1.

Sofiyski rayonen sadi (Sofia rajoonikohus, Bulgaaria) eelotsusetaotlus esitati hagita menetluse raames, mille algatamist taotlesid kaks Venemaa kodakondsusega alaealist, kes tegutsevad oma ema nõusolekul ja kelle viibimiskoht on Saksamaal, eesmärgiga saada luba neile kummalegi kuuluva kolme Bulgaarias asuva kinnisasja kaasomandiosade müümiseks.

2.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib Euroopa Kohtult, kas tema rahvusvaheline kohtualluvus tuleneb seosest kinnisasja asukohaga, eelkõige lähtudes Bulgaaria Rahvavabariigi ja Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu vahelisest lepingust vastastikuse abi kohta tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasjades ( 2 ), mis sõlmiti enne Bulgaaria Vabariigi ühinemist Euroopa Liiduga. Kohus soovib teada, millises seoses on selle lepingu kohaldamine liidu õigusega ja eelkõige määrusega (EL) 2019/1111 ( 3 ), kui leitakse, et põhikohtuasi kuulub vanemliku vastutuse valdkonda.

3.

Euroopa Kohus on juba määratlenud vanemliku vastutuse mõiste alaealisi puudutavates varalistes asjades. Seevastu ei ole Euroopa Kohtul olnud võimalust selgitada liikmesriikide poolt enne liiduga ühinemist kolmandate riikidega samas valdkonnas sõlmitud kahepoolsete lepingute mõju, kui Brüsseli IIb määruse ja selliste lepingute vahelised suhted ei kuulu selle määruse erisätete alla.

4.

Võttes arvesse nende liikmesriikide arvu, kelle suhtes kehtivad endiselt Venemaa-Bulgaaria lepingu sisuga sarnased lepingud, ja kuna võib uuesti tekkida olukord, kus Vene alaealistele kuulub Bulgaarias kinnisvara, on oluline küsimus, kas need lepingud jäävad välja Brüsseli IIb määruse kohaldamisalast, ja kui jah, siis millistel tingimustel.

5.

Seega annab käesolev kohtuasi Euroopa Kohtule võimaluse meenutada, et liikmesriikide ja kolmandate riikide vahelistes suhetes tuleb kohaldada ELTL artiklis 351 sätestatud põhimõtteid. Seetõttu tuleb kahepoolses lepingus kehtestatud kohtualluvuse eeskirja vastuolu Brüsseli IIb määruses sätestatud eeskirjaga hinnata kriteeriumide alusel, mis tuleb veel kindlaks määrata. Ma näitan, kuidas need kriteeriumid võivad tuleneda analoogia alusel Euroopa Kohtu tõlgendusest tema kohtupraktikas, mis käsitleb teatavaid tsiviilasjades tehtava koostöö valdkondi käsitlevaid määrusi, kusjuures nende kohaldamine sõltub sellest, et koostöö aluseks olevaid põhimõtteid ei rikuta.

6.

ELTL artikli 351 esimeses ja teises lõigus on sätestatud:

„Aluslepingute sätted ei mõjuta õigusi ja kohustusi, mis tulenevad enne 1. jaanuari 1958 või ühinevate riikide puhul enne nende ühinemise kuupäeva sõlmitud lepingutest ühe või mitme liikmesriigi ja ühe või mitme kolmanda riigi vahel.

Kui nimetatud lepingud ei ole kooskõlas aluslepingutega, kasutavad asjasse puutuvad liikmesriigid kõiki vajalikke vahendeid kindlakstehtud vastuolude kõrvaldamiseks. Sel puhul abistavad liikmesriigid vajaduse korral üksteist ning kui see on põhjendatud, võtavad vastu ühise seisukoha.“

7.

Brüsseli IIb määruse põhjenduses 91 on märgitud:

„Tuletatakse meelde, et lepingute suhtes, mille liikmesriik on ühe või mitme kolmanda riigiga sõlminud enne oma ühinemist liiduga, kohaldatakse [ELTL] artiklit 351.“

8.

Määruse artikli 1 „Kohaldamisala“ lõike 1 punktis b ja lõike 2 punktis e on sätestatud, et seda kohaldatakse tsiviilasjade suhtes, mis on seotud vanemliku vastutuse tekkimine, teostamise, piiramise või äravõtmisega, eelkõige seoses lapse kaitseks võetavate meetmetega, mis käsitlevad lapse vara haldamist, säilitamist või käsutamist.

9.

Sama määruse artikli 7 „Üldine kohtualluvus“ lõikes 1 on sätestatud:

„Liikmesriigi kohtutel on vanemliku vastutuse asjus kohtualluvus lapse suhtes, kelle harilik viibimiskoht on kohtusse pöördumise ajal selles liikmesriigis.“

10.

Brüsseli IIb määruse VIII peatükk, mis sisaldab artikleid 94–99, reguleerib selle määruse seost muude õigusaktidega.

11.

Selle määruse artikli 94 lõikes 2 käsitletakse rahvusvahelise eraõiguse sätteid sisaldava 6. veebruari 1931. aastal teatavate liikmesriikide (Taani Vabariik ( 4 ), Soome Vabariik ja Rootsi Kuningriik) ja kolmandate riikide (Islandi Vabariik ja Norra Kuningriik) vahel sõlmitud konventsiooni (mis käsitleb abiellumist, lapsendamist ja laste hooldusõigust) ja selle lõpp-protokolli mõju.

12.

Brüsseli IIb määruse artikli 98 lõike 2 „Mõju ulatus“ kohaselt:

„Käesoleva määruse artiklites 95–97 osutatud konventsioonid, eeskätt 1980. aasta[ ( 5 )] ja 1996. aasta[ ( 6 )] Haagi konventsioonid, kohalduvad jätkuvalt nende liikmesriikide vahel, kes on nende konventsioonide osalised, kooskõlas käesoleva määruse artiklitega 95–97.“

13.

Määruse artikliga 99 reguleeritakse selle suhteid teatavate liidu liikmesriikide (Hispaania Kuningriik, Itaalia Vabariik, Malta Vabariik ja Portugali Vabariik) ja Püha Tooli vahel sõlmitud kahepoolsete lepingutega.

14.

Venemaa-Bulgaaria lepingu artiklis 25 on ette nähtud:

„1.   Vanemate ja laste vahelisi õigussuhteid reguleerib selle lepingupoole õigus, mille territooriumil on nende ühine elukoht.

[…]

6.   Pädevus teha otsuseid lõigetes 1, 2, 3, 4 ja 5 osutatud õigussuhete kohta on selle lepingupoole ametiasutustel, mille kodanik laps on või mille territooriumil on lapse elukoht või viibimiskoht.“

15.

Selle lepingu artikli 30 „Lepingute vorm“ lõikes 2 on sätestatud:

„Kinnisasjaga seotud tehingu vorm määratakse kindlaks selle lepingupoole õigusega, mille territooriumil kinnisasi asub.“

16.

Võlasuhete ja lepingute seaduse (Zakon za zadalzheniata i dogovorite) ( 7 ) artiklis 18 on sätestatud:

„Kinnisasjade omandi üleminekut või neile muude asjaõiguste seadmist käsitlevad lepingud nõuavad notariaalset tõestamist.“

17.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (Grazhdanski protsesualen kodeks) ( 8 ) artikli 586 lõikes 1 on sätestatud:

„Notariaalakti koostamisel kinnisasja omandiõiguse ülemineku või selle suhtes muu asjaõiguse tekkimise, ülemineku, muutmise või lõpetamise kohta kontrollib notar, kas õigust loovutav isik on kinnisasja omanik ja kas erinõuded tehingu tegemiseks on täidetud.“

18.

Perekonnaseadustiku (Semeen kodeks) ( 9 ) artikli 130 lõikes 3 on sätestatud:

„Lapsele kuuluvate kinnisasjade, ametliku tehingu teel vallasasjade, hoiuste ja väärtpaberite käsutamine võib toimuda lapse praeguse elukoha Rayonen sadi [(rajoonikohus)] nõusolekul, kui käsutamine ei ole vastuolus lapse parimate huvidega.“

19.

Kaks Venemaa kodakondsusega alaealist ( 10 ), kelle harilik viibimiskoht on Saksamaal, soovivad ema nõusolekul müüa neile koos emaga kuuluva omandi kaasomandiosad kolmes Bulgaarias asuvas kinnisasjas, kusjuures müügitulu tuleb üle kanda laste kahele Saksamaa pangakontole.

20.

Sofiyski rayonen sad (Sofia ringkonnakohus), kes peab hagita menetluses lubama või mitte lubama omandi üleandmise, et selle saaks notariaalselt tõestada, seab kahtluse alla oma rahvusvahelise kohtualluvuse.

21.

Nimetatud kohus märgib, et sarnastel asjaoludel tugines Varhoven kasatsionen sad (Bulgaaria kõrgeim kassatsioonikohus) Bulgaaria kohtute alluvusele seoses kinnisvara asukohaga, sätete alusel, millega määratakse asjaõiguste omandamise korral kohaldatav õigus, nimelt rahvusvahelise eraõiguse seadustik (Kodeks na mezhdunarodnoto Chastno pravo) ( 11 ) artikli 65 lõige 1 ja Venemaa-Bulgaaria lepingu artikli 30 lõige 2. Ta lisab, et samal põhjusel ja täpselt samas põhikohtuasjas kinnitas Sofiyski gradski sad (Sofia linnakohus, Bulgaaria) seda kohtualluvuse kriteeriumi ning leidis, et Brüsseli IIb määrus ei ole kohaldatav, viidates määruse (EÜ) nr 593/2008 ( 12 ) artikli 4 lõike 1 punktile c. Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab siiski, et kuivõrd see säte määrab kindlaks kohaldatava õiguse, mitte vaidluse lahendamise rahvusvahelise kohtualluvuse, põhineb see otsus määruse (EL) nr 1215/2012 ( 13 ) artikli 24 lõikel 1.

22.

Järelikult esitab eelotsusetaotluse esitanud kohus küsimuse selle sätte ja Brüsseli IIb määruse kohaldamisala kohta vanemliku vastutuse valdkonnas ning Venemaa-Bulgaaria lepingu mõju kohta, mida Brüsseli IIb määruses ei ole nimetatud kui erandit sellest.

23.

Neil asjaoludel otsustas Sofiyski Rayonen sad (Sofia rajoonikohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

24.

Kirjalikud seisukohad esitasid põhikohtuasja avaldajad, Hispaania ja Ungari valitsus ning Euroopa Komisjon.

25.

Pärast komisjoni kirjalike seisukohtade esitamist täiendas eelotsusetaotluse esitanud kohus oma eelotsusetaotlust täpsustades, et kui põhikohtuasjas kõne all olev olukord kuulub Brüsseli IIb määruse kohaldamisalasse, ei saa selle artiklit 16 kohaldada põhjusel, et põhimenetluse, mille jaoks on vaja asjaomaste alaealiste vara käsutamiseks nõusolekut, peab läbi viima notar.

26.

12. septembri 2024. aasta kohtuistungil esitasid põhikohtuasja avaldajad, Hispaania valitsus ja komisjon oma suulised seisukohad ja vastasid neile Euroopa Kohtu esitatud suuliselt vastatavatele küsimustele.

27.

Eelotsusetaotluse esitanud Bulgaaria kohus soovib oma menetluses sisuliselt kindlaks teha, kas rahvusvahelise kohtualluvuse valdkonnas tekib õigusaktide kollisioon liidu õiguse ja Bulgaaria Vabariigi poolt enne liiduga ühinemist sõlmitud Venemaa-Bulgaaria lepingu vahel. Kui sellele vastatakse jaatavalt, siis küsib kohus, kuidas need normid omavahel suhestuvad.

28.

Seega teen Euroopa Kohtule ettepaneku analüüsida esimest ja teist eelotsuse küsimust koos, et täpsustada, milline määrus (nr 1215/2012 või Brüsseli IIb määrus) on käesolevas asjas kohaldatav, et määrata kindlaks rahvusvahelise kohtualluvuse järgi pädev kohus, enne kui asuda tegelema kolmanda küsimusega, mis käsitleb kõnealuse määruse seost muude kui selles viidatud kahepoolsete õigusaktidega.

29.

Kõigepealt, kuna Euroopa Kohtu poole pöördutakse hagita menetluse raames, täpsustan, miks ei ole põhjendatud kahtlused eelotsusetaotluse vastuvõetavuse osas.

30.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu poole pöördutakse alaealistele kuuluva vara müümiseks vajaliku nõusoleku taotlemiseks hagita menetluse raames.

31.

Tuleb möönda, et võttes arvesse taotluse sisu, ei ole tegemist pooltevahelise vaidlusega ( 14 ) esimeses kohtuastmes ega hagita menetluses tehtud otsuse peale esitatud kaebusega ( 15 ).

32.

Kuid nagu kohtuistungil kinnitati, täidab see kohus õigusemõistmise ülesandeid selles mõttes, et ta ei pöördu Euroopa Kohtu poole poolte kokkuleppe kinnitamise eesmärgil ( 16 ), ja ta peab andma hinnangu edasikaevatavale otsusele ( 17 ).

33.

Esiteks teeb see kohus otsuse alaealiste kinnisasjade müügiks vajaliku nõusoleku taotluse kohta perekonnaseadustiku artikli 130 lõike 3 alusel, lähtudes alaealiste parimatest huvidest ( 18 ), et saaks koostada notariaalse müügiakti, nagu on ette nähtud võlasuhete ja lepingute seaduse artiklis 18.

34.

Lisaks tuleks arvesse võtta, et hagita menetluses tehtud lahend kuulub Brüsseli IIb määruse IV peatüki kohaldamisalasse, kuna seda ei ole sõnaselgelt välja jäetud „lahend“ määratlusest määruse artikli 2 lõikes 1 ning kuna see määrus hõlmab lahendeid, mis ei ole seadusjõustunud ( 19 ).

35.

Järelikult, nagu selgitasid seda Héléne Gaudemet-Tallon ja Marie-Elodie Ancel seoses mõiste „kohtuotsus“ samaväärse määratlusega määruse nr 1215/2012 artikli 2 punktis a, tuleb eristada kahte liiki hagita menetluse toiminguid, nimelt „puhtalt vastuvõetavaid akte“ ja „hagita menetluse lahendid“ mille puhul kohtunik „ei pea otsustama „pooltevahelise vaidluse“ üle, kuid väljendab siiski oma tahet“ ( 20 ).

36.

Teiseks märgin, et varasemates alaealisi puudutavates pärimisasjades on Euroopa Kohus vastanud eelotsusetaotlustele rahvusvahelise kohtualluvuse kohta käesoleva asjaga sarnastes hagita menetlustes ( 21 ).

37.

Seega olen arvamusel, et taotlus, mille on esitanud eelotsusetaotluse esitanud kohus, kes viib läbi hagita menetlust ja kahtleb oma rahvusvahelises kohtualluvuses, on vastuvõetav samadel tingimustel, mida Euroopa Kohus on juba tunnistanud.

38.

Järelikult tuleb selleks, et vastata eelotsusetaotlusele, mille eesmärk on teada, kuidas seostub Venemaa-Bulgaaria leping liidu õigusega, kõigepealt kõrvaldada kõik kahtlused kohaldatava kohtualluvuse sätete suhtes ( 22 ).

39.

Vastuseks eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimustele, mis põhinevad üksnes viitel 6. oktoobri 2015. aasta kohtuotsusele Matoušková ( 23 ), teen Euroopa Kohtule ettepaneku kohaldada analoogia alusel põhimõttelist lahendust, mille ta võttis vastu kohtuotsuses Schneider.

40.

Selle otsuse aluseks olevas kohtuasjas lahendas eelotsusetaotluse esitanud Bulgaaria kohus kaasomandis kinnisvara müügiks vajaliku nõusoleku andmise taotlust isikule, kes oli eeskoste all ( 24 ). Euroopa Kohus leidis, et selline kohtulik luba kujutab endast kaitsemeedet isiku jaoks, kes on eestkoste all, mida nõuab seadus, sest sellel isikul ei ole enam õigust ise oma kinnisvara käsutada ja et selline luba antakse ainult siis, kui asjaomane kinnisasi võõrandatakse kaitstava isiku huvides ( 25 ).

41.

Euroopa Kohus järeldas sellest, et loa taotlus on otseselt seotud asjaomase füüsilise isiku teovõimega määruse (EÜ) nr 44/2001 artikli 1 lõike 2 punkti a tähenduses ( 26 ), mis jätab selle küsimuse määruse sisulisest kohaldamisalast välja. Euroopa Kohus rõhutas erinevust sellise menetluse ja menetluse vahel, mille eesmärk on „in rem õigused“ määruse nr 44/2001 artikli 22 punkti 1 tähenduses, kuna viimasega taotletakse eelkõige kinnisasja ulatuse, koosseisu, omandi või valduse kindlaksmääramist ( 27 ).

42.

Samad sätted sisalduvad määruse nr 1215/2012 artikli 1 lõike 2 punktis a ja artikli 24 punktis 1.

43.

Kohtuotsuse Schneider edasiarendusena on Euroopa Kohus otsustanud, et alaealise seaduslike esindajate poolt pärimismenetluse raames taotletud kohtuliku loa näol oli tegemist lapse kaitsemeetmega tema vara valitsemisel, säilitamisel või käsutamisel vanemliku vastutuse teostamise raames määruse nr 2201/2003 ( 28 ) artikli 1 lõike 1 punkti b ja lõike 2 punkti e tähenduses. Samad sätted sisalduvad Brüsseli IIb määruses, millega see kehtetuks tunnistati.

44.

Käesoleval juhul võib seda alust põhikohtuasjas kohaldada, kuna alaealistest avaldajate harilik viibimiskoht on Saksamaal ja kohtualluvuse küsimus omab piiriülest mõju, kuna see puudutab Saksamaa ja Bulgaaria kohtuid.

45.

Sellest tulenevalt teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata eelotsusetaotluse esitanud kohtule, kes otsib alust oma rahvusvahelisele kohtualluvusele müüdava kinnisvara asukohast tulenevalt, et määruse nr 1215/2012 artikli 24 punkti 1 kohaldamine on välistatud.

46.

Kuna selles kohtus toimuv menetlus kuulub Brüsseli IIb määruse kohaldamisalasse ja põhikohtuasja alaealistest avaldajate viibimiskoha tõttu, mis on nimetatud määruse artikli 7 lõikes 1 sätestatud kriteerium, ei kuulu kohtuasi selle kohtu alluvusse, peab kohus veenduma, et tema kohtualluvus ei saa tuleneda selle määruse teiste sätete kohaldamisest ( 29 ). Selle kontrolli eesmärk on kinnitada või lükata ümber Venemaa-Bulgaaria lepingust tulenev kollisioon normide vahel, nagu seda lepingut tõlgendab Varhoven kasatsionen sad (kõrgeim kassatsioonikohus) ( 30 ).

47.

Selles osas leiab komisjon, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu alluvus võib põhineda Brüsseli IIb määruse artikli 16 lõikel 1, sest ta teeb otsuse kõrvalküsimuse kohta ( 31 ). Eelotsusetaotluse esitanud kohus teatas Euroopa Kohtule, et see ei ole nii ( 32 ). Ma märgin, et ainus algatatud menetlus on selles kohtus pooleliolev menetlus ( 33 ). Kuna ükski liidu seadusandja kehtestatud tingimustest ei ole täidetud ( 34 ), jagan ma Hispaania valitsuse poolt kohtuistungil väljendatud kahtlusi artikli 16 kohaldatavuse kohta.

48.

Teisest küljest on minu arvates vaja kindlaks teha, kas Brüsseli IIb määruse muude sätete kohaldamine võimaldab vältida mis tahes kollisiooni Venemaa-Bulgaaria lepinguga, millest tuleneb eelotsusetaotluse esitanud kohtu rahvusvaheline kohtualluvus.

49.

Sellega seoses märgin, et nii Venemaa-Bulgaaria lepingu artikli 1 lõikes 2 kui ka Brüsseli IIb määruse artiklis 10 on sätestatud, et kohtualluvus võib põhineda tema poole pöördunud poolte valikul ( 35 ).

50.

Tõepoolest tuleb rõhutada, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu tsiteeritud ja Euroopa Kohtule esitatud toimikusse lisatud Varhoven kasatsionen sadi (kõrgeim kassatsioonikohus) otsuses viidatakse asjaomase kohtu alluvuse alusena selle määruse artikli 1 lõikele 2, mille kohaselt on ühe lepinguosalise riigi kodanikel õigus pöörduda vabalt ja takistusteta teise lepinguosalise riigi kohtutesse, kelle pädevusse kuuluvad tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasjad. Nad võivad ilmuda neisse kohtutesse ning esitada taotlusi ja kaebusi samadel tingimustel kui lepinguosalise riigi kodanikud. Kohtuistungil kinnitati, et seda kohtualluvuse kriteeriumi kohaldavad mitu Bulgaaria kohut.

51.

Järelikult eeldusel, et eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et kooskõlas Varhoven kasatsionen sadi (kõrgeim kassatsioonikohus) kohtupraktikaga tema kohtualluvuse aluseks olev Venemaa-Bulgaaria leping ei ole kooskõlas Brüsseli IIb määrusega, peab Euroopa Kohus täpsustama, kas ja millistel tingimustel mõjutab see määrus käesolevast lepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi.

52.

Tuletan meelde, et see küsimus, mille eesmärk on kindlaks teha, millistel tingimustel Brüsseli IIb määrus Venemaa-Bulgaaria lepingut ei mõjuta, põhineb kahel järgmisel järeldusel:

53.

Esimese järelduse kohta märgin, et eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab Varhoven kasatsionen sadi (kõrgeim kassatsioonikohus) 2. juuni 2015. aasta otsusele kohtuasjas, mis puudutab Vene alaealisi ( 36 ). Kuna Venemaa-Bulgaaria lepingus ei ole sõnaselget sätet alaealise vara kaitse kohta, tuletati rahvusvahelise kohtualluvuse järgi pädeva kohtu määramise kriteerium lepingute vormi suhtes kohaldatavast õigusest. Ühendades perekonnaseadustiku artikli 130 lõike 3 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 586 lõike 1 ning Venemaa-Bulgaaria lepingu artikli 30, mis viitab nagu ka rahvusvahelise eraõiguse seadustiku artikli 65 lõige 1 kinnisasja asukoha õigusele, ( 37 ) tugines Varhoven kasatsionen sad (kõrgeim kassatsioonikohus) oma otsuses riigisisestele erinormidele, mis näevad ette, et alaealise vara käsutamise akti koostamiseks peab notaril olema kohtu eelnev nõusolek. Teisisõnu jõuti järeldusele, et need seadusest tulenevad erinõuded õigustavad erandit riigisiseses õiguses sätestatud lapse viibimiskohajärgse kohtu üldisest kohtualluvuse reeglist ( 38 ), mis langeb kokku vanemate ja laste vahelistes suhetes kohaldatava õigusega, kooskõlas Venemaa-Bulgaaria lepingu artikli 25 lõikega 1. Sellega tagatakse kinnisasjade müügi suhtes kohaldatava õiguse ja rahvusvahelise kohtualluvuse kooskõla.

54.

Teise järelduse kohta märgin, et eelotsusetaotluse esitanud kohus ei viita Brüsseli IIb määruse põhjendusele 91, milles tuletatakse meelde, et „lepingute suhtes, mille liikmesriik ühe või mitme kolmanda riigiga sõlminud enne oma ühinemist liiduga, kohaldatakse [ELTL] artiklit 351“ ( 39 ), ega ka raskustele Euroopa Kohtu kohtupraktika analüüsimisel selles küsimuses.

55.

Euroopa Kohus võib seega piirduda vastusega, et selle artikli esimese lõigu kohaselt ei mõjuta Brüsseli IIb määrus Venemaa-Bulgaaria lepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi.

56.

Siiski, isegi juhul, kui eelotsusetaotluse esitanud kohus on oma küsimustes formaalselt piirdunud ainult liidu õiguse teatud sätete kohta tõlgenduse küsimisega, ei takista see asjaolu Euroopa Kohut esitamast liikmesriigi kohtule kõiki liidu õiguse tõlgendamise aspekte, mis võivad olla tarvilikud liikmesriigi kohtu menetluses oleva kohtuasja lahendamisel, olenemata sellest, kas liikmesriigi kohus neile oma küsimustes viitas või mitte. Sellega seoses on Euroopa Kohtu ülesanne tuletada liikmesriigi kohtu esitatud teabest ja eelkõige kõnealuse eelotsusetaotluse põhjendusest need liidu õigusnormid, mida on põhikohtuasja vaidluse eset silmas pidades vaja tõlgendada ( 40 ).

57.

Neil asjaoludel ja nagu kohtuistungil toimunud aruteludes kinnitati, on kasulik analüüsida üksikasjalikult ELTL artikli 351 kohaldamist ( 41 ).

58.

Kõigepealt võib märkida, et Brüsseli IIb määrusele eelnenud õigusaktides ei olnud ELTL artiklile 351 viidatud ( 42 ), kuigi nagu selles määruses, puudus ka nendes säte selle kohta, et liikmesriigid on enne liiduga ühinemist sõlminud kolmandate riikidega (välja arvatud Püha Tool) kahepoolseid lepinguid. See ei õigusta Euroopa Kohtu vastava praktika puudumist. Tõepoolest, ma usun, et selline meeldetuletus ei ole normide hierarhia ( 43 ) ja selle artikli väga selge sõnastuse tõttu hädavajalik.

59.

Järelikult eeldab Venemaa-Bulgaaria lepingu ja Brüsseli IIb määruse vahelise seose küsimuse uurimine ELTL artikli 351 alusel ( 44 ), et on täidetud kaks tingimust.

60.

Esiteks peab Venemaa-Bulgaaria leping käsitlema küsimust, mida see määrus reguleerib. See on nii siis, kui selle lepingu eesmärk on, nagu käesoleval juhul, kohtualluvuse kindlaksmääramine ( 45 ) ja kuna sellises menetluses nagu põhikohtuasjas käsitletav, on eelotsusetaotluse esitanud kohtu viidatud riigisiseses kohtupraktikas aluseks võetud seotuse kriteerium ühele või mitmele Vene alaealisele kuuluva kinnisasja asukoht, mitte nende harilik viibimiskoht, saab seda kriteeriumi kohaldada Brüsseli IIb määruse alusel.

61.

Selles suhtes täheldan, võttes arvesse Ungari, kelle suhtes on siduvad sama liiki lepingud, vastupidist arvamust, et Venemaa-Bulgaaria lepingu kohaldamine olukorras, kus Vene alaealised ei viibi Bulgaarias, vaid teises liikmesriigis, ei tekita erilisi raskusi ( 46 ), kuna kinnisvara asukoht on ainus seotuse kriteerium, mida arutatakse käesolevas Vene kodanikke puudutavas eelotsusetaotluses.

62.

Peale selle kohaldas Sofiyski gradski sad (Sofia linnakohus) põhikohtuasjas 14. juuni 2023. aasta määruses täpselt seda kriteeriumi, mille Varhoven kasatsionen sad (kõrgeim kassatsioonikohus) oli ette näinud ilma igasuguse viiteta puudutatud alaealiste isikute harilikule viibimiskohale ( 47 ). See eelotsusetaotluses viidatud ja Euroopa Kohtule edastatud toimikusse lisatud määrus kinnitab selgelt, et Vene avaldajad valivad Bulgaaria kohtu, et saada nõusolek, mida on vaja Bulgaaria õigusnormide järgi omandiõiguse võõrandamise notariaalakti koostamiseks. See kohus, kes tugines oma otsuses asjaõiguse suhtes kohaldatavale seadusele, viitas ka Rooma I määruse artikli 4 lõike 1 punktile c ( 48 ).

63.

Teiseks, selleks et oleks võimalik täiendavalt analüüsida Brüsseli IIb määruse ja Venemaa-Bulgaaria lepingu vahelise seose küsimust, on vaja tagada, et asjaomasel kolmandal riigil on kõnealusest rahvusvahelisest konventsioonist tulenevad õigused, mille järgimist ta võib nõuda liikmesriigilt, kes on selle osaline ( 49 ).

64.

Teisisõnu on analüüsi juhtpõhimõtteks suhetes kolmanda riigiga selle õiguse austamine, millele too riik võib tugineda oma suhetes liikmesriigiga, kellega ta enne liiduga ühinemist lepingu sõlmis. Kõnealuse rahvusvahelise konventsiooni rakendamine peab põhinema vastastikkusel ( 50 ).

65.

Käesoleval juhul tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtu selgituste puudumisel eeldada, et Venemaa ametiasutused tõlgendavad seda lepingut Venemaa kohtute alluvuse osas samamoodi kinnisasja asukohast lähtuvalt ( 51 ), ning et selle kriteeriumi täitmine eeldab Bulgaaria kohtute poolt Venemaa kodanike suhtes tehtud otsuste tunnustamist ( 52 ).

66.

Sellega seoses kinnitavad Venemaa Föderatsiooni ja Bulgaaria Vabariigi reservatsioonid, mille nad esitasid 1996. aasta Haagi kohtualluvuse konventsiooniga ühinemisel artikli 55 lõike 1 alusel, ( 53 ) ühist seisukohta kinnisasja asukoha kriteeriumi esimuse kohta, mis välistab igasuguse seose asjaomase alaealise viibimiskohaga.

67.

Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et Venemaa-Bulgaaria leping paneb Venemaa alaealisele kuuluva kinnisasja müügiks nõusoleku andmise taotlust arutavate kohtute rahvusvahelise kohtualluvuse osas Bulgaaria Vabariigile kohustusi, mis on kõnealusele liikmesriigile siduvad suhetes kolmanda riigiga, nimelt Venemaa Föderatsiooniga ELTL artikli 351 esimese lõigu tähenduses, kellel on omakorda õigus sellele siduvusele tugineda.

68.

Pidades silmas Venemaa-Bulgaaria lepingust tuleneva kohtualluvuse kriteeriumi kohaldamise kohustuse kinnitamist ( 54 ), mis erineb liidu õiguses vastu võetud kriteeriumist, tuleb seejärel käsitleda täiendavat küsimust, mis puudutab Bulgaaria Vabariigile ELTL artikli 351 teisest lõigust tulenevat kohustust kasutada kõiki vajalikke vahendeid, et kõrvaldada olemasolevad vastuolud Venemaa-Bulgaaria lepingu ja liidu õiguse vahel ( 55 ).

69.

Järelikult tuleb esimesena kindlaks teha, kas Brüsseli IIb määruse ja Venemaa-Bulgaaria lepingu kohaldamisest tulenevate konkureerivate kohtualluvuse kriteeriumide tõttu on sellest lepingust tulenev kohtualluvuse eeskiri vastuolus liidu õigusnormiga ELTL artikli 351 teise lõigu tähenduses.

70.

Nagu komisjon, olen ka mina arvamusel, et valik erinevate kohtualluvuse kriteeriumide vahel ei tekita iseenesest suuri raskusi. Kahepoolsed koostöölepingud on sõlmitud selleks, et kohtualluvust oleks võimalik hõlpsasti kindlaks määrata eritingimuste alusel, milleks on üldjuhul isikute kodakondsus või nende harilik viibimiskoht igas osalisriigis, kui tegemist on isiku või vara asukohaga varaliste küsimuste puhul. Peale selle seaks vastupidine analüüsi tulemus kahtluse alla ELTL artikli 351 esimeses lõigus sätestatud põhimõtte.

71.

Samas ei saa välistada ka ELTL artikli 351 teise lõigu kohaldamist. Käesolevas asjas ei ole tegemist puhtteoreetilise küsimusega, arvestades järjestikuste perekonnaasju käsitlevate määruste sätteid kohtualluvuse kohta, võttes arvesse lapse parimaid huve.

72.

Seega, nagu kinnitasid kohtuistungil toimunud arutelud, on tsiviilasjades tehtava õigusalase koostöö raames asjakohane kaaluda Euroopa Kohtu praktikast tulenevaid juhiseid, mis puudutab teatavate selles valdkonnas kohaldatavate määruste seost konventsioonidega, millega liikmesriigid on ühinenud, ning eelkõige 4. mai 2010. aasta kohtuotsust TNT Express Nederland ( 56 ) ja 12. oktoobri 2023. aasta kohtuotsust OP (pärimisele kolmanda riigi õiguse valimine) ( 57 ).

73.

Kohtuotsuse TNT aluseks olevas kohtuasjas puudutas vaidlus ühes liikmesriigis tehtud kohtuotsuse täitmist teises liikmesriigis. Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovis teada sisuliselt seda, kas määruse nr 44/2001 artiklit 71 tuleb tõlgendada nii, et kohaldamisele kuuluvad niisugused erikonventsiooniga ette nähtud kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist reguleerivad eeskirjad nagu rahvusvahelise kaupade autoveolepingu konventsiooni ( 58 ) artikli 31 lõikes 2 sätestatud pooleliolevaid kohtuasju käsitlev eeskiri ja sama konventsiooni artikli 31 lõikes 3 sätestatud eeskiri kohtuotsuste täidetavuse kohta ( 59 ). Selle kohtuotsuse punktis 49 leidis Euroopa Kohus, et kuigi artikkel 71 „näeb ette, et erikonventsioonidega reguleeritud valdkondades kuuluvad kohaldamisele erikonventsioonide sätted, ei või selline kohaldamine kahjustada Euroopa Liidu raames tsiviil- ja kaubandusasjades tehtava õigusalase koostöö aluseks olevaid põhimõtteid“. Sama otsuse punktis 55 on Euroopa Kohus konkreetselt järeldanud, et „CMR artikli 31 lõiget 3 võib liidusiseselt kohaldada vaid juhul, kui see võimaldab saavutada eesmärgid tagada tsiviil- ja kaubandusasjades tehtud kohtuotsuste vaba liikumine ning vastastikuse usalduse olemasolu õigusemõistmise suhtes Euroopa Liidus tingimustel, mis on vähemalt sama soodsad kui need, mis on ette nähtud määruses nr 44/2001“.

74.

Kohtuotsuse OP aluseks olevas kohtuasjas tekkis küsimus selle kohtupraktika ülekandmisest suhetele kolmanda riigiga ( 60 ). Euroopa Kohus viitas kohtuotsusele TNT ja otsustas, et „määruse [(EÜ)] nr 650/2012[ ( 61 )] süsteemiga ei ole vastuolus, kui enne selle määruse vastuvõtmist liikmesriigi ja kolmanda riigi vahel sõlmitud kahepoolse lepingu alusel ning määruse artikli 75 lõikes 1 ette nähtud erandit arvestades see, kui kolmanda riigi kodanikul, kes elab liikmesriigis, millele see kahepoolne leping on siduv, ei ole õigust oma pärandiasjale kohaldatavat õigust valida“ ( 62 ).

75.

Metodoloogilisest seisukohast võiks minu arvates tuletada neist otsustest tingimused, mille alusel võib asuda seisukohale, et kolmanda riigiga sõlmitud lepingust tulenev rahvusvahelise kohtualluvuse eeskiri on liidu õigusega vastuolus.

76.

Sellise ettepaneku tegemist ei takista kaks aspekti, mida tuleb arvesse võtta, nimelt Brüsseli IIb määruses sätte puudumine selle määruse seose kohta teatavate rahvusvaheliste õigusaktidega ja Euroopa Kohtu praktika ulatus alates kohtuotsusest TNT, mida laiendati kohtuotsuses OP suhetele kolmanda riigiga.

77.

On tõsi, et kohtuotsuses TNT ja kohtuotsuses OP tõlgendatakse asjaomaste määruste erisätteid ( 63 ), milles väidetakse sisuliselt, et need ei mõjuta konventsioone, mille osalised liikmesriigid on ja mis käsitlevad samu küsimusi ( 64 ).

78.

Asjaolu, et erinevalt Brüsseli IIb määrusest sisaldavad need määrused üldist eeskirja, mille kohaselt need ei mõjuta rahvusvaheliste konventsioonide kohaldamist, mille osalised on üks või mitu liikmesriiki, ega isegi erisätteid, mis käsitlevad kolmanda riigi ja liikmesriigi vahel sõlmitud kahepoolseid konventsioone ja lepinguid ( 65 ), ei mõjuta minu arvates kuidagi selle kohtupraktika ulatuse analüüsi, mille kohaselt on liidu seadusandja ette näinud, et normide kollisiooni korral kohaldatakse neid konventsioone ( 66 ).

79.

Neid erisätteid on tõlgendatud nii, et need nõuavad nende konventsioonide kohaldamist „liidusiseselt“ ( 67 ). Seega laiendatakse teatavate kohandustega ( 68 ) lepingute kohaldamist käsitlevate rahvusvahelise õiguse põhimõtete, näiteks pacta sunt servanda-põhimõtte kohaldamist ( 69 ), mis on seoses suhetega kolmandate riikidega üle võetud ELTL artikli 351 esimesse lõiku.

80.

Lisaks märgin, et Euroopa Kohus nägi kohtuotsuses TNT ( 70 ) ette kahepoolsete konventsioonide või lepingute kohaldamise piirangu, mis seisneb selles, et nende kohaldamine ei tohi rikkuda põhimõtteid, millele tugineb tsiviil- ja kaubandusasjades liidusiseselt tehtav õigusalane koostöö ( 71 ). Euroopa Kohus rõhutas, et see tuleneb liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel sõlmitud konventsioonide kohaldamist käsitlevast kohtupraktikast, mille kohaselt ei tohi kahjustada liidu õiguse eesmärke liikmesriikidevahelistes suhetes ( 72 ).

81.

Euroopa Kohus on kohaldanud sama piirangut seoses liidusiseselt kohaldatavate põhimõtetega kohtuotsustes, mis tehti pärast kohtuotsust TNT, milles ei olnud samuti kõne all kolmanda riigi õigused. Ka need käsitlesid liikmesriikides tehtud otsuste tunnustamise või täitmise küsimusi. Tegemist on 19. detsembri 2013. aasta kohtuotsusega Nipponka Insurance ( 73 ) ning määruse nr 1215/2012 ja CMRi kollisiooni asjas 21. märtsi 2024. aasta kohtuotsusega Gjensidige ( 74 ).

82.

Kohtupraktikale, mis käsitleb liidusisese õigusalase koostöö põhimõtteid, viitas Euroopa Kohus sama sõnastusega ka 4. septembri 2014. aasta kohtuotsuses Nickel & Goeldner Spedition ( 75 ), mis käsitles CMR artikli 31 lõikes 1 sätestatud kohtualluvuse eeskirjade kohaldamist, pakkudes hagejale laiema valiku võimalusi, kui on sätestatud määruse nr 44/2001 artikli 5 lõike 1 punkti b teises taandes ( 76 ). Euroopa Kohus otsustas, et vastavalt selle määruse artikli 71 lõikele 1 võib liikmesriik kohaldada CMRis sätestatud kohtualluvuse eeskirju ( 77 ).

83.

Kõik need kohtuotsused on seotud ühele või mitmele liikmesriigile siduvate CMRi sätete kohaldamisega.

84.

Siiski on kolmanda riigiga sõlmitud kahepoolse konventsiooni kohaldamisel seda kohtupraktikat kohaldatud analoogia alusel. Pärimisasja suhtes kohaldatava õiguse valikut käsitlevas küsimuses ( 78 ) tegi Euroopa Kohus otsuse määruse nr 650/2012 ning Poola Vabariigi ja Ukraina vahelise lepingu sõnastuse kohta enne esimese ühinemist liiduga. Selle lepinguga määratakse kindlaks pärimisasjadele kohaldatav õigus, aga selles ei ole sõnaselgelt ette nähtud võimalust valida muud õigust ( 79 ).

85.

Kohtuotsuses OP on Euroopa Kohus otsustanud, et määruse nr 650/2012 artikkel 75, „mis reguleerib liidu õiguse asjaomases aktis[ ( 80 )] selle akti ja rahvusvaheliste konventsioonide vahelist suhet, ei saa kohaldamisala poolest olla selline, mis on vastuolus selle õigusnormi aluseks olevate põhimõtetega (vt selle kohta [kohtuotsus TNT], punkt 51)“ ( 81 ).

86.

Seejärel kontrollis Euroopa Kohus selle kahepoolse lepingu kooskõla liidu õigusega, hinnates kõnealuse määruse sätte tähtsust ( 82 ).

87.

Euroopa Kohus lõpetas selle kontrolli määruse nr 650/2012 artikli 75 lõiget 1 arvestades viitega ELTL artikli 351 esimesele lõigule ja rõhutas minu arvates, et neid sätteid tuleb vaadelda üksteisega koosmõjus kolmandate riikidega puudutavaid suhteid käsitleval erijuhtumil ( 83 ).

88.

Üldiselt järeldan ma sellest, et olukorras, kus kolmandate riikide õigustel peavad olema kahepoolse lepingu alusel põhimõtteliselt esimus ( 84 ), väljendas Euroopa Kohus kaudselt, millisest määrast alates võib sellise kokkuleppe sätet pidada liidu õigusega vastuolus olevaks vastavalt ELTL artikli 351 teises lõigus ette nähtud eeskirjale.

89.

Teisisõnu, kui tegemist on liikmesriigi ja kolmanda riigi vahelise kohaldatava õigussuhtega, on Euroopa Kohus kohtuotsust TNT ( 85 ) järgides võtnud minu arvates kasutusele süsteemse lähenemisviisi, et vältida kahepoolse lepingu, millel peab põhimõtteliselt ELTL artikli 351 esimese lõigu kohaselt olema liidu õiguse suhtes esimus, liiga kiiret kahtluse alla seadmist ( 86 ).

90.

Ma saan sellest lähenemisviisist nii aru, et tsiviilasjades tehtava koostöö puhul liidus tuleb kindlaks teha põhimõte, mis on kõnealuse määruse sätte aluseks, et hinnata viimase tähtsust. Käesolevas asjas tuleb seega kindlaks teha, kas Venemaa-Bulgaaria lepingu säte on vastuolus Brüsseli IIb määruses taotletava põhieesmärgiga.

91.

Alles pärast vastuolu olemasolu hindamist tekib teisena küsimus, kas ELTL artikli 351 teise lõigu sätteid rakendatakse või mitte ühe või mitme liikmesriigi ja ühe või mitme kolmanda riigi vahelistes suhetes ( 87 ).

92.

Normide hierarhia tõttu ei piirdu selle sätte kohaldamine määrustega, milles on erisäte, mis reguleerib nende määruste ja kolmandate riikidega sõlmitud rahvusvaheliste kokkulepete vahelist suhet.

93.

Eesmärke, mida tuleb täita, on järelikult palju. Tuleb kaitsta kolmandate riikide õigusi kooskõlas ELTL artikli 351 esimese lõiguga ( 88 ) ning leida lahendus, mis on kooskõlas kohtualluvuse prognoositavuse ja õigussubjektide õiguskindluse põhimõtetega. Need põhimõtted, mis õigustavad kohtualluvuse eeskirjade sätestamist rahvusvahelistes kokkulepetes, tagavad kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise ( 89 ).

94.

Seega tuleb käesolevas asjas analoogselt meetodiga, mida kasutati kohtuotsuses OP ( 90 ), käsitleda järgmist küsimust: Kas Venemaa-Bulgaaria leping, mille kohaselt alaealisele kuuluva kinnisasja müügiks nõusoleku andev kohus on kinnisasja asukohariigi kohus, rikub vanemliku vastutuse küsimustes tehtava õigusalase koostöö põhimõtet liidus, mis soosib lapse viibimiskoha järgse kohtu alluvust?

95.

Ma arvan, et ei riku.

96.

Lapse parimate huvide taotlemise nõuet silmas pidades on kohtualluvuse kriteeriumiks tõepoolest üldiselt lapse harilik viibimiskoht ( 91 ), siiski näeb liidu seadusandja ette mitu kõrvalekaldumist, tingimusel et sama nõue on täidetud ja et esinevad erandlikud asjaolud. Nii on ette nähtud kohtu valimise võimalus ( 92 ) ja konkreetsemalt võimalus anda kohtualluvus üle kohtule, kellel on lapse parimate huvide hindamiseks paremad võimalused ( 93 ).

97.

Lisaks sellele on seadusandja sõnaselgelt reguleerinud võimaliku kohtuvaidluse, mis puudutab lapse kaitseks võetavaid meetmed, mis on seotud lapsele kuuluva vara haldamise, säilitamise või käsutamisega ja kui see kinnisasi asub selle liikmesriigi territooriumil, kus ei ole lapse viibimiskoht ( 94 ).

98.

Selles mõttes on Brüsseli IIb määrus kooskõlas ka 1996. aasta Haagi konventsiooni artiklitega 8 ja 9.

99.

Sellest tuleneb, et Venemaa-Bulgaaria lepingus sätestatud kohtualluvuse eeskirja võib kohaldada liidus niivõrd, kuivõrd see vastab Brüsseli IIb määruse põhjenduses 19 esitatud nõudele, austades lapse parimaid huve ( 95 ).

100.

Järelikult ei ole käesolevas asjas vaja tegeleda „vajalike vahenditega kindlakstehtud vastuolude kõrvaldamiseks“, mille kohaldamine on ELTL artikli 351 teise lõigu kohaselt liikmesriikide ülesanne.

101.

Lisaksin terviklikkuse huvides, et kui Euroopa Kohus siiski leiab, et Venemaa-Bulgaaria lepingu kohaldamine toob kaasa vastuolu liidu õigusega, peab eelotsusetaotluse esitanud kohus kindlaks tegema, kas seda vastuolu on võimalik vältida sellega, et lepingut tõlgendatakse võimalikult suures ulatuses kooskõlas liidu õigusega, järgides seejuures rahvusvahelist õigust ( 96 ). Vastasel korral on Bulgaaria Vabariik kohustatud kasutama kõiki vajalikke vahendeid, et kõrvaldada selle lepingu vastuolu liidu õigusega, vajaduse korral see denonsseerides. Kuni sellise kõrvaldamiseni lubab ELTL artikli 351 esimene lõik tal lepingu kohaldamist jätkata ( 97 ).

102.

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Sofiyski rayonen sadi (Sofia rajoonikohus, Bulgaaria) eelotsuse küsimustele järgmiselt:

Nõukogu 25. juuni 2019. aasta määrust (EL) 2019/1111, mis käsitleb kohtualluvust, abieluasjade ja vanemliku vastutusega seotud kohtuasjades tehtud lahendite tunnustamist ja täitmist ning rahvusvahelisi lapserööve,

tuleb tõlgendada nii, et

ELTL artikli 351 esimese lõigu kohaselt ei mõjuta see määrus sellise kahepoolse lepingu kohaldamist, mille liikmesriik on sõlminud kolmanda riigiga enne tema Euroopa Liiduga ühinemise kuupäeva ja mille kohaselt kuulub kolmanda riigi kodanikust alaealisele kuuluva kinnisasja müümiseks nõusoleku saamise taotluse läbivaatamine ainult kinnisasja asukoha liikmesriigi kohtu alluvusse, kes võtab otsuse tegemisel arvesse lapse parimaid huve.