1.

Käesolevates kohtuasjades esitab Raad voor Vreemdelingenbetwistingen (välismaalaste asjade halduskohus, Belgia) Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse, milles palutakse tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta direktiivi 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel ( 2 ).

2.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimused puudutavad peamiselt „vabatahtlikku lahkumist“, nagu on ette nähtud direktiivi 2008/115 artiklis 7. Seega palutakse Euroopa Kohtul anda vajalikud selgitused, et määratleda sellise tagasisaatmisotsuse adressaadiks oleva kolmanda riigi kodaniku õigusliku olukorra tingimused, kellele ei ole määratud vabatahtliku lahkumise tähtaega. Tehtavas kohtuotsuses on tal eelkõige võimalus võtta seisukoht esiteks küsimuses, kas vabatahtliku lahkumise tähtaja andmisest keeldumist peab tingimata olema võimalik vaidlustada kaebusega; teiseks, kas tagasisaatmisotsusel põhinevat sissesõidukeeldu võib veel kohaldada ka siis, kui selle otsuse tegemisest on möödunud märkimisväärne ajavahemik; kolmandaks, millised on vabatahtliku lahkumise tähtaja määramata jätmise õigusvastasuse tagajärjed selle tagasisaatmisotsuse õiguslikule käsitlusele, milles see tähtaeg andmata jäeti.

3.

Direktiivi 2008/115 artiklis 3 „Mõisted“ on sätestatud:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

[…]

[…]“.

4.

Direktiivi artikli 7 „Vabatahtlik lahkumine“ lõigetes 1, 2 ja 4 on sätestatud:

„1.   Tagasisaatmisotsusega nähakse ette sobiv, seitsme kuni kolmekümne päeva pikkune tähtaeg vabatahtlikuks lahkumiseks, ilma et see piiraks lõigetes 2 ja 4 osutatud erandite tegemist. Liikmesriigid võivad oma siseriiklikes õigusaktides sätestada, et nimetatud tähtaeg võimaldatakse ainult asjaomase kolmanda riigi kodaniku taotlusel. Sellisel juhul teavitavad liikmesriigid asjaomaseid kolmandate riikide kodanikke sellise taotluse esitamise võimalusest.

Esimeses lõigus ette nähtud tähtaeg ei välista võimalust, et asjaomased kolmanda riigi kodanikud lahkuvad varem.

2.   Vajaduse korral pikendavad […] liikmesriigid vabatahtliku lahkumise tähtaega sobiva ajavahemiku võrra, võttes arvesse iga üksikjuhtumi konkreetseid asjaolusid, nagu viibimise kestus, koolis käivad lapsed ning muude perekonna- ja sotsiaalsete sidemete olemasolu.

[…]

4.   Liikmesriigid võivad jätta vabatahtliku lahkumise tähtaja määramata või määrata alla seitsmepäevase tähtaja, kui esineb põgenemise oht või kui elamisloa taotlus on jäetud rahuldamata, kuna see osutus selgelt põhjendamatuks või pettusel põhinevaks, või kui asjaomane isik kujutab endast ohtu avalikule korrale, avalikule julgeolekule või riigi julgeolekule.“

5.

Direktiivi artikli 8 „Väljasaatmine“ lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:

„1.   Liikmesriigid võtavad kõik vajalikud meetmed tagasisaatmisotsuse täitmiseks juhul, kui artikli 7 lõike 4 kohast tähtaega vabatahtlikuks lahkumiseks ei ole määratud või kui tagasipöördumiskohustust ei ole artikli 7 kohaselt vabatahtlikuks lahkumiseks määratud tähtaja jooksul täidetud.

2.   Kui liikmesriik on määranud artikli 7 kohase tähtaja vabatahtlikuks lahkumiseks, võib tagasisaatmisotsuse täita üksnes pärast kõnealuse tähtaja lõppu, kui selle tähtaja jooksul ei ilmne artikli 7 lõikes 4 osutatud ohtu.“

6.

Sama direktiivi artikli 11 „Sissesõidukeeld“ lõikes 1 on ette nähtud:

„Tagasisaatmisotsustele lisatakse sissesõidukeeld:

Teistel juhtudel võib tagasisaatmisotsustele lisada sissesõidukeelu.“

7.

Direktiivi 2008/115 artikli 13 „Õiguskaitsevahendid“ lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:

„1.   Kolmanda riigi kodanikule võimaldatakse tõhusad õiguskaitsevahendid artikli 12 lõikes 1 osutatud tagasisaatmisega seotud otsuste vaidlustamiseks või nende läbivaatamise taotlemiseks pädevas kohtu- või haldusasutuses või pädevas organis, mis koosneb liikmetest, kes on erapooletud ja kelle sõltumatus on tagatud.

2.   Lõikes 1 nimetatud pädeval asutusel või organil on volitused vaadata läbi artikli 12 lõikes 1 osutatud tagasisaatmisega seotud otsused, sealhulgas võimalus nende täitmine ajutiselt peatada, välja arvatud juhul, kui siseriikliku õiguse kohaselt juba kohaldatakse ajutist peatamist.“

8.

15. detsembri 1980. aasta seaduse välismaalaste riiki sisenemise, riigis viibimise ja sinna elama asumise ning riigist väljasaatmise kohta (wet betreffende de toegang tot het grondgebied, het verblijf, de vestiging en de verwijdering van vreemdelingen) ( 3 ) (edaspidi „välismaalaste staatuse seadus“) artikli 1 lõiked 6 ja 8, millega on vastavalt üle võetud direktiivi 2008/115 artikli 3 punktid 4 ja 6, on sõnastatud järgmiselt:

„6.   Väljasaatmisotsus – otsus, millega tuvastatakse välismaalase riigisviibimise ebaseaduslikkus ja kehtestatakse tagasipöördumiskohustus;

[…]

8.   sissesõidukeeld – otsus, mis võib kaasneda väljasaatmisotsusega ja mis keelab teatud aja jooksul siseneda [Belgia] Kuningriigi territooriumile või kõigi liikmesriikide, sealhulgas [Belgia] Kuningriigi territooriumile ja seal viibida […]“.

9.

Selle seaduse artikli 7 esimese lõigu punktides 1 ja 3, millega on üle võetud direktiivi 2008/115 artikli 6 lõige 1, on sätestatud:

„Ilma et see piiraks rahvusvahelises lepingus sisalduvate soodsamate sätete kohaldamist, võib [de minister die bevoegd is voor de toegang tot het grondgebied, het verblijf, de vestiging en de verwijdering van vreemdelingen (minister, kelle pädevusse kuulub välismaalaste riiki sisenemise, seal viibimise või elama asumise õigus) ( 4 )] või tema volitatud isik, või punktides 1, 2, 5, 9, 11 või 12 nimetatud juhtudel tuleb ministril või tema volitatud isikul teha välismaalasele, kellel ei ole luba ega lubatud viibida [Belgia] Kuningriigis kauem kui kolm kuud või kellel ei ole õigust asuda [Belgia] Kuningriiki elama, ettekirjutus lahkuda riigist kindlaksmääratud tähtaja jooksul:

[…]

10.

Selle seaduse artikli 39 lõike 56 esimene lõik on sõnastatud järgmiselt:

„Artikli 39 lõikes 2 nimetatud kaebused võib [Raad voor Vreemdelingenbetwistingenile (välismaalaste asjade halduskohus) ( 5 )] esitada välismaalane, kes põhjendab kahjustamist või huvi olemasolu.“

11.

Selle seaduse artikli 74 lõikega 11 on üle võetud direktiivi 2008/115 artikli 11 lõige 1 ja selles on muu hulgas ette nähtud, et sissesõidukeelu kestus määratakse kindlaks iga juhtumi kõiki konkreetseid asjaolusid arvesse võttes.

12.

Välismaalaste staatuse seaduse artikli 74 lõikes 14 on muu hulgas sätestatud, et väljasaatmisotsuses on riigi territooriumilt lahkumiseks ette nähtud 30-päevane tähtaeg ning et kolmanda riigi kodaniku poolt ministrile või tema volitatud isikule esitatud põhjendatud taotluse alusel pikendatakse territooriumilt lahkumiseks antud tähtaega, kui esitatakse tõendid selle kohta, et vabatahtlik tagasipöördumine ei ole ettenähtud tähtaja jooksul võimalik. Vajaduse korral võib seda tähtaega pikendada, kui kolmanda riigi kodanik esitab ministrile või tema volitatud isikule põhjendatud taotluse, et võtta arvesse tema olukorrale omaseid asjaolusid, nagu riigisviibimise kestus, koolis käivate laste olemasolu, vabatahtliku lahkumise korraldamise lõpuleviimine ning muud perekondlikud ja sotsiaalsed sidemed. Kuni vabatahtliku lahkumise tähtaeg on lühike, kaitstakse kolmanda riigi kodanikku sunniviisilise väljasaatmise eest. Selleks et vältida põgenemise ohtu selle tähtaja jooksul, võib kolmanda riigi kodanikku kohustada täitma ennetusmeetmeid. Tähtajast võib kõrvale kalduda, kui esineb põgenemise oht, kui kolmanda riigi kodanik ei ole järginud kehtestatud ennetusmeedet või kui kolmanda riigi kodanik kujutab endast ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule. Sellisel juhul nähakse väljasaatmisotsuses ette kas lühem tähtaeg kui seitse päeva või tähtaega ei anta.

13.

Kaebaja W kinnitab, et ta on Maroko kodanik. Staatssecretaris voor Asiel en Migratie en Administratieve Vereenvoudigingi (varjupaiga, rände ja halduse lihtsustamise riigisekretär, Belgia) volitatud esindaja tegi 3. jaanuaril 2015 talle lahkumisettekirjutuse ja kohaldas tema suhtes kolme aasta pikkust sissesõidukeeldu. W esitas 22. mail 2019 Belgia ametiasutustele rahvusvahelise kaitse taotluse. Correctionele Rechtbank Antwerpen (Antwerpeni kriminaalkohus, Belgia) mõistis W-le 7. juunil 2019 narkootiliste ainete seaduse rikkumise eest 18 kuu pikkuse vangistuse, millest üheksa kuud tingimisi viieaastase katseajaga. Commissariaat-generaal voor de vluchtelingen en de staatlozen (pagulaste ja kodakondsuseta isikute üldvolinik, Belgia) tegi 9. juulil 2019 otsuse pagulasseisundi andmisest keeldumise ja täiendava kaitse andmisest keeldumise kohta.

14.

Belgia ametiasutused tegid 18. juulil 2019 W-le riigist lahkumise ettekirjutuse ja kohaldasid tema suhtes kaheksa aasta pikkust sissesõidukeeldu. Need otsused tehti W-le teatavaks samal kuupäeval. Tähtaega vabatahtlikuks lahkumiseks ei määratud. Mis puudutab sellise tähtaja puudumist õigustavaid põhjuseid, siis on lahkumisettekirjutuses märgitud, et esineb W põgenemise oht ning et ta kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule.

15.

W esitas 19. augustil 2019 eelotsusetaotluse esitanud kohtule kaebuse 18. juulil 2019 tehtud lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu peatamise ja tühistamise nõudes.

16.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus tühistas 19. novembril 2019 kõnealuse lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu, nõustudes W argumendiga, et vabatahtliku lahkumise tähtaja määramata jätmise põhjused olid õigusvastased. Põgenemise ohu põhjenduse kohta leidis see kohus, et igasugune põgenemise ohu hindamine peab põhinema asjaomase isiku olukorra individuaalsel hindamisel ning et ainuüksi asjaolu, et selline objektiivne kriteerium, nagu on ette nähtud välismaalaste staatuse seaduses, on täidetud, ei ole piisav. Mis puudutab põhjendust, et W kujutab endast ohtu avalikule korrale, siis kinnitas nimetatud kohus, et ainuüksi asjaolu, et W mõisteti kriminaalkorras süüdi narkootiliste ainete seaduse rikkumise eest, ei ole piisavalt konkreetne põhjendus, et tuvastada sellise ohu olemasolu.

17.

Leides lisaks, et vabatahtliku lahkumise tähtaja märkimine on lahkumisettekirjutuse koostisosa või oluline element, tühistas eelotsusetaotluse esitanud kohus lahkumisettekirjutuse tervikuna.

18.

Belgia riik esitas Raad van Statele (Belgia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) kassatsioonkaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtu otsuse peale tühistada lahkumisettekirjutus, nõustudes samas sellega, et eelotsusetaotluse esitanud kohus sissesõidukeelu tühistas.

19.

Raad van State (Belgia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) tühistas 1. septembri 2022. aasta kohtuotsusega eelotsusetaotluse esitanud kohtu otsuse, millega tühistati lahkumisettekirjutus, leides muu hulgas, et vabatahtlikuks lahkumiseks tähtaja määramata jätmine on lihtsalt rakendusmeede, mis ei muuda asjaomase välismaalase õiguslikku olukorda, kuna otsus anda vabatahtlikuks lahkumiseks tähtaeg või mitte, ei mõjuta esmakordset ebaseadusliku riigis viibimise tuvastamist.

20.

Järelikult on eelotsusetaotluse esitanud kohus olukorras, kus ta peab lahendama kaebuse, mille esitas W lahkumisettekirjutuse peale, vastavalt sellele, mida Raad van State (Belgia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) on õiguslikult otsustanud.

21.

Nendel asjaoludel otsustas Raad voor Vreemdelingenbetwistingen (välismaalaste asjade halduskohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

22.

X-i sõnul saabus ta kaks aastat tagasi Belgiasse, kus ta elab oma venna juures. Ta väidab, et ta on Alžeeria kodanik.

23.

Pärast välismaalase halduskontrolli aruannet võeti X-ilt 27. jaanuaril 2023 vabadus.

24.

X-ile tehti 28. jaanuaril 2023 teatavaks lahkumisettekirjutus tema kui väljasaadetava kinnipidamisega ja väljasaatmiseks piiripunkti toimetamisega ning kaheaastase sissesõidukeeluga. Selles ettekirjutuses on märgitud, et tähtaega vabatahtlikuks lahkumiseks ei määrata, kuna esineb X-i põgenemise oht. Selle tähtaja andmisest keeldumist põhjendatakse eelkõige järgmiselt:

„Puudutatud isik ei ole ebaseadusliku riiki sisenemise järel või ebaseadusliku riigis viibimise ajal või käesolevas seaduses sätestatud tähtaja jooksul esitanud elamisloa või rahvusvahelise kaitse taotlust.

Isik väidab, et ta on elanud Belgias kaks aastat. Haldustoimikust ei nähtu, et ta püüdis oma riigisviibimise seaduses ette nähtud viisilt seadustada.

Puudutatud isik ei tee või ei ole teinud oma suhetes ametiasutustega koostööd.

Puudutatud isik ei ole kohaliku omavalitsuse üksusele endast [seaduses ettenähtud] tähtaja jooksul teada andnud ega esitanud tõendeid selle kohta, et ta elab hotellis.“

25.

X vabastati 6. veebruari 2023. aasta kohtuotsusega, mis jäeti apellatsiooniastmes 21. veebruari 2023. aasta kohtuotsusega muutmata.

26.

X esitas 6. veebruaril 2023 eelotsusetaotluse esitanud kohtule kaebuse, milles palus 28. jaanuaril 2023 tehtud lahkumisettekirjutus piiripunkti toimetamisega ja sissesõidukeeld peatada ja tühistada.

27.

Lahkumisettekirjutuse kohta koos piiripunkti toimetamisega väidab X eelotsusetaotluse esitanud kohtus sisuliselt, et Belgia riik oli enne põgenemise ohu tuvastamist kohustatud viima läbi individuaalse hindamise. X väidab samuti, et ei piisa viitamisest välismaalaste staatuse seaduses sätestatud kriteeriumidele, vaid tuleb ka põhjendada, miks need kriteeriumid on käesolevas asjas kohaldatavad. X-i sõnul ei võimalda miski akti põhjendustes ega haldustoimikus mõista, miks tugines Belgia riik põgenemise ohule, et välistada selles seaduses ette nähtud tavaline 30-päevane tähtaeg. Sissesõidukeelu kohta leiab X, et ka see akt ei ole sobivalt ja piisavalt põhjendatud, kuna see põhineb põgenemise ohul, mida X väidetavalt kujutab.

28.

Kui X-ile esitati eelotsusetaotluse esitanud kohtu istungil küsimus, mis laadi on otsus jätta riigist lahkumise tähtaeg määramata, siis väitis X, et kuna sellel otsusel on õiguslikud tagajärjed, eelkõige seoses kinnipidamise ja sissesõidukeeluga, siis ei ole see pelgalt täitemeede ja seda peab seega saama kohtus vaidlustada. Belgia riik väidab omakorda, et otsust riigi territooriumilt lahkumiseks tähtaega mitte anda ei saa edasi kaevata.

29.

Kui Belgia riigile esitati samal kohtuistungil küsimus, kas tal säilib huvi piiripunkti toimetamise otsuse vaidlustamiseks, leidis Belgia riik, et X-i vabastamist arvestades on see huvi kadunud, samas kui X jätab selle küsimuse eelotsusetaotluse esitanud kohtu otsustada. Sellega seoses leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et X-i vabastamise tõttu ei ole vaja lahendada kaebust osas, milles see puudutab piiripunkti toimetamise otsust.

30.

Nendel asjaoludel otsustas Conseil du contentieux des étrangers (välismaalaste asjade halduskohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

31.

Kirjalikud seisukohad esitasid X, põhikohtuasja kaebaja kohtuasjas C‑637/23, Saksamaa, Belgia ja Tšehhi valitsus ning Euroopa Komisjon.

32.

Selguse huvides tuleb käesolevates kohtuasjades eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud eelotsuse küsimused koondada nii, et käsitleda sama õiguslikku probleemi puudutavaid küsimusi koos.

33.

Esimene küsimus ja teise küsimuse kolmas osa kohtuasjas C‑636/23 ning esimene küsimus kohtuasjas C‑637/23 puudutavad seda, kas vabatahtliku lahkumise tähtaja määramata jätmise peale peab olema võimalik esitada kohtule kaebus.

34.

Kohtuasjas C‑636/23 esitatud teine küsimus puudutab seost tagasisaatmisotsuse ja sellele lisatud sissesõidukeelu vahel, ning täpsemalt seda, kas liikmesriigil on õigus kohaldada sissesõidukeeldu isegi pärast seda, kui tagasisaatmisotsuse tegemisest, millega ei määratud tähtaega vabatahtlikuks lahkumiseks, on möödunud märkimisväärne ajavahemik.

35.

Kolmas küsimus kohtuasjas C‑636/23 ja teine küsimus kohtuasjas C‑637/23 puudutavad tagajärgi, mis tulenevad vabatahtliku lahkumise tähtaja määramata jätmise õigusvastasusest selle tagasisaatmisotsuse õiguslikule käsitlusele, millega jäeti tähtaeg andmata.

36.

Käsitlen neid selles järjekorras, olles kirjeldanud asjakohase õigusliku raamistiku põhijooni.

37.

Direktiivi 2008/115 eesmärk on luua tõhus väljasaatmis- ja repatrieerimispoliitika, mis põhineks ühistel nõuetel, et isikuid saaks tagasi saata inimlikult ja austades täielikult nende põhiõigusi ja väärikust ( 6 ).

38.

Selle õigusliku raamistiku põhijooned on kokku võetud kohtuotsuses El Dridi järgmiselt ( 7 ).

39.

See direktiiv kehtestab täpselt menetluse, millega kaasnevad õiguslikud tagatised ja mida iga liikmesriik peab kohaldama ebaseaduslikult riigis viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel, ning määrab kindlaks, millises järjekorras tuleb selles menetluses üksteise järel läbi viia erinevad etapid.

40.

Direktiivi artiklis 6 on esimese võimalusena ette nähtud liikmesriikide kohustus teha tagasisaatmisotsus iga kolmanda riigi kodaniku suhtes, kes viibib nende territooriumil ebaseaduslikult. Selles algetapis tuleb eelistada tagasisaatmisotsusest tuleneva kohustuse vabatahtlikku täitmist. Sellega seoses on direktiivi 2008/115 artikli 7 lõikes 1 sätestatud, et selle otsusega nähakse ette sobiv, seitsme kuni kolmekümne päeva pikkune tähtaeg vabatahtlikuks lahkumiseks.

41.

Liikmesriigid võivad siiski jätta sellise tähtaja määramata või määrata lühema tähtaja kui seitse päeva, kui esinevad selle direktiivi artikli 7 lõikes 4 sõnaselgelt loetletud konkreetsed asjaolud, see tähendab juhul, kui esineb põgenemise oht, kui elamisloa taotlus on jäetud ilmselge põhjendamatuse või pettuse tõttu rahuldamata või kui asjaomane isik kujutab endast ohtu avalikule korrale, avalikule julgeolekule või riigi julgeolekule.

42.

Kui liikmesriik ei ole määranud tähtaega vabatahtlikuks lahkumiseks, ja olukorras, kus tagasipöördumiskohustust ei ole vabatahtlikuks lahkumiseks määratud tähtaja jooksul täidetud, panevad direktiivi 2008/115 artikli 8 lõiked 1 ja 4 sellele liikmesriigile kohustuse viia läbi väljasaatmine, võttes proportsionaalselt ja põhiõigusi järgides kõik vajalikud meetmed, sealhulgas vajaduse korral sunnimeetmed ( 8 ).

43.

Seega vastab direktiiviga 2008/115 kehtestatud tagasisaatmismenetluse etappide läbimise järjekord tagasisaatmisotsuse täitmiseks meetmete võtmise järjestusele, mille kohaselt alustatakse meetmest, mis jätab asjaomasele isikule kõige rohkem vabadust, ehk andes talle tähtaja vabatahtlikuks lahkumiseks, ja liikudes edasi isiku jaoks kõige enam piiravate meetmeteni, nagu spetsiaalses asutuses kinnipidamine, kusjuures tuleb täpsustada, et kõigi nende etappide käigus peab olema tagatud proportsionaalsuse põhimõtte järgimine ( 9 ).

44.

Nende küsimustega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2008/115 artiklit 13 tuleb harta artiklit 47 arvestades tõlgendada nii, et see nõuab, et vabatahtliku lahkumise tähtaja määramata jätmist saaks kohtus vaidlustada ( 10 ).

45.

Neid küsimusi on põhjendatud eelotsusetaotlustes esitatud järeldusega, et eelotsusetaotluse esitanud kohus on riigisisese õiguse tähenduses ainsana pädev lahendama kaebusi, mis on esitatud „otsuste“ peale, mis on määratletud kui mis tahes üksikakt, mille eesmärk on muuta olemasolevat õiguslikku olukorda või isegi takistada selle muutmist. Sellega seoses märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et kohtuotsuses, millega kohtuasi talle tagasi saadeti, kinnitas Raad van State (kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu), et vabatahtliku lahkumise tähtaeg ei muuda midagi ebaseaduslikult riigis viibiva kolmanda riigi kodaniku staatuses, vaid teda lihtsalt kaitstakse sunnimeetmete eest. Seetõttu tekib tal küsimus, kas tuleb asuda seisukohale, et vabatahtlikuks lahkumiseks tähtaja määramata jätmine on lihtsalt rakendusmeede, mida ei saa kohtus vaidlustada.

46.

Kõigepealt tuleb meenutada, et direktiivi 2008/115 artikli 13 lõikes 1 on ette nähtud, et kolmanda riigi kodanikul on tõhusad õiguskaitsevahendid tagasisaatmisega seotud otsuste, nimelt tagasisaatmisotsuste, sissesõidukeeluotsuste ja väljasaatmisotsuste vaidlustamiseks.

47.

Kuna see säte üksnes kinnitab õigust tõhusale õiguskaitsevahendile, ei täpsusta see säte, milliseid tagasisaatmisotsuse osi peab tingimata saama kohtus vaidlustada.

48.

Mulle näib siiski, et need osad tuvastati kohtuotsuses Boudjlida ( 11 ).

49.

Kui Euroopa Kohtult küsiti enne tagasisaatmisotsuse tegemist õiguse olla ära kuulatud sisu kohta, leidis ta sisuliselt, et igal kolmanda riigi kodanikul on õigus olla ära kuulatud seoses tema ebaseadusliku riigisviibimisega ja põhjustega, mis võivad riigisisese õiguse kohaselt õigustada seda, et liikmesriigi pädev asutus jätab tagasisaatmisotsuse tegemata, ning seoses sellise otsuse sisuga.

50.

Täpsemalt tähendab see õigus Euroopa Kohtu sõnul seda, et huvitatud isikul on lubatud esitada oma seisukoht tema riigisviibimise seaduslikkuse ja direktiivi 2008/115 artikli 6 lõigetes 2 ja 3 ette nähtud erandite võimaliku kohaldamise kohta, tema teatavate põhiõiguste järgimise kohta, mida on liikmesriigi pädev asutus selle direktiivi artikli 5 alusel kohustatud järgima, ja tema tagasisaatmise korra kohta, st lahkumise tähtaja ja selle kohta, kas see on vabatahtlik või siduv ( 12 ).

51.

Lisaks on Euroopa Kohus märkinud, et õigus olla ära kuulatud enne tagasisaatmisotsuse tegemist peab võimaldama pädeval liikmesriigi asutusel esiteks asja menetleda nii, et otsus võetakse vastu kõiki asjaolusid teades, ja teiseks seda otsust põhjendada, et huvitatud isikul oleks vajaduse korral võimalik oma kaebeõigust tõhusalt teostada ( 13 ). Seega on ilmne, et aspektidele, mille osas huvitatud isik tuleb ära kuulata ja mille hulgas on lahkumistähtaeg ja selle vabatahtlik või siduv laad, võib tugineda ka kohtumenetluses.

52.

Sellest järeldub, et igal ebaseaduslikult riigis viibival kolmanda riigi kodanikul on õigus olla ära kuulatud eelkõige vabatahtliku lahkumise tähtaja määramise või selle pikendamise küsimuses ning juhul, kui seda tähtaega ei anta, õigus vaidlustada haldusasutuse antud hinnang nimetatud kaebusega.

53.

Vabatahtliku lahkumise tähtaja määramine „rakendusmeetmeks“, mille peale ei saa edasi kaevata, põhineb järeldusel, et selle tähtaja andmine või andmata jätmine ei mõjuta kuidagi seda, et asjaomane isik viibib riigis ebaseaduslikult. Mulle näib aga, et mõju õiguslikule staatusele ei ole asjakohane kriteerium, et teha kindlaks, kas seda tagasisaatmisotsuse osa peab saama vaidlustada õiguskaitsevahendiga. Kuigi on tõsi, et kolmanda riigi kodanik viibib talle vabatahtlikuks tagasipöördumiseks antud ajavahemiku jooksul riigis ebaseaduslikult ( 14 ), toob vabatahtliku lahkumise tähtaja määramata jätmine siiski kaasa teatavad ja kindlasti rasked tagajärjed selle kodaniku õiguslikule olukorrale.

54.

Esiteks toob vabatahtliku lahkumise tähtaja määramata jätmine direktiivi 2008/115 artikli 8 lõike 2 kohaselt kaasa tagasisaatmisotsuse viivitamatu täitmisele pööratavuse, mis tähendab kuni tagasisaatmiseni selle direktiivi artikli 14 lõikes 1 loetletud tagatistest ilma jätmist ( 15 ). Teiseks tekitab selle tähtaja andmata jätmine asjaomasele liikmesriigile kohustuse kohaldada sissesõidukeeldu nimetatud direktiivi artikli 11 lõike 1 tähenduses. Kokkuvõttes, kui ebaseaduslikult riigis viibivale kolmanda riigi kodanikule ei ole määratud tähtaega vabatahtlikuks lahkumiseks, ei ole tal mitte ainult oht, et ta võidakse sellelt territooriumilt igal ajal välja saata, vaid tema suhtes kohaldatakse ka sissesõidukeeldu.

55.

Kahtlemata on tegemist tagasisaatmisotsuse sättega, mille kohtus vaidlustamise õigust tuleb tingimata tunnustada. Kuigi harta artiklis 47 on nimelt sätestatud, et igaühel, kelle liidu õigusega tagatud õigusi või vabadusi rikutakse, on õigus tõhusale õiguskaitsevahendile kohtus, näib mulle, et ebaseaduslikult riigis viibiv kolmanda riigi kodanik võib direktiivi 2008/115 artiklis 13 ette nähtud tingimustel põhjendatult väita, et on rikutud tema õigust sellele, et teda ei saadeta välja ja et talle ei kohaldata sissesõidukeeldu, mille põhjustas liikmesriigi pädeva asutuse keeldumine anda talle tähtaeg vabatahtlikuks lahkumiseks ( 16 ).

56.

Tõlgendust, mille ma välja pakun, ei lükka minu arvates kuidagi ümber argument, mille Belgia valitsus esitas oma kirjalikes seisukohtades ja mille kohaselt võimaldab see tõlgendus pikale venivaid kohtumenetlusi, mille eesmärk on üksnes vaidlustada vabatahtliku lahkumise tähtaja määramata jätmine õiguslikult, isegi kui selle aluseks olevat tagasipöördumiskohustust ei saa mõistlikult kahtluse alla seada. Selline argument näib põhinevat ideel, et vabatahtlikuks lahkumiseks tähtaja andmata jätmist ei saa vaidlustada põhjusel, et see ei mõjuta asjaomase kolmanda riigi kodaniku õiguslikku staatust, mida ma püüdsin juba oma varasemas arutluskäigus ümber lükata.

57.

Eeltoodut arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata kohtuasjas C‑636/23 esitatud esimesele küsimusele ja teise küsimuse kolmandale osale ning kohtuasjas C‑637/23 esitatud esimesele küsimusele, et direktiivi 2008/115 artiklit 13 tuleb harta artiklit 47 arvestades tõlgendada nii, et see nõuab, et vabatahtliku lahkumise tähtaja määramata jätmist saaks kohtus vaidlustada.

58.

Selle küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas juhul, kui vastus kohtuasjas C‑636/23 esitatud esimesele küsimusele on jaatav, tuleb direktiivi 2008/115 artikli 3 lõiget 6 ja artikli 11 lõiget 1 tõlgendada nii, et nendega on vastuolus see, kui liikmesriigi pädev asutus kohaldab tagasisaatmisotsuse alusel, millega ei määratud mingit tähtaega vabatahtlikuks lahkumiseks, isegi pärast märkimisväärse aja möödumist veel sissesõidukeeldu.

59.

See küsimus on seletatav asjaoluga, et esiteks tühistas eelotsusetaotluse esitanud kohus põhikohtuasjas tagasisaatmisotsuse ja sellel otsusel põhineva sissesõidukeelu, kuid teiseks puudutas selle kohtu otsuse peale esitatud kassatsioonkaebus, mille Raad van State (kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) rahuldas, üksnes tagasisaatmisotsuse, mitte sissesõidukeelu tühistamist, mille tühistamine eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt on seega lõplik. Sellest järeldub, et ainus otsus, mis tänaseks jääb, on tagasisaatmisotsus, milles keelduti vabatahtliku lahkumise tähtaja määramisest.

60.

Neil asjaoludel ja kuna vabatahtlikuks lahkumiseks ette nähtud maksimaalne 30-päevane tähtaeg on juba möödunud, on vastus küsimusele, kas liikmesriigi pädev asutus võib veel kohaldada sissesõidukeeldu, vajalik selleks, et hinnata huvi esitada väidet vabatahtlikuks lahkumiseks tähtaja andmata jätmise vastu.

61.

Euroopa Kohtul palutakse seega hinnata õigussuhet, mis seob tagasisaatmisotsuse direktiivi 2008/115 raames sissesõidukeeluga.

62.

Nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, on selle hinnangu andmisel asjakohased direktiivi 2008/115 artikli 3 punkt 6 ja artikli 11 lõige 1. Esimeses on määratletud „sissesõidukeeld“ kui „haldus- või kohtuotsus või haldus- või kohtuakt, millega keelatakse sisenemine liikmesriigi territooriumile ja viibimine liikmesriigi territooriumil kindla tähtaja jooksul ning millega on kaasas tagasisaatmisotsus“ ( 17 ). Teisisõnu on sellise otsuse eesmärk keelata adressaadil siseneda kõikide liikmesriikide territooriumile ja seal viibida ning see annab riigisisestele tagasisaatmismeetmetele „üleeuroopalise mõõtme“ ( 18 ). Teises artiklis on sätestatud, et„[t]agasisaatmisotsustele lisatakse sissesõidukeeld: a) kui tähtaega vabatahtlikuks lahkumiseks ei ole määratud või b) kui tagasipöördumiskohustust ei ole täidetud“, lisades samas, et „[t]eistel juhtudel võib tagasisaatmisotsustele lisada sissesõidukeelu“ ( 19 ).

63.

Veelgi täpsemalt soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kuidas tõlgendada neid sätteid tulenevalt kohtuotsusest Westerwaldkreis ( 20 ).

64.

Tuleb meenutada, et selle kohtuotsuse aluseks olnud kohtuasjas esitati Euroopa Kohtule küsimus selle kohta, kas direktiiviga 2008/115 on kooskõlas sellise sissesõidukeelu jõusse jätmine, mida oli liikmesriik kohaldanud kolmanda riigi kodaniku suhtes, kes viibis selle liikmesriigi territooriumil ja kelle suhtes on tehtud lõplik lahkumisettekirjutus, kui selle kodaniku suhtes tehtud tagasisaatmisotsus tunnistati kehtetuks.

65.

Nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, leidis Euroopa Kohus nimetatud kohtuotsuse punktis 52, et eespool viidatud sätete sõnastusest tuleneb, et „„sissesõidukeeld“ täiendab tagasisaatmisotsust“.

66.

Mina omalt poolt ei arva, et tegusõna „täiendab“ kasutamine viitaks sellele, et sissesõidukeeldu saab siduda ainult samal ajal või ainult pärast lühikest tähtaega tagasisaatmisotsusega, millega keeldutakse määramast tähtaega vabatahtlikuks lahkumiseks. See on minu arvates ilmne, kui eelmises punktis nimetatud lauseliige panna tagasi selle konteksti.

67.

Euroopa Kohus täpsustas punktis 52, et sissesõidukeeld täiendab tagasisaatmisotsust, „keelates asjaomasel isikul tema „tagasisaatmisele“ […] järgneva konkreetse ajavahemiku jooksul ja seega pärast tema lahkumist liikmesriikide territooriumilt, sellele territooriumile uuesti siseneda ja seal viibida“, lisades samas, et „[s]issesõidukeelul on seega mõju alles hetkest, mil see kodanik tegelikult liikmesriikide territooriumilt lahkub“. Seega otsustas Euroopa Kohus sama kohtuotsuse punktis 54, et „kuna […] sissesõidukeeld saab ise tekitada õiguslikke tagajärgi ainult pärast tagasisaatmisotsuse vabatahtlikku või sundtäitmist, ei saa see pärast tagasisaatmisotsuse kehtetuks tunnistamist jõusse jääda“.

68.

Sellest tuleneb, et tegusõna „täiendada“ on tegelikult kasutatud nii, et see „täiendab“ tagasisaatmisotsust, ning see viitab sisulisele seosele, mille kohaselt on see otsus põhimõtteliselt sissesõidukeelu kehtivuse vajalik eeltingimus ( 21 ). Ajalist seost ei saa seevastu sellest kohtuotsusest tuletada.

69.

Igal juhul ei saa väita, et asjakohaste sätete järgi on tagasisaatmisotsuse ja sissesõidukeelu vahel nõutav selline ajaline seos. Nimelt ei saa selline järeldus põhineda direktiivi 2008/115 artikli 11 lõike 1 punkti a sõnastusel, mis näeb ette võimaluse, et sissesõidukeeldu on kohaldatud seetõttu, et tähtaega vabatahtlikuks lahkumiseks ei ole määratud. Lisaks on see järeldus tõenäoliselt vastuolus artikli 11 lõike 1 punktiga b, mis käsitleb olukorda, kus tagasipöördumiskohustust ei ole täidetud tagasisaatmisotsuses vabatahtlikuks lahkumiseks määratud tähtaja jooksul ja kui selle tagajärjel on kohaldatud sissesõidukeeldu. Kuna sissesõidukeeldu kohaldatakse tagasisaatmisotsusest hilisemas etapis, tähendab viimati nimetatud juhtum tingimata, et ei ole nõutav, et tagasisaatmisotsuse ja sissesõidukeelu vahel peab valitsema samaaegsuse seos ( 22 ).

70.

Sellest järeldub, et liikmesriigi pädeval asutusel ei ole mingit ajalist piirangut, et määrata sissesõidukeeld koos tagasisaatmisotsusega, millega ei ole määratud tähtaega vabatahtlikuks lahkumiseks. Seega on sellel asutusel võimalik see otsus teha isegi siis, kui tagasisaatmisotsuse tegemisest on möödunud märkimisväärne ajavahemik.

71.

Eeltoodut arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata kohtuasjas C‑636/23 esitatud teisele küsimusele, et direktiivi 2008/115 artikli 3 punkti 6 ja artikli 11 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus see, kui liikmesriigi pädev asutus kohaldab tagasisaatmisotsuse alusel, millega ei määratud mingit tähtaega vabatahtlikuks lahkumiseks, isegi pärast märkimisväärse aja möödumist veel sissesõidukeeldu.

72.

Nende küsimustega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2008/115 artiklit 7 ja artikli 3 punkti 4 tuleb tõlgendada nii, et vabatahtliku lahkumise tähtaega käsitlev säte on tagasisaatmisotsuse oluline osa, mistõttu selle tähtaja õigusvastasuse tuvastamise korral kaotab tagasisaatmisotsus tervikuna kehtivuse. Eitava vastuse korral ja juhul, kui asjaomane liikmesriik ei ole direktiivi 2008/115 artikli 7 lõike 1 raames kasutanud võimalust määrata tähtaega üksnes asjaomase kolmanda riigi kodaniku taotlusel, küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, milline on sellise tagasisaatmisotsuse praktiline ulatus ja täidetavus, milles ei ole tähtaega määratud.

73.

Kõigepealt tuleb meenutada, et direktiiviga 2008/115 on kehtestatud vabatahtliku lahkumise õiguslik kord ja vabatahtliku lahkumise tähtaja andmisest keeldumise tagajärjed asjaomase kolmanda riigi kodaniku õiguslikule olukorrale, ilma et oleks sõnaselgelt märgitud, milline on tagasisaatmisotsuse tulemus juhul, kui selline keeldumine on õigusvastane.

74.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul sõltuvad need tagajärjed vabatahtliku lahkumise tähtaja õiguslikust laadist. Nagu see kohus märgib, annab Euroopa Kohtu praktika selles küsimuses väga tarvilikud orientiirid kohtuotsuses Országos Idegenrendészeti Főigazgatóság Dél-alföldi Regionális Igazgatóság ( 23 ). Mis puudutab küsimust, kas varasemas tagasisaatmisotsuses sisalduv sihtriiki muutev otsus tuleb kvalifitseerida uueks tagasisaatmisotsuseks, siis tõdes Euroopa Kohus kõigepealt, et direktiivi 2008/115 artikli 3 punktis 4 sätestatud mõiste „tagasisaatmisotsus“ määratlusest nähtub, et tagasipöördumiskohustuse kehtestamine või sätestamine on üks kahest tagasisaatmisotsuse põhielementidest ning et sellist kohustust ei saa ette näha ilma sihtriiki tuvastamata. Seejärel järeldas ta sellest, et varasemas tagasisaatmisotsuses nimetatud sihtriigi muutmine on niivõrd oluline, et tuleb asuda seisukohale, et liikmesriigi pädev asutus on seega teinud uue tagasisaatmisotsuse ( 24 ).

75.

Seega tekib küsimus, kas analoogia alusel selles kohtuasjas, kui liikmesriigi kohus tuvastab vabatahtliku lahkumise tähtaega käsitleva sätte õigusvastasuse ja kui liikmesriigi pädev asutus on kohustatud lisama selle tähtaja osas uue sätte, tähendaks see tagasisaatmisotsuse ühe koostisosa muutmist (tagasisaatmiskohustus) ja nõuaks seega, et see asutus teeks uue tagasisaatmisotsuse.

76.

Teisisõnu on vaja kontrollida, kas sarnaselt sihtriigi märkimisega on vabatahtliku lahkumise tähtaega käsitlev säte tagasipöördumiskohustuse lahutamatu osa, mistõttu selle otsuse õigusvastasus tooks kaasa selle, et tagasisaatmisotsus kaotab tervikuna kehtivuse.

77.

Järgmistel kaalutlustel teen ettepaneku vastata sellele küsimusele jaatavalt.

78.

Kõigepealt tuleb märkida, et mõiste „tagasisaatmine“, nagu see on ette nähtud direktiivi 2008/115 artikli 3 punktis 3, viitab sõnaselgelt sellele, kas tagasisaatmine on vabatahtlik või siduv. Selle määratluse kohaselt on „tagasisaatmisotsuse“ ese see, et asjaomane kolmanda riigi kodanik naaseb vabatahtlikult või sunniviisiliselt sihtriiki, mis lubab oletada, et järeldus, millega liikmesriigi pädev asutus teeb otsuse vabatahtliku lahkumise lubamise kohta, andes vajaduse korral selleks tähtaja, on tagasipöördumiskohustuse lahutamatu osa.

79.

Lisaks on oluline märkida, et vabatahtliku lahkumise tähtaja säte teenib direktiivi 2008/115 üldist eesmärki.

80.

Euroopa Kohus on nimelt juba otsustanud, et kohustades liikmesriike põhimõtteliselt määrama ebaseaduslikult riigis viibivatele kolmandate riikide kodanikele tähtaja vabatahtlikuks lahkumiseks, on direktiivi 2008/115 artikli 7 eesmärk tagada nende kodanike põhiõiguste järgimine tagasisaatmisotsuse rakendamisel. Euroopa Kohtu sõnul kuulub selle artikli eesmärk direktiivi üldise eesmärgi alla, nagu see tuleneb direktiivi põhjendustest 2 ja 11, milleks on kehtestada tõhus väljasaatmis- ja repatrieerimispoliitika, mis põhineks ühistel nõuetel ja õiguslikel tagatistel, et asjaomaseid isikuid saaks tagasi saata inimlikult ja austades täielikult nende põhiõigusi ja väärikust ( 25 ).

81.

Järeldan sellest, et mõistet „tagasipöördumiskohustus“ kui tagasisaatmisotsuse koostisosa tuleb mõista nii, et see kajastab tasakaalu väljasaatmispoliitika tõhususe ja asjaomaste isikute põhiõiguste austamise vahel. Mis tahes tõlgendus, mille kohaselt vabatahtliku lahkumise tähtaja säte ei ole tagasipöördumiskohustuse lahutamatu osa, kahjustaks minu arvates sellist tasakaalu ja läheks seega vastuollu direktiivi 2008/115 eesmärgiga.

82.

Vastupidi Belgia ja Saksamaa valitsusele näib mulle, et seda järeldust ei lükka ümber direktiivi 2008/115 artikli 7 lõike 1 teine ja kolmas lause, mille kohaselt „[l]iikmesriigid võivad oma siseriiklikes õigusaktides sätestada, et nimetatud tähtaeg võimaldatakse ainult asjaomase kolmanda riigi kodaniku taotlusel. Sellisel juhul teavitavad liikmesriigid asjaomaseid kolmandate riikide kodanikke sellise taotluse esitamise võimalusest.“ Isegi kui eeldada, et liikmesriik on kasutanud talle selle otsusega antud võimalust (mis käesoleval juhul nii ei ole), sisaldub vabatahtliku lahkumise tähtaja säte tagasisaatmisotsuses, sealhulgas juhul, kui asjaomane välisriigi kodanik ei ole esitanud ühtegi taotlust. Sellisel juhul annab see säte teada, et vabatahtlikuks lahkumiseks ei ole määratud tähtaega, kuna ei ole järgitud menetlustingimust, millest sellise tähtaja hindamine sõltub.

83.

Sellest järeldub, et selle sätte õigusvastasus mõjutab tagasipöördumiskohustust ja sellest tulenevalt tagasisaatmisotsust tervikuna.

84.

Selle tõlgenduse eelis on ka see, et tähelepanuta võib jätta ohu, et teatavates liikmesriikides täidab pädev riigisisene asutus tagasisaatmisotsuse, milles on ainult vabatahtliku lahkumise tähtaja säte õigusvastane, enne sellise otsuse peale esitatud kaebuse lahendamist. Tuletan nimelt meelde, et vastavalt direktiivi 2008/115 artikli 13 lõikele 2 on liikmesriikidel õigus, mitte kohustus näha ette, et tagasisaatmisotsuse peale kaebuse esitamine toob kaasa selle otsuse täitmise ajutise automaatse peatamise ( 26 ), ning nad on lihtsalt kohustatud ette nägema, et kohus, kelle poole on pöördutud, võib konkreetsel juhul täitmise ajutiselt peatada.

85.

Lõpuks tuleb täpsustada, et väljapakutud tõlgendust ei sea kahtluse alla järgmised argumendid. Esiteks tõdeb Saksamaa valitsus oma kirjalikes seisukohtades, et vastavalt direktiivi 2008/115 artikli 7 lõikele 2 koostoimes artikli 14 lõikega 2 võib vabatahtliku lahkumise tähtaega pikendada lihtkirjaliku kinnitusega ning et vastavalt selle direktiivi artikli 8 lõikele 2 võib seda tähtaega lühendada, kui tekib mõni direktiivi 2008/115 artikli 7 lõikes 4 ette nähtud oht, ilma et oleks vaja teha uut tagasisaatmisotsust. See valitsus on seisukohal, et kui vabatahtliku lahkumise tähtaeg ei oleks olnud tagasisaatmisotsusest eraldatav, oleks selle tähtaja mis tahes muutmine pidanud kaasa tooma uue tagasisaatmisotsuse tegemise muudetud tähtajaga. Esimese hüpoteesi puhul piisab minu arvates sellest, kui märkida, et selline muudatus nagu vabatahtliku lahkumise tähtaja pikendamine ei tähenda, et liikmesriigi pädev asutus hindab uuesti, kas selle tähtaja määramise tingimused on täidetud. Mis puudutab teist võimalust, siis ma ei nõustu selle valitsuse seisukohaga, et uue tagasisaatmisotsuse tegemine ei ole vajalik. Kuna see hüpotees realiseerub siis, kui liikmesriigi pädev asutus tuvastab mõne direktiivi 2008/115 artikli 7 lõikes 4 nimetatud ohu esinemise, eeldab see tingimata nende tingimuste uut hindamist. Seega näib mulle, et tuleb teha uus tagasisaatmisotsus.

86.

Teiseks viitab Saksamaa valitsus oma seisukoha põhjendamiseks „tagasisaatmise käsiraamatu“ ( 27 ) punkti 1.4 esimesele osale, mis on sõnastatud järgmiselt: „[t]agasisaatmisotsuse määratlus keskendub kahele olulisele elemendile. Tagasisaatmisotsus peab sisaldama: 1) kinnitust riigis viibimise ebaseaduslikkuse kohta ja 2) tagasipöördumiskohustuse kehtestamist. Tagasisaatmisotsus võib sisaldada teisigi elemente, nagu sisenemiskeeld, vabatahtliku lahkumise tähtaeg ja naasmisriigi kindlaksmääramine.“ Sellega seoses piirdun meenutusega, et kuigi see käsiraamat on viitevahend liikmesriikide ametiasutustele, kes on pädevad täitma riigis ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisega seotud ülesandeid, ei ole soovitusel, millele see on lisatud, siduvat mõju ( 28 ). Eeltoodu selgitab, miks ei ole direktiivi 2008/115 sätete tõlgendus käsiraamatus soovitatud viisil juba kahel korral saanud Euroopa Kohtu heakskiitu ( 29 ).

87.

Eeltoodud kaalutlusi arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata kolmandale küsimusele kohtuasjas C‑636/23 ja teisele küsimusele kohtuasjas C‑637/23, et direktiivi 2008/115 artiklit 7 ja artikli 3 punkti 4 tuleb tõlgendada nii, et vabatahtliku lahkumise tähtaja säte on tagasipöördumiskohustuse lahutamatu osa, mistõttu juhul, kui tuvastatakse, et see säte on õigusvastane, kaotab tagasisaatmisotsus tervikuna kehtivuse.

88.

Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Raad voor Vreemdelingenbetwistingeni (välismaalaste asjade halduskohus, Belgia) eelotsuse küsimustele järgmiselt: