–

NFŠ a.s., esindajad: advokáti M. Čabák, P. Hodál ja L. Královič,

–

Slovenská republika konajúca prostredníctvom Ministerstva školstva, vedy, výskumu a športu Slovenskej republiky ja Ministerstvo školstva, vedy, výskumu a športu Slovenskej republiky, esindajad: advokáti P. Horňák, P. Szabó ja M. Tomaschek,

–

Slovakkia valitsus, esindajad: E. V. Larišová, A. Lukáčik ja S. Ondrášiková,

–

Tšehhi valitsus, esindajad: L. Halajová, M. Smolek ja J. Vláčil,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: G. Gattinara, R. Lindenthal ja G. Wils,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta direktiivi 2004/18/EÜ ehitustööde riigihankelepingute, asjade riigihankelepingute ja teenuste riigihankelepingute sõlmimise korra kooskõlastamise kohta (ELT 2004, L 134, lk 114; ELT eriväljaanne 06/07, lk 132) artikli 1 lõike 2 punkti b, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiivi 2014/24/EL riigihangete kohta ja direktiivi 2004/18/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT 2014, L 94, lk 65) artikli 2 lõike 1 punkti 6 alapunkti c ning nõukogu 21. detsembri 1989. aasta direktiivi 89/665/EMÜ riiklike tarne- ja ehitustöölepingute sõlmimise läbivaatamise korra kohaldamisega seotud õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta (EÜT 1989, L 395, lk 33; ELT eriväljaanne 06/01, lk 246), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiiviga 2014/23/EL kontsessioonilepingute sõlmimise kohta (ELT 2014, L 94, lk 1) (edaspidi „direktiiv 89/665“), artikli 2d lõike 1 punkti a ja lõiget 2.

2

Taotlus on esitatud ühelt poolt NFŠ a.s-i ning teiselt poolt Slovenská republika konajúca prostredníctvom Ministerstva školstva, vedy, výskumu a športu Slovenskej republiky (Slovaki Vabariik, kes tegutseb Slovaki Vabariigi haridus‑, teadus‑, uurimis‑ ja spordiministeeriumi kaudu) ja Ministerstvo školstva, vedy, výskumu a športu Slovenskej republiky (Slovaki Vabariigi haridus‑, teadus‑, uurimis‑ ja spordiministeerium) (edaspidi „haridusministeerium“) vahelises vaidluses eelmüügilepingu üle, mis käsitles riiklikku jalgpallistaadioni, mille NFŠ pidi Slovakkias ehitama.

3

Direktiivi 89/665 artiklis 1 „Läbivaatamise korra reguleerimisala ja kättesaadavus“ on sätestatud:

„1.   […]

[…]

Liikmesriigid võtavad seoses direktiivi [2014/24] või direktiivi [2014/23] kohaldamisalasse jäävate lepingutega vajalikud meetmed tagamaks, et avaliku sektori hankijate tehtud otsuseid saaks läbi vaadata tõhusalt ja eelkõige võimalikult kiiresti kooskõlas selle direktiivi artiklitega 2–2f, kui põhjenduseks on kõnealuste otsuste vastuolu riigihankeid reguleeriva liidu õigusega või seda õigust üle võtvate siseriiklike eeskirjadega.

[…]

3.   Liikmesriigid tagavad, et läbivaatamise kord koos üksikasjalike eeskirjadega, mida nad võivad kehtestada, oleks kättesaadav mis tahes isikutele, kellel on või on olnud huvi konkreetse lepingu vastu või kes on väidetava rikkumise tõttu kahju kannatanud või võivad kahju kannatada.

[…]“.

4

Direktiivi 89/665 artiklis 2d „Tühisus“ on ette nähtud:

„1.   Liikmesriigid tagavad, et tellijast sõltumatu läbivaatamisasutus tunnistab lepingu tühiseks või lepingu tühisus tuleneb sellise läbivaatamisasutuse otsusest järgmistel juhtudel:

[…]

2.   Lepingu tühiseks tunnistamise tagajärjed nähakse ette siseriiklikes õigusaktides.

Siseriiklikes õigusaktides võib ette näha kõigi lepinguliste kohustuste tagasiulatuva tühistamise või piirata tühistamise ulatust kohustustega, mis alles vajavad täitmist. Viimasena nimetatud juhul näevad liikmesriigid ette muude karistuste kohaldamise artikli 2e lõike 2 tähenduses.

[…]“.

5

Direktiivi 89/665 artikli 2e „Rikkumised ja alternatiivsed karistused“ kohaselt näevad liikmesriigid teatavatel juhtudel ette lepingu tühiseks tunnistamise või alternatiivsed karistused.

6

Direktiivi 2004/18 artikli 1 kohaselt:

„1.   Käesoleva direktiivi kohaldamisel kehtivad lõigetes 2–15 esitatud mõisted.

2.   

[…]

9.   Ostja – riik, piirkondlikud või kohalikud omavalitsused, avalik-õiguslikud isikud ning ühest või mitmest kõnealusest organist või avalik-õiguslikust isikust koosnevad ühendused.

[…]“.

7

Direktiivi 2014/24 artikli 1 lõikes 1 on ette nähtud:

„Käesoleva direktiiviga kehtestatakse eeskirjad hankemenetluste läbiviimiseks avaliku sektori hankijate poolt selliste riigihankelepingute sõlmimiseks ja ideekonkursside korraldamiseks, mille eeldatav maksumus ületab artiklis 4 sätestatud piirmäärasid.“

8

Direktiivi artikli 2 lõikes 1 on sätestatud:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

[…]“.

9

Direktiivi artikkel 83 „Täitmise tagamine“ on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Korrektse ja tõhusa rakendamise tulemusliku tagamise eesmärgil tagavad liikmesriigid, et vähemalt käesolevas artiklis ette nähtud ülesandeid täidab üks või mitu asutust, organit või struktuuri. Liikmesriigid teatavad [Euroopa K]omisjonile kõigist nende ülesannete täitmise õigust omavatest asutustest, organitest ja struktuuridest.

2.   Liikmesriigid tagavad, et riigihanke eeskirjade kohaldamist seiratakse.

Kui seiret teostavad asutused või struktuurid tuvastavad omal algatusel või teabe saamisel konkreetse rikkumise või süsteemse probleemi, on neil õigus teavitada nendest probleemidest riiklikke audiitoreid, kohtuid või muid asjaomaseid asutusi või struktuure, nagu ombudsman, liikmesriikide parlamendid või nende komisjonid.

[…]“.

10

Direktiivi artikli 90 lõikes 1 on sätestatud:

„Liikmesriigid jõustavad käesoleva direktiivi täitmiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt 18. aprilliks 2016. […]“.

11

Direktiivi 2014/24 artikli 91 esimeses lõigus on ette nähtud:

„Direktiiv 2004/18/EÜ tunnistatakse kehtetuks alates 18. aprillist 2016.“

12

26. veebruari 1964. aasta seaduse nr 40/1964 tsiviilseadustiku kohta (zákon č. 40/1964 Zb. Občiansky zákonník) põhikohtuasja asjaoludele kohaldatava redaktsiooni artiklis 39 on sätestatud:

„Õigustoiming, mis on oma sisult või eesmärgilt seadusega vastuolus või hoiab seadusest kõrvale või on vastuolus heade tavadega, on tühine.“

13

14. detsembri 2005. aasta seaduse nr 25/2006 riigihangete kohta ning teatavate seaduste muutmise ja täiendamise kohta (zákon č. 25/2006 Z. z. o verejnom obstarávaní a o zmene a doplnení niektorých zákonov) põhikohtuasja asjaoludele kohaldatava redaktsiooni artikli 3 lõikes 3 on ette nähtud:

„Ehitustööde riigihankeleping käesoleva seaduse tähenduses on leping, mille ese on kas ehitustööde teostamine või nii ehitustööde projekteerimine kui ka teostamine seoses mõne ühtse riigihangete klassifikaatori jaos 45 loetletud tegevusega […], või ehitustööde tegemine. Ehitustöö käesoleva seaduse tähenduses on ehitustööde tulemus tervikuna, mis võimaldab täita majanduslikke või tehnilisi ülesandeid ning mille teostamine vastab avaliku sektori või võrgustikusektori hankija nõuetele.“

14

Selle seaduse artikli 147a kohaselt:

„Kui avaliku sektori hankija, võrgusektori hankija või artiklis 7 viidatud isik sõlmib käesolevat seadust rikkudes lepingu, kontsessioonilepingu, raamlepingu või lepingu, kontsessioonilepingu, raamlepingu lisa, esitab [Úrad pre verejné obstarávanie (riigihangete amet)] või prokurör ühe aasta jooksul alates lepingu sõlmimisest kohtule tühiseks tunnistamise hagi.“

15

18. novembri 2015. aasta seaduse nr 343/2015 riigihangete kohta ning teatavate seaduste muutmise ja täiendamise kohta (zákon č. 343/2015 Z. z. o verejnom obstarávaní a o zmene a doplnení niektorých zákonov) põhikohtuasja asjaoludele kohaldatava redaktsiooni (edaspidi „seadus nr 343/2015“) artikli 3 lõikes 3 on ette nähtud:

„Ehitustööde riigihankeleping käesoleva seaduse tähenduses on leping, mille ese on:

[…]

16

Selle seaduse artikli 181 lõigetes 1 ja 11 on sätestatud:

„1.   Pakkuja, taotleja, osaleja või isik, keda piirmäära ületava konkreetse lepingu sõlmimine või kontsessiooni andmine oleks võinud mõjutada ja kelle seaduslikke õigusi või huve on avaliku sektori või võrgustiku sektori hankija menetlus mõjutanud või oleks võinud mõjutada (edaspidi „huvitatud isik“), võib pärast lepingu, kontsessioonilepingu või raamlepingu sõlmimist esitada kohtule nõude lepingu, kontsessioonilepingu või raamlepingu tühiseks tunnistamiseks.

[…]

11.   Õigus nõuda lepingu, kontsessioonilepingu või raamlepingu tühiseks tunnistamist aegub, kui sellele ei tugineta

17

Slovakkia riikliku jalgpallistaadioni ehitamise projekti elluviimiseks nägi Slovakkia valitsus 10. juuli 2013. aasta resolutsioonis nr 400/2013 ette, et haridusministeerium sõlmib pakkumismenetlust korraldamata memorandumi äriühinguga Národný futbalový štadión, a.s., kes on NFŠ õiguseellane. Selles memorandumis, mis sõlmiti 11. juulil 2013, on kindlaks määratud selle staadioni ehitamiseks toetuse andmise tingimused ja selle ehitamise tingimused.

18

Sellest lähtuvalt sõlmis haridusministeerium 21. novembril 2013 Národný futbalový štadióniga toetuslepingu, mille kohaselt kohustus ministeerium maksma sellele äriühingule 27200000 euro suuruse toetuse, mida rahastati riigieelarvest nimetatud staadioni ehitamiseks (edaspidi „toetusleping“). Nimetatud äriühing kohustus rahastama vähemalt 60% ehituskuludest.

19

Haridusministeerium ja NFŠ sõlmisid 10. mail 2016 toetuslepingu lisa nr 1, millega muudeti selle lepingu kogu teksti, kaotades muu hulgas algses lepingus ette nähtud võimaluse, et Slovenský futbalový zväz (Slovakkia jalgpalliliit) võib teatavaid staadioni alasid tasuta kasutada.

20

Samal päeval sõlmis haridusministeerium Slovaki Vabariigi kui tulevase omandaja nimel eellepingu NFŠ‑ga kui tulevase müüjaga, milles täpsustati Slovakkia riikliku jalgpallistaadioni müügilepingu sõlmimise tingimusi (edaspidi „eelleping“). Eellepingu lisades sisalduvad selle staadioni üksikasjalikud tehnilised kirjeldused ja füüsilised parameetrid.

21

Eellepingu jõustumiseks pidid olema täidetud teatavad tingimused, sealhulgas pidi komisjon tunnistama, et toetus ja eelleping kujutavad endast siseturuga kokkusobivat riigiabi ELTL artikli 107 lõike 3 punkti c tähenduses. Komisjon tunnistas seda 24. mai 2017. aasta otsuses SA.46530 (ELT 2017, C 354, lk 1).

22

Toetuslepingu või eellepinguga seoses on käimas mitu kohtumenetlust. NFŠ esitas Okresný súd Bratislava III‑le (Bratislava III piirkondlik kohus, Slovakkia), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus, taotluse teha kindlaks eellepingu sisu seoses ostuhinna kindlaksmääramisega, et kasutada selles eellepingus tema kasuks ette nähtud võimalust ehitatud hoone müüa. Selle äriühingu sõnul on eelleping kehtiv ega kujuta endast riigihankelepingut, kuna see ei kehtesta täitmisele pööratavat kohustust ehitustöid teostada. Seega ei ole see leping seotud rahaliste huvidega.

23

Vastupidi, haridusministeerium väidab eelotsusetaotluse esitanud kohtus, et toetusleping ja eelleping moodustavad täieliku kogumi vastastikustest õigustest ja kohustustest ja selle eesmärk on hoida tahtlikult kõrvale seadusest nr 343/2015, kuna hankemenetlust ei korraldata. Eelkõige on eelleping tasuline, mis väljendub selles ette nähtud ostuhinna kindlaksmääramise üksikasjades.

24

Ministeerium väidab samuti, et sellel oli otsustav mõju Slovakkia riikliku jalgpallistaadioni projektile, mis peab toetuslepingu kohaselt vastama Euroopa Jalgpalliliidu (UEFA) staadionide infrastruktuuri määruses 4. kategooria staadionidele ette nähtud nõuetele. Peale selle kehtestas nimetatud ministeerium lisanõuded selle projekti kõrgeima juhtorgani – selle staadioni ehitamise juhtnõukogu ja järelevalvekomitee – vahendusel, kus tal oli valdav esindatus.

25

Lisaks ei ole pooled ühel meelel selles, kas leping, mis on vastuolus seadusega nr 25/2006 põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis või seadusega nr 343/2015, saab olla tühine ainult suhteliselt ja ex nunc, millele saab tugineda nende seaduste alusel, nagu väidab NFŠ, või võib niisugune leping olla absoluutselt tühine ex tunc26. veebruari 1964. aasta seaduse nr 40/1964 tsiviilkoodeksi kohta põhikohtuasjas kohaldatava redaktsiooni artikli 39 alusel, nagu väidab haridusministeerium. Slovakkia kohtupraktika on sel teemal vastuoluline.

26

Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab, et toetuslepingul ja eellepingul on sisuline ja ajaline seos ning need moodustavad haridusministeeriumi ja NFŠ vaheliste vastastikuste kohustuste raamistiku. Täpsemalt sisaldab toetusleping riigi kohustust anda ette nähtud toetust ning Národný futbalový štadióni kohustust ehitada Slovakkia riiklik jalgpallistaadion vastavalt haridusministeeriumi kehtestatud tingimustele ja võimaldada Slovakkia jalgpalliliidul kasutada osa sellest. Eelleping loob NFŠ kasuks ühepoolse müügivõimaluse, mis vastab riigi kohustusele osta ehitatud hoone.

27

Neil asjaoludel esitas Okresný súd Bratislava III (Bratislava III piirkondlik kohus) Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

28

Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2004/18 artikli 1 lõike 2 punkti b ja direktiivi 2014/24 artikli 2 lõike 1 punkti 6 alapunkti c tuleb tõlgendada nii, et „ehitustööde riigihankelepinguks“ nende sätete tähenduses loetakse lepingute kogumit, mis seob liikmesriiki ja ettevõtjat ning hõlmab toetuslepingut ja eellepingut, mis on sõlmitud jalgpallistaadioni rajamiseks, kuivõrd see lepingute kogum loob riigi ja ettevõtja vahel vastastikused kohustused – mille hulka kuulub kohustus ehitada staadion vastavalt nimetatud riigi poolt kindlaks määratud tingimustele ning nimetatud ettevõtja ühepoolne võimalus, mis vastab samale riigile pandud kohustusele nimetatud staadion osta – ning annab samale ettevõtjale riigiabi, mille komisjon on tunnistanud siseturuga kokkusobivaks.

29

NFŠ vaidlustab eelotsusetaotluse vastuvõetavuse eelkõige põhjusel, et esimene küsimus puudutab konkreetseid asjaolusid, mida peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus. Esimese küsimuse sõnastus sisaldab selles osas ekslikke ja eksitavaid faktilisi järeldusi. Lisaks kordas see kohus ilma kriitilise analüüsita põhikohtuasja ühe poole, nimelt Slovaki Vabariigi esitatud küsimuste teksti ning jättis acte éclairé doktriini eirates tähelepanuta Euroopa Kohtu praktika, mille kohaselt ei kujuta leping endast riigihankelepingut, kui puudub kohustus, mille täitmist saab kohtus nõuda.

30

Sellega seoses tuleb esiteks tõdeda, et kuigi esimene küsimus sisaldab faktilisi järeldusi, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus peab kontrollima, puudutab see küsimus liidu õigusnormide tõlgendamist.

31

Lisaks on väljakujunenud kohtupraktika kohaselt üksnes eelotsusetaotluse esitanud kohus pädev tuvastama ja hindama faktilisi asjaolusid tema menetletavas kohtuasjas ning tõlgendama ja kohaldama liikmesriigi õigust. Euroopa Kohus peab aga enda ja liikmesriikide kohtute pädevuse jaotuse raames arvesse võtma eelotsuse küsimuste faktilist ja õiguslikku konteksti, nii nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus on seda kirjeldanud (28. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus X-Beteiligungsgesellschaft (TVA – järjestikused maksed), C‑324/20, EU:C:2021:880, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).

32

Teiseks, mis puudutab asjaolu, et liidu õiguse õige tõlgendus on käesoleval juhul väidetavalt nii ilmne, et see ei tekita põhjendatud kahtlust, siis piisab, kui meenutada, et kuigi niisugune asjaolu – eeldusel, et see on tõendatud – võib viia Euroopa Kohtu poolt kodukorra artikli 99 alusel asja lahendamiseni määrusega, ei saa see asjaolu siiski takistada liikmesriigi kohtul esitamast eelotsuse küsimust ega muuta esitatud küsimust vastuvõetamatuks (7. septembri 2023. aasta kohtuotsus Asociaţia Forumul Judecătorilor din România, C‑216/21, EU:C:2023:628, punkt 49 ja seal viidatud kohtupraktika).

33

Järelikult on esimene küsimus vastuvõetav.

34

Kõigepealt olgu märgitud, et riigihankemenetluse suhtes kuulub ratione temporis kohaldamisele põhimõtteliselt see direktiiv, mis kehtib hetkel, mil hankija valib selle menetluse liigi, mida ta kavatseb järgida, ning lahendab lõplikult küsimuse, kas selle riigihankelepingu sõlmimiseks on eelneva hankemenetluse korraldamine nõutav või mitte. Seevastu ei ole kohaldatavad niisuguse direktiivi sätted, mille ülevõtmise tähtaeg lõppes pärast seda kuupäeva (vt selle kohta 14. jaanuari 2021. aasta kohtuotsus RTS infra ja Aannemingsbedrijf Norré‑Behaegel, C‑387/19, EU:C:2021:13, punkt 23 ja seal viidatud kohtupraktika).

35

Käesolevas asjas nähtub eelotsusetaotlusest, et otsus mitte alustada pakkumismenetlust Slovakkia riikliku jalgpallistaadioni ehitamiseks võeti vastu Slovakkia valitsuse 10. juuli 2013. aasta resolutsiooniga nr 400/2013, s.o kuupäeval, mil kohaldati direktiivi 2004/18. Kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu läbiviidava kontrolli tulemusel ei ilmne vastupidist, näib, et see resolutsioon lahendas haridusministeeriumi ja Slovaki Vabariigi jaoks lõplikult küsimuse, kas on vaja korraldada hankemenetlus.

36

Igal juhul, isegi kui see kohus jõudis järeldusele, et otsus, millega lahendatakse lõplikult küsimus, kas niisugune hange oli kohustuslik või mitte, on tehtud hiljem kui 18. aprill 2016, mil jõustus direktiivi 2004/18 kehtetuks tunnistamine ja möödus direktiivi 2014/24 ülevõtmise tähtaeg, vastab direktiivi 2004/18 artikli 1 lõike 2 punkti b sisu hankija kehtestatud nõuetele vastava ehitustöö teostamise osas sisuliselt direktiivi 2014/24 artikli 2 lõike 1 punkti 6 alapunkti c sisule.

37

Neid sissejuhatavaid täpsustusi arvestades tuleb kindlaks teha, kas niisuguste tunnustega lepingute kogum nagu põhikohtuasjas kõne all olev, vastab „ehitustööde riigihankelepingu“ kriteeriumidele direktiivi 2004/18 artikli 1 lõike 2 punkti b tähenduses, kuna see mõiste on liidu õiguse autonoomne mõiste, mille puhul ei ole liikmesriigi õiguses lepingule antud õiguslik kvalifikatsioon asjakohane (vt selle kohta 18. jaanuari 2007. aasta kohtuotsus Auroux jt, C‑220/05, EU:C:2007:31, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).

38

Sellega seoses tuleb vastavalt direktiivi 2004/18 artikli 1 lõike 2 punktis a esitatud mõiste „riigihankeleping“ määratlusele kontrollida, kas niisugune lepingute kogum kujutab endast ettevõtjate ja hankija vahel kirjalikult sõlmitud rahaliste huvidega seotud lepingut, ning kui see on nii, siis kas selle lepingu eesmärk on teostada ehitustöö, mis vastab hankija kindlaks määratud nõuetele selle direktiivi artikli 1 lõike 2 punkti b tähenduses.

39

Käesoleval juhul tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtul endal anda lõplik hinnang ja teha selle kohta otsus. Tuleb nimelt märkida, et ELTL artikliga 267 ei anta Euroopa Kohtule pädevust kohaldada liidu õigusnorme konkreetsel juhtumil, vaid üksnes pädevus võtta seisukoht aluslepingute ja Euroopa Liidu institutsioonide vastu võetud õigusaktide tõlgendamise kohta. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib Euroopa Kohus siiski ELTL artiklis 267 kehtestatud õigusalase koostöö raames ja talle esitatud toimikumaterjalide põhjal anda liikmesriigi kohtule liidu õiguse tõlgenduse, mis võib liikmesriigi kohtule olla tarvilik liidu õiguse ühe või teise sätte mõju hindamisel (7. septembri 2023. aasta kohtuotsus Asociaţia Forumul Judecătorilor din România, C‑216/21, EU:C:2023:628, punkt 72 ja seal viidatud kohtupraktika).

40

Esiteks hõlmab direktiivi 2004/18 artikli 1 lõike 2 punktis a kasutatud mõiste „lepingud“ ka mitmest dokumendist tulenevaid tahteavaldusi, ilma et seda takistaks asjaolu, et iga dokument kujutab endast liikmesriigi õiguse kohaselt lepingut.

41

Käesolevas kohtuasjas nähtub eelotsusetaotlusest, et toetuslepingul ja eellepingul on nii sisuline seos – kuna nii üks kui teine on sõlmitud Slovakkia riikliku jalgpallistaadioni ehitusprojekti raames – kui ka ajaline seos. Seda viimast kinnitab otsus SA.46530, milles on märgitud, et selle staadioni ehitamine algas alles 2016. aasta sügisel, st pärast toetuslepingu lisa nr 1 ja eellepingu sõlmimist 10. mail 2016.

42

Teiseks on põhikohtuasjas kõne all olevasse lepingute kogumisse kuuluvad lepingud sõlminud kirjalikult ühelt poolt toetuslepingut puudutavas osas Národný futbalový štadión ja eellepingut puudutavas osas NFŠ, kes on ettevõtjad, ning teiselt poolt Slovaki riik, kes on hankija direktiivi 2004/18 artikli 1 lõike 9 esimese lõigu tähenduses.

43

Kolmandaks tuleb kontrollida, kas põhikohtuasjas kõne all oleva lepingulise terviku tunnustega kogum on seotud rahaliste huvidega.

44

Ühelt poolt tähendab väljend „rahaliste huvidega seotud“ Euroopa Kohtu praktika kohaselt lepingut, millega kumbki pool kohustub vastutasu eest tegema soorituse. Lepingu sünallagmaatilisus on seega riigihankelepingu põhitunnus, mis toob kõigi lepingupoolte jaoks tingimata endaga kaasa õiguslikult siduvad kohustused, mille täitmist peab olema võimalik kohtus nõuda (vt selle kohta 10. septembri 2020. aasta kohtuotsus Tax‑Fin‑Lex, C‑367/19, EU:C:2020:685, punktid 25 ja 26 ning seal viidatud kohtupraktika).

45

Selle kohta tuleb märkida, et kui leping sisaldab hankija ostukohustust, ilma et lepingupartneril lasuks müügikohustus, ei piisa müügikohustuse puudumisest tingimata selleks, et välistada lepingu sünallagmaatilisus ja sellest tulenevalt riigihanke olemasolu, kuna niisuguse lepingu saab vajaduse korral sõlmida alles pärast kõigi asjakohaste asjaolude hindamist.

46

Käesolevas kohtuasjas mainib eelotsusetaotluse esitanud kohus haridusministeeriumi ja NFŠ vastastikuseid kohustusi. Lisaks märgib see kohus eelkõige, et toetusleping sisaldab riigi kohustust anda toetust ning NFŠ õiguseellase kohustust ehitada Slovakkia riiklik jalgpallistaadion vastavalt haridusministeeriumi kindlaks määratud tingimustele, rahastada vähemalt 60% ehituskuludest ja selle lepingu algses versioonis võimaldada Slovakkia jalgpalliliidul tasuta kasutada osa sellest. Kuigi toetuslepingu lisaga nr 1 kaotati viimati nimetatud kohustus, ei muutnud see lisa olematuks muid kohustusi, mis olid NFŠ‑le üle antud.

47

Teiselt poolt saab hankija ehitustööde riigihanke puhul teenust, mis seisneb nende ehitustööde teostamises, mida ta soovib saada, ja mis pakub talle otsest majanduslikku huvi. Niisuguse majandusliku huvi saab aga tuvastada nii siis, kui on ette nähtud, et hankija saab riigihankelepingu esemeks olevate ehitustööde või ehitise omanikuks, kui ka siis, kui on ette nähtud, et hankija saab õiguse, mis tagab talle võimaluse kontrollida lepingu esemeks olevate ehitiste kasutamist vastavalt nende avalikule otstarbele (vt selle kohta 22. aprilli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Austria (veel ehitamata hoone rent), C‑537/19, EU:C:2021:319, punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika).

48

Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust nähtub, et kuigi Slovakkia riiklik jalgpallistaadion kuulub NFŠ‑le, piirab toetusleping selle staadioni omandiõiguse üleminekut kolmandatele isikutele, nõudes selleks Slovakkia riigi eelnevat kirjalikku nõusolekut. Järelikult on asjaomasel riigil selle staadioni suhtes sisuliselt ostueesõigus, millel on olemuslik majanduslik väärtus.

49

Majanduslik huvi võib seisneda ka majanduslikes eelistes, mille hankija saab ehitise kasutamisest või nende edaspidisest võõrandamisest juhul, kui ta rahastas ehitise rajamist, või juhul, kui ta kandis ehitustööde ebaõnnestumisega seotud majanduslikke riske (25. märtsi 2010. aasta kohtuotsus Helmut Müller, C‑451/08, EU:C:2010:168, punkt 52 ja seal viidatud kohtupraktika).

50

Käesoleval juhul, nagu märkis NFŠ oma kirjalikes seisukohtades ja kohtuistungil, kujutab valikuvõimalus, mida see pool saab eellepingu alusel kasutada, endast tagatist äririski vastu juhuks, kui Slovakkia riiklik jalgpallistaadion osutub tema jaoks majanduslikult ebaotstarbekaks. Võttes endale kohustuse osta NFŠ taotlusel see staadion, võttis hankija ehitise majandusliku ebaõnnestumise korral enda kanda kõik riskid.

51

Neljandaks tuleb märkida, et selleks, et leping kujutaks endast „ehitustööde riigihankelepingut“, mille ese on ehitustöö teostamine, peab asjaomane ehitustöö olema teostatud vastavalt hankija kindlaksmääratud nõuetele, kusjuures teostamise viisid ei ole olulised (vt selle kohta 29. oktoobri 2009. aasta kohtuotsus komisjon vs. Saksamaa, C‑536/07, EU:C:2009:664, punkt 55).

52

Sellega seoses on hankija otsustavat mõju kavandatava ehitise projekteerimisele võimalik kindlaks teha eelkõige juhul, kui on võimalik tõendada, et seda mõju avaldatakse ehitise struktuurile – selle mõõtmele, välisseintele ja kandvatele seintele (vt selle kohta 22. aprilli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Austria (veel ehitamata hoone rent), C‑537/19, EU:C:2021:319, punkt 53 ja seal viidatud kohtupraktika).

53

Käesoleval juhul täpsustab eelotsusetaotluse esitanud kohus eelotsusetaotluses, et Slovakkia riiklik jalgpallistaadion tuli ehitada vastavalt haridusministeeriumi kehtestatud tingimustele. Selle kohta viitas viimane põhikohtuasjas sarnaselt NFŠ‑ga oma Euroopa Kohtule esitatud kirjalikes seisukohtades UEFA staadionide infrastruktuuri määruses 4. kategooria staadionidele ette nähtud kriteeriumide järgimisele.

54

Nende kriteeriumide järgimise kohustus – kusjuures selle kohustuse olemasolu peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus – võib võimaldada tuvastada Slovakkia riigi otsustava mõju arhitektuursele struktuurile juhul, kui see määrus sisaldab nõudeid näiteks seoses mänguväljaku mõõtmete, staadioni vaatajate arvu mahutavuse või ette nähtud parkimiskohtade arvuga, mida peab kontrollima ka eelotsusetaotluse esitanud kohus.

55

Eeltoodud kaalutlusi arvestades ja kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu kontrolli tulemusel ei ilmne vastupidist, kujutab põhikohtuasjas kõne all olevate tunnustega lepingute kogum endast „ehitustööde riigihankelepingut“ direktiivi 2004/18 artikli 1 lõike 2 punkti b tähenduses.

56

Seda järeldust ei sea kahtluse alla asjaolu, et komisjon leidis otsuses SA.46530, et toetus Slovakkia riikliku jalgpallistaadioni ehitamiseks ja selle eelmüügileping kujutavad endast siseturuga kokkusobivat riigiabi ELTL artikli 107 lõike 3 punkti c tähenduses.

57

NFŠ sõnul sisaldab see otsus järeldusi, mis takistavad põhikohtuasjas kõne all oleva lepingute kogumi kvalifitseerimist riigihankelepinguks. Seega tuleneb nimetatud otsusest eelkõige, et kõnealusel äriühingul ei olnud kohustust Slovakkia riiklikku jalgpallistaadionit ehitada. Lisaks märgib nimetatud äriühing, et ta järgis oma tarnijate valikul riigihankelepingute sõlmimise eeskirju vastavalt kohustusele, millele selles otsuses viidatakse.

58

Kuigi ühelt poolt on otsuses SA.46530 märgitud, et NFŠ jääb Slovakkia riikliku jalgpallistaadioni omanikuks pärast selle ehitamist, ilma et esineks kohustus anda selle staadioni omandiõigus üle Slovakkia riigile, ei mainita selles otsuses aga nimetatud staadioni ehitamise kohustuse puudumist.

59

Igal juhul tuleb märkida, et liikmesriigi kohtud peavad tõepoolest hoiduma niisuguste otsuste tegemisest, mis lähevad vastuollu komisjoni otsusega riigiabi siseturuga kokkusobivuse kohta, mille hindamine kuulub selle institutsiooni ainupädevusse, alludes liidu kohtu kontrollile (vt selle kohta 4. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Buonotourist vs. komisjon, C‑586/18 P, EU:C:2020:152, punktid 90 ja 91 ning seal viidatud kohtupraktika). Siiski ei saa hinnangud, mis võivad kaudselt tuleneda selle institutsiooni otsusest riigiabi kohta, olla liikmesriigi kohtutele põhimõtteliselt siduvad niisuguses vaidluses nagu põhikohtuasjas, millel ei ole seost selle abi siseturuga kokkusobivusega.

60

Teiselt poolt, kui hankijal on kohustus järgida riigihankeid käsitlevaid liidu õigusnorme, ei saa see hankija vabaneda konkreetselt tal lasuvast kohustusest, pannes ettevõtjale, kellega ta niisuguse lepingu sõlmib, kohustuse järgida neid eeskirju kõnealuse hankelepingu täitmisel. Seega ei saa käesoleval juhul NFŠ ja Slovaki riigi vahelise riigihankelepingu olemasolu kahtluse alla seada asjaolu, et otsuses SA.46530 on märgitud, et Slovakkia riikliku jalgpallistaadioni ehitustööde suhtes korraldatakse hankemenetlus vastavalt riigihankelepingute sõlmimise eeskirjadele.

61

Kõiki eeltoodud kaalutusi arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et direktiivi 2004/18 artikli 1 lõike 2 punkti b tuleb tõlgendada nii, et „ehitustööde riigihankelepinguks“ nende sätete tähenduses loetakse lepingute kogumit, mis seob liikmesriiki ja ettevõtjat ning hõlmab toetuslepingut ja eellepingut, mis on sõlmitud jalgpallistaadioni rajamiseks, kuivõrd see lepingute kogum loob riigi ja ettevõtja vahel vastastikused kohustused – mille hulka kuulub kohustus ehitada staadion vastavalt nimetatud riigi poolt kindlaks määratud tingimustele ning nimetatud ettevõtja ühepoolne võimalus, mis vastab samale riigile pandud kohustusele nimetatud staadion osta – ning annab samale ettevõtjale riigiabi, mille komisjon on tunnistanud siseturuga kokkusobivaks.

62

Teise, kolmanda ja neljanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 89/665 või direktiivi 2014/24 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus hankija esitatud tühisuse vastuväite alusel niisuguste riigisiseste õigusnormide kohaldamine, mis näevad ette, et riigihankeid reguleerivaid õigusnorme rikkudes sõlmitud leping on absoluutselt tühine ex tunc.

63

NFŠ leiab, et need küsimused on hüpoteetilised. Ka komisjon kahtleb nende küsimuste vastuvõetavuses, kuna eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole selgelt välja toonud põhjuseid, miks tal on vaja vastust.

64

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt eeldatakse, et liidu õigust puudutavad küsimused on asjakohased. Euroopa Kohus võib keelduda liikmesriigi kohtu esitatud eelotsuse küsimusele vastamast vaid siis, kui on ilmne, et taotletaval liidu õiguse tõlgendusel puudub igasugune seos põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi või õiguslikke asjaolusid, et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele (30. aprilli 2024. aasta kohtuotsus Procura della Repubblica presso il Tribunale di Bolzano, C‑178/22, EU:C:2024:371, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika).

65

Eelotsusetaotlusest nähtub aga, et haridusministeerium väitis põhikohtuasjas kõne all oleva lepingute kogumi kohta esitatud tühisuse vastuväites, et see lepingute kogum on sõlmitud hankemenetlust korraldamata ning et riigisisesed õigusnormid, nagu neid on tõlgendatud liikmesriigi kohtupraktika ühes osas, nõuavad riigihankealaseid õigusnorme rikkudes sõlmitud lepingu absoluutse tühisuse ex tunc tunnistamist.

66

Seetõttu ei ole teine, kolmas ja neljas küsimus hüpoteetilised ning ei ole ilmne, et vastus nendele küsimustele ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohtule tarvilik tema menetluses oleva kohtuasja lahendamiseks. Järelikult on need küsimused vastuvõetavad.

67

Esiteks ei saa asuda seisukohale, et direktiiviga 89/665 nähakse ette täielik ühtlustamine ja seega ka kõikvõimalikud õiguskaitsevahendid riigihangete valdkonnas (vt selle kohta 14. mai 2020. aasta kohtuotsus T‑Systems Magyarország, C‑263/19, EU:C:2020:373, punkt 53).

68

Seda täpsustust arvestades tuleb kontrollida, kas hankija esitatud tühisuse vastuväide kuulub selle direktiivi kohaldamisalasse.

69

Sellega seoses on direktiivi 89/665 artikli 1 „Läbivaatamise korra reguleerimisala ja kättesaadavus“ lõikes 3 nimetatud isikud, kellel peab olema õigus esitada selle direktiivi alusel kaebusi. See säte nõuab, et läbivaatamismenetlus oleks kättesaadav vähemalt kõigile neile isikutele, kellel on või oli huvi konkreetse lepingu sõlmimiseks ja keda väidetav rikkumine kahjustas või võib kahjustada.

70

Lisaks on nimetatud direktiivi artikli 1 lõike 1 neljandas lõigus mainitud otsuseid, mida peab saama sama direktiivi kohaselt edasi kaevata. See säte piirdub nõudmisega, et hankijate tehtud otsuseid peab saama edasi kaevata.

71

Nende sätete koostoimest tuleneb, et direktiivi 89/665 eesmärk ei ole kehtestada menetlusi või õiguskaitsevahendeid hankijate huvides.

72

Seda tõlgendust kinnitab Euroopa Kohtu praktika, mille kohaselt on selle direktiivi sätete eesmärk kaitsta ettevõtjaid hankijate omavoliliste otsuste eest (vt selle kohta 14. mai 2020. aasta kohtuotsus T‑Systems Magyarország, C‑263/19, EU:C:2020:373, punkt 51 ja seal viidatud kohtupraktika).

73

Eelkõige tuleb märkida, et kolmandas eelotsuse küsimuses viidatud direktiivi 89/665 artikkel 2d puudutab riigihankelepinguid käsitlevate liidu õigusnormide rikkumise tagajärgi sarnaselt selle direktiivi artikliga 2e. Euroopa Kohus on aga otsustanud, et nimetatud direktiivi artikkel 2e puudutab üksnes neid õiguskaitsevahendeid, mis on nende ettevõtjate käsutuses, kellel on või on olnud huvi konkreetse lepingu vastu ja kes on väidetava rikkumise tõttu kahju kannatanud või võivad kahju kanda (vt selle kohta 14. mai 2020. aasta kohtuotsus T‑Systems Magyarország, C‑263/19, EU:C:2020:373, punkt 54).

74

Sellest järeldub, et hankija esitatud tühisuse vastuväide ei kuulu direktiivi 89/665 kohaldamisalasse.

75

Teiseks kehtestab direktiiv 2014/24 – nagu nähtub selle artikli 1 lõikest 1 – üksnes riigihankemenetlustele kohaldatavad eeskirjad, ilma et reguleeritaks nende eeskirjade rikkumise tagajärgi.

76

Samas on direktiivi 2014/24 artiklis 83 ette nähtud eeskirjad selle direktiivi kohaldamise järelevalve kohta. Kuna need normid on menetlusnormid, kohaldatakse neid alates 18. aprillist 2016, mil möödus nimetatud direktiivi ülevõtmise tähtaeg, kõikidele uutele või käimasolevatele hankemenetlustele, mis kuuluvad selle direktiivi esemelisse kohaldamisalasse.

77

Selle kohta on Euroopa Kohus otsustanud, et direktiivi 2014/24 artikli 83 lõikeid 1 ja 2 tuleb tõlgendada nii, et need ei kohusta ega keela liikmesriikidel võtta õigusnorme, mille alusel võivad järelevalveasutused alustada riigihankeid käsitlevate liidu finantshuvide kaitse huvides omal algatusel riigihankealaste õigusnormide rikkumiste järelevalvemenetlusi (vt selle kohta 26. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Hungeod jt, C‑496/18 ja C‑497/18, EU:C:2020:240, punkt 84).

78

Euroopa Kohus on siiski otsustanud, et kui on ette nähtud selline järelevalvemenetlus, siis kuulub see liidu õiguse kohaldamisalasse, kuna riigihanked, mille suhtes niisugune menetlus läbi viiakse, kuuluvad riigihankedirektiivide esemelisse kohaldamisalasse. Seega peab niisugune menetlus olema kooskõlas liidu õigusega, sealhulgas liidu õiguse üldpõhimõtetega (26. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Hungeod jt, C‑496/18 ja C‑497/18, EU:C:2020:240, punktid 85 ja 86).

79

Samuti tuleb direktiivi 2014/24 artikli 83 lõikeid 1 ja 2 tõlgendada nii, et need ei kohusta ega keela liikmesriikidel vastu võtta riigisiseseid õigusnorme, mis näevad hankijale ette võimaluse esitada lepingut puudutavas vaidluses absoluutse tühisuse ex tunc tunnistamise vastuväide, mis põhineb riigihankeid reguleerivate õigusnormide rikkumisel.

80

Lisaks ei nähtu Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust – kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu kontrolli tulemusel ei ilmne vastupidist –, et põhikohtuasja aluseks olev hagi rikuks liidu õigust, sealhulgas liidu õiguse üldpõhimõtteid.

81

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb teisele, kolmandale ja neljandale küsimusele vastata, et direktiivi 89/665 ja direktiivi 2014/24 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus hankija esitatud tühisuse vastuväite alusel niisuguste riigisiseste õigusnormide kohaldamine, mis näevad ette, et riigihankeid reguleerivaid õigusnorme rikkudes sõlmitud leping on absoluutselt tühine ex tunc, tingimusel et õigusnormid, mis näevad ette niisuguse tühisuse vastuväite, vastavad direktiivi 2014/24 esemelisse kohaldamisalasse kuuluva riigihanke puhul liidu õigusele, sealhulgas liidu õiguse üldpõhimõtetele.

82

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab: