Kohtuasi C‑295/23

Halmer Rechtsanwaltsgesellschaft UG

versus

Rechtsanwaltskammer München

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Bayerischer Anwaltsgerichtshof)

Euroopa Kohtu (suurkoda) 19. detsembri 2024. aasta otsus

Eelotsusetaotlus – ELTL artikkel 49 – Asutamisvabadus – ELTL artikkel 63 – Kapitali vaba liikumine – Kohaldatava liikumisvabaduse kindlakstegemine – Teenused siseturul – Direktiiv 2006/123/EÜ – Artikkel 15 – Ühingu kapitalis osaluse omamisega seotud nõuded – Puhtalt finantsinvestori osalus advokaadiühingu kapitalis – Selle osaluse tõttu advokaadiühingu kustutamine advokatuuri registrist – Asutamisvabaduse ja kapitali vaba liikumise piirang – Advokaatide sõltumatuse ja õigusteenuste saajate kaitsega seotud põhjendused – Vajalikkus – Proportsionaalsus

Asutamisvabadus – Kapitali vaba liikumine – Aluslepingu sätted – Vastav kohaldamisala – Kriteeriumid – Osalused, mis võimaldavad kindlalt mõjutada äriühingu otsuseid ja otsustada selle tegevuse üle – Osalused, mis on omandatud ainsa tahtega teha finantspaigutus, soovimata mõjutada ettevõtja juhtimist ja kontrolli – Neist vabadustest ühe teisejärguline kohaldamine teise suhtes – Analüüsimine neist ainult ühe vabaduse alusel – Riigisisesed õigusnormid, mille eesmärk on takistada mis tahes osaluse omandamist advokaadiühingus isikutel, kes ei ole advokaadid ega advokaatide põhikirjas nimetatud kutseala esindajad – Nii asutamisvabaduse kui ka kapitali vaba liikumise kohaldamisalasse kuuluv kohtuasi

(ELTL artikkel 49 ja artikli 63 lõige 1; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2006/123, artikli 15 lõike 2 punkt c ja lõige 3)

(vt punktid 50–57)
Asutamisvabadus – Kapitali vaba liikumine – Piirangud – Direktiiv 2006/123 – Hindamisele kuuluvad nõuded – Riigisisesed õigusnormid, mis keelavad advokaadiühingu osade üleandmise puhtalt finantsinvestorile, kellel ei ole kavatsust selles ühingus tegeleda nendes õigusnormides viidatud kutsetegevusega – Selle keeluga vastuollu läinud advokaadiühingu kustutamine advokatuuri registrist – Asutamisvabaduse ja kapitali vaba liikumise piirang – Põhjendatus – Õigusteenuste kasutajate kaitse ja korrakohase õigusemõistmise tagamine – Lubatavus

(ELTL artiklid 49 ja 63; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2006/123, põhjendus 40, artikli 4 punktid 7 ja 8 ning artikli 15 lõiked 1–3, lõike 5 punkt a ja lõige 6)

(vt punktid 60–62, 64–67, 69–76 ja 78–80 ning resolutsioon)

Kokkuvõte

Euroopa Kohtu suurkoda, kellele Bayerischer Anwaltsgerichtshof (Baieri liidumaa kõrgeim advokatuurikohus, Saksamaa) esitas eelotsusetaotluse, võttis seisukoha küsimuses, kas ELTL artikliga 63 ja direktiiviga 2006/123 ( 1 ) on kooskõlas riigisisesed õigusnormid, mis keelavad advokaadiühingu osade üleandmise puhtalt finantsinvestorile, kellel ei ole kavatsust selles ühingus tegeleda nendes õigusnormides viidatud kutsetegevusega, kusjuures selle keelu rikkumise korral kustutatakse asjaomane ühing advokatuuri registrist.

Saksamaal asuv advokaadiühing HR asutati kapitaliühinguna, mille suhtes kohaldatakse Saksamaa osaühinguseadust. Ühingu juhataja ja ainuosanik oli algul Daniel Halmer, kes tegutses advokaadina.

HR, mis asutati lepinguga 2020. aasta jaanuaris, kanti samal aastal äriregistrisse ja Müncheni advokatuuri registrisse.

D. Halmer võõrandas 2021. aastal HRi 100 osast 51 osa SIVE Beratung und Beteiligung GmbH-le (edaspidi „SIVE“), mis on Austria õiguse alusel asutatud osaühing.

Seejärel muudeti HRi põhikirja, et võimaldada ühingu osade võõrandamist kapitaliühingule, kes ei ole advokatuuri liige, jättes samas HRi juhtimise üksnes advokatuuri liikmeteks olevatele advokaatidele, selleks et tagada HRi sõltumatus.

HRi põhikirja muutmine ja selle ühingu osade võõrandamine kanti äriregistrisse ning HR teatas advokatuurile oma põhikirja muutmisest ja oma 100 osast 51 osa võõrandamisest SIVE-le.

Sellele vaatamata teatas advokatuur HRile, et ühingu osade võõrandamine SIVE-le on keelatud vastavalt liitvabariigi määrusele advokaatide põhikirja kohta (Bundesrechtsanwaltsordnung) (edaspidi „BRAO“) põhikohtuasja asjaoludele kohaldatavas redaktsioonis ning et seetõttu kustutatakse HR advokatuuri registrist, kui võõrandamistehing jääb kehtima. HR teatas advokatuurile siiski, et võõrandamistehing jääb kehtima. Viimane kustutas seega ühingu registrist sisuliselt põhjusel, et ainult advokaadid ja nende kutsealade esindajad, mis on loetletud BRAOs, ning arstid ja proviisorid võivad olla advokaadiühingu osanikud ( 2 ).

HR esitas seejärel Bayerischer Anwaltsgerichtshofile (Baieri liidumaa kõrgeim advokatuurikohus) advokatuuri registrist kustutamise otsuse peale kaebuse. Kaebuse põhjendamisel leidis HR, et BRAO rikub eelkõige õigust kapitali vabale liikumisele, mis on tagatud ELTL artikli 63 lõikega 1, ning talle direktiivi 2006/123 artiklist 15 tulenevaid õigusi. See otsus rikub ka SIVE õigust asutamisvabadusele, mis on tagatud eelkõige ELTL artikliga 49.

Nendel asjaoludel palus eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitada, kas viidatud riigisisesed õigusnormid on kooskõlas ELTL artikliga 49 ja artikli 63 lõikega 1 ning direktiivi 2006/123 artikli 15 lõike 2 punkti c ja lõikega 3.

Euroopa Kohus vastas sellele küsimusele jaatavalt.

Euroopa Kohtu hinnang

Kõigepealt analüüsis Euroopa Kohus kõnealuste riigisiseste õigusnormide eset ja kohtuasja faktilisi asjaolusid arvestades, milline põhivabadus – see tähendab asutamisvabadus või kapitali vaba liikumine – on põhikohtuasjas kohaldatav.

Selles osas meenutas ta, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kuuluvad asutamisvabaduse kohaldamisalasse riigisisesed õigusnormid, mida kohaldatakse ainult niisuguse osaluse suhtes, mis võimaldab kindlalt mõjutada ühingu otsuseid ja otsustada ühingu tegevuse üle. Seevastu tuleb riigisiseseid õigusnorme, mida kohaldatakse osalustele, mis on omandatud ainsa eesmärgiga teha finantspaigutus, soovimata mõjutada ettevõtja juhtimist ja kontrolli, hinnata üksnes kapitali vabast liikumisest lähtuvalt.

Riigisisesed õigusaktid, mille kohaldamisala ei piirdu niisuguste osalustega, mis võimaldavad kindlalt mõjutada ühingu otsuseid ja otsustada ühingu tegevuse üle, vaid on kohaldatavad olenemata aktsionäri või osaniku osaluse suurusest, võivad seega kuuluda ühtaegu nii asutamisvabaduse kui ka kapitali vaba liikumise kohaldamisalasse.

Sellegipoolest hindab Euroopa Kohus kõnealust meedet üldjuhul üksnes seoses ühega neist kahest vabadusest, kui ilmneb, et põhikohtuasja asjaolusid arvesse võttes on üks neist vabadustest teise suhtes täiesti teisejärgulise tähendusega ja võib olla sellega seotud.

Põhikohtuasjas kõne all olevate riigisiseste õigusnormide eesmärk on eelkõige takistada mis tahes osaluse – olenemata selle suurusest – omandamist advokaadiühingus isikutel, kes ei ole advokaadid ega konkreetsel juhul kohaldatavas BRAOs nimetatud kutseala esindajad.

Kõnealuses asjas omandas SIVE 51% osaluse HRi kapitalis. Riigisisesed õigusnormid, mida kohaldatakse juhtudel, kui liikmesriigi ühingule kuulub mõnes teises liikmesriigis asutatud ühingu kapitalis osalus, mis võimaldab tal kindlalt mõjutada selle ühingu otsuseid ning otsustada ühingu tegevuse üle, kuuluvad asutamisvabaduse esemelisse kohaldamisalasse.

Euroopa Kohus rõhutas siiski, et HRi põhikirja muudeti, selleks et jätta SIVE ilma teatavast mõjuvõimust, mistõttu HRi osade omandamise ainus eesmärk võis olla anda HRile kapital, et võimaldada tal rahastada uutel tehnoloogiatel põhineva uuendusliku õigusliku mudeli arendamist.

Põhikohtuasi kuulub seega nii asutamisvabaduse kui ka kapitali vaba liikumise kohaldamisalasse, ilma et ühte neist vabadustest saaks pidada teise suhtes teisejärguliseks.

Mis puudutab sisuliselt esiteks asutamisvabadust, siis tuleneb direktiivist 2006/123, et kui olukord kuulub selle direktiivi esemelisse kohaldamisalasse, nagu see on juriidilise nõustamise teenuste, eelkõige advokaatide osutatavate teenuste puhul, ei tule seda analüüsida ka ELTL artikli 49 alusel.

Seega analüüsis Euroopa Kohus, kas direktiiviga 2006/123 on kooskõlas BRAOst tulenevad nõuded, mis puudutavad osanikuks saada võivate isikute ringi piiramist, ning nõue teha ühingus aktiivselt koostööd, ja täpsemalt, kas need nõuded on vajalikud.

Sellega seoses tõdes Üldkohus, et nende nõuete eesmärk on tagada advokaadiameti sõltumatus ja usaldusväärsus ning läbipaistvuse põhimõtte ja advokaatide kutsesaladuse hoidmise kohustuse järgimine. Need eesmärgid on vaieldamatult seotud õigusteenuste saajate kaitsega ja korrakohase õigusemõistmisega, mis kujutavad endast direktiivi 2006/123 ja esmase õiguse kohast ülekaaluka avaliku huviga seotud põhjust.

Mis puudutab põhikohtuasjas kõne all olevate nõuete proportsionaalsust, siis täpsustas Euroopa Kohus, et need nõuded on sobivad korrakohase õigusemõistmise ja advokaadiameti usaldusväärsuse kaitse eesmärgi saavutamiseks.

Nimelt võib puhtalt finantsinvestori soov panna oma investeering kasumit teenima mõjutada advokaadiühingu korraldust ja tegevust. Kui puhtalt finantsinvestori taotletav eesmärk piirdub kasumi taotlemisega, siis advokaadid ei tegutse oma tegevuses üksnes majanduslikul eesmärgil, vaid nad on kohustatud järgima kutsealaseid ja kutse-eetika norme. Kuna liidu tasandil ei ole advokaadi kutseala suhtes kohaldatavaid kutsealaseid ja kutse-eetika norme ühtlustatud, on igal liikmesriigil põhimõtteliselt õigus oma territooriumil sellel kutsealal tegutsemist reguleerida. Seega on liikmesriigil õigus leida, et esineb oht, et BRAOs ette nähtud meetmed, mille eesmärk on kaitsta selles ühingus tegutsevate advokaatide kutsealast sõltumatust ja usaldusväärsust, osutuvad praktikas ebapiisavaks, selleks et tõhusalt tagada korrakohase õigusemõistmise ja advokaadiameti usaldusväärsuse kaitse eesmärgi saavutamine juhul, kui puhtalt finantsinvestoril on osalus selle ühingu kapitalis.

Teiseks, mis puudutab kapitali vaba liikumist, mis on tagatud ELTL artikliga 63 ja mis hõlmab nii aktsiate omamist, mis annab võimaluse reaalselt osaleda ühingu juhtimises ja kontrollimises, kui ka väärtpaberite omandamist ainsa kavatsusega teha finantspaigutus, soovimata mõjutada ühingu juhtimist ja kontrolli, siis kuuluvad keelatud meetmete hulka eelkõige need, mis võivad pärssida mitteresidendist ühingute tahet investeerida liikmesriiki, eelkõige residendist ühingute kapitali.

Euroopa Kohus tõdes, et põhikohtuasjas kõne all olevad riigisisesed õigusnormid takistavad muudel isikutel kui advokaadid ja BRAOs nimetatud kutsealade esindajad omandada osasid advokaadiühingus, mistõttu takistavad need normid teiste liikmesriikide investoritel, kes ei ole ei advokaadid ega selliste kutsealade liikmed, omandada osalust seda liiki ühingutes. Vastavalt võetakse kõnealuste riigisiseste õigusnormidega advokaadiühingutelt juurdepääs kapitalile, mis võib kaasa aidata nende asutamisele või arendamisele. Järelikult kujutavad need normid endast kapitali vaba liikumise piirangut.

Samadel põhjustel, mis on esitatud direktiivi 2006/123 kontekstis, järeldas Euroopa Kohus siiski, et need kapitali vaba liikumise piirangud on põhjendatud ja proportsionaalsed, arvestades ülekaaluka avaliku huviga seotud põhjust.

( 1 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta direktiiv 2006/123/EÜ teenuste kohta siseturul (ELT 2006, L 376, lk 36).

( 2 ) BRAO § 59a lõigete 1 ja 2 kohaselt võivad advokaadid assotsieeruda advokatuuri liikmete, patendivolinike, maksunõustajate, maksuvolinike, audiitorite ja vannutatud raamatupidajatega, et tegutseda ühiselt oma kutsealal oma vastava kutsealase pädevuse raames. Advokaadid võivad oma kutsealal tegutseda ka ühiselt teiste riikide advokaatide kutseala esindajatega, kellel on BRAO kohaldamisalas õigus tegutseda ja kelle büroo asub välismaal.