Esialgne tõlge
KOHTUJURISTI ETTEPANEK
LAILA MEDINA
esitatud 5. juunil 2025(1)
Kohtuasi C‑704/23 P
Tigran Khudaverdyan
versus
Euroopa Liidu Nõukogu
Apellatsioonkaebus – Ühine välis- ja julgeolekupoliitika – Piiravad meetmed seoses Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustava või ohustava tegevusega – Rahaliste vahendite külmutamine – Apellandi nime kandmine asjaomaste isikute, üksuste ja asutuste loeteludesse – Otsuse 2014/145/ÜVJP artikli 2 lõike 1 punkt g – Tõlgendamine – Mõiste „juhtiv ettevõtja“ – Konkreetne isiklik käitumine Venemaa Föderatsiooni valitsuse mõjutamise seisukohast – Mõiste „majandussektorid, mis on suur sissetulekuallikas Venemaa Föderatsiooni valitsuse jaoks“
I. Sissejuhatus
1. Käesolev ettepanek käsitleb Tigran Khudaverdyani(2) esitatud apellatsioonkaebust, milles taotletakse 6. septembri 2023. aasta kohtuotsuse Khudaverdyan vs. nõukogu (T‑335/22, EU:T:2023:500)(3) tühistamist. Selle otsusega jättis Üldkohus rahuldamata apellandi esitatud hagi, milles vaidlustati ELTL artikli 263 alusel
– nõukogu 15. märtsi 2022. aasta otsus (ÜVJP) 2022/429, millega muudetakse otsust 2014/145/ÜVJP, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustava või ohustava tegevusega (ELT 2022, L 87 I, lk 44), ja nõukogu 15. märtsi 2022. aasta rakendusmäärus (EL) 2022/427, millega rakendatakse määrust (EL) nr 269/2014, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustava või ohustava tegevusega (ELT 2022, L 87 I, lk 1),(4)
– nõukogu 14. septembri 2022. aasta otsus (ÜVJP) 2022/1530, millega muudetakse otsust 2014/145/ÜVJP, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustava või ohustava tegevusega (ELT 2022, L 239, lk 149), ja nõukogu 14. septembri 2022. aasta rakendusmäärus (EL) 2022/1529, millega rakendatakse määrust (EL) nr 269/2014, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustava või ohustava tegevusega (ELT 2022, L 239, lk 1),(5) ja
– nõukogu 13. märtsi 2023. aasta otsus (ÜVJP) 2023/572, millega muudetakse otsust 2014/145/ÜVJP, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustava või ohustava tegevusega (ELT 2023, L 75 I, lk 134), ja nõukogu 13. märtsi 2023. aasta rakendusmäärus (EL) 2023/571, millega rakendatakse määrust (EL) nr 269/2014, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustava või ohustava tegevusega (ELT 2023, L 75 I, lk 1),(6)
osas, milles nende aktidega kantakse apellandi nimi nendele lisatud loeteludesse. Euroopa Liidu Nõukogu kehtestas nende aktide alusel apellandile liikmesriikide territooriumile sisenemise või selle läbimise keelu ning külmutas kõik tema rahalised vahendid ja majandusressursid sellel territooriumil.
2. Käesolev kohtuasi käsitleb ühte esimestest apellatsioonkaebustest, mis esitati Euroopa Kohtule seoses piiravate meetmetega, mille nõukogu võttis vastu 2022. aastal pärast Venemaa Föderatsiooni relvajõudude sissetungi Ukrainasse.(7) See annab Euroopa Kohtu suurkojale võimaluse määrata kindlaks, kuidas tõlgendada otsuse 2014/145/ÜVJP(8) (mida on muudetud otsusega (ÜVJP) 2022/329(9)) artikli 1 lõike 1 punktis e ja artikli 2 lõike 1 punktis g ning määruse (EL) nr 269/2014(10) (mida on muudetud määrusega (EL) 2022/330(11)) artikli 3 lõike 1 punktis g sätestatud kriteeriumi, ning analüüsida, kas see on õiguspärane. See kriteerium, millele tavaliselt osutatakse sõnadega „kriteerium g“, näeb ette selliste juhtivate ettevõtjate loetellu kandmise, kes on seotud majandussektoritega, mis on suur sissetulekuallikas Venemaa Föderatsiooni valitsuse jaoks.
3. Apellant väidab muu hulgas, et Üldkohus tõlgendas vääralt muudetud otsuse 2014/145 artikli 2 lõike 1 punkti g,(12) kui ta järeldas sisuliselt, et selles punktis sätestatud kriteeriumi täidetuks lugemiseks ei pea nõukogu tõendama loetellu kantava isiku konkreetset käitumist või panust, eelkõige seoses Venemaa Föderatsiooni valitsuse mõjutamisega, ega ka seotust Venemaa režiimiga. Lisaks seab ta kahtluse alla, kas see kriteerium on sobiv vahend muudetud otsuse 2014/145 artikli 2 lõike 1 punkti g eesmärkide saavutamiseks, ning leiab, et nõukogu on sellega seoses rikkunud tõendamiskoormise põhimõtet.
4. Käesolev kohtuasi on seotud kohtuasjadega C‑696/23 P, C‑711/23 P, C‑35/24 P ja C‑111/24 P, mis põhinevad apellatsioonkaebustel, mille vastavalt Dmitry Alexandrovich Pumpyanskiy, Viktor Filippovich Rashnikov, Dmitry Arkadievich Mazepin ja German Khan esitasid Üldkohtu otsuste peale, millega jäeti muutmata nende nimede kandmine nende isikute loetellu, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid muudetud otsuse 2014/145 artikli 2 lõike 1 punkti g alusel. Täna tehakse ettepanekud ka nende kohtuasjade kohta, milles ma keskendun spetsiifilistele küsimustele, mis on seotud kõnealuses sättes sisalduva loetellu kandmise kriteeriumi tõlgendamise ja kehtivusega ning mida Euroopa Kohus palus mul analüüsida, arvestades eelkõige apellantide esitatud ühiseid argumente.
II. Faktilised asjaolud ja menetlus
A. Vaidluse taust
5. Vaidluse tausta on kirjeldatud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 2–18. Käesoleva ettepaneku seisukohalt võib selle tausta kokku võtta järgmistele vaidlustamatutele faktilistele asjaoludele osutades.
6. Apellant on Armeenia kodakondsusega ettevõtja.
7. Nõukogu võttis 17. märtsil 2014 ELL artikli 29 alusel vastu otsuse 2014/145. Samal kuupäeval võttis nõukogu ELTL artikli 215 lõike 2 alusel vastu määruse nr 269/2014. Mõlemad aktid käsitlevad piiravaid meetmeid seoses Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustava või ohustava tegevusega.
8. Nõukogu võttis 25. veebruaril 2022 vastu otsuse 2022/329, millega muudeti otsust 2014/145 ja määruse 2022/330, millega muudeti määrust nr 269/2014, muutes nendega muu hulgas kriteeriume, mille alusel võib kõnealuseid piiravaid meetmeid kohaldada füüsiliste või juriidiliste isikute, üksuste või asutuste suhtes.
9. Otsusega 2022/329 muudetud otsuse 2014/145(13) artikli 1 lõike 1 punkti e kohaselt on keelatud liikmesriikide territooriumile siseneda või seda läbida füüsilistel isikutel, kes vastavad kriteeriumile, mis on sisuliselt sama kui kõnealuse otsuse artikli 2 lõike 1 punktis g sätestatud kriteerium. Viimati nimetatud sättega on omakorda ette nähtud neile kriteeriumidele vastavate füüsiliste isikute rahaliste vahendite ja majandusressursside külmutamine.
10. Muudetud otsuse 2014/145 artikli 2 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:
„1. Külmutatakse kõik rahalised vahendid ja majandusressursid, mis kuuluvad järgmistele isikutele või on nende omandis, valduses või kontrolli all:
[…]
g) juhtivad ettevõtjad või juriidilised isikud, üksused või asutused, kes on seotud majandussektoritega, mis on suur sissetulekuallikas Krimmi annekteerimise ja Ukraina destabiliseerimise eest vastutava Venemaa Föderatsiooni valitsuse jaoks,
[…]“.
11. Määrusega 2022/330 muudetud määrus nr 269/2014(14) näeb ette rahaliste vahendite külmutamise meetmete võtmise ja määrab kindlaks rahaliste vahendite külmutamise korra sõnastuses, mis on sisuliselt samaväärne muudetud otsuse 2014/145 sõnastusega. Muudetud määruse nr 269/2014 artikli 3 lõike 1 punktis g on sisuliselt korratud selle otsuse artikli 2 lõike 1 punkti g.
12. Arvestades olukorra tõsidust Ukrainas, võttis nõukogu 15. märtsil 2022 vastu esialgsed aktid. Apellandi nimi lisati muudetud otsusele 2014/145 lisatud loetellu ja muudetud määruse nr 269/2014 I lisas esitatud loetellu järgmistel põhjustel:
„[Apellant] on Yandexi tegevdirektor – tegemist on Venemaa ühe juhtiva äriühinguga, mis tegeleb masinõppepõhiste nutitoodete ja -teenustega. Yandexi endise meediajuhi süüdistuse kohaselt mängib äriühing võtmerolli Ukraina sõda puudutava info varjamisel venelaste eest. Lisaks on äriühing hoiatanud nende otsingumootori kaudu Ukraina kohta infot otsivaid Vene kasutajaid internetis leiduva ebausaldusväärse info eest pärast seda, kui Venemaa valitsus avaldatud materjali tõttu Vene meediat ähvardas.
[Apellant] osales 24. veebruaril 2022 Kremlis oligarhide kohtumisel [president Putiniga], et arutada Lääne sanktsioonide järgse tegevuse mõju. Asjaolu, et teda kutsuti sellel kohtumisel osalema, näitab, et ta kuulub [president Putini] lähedaste oligarhide siseringi ning toetab või rakendab tegevust või poliitikat, mis kahjustab või ohustab Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust ning stabiilsust ja julgeolekut. Lisaks on ta üks juhtivaid ettevõtjaid, kes on seotud majandussektoritega, mis on Krimmi annekteerimise ja Ukraina destabiliseerimise eest vastutava Venemaa Föderatsiooni valitsuse jaoks oluliseks tuluallikaks.“
13. Nõukogu avaldas 16. märtsil 2022 Euroopa Liidu Teatajas teatise (ELT 2022, C 121I, lk 1) isikutele, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid, mis on sätestatud vaidlustatud aktides.
14. Apellant esitas 6. aprillil 2022 taotluse, milles ta palus nõukogul anda talle juurdepääs dokumentidele, mille alusel võeti vastu teda puudutavad piiravad meetmed. Nõukogu rahuldas selle taotluse 13. aprillil 2022.
15. 30. mail 2022 esitas apellant nõukogule läbivaatamistaotluse.
16. Nõukogu võttis 14. septembril 2022 vastu esimesed loeteludesse jätmise aktid, millega pikendati apellandi suhtes võetud meetmete kehtivust 15. märtsini 2023.
17. Apellant esitas 1. novembril 2022 esimeste loeteludesse jätmise aktide läbivaatamise taotluse.
18. Nõukogu võttis 13. märtsil 2023 vastu teised loeteludesse jätmise aktid, millega pikendati apellandi suhtes võetud meetmete kehtivust 15. septembrini 2023.
B. Menetlus Üldkohtus ja vaidlustatud kohtuotsus
19. Apellant esitas vaidlusaluste aktide tühistamiseks hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 7. juunil 2022. Lisaks esitas apellant 25. novembril 2022 ja 14. aprillil 2023 muutmisavalduse, et muuta oma hagiavalduse nõudeid, lisades kaebusesse esimeste ja teiste loetellu jätmise aktide tühistamise nõude.
20. Apellant põhjendas oma hagi nelja väitega, väites sisuliselt esiteks, et rikutud on õigust tõhusale kohtulikule kaitsele ja põhjendamiskohustust, teiseks, et tehtud on ilmne hindamisviga, kolmandaks, et rikutud on proportsionaalsuse põhimõtet ja diskrimineerimiskeelu põhimõtet, ning neljandaks, et rikutud on põhiõigusi. Lisaks esitas apellant oma kahes muutmisavalduses viienda väite, mis on suunatud esimeste ja teiste loeteludesse jätmise aktide vastu, väites selles, et rikutud on tema õigust olla ära kuulatud ning et nõukogu on rikkunud oma kohustust oma otsus läbi vaadata.
21. Üldkohus jättis vaidlustatud kohtuotsusega apellandi hagi rahuldamata, esitades muu hulgas järgmised põhjendused.
22. Esiteks, mis puudutab muudetud otsuse 2014/145 artikli 2 lõike 1 punkti g tõlgendamist, siis leidis Üldkohus, et selles sätestatud kriteerium osutab mõjule seoses tegevusega majandussektorites, mis on Venemaa Föderatsiooni valitsuse jaoks suur sissetulekuallikas, nägemata ette täiendavaid tingimusi selle valitsuse režiimiga seotuse osas. Üldkohtu hinnangul püüdis nõukogu selle kriteeriumi abil kasutada ära mõjuvõimu, mis asjaomase kategooria isikutel tõenäoliselt on Venemaa režiimi suhtes, ajendades neid avaldama valitsusele survet, et ta oma poliitikat muudaks. Mõistet „juhtivad ettevõtjad“ oleks pidanud seega mõistma nii, et sellega peetakse silmas nende ettevõtjate tähtsust, võttes muu hulgas arvesse nende ametialast staatust, nende majandustegevuse olulisust, nende kapitaliosaluse suurust või ülesandeid ühes või mitmes ettevõttes, milles nad tegutsevad.(15)
23. Üldkohtu hinnangul toetab seda tõlgendust asjaolu, et kõnealuste piiravate meetmete eesmärk oli suurendada Ukraina territoriaalset terviklikkust kahjustava tegevuse kulukust. See eesmärk osutab ka sellele, et väljendiga „on suur sissetulekuallikas […] Venemaa Föderatsiooni valitsuse jaoks“ on viidatud majandussektoritele, mitte ettevõtjatele.(16)
24. Teiseks, mis puudutab apellandi vaidlusalustes aktides esitatud loetellu kandmise põhjenduste sisulist põhjendatust, siis leidis Üldkohus, et nõukogu järeldas põhjendatult, et apellant on juhtiv ettevõtja, mida saab järeldada ka tema omanduses oleva ja tema juhitava äriühingu Yandex majanduslikust tähtsusest.(17) Lisaks märkis Üldkohus, et nõukogu oli esitanud piisavalt konkreetsete, täpsete ja ühtelangevate kaudsete tõendite kogumi, mis võimaldas tõendada, et apellant tegutseb majandussektoris, mis on Venemaa Föderatsiooni valitsuse jaoks suur sissetulekuallikas, nimelt info- ja kommunikatsioonitehnoloogia sektoris.(18)
25. Kolmandaks, Üldkohus lükkas tagasi apellandi väite, mille kohaselt rikuti proportsionaalsuse põhimõtet, kui tema suhtes kohaldati muudetud otsuse 2014/145 artikli 2 lõike 1 punktis g sätestatud kriteeriumi. Sellega seoses märkis Üldkohus, et kui pidada silmas kõnealuste piiravate meetmetega taotletavate eesmärkide olulisust, ei ole negatiivsed tagajärjed, mis tulenevad nende kohaldamisest apellandi suhtes, ilmselgelt ebaproportsionaalsed.(19) Üldkohtu hinnangul ei oma tähtsust asjaolu, et apellandil ei ole otsest rolli Ukraina vastu suunatud tegevuses, kuna piiravaid meetmeid ei võetud tema suhtes mitte selle asjaoluga seoses, vaid kooskõlas muudetud otsuse 2014/145 artikli 2 lõike 1 punktiga g seetõttu, et ta on juhtiv ettevõtja, kes tegutseb majandussektorites, mis on Venemaa Föderatsiooni valitsuse jaoks suur sissetulekuallikas.(20)
III. Poolte nõuded ja menetlus Euroopa Kohtus
26. Apellatsioonkaebuses, mis saabus Euroopa Kohtusse 16. novembril 2023, palub apellant Euroopa Kohtul:
– tühistada vaidlustatud kohtuotsus;
– tühistada vaidlusalused aktid;
– hüvitada apellandile vaidlusaluste aktide vastuvõtmisega tekitatud kahju;
– mõista kohtukulud välja nõukogult.
27. 31. jaanuaril 2024 saabunud nõukogu vastuses palub nõukogu Euroopa Kohtul jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja mõista kohtukulud välja apellandilt.
28. 11. veebruaril 2025 toimus kohtuistung, kus apellant ja nõukogu vastasid suuliselt vastatavatele Euroopa Kohtu esitatud küsimustele, eelkõige seoses muudetud otsuse 2014/145 artikli 2 lõike 1 punktis g kasutatud väljendi „juhtiv ettevõtja“ tõlgendamisega.
IV. Analüüs
29. Apellant esitab oma apellatsioonkaebuse põhjenduseks neli väidet, väites sisuliselt järgmist:
– esiteks, et Üldkohus rikkus õigusnormi muudetud otsuse 2014/145 artikli 2 lõike 1 punkti g tõlgendamisel ja kohaldas seda sätet apellandi suhtes ekslikult;
– teiseks, et Üldkohus eiras oma kohtuliku kontrolli ulatust;
– kolmandaks, et Üldkohus tõlgendas ja kohaldas vääralt proportsionaalsuse põhimõtet, ning
– neljandaks, et Üldkohus rikkus apellandi põhiõigusi.
30. Euroopa Kohus palus analüüsida konkreetseid argumente muudetud otsuse 2014/145 artikli 2 lõike 1 punkti g tõlgendamise kohta, eelkõige neid, mis tulenevad apellatsioonkaebuse esimese väite esimesest osast. Veel palus Euroopa Kohus analüüsida apellandi argumente, mis puudutavad kõnealuse kriteeriumi kui muudetud otsuse 2014/145 artikli 2 lõike 1 punkti g eesmärkide saavutamise vahendi sobivust. Need argumendid on esitatud sisuliselt apellatsioonkaebuse esimese väite kolmandas osas ja kolmandas väites. Oma hinnangus keskendun nendele põhiküsimustele, millele pooled keskendusid kohtuistungil, kus nad esitasid Euroopa Kohtu palvel suuliselt oma seisukohad.
A. Apellatsioonkaebuse esimese väite esimene osa
31. Apellatsioonkaebuse esimese väite esimese osa puhul väidab apellant, et Üldkohus tõlgendas muudetud otsuse 2014/145 artikli 2 lõike 1 punktis g sätestatud kriteeriumi vääralt. Sisuliselt heidab ta Üldkohtule ette sellise järelduse tegemist, mille kohaselt kõnealune säte ei nõua, et nõukogu tõendaks loetellu kantud isiku konkreetset käitumist, eelkõige seoses Venemaa Föderatsiooni valitsuse mõjutamisega, ega seda, et nõukogu tõendaks isiku seost selle riigi režiimiga.
32. Nagu nähtub käesoleva ettepaneku punktist 10, on muudetud otsuse 2014/145 artikli 2 lõike 1 punktiga g ette nähtud kõigi selliste rahaliste vahendite ja majandusressursside külmutamine, mis kuuluvad „[juhtivatele ettevõtjatele], […], kes on seotud majandussektoritega, mis on suur sissetulekuallikas Krimmi annekteerimise ja Ukraina destabiliseerimise eest vastutava Venemaa Föderatsiooni valitsuse jaoks,“ või on nende isikute omandis, valduses või kontrolli all.
33. Apellandi peamises väites sisalduvate kahte rühma jagatud argumentide eesmärk on vaidlustada Üldkohtu tõlgendus muudetud otsuse 2014/145 artikli 2 lõike 1 punktist g esiteks seoses väljendiga „juhtiv ettevõtja“ ja teiseks seoses väljendiga „seotud majandussektoritega, mis on suur sissetulekuallikas […] Venemaa Föderatsiooni valitsuse jaoks“.
1. Väljendi „juhtivad ettevõtjad“ tõlgendamine
34. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei tule liidu õiguse sätte tõlgendamisel arvestada mitte üksnes selle sõnastust, vaid ka konteksti ning selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa asjaomane säte on. See on nii eelkõige siis, kui asjaomase ELi õiguse sätte sõnastus ei hõlma otsest viidet liikmesriikide õigusele, mille alusel tähendus ja kohaldamisala tuleks kindlaks määrata, nagu käesoleval juhul muudetud otsuse 2014/145 artikli 2 lõike 1 punkti g puhul.(21)
35. Esiteks, mis puudutab mõiste „leading businesspersons“ („juhtivad ettevõtjad“) grammatilist tõlgendamist, siis on üldteada, et sõna „businessperson“ („ettevõtja“) osutab isikule, kes töötab ettevõttes, tavaliselt äriühingu juhtivtasandil. Peale selle osutab sõna „business“ („ettevõtlus“) majandus- või äritegevusega tegelemisele. Seega osutab mõiste „businesspersons“ („ettevõtjad“) muudetud otsuse 2014/145 artikli 2 lõike 1 punktis g isikutele, kes tegelevad majandus- või äritegevusega äriühingus, mis kuulub neile endale või kus nad on olulisel ametikohal.(22)
36. Mis puutub sõnasse „leading“ („juhtiv“), siis see on omadussõna, mille tähendus on inglise keeles „very important or most important“ („väga tähtis või kõige tähtsam“).(23) Kuna väljendile „leading businesspersons“ („juhtivad ettevõtjad“) järgneb muudetud otsuse 2014/145 artikli 2 lõike 1 punktis g väljend „involved in economic sectors“ („seotud majandussektoritega“), tuleb mõistet „leading“ („juhtiv“) mõista nii, et sellega peetakse silmas asjaomase ettevõtja tähtsust sektoris, kus ta tegutseb, ja mõju, mida see isik on võimeline selles sektoris avaldama, mis on sisuliselt järeldus, mille Üldkohus tegi vaidlustatud kohtuotsuse punktis 79. Peale selle, nagu on osutatud punktis 80, saab asjaolu, et ettevõtja on „juhtiv“, kindlaks teha, võttes muu hulgas arvesse tema ametialast staatust, tema majandustegevuse olulisust, tema kapitaliosaluse suurust või ülesandeid ühes või mitmes ettevõttes, milles ta tegutseb.(24)
37. Sellest järeldub, et grammatilisest seisukohast ei teinud Üldkohus viga, kui ta järeldas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 83 sisuliselt, et määramaks kindlaks, et isik on „juhtiv ettevõtja“ muudetud otsuse 2014/145 artikli 2 lõike 1 punkti g tähenduses, ei pea nõukogu tõendama muud kui seda, et asjaomane isik tegeleb majandus- või äritegevusega ning et seda isikut käsitatakse vaidlustatud kohtuotsuse punktis 80 kirjeldatud asjaolusid arvesse võttes isikuna, kes on selles majandussektoris, kus ta tegutseb, väga tähtis või kõige tähtsam ettevõtja, ja seega võimeline avaldama selles sektoris mõju.
38. On tõsi, et muudetud otsuse 2014/145 artikli 2 lõike 1 punkti g mõnes keeleversioonis kasutatakse nimisõna „businesspersons“ („ettevõtja“) täiendina omadussõna „leading“ („juhtiv“) asemel omadussõna, mille tähendus on samaväärne ingliskeelse sõna „influential“ („mõjukas“) tähendusega.
39. Sellega seoses tuletan siiski meelde, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei saa ELi õigusnormi ühes või mõnes keeleversioonis kasutatud sõnastus olla selle õigusnormi tõlgendamise ainus alus. Nimelt tuleb liidu õigusnorme tõlgendada ja kohaldada ühetaoliselt, arvestades liidu kõigis keeltes kehtivaid versioone.(25)
40. Käesoleval juhul täheldan kooskõlas kohtuistungil antud nõukogu selgitustega, et muudetud otsuse 2014/145 artikli 2 lõike 1 punkti g 12 keeleversioonis on sisuliselt kasutatud nimisõna „businesspersons“ („ettevõtjad“) täiendina omadussõna, mille tähendus on samaväärne ingliskeelse sõna „leading“ („juhtivad“) tähendusega.(26) Lisaks nendele versioonidele on mõnes versioonis kasutatud sõna, mida võib tõlkida inglise keelde sõnaga „prominent“ („silmapaistev“) või „principal“ („peamine“), mis semantilises mõttes osutab sõnale „leading“ („juhtiv“).(27) Käesoleva ettepaneku punktis 36 esitatud kaalutlused, mis käsitlevad ingliskeelse mõiste „leading businesspersons“ („juhtivad ettevõtjad“) tõlgendamist, on seega täielikult kohaldatavad kõigi nende versioonide suhtes.
41. Samas on ainult prantsuse, läti ja leedu keeles kasutatud muudetud otsuse 2014/145 artikli 2 lõike 1 punktis g nimisõna „businesspersons“ („ettevõtjad“) täiendina omadussõna, mille tõlge inglise keelde on „influential“ („mõjukas“). Samas on ka nende keelte puhul sõna „influencial“ („mõjukas“) üks peamisi tähendusi „important“ („tähtis“).(28) Järelikult tuleks selleks, et tagada muudetud otsuse 2014/145 artikli 2 lõike 1 punkti g ühetaoline tõlgendamine ja kohaldamine, mis on punktis 39 viidatud kohtupraktika kohaselt nõutav, tõlgendada väljendit „leading businesspersons“ („juhtivad ettevõtjad“) prantsuse, läti ja leedu keeles samamoodi, nagu seda tõlgendatakse enamiku selle sätte keeleversioonide puhul, nimelt viidates asjaomase ettevõtja tähtsusele selles majandussektoris, kus ta tegutseb ja kus ta on võimeline mõju avaldama.
42. Eespool esitatud kaalutlustest võib järeldada, et grammatilisest seisukohast ei ole põhjendatud apellandi argument, mille kohaselt peaks nõukogu muudetud otsuse 2014/145 artikli 2 lõike 1 punktis g kasutatud väljendi „leading businesspersons“ („juhtivad ettevõtjad“) tõttu tõendama loetellu kantava isiku konkreetset käitumist, eelkõige seoses Venemaa Föderatsiooni valitsuse mõjutamisega, või isiku seotust selle riigi režiimiga.
43. Teiseks, mis puudutab kontekstipõhist tõlgendust, siis soovin kõigepealt meelde tuletada, et muudetud otsuse 2014/145 artikli 2 lõike 1 punktis g sätestatud loetellu kandmise kriteerium, mis on suunatud „juhtivate ettevõtjate“ vastu, kehtestati esimest korda otsusega 2022/329. Viimati nimetatud otsus võeti vastu 25. veebruaril 2022 ehk järgmisel päeval pärast seda, kui Venemaa Föderatsiooni president kuulutas välja sõjalise operatsiooni Ukrainas ja Venemaa relvajõud alustasid rünnakut Ukrainale.(29)
44. Pealegi on oluline märkida, et juba enne seda, kui otsust 2014/145 muudeti otsusega 2022/329, sisaldas otsuse 2014/145 artikli 2 lõige 1 loetellu kandmise kriteeriumi, mis sisuliselt võimaldas meetme võtta isikute suhtes, kes on võimelised individuaalselt avaldama mõju Venemaa Föderatsiooni valitsusele. See kehtib eelkõige otsuse 2014/145 artikli 2 lõike 1 punkti d puhul, milles sisuliselt osutati füüsilistele isikutele, kes annavad aktiivselt materiaalset või rahalist toetust Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustava või ohustava tegevuse eest vastutavatele Venemaa otsustusõiguslikele isikutele või saavad nende tegevusest kasu. See kriteerium jäi muudetud otsusesse 2014/145 alles, mis minu arvates tähendab seda, et selle artikli 2 lõike 1 punkti g tõlgendamine nii, et selle kohaselt tuleb tõendada Venemaa Föderatsiooni valitsust mõjutavat käitumist ja seost seda riiki reguleeriva režiimiga, nagu väidab apellant, oleks täiesti üleliigne ja seega kontekstist lähtuvalt ebajärjekindel.
45. Seetõttu ja ilma et see mõjutaks täiendavaid kaalutlusi, mille ma esitan käesoleva ettepaneku edasises osas, ei leia ma, et muudetud otsuse 2014/145 artikli 2 lõike 1 punkti g kontekstipõhine tõlgendus toetaks apellandi argumenti.
46. Kolmandaks, mis puudutab teleoloogilist tõlgendamist, siis moodustab muudetud otsuse 2014/145 artikli 2 lõike 1 punkt g osa õiguslikust raamistikust, millega kehtestati pretsedenditu piiravate meetmete kogum, mille eesmärk on – nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 81 õigesti märkis – avaldada Venemaa Föderatsioonile maksimaalset survet, et muuta tegevus, mille eesmärk on kahjustada Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust, tema jaoks kulukamaks.
47. Need on tõepoolest Venemaa suhtes võetud piiravate meetmete eesmärgid, nagu need on sisuliselt sõnastatud Euroopa Kohtu 25. juuni 2020. aasta kohtuotsuses VTB Bank vs. nõukogu (C‑729/18 P, EU:C:2020:499, punkt 59),(30) milles viidatakse ka 28. märtsi 2017. aasta kohtuotsusele Rosneft (C‑72/15, EU:C:2017:236, punkt 123).(31) Mõlemas kohtuotsuses käsitleti valdkondlikke piiravaid meetmed, mis võeti vastu seoses Ukraina olukorda destabiliseeriva Venemaa tegevusega enne 24. veebruari 2022, mil Venemaa relvajõud alustasid kõnealuse riigi vastu rünnakut.(32) Eesmärgid, mille Euroopa Kohus nendes kohtuotsustes määratles, jäävad siiski kehtima ka käesolevas asjas käsitletavate individuaalsete piiravate meetmete tõlgendamisel, pidades silmas, et raamistiku alusel, mis reguleerib ühist reageerimist olukorrale, mis on pärast Venemaa rünnakut veelgi halvenenud, nagu on sõnaselgelt märgitud otsust 2014/145 muutva otsuse 2022/329 põhjendustes 10 ja 11, võeti vastu nii valdkondlikud kui ka individuaalsed piiravad meetmed.(33)
48. Eelnevat arvesse võttes leian kooskõlas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 81 esitatud Üldkohtu järeldustega, et põhjendatud on eeldada, et muudetud otsuse 2014/145 artikli 2 lõike 1 punktis g osutatud juhtivate ettevõtjate suhtes piiravate meetmete võtmisega saab maksimeerida survet Venemaa Föderatsiooni valitsusele, et too lõpetaks sõjalise agressiooni Ukraina territooriumil. Viimaks on ju nendel juhtivatel ettevõtjatel keskne roll nende majandussektorite kasumlikkuse säilitamisel, kus nad tegutsevad ja mis lõpuks aitavad tagada Venemaa Föderatsiooni valitsusele rahalised vahendid tema tegevuse ja poliitikate elluviimiseks. Järelikult aitavad käesolevas asjas käsitletavad piiravad meetmed tõenäoliselt asjaomaste juhtivate ettevõtjate tegevuse pärssimise kaudu vähendada Venemaa Föderatsiooni valitsuse tulu asjaomastest majandussektoritest, misläbi suurenevad selle valitsuse jaoks sõjategevuse kulud ning väheneb tema võime kahjustada Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust.
49. Sellest järeldub, et meetme võtmine juhtivate ettevõtjate suhtes, kes on seotud majandussektoritega, mis on Venemaa Föderatsiooni valitsuse jaoks suur sissetulekuallikas, on loogilises seoses käesolevas asjas käsitletavate piiravate meetmete eesmärgiga. Vastupidi apellandi argumentidele kehtib see seos ka siis, kui loetellu kantud isik ei käitu teataval konkreetsel viisil, eelkõige seoses Venemaa Föderatsiooni valitsuse mõjutamisega, või kui tal ei ole seost selle riigi valitseva režiimiga.
50. Muudetud otsuse 2014/145 artikli 2 lõike 1 punkti g teleoloogiline tõlgendus ei tingi seega vajadust vaadata uuesti läbi selle sätte grammatiline ja kontekstipõhine tõlgendus, mis on esitatud käesoleva ettepaneku punktides 42 ja 45. See hoopis toetab seisukohta, et selles sättes kasutatud väljendist „juhtivad ettevõtjad“ tingituna peab nõukogu tõendama ainult seda, et asjaomane isik tegeleb majandus- või äritegevusega ning et seda isikut käsitatakse vähemalt väga tähtsa ettevõtjana selles majandussektoris, kus ta tegutseb, ja ta on seega võimeline avaldama selles sektoris mõju.
51. Eeltoodud kaalutlusi silmas pidades saab järeldada, et ühestki tõlgendusmeetodist, mis on Euroopa Kohtu praktikas määratletud liidu õiguse sätte tähenduse kindlakstegemiseks, ei tulene, nagu peaks meetme adressaadiks olev isik, kes loetakse „juhtivaks ettevõtjaks“ muudetud otsuse 2014/145 artikli 2 lõike 1 punkti g tähenduses, olema käitunud Venemaa Föderatsiooni valitsusele mõju avaldaval viisil või olema selle valitsusega seotud, nagu väidab apellant.
52. Mis puudutab lõpuks apellandi argumenti, et muudetud otsuse 2014/145 artikli 2 lõike 1 punkti g selline tõlgendus rikub õiguskindluse põhimõtet, siis on oluline rõhutada, et peale selle, et nimetatud argument on põhjendamata, tuleneb ka Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast, et õiguskindluse põhimõte nõuab ühest küljest, et õigusnormid oleks selged ja täpsed, ning teisest küljest, et nende kohaldamine oleks õigussubjektidele ettenähtav, eriti kui need võivad kaasa tuua ebasoodsaid tagajärgi. Neid nõudeid ei saa aga tõlgendada nii, et nendega on vastuolus see, kui liidu õigusnormis kasutatakse mõnda abstraktset õigusmõistet, ega ka nii, et see nõuab, et sellises abstraktses normis oleksid mainitud mitmesugused konkreetsed olukorrad, mille korral see võib olla kohaldatav, kuivõrd seadusandja ei saa kõiki selliseid olukordi ette kindlaks määrata.(34)
53. Leian, et ehkki ilmselgelt ei ole võimalik ette kindlaks määrata kõiki olukordi, millele muudetud otsuse 2014/145 artikli 2 lõike 1 punkti g kohaldatakse, annab eespool pakutud tõlgendus, mis kinnitab Üldkohtu tõlgendust vaidlustatud kohtuotsuses, piisavalt konkreetsed kriteeriumid, et tunda ära olukorrad, milles mõistet „juhtiv ettevõtja“ võib kohaldada.
54. Seega ei saa minu arvates väita, et Üldkohus rikkus õigusnormi või õiguskindluse põhimõtet, kui ta tõlgendas muudetud otsuse 2014/145 artikli 2 lõike 1 punktis g sätestatud väljendit „juhtivad ettevõtjad“.
2. Väljendi „seotud majandussektoritega, mis on suur sissetulekuallikas“ tõlgendamine
55. Sissejuhatuseks soovin meelde tuletada, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 82 leidis Üldkohus, et muudetud otsuse 2014/145 artikli 2 lõike 1 punktis g kasutatud väljendi „on suur sissetulekuallikas […] Venemaa Föderatsiooni valitsuse jaoks“ puhul on silmas peetud majandussektoreid, millega juhtivad ettevõtjad on seotud, mitte neid ettevõtjaid endid. See tähendab, et kõnealuse sätte kohaldamiseks peab nõukogu tõendama üksnes seda, et need majandussektorid on Venemaa Föderatsiooni valitsusele suur sissetulekuallikas, ning et ta ei pea lisaks tõendama asjaomase isiku konkreetset käitumist või seost selle isiku ja Venemaa režiimi vahel. Üldkohtu hinnangul on see tõlgendus kooskõlas käesolevas asjas käsitletavate piiravate meetmete eesmärkidega.
56. Eespool punktis 39 viidatud kohtupraktikat silmas pidades peaksin kõigepealt märkima, et muudetud otsuse 2014/145 artikli 2 lõike 1 punkti g enamiku keeleversioonide sõnastus räägib apellandi esitatud argumendi vastu.
57. Nii on see ingliskeelse versiooni puhul, milles on muudetud otsuse 2014/145 artikli 2 lõike 1 punkti g sõnastamisel kasutatud väljendeid niisuguses järjekorras, mis osutab sellele, et Üldkohus tõlgendas väljendit „providing a substantial source of revenue“ („on suur sissetulekuallikas“) õigesti, kui ta järeldas, et see osutab sellele vahetult eelnevale väljendile „involved in economics sectors“ („seotud majandussektoritega“). Kui nõukogu oleks tahtnud sätestada, et kõnealune tulu peab pärinema juhtivatelt ettevõtjatelt endilt, siis mõistliku eelduse kohaselt oleks ta need kaks väljendit järjestanud vastupidi, nii et see taotlus oleks ilmselge, kuna puudub keeleline põhjus, mis oleks takistanud tal seda teha.
58. Pealegi on enamikus muudetud otsuse 2014/145 artikli 2 lõike 1 punkti g keeleversioonides kasutatud väljendite „seotud majandussektoritega“ ja „on suur sissetulekuallikas […] Venemaa Föderatsiooni valitsuse jaoks“ vahel siduvat asesõna.(35) Neil juhtudel on nende kahe elemendi seos seda ilmsem, et väljendist „on suur sissetulekuallikas […] Venemaa Föderatsiooni valitsuse jaoks“ saab paratamatult nimisõna(fraasi) „majandussektorite“ kõrvallause.
59. Igal juhul tuleb seoses nende keeleversioonidega, mis on apellandi väitel mitmeti mõistetavad, märkida kontekstipõhisest seisukohast seda, et kuna muudetud otsuse 2014/145 artikli 2 lõike 1 punkt g seob mõiste „sissetulek“ riigi valitsusega kui selle tulu saajaga, siis on nende mõistete kõige täpsem tõlgendus see, et sissetuleku allikas peab olema majandussektor, mitte üksik ettevõtja.(36) See on tuletatav tavapärasest riigi rahandusega seotud arusaamast, mis lähtub makromajanduslikust aspektist. Lisaks on ilmne, et kui nõukogu oleks tahtnud, et suure sissetulekuallikana käsitataks juhtivat ettevõtjat ennast, siis oleks väljend „seotud majandussektoriga“ olnud üleliigne ja seda ei oleks muudetud otsuse 2014/145 artikli 2 lõike 1 punkti g lisatud, kuna kõik ettevõtjad on juba olemuslikult otseselt või kaudselt seotud majandussektoriga.
60. Peale selle tundub mulle, et muudetud otsuse 2014/145 artikli 2 lõike 1 punkti g teleoloogiline tõlgendus toetab seda kontekstipõhist tõlgendust. Kuna piiravate meetmete võtmise eesmärk on ju – nagu juba varem selgitatud(37) – vähendada Venemaa Föderatsiooni valitsuse kasutatavaid rahalisi vahendeid, et ta lõpetaks Ukraina destabiliseerimise ja agressiooni poliitika, tuleks selle eesmärgi tulemuslikuma täitmise huvides vähendada majandussektorist saadavat tulu, mitte juhtiva ettevõtja isiklikku panust sellesse.
61. Järelikult ei teinud Üldkohus viga, kui ta järeldas eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktis 82, et arvestades käesolevas asjas käsitletavate piiravate meetmete eesmärki, pidi Venemaa Föderatsiooni valitsuse jaoks suur sissetulekuallikas olema sektorid, millega loetellu kantud juhtivad ettevõtjad on seotud, mitte need ettevõtjad ise.
62. On tõsi, et otsuse 2022/329 põhjenduses 11 on sedastatud, et „võttes arvesse olukorra tõsidust, on nõukogu seisukohal, et loetellu kandmise kriteeriume tuleks muuta, et hõlmata […] isikud ja üksused, kes on [Venemaa Föderatsiooni valitsuse] oluliseks tuluallikaks“. Minu arvates näitab juba ainuüksi asjaolu, et selles põhjenduses ei osutata mitte ainult isikutele, vaid ka üksustele, selgelt, et seda kriteeriumi ei saa mõista nii, nagu peetaks sellega silmas üksnes „juhtivaid ettevõtjaid“, vaid seda tuleb mõista nii, et sellega peetakse silmas laiemat mõistet, nimelt tervet majandussektorit, sealhulgas kõiki selles tegutsevaid isikuid ja üksusi.
63. Lisaks on oluline meelde tuletada, et Euroopa Kohtu praktikast järeldub, et kuigi liidu õigusakti põhjendused on tõlgendamisel olulised elemendid, mis võivad selgitada asjaomase akti koostaja tahet, ei ole neil põhjendustel siduvat õigusjõudu ja neile ei saa tugineda asjaomase akti sätetest kõrvalekaldumiseks ega nende sätete selliseks tõlgendamiseks, mis on ilmselgelt vastuolus nende sõnastusega.(38)
64. Kuna käesoleval juhul viivad Euroopa Kohtu praktikas määratletud tõlgendusmeetodid liidu õiguse sätte tähenduse kindlakstegemiseks järeldusele, et väljend „suur sissetulekuallikas“ tuleb siduda väljendiga „seotud majandussektoritega“, mitte väljendiga „juhtivad ettevõtjad“, ei saa seda tõlgendust ainuüksi otsuse 2020/329 põhjenduse 11 sisu alusel kahtluse alla seada.
65. Viimaseks väidab apellant sisuliselt, et tõlgendusest, mille Üldkohus esitas muudetud otsuse 2014/145 artikli 2 lõike 1 punkti g kohta eelkõige seoses väljendiga „suur sissetulekuallikas“, nähtub, nagu ei omaks asjaomase ettevõtja isiklik käitumine või panus üldse mingit tähtsust. Sellega seoses piisab aga meenutusest, et kõnealuse sätte eri elementide tõlgendused ei toeta seisukohta, mille kohaselt peab nõukogu tõendama enamat kui seda, et loetellu kantud isik tegeleb majandus- või äritegevusega ja et seda isikut peetakse vähemalt väga oluliseks ettevõtjaks selles sektoris, millega ta on seotud, mistõttu on ta võimeline selles sektoris mõju avaldama.
66. Eeltoodud kaalutlusi silmas pidades leian, et Üldkohtule ei saa ette heita õigusnormi rikkumist seoses sellega, et ta tõlgendas otsuse 2014/145 artikli 2 lõike 1 punktis g kasutatud väljendit „on suur sissetulekuallikas […] Venemaa Föderatsiooni valitsuse jaoks“ apellandi väidetud viisil.
B. Apellatsioonkaebuse esimese väite kolmas osa ja kolmas väide
67. Apellatsioonkaebuse esimese väite kolmandas osas ja kolmandas väites väidab apellant sisuliselt seda, et Üldkohus eksis oma hinnangus, mis käsitleb muudetud otsuse 2014/145 artikli 2 lõike 1 punktis g sätestatud kriteeriumi sobivust selle sätte eesmärkide saavutamiseks, ja rikkus tõendamiskohustust, mis sellega seoses lasub nõukogul. Ta väidab, et Üldkohtu esitatud tõlgendus muudetud otsuse 2014/145 artikli 2 lõike 1 punktist g toob kaasa olukorra, kus isikuid karistatakse selle eest, kes nad on, võtmata arvesse seda, mida nad teevad või peaksid tegema. Mis puutub käesolevasse kohtuasja, on tema arvates küsitav, et kõnealuses sättes sisalduva kriteeriumi kohaldamine võimaldaks Venemaa riiki kuidagi mõjutada. Apellant väidab veel, et nõukogu ei ole kuidagi tõendanud, kuidas ta võiks avaldada survet Venemaa Föderatsiooni valitsusele, nii et viimane muudaks oma poliitikat.
68. Nõukogu vaidleb nendele argumentidele vastu.
69. Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt peavad liidu kohtud piiravate meetmete kohtuliku kontrolli raames tunnustama nõukogu ulatuslikku kaalutlusõigust nende piiravate meetmete üldkriteeriumide kehtestamisel, mis määratlevad isikute ringi, kelle suhtes võib selliseid meetmeid kohaldada.(39) See on üldiselt seletatav asjaoluga, et kuigi ELL artikli 24 lõikega 1 ja ELTL artikli 275 teise lõiguga antakse liidu kohtutele selles ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) erivaldkonnas erandkorras kohtualluvus, ei saa need kohtud asendada nõukogu poliitilisi või strateegilisi valikuid piiravate meetmete vastuvõtmisel.(40) Liidu kohtute kontrolli ulatus kohtuliku kontrolli käigus on seega piiratud.(41)
70. See aga ei tähenda, nagu oleks nõukogul lubatud tegutseda meelevaldselt. Vastasel juhul kaotaks ELL artikli 24 lõikes 1 ja ELTL artikli 275 teises lõigus ette nähtud erand oma soovitud toime.(42) Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tuleb meetme õiguspärasust kontrollida proportsionaalsuse põhimõttest lähtudes,(43) mis tähendab sisuliselt, et meetme õiguspärasuse võib kummutada üksnes asjaolu, et meede on pädeva institutsiooni taotletava eesmärgi saavutamiseks ilmselgelt sobimatu.(44)
71. Sellega seoses tuletaksin kõigepealt meelde, et Euroopa Kohus on oma praktikas juba kiitnud heaks kriteeriumi, mis on sõnastatud sarnaselt käesolevas asjas käsitletava kriteeriumiga. Viitan 9. juuli 2020. aasta kohtuotsusele Haswani vs. nõukogu (C‑241/19 P, EU:C:2020:545),(45) milles käsitleti otsuse 2013/255/ÜVJP,(46) mida on muudetud otsusega (ÜVJP) 2015/1836, artikli 27 lõike 2 punktis a ja artikli 28 lõike 2 punktis a sätestatud kriteeriume.(47) Nende sätetega keelas nõukogu „Süürias tegutsevatel juhtivatel ettevõtjatel“ siseneda liikmesriikide territooriumile ning külmutas kõik nendele kuuluvad rahalised vahendid ja majandusressursid seoses selles riigis toimuva tsiviilelanikkonna vägivaldse represseerimisega.
72. Oluline on märkida, et otsuse 2013/255(48) põhjendust 5 silmas pidades nentis Üldkohus oma otsuses, et Süüria majandus on Süüria režiimi range kontrolli all ning et riigis on välja kujunenud riigi äriringkondade ja režiimi vaheline vastastikuse sõltuvuse suhe. Sellises olukorras sai Süürias tegutsevate juhtivate ettevõtjate sisering säilitada oma staatuse üksnes Süüria režiimiga tihedates sidemetes olles. Seega oli ainuüksi asjaolu, et ettevõtja kuulub sellesse kategooriasse, piisav alus nende suhtes vajalike meetmete võtmiseks ning puudus igasugune vajadus tõendada seost juhtiva ettevõtja staatuse ja Süüria režiimi vahel.(49)
73. Täheldan siiski, et hoolimata nende sarnasest sõnastusest on muudetud otsuse 2014/145 artikli 2 lõike 1 punktis g sätestatud kriteeriumi ja muudetud otsuses (EL) nr 2013/255 sätestatud kriteeriumi vahel üks oluline erinevus. Nimelt ei osutata nende piiravate meetmete puhul, mis võeti vastu pärast seda, kui Venemaa relvajõud alustasid Ukraina vastu rünnakut, juhtivate ettevõtjate loetellu kandmisega seoses Venemaa Föderatsiooni äriringkondade ja selle riigi režiimi vahelise vastastikuse sõltuvussuhte olemasolule. Tegelikult ei ole meetmed suunatud nende ettevõtjate vastu mitte seepärast, et neil on tihe seos Venemaa poliitilise juhtkonnaga, vaid seepärast, et nad tegutsevad majandussektoris, mis on Venemaa Föderatsiooni valitsuse jaoks suur sissetulekuallikas.(50)
74. Euroopa Kohus peab seega otsustama, kas muudetud otsuse 2014/145 artikli 2 lõike 1 punktis g sätestatud kriteeriumi saab neil asjaoludel kohaldada. Täpsemalt peab Euroopa Kohus analüüsima, kas seda kriteeriumi võib pidada õiguspäraseks olukorras, kus nõukogu ei pea tõendama esiteks ei otsest ega kaudset seost asjaomase isiku ja Venemaa Föderatsiooni valitsuse Ukrainat puudutava tegevuse ja poliitikate vahel ega ka teiseks asjaomase juhtiva ettevõtja teatavat konkreetset käitumist, vaid ainult seda, et tema ametialase tegevuse kaudu on võimalik avaldada mõju Venemaa Föderatsiooni majandusele ja seega Venemaa Föderatsiooni valitsuse saadavale tulule.
75. Mis puudutab esimest neist küsimustest, siis soovin juhtida Euroopa Kohtu tähelepanu tema 1. märtsi 2016. aasta kohtuotsusele National Iranian Oil Company vs. nõukogu (C‑440/14 P, EU:C:2016:128), milles ta toetas isikute või üksuste loetellu kandmise kriteeriumi, mille puhul ei olnud vaja tõendada tegelikku otsest või kaudset seost tuumarelva leviku soodustamisega, nagu on osutatud selles piiravate meetmete kogumis. Euroopa Kohus leidis oma otsuses sisuliselt, et isegi kui sellist seost ei ole, võib need isikud ja üksused loetellu kanda, kuna nad võivad soodustada tuumarelvade levikut, andes Iraani valitsusele ressursse või materiaalseid, rahalisi või logistilisi vahendeid.(51)
76. Minu arvates on Euroopa Kohtu varasemad kaalutlused mõjuvatel põhjustel kohaldatavad ka käesolevas asjas. Nagu ma märkisin oma ettepanekus kohtuasjas Timchenko vs. nõukogu (C‑703/23 P, EU:C:2025:274, punkt 52), on selle kohtupraktika ratio decidendi lõpetada tegevus, mille vastu meetmed on suunatud, vähendades selleks tegevuseks kättesaadavaid rahalisi vahendeid, sõltumata nende päritolust ning eelkõige sellest, kas asjaomase isiku ja asjaomase valitsuse tegevuse ja poliitikate vahel on seos või mitte. Käesoleva asja puhul on nende juhtivate ettevõtjate majandustegevus, kelle vastu kõnealused piiravad meetmed on suunatud, Venemaa Föderatsiooni valitsuse eelarve rahastamiseks väga oluline. Seega ei ole tähtis, kas nendel ettevõtjatel on selle valitsusega või selle valitsuse Ukrainat puudutava tegevuse või poliitikatega otsene või kaudne seos või mitte.
77. Mis puutub teise küsimusse, siis põhinevad apellandi argumendid eeldusel, et Euroopa Kohtu praktikas on seni käsitletud juhtumeid, mille puhul kanti isik nende isikute või üksuste loetellu, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid, tema isikliku käitumise tõttu, kuna selline käitumine on eeltingimus tema sidumiseks olukorraga, mida kõnealuste meetmetega soovitakse lahendada. Apellant väitis kohtuistungil sisuliselt seda, et Euroopa Kohus ei ole varem toetanud loetellu kandmise kriteeriumi, mis põhineb ainuüksi asjaomase isiku ametialasel staatusel, nimelt, et tegu on kasumlikes majandussektorites tegutseva ettevõtjaga.
78. Pean siinkohal rõhutama, et isegi kui eeldada, et apellandi märkused on õiged, ei tähenda see iseenesest, et niisugune loetellu kandmise kriteerium, mille puhul isiku loetellu kandmine ei eelda asjaomase isiku konkreetset isiklikku käitumist, tuleks lugeda õigusvastaseks per se. Nagu käesoleva ettepaneku punktis 69 juba meenutati, on nõukogul piiravate meetmete õiguslike kriteeriumide üldisel ja abstraktsel määratlemisel ning nende meetmete vastuvõtmise korra kehtestamisel ulatuslik kaalutlusõigus, mis tähendab, et tühistada tuleks ainult selline meede, mis on nõukogu taotletavat eesmärki silmas pidades ilmselgelt sobimatu.
79. Sellega seoses peaksin kõigepealt märkima, et apellant ei sea kahtluse alla muudetud otsuse 2014/145 artikli 2 lõike 1 punktis g sätestatud kriteeriumiga taotletava eesmärgi õiguspärasust, nimelt selle eesmärgi õiguspärasust, mille Üldkohus määratles vaidlustatud kohtuotsuse punktis 81 ja milleks on suurendada survet Venemaa Föderatsioonile ning muuta Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustav tegevus talle kulukamaks.(52) Küll aga vaidlustab ta selle, et muudetud otsuse 2014/145 artikli 2 lõike 1 punktis g osutatud juhtivate ettevõtjate loetellu kandmine on sobiv vahend nende eesmärkide saavutamiseks.
80. Leian siiski, et apellandi argument tuleks järgmistel põhjustel tagasi lükata.
81. Esimesena, nagu ma käesoleva ettepaneku esimeses osas juba selgitasin, võivad meetmed olla võetud juhtivate ettevõtjate vastu tulenevalt nende ametialasest tegevusest Venemaa majanduse võtmesektorites, kuna nende tegevuse tulemus on tihedalt seotud Venemaa Föderatsiooni valitsuse eelarve rahastamisega. Piiravate meetmete kehtestamisega sisuliselt raskendatakse nende tegevust, mis võib kahjustada Venemaa majandust(53) ja seega muuta viimase jaoks Ukraina-vastane sõjaline agressioon kulukamaks. Seega võib järeldada, et meetme võtmine juhtivate ettevõtjate vastu, kes on seotud majandussektoritega, mis on Venemaa Föderatsiooni valitsuse jaoks suur sissetulekuallikas, on loogilises seoses käesolevas asjas käsitletavate piiravate meetmete eesmärgiga survestada Venemaa Föderatsiooni valitsust lõpetama oma agressiooni.
82. Peale selle, ehkki muudetud otsuse 2014/145 artikli 2 lõike 1 punktis g ei ole konkreetselt kindlaks määratud sektoreid, mis on Venemaa Föderatsiooni valitsuse jaoks suur sissetulekuallikas, nentida, et kõnealuse väljendi sõnastamine kuulub samuti nõukogu ulatusliku kaalutlusõiguse alla, mis tal on piiravate meetmete korra raames kohaldatavate üldiste kriteeriumide kindlaksmääramisel. Selles väljendis sisalduva mõiste kohaldamise konkreetse juhtumi suhtes võib kindlaks määrata juhtumipõhiselt, tingimusel, et liidu kohus peab selle suhtes tegema kohtulikku kontrolli.(54)
83. Teisena, nagu nõuab Euroopa Kohtu praktika,(55) tuleb muudetud otsuse 2014/145 artikli 2 lõike 1 punkti g asjakohasuse hindamisel nõuetekohaselt arvesse võtta konteksti, milles kõnealune otsus vastu võeti. Sellega seoses kutsun Euroopa Kohut üles võtma arvesse mitte ainult erakorralisi ja muutuvaid asjaolusid, millega seoses kõnealused piiravad meetmed võeti, vaid ka kumulatiivset mõju, mida sooviti saavutada üldiselt kõigi nende meetmetega, mis Venemaa Föderatsiooni suhtes on kehtestatud pärast seda, kui too alustas rünnakut Ukraina vastu.
84. Sellega seoses tuleb esiteks märkida, et kõnealused piiravad meetmed võeti vastu erakorralises ja äärmiselt kiireloomulises olukorras, millele on osutatud otsuse 2022/329 põhjendustes 3–10. Need meetmed moodustasid lahutamatu osa enneolematu ulatusega meetmepaketist, mille nõukogu võttis vastu kiiresti, ühtselt, järk-järgult ja koordineeritult.(56) Nagu nõukogu kohtuistungil õigesti märkis, reageeris liit otsustavalt rahvusvahelisest õigusest tulenevate erga omnes kohustuste rikkumisele, et takistada Venemaa Föderatsiooni Ukraina-vastast sõjalist agressiooni,(57) rakendades selleks kõiki tema käsutuses olevaid meetmeid peale nende, mis eeldavad jõu kasutamist.
85. Teiseks on otsuse 2022/329 põhjenduses 5 selgelt väljendatud nõukogu seisukoht, mille kohaselt on igasugusel Venemaa Föderatsiooni poolt Ukraina vastu suunatud sõjalisel agressioonil tohutud tagajärjed ja kõrge hind, mis tähendab muu hulgas mitmesuguseid valdkondlikke ja individuaalseid piiravaid meetmeid, mis võetakse vastu koostöös partneritega. Seega on oluline silmas pidada, et kõnealuste piiravate meetmete sobivus ei sõltu mitte ainult sellest, milline on nende mõju ühele isikute rühmale, nagu juhtivad ettevõtjad, keda puudutab muudetud otsuse 2014/145 artikli 2 lõike 1 punkt g, vaid kõigi selliste meetmete kumulatiivsest mõjust, mida nõukogu võtab, et nõrgestada Venemaa majandusbaasi ja pärssida Venemaa Föderatsiooni võimet jätkata sõja rahastamist ja pidamist.
86. Eelnevast tuleneb, et muudetud otsuse 2014/145 artikli 2 lõike 1 punktis g sätestatud kriteerium – kui seda vaadelda meetmete võtmise kontekstis ja kui võtta arvesse olukorra erilist tõsidust, mida nõukogu otsuses 2022/329 rõhutas – toetab seisukohta, et juhtivate ettevõtjate suhtes võetud piiravad meetmed ei ole nende eesmärki silmas pidades ilmselgelt sobimatud.
87. Seega leian, et Üldkohus ei eksinud, kui ta kinnitas, et muudetud otsuse 2014/145 artikli 2 lõike 1 punktis g sätestatud kriteerium on selle sätte eesmärkide saavutamiseks sobiv vahend.
88. Mis puudutab ülejäänud osa, siis kuna apellant väidab, et keeruline on teha kindlaks, kuidas loetellu kantavad isikud peaksid toimima, et neid ei kantaks loetellu või et nad kustutataks loetelust, tuleb märkida, et juhtivad ettevõtjad võib loetelust kustutada, kui nad tõendavad, et nad on lahkunud ametikohalt, mille alusel nad loetellu kanti. Kordan, et kuigi selline ametikoht võib olla algne loetellu kandmise põhjus, ei saa selle tagajärg olla see, et asjaomase isiku olukord on mingis hetkes lukus ja et korrapärane läbivaatamine kaotab igasuguse soovitava toime, välja arvatud juhul, kui nõukogu suudab endiselt tõendada kõrvalehoidmise ohtu, mida käesolevas kohtuasjas eraldi küsimusena tõstatatud ei ole.
89. Eeltoodud kaalutlustele tuginedes teen Euroopa Kohtule ettepaneku otsustada, et ükski apellandi esitatud argument ei tõenda, et Üldkohus eksis, kui ta hindas muudetud otsuse 2014/145 artikli 2 lõike 1 punktis g sätestatud kriteeriumi kui selle sätte eesmärkide saavutamise vahendi sobivust, ja et ta rikkus tõendamiskohustust, mis sellega seoses lasub nõukogul.
90. Apellatsioonkaebuse esimese väite kolmas osa ja kolmas väide tuleks seega tagasi lükata, kuivõrd need puudutavad apellantide argumente selle kohta, et muudetud otsuse 2014/145 artikli 2 lõike 1 punktis g esitatud kriteerium on sobiv vahend, et saavutada selle sätte eesmärke.
V. Ettepanek
91. Käesolevas ettepanekus esitatud analüüsi silmas pidades teen Euroopa Kohtule ettepaneku jätta apellatsioonkaebuse esimese väite esimene ja kolmas osa ning kolmas väide rahuldamata osas, milles need puudutavad muudetud otsuse 2014/145 artikli 2 lõike 1 punkti g tõlgendamist, ning apellandi argumente selle kohta, et muudetud otsuse 2014/145 artikli 2 lõike 1 punktis g esitatud kriteerium on sobiv vahend, et saavutada selle sätte eesmärke.
92. Ma ei esita seisukohta apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise kohta seoses apellandi esitatud ülejäänud väidetega ega selle kohta, milliselt poolelt tuleks kooskõlas Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõikega 2 välja mõista kohtukulud.
1 Algkeel: inglise.
2 Edaspidi „apellant“.
3 Edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“.
4 Edaspidi koos „esialgsed aktid“.
5 Edaspidi koos „esimesed loeteludesse jätmise aktid“.
6 Edaspidi koos „teised loeteludesse jätmise aktid“ ning edaspidi koos esialgsete aktide ja esimeste loeteludesse jätmise aktidega „vaidlusalused aktid“.
7 Vt ka 13. märtsi 2025. aasta kohtuotsus Shuvalov vs. nõukogu (C‑271/24 P, EU:C:2025:180) ning minu ettepanekud kohtuasjades Timchenko vs. nõukogu (C‑702/23 P, EU:C:2025:273) ja Timchenko vs. nõukogu (C‑703/23 P, EU:C:2025:274).
8 Nõukogu 17. märtsi 2014. aasta otsus, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustava või ohustava tegevusega (ELT 2014, L 78, lk 16).
9 Nõukogu 25. veebruari 2022. aasta otsus, millega muudetakse otsust 2014/145 (ELT 2022, L 50, lk 1).
10 Nõukogu 17. märtsi 2014. aasta määrus, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustava või ohustava tegevusega (ELT 2014, L 78, lk 6).
11 Nõukogu 25. veebruari 2022. aasta määrus, millega muudetakse määrust nr 269/2014 (ELT 2022, L 51, lk 1).
12 Lühiduse huvides tuleks viiteid muudetud otsuse 2014/145/ÜVJP artikli 2 lõike 1 punktis g sätestatud kriteeriumile mõista kui viiteid, mis osutavad ühtlasi sama otsuse artikli 1 lõike 1 punktis e ja muudetud määruse (EL) nr 269/2014 artikli 3 lõike 1 punktis g sätestatud kriteeriumile. Vt käesoleva ettepaneku punktid 9 ja 10.
13 Edaspidi „muudetud otsus 2014/145“.
14 Edaspidi „muudetud määrus nr 269/2014“.
15 Vaidlustatud kohtuotsus, punktid 78–80.
16 Vaidlustatud kohtuotsus, punktid 81 ja 82.
17 Vaidlustatud kohtuotsus, punkt 90.
18 Vaidlustatud kohtuotsus, punkt 108.
19 Vaidlustatud kohtuotsus, punkt 143.
20 Vaidlustatud kohtuotsus, punkt 145.
21 20. märtsi 2025. aasta kohtuotsus Lindenbaumer (C‑61/24, EU:C:2025:197, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika).
22 Vt selle kohta sõnastiku Cambridge Dictionary määratlus, mis on kättesaadav aadressil https://dictionary.cambridge.org/dictionary/english/businessperson.
23 Vt muu hulgas sõnastiku Cambridge Dictionary määratlus, mis on kättesaadav aadressil https://dictionary.cambridge.org/dictionary/learner-english/leading.
24 Hageja vaidlustab selle järelduse oma apellatsioonkaebuses. Siiski ei esita ta konkreetseid argumente, mis selgitaks, miks tema arvates ei ole Üldkohtu loetletud asjaolud, et määrata kindlaks, kas tegu on „juhtiva“ ettevõtjaga, selleks sobivad. Seetõttu tuleks tema argument vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.
25 Vt 28. novembri 2024. aasta kohtuotsus Másdi (C‑169/23, EU:C:2024:988, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).
26 Vt muudetud otsuse 2014/145 artikli 2 lõike 1 punkti g bulgaaria-, tšehhi-, saksa-, eesti-, horvaatia-, itaalia-, ungari-, poola-, slovaki-, sloveeni-, soome- ja rootsikeelne versioon.
27 Vt muudetud otsuse 2014/145 artikli 2 lõike 1 punkti g hollandi-, portugali-, hispaania-, iiri- ja rumeeniakeelne versioon.
28 Vt muu hulgas sõnastiku LeRobert määratlus, mis on kättesaadav aadressil https://dictionnaire.lerobert.com/definition/influent.
29 Vt otsuse 2022/329 põhjendus 9.
30 Vt ka 17. septembri 2020. aasta kohtuotsus Rosneft jt vs. nõukogu (C‑732/18 P, EU:C:2020:727, punkt 85).
31 Vt minu ettepanek kohtuasjas Timchenko vs. nõukogu (C‑703/23 P, EU:C:2025:274, punkt 52).
32 Vt nõukogu 31. juuli 2014. aasta otsus 2014/512/ÜVJP, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses Venemaa tegevusega, mis destabiliseerib olukorda Ukrainas (ELT 2014, L 229, lk 13) (muudetud), ja nõukogu 31. juuli 2014. aasta määrus (EL) nr 833/2014, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses Venemaa tegevusega, mis destabiliseerib olukorda Ukrainas (ELT 2014, L 229, lk 1).
33 Peaksin juhtima Euroopa Kohtu tähelepanu ka otsuse 2022/329 põhjendustele 2 ja 4, milles on märgitud, et Euroopa Liit „toetab endiselt vankumatult Ukraina suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust“, ning osutatud vajadusele võtta vastu täiendavad piiravad meetmed, millega kaasnevad Venemaale tema sõjalise agressiooni tõttu ulatuslikud ja rasked tagajärjed. Peale selle on otsuse 2022/329 põhjenduses 10 märgitud, et „Venemaa Föderatsiooni relvajõudude provotseerimata“ sissetung Ukrainasse toob kaasa Euroopa Liidu vastuse, mis „hõlmab nii valdkondlikke kui ka individuaalseid piiravaid meetmeid“. Sellest avaldusest nähtub, et need kahte liiki meetmed on omavahel seotud elemendid, millega taotletakse sama eesmärki.
34 Vt selle kohta 4. oktoobri 2024. aasta kohtuotsus Leedu vs. parlament ja nõukogu (liikuvuspakett) (C‑541/20– C‑555/20, EU:C:2024:818, punkt 159 ja seal viidatud kohtupraktika).
35 Vt eelkõige muudetud otsuse 2014/145 artikli 2 lõike 1 punkti g itaalia-, saksa-, hollandi-, portugali-, taani-, hispaania-, eesti-, soome-, läti- ja slovakikeelne versioon.
36 Vt sõnastikus Cambridge Dictionary esitatud mõiste „revenue“ („tulu“) määratlus, milles osutatakse sissetulekule, mida valitsus saab korrapäraselt maksudena; kättesaadav aadressil https://dictionary.cambridge.org/dictionary/english/revenue.
37 Vt käesoleva ettepaneku punktid 48 ja 49.
38 Vt muu hulgas 7. märtsi 2024. aasta kohtuotsus Roheline Kogukond jt (C‑234/22, EU:C:2024:211, punkt 70 ja seal viidatud kohtupraktika).
39 Vt muu hulgas 7. aprilli 2016. aasta kohtuotsus Akhras vs. nõukogu (C‑193/15 P, EU:C:2016:219, punkt 51 ja seal viidatud kohtupraktika).
40 Vt selle kohta 25. juuni 2020. aasta kohtuotsus VTB Bank vs. nõukogu (C‑729/18 P, EU:C:2020:499, punkt 61 ja seal viidatud kohtupraktika). Vt selle kohta ka 10. septembri 2024. aasta kohtuotsus KS jt vs. nõukogu jt (C‑29/22 P ja C‑44/22 P, EU:C:2024:725, punktid 115 ja 118).
41 Vt 18. juuli 2013. aasta kohtuotsus komisjon vs. Kadi (C‑584/10 P, C‑593/10 P ja C595/10 P, EU:C:2013:518, punkt 119), millest nähtub, et täielikku kontrolli saab teha üksnes seoses individuaalse loetellu kandmise kriteeriumidega.
42 Vt analoogia alusel 10. septembri 2024. aasta kohtuotsus KS jt vs. nõukogu jt (C‑29/22 P ja C‑44/22 P, EU:C:2024:725, punkt 73).
43 Vt selle kohta 13. märtsi 2025. aasta kohtuotsus PKK vs. nõukogu (C‑44/23 P, EU:C:2025:181, punkt 134).
44 Vt muu hulgas 1. märtsi 2016. aasta kohtuotsus National Iranian Oil Company vs. nõukogu (C‑440/14 P, EU:C:2016:128, punkt 77).
45 Kohtuotsus Haswani.
46 Nõukogu 31. mai 2013. aasta otsus, mis käsitleb Süüria vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT 2013, L 147, lk 14).
47 Nõukogu 12. oktoobri 2015. aasta otsus, millega muudetakse otsust 2013/255/ÜVJP, mis käsitleb Süüria vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT 2015, L 266, lk 75).
48 Muudetud otsuse 2013/255 põhjenduse 5 sisu vastab otsuse 2015/1836 põhjenduse 6 sisule.
49 Kohtuotsus Haswani, punktid 66, 69 ja 70.
50 Loetellu kandmise kriteerium, mis põhineb juhtivate ettevõtjate ja Venemaa Föderatsiooni valitsuse vahelisel vastastikku kasulikul ja toetaval suhtel, kehtestati alles nõukogu 5. juuni 2023. aasta otsusega (ÜVJP) 2023/1094 (ELT 2023, L 146, lk 20), millega muudeti otsust 2014/145. Mõistagi ei ole see kriteerium käesolevas asjas ratione temporis kohaldatav.
51 1. märtsi 2016. aasta kohtuotsus National Iranian Oil Company vs. nõukogu (C‑440/14 P, EU:C:2016:128, punktid 80 ja 81).
52 Vt ka käesoleva ettepaneku punkt 48.
53 Vt selle kohta analoogia alusel 5. septembri 2024. aasta kohtuotsus Jemerak (C‑109/23, EU:C:2024:681, punkt 54) ning minu ettepanek selles kohtuasjas (C‑109/23, EU:C:2024:307, punkt 76).
54 Sellega seoses pean märkima, et apellatsioonkaebuse esimese väite teises osas ei ole apellant sisuliselt nõus sellega, et majandussektor, kus ta tegutseb, on niisugune majandussektor, mis on Venemaa Föderatsiooni valitsuse jaoks suur sissetulekuallikas. Sellekohast erianalüüsi ei ole Euroopa Kohus aga käesoleva ettepanekuga seoses palunud teha, mistõttu minu analüüs seda ei hõlma.
55 Vt 1. märtsi 2016. aasta kohtuotsus National Iranian Oil Company vs. nõukogu (C‑440/14 P, EU:C:2016:128, punkt 78).
56 Vt 27. juuli 2022. aasta kohtuotsus RT France vs. nõukogu (T‑125/22, EU:T:2022:483, punkt 87), milles Üldkohtu suurkoda jõudis sarnasele järeldusele.
57 Sellise rikkumise olemasoluga seoses vt ÜRO Peaassamblee 22. märtsi 2022. aasta resolutsioon „Aggression against Ukraine“ („Agressioon Ukraina vastu“) (A/ES-11/L.1).