–

S, esindajad: Rechtsanwälte R. J. Schwerin ja D. Sommerfeld,

–

Saksamaa valitsus, esindajad: J. Möller ja A. Hoesch,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: B. Eggers ja M. Herold,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb nõukogu 17. mai 1977. aasta kuuenda direktiivi 77/388/EMÜ kumuleeruvate käibemaksudega seotud liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta – ühine käibemaksusüsteem: ühtne maksubaas (EÜT 1977, L 145, lk 1; ELT eriväljaanne 09/01, lk 23; edaspidi „kuues direktiiv“) artikli 2 punkti 1 ja artikli 4 lõike 4 teise lõigu tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud Finanzamt T (Saksamaa maksuhaldur) ja Saksa avalik-õigusliku sihtasutuse S vahelises kohtuvaidluses selle sihtasutuse käibemaksu tasumise kohustuse üle maksustamisaastal 2005.

3

Kuues direktiiv on tunnistatud kehtetuks ja asendatud alates 1. jaanuarist 2007 nõukogu 28. novembri 2006. aasta direktiiviga 2006/112/EÜ, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi (ELT 2006, L 347, lk 1). Võttes aga arvesse kuupäevi, mil põhikohtuasja asjaolud aset leidsid, on selles kohtuasjas kohaldatav kuues direktiiv.

4

Kuuenda direktiivi artiklis 2 oli sätestatud:

„Käibemaksuga maksustatakse:

[…]“.

5

Direktiivi artiklis 4 oli ette nähtud:

„1.   „Maksukohustuslane“ on iga isik, kes mis tahes paigas teostab iseseisvalt lõikes 2 sätestatud mis tahes majandustegevust, olenemata nimetatud tegevuse eesmärgist või tulemustest.

[…]

4.   Lõikes 1 kasutatud sõna „iseseisvalt“ vabastab maksust töötajad ja teised isikud, kui nad on tööandjaga seotud töölepingu või muude õiguslike suhete kaudu, mis loovad töötingimusi, töötasu ning tööandja vastutust käsitleva suhte tööandja ja töötaja vahel.

Arvestades artiklis 29 sätestatud konsulteerimist, võib iga liikmesriik riigi territooriumil asuvaid isikuid, kes on õiguslikult iseseisvad, kuid rahaliste, majanduslike ja organisatsiooniliste sidemete kaudu tihedalt üksteisega seotud, käsitada ühe maksukohustuslasena.

5.   Riike, regionaalsete ja kohalike omavalitsuste ametiasutusi ning teisi avalik-õiguslikke organisatsioone ei käsitata maksukohustuslasena tegevuse või tehingutega seoses, mida nad teevad ametivõimudena, isegi kui nad koguvad seoses nimetatud tegevuse või tehingutega makse, lõive, liikmemakse või tasusid.

[…]“.

6

Direktiivi artikli 6 lõikes 2 oli ette nähtud:

„Tasu eest teenuste osutamisena käsitatakse järgmist:

[…]

Liikmesriigid võivad käesoleva lõike sätetest erandeid teha, kui see ei too kaasa konkurentsi moonutamist.“

7

Direktiivi artikli 13 A osa lõike 1 punktis b oli sätestatud:

„Ilma et see piiraks ühenduse muude sätete kohaldamist, vabastavad liikmesriigid enda kehtestatud tingimustel, mille eesmärk on tagada maksuvabastuse nõuetekohane ja arusaadav kohaldamine ning ennetada võimalikku maksudest kõrvalehoidumist, maksustamise vältimist ja muid kuritarvitusi, maksust järgmised tegevusalad:

[…]

8

Kuuenda direktiivi artikli 17 lõikes 2 oli ette nähtud:

„Kui kaupa ja teenuseid kasutatakse maksukohustuslase maksustatavate tehingutega seoses, on maksukohustuslasel õigus tasumisele kuuluvast käibemaksust maha arvata:

[…]“.

9

Direktiivi 2006/112 artiklis 11 on ette nähtud:

„Pärast käibemaksukomiteega konsulteerimist võib iga liikmesriik oma territooriumil asuvaid isikuid, kes on õiguslikult iseseisvad, kuid rahaliste, majanduslike ja organisatsiooniliste sidemete kaudu üksteisega tihedalt seotud, käsitada ühe maksukohustuslasena.

Liikmesriik, kes kasutab esimeses lõigus sätestatud võimalust, võib võtta mis tahes meetmed, mis on vajalikud, et takistada selle sätte kasutamist maksudest kõrvalehoidumiseks või maksustamise vältimiseks.“

10

Käibemaksuseaduse (Umsatzsteuergesetz) põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis (edaspidi „UStG“) oli § 2 lõige 2 sõnastatud järgmiselt:

„Tööstus‑, majandus‑ või kutsetegevust ei teostata iseseisvalt:

[…]

2) kui tegeliku olukorra järgi hinnates on juriidiline isik rahaliselt, majanduslikult ja organisatsiooniliselt integreeritud ühendava ettevõtja ettevõttesse (maksugrupp). Maksugrupi mõju piirdub ettevõtja niisuguste osade vaheliste tehingutega, kelle asukoht on riigi territooriumil. Neid osasid tuleb kohelda ühe ettevõttena. […]“.

11

UStG § 3 lõike 9a punktis 2 on sätestatud:

„Tasu eest muu teenuse osutamisena käsitatakse:

[…]

2) muu tasuta teenuse osutamine ettevõtja poolt muul kui majandustegevuse eesmärgil või oma töötajate isiklikuks tarbeks, tingimusel et tegemist ei ole [töötajatele tehtavate] väikese väärtusega kingitustega.“

12

Eelotsusetaotlusest nähtub, et S on Saksa avalik-õiguslik sihtasutus, kes on ülikooli – mis juhib ühtlasi ülikooli meditsiiniosakonda – ja äriühingu U‑GmbH ühendav ettevõtja.

13

Äriühing U‑GmbH osutas 2005. aastal S‑ile puhastus‑, hügieeni‑ ja pesumaja‑ ning patsiendiveoteenust. Puhastusteenuseid osutati kogu hoonekompleksis, kus asub ülikooli meditsiiniosakond, sealhulgas palatid, koridorid, operatsioonisaalid, auditooriumid ja laboratooriumid.

14

S teostab majandustegevust haigla ruumides ja on selles osas käibemaksukohustuslane, kuid ta kasutab auditooriume ja hoonekompleksi muid osi üliõpilaste koolitamiseks, mida ta teeb ametivõimuna ja mille osas teda ei peeta käibemaksukohustuslaseks. Hoonekompleksi viimati nimetatud tegevuste tarbeks puhastatava pinna osakaal on 7,6% hoonekompleksi kogupinnast.

15

Kontrolli tulemusena parandas maksuhaldur 3. novembril 2005 S‑i 2005. aasta käibemaksuteadet.

16

Esiteks leidis maksuhaldur, et S‑i tegevuskohad moodustavad ühe ettevõtte, mille ühendav ettevõtja on S, ning asus seisukohale, et koostada tuleb ainult üks käibedeklaratsioon ja seega tuleb väljastada ainult üks maksuteade.

17

Teiseks leidis maksuhaldur, et puhastusteenused, mida U‑GmbH osutas S‑ile, on UStG § 2 lõike 2 punkti 2 kohaselt S‑i ja U‑GmbH moodustatud maksugrupi (Organschaft) sisetehingud, mistõttu ei ole need teenused käibemaksuga maksustatavad.

18

Samas leidis maksuhaldur ka seda, et niivõrd, kuivõrd teenuseid osutati S‑i selle tegevuse tarbeks, mille puhul teda ei peeta käibemaksukohustuslaseks, osutati neid „muul kui majandustegevuse eesmärgil“ ja nende alusel toimus S‑i kasuks „tasuta teenuste osutamine, mida käsitatakse tasu eest teenuste osutamisena“ vastavalt UStG § 3 lõike 9a punktile 2, millega on üle võetud kuuenda direktiivi artikli 6 lõike 2 punkt b.

19

Seda aluseks võttes suurendas maksuhaldur S‑i poolt tasumisele kuuluvat käibemaksusummat.

20

S esitas selle otsuse peale vaide, mis jäeti rahuldamata.

21

Finanzgericht (maksukohus, Saksamaa) rahuldas S‑i kaebuse käibemaksusumma suurendamise peale. Ta leidis, et maksugrupp (Organschaft), mis koondab üheks ettevõtteks ühendava ettevõtja S‑i ja U‑GmbH, laieneb S‑i tegevusele, mis kuulub avaliku võimu teostamise alla, ning et UStG § 3 lõike 9a punktis 2 ette nähtud tingimused ei ole täidetud.

22

Maksuhaldur esitas selle kohtuotsuse peale kassatsioonkaebuse Bundesfinanzhofile (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim maksukohus), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus. Ta pöördus Euroopa Kohtu poole eelotsusetaotlusega, et teha kindlaks, kas maksugruppi käsitlevad Saksa õigusnormid on liidu õigusega kooskõlas ja kas kuuenda direktiivi artikli 6 lõike 2 punkt b on kohaldatav.

23

Eelotsusetaotluse kohta tehti 1. detsembri 2022. aasta kohtuotsus Finanzamt T (käibemaksugrupi sisetehingud) (C‑269/20, EU:C:2022:944). Selles kohtuotsuses leidis Euroopa Kohus, et kuuenda direktiivi artikli 4 lõike 4 teise lõiguga ei ole vastuolus see, kui liikmesriik määrab käibemaksugrupi ainsaks maksukohustuslaseks seda ühendava ettevõtja, kui see ettevõtja võib oma tahet läbi suruda teistes selle grupi moodustavates üksustes ja tingimusel, et tema määramine ei too kaasa maksutulu saamata jäämise ohtu. Euroopa Kohus on samuti järeldanud, et liidu õigust tuleb tõlgendada nii, et sellise organi puhul, kes teostab majandustegevust, mille osas ta on käibemaksukohustuslane, ja tegevust mida ta teeb avaliku võimu teostamise raames, millega seoses teda ei peeta käibemaksukohustuslaseks selle direktiivi artikli 4 lõike 5 tähenduses, ei tohi grupi liikmeks oleva üksuse poolt teenuste osutamist ametivõimuna nimetatud direktiivi artikli 6 lõike 2 punkti b kohaselt maksustada.

24

Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab vajalikuks esitada Euroopa Kohtule sama kohtuvaidluse raames uuesti küsimus, kas samasse käibemaksugruppi kuuluvate isikute vahelised tasu eest osutatud teenused kuuluvad kuuenda direktiivi artikli 2 lõike 1 ja artikli 4 lõike 4 teise lõigu kohaselt käibemaksu kohaldamisalasse. Ta leiab, et selles küsimuses valitseb ebakindlus, arvestades seda, mida Euroopa Kohus märkis 1. detsembri 2022. aasta kohtuotsuse Norddeutsche Gesellschaft für Diakonie (C‑141/20, EU:C:2022:943) punktides 77–80.

25

Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on samuti tekkinud küsimus, kas selliseid teenuseid tuleks alati käibemaksuga maksustada juhul, kui teenuse saajal ei ole õigust tasumisele kuuluvat või tasutud sisendkäibemaksu maha arvata või on tal see õigus vaid osaliselt, et vältida „maksutulu saamata jäämise ohtu“, võttes arvesse põhimõtteid, mis tulenevad 1. detsembri 2022. aasta kohtuotsusest Norddeutsche Gesellschaft für Diakonie (C‑141/20, EU:C:2022:943) ja 1. detsembri 2022. aasta kohtuotsusest Finanzamt T (käibemaksugrupi sisetehingud) (C‑269/20, EU:C:2022:944).

26

Neil asjaoludel otsustas Bundesfinanzhof (liitvabariigi kõrgeim maksukohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

27

Nende kahe küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitust, kas kuuenda direktiivi artikli 2 punkti 1 ja artikli 4 lõike 4 teist lõiku tuleb tõlgendada nii, et teenused, mida osutatakse tasu eest samasse käibemaksugruppi kuuluvate isikute vahel, peavad olema käibemaksuga maksustatud ja kas asjaolu, et teenuste saaja ei saa tasumisele kuuluvat või tasutud sisendkäibemaksu maha arvata, tuleb arvesse võtta põhjusel, et sellise olukorraga kaasneb maksutulu saamata jäämise oht.

28

Alustuseks tuleb märkida, et kuuenda direktiivi artikli 2 punkti 1 kohaselt maksustatakse käibemaksuga „kauba tarnimine või teenuste osutamine tasu eest riigi territooriumil maksukohustuslase poolt, kes sellena tegutseb“.

29

Direktiivi artikli 4 lõike 1 kohaselt on „maksukohustuslane“ iga isik, kes teostab iseseisvalt selle artikli lõikes 2 nimetatud majandustegevust, olenemata nimetatud tegevuse eesmärgist või tulemustest.

30

Lisaks tuleneb Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast, et „teenuste osutamine on käibemaksuga maksustatav vaid siis, kui teenuse osutaja ja teenuse saaja vahel on õigussuhe, mille käigus vahetatakse vastastikuseid teenuseid“ ja teenuse osutaja saadav vastutasu vastab majanduslikult väärtuselt teenuse saajale osutatavale teenusele (vt selle kohta 24. jaanuari 2019. aasta kohtuotsus Morgan Stanley & Co International, C‑165/17, EU:C:2019:58, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika).

31

Selleks et teha kindlaks, kas selline õigussuhe on olemas, tuleb kontrollida, kas teenuseosutaja teostab majandustegevust iseseisvalt ning eelkõige seda, kas ta kannab oma tegevusest tulenevat majanduslikku riski (vt selle kohta 17. septembri 2014. aasta kohtuotsus Skandia America (USA), filial Sverige, C‑7/13, EU:C:2014:2225, punkt 25, ja 24. jaanuari 2019. aasta kohtuotsus Morgan Stanley & Co International, C‑165/17, EU:C:2019:58, punkt 35).

32

Mis puudutab küsimust, kas sama käibemaksugrupi liikmete vahel osutatud teenused tuleb käibemaksuga maksustada, siis tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnastatud küsimusi arvestades märkida, et Euroopa Kohus ei võtnud 1. detsembri 2022. aasta kohtuotsuses Norddeutsche Gesellschaft für Diakonie (C‑141/20, EU:C:2022:943) selles küsimuses seisukohta.

33

Nimetatud kohtuotsuse punktides 77–80, millele eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsemalt viitab, analüüsiti küsimust, kas liikmesriik võib „tüpiseerimise põhjal“ otsustada, et teatavad üksused ei ole iseseisvad kuuenda direktiivi artikli 4 lõike 1 ja artikli 4 lõike 4 esimese lõigu tähenduses, kui nad on rahaliselt, majanduslikult ja organisatsiooniliselt integreeritud käibemaksugruppi ühendavasse ettevõtjasse.

34

Kõnealuse kohtuotsuse punktidest 23 ja 28–30 nähtub, et sama eelotsusetaotluse esitanud kohus, kes esitas eelotsusetaotluse käesolevas kohtuasjas, esitas selle küsimuse selleks, et hinnata, kas Saksa maksugrupi (Organschaft) süsteemi saab igal juhul „põhjendada“ kuuenda direktiivi artikli 4 lõikega 1 koostoimes artikli 4 lõike 4 esimese lõiguga.

35

Järelikult ei ole 1. detsembri 2022. aasta kohtuotsusest Norddeutsche Gesellschaft für Diakonie (C‑141/20, EU:C:2022:943) tulenevas kohtupraktikas antud vastust, kuidas vastata küsimusele, kas sama käibemaksugrupi liikmete vahel osutatud teenused kuuluvad käibemaksu kohaldamisalasse.

36

Sellele küsimusele vastamiseks tuleb seevastu arvesse võtta liikmete kuulumist samasse käibemaksugruppi ja kuuenda direktiivi artikli 4 lõike 4 teises lõigus ette nähtud erieeskirju (vt selle kohta 11. märtsi 2021. aasta kohtuotsus Danske Bank, C‑812/19, EU:C:2021:196, punkt 22).

37

Selle sätte sõnastuse kohaselt võib iga liikmesriik riigi territooriumil asuvaid isikuid, kes on õiguslikult iseseisvad, kuid rahaliste, majanduslike ja organisatsiooniliste sidemete kaudu üksteisega tihedalt seotud, käsitada „ühe maksukohustuslasena“.

38

Lisaks tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et kuuenda direktiivi artikli 4 lõike 4 teises lõigus ette nähtud eeskirjade rakendamine tähendab, et nende sätete alusel vastu võetud riigisisesed õigusnormid lubavad selliselt seotud üksusi mitte enam käsitada eraldiseisvate käibemaksukohustuslastena, et neid käsitataks ühe maksukohustuslasena, ja kui liikmesriik kohaldab seda sätet, ei saa alluvat üksust või üksusi selle sätte tähenduses käsitada maksukohustuslas(te)na kuuenda direktiivi artikli 4 lõike 1 tähenduses (vt selle kohta 22. mai 2008. aasta kohtuotsus Ampliscientifica ja Amplifin, C‑162/07, EU:C:2008:301, punkt 19; 1. detsembri 2022. aasta kohtuotsus Norddeutsche Gesellschaft für Diakonie, C‑141/20, EU:C:2022:943, punkt 45, ja 1. detsembri 2022. aasta kohtuotsus Finanzamt T (käibemaksugrupi sisetehingud), C‑269/20, EU:C:2022:944, punkt 39).

39

Järelikult välistab ühe maksukohustuslasena käsitamine kuuenda direktiivi artikli 4 lõike 4 teise lõigu alusel selle, et käibemaksugrupi liikmed saaksid edaspidi esitada eraldi käibedeklaratsioone ja oleksid identifitseeritavad nii grupi sees kui ka väljaspool seda maksukohustuslastena, kuna nimetatud deklaratsioonide esitamine on lubatud vaid ühel maksukohustuslasel. See säte eeldab seega juhul, kui liikmesriik seda kohaldab, tingimata seda, et riigisisesed ülevõtmismeetmed tagaksid, et tegu oleks ühe maksukohustuslasega ja et grupile antakse ainult üks käibemaksukohustuslasena registreerimise number (vt selle kohta 22. mai 2008. aasta kohtuotsus Ampliscientifica ja Amplifin, C‑162/07, EU:C:2008:301, punktid 19 ja 20, ning 1. detsembri 2022. aasta kohtuotsus Finanzamt T (käibemaksugrupi sisetehingud), C‑269/20, EU:C:2022:944, punkt 40).

40

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 44 ja 45 esile tõi, tuleneb sellest, et käibemaksugruppi kuuluvat teenuseosutajat ei saa juhul, kui liikmesriik on sellise korra kehtestanud, pidada individuaalselt maksukohustuslaseks, kes on käibemaksugrupina moodustatud maksukohustuslasest eraldiseisev, mistõttu ei ole vaja kindlaks teha, kas see teenuseosutaja vastab kuuenda direktiivi artikli 4 lõikes 1 ette nähtud sõltumatuse tingimusele, kui ta osutab tasu eest teenust grupi teisele üksusele. Selline teenus ei saa seega kuuluda käibemaksu kohaldamisalasse selle direktiivi artikli 2 punkti 1 alusel.

41

Lõpuks tuleb toonitada, et direktiivi 2006/112 artikliga 398 loodud käibemaksukomitee tegi selle direktiivi artiklis 11 nimetatud käibemaksugrupi osas samasuguse analüüsi komitee 22. novembri 2021. aasta 119. koosoleku tulemusel koostatud suunistes, milles on märgitud, et käibemaksugrupi käsitamine ühe maksukohustuslasena välistab selle, et grupi liikmed jätkaksid oma grupi sees ja väljaspool seda eraldiseisvate maksukohustuslastena käibemaksuga maksustamisel. Kuigi selline dokument ei ole siduv, on see siiski abiks kuuenda direktiivi tõlgendamisel (vt analoogia alusel 8. oktoobri 2020. aasta kohtumäärus Weindel Logistik Service (C‑621/19, EU:C:2020:814, punkt 48).

42

Samuti on komisjoni teatise nõukogule ja Euroopa Parlamendile – direktiivi 2006/112/EÜ (mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi) artikliga 11 ettenähtud võimaluse kohta kehtestada käibemaksugrupp – (KOM(2009)325 (lõplik)) punktis 3.4.3, mis käsitleb grupisiseseid tarneid ja teenuseid, täpsustatud, et käibemaksuga maksustamise mõttes sama käibemaksugrupi liikmete vahelisi tasulisi tehinguid ei eksisteeri.

43

Seoses küsimusega, kas tuleb eristada erijuhtu, kus sellise teenuse osutaja ei saa tugineda tasumisele kuuluva või tasutud sisendkäibemaksu mahaarvamise õigusele põhjusel, et sellisel juhul esineb „maksutulu saamata jäämise oht“, tuleb kõigepealt meelde tuletada, et käibemaksugrupi raames on tasumisele kuuluva või tasutud sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus antud grupile endale, mitte liikmetele.

44

Pealegi on 1. detsembri 2022. aasta kohtuotsuses Norddeutsche Gesellschaft für Diakonie (C‑141/20, EU:C:2022:943) ja 1. detsembri 2022. aasta kohtuotsuses Finanzamt T (käibemaksugrupi sisetehingud) (C‑269/20, EU:C:2022:944), millele eelotsusetaotluse esitanud kohus oma eelotsusetaotluses viitas, maksutulu saamata jäämise ohtu puudutav tingimus, millele Euroopa Kohus viitas, seotud teistsuguse küsimusega kui see, mida analüüsitakse käesolevas kohtuasjas.

45

Nimelt, nagu nähtub 1. detsembri 2022. aasta kohtuotsuse Norddeutsche Gesellschaft für Diakonie (C‑141/20, EU:C:2022:943) punktist 60 ja 1. detsembri 2022. aasta kohtuotsuse Finanzamt T (käibemaksugrupi sisetehingud) (C‑269/20, EU:C:2022:944) punktist 53, oli küsimus selles, kas liikmesriigil on võimalik määrata ühe maksukohustuslasena tegutsejaks mitte käibemaksugruppi ennast, vaid gruppi ühendavat ettevõtjat. Nagu on osundatud käesoleva kohtuotsuse punktis 23, leidis Euroopa Kohus, et see võib nii olla juhul, kui selline määramine toob maksutulu osas kaasa sama tulemuse kui juhul, kui käibemaksugrupp ise oleks käibemaksukohustuslane (vt selle kohta 1. detsembri 2022. aasta kohtuotsus Norddeutsche Gesellschaft für Diakonie, C‑141/20, EU:C:2022:943, punktid 57–59, ning 1. detsembri 2022. aasta kohtuotsus Finanzamt T (käibemaksugrupi sisetehingud), C‑269/20, EU:C:2022:944, punktid 50–52).

46

Seevastu „maksutulu saamata jäämise oht“, millele eelotsusetaotluse esitanud kohus oma teises küsimuses viitab, ei tulene a priori mitte käibemaksugrupi erieeskirjadele liikmesriigi õigusele omaste eritingimuste kohaldamisest, vaid kuuenda direktiiviga ette nähtud ühise käibemaksusüsteemi ja selles ette nähtud tasumisele kuuluva või tasutud sisendkäibemaksu mahaarvamise eeskirjade kohaldamisest.

47

Eeltoodut arvestades tuleb esitatud küsimustele vastata, et kuuenda direktiivi artikli 2 punkti 1 ja artikli 4 lõike 4 teist lõiku tuleb tõlgendada nii, et teenused, mida osutatakse tasu eest samasse käibemaksugruppi kuuluvate isikute vahel, ei ole käibemaksuga maksustatavad isegi juhul, kui teenuste saaja ei saa tasumisele kuuluvat või tasutud sisendkäibemaksu maha arvata.

48

Saksamaa valitsus palus Euroopa Kohtul piirata käesoleva kohtuotsuse ajalist kehtivust juhul, kui Euroopa Kohus vastab esimesele või teisele küsimusele jaatavalt.

49

Arvestades eelotsusetaotluse esitanud kohtu kahele küsimusele antud vastust, ei ole sellele taotlusele vaja vastata.

50

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab:

Nõukogu 17. mai 1977. aasta kuuenda direktiivi 77/388/EMÜ kumuleeruvate käibemaksudega seotud liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta – ühine käibemaksusüsteem: ühtne maksubaas artikli 2 punkti 1 ja artikli 4 lõike 4 teist lõiku

tuleb tõlgendada nii, et

teenused, mida osutatakse tasu eest samasse, liikmesriigi poolt üheks maksukohustuslaseks määratud käibemaksugruppi kuuluvate isikute vahel, kes on õiguslikult iseseisvad, kuid rahaliste, majanduslike ja organisatsiooniliste sidemete kaudu tihedalt üksteisega seotud, ei ole käibemaksuga maksustatavad isegi juhul, kui teenuste saaja ei saa tasumisele kuuluvat või tasutud sisendkäibemaksu maha arvata.