–

OB, esindaja: avvocata F. Cancellaro,

–

Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistasid avvocati dello Stato S. Faraci ja W. Ferrante,

–

Ungari valitsus, esindajad: M. Z. Fehér ja R. Kissné Berta,

–

Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: R. Meyer, K. Pleśniak ja A. Ştefănuc,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: A. Katsimerou, P. A. Messina ja J. Vondung,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb esiteks küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikli 52 lõiget 1 koostoimes selle artiklitega 2, 3, 6, 7, 17 ja 18, ning teiseks küsimust, kas nende sätete seisukohast on kehtiv nõukogu 28. novembri 2002. aasta direktiiv 2002/90/EÜ, millega määratletakse kaasaaitamine ebaseaduslikule piiriületamisele, läbisõidule ja elamisele (EÜT 2002, L 328, lk 17; ELT eriväljaanne 19/06, lk 64), ja nõukogu 28. novembri 2002. aasta raamotsus 2002/946/JSK, millega tugevdatakse karistusõiguslikku raamistikku, et tõkestada ebaseaduslikule piiriületamisele, läbisõidule ja elamisele kaasaaitamist (EÜT 2002, L 328, lk 1; ELT eriväljaanne 19/06, lk 61).

2

Taotlus on esitatud kriminaalmenetluses, mida alustati kolmanda riigi kodaniku OB suhtes selle eest, et ta aitas kaasa temaga kaasas oleva kahe sama kolmanda riigi alaealise kodaniku, kelle suhtes ta teostab tegelikku hooldusõigust, ebaseaduslikule sisenemisele Itaalia territooriumile.

3

28. juulil 1951 Genfis alla kirjutatud pagulasseisundi konventsiooni (United Nations Treaty Series, 189. kd, lk 150, nr 2545 (1954)), mis jõustus 22. aprillil 1954 ja mida on täiendatud 31. jaanuaril 1967 New Yorgis sõlmitud pagulasseisundi protokolliga, mis jõustus 4. oktoobril 1967 (edaspidi „Genfi konventsioon“), artikli 31 „Pagulase ebaseaduslik viibimine varjupaigariigis“ lõikes 1 on ette nähtud:

„Kui pagulane on saabunud riiki otse territooriumilt, kus tema elu või vabadus on olnud ohus artiklis 1 käsitletud põhjustel, ei kohalda osalisriik karistust ebaseadusliku riiki sisenemise või seal viibimise eest, kui pagulane viivitamata teatab endast ametiasutusele ning põhjendab riiki loata sisenemist või seal viibimist.“

4

Euroopa Ühendus kirjutas rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni konventsiooni täiendavale rändajate ebaseadusliku üle maa‑, õhu‑ või merepiiri toimetamise vastu võitlemise protokollile alla 12. detsembril 2000 vastavalt nõukogu 8. detsembri 2000. aasta otsusele 2001/87/EÜ (EÜT 2001, L 30, lk 44; ELT eriväljaanne 11/36, lk 125; edaspidi „Palermo protokoll rändajate ebaseadusliku üle piiri toimetamise kohta“). See protokoll kiideti heaks nõukogu 24. juuli 2006. aasta otsusega 2006/616/EÜ (ELT 2006, L 262, lk 24) seoses protokolli nende sätetega, mis kuulusid EÜ artiklite 179 ja 181a kohaldamisalasse, ning nõukogu 24. juuli 2006. aasta otsusega 2006/617/EÜ (ELT 2006, L 262, lk 34) seoses nende sätetega, mis kuulusid EÜ asutamislepingu kolmanda osa IV jaotise kohaldamisalasse. Palermo protokolli rändajate ebaseadusliku üle piiri toimetamise kohta artiklis 2 on sätestatud:

„Käesoleva protokolli eesmärk on ennetada rändajate ebaseaduslikku üle piiri toimetamist ja selle vastu võidelda ning edendada sel eesmärgil osalisriikide koostööd, kaitstes samas ebaseaduslikult üle piiri toimetatud rändajate õigusi.“ [mitteametlik tõlge]

5

ÜRO Peaassamblee 20. novembril 1989 vastu võetud lapse õiguste konventsiooni (United Nations Treaty Series, 1577. kd, lk 3) artikli 27 lõikes 2 on sätestatud:

„Vanema(te) või teiste lapse eest vastutavate isikute esmane kohustus on tagada vastavalt oma võimetele ja rahalistele võimalustele lapse arenguks vajalikud elutingimused.“

6

Harta artiklis 7 „Era‑ ja perekonnaelu austamine“ on sätestatud:

„Igaühel on õigus sellele, et austataks tema era‑ ja perekonnaelu, kodu ja edastatavate sõnumite saladust.“

7

Harta artikkel 18 on sõnastatud järgmiselt:

„Varjupaigaõigus tagatakse [Genfi konventsiooni] sätete ning [EL] lepingu ja [EL] toimimise lepingu […] kohaselt.“

8

Harta artiklis 24 „Lapse õigused“ on sätestatud:

„1.   Lastel on õigus heaoluks vajalikule kaitsele ja hoolitsusele. Lapsed võivad vabalt väljendada oma seisukohti. Neid seisukohti võetakse arvesse lapsega seotud küsimustes vastavalt tema vanusele ja küpsusele.

2.   Kõikides lastega seotud toimingutes, mida teevad avalik‑õiguslikud asutused või eraõiguslikud institutsioonid, tuleb esikohale seada lapse huvid.

3.   Igal lapsel on õigus säilitada regulaarsed isiklikud suhted ja otsene kontakt oma mõlema vanemaga, kui see ei ole lapse huvidega vastuolus.“

9

Harta artikli 52 „Õiguste ja põhimõtete ulatus ja tõlgendamine“ lõikes 1 on ette nähtud:

„Hartaga tunnustatud õiguste ja vabaduste teostamist tohib piirata ainult seadusega ning arvestades nimetatud õiguste ja vabaduste olemust. Proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt võib piiranguid seada üksnes juhul, kui need on vajalikud ning vastavad tegelikult liidu poolt tunnustatud üldist huvi pakkuvatele eesmärkidele või kui on vaja kaitsta teiste isikute õigusi ja vabadusi.“

10

Direktiivi 2002/90 põhjendustes 1–5 on märgitud:

11

Direktiivi artiklis 1 „Üldine õigusrikkumine“ on sätestatud:

„1.   Iga liikmesriik näeb ette asjakohased karistused:

[…]

2.   Iga liikmesriik võib otsustada mitte määrata karistusi lõike 1 punktis a määratletud tegevuse eest, kohaldades oma siseriiklikku õigust ja tava juhtumite suhtes, kui tegevuse eesmärk on anda asjaomastele isikutele humanitaarabi.“

12

Raamotsuse 2002/946 artikli 1 „Karistused“ lõikes 1 on ette nähtud:

„Iga liikmesriik võtab vajalikud meetmed tagamaks, et direktiivi [2002/90] artiklites 1 ja 2 määratletud õigusrikkumise eest karistatakse tõhusate, proportsionaalsete ja hoiatavate kriminaalkaristustega, mis võivad hõlmata väljaandmist.“

13

Raamotsuse artiklis 6 „Pagulasi käsitlev rahvusvaheline õigus“ on sätestatud:

„Käesoleva raamotsuse kohaldamine ei piira kaitset, mis antakse pagulastele ja varjupaigataotlejatele vastavalt pagulasi käsitlevale rahvusvahelisele õigusele või muudele inimõigusi käsitlevate[le] rahvusvahelistele õigusaktidele, eelkõige liikmesriikide rahvusvaheliste kohustuste täitmiseks vastavalt [Genfi konventsiooni] artiklitele 31 ja 33.“

14

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiivi 2011/95/EL, mis käsitleb nõudeid, millele kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse saajaks, ning nõudeid pagulaste või täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavate isikute ühetaolisele seisundile ja antava kaitse sisule (ELT 2011, L 337, lk 9), põhjendused 16 ja 18 on sõnastatud järgmiselt:

[…]

15

Direktiivi artikli 23 „Perekonna ühtsuse säilitamine“ lõikes 1 on ette nähtud:

„Liikmesriigid tagavad võimaluse perekonna ühtsuse säilitamiseks.“

16

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiivi 2013/33/EL, millega sätestatakse rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtu nõuded (ELT 2013, L 180, lk 96), põhjenduses 9 on märgitud:

„Liikmesriigid peaksid käesoleva direktiivi kohaldamisel püüdma täielikult tagada lapse parimate huvide ja perekonna ühtsuse põhimõtete täitmise vastavalt […] hartale, […] lapse õiguste konventsioonile ning [4. novembril 1950 Roomas alla kirjutatud] Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonile.“

17

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. märtsi 2016. aasta määruse (EL) 2016/399, mis käsitleb isikute üle piiri liikumist reguleerivaid liidu eeskirju (Schengeni piirieeskirjad) (ELT 2016, L 77, lk 1; edaspidi „Schengeni piirieeskirjad“), artikkel 3 „Kohaldamisala“ on sõnastatud järgmiselt:

„Käesolevat määrust kohaldatakse kõigi liikmesriikide sise‑ või välispiire ületavate isikute suhtes, ilma et see mõjutaks:

[…]

18

Schengeni piirieeskirjade artiklis 4 „Põhiõigused“ on sätestatud:

„Käesoleva määruse kohaldamisel toimivad liikmesriigid täielikus kooskõlas asjakohaste liidu õigusaktide, sealhulgas [hartaga], asjakohaste rahvusvaheliste õigusaktide, sealhulgas [Genfi konventsiooniga], rahvusvahelisele kaitsele juurdepääsuga seotud kohustuste, eriti tagasi‑ ja väljasaatmise lubamatuse põhimõttega, ning põhiõigustega. […]“.

19

25. juuli 1998. aasta seadusandliku dekreedi nr 286 – sisserännet ja välismaalaste staatust reguleerivate sätete konsolideeritud redaktsiooni (decreto legislativo n. 286 – Testo unico delle disposizioni concernenti la disciplina dell’immigrazione e norme sulla condizione dello straniero) (GURI nr 191, 18.8.1998, regulaarne lisa nr 139) põhikohtuasja asjaoludele kohaldatavas redaktsioonis (edaspidi „seadusandlik dekreet nr 286“) on artikli 12 lõigetes 1 ja 2 sätestatud:

„1.   Välja arvatud juhtudel, kui tegu on kvalifitseeritav raskema süüteona, karistatakse isikut, kes käesoleva konsolideeritud redaktsiooni sätteid rikkudes edendab, juhib, korraldab, rahastab või teostab välismaalaste vedu Itaaliasse või teeb muid toiminguid, et võimaldada neil ebaseaduslikult siseneda Itaalia või mõne teise riigi territooriumile, mille kodanikud nad ei ole või mille alalise elaniku dokumenti neil ei ole, ühe‑ kuni viieaastase vangistusega ja rahatrahviga 15000 eurot iga isiku kohta.

2.   Ilma et see piiraks [karistusseadustiku (Codice penale)] artikli 54 kohaldamist, ei käsitata süüteona riigi territooriumil viibivatele abivajavatele välismaalastele Itaalias antavat hädaabi ja humanitaarabi.“

20

27. augustil 2019 ilmus OB pärast kolmandast riigist saabuva lennu maandumist koos kahe alaealisega vanuses kaheksa ja kolmteist aastat Bologna (Itaalia) lennujaama piiripunkti. Kõigil neil olid võltsitud passid.

21

28. augustil 2019 OB vahistati ja kaks alaealist paigutati Tribunale per i minorenni (alaealiste asjade kohus, Itaalia) otsuse alusel vastuvõtuasutusse. Tribunale di Bolognas (Bologna esimese astme kohus, Itaalia), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus, alustati OB vastu menetlust seoses kolmandate riikide kodanike ebaseaduslikule riiki sisenemisele kaasaaitamise süüteoga seadusandliku dekreedi nr 286 artikli 12 lõike 1 alusel ja seoses võltsitud isikut tõendavate dokumentide omamise süüteoga karistusseadustiku artikli 497 bis alusel. Itaalia territooriumile ebaseadusliku sisenemise eest ei ole OB vastu aga kriminaalmenetlust alustatud.

22

OB teatas 29. augustil 2019 tema kinnipidamist käsitleval kohtuistungil, mis toimus Tribunale di Bologna (Bologna esimese astme kohus) eeluurimiskohtuniku juures, et põgenes oma päritoluriigist, selleks et pääseda oma endise elukaaslase ähvardustest tappa tema ja ta pereliikmed. Lisaks sellele teatas OB, et kardab temaga kaasas olevate alaealiste – st OB väitel tema tütre ja õetütre, kelle hooldusõigus anti temale pärast viimase ema surma – kehalise puutumatuse pärast.

23

Eeluurimiskohtunik kinnitas samal päeval tehtud kohtumäärusega OB vahistamise ja jättis rahuldamata prokuratuuri taotluse tema suhtes eelvangistuse kohaldamiseks. See rahuldamata jätmine jäeti muutmata edasikaebuse lahendamisel põhjendusel, et ükski asjaolu ei andnud alust kahelda uurimise staadiumis esitatud OB avalduste tõelevastavuses.

24

OB esitas 9. oktoobril 2019 rahvusvahelise kaitse taotluse. Selle taotluse menetlus ei olnud eelotsusetaotluse esitamise kuupäeval veel lõpetatud.

25

Tribunale per i minorenni (alaealiste asjade kohus) tuvastas 30. septembri 2021. aasta otsuses kohtumeditsiinilise kontrolli tulemusel, et OB ja ühe alaealise vahel on põlvnemissuhe, mistõttu tunnustati OB vanema hooldusõigust selle alaealise suhtes. See kohus ei ole seevastu suutnud tõendada sugulussuhet OB ja teise alaealise vahel, kuna viimane lahkus 10. septembril 2019 omal algatusel vastuvõtuasutusest, kuhu ta oli paigutatud.

26

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et vastavalt sotsiaalhoolekandeteenistuse aruandele, mis koostati pärast mõema alaealisega peetud vestlust, on teine alaealine tõepoolest OB õetütar ja ta jäeti pärast ema surma OB hooldada. Kohus sedastab, et kaks alaealist on OB „vastutuse ja kaitse all“.

27

See kohus leiab, et OB tegevus, mille eesmärk oli tuua kaks alaealist ebaseaduslikult Itaalia territooriumile, vastab materiaalõiguslikult süüteole, mis on ette nähtud seadusandliku dekreedi nr 286 artikli 12 lõikes 1 ja mitte selle artikli 12 lõikes 2, kuna viimasena nimetatud sättes on ette nähtud, et süüteona ei käsitata üksnes „riigi territooriumil viibivatele abivajavatele välismaalastele Itaalias antavat hädaabi ja humanitaarabi“.

28

Eelotsusetaotluse esitanud kohus järeldab eeltoodust, et nimetatud artikkel 12 on vastuolus harta artikli 52 lõikest 1 tuleneva proportsionaalsuse põhimõttega, arvestades mitte ainult harta artiklitega 2, 3, 6, 7, 17 ja 18 tagatud põhiõiguste riive vajalikkust direktiivis 2002/90 ja raamotsuses 2002/946 osutatud eesmärkide saavutamiseks, vaid ka seoses kaitstavate vastandlike huvide kaalumisega.

29

Kuigi eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et niisugune tegevus nagu OB oma on seadusandliku dekreedi nr 286 artikli 12 lõike 2 kohaldamisalast välja jäetud, võib selle siiski kvalifitseerida „humanitaarabi“ eesmärgil toime pandud teoks direktiivi 2002/90 artikli 1 lõike 2 tähenduses. Järelikult ei peaks see tegu kuuluma kõnealuse direktiivi artikli 1 lõike 1 punkti a kohaldamisalasse, kuna sellega aidatakse asjaomastel alaealistel kasutada esiteks harta artiklitega 2, 3 ja 6 tagatud õigust elule, kehalisele puutumatusele ning vabadusele ja turvalisusele, kuivõrd need õigused on nende päritoluriigis ohus, teiseks nende õigust perekonnaelu austamisele, mis on tagatud harta artikliga 7, võttes arvesse põlvnemis‑ ja sugulussidemeid OB ja nende alaealiste vahel, ning kolmandaks nende harta artikliga 18 tagatud varjupaigaõigust, mis on seotud OB esitatud rahvusvahelise kaitse taotlusega.

30

Võttes aga arvesse seadusandliku dekreedi nr 286 artikli 12 lõike 1 kooskõla „direktiiviga 2002/90 ja raamotsusega 2002/946 kehtestatud õigusliku raamistikuga“, leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et kõnealuse sätte kohaldamata jätmine ei ole asjakohane, kuna see rikuks harta artikli 52 lõiget 1. Ta peab pigem vajalikuks küsida Euroopa Kohtult nii artikli 52 lõike 1 tõlgendamise kohta seoses seadusandliku dekreedi nr 286 artikli 12 lõikega 1 kui ka direktiivi 2002/90 artikli 1 lõike 1 punkti a ja lõike 2 ning raamotsuse 2002/946 artikli 1 lõike 1 kehtivuse kohta harta seisukohast, kuna neist kolmest viimasena nimetatud sättest tuleneb, et neis on lihtsalt ette nähtud liikmesriikide võimalus, mitte kohustus jätta kriminaliseerimata tegevus, mille eesmärk on aidata kaasa ebaseaduslikule sisenemisele nende territooriumile, kui selle tegevuse eesmärk on anda humanitaarabi.

31

Neil asjaoludel otsustas Tribunale di Bologna (Bologna esimese astme kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

32

Eelotsusetaotluse esitanud kohus palus oma eelotsusetaotluses Euroopa Kohtul kohaldada käesolevas kohtuasjas Euroopa Kohtu kodukorra artiklis 105 ette nähtud kiirendatud menetlust. Euroopa Kohtu president jättis viimasena nimetatud taotluse 10. oktoobri 2023. aasta kohtumäärusega Kinsa (C‑460/23, EU:C:2023:784) rahuldamata põhjendusel, et kohtuasja laad ei nõua selle lahendamist lühikese aja jooksul.

33

Oma kahe küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul sisuliselt selgitada direktiivi 2002/90 artikli 1 ja raamotsuse 2002/946 artikli 1 kehtivust harta seisukohast ning tõlgendada hartat, et teha kindlaks, kas riigisisene õigusnorm, millega need artiklid Itaalia õiguskorda üle võeti, on sellega vastuolus.

34

Väljakujunenud kohtupraktikast nähtub, et ELTL artiklis 267 sätestatud liikmesriigi kohtute ja Euroopa Kohtu vahelises koostöömenetluses on Euroopa Kohtu ülesanne anda liikmesriigi kohtule tarvilik vastus, mis võimaldab viimasel tema menetluses oleva kohtuasja lahendada. Seda arvestades tuleb Euroopa Kohtul talle esitatud küsimus vajaduse korral ümber sõnastada (28. novembri 2000. aasta kohtuotsus Roquette Frères, C‑88/99, EU:C:2000:652, punkt 18, ja 20. märtsi 2025. aasta kohtuotsus Porcellino Grasso, C‑116/24, EU:C:2025:198, punkt 34). Peale selle võib Euroopa Kohus arvesse võtta neid liidu õigusnorme, millele liikmesriigi kohus ei ole oma küsimuses viidanud, tuletades liikmesriigi kohtu esitatud kõikidest materjalidest ja eelkõige eelotsusetaotluse põhjendustest need liidu õiguse aspektid, mis vaidluse eset silmas pidades tõlgendamist vajavad (20. märtsi 1986. aasta kohtuotsus Tissier, 35/85, EU:C:1986:143, punkt 9, ning 22. juuni 2023. aasta kohtuotsus K. B. ja F. S. (omal algatusel kontrollimine kriminaalasjades), C‑660/21, EU:C:2023:498, punktid 26 ja 27 ning seal viidatud kohtupraktika).

35

Käesoleval juhul on selge, et OBd süüdistatakse eelotsusetaotluse esitanud kohtus eelkõige Itaalia territooriumile ebaseaduslikule sisenemisele kaasaaitamises, mis on ette nähtud seadusandliku dekreedi nr 286 artikli 12 lõikes 1 – millega võeti Itaalia õiguskorda üle direktiivi 2002/90 artikli 1 lõike 1 punkt a ja raamotsuse 2002/946 artikli 1 lõige 1 –, sellega, et ta aitas kõnealusele territooriumile ebaseaduslikult siseneda kahel temaga kaasas oleval kolmanda riigi kodanikust alaealisel. Lisaks nähtub eelotsusetaotluse esitanud kohtu sedastustest, et need kaks alaealist – vastavalt OB tütar ja õetütar – olid tema „vastutuse“ ja „kaitse“ all.

36

Neil asjaoludel tuleb esiteks märkida, et esitatud küsimused põhinevad eeldusel, et OB tegevus on kvalifitseeritav direktiivi 2002/90 artikli 1 lõike 1 punktis a määratletud üldiseks õigusrikkumiseks, mis seisneb ebaseaduslikule piiriületamisele kaasaaitamises, ning et seadusandliku dekreedi nr 286 artikkel 12 piirdub selle liidu õiguse sätte Itaalia õiguskorda ülevõtmisega. Järelikult, kui harta mõne sättega oleks vastuolus nimetatud artikli 1 lõike 1 punkti a kohaldamine niisugusele tegevusele nagu OB oma, mõjutaks selline vastuolu tingimata seda artiklit 12, kui seda tuleks tõlgendada nii, et see on kohaldatav nimetatud tegevuse suhtes.

37

Samas tuleb meelde tuletada, et tõlgendamise üldpõhimõtte kohaselt tuleb liidu õigusakti tõlgendada võimaluste piires viisil, mis ei mõjuta selle kehtivust, ning kooskõlas kogu esmase õiguse ja eelkõige harta sätetega. Seega, kui teisese õiguse normi on vaja tõlgendada, tuleb seda tõlgendada niivõrd, kui see on võimalik, kooskõlas aluslepingute sätete ja liidu õiguse üldpõhimõtetega (21. märtsi 1991. aasta kohtuotsus Rauh, C‑314/89, EU:C:1991:143, punkt 17, ja 13. juuni 2024. aasta kohtuotsus komisjon vs. Madalmaad (sellise meetme kokkusobivuse hindamine, mida ei ole kvalifitseeritud riigiabiks), C‑40/23 P, EU:C:2024:492, punkt 40).

38

Teiseks tuleb tõdeda, et võttes arvesse põhikohtuasja asjaolusid, nagu need on esitatud eelotsusetaotluses, ei ole selle kohtu küsimustele vastamiseks määrava tähtsusega mitte ainult harta artikkel 7, milles on tagatud õigus perekonnaelu austamisele, ja harta artikkel 18, mis käsitleb varjupaigaõiguse tagamist, millele eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab, vaid ka harta artikkel 24, milles on tagatud lapse õigused, nagu Euroopa Komisjon Euroopa Kohtule esitatud kirjalikes seisukohtades rõhutas.

39

Seega tuleb neist küsimustest aru saada nii, et eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib esiteks sisuliselt teada, kas direktiivi 2002/90 artikli 1 lõike 1 punkti a tuleb lähtuvalt eelkõige harta artiklitest 7, 18 ja 24 tõlgendada nii, et sellise isiku tegevus, kes aitab isikute üle piiri liikumist reguleerivaid eeskirju rikkudes liikmesriigi territooriumile ebaseaduslikult siseneda temaga kaasas olevatel kolmanda riigi kodanikest alaealistel, kelle suhtes ta teostab tegelikku hooldusõigust, ei ole kvalifitseeritav ebaseaduslikule piiriületamisele kaasaaitamise üldiseks õigusrikkumiseks, ning teiseks, kas neid harta artikleid tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, milles on sellise tegevuse eest ette nähtud kriminaalkaristus.

40

Direktiivi 2002/90 artikli 1 lõike 1 punkti a kohaselt peab iga liikmesriik ette nägema asjakohased kriminaalkaristused „iga isiku suhtes, kes tahtlikult aitab isikul, kes ei ole liikmesriigi kodanik, siseneda liikmesriigi territooriumile või läbida see neid asjaomase liikmesriigi seadusi rikkudes, mis käsitlevad välismaalaste piiriületamist või läbisõitu“.

41

Selle sätte sõnastusest ning eelkõige selles kasutatud terminitest „iga isik“ ja „aitab“ tuleneb, et liidu seadusandja on nimetatud sättes osutatud „üldise õigusrikkumise“ määratlenud abstraktselt, välistamata a priori ühtegi selle vormi, mis võib kujutada endast liikmesriigi territooriumile ebaseaduslikule sisenemisele kaasaaitamist, ega ühtegi isikut, kes võib seda abi anda. Sama kehtib isikute kohta, kellele võidakse niisugust abi anda.

42

Ebaseaduslikule piiriületamisele kaasaaitamise üldise õigusrikkumise avatud määratlus on selgitatav asjaoluga, et liidu seadusandja soovis – nagu seda kinnitavad direktiivi 2002/90 põhjendused 1 ja 2 – „võtta meetmeid ebaseaduslikule sisserändele kaasaaitamise“ eri vormide vastu, et tõhusalt võidelda niisuguse sisserände vastu nii seoses ebaseadusliku piiriületamisega kitsas tähenduses kui ka juhul, kui ebaseadusliku sisserände eesmärk on inimeste ekspluateerimisega tegelevate võrkude alalhoidmine. Lisaks nähtub kõnealuse direktiivi põhjendustest 3 ja 4, et selle direktiivi eesmärk on määratleda täpselt ebaseaduslikule sisserändele kaasaaitamise õigusrikkumine, tagamaks et rakendatakse tõhusalt raamotsust 2002/946, millega kehtestatakse karistuste, juriidiliste isikute vastutuse ja kohtualluvuse miinimumeeskirjad. Lõpuks tuleneb nimetatud direktiivi põhjendusest 5, et direktiiv täiendab teisi õigusakte, mis on vastu võetud võitlemiseks ebaseadusliku sisserände, ebaseadusliku töötamise, inimkaubanduse ja laste seksuaalse ekspluateerimise vastu.

43

Esmapilgul on direktiivi 2002/90 artikli 1 lõike 1 punkti a avatud sõnastus tõlgendatav tõepoolest erinevalt. Täpsemalt, kuigi kõnealuses sättes ei ole sõnaselgelt silmas peetud sellise isiku tegevust, kes aitab isikute üle piiri liikumist reguleerivaid eeskirju rikkudes liikmesriigi territooriumile ebaseaduslikult siseneda temaga kaasas olevatel kolmanda riigi kodanikest alaealistel, kelle suhtes ta teostab tegelikku hooldusõigust, ei välista nimetatud säte kui selline sõnaselgelt tõlgendust, mille kohaselt niisugune käitumine on kvalifitseeritav kõnealuses sättes ette nähtud üldiseks õigusrikkumiseks.

44

Viimasena nimetatud tõlgendusega ei saa siiski nõustuda.

45

Esiteks räägivad niisuguse tõlgenduse vastu direktiivi 2002/90 eesmärgid. Nimelt, nagu märkis komisjon oma kirjalikes seisukohtades, ei kujuta niisugune käitumine endast mitte kaasaaitamist ebaseaduslikule sisserändele, mille vastu võitlemine on kõnealuse direktiivi eesmärk, vaid tuleneb sellest, et asjaomane isik võtab seoses nende alaealiste tegeliku hooldusõigusega isikliku vastutuse.

46

Teiseks kehtib see järeldus veelgi enam harta artiklite 7 ja 24 suhtes.

47

Harta artikkel 7 tagab igaühele õiguse eelkõige sellele, et austataks tema perekonnaelu, kusjuures olgu täpsustatud, et perekonnaelu olemasolu on faktiküsimus, mis sõltub tihedate isiklike sidemete praktilisest tegelikkusest, ning et vanema ja lapse koosolemise võimalus on perekonnaelu põhielement (14. detsembri 2021. aasta kohtuotsus Stolichna obshtina, rayon Pancharevo, C‑490/20, EU:C:2021:1008, punkt 61).

48

Harta artikli 24 lõikes 1 on muu hulgas sätestatud, et lastel on õigus heaoluks vajalikule kaitsele ja hoolitsusele. Lisaks on selle artikli 24 lõikes 2 ette nähtud, et kõikides lastega seotud toimingutes, mida teevad avalik‑õiguslikud asutused või eraõiguslikud institutsioonid, tuleb esikohale seada lapse huvid. Seda sätet kohaldatakse ka otsuste suhtes, mille adressaat ei ole alaealine, kuid millel on viimasele olulised tagajärjed (vt selle kohta 21. detsembri 2023. aasta kohtuotsus GN (lapse parimatel huvidel põhinev keeldumise alus), C‑261/22, EU:C:2023:1017, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika). Lõpuks annab nimetatud artikli 24 lõige 3 põhimõtteliselt igale lapsele õiguse säilitada regulaarsed isiklikud suhted ja otsene kontakt oma mõlema vanemaga.

49

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb harta artiklit 7 tõlgendada koostoimes kohustusega seada esikohale lapse huvid, mida on tunnustatud harta artikli 24 lõikes 2, ja arvestades lapse vajadust säilitada selle artikli 24 lõikes 3 osutatud regulaarsed suhted (vt selle kohta 17. novembri 2022. aasta kohtuotsus Belgische Staat (abielus alaealine pagulane), C‑230/21, EU:C:2022:887, punkt 48, ning 30. jaanuari 2024. aasta kohtuotsus Landeshauptmann von Wien (perekonna taasühinemine pagulasest alaealisega), C‑560/20, EU:C:2024:96, punkt 49 ja seal viidatud kohtupraktika).

50

Lisaks, kuna harta artikliga 24 – nagu on meelde tuletatud selgitustes põhiõiguste harta kohta – on liidu õigusse integreeritud lapse põhiõigused, mis on tagatud lapse õiguste konventsiooniga, mille on ratifitseerinud kõik liikmesriigid, siis tuleb selle artikli tõlgendamisel võtta nõuetekohaselt arvesse selle konventsiooni sätteid (14. detsembri 2021. aasta kohtuotsus Stolichna obshtina, rayon Pancharevo, C‑490/20, EU:C:2021:1008, punkt 63). Täpsemalt on selle konventsiooni artikli 27 lõike 2 kohaselt vanemate või teiste lapse eest vastutavate isikute esmane kohustus tagada vastavalt oma võimetele ja rahalistele võimalustele lapse arenguks vajalikud elutingimused.

51

Arvestades harta artikleid 7 ja 24, millest lähtudes tuleb direktiivi 2002/90 artikli 1 lõike 1 punkti a tõlgendada, ei saa sellise isiku tegevust, kes aitab isikute üle piiri liikumist reguleerivaid eeskirju rikkudes liikmesriigi territooriumile ebaseaduslikult siseneda temaga kaasas olevatel kolmanda riigi kodanikest alaealistel, kelle suhtes ta teostab tegelikku hooldusõigust, kvalifitseerida viimasena nimetatud sättes osutatud ebaseaduslikule piiriületamisele kaasaaitamise üldiseks õigusrikkumiseks, sealhulgas juhul, kui asjaomane isik on ise sisenenud sellele territooriumile ebaseaduslikult.

52

Nimetatud sätte vastupidine tõlgendus tooks kaasa eriti tõsise sekkumise õigusesse perekonnaelu austamisele ja lapse õigustesse, mis on sätestatud vastavalt harta artiklites 7 ja 24, nii et see kahjustaks harta artikli 52 lõike 1 tähenduses nende põhiõiguste olemust.

53

Kui nõustuda nimelt sellega, et isikut võib karistada lihtsalt selle eest, et ta aitas liikmesriigi territooriumile ebaseaduslikult siseneda alaealistel, kelle suhtes ta teostab tegelikku hooldusõigust, kahjustaks see seda põhiõiguste olemust.

54

Niisugune isik nagu OB, kes aitab liikmesriigi territooriumile ebaseaduslikult siseneda temaga kaasas olevatel kolmanda riigi kodanikest alaealistel, kelle suhtes ta teostab tegelikku hooldusõigust, võtab üldjuhul ainult konkreetse kohustuse, mis on lahutamatult seotud tema isikliku vastutusega, mis põhineb tema ja nende alaealiste vahelistel perekondlikel suhetel, selleks et tagada asjaomastele alaealistele nende heaoluks ja arenguks vajalik kaitse ja hoolitsus. Selle isiku tegevuses väljendub konkreetselt seega eelkõige tema üldine vastutus nimetatud alaealiste eest.

55

Järelikult ei saa direktiivi 2002/90 artikli 1 lõike 1 punkti a ilma harta artikliga 7 tagatud õiguse perekonnaelu austamisele olemust ja artikliga 24 tagatud lapse õiguste olemust kahjustamata tõlgendada nii, et sellega peetakse silmas olukorda, kus niisuguse isiku nagu OB tegevus, mis seisneb selles, et ta võttis liikmesriigi territooriumile ebaseaduslikul sisenemisel endaga kaasa oma lapse või teise alaealise, kelle suhtes ta teostab tegelikku hooldusõigust, on kvalifitseeritav „ebaseaduslikule piiriületamisele kaasaaitamisena“ ning selle eest on ette nähtud kriminaalkaristus.

56

Sellest järeldub, et direktiivi 2002/90 artikli 1 lõike 1 punkti a tuleb harta artikleid 7 ja 24 arvestades tõlgendada nii, et sellise isiku tegevus, kes isikute üle piiri liikumist reguleerivaid eeskirju rikkudes aitab liikmesriigi territooriumile ebaseaduslikult siseneda temaga kaasas olevatel kolmanda riigi kodanikest alaealistel, kelle suhtes ta teostab tegelikku hooldusõigust, ei ole kvalifitseeritav ebaseaduslikule piiriületamisele kaasaaitamise üldiseks õigusrikkumiseks.

57

Kolmandaks on direktiivi 2002/90 artikli 1 lõike 1 punkti a selline tõlgendus kohaldatav ka arvestades harta artiklit 18, mis on asjakohane juhul, kui asjaomane isik on pärast kõnealuse liikmesriigi territooriumile sisenemist esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse, nagu käesoleval juhul.

58

Sellega seoses tuleb esimesena rõhutada, et harta artikli 18 kohaselt tagatakse varjupaigaõigus Genfi konventsiooni sätete ning EL lepingu ja EL toimimise lepingu kohaselt. Liikmesriikidel tuleb neid norme järgida nii direktiivi 2002/90 kui ka raamotsuse 2002/946 rakendamisel.

59

Nagu kinnitab raamotsuse artikkel 6, on nii raamotsus kui ka direktiiv 2002/90 seega kohaldatavad, ilma et see piiraks pagulastele ja varjupaigataotlejatele antavat kaitset ning eelkõige seda, kas liikmesriigid täidavad oma rahvusvahelisi kohustusi, mis neil on eelkõige Genfi konventsiooni artiklist 31 tulenevalt. See viimasena nimetatud artikkel keelab neil riikidel kohaldada kriminaalkaristusi ebaseadusliku riiki sisenemise või seal viibimise eest pagulaste suhtes, kes saabuvad ebaseaduslikult nimetatud riikide territooriumile otse territooriumilt, kus nende elu või vabadus on olnud ohus, või viibivad seal ebaseaduslikult, tingimusel et nad teatavad viivitamata endast ametiasutustele ja põhjendavad oma loata riiki sisenemist või seal viibimist.

60

Teisena kohustavad Schengeni piirieeskirjad, mida vastavalt nende artikli 3 punktile b kohaldatakse kõigi liikmesriikide sise‑ või välispiire ületavate isikute suhtes, ilma et see mõjutaks pagulaste ja rahvusvahelist kaitset taotlevate isikute õigusi, eriti seoses välja‑ või tagasisaatmise lubamatuse põhimõttega, liikmesriike vastavalt nende artiklile 4 toimima „täielikus kooskõlas asjakohaste liidu õigusaktide, sealhulgas [hartaga], asjakohaste rahvusvaheliste õigusaktide, sealhulgas [Genfi konventsiooniga], rahvusvahelisele kaitsele juurdepääsuga seotud kohustuste, eriti tagasi‑ ja väljasaatmise lubamatuse põhimõttega […]“.

61

Kolmandana tuleb tunnustada iga kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku õigust esitada rahvusvahelise kaitse taotlus liikmesriigi territooriumil, sealhulgas selle piiril või transiiditsoonides, isegi kui ta viibib sellel territooriumil ebaseaduslikult, olenemata sellest, millised on tema taotluse eduvõimalused. Alates sellise taotluse esitamisest ei saa taotlejat üldjuhul pidada asjaomase liikmesriigi territooriumil ebaseaduslikult viibivaks seni, kuni tema taotlust ei ole esimeses astmes lahendatud, vastasel korral kahjustataks harta artikliga 18 tagatud varjupaigaõiguse tõhusust (vt selle kohta 17. detsembri 2020. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ungari (rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtmine),C‑808/18, EU:C:2020:1029, punkt 102, ning 16. novembri 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ungari (varjupaigataotlejate abistamise kriminaliseerimine),C‑821/19, EU:C:2021:930, punktid 136 ja 137).

62

Lisaks tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et harta artikliga 18 tagatud varjupaigaõiguse tõhusust võivad kahjustada meetmed, mis ilma mõistliku põhjenduseta pärsivad kolmanda riigi kodaniku soovi esitada pädevatele asutustele rahvusvahelise kaitse taotlus (vt selle kohta 17. detsembri 2020. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ungari (rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtmine), C‑808/18, EU:C:2020:1029, punktid 102, 103, 118 ja 119, ning 22. juuni 2023. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ungari (sooviavaldus enne varjupaigataotluse esitamist),C‑823/21, EU:C:2023:504, punktid 47–51).

63

Neljandana nähtub direktiivi 2013/33 põhjendusest 9, et liikmesriigid peaksid püüdma tagada, et rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtmisel tagatakse täielikult lapse parimate huvide ja perekonna ühtsuse põhimõtete täitmine.

64

Lisaks on ÜRO täievoliliste esindajate 25. juuli 1951. aasta pagulaste ja kodakondsuseta isikute seisundit käsitleva konverentsi lõppaktis, millega koostati Genfi konventsiooni tekst, rõhutatud, et „perekonna ühtsus […] on pagulase oluline õigus“. Ka direktiivi 2011/95 eesmärk on vastavalt selle põhjendusele 16 tagada taotlejate ja nendega kaasas olevate pereliikmete varjupaigaõiguse täielik austamine ning edendada muu hulgas harta artiklite 7 ja 24 kohaldamist. Selle direktiivi põhjenduses 18 on täpsustatud, et liikmesriigid peaksid direktiivi rakendamisel silmas pidama eelkõige lapse huve ning et nende huvide hindamisel peaksid nad eeskätt võtma nõuetekohaselt arvesse perekonna ühtsuse kaalutlusi. Nii kohustab sama direktiivi artikli 23 lõige 1 sõnaselgelt liikmesriike tagama võimaluse perekonna ühtsuse säilitamiseks.

65

Kuna käesoleval juhul esitas OB rahvusvahelise kaitse taotluse, on tal niisuguse taotluse esitamisest tulenevad õigused ning seega ei saa teda kriminaalkorras karistada ei selle eest, et ta ise sisenes Itaalia territooriumile ebaseaduslikult, ega selle eest, et riiki sisenemisel olid temaga kaasas tema tütar ja õetütar, kelle suhtes ta teostab tegelikku hooldusõigust.

66

Neljandaks, nagu märkis komisjon oma kirjalikes seisukohtades, kinnitab käesoleva kohtuotsuse punktides 45–65 esitatud direktiivi 2002/90 artikli 1 lõike 1 punkti a tõlgendust Palermo protokoll rändajate ebaseadusliku üle piiri toimetamise kohta, millest lähtuvalt tuleb seda direktiivi tõlgendada. Protokolli artikli 2 kohaselt on selle protokolli eesmärk kriminaliseerida rändajate ebaseaduslik üle piiri toimetamine, kaitstes samal ajal rändajate endi õigusi.

67

Selle tõlgenduse tagajärg ei ole sugugi see, et karistusõiguse kohaldamisalast jäetakse välja tegevused, millega võidakse perekondlike sidemetega põhjendatuse kattevarjus tegelikult taotleda muid eesmärke, nagu ebaseaduslik sisseränne, ebaseaduslik töötamine, inimkaubandus või laste seksuaalne ärakasutamine, rikkudes oluliselt laste põhiõigusi. Sellega seoses tuleb rõhutada, et direktiiv 2002/90, nagu on täpsustatud selle põhjenduses 5, mitte ei asenda, vaid täiendab teisi õigusakte, mis on vastu võetud võitlemiseks ebaseadusliku sisserände, ebaseadusliku töötamise, inimkaubanduse ja laste seksuaalse ärakasutamise vastu.

68

Viiendaks ja viimaseks, kuna direktiivi 2002/90 artikli 1 lõike 1 punkti a tõlgendamisel kooskõlas harta artiklitega 7 ja 24 ning artikli 52 lõikega 1 on tulemus see, et esimesena nimetatud sätte tähenduses ebaseaduslikule piiriületamisele kaasaaitamise õigusrikkumise kohaldamisalast jäetakse välja niisugune tegevus, nagu on kõne all põhikohtuasjas, ei ole vaja analüüsida direktiivi 2002/90 artikli 1 kehtivust ega tõlgendada selle artikli lõiget 2, mis käsitleb kriminaalvastutusest vabastamist juhul, kui kõnealuse tegevuse eesmärk on anda asjaomasele isikule humanitaarabi.

69

Lisaks, arvestades eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimusi selle kohta, kas liidu õigusega on kooskõlas riigisisene õigusnorm, millega võeti Itaalia õiguskorda üle eelkõige direktiivi 2002/90 artikli 1 lõike 1 punkt a, tuleb meelde tuletada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei pea liikmesriikide ametiasutused ja kohtud direktiivi ülevõtmise meetmete rakendamisel mitte ainult tõlgendama oma riigisisest õigust kooskõlas selle direktiiviga, vaid ka jälgima, et nad ei tõlgendaks seda direktiivi viisil, mis läheb vastuollu liidu õiguskorras kaitstavate põhiõigustega või muude selles õiguskorras tunnustatud üldpõhimõtetega (29. jaanuari 2008. aasta kohtuotsus Promusicae, C‑275/06, EU:C:2008:54, punkt 68, ning 21. juuni 2022. aasta kohtuotsus Ligue des droits humains, C‑817/19, EU:C:2022:491, punkt 87 ja seal viidatud kohtupraktika).

70

Selles kontekstis tuleb samuti meelde tuletada, et nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 42, tuleneb direktiivi 2002/90 põhjendustest 3 ja 4, et selle artikli 1 lõike 1 eesmärk on määratleda täpselt ebaseaduslikule sisserändele kaasaaitamise õigusrikkumine, et tagada raamotsuse 2002/946 tõhus rakendamine.

71

Järelikult ei saa liikmesriigid direktiivi 2002/90 artikli 1 lõike 1 punkti a ülevõtmisel kehtestada riigisiseses õiguses norme, mis lähevad kaugemale ebaseaduslikule piiriületamisele kaasaaitamise üldise õigusrikkumise ulatusest, nagu on määratletud kõnealuses sättes, lisades sinna tegevusi, mida ei ole selles sättes silmas peetud, kuna see oleks vastuolus harta artiklitega 7 ja 24 ning artikli 52 lõikega 1.

72

Lisaks on need artiklid 7 ja 24 iseenesest piisavad ega vaja täpsustamist liidu või riigisisestes õigusnormides, et anda isikutele õigusi, millele nad saavad vahetult tugineda. Seega, kui eelotsusetaotluse esitanud kohus peaks tuvastama, et riigisisest õigust ei ole võimalik tõlgendada kooskõlas liidu õigusega, oleks ta oma pädevuse piires kohustatud tagama neist artiklitest õigussubjektidele tuleneva õiguskaitse ja nende täieliku õigusmõju, jättes vajaduse korral kohaldamata seadusandliku dekreedi nr 286 artikli 12 (vt analoogia alusel 17. aprilli 2018. aasta kohtuotsus Egenberger, C‑414/16, EU:C:2018:257, punktid 78 ja 79).

73

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esitatud küsimustele vastata, et direktiivi 2002/90 artikli 1 lõike 1 punkti a tuleb lähtuvalt harta artiklitest 7 ja 24 ning artikli 52 lõikest 1 tõlgendada nii, et esiteks ei ole sellise isiku tegevus, kes aitab isikute üle piiri liikumist reguleerivaid eeskirju rikkudes liikmesriigi territooriumile ebaseaduslikult siseneda temaga kaasas olevatel kolmanda riigi kodanikest alaealistel, kelle suhtes ta teostab tegelikku hooldusõigust, kvalifitseeritav ebaseaduslikule piiriületamisele kaasaaitamise üldiseks õigusrikkumiseks, ning teiseks on nende artiklitega vastuolus riigisisesed õigusnormid, milles on sellise tegevuse eest ette nähtud kriminaalkaristus.

74

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab:

Nõukogu 28. novembri 2002. aasta direktiivi 2002/90/EÜ, millega määratletakse kaasaaitamine ebaseaduslikule piiriületamisele, läbisõidule ja elamisele, artikli 1 lõike 1 punkti a tuleb lähtuvalt Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklitest 7 ja 24 ning artikli 52 lõikest 1

tõlgendada nii, et

esiteks ei ole sellise isiku tegevus, kes aitab isikute üle piiri liikumist reguleerivaid eeskirju rikkudes liikmesriigi territooriumile ebaseaduslikult siseneda temaga kaasas olevatel kolmanda riigi kodanikest alaealistel, kelle suhtes ta teostab tegelikku hooldusõigust, kvalifitseeritav ebaseaduslikule piiriületamisele kaasaaitamise üldiseks õigusrikkumiseks, ning teiseks on nende artiklitega vastuolus riigisisesed õigusnormid, milles on sellise tegevuse eest ette nähtud kriminaalkaristus.