1

Oma apellatsioonkaebusega paluvad Carles Puigdemont i Casamajó, Antoni Comín i Oliveres ja Clara Ponsatí i Obiols (edaspidi „apellandid“) tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 5. juuli 2023. aasta kohtuotsuse Puigdemont i Casamajó jt vs. parlament (T‑272/21, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“, EU:T:2023:373), millega jäeti rahuldamata nende hagi, milles nad palusid tühistada Euroopa Parlamendi 9. märtsi 2021. aasta otsused P9_TA(2021)0059, P9_TA(2021)0060 ja P9_TA(2021)0061 nende puutumatuse äravõtmise taotluste kohta (edaspidi „vaidlusalused otsused“).

2

Protokolli (nr 7) Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide kohta (edaspidi „protokoll nr 7“) artiklis 9 on sätestatud:

„Euroopa Parlamendi istungjärkude ajal on Euroopa Parlamendi liikmetel:

Euroopa Parlamendi liikmete immuniteet kehtib ka siis, kui nad sõidavad Euroopa Parlamendi istungipaika ja sealt tagasi.

Immuniteedile ei saa tugineda, kui parlamendiliige tabatakse õiguserikkumiselt, ning see ei takista Euroopa Parlamendil kasutamast õigust oma liikme immuniteet ära võtta.“

3

Üheksanda koosseisu (2019–2024) suhtes kohaldatava Euroopa Parlamendi kodukorra varasemas redaktsioonis enne parlamendi 17. jaanuari 2023. aasta otsusega muutmist (edaspidi „kodukord“) oli artiklis 5 „Eesõigused ja puutumatus“ sätestatud:

„1.   „Parlamendiliikmel on protokollis nr 7 […] sätestatud eesõigused ja puutumatus.

2.   Oma volituste rakendamisel eesõiguste ja puutumatuse suhtes võtab parlament meetmeid enda kui demokraatliku seadusandliku kogu puutumatuse säilitamiseks ja oma liikmete sõltumatuse tagamiseks nende ülesannete täitmisel. Parlamentaarne puutumatus ei ole parlamendiliikme isiklik eesõigus, vaid parlamendi kui terviku ja selle liikmete sõltumatuse tagatis.

[…]“.

4

Kodukorra artiklis 6 „Puutumatuse äravõtmine“ oli ette nähtud:

„1.   Puutumatuse äravõtmise taotlust hinnatakse protokolli nr 7 […] artiklite 7, 8 ja 9 ning kodukorra artikli 5 lõikes 2 osutatud põhimõtete kohaselt.

[…]“.

5

Kodukorra artiklis 9 „Puutumatusega seotud menetlused“ oli sätestatud:

„1.   Kui liikmesriigi pädev asutus on esitanud [parlamendi] presidendile parlamendiliikmelt puutumatuse äravõtmise taotluse või kui parlamendiliige või endine parlamendiliige on esitanud presidendile eesõiguste ja puutumatuse kaitsmise taotluse, antakse taotlusest teada täiskogu istungil ja taotlus edastatakse vastutavale komisjonile.

[…]

13.   Vastutav komisjon määrab kindlaks käesoleva artikli kohaldamise põhimõtted.

[…]“.

6

Parlamendi õiguskomisjoni vastu võetud 19. novembri 2019. aasta teatises liikmetele põhimõtete kohta, mida kohaldatakse puutumatuse äravõtmise taotluste suhtes (edaspidi „teatis nr 11/2019“), on punktis 6 ette nähtud:

„Õiguskomisjon määrab igale puutumatusega seotud juhtumile raportööri.“

7

Teatise nr 11/2019 punktis 7 on ette nähtud:

„Selleks määrab iga fraktsioon ühe oma liikme puutumatusega seotud juhtumite alaliseks raportööriks, kes peaks tegutsema koordinaatorina, et tagada puutumatusega seotud juhtumite käsitlemine kogenud parlamendiliikmete poolt. Fraktsioonid tagavad, et alaliseks raportööriks määratakse väga usaldusväärne liige.“

8

Teatise nr 11/2019 punktis 8 on ette nähtud:

„Puutumatusega seotud juhtumite raportöörid määratakse fraktsioonide vahel võrdsetel alustel toimuva rotatsiooni korras. Samas ei tohi raportöör kuuluda samasse fraktsiooni või olla valitud samast liikmesriigist kui parlamendiliige, kelle puutumatust arutatakse.“

9

Teatise nr 11/2019 punktis 43 on ette nähtud:

„Kui menetlus ei ole seotud parlamendiliikme kohustuste täitmisel avaldatud arvamuste või antud häältega, tuleks puutumatus ära võtta, välja arvatud juhul, kui on alust arvata, et kohtumenetluse eesmärk on kahjustada parlamendiliikme poliitilist tegevust ja seeläbi Euroopa Parlamendi sõltumatust (fumus persecutionis).“

10

Vaidluse taust on esitatud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 2–19 ja käesoleva kohtuotsuse vajadustest lähtudes võib selle kokku võtta järgmiselt.

11

C. Puigdemont i Casamajó oli Generalitat de Cataluña (Kataloonia autonoomne piirkond, Hispaania) president ning A. Comín i Oliveres ja C. Ponsatí i Obiols olid Gobierno autonómico de Cataluña (Kataloonia autonoomne valitsus, Hispaania) liikmed ajal, kui Parlamento de Cataluña (Kataloonia piirkondlik parlament, Hispaania) võttis vastu 6. septembri 2017. aasta seaduse 19/2017 iseseisvusreferendumi kohta (Ley 19/2017 del Parlamento de Cataluña, reguladora del referéndum de autodeterminación) (DOGC nr 7449A, 6.9.2017, lk 1) ja 8. septembri 2017. aasta seaduse 20/2017 õigusliku ülemineku ja vabariigi asutamise kohta (Ley 20/2017 del Parlamento de Cataluña, de transitoriedad jurídica y fundacional de la República) (DOGC nr 7451A, 8.9.2017, lk 1) ning kui 1. oktoobril 2017 toimus iseseisvusreferendum, mis oli ette nähtud esimeses neist kahest nimetatud seadusest, mille sätete rakendamine oli vahepeal Tribunal Constitucionali (Hispaania konstitutsioonikohus) otsusega peatatud.

12

Nende seaduste vastuvõtmise ja referendumi toimumise järel esitasid Ministerio Fiscal (prokuratuur, Hispaania), Abogado del Estado (riigi esindaja, Hispaania) ja erakond VOX kaebused kriminaalmenetluse alustamiseks mitme isiku, sh apellantide suhtes, leides, et nad panid toime tegusid, mis kvalifitseeruvad asjaomasest isikust olenevalt eelkõige mässu, mässule õhutamise ja avalike vahendite omastamise süütegudeks (edaspidi „kõnealune kriminaalmenetlus“).

13

21. märtsil 2018 tegi Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) määruse apellantide kohtu alla andmiseks väidetavalt toime pandud mässu ja avalike vahendite omastamise süütegude eest. 9. juuli 2018. aasta kohtumääruses sedastas Tribunal Supremo (kõrgeim kohus), et apellandid on pärast Hispaaniast lahkumist keeldunud kohtusse ilmumast, ja peatas nende suhtes alustatud kriminaalmenetluse kuni ajani, mil nad leitakse.

14

Apellandid kandideerisid Euroopa Parlamendi valimistel, mis toimusid Hispaanias 26. mail 2019.

15

Tribunal Supremo (kõrgeim kohus) kriminaalkolleegiumi eeluurimiskohtunik tegi 14. oktoobril 2019 C. Puigdemont i Casamajó suhtes riigisisese vahistamismääruse, Euroopa vahistamismääruse ja rahvusvahelise vahistamismääruse, et tema üle saaks kõnealuses kriminaalmenetluses kohut mõista. Kohtunik tegi ka 4. novembril 2019 samasugused vahistamismäärused A. Comín i Oliverese ja C. Ponsatí i Obiolsi suhtes.

16

Pärast 19. detsembri 2019. aasta kohtuotsust Junqueras Vies (C‑502/19, EU:C:2019:1115) võttis parlament 13. jaanuari 2020. aasta täiskogu istungil teadmiseks C. Puigdemont i Casamajó ja A. Comín i Oliverese valimise parlamenti alates 2. juulist 2019.

17

Tribunal Supremo (kõrgeim kohus) edastas 13. jaanuaril 2020 parlamendile 10. jaanuari 2020. aasta taotluse, mis oli saadetud sama kohtu kriminaalkolleegiumi presidendi vahendusel ja mis tulenes selle kolleegiumi eeluurimiskohtuniku sama päeva määrusest, mille ese oli C. Puigdemont i Casamajó ja A. Comín i Oliverese puutumatuse äravõtmine.

18

Pärast Suurbritannia ja Põhja‑Iiri Ühendkuningriigi väljaastumist Euroopa Liidust, mis toimus 31. jaanuaril 2020, võttis parlament 10. veebruaril 2020 teadmiseks C. Ponsatí i Obiolsi valimise parlamendiliikmeks alates 1. veebruarist 2020.

19

Samal päeval, s.o 10. veebruaril 2020 edastas Tribunal Supremo (kõrgeim kohus) president parlamendile 4. veebruari 2020. aasta taotluse, mis oli saadetud sama kohtu kriminaalkolleegiumi presidendi vahendusel ja mis tulenes selle kolleegiumi eeluurimiskohtuniku sama päeva määrusest, mille ese oli C. Ponsatí i Obiolsi puutumatuse äravõtmine.

20

Parlamendi asepresident andis täiskogu istungil käesoleva kohtuotsuse punktides 17 ja 19 nimetatud puutumatuse äravõtmise taotlustest teada ning saatis need õiguskomisjonile.

21

Õiguskomisjon võttis 23. veebruaril 2021 vastu raportid A 9‑0020/2021, A 9‑0021/2021 ja A 9‑0022/2021 nende taotluste kohta.

22

Vaidlusaluste otsustega rahuldas parlament kõnealused taotlused.

23

Üldkohtu kantseleisse 19. mail 2021 saabunud hagiavaldusega esitasid apellandid hagi vaidlusaluste otsuste tühistamiseks.

24

Eraldi dokumendiga, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 26. mail 2021, esitasid apellandid ELTL artiklite 278 ja 279 alusel ajutiste meetmete kohaldamise taotluse, milles nad palusid vaidlusaluste otsuste täitmise peatada.

25

Üldkohtu asepresident peatas 2. juuni 2021. aasta kohtumäärusega C. Puigdemont i Casamajó jt vs. parlament (T‑272/21 R) vaidlusaluste otsuste täitmise kuni ajutiste meetmete kohaldamise menetlust lõpetava kohtumääruse tegemiseni. Üldkohtu asepresident jättis 30. juuli 2021. aasta kohtumäärusega Puigdemont i Casamajó jt vs. parlament (T‑272/21 R, EU:T:2021:497) eelmises punktis nimetatud ajutiste meetmete kohaldamise taotluse rahuldamata ja tühistas 2. juuni 2021. aasta kohtumääruse.

26

Euroopa Kohtu asepresident tühistas 24. mai 2022. aasta kohtumäärusega Puigdemont i Casamajó jt vs. parlament ja Hispaania (C‑629/21 P(R), EU:C:2022:413) 30. juuli 2021. aasta kohtumääruse Puigdemont i Casamajó jt vs. parlament (T‑272/21 R, EU:T:2021:497), peatas vaidlusaluste otsuste täitmise ja jättis apellantide esimese astme menetlusega seotud kohtukulude üle otsustamise edaspidiseks.

27

Oma hagi põhjenduseks esitasid apellandid kaheksa väidet.

28

Üldkohus jättis vaidlustatud kohtuotsusega hagi rahuldamata, olles lükanud tagasi:

29

Apellatsioonkaebusega paluvad apellandid Euroopa Kohtul:

30

Parlament ja Hispaania Kuningriik paluvad Euroopa Kohtul:

31

Apellatsioonkaebuse põhjenduseks on apellandid esitanud kümme väidet, millest:

32

Tuleb märkida, et kolmas väide jaguneb neljaks osaks.

33

Kolmanda väite esimeses osas väidavad apellandid, et Üldkohus rikkus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 234–238 õigusnormi, kui leidis, et kolmele parlamendiliikme puutumatuse äravõtmise juhtumile ühe raportööri määramine ei ole vastuolus harta artikli 41 lõikega 1 ja artikli 39 lõikega 2 ega teatise nr 11/2019 punktidega 6 ja 8.

34

Kolmanda väite teises osas väidavad apellandid, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 239–257 rikkus Üldkohus õigusnormi ja moonutas tõendeid, kui leidis, et apellantide argument raportööri erapooletuse puudumise kohta on alusetu, ning rikkus harta artikli 41 lõiget 1 ja artikli 39 lõiget 2 ning teatise nr 11/2019 punktist 8 tulenevaid põhimõtteid.

35

Kolmanda väite kolmandas osas väidavad apellandid, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 258–262 rikkus Üldkohus õigusnormi ja moonutas tõendeid, kui leidis, et apellantide argument õiguskomisjoni esimehe erapooletuse puudumise kohta on alusetu.

36

Kolmanda väite neljandas osas väidavad apellandid, et tõlgendades vääralt tühistamishagi kolmanda väite neljandat osa ja lükates selle tagasi, on Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 219 ja 262 rikkunud õigusnormi ja teinud vea arutluskäigus, rikkunud õigust tõhusale kohtulikule kaitsele ja kaitseõigusi ning rikkunud oma põhjendamiskohustust.

37

Euroopa Kohus peab otstarbekaks analüüsida kolmanda väite teist osa.

38

Kolmanda väite sissejuhatuses märgivad apellandid, et vaidlusaluste otsuste „poliitilist“ laadi, nagu Üldkohus selle kvalifitseeris, saab mõista üksnes nii, et see tuleneb parlamendi „poliitilisest laadist“, mis ei erine kuidagi poliitilisest laadist, mis on Euroopa Liidu Nõukogul või Euroopa Komisjonil, mis on poliitilised institutsioonid. Apellantide hinnangul oli parlamendil seega absoluutne kohustus järgida harta artikli 41 lõiget 1 ja artikli 39 lõiget 2.

39

Kolmanda väite teine osa jaguneb viieks etteheiteks.

40

Esimeses etteheites leiavad apellandid, et Üldkohus rikkus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 244–246 õigusnormi, kui asus seisukohale, et harta artikli 41 lõikega 1, arvestades teatise nr 11/2019 punkti 8, ei ole vastuolus puutumatuse äravõtmise taotluste läbivaatamise eest vastutava raportööri kuulumine samasse fraktsiooni kui selle riigisisese erakonna saadikud, kelle algatusel alustati kõnealuses kriminaalmenetluses nende actio popularis’e esitamisega menetlust (edaspidi „kõnealuse kriminaalmenetluse alustamise algatanud erakond“).

41

Sellega seoses tuletavad apellandid meelde, et harta artikli 41 lõikega 1 kehtestatud erapooletuse nõue hõlmab subjektiivset ja objektiivset erapooletust.

42

Nad väidavad, et arvestades teatise nr 11/2019 punkti 8 sõnastust ja vastupidi sellele, mida Üldkohus sedastas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 244, leidis parlament ise, et pelgalt parlamendi fraktsiooni kuulumine mõjutab raportööri erapooletusele antavat hinnangut. Nimelt nähtub punktist 8 selgelt, et parlament leiab, et raportööri kuulumine samasse fraktsiooni kui parlamendiliige, kelle puutumatuse äravõtmist taotletakse, äratab objektiivselt põhjendatud kahtlusi raportööri erapooletuses. Apellandid on seisukohal, et vastupidi sellele, mida leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 245 ja 246, kehtib sama ka juhul, kui raportöör on selle fraktsiooni liige, kuhu kuuluvad kõnealuse kriminaalmenetluse alustamise algatanud erakonna liikmed.

43

Lisaks rikkus Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 246 õigusnormi ja tõlgendas vääralt apellantide seisukohti, leides, et apellandid väitsid, et ainus põhjus, miks raportööriks ei või olla kõnealuse erakonna saadikud, on nende poliitilised vaated. Apellantide hinnangul võivad eri fraktsioonide liikmetel olla samasugused poliitilised vaated. Järelikult ei saa asetada argumenti, et raportöör ei või kuuluda samasse fraktsiooni, kuhu kuuluvad kõnealuse erakonna saadikud, samale pulgale argumendiga, et isik ei saa olla raportöör ainuüksi seetõttu, et tal on selle fraktsiooniga sarnased poliitilised vaated.

44

Teises etteheites leiavad apellandid, et Üldkohus keeldus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 247–251 tunnistamast, et asjaolu, et raportöör korraldas 6. märtsil 2019 parlamendis toimunud ürituse (edaspidi „6. märtsi 2019. aasta üritus“), mille käigus esines üks osalejatest hüüdlausega „Puigdemont vangi!“, näitas raportööri erapoolikust või vähemalt äratas põhjendatud kahtlusi tema erapoolikuses. Apellantide arvates on seejuures ebaoluline, et raportöör ei väljendanud oma toetust sõnades, nagu rõhutab Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 250, vaid aplodeerides sellele sõnavõtule.

45

Esiteks väidavad apellandid, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 249 ja 250 moonutas Üldkohus tõendeid ja rikkus seega õigusnormi, kui ei võtnud arvesse asjaolu, et raportöör mitte ainult ei korraldanud seda üritust, vaid oli koos esinejatega laua taga ja näitas oma aplodeerimisega selgelt oma toetust eelmises punktis mainitud sõnavõtule.

46

Teiseks väidavad apellandid, et Üldkohus moonutas ka tõendeid vaidlustatud kohtuotsuse punktis 251, kui leidis, et kõnealuse ürituse pealkirja arvestades oli ürituse ainus teema „Kataloonia poliitiline olukord“, samas kui üle poole esineja kõnest puudutas Hispaanias algatatud kriminaalmenetlusi, sealhulgas apellantide suhtes algatatud kriminaalmenetlust.

47

Kolmandaks väidavad apellandid, et Üldkohus rikkus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 251 õigusnormi, kui andis mõista, et raportööri erapooletuse puudumine oleks olnud asjakohane üksnes juhul, kui parlament oleks pidanud kindlaks tegema, kas süükspandud teod on tõendatud.

48

Kolmandas etteheites leiavad apellandid, et Üldkohus eiras vaidlustatud kohtuotsuse punktides 253 ja 254 ühelt poolt oma kodukorra artikli 85 lõiget 2 ning õigust tõhusale kohtulikule kaitsele ja kaitseõigusi, arvestades harta artikli 41 lõiget 1 ja artikli 39 lõiget 2, ning teiselt poolt oma põhjendamiskohustust, kui ta lükkas tõendina esitatud raportööri intervjuu Bulgaaria ajalehele vastuvõetamatuse tõttu tagasi põhjendusega, et apellandid ei ole intervjuu hilinenud esile toomist põhjendanud.

49

Neljandas etteheites leiavad nad, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta otsustas, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 255 nimetatud asjaolud, mida Üldkohus moonutas, ning ka teised eespool viidatud asjaolud ei võimalda tuvastada, et raportöör polnud erapooletu.

50

Viiendas etteheites heidavad apellandid Üldkohtule ette, et viimane rikkus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 256 õigusnormi, kui ta leidis, et apellandid ei ole viidanud raportööri isiklikule huvile, mis võib mõjutada tema erapooletust. Igal juhul on objektiivse erapooletuse puudumine piisav selleks, et tuvastada käesoleval juhul harta artikli 41 lõike 1 ja artikli 39 lõike 2 rikkumine.

51

Apellandid rõhutavad oma repliigis, et nende argumendid raportööri erapooletuse puudumise kohta ei põhine pelgalt poliitilisel vastuseisul nende suhtes, vaid täiesti erilisel olukorral, mis tuleneb sellest, et erakond, mille saadikud parlamendis kuulusid raportööriga samasse fraktsiooni, olid kõnealuse kriminaalmenetlusega otseselt seotud.

52

Lisaks sellele, et tegemist on olukorraga, mis on objektiivselt võrreldav teatise nr 11/2019 punktis 8 ette nähtud olukorraga, on ilmne, et huvide konflikti tõttu, mis tuleneb raportööri ja selle erakonna saadikute samasse fraktsiooni kuulumisest, ei näinud raportöör enam erapooletuna.

53

Lisaks, mis puudutab 6. märtsi 2019. aasta üritust, siis faktiliste asjaolude pehmendamisega Üldkohtu poolt kuni selleni, et ürituse tegelikust teemast ja sisust mindi mööda, taheti sellest üritusest jätta neutraalset muljet.

54

Parlament vaidleb apellantide kolmanda väite teises osas esitatud argumentidele vastu.

55

Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb parlament esimesena vastu apellantide argumentidele, millega seatakse kahtluse alla vaidlustatud kohtuotsuse punktides 243–246 esitatud Üldkohtu kaalutlused vaidlusaluste otsuste poliitilise laadi kohta.

56

Esiteks leiab parlament, et apellantide argumendid vaidlustatud kohtuotsuse punkti 244 kohta on põhjendamatud. Teatise nr 11/2019 punktis 8 nimetatud olukorda ei saa nimelt võrrelda olukorraga, kus raportöör kuulub fraktsiooni, kes on poliitilises opositsioonis parlamendiliikmega, kelle puutumatuse äravõtmist taotletakse. Parlament väidab, et nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 225 ja 226 märkis, on puutumatuse äravõtmise taotlusi käsitlevad otsused poliitilist laadi ning parlamendiliikmed, kes kuuluvad õiguskomisjoni, ei ole määratluse kohaselt poliitiliselt neutraalsed. Kui raportööriks saaks nimetada ainult õiguskomisjoni poliitiliselt neutraalseid liikmeid, ei saaks komisjon toimida. Kuna apellandid tõmbasid oma juhtumile avalikkuse tähelepanu, võib asuda seisukohale, et kõik selle komisjoni liikmed võtsid apellantide ja nende juhtumi suhtes kas positiivse või negatiivse poliitilise seisukoha.

57

Teiseks leiab parlament, et vaidlustatud kohtuotsuse punkti 246 kohta esitatud apellantide ebatäpsed argumendid, milles nad väidavad, et nende väide ei põhine mitte ainult poliitilistel vaadetel, vaid ka fraktsiooni liikmete ühistel majanduslikel, rahalistel ja strateegilistel huvidel, on vastuvõetamatud. Need argumendid ei ole mingil juhul põhjendatud, kuna esimeses kohtuastmes piirdusid apellandid seisukohaga, et raportöör oli selle fraktsiooni liige, kuhu kuuluvad erakonna VOX liikmed.

58

Teisena vaidleb parlament vastu argumentidele, millega seatakse kahtluse alla Üldkohtu kaalutlused 6. märtsi 2019. aasta ürituse kohta, mis on esitatud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 247–251.

59

Kõigepealt rõhutab parlament, et kõnealune üritus toimus parlamendi teise koosseisu ajal juba enne seda, kui raportöör võis teada, et ta valitakse 2019. aasta valimistel parlamenti, ja igal juhul ammu enne seda, kui ta nimetati kõnealuste puutumatuse äravõtmise taotluste raportööriks.

60

Esiteks väidab parlament, et vaidlustatud kohtuotsuse punktide 249 ja 250 kohta esitatud apellantide argumendid, milles nad väidavad, et Üldkohus moonutas tõendeid, on vastuvõetamatud, sest sisuliselt nõuavad apellandid faktiliste asjaolude uuesti hindamist. Igal juhul on need argumendid põhjendamatud, sest nagu Üldkohus märkis, lõpetas erakonna VOX peasekretär oma kõne sõnadega „Elagu Hispaania, elagu Euroopa ja Puigdemont vangi!“ ning miski 6. märtsi 2019. aasta ürituse salvestises ei viita sellele, et raportöör oleks selle kõne kolm viimast sõna konkreetselt heaks kiitnud. Pigem näitab salvestis tavapärast viisakusžesti esineja suhtes pärast kõne lõpetamist.

61

Teiseks väidab parlament, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 250 esitatud Üldkohtu seisukoht, et raportöör ei võtnud üritusel sõna, ei ole asjakohatu.

62

Kolmandaks põhinevad apellantide argumendid, mille kohaselt moonutas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 251 tõendeid, väites, et 6. märtsi 2019. aasta ürituse teema oli üksnes „poliitiline olukord Kataloonias“, vaidlustatud kohtuotsuse vääral tõlgendusel, sest Üldkohus ei välistanud mingil moel, et see teema hõlmab ka kõnealust kriminaalmenetlust. Lisaks ei moonutanud Üldkohus ürituse salvestist, kui ta selgitas lühidalt ürituse teemat. Igal juhul on need argumendid vastuvõetamatud, sest apellandid nõuavad faktiliste asjaolude uuesti hindamist.

63

Neljandaks väidab parlament, et apellantide argumendid, millega seatakse kahtluse alla vaidlustatud kohtuotsuse punkti 251 kolmas ja neljas lause, on edutud, kuna seal esitatud kaalutlused on esitatud teise võimalusena. Igal juhul tuleb need argumendid tagasi lükata. Kõigepealt põhineb apellantide argument, et Üldkohus eiras fumus persecutionis’e hindamisel asjakohaseid kriteeriume, vaidlustatud kohtuotsuse vääral tõlgendusel. Seejärel ei rikkunud Üldkohus õigusnormi, kui ta rõhutas sisuliselt kolmandas ja neljandas lauses, et 6. märtsi 2019. aasta üritusel arutatud küsimused ei puudutanud neid küsimusi, mille parlament peab puutumatuse äravõtmise menetluses lahendama. Lõpuks väidab parlament, et kuivõrd apellandid väidavad, et raportöör kiitis oma aplausiga heaks sõnumi, et vaidlusalused otsused, Euroopa vahistamismäärused ja hoiatusteated Schengeni infosüsteemis tervikuna tähendavad nende jaoks suuremat vahistamisohtu, on see argument vastuvõetamatu, sest sisuliselt paluvad apellandid Euroopa Kohtul tuvastada faktilised asjaolud. See argument on igal juhul põhjendamatu, kuna raportöör ei aplodeerinud selle sõnumi peale.

64

Kolmandaks vaidleb parlament vastu apellantide argumentidele, millega seatakse kahtluse alla vaidlustatud kohtuotsuse punktides 252–255 esitatud Üldkohtu kaalutlused muude sündmuste kohta. Ühelt poolt vaidleb ta vastu apellantide argumendile, et Üldkohus rikkus kodukorra artikli 85 lõiget 2 ja oma põhjendamiskohustust, kui ta lükkas vastuvõetamatuse tõttu tagasi apellantide argumendid, mis põhinesid Bulgaaria ajalehes avaldatud raportööri intervjuul. Teiselt poolt vaidleb parlament vastu apellantide argumendile, mille kohaselt rikkus Üldkohus õigusnormi ja moonutas tõendeid, kui ta leidis, et erakonna VOX reaktsioonid vaidlusaluste otsuste vastuvõtmisele ei tõenda, et raportöör ei olnud erapooletu.

65

Neljandaks vaidleb parlament vastu apellantide argumentidele, millega seatakse kahtluse alla vaidlustatud kohtuotsuse punktis 256 esitatud Üldkohtu kaalutlused raportööri huvide konflikti puudumise kohta. Ühelt poolt põhineb apellantide väide, et Üldkohus leidis, et erapoolikust saab väljendada üksnes avaldustega, vaidlustatud kohtuotsuse punkti 256 vääral tõlgendusel. Teiselt poolt, kuna apellantide argument, et raportööril oli isiklik huvi, mis võib mõjutada tema erapooletust, ei ole tõendanud, on see vastuvõetamatu. Igal juhul on see põhjendamatu.

66

Parlament väidab oma vasturepliigis esiteks, et kuigi apellandid viitavad kaebusele, mille erakond VOX nende vastu Hispaania kohtutes esitas, ei ole nad mingil moel näidanud, kuidas saaks selle erakonna tegevust ette heita fraktsioonile, kuhu kuulub raportöör. Arvestades, et fraktsioonis oli nii apellante toetavaid kui nende vastu olevaid parlamendiliikmeid, ei tõenda pelgalt raportööri kuulumine sellesse fraktsiooni, et raportöör ei olnud erapooletu.

67

Teiseks väidab parlament, et Üldkohus ei moonutanud 6. märtsi 2019. aasta ürituse teemat. Ta rõhutab, et kuigi viimase salvestise pealkiri, millele apellandid esimeses kohtuastmes esitatud hagiavalduse lisades viitavad, oli „Kataloonia on Hispaania“, oli selle koosoleku teema, mille raames erakonna VOX peasekretär esines, „Rahvusriikide roll Euroopa Liidus ja kodanikuvabaduste kaitse“. Parlament täpsustab, et Euroopa vahistamismäärused, millele selle erakonna peasekretär oma sõnavõtus viitas, ei olnud need, mis tehti pärast apellantide parlamenti valimist.

68

Hispaania Kuningriik vaidleb apellantide kolmanda väite teises osas esitatud argumentidele vastu.

69

Kõigepealt rõhutab Hispaania Kuningriik, et puutumatuse äravõtmise taotluse läbivaatamise menetluses peab parlament järgima harta artiklit 39 ja artikli 41 lõiget 1, nagu seda tehti vaidlusaluste otsuste vastuvõtmisel.

70

Esiteks väidab Hispaania Kuningriik, et apellantide argumendid, mis puudutavad väidetavat õigusnormi rikkumist teatise nr 11/2019 punkti 8 tõlgendamisel koostoimes harta artikliga 41, ei sea kahtluse alla vaidlustatud kohtuotsuse punktides 245 ja 246 esitatud põhjendusi, milles tehakse järeldus vaidlustatud kohtuotsuse punktidele 242–244 tuginedes, mida ei ole vaidlustatud. Punktides 242–244 selgitas Üldkohus, et pelgalt fraktsiooni kuulumine ei mõjuta selle liikmeks oleva isiku erapooletust.

71

Teiseks märgib Hispaania Kuningriik, et kuigi apellandid väidavad, et Üldkohus moonutas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 249–251 faktilisi asjaolusid, ei ole võimalik nende argumentidega tõendada, et Üldkohus tegi faktiliste asjaolude hindamisel ilmse vea.

72

Kolmandaks puudutab apellantide argument selle kohta, et Üldkohus rikkus vaidlustatud kohtuotsuse punkti 251 lõpus väidetavalt õigusnormi, täiendavalt esitatud kaalutlust.

73

Neljandaks ei ole apellantide argumendid, milles nad heidavad Üldkohtule ette, et viimane rikkus õigusnormi, kui ta leidis, et nende repliigis esitatud dokument on vastuvõetamatu, piisavalt täpsed ja tuleb tagasi lükata.

74

ELTL artikli 343 esimesest lausest tulenevalt on liidul liikmesriikide territooriumil oma ülesannete täitmiseks vajalikud privileegid ja immuniteedid vastavalt tingimustele, mis on sätestatud protokollis nr 7.

75

Selle protokolli eesmärk on tagada liidu institutsioonidele täielik ja tõhus kaitse takistuste või nende nõuetekohast toimimist ja sõltumatust kahjustavate riskide eest (vt selle kohta 19. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Junqueras Vies, C‑502/19, EU:C:2019:1115, punkt 82).

76

Parlamendi puhul tähendab see eesmärk mitte ainult seda, et vastavalt esindusdemokraatia põhimõttele, mis konkretiseerib ELL artiklis 2 nimetatud demokraatia väärtust ja mida rakendatakse ELL artikli 14 lõikes 3, kajastab parlamendi koosseis usaldusväärselt ja täielikult liidu kodanike teostatud valikuvabadust seoses isikutega, keda nad soovivad end esindama kindlas seadusandlikus kogus, vaid ka seda, et parlament oleks vastavalt võimude lahususe põhimõttele kaitstud takistuste või tema nõuetekohast tegevust kahjustavate riskide eest. Sellel topeltpõhjusel on parlamendiliikmetele ette nähtud immuniteetide eesmärk tagada selle institutsiooni sõltumatus (vt selle kohta 19. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Junqueras Vies, C‑502/19, EU:C:2019:1115, punktid 63, 83 ja 84).

77

Seda parlamendiliikmetele ette nähtud immuniteedi eesmärki mainitakse ka kodukorra artiklis 5. Pärast selle artikli lõikes 1 tehtud täpsustust, et parlamendiliikmetel on protokollis nr 7 sätestatud eesõigused ja puutumatus, on selle artikli lõikes 2 sätestatud, et oma volituste rakendamisel eesõiguste ja puutumatuse suhtes võtab parlament meetmeid enda kui demokraatliku seadusandliku kogu puutumatuse säilitamiseks ning et parlamentaarne puutumatus ei ole parlamendiliikme isiklik eesõigus, vaid parlamendi kui terviku ja selle liikmete sõltumatuse tagatis.

78

Protokolli nr 7 artikli 9 kolmanda lõigu kohaselt on parlamendil õigus oma liikme puutumatus ära võtta. Puutumatuse äravõtmise menetlus toimub seega parlamendis. Ehkki seda menetlust viivad läbi poliitikud, on see menetlus ja otsus, millega parlament otsustab puutumatuse ära võtta, õiguslikku laadi, mitte poliitilist laadi, nagu märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 112, 225 ja 242.

79

Arvestades asjaolu, et puutumatuse äravõtmise otsus on parlamendi pädevuses, on sellel institutsioonil mõistagi ulatuslik kaalutlusõigus määrata kindlaks puutumatuse äravõtmise taotluste menetlemisele kohaldatavad normid. Need normid võtavad vastu ja neid kohaldavad seega parlamendiliikmed, kes kuuluvad parlamendis moodustatud fraktsioonidesse.

80

Vastavalt ELL artiklis 2 sätestatud õigusriigi ja inimõiguste austamise väärtustele peab parlament puutumatuse äravõtmise taotluse läbivaatamisel siiski järgima puutumatuse suhtes kohaldatavaid reegleid ja õiguspõhimõtteid ning hartat, mille sätted on adresseeritud parlamendile kui ühele harta artikli 51 lõikes 1 nimetatud liidu institutsioonile. Asjaomase parlamendiliikme poolt tema mandaadi – mis on parlamendiliikme staatuse peamine iseloomulik tunnus ja mis tuleneb sellest, et ta on valitud otsestel ja üldistel valimistel vaba ja salajase hääletuse teel – täitmist (19. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Junqueras Vies, C‑502/19, EU:C:2019:1115, punkt 65) võib takistada puutumatuse äravõtmise otsus. Sellest järeldub, et puutumatuse äravõtmise taotlusi, mis võivad mõjutada nii asjaomase parlamendiliikme mandaati kui ka – nagu on meelde tuletatud käesoleva kohtuotsuse punktis 76 – parlamendi nõuetekohast toimimist tervikuna, tuleb analüüsida lähtuvalt asjasse puutuva isiku õigustest ning esindusdemokraatia ja võimude lahususe põhimõtetest, mitte aga poliitilistest suunistest.

81

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb analüüsida apellantide esimest ja teist etteheidet, millega nad heidavad Üldkohtule sisuliselt ette, et viimane rikkus vastavalt vaidlustatud kohtuotsuse punktides 244–246 ja punktides 247–251 harta artikli 41 lõiget 1, kui ta otsustas, et nende argument, mille kohaselt ei olnud neid puudutavate puutumatuse äravõtmise taotluste õiguskomisjonis läbivaatamise eest vastutav raportöör erapooletu, on põhjendamatu.

82

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 244 leidis Üldkohus sisuliselt, et raportööri erapooletust, kes osaleb parlamendikomisjoni läbiviidavas puutumatuse äravõtmise taotluse läbivaatamise staadiumis, ei saa põhimõtteliselt hinnata tema poliitilise ideoloogia alusel ega selle alusel, kui võrreldakse tema poliitilist ideoloogiat ja selle parlamendiliikme ideoloogiat, kelle puutumatuse äravõtmist taotletakse. Üldkohus täpsustas kõigepealt, et raportööri erapooletusele antavat hinnangut ei mõjuta põhimõtteliselt raportööri kuulumine riigi tasandi erakonda või parlamendis moodustatud fraktsiooni, olenemata nende väärtustest ja ideedest, ning isegi eeldades, et need võivad paljastada a priori ebasoodsaid hoiakuid nimetatud parlamendiliikme olukorra suhtes. Üldkohus leidis oma kohtupraktikale tuginedes, et erinevus raportööri ja parlamendiliikme poliitilise ideoloogia vahel ei mõjuta iseenesest vaidlusaluste otsuste vastuvõtmise menetlust.

83

Seejärel asus Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 245 seisukohale, et raportööri kuulumine Euroopa Konservatiivide ja Reformistide fraktsiooni ei mõjuta põhimõtteliselt tema erapooletusele antavat hinnangut.

84

Lõpuks täpsustas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 246, et on tõsi, et sellesse fraktsiooni kuuluvad erakonna VOX liikmed, kes on apellantide suhtes väga erilises olukorras, kuna see erakond oli kõnealuse kriminaalmenetluse alustamise algataja. See eriline olukord puudutas Üldkohtu hinnangul siiski erakonna VOX liikmeid ega saanud põhimõtteliselt laieneda kõigile selle fraktsiooni liikmetele üksnes põhjusel, et neil on samasse fraktsiooni kuulumise tõttu ühised poliitilised vaated.

85

Nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 225 ja 226 rõhutas, peab menetlus, mis võib viia puutumatuse äravõtmise otsuse vastuvõtmiseni, olema kooskõlas harta artikli 41 lõikes 1 sätestatud õigusega heale haldusele.

86

Nimetatud harta sättes on ette nähtud, et igaühel on õigus sellele, et liidu institutsioonid, organid ja asutused käsitleksid tema küsimusi erapooletult, õiglaselt ning mõistliku aja jooksul. Nimetatud õigus, mis on antud igaühele, on seega ka igal parlamendiliikmel, kelle kohta on esitatud puutumatuse äravõtmise taotlus.

87

Erapooletuse nõue koosneb kahest osast, millest esimene on subjektiivne erapooletus, mis tähendab, et asjasse puutuva institutsiooni ükski liige, kes küsimusega tegeleb, ei tohi väljendada oma erapoolikust või isiklikke eelarvamusi, ning teine objektiivne erapooletus, mis tähendab, et institutsioon peab pakkuma piisavaid tagatisi, et välistada mis tahes põhjendatud kahtlus selles suhtes (vt selle kohta 20. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Hispaania vs. nõukogu, C‑521/15, EU:C:2017:982, punkt 91).

88

Parlament võib oma ulatusliku kaalutlusõiguse kasutamisel, mida on mainitud käesoleva kohtuotsuse punktis 79, võtta vastu norme, mis konkretiseerivad harta artiklist 41 tulenevat kaitset erapoolikuse ohu eest.

89

Nii on parlament oma kodukorra artiklis 6 ette näinud, et puutumatuse äravõtmise taotlust hinnatakse protokolli nr 7 ning kodukorra artikli 5 lõikes 2 osutatud põhimõtete kohaselt.

90

Kodukorra artikli 9 lõigetes 1 ja 13 on täpsustatud, et parlamendi presidendile liikmesriigi pädeva asutuse esitatud parlamendiliikmelt puutumatuse äravõtmise taotlusest antakse teada täiskogu istungil ja taotlus edastatakse vastutavale komisjonile, kes määrab kindlaks artikli 9 kohaldamise põhimõtted.

91

Õiguskomisjon, kes on määratud menetlema puutumatuse äravõtmise taotlusi, võttis seega vastu teatise nr 11/2019, mis on käesoleva kohtuasja asjaolude asetleidmise ajal kohaldatav ja milles on sätestatud nende taotluste suhtes kohaldatavad normid.

92

Nimetatud teatises kehtestati ühelt poolt normid puutumatuse äravõtmise taotluse sisuliseks läbivaatamiseks. Teatise punktis 43 nähti sisuliselt ette, et kui taotlus puudutab protokolli artiklis 9 sätestatud puutumatuse äravõtmist, tuleks puutumatus ära võtta, välja arvatud juhul, kui on alust arvata, et kohtumenetluse eesmärk on kahjustada parlamendiliikme poliitilist tegevust ja seeläbi parlamendi sõltumatust (fumus persecutionis).

93

Teiselt poolt kehtestati puutumatuse äravõtmise taotluste läbivaatamiseks menetlusnormid.

94

Kõigepealt määrab õiguskomisjon teatise nr 11/2019 punkti 6 kohaselt igale puutumatuse äravõtmise taotlusele raportööri.

95

Seejärel on teatise punktis 7 muu hulgas ette nähtud, et selleks määrab iga fraktsioon ühe oma väga usaldusväärse liikme puutumatusega seotud juhtumite alaliseks raportööriks.

96

Lõpuks on teatise punktis 8 ette nähtud, et puutumatusega seotud juhtumite raportöörid määratakse fraktsioonide vahel võrdsetel alustel toimuva rotatsiooni korras, samas ei tohi raportöör kuuluda samasse fraktsiooni kui parlamendiliige, kelle puutumatust arutatakse, või olla valitud samast liikmesriigist kui see parlamendiliige.

97

Teatise nr 11/2019 punktist 8 nähtub, et parlament leidis, et raportöör, kes kuulub samasse fraktsiooni kui parlamendiliige, kelle puutumatust arutatakse, ei saa puutumatuse äravõtmise taotlust läbi vaadata. See lähenemisviis põhineb kaalutlusel, et samasse fraktsiooni kuulumise tõttu võivad raportööril ja parlamendiliikmel olla sarnaseid vaateid, eelkõige sarnaseid poliitilisi vaateid, mistõttu ei saa välistada põhjendatud kahtlusi, et raportööril võib olla parlamendiliiget toetav eelarvamus käesoleva kohtuotsuse punktis 87 meelde tuletatud kohtupraktika tähenduses. Parlament pidas seega oma ulatuslikku kaalutlusõigust kasutades vajalikuks näha ette norm, mis takistab raportööril kuuluda teatavasse fraktsiooni, et tagada raportööri erapooletus, nagu nõuab harta artikli 41 lõige 1.

98

Harta artikli 41 lõike 1 järgimiseks peab asjaomase institutsiooni kehtestatud tagatisi kohaldama ühetaoliselt, et vältida mis tahes põhjendatud kahtlusi erapoolikuse suhtes ja võimaldada puutumatuse äravõtmise taotluste õiglast menetlemist.

99

Sellise kohaldamise eesmärgil tuleb teatise nr 11/2019 punktis 8 täpsustatud erapooletuse nõuet rakendada ka nii, et raportöör, kes kuulub muusse fraktsiooni kui parlamendiliige, kelle puutumatust arutatakse, näiks objektiivselt erapooletu.

100

Arvestades parlamendiliikmetele ette nähtud immuniteetide eesmärke, mida on meelde tuletatud käesoleva kohtuotsuse punktides 75–77, tähendab raportööri erapooletuse nõue nimelt seda, et parlamendiliikmel ei tohiks tekkida põhjendatud kahtlusi, et raportöör, kelle ülesanne on kõnealust taotlust menetleda, ei juhindu kaalutlustest, mis takistaksid tal objektiivselt täita oma ülesannet valmistada ette parlamendi otsust fumus persecutionis’e võimaliku esinemise kohta, nagu on osutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 92.

101

Kui raportööri vastuseis selle parlamendiliikme poliitilistele ideedele, kelle puutumatust arutatakse, ei tähenda iseenesest, et raportöör ei ole erapooletu, ei ole see nii raportööri kuulumise korral fraktsiooni, kuhu kuuluvad ka selle erakonna liikmed, kelle algatusel alustati selle parlamendiliikme vastu puutumatuse äravõtmise taotluse aluseks olevat kriminaalmenetlust ja kellel on eriline huvi selle menetluse tulemuse vastu.

102

Nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 97, võib teatise nr 11/2019 punktis 8 sätestatud normi kohaselt raportööri kuulumine teatud fraktsiooni mõjutada võimalust määrata ta konkreetset puutumatuse äravõtmise taotlust läbivaatavaks raportööriks. Ei saa asuda seisukohale, et erapooletuse nõue, mida selle normiga rakendatakse, kehtib üksnes juhul, kui raportöör kuulub samasse fraktsiooni kui parlamendiliige, kelle puutumatust taotletakse, välistades kõik olukorrad, kus raportöör kuulub mõnda muusse fraktsiooni.

103

Sellest järeldub, et kuna parlament kehtestas teatise nr 11/2019 punktis 8 normi, mille kohaselt jäetakse raportööri määramisel kohaldatavas rotatsiooni süsteemis kõrvale kõik raportöörid, kes kuuluvad samasse fraktsiooni kui parlamendiliige, kelle puutumatuse äravõtmist taotletakse, peab parlament jätma harta artikli 41 lõike 1 järgimiseks kõrvale ka raportööri, kes kuulub samasse fraktsiooni kui selle erakonna liikmed, kelle algatusel alustati selle parlamendiliikme vastu puutumatuse äravõtmise taotluse aluseks olevat kriminaalmenetlust ja kellel on eriline huvi selle menetluse tulemuse vastu. Sellise raportööri puhul võidakse nimelt arvata, et ta ei ole erapooletu käesoleva kohtuotsuse punktis 87 viidatud kohtupraktika tähenduses.

104

Sellega seoses ei saa nõustuda parlamendi argumendiga, et sidemed parlamendiliikmete vahel, kes on pärit erinevatest riigi tasandi erakondadest, mis grupeeruvad parlamendis ühise fraktsiooni moodustamiseks, ei ole piisavalt tihedad, et mõjutada fraktsiooni sellise liikme objektiivset erapooletust, kes peab täitma fraktsiooni teise liikme puutumatuse äravõtmise taotluse läbivaatamise eest vastutava raportööri ülesandeid. Nimelt räägib sellele argumendile vastu asjaolu, et parlament ise leidis teatise nr 11/2019 punkti 8 vastuvõtmisel, et raportööri kuulumine samasse fraktsiooni kui parlamendiliige, kelle puutumatust arutatakse, ei ole kooskõlas raportööri objektiivse erapooletusega.

105

Järelikult, kui õiguskomisjonis määratakse puutumatuse äravõtmise taotlust läbivaatavaks raportööriks liige, kes kuulub samasse fraktsiooni kui sellest erakonnast pärit liikmed, kelle algatusel alustati asjaomase parlamendiliikme suhtes nimetatud taotluse aluseks olevat kriminaalmenetlust sellises olukorras, nagu on kirjeldatud käesoleva kohtuotsuse punktides 101 ja 103, ei paku selline raportöör piisavaid tagatisi, mis välistaksid taotluses nimetatud parlamendiliikme mis tahes põhjendatud kahtluse, et tema suhtes võib esineda eelarvamus, ning seega ei saa seda raportööri pidada erapooletuks vastavalt standardile, mille parlament on ise oma ulatuslikku pädevust kasutades kehtestanud, nagu on meelde tuletatud käesoleva kohtuotsuse punktis 97. Tuleb asuda seisukohale, et sellisel määramisel on rikutud harta artikli 41 lõiget 1.

106

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb asuda seisukohale, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 245 ja 246 rikuti õigusnormi, kui Üldkohus otsustas, et parlamendiliikme puutumatuse äravõtmise taotluse läbivaatamiseks määratud raportööri kuulumine samasse fraktsiooni kui sellest erakonnast pärit liikmed, kelle algatusel alustati kõnealuse parlamendiliikme suhtes nimetatud taotluse aluseks olevat kriminaalmenetlust, ei mõjuta raportööri erapooletuse hindamist, ning leidis sisuliselt, et raportööriks võib määrata selle fraktsiooni liikme.

107

Seega tuleb kolmanda väite teise osa esimese etteheitega nõustuda.

108

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 249 märkis Üldkohus, et vaidlust ei ole selles, et raportöör korraldas oma parlamendiliikme ülesannete raames 6. märtsi 2019. aasta ürituse, mis seisnes erakonna VOX peasekretäri sõnavõtus teemal „Kataloonia on Hispaania“; viimane lõpetas oma kõne väljendiga „Elagu Hispaania, elagu Euroopa ja Puigdemont vangi!“.

109

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 250 märkis Üldkohus, et selle ürituse salvestisest nähtub nimelt, et raportöör oli koos esinejatega sama laua taga kõrvuti veel kahe teise parlamendiliikme ja peasekretäriga, kes neist ainsana sõna võttis.

110

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 251 asus Üldkohus seisukohale, et sellise ürituse korraldamist võib pidada raportööri toetuse väljenduseks erakonna VOX kaitstavate ideede suhtes, mis ürituse teemat arvestades puudutavad eelkõige Kataloonia poliitilist olukorda ja tema vastuseisu apellantide poliitilistele ideedele.

111

Lisaks leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 251, et kuigi on tõsi, et asjaolud, mida apellantidele kõnealuses kriminaalmenetluses ette heidetakse, puudutavad poliitilist olukorda Kataloonias, kuna need käsitlevad käesoleva kohtuotsuse punktis 11 nimetatud seaduste vastuvõtmist ja samas punktis viidatud iseseisvusreferendumi korraldamist, ei piisa erapooletuse põhimõtte rikkumise tõendamiseks vaidlustatud kohtuotsuse punktides 244 ja 246 esitatud põhjustel sellest, et parlamendiliige, kes on apellantide puutumatuse äravõtmise juhtumite tulevane raportöör, avaldab oma seisukoha selles küsimuses.

112

Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 249 ja 250 Üldkohtu tuvastatud faktilised asjaolud olid asjakohased hindamaks, kas apellantide puutumatuse äravõtmise taotluste läbivaatamiseks määratud raportööri käitumine võis käesoleval juhul kahjustada erapooletuse nõuet, kuna neid võis pidada – vastupidi parlamendi väidetele – kallutatult väljendatuks, isegi kui need asjaolud leidsid aset enne seda, kui raportöör võis teada, et ta osutub 2019. aasta valimistel valituks, enne kui taotlused esitati parlamendile ja enne kui asjaomane parlamendiliige määrati fraktsioonide vahel võrdsetel alustel toimuva rotatsiooni korras neid taotlusi läbivaatavaks raportööriks. Nimelt oli oluline arvestada, et need asjaolud esinesid, et hinnata võimalust nimetada ta neid taotlusi läbivaatavaks raportööriks.

113

Sellega seoses tuleb märkida, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 251 pidas Üldkohus väheoluliseks, et raportöör toetas erakonna VOX seisukohta Kataloonias valitseva olukorra suhtes, kui ta viitas oma järelduse põhjendamiseks, et 6. märtsi 2019. aasta ürituse korraldamine ei kujutanud endast erapooletuse põhimõtte rikkumist, vaidlustatud kohtuotsuse punktidele 244 ja 246. Esiteks rikuti viimati nimetatud punktis õigusnormi, nagu on leitud käesoleva kohtuotsuse punktis 106. Teiseks ei vastanud Üldkohtu väide, milles viidatakse vaidlustatud kohtuotsuse punktile 244 ja mille kohaselt on väheoluline, et raportöör väljendas oma toetust sellele seisukohale, apellantide argumentidele, mis ei puudutanud tulevase raportööri arvamust olukorra kohta Kataloonias, vaid tema aktiivset toetust asjaomasele erakonnale, kes kõnealuse kriminaalmenetluse alustamise algatas.

114

Nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuses Üldkohtu esitatud vaidluse asjaolude ajalisest järjestusest, eelkõige käesoleva kohtuotsuse punktides 11–13 kokkuvõtlikult esitatud asjaoludest, oli erakond 6. märtsi 2019. aasta ürituse korraldamise ajal kõnealuse kriminaalmenetluse alustamise juba algatanud. Ürituse korraldamine isiku poolt, kes hiljem määrati raportööriks, ei viidanud seega mitte ainult toetusele selle erakonna poliitilistele ideedele Kataloonias valitseva olukorra kohta, vaid ka apellantide kriminaalvastutusele võtmist pooldavale seisukohale. Kuna Üldkohus jättis selle aspekti oma analüüsist välja, ei võtnud ta arvesse asjaolu, mis oli eriti oluline hindamaks, kas ürituse korraldajat oli võimalik hiljem, ilma erapooletuse nõuet rikkumata, määrata raportööriks menetluses, milles vaadatakse läbi sellest kriminaalmenetlusest tulenevaid puutumatuse äravõtmise taotlusi.

115

Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 251 on faktilised asjaolud ebaõigesti õiguslikult kvalifitseeritud, kuna Üldkohus leidis – tuginedes eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktile 246, milles endas rikutakse õigusnormi, ja võtmata nõuetekohaselt arvesse vaidluse asjaolude ajalist järjestust –, et 6. märtsi 2019. aasta ürituse korraldamine isiku poolt, kes hiljem määrati raportööriks, ei muutnud seda isikut raportööriks määramiseks sobimatuks ega saanud seega kujutada endast harta artikli 41 lõike 1 tähenduses erapooletuse nõude rikkumist.

116

Neil asjaoludel tuleb nõustuda ka kolmanda väite teise osa teise etteheitega.

117

Kuna käesoleva kohtuotsuse punktides 106 ja 115 tuvastatud õigusnormi rikkumised toovad kaasa vaidlustatud kohtuotsuse tühistamise, tuleb apellatsioonkaebus rahuldada, ilma et oleks vaja analüüsida apellatsioonkaebuse kolmanda väite teise osa ülejäänud etteheiteid ja apellatsioonkaebuse teisi väiteid.

118

Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 esimese lõigu teise lause kohaselt võib Euroopa Kohus teha Üldkohtu otsuse tühistamise korral asja suhtes ise lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium seda lubab.

119

Euroopa Kohus on seisukohal, et käesolevas kohtuasjas tuleb teha lõplik kohtuotsus. Menetlusstaadium lubab teha otsuse, sest apellantide poolt Üldkohtule esitatud tühistamishagi põhineb väidetel, mille üle toimus Üldkohtus võistlev menetlus ja mille analüüsimiseks ei ole vaja võtta täiendavat menetlust korraldavat meedet ega teha täiendavat menetlustoimingut (vt selle kohta 8. septembri 2020. aasta kohtuotsus komisjon ja nõukogu vs. Carreras Sequeros jt, C‑119/19 P ja C‑126/19 P, EU:C:2020:676, punkt 130).

120

Nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 28, esitasid apellandid Üldkohtule esitatud hagi põhjendamiseks kaheksa väidet.

121

Hagi kolmanda väite kohaselt, mis jaguneb kolmeks osaks, on rikutud apellantide õigust sellele, et nende küsimusi käsitletaks erapooletult ja õiglaselt vastavalt harta artikli 41 lõikele 1 koostoimes ELTL artikli 296 teise lõiguga ja harta artikli 41 lõike 2 punktiga c.

122

Hagi kolmanda väite teises osas väidavad apellandid, et parlament rikkus harta artikli 41 lõiget 1 ja artikli 39 lõiget 2 ning ka olulist vorminõuet, kui ta määras erapooliku raportööri.

123

Esimeses etteheites väidavad nad, et raportööri erapoolikus tuleneb tema kuulumisest fraktsiooni, mille koosseisus on parlamendiliikmed, kes kuuluvad apellantidele oponeerivasse ja kõnealuse kriminaalmenetluse alustamise algatanud erakonda VOX.

124

Teises etteheites väidavad apellandid, et erapooletuse puudumine tuleneb asjaolust, et raportöör korraldas koos nimetatud erakonnaga 6. märtsi 2019. aasta ürituse, mille raames toetas ta hüüdlauset „Puigdemont vangi!“ sellele sõnavõtule aplodeerimisega.

125

Parlament, keda toetab Hispaania Kuningriik, vaidleb apellantide argumentidele vastu. Esiteks väidab ta, et ükski norm ega põhimõte ei keela raportööril kuuluda fraktsiooni, millesse kuuluvad ka riigi tasandi erakonna liikmed, kelle poliitilised eesmärgid vastanduvad selle parlamendiliikme eesmärkidele, kelle puutumatuse äravõtmist taotletakse. Ta märgib, et selline kuuluvus tuleneb parlamendi poliitilisest iseloomust ja sellise taotluse kohta tehtud otsustest, ning rõhutab parlamendis moodustatud fraktsioonide heterogeensust. Teiseks väidab parlament, et isegi kui eeldada, et apellantide argumendid raportööri käitumise kohta on vastuvõetavad, ei ole need argumendid raportööri erapooletuse kahtluse alla seadmiseks igal juhul piisavad.

126

Nagu on meelde tuletatud käesoleva kohtuotsuse punktides 86 ja 87, näeb harta artikli 41 lõikega 1 tagatud õigus heale haldusele ette, et igaühel on õigus sellele, et liidu institutsioonid, organid ja asutused käsitleksid tema küsimusi erapooletult, õiglaselt ning mõistliku aja jooksul. Erapooletuse nõue hõlmab subjektiivset ja objektiivset erapooletust.

127

Nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 79, on parlamendil puutumatuse äravõtmise taotluste menetlemisel ulatuslik kaalutlusõigus, mis kätkeb õigust määrata kindlaks kohaldatavad menetlusnormid, mida kohaldatakse, kui parlament peab selliste taotluste kohta otsuse tegema.

128

Oma ulatuslikku kaalutlusõigust kasutades võttis parlament õiguskomisjoni töö käigus vastu teatise nr 11/2019, milles määratakse kindlaks kohaldatavad põhimõtted puutumatuse äravõtmise taotluse menetlemisele õiguskomisjoni poolt, sealhulgas nimetatud teatise punktis 8 ette nähtud põhimõtted, mis reguleerivad fraktsioonide vahel võrdsetel alustel toimuva rotatsiooni korras raportööri määramist konkreetselt sellise taotluse läbivaatamiseks.

129

Käesoleval juhul on selge, et apellante käsitlevate puutumatuse äravõtmise taotluste läbivaatamise eest vastutav raportöör oli selle fraktsiooni liige, kuhu kuulusid kõnealuse kriminaalmenetluse alustamise algatanud erakonna liikmed.

130

Käesoleva kohtuotsuse punktides 97–105 ja 114 esitatud põhjustel tuleb tõdeda, et raportöör ei pakkunud piisavaid tagatisi, et välistada apellantide mis tahes põhjendatud kahtlus, et raportööril võib olla nende suhtes eelarvamus, ning seega ei saanud teda pidada erapooletuse nõudele vastavaks. Seega tuleb asuda seisukohale, et raportööri määramisel rikuti harta artikli 41 lõiget 1.

131

Sellest tuleneb, et raportööri määramine kujutab endast õiguskomisjonis raportite vastuvõtmise menetluses tehtud viga. Järelikult on vaidlusaluste otsuste vastuvõtmise menetlus iseenesest vorminõuetele mittevastav.

132

Sellega seoses tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et huve kahjustava akti vastuvõtmist reguleerivate menetlusnormide järgimata jätmine kujutab endast oluliste menetlusnormide rikkumist ELTL artikli 263 teise lõigu tähenduses, mistõttu juhul, kui liidu kohus tuvastab, et vaidlustatud akt ei ole nõuetekohaselt vastu võetud, peab ta tegema olulise menetlusnormi rikkumisest järeldused ja seega tühistama selle akti (14. märtsi 2024. aasta kohtuotsus D & A Pharma vs. komisjon ja EMA, C‑291/22 P, EU:C:2024:228, punkt 158 ja seal viidatud kohtupraktika). Kuna käesoleval juhul võeti vaidlusalused otsused vastu õiguskomisjoni raportite alusel, mida oleks tulnud pidada tühiseks, on need otsused ise tühised.

133

Järelikult tuleb hagi kolmanda väite teine osa tunnistada põhjendatuks ja tühistada vaidlusalused otsused vastavalt apellantide poolt Üldkohtule esitatud nõuetele, ilma et oleks vaja analüüsida kolmanda väite ülejäänud osi ja hagi ülejäänud väiteid.

134

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõike 2 alusel otsustab Euroopa Kohus kohtukulude jaotamise, kui apellatsioonkaebus on põhjendatud ja Euroopa Kohus teeb ise kohtuasjas lõpliku otsuse.

135

Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

136

Kuna käesoleval juhul on parlament nii Üldkohtu menetluses kui ka apellatsioonimenetluses kohtuvaidluse kaotanud, tuleb vastavalt apellantide nõudele jätta parlamendi kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja apellantide kohtukulud, mis on nende menetlustega seotud.

137

Lisaks võib Euroopa Kohus vastavalt oma kodukorra artikli 184 lõikele 4 otsustada, et kui esimeses astmes menetlusse astuja ei ole ise apellatsioonkaebust esitanud, kuid ta on osalenud apellatsioonimenetluse kirjalikus või suulises osas, kannab ta oma kohtukulud ise. Käesolevas asjas tuleb otsustada, et Hispaania Kuningriik, kes oli esimese astme menetluses menetlusse astuja ja osales apellatsioonimenetluse kirjalikus osas, kannab ise enda kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab: