EUROOPA KOHTU OTSUS (viies koda)

29. juuli 2024 ( *1 )

Eelotsusetaotlus – Sisserändepoliitika – Direktiiv (EL) 2016/801 – Kolmandate riikide kodanike õpingute eesmärgil riiki sisenemise ja seal elamise tingimused – Artikli 20 lõike 2 punkt f – Õpingute eesmärgil liikmesriigi territooriumile lubamise taotlus – Muud eesmärgid – Viisa andmisest keeldumine – Taotluse tagasilükkamise põhjused – Ülevõtmata jätmine – Kuritarvituste keelu üldpõhimõte – Artikli 34 punkt 5 – Liikmesriikide menetlusautonoomia – Põhiõigus tõhusale õiguskaitsevahendile – Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 47

Kohtuasjas C‑14/23 (Perle) ( i ),

mille ese on ELTL artikli 267 alusel Conseil d’État’ (Belgia) 23. detsembri 2022. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 16. jaanuari 2023, menetluses

XXX

versus

État belge, keda esindab secrétaire d’État à l’Asile et la Migration,

EUROOPA KOHUS (viies koda),

koosseisus: koja president E. Regan (ettekandja), kohtunikud Z. Csehi ja I. Jarukaitis,

kohtujurist: J. Richard de la Tour,

kohtusekretär: ametnik M. Krausenböck,

arvestades kirjalikku menetlust ja 11. oktoobri 2023. aasta kohtuistungil esitatut,

arvestades seisukohti, mille esitasid:

–	XXX, esindaja: avocat D. Andrien,

–	Belgia valitsus, esindajad: M. Jacobs, C. Pochet ja M. Van Regemorter, keda abistasid avocats E. Derriks ja K. de Haes,

–	Tšehhi valitsus, esindajad: M. Smolek, J. Očková ja J. Vláčil,

–	Leedu valitsus, esindaja: E. Kurelaitytė,

–	Luksemburgi valitsus, esindajad: A. Germeaux ja T. Schell,

–	Ungari valitsus, esindaja: M. Z. Fehér,

–	Madalmaade valitsus, esindaja: E. M. M. Besselink,

–	Euroopa Komisjon, esindajad: J. Hottiaux ja A. Katsimerou,

olles 16. novembri 2023. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2016. aasta direktiivi (EL) 2016/801 kolmandate riikide kodanike teadustegevuse, õpingute, praktika, vabatahtliku teenistuse, õpilasvahetuseprogrammides või haridusprojektides osalemise ja au pair’ina töötamise eesmärgil riiki sisenemise ja seal elamise tingimuste kohta (ELT 2016, L 132, lk 21), eelkõige selle artikli 3 punkti 3, artikli 20 lõike 2 punkti f ja artikli 34 lõiget 5, ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklit 47.

2	Taotlus on esitatud XXXi ja État belge’i (Belgia riik), keda esindab varjupaiga ja rände riigisekretär, vahelises kohtuvaidluses seoses viimase keeldumisega anda XXXile taotletud elamisluba Belgias õppimiseks.

Õiguslik raamistik

Liidu õigus

Direktiivi 2016/801 põhjendustes 2, 3, 14, 41 ja 60 on märgitud:

„(2)

Käesolev direktiiv peaks vastama [nõukogu 13. detsembri 2004. aasta direktiivi 2004/114/EÜ kolmandate riikide kodanike riiki lubamise kohta õpingute, õpilasvahetuse, tasustamata praktika või vabatahtliku teenistuse eesmärgil (ELT 2004, L 375, lk 12)] ja [nõukogu 12. oktoobri 2005. aasta direktiivi 2005/71/EÜ kolmandate riikide kodanike teadusuuringute eesmärgil riiki lubamise erimenetluse kohta (ELT 2005, L 289, lk 15)] kohaldamise aruannetes kindlaks tehtud vajaduse korrale kõrvaldada leitud puudujäägid, tagada suurem läbipaistvus ja õiguskindlus ning pakkuda ühtset õiguslikku raamistikku [Euroopa Liitu] saabuvate kolmandate riikide kodanike eri kategooriate jaoks. Seega peaks direktiiv kõnealuste kodanike kategooriate suhtes kehtivaid sätteid lihtsustama ning koondama need ühte õigusakti. Käesoleva direktiiviga hõlmatud kodanike kategooriate mitmekesisusest olenemata on neil siiski teatavad ühisomadused, tänu millele on neid võimalik käsitleda liidu tasandil ühtses õiguslikus raamistikus.

(3)

Käesolev direktiiv peaks aitama kaasa Stockholmi programmi eesmärgile lähendada liikmesriikide õigusakte kolmandate riikide kodanike riiki sisenemise ja seal elamise kohta. Sisseränne väljastpoolt liitu on üks võimalus suurendada kõrge kvalifikatsiooniga inimeste hulka ning järjest enam vajatakse just üliõpilasi ja teadlasi. Neil on kaalukas roll liidu ühe põhivara, nimelt inimkapitali kujunemises ja aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu tagamises, aidates seeläbi kaasa strateegia „Euroopa 2020“ eesmärkide saavutamisele.

[…]

(14)	Selleks et kogu Euroopast saaks ülemaailmne õpingute ja praktika tippkeskus, tuleks täiustada ja lihtsustada neil eesmärkidel liitu tulla soovivate isikute suhtes kohaldatavaid riiki sisenemise ja seal elamise tingimusi. […]

[…]

(41)

Riiki lubamise taotluse põhjuseid käsitlevate kahtluste korral peaks liikmesriik saama teha kohaseid kontrolle või nõudma tõendeid, et hinnata iga üksikjuhtumi puhul taotleja kavandatava teadustegevuse, õpingu, praktika, vabatahtliku teenistuse, õpilasvahetusprogrammis või haridusprojektis osalemise või au pair’ina töötamise eesmärki ning võidelda käesolevas direktiivis sätestatud menetluse kuri- ja väärtarvitamise vastu.

[…]

(60)

Iga liikmesriik peaks tagama, et avalikkusele on eelkõige interneti kaudu kättesaadav asjakohane ja korrapäraselt ajakohastatud teave käesoleva direktiivi kohaldamiseks heaks kiidetud vastuvõtvate üksuste kohta ning käesoleva direktiivi kohaldamiseks sätestatud kolmanda riigi kodanike sisenemist liikmesriigi territooriumile ja seal elamist käsitlevate tingimuste ja korra kohta.“

Direktiivi artiklis 3 „Mõisted“ on sätestatud:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

„üliõpilane“ – kolmanda riigi kodanik, kes on vastu võetud kõrgkooli ja lubatud liikmesriigi territooriumile, kus ta põhitegevuseks on täiskoormusega õpe kõnealuses liikmesriigis tunnustatud kõrgharidusele vastava kvalifikatsiooni, sealhulgas diplomi, tunnistuse või doktorikraadi omandamiseks, mis võib hõlmata sellisele haridusele eelnevat ettevalmistuskursust kooskõlas liikmesriigi õigusega või kohustuslikku praktikat;

[…]“.

Direktiivi artiklis 5 „Põhimõtted“ on sätestatud:

„1. Käesoleva direktiivi alusel kolmanda riigi kodaniku riiki lubamisel tuleb kontrollida dokumentaalseid tõendeid, mis kinnitavad, et kolmanda riigi kodanik vastab

a)	artiklis 7 sätestatud üldtingimustele ja

b)	artiklites 8, 11, 12, 13, 14 või 16 sätestatud asjakohastele eritingimustele.

2. Liikmesriigid võivad nõuda, et taotleja esitaks lõikes 1 osutatud dokumentaalsed tõendid asjaomase liikmesriigi ametlikus keeles või kõnealuse liikmesriigi poolt määratud mõnes muus liidu ametlikus keeles.

3. Kui kõik riiki lubamise üldtingimused ja asjakohased eritingimused on täidetud, on kolmanda riigi kodanikul õigus saada luba.

Kui liikmesriik väljastab elamislubasid üksnes oma territooriumil ning kui kõik käesolevas direktiivis sätestatud riiki lubamise tingimused on täidetud, väljastab asjaomane liikmesriik kolmanda riigi kodanikule nõutava viisa.“

Direktiivi 2016/801 artikli 7 „Üldtingimused“ lõikes 1 on sätestatud:

„Käesoleva direktiivi alusel kolmanda riigi kodaniku riiki lubamisega seoses esitab taotleja

liikmesriigi õiguses ettenähtud kehtiva reisidokumendi ning, kui see on nõutav, viisataotluse või kehtiva viisa või, kui see on kohaldatav, kehtiva elamisloa või kehtiva pikaajalise viisa; liikmesriigid võivad nõuda, et reisidokument peab olema kehtiv vähemalt kavandatud riigis viibimise aja jooksul;

b)	vanemate antud loa või samaväärse dokumendi kavandatud riigis viibimise kohta, kui kolmanda riigi kodanik on asjaomase liikmesriigi õiguse kohaselt alaealine;

tõendi, mille kohaselt kolmanda riigi kodanik omab või, kui nii on ette nähtud liikmesriigi õiguses, mille kohaselt ta on taotlenud ravikindlustust, mis katab kõiki selliseid riske, mille vastu asjaomase liikmesriigi kodanikud on tavaliselt kindlustatud; kindlustus peab kehtima kavandatud riigis viibimise aja jooksul;

d)	liikmesriigi nõudmisel tõendi, mille kohaselt artiklis 36 sätestatud taotluse läbivaatamise tasu on makstud;

asjaomase liikmesriigi nõutavad tõendid, mille kohaselt kolmanda riigi kodanikul on kavandatud riigis viibimise ajal piisavad vahendid elamiskulude katmiseks ilma liikmesriigi sotsiaalabisüsteemi kasutamata, ja tagasisõidukulude katmiseks. Vahendite piisavust hinnatakse igal üksikjuhul eraldi ja võetakse arvesse vahendeid, mis tagatakse muu hulgas toetuse või stipendiumi, kehtiva töölepingu või siduva tööpakkumise või tema suhtes võetud finantsvastutusega õpilasvahetusprogrammi organisatsiooni, praktikante vastuvõtva üksuse, vabatahtliku teenistuse programmi organisatsiooni, vastuvõtva perekonna või au pair’ide vahendusorganisatsiooni poolt.

Direktiivi artikli 11 „Üliõpilaste eritingimused“ lõikes 1 on sätestatud:

„Lisaks artiklis 7 sätestatud üldtingimustele ja seoses kolmanda riigi kodaniku õpingute eesmärgil riiki lubamisega esitab taotleja

a)	tõendi, mille kohaselt kolmanda riigi kodanik on vastu võetud kõrgkooli õpingutes osalemiseks;

b)	liikmesriigi nõudmisel tõendi, mille kohaselt kõrgkooli nõutavad tasud on makstud;

c)	liikmesriigi nõudmisel tõendi õppekeele piisava oskuse kohta;

d)	esitab liikmesriigi nõudmisel tõendi, mille kohaselt kolmanda riigi kodanikul on piisavalt vahendeid õppekulude katmiseks.

Direktiivi artikli 20 „Taotluse tagasilükkamise alused“ lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:

„1. Liikmesriigid lükkavad taotluse tagasi, kui

a)	artiklis 7 sätestatud üldtingimused või artiklites 8, 11, 12, 13, 14 või 16 sätestatud asjakohased eritingimused ei ole täidetud;

b)	esitatud dokumendid on omandatud pettusega, need on võltsitud või neid on omavoliliselt muudetud;

c)	asjaomane liikmesriik lubab isikuid riiki üksnes heakskiidetud vastuvõtva üksuse kaudu ja vastuvõtval üksusel heakskiit puudub.

2. Liikmesriigid võivad lükata taotluse tagasi, kui

[…]

f)	liikmesriigil on tõendeid või tõsised ja objektiivsed alused arvata, et kolmanda riigi kodanik kavatseb elada riigis muul eesmärgil kui see, milleks ta riiki sisenemiseks luba taotleb.“

Direktiivi 2016/801 artikli 21 „Loa kehtetuks tunnistamise või pikendamata jätmise alused“ lõikes 1 on sätestatud:

Liikmesriigid tunnistavad loa kehtetuks, või kui see on kohaldatav, keelduvad loa pikendamisest, kui

[…]

d)	kolmanda riigi kodanik elab riigis muul eesmärgil kui see, milleks talle elamisluba anti.“

Direktiivi artiklis 24 „Üliõpilaste majandustegevus“ on sätestatud:

„1. Üliõpilastel on õigus töötada ja nad võivad tegeleda majandustegevusega füüsilisest isikust ettevõtjana väljaspool õppeaega ja vastavalt asjaomases liikmesriigis vastava tegevuse suhtes kohaldatavatele normidele ja tingimustele, võttes arvesse lõikes 3 ettenähtud piiranguid.

2. Vajaduse korral annavad liikmesriigid üliõpilastele ja/või tööandjatele kooskõlas liikmesriigi õigusega eelneva loa.

3. Iga liikmesriik määrab selliseks tegevuseks lubatud tundide arvu nädalas või päevade või kuude arvu aastas, mis ei tohi olla vähem kui 15 tundi nädalas või vastav arv päevi või kuid aastas. Arvesse võidakse võtta olukorda asjaomase liikmesriigi tööturul.“

Direktiivi artiklis 34 „Menetlustagatised ja läbipaistvus“ on sätestatud:

„1. Asjaomase liikmesriigi pädevad asutused võtavad vastu otsuse loa väljastamist või selle pikendamist käsitleva taotluse kohta ning teavitavad taotlejat otsusest kirjalikult kooskõlas liikmesriigi õiguses sätestatud teavitamismenetlusega niipea kui võimalik, kuid mitte hiljem kui 90 päeva jooksul alates täieliku taotluse esitamise kuupäevast.

2. Erandina käesoleva artikli lõikest 1, kui riiki lubamise menetlus on seotud heakskiidetud vastuvõtva üksusega, nagu on osutatud artiklites 9 ja 15, võetakse täielikku taotlust käsitlev otsus vastu nii kiiresti kui võimalik, kuid hiljemalt 60 päeva jooksul.

3. Kui taotlusega seoses esitatud teave või dokumendid on puudulikud, teatavad pädevad asutused taotlejale mõistliku aja jooksul, millist täiendavat teavet on vaja esitada ning määravad selle esitamiseks mõistliku tähtaja. Lõigetes 1 ja 2 osutatud tähtaja kulgemine peatatakse seniks, kuni pädevad asutused on nõutava täiendava teabe saanud. Kui täiendavat teavet või dokumente ei esitata määratud tähtajaks, võib taotluse tagasi lükata.

4. Taotluse läbivaatamata jätmise, tagasilükkamise või loa pikendamisest keeldumise otsuse põhjused esitatakse taotlejale kirjalikult. Loa kehtetuks tunnistamise otsuse põhjused esitatakse kolmanda riigi kodanikule kirjalikult. Loa kehtetuks tunnistamise otsuse põhjused võidakse esitada kirjalikult ka vastuvõtvale üksusele.

5. Otsust, millega jäetakse loa taotlus läbi vaatamata, lükatakse see tagasi, keeldutakse luba pikendamast või tunnistatakse luba kehtetuks, on võimalik vaidlustada asjaomase liikmesriigi kohtus kooskõlas siseriikliku õigusega. Kirjalikus teates täpsustatakse kohus või haldusasutus, kuhu otsuse saab edasi kaevata, ja edasikaebuse esitamise tähtaeg.“

Direktiivi 2016/801 artiklis 35 „Läbipaistvus ja teabele juurdepääs“ on sätestatud:

„Liikmesriigid teevad taotlejatele hõlpsasti kättesaadavaks teabe kõikide taotluse esitamiseks vajalike tõendavate dokumentide kohta ning riiki sisenemise ja seal elamise tingimuste, sealhulgas käesoleva direktiivi kohaldamisalasse kuuluvate kolmandate riikide kodanike ja, kui see on asjakohane, nende pereliikmete õiguste, kohustuste ning menetlustagatiste kohta. See hõlmab, kui see on kohaldatav, igakuiste piisavate vahendite suurust, sealhulgas piisavaid vahendeid õppe- või praktikakulude katmiseks, ilma et see piiraks iga juhtumi eraldi läbivaatamist, ning kohaldatavaid tasusid.

Kõigi liikmesriikide pädevad asutused avaldavad käesoleva direktiivi kohaldamiseks heakskiidetud vastuvõtvate üksuste nimekirjad. Kui neid nimekirju on muudetud, avaldatakse selliste nimekirjade ajakohastatud versioonid nii kiiresti kui võimalik.“

Direktiivi artiklis 40 „Direktiivi ülevõtmine“ on sätestatud:

„1. Liikmesriigid jõustavad käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt 23. maiks 2018. Nad edastavad kõnealuste normide teksti viivitamata komisjonile.

Kui liikmesriigid need meetmeid vastu võtavad, lisavad nad nendesse või nende ametliku avaldamise korral nende juurde viite käesolevale direktiivile. Samuti lisavad liikmesriigid märkuse, et kehtivates õigus- ja haldusnormides esinevaid viiteid käesoleva direktiiviga kehtetuks tunnistatud direktiividele käsitatakse viidetena käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi ja kõnealuse märkuse sõnastuse näevad ette liikmesriigid.

2. Liikmesriigid edastavad komisjonile direktiiviga reguleeritavas valdkonnas nende poolt vastuvõetud põhiliste siseriiklike õigusnormide teksti.“

Belgia õigus

15. detsembri 1980. aasta seaduse välismaalaste riigi territooriumile sisenemise, elamise, viibimise ja väljasaatmise kohta (loi du 15 décembre 1980 sur l’accès au territoire, le séjour, l’établissement et l’éloignement des étrangers) (Moniteur belge, 31.12.1980, lk 14584) põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis (edaspidi „15. detsembri 1980. aasta seadus“) artiklis 58 on sätestatud:

„Kui välismaalane, kes soovib Belgias omandada kõrgharidust või seal õppida aastasel kõrgharidusõpinguteks ettevalmistaval kursusel, esitab Belgia diplomaatilisele või konsulaaresindusele taotluse elada Belgia Kuningriigis kauem kui kolm kuud, tuleb see luba anda, kui asjaomase isiku puhul ei esine artikli 3 esimese lõigu punktides 5–8 loetletud olukorda ja kui ta esitab järgmised dokumendid:

1)	artiklile 59 kohaselt haridusasutuse väljastatud tunnistus;

2)	tõendid piisavate elatusvahendite omamise kohta;

3)	arstitõend, millest nähtub, et isikul ei ole ühtegi käesoleva seaduse lisas loetletud haigust ega tervisehäiret;

4)	tõend selle kohta, et isik ei ole süüdi mõistetud üldises õiguses määratletud kuritegudes või süütegudes, kui asjaomane isik on üle 21‑aastane.

[…]“.

Seaduse artikli 39/2 lõikes 2 on sätestatud:

„Välismaalaste asjade halduskohus (Conseil du contentieux des étrangers) lahendab kohtuotsusega muid tühistamiskaebusi, mis on esitatud kas oluliste menetlusnormide rikkumise tõttu või selliste menetlusnormide rikkumise tõttu, mille rikkumine toob kaasa otsuse tühisuse, või võimupiiride ületamise või võimu kuritarvitamise tõttu.“

Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused

16	Põhikohtuasja kassaator, kes on kolmanda riigi kodanik, esitas 15. detsembri 1980. aasta seaduse artikli 58 alusel 6. augustil 2020 viisataotluse, et Belgias õppida.

Kuna 18. septembri 2020. aasta otsusega keelduti talle selle viisa andmisest põhjendusel, et vastuolud tema õpingukavas näitavad, et tal ei ole tegelikult kavatsust Belgias õppida, esitas põhikohtuasja kassaator 28. septembril 2020 Conseil du contentieux des étrangers’ile (välismaalaste asjade halduskohus) selle otsuse peale tühistamiskaebuse, mis jäeti 23. detsembri 2020. aasta kohtuotsusega rahuldamata.

Conseil du contentieux des étrangers (välismaalaste asjade halduskohus) märkis selles kohtuotsuses, et 15. detsembri 1980. aasta seaduse artikli 58 alusel võib elamisloa taotluse esitada kolmanda riigi kodanik, kes „soovib Belgias omandada kõrgharidust või õppida aastasel kõrgharidusõpinguteks ettevalmistaval kursusel“. Ta tegi sellest järelduse, et see säte kohustab pädevat ametiasutust kontrollima, kas taotleja tahab tegelikult Belgias õppida.

Conseil du contentieux des étrangers (välismaalaste asjade halduskohus) leidis veel, et artikli 58 alusel taotletud viisa andmisest võib keelduda, kui taotleja eesmärk ei ole õppimine – olgugi et direktiivi 2016/801 artikli 20 lõike 2 punkti f ei ole Belgia õiguskorda veel üle võetud hoolimata selle direktiivi artikli 40 lõikes 1 ette nähtud ülevõtmistähtaja möödumisest –, kuna artikli 20 lõike 2 punktis f ette nähtud tagasilükkamise võimalus tuleneb samuti nimetatud artiklist 58. Ta leidis seega, et artikli 58 kohaldamine on kooskõlas artikli 20 lõike 2 punktiga f.

20	Põhikohtuasja kassaator esitas 19. jaanuaril 2021 Conseil d’État’le (Belgia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus, selle kohtuotsuse peale kassatsioonkaebuse.

Kassatsioonkaebuses väidab ta esiteks, et Conseil du contentieux des étrangers (välismaalaste asjade halduskohus) eksis leides, et 15. detsembri 1980. aasta seaduse artikli 58 kohaldamine on põhikohtuasja asjaoludel kooskõlas direktiivi 2016/801 artikli 20 lõike 2 punktiga f, olukorras kus viimati nimetatud sätet ei ole Belgia õigusesse üle võetud ja riigisiseses õiguses ei ole täpsustatud, millised on tõsine ja objektiivne alus arvata, et kolmanda riigi kodanik kavatseb elada riigis muul eesmärgil kui see, milleks ta Belgia territooriumile sisenemiseks luba taotleb.

Põhikohtuasja kassaator väidab samuti, et arvestades selle direktiivi artikli 3 punktis 3 esitatud mõiste „üliõpilane“ määratlust, on lubatud kontrollida üksnes seda, kas kolmanda riigi kodanik, kes on taotlenud viisat õpingute eesmärgil, on vastu võetud kõrgkooli, aga mitte seda, kas taotleja tahab õppida.

Belgia riik väidab seevastu, et artikkel 58 tunnustab pädeva asutuse õigust kontrollida vastavalt selle direktiivi põhjendusele 41 taotleja kavatsust õppida ja seda olenemata direktiivi artikli 20 lõike 2 punkti f ülevõtmisest, mistõttu võib nõuda kõiki vajalikke tõendeid, et hinnata loataotluse nõuetekohasust.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus on seisukohal, et kuna direktiivi 2016/801 artikli 20 lõike 2 punkt f võimaldab lükata selle direktiivi alusel esitatud taotluse tagasi, kui ilmneb, et kolmanda riigi kodanik kavatseb elada riigis muul eesmärgil kui see, milleks ta riiki sisenemiseks luba taotleb, siis peab liikmesriikidel tingimata olema õigus kontrollida, kas kolmanda riigi kodanikul on tegelikult kavatsus vastuvõtvas liikmesriigis õppida. Ta leiab siiski, et selles küsimuses tuleb pöörduda Euroopa Kohtu poole, arvestades tema kahtlusi ja asjaolu, et ta teeb otsuse viimase kohtuastmena.

Lisaks leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et veel tuleb Euroopa Kohtult küsida, kas – nagu väidab põhikohtuasja kassaator – nimetatud direktiivi artikli 20 lõike 2 punkti f kohaldamine nõuab riigis elamise loa taotluse tagasilükkamise lubatavuse eeldusena esiteks seda, et liikmesriigi õiguses on sõnaselgelt sätestatud, et selle taotluse võib tagasi lükata, kui liikmesriigil on tõendid või tõsine ja objektiivne alus arvata, et kolmanda riigi kodanik kavatseb elada riigis muul eesmärgil kui see, milleks ta luba taotleb, ning teiseks kas selle sätte kohaldamine nõuab, et liikmesriigi õiguses on täpsustatud, millised on need tõendid või tõsine ja objektiivne alus, mis võimaldavad tuvastada, et see on nii.

Teiseks väidab põhikohtuasja kassaator, et Conseil du contentieux des étrangers’ (välismaalaste asjade halduskohus) teostatava kontrolli kord, mis piirdub õiguspärasuse kontrolliga, rikub liidu õigusest tulenevaid nõudeid. Sellega seoses märgib ta, et direktiivi 2016/801 artikli 34 lõige 5 paneb liikmesriikidele kohustuse näha ette, et elamisloataotluste tagasilükkamise otsust on võimalik vaidlustada, ning leiab, et selle õiguskaitsevahendi menetluskord peab järgima võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtteid.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab, et Belgia õiguses 15. detsembri 1980. aasta seaduse artikli 39/2 lõikes 2 ette nähtud õiguskaitsevahend on tühistamiskaebus ning et tegemist on õiguspärasuse kontrolliga, mis ei anna pädevale kohtule, st Conseil du contentieux des étrangers’ile (välismaalaste asjade halduskohus) muutmispädevust, mistõttu ei ole tal õigust asendada pädevate haldusasutuste hinnangut enda omaga ega teha nende asemel uut otsust. Sellise otsuse tühistamise korral on need asutused siiski seotud seadusjõuga, mis on kohtuotsuse resolutsioonil ja põhjendustel, mis on selle toetamiseks vajalikud.

Kuna põhikohtuasja kassaator väidab, et asjaolu, et Conseil du contentieux des étrangers’il (välismaalaste asjade halduskohus) puudub muutmispädevus, on vastuolus direktiivi 2016/801 artikli 34 lõikest 5, tõhususe põhimõttest ja harta artiklist 47 tulenevate nõuetega, leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et selles küsimuses tuleb pöörduda Euroopa Kohtu poole.

Neil asjaoludel otsustas Conseil d’État (kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.

Kas pidades silmas [ELTL] artiklit 288, [harta] artikleid 14 ja 52, [direktiivi 2016/801] artikleid 3, 5, 7, 11, 20, 34, 35 ja 40 ning põhjendusi 2 ja 60 [ning] õiguskindluse ja läbipaistvuse põhimõtteid, peab liikmesriigile direktiivi artikli 20 lõike 2 punktiga f antud võimalus riigis elamise loa taotlus tagasi lükata – selleks, et kõnealune [liikmes]riik seda kasutada saaks – olema sõnaselgelt ette nähtud selle liikmesriigi õigusaktides? Kui see nii on, siis kas selle liikmesriigi õigusaktides tuleb täpsustada asjaomane tõsine ja objektiivne alus?

Kas liikmesriigil on õppimiseks esitatud viisataotluse läbivaatamisel kohustus kontrollida välismaalase tahet ja kavatsust õppida, olgugi et direktiivi [2016/801] artiklis 3 on üliõpilane määratletud kui isik, kes on kõrgkooli vastu võetud ning et [selle direktiivi] artikli 20 lõike 2 punktis f sätestatud taotluse tagasilükkamise alused on valikuvabad ega ole siduvad nagu need, mis on sätestatud [kõnealuse] direktiivi artikli 20 lõikes 1?

Kas [harta] artikkel 47, tõhususe põhimõte ja [direktiivi 2016/801] artikli 34 lõige 5 nõuavad seda, et õppimiseks riigi territooriumile lubamise taotluse tagasilükkamise otsuse vaidlustamiseks liikmesriigi õiguses ette nähtud õiguskaitsevahend annaks kohtule võimaluse asendada haldusasutuse hinnang enda omaga ning muuta selle asutuse otsust, või piisab õiguspärasuse kontrollimisest, mis annab kohtule võimaluse tuvastada õigusvastasus ja muu hulgas ilmne hindamisviga ning haldusasutuse otsus tühistada?“

Eelotsuse küsimuste analüüs

Kaks esimest küsimust

Kõigepealt tuleb märkida, et nii eelotsusetaotlusest kui ka Euroopa Kohtule esitatud seisukohtadest nähtub, et direktiivi 2016/801 artikli 20 lõike 2 punkt f, mis näeb ette, et asjaomane liikmesriik võib taotluse tagasi lükata, kui tal on tõendid või tõsine ja objektiivne alus arvata, et kolmanda riigi kodanik kavatseb elada riigis muul eesmärgil kui see, milleks ta luba taotleb, võeti Belgia õigusesse sõnaselgelt üle alles pärast põhikohtuasja asjaolude asetleidmist.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus juhib samas tähelepanu sellele, et Conseil du contentieux des étrangers (välismaalaste asjade halduskohus) leidis 23. detsembri 2020. aasta kohtuotsuses, et isegi kui seda sätet ei ole üle võetud, on pädevatel asutustel võimalik kooskõlas liidu õigusega lükata tagasi Belgias õppimiseks esitatud viisataotlus, kui taotleja tegelik kavatsus ei ole õppida.

Belgia valitsus kinnitas, et selle direktiivi artikli 20 lõike 2 punkti f ei olnud põhikohtuasjas asjakohasel ajavahemikul liikmesriigi õigusesse veel sõnaselgelt üle võetud, kuid esitas Euroopa Kohtu istungil lisaks oma kirjalikele seisukohtadele, milles ta väidab, et pädevatel asutustel on olenemata selle sätte ülevõtmisest õigus kontrollida, kas viisataotluse esitanud kolmanda riigi kodanik kavatseb õppida, täpsustuse, et põhikohtuasi ei puuduta mitte ülevõtmist, vaid mõistet „üliõpilane“ nimetatud direktiivi artikli 3 punkti 3 tähenduses.

Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et kahe esimese küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2016/801 tuleb eelkõige selle artikli 3 punkti 3 arvestades tõlgendada nii, et sellega on vastuolus, kui liikmesriik, kes ei ole selle direktiivi artikli 20 lõike 2 punkti f üle võtnud, lükkab oma territooriumile õpingute eesmärgil lubamise taotluse tagasi põhjusel, et kolmanda riigi kodanik on selle taotluse esitanud ilma tegeliku kavatsuseta õppida selle liikmesriigi territooriumil.

Nimetatud direktiivi artikli 5 lõike 3 kohaselt on kolmanda riigi kodanikul, kes on sellise taotluse esitanud, õigus saada luba elada asjaomase liikmesriigi territooriumil, kui ta vastab direktiivi 2016/801 artiklis 7 sätestatud üldtingimustele ja eritingimustele, mida kohaldatakse sõltuvalt esitatud taotluse liigist, käesoleval juhul tingimustele, mis on ette nähtud selle direktiivi artiklis 11 õpingute eesmärgil riiki lubamise taotlustele.

Sellest järeldub, et artikli 5 lõike 3 kohaselt on liikmesriigid kohustatud väljastama loa elada riigis õpingute eesmärgil taotlejale, kes vastab nimetatud direktiivi artiklites 7 ja 11 sätestatud nõuetele (vt analoogia alusel 10. septembri 2014. aasta kohtuotsus Ben Alaya, C‑491/13, EU:C:2014:2187, punkt 31).

36	Üheski nendes nõuetes ei viidata aga sõnaselgelt tegelikule kavatsusele asjaomase liikmesriigi territooriumil õppida.

Samas ei tohi liidu õiguse üldpõhimõtte kohaselt õigussubjektid liidu õigusnorme ära kasutada pettuse või kuritarvituse eesmärgil (vt selle kohta 26. veebruari 2019. aasta kohtuotsus N Luxembourg 1 jt, C‑115/16, C‑118/16, C‑119/16 ja C‑299/16, EU:C:2019:134, punkt 96 ja seal viidatud kohtupraktika).

Sellest tuleneb, et liikmesriik peab keelduma liidu õigusnormide kohaldamisest, kui neile ei tugineta mitte nende sätete eesmärkide saavutamiseks, vaid selleks, et saada liidu õigusest tulenev eelis, kuigi selle eelise saamise tingimused on täidetud üksnes formaalselt (vt 26. veebruari 2019. aasta kohtuotsus N Luxembourg 1 jt, C‑115/16, C‑118/16, C‑119/16 ja C‑299/16, EU:C:2019:134, punkt 98).

Järelikult tuleb kuritarvituste keelu üldpõhimõttele tugineda isiku vastu, kui ta tugineb teatud eelist andvatele liidu õigusnormidele viisil, mis ei sobi kokku nendes õigusnormides osutatud eesmärkidega (vt selle kohta 26. veebruari 2019. aasta kohtuotsus N Luxembourg 1 jt, C‑115/16, C‑118/16, C‑119/16 ja C‑299/16, EU:C:2019:134, punkt 102).

Veel tuleb täpsustada, et kuna pettus või kuritarvitus ei saa olla liidu õiguskorras ette nähtud õiguse aluseks, ei tähenda keeldumine andmast eelist direktiivi, antud juhul direktiivi 2016/801 alusel – asjaomasele isikule selle direktiivi alusel kohustuse kehtestamist, vaid on üksnes selle tuvastamise tagajärg, et direktiivis selle õigusega seoses ette nähtud objektiivsed tingimused soovitud eelise saamiseks on täidetud vaid formaalselt (vt analoogia alusel 26. veebruari 2019. aasta kohtuotsus N Luxembourg 1 jt, C‑115/16, C‑118/16, C‑119/16 ja C‑299/16, EU:C:2019:134, punkt 119 ja seal viidatud kohtupraktika).

Seega, kuigi direktiivi 2016/801 artikli 20 lõike 2 punktis f on ette nähtud, et asjaomane liikmesriik võib tagasi lükata riigi territooriumile lubamise taotluse, mis on esitatud selle direktiivi alusel, kui tal on tõendid või tõsine ja objektiivne alus arvata, et kolmanda riigi kodanik kavatseb elada riigis muul eesmärgil kui see, milleks ta luba taotleb, ei saa seda sätet tõlgendada nii, et see välistab liidu õiguses kehtestatud kuritarvituste keelu põhimõtte kohaldamise, kuna selle põhimõtte kohaldamine ei sõltu ülevõtmise tingimusest, nagu see on direktiivi sätete puhul (vt analoogia alusel 26. veebruari 2019. aasta kohtuotsus N Luxembourg 1 jt, C‑115/16, C‑118/16, C‑119/16 ja C‑299/16, EU:C:2019:134, punkt 105 ja seal viidatud kohtupraktika).

42	Direktiivi 2016/801 põhjenduses 41 on lisaks märgitud, et riiki lubamise taotluse põhjuseid käsitlevate kahtluste korral peab liikmesriik saama teha kohast kontrolli või nõuda tõendeid, et võidelda selles direktiivis sätestatud menetluse kuri- ja väärtarvitamise vastu.

43	Neist asjaoludest tuleneb, et liikmesriigi ametiasutustel ja kohtutel tuleb keelduda nimetatud direktiivis ette nähtud õiguste andmisest, kui neid taotletakse pettuse või kuritarvituse teel, ja seda isegi siis, kui asjaomane liikmesriik ei ole artikli 20 lõike 2 punkti f üle võtnud.

Sellega seoses olgu märgitud, et õiguste kuritarvitamise tõendamiseks peab esiteks olema olemas objektiivsete asjaolude kogum, millest tuleneb, et vaatamata liidu õigusnormides ette nähtud tingimuste formaalsele täitmisele ei ole nende õigusnormidega taotletud eesmärki saavutatud, ning teiseks esinema subjektiivne element, milleks on tahe saada liidu õigusnormidest tulenev eelis, luues kunstlikult selle saamiseks vajalikud tingimused (14. jaanuari 2021. aasta kohtuotsus The International Protection Appeals Tribunal jt, C‑322/19 ja C‑385/19, EU:C:2021:11, punkt 91 ja seal viidatud kohtupraktika).

Mis käesoleval juhul puudutab direktiivi 2016/801 eesmärki, siis selle põhjendustes 3 ja 14 on esiteks märgitud, et sisseränne väljastpoolt liitu on üks võimalus suurendada kõrge kvalifikatsiooniga inimeste hulka ning järjest enam vajatakse just üliõpilasi ja teadlasi ning teiseks selleks, et kogu Euroopast saaks ülemaailmne õpingute ja praktika tippkeskus, soovitakse selle direktiiviga täiustada ja lihtsustada neil eesmärkidel liitu tulla soovivate isikute suhtes kohaldatavaid riiki sisenemise ja seal elamise tingimusi.

Nagu nähtub selle direktiivi artikli 3 punktist 3 ja artikli 11 lõike 1 punktist a, on selle direktiivi eesmärk eelkõige võimaldada kolmanda riigi kodanikul elada liikmesriigi territooriumil, kui ta on vastu võetud asjaomase liikmesriigi kõrgkooli, kus ta põhitegevuseks on täiskoormusega õpe kõnealuses liikmesriigis tunnustatud kõrgharidusele vastava kvalifikatsiooni omandamiseks.

Seega, kui tegemist on õpingute eesmärgil riiki lubamise taotlusega, siis tuleb kuritarvituse tuvastamiseks teha juhtumi kõiki konkreetseid asjaolusid arvestades kindlaks, kas hoolimata sellest, et formaalselt on direktiivi 2016/801 artiklites 7 ja 11 sätestatud üld- ja eritingimused täidetud, mis annab õiguse saada õpingute eesmärgil elamisluba, on asjaomane kolmanda riigi kodanik riiki lubamise taotluse esitanud, omamata tegelikku kavatsust põhitegevusena õppida täiskoormusega kõnealuses liikmesriigis tunnustatud kõrgharidusele vastava kvalifikatsiooni omandamiseks.

Riiki lubamise taotluse kuritarvitava laadi tuvastamise asjaolude kohta tuleb rõhutada, et kui elamisloa taotluse esitamise kuupäeval ei ole asjaomane kolmanda riigi kodanik eeldatavasti veel alustanud selles taotluses märgitud õpinguid ja järelikult ei saa tal olla olnud võimalust ellu viia oma kavatsust põhitegevusena õppida täiskoormusega kõnealuses liikmesriigis tunnustatud kõrgharidusele vastava kvalifikatsiooni omandamiseks, siis võib tema loataotluse tagasi lükata vaid siis, kui selle kuritarvituslik laad ilmneb piisavalt selgelt kõigist asjakohastest asjaoludest, mis on pädevale ametiasutusele selle taotluse hindamisel kättesaadavad.

Euroopa Kohtul ei ole ELTL artikli 267 kohases menetluses pädevust hinnata asjaolusid ja kohaldada liidu õigusnorme konkreetsele juhtumile. Niisiis peab eelotsusetaotluse esitanud kohus määrama põhikohtuasja lahendamiseks vajaliku õigusliku kvalifikatsiooni. Seevastu on Euroopa Kohtu ülesanne anda liikmesriigi kohtule kõik vajalikud juhised, et teda selle hinnangu andmisel suunata (19. oktoobri 2023. aasta kohtuotsus Lufthansa CityLine, C‑660/20, EU:C:2023:789, punkt 55 ja seal viidatud kohtupraktika).

Sellega seoses võib ühelt poolt esile tuua, et direktiivi 2016/801 artiklist 24 nähtub, et sellega ei ole vastuolus see, kui kolmandate riikide kodanikud, kes on taotlenud elamisluba õpingute eesmärgil, võivad väljaspool õppeaega töötada või tegeleda majandustegevusega füüsilisest isikust ettevõtjana vastavalt selles sättes ette nähtud tingimustele. Järelikult ei saa kuritarvitamise kaudseks tõendiks pidada asjaolu, et õpingute eesmärgil riiki lubamise taotluse esitanud kolmanda riigi kodanikul on ka kavatsus tegeleda asjaomase liikmesriigi territooriumil muu tegevusega, eelkõige juhul, kui see tegevus ei mõjuta seda taotlust põhjendavaid õpinguid põhitegevusena.

Seevastu juhul, kui taotleja on võtnud endale kohustusi, sealhulgas kutsealaseid, mille täitmine näib olevat ilmselgelt kokkusobimatu täiskoormusega õpingutega kõnealuses liikmesriigis tunnustatud kõrgharidusele vastava kvalifikatsiooni omandamiseks, võib see kohustus olla asjaolu, mis võib tekitada kahtlusi riiki lubamise taotluse tegeliku eesmärgi osas ja võib asjaomasel juhul olla kõiki asjakohaseid asjaolusid arvestades tõend, et see kolmanda riigi kodanik kavatseb riigis elada muul eesmärgil kui see, milleks ta luba taotleb.

Teiselt poolt, nagu on korratud käesoleva kohtuotsuse punktis 42, on direktiivi 2016/801 põhjenduses 41 täpsustatud, et riiki lubamise taotluse põhjuseid käsitlevate kahtluste korral peaks liikmesriik saama teha kohast kontrolli või nõuda tõendeid, et hinnata iga üksikjuhtumi puhul muu hulgas kolmanda riigi kodaniku kavandatavate õpingute eesmärki.

Niisiis võivad vastuolud taotleja õpingukavas olla ka üheks objektiivseks asjaoluks kuritarvituse kooseisu tuvastamise puhul, kui tema taotlus on tegelikult esitatud muul kui õppimise eesmärgil, tingimusel et need vastuolud on piisavalt selged ja neid hinnatakse juhtumi kõiki konkreetseid asjaolusid arvestades. Seega ei piisa ainuüksi asjaolust, mida võib kõrghariduse omandamisel pidada tavapäraseks, näiteks õpitava eriala muutmisest, et tõendada, et õpingute eesmärgil riiki lubamise taotluse esitanud kolmanda riigi kodanikul puudub tegelik kavatsus selle liikmesriigi territooriumil õppida. Samamoodi ei viita pelk asjaolu, et kavandatavad õpingud ei ole otseselt seotud taotletavate kutsealaste eesmärkidega, tingimata sellele, et puudub tahe tegelikult tegeleda riiki lubamise taotlust põhjendavate õpingutega.

Samas tuleb rõhutada, et kuna asjaolud, mis võimaldavad järeldada, et õpingute eesmärgil esitatud riiki lubamise taotlus on kuritarvitav, on igal konkreetsel juhul eriomased, nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 47, ei ole võimalik koostada ammendavat loetelu asjakohastest asjaoludest. Järelikult ei saa õpingute eesmärgil esitatud taotluse võimalikku kuritarvitavat laadi eeldada teatud asjaolude alusel, vaid seda tuleb uurida juhtumipõhiselt hinnates individuaalselt iga taotlusega seotud kõiki asjaolusid.

Sellega seoses olgu märgitud, et ka käesoleva kohtuotsuse punktides 50–53 kirjeldatud asjaoludel, peab pädev asutus viima läbi kõik kohased kontrollid ja nõudma tõendeid, mis on vajalikud selle taotluse individuaalseks hindamiseks, paludes vajaduse korral taotlejal esitada selle kohta täpsustusi ja selgitusi.

Selles kontekstis tuleb esiteks veel täpsustada, et kuigi asjakohased keeldumise põhjused peavad olema seotud taotluse konkreetsete asjaoludega, ei vabasta see siiski pädevat asutust kohustusest teatada taotlejale kirjalikult põhjused, nagu on ette nähtud direktiivi 2016/801 artikli 34 lõigetes 1 ja 4.

57	Teiseks olgu märgitud, et eeltoodud kaalutlused ei mõjuta liikmesriikide võimalust pärast elamisloa andmist tuvastada ja sanktsioneerida võimalik kuritarvitus loa kehtetuks tunnistamisega või selle pikendamisest keeldumisega, nagu on ette nähtud sama direktiivi artiklis 21.

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb kahele esimesele küsimusele vastata, et direktiivi 2016/801 tuleb eelkõige selle artikli 3 punkti 3 arvestades tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus, kui liikmesriik, kes ei ole selle direktiivi artikli 20 lõike 2 punkti f üle võtnud, lükkab liidu õiguses kehtivat kuritarvituste keelu üldpõhimõtet kohaldades oma territooriumile õpingute eesmärgil lubamise taotluse tagasi põhjusel, et kolmanda riigi kodanik on esitanud selle taotluse tegeliku kavatsuseta selle liikmesriigi territooriumil õppida.

Kolmas küsimus

Kolmanda küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2016/801 artikli 34 lõiget 5 koostoimes harta artikliga 47 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus, kui pädevate asutuste otsuse, millega lükati tagasi liikmesriigi territooriumile õpingute eesmärgil riiki lubamise taotlus, vastu saab õiguskaitsevahendina esitada üksnes tühistamiskaebuse, ilma et seda kaebust menetleval kohtul oleks õigust vajaduse korral asendada pädeva asutuse hinnang enda omaga või teha uus otsus.

60	Selle direktiivi artikli 34 lõike 5 kohaselt võib iga otsuse, millega jäetakse loataotlus läbi vaatamata, lükatakse see tagasi, keeldutakse luba pikendamast või tunnistatakse luba kehtetuks, vaidlustada asjaomase liikmesriigi kohtus kooskõlas riigisisese õigusega.

Sellest tuleneb, et õpingute eesmärgil liikmesriigi territooriumile lubamise taotluse tagasilükkamise otsuse korral annab artikli 34 lõige 5 sellise taotluse esitanud kolmanda riigi kodanikule sõnaselgelt võimaluse esitada kaebus otsuse teinud liikmesriigi õiguse kohaselt (vt analoogia alusel 10. märtsi 2021. aasta kohtuotsus Konsul Rzeczypospolitej Polskiej w N., C‑949/19, EU:C:2021:186, punkt 41).

62	Sellega seoses tuleb märkida, et direktiivi 2016/801 artikli 34 lõikes 5 ette nähtud kaebemenetluse tunnused tuleb kindlaks määrata kooskõlas harta artikliga 47 (vt 10. märtsi 2021. aasta kohtuotsus Konsul Rzeczypospolitej Polskiej w N., C‑949/19, EU:C:2021:186, punkt 44).

Harta artiklis 47 sätestatud õigus tõhusale õiguskaitsevahendile oleks illusoorne, kui liikmesriigi õiguskord lubaks jõustunud ja siduva kohtuotsuse jätta ühe poole kahjuks tulemusetuks (vt selle kohta 19. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Deutsche Umwelthilfe, C‑752/18, EU:C:2019:1114, punktid 35 ja 36). See kehtib eriti siis, kui liidu õigusest tulenevate õiguste, mida on tunnustatud kohtuotsuses, tegelik kasutamine eeldab ajaliste piirangute järgimist.

Seega, kui tegemist on riigisisese haldusotsusega, mis tuleb huvitatud isikule liidu õigusest tulenevate õiguste tegeliku kasutamise tagamiseks tingimata kiiresti vastu võtta, on harta artikli 47 kohaselt vajalik tagada, et esialgse haldusotsuse peale esitatud õiguskaitsevahend oleks tõhusus, ja iga liikmesriik peab kohandama oma riigisisest õigust nii, et selle otsuse tühistamise korral tehakse kiiresti uus otsus, mis on kooskõlas tühistamisotsuses sisalduva hinnanguga (vt analoogia alusel 29. juuli 2019. aasta kohtuotsus Torubarov, C‑556/17, EU:C:2019:626, punkt 59 ja seal viidatud kohtupraktika).

Sellest järeldub, et õpingute eesmärgil liikmesriigi territooriumile lubamise taotluste puhul piisab harta artikli 47 nõuete täitmiseks põhimõtteliselt asjaolust, et asja menetleval kohtu on üksnes õigus tühistada pädeva asutuse otsus, millega on selline taotlus tagasi lükatud, ilma et ta saaks asendada selle ametiasutuse hinnangu enda omaga või teha uue otsuse, tingimusel et vajaduse korral on see ametiasutus seotud selle otsuse tühistamise otsuses sisalduva hinnanguga.

Lisaks olgu märgitud, et kuigi sellise õiguskaitsevahendi puhul on asja läbivaataval kohtul üksnes õigus tühistada pädeva asutuse otsus, millega lükati riiki lubamise taotlus tagasi, peab siiski olema tagatud, et selle õiguskaitsevahendi kasutamise tingimused ja vajaduse korral selle kohta tehtud kohtuotsuse täitmine võimaldaksid põhimõtteliselt teha kiiresti uue otsuse, mistõttu kolmanda riigi kodanik, kes on piisavalt hoolas, saaks kasutada talle direktiivist 2016/801 tulenevaid õigusi täieulatuslikult.

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb kolmandale küsimusele vastata, et selle direktiivi artikli 34 lõiget 5 koostoimes harta artikliga 47 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus, kui pädeva asutuse otsuse, millega lükati tagasi õpingute eesmärgil liikmesriigi territooriumile lubamise taotlus, vastu saab õiguskaitsevahendina esitada üksnes tühistamiskaebuse, ilma et asja läbivaataval kohtul oleks õigust vajaduse korral asendada pädeva asutuse hinnang enda omaga või teha uus otsus, tingimusel et selle õiguskaitsevahendi kasutamise ja vajaduse korral selle kohta tehtud kohtuotsuse täitmise tingimused võimaldavad teha kiiresti uue otsuse, mis on kooskõlas tühistamisotsuses sisalduva hinnanguga, mistõttu kolmanda riigi kodanik, kes on piisavalt hoolas, saab kasutada talle direktiivist 2016/801 tulenevaid õigusi täieulatuslikult.

Kohtukulud

68	Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2016. aasta direktiivi (EL) 2016/801 kolmandate riikide kodanike teadustegevuse, õpingute, praktika, vabatahtliku teenistuse, õpilasvahetuseprogrammides või haridusprojektides osalemise ja au pair’ina töötamise eesmärgil riiki sisenemise ja seal elamise tingimuste kohta, eelkõige selle artikli 3 punkti 3 arvestades

tuleb tõlgendada nii, et

sellega ei ole vastuolus, kui liikmesriik, kes ei ole selle direktiivi artikli 20 lõike 2 punkti f üle võtnud, lükkab liidu õiguses kehtivat kuritarvituste keelu üldpõhimõtet kohaldades õpingute eesmärgil oma territooriumile lubamise taotluse tagasi põhjusel, et kolmanda riigi kodanik on esitanud selle taotluse tegeliku kavatsuseta selle liikmesriigi territooriumil õppida.

Direktiivi 2016/801 artikli 34 lõiget 5 koostoimes Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 47

tuleb tõlgendada nii, et

sellega ei ole vastuolus, kui pädeva asutuse otsuse, millega lükati tagasi õpingute eesmärgil liikmesriigi territooriumile lubamise taotlus, vastu saab õiguskaitsevahendina esitada üksnes tühistamiskaebuse, ilma et asja läbivaataval kohtul oleks õigust vajaduse korral asendada pädeva asutuse hinnang enda omaga või teha uus otsus, tingimusel et selle õiguskaitsevahendi kasutamise ja vajaduse korral selle kohta tehtud kohtuotsuse täitmise tingimused võimaldavad teha kiiresti uue otsuse, mis on kooskõlas tühistamisotsuses sisalduva hinnanguga, mistõttu kolmanda riigi kodanik, kes on piisavalt hoolas, saab kasutada talle direktiivist 2016/801 tulenevaid õigusi täieulatuslikult.

Allkirjad

( *1 ) Kohtumenetluse keel: prantsuse.

( i ) Käesoleval kohtuasjal on väljamõeldud nimi. See ei vasta ühegi menetlusosalise tegelikule nimele.