–

Sloveenia valitsus, esindaja: V. Klemenc,

–

Hispaania valitsus, esindaja: L. Aguilera Ruiz,

–

Poola valitsus, esindaja: B. Majczyna,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: O. Gariazzo, L. Malferrari ja B. Rous Demiri,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/20/EÜ elektrooniliste sidevõrkude ja -teenustega seotud lubade andmise kohta (EÜT 2002, L 108, lk 21; ELT eriväljaanne 13/29, lk 337) artikli 5 lõiget 2; direktiivi 2002/20 (Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. aasta direktiiviga 2009/140/EÜ (ELT 2009, L 337, lk 37) muudetud redaktsioonis (edaspidi „muudetud direktiiv 2002/20“)) artikli 5 lõike 2 neljandat lõiku ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2018. aasta direktiivi (EL) 2018/1972, millega kehtestatakse Euroopa elektroonilise side seadustik (ELT 2018, L 321, lk 36), artikli 49 lõikeid 1 ja 2.

2

Taotlus on esitatud Sloveenia õiguse alusel asutatud äriühingu T – 2 družba za ustvarjanje, razvoj in trženje elektronskih komunikacij in opreme d.o.o (edaspidi „T‑2“) ja Agencija za komunikacijska omrežja in storitve Republike Slovenije (Sloveenia Vabariigi sidevõrkude ja -teenuste amet; edaspidi „amet“) vahelises kohtuvaidluses, mis puudutab viimase keeldumist pikendada selle otsuse kehtivust, millega ta andis T‑2‑le individuaalsed raadiospektri kasutusõigused.

3

Direktiivi 2002/20 artikli 5 „Raadiosageduste ja numbrite kasutamise õigused“ lõike 2 teises lõigus oli sätestatud:

„[…] Kui liikmesriigid annavad tähtajalised kasutusõigused, peab tähtaja pikkus olema vastavuses asjaomase teenusega.“

4

Muudetud direktiivi 2002/20 artikli 5 „Raadiosageduste ja numbrite kasutamise õigused“ lõike 2 neljandas lõigus oli sätestatud:

„Kui liikmesriigid annavad kasutusõiguse piiratud ajavahemikuks, peab kõnealuse ajavahemiku kestus olema vastavuses asjaomase teenusega, arvestades taotletavat eesmärki, võttes nõuetekohaselt arvesse vajadust võimaldada investeeringu puhul asjakohane amortisatsiooniperiood.“

5

Direktiiv 2002/20 tunnistati kehtetuks ja asendati direktiiviga 2018/1972.

6

Direktiivi 2018/1972 põhjendustes 1, 131 ja 323 on märgitud:

[…]

[…]

7

Direktiivi 2018/1972 artikli 1 „Reguleerimisese, kohaldamisala ja eesmärgid“ lõikes 1 on ette nähtud:

„Käesoleva direktiiviga kehtestatakse elektroonilise side võrke, elektroonilise side teenuseid ja nendega seotud vahendeid ja teenuseid ning teatavaid lõppseadmetega seotud aspekte reguleeriv ühtlustatud raamistik. Käesolevas direktiivis sätestatakse riigi reguleerivate asutuste ja, kui see on kohaldatav, muude pädevate asutuste kohustused ning kehtestatakse kord reguleeriva raamistiku ühtse kohaldamise tagamiseks kogu liidus.“

8

Direktiivi artiklis 2 „Mõisted“ on sätestatud:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

[…]“.

9

Direktiivi 2018/1972 artikli 47 „Raadiospektri individuaalsete kasutusõigustega seotud tingimused“ lõikes 1 on sätestatud:

„Pädevad asutused seavad raadiospektri individuaalsete kasutusõiguste suhtes tingimused kooskõlas artikli 13 lõikega 1 sellisel viisil, et tagatud oleks raadiospektri optimaalne ning kõige tulemuslikum ja tõhusam kasutamine. Enne selliste õiguste andmist või pikendamist kehtestavad nad kõik sellised tingimused, muu hulgas määratakse kindlaks nõutav kasutustase ning võimalused saavutada see kauplemise ja rentimise kaudu, et tagada nende tingimuste täitmine kooskõlas artikliga 30. Raadiospektri kasutusõiguse pikendamisega seotud tingimused ei või anda põhjendamatuid eeliseid nende õiguste senistele omanikele.

[…]

Pädevad asutused konsulteerivad aegsasti ja läbipaistval viisil huvitatud isikutega ja teavitavad neid individuaalsete kasutusõigustega seotud tingimustest enne nende kehtestamist. Nad määravad eelnevalt kindlaks kriteeriumid, mille põhjal hinnatakse nende tingimuste täitmist, ja teavitavad huvitatud isikuid neist läbipaistval viisil.“

10

Direktiivi artikli 49 „Õiguste kestus“ lõigetes 1 ja 2 on ette nähtud:

„1.   Kui liikmesriigid annavad loa raadiospektri kasutamiseks individuaalsete kasutusõigustega piiratud ajavahemikuks, tagavad nad, et kasutusõigus antakse ajavahemikuks, mis on sobiv, arvestades artikli 55 lõike 2 kohaselt taotletavaid eesmärke, võttes nõuetekohaselt arvesse vajadust tagada konkurents ning eelkõige raadiospektri tulemuslik ja tõhus kasutus ning edendada innovatsiooni ning soodustada tõhusaid investeeringuid, muu hulgas võimaldades investeeringute puhul asjakohast amortisatsiooniperioodi.

2.   Kui liikmesriigid annavad piiratud ajavahemikuks raadiospektri individuaalsed kasutusõigused, millele on otsusega nr 676/2002/EÜ kohaste tehniliste rakendusmeetmetega kehtestatud ühtlustatud tingimused eesmärgiga võimaldada selle kasutamist traadita elektroonilise lairibaside teenuste („traadita lairibaside teenused“) pakkumiseks, tagavad nad õiguste omanikele õiguskindluse vähemalt 20 aastaks seoses sellise raadiospektri kasutamisele tuginevasse infrastruktuuri investeerimise tingimustega, võttes arvesse käesoleva artikli lõikes 1 osutatud nõudeid. Käesoleva artikli kohaldamisel võetakse asjakohasel juhul arvesse nende kasutusõigustega seotud tingimuste muutmist vastavalt artiklile 18.

Selleks tagavad liikmesriigid, et sellised õigused kehtivad vähemalt 15 aastat ja sisaldavad, kui see on vajalik esimeses lõigus sätestatud nõude täitmiseks, kehtivusaja asjakohast pikendamist käesolevas lõikes sätestatud tingimustel.

Artikli 55 lõigetes 3 ja 6 sätestatud tingimuste osana teevad liikmesriigid kasutusõiguste kehtivusaja pikendamise üldised kriteeriumid läbipaistval viisil kättesaadavaks kõigile huvitatud isikutele enne kasutusõiguste andmist. Sellised kriteeriumid on seotud järgmisega:

Hiljemalt kaks aastat enne individuaalse kasutusõiguse esmakordse kehtivusaja lõppemist viib pädev asutus läbi asjaomase kasutusõiguse kehtivusaja pikendamiseks kehtestatud üldiste kriteeriumide objektiivse ja tulevikku suunatud hindamise, võttes arvesse artikli 45 lõike 2 punkti c. Kui pädev asutus ei ole algatanud kasutusõiguste tingimuste täitmata jätmise korral jõustamismenetlust vastavalt artiklile 30, pikendab ta kasutusõiguse kehtivusaega, välja arvatud juhul, kui ta leiab, et selline kehtivusaja pikendamine ei oleks kooskõlas käesoleva lõike kolmanda lõigu punktide a ja b kohaselt kehtestatud üldiste kriteeriumidega.

Kõnealuse hindamise alusel teatab pädev asutus õiguste omanikule, kas tema kasutusõiguse kehtivusaega saab pikendada.

Kui kehtivusaega ei pikendata, kohaldab pädev asutus artiklit 48, et anda kasutusõigused selle konkreetse raadiospektri sagedusala jaoks.

Kõik käesoleva lõike kohaselt võetavad meetmed peavad olema proportsionaalsed, mittediskrimineerivad, läbipaistvad ja põhjendatud.

Erandina artiklist 23 peab huvitatud isikutel olema võimalus avaldada käesoleva lõike kolmanda ja neljanda lõigu kohaselt võetavate meetmete eelnõude suhtes arvamust vähemalt kolme kuu pikkuse ajavahemiku jooksul.

Käesolev lõige ei piira artiklite 19[, mis käsitleb õiguste piiramist või tühistamist] ja 30[, mis käsitleb üldloa või raadiospektri ja numeratsiooniressursside kasutusõiguste tingimuste ning erikohustuste täitmist] kohaldamist.

Kasutusõiguste eest võetavate tasude kehtestamisel võtavad liikmesriigid arvesse käesoleva lõike kohaselt ette nähtud mehhanismi.“

11

Direktiivi 2018/1972 artikli 124 „Ülevõtmine“ lõikes 1 on sätestatud:

„Liikmesriigid võtavad käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid vastu ja avaldavad need hiljemalt 21. detsembriks 2020. […]

Liikmesriigid kohaldavad kõnealuseid norme alates 21. detsembrist 2020.

Kui liikmesriigid need normid vastu võtavad, lisavad nad nende […] juurde viite käesolevale direktiivile.“

12

Direktiivi artiklis 125 „Kehtetuks tunnistamine“ on sätestatud:

„XII lisa A osas loetletud direktiivid […] [2002/20] tunnistatakse kehtetuks alates 21. detsembrist 2020 […].

[…]“.

13

Direktiivi 2018/1972 artiklis 126 „Jõustumine“ on ette nähtud:

„Käesolev direktiiv jõustub kolmandal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.“

14

Otsuse nr 676/2002 artikli 1 „Eesmärk ja reguleerimisala“ lõikes 1 on sätestatud:

„Käesoleva otsuse eesmärk on luua ühenduses poliitika- ja õigusraamistik, et tagada lähenemisviiside ja vajaduse korral ühtlustatud tingimuste kooskõlastamine seoses siseturu loomiseks ja toimimiseks vajaliku raadiospektri kättesaadavuse ja tõhusa kasutamisega sellistes ühenduse poliitikavaldkondades nagu elektrooniline side, transport ning teadus- ja arendustegevus.“

15

Otsuse artiklis 2 „Mõiste“ on ette nähtud:

„Käesoleva otsuse kohaldamisel hõlmab raadiospekter raadiolaineid sagedusaladel 9 kHz–3 000 GHz; raadiolained on elektromagnetlained, mis levivad ruumis ilma tehisjuhtideta.“

16

Sloveenia Vabariigi põhiseaduse (Ustava Republike Slovenije) artiklis 155 on sätestatud:

„Seadustel, muudel üldkohaldatavatel õigusnormidel ja ‑aktidel ei saa olla tagasiulatuvat jõudu. Ainult seadusega võib sätestada, et teatavatel selle erisätetel on tagasiulatuv jõud, kui seda nõuavad avalikud huvid ja kui see ei mõjuta juba omandatud õigusi.“

17

Elektroonilise side seaduse (Zakon o elektronskih komunikacijah) (Uradni list RS, nr 43/04; edaspidi „Zekom“) artikli 50 lõikes 1 oli sätestatud:

„Raadiosageduste eraldamise otsuse teeb amet kindlaksmääratud ajavahemikuks, kuid mitte kauemaks kui 15 aastaks, välja arvatud selliste raadiosageduste eraldamine, mis on ette nähtud liikuva lennu- või mereside teenuste osutamiseks.“

18

Zekomi artiklis 51 oli ette nähtud:

„Raadiosageduste eraldamise otsuse kehtivusaega võib selle omaniku taotlusel pikendada, kui on täidetud kõik tingimused, mis on selle kehtivusaja lõppemise ajal ette nähtud nende raadiosageduste kasutamiseks.“

19

Elektroonilise side seaduse (Zakon o elektronskih komunikacijah (ZEKom-1); Uradni list RS, nr 109/12; edaspidi „Zekom-1“), millega asendati Zekom ja mida kohaldati alates 15. jaanuarist 2013 kuni 9. novembrini 2022, artikli 53 lõikes 1 oli sätestatud:

„Raadiosageduste eraldamise otsuse annab amet välja kindlaksmääratud ajaks, pidades kinni investeeringute amortiseerimiseks vajalikust asjakohasest ajavahemikust, kuid mitte kauemaks kui 15 aastaks, välja arvatud selliste raadiosageduste eraldamise puhul, mis on ette nähtud liikuva lennu- või mereside teenuste osutamiseks.“

20

Zekom-1 artikli 54 lõikes 1 oli sätestatud:

„Muuks otstarbeks kui lõppkasutajatele üldkasutatavate sideteenuste osutamine eraldatavate raadiosageduste puhul võib raadiosageduste eraldamise otsuse kehtivusaega õiguste omaja taotlusel pikendada, kui on täidetud kõik tingimused, mis on ette nähtud nende raadiosageduste kasutamisõiguste kehtivusaja lõppemise ajal, ning võttes arvesse ka käesoleva seaduse artiklites 194, 195, 196 ja 197 sätestatud eesmärke.“

21

Zekom-1 artikli 240 kohaselt võis Zekomi alusel vastu võetud otsuseid muuta, tühistada või kehtetuks tunnistada Zekom-1-s sätestatud alustel ja korras.

22

Elektroonilise side seaduse (Zakon o elektronskih komunikacijah (ZEKom-2); Uradni list RS, nr 130/22; edaspidi „ZEKom-2“), millega asendati Zekom-1 ja võeti Sloveenia õigusesse üle direktiiv 2018/1972, mida kohaldatakse alates 10. novembrist 2022, artikli 307 lõike 1 kohaselt võib Zekom-1 alusel tehtud otsuseid, mis käsitlevad tähtaegu, mis ei olnud Zekom-2 jõustumise ajal veel lõppenud, muuta, tühistada või kehtetuks tunnistada viimati nimetatud seaduses sätestatud alustel ja korras.

23

Amet andis 21. septembri 2006. aasta otsusega T‑2‑le raadiosageduste individuaalsed kasutusõigused 15 aastaks, et pakkuda lõpptarbijatele üldkasutatavaid sideteenuseid. Hanketeade, mille alusel see otsus vastu võeti, ei näinud ette võimalust seda tähtaega pikendada.

24

T‑2 taotles 20. augustil 2021 selle otsuse kehtivusaja pikendamist viie aasta võrra ühe osa raadiosageduste suhtes, tuginedes eelkõige direktiivi 2018/1972 artiklile 49.

25

Amet jättis 1. oktoobril 2021 selle taotluse rahuldamata põhjendusel, et ühest küljest ei saa Zekom-1 kohaselt selle otsuse kehtivusaega pikendada üle 15 aasta, ja teisest küljest ei saa selline pikendamine toimuda ka direktiivi 2018/1972 artikli 49 alusel.

26

Viimati nimetatud sätte kohta täpsustas amet, et raadiospektri individuaalsete kasutusõiguste kehtivusaja pikendamine vastavalt direktiivi 2018/1972 artikli 49 lõike 2 teisele lõigule nähti esimest korda ette selles direktiivis, et tagada õiguskindlus 20 aastaks, ning et see eesmärk ei saanud seega olla teada 2006. aastal, kui amet andis T‑2‑le kasutusõigused.

27

T‑2 esitas taotluse rahuldamata jätmise otsuse peale kaebuse Upravno sodiščele (halduskohus, Sloveenia).

28

Selles kohtus väidab T‑2, et Zekom-1 on direktiiviga 2018/1972 vastuolus ja et selle direktiivi artikli 49 lõikel 2 on vahetu õigusmõju. Seda sätet kohaldatakse raadiosageduste individuaalsete kasutusõiguste suhtes, mis anti enne selle direktiivi vastuvõtmist ja mis ei olnud direktiivi jõustumise ajal veel kehtivust kaotanud. Sellest järeldub, et amet oli kohustatud viima läbi T‑2‑le 2006. aastal antud individuaalsete kasutusõiguste pikendamise menetluse hiljemalt kaks aastat enne nende õiguste lõppemist ning et alates 21. detsembrist 2020, mil möödus selle direktiivi ülevõtmise tähtaeg, oleks amet pidanud võimaldama, et lühemaks ajaks kui 20 aastat antud individuaalsed kasutusõigused kehtivad 20 aastat.

29

Amet väidab enda kaitseks vastu, et direktiivi 2018/1972 artikli 49 lõige 2 ei näe ette enne selle direktiivi vastuvõtmist antud individuaalsete kasutusõiguste automaatset pikendamist, vaid jätab liikmesriikidele selles osas kaalutlusruumi. Lisaks ei olnud põhikohtuasjas kõne all olevate kasutusõiguste andmisel 2006. aastal teada selles sättes ette nähtud individuaalsete kasutusõiguste pikendamise tingimused ja eelkõige vajadus tagada õiguskindlus 20 aastaks.

30

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib omalt poolt, et nimetatud direktiivi artikkel 124 ei näe ette nende õiguste suhtes kohaldatavat üleminekukorda ning et sama direktiivi artikli 49 lõiked 1 ja 2 ei näi olevat kohaldatavad tagasiulatuvalt, kuna see säte näeb ette, et individuaalsete kasutusõiguste kehtivusaja pikendamise üldised kriteeriumid peavad olema teada juba enne nende kasutusõiguste andmist.

31

Mis puudutab riigisisest õigust, siis rõhutab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et direktiivi 2018/1972 rakendamiseks ette nähtud üleminekukorda, mis sisaldub 28. septembril 2022 vastu võetud Zekom‑2‑s, kohaldatakse alates selle jõustumisest 10. novembril 2022 üksnes sel kuupäeval kehtinud õiguste suhtes, ilma tagasiulatuva jõu võimaluseta.

32

See kohus lisas, et kuigi T‑2‑le antud kasutusõiguste andmise ajal oli Zekomi alusel nende pikendamine võimalik, ei olnud see enam võimalik, kui need õigused 21. septembril 2021 lõppesid, kuna Zekom‑1 välistas nende õiguste pikendamise üle 15 aasta.

33

Selles kontekstis leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et põhikohtuasja lahendus sõltub küsimusest, kas enne direktiivi 2018/1972 jõustumist T‑2‑le antud raadiospektri individuaalseid kasutusõigusi tuleb selle direktiivi artikli 49 lõigete 1 ja 2 alusel pikendada viie aasta võrra ning kas sellel sättel on põhikohtuasjas vahetu õigusmõju, kuna seda ei võetud Sloveenia õigusesse üle kõnealuses direktiivis ette nähtud tähtaja jooksul. Jaatava vastuse korral peab eelotsusetaotluse esitanud kohus vajalikuks, et Euroopa Kohus täpsustaks selles sättes ette nähtud õiguste pikendamise üldisi kriteeriume.

34

Lisaks, juhul kui Euroopa Kohus peaks leidma, et direktiivi 2018/1972 artikli 49 lõiked 1 ja 2 ei ole enne selle jõustumist antud individuaalsete kasutusõiguste pikendamise suhtes kohaldatavad, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas direktiivi 2002/20 artikli 5 lõiget 2 või muudetud direktiivi 2002/20 artikli 5 lõiget 2 tuleb kohaldada vahetult, ning kui see on nii, siis milliste kriteeriumide alusel on võimalik hinnata individuaalsete kasutusõiguste andmise kehtivusaja asjakohasust ja kohustust seda pikendada vastavalt nendele sätetele.

35

Neil asjaoludel otsustas Upravno sodišče (halduskohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

36

Teise küsimusega, mida tuleb analüüsida esimesena, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2018/1972 artikli 49 lõiked 1 ja 2 on kohaldatavad selliste raadiospektri individuaalsete kasutusõiguste kehtivusaja pikendamisele, mis on antud enne selle direktiivi jõustumise kuupäeva, kuid mis lõpevad pärast seda kuupäeva. Jaatava vastuse korral palub ta Euroopa Kohtul täpsustada, millistel tingimustel seda kehtivusaega mainitud sätte alusel pikendatakse.

37

Kõigepealt tuleb meenutada, et direktiiviga 2018/1972 kehtestati elektroonilise side seadustik. Selle direktiivi põhjendustest 1 ja 323 ning artikli 1 lõikest 1 nähtub, et sellega sõnastatakse uuesti mitu direktiivi, sealhulgas direktiiv 2002/20, ning luuakse elektroonilise side võrkude, elektroonilise side teenuste ning nendega seotud vahendite ja teenuste lihtsustatud raamistik. Kõnealune direktiiv ei piirdu üksnes nende liidu õigusaktide kodifitseerimisega, mida sellega muudetakse või asendatakse, vaid sellega muudetakse enne direktiivi vastuvõtmist kehtinud õigusraamistikku, et võtta arvesse tehnika ja turu arengut (vt selle kohta 14. märtsi 2024. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (Euroopa elektroonilise side seadustik), C‑452/22, EU:C:2024:232, punkt 84, ja 14. märtsi 2024. aasta kohtuotsus komisjon vs. Sloveenia (Euroopa elektroonilise side seadustik), C‑457/22, EU:C:2024:237, punkt 74).

38

Direktiivi 2018/1972 artikli 124 lõike 1 kohaselt võtavad liikmesriigid selle direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid vastu ja avaldavad need hiljemalt 21. detsembriks 2020 ning kohaldavad neid alates samast kuupäevast. See direktiiv ei sisalda siiski üleminekukorda, mis puudutaks sel kuupäeval olemas olnud raadiospektri individuaalseid kasutusõigusi.

39

Neil asjaoludel tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on uus õigusnorm kohaldatav alates selle õigusakti jõustumise kuupäevast, milles norm sisaldub, ja ehkki seda ei kohaldata enne seda kuupäeva tekkinud ja lõplikult väljakujunenud õiguslikele olukordadele, on see kohe kohaldatav varem kehtinud õigusnormide kohaldamisajal tekkinud olukorra tulevikus avalduvate tagajärgede suhtes ja ka uute õiguslike olukordade suhtes. Teisiti on see üksnes siis, kui uue õigusnormiga kaasnevad erisätted, mis määravad konkreetselt kindlaks selle ajalise kohaldamise tingimused, kui õigusaktide tagasiulatuva jõu puudumise põhimõttest ei tulene teisiti (15. mai 2020. aasta kohtuotsus Azienda Municipale Ambiente, C‑15/19, EU:C:2020:371, punkt 57 ja seal viidatud kohtupraktika).

40

Lisaks kohaldatakse menetlusnorme üldiselt alates päevast, mil need jõustuvad, erinevalt materiaalõigusnormidest, mida tõlgendatakse tavaliselt nii, et need on enne nende jõustumist tekkinud olukordade suhtes kohaldatavad üksnes siis, kui selline võimalus nähtub selgelt nende sõnastusest, eesmärgist või ülesehitusest (15. juuni 2021. aasta kohtuotsus Facebook Ireland jt, C‑645/19, EU:C:2021:4837, punkt 100 ja seal viidatud kohtupraktika).

41

Selleks et teha kindlaks, kas direktiivi 2018/1972 artikli 49 lõiked 1 ja 2 on kohaldatavad selliste individuaalsete kasutusõiguste pikendamisele, nagu anti T‑2‑le, tuleb kõigepealt märkida, et nende õiguste andmise kuupäeval ehk 21. septembril 2006 nägi direktiivi 2002/20 artikli 5 lõige 2 ette, et „kui liikmesriigid annavad tähtajalised kasutusõigused, peab tähtaja pikkus olema vastavuses asjaomase teenusega“. Direktiiviga 2009/140 muudetud redaktsioonis kordas direktiivi 2002/20 artikli 5 lõige 2 seda sõnastust, lisades, et kõnealuse ajavahemiku kestuse vastavuse puhul asjaomase teenusega peab arvestama „taotletavat eesmärki, võttes nõuetekohaselt arvesse vajadust võimaldada investeeringu puhul asjakohane amortisatsiooniperiood“. Need normid ei näinud seega ette individuaalsete kasutusõiguste täpset kehtivusaega ega selle pikendamise tingimusi.

42

Mis puudutab viidatud artikli 49 lõikeid 1 ja 2, siis tuleb märkida, et need puudutavad vastavalt raadiospektri individuaalseid kasutusõigusi ja kasutusõigusi, millele on otsuse nr 676/2002 kohaste tehniliste rakendusmeetmetega kehtestatud ühtlustatud tingimused eesmärgiga võimaldada selle kasutamist traadita elektroonilise lairibaside teenuste pakkumiseks. Käesoleval juhul nähtub Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust, et põhikohtuasjas kõne all olevad õigused kuuluvad üksnes lõike 2 kohaldamisalasse, kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu kontrolli tulemusel ei ilmne vastupidist.

43

Selle sätte esimeses lõigus on ette nähtud, et liikmesriigid peavad tagama „õiguste omanikele õiguskindluse vähemalt 20 aastaks“ seoses sellise raadiospektri kasutamisele tuginevasse infrastruktuuri investeerimise tingimustega, võttes arvesse sama artikli lõikes 1 osutatud nõudeid, ning teises lõigus on sätestatud, et „[s]elleks tagavad liikmesriigid, et sellised õigused kehtivad vähemalt 15 aastat ja sisaldavad, kui see on vajalik esimeses lõigus sätestatud nõude täitmiseks, kehtivusaja asjakohast pikendamist käesolevas lõikes sätestatud tingimustel“.

44

Nimetatud säte kujutab endast seega materiaalõigusnormi, mida vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 39 meenutatud kohtupraktikale kohaldatakse enne selle jõustumist tekkinud ja lõplikult väljakujunenud õiguslikele olukordadele üksnes siis, kui selline võimalus tuleneb selgelt sätte sõnastusest, eesmärgist või ülesehitusest.

45

Esimesena olgu aga märgitud, et T‑2‑le 15 aastaks kasutusõiguste andmine kujutab endast õiguslikku olukorda, mis on tekkinud ja lõplikult välja kujunenud, kusjuures ühest küljest ei olnud õiguste andmise otsuses ette nähtud selle kehtivusaja pikendamist ja teisest küljest ei ole selline pikendamine ette nähtud ei direktiiviga 2002/20 ega muudetud direktiiviga 2002/20, mis kehtisid enne direktiivi 2018/1972 jõustumist. Lisaks selgub Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust, et amet kuulutas põhikohtuasjas kõne all olevate õiguste andmiseks välja hankemenetluse 17. detsembril 2020 ehk enne direktiivi 2018/1972 ülevõtmise tähtaja möödumist ning selle menetluse tulemusel anti need õigused teisele ettevõtjale kui T‑2. Ühtlasi ei nähtu samast toimikust, et T‑2 oleks omandanud õiguse kehtivusaja pikendamisele või saanud kinnitusi, mis annaksid talle selles osas õiguspärase ootuse – neid asjaolusid peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus.

46

Teisena nähtub direktiivi 2018/1972 artikli 49 lõike 2 sõnastusest, et seda sätet ei ole ette nähtud kohaldada tagasiulatuvalt. Selle kolmandas lõigus on nimelt ette nähtud, et individuaalsete kasutusõiguste kehtivusaja pikendamise üldised kriteeriumid tuleb teha huvitatud isikutele kättesaadavaks „enne kasutusõiguste andmist“. Lisaks on selle neljandas lõigus sätestatud, et „hiljemalt kaks aastat enne [niisuguse] õiguse esmakordse kehtivusaja lõppemist viib pädev asutus läbi [nende] kriteeriumide objektiivse ja tulevikku suunatud hindamise“, ning lisatud, et individuaalse kasutusõiguse kehtivusaja pikendamine sõltub nende kriteeriumide järgimisest.

47

Nimetatud direktiivi artikli 47 lõike 1 sõnastus, mis käsitleb raadiospektri individuaalsetele kasutusõigustele seatud tingimusi, kinnitab eelnevat järeldust. Selle sätte esimeses lõigus on nimelt ette nähtud, et pädevad asutused kehtestavad selgelt kõik need tingimused „enne“ nende õiguste andmist või pikendamist, ning kolmandas lõigus, et pädevad asutused konsulteerivad „aegsasti ja läbipaistval viisil“ huvitatud isikutega ja teavitavad neid nende õigustega seotud tingimustest „enne nende kehtestamist“.

48

Sõnaselgete juhiste puudumisel ei toeta tagasiulatuvat tõlgendamist ka direktiivi 2018/1972 artikli 49 lõike 2 esimeses lõigus ette nähtud kasutusõiguste kehtivusaja eesmärk, milleks on tagada õiguskindlus vähemalt 20 aastaks alates individuaalsete kasutusõiguste andmisest, võttes arvesse tehtavaid investeeringuid taristusse, seda enam, et muudetud direktiivi 2002/20 artikli 5 lõige 2, mis oli selle direktiivi jõustumise ajal kohaldatav, mainis üksnes „vajadust võimaldada investeeringu puhul asjakohane amortisatsiooniperiood“.

49

Lõpuks tuleb lisada, et direktiiv 2018/1972 viitab tähtaegadele, mida on raske järgida sellise pikendamismenetluse puhul nagu põhikohtuasjas, mis on kohaldatav õigustele, mis on antud juba enne selle direktiivi jõustumist. Nimelt on mainitud direktiivi põhjenduses 131 märgitud, et kasutusõiguste pikendamise võimalust tuleks kaaluda sobiva aja jooksul enne asjaomaste õiguste lõppemist, näiteks vähemalt kaks aastat enne õiguste lõppemist, kui need on antud 15 aastaks või kauemaks, välja arvatud juhul, kui pikendamise võimalus õiguste andmise ajal sõnaselgelt välistati.

50

Järelikult, kuna direktiivi 2018/1972 artikli 49 lõige 2 ei ole ratione temporis kohaldatav sellisele õiguslikule olukorrale, nagu on kõne all põhikohtuasjas, mis on tekkinud ja lõplikult välja kujunenud enne selle direktiivi jõustumist, ei ole ka selle artikli lõike 1 sätted, millele esimesena nimetatud säte viitab, selle direktiivi suhtes kohaldatavad.

51

Seega ei ole vaja analüüsida, millistel tingimustel võib selliste individuaalsete kasutusõiguste kehtivusaega, nagu need, mis anti T‑2‑le enne selle direktiivi jõustumist, nende sätete alusel pikendada.

52

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb teisele küsimusele vastata, et direktiivi 2018/1972 artikli 49 lõiked 1 ja 2 ei ole kohaldatavad enne selle direktiivi jõustumist antud selliste raadiospektri individuaalsete kasutusõiguste kehtivusaja pikendamisele, mis kuuluvad nimetatud lõike 2 kohaldamisalasse ja on antud enne selle direktiivi jõustumise kuupäeva, kuid mis lõpevad pärast seda kuupäeva.

53

Esimese ja kolmanda kuni viienda küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt täpsustada, kas juhul, kui vastus teisele küsimusele on jaatav, on direktiivi 2018/1972 artikli 49 lõigetel 1 ja 2 vahetu õigusmõju. Kui vastus teisele küsimusele on eitav, küsib see kohus Euroopa Kohtult, kas põhikohtuasjas tuleb vahetult kohaldada direktiivi 2002/20 artikli 5 lõiget 2 või muudetud direktiivi 2002/20 artikli 5 lõiget 2, et hinnata raadiospektri individuaalsete kasutusõiguste kehtivusaja asjakohasust ning kui see on nii, siis selle hindamise kriteeriume. Samuti palub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul ühel või teisel juhul täpsustada, kas arvesse tuleb võtta asjaolu, et õiguste lõppemise ajal kehtinud riigisisesed õigusnormid välistasid pikendamise üle 15 aasta.

54

Võttes arvesse teisele küsimusele antud vastust, ei ole vaja võtta seisukohta küsimuses, kas direktiivi 2018/1972 artikli 49 lõigetel 1 ja 2 on vahetu õigusmõju.

55

Mis puudutab küsimust, kas direktiivi 2002/20 artikli 5 lõiget 2 või muudetud direktiivi 2002/20 artikli 5 lõiget 2 saab põhikohtuasjas vahetult kohaldada, siis see näib olevat asjassepuutumatu, kuna on selge, et need sätted on Sloveenia õigusesse õigesti üle võetud.

56

Järelikult ei ole vaja ka täpsustada, kas asjaolu, et õiguste lõppemise ajal kehtinud riigisisesed õigusnormid välistasid pikendamise üle 15 aasta, on nende küsimuste analüüsimisel asjakohane.

57

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kuues koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2018. aasta direktiivi (EL) 2018/1972, millega kehtestatakse Euroopa elektroonilise side seadustik, artikli 49 lõiked 1 ja 2 ei ole kohaldatavad enne selle direktiivi jõustumist antud selliste raadiospektri individuaalsete kasutusõiguste kehtivusaja pikendamisele, mis kuuluvad nimetatud lõike 2 kohaldamisalasse ja on antud enne selle direktiivi jõustumise kuupäeva, kuid mis lõpevad pärast seda kuupäeva.