EUROOPA KOHTU OTSUS (kümnes koda)

19. juuni 2025 ( *1 )

Eelotsusetaotlus – Sisserändepoliitika – Direktiiv (EL) 2016/801 – Kolmandate riikide kodanike õpingute eesmärgil riiki sisenemise ja seal elamise tingimused – Artikli 34 lõige 5 – Kaebus, mis on esitatud õpingute eesmärgil liikmesriigi territooriumile lubamise taotluse rahuldamata jätmise otsuse peale – Põhiõigus tõhusale kohtulikule kaitsele – Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 47

Kohtuasjas C‑299/23 [Darvate jt] ( i ),

mille ese on ELTL artikli 267 alusel tribunal de première instance francophone de Bruxelles’i (Brüsseli prantsuskeelne esimese astme kohus, Belgia) 10. mai 2023. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 11. mail 2023, menetluses

Ordre des barreaux francophones et germanophone de Belgique,

Coordination et Initiatives pour et avec les Réfugiés et les Étrangers ASBL,

versus

État belge,

EUROOPA KOHUS (kümnes koda),

koosseisus: koja president D. Gratsias, kohtunikud E. Regan (ettekandja) ja J. Passer,

kohtujurist: J. Richard de la Tour,

kohtusekretär: A. Calot Escobar,

arvestades kirjalikku menetlust,

arvestades seisukohti, mille esitasid:

–	Ordre des barreaux francophones et germanophone de Belgique, Coordination et Initiatives pour et avec les Réfugiés et les Étrangers ASBL ja NX, esindajad: avocats J. Hardy, C. Jadot ja M. Kaiser,

–	Belgia valitsus, esindajad: M. Jacobs, C. Pochet ja M. Van Regemorter, keda abistas avocate E. Derriks,

–	Euroopa Komisjon, esindajad: J. Hottiaux ja A. Katsimerou,

arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,

on teinud järgmise

kohtuotsuse

Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2016. aasta direktiivi (EL) 2016/801 kolmandate riikide kodanike teadustegevuse, õpingute, praktika, vabatahtliku teenistuse, õpilasvahetusprogrammides või haridusprojektides osalemise ja au pair’ina töötamise eesmärgil riiki sisenemise ja seal elamise tingimuste kohta (ELT 2016, L 132, lk 21) artikli 5 lõiget 3 ja artiklit 34, tõhususe põhimõtet ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikleid 7, 14 ja 47.

Taotlus on esitatud kohtuvaidluses ühelt poolt Ordre des barreaux francophones et germanophones de Belgique’i, mittetulundusühingu Coordination et Initiatives pour et avec les Réfugiés et Étrangers ASBL ja NX‑i ning teiselt poolt État belge’i (Belgia riik) vahel seoses selliste õigusnormide vastuvõtmisega, mis võimaldavad tagada tõhusa õiguskaitsevahendi õpingute eesmärgil viisa andmisest keeldumise otsuste peale.

Õiguslik raamistik

Liidu õigus

Direktiivi 2016/801 artikli 5 „Põhimõtted“ lõigetes 1 ja 3 on sätestatud:

„1. Käesoleva direktiivi alusel kolmanda riigi kodaniku riiki lubamisel tuleb kontrollida dokumentaalseid tõendeid, mis kinnitavad, et kolmanda riigi kodanik vastab

a)	artiklis 7 sätestatud üldtingimustele ja

b)	artiklites 8, 11, 12, 13, 14 või 16 sätestatud asjakohastele eritingimustele.

[…]

3. Kui kõik riiki lubamise üldtingimused ja asjakohased eritingimused on täidetud, on kolmanda riigi kodanikul õigus saada luba.

Kui liikmesriik väljastab elamislubasid üksnes oma territooriumil ning kui kõik käesolevas direktiivis sätestatud riiki lubamise tingimused on täidetud, väljastab asjaomane liikmesriik kolmanda riigi kodanikule nõutava viisa.“

Direktiivi artikli 7 „Üldtingimused“ lõikes 1 on ette nähtud:

„Käesoleva direktiivi alusel kolmanda riigi kodaniku riiki lubamisega seoses esitab taotleja

liikmesriigi õiguses ettenähtud kehtiva reisidokumendi ning, kui see on nõutav, viisataotluse või kehtiva viisa või, kui see on kohaldatav, kehtiva elamisloa või kehtiva pikaajalise viisa; liikmesriigid võivad nõuda, et reisidokument peab olema kehtiv vähemalt kavandatud riigis viibimise aja jooksul;

b)	vanemate antud loa või samaväärse dokumendi kavandatud riigis viibimise kohta, kui kolmanda riigi kodanik on asjaomase liikmesriigi õiguse kohaselt alaealine;

tõendi, mille kohaselt kolmanda riigi kodanik omab või, kui nii on ette nähtud liikmesriigi õiguses, mille kohaselt ta on taotlenud ravikindlustust, mis katab kõiki selliseid riske, mille vastu asjaomase liikmesriigi kodanikud on tavaliselt kindlustatud; kindlustus peab kehtima kavandatud riigis viibimise aja jooksul;

d)	liikmesriigi nõudmisel tõendi, mille kohaselt artiklis 36 sätestatud taotluse läbivaatamise tasu on makstud;

asjaomase liikmesriigi nõutavad tõendid, mille kohaselt kolmanda riigi kodanikul on kavandatud riigis viibimise ajal piisavad vahendid elamiskulude katmiseks ilma liikmesriigi sotsiaalabisüsteemi kasutamata, ja tagasisõidukulude katmiseks. Vahendite piisavust hinnatakse igal üksikjuhul eraldi ja võetakse arvesse vahendeid, mis tagatakse muu hulgas toetuse või stipendiumi, kehtiva töölepingu või siduva tööpakkumise või tema suhtes võetud finantsvastutusega õpilasvahetusprogrammi organisatsiooni, praktikante vastuvõtva üksuse, vabatahtliku teenistuse programmi organisatsiooni, vastuvõtva perekonna või au pair’ide vahendusorganisatsiooni poolt.“

Direktiivi artikli 11 „Üliõpilaste eritingimused“ lõikes 1 on ette nähtud:

„Lisaks artiklis 7 sätestatud üldtingimustele ja seoses kolmanda riigi kodaniku õpingute eesmärgil riiki lubamisega esitab taotleja

a)	tõendi, mille kohaselt kolmanda riigi kodanik on vastu võetud kõrgkooli õpingutes osalemiseks;

b)	liikmesriigi nõudmisel tõendi, mille kohaselt kõrgkooli nõutavad tasud on makstud;

c)	liikmesriigi nõudmisel tõendi õppekeele piisava oskuse kohta;

d)	esitab liikmesriigi nõudmisel tõendi, mille kohaselt kolmanda riigi kodanikul on piisavalt vahendeid õppekulude katmiseks.“

Direktiivi 2016/801 artikli 34 „Menetlustagatised ja läbipaistvus“ lõigetes 1, 3 ja 5 on sätestatud:

„1. Asjaomase liikmesriigi pädevad asutused võtavad vastu otsuse loa väljastamist või selle pikendamist käsitleva taotluse kohta ning teavitavad taotlejat otsusest kirjalikult kooskõlas liikmesriigi õiguses sätestatud teavitamismenetlusega niipea kui võimalik, kuid mitte hiljem kui 90 päeva jooksul alates täieliku taotluse esitamise kuupäevast.

[…]

3. Kui taotlusega seoses esitatud teave või dokumendid on puudulikud, teatavad pädevad asutused taotlejale mõistliku aja jooksul, millist täiendavat teavet on vaja esitada ning määravad selle esitamiseks mõistliku tähtaja. Lõigetes 1 ja 2 osutatud tähtaja kulgemine peatatakse seniks, kuni pädevad asutused on nõutava täiendava teabe saanud. Kui täiendavat teavet või dokumente ei esitata määratud tähtajaks, võib taotluse tagasi lükata.

[…]

5. Otsust, millega jäetakse loa taotlus läbi vaatamata, lükatakse see tagasi, keeldutakse luba pikendamast või tunnistatakse luba kehtetuks, on võimalik vaidlustada asjaomase liikmesriigi kohtus kooskõlas siseriikliku õigusega. Kirjalikus teates täpsustatakse kohus või haldusasutus, kuhu otsuse saab edasi kaevata, ja edasikaebuse esitamise tähtaeg.“

Belgia õigus

15. detsembri 1980. aasta seaduse välismaalaste riigi territooriumile sisenemise, seal viibimise, elamise ja riigist väljasaatmise kohta (loi du 15 décembre 1980 sur l’accès au territoire, le séjour, l’établissement et l’éloignement des étrangers) (Moniteur belge, 31.12.1980, lk 14584) põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis (edaspidi „15. detsembri 1980. aasta seadus“) on artiklis 39/82 sätestatud:

„§ 1. Kui haldusakt on artikli 39/2 alusel tühistatav, on Conseil’l [(välismaalaste asjade halduskohus)] ainupädevus otsustada selle täitmise peatamine.

Conseil [(välismaalaste asjade halduskohus)] teeb täitmise peatamise kohta otsuse, kui pooled on ära kuulatud või neid on nõuetekohaselt kohale kutsutud, vormistades otsuse asja läbivaatava koja esimehe või asja läbivaatamiseks määratud, välismaalastega seotud vaidlusi lahendava kohtuniku põhjendatud otsusena.

Eriti kiireloomulistel juhtudel võib täitmise peatamise määrata ajutisena ilma pooli või mõnda neist ära kuulamata.

[…]

§ 2. Täitmise peatamise võib määrata vaid juhul, kui taotluses viidatakse kaalukatele asjaoludele, millele tuginedes võidakse vaidlustatud akt tühistada, ning tingimusel, et selle akti vahetu täitmisele pööramine võib tekitada olulist kahju, mille heastamine on keeruline. Viimane tingimus on ka täidetud, kui on esitatud arvestatav väide, mis põhineb põhilistel inimõigustel, eelkõige nendel õigustel, mille suhtes ei saa teha [4. novembril 1950 Roomas allkirjastatud] Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 15 lõike 2 alusel erandit.

Kohtuotsuseid, millega peatamine määrati, võidakse poolte taotlusel tühistada või muuta.

§ 3. Kui tegu ei ole eriti kiireloomuliste juhtudega, tuleb peatamistaotlus ja tühistamiskaebus esitada ühe ja sama dokumendina.

[…]

Taotlus sisaldab ülevaadet väidetest ja asjaoludest, mis kaebaja arvates õigustavad peatamist või vajaduse korral ajutiste meetmete kohaldamist.

[…]

§ 4. Koja esimees või tema poolt asja läbivaatamiseks määratud välismaalastega seotud vaidlusi lahendav kohtunik teeb täitmise peatamise taotluse kohta otsuse 30 päeva jooksul. Kui otsustatakse täitmine peatada, tehakse tühistamiskaebuse kohta otsus nelja kuu jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest.

Kui välismaalase suhtes on võetud viivitamata täitmisele kuuluv välja- või tagasisaatmismeede, eelkõige kui teda hoitakse artiklites 74/8 ja 74/9 nimetatud kohas või kui ta on määratud valitsuse järelevalve alla, võib ta – kui ta ei ole seda veel üldises korras taotlenud – taotleda artikli 39/57 lõike 1 kolmandas lõigus sätestatud tähtaja jooksul selle meetme täitmise eriti kiireloomulist peatamist.

Kui taotlus osutub ilmselgelt hilinenult esitatuks, märgib asja arutava koja esimees või välismaalastega seotud asju lahendav kohtunik oma kohtumääruses selle ära ja kutsub pooled viivitamatult kohale 24 tunni jooksul alates taotluse saamisest. Koja esimees või välismaalastega seotud vaidlusi lahendav kohtunik hindab tähelepanelikult ja üksikasjalikult kõiki talle teatavaks tehtud asjaolusid, eeskätt neid, mis viitavad põhjusele uskuda, et vaidlustatud otsuse täitmise korral tekib kaebaja jaoks oht, et rikutakse tema inimõigusi, mille puhul ei ole Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 15 lõike 2 kohaselt ükski erand võimalik, mida kontrollitakse tähelepanelikult ja üksikasjalikult.

Täitmise peatamise eriti kiireloomuline taotlus vaadatakse läbi 48 tunni jooksul pärast seda, kui koja esimees või välismaalastega seotud vaidlusi lahendav kohtunik on selle kätte saanud. Seda tähtaega pikendatakse siiski viie päevani alates päevast, mil Conseil [(välismaalaste asjade halduskohus)] selle taotluse kätte sai, kui välismaalase tegelik väljasaatmine või tagasisaatmine on kavandatud hilisemaks kuupäevaks kui kaheksapäevane tähtaeg.

Kui koja esimees või välismaalastega seotud vaidlusi lahendav kohtunik tähtaja jooksul otsust ei tee, teatab ta sellest [Conseil’ (välismaalaste asjade halduskohus)] esimesele esimehele või esimehele. Viimane võtab vajalikud meetmed tagamaks, et otsus tehakse olenevalt olukorrast hiljemalt seitsme tunni jooksul pärast taotluse saamist või võimalikult kiiresti. Mõlemal juhul võib ta eelkõige kohtuasja lahendada ja teha ise otsuse.

Erandina eelnevatest lõikudest teeb asja arutava koja esimees või tema määratud välismaalastega seotud vaidlusi lahendav kohtunik esmajärjekorras otsuse taotluse vastuvõetavuse kohta, vajaduse korral ilma pooli kohale kutsumata, kui on täidetud järgmised tingimused:

1° tegemist on teise välja- või tagasisaatmismeetmega,

2° taotlus on ilmselgelt hilinenult esitatud,

3° taotlus on esitatud vähem kui 12 tundi enne meetme täitmiseks määratud aega ning

4° taotlejat ja vajaduse korral tema advokaati teavitatakse sellest vähemalt 48 tundi enne meetme täitmise tähtpäeva.

Kui ta tunnistab taotluse vastuvõetamatuks, lõpetab kohtuotsus menetluse. Kui ta tunnistab taotluse vastuvõetavaks, jätkub menetlus vastavalt lõigetes 3–6 sätestatule.

[…]“.

15. detsembri 1980. aasta seaduse artiklis 60 on ette nähtud:

„§ 1. Kolmanda riigi kodanik, kes soovib viibida kuningriigi territooriumil üliõpilasena, peab esitama taotluse oma välismaal asuvas elukohas pädevale diplomaatilisele või konsulaaresindusele.

§ 2. Erandina lõikest 1 võib kolmanda riigi kodanik, keda on I jaotise II peatüki kohaselt juba Belgia Kuningriigi territooriumile lubatud või kellele on antud luba seal viibida kuni 90 päeva või keda on juba Belgia Kuningriigi territooriumile lubatud või kellele on antud luba seal viibida üle 90 päeva muul alusel, esitada taotluse oma elukohajärgsele kohalikule omavalitsusele kuningriigi territooriumil, kui ta esitab taotluse enne riiki lubamise või seal viibimise loa kehtivusaja lõppu, tingimusel et ta on juba kantud kõrgkooli nimekirja täiskoormusega õpingutes osalemise eesmärgil.

§ 3. Kolmanda riigi kodanik lisab taotlusele järgmised dokumendid:

1° oma kehtiva passi või seda asendava reisidokumendi koopia;

2° tõendi lõivu tasumise kohta, nagu on sätestatud artiklis 1/1, kui tal on see kohustus;

3° kõrgkooli väljastatud tõendi, mis tõendab, et:

a)	ta on juba kantud kõrgkooli nimekirja täiskoormusega kõrgkooliõpingutes osalemise või üheaastasel ettevalmistuskursusel osalemise eesmärgil;

b)	ta on õpingutele vastu võetud või

c)	ta on registreeritud sisseastumiseksamile või sisseastumiskatsele.

Kuningas kehtestab tingimused, millele see tõend peab vastama;

4° kui ta on alla 18aastane, siis tõendi oma vanemate või vajaduse korral eeskostja loa kohta;

5° artikli 61 kohase tõendi, mille järgi tal on riigis viibimise ajal piisavad vahendid elamiskulude katmiseks ilma oma viibimise ajal kuningriigi sotsiaalabisüsteemi kasutamata;

6° tõendi, mille kohaselt tal on või ta on taotlenud tervisekindlustust, mis katab viibimise ajal Belgias kõiki riske.

Kui taotlus on esitatud välisriigis ja taotlusele ei ole veel võimalik seda tõendit lisada, tuleb taotlus esitada artikli 61/1/1 §‑s 4 ette nähtud tähtaja jooksul;

7° arstitõendi, mis kinnitab, et tal ei ole ühtki käesoleva seaduse lisas loetletud haigust;

8° kui ta on üle 18aastane, siis päritoluriigi või tema viimase elukohariigi välja antud karistusregistri väljavõtte või samaväärse dokumendi, mis on välja antud vähem kui kuus kuud tagasi ja mis tõendab, et teda ei ole süüdi mõistetud kuritegudes või väärtegudes.

Kui punktides 7 ja 8 nimetatud dokumentide esitamine on nõuetekohaselt põhjendatult võimatu, võib minister või tema volitatud isik asjaolusid arvestades siiski lubada välismaalasel õpingutes osalemiseks kuningriigi territooriumil elada.

[…]“.

9	Seaduse artikli 61/1/1 §‑s 1 on sätestatud, et minister või tema volitatud isik teeb otsuse ja teavitab sellest kolmanda riigi kodanikku 90 päeva jooksul alates artiklis 61/1 §‑s 1 nimetatud taotluse kättesaamise kinnituse kuupäevast.

Seaduse artiklis 61/1/3 on ette nähtud juhud, kui minister või tema volitatud isik jätab taotluse rahuldamata või võib selle rahuldamata jätta. Eelkõige peavad nad taotluse rahuldamata jätma, kui sama seaduse artiklis 60 sätestatud tingimused ei ole täidetud või kui kolmanda riigi kodanikku peetakse ohuks avalikule korrale, avalikule julgeolekule või rahvatervisele. Lisaks võivad nad sellise taotluse rahuldamata jätta, kui on tõendeid või kaalukaid ja objektiivseid põhjusi, mis võimaldavad tuvastada, et riigis elamine teenib muid eesmärke kui õpingud. Kui kolmanda riigi kodanik ei ole üheski artiklis 61/1/3 nimetatud olukorras, tuleb anda elamisluba.

Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused

25. veebruaril 2021 saatsid AVOCATS.BE esimees ja Orde van Vlaamse Baliesi (Flandria advokatuur) esimees kirja secrétaire d’État à l’Asile et à la Migrationile (varjupaiga ja rände riigisekretär, Belgia), et küsida temalt selle kohta, et kolmandate riikide kodanikel puudub tõhus õiguskaitsevahend pädevate asutuste otsuste peale, millega on jäetud rahuldamata nende taotlused õpingute eesmärgil viisa saamiseks.

Nad saatsid talle 16. augustil 2021 uue kirja, milles palusid Belgia riigil esitada ja vajaduse korral teda kohustada esitama parlamendile viivitamata seaduseelnõu, mille eesmärk on näha ette kaebused, mida Conseil du contentieux des étrangers (välismaalaste asjade halduskohus, Belgia) peab nende otsuste puhul läbi vaatama kiirmenetluses.

13	Varjupaiga ja rände riigisekretär vastas neile 23. septembri 2021. aasta kirjaga, mis esitatud küsimust ei lahendanud.

Põhikohtuasja kaebajad esitasid 16. juunil 2022 tribunal de première instance francophone de Bruxelles’ile (Brüsseli prantsuskeelne esimese astme kohus, Belgia), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus, kaebuse, milles palusid kohustada Belgia riiki võtma sunniraha ähvardusel õiguslikud meetmed, mis võimaldavad kolmandate riikide kodanikel, kes soovivad Belgias õpingutes osaleda, kasutada tõhusat õiguskaitsevahendit otsuste peale, millega nende viisataotlused rahuldamata jäeti. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et lisaks väitele, et on rikutud harta artiklit 47, väidavad kaebajad, et tõhusa õiguskaitsevahendi puudumine rikub õigust era- ja perekonnaelu austamisele ning õigust haridusele, mis on tagatud vastavalt harta artiklitega 7 ja 14.

15	Kaebajad väidavad, et sellise kaebuse kasutamine kujutab endast meedet Belgia riigi süülise tegevusetuse kahjulike tagajärgede heastamiseks.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et õpingute eesmärgil esitatud viisataotlustele kohaldatava menetluse eripära tõttu saavad mõned taotlejad otsuse alles selle aasta augusti ja oktoobri vahel, mil nad soovivad Belgias õpingutes osaleda. Taotluse rahuldamata jätmise korral saab asjaomane isik seega pöörduda Conseil du contentieux des étrangersi (välismaalaste asjade halduskohus) poole alles veidi aega enne asjaomase õppeaasta algust.

Eelotsusetaotlusest nähtub, et kuigi sellele kohtule võib esitada kaebuse rahuldamata jätmise otsuse peatamiseks või tühistamiseks, teostab ta üksnes õiguspärasuse kontrolli ja tal ei ole muutmispädevust, mistõttu ei saa nimetatud kohus asendada pädevate asutuste hinnangut enda omaga ega teha nende asemel uut otsust. Sellise otsuse tühistamise korral on need asutused siiski seotud seadusjõuga, mis on kohtuotsuse resolutsioonil ja põhjendustel, mis on selle toetamiseks vajalikud.

Lisaks rõhutab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et kuna Conseil du contentieux des étrangersil (välismaalaste asjade halduskohus) ei ole õigust kohaldada esialgset õiguskaitset, eelkõige selleks, et kohustada pädevaid asutusi tegema õpingute eesmärgil taotletud viisa väljastamiseks uut otsust, võib asjaomase isiku õppeaasta seetõttu, et õigeaegselt otsust ei tehta, pöördumatult ohtu sattuda.

Lisaks märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus esiteks, et Conseil du contentieux des étrangersi (välismaalaste asjade halduskohus) täiskogu 24. juuni 2020. aasta otsuse tõttu saab 15. detsembri 1980. aasta seaduse artiklis 39/82 ette nähtud eriti kiireloomulise peatamise taotlus puudutada üksnes väljasaatmis- või tagasisaatmismeedet, mille täitmine toimub viivitamata, ning teiseks, et pärast seda kohtuotsust tehtud esialgse õiguskaitse otsused kohtute poolt ei pakkunud rahuldavaid lahendusi seoses õppimise eesmärgil esitatud viisataotluste rahuldamata jätmise otsustega.

Kui kolmandate riikide kodanike taotlust õpingute eesmärgil viisa saamiseks ei ole õigel ajal rahuldatud, on nende käsutuses ka Belgia riigi tsiviilvastutuse tuvastamise hagi, mis võimaldab neil saada rahalist hüvitist. Ühe õppeaasta kaotamine oleks aga pöördumatu ja seda ei saaks kahju hüvitamise hagi abil piisavalt heastada.

Seega tekib küsimus, kas Belgia õiguses ette nähtud õiguskaitsevahend, mis on kolmanda riigi kodanikul selleks, et vaidlustada õpingute eesmärgil esitatud viisataotluse rahuldamata jätmise otsus ja seeläbi kasutada vajaduse korral õigusi, mis tulenevad direktiivi 2016/801 artikli 5 lõikest 3, et Belgias õpingutes osaleda, on piisav, et täita nõudeid, mis tulenevad selle direktiivi artikli 34 lõikest 5 koostoimes harta artiklitega 7, 14 ja 47 ning tõhususe põhimõttega.

Neil asjaoludel otsustas tribunal de première instance francophone de Bruxelles (Brüsseli prantsuskeelne esimese astme kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„Kas [direktiivi 2016/801] artikkel 34, eraldivõetuna või koosmõjus põhiõiguste harta artikli 7, artikli 14 [lõike 1] ja artikli 47 ning tõhususe põhimõttega ja arvestades kõnealuse direktiiviga taotletavat eesmärki tugevdada kolmandate riikide kodanikele antavaid menetluslikke tagatisi ja soodustada välisüliõpilaste saabumist Euroopa Liitu, nõuab, et:

[a])

Kui vastus eelmisele küsimusele on eitav, siis kas samasugune eitav vastus tuleb anda ka juhul, kui lähitulevikus otsuse tegemata jätmise korral võib asjaomane isik pöördumatult kaotada ühe õppeaasta?

[b])

juhul, kui välismaa üliõpilane tõendab, et ta on olnud nõutavalt hoolas ja et (kehtivuse peatamise ja/või tühistamise nõude) tavamenetluses läbi vaatamiseks vajaliku aja pikkus võib takistada kõnealuste õpingute kulgu, oleks tal võimalik esitada erakorraline kaebus, mis vaadatakse läbi eriti kiiresti ja millega ta saab koos otsuse kehtivuse peatamisega taotleda muude ajutiste meetmete võtmist selleks, et tagada talle tõhusalt [direktiivi artikli 5 lõikega 3] tagatud õigus saada luba, kui ta kõigile üld- ja eritingimustele vastab?

[c])

viisa andmisest keeldumise otsuse vaidlustamiseks ette nähtud kaebus annaks kohtule võimaluse asendada haldusorgani hinnang enda omaga ning muuta selle organi otsust, või piisab õiguspärasuse kontrollimisest, mis annab kohtule võimaluse tuvastada õigusvastasus ja eelkõige ilmne hindamisviga ning haldusorgani otsuse kehtivus peatada või see otsus tühistada?“

Eelotsuse küsimuste analüüs

Oma küsimustega, mida tuleb analüüsida koos, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2016/801 artikli 34 lõiget 5, arvestades harta artiklit 47, tuleb tõlgendada nii, et seoses kaebusega, millega kolmanda riigi kodanik soovib direktiivi artikli 5 lõikest 3 tulenevatele õigustele tuginemiseks vaidlustada pädevate asutuste otsuse, millega jäeti rahuldamata tema taotlus asjaomase liikmesriigi territooriumile õpingute eesmärgil lubamiseks, on selle sättega nõutud, et:

–	sellel kodanikul võimaldatakse esitada kiirmenetluses läbivaadatav erakorraline kaebus, kui hoolimata sellest, et ta on üles näidanud nõutavat hoolsust, võib selle otsuse kontrollimise tavamenetluse tähtaegade järgimine takistada tema õpingute kulgu;

–	asja menetleval kohtul on sellise erakorralise kaebuse raames õigus määrata vajaduse korral ajutisi meetmeid, eelkõige selleks, et kohustada pädevaid asutusi tegema õpingute eesmärgil taotletud elamisloa väljastamiseks uus otsus, ja

–	kohtul, kellele on esitatud selle otsuse peale kaebus, on pädevus asendada nende asutuste hinnang enda omaga või teha uus otsus.

Sellega seoses olgu märgitud, et direktiivi 2016/801 artikli 5 lõike 3 kohaselt on kolmanda riigi kodanikul, kes on esitanud õpingute eesmärgil liikmesriigi territooriumile lubamise taotluse, õigus saada selle liikmesriigi territooriumil elamise luba, kui direktiivi artiklis 7 kehtestatud riiki lubamise üldtingimused ja vastavalt esitatud taotluse liigile kohaldatavad eritingimused – milleks käesoleval juhul on need, mis on direktiivi artiklis 11 ette nähtud õpingute eesmärgil riiki lubamise taotlusele – on täidetud.

Sellest järeldub, et artikli 5 lõike 3 kohaselt on liikmesriigid kohustatud väljastama loa elada riigis õpingute eesmärgil taotlejale, kes vastab direktiivi 2016/801 artiklites 7 ja 11 sätestatud nõuetele (29. juuli 2024. aasta kohtuotsus Perle, C‑14/23, EU:C:2024:647, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika).

26	Direktiivi artikli 34 lõike 5 kohaselt võib iga otsuse, millega jäetakse loa taotlus läbi vaatamata, lükatakse see tagasi, keeldutakse luba pikendamast või tunnistatakse luba kehtetuks, vaidlustada asjaomase liikmesriigi kohtus kooskõlas riigisisese õigusega.

Sellest tuleneb, et õpingute eesmärgil liikmesriigi territooriumile lubamise taotluse tagasilükkamise otsuse korral annab artikli 34 lõige 5 sellise taotluse esitanud kolmanda riigi kodanikule sõnaselgelt võimaluse esitada kaebus otsuse teinud liikmesriigi õiguse kohaselt (29. juuli 2024. aasta kohtuotsus Perle, C‑14/23, EU:C:2024:647, punkt 61 ja seal viidatud kohtupraktika).

Seega tuleb nentida, et märkides, et kaebus tuleb esitada vastavalt asjaomase liikmesriigi riigisisesele õigusele, on liidu seadusandja jätnud õiguskaitsevahendite laadi ja konkreetse korra, mida võimaldatakse direktiivi 2016/801 alla kuuluvate õpingute eesmärgil viisa taotlejatele, liikmesriikide otsustada (vt selle kohta 10. märtsi 2021. aasta kohtuotsus Konsul Rzeczypospolitej Polskiej w N., C‑949/19, EU:C:2021:186, punkt 42).

29	Direktiivi 2016/801 artikli 34 lõikes 5 ette nähtud kaebemenetluse laad ja konkreetne kord tuleb siiski kindlaks määrata kooskõlas harta artikliga 47 (vt selle kohta 29. juuli 2024. aasta kohtuotsus Perle, C‑14/23, EU:C:2024:647, punkt 62 ja seal viidatud kohtupraktika).

Kuigi seda valdkonda reguleerivate liidu õigusnormide puudumisel tuleb iga liikmesriigi siseses õiguskorras määrata pädevad kohtud ja kehtestada menetlusnormid nende kaebuste läbivaatamiseks, mille eesmärk on tagada liidu õiguskorrast tulenevate individuaalsete õiguste kaitse, on liikmesriigid siiski kohustatud igal üksikjuhtumil tagama, et järgitakse harta artikliga 47 tagatud õigust tõhusale kohtulikule kaitsele (14. mai 2020. aasta kohtuotsus Országos Idegenrendészeti Főigazgatóság Dél-alföldi Regionális Igazgatóság, C‑924/19 PPU ja C‑925/19 PPU, EU:C:2020:367, punkt 142 ja seal viidatud kohtupraktika).

Lisaks tuleb meenutada, et Euroopa Kohus on leidnud, et harta artiklis 47 tagatud õigus tõhusale õiguskaitsevahendile oleks illusoorne, kui liikmesriigi õiguskord lubaks jõustunud ja siduva kohtuotsuse jätta ühe poole kahjuks tulemusetuks. See kehtib eriti siis, kui liidu õigusest tulenevate õiguste, mida on tunnustatud kohtuotsuses, tegelik kasutamine eeldab ajaliste piirangute järgimist (29. juuli 2024. aasta kohtuotsus Perle, C‑14/23, EU:C:2024:647, punkt 63 ja seal viidatud kohtupraktika).

Sellega seoses on eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkinud käesolevas kohtuasjas küsimus, milline on sobiv hetk, et teha otsus õpingute eesmärgil taotletud viisa väljastamise ja sellest tulenevalt ka viisa andmisest keeldumise peale esitatud kaebuse kohta, et asjaomasel kolmanda riigi kodanikul oleks võimalik vajaduse korral kasutada direktiivist 2016/801 tulenevaid õigusi.

Selles kontekstis on esiteks seoses sellise erakorralise kaebuse kehtestamisega, mida tuleb läbi vaadata kiirmenetluses, oluline rõhutada, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale ei kohusta liidu õigus, sealhulgas harta, liikmesriike kehtestama muid õiguskaitsevahendeid kui need, mis on sätestatud riigisiseses õiguses, välja arvatud juhul, kui vastava liikmesriigi õiguskorra ülesehitusest nähtub siiski, et ei ole ühtegi õiguskaitsevahendit, mis võimaldaks kas või kõrvalnõude alusel tagada õigussubjektidele liidu õigusest tulenevad õigused (vt selle kohta 7. septembri 2023. aasta kohtuotsus Rayonna prokuratura Lovech, teritorialno otdelenie Lukovit (kehaline läbivaatus), C‑209/22, EU:C:2023:634, punkt 54 ja seal viidatud kohtupraktika).

34	Seega ei nõua direktiivi 2016/801 artikli 34 lõige 5, arvestades harta artiklit 47, sellise erakorralise kaebuse kehtestamist, mis tuleb läbi vaadata kiirmenetluses.

Peab siiski olema tagatud, et tingimused, mis peavad olema täidetud, et kasutada õiguskaitsevahendit pädevate asutuste otsuse peale, millega jäeti rahuldamata õpingute eesmärgil liikmesriigi territooriumile lubamise taotlus, ja vajaduse korral selle kohta tehtud kohtuotsuse täitmine võimaldaksid põhimõtteliselt teha kiiresti uue otsuse, et kolmanda riigi kodanik, kes on piisavalt hoolas, saaks kasutada talle direktiivist 2016/801 tulenevaid õigusi täieulatuslikult (vt selle kohta 29. juuli 2024. aasta kohtuotsus Perle, C‑14/23, EU:C:2024:647, punkt 66).

Mis puudutab teiseks võimalust, et asja menetlev kohus võib kohustada pädevaid asutusi tegema taotletud elamisloa väljastamiseks uue otsuse, ja kolmandaks sellise kohtu võimalust asendada nende asutuste hinnang enda omaga või teha uus otsus, siis tuleb märkida, et need eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimused puudutavad pädevust, mida kohtud, kellele on esitatud kaebus riiki lubamise taotluste rahuldamata jätmise vaidlustamiseks, võivad kasutada.

Sellega seoses tuleb meenutada, et kui tegemist on riigisisese haldusotsusega, mis tuleb huvitatud isikule liidu õigusest tulenevate õiguste – käesoleval juhul direktiivi artikli 5 lõikes 3 ette nähtud nõuete täitmisest tulenevate õiguste – tegeliku kasutamise tagamiseks tingimata kiiresti vastu võtta, on harta artikli 47 kohaselt vajalik tagada, et kaebus, mis on esitatud esialgse haldusotsuse peale, millega jäeti asjaomase isiku taotlus rahuldamata, oleks tõhus, ja iga liikmesriik peab kohandama oma riigisisest õigust nii, et selle otsuse tühistamise korral tehakse kiiresti uus otsus, mis on kooskõlas tühistamisotsuses sisalduva hinnanguga (vt selle kohta 29. juuli 2024. aasta kohtuotsus Perle, C‑14/23, EU:C:2024:647, punkt 64 ja seal viidatud kohtupraktika).

Arvestades käesoleva kohtuotsuse punktides 29–31 esitatud kaalutlusi on Euroopa Kohus seega leidnud, et õpingute eesmärgil liikmesriigi territooriumile lubamise taotluste puhul piisab põhimõtteliselt asjaolust, et asja menetleval kohtul on üksnes õigus tühistada pädeva asutuse otsus, millega on selline taotlus tagasi lükatud, et täita nõudeid, mis tulenevad direktiivi artikli 34 lõikest 5, arvestades harta artiklit 47, ilma et oleks nõutav, et nimetatud kohus saaks asendada selle asutuse hinnangu enda omaga või teha uue otsuse, tingimusel et vajaduse korral on see asutus seotud selle otsuse tühistavas kohtuotsuses sisalduva hinnanguga (vt selle kohta 29. juuli 2024. aasta kohtuotsus Perle, C‑14/23, EU:C:2024:647, punkt 65).

Lisaks käesoleva kohtuotsuse punktis 34 esitatud kaalutlustele on selline hinnang kehtiv ka juhul, kui kiirmenetluses läbivaadatava erakorralise kaebuse üle otsustaval kohtul ei ole õigust määrata ajutisi meetmeid, eelkõige selleks, et kohustada pädevaid asutusi tegema uut otsust õpingute eesmärgil taotletud elamisloa väljastamiseks.

Nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 35, on Euroopa Kohus täpsustanud, et kui asja läbivaataval kohtul on üksnes õigus otsus tühistada, peab siiski olema tagatud, et selle kaebuse kasutamise tingimused ja vajaduse korral selle kaebuse kohta tehtud kohtuotsuse täitmine võimaldaksid põhimõtteliselt teha kiiresti uue otsuse, et kolmanda riigi kodanik, kes on piisavalt hoolas, saaks kasutada talle direktiivist 2016/801 tulenevaid õigusi täieulatuslikult.

Samas nähtub eelotsusetaotlusest, et teatavad kolmandate riikide kodanikud saavad Belgia territooriumile sisenemise taotluse kohta otsuse alles veidi aega enne selle õppeaasta algust, millal nad soovivad Belgias õpingutes osaleda. Seega tuleb tõdeda, et pädevate asutuste võimalus võtta pärast esialgse otsuse tühistamist lühikese aja jooksul vastu uus otsus, et piisavalt hoolas kolmanda riigi kodanik saaks kasutada talle direktiivist 2016/801 tulenevaid õigusi täieulatuslikult, sõltub ka esialgse otsuse vastuvõtmise tingimustest.

Direktiivi artikli 34 lõike 1 kohaselt peavad asjaomase liikmesriigi pädevad asutused võtma vastu otsuse õpingute eesmärgil liikmesriigi territooriumile lubamise kohta nii kiiresti kui võimalik, kuid hiljemalt 90 päeva jooksul alates täieliku taotluse esitamise kuupäevast. Lisaks on artikli 34 lõikes 3 ette nähtud, et kui taotlusega seoses esitatud teave või dokumendid on puudulikud, teatavad pädevad asutused taotlejale mõistliku aja jooksul, millist täiendavat teavet on vaja esitada, ning määravad selle esitamiseks mõistliku tähtaja, mistõttu artikli 34 lõikes 1 osutatud tähtaja kulgemine peatatakse seniks, kuni pädevad asutused on nõutava täiendava teabe saanud.

Nagu on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktides 24 ja 25, nõuab selle direktiivi artikli 5 lõikest 3 tulenevate õiguste, käesoleval juhul õpingute eesmärgil liikmesriigi territooriumil elamise loa kasutamine, et asjaomane kolmanda riigi kodanik oleks täitnud direktiivi 2016/801 artiklis 7 kehtestatud riiki lubamise üldtingimused ja üliõpilastele kohaldatavad eritingimused, mis on direktiivi artiklis 11 ette nähtud õpingute eesmärgil riiki lubamise taotlusele, kusjuures viimati nimetatud tingimused hõlmavad muu hulgas asjaolu, et see kolmanda riigi kodanik on vastu võetud kõrgkooli, et seal õpingutes osaleda.

Selles kontekstis võimaldab see, kui pädevad asutused võtavad direktiivi 2016/801 artikli 34 lõikes 1 ette nähtud tähtaega järgides vastu otsuse õpingute eesmärgil liikmesriigi territooriumile lubamise taotluste kohta, põhimõtteliselt tagada neile kodanikele sellest direktiivist tulenevate õiguste tõhususe, tingimusel et õpingute eesmärgil liikmesriigi territooriumile lubamise taotluste läbivaatamise menetlus pädevate asutuste poolt ei lõppe praktikas sellega, et kolmandate riikide kodanikud, kelle taotlus on rahuldamata jäetud, jäetakse süstemaatiliselt ilma võimalusest vajaduse korral kasutada neid õigusi täieulatuslikult kuupäeva tõttu, millal tehakse neid taotlusi puudutavad otsused, ja võttes arvesse nende otsuste võimaliku vaidlustamise menetluse vältimatuid tähtaegu.

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb eelotsuse küsimustele vastata, et direktiivi 2016/801 artikli 34 lõiget 5, arvestades harta artiklit 47, tuleb tõlgendada nii, et seoses kaebusega, millega kolmanda riigi kodanik soovib direktiivi artikli 5 lõikest 3 tulenevatele õigustele tuginemiseks vaidlustada pädevate asutuste otsuse, millega jäeti rahuldamata tema taotlus asjaomase liikmesriigi territooriumile õpingute eesmärgil lubamiseks, ei ole artikli 34 lõikega 5 nõutud, et:

–	sellel kodanikul võimaldatakse esitada kiirmenetluses läbivaadatav erakorraline kaebus, kui hoolimata sellest, et ta on üles näidanud nõutavat hoolsust, võib selle otsuse kontrollimise tavamenetluse tähtaegade järgimine takistada tema õpingute kulgu;

–	asja menetleval kohtul on sellise erakorralise kaebuse raames õigus määrata vajaduse korral ajutisi meetmeid, eelkõige selleks, et kohustada pädevaid asutusi tegema õpingute eesmärgil taotletud elamisloa väljastamiseks uus otsus, või

–	kohtul, kellele on esitatud selle otsuse peale kaebus, on pädevus asendada nende asutuste hinnang enda omaga või teha uus otsus.

Tingimused, mille esinemisel esitatakse kaebus pädevate asutuste otsuse peale, millega jäeti rahuldamata õpingute eesmärgil liikmesriigi territooriumile lubamise taotlus, ja vajaduse korral täidetakse selle kohta tehtud kohtuotsus, peavad siiski olema sellised, mis võimaldavad teha kiiresti uue otsuse, mis on kooskõlas tühistavas kohtuotsuses sisalduva hinnanguga, et kolmanda riigi kodanik, kes on piisavalt hoolas, saaks kasutada talle direktiivist 2016/801 tulenevaid õigusi täieulatuslikult.

Kohtukulud

47	Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kümnes koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2016. aasta direktiivi (EL) 2016/801 kolmandate riikide kodanike teadustegevuse, õpingute, praktika, vabatahtliku teenistuse, õpilasvahetusprogrammides või haridusprojektides osalemise ja au pair’ina töötamise eesmärgil riiki sisenemise ja seal elamise tingimuste kohta artikli 34 lõiget 5, arvestades Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 47,

tuleb tõlgendada nii, et

seoses kaebusega, millega kolmanda riigi kodanik soovib direktiivi artikli 5 lõikest 3 tulenevatele õigustele tuginemiseks vaidlustada pädevate asutuste otsuse, millega jäeti rahuldamata tema taotlus asjaomase liikmesriigi territooriumile õpingute eesmärgil lubamiseks, ei ole artikli 34 lõikega 5 nõutud, et:

–	sellel kodanikul võimaldatakse esitada kiirmenetluses läbivaadatav erakorraline kaebus, kui hoolimata sellest, et ta on üles näidanud nõutavat hoolsust, võib selle otsuse kontrollimise tavamenetluse tähtaegade järgimine takistada tema õpingute kulgu;

–	asja menetleval kohtul on sellise erakorralise kaebuse raames õigus määrata vajaduse korral ajutisi meetmeid, eelkõige selleks, et kohustada pädevaid asutusi tegema õpingute eesmärgil taotletud elamisloa väljastamiseks uus otsus, või

–	kohtul, kellele on esitatud selle otsuse peale kaebus, on pädevus asendada nende asutuste hinnang enda omaga või teha uus otsus.

Allkirjad

( *1 ) Kohtumenetluse keel: prantsuse.

( i ) Käesoleval kohtuasjal on väljamõeldud nimi. See ei vasta ühegi menetlusosalise tegelikule nimele.