–

VariusSystems digital solutions GmbH, esindajad: Rechtsanwälte S. Duschel, K. Hanten ja C. Kurz,

–

GR, äriühingu B & G omanik, esindajad: Rechtsanwälte T. Börner ja S. Scheed,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: L. Hohenecker ja S. Noë,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määruse (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (ELT 2012, L 351, lk 1) artikli 7 punkti 1 alapunkti b teist taanet.

2

Taotlus on esitatud Austrias asuva VariusSystems digital solutions GmbH (edaspidi „VariusSystems“) ja Saksamaal asuva äriühingu B & G omaniku GRi vahelises kohtuvaidluses VariusSystemsi nõude üle maksta tasu tarkvara arendamise ja käitamise eest.

3

Määruse nr 1215/2012 põhjendused 15 ja 16 on sõnastatud järgmiselt:

4

Määruse artikli 4 lõikes 1 on sätestatud:

„Käesoleva määruse kohaselt esitatakse hagi isikute vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, selle liikmesriigi kohtutesse sõltumata nende kodakondsusest.“

5

Määruse artiklis 7 on ette nähtud:

„Isiku vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, võib esitada hagi teises liikmesriigis:

[…]“.

6

VariusSystems arendas GRi jaoks tarkvara COVID-19 testide analüüsimiseks. VariusSystems ja GR sõlmisid suuliselt lepingu, mille ese oli selle tarkvara arendamine ja käitamine, et seda saaks kasutada Saksamaal. VariusSystems pidi saama tasu iga edukalt tehtud testi eest. Pooled ei leppinud kokku konkreetset täitmise kohta ega vaidluse korral kohtualluvust.

7

Euroopa Kohtule esitatud toimikust nähtub, et pooled on eriarvamusel selles, kas kõnealune tarkvara vastab kõigile kohaldatavatele õiguslikele nõuetele.

8

VariusSystems esitas hagi nõudega maksta 101587,68 eurot, tuginedes Austria kohtute rahvusvahelisele kohtualluvusele seetõttu, et kõnealuseid teenuseid osutati Austrias. Ta väidab, et kuigi asjaomast tarkvara kohandati pidevalt Saksamaal kasutamiseks, tehti kõik tööd Viinis (Austria).

9

GR vaidlustas Austria kohtute rahvusvahelise kohtualluvuse, väites, et käesoleval juhul seisneb osutatav teenus üksnes asjaomase tarkvara kasutamises Saksamaal, järgides selles valdkonnas Saksa õiguses ette nähtud nõudeid.

10

Esimese astme kohus leidis, et asi ei allu talle rahvusvahelise kohtualluvuse järgi, sest kõnealuse lepingu täitmise koht on GRi ettevõtte asukoht.

11

Apellatsioonikohus jättis selle otsuse sisuliselt muutmata, leides, et teenused, mida ei osutata kindlas kohas, loetakse osutatuks kohas, kus teenuste saajal on neile ligipääs. Järelikult on käesoleval juhul täitmise koht Saksamaal.

12

Eelotsusetaotluse esitanud kohtul, kellele esitati apellatsioonikohtu otsuse peale kassatsioonkaebus, tekkis küsimus, kas kaugteenuste osutamise korral on teenuse osutamise koha kindlaksmääramisel määrav koht, kus asjaomase teenuse osutaja, st käesoleval juhul VariusSystems, tegeles loometegevusega, või koht, kus teenust osutati ja kus teenuse saaja, st käesoleval juhul GR, sai sellele ligipääsu.

13

Neil asjaoludel otsustas Oberster Gerichtshof (Austria kõrgeim üldkohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas määruse [nr 1215/2012] artikli 7 punkti 1 alapunkti b tuleb tõlgendada nii, et lepingut puudutava hagi korral on liikmesriigis A (käesoleval juhul Saksamaa) asuva tellija vajaduste järgi kohandatud tarkvara arendamist ja jooksvat käitamist puudutava kohustuse täitmise kohaks:

14

Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib oma küsimusega sisuliselt teada, kas määruse nr 1215/2012 artikli 7 punkti 1 alapunkti b teist taanet tuleb tõlgendada nii, et sellise lepingu „täitmise koht“, mille ese on arendada ja seejärel käitada tarkvara, mis vastab sellise kliendi vajadustele, kes asub muus liikmesriigis kui tarkvara loonud, kujundanud ja programmeerinud äriühing, on koht, kus see tarkvara loodi, kujundati ja programmeeriti, või tuleb seda tõlgendada nii, et täitmise koht on seal, kus klient saab tarkvarale ligipääsu, see tähendab laadib selle alla ja võtab kasutusele.

15

Tuleb märkida, et määruse nr 1215/2012 eesmärk on ühtlustada kollisiooninormid kohtualluvuse kohta tsiviil- ja kaubandusasjades hästi etteaimatavate kohtualluvuse eeskirjade abil ning sellega taotletakse seega õiguskindluse eesmärki, mille sisu on Euroopa Liidus asuvate isikute õigusliku kaitse tugevdamine, võimaldades korraga nii hagejal raskusteta kindlaks teha kohtu, kuhu ta võib pöörduda, kui ka kostjal mõistlikult ette näha, millisesse kohtusse teda võidakse kaevata (14. septembri 2023. aasta kohtuotsus EXTÉRIA, C‑393/22, EU:C:2023:675, punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika).

16

Määruse nr 1215/2012 artikli 7 punktis 1 sätestatud reegel, mis käsitleb valikulist kohtualluvust lepingutega seotud asjades, vastab läheduse eesmärgile ning seda põhjendab tihe seos konkreetse lepingu ja selle üle otsust langetava kohtu vahel (vt selle kohta 14. septembri 2023. aasta kohtuotsus EXTÉRIA, C‑393/22, EU:C:2023:675, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).

17

Nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus tõdes, on käesoleval juhul kõnealuse lepingu ese teenuste osutamine määruse nr 1215/2012 artikli 7 punkti 1 alapunkti b teise taande tähenduses, kuna see puudutab tegevuste kogumit, st individualiseeritud tarkvara kujundamist, programmeerimist, hooldust ja pidevat kohandamist.

18

Mis puudutab sellisest lepingust tulenevate lepinguliste kohustuste täitmise kohta, siis artikli 7 punkti 1 alapunkti b teises taandes on selle lepinguga seotuse kriteeriumi autonoomselt määratletud kui kohta liikmesriigis, kus lepingu kohaselt teenuseid osutati või kus neid oleks tulnud osutada, et tugevdada kohtualluvuse eeskirjade ühtlustamise ja etteaimatavuse eesmärke ning seega õiguskindlust. Seda autonoomset seotuse kriteeriumi kohaldatakse kõigi nõuete suhtes, mis põhinevad samal teenuste osutamise lepingul (14. septembri 2023. aasta kohtuotsus EXTÉRIA, C‑393/22, EU:C:2023:675, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika).

19

Nimetatud artikli 7 punkti 1 alapunkti b teise taande järgi kuulub teenuste osutamise lepingust tulenevate nõuete lahendamine selle liikmesriigi kohtu alluvusse, kus on peamine teenuste osutamise koht, nagu see tuleneb lepingu tingimustest, ning selliste tingimuste puudumisel nimetatud lepingu tegelik täitmise koht (vt selle kohta 8. märtsi 2018. aasta kohtuotsus Saey Home & Garden, C‑64/17, EU:C:2018:173, punkt 45).

20

Mitme lepingulise kohustuse korral tuleb kindlaks määrata asjaomast lepingut iseloomustav kohustus (vt selle kohta 15. juuni 2017. aasta kohtuotsus Kareda, C‑249/16, EU:C:2017:472, punkt 40).

21

Mis puudutab sellist tarkvara tarnimise lepingut, nagu on kõne all põhikohtuasjas, siis tuleb Euroopa Komisjoni kirjalike seisukohtadega nõustudes tõdeda, et tarkvara kujundamine ja programmeerimine ei kujuta endast niisugust lepingut iseloomustavat kohustust, sest lepingu esemeks olevat teenust ei osutata asjaomasele kliendile tegelikult seni, kuni tarkvara ei ole kasutusvalmis. Alles alates hetkest, mil tarkvara saab kasutada ja selle kvaliteeti kontrollida, osutatakse tegelikult seda teenust.

22

Arvestades, et sellise tarkvara online tarnimise lepingut, nagu on kõne all põhikohtuasjas, iseloomustav kohustus seisneb asjaomasele kliendile tarkvara kättesaadavaks tegemises, tuleb selle lepingu täitmise kohaks pidada kohta, kus klient saab tarkvarale ligipääsu, see tähendab laadib selle alla ja võtab kasutusele.

23

Kui tarkvara kavatsetakse kasutada eri kohtades, on oluline täpsustada, et selleks kohaks on kliendi elukoht ja äriühingu puhul viimase asukoht, kuna nimetatud koht on nii hageja kui ka kostja seisukohalt kindel ja kindlaks tehtav koht, mis oma olemuselt seetõttu lihtsustab tõendite kogumist ja menetluse korraldamist (vt analoogia alusel 19. aprilli 2012. aasta kohtuotsus Wintersteiger, C‑523/10, EU:C:2012:220, punkt 37).

24

Eeltoodud järeldus kehtib sõltumata sellest, kas – nagu GR väidab – tehnilised kirjeldused, mida VariusSystems pidi järgima, olid kliendi asukohaliikmesriigi, st Saksamaa Liitvabariigi õigusnormides ette nähtud tehnilised kirjeldused. Kuigi selline sisuline seos kõnealuse liikmesriigiga vastab prognoositavuse ja läheduse eesmärkidele, mida on nimetatud vastavalt määruse nr 1215/2012 põhjendustes 15 ja 16, on põhikohtuasja pooled siiski eriarvamusel nende tehniliste kirjelduste ulatuse osas, mille selgitamine kuulub pädeva kohtu sisulise analüüsi hulka. Teenuste osutamise lepingu täitmise koha kindlaksmääramine selle määruse artikli 7 punkti 1 alapunkti b teise taande tähenduses ei saa sõltuda kriteeriumidest, mis on osa sisulisest analüüsist (vt selle kohta 25. märtsi 2021. aasta kohtuotsus Obala i lučice, C‑307/19, EU:C:2021:236, punkt 90).

25

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esitatud küsimusele vastata, et määruse nr 1215/2012 artikli 7 punkti 1 alapunkti b teist taanet tuleb tõlgendada nii, et sellise lepingu „täitmise koht“, mille ese on arendada ja seejärel käitada tarkvara, mis vastab sellise kliendi vajadustele, kes asub muus liikmesriigis kui tarkvara loonud, kujundanud ja programmeerinud äriühing, on koht, kus klient saab tarkvarale ligipääsu, see tähendab laadib selle alla ja võtab kasutusele.

26

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määruse (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades artikli 7 punkti 1 alapunkti b teist taanet

tuleb tõlgendada nii, et:

sellise lepingu „täitmise koht“, mille ese on arendada ja seejärel käitada tarkvara, mis vastab sellise kliendi vajadustele, kes asub muus liikmesriigis kui tarkvara loonud, kujundanud ja programmeerinud äriühing, on koht, kus klient saab tarkvarale ligipääsu, see tähendab laadib selle alla ja võtab kasutusele.