–

Z. sp.j., esindaja: radca prawny K. Pluta-Gabryś,

–

Poola valitsus, esindaja: B. Majczyna,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: G. Gattinara ja M. Owsiany-Hornung,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta direktiivi 2011/7/EL hilinenud maksmisega võitlemise kohta äritehingute puhul (ELT 2011, L 48, lk 1) artikli 6 lõike 1 tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud ühelt poolt Skarb Państwa (riigikassa, Poola), keda esindab Dyrektor Okręgowego Urzędu Miar w K. (K piirkondliku mõõtmisbüroo direktor) (edaspidi „mõõtmisbüroo“), ja teiselt poolt Poola õiguse alusel asutatud äriühingu Z. sp.j-i vahelises kohtuvaidluses nõude üle maksta kindel summa sissenõudmiskulude katmiseks, mis on tekkinud mõõtmisbüroole seoses sellega, et Z. hilines järjestikuste maksetega mõõtevahendite kalibreerimise teenuste eest, mida nimetatud büroo osutab.

3

Direktiivi 2011/7 põhjendustes 12, 17 ja 19 on märgitud:

[…]

[…]

4

Direktiivi artiklis 1 „Sisu ja reguleerimisala“ on sätestatud:

„1.   Käesoleva direktiivi eesmärk on võidelda hilinenud maksmisega äritehingute puhul, et tagada siseturu nõuetekohane toimimine, edendades seega ettevõtjate ja eelkõige [väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate (VKEd)] konkurentsivõimet.

2.   Käesolevat direktiivi kohaldatakse kõigi maksete suhtes, millega tasutakse äritehingute eest.

[…]“.

5

Nimetatud direktiivi artikli 2 punktide 1–4 kohaselt:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

6

Direktiivi 2011/7 artikkel 3 „Ettevõtjatevahelised tehingud“ on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Liikmesriigid tagavad, et ettevõtjatevaheliste tehingute puhul on võlausaldajal õigus saada hilinenud maksmise korral viivist ilma vastavat meeldetuletust esitamata, kui on täidetud järgmised tingimused:

[…]“.

7

Direktiivi artikli 4 „Ettevõtjate ja riigiasutuste vahelised tehingud“ lõikes 1 on sätestatud:

„Liikmesriigid tagavad, et selliste äritehingute puhul, kus võlgnik on riigiasutus, on võlausaldajal õigus saada ilma vastavat meeldetuletust esitamata seadusjärgset viivist pärast lõigetes 3, 4 või 6 kindlaks määratud ajavahemike möödumist, kui on täidetud järgmised tingimused:

8

Direktiivi artiklis 6 „Võlgade sissenõudmiskulude hüvitamine“ on ette nähtud:

„1.   Liikmesriigid tagavad, et kui artikli 3 või 4 kohaselt tuleb äritehingute puhul maksta viivist, on võlausaldajal õigus võlgnikult sisse nõuda minimaalne kindel summa 40 eurot.

2.   Liikmesriigid tagavad, et lõikes 1 nimetatud kindel summa kuulub maksmisele ilma vastava meeldetuletuseta ja see on ette nähtud võlausaldajale tekkivate sissenõudmiskulude hüvitamiseks.

[…]“.

9

Sama direktiivi artikli 7 „Ebaõiglased lepingutingimused ja tavad“ lõigetes 1–3 on sätestatud:

„1.   Liikmesriigid sätestavad, et kui lepingutingimus või tava, mis on seotud maksetähtpäeva või -tähtajaga, viivisemääraga või sissenõudmiskulude hüvitamisega, on võlausaldaja suhtes äärmiselt ebaõiglane, siis see kas ei ole jõustatav või annab alust kahjuhüvitise nõudmiseks.

Et otsustada, kas lepingutingimus või tava on võlausaldaja suhtes esimese lõigu tähenduses äärmiselt ebaõiglane, võetakse arvesse kõiki juhtumi asjaolusid, kaasa arvatud:

2.   Lõike 1 kohaldamisel eeldatakse, et tingimus või tava, mis välistab viivise nõudmise, on äärmiselt ebaõiglane.

3.   Lõike 1 kohaldamisel eeldatakse, et lepingutingimus või tava, mis välistab artiklis 6 osutatud sissenõudmiskulude hüvitamise, on äärmiselt ebaõiglane.“

10

8. märtsi 2013. aasta seaduse liigsete hilinemiste ennetamise kohta äritehingutes (ustawa o przeciwdziałaniu nadmiernym opóźnieniom w transakcjach handlowych; Dz. U. 2022, jrk nr 893), millega võeti direktiiv 2011/7 üle Poola õigusesse ja mis jõustus 28. aprillil 2013, artikkel 10 on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Alates päevast, mil võlausaldajal tekkis õigus saada artikli 7 lõikes 1 või artikli 8 lõikes 1 nimetatud viivist, on tal õigus saada ilma meeldetuletuseta hüvitist võlgade sissenõudmiskulude katteks järgmiste summade ekvivalendina:

[…]

2.   Lisaks lõikes 1 nimetatud summale on võlausaldajal õigus võlgnikult nõuda ka seda summat ületavate põhjendatud sissenõudmiskulude hüvitamist.“

11

23. aprilli 1964. aasta tsiviilseadustiku (ustawa – Kodeks cywilny; Dz. U. 2022, jrk nr 1360) (edaspidi „Poola tsiviilseadustik“) artiklis 5 on sätestatud:

„Õigust ei või kasutada viisil, mis oleks vastuolus selle õiguse sotsiaal-majandusliku eesmärgiga või sotsiaalse kooseksisteerimise reeglitega. Õigustatud isiku sellist tegevust või tegevusetust ei käsitata õiguse kasutamisena ning sellele ei laiene kaitse.“

12

Mõõtmisbüroo osutab mõõtevahendite kalibreerimisteenuseid, mida äriühing Z. regulaarselt kasutab. Viimane hilines kaks korda niisuguste teenuste eest maksmisega. Esimesel korral hilineti 246 Poola zloti (ligikaudu 55 eurot) maksmisega 20 päeva ja teisel korral hilineti 369 zloti (ligikaudu 80 eurot) maksmisega 5 päeva.

13

Mõõtmisbüroo esitas seepeale Sąd Rejonowy Katowice – Zachód w Katowicachile (Katowice-Zachódi rajoonikohus Katowices, Poola), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus, hagi 80 euro maksmise nõudes, millele lisandub Poola seadustes ette nähtud viivis või siis summa, mis vastab kahekordsele hüvitisele võlgade sissenõudmiskulude katteks, mis on ette nähtud seaduse liigsete hilinemiste ennetamise kohta äritehingutes artikli 10 lõike 1 punktis 1.

14

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et Poola kohtute väljakujunenud praktikas jäetakse sissenõudmiskulude katteks esitatud nõuded rahuldamata, kui võlgniku maksmisega hilinemine on väheoluline või kui tasumisele kuuluv võlgnevus on väike. Ta rõhutab, et tema menetluses olev kohtuasi illustreerib niisugust praktikat, kuna Z-ilt ei ole kunagi hüvitust välja mõistetud, kuigi ta on maksmisega hilinenud vähemalt 39 korda.

15

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul põhineb nende nõuete rahuldamata jätmine Poola tsiviilseadustiku artiklil 5, mida on tõlgendatud nii, et kui Poola zlottides väljendatud võlgnevus, mille maksmine hilineb, on võrdväärne 100–300 euroga või kui võlgnevuse maksmisega hilinemine ei ole pikem kui 2–6 nädalat, siis loetakse, et võlausaldajale hüvitise maksmine on „vastuolus sotsiaalse kooseksisteerimise reeglitega“, mida see kohus samastab väljendiga „vastuolus heade tavadega“.

16

Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib, kas niisugune tõlgendus on kooskõlas direktiivi 2011/7 artikli 6 lõikega 1, arvestades selle direktiivi põhjendust 12. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul ei saa see, kui Poola kohtud nõustuvad tavaga, et võlgnikud väikeste võlgnevuste maksmisega hilinevad, mille tagajärjel loetakse, et võlausaldaja, kes seda tava ei järgi ja nõuab hüvitist, rikub „sotsiaalse kooseksisteerimise reegleid“, õigustada seda, et riigisisene õigus kehtestab erandi kõnealuse artikli 6 lõikes 1 ette nähtud selgest, täpsest ja tingimusteta reeglist.

17

Selles kontekstis otsustas Sąd Rejonowy Katowice – Zachód w Katowicach (Katowice-Zachódi rajoonikohus Katowices) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas [direktiivi 2011/7] artikli 6 lõikega 1 on vastuolus liikmesriigi õigusnorm, mille kohaselt võib liikmesriigi kohus jätta rahuldamata hagi kõnealuses õigusnormis viidatud sissenõudmiskulude hüvitamise nõudes põhjusel, et võlgniku maksmisega hilinemine oli väheoluline või et võlgnevuse summa, mille maksmisega võlgnik hilines, ei olnud suur?“

18

Kõigepealt tuleb märkida, et kui ettevõtja suhtes on teatava rahasumma võlausaldaja riigiasutus direktiivi 2011/7 artikli 2 punkti 2 tähenduses – nagu käesolevas asjas –, ei kuulu nende kahe üksuse vahelised suhted mõiste „äritehing“ alla selle direktiivi artikli 2 punkti 1 tähenduses ega kuulu seega ka direktiivi kohaldamisalasse (13. jaanuari 2022. aasta kohtuotsus New Media Development & Hotel Services, C‑327/20, EU:C:2022:23, punkt 44).

19

Euroopa Kohus on siiski pädev lahendama liidu õiguse sätteid puudutavaid eelotsusetaotlusi olukorras, kus põhikohtuasja asjaolud on küll väljaspool liidu õiguse kohaldamisala, kuid kus liidu õigusnormid on riigisisese õigusega muudetud kohaldatavaks seeläbi, et riigisiseses õiguses on viidatud nende sisule (vt selle kohta 15. novembri 2016. aasta kohtuotsus Ullens de Schooten, C‑268/15, EU:C:2016:874, punkt 53, ja 30. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus I.G.I., C‑394/18, EU:C:2020:56, punkt 45).

20

Käesoleval juhul märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et Poola õigus laiendab sissenõudmiskulude hüvitamise õigust olukordadele, mida direktiiv 2011/7 ei hõlma ning kus võlausaldaja, kellele võlgnevuse maksmine hilineb, on riigiasutus ja võlgnik on ettevõtja, et hüvitist makstaks täpselt samade põhimõtete alusel olenemata sellest, kas võlausaldaja on ettevõtja või riigiasutus. Neil asjaoludel on eelotsusetaotluses esitatud tõlgendus vajalik selleks, et tagada kohaldatavate liidu õiguse sätete ühetaoline tõlgendamine. Seega tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimusele vastata.

21

Oma ainsa küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2011/7 artikli 6 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi kohtute praktika, mille kohaselt jäetakse sissenõudmiskulude hüvitamiseks selles sättes ette nähtud minimaalse kindla summa tasumise nõue rahuldamata põhjusel, et võlgniku hilinemine maksmisega on väheoluline või et maksmisega hilinetud võlgnevuse summa on väga väike.

22

Esimesena tuleb märkida, et direktiivi 2011/7 artikli 6 lõige 1 kohustab liikmesriike tagama, et kui äritehingute puhul tuleb hilinenud maksmise korral tasuda viivist, on võlausaldajal õigus nõuda võlgnikult sisse minimaalne kindel summa 40 eurot sissenõudmiskulude hüvitamiseks. Lisaks kohustab artikli 6 lõige 2 liikmesriike tagama, et niisugune minimaalne kindel summa kuulub maksmisele automaatselt, isegi ilma vastava meeldetuletuseta võlgnikule, ning et see summa on ette nähtud võlausaldajale tekkivate sissenõudmiskulude hüvitamiseks.

23

Mõiste „hilinenud maksmine“, mis annab võlausaldajale õiguse nõuda võlgnikult lisaks seadusjärgsele viivisele sisse ka minimaalse kindla summa 40 eurot direktiivi 2011/7 artikli 6 lõike 1 tähenduses, on direktiivi artikli 2 punktis 4 määratletud kui maksmine, mida ei ole tehtud lepingukohase või seadusjärgse maksetähtaja jooksul. Kuna vastavalt kõnealuse direktiivi artikli 1 lõikele 2 kohaldatakse seda direktiivi „kõigi maksete suhtes, millega tasutakse äritehingute eest“, on mõiste „hilinenud maksmine“ kohaldatav iga äritehingu suhtes eraldi (20. oktoobri 2022. aasta kohtuotsus BFF Finance Iberia, C‑585/20, EU:C:2022:806, punkt 28, ja 1. detsembri 2022. aasta kohtuotsus X (meditsiinilise varustuse tarnimine), C‑419/21, EU:C:2022:948, punkt 30).

24

Teisena olgu märgitud, et ettevõtjatevaheliste tehingute puhul vastavalt direktiivi 2011/7 artikli 3 lõikele 1 ja artikli 6 lõikele 1 ning ettevõtjate ja riigiasutuste vaheliste tehingute puhul vastavalt selle direktiivi artikli 4 lõikele 1 ja artikli 6 lõikele 1 muutuvad seadusjärgne viivis ning 40 euro suurune kindel summa automaatselt sissenõutavaks nimetatud direktiivi artiklites 3 ja 4 ette nähtud vastava maksetähtaja möödumisel. Direktiivi põhjenduses 17 on selle kohta märgitud, et „[v]õlgniku makse tuleks lugeda viivise nõudeõiguse tekkimise seisukohalt hilinenuks, kui tasumisele kuuluv summa ei ole tähtaja lõppedes võlausaldaja kasutuses, tingimusel et võlausaldaja on täitnud oma õiguspärased ja lepingujärgsed kohustused“.

25

Miski direktiivi 2011/7 artikli 3 lõike 1, artikli 4 lõike 1 või artikli 6 lõike 1 sõnastuses ei viita sellele, et viimati nimetatud sättes ette nähtud minimaalne kindel summa ei kuuluks tasumisele, kui maksmisega hilinemine on väheoluline või kui asjaomase võlgnevuse summa on väike, kusjuures hilinemise eest vastutab ainult võlgnik.

26

Seega tuleneb direktiivi 2011/7 artikli 6 lõike 1 grammatilisest ja kontekstipõhisest tõlgendamisest, et võlausaldajale, kes on oma kohustused täitnud, tuleb sissenõudmiskulude hüvitamiseks ette nähtud minimaalne kindel summa 40 eurot tasuda iga äritehingu puhul tasumata jäänud makse eest, olenemata sellest, kui suur on hilinenud maksmisega seotud võlgnevuse summa või selle hilinemise kestus.

27

Kolmandana kinnitab direktiivi 2011/7 artikli 6 niisugust tõlgendust ka direktiivi eesmärk. Nimetatud direktiivi artikli 1 lõikest 1, arvestades direktiivi põhjendusi 12 ja 19, tuleneb nimelt, et selle direktiivi eesmärk ei ole mitte ainult takistada hilinenud maksmist, vältides seda, et hilinemine oleks niisuguses olukorras väikese või puuduva viivise tõttu võlgniku jaoks rahaliselt ahvatlev, vaid ka tõhusalt kaitsta võlausaldajat niisuguse hilinemise eest. Direktiivi põhjenduses 19 on märgitud, et sissenõudmiskulude hulka tuleks arvata ka halduskulude sissenõudmine ja hüvitis hilinenud maksmisega seotud sisekulude eest ning et kindlasummalise hüvitise eesmärk peaks olema sissenõudmisega seotud haldus- ja sisekulude piiramine (vt selle kohta 20. oktoobri 2022. aasta kohtuotsus BFF Finance Iberia, C‑585/20, EU:C:2022:806, punktid 35 ja 36, ning 1. detsembri 2022. aasta kohtuotsus X (meditsiinilise varustuse tarnimine), C‑419/21, EU:C:2022:948, punkt 36).

28

Seda silmas pidades ei saa ei tasumisele kuuluva võlgnevuse väike summa ega see, et maksmisega hilinemine oli väheoluline, õigustada võlgniku vabastamist sissenõudmiskulude hüvitamiseks mõeldud minimaalse kindla summa maksmisest, mis kuulub tasumisele iga maksmisega hilinemise eest, mille eest vastutab ainult võlgnik. Selline vabastamine võtaks igasuguse soovitava toime direktiivi 2011/7 artiklilt 6, mille eesmärk ei ole – nagu on toonitatud eelmises punktis – mitte ainult takistada maksmisega hilinemist, vaid ka nende summadega hüvitada „võlausaldajale tekkiva[d] sissenõudmiskulu[d]“, kusjuures kõnealused kulud tavatsevad suureneda proportsionaalselt nende kordadega, kui võlgnik makseid ja summasid tähtajaks ära ei maksa. Neil asjaoludel ei saa asuda seisukohale, et võlgnikul on nimetatud direktiivi artikli 7 lõike 1 teise lõigu punkti c tähenduses „objektiivne põhjus“ erandi tegemiseks selle direktiivi artikli 6 lõikes 1 ette nähtud kindla summa maksmisest, kuna kõnealuse artikli 7 lõikes 3 on täpsustatud, et selle artikli lõike 1 kohaldamisel „eeldatakse, et lepingutingimus või tava, mis välistab artiklis 6 osutatud sissenõudmiskulude hüvitamise, on äärmiselt ebaõiglane“ (vt selle kohta 20. oktoobri 2022. aasta kohtuotsus BFF Finance Iberia, C‑585/20, EU:C:2022:806, punkt 37, ning 1. detsembri 2022. aasta kohtuotsus X (meditsiinilise varustuse tarnimine), C‑419/21, EU:C:2022:948, punkt 37).

29

Lõpuks, mis puudutab Poola tsiviilseadustiku artiklit 5, millele eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab ja mille kohaselt ei ole kaitstud niisugune õigus, mida teostatakse vastuolus selle õiguse sotsiaal-majandusliku eesmärgiga või sotsiaalse kooseksisteerimise reeglitega, siis tuleb meenutada, et riigisisese õiguse liidu õigusega kooskõlalise tõlgendamise põhimõte nõuab, et liikmesriigi kohtud teeksid eelkõige riigisisese õiguse contra legem tõlgendamise keeldu järgides kõik, mis on nende pädevuses, arvestades riigisisest õigust tervikuna ning kasutades riigisiseses õiguses tunnustatud tõlgendusmeetodeid, et tagada kõnealuse direktiivi täieulatuslik toime ja saavutada direktiivi eesmärgiga kooskõlas olev tulemus (24. jaanuari 2012. aasta kohtuotsus Dominguez, C‑282/10, EU:C:2012:33, punkt 27, ja 4. mai 2023. aasta kohtuotsus ALD Automotive, C‑78/22, EU:C:2023:379, punkt 40).

30

Kooskõlalise tõlgendamise nõue hõlmab muu hulgas liikmesriigi kohtute kohustust muuta vajaduse korral väljakujunenud kohtupraktikat, kui see põhineb riigisisese õiguse tõlgendusel, mis ei ole kooskõlas direktiivi eesmärkidega. Seetõttu ei saa liikmesriigi kohus põhjendatult asuda seisukohale, et tal on võimatu tõlgendada riigisisest õiguse kooskõlas liidu õigusega ainult seetõttu, et seda sätet on järjepidevalt tõlgendatud selle õigusega vastuolus olevas tähenduses (6. novembri 2018. aasta kohtuotsus Max-Planck-Gesellschaft zur Förderung der Wissenschaften, C‑684/16, EU:C:2018:874, punkt 60).

31

Kuna Poola tsiviilseadustiku artiklit 5 ei saa tõlgendada kooskõlas direktiivi 2011/7 artikliga 6, nagu seda on tõlgendatud käesoleva kohtuotsuse punktides 26–28, ning võttes arvesse eelmises punktis meenutatud nõudeid, on liikmesriigi kohtul, kes on kutsutud oma pädevuse piires kohaldama liidu õigusnorme, ka kohustus tagada liidu õigusnormide täielik õigusmõju, jättes vajaduse korral omal algatusel kohaldamata riigisisese õigusakti sätte, nagu on kõne all põhikohtuasjas, isegi kui see säte on vastu võetud hiljem, ja sel kohtul ei ole vaja taotleda või oodata niisuguse sätte eelnevat kõrvaldamist seadusandlike või muude põhiseaduslike vahenditega (24. juuni 2019. aasta kohtuotsus Popławski, C‑573/17, EU:C:2019:530, punkt 58 ja seal viidatud kohtupraktika).

32

Eeltoodud kaalutlustest lähtudes tuleb küsimusele vastata, et direktiivi 2011/7 artikli 6 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi kohtute praktika, mille kohaselt jäetakse sissenõudmiskulude hüvitamiseks selles sättes ette nähtud minimaalse kindla summa tasumise nõue rahuldamata põhjusel, et võlgniku hilinemine maksmisega on väheoluline või et maksmisega hilinetud võlgnevuse summa on väga väike.

33

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kaheksas koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta direktiivi 2011/7/EL hilinenud maksmisega võitlemise kohta äritehingute puhul artikli 6 lõiget 1

tuleb tõlgendada nii, et

sellega on vastuolus liikmesriigi kohtute praktika, mille kohaselt jäetakse sissenõudmiskulude hüvitamiseks selles sättes ette nähtud minimaalse kindla summa tasumise nõue rahuldamata põhjusel, et võlgniku hilinemine maksmisega on väheoluline või et maksmisega hilinetud võlgnevuse summa on väga väike.