EUROOPA KOHTU OTSUS (suurkoda)

16. juuli 2026 ( *1 )

Eelotsusetaotlus – Konkurents – Keelatud kokkulepped – Turgu valitseva seisundi kuritarvitamine – ELTL artiklid 101 ja 102 – Rakendamine liikmesriikide konkurentsiasutuste poolt – Liikmesriigi konkurentsiasutuse kontrolli määramise otsus – Läbiotsimine asjaomaste ettevõtjate ruumides – E-kirjavahetusest saadud äridokumentide äravõtmine – Prokuratuuri antud volitus – Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklid 7 ja 8 – Õigus eraelu ja edastatavate sõnumite saladuse austamisele – Õigus isikuandmete kaitsele – Menetlusnõuded – Kohtu eelneva loa puudumine

Liidetud kohtuasjades C‑258/23–C‑260/23,

mille ese on ELTL artikli 267 alusel Tribunal da Concorrência, Regulação e Supervisão (konkurentsi-, reguleerimis- ja järelevalveasjade kohus, Portugal) 21. aprilli 2023. aasta otsustega esitatud eelotsusetaotlused, mis saabusid Euroopa Kohtusse 24. aprillil 2023, menetluses

IMI – Imagens Médicas Integradas S. A. (C‑258/23),

Synlabhealth II S. A. (C‑259/23),

SIBS – Sociedade Gestora de Participações Sociais S. A.,

SIBS, Cartões – Produção e Processamento de Cartões S. A.,

SIBS Processos – Serviços Interbancários de Processamento S. A.,

SIBS International S. A.,

SIBS Pagamentos S. A.,

SIBS Gest S. A.,

SIBS Forward Payment Solutions S. A.,

SIBS MB S. A. (C‑260/23)

versus

Autoridade da Concorrência,

EUROOPA KOHUS (suurkoda),

koosseisus: president K. Lenaerts, asepresident T. von Danwitz, kodade presidendid K. Jürimäe, C. Lycourgos, I. Jarukaitis, O. Spineanu-Matei, M. Condinanzi ja F. Schalin, kohtunikud S. Rodin (ettekandja), E. Regan, N. Piçarra, A. Kumin, N. Jääskinen, S. Gervasoni ja N. Fenger,

kohtujurist: L. Medina,

kohtusekretär: ametnik L. Carrasco Marco,

arvestades kirjalikku menetlust ja 3. juuni 2025. aasta kohtuistungil esitatut,

arvestades seisukohti, mille esitasid:

–	IMI – Imagens Médicas Integradas S. A., esindajad: advogados A. Dias Henriques, R. Oliveira, M. Rodrigues Caldeira ja M. Valente,

–	Synlabhealth II S. A., esindaja: advogado A. Martins Ferreira,

–	SIBS – Sociedade Gestora de Participações Sociais S. A. jt, esindajad: advogados M. de Abreu Castelo Branco, J. Pateira Ferreira ja C. Pinto Correia,

–	Autoridade da Concorrência, esindajad: advogadas D. Cardoso, A. Cruz Nogueira ja S. Parodi,

–	Portugali valitsus, esindajad: C. Alves, P. Barros da Costa ja A. Oliveira Santos,

–	Tšehhi valitsus, esindajad: L. Halajová, M. Smolek ja J. Vláčil,

–	Kreeka valitsus, esindaja: K. Boskovits,

–	Soome valitsus, esindaja: H. Leppo,

–	Rootsi valitsus, esindaja: F.‑L. Göransson,

–	Euroopa Komisjon, esindajad: P. Berghe, P. Caro de Sousa ja E. Rousseva,

–	EFTA järelevalveamet, esindajad: C. Simpson, E. Gromnicka ja M.‑M. Joséphidès,

olles 23. oktoobri 2025. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

kohtuotsuse

1	Eelotsusetaotlused käsitlevad Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikli 7 tõlgendamist.

Taotlused on esitatud kolmes kohtuvaidluses, mille pooled on ühelt poolt mitu ettevõtjat ja teiselt poolt Autoridade da Concorrência (Portugali konkurentsiasutus) ning mis puudutavad nende ettevõtjate ruumides konkurentsiasutuse poolt seoses ELTL artiklites 101 ja 102 nimetatud konkurentsivastase tegevusega läbi viidud uurimiste käigus tehtud läbiotsimise ning tõendite uurimise, kogumise ja äravõtmise meetmete õiguspärasust.

Õiguslik raamistik

Liidu õigus

EL toimimise leping

ELTL artiklis 101 on sätestatud:

„1. Siseturuga on kokkusobimatud ja keelatud kõik sellised ettevõtjatevahelised kokkulepped, ettevõtjate ühenduste otsused ja kooskõlastatud tegevus, mis võivad mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust ning mille eesmärgiks või tagajärjeks on takistada, piirata või kahjustada konkurentsi siseturu piires, iseäranis need kokkulepped, otsused ja tegevus, millega:

a)	otseselt või kaudselt määratakse kindlaks ostu- või müügihinnad või mis tahes muud tehingutingimused;

b)	piiratakse või kontrollitakse tootmist, turge, tehnilist arengut või investeeringuid;

c)	jagatakse turge või tarneallikaid;

d)	rakendatakse võrdväärsete tehingute puhul erinevaid tingimusi, pannes kaubanduspartnerid sellega ebasoodsasse konkurentsiolukorda;

e)	seatakse lepingu sõlmimise eeltingimuseks teise poole nõusolek võtta endale lisakohustusi, mis oma laadilt või kaubandustavade kohaselt ei ole seotud sellise lepingu objektiga.

2. Kõik käesoleva artikli põhjal keelatud kokkulepped või otsused on algusest peale tühised.

[…]“.

ELTL artiklis 102 on sätestatud:

„Siseturus või selle olulises osas turgu valitseva seisundi kuritarvitamine ühe või mitme ettevõtja poolt on keelatud kui siseturuga kokkusobimatu niivõrd, kuivõrd see võib mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust.

Sellised kuritarvitused võivad seisneda iseäranis:

a)	ebaõiglaste ostu- või müügihindade või muude ebaõiglaste tehingutingimuste otseses või kaudses kehtestamises;

b)	toodangu, turgude või tehnilise arengu piiramises tarbijate kahjuks;

c)	erinevate tingimuste rakendamises võrdväärsete tehingute puhul, pannes kaubanduspartnerid sellega ebasoodsasse konkurentsiolukorda;

d)	selles, et lepingu sõlmimise eeltingimuseks seatakse teise poole nõusolek võtta endale lisakohustusi, mis oma laadilt või kaubandustavade kohaselt ei ole seotud lepingu objektiga“.

Harta

5	Harta artiklis 7 on sätestatud: „Igaühel on õigus sellele, et austataks tema era- ja perekonnaelu, kodu ja edastatavate sõnumite saladust.“

Harta artiklis 8 on sätestatud:

„1. Igaühel on õigus oma isikuandmete kaitsele.

2. Selliseid andmeid tuleb töödelda asjakohaselt ning kindlaksmääratud eesmärkidel ja asjaomase isiku nõusolekul või muul seaduses ettenähtud õiguslikul alusel. Igaühel on õigus tutvuda tema kohta kogutud andmetega ja nõuda nende parandamist.

[…]“.

Määrus (EÜ) nr 1/2003

Nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 [ELTL] artiklites [101] ja [102] sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) põhjenduses 26 on märgitud:

„Kogemused on näidanud, et mõnikord hoitakse äridokumente ettevõtte direktori või teiste töötajate kodus. Seepärast peaks komisjoni volitatud ametnikel ja teistel isikutel olema õigus kontrolli tõhususe tagamiseks siseneda ruumidesse, kus võidakse hoida äridokumente, sealhulgas kodudesse. Viimati nimetatud õiguse kasutamine peaks siiski eeldama kohtu luba.“

Määruse artikli 3 lõikes 1 on ette nähtud, et „[k]ui liikmesriikide konkurentsiasutused või siseriiklikud kohtud kohaldavad siseriiklikku konkurentsiõigust [ELTL] artikli [101] lõikes 1 sätestatud kokkulepete, ettevõtjate ühenduste otsuste ja kooskõlastatud tegevuse suhtes, mis võivad mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust selle sätte tähenduses, peavad nad selliste kokkulepete, otsuste ja niisuguse kooskõlastatud tegevuse suhtes kohaldama ka [ELTL] artiklit [101]. Kui liikmesriikide konkurentsiasutused või siseriiklikud kohtud kohaldavad siseriiklikku konkurentsiõigust [ELTL] artikli [102] alusel keelatud kuritarvitamise suhtes, peavad nad kohaldama ka [ELTL] artiklit [102]“.

Määruse artiklis 5 on sätestatud:

„Liikmesriikide konkurentsiasutustel on [ELTL] artiklite [101] ja [102] kohaldamise õigus üksikjuhtudel. Sel eesmärgil võivad nad omal algatusel või kaebuse põhjal teha järgmised otsused:

–	nõuda rikkumise lõpetamist,

–	kehtestada ajutisi meetmeid,

–	kiita heaks kohustusi,

–	kehtestada trahve, karistusmakseid või muid siseriiklikus õiguses sätestatud sanktsioone.

Kui keelamise tingimused ei ole nende valduses oleva teabe põhjal täidetud, võivad nad ka otsustada, et neil ei ole põhjust meetmeid võtta.“

Määruse artiklis 20 „Komisjoni kontrollivolitused“ on sätestatud:

„1. Komisjon võib käesoleva määrusega talle pandud ülesannete täitmiseks korraldada ettevõtjate ja ettevõtjate ühenduste puhul kogu vajaliku kontrolli.

2. Komisjoni poolt kontrolli teostamiseks volitatud ametnikel ja teistel kaasasolevatel isikutel on õigus:

a)	siseneda ettevõtjate ja ettevõtjate ühenduste kõikidesse ruumidesse, territooriumile ja transpordivahenditesse;

b)	kontrollida raamatupidamis- ja muid äridokumente olenemata sellest, millisel andmekandjal neid hoitakse;

c)	teha või saada mis tahes kujul koopiaid või väljavõtteid sellistest raamatupidamis- ja muudest dokumentidest;

[…].

3. Komisjoni poolt kontrolli teostamiseks volitatud ametnikud ja teised kaasasolevad isikud kasutavad oma õigusi kirjaliku volituse esitamisel, kus on nimetatud kontrolli objekt ja eesmärk ning artiklis 23 ettenähtud trahvid juhuks, kui nõutavad raamatupidamis- või muud äridokumendid esitatakse puudulikult või vastused käesoleva artikli lõike 2 alusel esitatud küsimustele on ebaõiged või eksitavad. Aegsasti enne kontrollimist teatab komisjon sellest konkurentsiasutusele selles liikmesriigis, mille territooriumil kontrollimine läbi viiakse.

4. Ettevõtjad ja ettevõtjate ühendused peavad alluma komisjoni otsusega määratud kontrollimisele. Otsuses täpsustatakse kontrollimise objekt ja eesmärk, määratakse selle alguskuupäev ning märgitakse artiklites 23 ja 24 ette nähtud sanktsioonid ja õigus otsuse läbivaatamisele Euroopa Kohtus. Komisjon teeb sellised otsused pärast konsulteerimist konkurentsiasutusega selles liikmesriigis, mille territooriumil kontrollimine läbi viiakse.

[…]

6. Kui komisjoni poolt volitatud ametnikud ja teised kaasasolevad isikud leiavad, et ettevõtja ei nõustu käesoleva artikli kohaselt nõutava kontrollimisega, peab asjaomane liikmesriik osutama neile vajalikku abi, taotledes kontrolli läbiviimiseks vajaduse korral abi politseilt või samaväärselt täitevasutuselt.

7. Kui lõikes 6 sätestatud abi eeldab siseriiklike eeskirjade kohaselt kohtu luba, tuleb see taotleda. Sellist luba võib taotleda ka ettevaatusabinõuna.

[…]“.

Määruse nr 1/2003 artiklis 21 „Muude ruumide kontrollimine“ on ette nähtud:

„1. Kui on olemas põhjendatud kahtlus, et raamatupidamis- ja muid äridokumente ning kontrolli sisuga seotud dokumente, mis võivad olla asjakohased [ELTL] artikli [101] või [102] tõsise rikkumise tõendamisel, hoitakse mujal ruumides, territooriumil või transpordivahendites, sealhulgas ettevõtjate ja asjaomaste ettevõtjate ühenduste juhatajate, tegevjuhtide või teiste töötajate kodus, võib komisjon oma otsusega nõuda selliste muude ruumide, territooriumide ja transpordivahendite kontrollimist.

2. Otsuses täpsustatakse kontrollimise objekt ja eesmärk, määratakse selle alguskuupäev ning õigus otsuse läbivaatamisele Euroopa Kohtus. Selles tuleb eelkõige loetleda põhjused, mille alusel komisjon leiab, et lõikes 1 nimetatud kahtlus on põhjendatud. Komisjon teeb sellised otsused pärast konsulteerimist selle liikmesriigi konkurentsiasutusega, mille territooriumil kontrollimine läbi viiakse.

3. Lõike 1 alusel vastu võetud otsuse täitmiseks tuleb eelnevalt taotleda asjaomase liikmesriigi siseriikliku kohtu luba. Siseriiklik kohus kontrollib komisjoni otsuse autentsust ning seda, et kavandatud sunnimeetmed ei oleks meelevaldsed ega liigsed, võttes eelkõige arvesse kahtlustatava rikkumise tõsidust, otsitud tõendusmaterjalide tähtsust, asjaomase ettevõtja osalemist ning tõenäosust, et kontrolli sisuga seotud raamatupidamis- ja äridokumente hoitakse ruumides, millega seoses luba taotletakse. Siseriiklik kohus võib paluda komisjonilt otse või liikmesriigi konkurentsiasutuse kaudu üksikasjalikke selgitusi küsimuste kohta, mis on vajalikud kavandatavate sunnimeetmete proportsionaalsuse kontrollimiseks.

Siseriiklik kohus ei tohi vaidlustada kontrolli vajalikkust ega nõuda, et talle esitataks komisjoni toimikus sisalduv teave. Komisjoni otsuse seaduslikkuse võib läbi vaadata ainult Euroopa Kohus.

[…]“.

IKÜM

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta määruse (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) (ELT 2016, L 119, lk 1; parandused ELT 2016, L 314, lk 72 ja ELT 2018, L 127, lk 2; edaspidi „IKÜM“) artiklis 9 „Isikuandmete eriliikide töötlemine“ on sätestatud:

„1. Keelatud on töödelda isikuandmeid, millest ilmneb rassiline või etniline päritolu, poliitilised vaated, usulised või filosoofilised veendumused või ametiühingusse kuulumine, geneetilisi andmeid, füüsilise isiku kordumatuks tuvastamiseks kasutatavaid biomeetrilisi andmeid, terviseandmeid või andmeid füüsilise isiku seksuaalelu ja seksuaalse sättumuse kohta.

2. Lõiget 1 ei kohaldata, kui kehtib üks järgmistest asjaoludest:

[…]

g)	töötlemine on vajalik olulise avaliku huviga seotud põhjustel liidu või liikmesriigi õiguse alusel ning on proportsionaalne saavutatava eesmärgiga, austab isikuandmete kaitse õiguse olemust ja tagatud on sobivad ja konkreetsed meetmed andmesubjekti põhiõiguste ja huvide kaitseks;

[…]“.

Direktiiv (EL) 2019/1

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2018. aasta direktiivi (EL) 2019/1, mille eesmärk on anda liikmesriikide konkurentsiasutustele volitused, et tulemuslikumalt tagada konkurentsinormide täitmine ja et tagada siseturu nõuetekohane toimimine (ELT 2019, L 11, lk 3), põhjendustes 30–34 on märgitud:

„(30)

Konkurentsiküsimustes pädevate riiklike haldusasutuste uurimisvolitused peaksid olema piisavad, et neil oleks võimalik tulla konkurentsinormide täitmise tagamisel toime digikeskkonnaga seotud probleemidega ning et liikmesriigi konkurentsisustustel oleks võimalik saada kogu teave ettevõtja või ettevõtjate ühenduse kohta, kelle suhtes uurimistoimingut kohaldatakse, sealhulgas kohtuekspertiisialane teave, digitaalsel kujul, olenemata sellest, millisele andmekandjale teave on salvestatud, milleks võib olla näiteks sülearvuti, mobiiltelefon, muu mobiilseade või pilv.

(31)

Konkurentsiküsimustes pädevatel riiklikel haldusasutustel peaks olema võimalik läbi viia kõiki vajalikke kontrolle ettevõtjate ja ettevõtjate ühenduste ruumides, kui nad kooskõlas Euroopa Liidu Kohtu praktikaga suudavad tõendada, et neil on põhjendatud kahtlusi, et rikutud on [ELTL] artiklit 101 või 102. Käesoleva direktiiviga ei tohiks takistada liikmesriike nõudmast, et selliste kontrollide läbiviimiseks tuleb eelnevalt saada luba liikmesriigi kohtuasutuselt.

(32)

Konkurentsiküsimustes pädevate riiklike haldusasutuste tegevuse tulemuslikkuse tagamiseks peaks nende õigus teha kontrolle võimaldama neil pääseda ligi teabele, mis on kättesaadav ettevõtjale, ettevõtjate ühendusele või kontrollitavale isikule ning mis on seotud uurimisaluse ettevõtja või ettevõtjate ühendusega. See peaks hõlmama tingimata ka õigust otsida dokumente, toimikuid ja seadmetele salvestatud andmeid, mida ei ole eelnevalt täpselt kindlaks määratud. Sellise õiguseta oleks võimatu omandada uurimise jaoks vajalikku teavet, kui ettevõtjad või ettevõtjate ühendused võtavad takistava hoiaku või keelduvad koostööst. Õigus vaadata läbi raamatupidamis- ja muid dokumente peaks hõlmama igasuguseid teabevahetuse vorme, sealhulgas elektroonilisi sõnumeid, olenemata sellest, kas need näivad olevat lugemata või kas need on kustutatud.

(33)

Kontrollide tarbetu pikenemise minimeerimiseks peaks konkurentsiküsimustes pädevatel riiklikel haldusasutustel olema õigus teha ka edaspidi uurimisaluse ettevõtja või ettevõtjate ühenduse puhul läbiotsimisi ning teha valik nende tegevust puudutavate raamatupidamis- ja muude dokumentide koopiatest ja väljavõtetest konkurentsiasutuse ruumides või muudes selleks ettenähtud ruumides. Selliste läbiotsimiste käigus tuleks järjepidevalt tagada ettevõtjate kaitseõiguste austamine.

(34)

Kogemused näitavad, et ettevõtja äridokumente võidakse hoida juhtorgani liikmete, juhatajate või muude ettevõtja või ettevõtjate ühenduse heaks töötavate isikute kodudes, eelkõige järjest paindlikuma töökorralduse tõttu. Kontrollide tulemuslikkuse tagamiseks peaks konkurentsiküsimustes pädevatel riiklikel haldusasutustel olema õigus siseneda mis tahes ruumidesse, sealhulgas kodudesse, kui nad suudavad tõendada põhjendatud kahtlust, et nendes ruumides hoitakse äridokumente, mis võivad olla asjakohased [ELTL] artikli 101 või 102 rikkumise tõendamiseks. Selle õiguse teostamiseks peaks konkurentsiküsimustes pädeval riiklikul haldusasutusel olema eelnevalt vastav luba liikmesriigi kohtuasutuselt, mis võib teatavate liikmesriikide õigussüsteemis hõlmata ka prokuröri. See ei tohiks takistada liikmesriikidel anda äärmiselt pakilistel juhtudel liikmesriigi kohtuasutuse ülesandeid konkurentsiküsimustes pädevatele riiklikele haldusasutustele või lubada viia kontrollitavate nõusolekul selliseid kontrolle läbi erandkorras. […]“.

Direktiivi artikkel 6 „Volitus kontrollida ettevõtja äriruume“ on sõnastatud järgmiselt:

„1. Liikmesriigid tagavad, et konkurentsiküsimustes pädevad riiklikud haldusasutused on võimelised [ELTL] artiklite 101 ja 102 kohaldamiseks ettevõtjaid ja ettevõtjate ühendusi ette teatamata kontrollima. Liikmesriigid tagavad, et liikmesriikide konkurentsiasutuste poolt selliste kontrollide tegemiseks volitatud või määratud ametnikel ja nendega kaasasolevatel isikutel on vähemalt järgmised õigused:

a)	siseneda kõikidesse ettevõtjate ja ettevõtjate ühenduste ruumidesse, kogu nende territooriumile ja kõikidesse transpordivahenditesse;

b)	vaadata läbi raamatupidamis- ja muid äridokumente, olenemata sellest, millisel kandjal neid hoitakse, ning pääseda ligi kontrollitava üksuse jaoks kättesaadavale igasugusele teabele;

c)	teha või saada raamatupidamis- ja muudest dokumentidest koopiaid või väljavõtteid ning, kui nad peavad seda asjakohaseks, jätkata teabe otsimist ning koopiatest ja väljavõtetest valiku tegemist liikmesriikide konkurentsiasutuste ruumides või muudes kindlaks määratud ruumides;

[…]

2. Liikmesriigid tagavad, et ettevõtjaid ja ettevõtjate ühendusi kohustatakse konkurentsiküsimustes tehtavale lõikes 1 osutatud kontrollile alluma. Liikmesriigid tagavad samuti, et kui ettevõtja või ettevõtjate ühendus konkurentsiküsimustes pädeva riikliku haldusasutuse korraldusel ja/või liikmesriigi kohtuasutuse loal tehtava kontrolliga ei nõustu, on liikmesriikide konkurentsiasutustel võimalik taotleda politseilt või teiselt samaväärselt õiguskaitseasutuselt abi, et neil oleks võimalik kontrolli läbi viia. Sellist abi võib taotleda ka ettevaatusabinõuna.

3. Käesolev artikkel ei mõjuta liikmesriigi õiguse kohaseid nõudeid liikmesriigi kohtuasutuse eelneva loa kohta selliste kontrollide puhul.“

Direktiivi artiklis 7 „Volitus kontrollida muid ruume“ on sätestatud:

„1. Liikmesriigid tagavad, et juhul, kui tekib põhjendatud kahtlus, et raamatupidamis- ja muid äridokumente, mis puudutavad kontrolli käigus uuritavaid küsimusi ja mida võib olla vaja [ELTL] artikli 101 või 102 rikkumise tõendamiseks, hoitakse muudes kui käesoleva direktiivi artiklis 6 osutatud ruumides või muul territooriumil või muus transpordivahendis, sealhulgas ettevõtja või ettevõtjate ühenduse juhtorganite liikmete, juhatajate või teiste töötajate kodus, võivad konkurentsiküsimustes pädevad riiklikud haldusasutused teha nendes ruumides, transpordivahendites ja nendel territooriumidel etteteatamata kontrolle.

2. Neid kontrolle ei tehta ilma liikmesriigi kohtuasutuse eelneva loata.

3. Liikmesriigid tagavad, et liikmesriigi konkurentsiasutuse poolt käesoleva artikli lõike 1 kohaste kontrollide tegemiseks volitatud või määratud ametnikel ja nendega kaasasolevatel isikutel on vähemalt artikli 6 lõike 1 punktides a, b ja c ning artikli 6 lõikes 2 sätestatud volitused.“

16	Direktiivi artiklis 32 on ette nähtud, et „[l]iikmesriigid tagavad, et liikmesriigi konkurentsiasutuse menetluses vastuvõetavad tõendid hõlmavad dokumente, suulisi avaldusi, elektroonilisi sõnumeid, salvestisi ja muid teabeallikaid, sõltumata nende kujust ja kandjast, millel teavet hoitakse“.

Portugali õigus

Portugali Vabariigi põhiseaduse (Constituição da República Portuguesa) artiklis 34 „Kodu puutumatus ja kirjavahetuse saladus“ on ette nähtud:

„1. Austatakse kodu puutumatust ning kirjavahetuse ja muude erasuhtlusvahendite salajasust.

[…]

4. Avaliku võimu asutustel on keelatud sekkuda kirjavahetusse või kuulata pealt elektroonilise sidevahendi või ükskõik missuguse muu sidevahendi abil toimuvat suhtlust, v.a seaduses ette nähtud juhtudel kriminaalmenetluses.“

8. mai 2012. aasta seaduse nr 19/2012, millega kiidetakse heaks uued konkurentsinormid, tunnistatakse kehtetuks 11. juuni 2003. aasta seadus nr 18/2003 ja 25. augusti 2006. aasta seadus nr 39/2006 ning muudetakse teist korda 13. jaanuari 1999. aasta seadust nr 2/99 (lei n.o 19/2012 que aprova o novo regime da concorrência, revogando as Leis n.os 18/2003, de 11 de junho, e 39/2006, de 25 de agosto, e procede à segunda alteração à Lei n.o 2/99, de 13 de janeiro) (Diário da República, 1. seeria, nr 89; edaspidi „konkurentsiseadus“), artikli 2 lõigetes 3 ja 5 on sätestatud:

„3. „Käesolevat seadust tõlgendatakse kooskõlas Euroopa Liidu õigusega ning pidades silmas Euroopa Liidu Kohtu praktikat, sealhulgas konkurentsi piirava tegevuse valdkonnas, mis ei mõjuta liikmesriikidevahelist kaubandust.

[…]

5. Käesoleva seaduse kohaldamisel [ELTL] artiklite 101 ja 102 kontekstis järgitakse Euroopa Liidu õiguse üldpõhimõtteid ja […] hartat.“

Seaduse artiklis 18 on ette nähtud:

„1. Karistuste määramise volituste kasutamisel võib konkurentsiasutus oma organite või töötajate kaudu muu hulgas:

[…]

c)	teha ettevõtjate või ettevõtjate ühenduste ruumides, territooriumil või transpordivahendites ükskõik missugusel andmekandjal hoitavate kirjalike väljavõtete ja muude dokumentide otsimise, läbivaatamise, väljanõudmise ja äravõtmise toiminguid, kui niisugused toimingud on vajalikud tõendi saamiseks;

[…]

2. Eelmise lõike punktides c ja d sätestatud toiminguteks on vaja pädeva õigusasutuse luba.

[…]“.

20	Seaduse artikli 20 lõikes 1 on sätestatud, et luba ükskõik missugust laadi või millisel andmekandjal dokumentide äravõtmiseks antakse, määratakse või sanktsioneeritakse õigusasutuse otsusega.

21	Seaduse artikli 20 lõikes 6 on ette nähtud, et pangasaladusega kaitstud dokumentide äravõtmiseks pankades või muudes krediidiasutustes on vaja eeluurimiskohtuniku eelnevat luba.

Konkurentsiseaduse algses versioonis oli artikkel 21 sõnastatud järgmiselt:

„Artikli 18 lõike 1 punktides c ja d ning artiklites 19 ja 20 nimetatud toiminguteks loa andmiseks on pädev konkurentsiasutuse asukohajärgse kohtu prokuratuur, või kui see on sõnaselgelt ette nähtud, siis sama kohtu eeluurimiskohtunik.“

23	17. augusti 2022. aasta seadusega nr 17/2022 (lei n.o 17/2022) muudetud konkurentsiseaduse artiklis 21 on ette nähtud: „[Konkurentsiasutuse] asukohajärgsel pädeval õigusasutusel on õigus anda luba artikli 18 lõike 1 punktides a–d ning artiklites 19 ja 20 nimetatud toiminguteks.“

Põhikohtuasjad ja eelotsuse küsimused

Konkurentsiasutus algatas uurimised Portugali mitmes majandussektoris, et teha kindlaks eelkõige ELTL artiklitega 101 ja 102 vastuolus oleva konkurentsivastase tegevuse olemasolu. Täpsemalt puudutasid uurimised vastavalt potentsiaalset ettevõtjatevahelist kooskõlastatud tegevust, mis tõi kaasa hinnatõusu teleradioloogiateenuste osutamisel riiklikku tervishoiuteenistusse kuuluvatele haiglatele (kohtuasi C‑258/23), potentsiaalset keelatud kokkulepet Portugali tervishoiuasutustelt nõutavate COVID-19 testide hindade kohta (kohtuasi C‑259/23) ja kahtlust turgu valitseva seisundi kuritarvitamise kohta maksete töötlemise valdkonnas (kohtuasi C‑260/23).

Uurimiste käigus pidas konkurentsiasutus vajalikuks viia äriühingute IMI – Imagens Médicas Integradas S. A. ja Synlabhealth II S. A. ning kontserni SIBS (edaspidi „põhikohtuasja kaebajad“) ruumides läbi kontrollid tõendite uurimiseks, kogumiseks ja äravõtmiseks. Kontrollide läbiviimiseks pädevale õigusasutusele, st Portugali prokuratuurile, esitatud eelneva loa taotlused rahuldati.

Prokuratuuri antud volituste kohaselt oli konkurentsiasutusel õigus esiteks võtta ära kõik konkurentsivastase tegevusega otseselt või kaudselt seotud dokumendid, sealhulgas e-kirjad ja asutusesisesed dokumendid eri hierarhiliste tasandite vahel teabe esitamiseks ja ettevõtjate äripoliitika valdkonnas otsuste ettevalmistamiseks, ning teiseks nendes sisalduvat teavet uurida ja kopeerida. Mis puudutab konkreetselt IMI ja Synlabhealth II suhtes kavandatud kontrollimeetmeid, siis oli nende määruste kohaselt välistatud tõendite äravõtmine tervishoiuteenuste osutamiseks ja patsiendisaladusega kaitstud dokumentide arhiveerimiseks mõeldud ruumidest.

Põhikohtuasja kaebajate ruumides 2021. aasta jaanuarist 2022. aasta märtsini läbi viidud kontrollide käigus analüüsis konkurentsiasutus nende ettevõtjate töötajate e-posti ja võttis ära arvutifailid, mida ta oma uurimise jaoks asjakohaseks pidas. Nii võeti ära vastavalt 1405, 731 ja 10797 arvutifaili.

28	Ettevõtjad vaidlustasid kontrollide õiguspärasuse Tribunal da Concorrência, Regulação e Supervisãos (konkurentsi-, reguleerimis- ja järelevalvekohus, Portugal), kes on eelotsusetaotlused esitanud kohus.

See kohus märgib, et konkurentsiseadus annab konkurentsiasutusele õiguse võtta ära dokumente, olenemata sellest, millisel andmekandjal neid hoitakse, tingimusel et prokuratuur on selleks eelnevalt loa andnud. Nimetatud kohus märgib samuti, et konkurentsiseaduse artikli 20 kohaselt on kohtu eelnev luba nõutav üksnes teatavatel juhtudel, nimelt juhul, kui luba puudutab füüsilise isiku kodus, pangas, advokaadibüroos või arstikabinetis läbi viidavaid kontrolle.

Sama kohtu hinnangul vastavad konkurentsiseaduse sätted karistusõiguse aluseks olevale loogikale, see tähendab, et eeluurimiskohtuniku sekkumine on kohustuslik, kui tõendite kogumise viis võib rikkuda põhiõigusi, samas kui muudel juhtudel peetakse piisavaks, et kontrolli kiidab pädeva õigusasutusena heaks prokuratuur.

Sellega seoses märgib eelotsusetaotlused esitanud kohus kõigepealt, et kõnealuses valdkonnas pädevate Portugali kohtute praktika kohaselt ei riku kontrolli läbiviimine ettevõtja ruumides konkurentsivastase tegevuse olemasolu uurimiseks põhiõigusi. Eelkõige ei saa harta artikliga 7 kaitstud „korrespondentsiks“ kvalifitseerida ettevõtja töötajate sõnumeid, kui need edastatakse ettevõtja tegevusega seotud e-postkasti kaudu.

Seejärel viitab see kohus määruse nr 1/2003 sätetele, mis käsitlevad komisjoni uurimisvolitusi. Ta märgib, et selle määruse artikli 20 kohaselt võib komisjon läbi viia kõik vajalikud kontrollid ettevõtjate ja ettevõtjate ühenduste juures ning kontrollida selle raames raamatupidamis- ja kõiki muid „äridokumente“, olenemata sellest, millisel andmekandjal neid hoitakse. Nimetatud määruse artikli 21 kohaselt on võimalik ka kontroll muudes ruumides, nagu ettevõtjate juhatajate, tegevjuhtide ja töötajate kodus, kuid selleks on vajalik pädeva õigusasutuse eelnev luba. Lisaks kvalifitseeritakse sama määruse põhjenduses 26 ettevõtjate e-postkastides olevad dokumendid „äridokumentideks“.

Veel mainib eelotsusetaotlused esitanud kohus direktiivi 2019/1 liikmesriikide konkurentsiasutuste volituste kohta. Selle direktiivi põhjendustest 30 ja 32 ning artiklist 6 tuleneb, et konkurentsiasutustel peaks olema õigus saada kogu teave ettevõtja kohta, kelle suhtes uurimismeedet kohaldatakse, olenemata sellest, millisele andmekandjale teave on salvestatud. Selleks peaks konkurentsiasutustel olema võimalik ära võtta mis tahes vormis teabevahetust, sealhulgas elektroonilisi sõnumeid.

See kohus märgib lisaks, et konkurentsiseaduse artikli 2 lõigete 3 ja 5 kohaselt tuleb seda seadust tõlgendada kooskõlas liidu õigusega, sealhulgas konkurentsivastase tegevuse valdkonnas, mis ei mõjuta liikmesriikidevahelist kaubandust. Samuti tuleb viimati nimetatud sätete kohaldamisalas kohaldada seda seadust kooskõlas hartaga.

Lõpuks kinnitab eelotsusetaotlused esitanud kohus, et käesolevates kohtuasjades kõne all olevad dokumendid puudutavad nende ettevõtjate äritegevust, kelle suhtes kontrollimeetmeid kohaldatakse. Käesoleval juhul on kõik e-postkastid institutsioonilised, kuna need on nende ettevõtjate ainuomandis, kes kehtestavad ühepoolselt oma töötajatele tingimused selle sidevahendi kasutamiseks nendega sõlmitud töösuhte kestuse ajal. Samuti on nende ettevõtjate sise-eeskirjade kohaselt selline e-postkast piiratud tööalase kasutusega. Selle kasutamine isiklikel ja töötaja eraeluga seotud eesmärkidel on seega keelatud.

Põhikohtuasja kaebajad väidavad seevastu, et nende töötajate e-kirju tuleb kaitsta kui „korrespondentsi“ ning et neid dokumente ei saa ELTL artiklitega 101 ja 102 keelatud konkurentsivastast tegevust puudutava uurimise käigus ära võtta. Teise võimalusena väidavad nad, et nende e-kirjade äravõtmiseks on igal juhul vaja eeluurimiskohtuniku eelnevat luba.

Neil asjaoludel otsustas Tribunal da Concorrência, Regulação e Supervisão (konkurentsi-, reguleerimis- ja järelevalvekohus) kõigis nendes pooleliolevates kohtuasjades menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.	Kas käesolevas asjas analüüsitavad e-posti teel edastatud äridokumendid on „korrespondents“ […] harta artikli 7 tähenduses?

2.	Kas […] harta artikliga 7 on vastuolus ELTL artikli 101 (endine EÜ artikkel 81) kohaselt keelatud kokkulepete ja tegevuse uurimise käigus selliste äridokumentide äravõtmine, mis on saadud ettevõtja juhtide ja töötajate vahelisest e-kirjavahetusest?

Kas […] harta artikliga 7 on vastuolus selliste äridokumentide äravõtmine niisuguse õigusasutuse – käesoleval juhul prokuratuuri – eelneva loa alusel, kelle ülesanne on esindada riiki, kaitsta seaduses määratletud huve, esindada riiklikku süüdistust seaduslikkuse põhimõtte alusel ja kaitsta vastavalt [Portugali Vabariigi] põhiseadusele demokraatlikku õigusriiki ning kes tegutseb teistest kesk-, piirkondliku või kohaliku võimu organitest sõltumatult?“

Menetlus Euroopa Kohtus

38	Euroopa Kohtu president otsustas 14. juuni 2023. aasta otsusega Euroopa Kohtu kodukorra artikli 54 lõike 2 alusel liita kohtuasjad C‑258/23, C‑259/23 ja C‑260/23 kirjaliku ja suulise menetluse ning kohtuotsuse huvides.

39	5. märtsil 2024 määrati need liidetud kohtuasjad Euroopa Kohtu neljandale kojale, et viimane teeks otsuse ilma suuliste seisukohtade ärakuulamiseks korraldatava kohtuistungita, kuid kohtujuristi ettepaneku alusel, mis on suunatud kolmandale eelotsuse küsimusele.

40	Kohtujuristi ettepanek esitati 20. juunil 2024 ja menetluse suuline osa seejärel lõpetati.

41	Euroopa Kohus otsustas 9. oktoobril 2024 ettekandja-kohtuniku ametist lahkumise tõttu seoses tema ametiaja lõppemisega määrata käesolevad liidetud kohtuasjad uuele ettekandja-kohtunikule.

Kuna Euroopa Kohtu neljas koda leidis eelkõige, et küsimus, kuidas mõjutab 4. oktoobri 2024. aasta kohtuotsus Bezirkshauptmannschaft Landeck (katse tutvuda mobiiltelefonis salvestatud isikuandmetega) (C‑548/21, EU:C:2024:830) igas käesolevas kohtuasjas esitatud kolmandale eelotsuse küsimusele vastamist, väärib analüüsimist laiendatud kohtukoosseisu poolt, palus Euroopa Kohtu neljas koda määrata need kohtuasjad kodukorra artikli 60 lõike 3 alusel Euroopa Kohtul suurkojale.

43	Euroopa Kohus otsustas 18. märtsil 2025 määrata need kohtuasjad Euroopa Kohtu suurkojale ja uuendas menetluse suulise osa.

Vastuvõetavus

44	Põhikohtuasja kaebajad vaidlustasid eelotsusetaotluste vastuvõetavuse tervikuna.

45	Esiteks väidavad nad sisuliselt, et eelotsusetaotlused ei vasta kodukorra artiklis 94 ette nähtud nõuetele ja esitatud küsimused ei ole asjakohased.

Esiteks leiab IMI kohtuasjas C‑258/23, et eelotsusetaotlused esitanud kohus ei ole esitanud Euroopa Kohtule põhikohtuasja faktilise ja õigusliku raamistiku mõistmiseks vajalikku teavet ega selles tõstatunud õiguslikke küsimusi. Ta väidab muu hulgas, et kuna eelotsusetaotlused esitanud kohus ei teavitanud Euroopa Kohut kohtuasjas nr 559/2020 tehtud Tribunal Constitucionali (konstitutsioonikohus, Portugal) 16. märtsi 2023. aasta kohtuotsusest nr 91/2023, millega viimane tunnistas põhiseadusega vastuolus olevaks reegli, mille kohaselt on konkurentsiasutusel õigus avatud e-kirju läbi otsida ja ära võtta prokuratuuri loa alusel, ei ole tagatud, et vastus, mille Euroopa Kohus annab esitatud küsimustele, on võimalikult põhjalik ja tarvilik. Teiseks leiab Synlabhealth II kohtuasjas C‑259/23 samuti, et eelotsusetaotluses ei ole mainitud mitut põhikohtuasja mõistmiseks olulist asjaolu, kohaldatavaid riigisiseseid õigusnorme ega seost nende ja liidu õigusnormide vahel, mille tõlgendamist taotletakse. Kolmandaks väidavad SIBSi kontserni äriühingud kohtuasjas C‑260/23, et esitatud küsimused ei ole asjakohased, arvestades vaidluse eset, mis eeldab kõnealuste meetmete õiguspärasuse hindamist Portugali õiguse, mitte harta alusel.

Siinkohal tuleb meenutada, et väljakujunenud praktika kohaselt on ELTL artiklis 267 ette nähtud Euroopa Kohtu ja liikmesriikide kohtute koostöö raames üksnes asja menetleval ja selles tehtava lahendi eest vastutaval liikmesriigi kohtul õigus kohtuasja eripära arvesse võttes hinnata nii eelotsuse vajalikkust asjas otsuse langetamiseks kui ka Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust. Seega, kui küsimused on esitatud liidu õiguse tõlgendamise kohta, on Euroopa Kohus üldjuhul kohustatud vastama (24. juuli 2023. aasta kohtuotsus Lin, C‑107/23 PPU, EU:C:2023:606, punkt 61 ja seal viidatud kohtupraktika).

Sellest järeldub, et eeldatakse, et liidu õigust puudutavad küsimused on asjakohased. Euroopa Kohus võib keelduda liikmesriigi kohtu esitatud eelotsuse küsimusele vastamast vaid siis, kui on ilmne, et taotletaval liidu õiguse tõlgendusel puudub igasugune seos põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi või õiguslikke asjaolusid, et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele (24. juuli 2023. aasta kohtuotsus Lin, C‑107/23 PPU, EU:C:2023:606, punkt 62 ja seal viidatud kohtupraktika).

Samuti tuleb meelde tuletada, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale – mida nüüdseks kajastavad kodukorra artikli 94 punktid a ja b – peab liikmesriigi kohus selleks, et jõutaks talle tarviliku liidu õiguse tõlgenduseni, määratlema tema esitatud küsimuste faktilise ja õigusliku raamistiku või vähemalt selgitama faktilisi andmeid, millel need küsimused põhinevad. Lisaks on tingimata vajalik, nagu on sätestatud kodukorra artikli 94 punktis c, et eelotsusetaotlus sisaldaks selgitust, millistel põhjustel tõstatas eelotsusetaotluse esitanud kohus teatavate liidu õigusnormide tõlgendamise või kehtivuse küsimuse ning millist seost ta nende õigusnormide ja põhikohtuasjas kohaldatavate riigisiseste õigusnormide vahel näeb (21. detsembri 2023. aasta kohtuotsus European Superleague Company, C‑333/21, EU:C:2023:1011, punkt 59 ja seal viidatud kohtupraktika).

Pealegi ei pea eelotsusetaotluses esitatud teave mitte ainult võimaldama Euroopa Kohtul anda tarvilikke vastuseid, vaid andma ka liikmesriikide valitsustele ja teistele huvitatud pooltele võimaluse esitada Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 23 alusel oma seisukohad (21. detsembri 2023. aasta kohtuotsus European Superleague Company, C‑333/21, EU:C:2023:1011, punkt 60 ja seal viidatud kohtupraktika).

Käesoleval juhul sisaldavad eelotsusetaotlused piisavalt teavet, mis võimaldab Euroopa Kohtul mõista nii põhikohtuasjade õiguslikku ja faktilist raamistikku kui ka esitatud eelotsuse küsimuste mõtet ja ulatust. Lisaks täpsustas eelotsusetaotlused esitanud kohus põhjuseid, miks ta eelotsusetaotlused Euroopa Kohtule esitas, ning seost, mis tema arvates esineb eelotsusetaotlustes viidatud liidu õigusnormide, sealhulgas harta sätete ja vaidlustes kohaldatavate Portugali õiguse sätete vahel.

Sellega seoses nähtub eelotsusetaotlustest, et nende eesmärk on saada Euroopa Kohtult selgitusi harta artikliga 7 antud kaitse ulatuse kohta meetmete puhul, millega võetakse ära äridokumendid, mis on saadud ettevõtjate juhtide ja töötajate vahelisest e-kirjavahetusest, kontekstis, mis kuulub liidu õiguse, eelkõige ELTL artiklite 101 ja 102 kohaldamisalasse.

53	Tõlgendus, mille Euroopa Kohus peab andma eelotsusetaotlustes viidatud liidu õigusnormidele, mõjutab eelotsusetaotlused esitanud kohtu hinnangut sellele, kas dokumentide äravõtmine konkurentsiasutuse poolt ilma kohtu eelneva loata on õiguspärane.

Lisaks ilmneb nii Euroopa Kohtule esitatud kirjalike seisukohtade kui ka suuliste seisukohtade ärakuulamiseks korraldatud kohtuistungil esitatud kõnede sisust, et huvitatud isikutel ei olnud mingeid raskusi, et mõista eelotsusetaotlused esitanud kohtu küsimuste faktilist ja õiguslikku raamistikku, saada aru nende aluseks olevate faktiliste asjaolude tähendusest ja ulatusest, selgitada välja põhjused, miks eelotsusetaotluse esitanud kohus pidas vajalikuks need esitada, ning lõpuks võtta selles osas täielik ja tarvilik seisukoht.

55	Põhikohtuasja kaebajate esitatud esimene vastuvõetamatuse väide tuleb seega tagasi lükata.

Teiseks väidab Synlabhealth II kohtuasjas C‑259/23, et käesoleval juhul ületas konkurentsiasutus selle äriühingu ruumides läbi viidud kontrollide ja äravõtmiste käigus prokuratuuri antud volituse ulatust ning et äriühingut ei kuulatud esitatud eelotsuse küsimuste osas ära, rikkudes Portugali õiguses ette nähtud menetlusnõudeid, mistõttu ta esitas eelotsusetaotluse peale kaebuse. Kuna kõik kohtuasja asjaolud ei ole veel välja selgitatud, peaks Euroopa Kohus keelduma otsuse tegemisest või vähemalt peatama menetluse seniks, kuni Tribunal da Relação de Lisboa (Lissaboni apellatsioonikohus, Portugal) teeb Euroopa Kohtule esitatud eelotsusetaotluse peale esitatud apellatsioonkaebuse kohta otsuse. Kohtuasjas C‑260/23 väidavad SIBSi kontserni äriühingud samuti, et eelotsusetaotlus esitati ajal, mil põhikohtuasja asjaolusid ei olnud veel välja selgitatud ega isegi arutatud.

57	Sellega seoses tuleb meenutada, et liikmesriigi kohtu ülesanne on otsustada, millises menetlusstaadiumis on tal vaja esitada Euroopa Kohtule eelotsuse küsimus (vt selle kohta 17. juuli 2008. aasta kohtuotsus Coleman, C‑303/06, EU:C:2008:415, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).

Seega juhul, kui Euroopa Kohtule on esitatud liidu õiguse tõlgendamise taotlus, mis ei ole selgelt asjasse puutumatu põhikohtuasja faktiliste asjaolude või eseme suhtes, ning Euroopa Kohtul on olemas vajalikud andmed, et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele, tuleb Euroopa Kohtul nendele küsimustele vastata, ilma et ta peaks ise uurima eeldatavaid faktilisi asjaolusid, millele eelotsusetaotluse esitanud kohus tugines ja mida eelotsusetaotluse esitanud kohus peab hiljem vajaduse korral kontrollima (vt selle kohta 17. juuli 2008. aasta kohtuotsus Coleman, C‑303/06, EU:C:2008:415, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).

59	Järelikult tuleb põhikohtuasja kaebajate esitatud teine vastuvõetamatuse väide samuti tagasi lükata.

60	Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades on eelotsusetaotlused esitanud kohtu eelotsuse küsimused vastuvõetavad.

Sisulised küsimused

Kõigepealt tuleb meenutada, et harta kohaldamisala on liikmesriikide tegevuse osas määratletud selle artikli 51 lõikes 1, mille kohaselt on harta sätted ette nähtud liikmesriikidele üksnes liidu õiguse kohaldamise korral. See säte kinnitab väljakujunenud kohtupraktikat, mille kohaselt on liidu õiguskorras tagatud põhiõigused kohaldatavad kõikides liidu õigusega reguleeritud olukordades, ent mitte väljaspool neid olukordi (vt 26. veebruari 2013. aasta kohtuotsus Åkerberg Fransson, C‑617/10, EU:C:2013:105, punkt 19, ja 6. märtsi 2025. aasta kohtuotsus D. K. (kohtunikule määratud kohtuasjade ümberjaotamine), C‑647/21 ja C‑648/21, EU:C:2025:143, punkt 38).

62	Kuna põhikohtuasjad puudutavad küsimust, kas kontrollide käigus, mille liikmesriigi konkurentsiasutus viis läbi ELTL artiklite 101 ja 102 rikkumiste uurimise ajal, järgiti põhiõigusi, ning seega olukordi, mis on seotud liidu õiguse rakendamisega, on harta sätted kohaldatavad.

Esimene küsimus

Esimese eelotsuse küsimusega soovib eelotsusetaotlused esitanud kohus sisuliselt teada, kas harta artiklit 7 tuleb tõlgendada nii, et mõistega „edastatavad sõnumid“ selle artikli tähenduses on hõlmatud tööalased e-kirjad, mida on vahetatud ettevõtja töötajate ja juhtide vahel ettevõtja e-postkasti kaudu.

Nimelt tuleb täpsustada, et kuigi eelotsusetaotlused esitanud kohus mainis mõistet „korrespondents“, viitab see artikkel nüüd mõistele „edastatavad sõnumid“. Nagu nähtub selgitustest põhiõiguste harta kohta (ELT 2007, C 303, lk 17), asendati selleks, et võtta arvesse tehnoloogia arengut, mõiste „korrespondents“ mõistega „edastatavad sõnumid“.

Harta artikli 52 lõikest 3 nähtub, et hartas sisalduvate selliste õiguste tähendus ja ulatus, mis vastavad Roomas 4. novembril 1950 alla kirjutatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga (edaspidi „EIÕK“) tagatud õigustele, on samad, mis neile EIÕKs ette on nähtud. See säte ei takista siiski liidu õiguses ulatuslikuma kaitse kehtestamist.

Sellega seoses tuleb meenutada, et harta artikkel 7, mis käsitleb õigust era- ja perekonnaelu austamisele, sisaldab õigusi, mis vastavad EIÕK artikli 8 lõikega 1 tagatud õigustele. Seega tuleb vastavalt harta artikli 52 lõikele 3 anda kõnealusele artiklile 7 sama tähendus ja ulatus, mis on EIÕK artikli 8 lõikel 1, nagu seda on tõlgendanud Euroopa Inimõiguste Kohus (vt selle kohta 5. oktoobri 2010. aasta kohtuotsus McB., C‑400/10 PPU, EU:C:2010:582, punkt 53; 15. novembri 2011. aasta kohtuotsus Dereci jt, C‑256/11, EU:C:2011:734, punkt 70, ning 17. detsembri 2015. aasta kohtuotsus WebMindLicenses, C‑419/14, EU:C:2015:832, punkt 70).

Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast nähtub aga, et nii äriruumidest kui ka kodust lähtuv suhtlus võib olla hõlmatud EIÕK artiklis 8 kasutatud mõistetega „eraelu“ ja „sõnumid“. Euroopa Inimõiguste Kohus on täpsustanud, et nende mõistete kohaldatavuse kindlakstegemiseks on mõistlik ootus eraelu puutumatuse kaitse ja austamise valdkonnas oluline, kuid mitte tingimata määrav kriteerium (vt EIK 5. septembri 2017. aasta otsus Bărbulescu vs. Rumeenia, CE:ECHR:2017:0905JUD006149608, punkt 73 ja seal viidatud kohtupraktika).

Seega, kuna elektroonilise side salajane pealtkuulamine kujutab endast EIÕK artikli 8 lõikega 1 tagatud õiguse kasutamise riivet, kujutab see endast ka harta artikliga 7 antud vastava õiguse kasutamise piiramist (17. detsembri 2015. aasta kohtuotsus WebMindLicenses, C‑419/14, EU:C:2015:832, punkt 71).

Euroopa Kohus on juba sedastanud, et sama kehtib füüsilise isiku kutsetegevuse või äriruumides või äriühingu ruumides tehtava kontrolli käigus e-kirjade äravõtmise kohta, mis kujutab endast samuti EIÕK artikliga 8 tagatud õiguse kasutamise riivet (17. detsembri 2015. aasta kohtuotsus WebMindLicenses, C‑419/14, EU:C:2015:832, punkt 72).

Lisaks, nagu märkis kohtujurist 20. juunil 2024 esitatud ettepaneku punktis 31, ei sõltu e-kirjade kvalifitseerimine EIÕK artikli 8 lõike 1 tähenduses „sõnumiteks“ ja seega harta artikli 7 tähenduses „edastatavateks sõnumiteks“ sellest, kas adressaat on need kirjad juba kätte saanud, kas neid on loetud või mitte, või kas need on kustutatud; asjaolust, kas sõnum saadeti tööruumidest või -seadmetest (EIK 11. jaanuari 2024. aasta kohtuotsus Arregui vs. Hispaania, CE:ECHR:2024:0111JUD004254118, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika) või tööalase e-postkasti kaudu (EIK 3. aprilli 2007. aasta otsus Copland vs. Ühendkuningriik, CE:ECHR:2007:0403JUD006261700, punktid 41 ja 42); sellest, kas saatja või adressaadi aadress on juriidilise isiku aadress (EIK 14. märtsi 2013. aasta otsus Bernh Larsen Holding AS jt vs. Norra, CE:ECHR:2013:0314JUD002411708, punkt 106), või ka küsimusest, kas nende sõnumite sisu on eraeluline või mitte (EIK 16. detsembri 1992. aasta kohtuotsus Niemietz vs. Saksamaa, CE:ECHR:1992:1216JUD001371088, punkti 32 lõpuosa).

Seega ei võimalda asjaolu, et e-kirja võib selle vormi või sisu põhjal kvalifitseerida „tööalaseks“, võtta sellelt kaitset, mis on tagatud harta artikliga 7 edastatavatele sõnumitele. Sellega seoses on Euroopa Inimõiguste Kohtu 5. septembri 2017. aasta otsuses Bărbulescu vs. Rumeenia (CE:ECHR:2017:0905JUD006149608, punkt 74), mis käsitleb kohtuasja, milles oli tegemist tööarvutist saadetud eraeluliste e-kirjadega, täpsustatud, et tööandja kehtestatud nõue, mille kohaselt peavad töötajad hoiduma igasugusest isiklikust tegevusest töökohas ja millega neil keelatakse kasutada ettevõtja vahendeid isiklikel eesmärkidel, ei puutu EIÕK artikli 8 lõike 1 tähenduses „sõnumiteks“ kvalifitseerimisel asjasse.

72	Lõpuks laieneb see kaitse ka nende tööalaste e-kirjade vahetamise käigus tekkinud isikuandmetele, mis on kaitstud ka harta artikliga 8 (EIK 16. oktoobri 2007. aasta otsus Wieser ja Bicos Beteiligungen GmbH vs. Austria, CE:ECHR:2007:1016JUD007433601, punkt 45).

73	Eeltoodust tuleneb, et harta artiklit 7 tuleb tõlgendada nii, et mõistega „edastatavad sõnumid“ selle artikli tähenduses on hõlmatud tööalased e-kirjad, mida on vahetatud ettevõtja töötajate ja juhtide vahel ettevõtja e-postkasti kaudu.

Teine ja kolmas küsimus

Teise ja kolmanda küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, palub eelotsusetaotlused esitanud kohus selgitada, kas harta artiklit 7 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus, kui konkurentsiasutuse poolt ELTL artikli 101 või 102 rikkumiste uurimise ajal läbi viidava kontrolli käigus võetakse ära tööalaseid e-kirju, mida on vahetatud ettevõtja töötajate ja juhtide vahel, sellise õigusasutuse eelneva loa alusel nagu Portugali prokuratuur, kes on sõltumatu ja kelle ülesanne on muu hulgas esindada avalikes huvides riiklikku süüdistust ja kaitsta demokraatlikku õigusriiki.

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on ELTL artiklis 267 sätestatud liikmesriigi kohtute ja Euroopa Kohtu vahelise koostöö raames Euroopa Kohtu ülesanne anda eelotsusetaotluse esitanud kohtule tarvilik vastus, mis võimaldab viimasel tema menetluses oleva kohtuasja lahendada. Seda arvestades peab Euroopa Kohus talle esitatud küsimused vajaduse korral ümber sõnastama. Lisaks võib Euroopa Kohus võtta arvesse liidu õigusnorme, millele liikmesriigi kohus oma küsimuses ei ole viidanud (20. märtsi 1986. aasta kohtuotsus Tissier, 35/85, EU:C:1986:143, punkt 9, ja 4. oktoobri 2024. aasta kohtuotsus Bezirkshauptmannschaft Landeck (katse tutvuda mobiiltelefonis salvestatud isikuandmetega), C‑548/21, EU:C:2024:830, punkt 60).

Asjaolu, et liikmesriigi kohus on eelotsuse küsimuses vormiliselt viidanud liidu õiguse teatud sätetele, ei takista Euroopa Kohut esitamast sellele kohtule kogu tõlgenduslikku teavet, mis võib viimasel aidata menetletavat kohtuasja lahendada, olenemata sellest, kas liikmesriigi kohus on neile aspektidele oma küsimustes viidanud või mitte. Euroopa Kohus võib selleks liikmesriigi kohtu esitatud kõikidest materjalidest ja eelkõige eelotsusetaotluse põhjendustest tuletada need liidu õiguse aspektid, mis vaidluse eset silmas pidades vajavad tõlgendamist (4. oktoobri 2024. aasta kohtuotsus Bezirkshauptmannschaft Landeck (katse tutvuda mobiiltelefonis salvestatud isikuandmetega), C‑548/21, EU:C:2024:830, punkt 61 ja seal viidatud kohtupraktika).

Käesoleval juhul soovib eelotsusetaotlused esitanud kohus oma teise ja kolmanda küsimusega teada, kas ettevõtja töötajate ja juhtide vahel vahetatud e-kirjade äravõtmine konkurentsiasutuse poolt selle ettevõtja kutsetegevuse või äriruumides ELTL artiklite 101 või 102 rikkumise uurimise ajal läbi viidud kontrollide käigus on õiguspärane. Täpsemalt soovib eelotsusetaotlused esitanud kohus teada, kas nende äravõtmist võib lubada selline õigusasutus nagu Portugali prokuratuur või on selleks tingimata vaja kohtu eelnevat luba.

Kuigi eelotsusetaotlused esitanud kohus piirdub sellega, et palub Euroopa Kohtul tõlgendada harta artiklit 7, mis annab igaühele õiguse sellele, et austataks tema era- ja perekonnaelu, kodu ja edastatavate sõnumite saladust, tuleb sellises kontekstis märkida, et põhikohtuasjas kõne all oleva äravõtmise esemeks olevad dokumendid võivad puudutada mitte ainult „edastatavaid sõnumeid“ selle artikli 7 tähenduses, vaid ka isikuandmeid, mis on kaitstud harta artikliga 8. Asjaolu, et kogutud teave kuulub kutsetegevuse konteksti, ei välista nimelt selle kvalifitseerimist isikuandmeteks (vt selle kohta 3. aprilli 2025. aasta kohtuotsus Ministerstvo zdravotnictví (juriidilise isiku esindaja andmed), C‑710/23, EU:C:2025:231, punkt 22 ja seal viidatud kohtupraktika).

Sellega seoses tuleb samuti meenutada, et õigus isikuandmete kaitsele on tihedalt seotud harta artiklis 7 sätestatud õigusega era- ja perekonnaelu austamisele, mida see täiendab (vt selle kohta 9. novembri 2010. aasta kohtuotsus Volker und Markus Schecke ja Eifert, C‑92/09 ja C‑93/09, EU:C:2010:662, punkt 47, ning 18. detsembri 2025. aasta kohtuotsus Storstockholms Lokaltrafik, C‑422/24, EU:C:2025:980, punkt 40).

Neil asjaoludel tuleb eelotsusetaotlused esitanud kohtule tarviliku vastuse andmiseks teine ja kolmas eelotsuse küsimus ümber sõnastada ning asuda seisukohale, et see kohus soovib nendega sisuliselt teada, kas harta artikleid 7 ja 8 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus see, kui liikmesriigi konkurentsiasutus võtab ELTL artikli 101 või 102 rikkumises kahtlustatavate ettevõtjate kutsetegevuse või äriruumides ära ettevõtja töötajate ja juhtide vahel vahetatud e-kirju ilma kohtu eelneva loata.

Mis puudutab hartaga tunnustatud õiguste ulatust, siis tuleb meenutada, et harta artiklites 7 ja 8 sätestatud põhiõigused ei ole absoluutsed eelisõigused, vaid neid tuleb arvesse võtta kooskõlas nende ülesandega ühiskonnas (21. juuni 2022. aasta kohtuotsus Ligue des droits humains, C‑817/19, EU:C:2022:491, punkt 112, ning 22. novembri 2022. aasta kohtuotsus Luxembourg Business Registers, C‑37/20 ja C‑601/20, EU:C:2022:912, punkt 45).

Nimelt tohib harta artikli 52 lõike 1 kohaselt selliseid õigusi, nagu on tunnustatud harta artiklitega 7 ja 8, piirata tingimusel, et piirangud on ette nähtud seadusega, need arvestavad nimetatud õiguste ja vabaduste olemust ning need on kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega vajalikud ja vastavad tegelikult liidu tunnustatud üldist huvi pakkuvatele eesmärkidele, või kui on vaja kaitsta teiste isikute õigusi ja vabadusi (9. novembri 2010. aasta kohtuotsus Volker und Markus Schecke ja Eifert, C‑92/09 ja C‑93/09, EU:C:2010:662, punkt 50, ning 8. detsembri 2022. aasta kohtuotsus Google (väidetavalt ebaõigele sisule suunava lingi eemaldamine), C‑460/20, EU:C:2022:962, punkt 57).

Käesoleval juhul tuleb asuda seisukohale, et füüsilise isiku kutsetegevuse või äriruumides või äriühingu ruumides kontrollide käigus e-kirjade äravõtmine kujutab endast harta artiklis 7 sätestatud õiguse eraelu puutumatusele kasutamise piirangut (vt selle kohta 17. detsembri 2015. aasta kohtuotsus WebMindLicenses, C‑419/14, EU:C:2015:832, punkt 72).

Lisaks, mis puudutab ettevõtja juhtide ja töötajate vahel vahetatud e-kirju ning e-kirjadega saadud äridokumente, siis ilmneb, et kuna need e-kirjad ja dokumendid võivad sisaldada ka isikuandmeid, kujutab liikmesriigi konkurentsiasutuse poolt läbi viidava uurimise käigus nende äravõtmine endast ka harta artikliga 8 tagatud õiguse kasutamise piirangut.

85	Sellised piirangud on lubatud üksnes juhul, kui need on ette nähtud seadusega, arvestavad nende õiguste olemust, vastavad tegelikult liidu tunnustatud üldist huvi pakkuvatele eesmärkidele ja on kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega.

Esimesena, mis puudutab seaduslikkuse põhimõtte järgimise nõuet, siis on see käesoleval juhul täidetud. Nimelt tuleb märkida, et vaidlust ei ole selles, et põhikohtuasjades kõne all olevad meetmed põhinevad konkurentsiseaduse artiklitel 18–21, mis võimaldavad konkurentsiasutusel muu hulgas teha ELTL artiklite 101 ja 102 rikkumises kahtlustatavate ettevõtjate ruumides „ükskõik missugusel andmekandjal hoitavate kirjalike väljavõtete ja muude dokumentide otsimise, läbivaatamise, väljanõudmise ja äravõtmise toiminguid, kui niisugused toimingud on vajalikud tõendi saamiseks“.

Teisena tuleb selle kohta, kas arvestatud on harta artiklites 7 ja 8 sätestatud põhiõiguste olemust, märkida, et kuigi sellised dokumentide otsimise ja äravõtmise meetmed, nagu on kõne all põhikohtuasjades, hõlmavad juurdepääsu harta artikli 7 tähenduses edastatavatele sõnumitele, on nende ainus eesmärk saada juurdepääs kontrolliotsuses määratletud uurimise esemega seotud e-kirjade ja e-postkastide sisule. Lisaks puudutavad need meetmed asjaomaste ettevõtjate tööalaste e-postkastide kaudu vahetatud e-kirju ning nende ettevõtjate juures töötavate füüsiliste isikute dokumente ja isikuandmeid, mis piirduvad üldjuhul nende füüsiliste isikute tööelu aspektidega ega hõlma teavet nende era- ja perekonnaelu kohta artikli 7 tähenduses.

Lisaks ilmneb, et uurimise all oleva ettevõtja juhtide ja töötajate tööalaste sõnumite äravõtmisega ei kaasne üldjuhul isikuandmete piiramatu kogumine ega üldine juurdepääs neile, kuna nendes sõnumites sisalduvate andmete kogumine piirdub andmetega, millel on seos konkurentsivastase tegevusega, mille suhtes konkurentsiasutus on algatanud uurimise. Samuti ei tohi neid andmeid kasutada muul eesmärgil kui sellise tegevuse tuvastamiseks. Sellest tuleneb, et niivõrd kuivõrd riigisisestes õigusnormides on liidu õiguse, sealhulgas IKÜMi asjakohaseid sätteid järgides piiritletud kogutud andmete töötlemise eesmärgid ja kehtestatud seda töötlemist, sealhulgas nende andmete säilitamist ja edastamist, reguleerivad normid, ei saa põhikohtuasjades kõne all olevate e-kirjade äravõtmist käsitada nii, et see kahjustab harta artikli 8 olemust.

89	Neil asjaoludel ja kui eelotsusetaotlused esitanud kohtu kontrolli tulemusel ei ilmne vastupidist, ei kahjusta põhikohtuasjades nimetatud dokumentide äravõtmine harta artiklites 7 ja 8 sätestatud põhiõiguste olemust.

Kolmandana, mis puudutab küsimust, kas käesoleval juhul vastavad need riived liidu tunnustatud üldist huvi pakkuvale eesmärgile harta artikli 52 lõike 1 tähenduses, siis tuleb märkida, et sõnumite ning muude dokumentide ja andmekandjate kontrollimine ja äravõtmine, mida teevad liikmesriigi konkurentsiasutused, kui nad kohaldavad vastavalt määruse nr 1/2003 artikli 3 lõikele 1 ja artiklile 5 ELTL artikleid 101 või 102, on mõeldud selleks, et tuvastada nende sätetega vastuolus olev tegevus. Liikmesriigi konkurentsiasutuste uurimisvolituste eesmärk on seega võimaldada neil täita oma ülesannet tagada konkurentsinormide järgimine siseturul, kusjuures konkurentsinormide eesmärk on vältida konkurentsi moonutamist üldiste huvide, üksikettevõtjate ja tarbijate kahjuks, aidates nii kaasa liidu majandusliku heaolu tagamisele (vt selle kohta analoogia alusel 22. oktoobri 2002. aasta kohtuotsus Roquette Frères, C‑94/00, EU:C:2002:603, punkt 42).

Nagu nähtub sisuliselt EL toimimise lepingule ja EL lepingule lisatud protokollist nr 27 siseturu ja konkurentsi kohta, hõlmab siseturg, nagu see on määratletud ELL artiklis 3 ja ELTL artikli 26 lõikes 2, süsteemi, mis tagab, et konkurentsi ei kahjustata, mis on siseturu toimimiseks hädavajalik (vt selle kohta 17. veebruari 2011. aasta kohtuotsus TeliaSonera Sverige, C‑52/09, EU:C:2011:83, punkt 20; 22. märtsi 2022. aasta kohtuotsus bpost, C‑117/20, EU:C:2022:202, punkt 46, ning 22. märtsi 2022. aasta kohtuotsus Nordzucker jt, C‑151/20, EU:C:2022:203, punkt 51). Liikmesriigi konkurentsiasutuste roll selle süsteemi tõhususe tagamisel ja nende panus ELTL artiklite 101 ja 102 rakendamisse, mis väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on avaliku korra sätted (vt selle kohta 21. detsembri 2023. aasta kohtuotsus International Skating Union vs. komisjon, C‑124/21 P, EU:C:2023:1012, punkt 192 ja seal viidatud kohtupraktika), on selles suhtes väga oluline. Seega tuleb moonutamata konkurentsi tagamist pidada liidu poolt tunnustatud üldist huvi pakkuvaks eesmärgiks harta artikli 52 lõike 1 tähenduses.

Neljandana, mis puudutab proportsionaalsuse põhimõtte järgimist, siis väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on selleks, et harta artiklitega 7 ja 8 tagatud õigusi riivavad meetmed oleksid proportsionaalsed, nõutav, et järgitaks sobivuse ja vajalikkuse nõudeid ning samuti nõuet, et need meetmed oleksid taotletava eesmärgiga proportsionaalsed (22. novembri 2022. aasta kohtuotsus Luxembourg Business Registers, C‑37/20 ja C‑601/20, EU:C:2022:912, punkt 63 ja seal viidatud kohtupraktika).

Hartas sätestatud õigustele ja vabadustele võib seada piiranguid, mis on tingimata vajalikud, kusjuures juhul, kui on võimalik valida mitme taotletavate õiguspäraste eesmärkide saavutamiseks sobiva meetme vahel, tuleb rakendada kõige vähem koormavat meedet. Ka ei saa üldist huvi pakkuvat eesmärki taotledes jätta arvesse võtmata, et see tuleb ühitada põhiõigustega, mida meede puudutab, ning selleks tuleb saavutada tasakaal ühelt poolt üldist huvi pakkuva eesmärgi ja teiselt poolt asjasse puutuvate õiguste vahel, tagamaks, et meetmega tekitatud ebamugavused ei oleks seatud eesmärke arvestades ülemäära suured. Hinnates seda, kas harta artiklitega 7 ja 8 tagatud õiguste piiramist on võimalik põhjendada, tuleb seega kaaluda piiranguga kaasneva riive raskust ja kontrollida, et piiranguga taotletavate üldist huvi pakkuvate eesmärkide olulisus oleks selle raskusastmega vastavuses (22. novembri 2022. aasta kohtuotsus Luxembourg Business Registers, C‑37/20 ja C‑601/20, EU:C:2022:912, punkt 64, ning 8. detsembri 2022. aasta kohtuotsus Orde van Vlaamse Balies jt, C‑694/20, EU:C:2022:963, punkt 41).

Lisaks peavad proportsionaalsuse nõude täitmiseks olema õigusaktis, millega kaasneb riive, ette nähtud ka selged ja täpsed reeglid, mis reguleerivad selle õigusaktiga ette nähtud meetmete ulatust ja kohaldamist ning millega on kehtestatud miinimumnõuded, nii et andmesubjektidel oleks piisavad tagatised, mis võimaldavad tõhusalt kaitsta nende isikuandmeid kuritarvitamise ohu eest. Täpsemalt peab õigusaktis olema märgitud, millistel asjaoludel ja tingimustel võib nende andmete töötlemist ette nägeva meetme võtta, tagades seeläbi, et riive piirdub tingimata vajalikuga (vt selle kohta 22. novembri 2022. aasta kohtuotsus Luxembourg Business Registers, C‑37/20 ja C‑601/20, EU:C:2022:912, punkt 65 ja seal viidatud kohtupraktika).

Käesoleval juhul on esiteks liikmesriigi konkurentsiasutuste pädevuse – uurida ja ära võtta elektroonilist kirjavahetust, dokumente ja muid tööalaseid andmeid – eesmärk tuvastada ELTL artiklitega 101 ja 102 keelatud konkurentsivastast tegevust ning järelikult aidata kaasa käesoleva kohtuotsuse punktis 91 nimetatud üldist huvi pakkuva eesmärgi saavutamisele, mis seisneb moonutamata konkurentsi säilitamises siseturul. Selle eesmärgi olulisus võib õigustada harta artiklitega 7 ja 8 tagatud õiguste riivet.

Teiseks, mis puudutab vajalikkuse nõuet, siis tuleb meenutada, et see nõue on täidetud siis, kui asjaomaste meetmetega taotletavat eesmärki ei ole mõistlikult võimalik sama tõhusalt saavutada muude vahenditega, mis riivavad vähem andmesubjektide põhiõigusi, eelkõige õigust eraelu puutumatusele ja isikuandmete kaitsele, mis on tagatud harta artiklitega 7 ja 8 (26. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus Ministerstvo na vatreshnite raboti (biomeetriliste ja geneetiliste andmete registreerimine politsei poolt), C‑205/21, EU:C:2023:49, punkt 126, ja 4. oktoobri 2024. aasta kohtuotsus Bezirkshauptmannschaft Landeck (katse tutvuda mobiiltelefonis salvestatud isikuandmetega), C‑548/21, EU:C:2024:830, punkt 88).

Sellega seoses ilmneb, et ELTL artiklitega 101 ja 102 vastuolus oleva konkurentsivastase tegevuse uurimisel ja avastamisel ei ole ükski muu vahend, mis oleks sama tõhus ja vähem õigust edastatavate sõnumite saladusele ja isikuandmete kaitsele riivav, rahuldav alternatiiv selliste dokumentide äravõtmisele, mis on saadud selle ettevõtja juhtide ja töötajate vahel vahetatud e-kirjadest, kelle suhtes konkurentsiasutus võtab kontrollimeetmeid.

Nagu kohtujurist oma 23. oktoobril 2025 esitatud ettepaneku punktis 21 sisuliselt rõhutas, on tööalases kontekstis e-posti teel vahetatud e-kirjad üks peamisi konkurentsiasutuste käsutuses olevaid allikaid, et tuvastada konkurentsivastase tegevuse olemasolu. Konkurentsiasutuse õigus teha e-kirjavahetusest koopiaid on seega osa selle asutuse kontrollipädevusest (vt analoogia alusel komisjonile määruse nr 1/2003 artikli 20 lõike 2 punktiga b antud pädevuse kohta 16. juuli 2020. aasta kohtuotsus Nexans France ja Nexans vs. komisjon, C‑606/18 P, EU:C:2020:571, punkt 63). Sellega seoses tuleb märkida, et direktiivi 2019/1 artiklis 32 on nende tõendite hulgas, mida tuleb pidada liikmesriigi konkurentsiasutuste menetluses vastuvõetavaks, loetletud elektroonilised sõnumid. Kui konkurentsiasutused jäetaks põhimõtteliselt ilma õigusest võtta ära selline tööalane elektrooniline kirjavahetus, kahjustaks see tõhusat võitlust keelatud kokkulepete ja turgu valitseva seisundi kuritarvitamise vastu siseturul, mida nõuavad ELTL artiklid 101 ja 102.

Kuigi liikmesriigid võivad pidada vajalikuks kasutada läbiotsimist ja äravõtmist, et koguda asjakohaseid tõendeid õigusvastase tegevuse kohta, peavad nende asjaomased õigusaktid ja praktika siiski pakkuma asjakohaseid ja piisavaid tagatisi kuritarvitamise vastu (vt selle kohta EIK 25. veebruari 1993. aasta otsus Funke vs. Prantsusmaa, CE:ECHR:1993:0225JUD001082884, punkt 57, ja EIK 21. detsembri 2010. aasta otsus Société Canal Plus jt vs. Prantsusmaa, CE:ECHR:2010:1221JUD002940808, punkti 54 lõpuosa).

100

Kolmandaks tuleb seda, kas e-kirjade äravõtmisest tulenev harta artiklites 7 ja 8 sätestatud õiguste kasutamise piirang on proportsionaalne, hinnata kontekstis, millesse selline piirang asetub, kaaludes igal konkreetsel juhul kõiki asjasse puutuvaid asjaolusid (vt selle kohta 4. oktoobri 2024. aasta kohtuotsus Bezirkshauptmannschaft Landeck (katse tutvuda mobiiltelefonis salvestatud isikuandmetega), C‑548/21, EU:C:2024:830, punkt 89).

101	Konkurentsiasutuse läbiviidava kontrolli käigus toimunud äravõtmisega kaasneva piirangu puhul kuuluvad selliste asjaolude hulka eelkõige asjaomase põhiõiguse kasutamisele selliselt seatud piirangu raskus ja asjaolud, milles piirang aset leidis.

102

Mis puutub põhikohtuasjas kõne all olevate õigusnormidega kaasneva sellise piirangu raskusesse, mis võimaldab liikmesriigi konkurentsiasutusel võtta ELTL artiklitega 101 ja 102 vastuolus oleva tegevuse uurimise käigus ilma kohtu eelneva loata ära e-kirju, siis tuleb märkida, et liikmesriigi konkurentsiasutuse poolt tööalase kirjavahetuse äravõtmise suhtes on üldjuhul kehtestatud menetluslikud tagatised, mille eesmärk on eelkõige tagada nende andmete turvalisus, terviklikkus ja konfidentsiaalsus. Nagu kohtujurist oma 23. oktoobril 2025 esitatud ettepaneku punktis 33 märkis, peab iga uurimine, mille liikmesriigi konkurentsiasutused läbi viivad, põhinema nõuetekohaselt põhjendatud kontrolliotsusel, mis peab tuginema põhjendatud kahtlustele, et ettevõtja on rikkunud EL toimimise lepingus ette nähtud konkurentsinorme. Mis puudutab e-kirjade äravõtmist, siis juhul, kui uurijad kasutavad infotehnoloogilist uurimistarkvara, tuleb uurimise seisukohast olulise äriteabe otsimisele eelnev indekseerimismenetlus läbi viia märksõnade abil, mis on määratletud seoses uurimise eelnevalt kindlaks määratud esemega.

103

Seoses kõnealuse põhiõiguse kasutamise piiramise asjaoludega tuleb meenutada, et üldjuhul tuleb vahet teha olukorral, kus kontroll viiakse läbi asjaomaste ettevõtjate või ettevõtjate ühenduste äriruumides, ja olukorral, kus kontroll viiakse läbi muudes ruumides, sealhulgas füüsiliste isikute eluruumides.

104

Kuigi põhiõigus kodu puutumatusele on liidu õiguse üldpõhimõte, mis on nüüd väljendatud harta artiklis 7, mis vastab EIÕK artiklile 8, võib kutsetegevuse ja äriruumide puhul avalikkuse sekkumine minna kaugemale (vt selle kohta 18. juuni 2015. aasta kohtuotsus Deutsche Bahn jt vs. komisjon, C‑583/13 P, EU:C:2015:404, punktid 19 ja 20 ning seal viidatud kohtupraktika).

105

Nimelt on konkurentsiasutustele antud kontrollivolitused üldjuhul täpselt piiritletud, olgu siis tegemist muu hulgas selliste dokumentide uurimise kohaldamisalast väljajätmisega, mis ei ole oma olemuselt tööalased, õigusega õigusabile, advokaadi ja kliendi kirjavahetuse konfidentsiaalsuse tagamisega või ka kontrolliotsuse põhjendamise kohustusega ja õigusega esitada hagi liidu kohtutele (vt selle kohta 18. juuni 2015. aasta kohtuotsus Deutsche Bahn jt vs. komisjon, C‑583/13 P, EU:C:2015:404, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika). Selles kontekstis tuleb meenutada, et liikmesriikide konkurentsiasutused on uurimiste käigus, mida nad läbi viivad, kohustatud järgima muu hulgas IKÜMi .

106

Lisaks nähtub eelkõige EIÕK artiklit 8 käsitlevast Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast, et ettevõtja äriruumides tehtavate kontrollide puhul võib asjaolu, et kontrolli läbiviimiseks ei ole eelnevalt väljastatud kohtu luba, milles oleks võidud kontrolli läbiviimist piiritleda või kontrollida, tasakaalustada ex post facto kohtuliku kontrolliga sellise menetlustoimingu õiguspärasuse ja vajalikkuse üle, tingimusel et see kontroll on asjaomase juhtumi konkreetseid asjaolusid arvestades tõhus. See tähendab, et asjaomastel isikutel on võimalik saavutada vaidlusaluse meetme ja selle rakendamise tegelik kohtulik kontrollimine nii faktiliselt kui ka õiguslikult. Kui õigusvastaseks tunnistatud toiming on juba tehtud, peab saadaval olev õiguskaitsevahend või -vahendid võimaldama tagada huvitatud isikule kohase heastamise (vt selle kohta 9. märtsi 2023. aasta kohtuotsus Casino, Guichard-Perrachon ja AMC vs. komisjon, C‑690/20 P, EU:C:2023:171, punkt 38 ja seal viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika).

107

Veel tuleb märkida, et nagu nähtub eespool meenutatud suunistest harta artiklite 7 ja 8 kohta, ei nõua liidu õigusnormid, mis käsitlevad konkurentsinormide rakendamist, äriruumides kontrolli läbiviimiseks kohtu eelnevat luba. Sellega seoses tuleb märkida, et määruse nr 1/2003 artikli 20 lõiked 6 ja 7 ning direktiivi 2019/1 artikli 6 lõige 3, mis käsitlevad vastavalt komisjoni ja liikmesriigi konkurentsiasutuste poolt ettevõtjate äriruumides läbiviidavaid kontrolle, ei nõua liikmesriigi kohtu või sõltumatu haldusasutuse eelnevat luba, isegi e-kirjade äravõtmise korral, vaid viitavad sellega seoses riigisisese õigusega kehtestatud kohustustele, võimaldades liikmesriikidel ette näha, et liikmesriigi konkurentsiasutuste kontrollivolituste teostamiseks on nõutav kohtu luba.

108

Kõigist neist kaalutlustest tuleneb, et harta artiklitega 7 ja 8 ei ole üldjuhul vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt võtab liikmesriigi konkurentsiasutus ELTL artikli 101 või 102 väidetava rikkumise uurimise käigus kutsetegevuse või äriruumides ära e-kirjad, mille sisu on seotud kontrolli esemega, ilma et tal oleks selleks kohtu eelnev luba.

109

Samas tuleb esiteks täpsustada, et kui kohus ei ole sellist eelnevat luba andnud, on üksikisikute kaitsmiseks harta artiklitega 7 ja 8 tagatud õiguste omavolilise rikkumise eest avaliku võimu poolt vaja asjaomaste meetmete õiguslikku raamistikku ja ranget piiritletust. Nii on äravõtmine nende harta artiklitega kooskõlas vaid juhul, kui riigisisesed õigusnormid ja praktika näevad kuritarvituste ja omavoli vastu ette sobivad ja piisavad tagatised (vt selle kohta 17. detsembri 2015. aasta kohtuotsus WebMindLicenses, C‑419/14, EU:C:2015:832, punkt 77). Sellised tagatised peavad seisnema kõnealuste meetmete kõikehõlmavas kohtulikus järelkontrollis. Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktis 106 meenutatud väljakujunenud kohtupraktikast, peab selline kontroll tagama asjaomastele isikutele kohase heastamise, võimaldades hinnata ka kogutud tõendite vastuvõetavust.

110

Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotlustest, et kontrollid ja äravõtmised ei toimunud ilma igasuguse eelneva loamenetluseta, kuna nendeks andis loa õigusasutus, nimelt Portugali prokuratuur, kes on Portugali Vabariigi põhiseaduse kohaselt teistest kesk-, piirkondliku ja kohaliku võimu organitest sõltumatu ning kelle ülesanne on muu hulgas esindada avalikes huvides riiklikku süüdistust ja kaitsta demokraatlikku õigusriiki. Selle õigusasutuse antud luba aitab kaasa liikmesriigi konkurentsiasutuse läbiviidavate kontrollide ja äravõtmiste rangele õiguslikule piiritlemisele, eelkõige kontrolli otstarbekuse, kestuse ja esemelise ulatuse kindlakstegemise osas.

111	Seega, kui eelnevat luba ei ole andnud mitte kohus, vaid prokuratuur, nagu põhikohtuasjades, on äärmiselt oluline, et selline kohtuliku järelkontrolli menetlus oleks puudutatud isikutele kättesaadav ja et see vastaks täielikult käesoleva kohtuotsuse punktides 106 ja 109 meenutatud nõuetele.

112	Teiseks tuleb teha reservatsioon kontrollide suhtes, mille tulemusel võetakse ära mobiiltelefonid, arvutid või muud andmekandjad, mis ei kuulu mitte ettevõtjatele, kelle ruume kontrollitakse, vaid füüsilistele isikutele, nagu nende juhid ja töötajad.

113

Käesoleval juhul märkis eelotsusetaotlused esitanud kohus, et põhikohtuasjades kõne all olev e-posti süsteem on „ainult tööalaseks kasutuseks“ ning et selle kasutamine isiklikel eesmärkidel ja töötajate eraelu eesmärkidel on asjaomaste ettevõtjate sise-eeskirjadega „keelatud“. Kuigi eelotsusetaotlustes on mainitud töötajate e-kirjade või e-postkasti läbiotsimist, ei ole neis siiski täpsustatud, millistel andmekandjatel kõnealuseid e-kirju hoiti ja millega inspektorid said tutvuda. Kui lugeda Portugali prokuratuuri antud volitust, milles on viidatud „mis tahes andmekandjale või arvutile“, ei saa välistada, et asjaomased andmekandjad hõlmasid mobiiltelefone, arvuteid või muid andmekandjaid, mis ei kuulunud mitte nendele ettevõtjatele, vaid nende juhtidele ja töötajatele.

114

Kui aga konkurentsiasutuse poolt ettevõtja äriruumides läbiviidavate kontrollide käigus peavad uurijad ära võtma mobiiltelefonid, arvutid või mis tahes muud andmekandjad, mis ei kuulu mitte ettevõtjale, vaid selle juhtidele ja töötajatele, peab juurdepääsu nendes seadmetes sisalduvatele andmetele – vajaduse korral pärast nende pitseerimist – eelnevalt kontrollima kohus või sõltumatu haldusasutus.

115

Nimelt, kuna selliseid seadmeid võidakse üheaegselt kasutada nii isiklikuks tarbeks kui tööalastel või ärilistel eesmärkidel, võib juurdepääs neile olenevalt seadmete sisust puudutada mitte ainult liiklus- ja asukohaandmeid, vaid ka nende seadmetega tehtud fotosid ja veebis sirvimise ajalugu või isegi nende abil toimunud erasuhtluse sisu (vt selle kohta 4. oktoobri 2024. aasta kohtuotsus Bezirkshauptmannschaft Landeck (katse tutvuda mobiiltelefonis salvestatud isikuandmetega), C‑548/21, EU:C:2024:830, punkt 92).

116

Seega võib juurdepääs sellisele andmekogumile võimaldada teha väga täpseid järeldusi andmesubjekti eraelu kohta, näiteks tema igapäevaelu harjumuste, alalise või ajutise elukoha, igapäevaste või muude liikumiste, tegevuse, sotsiaalsete suhete ja suhtlusringkonna kohta, kellega ta lävib. Lisaks ei saa välistada, et need andmed võivad kuuluda IKÜMi artikli 9 tähenduses andmete eriliikide alla. Juurdepääs sellistes seadmetes säilitatavatele andmetele võib seega kaasa tuua harta artiklitega 7 ja 8 tagatud põhiõiguste raske või isegi erakordselt raske riive (vt selle kohta 4. oktoobri 2024. aasta kohtuotsus Bezirkshauptmannschaft Landeck (katse tutvuda mobiiltelefonis salvestatud isikuandmetega), C‑548/21, EU:C:2024:830, punktid 93–95).

117

Just selleks, et tagada, et igal konkreetsel juhul järgitaks proportsionaalsuse põhimõtet, kaaludes kõiki asjasse puutuvaid tegureid, on oluline, et kui liikmesriigi pädevate asutuste õigusega pääseda juurde isikuandmetele kaasneb oht, et andmesubjekti põhiõigusi riivatakse raskelt või isegi erakordselt raskelt, siis peab see juurdepääsu õigus sõltuma kohtu või sõltumatu haldusasutuse eelnevast kontrollist (4. oktoobri 2024. aasta kohtuotsus Bezirkshauptmannschaft Landeck (katse tutvuda mobiiltelefonis salvestatud isikuandmetega), C‑548/21, EU:C:2024:830, punkt 102).

118

See eelnev kontroll eeldab, et kohtul või sõltumatul haldusasutusel, kelle ülesanne on seda kontrolli teha, oleksid kõik volitused ja kõik vajalikud tagatised, et kindlustada erinevate asjasse puutuvate õiguspäraste huvide ja õiguste ühitamine. Mis puudutab konkreetsemalt konkurentsiasutuse tehtavat kontrolli, siis eeldab selline kontroll, et kohus või asutus suudaks tagada õiglase tasakaalu ühelt poolt uurimise vajadustega seotud õiguspäraste huvide ning teiselt poolt nende isikute põhiõiguste vahel eraelu puutumatusele ja isikuandmete kaitsele, kelle andmetele juurde pääsetakse (vt selle kohta analoogia alusel 4. oktoobri 2024. aasta kohtuotsus Bezirkshauptmannschaft Landeck (katse tutvuda mobiiltelefonis salvestatud isikuandmetega), C‑548/21, EU:C:2024:830, punkt 103).

119

Sellega seoses tuleb lisada, et üldjuhul tuleb kogutud tõendite lubatavust käsitlevad eeskirjad kindlaks määrata üksnes riigisiseses õiguses, kuid siiski tingimusel, et need ei oleks vähem soodsad kui normid, mis reguleerivad riigisisese õigusega reguleeritavaid sarnaseid olukordi (võrdväärsuse põhimõte) ega muuda praktikas võimatuks või ülemäära raskeks liidu õigusega tarbijatele antud õiguste kasutamist (tõhususe põhimõte) (vt selle kohta 6. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus La Quadrature du Net jt, C‑511/18, C‑512/18 ja C‑520/18, EU:C:2020:791, punktid 222–225).

120

Kõigist eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et harta artikleid 7 ja 8 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus see, kui liikmesriigi konkurentsiasutus võtab ELTL artikli 101 või 102 rikkumises kahtlustatavate ettevõtjate kutsetegevuse või äriruumides ära ettevõtja töötajate ja juhtide vahel vahetatud e-kirju ilma kohtu eelneva loata, tingimusel et ette on nähtud konkurentsiasutuse volituste range õiguslik raamistik ning sobivad ja piisavad tagatised kuritarvituste ja omavoli vastu, nagu kõnealuste meetmete tõhus kohtulik järelkontroll.

Kohtukulud

121	Kuna põhikohtuasjade poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotlused esitanud kohtus pooleli olevate asjade üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse sama kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab:

1.	Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 7 tuleb tõlgendada nii, et mõistega „edastatavad sõnumid“ selle artikli tähenduses on hõlmatud tööalased e-kirjad, mida on vahetatud ettevõtja töötajate ja juhtide vahel ettevõtja e-postkasti kaudu.

Põhiõiguste harta artikleid 7 ja 8

tuleb tõlgendada nii, et

nendega ei ole vastuolus see, kui liikmesriigi konkurentsiasutus võtab ELTL artikli 101 või 102 rikkumises kahtlustatavate ettevõtjate kutsetegevuse või äriruumides ära ettevõtja töötajate ja juhtide vahel vahetatud e-kirju ilma kohtu eelneva loata, tingimusel et ette on nähtud konkurentsiasutuse volituste range õiguslik raamistik ning sobivad ja piisavad tagatised kuritarvituste ja omavoli vastu, nagu kõnealuste meetmete tõhus kohtulik järelkontroll.

Allkirjad

( *1 ) Kohtumenetluse keel: portugali.