1

Westfälische Drahtindustrie GmbH (edaspidi „WDI“), Westfälische Drahtindustrie Verwaltungsgesellschaft mbH & Co. KG ja Pampus Industriebeteiligungen GmbH & Co. KG paluvad oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 23. novembri 2022. aasta otsuse Westfälische Drahtindustrie jt vs. komisjon (T‑275/20, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“, EU:T:2022:723), millega Üldkohus jättis rahuldamata nende hagi, milles paluti esimese võimalusena esiteks tühistada Euroopa Komisjoni 2. märtsi 2020. aasta kiri (edaspidi „vaidlusalune akt“), mille komisjon saatis apellantidele nõudega, et need tasuksid talle 12236931,69 eurot, mis komisjoni hinnangul vastas trahvisumma jäägile, mis oli neil 30. septembril 2010 määratud trahvist veel tasumata; teiseks tuvastada selle trahvi täies ulatuses tasumine 18149636,24 euro maksmisega 17. oktoobril 2019 ning kolmandaks kohustada komisjoni tasuma WDI-le 1633085,17 eurot ja sellelt summalt arvutatav intress alates viimati nimetatud kuupäevast selle institutsiooni alusetu rikastumise tõttu ning teise võimalusena kohustada komisjoni neile tasuma 12236931,69 eurot – summa, mida komisjon nõuab WDI-lt – ning sellele institutsioonile liigselt makstud 1633085,17 eurot ja sellelt summalt arvutatav intress alates 17. oktoobrist 2019 kuni võlgnetava summa täieliku tagasimaksmiseni.

2

Nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 [ELTL] artiklites [101] ja [102] sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) artikli 23 lõikes 2 on ette nähtud:

„Komisjon võib oma otsusega määrata ettevõtjatele ja ettevõtjate ühendustele trahve, kui need tahtlikult või ettevaatamatuse tõttu:

[…]“.

3

Määruse artiklis 31 on sätestatud:

„Euroopa Kohtul on täielik pädevus läbi vaadata otsused, millega komisjon on määranud trahvid või karistusmaksed. Euroopa Kohus võib määratud trahvi või karistusmakse tühistada, seda vähendada või suurendada.“

4

Suuniste määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti a kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (ELT 2006, C 210, lk 2; edaspidi „2006. aasta suunised“) punktis 35, mis asub pealkirja „Maksevõime“ all, on sätestatud:

„Teatavas sotsiaalses ja majanduslikus kontekstis võib komisjon erandkorras taotluse esitamisel võtta arvesse ettevõtja maksevõimetust. Sel puhul ei vähendata trahvi mingil juhul pelgalt ebasoodsa või kahjumliku finantsolukorra tõttu. Vähendamine saab toimuda üksnes kindlate tõendite alusel, mille kohaselt seaks käesolevates suunistes sätestatud tingimustel trahvi määramine pöördumatult ohtu asjaomase ettevõtja majandusliku elujõulisuse ning tema varad kaotaks igasuguse väärtuse.“

5

Vaidluse taust on esitatud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 2–26 ja selle võib kokku võtta järgmiselt.

6

Komisjon karistas 30. juuni 2010. aasta otsusega C(2010) 4387 (final), mis käsitleb ELTL artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 kohast menetlust (juhtum COMP/38344 – pingestusteras), mida muudeti 30. septembri 2010. aasta otsusega C(2010) 6676 (final) (edaspidi „vaidlusalune otsus“), mitut pingestusterase tarnijast ettevõtjat, nende seas apellante, osalemise eest kartellis pingestusterase turul. Komisjon määras WDI-le trahvi suurusega 46550000 eurot ning Westfälische Drahtindustrie Verwaltungsgesellschaft ja Pampus Industriebeteiligungen tunnistati solidaarselt vastutavaks vastavalt 38855000 euro ja 15485000 euro suuruse summa tasumise eest.

7

Vaidlusaluse otsuse kohaselt tuli trahv tasuda kolme kuu jooksul alates nimetatud otsusest teatamise kuupäevast. Selle tähtaja möödumisel kuulus automaatselt tasumisele viivis, arvutatuna Euroopa Keskpanga (EKP) põhilistele refinantseerimisoperatsioonidele kohaldatava intressimäära alusel, suurendatuna 3,5 protsendipunkti võrra. Vaidlusaluses otsuses oli ka ette nähtud, et kui mõni karistatud ettevõtja esitab hagi, võib ta maksetähtpäevaks kas esitada trahvi katteks pangagarantii või maksta trahvi ajutiselt ära.

8

Pärast seda, kui apellandid olid esitanud hagi, milles nad ei nõudnud mitte ainult vaidlusaluse otsuse tühistamist, vaid ka määratud trahvi vähendamist, esitasid nad ajutiste meetmete kohaldamise taotluse, milles nad taotlesid sisuliselt selle otsuse kohaldamise peatamist kuni hagi suhtes tehtava kohtuotsuse kuulutamiseni.

9

Üldkohtu president rahuldas 13. aprilli 2011. aasta määrusega Westfälische Drahtindustrie jt vs. komisjon (T‑393/10 R, EU:T:2011:178) ajutiste meetmete kohaldamise taotluse osaliselt, otsustades, et ajutiselt tuleb peatada apellantide kohustus esitada komisjonile pangagarantii, et vältida neile määratud trahvide kohest sissenõudmist, tingimusel et nad tasuvad sellele institutsioonile ajutise maksena esiteks 2000000 euro suuruse summa ja teiseks iga kuu 300000 eurot kuni tühistamishagi lahendava kohtuotsuse kuulutamiseni.

10

15. juuli 2015. aasta kohtuotsusega Westfälische Drahtindustrie jt vs. komisjon (T‑393/10, edaspidi „15. juuli 2015. aasta kohtuotsus“, EU:T:2015:515) tühistas Üldkohus vaidlusaluse otsuse osas, milles sellega määrati apellantidele trahv. Ta määras aga seejärel apellantidele trahvi, mis oli identne vaidlusaluses otsuses määratud trahviga. Selle lahenduseni jõudmisel tuvastas Üldkohus kõigepealt, et komisjon oli teinud vigu apellantide maksevõime hindamisel. Seejärel leidis Üldkohus oma täielikku pädevust kasutades, et erinevatest kaudsetest tõenditest – sealhulgas eelkõige ümberkorraldustest, mille apellandid ise pärast selle otsuse vastuvõtmist olid teinud – nähtub, et apellantidel ei olnud siiski alust nõuda trahvi vähendamist nende maksevõimetuse tõttu.

11

Apellandid esitasid 15. juuli 2015. aasta kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse, milles nad vaidlustasid muu hulgas selle, et Üldkohus võttis oma täielikku pädevust teostades arvesse nende maksevõimet 2015. aastal, mitte 2010. aastal. Apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata 7. juuli 2016. aasta kohtumäärusega Westfälische Drahtindustrie ja Pampus Industriebeteiligungen vs. komisjon (C‑523/15 P, EU:C:2016:541).

12

Pärast 15. juuli 2015. aasta kohtuotsuse kuulutamist selgus, et komisjon ja apellantide nõustajad on eriarvamusel kuupäeva suhtes, millest alates tuli nendelt trahvidelt hakata arvestama viivist. Kui viimased leidsid, et seda tuleb hakata arvestama alates selle kohtuotsuse kuulutamisest, tuli komisjoni hinnangul hakata viivist arvestama alates vaidlusaluses otsuses ette nähtud tähtajast.

13

Seda arvestades taotlesid apellandid pärast nende apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmist, et Üldkohus tõlgendaks 15. juuli 2015. aasta kohtuotsust nii, et selles kohtuotsuses määratud trahvi summale kohaldatavat viivist hakatakse arvestama alates selle kohtuotsuse kuulutamisest. Teise võimalusena palusid nad Üldkohtul seda kohtuotsust parandada või täiendada, täpsustades, millisest kuupäevast alates hakatakse viivist arvestama.

14

Üldkohus tunnistas 17. mai 2018. aasta kohtumäärusega Westfälische Drahtindustrie jt vs. komisjon (T‑393/10 INTP, EU:T:2018:293) need taotlused vastuvõetamatuks. Tõlgendamistaotluse kohta meenutas Üldkohus, et see on vastuvõetav juhul, kui see käsitleb tõlgendamisele kuuluvas kohtuotsuses otsustatud küsimust. Ent 15. juuli 2015. aasta kohtuotsuses ei käsitletud küsimust, millal hakkas jooksma viivis, mida tuli maksta apellantidele määratud trahvide hilinemisega tasumise korral. Üldkohtu hinnangul soovisid apellandid oma taotluses saada arvamust 15. juuli 2015. aasta kohtuotsuse tagajärgede kohta, mis ei ole aga küsimus, mis võib olla Üldkohtu kodukorra artikli 168 lõike 1 alusel esitatava tõlgendamistaotluse ese. Kaks ülejäänud taotlust loeti hilinenuks. Üldkohus leidis, et arvestades tema kodukorra artikli 164 lõikes 2 ja artikli 165 lõikes 2 ette nähtud asjakohaseid tähtaegu, tuleb teise võimalusena esitatud taotlusi, milles paluti 15. juuli 2015. aasta kohtuotsust parandada või täiendada, pidada hilinemisega esitatuks.

15

WDI maksis 13. aprilli 2011. aasta kohtumäärust Westfälische Drahtindustrie jt vs. komisjon (T‑393/10 R, EU:T:2011:178) täites komisjonile ajavahemikul 29. juunist 2011 kuni 16. juunini 2015 ajutise maksena kokku 16400000 euro suuruse summa.

16

WDI teatas 16. oktoobril 2019 komisjonile esiteks, et ta on juba maksnud 31700000 eurot, ning teiseks, et ta kavatseb tasuda veel trahvi põhisumma jäägi ja intressi, mis tema hinnangul oli kokku 18149636,24 eurot. Intresside arvutamisel lähtus WDI alguskuupäevana 15. oktoobrist 2015, mis tähistas kolme kuu möödumist 15. juuli 2015. aasta kohtuotsuse kuulutamisest, ja kohaldas 3,48% intressimäära.

17

WDI kandis 17. oktoobril 2019 komisjoni pangakontole 18149636,24 euro suuruse summa, mis tähendas, et alates 29. juunist 2011 oli ta tasunud trahvi maksmiseks kokku 49849636,24 euro suuruse summa.

18

Komisjon teatas vaidlusaluse aktiga, et ei nõustu WDI 16. oktoobri 2019. aasta kirjas väljendatud seisukohaga. Komisjon märkis, et vastavalt 14. juuli 1995. aasta kohtuotsuses CB vs. komisjon (T‑275/94, EU:T:1995:141) ette nähtud tingimustele ei hakata 4,5% määraga viivist arvutama mitte alates 15. juuli 2015. aasta kohtuotsusest, vaid alates vaidlusaluses otsuses ette nähtud kuupäevast ehk 4. jaanuarist 2011. Seetõttu nõudis komisjon WDI-lt, et viimane maksaks talle 12236931,69 eurot, mis vastab veel tasumata summale, lähtudes 31. märtsi 2020. aasta väärtuspäevast.

19

Üldkohtu kantseleisse 11. mail 2020 saabunud hagiavalduses palusid apellandid Üldkohtul esimese võimalusena esiteks tühistada vaidlusalune akt, teiseks tuvastada sellest tulenevalt, et komisjon pidi ajavahemikul 29. juunist 2011 kuni 16. juunini 2015 WDI tehtud makseid (16400000 eurot), millele lisandus viivis selle perioodi eest (1420610 eurot), kokku summas 17820610 eurot, arvesse võtma trahvina, mille Üldkohus määras oma täielikku pädevust kasutades 15. juuli 2015. aasta kohtuotsuses ja mis hakkas kehtima sel kuupäeval, ning et järelikult tuleb see trahv lugeda täielikult tasutuks 17. oktoobril 2019, mil WDI tegi makse 18149636,24 euro suuruses summas, ning kolmandaks mõista komisjonilt WDI kasuks välja 1633085,17 eurot ning sellelt arvestatav intress arvutatuna alates 17. oktoobrist 2019 kuni võlgnetava summa täieliku tagasimaksmiseni. Teise võimalusena palusid apellandid, et Euroopa Liidult, keda esindab komisjon, mõistetaks esiteks neile välja hüvitis, mis vastab vaidlusaluses aktis nõutud 12236931,69 euro suurusele summale, ja teiseks WDI-le välja 1633085,17 eurot, millele lisandub intress alates 17. oktoobrist 2019 kuni võla täieliku tasumiseni.

20

Vaidlustatud kohtuotsuses analüüsis Üldkohus käesoleva kohtuotsuse punktis 19 mainitud apellantide nõuete põhjendatuse raames kõigepealt apellantide kahju hüvitamise nõuet, mis põhines mitmel ELTL artikli 266 esimese lõigu rikkumisel. Sellega seoses leidis Üldkohus, et kõikide etteheidetud rikkumiste puhul on lähtutud eeldusest, et 15. juuli 2015. aasta kohtuotsuses Üldkohus mitte ei „jätnud muutmata“ ega „kinnitanud“ vaidlusaluse otsusega määratud trahvi, vaid ta tühistas ja asendas selle uue trahviga, mida apellandid nimetasid „kohtulikuks trahviks“.

21

Olles tunnistanud kahju hüvitamise nõude vastuvõetavaks, tuletas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 98 meelde, et vastavalt 14. juuli 1995. aasta kohtuotsusest CB vs. komisjon (T‑275/94, EU:T:1995:141) tulenevale kohtupraktikale ei ole trahv, mille liidu kohus oma täielikku pädevust teostades määrab, uus trahv, mis on komisjoni määratud trahvist õiguslikult eraldiseisev. Selle kohtupraktika kohaldamist käesolevas asjas ei takista aga ainuüksi asjaolu, et Üldkohus pidas lõpuks sobivaks määrata 15. juuli 2015. aasta kohtuotsuses trahvi, mille summa oli identne vaidlusaluses otsuses määratuga.

22

Niisugust hinnangut ei sea kahtluse alla ka apellantide argumendid, mis käsitlevad eelkõige asjaolu, et Üldkohus tühistas kõigepealt esialgu määratud trahvi ja alles siis määras kindlaks uue summa – ning seda vaidlusaluse otsuse vastuvõtmisest hilisemate asjaolude alusel –, ega see, et Üldkohtu president peatas oma 13. aprilli 2011. aasta määrusega Westfälische Drahtindustrie jt vs. komisjon (T‑393/10 R, EU:T:2011:178) pangagarantii esitamise kohustuse.

23

Üldkohus märkis samuti, et kui liidu kohus otsustab oma täielikku pädevust kasutades jätta osa trahvisummast muutmata, ei kujuta ab initio viivise tasumise kohustus endast sanktsiooni, mis lisandub komisjoni esialgu määratud trahvile.

24

Neid kaalutlusi arvestades järeldas Üldkohus, et komisjon ei ole piisavalt selgelt rikkunud ELTL artiklist 266 tulenevaid kohustusi, ning jättis apellantide kahju hüvitamise nõude rahuldamata. Arvestades asjaolu, et nende muud nõuded tuginesid sisuliselt samuti eeldusele, et komisjon on seda sätet rikkunud, jättis Üldkohus hagi tervikuna rahuldamata, analüüsimata komisjoni poolt vaidlusaluse akti tühistamise nõude suhtes esitatud vastuvõetamatuse vastuväidet.

25

Apellandid paluvad Euroopa Kohtul:

26

Komisjon palub Euroopa Kohtul:

27

Apellandid põhjendavad oma apellatsioonkaebust kolme väitega.

28

Esimeses väites heidavad apellandid Üldkohtule ette õigusnormi rikkumist, kuna ta ei järginud 15. juuli 2015. aasta kohtuotsust ning põhjendas vaidlustatud kohtuotsust sellega võrreldes vääralt ja vastuoluliselt. Teise väite kohaselt on rikutud ELTL artiklit 266, kuna ei ole järgitud õiguslikku reeglit, mis tuleneb 15. juuli 2015. aasta kohtuotsuse tühistamise ja selles tehtud otsuse õigusliku asendava laadi koosmõjust.

29

Samas nähtub apellantide menetlusdokumentidest, et sisuliselt leitakse nendes kahes väites, et kuna Üldkohus teostas 15. juuli 2015. aasta kohtuotsuses oma täielikku pädevust, määras ta trahvi, mida tuleb käsitada uue ja õiguslikult eraldiseisva trahvina võrreldes trahviga, mille neile määras komisjon vaidlusaluses otsuses. Täpsemalt, kuigi apellandid sõnastavad oma esimese väite nii, et see puudutab osaliselt põhjenduste vastuolulisust ja ekslikkust, nähtub selle väite põhjendamiseks esitatud erinevate argumentide lugemisel, et tegelikult ei soovi nad vaidlustada mitte vaidlustatud kohtuotsuse põhjenduste piisavust, vaid õiguslikke järeldusi, mille Üldkohus tegi asjaolust, et ta teostas 15. juuli 2015. aasta kohtuotsuses oma täielikku pädevust. Järelikult tuleb neid kahte väidet käsitleda koos ja kõigepealt analüüsida selle eelduse põhjendatust.

30

Apellandid väidavad, et 15. juuli 2015. aasta kohtuotsusega Üldkohus esiteks tühistas komisjoni poolt määratud trahvi ex tunc, mistõttu tekkis sellest tühistamisest neile nõue summas, mis vastab nende poolt ajutiste meetmete kohaldamise määruse täitmiseks ajutiselt makstud summale, millele lisandub intress, ning teiseks määras ta uue eraldiseisva trahvi, mis jõustus 15. juuli 2015. aasta kohtuotsuse kuulutamise päeval ja mida nad nimetavad „kohtulikuks trahviks“, mis erineb komisjoni poolt 2010. aastal määratud „tühistatud trahvist“.

31

Oma argumentides toovad nad esile eelkõige asjaolu, et 15. juuli 2015. aasta kohtuotsuse resolutsioonis tühistas Üldkohus vaidlusaluse otsuse artikli 2 punkti 8 tervikuna, mis tähendab, et komisjoni määratud kogu trahv tühistati selle kohtuotsusega tagasiulatuvalt.

32

Samuti, arvestades nimetatud kohtuotsuses Üldkohtu tuvastatud vigade olulisust ja seda, et tundus võimatu määrata tagantjärele trahvisummat, mida tulnuks vähendada vaidlusaluses otsuses maksevõimele antud väära hinnangu tõttu, kaldus Üldkohus kõrvale oma varasemast kohtupraktikast. Niisiis selle asemel, et teiste kohtuotsuste eeskujul määrata tühistatud trahvi asemel ise kindlaks uus tagasiulatuva jõuga väiksem trahv, otsustas Üldkohus oma täielikku pädevust teostades kombineerida selle otsuse tühistamise ja apellantide süülise käitumise tuvastamise. See kombinatsioon võimaldas Üldkohtul kõigepealt selle otsuse algusest peale kehtetuks tunnistada ja seejärel asendada see oma hinnanguga.

33

Samuti väärib tähelepanu asjaolu, et Üldkohtu hinnangul oli tal 15. juuli 2015. aasta kohtuotsuses lubatud võtta arvesse makseid, mida apellandid olid juba ligikaudu viie aasta jooksul teinud, ja nende maksevõime paranemist selle kohtuotsuse kuulutamise päeval.

34

Seega on vaidlustatud kohtuotsuse põhjendused vastuolulised, kuna neis ei ole arvesse võetud seda, et 15. juuli 2015. aasta kohtuotsuses määratud trahv oli uus ja eraldiseisev. Nimelt leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 99 väidetavalt, et kuna 15. juuli 2015. aasta kohtuotsusel oli asendav toime, tuleb vaidlusalust otsust pidada algusest peale kehtinuks sellisena, nagu see tulenes selles kohtuotsuses antud hinnangust. Apellandid on aga seisukohal, et Üldkohus oleks pidanud kindlaks määrama, mis on selle tema täieliku pädevuse teostamisest tuleneva asendava toime ulatus selle kohtuotsuse resolutsiooni ja põhjenduste seisukohast. Kuid käesoleval juhul tuleneb vaidlusaluse otsuse tühistamise ja apellantidele trahvi määramise koosmõjust, et määrati uus trahv, mis on õiguslikult erinev neile esialgu määratud trahvist. Pealegi tähendab see asendusmõju sõnastuse aspektist tingimata vähemalt algse trahvi muutmist ja seega sisuliselt uue, õiguslikult eraldiseisva trahvi määramist.

35

Kokkuvõttes näitavad 15. juuli 2015. aasta kohtuotsuse resolutsioon ja selles kohtuotsuses Üldkohtu antud üldine hinnang, et vaidlusalune otsus muudeti tervikuna ära. Asendav toime puudutas nii trahvi põhjendust kui ka liiga suurt trahvisummat. See tõi kaasa muudatuse, mis nõuab, et selgelt eristataks tühistatud esialgset trahvi ja seda asendavat kohtulikku trahvi ning sellega seotud õiguslikke tagajärgi.

36

Komisjon leiab, et esimene ja teine väide on põhjendamata.

37

Alustuseks tuleb meenutada, et ELTL artiklite 101 ja 102 kohaldamise menetlusi käsitlevate komisjoni otsuste kohtuliku kontrolli süsteem seisneb institutsioonide õigusaktide seaduslikkuse kontrollis, mis on ette nähtud ELTL artiklis 263 ja mida ELTL artikli 261 alusel on hagejate taotlusel võimalik täiendada täieliku pädevusega, mida Üldkohus teostab kõnealuses valdkonnas komisjoni määratud karistuste suhtes (25. juuli 2018. aasta kohtuotsus Orange Polska vs. komisjon, C‑123/16 P, EU:C:2018:590, punkt 104 ja seal viidatud kohtupraktika).

38

ELTL artiklis 263 ette nähtud seaduslikkuse kontrolli ulatus hõlmab ELTL artiklite 101 ja 102 kohaldamise menetlusi käsitlevate komisjoni otsuste kõiki elemente, mille põhjaliku kontrollimise tagab Üldkohus nii õiguslikust kui ka faktilisest aspektist, lähtudes apellantide esitatud väidetest ja võttes arvesse kõiki viimaste esitatud tõendeid. Kuid selle kontrolli käigus ei või liidu kohtud mingil juhul asendada akti vastuvõtja põhjendusi enda omadega (25. juuli 2018. aasta kohtuotsus Orange Polska vs. komisjon, C‑123/16 P, EU:C:2018:590, punkt 105 ja seal viidatud kohtupraktika).

39

Kui aga liidu kohus teostab täielikku pädevust, mis on ette nähtud ELTL artiklis 261 ja määruse nr 1/2003 artiklis 31, on tal lisaks karistuse seaduslikkuse kontrollile õigus enda hinnanguga asendada hinnang, mille kõnealuse karistuse suuruse kindlaksmääramisel on andnud komisjon, kes on vastu võtnud akti, milles karistuse suurus algul kindlaks määrati. Järelikult võib liidu kohus vaidlustatud akti muuta ka seda tühistamata, selleks et määratud trahv tühistada või seda vähendada või suurendada, kusjuures seda pädevust tuleb teostada kõiki faktilisi asjaolusid arvesse võttes (25. juuli 2018. aasta kohtuotsus Orange Polska vs. komisjon, C‑123/16 P, EU:C:2018:590, punkt 106 ja seal viidatud kohtupraktika).

40

Nii nähtub Euroopa Kohtu praktikast, et täielik pädevus, mis on Üldkohtul määruse nr 1/2003 artikli 31 alusel ja mis võimaldab tal komisjoni määratud trahvi tühistada, seda vähendada või suurendada, puudutab üksnes komisjoni poolt algselt määratud trahvi summat (vt selle kohta 16. juuni 2022. aasta kohtuotsus Sony Optiarc ja Sony Optiarc America vs. komisjon, C‑698/19 P, EU:C:2022:480, punkt 92).

41

Lisaks, erinevalt määruse nr 1/2003 artiklist 23, mis annab komisjonile õiguse määrata konkurentsieeskirjade rikkumise eest trahve, annab selle määruse artikkel 31 Üldkohtule täieliku pädevuse, mis on lahutamatu osa tema pädevusest lahendada hagisid, mis on esitatud otsuste peale, millega komisjon on sellise trahvi määranud. Järelikult ei ole viimati nimetatud artiklil eesmärki anda Üldkohtule volitus määrata uus trahv, mis oleks õiguslikult erinev komisjoni määratud trahvist, vaid see täiendab kohtulikku kontrolli, võimaldades Üldkohtul muuta algselt määratud trahvi summat.

42

Järelikult tuleb rõhutada, nagu tegi Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 99, et kui liidu kohus asendab komisjoni hinnangu enda omaga, asendab ta komisjoni otsuses esialgu selles kindlaks määratud summa tema enda hinnangust tuleneva summaga. Komisjoni otsust tuleb seega liidu kohtu otsuse asendusmõju tõttu pidada algusest peale selliseks, nagu see tuleneb kohtu hinnangust.

43

Käesolevas asjas leidis Üldkohus 15. juuli 2015. aasta kohtuotsuses kõigepealt, et komisjon oli teinud vigu, kui ta hindas apellantide maksevõimet 2006. aasta suuniste punkti 35 tähenduses. Seejärel, teostades oma täielikku pädevust – mida apellandid palusid teha, kuna nad ei palunud Üldkohtul mitte ainult tühistada vaidlusalune otsus, vaid ka määratud trahvi vähendada –, tuvastas Üldkohus poolte esitatud tõendite alusel, mis näitasid apellantide rahalist olukorda, mis oli muutunud pärast vaidlusaluse otsuse vastuvõtmist, et apellantidel ei olnud alust nõuda trahvi vähendamist nende maksevõime puudumise tõttu 2006. aasta suuniste punktis 35 esitatutega sarnastel põhjustel.

44

Arvestades, et 15. juuli 2015. aasta kohtuotsuses teostas Üldkohus seega oma täielikku pädevust, tugines ta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 98 seega õigesti oma 14. juuli 1995. aasta kohtuotsusele CB vs. komisjon (T‑275/94, EU:T:1995:141, punktid 58 ja 60), millest nähtub, et liidu kohtul ei ole oma täieliku pädevuse teostamisel pädevust asendada komisjoni määratud trahvi uue õiguslikult eraldiseisva trahviga, ning järeldas sellest vaidlustatud kohtuotsuse punktis 102, et kuna käesolevas asjas ei olnud trahv, mida Üldkohus 15. juuli 2015. aasta kohtuotsusega muutis, uus trahv, siis kuulus see tasumisele alates 4. jaanuarist 2011.

45

Sellega seoses tuleb märkida, et ei viis, kuidas Üldkohus trahvisumma kindlaks määras, ega nende asjaolude laad, mida Üldkohus võttis arvesse, kui ta 15. juuli 2015. aasta kohtuotsuses komisjoni hinnangu enda omaga asendas, ei saa viia järelduseni, et selliselt muudetud trahv on uus trahv, mis on õiguslikult eraldiseisev komisjoni poolt vaidlusaluses otsuses määratud trahvist.

46

Vastab tõele, et Üldkohus tühistas 15. juuli 2015. aasta kohtuotsuse resolutsiooni punktis 2 vaidlusaluse otsuse artikli 2 punkti 8, milles määrati apellantidele trahv, ja määras selle resolutsiooni punktides 4–6 kindlaks muudetud trahvi eri summad, mis vastasid vaidlusaluses otsuses määratud trahvi summadele. Ent nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 55 märkis, ei saa seda asjaolu mõista Üldkohtu tahtena määrata uus, komisjoni määratud trahvist õiguslikult erinev trahv.

47

Nimelt, kui liidu kohus asendab oma täieliku pädevuse teostamisel ja trahvisumma kindlaksmääramisel komisjoni hinnangu enda omaga, määrates uue trahvisumma, toob see asendamine tingimata kaasa esialgse, komisjoni määratud trahvisumma tühistamise, olenemata sellest, kas kohtuotsuses seda tühistamist sõnaselgelt mainitakse või mitte.

48

Järelikult, kuigi oleks soovitatav, et Üldkohus oleks võimalusel oma redaktsioonilises praktikas järjekindel, ei saa siiski mingeid konkreetseid õiguslikke järeldusi teha sellest, et oma täieliku pädevuse teostamise tulemusel ei otsustanud Üldkohus resolutsiooni sõnastada mitte nii, et eelnevalt kindlaks määratud trahvisumma asendatakse uue ja võimalik et sama suure trahvisummaga, vaid nii, et kõigepealt komisjoni määratud trahvisumma tühistatakse ja seejärel määratakse apellantidele sama suur trahv.

49

Eeltoodust tuleneb, et kuna eeldus, millele tuginevad esimene ja teine väide, on väär, tuleb need väited põhjendamatuse tõttu tagasi lükata, ilma et oleks vaja üksikasjalikumalt analüüsida apellantide poolt nende väidete raames esitatud erinevaid etteheiteid.

50

Kolmandas väites heidavad apellandid Üldkohtule ette seda, et rikutud on nende õigust õiglasele kohtulikule arutamisele.

51

Apellantide hinnangul lükkas Üldkohus kõik talle esitatud väited tagasi ainult ühele põhjusele tuginedes, nimelt et 15. juuli 2015. aasta kohtuotsusest tulenev trahv ei olnud „uus“ trahv.

52

Mööndes küll, et need väited on omavahel seotud, ei saa apellantide väitel ainuüksi selle asjaolu alusel Üldkohus sel viisil tagasi lükata kõiki nende väiteid. Tõhusa kohtuliku kaitse tagamiseks oleks Üldkohus pidanud kõiki esitatud väiteid analüüsima individuaalselt ja üksikasjalikult. Vaidlustatud kohtuotsuse põhjendustest ei nähtu aga, et Üldkohus oleks sellise analüüsi läbi viinud.

53

Komisjon väidab, et ka kolmas väide on täiesti põhjendamatu.

54

Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 129 ja 130 märkis Üldkohus, et talle esitatud teine kuni neljas väide lähtuvad esimeses väites esitatud eeldusest, et komisjoni määratud trahv tühistati ja asendati „kohtuliku trahviga“. Leides, et see eeldus on esimese väite analüüsi käigus ümber lükatud, lükkas Üldkohus põhjendamatuse tõttu tagasi teise kuni neljanda väite, analüüsimata neid toetavaid argumente.

55

Nii toimides ei rikkunud Üldkohus kuidagi õigust õiglasele kohtulikule arutamisele ega põhjendanud oma järeldust ebapiisavalt, arvestades et apellandid heitsid talle ette ka viimast.

56

Nimelt, nagu ka käesoleva apellatsioonkaebuse puhul, põhinesid apellantide kõik argumendid Üldkohtule esitatud teise kuni viienda väite kohta eeldusel, et komisjoni määratud trahv tühistati ja see asendati „kohtuliku trahviga“. Kuna see eeldus on aga väär, nagu kinnitati ka käesoleva apellatsioonkaebuse esimese ja teise väite analüüsis, ei olnud sugugi vaja, et Üldkohus põhjendaks üksikasjalikumalt talle esitatud teise kuni neljanda väite tagasilükkamist.

57

Tuleb ka meenutada, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei tähenda Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklis 36 ja artikli 53 esimeses lõigus sätestatud Üldkohtu kohustus otsuseid põhjendada, et Üldkohus peab esitama vaidluse poolte kõiki arutluskäike ammendavalt ning üksikasjalikult järgiva ülevaate. Põhjendus võib seega olla tuletatav, kui see võimaldab huvitatud isikutel mõista põhjusi, millele tugineb kohtuotsus, mille tühistamist nõutakse, ja kui Euroopa Kohtul on piisavalt teavet kohtuliku kontrolli teostamiseks apellatsioonimenetluses (7. märtsi 2024. aasta kohtuotsus Nevinnomysskiy Azot ja NAK Azotvs. komisjon, C‑725/22 P, EU:C:2024:217, punkt 131 ning seal viidatud kohtupraktika).

58

Ent käesoleva kohtuotsuse punktis 52 kokkuvõtlikult esitatud argumentatsiooniga ei ole apellandid tõendanud ega isegi väitnud, et neil ei olnud võimalik mõista vaidlustatud kohtuotsuse põhjendusi. Vastupidi, nendest argumentidest ilmneb, et vaidlustatud kohtuotsuse põhjendused võimaldasid apellantidel mõista põhjusi, millele Üldkohus tugines. Samuti võimaldab see Euroopa Kohtul saada piisavalt teavet oma kontrolli teostamiseks käesoleva apellatsioonkaebuse läbivaatamisel.

59

Seega tuleb kolmas väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

60

Kuna ühegi apellantide poolt apellatsioonkaebuse põhjendamiseks esitatud väitega ei saa nõustuda, tuleb apellatsioonkaebus tervikuna rahuldamata jätta.

61

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõikes 2 on ette nähtud, et kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu, otsustab kohtukulude jaotuse Euroopa Kohus.

62

Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1, mis on kodukorra artikli 184 lõike 1 kohaselt kohaldatav ka apellatsioonimenetlustele, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

63

Kuna apellandid on kohtuvaidluse kaotanud ja komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud, tuleb kohtukulud välja mõista apellantidelt.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab: