1

Euroopa Komisjon palub oma hagis Euroopa Kohtul:

2

Direktiivi 2019/1937 põhjendustes 1 ja 33 on märgitud:

[…]

3

Direktiivi artiklis 1 on sätestatud:

„Käesoleva direktiivi eesmärk on parandada liidu õiguse ja poliitika rakendamist teatud valdkondades, kehtestades liidu õiguse rikkumisest teavitavate isikute kõrgetasemeliseks kaitsmiseks ühised miinimumstandardid.“

4

Direktiivi artikkel 8 on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Liikmesriigid tagavad, et era- ja avaliku sektori juriidilised isikud loovad asutusesiseseks teavitamiseks ja järelmeetmete võtmiseks kanalid ja menetlused, pärast konsulteerimist ja kokkuleppel sotsiaalpartneritega, kui see on liikmesriigi õiguses ette nähtud.

2.   Käesoleva artikli lõikes 1 osutatud kanalid ja menetlused peavad võimaldama juriidilise isiku töötajatel rikkumisest teavitada. Kõnealused kanalid ja menetlused võivad võimaldada rikkumisest teavitada ka muudel, artikli 4 lõike 1 punktides b, c ja d ning artikli 4 lõikes 2 osutatud isikutel, kes puutuvad juriidilise isikuga kokku tööalase tegevuse kontekstis.

3.   Lõiget 1 kohaldatakse erasektori juriidilistele isikutele, kellel on 50 või rohkem töötajat.

[…]

9.   Lõiget 1 kohaldatakse kõigile avaliku sektori juriidilistele isikutele, sealhulgas neile kuuluvatele või nende poolt kontrollitavatele üksustele.

[…]“.

5

Direktiivi artikli 23 lõikes 1 on sätestatud:

„Liikmesriigid näevad ette tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad karistused, mida kohaldatakse füüsiliste ja juriidiliste isikute suhtes, kes:

[…]

c) algatavad artiklis 4 osutatud isikute vastu pahatahtlikke menetlusi;

[…]“.

6

Direktiivi 2019/1937 artiklis 26 on ette nähtud:

„1.   Liikmesriigid jõustavad käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt 17. detsembriks 2021.

2.   Erandina lõikest 1 jõustavad liikmesriigid õigus- ja haldusnormid, mis on vajalikud, et järgida artikli 8 lõikes 3 sätestatud asutusesisese teavituskanali loomise kohustust erasektori juriidiliste isikute puhul, kellel on 50–249 töötajat, hiljemalt 17. detsembriks 2023.

3.   Kui liikmesriigid võtavad vastu lõigetes 1 ja 2 osutatud normid, lisavad nad nende ametlikul avaldamisel nendesse või nende juurde viite käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi näevad ette liikmesriigid. Nad edastavad kõnealuste normide teksti viivitamata komisjonile.“

7

Komisjoni teatise 2023/C 2/01 „Rahalised karistused rikkumismenetluses“ (ELT 2023, C 2, lk 1; edaspidi „2023. aasta teatis“) punkt 3 käsitleb „karistusmakset“ ja punkt 4 „põhisummat“.

8

Teatise punktis 3.2, mis käsitleb raskuskoefitsiendi kohaldamist päevamääraga karistusmakse arvutamisel, on märgitud:

„Raske rikkumisega on alati tegemist siis, kui liikmesriik […] jätab teatamata seadusandliku menetluse kohaselt vastu võetud direktiivi ülevõtmise meetmetest. Selleks et kohandada karistus juhtumi konkreetsete asjaoludega, määrab komisjon raskuskoefitsiendi järgmise kahe parameetri alusel: nende liidu õigusnormide tähtsus, mida rikuti või mis jäeti üle võtmata, ning rikkumise mõju üld- ja erihuvidele.

[…]“.

9

Teatise punktis 3.2.2 on ette nähtud:

„[ELTL] artikli 260 lõike 3 alusel esitatud hagide puhul kohaldab komisjon ülevõtmismeetmetest teatamata jätmise korral süstemaatiliselt raskuskoefitsienti 10. Õigusriigi põhimõtte austamisel põhinevas liidus tuleb kõiki seadusandliku menetluse kohaselt vastuvõetud direktiive pidada võrdselt tähtsaks ja liikmesriigid peavad need täielikult üle võtma direktiivis sätestatud tähtaja jooksul.

Juhul kui ülevõtmismeetmetest teatatakse ainult osaliselt, tuleb võtta arvesse seda, millises ulatuses on direktiiv üle võtmata, kui määratakse raskuskoefitsient, mis on väiksem kui 10. Lisaks võib arvesse võtta rikkumise mõju üld- ja erihuvidele […]“.

10

Teatise punkt 3.3 „Kestuskoefitsiendi kohaldamine“ on sõnastatud järgmiselt:

„[…]

Kestuskoefitsienti väljendatakse kordajana vahemikus 1–3. See arvutatakse määraga 0,10 kuus alates esimese kohtuotsuse kuupäevast või asjaomase direktiivi ülevõtmistähtaja möödumise kuupäevale järgnevast päevast.

[…]“.

11

2023. aasta teatise punktis 3.4 „Liikmesriigi maksevõime“ on ette nähtud:

„[…]

Hoiatava mõju saavutamiseks vajalik karistusmäär sõltub liikmesriigi maksevõimest. Hoiatavat mõju kajastab tegur n. See on määratletud kui [järgmise kahe näitaja kaalutud geomeetriline keskmine:] asjaomase liikmesriigi sisemajanduse koguprodukt[…] (SKP) […] võrreldes liikmesriikide keskmise SKPga (kaal[ kaks]) ja asjaomase liikmesriigi rahvaarv[…] võrreldes liikmesriikide [keskmise rahvaarvuga] (kaal üks). [täpsustatud sõnastus] See näitab asjaomase liikmesriigi maksevõimet võrreldes teiste liikmesriikide maksevõimega:

[…]

[K]omisjon [on] otsustanud vaadata läbi teguri n arvutamise meetodi, mis nüüdsest põhineb esiteks liikmesriigi SKP‑l ja teiseks tema elanike arvul kui demograafilisel kriteeriumil, mis võimaldab säilitada mõistliku liikmesriikidevahelise erinevuse. Kui teguri n arvutamisel moodustab ühe kolmandiku liikmesriigi rahvaarv, siis vähendab see liikmesriikide tegurite n erinevust mõistlikul määral võrreldes üksnes liikmesriikide SKP‑l põhineva arvutusega. Samuti suurendab see teguri n arvutamise stabiilsust, kuna rahvaarv tõenäoliselt ei muutu märkimisväärselt igal aastal. Seevastu võivad liikmesriigi SKP kõikumised aastate lõikes olla suuremad, eriti majanduskriisi ajal. Samal ajal moodustab liikmesriigi SKP teguri n arvutamisel endiselt kaks kolmandikku ja on endiselt peamine tegur, et hinnata tema maksevõimet.

[…]“.

12

Teatise punktis 4.2 on põhisumma arvutamise meetodit täpsustatud järgmiselt:

„Põhisumma arvutatakse üldjoontes sarnaselt karistusmakse arvutamise meetodiga, see tähendab:

[…]“.

13

Teatise punktis 4.2.1 on ette nähtud:

„Põhisumma arvutamiseks korrutatakse päevasumma rikkumise kestusega päevades. Rikkumise kestus päevades määratakse kindlaks järgmiselt:

[…]

[…]“.

14

Teatise punktis 4.2.2 on märgitud:

„Põhisumma arvutamisel kasutab komisjon sama raskuskoefitsienti ja tegurit n kui karistusmakse arvutamisel […]

Põhisumma arvutamisel kasutatav kindla suurusega summa on väiksem kui karistusmaksete puhul. […]

Põhisumma arvutamisel kasutatav kindla suurusega summa on sätestatud I lisa punktis 2.

[…]“.

15

2023. aasta teatise I lisa „Euroopa Liidu Kohtule esitatavate rahaliste karistuste kindlaksmääramiseks kasutatavad andmed“ punktis 2 on ette nähtud, et teatise punktis 4.2.2 nimetatud kindla suurusega summa, mida kasutatakse põhisumma arvutamisel, on 1000 eurot päevas ehk kolmandik karistusmakse arvutamisel kasutatavast kindla suurusega summast, ning punktis 3 on märgitud, et tegur n on Saksamaa Liitvabariigi puhul 6,16. I lisa punktis 5 on täpsustatud, et selle liikmesriigi jaoks kindlaks määratud minimaalne põhisumma on 17248000 eurot.

16

Komisjon saatis 27. jaanuaril 2022 Saksamaa Liitvabariigile ametliku kirja, milles heitis viimasele ette, et ta ei olnud komisjonile teatanud õigus- ja haldusnormidest, mis on vajalikud, et järgida direktiivi 2019/1937, mille ülevõtmise tähtaeg möödus 17. detsembril 2021. Saksamaa Liitvabariik teatas oma 28. märtsi ja 3. mai 2022. aasta vastustes komisjonile, et need normid on väljatöötamisel.

17

Kuna selle direktiivi ülevõtmisest hiljem ei teatatud, saatis komisjon 15. juulil 2022 Saksamaa Liitvabariigile põhjendatud arvamuse, milles palus tal täita direktiivist tulenevad kohustused kahe kuu jooksul alates arvamuse kättesaamisest.

18

Saksamaa Liitvabariik, kelle tähtaega põhjendatud arvamusele vastamiseks pikendati kuni 15. detsembrini 2022, märkis 7. detsembri 2022. aasta ja 6. jaanuari 2023. aasta kirjades, et direktiivi 2019/1937 ülevõtmise seadus võetakse lõplikult vastu 10. veebruaril 2023.

19

Kuna komisjon leidis, et see liikmesriik ei olnud oma kohustusi ikka veel täitnud, otsustas ta 14. märtsil 2023 esitada Euroopa Kohtule käesoleva hagi.

20

Saksamaa Liitvabariik teatas 2. juunil 2023 komisjonile 31. mai 2023. aasta föderaalseadusest rikkumisest teavitajate kaitse parandamise ja liidu õiguse rikkumisest teavitavate isikute kaitse direktiivi ülevõtmise kohta (Gesetz für einen besseren Schutz hinweisgebender Personen sowie zur Umsetzung der Richtlinie zum Schutz von Personen, die Verstöβe gegen das Unionsrecht melden; BGBl. 2023 I, nr 140; edaspidi „HinSchG“), mille sätted jõustusid 2. juulil 2023.

21

Lisaks teatas Saksamaa Liitvabariik 17. juuli 2023. aasta ja 10. augusti 2023. aasta kirjadega komisjonile vastavalt Hesseni ja Baieri liidumaad puudutavatest piirkondlikest seadustest, millest üks jõustus 2. juulil ja teine 1. augustil 2023 ning mille eesmärk oli võtta direktiiv 2019/1937 üle piirkondlikul tasandil. Veel märkis Saksamaa Liitvabariik, et Berliini ja Hamburgi liidumaa jaoks ei ole piirkondlike seaduste vastuvõtmine vajalik nende erilise staatuse tõttu.

22

Komisjon kohandas 24. oktoobri 2023. aasta dokumendiga oma nõudeid, märkides, et pärast HinSchG jõustumist võib direktiivi 2019/1937 pidada liitvabariigi tasandil ülevõetuks, kuid 12 liidumaal ei ole asutusesiseseid teavituskanaleid käsitleva artikli 8 lõigete 1 ja 9 ülevõtmise meetmeid ikka veel võetud.

23

Seetõttu muutis komisjon nõutavate karistuste suurust, soovitades kohaldada alates 2. juulist 2023 raskuskoefitsienti 1. Sellest tulenevalt jäi ajavahemikuks 18. detsembrist 2021 kuni 1. juulini 2023 raskuskoefitsient 10 muutumatuks ja väljapakutud põhisumma oli 34557600 eurot. Alates 2. juulist 2023 oli väljapakutud põhisumma päevamäär 6160 eurot. Lisaks vähendati nõutavat karistusmakset uue raskuskoefitsiendi kohaselt 24024 eurole iga hilinetud päeva eest.

24

Ajavahemikus 17. juulist 2023 kuni 19. juulini 2024 teatas Saksamaa Liitvabariik komisjonile mitmest piirkondlikust õigusaktist, millega võeti üle direktiiv 2019/1937.

25

Euroopa Kohtu presidendi 19. detsembri 2023. aasta otsusega peatati käesolev menetlus kuni kohtuasjas C‑147/23 kohtuotsuse kuulutamiseni. Pärast 25. aprilli 2024. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Poola (rikkumisest teavitajate direktiiv) (C‑147/23, EU:C:2024:346) kuulutamist jätkati käesolevas kohtuasjas menetlust Euroopa Kohtu presidendi sama päeva otsuse alusel.

26

Komisjon teatas 18. septembri 2024. aasta dokumendiga Euroopa Kohtule, et direktiivi 2019/1937 ülevõtmist Saksamaa Liitvabariigi poolt võib pidada lõpetatuks 19. juulil 2024. Seetõttu loobus institutsioon esiteks osaliselt oma hagist, loobudes karistusmakse määramise nõudest, ning teiseks kohandas liikmesriigilt põhisumma väljamõistmise nõuet nii, et põhisumma on 34557600 eurot ajavahemiku eest 18. detsembrist 2021 kuni 1. juulini 2023 ja 2353120 eurot ajavahemiku eest 2. juulist 2023 kuni 18. juulini 2024.

27

Komisjon tuletab meelde, et ELTL artikli 288 kolmanda lõigu kohaselt on liikmesriigid kohustatud võtma vastu direktiivide riigisisesesse õiguskorda ülevõtmise tagamiseks vajalikud õigusnormid nendes direktiivides ette nähtud tähtaja jooksul ning teatama talle viivitamata nendest õigusnormidest.

28

Nimetatud institutsioon täpsustab, et nende kohustuste mis tahes rikkumise esinemist tuleb hinnata olukorra alusel, mis valitses liikmesriigis viimasele saadetud põhjendatud arvamuses määratud tähtaja lõpul.

29

Käesoleval juhul ei võtnud Saksamaa Liitvabariik direktiivi 2019/1937 ülevõtmiseks vajalikke õigus- ja haldusnorme vastu ega teatanud komisjonile nende vastuvõtmisest enne põhjendatud arvamuses määratud tähtaja – mida pikendati kuni 15. detsembrini 2022 – möödumist.

30

Kuigi Saksamaa Liitvabariik võtab asjaomase liikmesriigi kohustuste rikkumise omaks, esitab ta kolm põhjust, mis õigustavad direktiivi 2019/1937 riigisisesesse õiguskorda ülevõtmisega viivitamist. Kõigepealt väidab ta, et Saksa õiguses puudus ühtne rikkumisest teavitajate kaitse süsteem. Seetõttu oli vaja kehtestada sidus kord, mille kohaldamisala ulatub direktiivi kohaldamisalast kaugemale.

31

Nimetatud direktiivi ülevõtmisel võivad olla ka märkimisväärsed majanduslikud tagajärjed ettevõtjatele, kes on kohustatud looma teavituskeskusi. Vastutustundliku ja läbimõeldud ülevõtmise tagamiseks osutus seega vajalikuks pikaajaline protsess.

32

Lõpuks viitab Saksamaa Liitvabariik raskustele, mis tekkisid direktiivi 2019/1937 ülevõtmise õigusloomeprotsessis. Nii katkes 2021. aastal toimunud Bundestagi (Liidupäev) valimiste tõttu õigusloometegevus 2021. aasta juunis. Seetõttu toimus direktiivi 2019/1937 ülevõtmise seaduse eelnõu esimene lugemine Liidupäevas 29. septembril 2022. Seejärel võeti selle seaduse tekst 16. detsembril 2022 vastu. Kuna Bundesrat (Liidunõukogu) selle siiski tagasi lükkas, tuli kompromissi saavutamiseks pöörduda lepituskomitee poole. Seetõttu andis Liidunõukogu heakskiidu alles 12. mail 2023. Igal juhul on direktiiv 2019/1937 nüüd liitvabariigi tasandil HinSchG‑ga üle võetud.

33

Lisaks rõhutab Saksamaa Liitvabariik, et direktiivis 2019/1937 ette nähtud asutusesiseste teavituskanalite loomine kohaliku omavalitsuse üksustele, omavalitsusüksuste liitudele ja tööandjatele, keda sellised üksused kontrollivad, kuulub piirkondlike seadusandjate pädevusse. Samas saaksid sellistes omavalitsusüksustes töötavad rikkumisest teavitajad praktikas, olenemata asutusesiseste teavituskanalite olemasolust, kasutada asutuseväliseid teavituskanaleid, mistõttu on neile tagatud tõhus kaitse.

34

Komisjon tuletab oma repliigis kõigepealt meelde, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei saa liikmesriik tugineda oma riigi õiguskorras esinevatele asjaoludele või praktilistele raskustele, et õigustada direktiivi üle võtmata jätmist ette nähtud tähtaja jooksul.

35

Seejärel märgib komisjon, et hoolimata ülevõtmisaktidest, millest Saksamaa Liitvabariik menetluse käigus teatas, ei olnud repliigi esitamise kuupäevaks ehk 5. juuliks 2023 direktiivi 2019/1937 täielikku ülevõtmist selle direktiivi artikli 26 lõike 1 tähenduses veel lõpule viidud.

36

Seega, esiteks ei olnud komisjonile edastatud norme, mis reguleerivad Bundesamt für Justizis (Saksamaa Liitvabariigi justiitsamet) asutuseväliste teavituskanalite korraldust ja menetlust.

37

Teiseks ei saa kohaliku omavalitsuse üksuste asutusesiseseid teavituskanaleid reguleerivate piirkondlike õigusnormide puudumist kompenseerida nende üksuste töötajatele kättesaadavaks tehtud asutuseväliste teavituskanalite olemasoluga. See pelk võimalus ei vasta nimelt õiguskindluse nõudele, mida nõuab direktiivi sätete ülevõtmine.

38

Kolmandaks rõhutab komisjon, et talle teatavaks tehtud Saksa õigusnormidega ei ole kehtestatud karistusi rikkumisest teavitajate vastu suunatud pahatahtlike kohtumenetluste korral, kuigi sellised karistused on direktiivi 2019/1937 artikli 23 lõike 1 punktis c ette nähtud.

39

Nimetatud institutsioon järeldab sellest, et Saksamaa Liitvabariigi seni teatatud sätted võimaldasid direktiivi nii liitvabariigi kui ka piirkondlikul tasandil üksnes osaliselt üle võtta.

40

Saksamaa Liitvabariik rõhutab vasturepliigis esiteks, et liitvabariigi tasandil toimivad asutusevälised teavituskanalid alates selliste kanalite korraldust käsitleva määruse jõustumisest 11. augustil 2023.

41

Teiseks on HinSchG‑s ette nähtud, et survemeetmete rakendamine rikkumisest teavitajate suhtes kujutab endast väärtegu, mille eest karistatakse rahatrahviga. Sellega seoses hõlmab mõiste „survemeetmed“ kuritarvituslikke kohtumenetlusi.

42

Kolmandaks hõlmab HinSchG kohaldamisala üldjuhul kohaliku omavalitsuse üksuste töötajaid ning see tagab teavitamise korral nende kaitse sõltumata sellest, kas piirkondlikud üksused on direktiivi 2019/1937 üle võtnud.

43

Pärast seda, kui komisjon oli esitanud 18. septembri 2024. aasta lisanõuded, milles see institutsioon märkis, et tema hinnangul võib direktiivi 2019/1937 ülevõtmist Saksamaa Liitvabariigi poolt pidada lõpetatuks 19. juulil 2024, esitas liikmesriik 1. oktoobril 2024 seisukohad, milles ta väidab, et direktiiv on täielikult üle võetud alates ülevõtmisseaduse jõustumisest, st 2. juulist 2023.

44

Direktiivi 2019/1937 artikli 26 lõike 1 kohaselt pidid liikmesriigid jõustama direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt 17. detsembriks 2021. Lisaks on direktiivi artikli 26 lõikes 3 täpsustatud, et kui liikmesriigid võtavad need normid vastu, lisavad nad nende ametlikul avaldamisel nendesse või nende juurde viite kõnealusele direktiivile. Peale selle pidid liikmesriigid artikli 26 lõike 3 kohaselt edastama komisjonile nende riigisiseste normide teksti.

45

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb liikmesriigi kohustuste rikkumise esinemist hinnata komisjoni põhjendatud arvamuses määratud tähtaja lõpul liikmesriigis valitsenud olukorra alusel ja hiljem toimunud muutusi ei saa Euroopa Kohus arvesse võtta (25. aprilli 2024. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (rikkumisest teavitajate direktiiv), C‑147/23, EU:C:2024:346, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika).

46

Olles käesolevas asjas tuvastanud, et Saksamaa Liitvabariik ei olnud talle teatanud direktiivi 2019/1937 ülevõtmiseks vajalikest sätetest, saatis komisjon 15. juulil 2022 sellele liikmesriigile põhjendatud arvamuse, milles palus tal täita arvamuses nimetatud kohustused kahe kuu jooksul alates arvamuse kättesaamisest – tähtaeg, mida pikendati kuni 15. detsembrini 2022.

47

Ent nagu nähtub Saksamaa Liitvabariigi poolt käesolevas menetluses esitatud kostja vastusest ja vasturepliigist, ei olnud Saksamaa Liitvabariik nimetatud tähtaja möödumisel vastu võtnud direktiivi 2019/1937 järgimiseks vajalikke õigus- ja haldusnorme ning seega ei olnud see liikmesriik ka neist komisjonile teatanud.

48

Direktiivi 2019/1937 ülevõtmiseks vajalike sätete hilinenud vastuvõtmise põhjendamiseks viitab see liikmesriik esiteks pikale tehnilisele ja poliitilisele arutelule, mis tuli läbi viia, et teha kindlaks, millises ulatuses tuleb ülevõtmissätete esemelist kohaldamisala laiendada direktiivis sätestatust kaugemale, et tagada rikkumisest teavitajatele kõrgetasemeline kaitse. Lisaks viitab liikmesriik raskustele, mis olid seotud nimetatud direktiivi majanduslike tagajärgedega ja nende sätete vastuvõtmiseks vajaliku õigusloomeprotsessiga.

49

Sellega seoses väärib meeldetuletamist, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei saa liikmesriik tugineda oma riigi õiguskorras esinevatele sätetele, tavadele või olukordadele, et õigustada liidu õigusest tulenevate kohustuste sellist täitmata jätmist nagu direktiivi üle võtmata jätmine selleks ette nähtud tähtaja jooksul (25. aprilli 2024. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (rikkumisest teavitajate direktiiv), C‑147/23, EU:C:2024:346, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).

50

Lisaks nähtub juba direktiivi 2019/1937 artikli 26 lõike 1 sõnastusest, et liidu seadusandja pidas kaheaastast ülevõtmistähtaega piisavaks selleks, et liikmesriigid saaksid oma kohustusi täita, mistõttu ei saa Saksamaa Liitvabariik viidata raskustele, mis on seotud selle direktiivi ülevõtmise kohaldamisala ja majanduslike tagajärgedega.

51

Mis puudutab teiseks direktiivi nende sätete ülevõtmist, mis käsitlevad kohaliku omavalitsuse üksuste asutusesiseseid teavituskanaleid, siis rõhutab Saksamaa Liitvabariik, et selliste kanalite puudumise korral ei takista miski nende üksuste töötajatel kasutada liitvabariigi tasandil loodud asutuseväliseid teavituskanaleid.

52

Samas, nagu nähtub direktiivi 2019/1937 põhjendusest 33, leidis liidu seadusandja, et asutusesisene teavitamine on eriti oluline liidu õiguse rikkumiste ärahoidmisel.

53

Seetõttu on direktiivi artikli 8 lõikes 1 ette nähtud kohustus luua muu hulgas avaliku sektori juriidiliste isikute asutusesisesed teavituskanalid.

54

Lisaks, kuivõrd Saksamaa Liitvabariik väidab, et praktikas võivad kohaliku omavalitsuse üksuste töötajad kasutada asutuseväliseid teavituskanaleid, siis tuleb märkida, et praktika, mida ei ole piisavalt avalikustatud, on oma olemuselt ametiasutuste suva järgi muudetav, mistõttu ei saa seda pidada direktiivi sätete nõuetekohaseks ülevõtmiseks (3. detsembri 2020. aasta kohtuotsus komisjon vs. Belgia (elektrienergia ja maagaasi turud), C‑767/19, EU:C:2020:984, punkt 57 ja seal viidatud kohtupraktika).

55

Seega ei saa Saksamaa Liitvabariik tulemuslikult tugineda nendele asjaoludele selleks, et põhjendada direktiivi 2019/1937 üle võtmata jätmist selleks ette nähtud tähtaja jooksul.

56

Seetõttu tuleb tõdeda, et kuna Saksamaa Liitvabariik ei olnud 15. juuli 2022. aasta põhjendatud arvamuses määratud tähtaja – mida pikendati kuni 15. detsembrini 2022 – möödumisel vastu võtnud direktiivi 2019/1937 järgimiseks vajalikke õigus- ja haldusnorme ning oli seega jätnud komisjonile neist normidest teatamata, on see liikmesriik rikkunud direktiivi artikli 26 lõigetest 1 ja 3 tulenevaid kohustusi.

57

Põhisumma suuruse kindlaksmääramisel tugineb komisjon 2023. aasta teatise punktis 2 osutatud üldpõhimõtetele ning sama teatise punktides 3 ja 4 sätestatud arvutusmeetodile. Täpsemalt märgib komisjon, et põhisumma suuruse kindlaksmääramine peab põhinema sellistel aluskriteeriumidel nagu rikkumise raskus, kestus ja vajadus tagada karistuse hoiatav toime selleks, et rikkumine ei korduks.

58

Mis puudutab esimesena rikkumise raskust, siis märgib komisjon, et 2023. aasta teatise alusel kohaldatav koefitsient jääb vahemikku 1–20. See institutsioon täpsustab, et teatise punkti 3.2.2 kohaselt kohaldab ta direktiivi ülevõtmise sätetest teatamise kohustuse täielikult täitmata jätmise korral süstemaatiliselt raskuskoefitsienti 10, sest direktiivi üle võtmata jätmine ja nendest sätetest teatamata jätmine on sama raskusastmega, olenemata asjasse puutuva direktiivi sätete laadist.

59

Mis puudutab teisena rikkumise kestust, siis märgib komisjon, et põhisumma arvutamisel võrdub see nende päevade arvuga, mil rikkumine vältas. Kestus arvutatakse 2023. aasta teatise punkti 4.2.1 kohaselt ja see vastab nende päevade arvule, mis jäävad direktiivi ülevõtmise tähtaja möödumisele järgneva päeva ja rikkumise lõppemise päeva vahele.

60

Mis puudutab kolmandana kriteeriumi, mis on seotud vajadusega tagada asjaomase liikmesriigi maksevõimet arvestades karistuse hoiatav toime, siis märgib komisjon, et seda väljendab tegur n, mis on iga liikmesriigi jaoks kindlaks määratud 2023. aasta teatise I lisa punktis 3. Selle arvutamise aluseks on asjaomase riigi SKP ja liidu liikmesriikide keskmise SKP suhe, mis on korrutatud asjaomase riigi rahvaarvu ja liidu liikmesriikide keskmise rahvaarvu suhtega. Esimesele suhtarvule omistatakse kaal kaks kolmandikku, samas kui teisele omistatakse kaal üks kolmandik. Punkti 3 kohaselt on Saksamaa Liitvabariigi tegur n 6,16.

61

Seetõttu teeb komisjon 2023. aasta teatise punkti 4.2 alusel ettepaneku kohaldada raskuskoefitsienti 10 ja tegurit n suurusega 6,16. Nende kahe elemendi korrutis tuleb korrutada teatise I lisa punktis 2 kindlaks määratud põhisumma arvutamisel kasutatava kindla suurusega summaga, st 1000 euroga, mille tulemus on 61600 euro suurune summa, mis tuleb vastavalt teatise punktile 4.2.1 korrutada nende päevade arvuga, mil rikkumine vältas. Komisjon märgib, et põhisumma tuleb välja mõista tingimusega, et see on suurem kui 17248000 eurot, mis on 2023. aasta teatise I lisa punktis 5 Saksamaa Liitvabariigi jaoks sätestatud minimaalne põhisumma.

62

Saksamaa Liitvabariik väidab kostja vastuses, et 2023. aasta teatis ei ole käesolevas liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluses kohaldatav. Ta leiab, et teatise punkt 7, mille kohaselt on teatise sätted kohaldatavad Euroopa Kohtusse pöördumise otsuste suhtes, mis on tehtud pärast 4. jaanuari 2023, on vastuolus 24. mai 2011. aasta kohtuotsusega komisjon vs. Saksamaa (C‑54/08, EU:C:2011:339), mille punktis 126 on täpsustatud, et asjaomase liikmesriigi olukorda tuleb hinnata põhjendatud arvamuses määratud tähtaja lõpul. Kuna käesoleval juhul lõppes see tähtaeg 15. detsembril 2022, tuleks rahaliste karistuste summa arvutada vastavalt korrale, mis on kehtestatud komisjoni 15. veebruari 2022. aasta teatises 2022/C 74/02 „Rikkumismenetlustes komisjoni poolt Euroopa Liidu Kohtule esildatava põhisumma ja karistusmakse arvutamiseks kasutatavate andmete ajakohastamine“ (ELT 2022, C 74, lk 2).

63

Igal juhul ei võimalda raskuskoefitsiendi 10 automaatne kohaldamine arvesse võtta käsitletava olukorra eripära. Nimelt, esiteks jõudis direktiivi 2019/1937 ülevõtmiseks vajalike sätete vastuvõtmise seadusandlik menetlus lõpule enne Euroopa Kohtu kirjaliku menetluse lõppu. Teiseks ei olnud kostja vastuse esitamise kuupäevaks möödunud direktiivi artikli 26 lõikes 2 ette nähtud ülevõtmise tähtaeg seoses direktiivi artikli 8 lõikes 3 ette nähtud kohustusega luua asutusesisesed teavituskanalid. Need asjaolud kujutavad endast kergendavaid asjaolusid, mis õigustavad kõige enam koefitsiendi 3 kohaldamist.

64

Komisjon märgib oma repliigis esiteks, et põhisumma määramist saab nõuda alles kohtumenetluse staadiumis. Kuna käesoleval juhul pöörduti Euroopa Kohtusse 14. märtsil 2023, on 2023. aasta teatis selle teatise punkti 7 alusel kohaldatav. See reegel tagab liikmesriikide võrdse kohtlemise, eriti kui nad taotlevad põhjendatud arvamuses määratud tähtaja pikendamist, nagu Saksamaa Liitvabariik käesolevas asjas tegi.

65

Teiseks märgib komisjon, et raskuskoefitsiendi 10 süstemaatiline kohaldamine skaalal 1–20 tagab ettenähtavuse ja liikmesriikide võrdse kohtlemise. Selline koefitsient on mõõdukas, arvestades liidu õiguse rikkumisest teavitavate isikute kaitset tagava direktiivi 2019/1937 üle võtmata jätmise tagajärgi.

66

Oma 24. oktoobri 2023. aasta lisanõuetes teeb komisjon seetõttu, et Saksamaa Liitvabariik teatas HinSchG‑st, ettepaneku määrata kindlaks kaks rikkumisperioodi ja sellest tulenevalt kohaldada kahte raskuskoefitsienti: 10 ajavahemiku eest 18. detsembrist 2021 kuni 1. juulini 2023 ja 1 ajavahemiku eest 2. juulist 2023 kuni rikkumise lõpetamise kuupäevani, või kui rikkumist ei ole lõpetatud, siis kuni käesolevas kohtuasjas kohtuotsuse kuulutamiseni. Sellest tuleneb, et esimese ajavahemiku eest väljapakutud päevasumma on 61600 eurot (10 × 6,16 × 1000), mis tuleb korrutada nende päevade arvuga, mil rikkumine vältas, st 561 päevaga. Seega on nõutav põhisumma 34557600 eurot. Teise ajavahemiku puhul tuleb väljapakutud põhisumma päevamäär 6160 eurot (1 × 6,16 × 1000) korrutada päevade arvuga, mil rikkumine vältas.

67

Neid lisanõudeid käsitlevates 4. detsembri 2023. aasta seisukohtades jääb Saksamaa Liitvabariik seisukoha juurde, mille ta esitas kostja vastuses ja mida ta kordas oma vasturepliigis.

68

Komisjon märgib oma 18. septembri 2024. aasta lisanõuetes, et tema hinnangul võib direktiivi 2019/1937 ülevõtmist Saksa õigusesse lugeda lõpetatuks 19. juulil 2024. Seetõttu leiab ta, et tal on võimalik teha ettepanek selle põhisumma suuruse kohta seoses teise ajavahemikuga, mis kestis 2. juulist 2023 kuni 18. juulini 2024, ehk komisjoni hinnangul 382 päeva väldanud rikkumise kestuse kohta. Selle ajavahemiku eest nõutav põhisumma on 2353120 eurot (6160 × 382).

69

Saksamaa Liitvabariik esitas 1. oktoobril 2024 seisukohad, milles ta väidab, et direktiiv on täielikult üle võetud alates ülevõtmisseaduse jõustumisest, st 2. juulist 2023. Lisaks vaidlustab liikmesriik nõutava põhisumma arvutamise meetodi, tuginedes 25. aprilli 2024. aasta kohtuotsusele komisjon vs. Poola (rikkumisest teavitajate direktiiv) (C‑147/23, EU:C:2024:346).

70

Sissejuhatuseks väidab Saksamaa Liitvabariik, et 2023. aasta teatis ei ole käesolevale põhisumma väljamõistmise nõudele ratione temporis kohaldatav, kuna liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlus algatati 28. jaanuaril 2022 pärast 27. jaanuari 2022. aasta ametlikku kirja, ning kohaldatavad sätted on need, mis kehtisid 15. juuli 2022. aasta põhjendatud arvamuses määratud tähtaja möödumisel. Tuleb siiski märkida, et teatise punkti 7 kohaselt on selles sätestatud normid ja kriteeriumid kohaldatavad kõigile komisjoni otsustele, mis ta teeb ELTL artikli 260 alusel Euroopa Kohtusse pöördumise kohta pärast teatise avaldamist, st pärast 4. jaanuari 2023.

71

Kuna komisjon otsustas 14. märtsil 2023 esitada Euroopa Kohtule käesoleva liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi, on see teatis käesolevas asjas nõutava põhisumma kindlaksmääramise õiguslik alus.

72

Sellega seoses ei ole tähtsust Saksamaa Liitvabariigi viidatud Euroopa Kohtu praktikal, mille kohaselt tuleb liikmesriigi kohustuste rikkumise esinemist hinnata põhjendatud arvamuses määratud tähtaja lõpul liikmesriigis valitsenud olukorra alusel ja hiljem toimunud muutusi ei saa Euroopa Kohus arvesse võtta.

73

Nimelt saab komisjon esiteks teha ettepaneku rahaliste karistuste määramiseks üksnes siis, kui ta esitab Euroopa Kohtule hagi ELTL artikli 258 alusel, mistõttu nende karistuste summa tuleb kindlaks määrata vastavalt kohtusse pöördumise ajal kehtinud normidele.

74

Teiseks on komisjoni vastu võetud suuniste – nagu need, mida sisaldavad tema teatised – eesmärk selgitada norme, mille kohaselt ta määrab kindlaks rahaliste karistuste summad, mille ta soovitab Euroopa Kohtul välja mõista, kui viimane tuvastab asjaomasele liikmesriigile etteheidetava rikkumise.

75

Liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastamise korda tuleb aga eristada rahaliste karistuste määramise korrast.

76

Nimelt, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktis 45 viidatud kohtupraktikast, tuleb liikmesriigi kohustuste rikkumise esinemist hinnata komisjoni põhjendatud arvamuses määratud tähtaja lõpul liikmesriigis valitsenud olukorra alusel. Seevastu põhisumma kindlaksmääramiseks tuleb välja selgitada etteheidetava rikkumise kestus. Selleks ei ole esiteks liikmesriigi kohustuste rikkumise lähtepunktina käsitatav kuupäev mitte kuupäev, mil möödus komisjoni põhjendatud arvamuses määratud tähtaeg, vaid kuupäev, mil möödus kõnealuses direktiivis ette nähtud ülevõtmistähtaeg (25. aprilli 2024. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (rikkumisest teavitajate direktiiv), C‑147/23, EU:C:2024:346, punkt 80 ja seal viidatud kohtupraktika). Teiseks on kuupäev, mil komisjonil on võimalik kõige paremini hinnata rikkumise raskust, kestust ja välja pakutud karistuse hoiatavat mõju, kuupäev, mil ta otsustab esitada Euroopa Kohtule liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi, kusjuures komisjon võib kohtumenetluse käigus kohandada nõutava põhisumma suurust vastavalt rikkumisega seotud olukorra muutumisele asjaomases liikmesriigis.

77

Järelikult ei ole käesoleva kohtuotsuse punktis 62 viidatud kohtupraktikaga, millele Saksamaa Liitvabariik viitab, vastuolus see, kui käesolevas asjas kohaldab komisjon 2023. aasta teatises ette nähtud norme, et määrata kindlaks rahalise karistuse summa, mille ta soovitab Euroopa Kohtul välja mõista.

78

Käesolevas asjas väärib meeldetuletamist, et ELTL artikli 260 lõike 3 esimeses lõigus on ette nähtud, et kui komisjon esitab ELTL artikli 258 alusel hagi Euroopa Kohtusse põhjendusega, et asjasse puutuv liikmesriik ei ole täitnud seadusandliku menetluse kohaselt vastu võetud direktiivi ülevõtmise sätetest teatamise kohustust, võib komisjon juhul, kui ta peab seda sobivaks, näidata ära põhisumma või karistusmakse suuruse, mida ta peab asjaoludele vastavaks ja mille asjasse puutuv liikmesriik peab tasuma. ELTL artikli 260 lõike 3 teises lõigus on sätestatud, et kui Euroopa Kohus tuvastab rikkumise, võib ta asjasse puutuvale liikmesriigile määrata põhisumma või karistusmakse, mis ei ületa komisjoni määratud summat, kusjuures maksekohustus jõustub Euroopa Kohtu otsuses ettenähtud kuupäeval.

79

Kuna käesoleva kohtuotsuse punktist 56 nähtuvalt on tõendatud, et 15. juuli 2022. aasta põhjendatud arvamuses määratud tähtaja – mida pikendati kuni 15. detsembrini 2022 – möödumisel ei olnud Saksamaa Liitvabariik vastu võtnud direktiivi 2019/1937 riigisisesesse õigusesse ülevõtmiseks vajalikke õigus- ja haldusnorme ega seega neist komisjonile teatanud, siis kuulub selliselt tuvastatud liikmesriigi kohustuste rikkumine ELTL artikli 260 lõike 3 kohaldamisalasse.

80

Lisaks väärib meeldetuletamist, et ELTL artikli 260 lõikes 3 sisalduva mehhanismiga taotletav eesmärk ei ole ainult motiveerida liikmesriike võimalikult kiiresti lõpetama kohustuste rikkumist, mis sellise normi puudumise korral võiks jääda püsima, vaid samuti lihtsustada ja kiirendada nende rahaliste karistuste määramise menetlust, mis puudutavad seadusandliku menetluse kohaselt vastu võetud direktiivi ülevõtmise riigisisestest sätetest teatamise kohustuse rikkumist (25. aprilli 2024. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (rikkumisest teavitajate direktiiv), C‑147/23, EU:C:2024:346, punkt 57 ja seal viidatud kohtupraktika).

81

Selle eesmärgi saavutamiseks on ELTL artikli 260 lõikes 3 ette nähtud muu hulgas põhisumma kui rahalise sanktsiooni määramine.

82

Põhisumma väljamõistmine põhineb nende tagajärgede hindamisel, mida liikmesriigi kohustuste täitmata jätmine tekitab asjasse puutuvatele era- ja avalikele huvidele eelkõige juhul, kui rikkumine on väldanud juba pikka aega (vt selle kohta 25. aprilli 2024. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (rikkumisest teavitajate direktiiv), C‑147/23, EU:C:2024:346, punkt 59 ja seal viidatud kohtupraktika).

83

Sellega seoses arvestab komisjon nõutavate rahaliste karistuste laadi ja suurust põhjendades enda vastu võetud suunistega, nagu need, mida sisaldavad tema teatised, mis küll ei ole Euroopa Kohtule siduvad, kuid aitavad tagada komisjoni tegevuse läbipaistvuse, ettenähtavuse ja õiguskindluse (25. aprilli 2024. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (rikkumisest teavitajate direktiiv), C‑147/23, EU:C:2024:346, punkt 60 ja seal viidatud kohtupraktika).

84

Mis puudutab põhisumma määramise otstarbekust, siis peab Euroopa Kohus igas tema menetluses olevas kohtuasjas juhtumi asjaolusid arvestades ning tema hinnangul vajalikust veenvuse ja hoiatavuse määrast lähtudes kindlaks määrama sobivad rahalised karistused, eelkõige selleks, et hoida ära liidu õiguse sarnaste rikkumiste kordumine (25. aprilli 2024. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (rikkumisest teavitajate direktiiv), C‑147/23, EU:C:2024:346, punkt 62 ja seal viidatud kohtupraktika).

85

Käesoleval juhul tuleb asuda seisukohale, et hoolimata asjaolust, et Saksamaa Liitvabariik tegi kohtueelses menetluses komisjoni talitustega koostööd, viitab tuvastatud rikkumisega seotud õiguslike ja faktiliste asjaolude kogum sellele, et tulevikus sarnaste liidu õiguse rikkumiste kordumise tõhusaks ärahoidmiseks on vaja võtta selline hoiatav meede nagu põhisumma määramine. Sellega seoses tuleb märkida, et ei direktiivi 2019/1937 artikli 26 lõikes 1 ette nähtud tähtaja möödumisel ega 15. juuli 2022. aasta põhjendatud arvamuses määratud tähtaja – mida pikendati kuni 15. detsembrini 2022 – möödumisel ei olnud komisjonile teatatud ühestki õigus- ega haldusnormist, mis oleks võimaldanud direktiivi tegelikult üle võtta.

86

Mis puudutab põhisumma arvutamist, siis väärib meeldetuletamist, et ELTL artikli 260 lõike 3 kohaselt on ainult Euroopa Kohtul pädevus määrata liikmesriigile rahaline karistus. Selle sätte alusel algatatud menetluses on Euroopa Kohtul aga üksnes piiratud kaalutlusõigus, sest kui Euroopa Kohus tuvastab liikmesriigi kohustuste rikkumise, on talle siduvad komisjoni ettepanekud selle kohta, mis laadi rahalise karistuse ta võib määrata ja milline on selle karistuse maksimaalne suurus, mille ta võib mõista (25. aprilli 2024. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (rikkumisest teavitajate direktiiv), C‑147/23, EU:C:2024:346, punkt 67 ja seal viidatud kohtupraktika).

87

Komisjoni ettepanekutega piiritletud kaalutlusõigust teostades on Euroopa Kohtu ülesanne – nagu on osutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 84 – määrata selle põhisumma suurus, mis võidakse liikmesriigile ELTL artikli 260 lõike 3 alusel määrata, kindlaks nii, et see oleks esiteks asjaoludele vastav ja teiseks toime pandud rikkumisega proportsionaalne. Sealjuures kuuluvad arvessevõetavate asjakohaste tegurite hulka eelkõige tuvastatud rikkumise raskus, ajavahemik, mille jooksul rikkumine vältas, ja asjaomase liikmesriigi maksevõime (25. aprilli 2024. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (rikkumisest teavitajate direktiiv), C‑147/23, EU:C:2024:346, punktid 68 ja 87 ning seal viidatud kohtupraktika).

88

Samuti väärib meeldetuletamist, et selle kaalutlusõiguse raames ei ole niisugused suunised nagu komisjoni teatised Euroopa Kohtule siduvad, vaid aitavad tagada komisjoni tegevuse läbipaistvuse, ettenähtavuse ja õiguskindluse, kui see institutsioon teeb Euroopa Kohtule ettepanekuid (25. aprilli 2024. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (rikkumisest teavitajate direktiiv), C‑147/23, EU:C:2024:346, punkt 69 ja seal viidatud kohtupraktika).

89

Käesoleval juhul tugines komisjon 2023. aasta teatisele, et põhjendada oma nõuet mõista Saksamaa Liitvabariigilt välja põhisumma ja määrata kindlaks selle suurus.

90

Esimesena nähtub tuvastatud rikkumise raskuse kohta 2023. aasta teatise punktist 3.2, et komisjoni hinnangul loetakse seadusandliku menetluse kohaselt vastu võetud direktiivi ülevõtmist võimaldavatest sätetest teatamata jätmist alati raskeks rikkumiseks. Järelikult on selle rikkumise puhul ajavahemiku 18. detsembrist 2021 kuni 1. juulini 2023 suhtes raskuskoefitsiendi 10 automaatne kohaldamine põhjendatud. Pärast komisjonile teatatud seadusandlikke muudatusi leiab see institutsioon, et ajavahemiku eest 2. juulist 2023 kuni 18. juulini 2024 tuleb kohaldada raskuskoefitsienti 1.

91

Saksamaa Liitvabariik vaidlustab selle koefitsiendi suuruse ja selle automaatse kohaldamise tuvastatud rikkumise asjaoludel.

92

Sellega seoses tuleb meelde tuletada, et direktiivi täieliku ülevõtmise tagamiseks sätete vastuvõtmise kohustus ja nendest komisjonile teatamise kohustus on liikmesriikide peamised kohustused liidu õiguse täieliku tõhususe tagamisel, mistõttu tuleb nende kohustuste rikkumist käsitada kui ilmselgelt rasket rikkumist (25. aprilli 2024. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (rikkumisest teavitajate direktiiv), C‑147/23, EU:C:2024:346, punkt 72 ja seal viidatud kohtupraktika).

93

Käesoleval juhul tuleb rõhutada, et direktiiv 2019/1937 on liidu õiguse oluline instrument, kuna selle artikli 1 kohaselt koostoimes põhjendusega 1 on direktiiviga kehtestatud ühised miinimumstandardid, mis tagavad liidu õiguse rikkumisest teavitavatele isikutele kõrgetasemelise ning tasakaalustatud ja tõhusa kaitse valdkondades, milles sellised rikkumised võivad avalikku huvi eriti kahjustada. Kehtestades süsteemi nende isikute kaitseks, kes teavitavad liidu õiguse rikkumisest tööalases kontekstis, aitab see direktiiv nimelt ära hoida avalike huvide kahjustamist eriti tundlikes valdkondades, nagu riigihanked, rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamine, keskkonnakaitse või liidu finantshuvid. Seega on nimetatud direktiivi sätetes nii avaliku kui ka erasektori üksustele ette nähtud kohustus luua asutusesisesed teavituskanalid ning rikkumisteadete vastuvõtmise ja nendega seotud järelmeetmete menetlused, tagades samas liidu õiguse rikkumisest teavitavate isikute õigused ja tingimused, mille korral neil on õigus ette nähtud kaitsele (25. aprilli 2024. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (rikkumisest teavitajate direktiiv), C‑147/23, EU:C:2024:346, punkt 73).

94

Direktiivi 2019/1937 sätete ettenähtud tähtaja jooksul üle võtmata jätmine kahjustab aga tingimata liidu õigust ning selle ühetaolist ja tõhusat kohaldamist, kuna liidu õiguse rikkumistest ei pruugita teada anda, kui sellistest rikkumistest teadlikud isikud ei ole võimalike survemeetmete eest kaitstud (25. aprilli 2024. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (rikkumisest teavitajate direktiiv), C‑147/23, EU:C:2024:346, punkt 74).

95

Samas peab liikmesriigile ELTL artikli 260 lõike 3 alusel määratavate rahaliste karistuste suurus olema asjaoludele vastav ja toime pandud rikkumisega proportsionaalne (25. aprilli 2024. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (rikkumisest teavitajate direktiiv), C‑147/23, EU:C:2024:346, punkt 75), nagu on mainitud käesoleva kohtuotsuse punktis 87.

96

Sel põhjusel on Euroopa Kohus leidnud, et sama raskuskoefitsiendi automaatne kohaldamine kõigil juhtudel, kui direktiivi ei ole täielikult üle võetud ja seega ei ole selle direktiivi ülevõtmise meetmetest teatatud, takistab paratamatult rahaliste karistuste suuruse kohandamist rikkumist iseloomustavatele asjaoludele ja proportsionaalsete karistuste määramist (25. aprilli 2024. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (rikkumisest teavitajate direktiiv), C‑147/23, EU:C:2024:346, punkt 76).

97

Sellega seoses on Euroopa Kohus täpsustanud, et eeldades, et direktiivi ülevõtmise meetmetest teatamise kohustuse rikkumist tuleb pidada sama raskusastmega rikkumiseks olenemata sellest, milline on asjaomane direktiiv, ei saa komisjon kohandada rahalisi karistusi vastavalt tagajärgedele, mida selle kohustuse täitmata jätmine tekitab era- ja avalikele huvidele, nagu on ette nähtud 2023. aasta teatise punktis 3.2.2 (25. aprilli 2024. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (rikkumisest teavitajate direktiiv), C‑147/23, EU:C:2024:346, punkt 77).

98

Käesoleval juhul tegi komisjon oma 24. oktoobri 2023. aasta lisanõuetes ettepaneku kohaldada alates 2. juulist 2023 raskuskoefitsienti 1 tulenevalt HinSchG jõustumisest, mis tagab tema hinnangul direktiivi 2019/1937 täieliku ülevõtmise liitvabariigi tasandil. Nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 68, määras ta seega kindlaks kaks rikkumisperioodi ja palub seetõttu Euroopa Kohtul kohaldada kahte raskuskoefitsienti: 10 ajavahemiku eest 18. detsembrist 2021 kuni 1. juulini 2023 ja 1 ajavahemiku eest 2. juulist 2023 kuni 18. juulini 2024. See institutsioon ei hinnanud siiski vastavalt 25. aprilli 2024. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Poola (rikkumisest teavitajate direktiiv) (C‑147/23, EU:C:2024:346) punktile 79 konkreetselt tagajärgi, mille tuvastatud rikkumine tekitas era- ja avalikele huvidele ning mis õigustavad raskuskoefitsiendi 10 kohaldamist esimese ajavahemiku suhtes. Samas on Euroopa Kohus leidnud, et direktiivi 2019/1937 täielikuks ülevõtmiseks vajalike õigus- ja haldusnormide vastuvõtmise kohustuse ning nendest normidest komisjonile teatamise kohustuse rikkumist tuleb pidada eriti raskeks rikkumiseks (25. aprilli 2024. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (rikkumisest teavitajate direktiiv), C‑147/23, EU:C:2024:346, punkt 89).

99

Peale selle tuleb meelde tuletada, et liikmesriikidel on ELL artikli 4 lõike 3 kohaselt igal juhul komisjoniga lojaalse koostöö tegemise kohustus, mis tähendab, et iga liikmesriik on kohustatud hõlbustama institutsiooni ülesande täitmist, mis ELL artikli 17 kohaselt seisneb aluslepingute täitmise järelevalvajana selle tagamises, et liidu õigust kohaldatakse Euroopa Kohtu kontrolli all. Järelikult saab rikkumise raskuse hindamisel kergendava asjaoluna arvesse võtta üksnes niisugust koostööd komisjoniga, mida iseloomustavad sammud, mis annavad tunnistust kavatsusest võimalikult kiiresti täita direktiivist tulenevad kohustused (25. aprilli 2024. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (rikkumisest teavitajate direktiiv), C‑147/23, EU:C:2024:346, punkt 98 ja seal viidatud kohtupraktika).

100

Saksamaa Liitvabariigi argument, mis on ära toodud käesoleva kohtuotsuse punktis 63 ja mille kohaselt lõppes direktiivi 2019/1937 ülevõtmise seadusandlik menetlus enne Euroopa Kohtu kirjaliku menetluse lõppu, ei võimalda aga sellise asjaolu esinemist tõendada. Lisaks tuleb argument, mille see liikmesriik esitas ja mida on mainitud punktis 63 ning mille kohaselt ei tulnud vastavalt direktiivi artikli 26 lõikele 2 selle direktiivi teatud sätted üle võtta mitte 17. detsembriks 2021, vaid 17. detsembriks 2023, tagasi lükata, sest see ei saa anda tulemust, kuna käesolev hagi ei puuduta seda sätet.

101

Teisena on seoses rikkumise kestuse hindamisega oluline meelde tuletada, et selle ajavahemiku alguse puhul, millest tuleb lähtuda põhisumma kindlaksmääramisel, ei tule liikmesriigi kohustuste rikkumise kestuse hindamisel aluseks võtta mitte kuupäev, mil möödus komisjoni põhjendatud arvamuses määratud tähtaeg, vaid kuupäev, mil möödus kõnealuses direktiivis ette nähtud ülevõtmistähtaeg (25. aprilli 2024. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (rikkumisest teavitajate direktiiv), C‑147/23, EU:C:2024:346, punkt 80 ja seal viidatud kohtupraktika).

102

Vaidlust ei ole aga selles, et Saksamaa Liitvabariik ei olnud direktiivi 2019/1937 artikli 26 lõikes 1 ette nähtud ülevõtmistähtaja möödumisel ehk 17. detsembriks 2021 vastu võtnud selle direktiivi ülevõtmise tagamiseks vajalikke õigus- ja haldusnorme ega seega ka nendest normidest komisjonile teatanud vastupidi direktiivi artikli 26 lõikes 3 sätestatule. Lisaks, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 51–54, ei olnud direktiivi täielik ülevõtmine HinSchG jõustumisega tagatud, kuna teatud liidumaades ei olnud ülevõtmismeetmeid võetud. Sellest järeldub, et kõnealune liikmesriigi kohustuste rikkumine, mis lõppes alles 18. juulil 2024, vältas üle kahe ja poole aasta.

103

Mis puudutab kolmandana asjaomase liikmesriigi maksevõimet, siis nähtub Euroopa Kohtu praktikast, et – ilma et see piiraks komisjoni võimalust teha ettepanek mitmel kriteeriumil põhinevate rahaliste karistuste määramiseks, et eelkõige säiliks mõistlik erinevus liikmesriikide vahel – selle riigi maksevõime hindamisel ning piisavalt hoiatavate ja proportsionaalsete karistuste kindlaksmääramisel tuleb tugineda selle riigi SKP‑le kui peamisele tegurile, et tõhusalt vältida tulevikus sarnaste liidu õiguse rikkumiste kordumist (25. aprilli 2024. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (rikkumisest teavitajate direktiiv), C‑147/23, EU:C:2024:346, punkt 81 ja seal viidatud kohtupraktika).

104

Sellega seoses on Euroopa Kohus korduvalt leidnud, et arvesse tuleb võtta liikmesriigi SKP viimase aja arengut selle päeva seisuga, mil Euroopa Kohus hindab faktilisi asjaolusid (25. aprilli 2024. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (rikkumisest teavitajate direktiiv), C‑147/23, EU:C:2024:346, punkt 82 ja seal viidatud kohtupraktika).

105

Käesoleval juhul on tegur n, mis väljendab asjaomase liikmesriigi maksevõimet võrreldes teiste liikmesriikide maksevõimega ja mida komisjon kohaldas 2023. aasta teatise punktide 3.4 ja 4.2 alusel, määratletud kui järgmise kahe näitaja kaalutud geomeetriline keskmine: asjaomase liikmesriigi SKP võrreldes liikmesriikide keskmise SKPga (mis moodustab teguri n arvutamisel kaks kolmandikku) ja asjaomase liikmesriigi rahvaarv võrreldes liikmesriikide keskmise rahvaarvuga (mis moodustab teguri n arvutamisel ühe kolmandiku), nagu tuleneb käesoleva kohtuotsuse punktis 11 mainitud võrrandist. Komisjon põhjendab seda teguri n arvutamise meetodit nii eesmärgiga säilitada liikmesriikide tegurite n vahel mõistlik erinevus võrreldes arvutusega, mis põhineb üksnes liikmesriikide SKP‑l, kui ka eesmärgiga tagada teguri n arvutamisel teatud stabiilsus, kuna rahvaarv tõenäoliselt igal aastal märkimisväärselt ei muutu (25. aprilli 2024. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (rikkumisest teavitajate direktiiv), C‑147/23, EU:C:2024:346, punkt 83 ja seal viidatud kohtupraktika).

106

Euroopa Kohus on siiski leidnud, et asjaomase liikmesriigi maksevõime kindlaksmääramisel ei saa võtta teguri n arvutamise meetodis arvesse demograafilist kriteeriumi 2023. aasta teatise punktides 3.4 ja 4.2 ette nähtud viisil (vt selle kohta 25. aprilli 2024. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (rikkumisest teavitajate direktiiv), C‑147/23, EU:C:2024:346, punktid 84–86).

107

Järelikult, vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 103 meenutatud kohtupraktikale ja kuna puudub asjakohane kriteerium, mille komisjon oleks välja toonud, et tagada arvutamise stabiilsus ja säilitada liikmesriikide tegurite n vahel mõistlik erinevus, tuleb põhisumma suurus kindlaks määrata Saksamaa Liitvabariigi viimase kolme aasta keskmist SKPd arvesse võttes.

108

Neid kaalutlusi silmas pidades ja lähtudes kaalutlusõigusest, mis Euroopa Kohtul on tulenevalt ELTL artikli 260 lõikest 3, milles on ette nähtud, et Euroopa Kohus ei või põhisumma määramisel ületada komisjoni määratud summat, tuleb asuda seisukohale, et hoidmaks tõhusalt ära seda, et tulevikus korduksid direktiivi 2019/1937 artikli 26 lõigete 1 ja 3 rikkumisega sarnased rikkumised, mis kahjustavad liidu õiguse täielikku tõhusust, tuleb määrata põhisumma suurusega 34000000 eurot.

109

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 138 lõike 1 kohaselt on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja Saksamaa Liitvabariik on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb viimase kohtukulud jätta tema enda kanda ja mõista temalt välja komisjoni kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kuues koda) otsustab: