupaigapoliitika – Rahvusvaheline kaitse – Rahvusvahelise kaitse andmise ja äravõtmise menetluse ühised nõuded – Direktiiv 2013/32/EL – Artikkel 46 – Euroopa Liidu põhiõiguste harta – Artikkel 47 – Õigus tõhusale õiguskaitsevahendile – Kaebuse täieliku ja ex nunc läbivaatamise nõue – Kohustus ilmuda isiklikult kaebust läbivaatavasse asutusse – Kaebuse kuritarvitusliku esitamise eeldus – Kaebuse ilmselge põhjendamatuse tõttu tagasilükkamine ilma seda sisuliselt analüüsimata – Proportsionaalsuse põhimõte

Kohtuasjas C‑610/23 [Al Nasiria] ( i ),

mille ese on ELTL artikli 267 alusel Dioikitiko Protodikeio Thessalonikise (Thessaloníki esimese astme halduskohus, Kreeka) 30. juuni 2023. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 3. oktoobril 2023, menetluses

versus

Ypourgos Metanastefsis kai Asylou,

EUROOPA KOHUS (esimene koda),

koosseisus: koja president F. Biltgen, Euroopa Kohtu asepresident T. von Danwitz (ettekandja) esimese koja kohtuniku ülesannetes, kohtunikud A. Kumin, I. Ziemele ja S. Gervasoni,

kohtujurist: L. Medina,

kohtusekretär: A. Calot Escobar,

arvestades kirjalikku menetlust,

arvestades seisukohti, mille esitasid:

–	Kreeka valitsus, esindajad: Z. Chatzipavlou, K. Georgiadis ja T. Papadopoulou,

–	Euroopa Komisjon, esindajad: F. Blanc-Simonetti ja A. Katsimerou,

olles 6. veebruari 2025. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

kohtuotsuse

Eelotsusetaotlus käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiivi 2013/32/EL rahvusvahelise kaitse seisundi andmise ja äravõtmise menetluse ühiste nõuete kohta (ELT 2013, L 180, lk 60) artikli 46 tõlgendamist Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklit 47 arvestades.

2	Taotlus on esitatud FO ja Ypourgos Metanastefsis kai Asylou (sisserände- ja varjupaigaminister, Kreeka) vahelises kohtuvaidluses FO esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise üle.

Õiguslik raamistik

Rahvusvaheline õigus

Genfis 28. juulil 1951 allkirjastatud pagulasseisundi konventsiooni (United Nations Treaty Series, 189. kd, lk 150, nr 2545 (1954)), mis jõustus 22. aprillil 1954 ja mida on täiendatud 31. jaanuaril 1967 New Yorgis sõlmitud ja 4. oktoobril 1967 jõustunud pagulasseisundi protokolliga, artikli 33 „Välja- või tagasisaatmise lubamatus (refoulement)“ lõikes 1 on ette nähtud:

„Osalisriik ei saada pagulast oma territooriumilt välja ega tagasi („refouler“) mis tahes viisil selle territooriumi piiridele, kus tema elu või vabadus on ohus mingisse rassi, rahvusesse või usku või sotsiaalsesse gruppi kuulumise või poliitiliste veendumuste tõttu.“

Liidu õigus

Direktiiv 2008/115/EÜ

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta direktiivi 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel (ELT 2008, L 348, lk 98) artikli 7 lõikes 4 on sätestatud:

„Liikmesriigid võivad jätta vabatahtliku lahkumise tähtaja määramata või määrata alla seitsmepäevase tähtaja, kui esineb põgenemise oht või kui elamisloa taotlus on jäetud rahuldamata, kuna see osutus selgelt põhjendamatuks või pettusel põhinevaks, või kui asjaomane isik kujutab endast ohtu avalikule korrale, avalikule julgeolekule või riigi julgeolekule.“

Direktiivi artikli 11 lõikes 1 on sätestatud:

„Tagasisaatmisotsustele lisatakse sisenemiskeeld:

a)	kui tähtaega vabatahtlikuks lahkumiseks ei ole määratud või

b)	kui tagasipöördumiskohustust ei ole täidetud.

Teistel juhtudel võib tagasisaatmisotsustele lisada sisenemiskeelu.“

Direktiiv 2011/95/EL

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiivi 2011/95/EL, mis käsitleb nõudeid, millele kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse saajaks, ning nõudeid pagulaste või täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavate isikute ühetaolisele seisundile ja antava kaitse sisule (ELT 2011, L 337, lk 9), artiklis 2 on sätestatud:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

„pagulane“ – kolmanda riigi kodanik, kes põhjendatud kartuse tõttu rassilise, usulise, rahvusel, poliitilistel vaadetel või teatavasse sotsiaalsesse rühma kuulumisel põhineva tagakiusamise ees viibib väljaspool kodakondsusjärgset riiki ja ei saa või kõnealuse kartuse tõttu ei taha anda ennast nimetatud riigi kaitse alla, või kodakondsuseta isik, kes samadel põhjustel, nagu eespool nimetatud, viibides väljaspool varasemat alalist elukohariiki ei saa või kõnealuse kartuse tõttu ei taha sinna tagasi pöörduda, ja kelle suhtes ei kohaldata artiklit 12;

[…]

„täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastav isik“ – kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik, kes ei kvalifitseeru pagulaseks, kuid kellega seoses on ilmnenud mõjuv põhjus arvata, et asjaomast isikut ähvardaks oma päritoluriiki või kodakondsuseta isiku puhul varasemasse alalisse elukohariiki tagasipöördumisel reaalne oht kannatada suurt kahju vastavalt artiklile 15, ja kelle suhtes ei kohaldata artikli 17 lõikeid 1 ja 2 ning kes ei saa või kõnealuse ohu tõttu ei taha anda ennast nimetatud riigi kaitse alla;

[…]“.

Direktiivi artiklis 4 „Faktide ja asjaolude hindamine“ on ette nähtud:

„1. Liikmesriigid võivad pidada taotleja kohuseks esitada niipea kui võimalik kõik andmed, mis on vajalikud rahvusvahelise kaitse taotluse põhjendamiseks. Koostöös taotlejaga on liikmesriigi kohus hinnata taotluse asjaomaseid andmeid.

[…]

3. Rahvusvahelise kaitse taotlus vaadatakse läbi individuaalselt ning selle käigus arvestatakse järgmist:

a)	kõik asjaomased faktid, mis on seotud päritoluriigiga taotluse kohta otsuse tegemise ajal, sealhulgas päritoluriigi õigusnormid ja nende kohaldamise viis;

b)	taotleja esitatud asjaomased avaldused ja dokumendid, sealhulgas teave selle kohta, kas taotlejat on taga kiusatud või talle on tekitatud suurt kahju või teda võidakse taga kiusata või talle tekitada suurt kahju;

c)	taotleja individuaalne seisund ja isiklikud asjaolud, sealhulgas sellised tegurid nagu taust, sugu ja vanus, et hinnata, kas taotleja suhtes toime pandud või võimalikud teod võiksid taotleja isiklikest asjaoludest lähtudes osutuda tagakiusamiseks või tekitada suurt kahju;

[…]

5. Kui liikmesriigid kohaldavad põhimõtet, mille kohaselt on taotleja kohustatud põhjendama rahvusvahelise kaitse taotlust, ja kui taotleja avalduste üksikasju ei toeta dokumentaalsed või muud tõendid, ei vaja need üksikasjad kinnitamist, kui on täidetud järgmised tingimused:

a)	taotleja on teinud märkimisväärseid jõupingutusi oma taotluse põhjendamiseks;

b)	kõik taotleja käsutuses olevad asjaomased dokumendid on esitatud ja on antud rahuldav selgitus muude asjaomaste dokumentide võimaliku puudumise kohta;

c)	taotleja avaldused on osutunud loogiliseks ja usutavaks ning need ei ole vastuolus taotleja juhtumiga seotud olemasoleva konkreetse ja üldise teabega;

d)	taotleja on taotlenud rahvusvahelist kaitset niipea kui võimalik, välja arvatud juhul, kui taotleja suudab esitada mõjuva põhjuse, miks ta seda ei teinud, ning

e)	taotleja üldine usaldusväärsus on kindlaks tehtud.“

Direktiiv 2013/32

Direktiivi 2013/32 põhjendustes 18, 23, 25, 43 ja 50 on märgitud:

„(18)

Rahvusvahelise kaitse taotluse kohta võimalikult kiiresti otsuse tegemine, ilma et see piiraks taotluse piisavat ja täielikku läbivaatamist, on nii liikmesriikide kui ka rahvusvahelise kaitse taotlejate huvides.

[…]

(23)

Apellatsioonimenetlustes peaks taotlejatele teatavatel tingimustel võimaldama tasuta õigusabi ja esindamist isikute poolt, kes on selleks siseriiklike õigusaktide kohaselt pädevad. Lisaks peaks taotlejatel olema kõigis menetlusetappides õigus konsulteerida omal kulul siseriiklike õigusaktide alusel tegutsevate õigusnõustajate või muude nõustajatega.

[…]

(25)

Selleks et tunnistada kaitset vajav isik nõuetekohaselt pagulaseks [Genfis 28. juulil 1951 allkirjastatud pagulasseisundi] konventsiooni artikli 1 tähenduses või täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavaks isikuks, peaks igal taotlejal olema tegelik juurdepääs menetlusele, võimalus teha koostööd ja nõuetekohaselt suhelda pädevate ametiasutustega, et esitada oma juhtumi kohta asjakohaseid asjaolusid, ning küllaldased menetlustagatised oma juhtumi menetlemiseks kõikides etappides. Lisaks sellele peaks rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise menetlus üldjuhul andma taotlejale vähemalt õiguse jääda riiki, kuni menetlev ametiasutus teeb otsuse; […] õiguse saada nõuetekohaselt teada otsusest ning selle faktilistest ja õiguslikest põhjendusest; võimaluse konsulteerida õigusnõustaja või muu nõustajaga; õiguse saada teavet oma juriidilise staatuse kohta menetluse otsustavatel etappidel keeles, millest taotleja aru saab või on kõigi eelduste kohaselt võimeline aru saama, ning eitava otsuse korral õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile kohtus.

[…]

(43)

Liikmesriigid peaksid vaatama läbi kõikide taotluste sisu, st hindama, kas taotleja vastab rahvusvahelise kaitse saamise nõuetele vastavalt direktiivile [2011/95], kui käesolevas direktiivis ei ole sätestatud teisiti, eelkõige juhul, kui on põhjust oletada, et teine riik vaatab taotluse läbi või annab piisava kaitse. […]

[…]

(50)	Asjaolu, et otsuseid rahvusvahelise kaitse taotlemise, otsuseid pärast taotluse läbivaatamist taotluse uuesti läbivaatamisest keeldumise ja otsuseid pagulasseisundi või täiendava kaitse seisundi äravõtmise kohta saab kohtus tulemuslikult vaidlustada, peegeldab Euroopa Liidu õiguse üldpõhimõtet.“

Direktiivi 2013/32 artiklis 2 „Mõisted“ on sätestatud:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

f)	„menetlev ametiasutus“ – liikmesriigi kohtulaadne ametiasutus või haldusorgan, kes vastutab rahvusvahelise kaitse taotluste läbivaatamise eest ning on pädev võtma sellistes juhtumites vastu esimese astme otsuseid;

[…]“.

Direktiivi artikli 28 „Menetlus taotluse kaudse tagasivõtmise või sellest loobumise korral“ lõigetes 1 ja 2 on ette nähtud:

„1. Kui on piisav alus arvata, et taotleja on oma taotluse kaudselt tagasi võtnud või sellest loobunud, tagab liikmesriik, et menetlev ametiasutus teeb kas otsuse taotluse läbivaatamise lõpetamise kohta või juhul, kui menetlev ametiasutus peab taotlust selle sisu piisava läbivaatamise järel kooskõlas direktiivi [2011/95] artikliga 4 [põhjendamatuks], lükkab [ta (täpsustatud sõnastus)] taotluse tagasi.

Liikmesriigid võivad eeldada, et taotleja on oma rahvusvahelise kaitse taotluse kaudselt tagasi võtnud või sellest loobunud, eelkõige juhul kui on kindlaks tehtud, et:

taotleja ei ole vastanud nõudmistele esitada oma taotluse seisukohalt olulist teavet direktiivi [2011/95] artikli 4 põhjal või ei ole ilmunud isiklikule vestlusele, nagu on ette nähtud käesoleva direktiivi artiklites 14 kuni 17, välja arvatud juhul, kui taotleja tõestab mõistliku aja jooksul, et ta ei saanud seda teha temast mitteolenevatel põhjustel;

taotleja varjab end või on lahkunud loata oma elukohast või kohast, kus teda hoiti, ilma et ta oleks mõistliku aja jooksul pädeva ametiasutusega ühendust võtnud, või kui taotleja ei ole mõistliku aja jooksul täitnud kohustust kohale ilmuda või muul viisil ühendust võtta, välja arvatud juhul, kui taotleja tõestab, et ta ei saanud seda teha temast mitteolenevatel põhjustel.

Liikmesriigid võivad käesolevate sätete rakendamisel kehtestada tähtajad või suunised.

2. Liikmesriigid tagavad, et taotlejal, kes võtab pädeva ametiasutusega uuesti ühendust pärast seda, kui käesoleva artikli lõikes 1 osutatud otsus taotluse läbivaatamise lõpetamise kohta on vastu võetud, on õigus nõuda oma juhtumi uut läbivaatamist või õigus esitada uus taotlus, mille suhtes ei kohaldata artiklites 40 ja 41 osutatud menetlust.

Liikmesriigid võivad ette näha vähemalt üheksakuuse tähtaja, pärast mida ei saa taotleja juhtumit enam uuesti läbi vaadata või pärast mida esitatud uut taotlust võib käsitada korduva taotlusena, mille suhtes kohaldatakse artiklites 40 ja 41 osutatud menetlust. Liikmesriigid võivad sätestada, et taotleja juhtumit võib uuesti käsitleda ainult üks kord.

Liikmesriigid tagavad, et sellist isikut ei saadeta tagasi, kui see on vastuolus tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõttega.

Liikmesriigid võivad lubada menetlevatel ametiasutustel jätkata taotluse läbivaatamist sellest etapist, kus see lõpetati.“

Direktiivi 2013/32 artikli 31 „Taotluse läbivaatamise menetlus“ lõikes 8 on ette nähtud:

„Liikmesriigid võivad ette näha taotluse läbivaatamise menetluse kiirendamise ja/või selle kohaldamise piiril või transiiditsoonis kooskõlas artikliga 43 vastavalt II peatükis sätestatud üldpõhimõtetele ja tagatistele, kui:

a)	taotleja on taotluse ja asjaolude esitamisel tõstatanud ainult küsimusi, mis ei seostu sellega, kas teda saab käsitada rahvusvahelise kaitse saamise kriteeriumidele vastava isikuna direktiivi [2011/95] alusel, või

b)	taotleja on pärit turvalisest päritoluriigist käesoleva direktiivi tähenduses või

c)	taotleja on ametiasutusi eksitanud, esitades valeandmeid või -dokumente või jättes esitamata tema isikut ja/või rahvust käsitleva asjaomase teabe või dokumendid, millel oleks võinud olla otsusele negatiivne mõju, või

d)	on tõenäoline, et taotleja on isikut tõendava või reisidokumendi, mis oleks aidanud kindlaks teha tema isikut või kodakondsust, pahauskselt hävitanud või sellest vabanenud, või

taotleja on teinud selgelt ebajärjekindlaid ja vastukäivaid, selgelt valesid või ilmselgelt ebatõenäolisi avaldusi, mis on vastuolus päritoluriiki käsitleva piisavalt kontrollitud teabega, mis muudab selgelt ebausutavateks tema väited seoses sellega, kas ta vastab rahvusvahelise kaitse saamise kriteeriumidele kooskõlas direktiiviga [2011/95]; või

f)	taotleja on esitanud korduva rahvusvahelise kaitse taotluse, mis ei ole artikli 40 lõike 5 kohaselt vastuvõetamatu; või

g)	taotleja esitab taotluse üksnes eesmärgiga lükata edasi või nurjata tema tagasisaatmist käsitleva varasema või peatselt tehtava otsuse täideviimist või

h)	taotleja sisenes liikmesriigi territooriumile ebaseaduslikult või pikendas ebaseaduslikult oma riigis viibimist ning jättis mõjuva põhjuseta vastavate asutustega ühendust võtmata või ei esitanud rahvusvahelise kaitse taotlust niipea kui võimalik, arvestades tema riiki sisenemise asjaoludega; või

i)	taotleja keeldub täitmast kohustust anda sõrmejälgi […] või

j)	mõjuvatel põhjustel on alust arvata, et taotleja ohustab liikmesriigi riiklikku julgeolekut või avalikku korda või taotleja on vastavalt siseriiklikule õigusele välja saadetud riiklikku julgeolekut või avalikku korda käsitlevatel mõjuvatel põhjustel.“

Direktiivi 2013/32 artiklis 32 „Põhjendamatud taotlused“ on sätestatud:

„1. Ilma et see piiraks artikli 27 kohaldamist, võivad liikmesriigid pidada taotlust põhjendamatuks üksnes juhul, kui menetlev ametiasutus on teinud kindlaks, et taotleja ei vasta rahvusvahelise kaitse seisundi saamise nõuetele direktiivi [2011/95] tähenduses.

2. Põhjendamatute taotluste korral, mille puhul esineb ükskõik milline artikli 31 lõikes 8 loetletud asjaoludest, võivad liikmesriigid samuti pidada taotlust selgelt põhjendamatuks, kui siseriiklikes õigusaktides on nii määratletud.“

Direktiivi 2013/32 artiklis 46 „Õigus tõhusale õiguskaitsevahendile“ on sätestatud:

„1. Liikmesriigid tagavad, et taotlejal on õigus tõhusale õiguskaitsevahendile kohtus seoses järgnevaga:

tema rahvusvahelise kaitse taotluse kohta tehtud otsus, kaasa arvatud otsus:

i)	pidada pagulasseisundi ja/või täiendava kaitse seisundiga seotud taotlust põhjendamatuks;

ii)	pidada taotlust vastuvõetamatuks vastavalt artikli 33 lõikele 2;

iii)	mis on vastu võetud liikmesriigi piiril või transiiditsoonis, nagu on kirjeldatud artikli 43 lõikes 1;

iv)	mitte teostada läbivaatamist vastavalt artiklile 39.

b)	keeldumine taotluse uuesti läbivaatamisest pärast seda, kui taotluse läbivaatamine on lõpetatud vastavalt artiklitele 27 ja 28;

c)	otsus rahvusvahelise kaitse ära võtta vastavalt artiklile 45.

[…]

3. Lõike 1 kohaldamiseks tagavad liikmesriigid, et tõhusa õiguskaitsevahendiga nähakse ette nii faktiliste kui ka õiguslike asjaolude, sealhulgas vajaduse korral direktiivi [2011/95] kohaste rahvusvahelise kaitse vajaduste täielik ja ex nunc läbivaatamine vähemalt esimese astme apellatsioonimenetluses.

4. Liikmesriigid näevad ette mõistlikud tähtajad ja muud vajalikud eeskirjad, et taotlejal oleks võimalik kasutada oma õigust tõhusale õiguskaitsevahendile vastavalt lõikele 1. Tähtajad ei tohi muuta taotleja sellist õigust võimatuks või ülemäära keeruliseks.

Liikmesriigid võivad ka ette näha artikli 43 kohaste otsuste ex officio läbivaatamise.

5. Ilma et see piiraks lõike 6 kohaldamist, [lubavad liikmesriigid taotlejatel jääda oma territooriumile kuni selle tähtaja lõppemiseni, mis on ette nähtud selleks, et kasutada oma õigust tõhusale õiguskaitsevahendile, ja kui seda õigust on kasutatud ette nähtud tähtaja jooksul, siis (täpsustatud sõnastus)] õiguskaitsevahendi üle otsuse tegemiseni.

6. Kui on tegemist otsusega:

a)	pidada taotlust selgelt põhjendamatuks vastavalt artikli 32 lõikele 2 või põhjendamatuks pärast läbivaatamist vastavalt artikli 31 lõikele 8, välja arvatud juhtudel, kui need otsused põhinevad artikli 31 lõike 8 punktis h osutatud asjaoludel;

b)	pidada taotlust vastuvõetamatuks vastavalt artikli 33 lõike 2 punktile a, b või d;

c)	lükata taotleja juhtumi, mille läbivaatamine on vastavalt artiklile 28 lõpetatud, uuesti läbivaatamine tagasi, või

d)	taotlust artikli 39 kohaselt mitte läbi vaadata või mitte täielikult läbi vaadata,

on kohtu pädevuses asjaomase taotleja taotlusel või omal algatusel otsustada, kas taotleja võib jääda liikmesriigi territooriumile, kui otsuse tulemuseks on võtta taotlejalt ära õigus jääda liikmesriiki ning kui õigust jääda õiguskaitsevahendi üle otsuse tegemiseni liikmesriiki ei ole siseriiklikus õiguses selliste juhtumite puhul ette nähtud.

[…]

11. Liikmesriigid võivad samuti sätestada siseriiklikes õigusaktides tingimused, mille korral võib eeldada, et taotleja on lõike 1 kohase õiguskaitsevahendi kaudselt tagasi võtnud või sellest loobunud, koos sel juhul järgitavate menetluseeskirjadega.“

Kreeka õigus

Seadus 3907/2011

Seaduse 3907/2011 „Varjupaigaameti ja esmase vastuvõtu ameti asutamine, Kreeka seaduste kooskõlla viimine [direktiivi 2008/115] sätetega ja muud sätted“ (Nomos 3907/2011, Idrysi Ypiresias Asylou kai Ypiresias Protis Ypodochis, prosarmogi tis ellinikis nomothesias pros tis diatakseis tis Odigias 2008/115/EK schetika me tous koinous kanones kai diadikasies sta krati-meli gia tin epistrophi ton paranomos diamenonton ypikoon triton choron kai loipes diatakseis) (FEK A’ 7/26.1.2011) artikli 22 lõikes 4 „Vabatahtlik lahkumine“ on ette nähtud:

„Kui esineb põgenemise oht või kui kolmanda riigi kodanik kujutab endast ohtu avalikule julgeolekule, avalikule korrale või riigi julgeolekule […] või kui seadusliku elamisloa taotlus on jäetud ilmselge põhjendamatuse või kuritarvituse tõttu rahuldamata, ei anna pädevad asutused tähtaega vabatahtlikuks lahkumiseks.“

Seadus 4375/2016

Seaduse 4375/2016 „Varjupaigaameti, kaebusi läbivaatava asutuse ja vastuvõtu- ja tuvastamisameti korraldus ja toimimine, vastuvõtu peasekretariaadi asutamine, Kreeka seaduste kooskõlla viimine [direktiivi 2013/32] sätetega, sätted rahvusvahelise kaitse saajate tööhõive kohta ja muud sätted“ (Nomos 4375/2016, Organosi kai leitourgia Ypiresias Asylou, Archis Prosfygon, Ypiresias Ypodochis kai Taftopoiisis, systasi Genikis Grammateias Ypodochis, prosarmogi tis Ellinikis Nomothesias pros tis diatakseis tis Odigias 2013/32/ΕΕ tou Evropaikou Koinovouliou kai tou Symbouliou „schetika me tis koines diadikasies gia ti chorigisi kai anaklisi tou kathestotos diethnous prostasias (anadiatyposi)“ (EE 2013 L 180), diatakseis gia tin ergasia dikaiouchon diethnous prostasias kai alles diatakseis) (FEK Α’ 51/3.4.2016), mida on muudetud seadusega 4399/2016 (edaspidi „seadus 4375/2016“), artikli 4 lõikega 1 loodi selleks, et tagada selle direktiivi artiklis 46 ette nähtud õigus tõhusale õiguskaitsevahendile, sõltumatud vaidlustuskomisjonid, kelle asukoht on Ateenas ja kellel on territoriaalne pädevus kogu Kreeka territooriumil. Nad on pädevad lahendama rahvusvahelise kaitse taotlejate kaebusi, et vaadata õiguslikult ja sisuliselt läbi Ypiresia Asylou (varjupaigaamet, Kreeka) otsused, millega taotlejate taotlused on esimeses astmes tagasi lükatud.

Seadus 4636/2019

16	Seadusega 4636/2019 „Rahvusvaheline kaitse ja muud sätted“ (Nomos 4636/2019 peri diethnous prostasias kai alles diatakseis) (FEK A’ 169/1.11.2019) põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis (edaspidi „seadus 4636/2019“) võeti Kreeka õiguskorda üle direktiiv 2013/32.

Selle seaduse artikli 78 lõigetes 3 ja 9 oli sätestatud:

„3. Taotlejad on kohustatud viivitamata isiklikult kohale ilmuma rahvusvahelise kaitse taotlusi vastuvõtvatesse ametiasutustesse ning iga kord, kui nad kutsutakse selle seaduse käesoleva osa kohaselt pädevatesse asutustesse. […] Isiklikult kohaleilmumisel võivad nad lasta end abistada oma lepingulisel esindajal või muul spetsiaalselt volitatud nõustajal vastavalt artikli 71 lõikele 1. Kohustusest ilmuda isiklikult kohale taotluse või kaebuse läbivaatamise menetluse igas etapis ei vabasta ka eelmises lõikes nimetatud isikute kohalviibimine. Erandina kohaldatakse sõltumatutes vaidlustuskomisjonides toimuvate kaebuste läbivaatamise istungite suhtes konkreetselt järgmisi sätteid:

Kui taotlejad elavad vastuvõtu- või majutusasutustes, ei pea nad isiklikult kohale ilmuma. Sellistel juhtudel võivad taotlejad lasta endid esindada lepingulisel esindajal või spetsiaalselt volitatud nõustajal või muul artikli 71 lõike 1 kohaselt volitatud isikul või esitada kaebusi läbivaatavale asutusele mis tahes sobival viisil hiljemalt istungi kuupäevale eelneval päeval vastuvõtu- või majutusasutuse juhataja tõendi. Tõendis peab olema märgitud, et taotleja elab tõendi taotlemise kuupäeval tegelikult vastuvõtu- või majutuskeskuses. See kuupäev ei tohi olla hilisem kui kolm (3) päeva alates kaebuse läbivaatamise istungi kuupäevast.

Kui taotlejatele on vastavalt artiklile 45 kehtestatud liikumisvabaduse piirangud või kohustus elada teatavas kohas, ei pea nad isiklikult kohale ilmuma. Sellistel juhtudel võivad taotlejad lasta endid esindada lepingulisel esindajal või spetsiaalselt volitatud nõustajal või muul artikli 71 lõike 1 kohaselt volitatud isikul või esitada kaebusi läbivaatavale asutusele mis tahes sobival viisil hiljemalt istungi kuupäevale eelneval päeval politseijaoskonna või oma elukohas asuva kodanike teenistuskeskuse tõendi selle kohta, et nad on tõendi taotlemise kuupäeval isiklikult kohale ilmunud. See kuupäev ei tohi olla hilisem kui kaks (2) päeva alates kaebuse läbivaatamise istungi kuupäevast. Kui punktides a ja b nimetatud tõendid ei jõua kaebusi läbivaatavasse asutusse, loetakse, et taotleja on oma kaebuse vastavalt käesoleva seaduse artikli 81 sätetele vaikimisi tagasi võtnud.

Vääramatu jõu, näiteks raske haiguse, raske füüsilise puude või ületamatu takistuse korral, mis takistab taotlejal isiklikult kohale ilmuda, peatatakse isiklikult kohaleilmumise kohustus vääramatu jõu esinemise ajaks. Sellisel juhul peab taotleja esitama taotluse, milles on märgitud asjaolud, mis kujutavad endast vääramatut jõudu või ületamatut takistust, mis takistab tal isiklikult kohale ilmuda, kusjuures taotlus peab olema nõuetekohaselt põhjendatud tõendavate dokumentidega ning pädeva ametiasutuse sertifikaatide või tõenditega. Kui tuvastatakse eespool nimetatud vääramatu jõud või ületamatud takistused ning tingimusel, et taotleja ilmub pädevasse asutusse isiklikult, kõrvaldatakse käesoleva lõike tähenduses kohtusse ilmumata jätmise tagajärjed.

[…]

9. Eelmistes lõigetes täpsustatud pädevate asutustega koostöö tegemise kohustuse rikkumise korral ja eelkõige juhul, kui asjaomane isik ei suhtle ega tee ametiasutustega koostööd taotluse läbivaatamiseks vajalike asjaolude kindlakstegemiseks, takistades rahvusvahelise kaitse taotluste läbivaatamise menetluse nõuetekohast kulgemist, loetakse nimetatud taotlus või kaebus käesoleva seaduse artikli 81 sätete kohaselt vaikimisi tagasivõetuks.“

Nimetatud seaduse artiklis 81 oli sätestatud:

„1. Kui on piisav alus arvata, et taotleja on oma taotluse vaikimisi tagasi võtnud, vaatavad pädevad asutused taotluse vastavalt käesoleva seaduse artiklile 4 nõuetekohaselt sisuliselt läbi ametile kättesaadava teabe põhjal, ning kui need ametiasutused leiavad, et taotlus ei ole põhjendatud, lükkavad nad taotluse tagasi. Kui taotlust ei ole ametile kättesaadava teabe põhjal võimalik nõuetekohaselt sisuliselt läbi vaadata kooskõlas eelmise lõikega, lõpetavad pädevad asutused taotluse läbivaatamise ja teevad peatamise otsuse. Otsusega, millega peatatakse rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamine, antakse samal ajal korraldus taotleja tagasisaatmiseks vastavalt seaduse 3907/2011 ja seaduse 3386/2005 sätetele. Eespool nimetatud aktid tehakse teatavaks vastavalt käesoleva seaduse artiklile 82.

2. Vaikimisi tagasivõtmist eeldatakse eelkõige juhul, kui tuvastatakse, et taotleja:

a)	ei ole vastanud nõudele esitada taotluse jaoks olulist teavet […] või

b)	ei ilmunud käesoleva seaduse artiklite 77 ja 97 kohaselt isiklikule vestlusele või istungile [sõltumatus] vaidlustuskomisjonis, kuigi ta oli nõuetekohaselt sinna kutsutud, või

c)	on põgenenud kinnipidamiskohast […] või

d)	on lahkunud kohast, kus ta elas, ilma luba taotlemata või pädevaid asutusi teavitamata, kuigi ta oli selleks kohustatud, või lahkunud riigist, ilma et ta oleks saanud pädevatelt asutustelt selleks loa, või

e)	ei ole täitnud käesoleva seaduse artiklist 78 tulenevaid kohustusi või ei ole täitnud kohustust ilmuda korrapäraselt ametiasutustesse või täita muid teavitamiskohustusi […] või

f)	ei ole vastavalt artiklile 70 palunud uuendada oma rahvusvahelise kaitse taotleja kaarti [hiljemalt] selle kehtivusaja lõppemisele järgneval päeval või

g)	ei tee ametiasutustega koostööd, rikkudes sellega artikli 78 kohast koostöökohustust,

[…]

3. Taotleja võib vastavalt käesoleva seaduse artiklile 92 esitada sõltumatutele vaidlustuskomisjonidele käesoleva artikli lõikes 1 nimetatud tagasilükkamisotsuste peale kaebuse.

4. Kui on tehtud peatamisotsus lõike 1 tähenduses, on taotlejal õigus taotleda otsuse teinud ametiasutuselt üheksa (9) kuu jooksul alates peatamisotsuse tegemisest üks kord tema toimiku läbivaatamise menetluse jätkamist või õigust esitada uus taotlus, mis ei kuulu artiklis 89 sätestatud [korduvate taotluste] menetluse kohaldamisalasse. Taotlejat ei saadeta riigist välja ja tagasisaatmisotsust ei täideta enne, kui selle taotluse kohta on tehtud lõplik otsus.“

Seaduse 4636/2019 artikli 92 „Kaebeõigus“ lõigetes 1 ja 4 oli sätestatud:

„1. Taotlejal on õigus esitada seaduse 4375/2016 artiklis 4 nimetatud kaebust läbivaatavale asutusele seaduse 4375/2016 artikli 7 lõikes 5 nimetatud halduskaebus:

otsuse peale, millega tavamenetluses lükatakse rahvusvahelise kaitse taotlus põhjendamatuse tõttu tagasi või tühistatakse rahvusvahelise kaitse seisund, ning otsuse peale, millega antakse rahvusvahelise kaitse seisund, selle menetluspoole suhtes, kes keeldub tunnustamast taotlejat pagulasena, kolmekümne (30) päeva jooksul alates otsuse teatavaks tegemisest või kuupäevast, mil kaebuse esitaja loetakse artikli 82 lõike 5 kohaselt otsusest teadlikuks;

b)	otsuse peale, millega jäetakse rahvusvahelise kaitse taotlus kiirendatud menetluses vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata või lükatakse kiirendatud menetluses tagasi […].

[…]

4. Kui kaebus jäetakse rahuldamata, peetakse taotlejat – välja arvatud juhul, kui ta on saatjata alaealine – kinni lahkumiseelses kinnipidamiskeskuses seni, kuni toimub tema väljasaatmine või kuni tema taotlus on lõplikult rahuldatud. Korduva taotluse ja/või tühistamiskaebuse ja/või peatamiskaebuse esitamine ei too automaatselt kaasa kinnipidamise tühistamist.“

20	Nimetatud seaduse artikli 95 lõikes 1 oli sätestatud: „Kui esitatakse kaebus, teatab taotluse saanud pädev asutus samal päeval taotlejale kuupäeva, millal toimub selle kaebuse kohta istung.“

Nimetatud seaduse artikli 97 lõikes 2 oli sätestatud:

„Sõltumatutes vaidlustuskomisjonides toimuvas menetluses peab kaebuse esitaja ilmuma kohale isiklikult või lepingulise esindaja vahendusel, kui artikli 78 lõikest 3 ei tulene teisiti. Kui taotleja ei ilmu isiklikult kohale või ei esita artikli 78 lõikes 3 nimetatud tõendit, loetakse, et ta on kaebuse esitanud üksnes selleks, et lükata edasi või takistada varasema või eesseisva väljasaatmisotsuse täideviimist või enda väljasaatmist mis tahes muul viisil, ning kaebus lükatakse ilmselge põhjendamatuse tõttu tagasi.“

Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused

22	28. veebruaril 2019 esitas Iraagi kodanik FO Perifereiako Grafeio Asylou Samoule (Samose piirkondlik varjupaigaamet, Kreeka) rahvusvahelise kaitse taotluse põhjendusel, et tema elu oli tema päritoluriigis ohus.

Vestluse käigus, mis toimus 24. veebruaril 2020 Perifereiako Grafeio Asylou Thessalonikis (Thessaloníki piirkondlik varjupaigaamet, Kreeka), täpsustas FO, et tal oli olnud armusuhe ühe noore naisega, mistõttu oli üks selle naise pereliige teda tulirelvaga rünnanud ja vigastanud. FO oli teatanud sellest vahejuhtumist politseile, kuid viimane ei reageerinud sellele. Kuna pärast seda vahejuhtumit jätkas FO suhet selle naisega, tehti tema suhtes hõimu otsus, millega nõuti tema hukkamist. FO rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise haldusmenetluse käigus esitas ta 1. oktoobri 2018. aasta kuupäeva kandva dokumendi, mis on sellele lisatud mitteametliku tõlke kohaselt adresseeritud „kõikidele hõimudele ja kohustab taotlejat hukkama, kuna ta on hõimu tavasid rikkunud“.

Thessaloníki piirkondlik varjupaigaamet lükkas 18. mai 2020. aasta otsusega FO esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse tagasi põhjendusel, et tema väited tema suhte kohta noore naisega ja põhjused, mille tõttu ta oli sunnitud oma riigist lahkuma, ei ole usaldusväärsed. 1. oktoobri 2018. aasta kuupäeva kandvat dokumenti, millega väidetavalt anti korraldus FO hukkamiseks, ei peetud veenvaks tõendiks, kuna selles esitatud väited olid ebatäpsed ja nende ehtsust ei olnud võimalik kontrollida.

FO esitas 27. augustil 2021 volitatud kaitsja abiga selle otsuse peale kaebuse 3. sõltumatule vaidlustuskomisjonile. Kaebuse esitamise ajal teatati talle esiteks, et kaebuse läbivaatamise kuupäevaks on määratud 11. oktoober 2021, teiseks, et seda liiki kaebuse läbivaatamise menetlus on üldjuhul kirjalik, kuid kui ta kutsutakse suulisele ärakuulamisele, teatatakse talle sellest vähemalt kümme tööpäeva enne tema kaebuse läbivaatamise kuupäeva, ning kolmandaks, et isegi kui teda ei kutsuta istungile, peab ta igal juhul selle kaebuse läbivaatamise kuupäeval kell 9.30 sellesse komisjoni isiklikult kohale ilmuma, välja arvatud juhul, kui ta viibib seaduslikult vastuvõtu- ja tuvastamiskeskuses või kui talle on kehtestatud liikumispiirang või kohustus elada kohas, mis asub väljaspool Atika piirkonda (Kreeka).

FO ei ilmunud tema kaebuse läbivaatamise istungi ajaks isiklikult 3. sõltumatusse vaidlustuskomisjoni. Seetõttu lükkas komisjon pärast seda, kui ta oli kontrollinud, et FO ei elanud vastuvõtu- ja tuvastamiskeskuses ja et tema suhtes ei olnud kehtestatud ühtegi liikluspiirangut, ning ei ilmnenud ka, et oleks tegemist vääramatu jõuga, mis muudaks tema istungileilmumise võimatuks, kaebuse seaduse 4636/2019 artikli 97 lõike 2 alusel ilmselge põhjendamatuse tõttu tagasi, ilma et ta oleks seda sisuliselt analüüsinud. Lisaks otsustas ta seaduse 3907/2011 artikli 22 lõike 4 alusel võtta FO suhtes tagasisaatmismeetme, määramata vabatahtlikult lahkumise tähtaega.

FO esitas selle otsuse peale tühistamiskaebuse Dioikitiko Protodikeio Thessalonikisele (Thessaloníki esimese astme halduskohus, Kreeka), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus, väites, et 3. sõltumatu vaidlustuskomisjon jättis tema kaebuse õigusvastaselt rahuldamata üksnes põhjusel, et teda ei olnud selle läbivaatamise istungil kohal, ilma et see kohus oleks piisavalt analüüsinud selle põhjendatust, kuid FO‑l ei olnud võimalik sellele istungile ilmuda rahaliste raskuste tõttu, mis takistasid tal reisida Thessaloníkist, kus ta elab, Ateenasse (Kreeka).

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib kõigepealt, et sõltumatud vaidlustuskomisjonid loodi seaduse 4375/2016 artikli 4 lõikega 1, et tagada direktiivi 2013/32 artiklis 46 ja harta artiklis 47 sätestatud õigus tõhusale õiguskaitsevahendile isikutele, kelle suhtes on tehtud otsus taotletud rahvusvahelise kaitse andmisest keelduda. Ta leiab, et arvestades 31. jaanuari 2013. aasta kohtuotsusest D. ja A. (C‑175/11, EU:C:2013:45) tulenevat kohtupraktikat, on need komisjonid „kohtud“ selle direktiivi artikli 46 tähenduses.

Pärast seda täpsustust on eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkinud küsimus, kas kohustus ilmuda isiklikult nendesse komisjonidesse ja selle kohustuse täitmata jätmise tagajärjed, mis on ette nähtud riigisisestes õigusnormides, on kooskõlas direktiivi 2013/32 artikliga 46, ning kui selles direktiivis puudub konkreetne norm, mis reguleeriks rahvusvahelise kaitse taotlejate kohaleilmumist asja menetlevasse kohtusse, siis võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtetega.

Sellega seoses märgib ta esiteks, et direktiivi 2013/32 artikli 46 lõiked 1 ja 3 nõuavad, et kohus, kelle poole on pöördunud rahvusvahelise kaitse taotleja, vaataks nii faktilised kui ka õiguslikud asjaolud täielikult ja ex nunc läbi, mida põhikohtuasjas kõne all olevad riigisisesed õigusnormid ei taga, kui taotleja ei ilmu isiklikult sõltumatutesse vaidlustuskomisjonidesse, kuna sellisel juhul lükatakse kaebus ilmselge põhjendamatuse tõttu tagasi, ilma et seda sisuliselt läbi vaadataks.

Teiseks soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas võrdväärsuse põhimõtte kohaldamiseks tuleb sellistes komisjonides toimuvat menetlust võrrelda menetlusega, mis on ette nähtud teistes haldusasutustes, kellele on esitatud halduskaebus, või menetlusega, mida kohaldatakse halduskohtule esitatud sisulise kaebuse või tühistamiskaebuse suhtes. Ta täpsustab, et kummalgi juhul ei ole asjaomane isik kohustatud oma kaebuse läbivaatamisele isiklikult kohale ilmuma, vaid teda võib esindada volitatud kaitsja.

Mis puudutab kolmandaks tõhususe põhimõtet, siis märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et seaduse 4636/2019 artikli 97 lõike 2 eesmärk on võimaldada sõltumatutel vaidlustuskomisjonidel veenduda, et rahvusvahelise kaitse taotlejatel säilib huvi oma kaebuse tulemuse vastu ja et nad viibivad endiselt Kreeka territooriumil, et vältida nende taotlejate jaoks esemetuks muutunud taotluste sisulist läbivaatamist ja kiirendada teiste kaebuste läbivaatamist. Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on siiski tekkinud küsimus, kas see säte, mis kohustab taotlejaid, kes ei kuulu mõne selle seaduse artikli 78 lõikes 3 sätestatud erandi alla, minema mis tahes Kreeka kohast nende komisjonide asukohta Ateenas, ilma et neil oleks võimalik lasta end esindada kaitsjal või muul isikul, ning mis näeb ette eelduse, et selle menetlusliku kohustuse täitmata jätmise korral on kaebus esitatud kuritarvituslikult, ei muuda liidu õiguse kohaldamist võimatuks või ülemäära raskeks ega tekita taotlejatele ebaproportsionaalset koormust.

Sellega seoses märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et kuigi seaduse 4636/2019 artikli 97 lõikes 2 on sellistel juhtudel ette nähtud kaebuse ilmselge põhjendamatuse tõttu tagasilükkamine, on direktiivis 2013/32 liikmesriikidele ette nähtud võimalus kehtestada eeldus, et rahvusvahelise kaitse taotlus võetakse vaikimisi tagasi, kui ei ole täidetud mõnda selles direktiivis sätestatud ametiasutustele vastamise kohustust. Nimetatud direktiivi kohaselt eeldab sellise taotluse ilmselge põhjendamatuse tõttu tagasilükkamine, et taotlus oleks vähemalt põhjendamatu.

Lisaks takistaks direktiivi 2008/115 artikli 7 lõike 4 ja artikli 11 lõike 1 punkti a kohaselt sellise taotluse ilmselge põhjendamatuse tõttu tagasilükkamine vabatahtliku lahkumise tähtaja määramist ja tooks kaasa sisenemiskeelu kehtestamise kolmanda riigi kodanikule. Kuigi direktiivi 2013/32 artikli 46 lõikes 11 on sätestatud, et liikmesriigid võivad kehtestada tingimused, mille alusel võib eeldada, et rahvusvahelise kaitse taotleja on oma kaebuse vaikimisi tagasi võtnud või sellest loobunud, ning menetlust reguleerivad eeskirjad, mida tuleb järgida, ei sisalda see direktiiv ühtegi sätet kaebuse ilmselge põhjendamatuse tõttu tagasilükkamise võimaluse kohta.

Neil asjaoludel otsustas Dioikitiko Protodikeio Thessalonikis (Thessaloníki esimese astme halduskohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.

Kas seadusandja võib direktiivi 2013/32 artiklis 46 sätestatud õiguskaitsevahendi olulisust arvestades tuletada kaebuse kuritarvitusliku esitamise eelduse ja järelikult võimaluse, et kaebus lükatakse asja täielikult ja ex nunc läbi vaatamata tagasi kui ilmselgelt põhjendamatu (millega kaasneb ka vabatahtliku lahkumise tähtaja määramata jätmine seaduse 3907/2011 artikli 22 lõike 4 ja direktiivi 2008/115 artikli 7 tähenduses), põhjusel, et [rahvusvahelise kaitse] taotleja ei ilmunud isiklikult kaebust läbivaatavasse komisjoni?

Kas siis, kui leitakse, et küsimus kuulub liikmesriikide menetlusautonoomia põhimõtte raamesse, tuleb samasuguseid riigisiseseid menetlusnorme pidada võrdväärsuse põhimõtte analüüsis normideks, mis reguleerivad menetlusi halduskomisjonides, kes menetlevad riigisiseseid halduskaebusi, või menetlusnormideks, mis reguleerivad sisuliste kaebuste (või tühistamiskaebuste) esitamist halduskohtutele?

Kas isiklikult kohaleilmumise kohustuse (või kohustuse saata seaduse 4636/2019 artikli 78 lõikes 3 sätestatud tõend juhtudel, mil see on ette nähtud) ettenägemine on kooskõlas liidu õiguse tõhususe põhimõttega ning eelkõige õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile tegeliku kasutamisega? Selles olukorras küsitakse lisaks, kas ühelt poolt omab tähtsust see, et seaduse 4636/2019 artikli 97 lõikes 2 sätestatud kaebuse kuritarvitusliku esitamise eeldus vastab ühise kogemuse õpetustele, ja teiselt poolt, et rahvusvahelise kaitse taotluste (esimeses astmes) läbivaatamisel kaasneb sama käitumisega taotluse vaikiva tagasivõtmise eeldus, mitte taotluse tagasilükkamine seetõttu, et taotlus on selgelt põhjendamatu?“

Eelotsuse küsimuste analüüs

Sissejuhatavad märkused

Kuna eelotsusetaotluse esitanud kohtul on tekkinud küsimus, kas riigisisesed õigusnormid, millega rakendatakse direktiivi 2013/32 artiklit 46 ja mis näevad ette menetluse, et vaidlustada rahvusvahelise kaitse taotluste kohta esimese astmena otsuse tegemiseks pädeva asutuse otsuseid, on direktiiviga kooskõlas, tuleb kõigepealt kontrollida, kas sõltumatuid vaidlustuskomisjone, mis on seaduse 4399/2016 (millega muudetakse seadust 4375/2016) seletuskirjas artikli 86 põhjendustes kvalifitseeritud „peaaegu kohtuteks“ ja mis on loodud viimati nimetatud seaduse artikli 4 lõikega 1, võib pidada selle direktiivi artikli 46 lõike 1 tähenduses „kohtuteks“, mis võimaldaks tagada õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile.

Sellega seoses täpsustab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et kuigi sõltumatuid vaidlustuskomisjone ei käsitata kohtutena riigisisese õiguskorra tähenduses, teostavad nad kohtulikke volitusi, mida ei sea kahtluse alla asjaolu, et nende aktide peale saab esitada tühistamiskaebuse pädevatele halduskohtutele, kelle otsused on täitmiseks kohustuslikud.

Kõigepealt tuleb märkida, et direktiivi 2013/32 artikli 46 lõikes 1 on ette nähtud, et liikmesriigid tagavad, et rahvusvahelise kaitse taotlejatel on õigus tõhusale õiguskaitsevahendile kohtus seoses nende rahvusvahelise kaitse taotlust käsitlevate eri aktidega, sealhulgas eelkõige selliste taotluste põhjendamatuse tõttu tagasilükkamise otsustega. Pealegi, nagu on märgitud direktiivi 2013/32 põhjenduses 50, peab liidu õiguse aluspõhimõtte kohaselt otsuseid, mis on tehtud muu hulgas rahvusvahelise kaitse taotluse kohta, olema võimalik kohtus tõhusalt vaidlustada.

Selleks et teha kindlaks, kas organ kujutab endast „kohut“ menetleva ametiasutuse otsuste peale tõhusa õiguskaitsevahendi kasutamisel nõukogu 1. detsembri 2005. aasta direktiivi 2005/85/EÜ liikmesriikides pagulasseisundi omistamise ja äravõtmise menetluse miinimumnõuete kohta (ELT 2005, L 326, lk 13) tähenduses, viitas Euroopa Kohus samadele kriteeriumidele, mis on välja töötatud selleks, et hinnata, kas eelotsusetaotluse esitanud organ on „kohus“ ELTL artikli 267 tähenduses (vt selle kohta 31. jaanuari 2013. aasta kohtuotsus D. ja A., C‑175/11, EU:C:2013:45, punkt 83 ja seal viidatud kohtupraktika), arvestades, et selle direktiivi põhjenduse 27 esimeses lauses oli sõnaselgelt viidatud „[ELTL artikli 267] mõistes kohtule“. Asjaolu, et direktiivi 2013/32 põhjendus 50 sellist viidet ei sisalda, ei muuda seda hinnangut kuidagi.

Seega tuleb Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt selle hindamisel, kas pädev organ kujutab endast „kohut“, arvesse võtta järgmisi asjaolusid nende kogumis: organi õiguslik alus, alalisus, otsuste kohustuslikkus, menetluse võistlevus, õigusnormide kohaldamine selle organi poolt ning tema sõltumatus (vt selle kohta 17. septembri 1997. aasta kohtuotsus Dorsch Consult, C‑54/96, EU:C:1997:413, punkt 23, ja 7. mai 2024. aasta kohtuotsus NADA jt, C‑115/22, EU:C:2024:384, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika).

Käsitletaval juhul on põhikohtuasjas kohaldatavate riigisiseste õigusnormidega loodud sõltumatud vaidlustuskomisjonid, kes on pädevad rahvusvahelise kaitse taotlejate esitatud kaebusi lahendama, et kontrollida õiguslikult ja faktiliselt otsuseid, millega nende taotlused esimeses astmes rahuldamata jäeti.

Sellega seoses nähtub eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud teabest kõigepealt, et iga komisjon koosneb enamuses tavaliste halduskohtute kohtunikest, kelle ametiaeg on kolm aastat, kes on oma ülesandeid täites isiklikult sõltumatud ja kellel on ametialane sõltumatus oma ülesannete täitmisel. Lisaks on need komisjonid neile esitatud kaebuse poolte suhtes kolmandad isikud ning ükski nende liikmetest ei esinda ametiasutusi, mis tagab erapooletuse põhimõtte järgimise. Seejärel tuleb märkida, et nende menetluses austatakse õigust olla ära kuulatud ja kaitseõigusi, võttes arvesse rahvusvahelise kaitse menetluse eripära, mille puhul tuleb järgida konfidentsiaalsust. Lõpuks tuleb märkida, et nende komisjonide otsused tehakse pärast põhjalikku õiguslike ja faktiliste asjaolude uurimist ning need sisaldavad täielikku, spetsiifilist ja konkreetset põhjendust. Need otsused on pooltele, eelkõige pädevale ministrile, siduvad ning neid saab vaidlustada üksnes halduskohtutes esitatud tühistamiskaebuse raames.

Mis puudutab täpsemalt sõltumatuse kriteeriumi, siis tuleb märkida, et asjaolu, et sõltumatute vaidlustuskomisjonide aktid alluvad kohtulikule kontrollile tavaliste halduskohtute poolt, kaitseb neid komisjone võimaliku väljastpoolt tuleva sekkumise või surve eest, mis võiks selle liikmete sõltumatust kahjustada (vt analoogia alusel 31. jaanuari 2013. aasta kohtuotsus D. ja A., C‑175/11, EU:C:2013:45, punkt 103).

Neil asjaoludel tuleb tõdeda – kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu kontrolli tulemusel ei ilmne vastupidist –, et sõltumatud vaidlustuskomisjonid, mis on põhikohtuasjas kõne all olevate riigisiseste õigusnormidega loodud selleks, et menetleda rahvusvahelise kaitse taotlejate poolt nende suhtes tehtud otsuste peale esitatud kaebusi, vastavad vajalikele tingimustele, et neid saaks pidada „kohtuteks“ direktiivi 2013/32 artikli 46 tähenduses. Nimelt ei sisalda eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud teave ega Kreeka valitsuse ja Euroopa Komisjoni esitatud argumendid asjaolusid, mis võiksid seada selle hinnangu kahtluse alla, kui arvestada Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast tulenevaid kriteeriume, mida on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 40.

Esitatud küsimused

Nende kahe küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2013/32 artiklit 46 tuleb harta artiklit 47 arvestades tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis juhul, kui rahvusvahelise kaitse taotleja ei täida menetluslikku kohustust ilmuda isiklikult kohtusse, kes on pädev tegema otsust tema taotluse rahuldamata jätmise otsuse peale esitatud kaebuse kohta, kehtestavad eelduse, et see kaebus on esitatud kuritarvituslikult, ja näevad ette, et kaebus tuleb ilmselge põhjendamatuse tõttu tagasi lükata ilma asja sisuliselt läbi vaatamata.

Käsitletaval juhul tulenevad eelotsusetaotluse esitanud kohtu kahtlused liidu õiguse tõlgendamise osas asjaolust, et direktiivi 2013/32 artiklit 46 ülevõtvate riigisiseste õigusnormide kohaselt loetakse juhul, kui rahvusvahelise kaitse taotleja ei ilmu isiklikult kohtusse, kes on pädev tegema otsust tema taotluse rahuldamata jätmise otsuse peale esitatud kaebuse kohta, kaebus esitatuks üksnes selleks, et lükata edasi või takistada varasema või eesseisva väljasaatmisotsuse täideviimist või enda väljasaatmist mis tahes muul viisil, ning kaebus lükatakse ilmselge põhjendamatuse tõttu tagasi. Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab siiski, et pädevasse kohtusse isiklikult ilmumata jätmine võib olla tingitud põhjustest, mis ei ole seotud kavatsusega takistada või edasi lükata varasema või eesseisva väljasaatmisotsuse täideviimist või enda väljasaatmist mis tahes muul viisil. Lisaks leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et direktiivi 2013/32 kohaselt tuleneb sellest, et taotleja ei täida kohustust ilmuda ametiasutustesse, rahvusvahelise kaitse taotluse kaudse tagasivõtmise eeldus, mitte selle taotluse ilmselge põhjendamatuse tõttu tagasilükkamine.

Kõigepealt tuleb märkida, et direktiivi 2013/32 artikli 46 lõige 1 paneb liikmesriikidele kohustuse tagada rahvusvahelise kaitse taotlejatele õigus tõhusale õiguskaitsevahendile kohtus seoses nende taotlusi käsitlevate otsustega, sealhulgas eelkõige otsustega, millega rahvusvahelise kaitse taotlus põhjendamatuse tõttu tagasi lükatakse, kuid selles sättes ei ole ammendavalt kindlaks määratud seda õiguskaitsevahendit reguleerivaid menetlusnorme.

Direktiivi 2013/32 artikli 46 lõikes 3, mille eesmärk on täpsustada õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile ulatust, on sätestatud, et liikmesriigid peavad direktiivi artikli 46 lõike 1 järgimiseks tagama, et kohtus, kus on rahvusvahelise kaitse taotluse kohta tehtud otsus vaidlustatud, toimuks „nii faktiliste kui ka õiguslike asjaolude, sealhulgas vajaduse korral direktiivi [2011/95] kohaste rahvusvahelise kaitse vajaduste täielik ja ex nunc läbivaatamine“ (vt selle kohta 25. juuli 2018. aasta kohtuotsus Alheto, C‑585/16, EU:C:2018:584, punktid 105 ja 106).

Täpsemalt peab rahvusvahelise kaitse taotleja esitatud kaebus vastavalt direktiivi 2013/32 artikli 46 lõikele 3 hõlmama kohtu poolt kõigi selliste faktiliste ja õiguslike asjaolude läbivaatamist, mis võimaldavad tal anda juhtumile ajakohastatud hinnangu, et oleks võimalik lahendada rahvusvahelise kaitse taotlus ammendavalt, ilma et asja oleks vaja menetlevale ametiasutusele tagasi saata. Selline tõlgendus soodustab direktiiviga 2013/32 taotletavat eesmärki, milleks on tagada, et selliseid taotlusi menetletakse võimalikult kiiresti, ilma et see piiraks taotluse nõuetekohast ja ammendavat läbivaatamist (8. veebruari 2024. aasta kohtuotsus Bundesrepublik Deutschland (korduva taotluse vastuvõetavus), C‑216/22, EU:C:2024:122, punkt 58 ja seal viidatud kohtupraktika).

Lõpuks jätab direktiivi 2013/32 artikli 46 lõike 4 esimene lause liikmesriikide pädevusse näha ette vajalikud õigusnormid, et rahvusvahelise kaitse taotlejad saaksid kasutada oma õigust tõhusale õiguskaitsevahendile (9. septembri 2020. aasta kohtuotsus Commissaire général aux réfugiés et aux apatrides (korduva taotluse läbivaatamata jätmine – kaebetähtaeg), C‑651/19, EU:C:2020:681, punkt 33).

Kuigi vastavat valdkonda reguleerivate liidu õigusnormide puudumisel tuleb vastavalt liikmesriikide menetlusautonoomia põhimõttele ning võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtteid järgides riigisiseses õiguskorras kehtestada menetlusnormid nende kohtuasjade läbivaatamiseks, mille eesmärk on tagada liidu õiguskorrast tulenevate individuaalsete õiguste kaitse (vt selle kohta 3. aprilli 2025. aasta kohtuotsus Barouk, C‑283/24, EU:C:2025:236, punkt 37), on liikmesriigid siiski kohustatud igal üksikjuhtumil tagama, et järgitakse harta artikliga 47 tagatud õigust tõhusale kohtulikule kaitsele (vt selle kohta 14. mai 2020. aasta kohtuotsus Országos Idegenrendészeti Főigazgatóság Dél-alföldi Regionális Igazgatóság, C‑924/19 PPU ja C‑925/19 PPU, EU:C:2020:367, punkt 142 ja seal viidatud kohtupraktika).

Järelikult tuleb direktiivi 2013/32 artiklis 46 ette nähtud õiguskaitsevahendi omadused kindlaks määrata vastavalt artiklile 47, mis tagab õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile kohtus igale isikule, kelle liidu õigusega tagatud õigusi ja vabadusi on rikutud. Sellest järeldub, et iga liikmesriik, kellele see direktiiv on siduv, peab kohandama oma riigisisest õigust viisil, mis võimaldab rahvusvahelise kaitse taotlejatel kasutada oma õigust tõhusale õiguskaitsevahendile, mis on tagatud nimetatud artikliga 47 ja mida on täpsustatud direktiivi 2013/32 artiklis 46 (vt selle kohta 8. veebruari 2024. aasta kohtuotsus Bundesrepublik Deutschland (korduva taotluse vastuvõetavus), C‑216/22, EU:C:2024:122, punkt 61 ja seal viidatud kohtupraktika).

Käesoleval juhul on seaduse 4636/2019 artiklis 92, millega on riigisisesesse õiguskorda üle võetud direktiivi 2013/32 artikkel 46, ette nähtud rahvusvahelise kaitse taotleja õigus esitada kaebus tema taotluse tagasilükkamise otsuse peale. Selle seaduse artikkel 97 reguleerib selle kaebuse läbivaatamise menetlust sõltumatutes vaidlustuskomisjonides. Artikli 97 lõike 2 kohaselt on rahvusvahelise kaitse taotlejad sõltumata nende Kreekas viibimise kohast kohustatud minema nende komisjonide asukohta, et sinna isiklikult kohale ilmuda, välja arvatud juhul, kui nende suhtes kehtib mõni selle seaduse artikli 78 lõikes 3 sätestatud eranditest. Kõigi nende komisjonide asukoht on aga Ateenas. Lisaks näeb nimetatud seaduse artikli 97 lõike 2 teine lause isikliku kohaleilmumise kohustuse täitmata jätmise õigusliku tagajärjena ette eelduse, et taotleja on kaebuse esitanud üksnes selleks, et lükata edasi või takistada varasema või eesseisva väljasaatmisotsuse täideviimist või enda väljasaatmist mis tahes muul viisil, ning et tema kaebus lükatakse ilmselge põhjendamatuse tõttu tagasi.

Kehtestades selle menetlusnõude ja nähes ette, et selle järgimata jätmine toob kaasa sellise tagajärje, piirduvad põhikohtuasjas kõne all olevad õigusnormid tegelikult sellega, et määravad kindlaks korra, kuidas taotlejad saavad rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise otsuse peale kaebuse esitada. See kord võib siiski piirata nende taotlejate õigust tõhusale kohtulikule kaitsele, kuna see paneb neile kohustuse, mis on seotud nende füüsilise kohalolekuga sõltumatutes vaidlustuskomisjonides toimuvas menetluses, kuna vastasel juhul eeldatakse nende taotluste vaikimisi tagasivõtmist ja nende taotlused lükatakse ilmselge põhjendamatuse tõttu tagasi ilma asja sisuliselt läbi vaatamata.

Harta artikli 52 lõike 1 kohaselt võib hartaga tunnustatud õiguste ja vabaduste teostamist piirata tingimusel, et piirangud on ette nähtud seadusega, arvestavad nende õiguste ja vabaduste olemust ning on kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega vajalikud ja vastavad tegelikult liidu poolt tunnustatud üldist huvi pakkuvatele eesmärkidele või vajadusele kaitsta teiste isikute õigusi ja vabadusi (6. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus État luxembourgeois (õigus esitada kaebus maksuteabe taotluse peale), C‑245/19 ja C‑246/19, EU:C:2020:795, punkt 51).

Sellega seoses tuleb märkida, et kuigi direktiiv 2013/32 ei näe ette konkreetseid nõudeid taotleja menetluslikele kohustustele tema rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise otsuse peale kasutatava tõhusa õiguskaitsevahendi läbivaatamisel, nagu isiklik kohtusseilmumine, ega nende kohustuste täitmata jätmise tagajärgi, lubab direktiivi 2013/32 artikli 46 lõige 11 liikmesriikidel kehtestada riigisiseses õiguses tingimused, mille korral võib eeldada, et taotleja on artikli 46 lõikes 1 osutatud õiguskaitsevahendi kaudselt tagasi võtnud või sellest loobunud, ning eeskirjad järgitava menetluse kohta.

Nagu nähtub eelotsusetaotlusest, on põhikohtuasjas kõne all olevates riigisisestes õigusnormides ette nähtud menetlusliku nõude ja selle täitmata jätmisest tuleneva tagajärje eesmärk tagada, et kaebuse esitajatel oleks tegelik huvi esitada kaebus, kontrollides, et nad viibivad kaebuse läbivaatamise ajal riigi territooriumil, ning aidata seeläbi kaasa menetluse nõuetekohasele ja kiirele kulgemisele pädevas kohtus. Selliste kaebuste kiire menetlemise ja kohtusüsteemi tõhususe säilitamise eesmärgid on aga õiguspärased eesmärgid, kuna need aitavad kaasa sellele, et neid kaebusi menetlevad kohtud keskenduksid sellistele kaebustele, mille on esitanud taotlejad, kellel on tegelik huvi oma kaebuse tulemuse vastu. Need on seega õiguspärased eesmärgid ja õigustavad sellise eelduse kehtestamist, nagu on kõne all põhikohtuasjas, mis vastab nii liikmesriikide kui ka sellise kaitse taotlejate huvidele, nagu on täpsustatud selle direktiivi põhjenduses 18.

Euroopa Kohus on nimelt juba otsustanud, et menetlusnormid, mis tagavad ilmselgelt põhjendamatute rahvusvahelise kaitse taotluste kiirema menetlemise, võimaldavad tõhusamalt menetleda taotlusi, mille on esitanud isikud, kelle puhul on pagulasseisundi saamine põhjendatud, ja aitavad seega kaasa rahvusvahelise kaitse taotluste läbivaatamise menetluse nõuetekohasele kulgemisele (vt selle kohta 9. septembri 2020. aasta kohtuotsus Commissaire général aux réfugiés et aux apatrides (korduva taotluse läbivaatamata jätmine – kaebetähtaeg), C‑651/19, EU:C:2020:681, punktid 54 ja 55 ning seal viidatud kohtupraktika).

Järelikult võivad riigisisesed õigusnormid, mis näevad ette kohustuse ilmuda isiklikult kohtusse, kes on pädev lahendama rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise otsuse peale esitatud kaebust, ning selle kohustuse täitmata jätmise korral sellise taotluse vaikimisi tagasivõtmise või sellest loobumise eeldusega sarnase eelduse, olla põhimõtteliselt põhjendatud, arvestades direktiiviga 2013/32 taotletavat kiiruse eesmärki, õiguskindluse põhimõtet ja rahvusvahelise kaitse taotluste läbivaatamise menetluse nõuetekohast kulgemist (vt analoogia alusel 9. septembri 2020. aasta kohtuotsus Commissaire général aux réfugiés et aux apatrides (korduva taotluse läbivaatamata jätmine – kaebetähtaeg), C‑651/19, EU:C:2020:681, punkt 56 ja seal viidatud kohtupraktika).

Liikmesriigi õigusnormid, mille eesmärk on rakendada direktiivi 2013/32 artikli 46 lõikes 1 ette nähtud õigust tõhusale õiguskaitsevahendile, peavad siiski järgima proportsionaalsuse põhimõtet, mis eeldab eelkõige, et need õigusnormid on sobivad taotletava eesmärgi saavutamise tagamiseks, ei lähe kaugemale sellest, mis on vajalik selle eesmärgi saavutamiseks, ja et need on proportsionaalsed (vt analoogia alusel 6. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus État luxembourgeois (õigus esitada kaebus maksuteabe taotluse peale), C‑245/19 ja C‑246/19, EU:C:2020:795, punkt 85 ja seal viidatud kohtupraktika).

Esiteks, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 53 ja 57, on põhikohtuasjas kõne all olevate riigisiseste õigusnormide eesmärk võimaldada sõltumatutel vaidlustuskomisjonidel tagada rahvusvahelise kaitse taotluste tagasilükkamise otsuste peale esitatud kaebuste kiire menetlemine ja säilitada kohtusüsteemi tõhusus, et need komisjonid saaksid keskenduda taotlejatele, kellel on tegelik huvi oma kaebuse tulemuse vastu. Menetluslik kohustus, mis kohustab taotlejaid isiklikult nendesse komisjonidesse kohale ilmuma, näib nimelt nende eesmärkide saavutamisele kaasa aitavat. Seega, kuna see võimaldab tõhusamalt menetleda taotlusi, mille on esitanud taotlejad, kellel on säilinud huvi oma kaebuse tulemuse vastu, vältides samas nende taotluste sisulist läbivaatamist, mille ese on ära langenud, on see osa rahvusvahelise kaitse taotluste läbivaatamise menetluse nõuetekohasest käigust.

Teiseks, mis puudutab küsimust, kas need riigisisesed õigusnormid ei lähe kaugemale sellest, mis on vajalik taotletavate eesmärkide saavutamiseks, siis ilmneb, et käesoleval juhul võivad olla mõeldavad sellised vähem piiravad meetmed nagu kaebuse esitanud taotlejate võimalus, et neid esindaks kaitsja või muu selleks volitatud isik, ning võimalus ilmuda selleks, et tõendada oma viibimist Kreeka territooriumil, nende elukoha lähedal asuvasse politseijaoskonda või muusse avaliku võimu organisse või kohtuorganisse – meetmed, mis on võrreldavad seaduse 4636/2019 artikli 78 lõike 3 punktis b ette nähtud meetmega.

On tõsi, nagu Kreeka valitsus oma kirjalikes seisukohtades märkis, et menetluslik kohustus isiklikult kohale ilmuda ja tagajärjed, mida selle kohustuse täitmata jätmine kaasa toob, on selgelt ette nähtud riigisiseses õiguses. Vastavalt seaduse 4636/2019 artikli 95 lõikele 1 teavitatakse taotlejat, kes esitab kaebuse tema rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise otsuse peale, tema kaebuse läbivaatamise istungi kuupäevast kaebuse esitamise päeval ning kohustusest ilmuda läbivaatamise kuupäeval isiklikult pädevasse sõltumatusse vaidlustuskomisjoni, välja arvatud juhul, kui esineb vääramatu jõud või ületamatu takistus, mis takistab tema kohaleilmumist selle seaduse artikli 78 lõike 3 teise lõigu tähenduses; neil juhtudel võib algatada menetluse, mis võimaldab peatada isiklikult kohaleilmumise kohustuse vääramatu jõu esinemise ajaks, mis lubab kõrvaldada kohale ilmumata jätmise õiguslikud tagajärjed.

Kolmandaks tuleb siiski veel kontrollida, ega põhikohtuasjas kõne all olevate riigisiseste õigusnormidega kehtestatud menetlusnormid ei ole rahvusvahelise kaitse taotluste kiire menetlemise eesmärgi suhtes ebaproportsionaalsed, arvestades mõju, mida need võivad avaldada taotlejate õigusele tõhusale õiguskaitsevahendile.

Sellega seoses tuleb märkida, et kuigi riigisisene õigusnorm, mis näeb ette menetlusliku nõude isiklikult kohale ilmuda ning selle nõude täitmata jätmise korral eelduse, et kohtusse esitatud kaebus on vaikimisi tagasi võetud või sellest loobutud, võib olla põhjendatud õiguskindluse ja rahvusvahelise kaitse taotluste nõuetekohase läbivaatamise kaalutlustel, ei tohi see norm siiski takistada nende taotluste piisavat ja põhjalikku läbivaatamist. Direktiivi 2013/32 põhjendusest 18 nähtub nimelt, et liikmesriigi õigusnormidega kehtestatud meede, mille eesmärk on kiirendada rahvusvahelise kaitse taotluste läbivaatamise menetlust, ei tohi kahjustada taotluste piisavat ja põhjalikku läbivaatamist.

Käesoleval juhul aga, nagu nähtub eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud teabest, paneb taotleja kohustus ilmuda isiklikult kohtusse, kes on pädev lahendama tema kaebust sellise taotluse rahuldamata jätmise otsuse peale, mille ainus eesmärk on kontrollida tema viibimist riigi territooriumil ja mitte teda ära kuulata, ebamõistliku ja ülemäärase koormuse rahvusvahelise kaitse taotlejatele, kes ei ela Ateena piirkonnas, nagu põhikohtuasja kaebaja, kelle elukoht on sellest piirkonnast mitmesaja kilomeetri kaugusel, kuna juhul, kui nad ei ole olukorras, mis kujutab endast ühte seaduse 4636/2019 artikli 78 lõikes 3 ette nähtud eranditest, on nad kohustatud minema Ateenasse, kus asuvad sõltumatud vaidlustuskomisjonid, üksnes selleks, et viibida kohal, ilma et neid siiski tingimata ära kuulataks. Asjaolu, et seaduse 4636/2019 artikli 95 lõike 1 kohaselt teavitatakse taotlejaid õigel ajal nende kohustusest ilmuda isiklikult nende komisjonide ette, ei muuda seda järeldust.

Nimelt tuleneb põhikohtuasjas kõne all olevate riigisiseste õigusnormide ebaproportsionaalsus eelkõige õiguslikust tagajärjest, mis on nendes õigusnormides ette nähtud isikliku kohaleilmumise kohustuse täitmata jätmise korral või vääramatu jõu või ületamatu takistuse olemasolu tõendava tõendi saatmata jätmise korral, kuna need õigusnormid kehtestavad ümberlükkamatu eelduse, et kaebus on esitatud kuritarvituslikult, mistõttu tuleb kaebus ilmselge põhjendamatuse tõttu tagasi lükata asja sisuliselt läbi vaatamata. Nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus rõhutas, võib kaebuse lahendamiseks pädevasse kohtusse isiklikult ilmumata jätmine olla tingitud põhjustest, mis ei ole seotud kavatsusega takistada või edasi lükata varasema või eesseisva väljasaatmisotsuse täideviimist või enda väljasaatmist mis tahes muul viisil.

Neil tingimustel, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 77–89 sisuliselt rõhutas, võib – olukorras, kus rahvusvahelise kaitse taotlejad peavad minema riigi pealinna, et isiklikult kohale ilmuda, kuid mitte selleks, et olla ära kuulatud, kandes transpordi-, elamis- ja majutuskulusid, mis võivad olla märkimisväärsed – eeldus, et kaebus on esitatud kuritarvituslikult, mistõttu lükatakse see ilmselge põhjendamatuse tõttu tagasi, ilma et oleks ette nähtud muid vahendeid, mille abil taotleja saaks tõendada oma viibimist riigi territooriumil, ja andmata talle materiaalseid vahendeid, mis võimaldaksid täita kohustust viibida istungil füüsiliselt kohal, muuta direktiivi 2013/32 artikli 46 lõike 1 tähenduses õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile kasutamise ülemäära raskeks ja seega riivata harta artiklis 47 sätestatud õigust tõhusale kohtulikule kaitsele.

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esitatud küsimustele vastata, et direktiivi 2013/32 artiklit 46 tuleb harta artiklit 47 arvestades tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis juhul, kui rahvusvahelise kaitse taotleja ei täida menetluslikku kohustust ilmuda isiklikult kohtusse, kes on pädev tegema otsust tema taotluse rahuldamata jätmise otsuse peale esitatud kaebuse kohta, ning selle kohustuse ainus eesmärk on kontrollida tema viibimist riigi territooriumil ja mitte teda ära kuulata, kehtestavad eelduse, et see kaebus on esitatud kuritarvituslikult, ja näevad ette, et kaebus tuleb ilmselge põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

Kohtukulud

70	Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse sama kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiivi 2013/32/EL rahvusvahelise kaitse seisundi andmise ja äravõtmise menetluse ühiste nõuete kohta artiklit 46 tuleb Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 47 arvestades

tõlgendada nii, et

sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis juhul, kui rahvusvahelise kaitse taotleja ei täida menetluslikku kohustust ilmuda isiklikult kohtusse, kes on pädev tegema otsust tema taotluse rahuldamata jätmise otsuse peale esitatud kaebuse kohta, ning selle kohustuse ainus eesmärk on kontrollida tema viibimist riigi territooriumil ja mitte teda ära kuulata, kehtestavad eelduse, et see kaebus on esitatud kuritarvituslikult, ja näevad ette, et kaebus tuleb ilmselge põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

Allkirjad

( *1 ) Kohtumenetluse keel: kreeka.

( i ) Kohtuasjal on väljamõeldud nimi. See ei vasta ühegi menetlusosalise tegelikule nimele.