1

Apellatsioonkaebuses esitavad apellandid Hengshi Egypt Fiberglass Fabrics SAE (edaspidi „Hengshi“) ja Jushi Egypt for Fiberglass Industry SAE (edaspidi „Jushi“) nõude tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 1. märtsi 2023. aasta otsus Hengshi Egypt Fiberglass Fabrics ja Jushi Egypt for Fiberglass Industry vs. komisjon (T‑301/20, edaspidi vaidlustatud kohtuotsus, EU:T:2023:93), millega Üldkohus jättis põhjendamatuse tõttu rahuldamata nende hagi nõudega tühistada komisjoni 1. aprilli 2020. aasta rakendusmäärus (EL) 2020/492, millega kehtestatakse lõplik dumpinguvastane tollimaks Hiina Rahvavabariigist ja Egiptusest pärit teatavate kootud ja/või nõeltöödeldud klaaskiust kangaste impordi suhtes (ELT 2020, L 108, lk 1; edaspidi „vaidlusalune määrus“), neid puudutavas osas.

2

Nõukogu 22. detsembri 1994. aasta otsusega 94/800/EÜ, mis käsitleb Euroopa Ühenduse nimel sõlmitavaid tema pädevusse kuuluvaid küsimusi puudutavaid kokkuleppeid, mis saavutati mitmepoolsete kaubandusläbirääkimiste Uruguay voorus (1986–1994) (EÜT 1994, L 336, lk 1; ELT eriväljaanne 11/21, lk 80), kiitis Euroopa Liidu Nõukogu heaks Marrakechis 15. aprillil 1994 alla kirjutatud Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) asutamislepingu ning selle lepingu lisades 1–3 olevad kokkulepped, mille hulgas on 1994. aasta üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe VI artikli rakendamise leping (EÜT 1994, L 336, lk 103; ELT eriväljaanne 11/21, lk 189; edaspidi „dumpinguvastane leping“).

3

Dumpinguvastase lepingu artiklis 2 „Dumpingu tuvastamine“ on ette nähtud:

„2.1   Käesolevas lepingus tuleb dumpinguks lugeda tootega kauplemist teise maa kaubanduses tema harilikust väärtusest madalama hinnaga, kui selle ühelt maalt teise eksporditud toote ekspordihind on madalam kui eksportijamaal tarbimiseks ettenähtud samasuguse toote võrreldav hind tavapärases kaubandustegevuses.

2.2   Juhul kui eksportijamaa siseturul samasugust toodet tavapärase kaubandustegevuse käigus ei müüda või kui selline müük eksportijamaa […] siseturul valitseva eriolukorra või vähese läbimüügi tõttu korrektset võrdlust ei võimalda, võrreldakse toote hinda dumpingumäära tuvastamiseks samasuguse toote võrreldava hinnaga eksportimisel sobivasse kolmandasse riiki, eeldades selle hinna tüüpilisust, või omahinnaga päritolumaal, liites põhjendatud summa haldus-, müügi- ja üldkulude ning kasumi katteks.

[…]“.

4

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2016. aasta määruse (EL) 2016/1036 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Liidu liikmed (ELT 2016, L 176, lk 21; edaspidi „alusmäärus“), artiklis 2 „Dumpingu kindlaksmääramine“ on sätestatud:

„1.   Normaalväärtuse aluseks võetakse tavaliselt ekspordiriigi sõltumatute klientide poolt tavapärases kaubandustegevuses makstud või makstavad hinnad.

Kui ekspordiriigi eksportija ei tooda ega müü vaatlusalust toodet, võib normaalväärtuse kehtestada teiste müüjate või tootjate hindade alusel.

Hindu asjaosaliste vahel, kes teevad ilmset koostööd või on tõenäoliselt sõlminud kompensatsioonilepingu, ei või lugeda tavakaubanduslikeks ning neid võib normaalväärtuse määramisel kasutada ainult juhul, kui on [tu]vastatud nende sõltumatus.

Selleks et teha kindlaks, kas kaks osapoolt on üksteisega seotud, võib lähtuda komisjoni [24. novembri 2015. aasta] rakendusmääruse (EL) 2015/2447[, millega nähakse ette Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 952/2013 (millega kehtestatakse liidu tolliseadustik) teatavate sätete üksikasjalikud rakenduseeskirjad (ELT 2015, L 343, lk 558),] artiklis 127 sätestatud üksteisega seotud osapoolte määratlusest.

[…]

5.   Kulud arvutatakse tavaliselt uuritava isiku dokumentide alusel, kui kõnealused dokumendid on kooskõlas asjaomase riigi üldtunnustatud majandusarvestuspõhimõtetega ning nendes esitatakse asjakohasel viisil vaatlusaluse toote tootmis- ja müügikulud.

Kui uurimisaluse toote valmistamise ja müügiga seotud kulud ei kajastu mõistlikult asjaomase osapoole dokumentides, tuleb dokumentide korrigeerimiseks või koostamiseks võtta aluseks teiste sama riigi tootjate või eksportijate kulud või, kui selline teave ei ole kättesaadav või seda ei ole võimalik kasutada, mõni muu mõistlik alus, sealhulgas teave teiste tüüpiliste turgude kohta.

[…]

6.   Müügi-, üld- ja halduskulud ning kasumisummad põhinevad tegelikel andmetel, mis uurimisalune eksportija või tootja esitab samasuguse toote valmistamise ja tavapärase kaubandustegevuse käigus toimunud müügi kohta. Kui nimetatud summasid ei saa kindlaks määrata nimetatud alusel, siis määratakse need kindlaks, võttes aluseks:

[…]“.

5

Ausmääruse artikli 9 „Lõpetamine ilma meetmeid võtmata; lõplike tollimaksude kehtestamine“ lõikes 4 on sätestatud:

„Kui faktide põhjal tuvastatakse lõplikult dumping ja sellest tulenev kahju ning sekkumine vastavalt artiklile 21 on [Euroopa L]iidu huvides, kehtestab [Euroopa K]omisjon lõpliku dumpinguvastase tollimaksu, toimides kooskõlas artikli 15 lõikes 3 osutatud kontrollimenetlusega. Kui on kehtestatud ajutised tollimaksud, algatab komisjon kõnealuse menetluse hiljemalt üks kuu enne ajutiste tollimaksude aegumist.

Dumpinguvastase tollimaksu summa ei tohi ületada kindlaksmääratud dumpingumarginaali, kuid see peaks olema nimetatud marginaalist väiksem, tingimusel et sellisest väiksemast tollimaksust piisab [Euroopa L]iidu tootmisharule tekitatava kahju kõrvaldamiseks.“

6

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2016. aasta määruse (EL) 2016/1037 kaitse kohta subsideeritud impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Liidu liikmed (ELT 2016, L 176, lk 55), artikli 29 lõike 6 esimeses lõigus on sätestatud:

„Käesoleva määruse kohaselt saadud teavet kasutatakse ainult sel eesmärgil, milleks seda nõuti.“

7

Vaidlusaluse määruse põhjendustes 52, 312 ja 331 on märgitud:

[…]

[…]

8

Nõukogu 5. novembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1972/2002, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 384/96 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed (EÜT 2002, L 305, lk 1; ELT eriväljaanne 11/10, lk 132), põhjendus 4 on järgmine:

„Peetakse asjakohaseks anda suuniseid selle kohta, mida tuleb teha juhul, kui [nõukogu 22. detsembri 1995. aasta] määruse (EÜ) nr 384/96 [kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed (EÜT 1996, L 56, lk 1; ELT eriväljaanne 11/10, lk 45),] artikli 2 lõike 5 kohaselt ei kajasta dokumendid mõistlikult asjaomase toote valmistamise ja müügiga seotud kulusid, eelkõige olukordades, kus samasuguse toote läbimüük erilise turuolukorra tõttu nõuetekohast võrdlust ei võimalda. Sellisel juhul tuleks asjaomased andmed hankida allikatest, mida kõnealused moonutused ei mõjuta. Sellisteks allikateks võivad olla sama riigi teiste tootjate või eksportijate kulud või juhul, kui selline teave ei ole kättesaadav või seda ei ole võimalik kasutada, mõni muu mõistlik alus, sealhulgas teistelt tüüpilistelt turgudelt saadud teave. Asjakohaseid andmeid võib kasutada kas asjaomase osapoole dokumentide teatavate punktide korrigeerimiseks või kui see ei ole võimalik, asjaomase osapoole kulude kindlakstegemiseks.“

9

Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 2–15 on vaidluse taust kokku võetud järgmiselt:

10

Apellandid esitasid vaidlusaluse määruse tühistamiseks hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 19. mail 2020.

11

Üldkohus andis 11. novembri 2020. aasta määrusega Tech-Fab Europe’ile loa astuda menetlusse komisjoni nõuete toetuseks.

12

Tühistamishagi põhjendamiseks esitasid apellandid kaks väidet, millest esimese kohaselt eiras komisjon esiteks Hengshi klaaskiust kanga tootmiskulude, müügi-, haldus- ja muude üldkulude kindlaksmääramisel ning teiseks Hengshi puhul arvutatud normaalväärtuse aluseks võetava kasumi arvutamisel kasutatud meetodiga seoses alusmääruse artikli 2 lõikeid 3, 5, 6, 11 ja 12 ning artikli 9 lõiget 4, ja teise kohaselt eiras komisjon apellantide hindade allalöömise marginaali ja turuhinnast madalama hinnaga müügi marginaali kindlaks tegemise meetodi puhul selle määruse artikli 3 lõikeid 1–3 ja 6 ning artikli 9 lõiget 4.

13

Üldkohus lükkas vaidlustatud kohtuotsuses need kaks väidet tagasi ja jättis seetõttu hagi tervikuna rahuldamata. Esimese väite kohta leidis Üldkohus eelkõige, et komisjon ei rikkunud õigusnormi ega teinud ilmset hindamisviga, kui ta otsustas, et kuna Hengshi raamatupidamisdokumentides märgitud klaaskiudheide hinda ei olnud kindlaks määratud turutingimustel, siis ei saa asuda seisukohale, et selles hinnas on mõistlikult arvesse võetud vaatlusaluse toote tootmise ja müügiga seotud kulusid, mistõttu tuleb seda hinda kohandada. Mis puudutab teist väidet, siis leidis Üldkohus, et see on tulemusetu. Üldkohus leidis nimelt, et isegi kui eeldada, et apellantidel oli alus vaidlustada meetod, mida komisjon kasutas Jushi ekspordihinna kindlaksmääramiseks hinna allalöömise ja turuhinnast madalama hinnaga müügi marginaali arvutamisel, ei saa selline viga kaasa tuua vaidlusaluse määruse tühistamist, kuna isegi siis kui apellantide kriitikat arvesse võttes tuleks lähtuda komisjoni esitatud uutest arvutustest, ei tingiks need igal juhul apellantide suhtes kehtestatud dumpinguvastaste tollimaksude muutmist, mida apellandid ka ise möönsid.

14

Apellatsioonkaebuses paluvad apellandid Euroopa Kohtul:

15

Komisjon palub Euroopa Kohtul:

16

Tech-Fab Europe palub Euroopa Kohtul:

17

Apellatsioonkaebuse põhjendamiseks esitavad apellandid kolm väidet.

18

Esimeses väites, mis puudutab vaidlustatud kohtuotsuse punkte 31–34 ja 36–43, leiavad apellandid, et Üldkohus on valesti tõlgendanud alusmääruse artikli 2 lõike 5 esimest lõiku. Eelkõige väidavad nad, et Üldkohus tõlgendas õigusnormi valesti sedastusega, mille kohaselt seetõttu, et Hengshi raamatupidamisdokumentides esitatud klaaskiudheide hinda ei olnud kindlaks määratud vastavalt turutingimustele, ei saa asuda seisukohale, et selles hinnas oli mõistlikult arvesse võetud vaatlusaluse toote tootmise ja müügiga seotud kulusid, mistõttu tuli seda hinda kohandada.

19

Esimese väite põhjendamiseks väidavad hagejad esiteks, et alusmääruse artikli 2 lõige 5, tõlgendatuna kitsalt ja sätte konteksti arvestades, ei võimalda komisjonil jätta eksportiva tootja raamatupidamisdokumentides sisalduvate kuludega arvestamata üksnes seetõttu, et teatav kuluelement ei ole kujunenud turutingimustel.

20

Nad leiavad, et järelikult kohaldas Üldkohus – omistades alusmääruse artikli 2 lõike 5 esimesele lõigule ulatuse, mida sellel ei ole – õigusnormi valesti, kui ta leidis, et komisjonil – sellel institutsioonil oleva ulatusliku kaalutlusõiguse alusel – on õigus kalduda kohanduse tegemisel kõrvale uurimisaluse isiku raamatupidamisdokumentides kajastatud kuludest, kui asjaomase toote valmistamisel kasutatud tooraine hind ei ole kindlaks määratud turutingimustel. Sellest tulenevalt leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 29 samuti vääralt, et ulatusliku kaalutlusõiguse olemasolu tõttu peab tema selles kontekstis piirduma üksnes kontrolliga, kas menetlusnorme on järgitud, kas vaidlustatud valiku tegemise aluseks olevad asjaolud on sisuliselt paikapidavad, kas nende faktiliste asjaolude hindamisel puuduvad ilmsed hindamisvead ja kas komisjon on oma pädevust kuritarvitanud.

21

Kuna alusmääruse artikli 2 lõike 5 esimeses lõigus sätestatud teine tingimus kujutab endast erandkorda, tuleb seda tingimust tõlgendada kitsalt, nii et selle kohaldamisel peab komisjon tuginema objektiivsetele teguritele, ilma et tal oleks nende suhtes kaalutlusõigust. Seega ei saa alusmääruse artikli 2 lõike 5 esimese lõigu teises tingimuses sätestatud erandit – põhjusel, et see erand on sõnaselgelt ette nähtud olukordadeks, kus raamatupidamisdokumentides ei kajastu mõistlikult asjaomase tootja kulud, ja hõlmab olukordi, kus teatav turuolukord mõjutab kulusid – laiendada muudele asjaoludele, nagu selles sättes ammendavalt ette nähtud asjaolu, et kontsernisisese suhte tõttu ei teki kõnealused kulud turutingimustel.

22

Lisaks on Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 41, tuginedes analoogia alusel nimetatud määruses seotud poolte kulude omadusi ja mõistlikkust käsitlevale artikli 2 lõikele 1, ekslikult laiendanud selle määruse artikli 2 lõike 5 – mis puudutab raamatupidamisdokumentide omadusi – kohaldamisala.

23

Teiseks väidavad apellandid, et alusmääruse artikli 2 lõike 5 esimese lõigu tõlgendamisel Üldkohtu tehtud viga kinnitab WTO vaidluste lahendamise organi praktika. Nimelt tuleb seda sätet tõlgendada dumpinguvastase lepingu artikli 2.2.1.1 alusel, nagu seda on teinud WTO vaidluste lahendamise organ. Nimetatud organ nimelt leidis juba 12. septembri 2019. aasta aruandes, et artikli 2.2.1.1 esimeses lauses sätestatud teine tingimus puudutab seda, kas uurimisaluse eksportija või tootja raamatupidamisdokumentides on nõuetekohaselt ja piisavalt kajastatud uurimisaluse eksportija või tootja kantud kulud, millel on tegelik seos asjaomase konkreetse toote tootmise ja müügiga. Samuti märkis WTO apellatsioonikogu 26. oktoobril 2016 vastu võetud aruandes muu hulgas, et teise tingimuse kohaselt peab tootja või eksportija raamatupidamisdokumentides märgitud kulusid võrdlema selle tootja või eksportija kantud kuludega.

24

Seetõttu on apellandid seisukohal, et alusmääruse artikli 2 lõike 5 esimest lõiku tuleb tõlgendada nii, et komisjon peab kontrollima üksnes seda, kas uurimisaluse tootja säilitatavad dokumendid vastavad „asjakohaselt ja piisavalt“ kuludele, mida see tootja kandis vaatlusaluse toote tootmiseks ja müümiseks. Seega ei ole sellel institutsioonil õigust kontrollida, kas kõnealuse tootja raamatupidamisdokumentides on mõistlikult kajastatud teatud hüpoteetilised kulud, mida ta oleks pidanud kandma juhul, kui ta ei oleks toorainet ostnud seotud isikult. Apellandid leiavad, et käesolevas asjas oleks Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 37 välja toodud asjaolust, et Jushi müüs klaaskiudheiet Hengshile kasumiga, pidanud järeldama, et kõik klaaskiudheide ja klaaskiudkanga tootmise kulud olid Hengshi raamatupidamisdokumentides nõuetekohaselt kajastatud. Seega leidis Üldkohus apellantide väitel ekslikult, et komisjon võis Hengshi tootmiskulusid alusmääruse artikli 2 lõike 5 alusel kindlaks määrates põhjendatult jätta arvestamata Hengshi raamatupidamisdokumentidega.

25

Komisjon ja Tech-Fab Europe leiavad, et esimene väide tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

26

Esiteks tuleb seoses apellantide argumendiga, et alusmääruse artikli 2 lõige 5 sisaldab erandit, mida tuleb tõlgendada kitsalt, meenutada, et alusmääruse artikli 2 lõike 5 esimese lõigu sõnastusest nähtuvalt arvutatakse kulud tavaliselt uurimisaluse isiku raamatupidamisdokumentide põhjal, tingimusel et need dokumendid on kooskõlas asjaomase riigi üldtunnustatud raamatupidamispõhimõtetega ning neis on asjakohasel viisil esitatud vaatlusaluse toote tootmis- ja müügikulud.

27

Nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 27 on märkinud ja nagu apellandid õigesti väidavad, kujutab asjaomane kord endast erandit üldreeglist ja seda tuleb seega tõlgendada kitsalt.

28

Sellegipoolest ei tulene alusmääruse artikli 2 lõikest 5 komisjoni kohustus nõustuda tingimusteta ja vajalikku kontrolli läbi viimata uurimisaluse tootja või eksportija raamatupidamisdokumentides sisalduva teabega.

29

Nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 29 on õigesti meenutanud, on liidu institutsioonidel kaubanduse kaitsemeetmete valdkonnas ulatuslik kaalutlusõigus nende majanduslike, poliitiliste ja õiguslike olukordade keerulisuse tõttu, mida nad peavad analüüsima. Seetõttu peab liidu kohus institutsioonide hinnangut kontrollides piirduma sellega, et kontrollitakse menetlusnormidest kinnipidamist, vaidlustatud valiku tegemise aluseks olevate asjaolude sisulist paikapidavust, ilmsete vigade puudumist nende faktiliste asjaolude hindamisel ja võimu kuritarvitamise puudumist. Selle piiratud kohtuliku kontrolliga on hõlmatud eelkõige valik dumpingumarginaali arvutamise ja toote normaalväärtuse hindamise eri meetodite vahel (vt selle kohta 27. septembri 2007. aasta kohtuotsus Ikea Wholesale, C‑351/04, EU:C:2007:547, punktid 40 ja 41 ning seal viidatud kohtupraktika).

30

Käesolevas asjas on Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 34 ja 40 märkinud, et komisjon ei arvestanud uurimisaluse isiku raamatupidamisdokumentides kajastatud kuludega, kuna kontsernisisese suhte tõttu ei olnud vaatlusaluse toote tootmisel kasutatud tooraine hinnad ilmselgelt kindlaks määratud turutingimustel. Sellega seoses tuleb märkida, et komisjon leidis vaidlustatud rakendusmääruse põhjenduses 312, et hinnad, millega Hengshi ostis Jushilt klaaskiudheiet, olid pidevalt ja märkimisväärselt madalamad hindadest, mida Jushi kohaldas sama toote osas sõltumatute klientide puhul, kes tegutsesid Egiptuse siseturul.

31

Apellandid leiavad sisuliselt, et alusmääruse artikli 2 lõike 5 esimeses lõigus ette nähtud erandit tuleb tõlgendada nii, et ainult siis, kui uurimisaluse tootja säilitatavad dokumendid ei vasta „asjakohaselt ja piisavalt“ kuludele, mida see tootja kandis seoses vaatlusaluse toote tootmise ja müügiga, võib komisjon arvutada nende tootmise ja müügiga seotud kulud muul viisil kui asjaomase tootja raamatupidamisdokumentide alusel.

32

Lisaks ei tule väljakujunenud praktika kohaselt liidu õigusnormi tõlgendamisel arvesse võtta mitte ainult normi sõnastust ja sellega taotletavaid eesmärke, vaid ka selle konteksti ning liidu õigusnorme nende kogumis. Ka liidu õigusnormi kujunemislugu võib anda asjakohast teavet selle normi tõlgendamiseks (10. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Wightman jt, C‑621/18, EU:C:2018:999, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 1. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus Planet49, C‑673/17, EU:C:2019:801, punkt 48).

33

Mis puudutab alusmääruse artikli 2 lõike 5 esimese ja teise lõigu eesmärki, siis tuleb märkida, et eesmärk on tagada, et samasuguse toote valmistamise ja müügiga seotud kulud, mida võetakse arvesse selle toote normaalväärtuse arvutamisel, kajastavad kulusid, mida tootja oleks kandnud ekspordiriigi siseturul.

34

Mis puudutab konteksti, siis alusmääruse artikli 2 lõike 1 esimene kuni kolmas ning neljas lõik, milles on otsesõnu viidatud olukordadele, kus hindu on mõjutanud kontsernisisene suhe, on aluseks artikli 2 muudele sätetele, mis puudutavad normaalväärtust, sh artikli 2 lõikele 5. See, et nimetatud artikli 2 lõikes 5 ei ole neid elemente korratud, ei tähenda, et liidu seadusandja kavatsus oleks olnud selle olukorra välistamine.

35

Lisaks tuleb meenutada, et alusmäärusega kehtetuks tunnistatud ja asendatud määruse nr 384/96 artikli 2 lõige 5 oli sõnastatud sisuliselt samasuguselt kui alusmääruse artikli 2 lõige 5.

36

Selle sätte määrusesse nr 384/96 lisanud määruse nr 1972/2002 põhjendusest 4 nähtub, et liidu seadusandja soovis sel viisil anda juhiseid selle kohta, kuidas toimida siis, kui tootja raamatupidamisdokumentides ei ole mõistlikult arvesse võetud asjaomase toote valmistamise ja müügiga seotud kulusid, eelkõige juhul, kui erilise turuolukorra tõttu ei saa nõuetekohast võrdlust teha samasuguse toote müügist lähtudes. Sama põhjenduse kohaselt tuleks sellisel juhul asjaomased andmed hankida allikatest, mida „kõnealused moonutused“ ei mõjuta.

37

Sellest järeldub, et komisjonil peab olema võimalik hinnata uurimisaluse toote tootmise ja müügiga seotud kulusid alusmääruse artikli 2 lõike 5 alusel eelkõige juhul, kui moonutuse tõttu ei saa nõuetekohast võrdlust teha samasuguse toote müügist lähtudes.

38

Järelikult ei kohaldanud Üldkohus valesti alusmääruse artikli 2 lõike 5 esimese lõigu ulatust, sedastades, et see säte ei takista komisjonil jätta kõrvale kulud, mis on märgitud uurimisaluse isiku raamatupidamisdokumentides, kui kontsernisisese suhte tõttu ei kehtestatud asjaomase toote tootmiseks kasutatud tooraine hindu turutingimustel.

39

Teiseks heidavad apellandid Üldkohtule ette, et viimane ei võtnud nõuetekohaselt arvesse WTO vaidluste lahendamise organi praktikat, mis puudutab dumpinguvastase lepingu artiklit 2.2.1.1.

40

Sellega seoses tuleb meenutada esiteks seda, et liidu sõlmitud rahvusvaheliste lepingute ülimuslikkuse tõttu liidu teisese õiguse aktide suhtes peab viimaseid tõlgendama võimalikult suurel määral kooskõlas nende lepingutega, ning teiseks asjaolu, et Euroopa Kohus on juba viidanud WTO vaekogu või WTO raames loodud apellatsioonikogu aruannetele, et põhjendada WTO asutamislepingu lisas sisalduvate lepingute sätete tõlgendamist (vt selle kohta 28. aprilli 2022. aasta kohtuotsus Yieh United Steel vs. komisjon, C‑79/20 P, EU:C:2022:305, punktid 101 ja 102 ning seal viidatud kohtupraktika).

41

Seega on Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 32 põhjendatult tuginenud 26. oktoobri 2016. aasta aruandele „Argentinast pärit biodiisli suhtes kohaldatavad dumpinguvastased meetmed“ (WT/DS 473/AB/R), milles on muu hulgas täpsustatud dumpinguvastase lepingu artikli 2.2.1.1 ulatust, et tõlgendada alusmääruse artikli 2 lõikega 5 sisuliselt identset sätet, selleks, et sedastada, et viimati nimetatud sättega ei ole välistatud komisjoni võimalus jätta kõrvale uurimisaluse isiku raamatupidamisdokumentides kajastatud kulud olukorras, kus vaatlusaluse toote tootmiseks kasutatud tooraine hind ei ole kindlaks määratud turutingimustel.

42

Nimelt, vastupidi sellele, mida väidavad apellandid, nähtub selle aruande punktist 6.33, et kui vaatlusaluse toote tootmise ja müügi kontekstis ei toimu teatud sisenditega seotud tehingud turutingimustel, siis võib tõdeda, et raamatupidamisdokumentides ei ole mõistlikult arvesse võetud vaatlusaluse toote tootmise ja müügiga seotud kulusid.

43

Kõigist eeltoodud asjaoludest tuleneb, et Üldkohus ei ole valesti tõlgendanud alusmääruse artikli 2 lõike 5 esimest lõiku sedastuses, et selle sättega ei ole komisjonil keelatud jätta kõrvale kulud, mis on esitatud uuritava isiku raamatupidamisdokumentides, kui on ilmne, et kontsernisisese suhte tõttu ei kehtestatud asjaomase toote tootmiseks kasutatud tooraine hindu turutingimustel.

44

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimene väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

45

Teisel väitel, mis puudutab vaidlustatud kohtuotsuse punkte 72–76, 80 ja 82–88, on kaks osa.

46

Apellatsioonkaebuse teise väite esimene osa puudutab apellantide etteheidet, et Üldkohus on vaidlustatud kohtuotsuse punktis 84 valesti tõlgendanud ja kohaldanud alusmääruse artikli 2 lõike 5 teist lõiku sedastuses, et Hengshi kulusid seoses klaaskiudheidega oli komisjonil õigus kohandada „mõnel muul mõistlikul alusel“. Täpsemalt on Üldkohus apellantide hinnangul eiranud alusmääruse artikli 2 lõike 5 teise lõigu kohaldamise nende tingimuste ulatust, mille kohaselt peab komisjon üldjuhul kohandama neid kulusid, mis ei ole asjaomase tootja raamatupidamisdokumentides mõistlikult kajastatud. Kuna selles sättes on aga täpsustatud, et komisjon võib seda teha „mõnel muul mõistlikul alusel“ üksnes siis, „kui selline teave ei ole kättesaadav või seda ei ole võimalik kasutada“, on selle reegli puhul tegemist erandiga ning seetõttu tuleb seda tõlgendada kitsalt.

47

Sellega seoses väidavad apellandid, et sätte väära tõlgenduse põhjal on Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 86 sedastanud, et ehkki alusmääruse artikli 2 lõike 5 teise lõigu kohaselt tuleb siis, kui uurimisaluse toote tootmise ja müügiga seotud kulud ei kajastu mõistlikult asjaomase isiku raamatupidamisdokumentides, neid kulusid kohandada või nende kindlaks määramisel aluseks võtta „teiste sama riigi tootjate või eksportijate kulud“, tegi komisjon selle arvutuse„mõnel muul mõistlikul alusel“ põhjendusel, et Jushi ja Hengshi vahelist suhet ning vertikaalselt integreeritud äriühingu Jushi kulustruktuuri arvesse võttes ei olnud nende ja teiste tootjate kulud omavahel „võrreldavad“. Apellantide sõnul ei kuulu teiste tootjate kulude „võrreldavus“ raamatupidamisdokumentides mõistlikult kajastamata kulude kohandamise reeglist tehtavate alusmääruse artikli 2 lõike 5 teises lõigus sätestatud erandite hulka.

48

Apellandid leiavad, et ka vaidlustatud kohtuotsuse punktis 87 sedastatu kinnitab, et Üldkohus kohaldas valesti õigusnormi, kui ta leidis, et komisjon võis põhjendatult kohaldada alusmääruse artikli 2 lõike 5 teises lõigus sätestatud erandit. Nimelt on Üldkohus selles punktis – põhjendusel, et alusmääruse artikli 2 lõikes 5 on reguleeritud erinev küsimus – ekslikult leidnud, et tähtsust ei oma asjaolu, et arvutades Hengshi klaaskiust kanga normaalväärtust vastavalt alusmääruse artikli 2 lõike 6 punktile a, võttis komisjon klaaskiust kanga omamaise müügi puhul aluseks Jushi tootmiskulud, müügi-, haldus- ja muud üldkulud ning kasumi. Neis sätetes on aga reguleeritud sama küsimus, st nende kuluelementide kindlaksmääramine, mida tuleb normaalväärtuse arvutamisel kasutada. Seega peaks Jushi tootmiskulu olema võimalik kasutada ka alusmääruse artikli 2 lõike 5 teise lõigu kohaselt Hengshi tootmiskulude kindlaksmääramiseks.

49

Lisaks leiavad apellandid, et Üldkohus oleks pidanud tegema järelduse, et Jushi klaaskiudheide tootmiskulusid võis õiguspäraselt kasutada Hengshi tootmiskulude alusmääruse artikli 2 lõike 5 teise lõigu alusel kindlaks määramiseks. Nimelt ei ole nende arvates õige asuda seisukohale – mille Üldkohus on esitanud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 83 –, et komisjon ei „nõustunud“ Jushi klaaskiudheide tootmiskuludega, ehkki see institutsioon kasutas dumpingumarginaali arvutamiseks Jushi toodetud klaaskiust kanga tootmiskulusid, millega juba määratlusest tulenevalt olid hõlmatud Jushi klaaskiudheide tootmiskulud. Asjaolul, et Jushi ja Hengshi on omavahel seotud, ei olnud mingit mõju Jushi toodetud klaaskiudheide tootmiskuludele, kuna see tootja ei ostnud Hengshilt toorainet ega sisendeid.

50

Komisjon ja Tech-Fab Europe leiavad, et apellantide teise väite esimene osa tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

51

Vastavalt alusmääruse artikli 2 lõike 5 teisele lõigule tuleb siis, kui uurimisaluse toote valmistamise ja müügiga seotud kulud ei kajastu mõistlikult asjaomase isiku raamatupidamisdokumentides, nende kohandamiseks või kindlaksmääramiseks võtta aluseks teiste sama riigi tootjate või eksportijate kulud, või kui selline teave ei ole kättesaadav või seda ei ole võimalik kasutada, mõni muu mõistlik alus, sealhulgas teave teiste tüüpiliste turgude kohta.

52

Käesoleval juhul kasutas Hengshi klaaskiudheide kulude kohandamiseks seda erandit, kohandades neid kulusid „mõnel muul mõistlikul alusel“, selle asemel et kohandada neid, võttes „aluseks teiste sama riigi tootjate või eksportijate kulud“, st lähtudes klaaskiudheide tootmise kuludest, mille esitas Jushi, kes on Egiptuse ainus teine klaaskiudheide tootja.

53

Kõigepealt tuleb tõdeda, et Üldkohus on vaidlustatud kohtuotsuse punktis 79 õigesti leidnud, et valikuvõimalust kasutada „mõnda muud mõistliku alust“, mis kujutab endast erandit alusmääruse artikli 2 lõike 5 teises lõigus ette nähtud üldreeglist, tuleb tõlgendada kitsalt, nagu pealegi ka apellandid ise oma teise väite esimese osa põhjendamiseks väidavad. Seega peab komisjon selleks, et jätta kõrvale reegel – mille kohaselt tuleb juhul, kui uurimisaluse toote tootmis- ja müügikulud ei kajastu mõistlikult asjaomase isiku dokumentides, neid kulusid kohandada või määrata need kindlaks teiste sama riigi tootjate või eksportijate kulude alusel –, tuginema tõenditele või vähemalt kaudsetele tõenditele, mis võimaldavad kindlaks teha, kas on olemas kohandamiseks kasutatav tegur.

54

Käesolevas asjas on Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 80 tõdenud, et komisjon põhjendas oma otsust kasutada Hengshi klaaskiudheide kulude kohandamiseks Jushi klaaskiudheide tootmiskulude asemel hoopis muud mõistlikku alust asjaoluga, et Jushi on Hengshiga seotud äriühing ja vertikaalselt integreeritud äriühing, st äriühing, kes klaaskiudkanga tootmiseks toodab ise ja tarbib oma klaaskiudheiet, mis ei ole aga nii Hengshi puhul, kes klaaskiudkanga tootmiseks hangib endale klaaskiudheiet Jushilt ja teistelt seotud Hiina tarnijatelt.

55

Selliste tuvastatud faktiliste asjaolude põhjal, millele apellandid vastu ei vaidle, sai Üldkohus õiguspäraselt teha järelduse, et komisjonil ei olnud kõnealuse kohanduse tegemiseks võimalik kasutada Jushi klaaskiudheide tootmiskulusid. Nagu Üldkohus on vaidlustatud kohtuotsuse punktis 86 märkinud, ei saanud see institutsioon neil asjaoludel asjaomaseid kulusid arvesse võtta põhjusel, et erinevalt Hengshist oli Jushi vertikaalselt integreeritud äriühing. Seega sai Üldkohus põhjendatult otsustada, et komisjonil oli neid faktilisi asjaolusid arvestades õigus jätta Jushi klaaskiudheide tootmiskuludega arvestamata ja teha kohandus „mõnel muul mõistlikul alusel“.

56

Järgmiseks väidavad hagejad, et kui Jushi tootmiskulusid, müügi-, haldus- ja muid üldkulusid ning kasumit oleks saanud kasutada Hengshi klaaskiudkanga normaalväärtuse kindlaksmääramiseks vastavalt alusmääruse artikli 2 lõike 6 punktile a, oleks Jushi tootmiskulusid saanud kasutada samuti alusmääruse artikli 2 lõike 5 teise lõigu kohaselt Hengshi tootmiskulude kindlaksmääramiseks.

57

Vastupidi sellele, mida väidavad apellandid, ei ole Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 87 rikkunud õigusnormi sellega, et lükkas mainitud argumendi tagasi põhjendusel, et kõnealustes sätetes on reguleeritud eri küsimused. Nimelt on Üldkohus õigesti meelde tuletanud, et alusmääruse artikli 2 lõikes 5 on reguleeritud asjaomase toote tootmise ja müügiga seotud kulude arvutamine, samas kui selle määruse artikli 2 lõikes 6 on reguleeritud tootmiskulude, müügi-, haldus- ja muude üldkulude ning kasumi arvutamine sarnase toote omamaise müügi puhul tavapärase kaubandustegevuse kontekstis. Tegemist on normaalväärtuse arvutamise eri elementidega.

58

Lõpuks seavad apellandid kahtluse alla vaidlustatud kohtuotsuse punktis 83 sisalduva Üldkohtu hinnangu faktilistele asjaoludele, mille kohaselt ei „nõustunud“ komisjon Jushi klaaskiudheide tootmiskuludega. Nad leiavad, et see hindamisviga nähtub selgelt Üldkohtule esitatud menetlusdokumentidest, milles komisjon kinnitas, et „Jushi Egypti enda tootmiskulusid kasutati“ nende tooteliikide normaalväärtuse arvutamiseks, mida ei müüdud tüüpilistes kogustes.

59

Sellega seoses tuleb märkida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt puudub Euroopa Kohtul apellatsioonkaebuse puhul pädevus tuvastada faktilisi asjaolusid ja põhimõtteliselt ka uurida tõendeid, mida Üldkohus on nende faktiliste asjaolude tõendamiseks kasutanud. Kui sellised tõendid on hangitud õiguspäraselt ning kui on järgitud õiguse üldpõhimõtteid ja tõendamiskoormist ning tõendite hankimist käsitlevaid menetluseeskirju, on nimelt üksnes Üldkohus pädev hindama talle esitatud tõendite väärtust, välja arvatud juhul, kui neid on moonutatud (11. jaanuari 2024. aasta kohtuotsus Foz vs. nõukogu, C‑524/22 P, EU:C:2024:23, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika).

60

Niisuguse moonutamisega on tegemist siis, kui uusi tõendeid uurimata on ilmne, et olemasolevatele tõenditele antud hinnang on selgelt väär. Moonutamine peab siiski nähtuma selgelt toimiku materjalidest, ilma et oleks vaja faktilisi asjaolusid ja tõendeid uuesti hinnata. Lisaks peab apellant siis, kui ta väidab, et tõendeid on moonutatud, täpselt osutama tõenditele, mida Üldkohus on tema arvates moonutanud, ning osutama neile hindamisvigadele, mille tõttu Üldkohus tema arvates tõendeid selliselt moonutas (11. jaanuari 2024. aasta kohtuotsus Foz vs. nõukogu, C‑524/22 P, EU:C:2024:23, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika).

61

Käesolevas asjas nähtub Euroopa Kohtule esitatud toimikust, et Hengshi klaaskiudheide kulude arvutamisel otsustas komisjon Jushi klaaskiudheide tootmiskulusid mitte kasutada ja seega kasutas ta muud mõistlikku alust. Menetlusdokumendis, millele apellandid tuginevad ja milles komisjon on märkinud, et „kasutati Jushi Egypti enda tootmiskulusid“, on viidatud mitte Hengshi, vaid Jushi toodetud klaaskiudheide tootmiskuludele. Nagu Üldkohus on tõdenud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 80, millele on selle kohtuotsuse punktis 83 sõnaselgelt viidatud, ei aktsepteerinud komisjon Jushi klaaskiudheide tootmiskulusid asjaomase kahe äriühingu vaheliste sidemete tõttu; nimelt oli Jushi – küll Egiptuse ainus teine klaaskiudheide tootja – esiteks Hengshi sidusettevõtja ja teiseks vertikaalselt integreeritud äriühing, mis Hengshi puhul nii ei olnud.

62

Sellega seoses väidavad apellandid üksnes, et Üldkohtu järeldus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 83 on sisuliselt ebatäpne, kuid ei osuta täiendavalt tõenditele, mida Üldkohus väidetavalt moonutas, ega tõenda, millised analüüsivead tema hinnangus moonutamise tingisid. Järelikult tuleb tõdeda, et kuna apellandid ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks nende väidet, et Üldkohus on fakte moonutanud, ei ole nad järginud neil selles osas lasuvat tõendamiskoormist.

63

Seega tuleb see argument tagasi lükata.

64

Eelnevatest kaalutlustest lähtudes tuleb teise väite esimene osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

65

Teise väite teise osa põhjendamiseks heidavad apellandid Üldkohtule ette õigusnormi rikkumist esiteks sellega, et ta otsustas, et komisjon ei rikkunud oma põhjendamiskohustust, ja teiseks sellega, et ta nõustus ekslikult põhjendustega, mille see institutsioon esitas esimest korda Üldkohtus. Apellantide sõnul ei selgu vaidlusaluse määruse põhjendusest 331, miks komisjon pidi Hengshi tootmiskulude kindlaksmääramiseks kasutama alusmääruse artikli 2 lõike 5 teises lõigus sätestatud erandit. Lisaks märgivad nad ühelt poolt, et komisjon ei selgitanud vaidlusaluse määruse põhitekstis, miks sellest sättest tuleneb „võrreldavuse“ nõue, ja teiselt poolt ei olnud Jushi seega Hengshiga võrreldav – millega oleks saanud põhjendada kõnealuse erandi kasutamist. Komisjon esitas põhjuse, miks ta otsustas kasutada alusmääruse artikli 2 lõike 5 teises lõigus ette nähtud erandit, esimest korda Üldkohtule esitatud kostja vastuses.

66

Komisjon leiab, et teise väite kõnealune osa on esimese võimalusena põhjendamatu ja teise võimalusena tulemusetu.

67

Tech-Fab Europe’i väitel tuleb teise väite teine osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

68

Apellantide osutatud põhjenduse väidetava puudumise osas tuleb tõdeda, et vaidlusaluse määruse põhjendusest 331 nähtub, et komisjon – olles hinnanud seda, kas Hengshi raamatupidamisdokumentides oli mõistlikult arvesse võetud klaaskiust kanga tootmiskulusid – leidis, et klaaskiudheide ostmisel Hengshi poolt Jushile tasutud siirdehinnad olid oluliselt madalamad kui sama tooteliigi turuhind Egiptuses ehk teisisõnu ei vastanud need turutingimustele.

69

Kuna komisjon oli seega esitanud põhjused, miks ta tugines alusmääruse artikli 2 lõike 5 teisele lõigule, otsustas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 76 õigesti, et põhjendamiskohustuse rikkumist puudutav etteheide tuleb tagasi lükata.

70

Viimaseks tuleb märkida, et tulemusetu on argument, mille kohaselt komisjon tugines võrreldavusele esimest korda alles kostja vastuses, kuna vaidlusaluse määruse põhjenduses 331 olid juba esitatud põhjendused selle kohta, miks komisjon kasutas „muud mõistlikku alust“ nimetatud artikli 2 lõike 5 teise lõigu tähenduses.

71

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb hagejate teise väite teine osa osaliselt põhjendamatuse ja osaliselt tulemusetuse tõttu tagasi lükata. Seega tuleb esimene väide põhjendamatuse tõttu tervikuna tagasi lükata.

72

Apellantide kolmanda väite – mis puudutab vaidlustatud kohtuotsuse punkte 97 ja 98 – kohaselt on Üldkohus vääralt leidnud, et komisjon ei rikkunud alusmääruse artikli 9 lõiget 4, kui ta kehtestas apellantidele 20% suuruse lõpliku dumpinguvastase tollimaksu, mis ületab dumpingumarginaali. Selle väite põhjendamiseks väidavad apellandid, et nende esimese ja teise väite raames esitatud etteheidetest tulenevalt on Üldkohus vääralt leidnud, et apellandid ei ole tõendanud, et komisjon rikkus õigusnorme või tegi ilmseid hindamisvigu. Nende sõnul on Üldkohus selle tulemusel rikkunud õigusnormi ka sellega, et tuvastas, et komisjon ei kehtestanud dumpingumarginaali ületavat dumpinguvastast tollimaksu ja seega ei kohaldanud valesti alusmääruse artikli 9 lõiget 4.

73

Komisjoni ja Tech-Fab Europe’i hinnangul on kolmas väide tulemusetu.

74

Nagu väidavad apellandid, eeldab kolmas väide, et esimene ja teine väide tunnistatakse põhjendatuks. Kuna aga need väited on tagasi lükatud, ei saa kolmas väide, isegi kui see on põhjendatud, üksi tingida vaidlustatud kohtuotsuse tühistamist, mistõttu tuleb see väide tunnistada tulemusetuks.

75

Kuna ei saa nõustuda ühegi väitega, mille apellandid on esitanud apellatsioonkaebuse põhjenduseks, tuleb apellatsioonkaebus tervikuna rahuldamata jätta.

76

Kodukorra artikli 184 lõikes 2 on ette nähtud, et kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu, siis otsustab Euroopa Kohus kohtukulude jaotuse. Kodukorra artikli 138 lõike 1 kohaselt, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud kohtukulud hüvitama, kui vastaspool on seda nõudnud.

77

Kuna komisjon ja Tech-Fab Europe on nõudnud kohtukulude hüvitamist ning Hengshi ja Jushi on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb viimaste kohtukulud jätta nende endi kanda ja mõista neilt välja komisjoni ja Tech-Fab Europe’i kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (seitsmes koda) otsustab: